Eva Roos „Teistmoodi mööblipood. Aramilda esimesed jõulud“ (Varrak)

Ühel lumisel jõuluõhtul avastab Aramilda Tengelpung midagi kohutavat – ta näib olevat ainus inimene, kes pole kunagi midagi jõuludest kuulnud!

Sellest hetkest alates on Aramilda peas ainult üks mõte ja mõttes vaid üks soov – saada jõulude kohta KÕIK teada ja pidada KÕIGE jõulumad jõulud üldse! Sama ihkab ka Teistmoodi Mööblipood. See aga tähendab, et ees on ootamas kõige kummalisemad jõulud üldse! Teistmoodi Mööblipoest lekib jõule ning ringi liiguvad veidrad olendid.

Kui julged, siis loe, sest Teistmoodi Mööblipood ja Aramilda võivad ka Sinu jõule alatiseks muuta! Mis ajas ja ruumis rändavast vanakraamikauplusest edaspidi saab, loe raamatutest „Kastani 57“ ja „Nähtamatu tüdruk“.

Teistmoodi Mööblipoe ja selle omaniku, Aramilda Tengelpunga seiklustest oleme saanud lugeda juba kaks korda, mistõttu on hiiglama äge leida juba ka kolmas raamat, mis seekord jõuluhõnguline on. On ju kahes eelmises raamatus Aramilda ja tema “rändava” mööblipoe seiklused olnud sedavõrd humoorikad, nõiduslikud ja müstilisedki, mistõttu tasub neid lugusid ikka ja jälle oodata. Mulle tundub, et see uus raamat, on kahe eelmise raamatu omamoodi eellugu …

Ka uus raamat on mõnusa huumori, nõiduse ja salapäraga, kuid selle kõrval on väga palju ka jõulujuttu, mistõttu saab lugeja sellest raamatust kaasa ka kamaluga vahvaid teadmisi ja fakte jõuludest. Vahva on see, et neid jõulujutte ja jõulufakte räägib Aramildale päkapikk (kelle nimeks Tomte), kelle Aramilda on kinni püüdnud ja enda juurde jätnud. Samas, kes oleks parem jõulujutte rääkima, kui mitte päkapikk.

Seekordne lugu algab nii: sadas laia lund. Lumeräitsakad olid prisked ja unised nagu sügisesed kärbsed. Nad ei kiirustanud langemisega, vaid õõtsusid siia-sinna, justkui otsides pepsilt paremat kohta maanudmiseks … Tänavat ääristasid puumajad. Mõnigi neist oli näinud paremaid päevi ja neil kõigil oli palju lugusid rääkida. Nappis vaid neid, kes oleks osanud ehitisi kuulata … Mööda tänavat tormas mees, mantlihõlmad laiali, sall lohakalt kaelas … Mees oli ärevil. Tema nägu väljendas ülimat piina ning ilma järgi otsustades oli ta kohe-kohe nutma puhkemas …

Mees oli ärevil ja murelik seetõttu, et kõik poed kesklinnas olid kinni ja ta oli unustanud poja jõulukingi. Ta oli ainult korraks kontorisse läinud ja ennast sinna unustanud. Nüüd ta tormas mööda linna ja otsis poodi, mis oleks avatud. Lõpuks nägi ta üht vana puumaja millel silt “Teistmoodi Mööblipood”. Mees mõtles, et see on vaid vanakraamikauplus, kuid vähemalt selle poe aknast paistis valgus. Mees sisenes poodi, mille leti taga kõhutas vana naine, kes ilmselt oli kaupluse omanik. Vanal naisel oli krimpsus nägu ning hallidest juustest kõva krunn, mille sees oli hõbelusikas. Need, kes on “Teistmoodi Mööblipoe” eelmiseid raamatuid lugenud, teavad, et see ongi Aramilda Tengelpung.

Mees oli tõepoolest hädas. Tal oli vaja kinki pojale, naisele ja veel paarile inimesele. Mis võiks neile meeldida, uuris Aramilda, kuid mees ei osanud sellele küsimusele vastata. Aramilda palus mehel oma pojast ja naisest rääkida, küll ta siis oksaks soovitada.

Mehe naisele leiti kingituseks nartsissi kujutav pross. Mees oli hämmelduses, kuidas teadis Aramilda, et nartsissid on tema naise lemmiklilled. Aga mida pojale? Kümneaastasele Kevin Paul Toomasele. Et ma Sulle kõike ära ei räägiks, siis ütlen nii, et ka pojale leiti kingitus, kuid see oli üsnagi salapärane kink ja ega ka Aramilda ei tea, kes selle kingi talle andis. Mees maksis Armildale ja lahkus, hetk hiljem oli rahapaberid muutunud elderiteks (need on võlumündid, mis samuti varasematest Aramilda-lugudest tuttavad). Aramildal oli elderite üle alati hea meel, aga see tähendas kindlasti, et midagi maagilist oli just omanikku vahetanud.

Nüüd otsustas Armilda oma mööblipoega lahkuda, sest elderitega kaasnes alati ka igasugu jamasid ja hetk tagasi oli ta saanud salapärase kirja ja kingituse poodi külastanud mehe pojale. Kirjas oli seegi, et Aramilda ei läheks jõuluturule, kuid just sinna otsustas Armilda oma poega minna – raekojaplatsi jõuluturule.

Jõuluturul võttis mööblipood veidi teistsuguse kuju, et ära mahtuda kioskite hulka, mööblipood pidi mahtuma putkasse. Ühe õhtuga suutis Aramilda ka jõuluturul korraldada paraja segaduse, mistõttu pidi ta kiiruga lahkuma ja Teistmoodi Mööblipoe järgmine peatus oli novembri lõpp, aasta pärast Aramilda korraldatud põnevust ja segadust jõuluturul. Nüüd asus Teistmoodi Mööblipood kesklinna külje all ühes tühjana seisvad puumajas, aadressil Miraakli 34.

Esimestel päevadel ei juhtunud midagi. Aramilda märkas akna taga midagi punast liikumas, kuid muud midagi. Kolmadal päeval haaras Aramildat jõulurahutus, mistõttu otsustas ta minna linna, et jõuludesse selgust saada, mis need jõulud on, millal jõulud on. Linnas kohtus Armilda ühe poisiga, kes rääkis talle päkapikkudest, jõuluvanast, sellest, et päkapikud toovad sussi sisse kommi või muud nänni, et päkapikud käivad ainult detsembris, et jõulud on 24. detsembril.

Selle teadmisega läks Aramilda oma poodi tagasi. Aramilda oli päris väsinud, kui ta oma poodi tagasi jõudis. Ta tegi endale suure kruusitäie kanget ja magusat musta teed, mida ta nimetas Ampsuks, sest jook üritas teda alati kurgust näksata. Õige Amps oli nii magus, et kippus jahtudes kallerduma. Aramilda tegi kindlaks, et parasjagu oli 30. november. Nüüd võttis ta jalast soki, mida oli aegade jooksul nii palju parandatud, et võimatu oli öelda, milline see uuena välja nägi. Hakkas silma seegi, et soki viimasest pesupäevast oli juba mõni aeg möödas. Sokk seisis suurest igatsusest aknalaual lausa püsti, et mitte maha magada hetke, kui lõpuks saabuvad seep ja soe vesi. Aramildal oli plaan soki abiga päkapikku näha! See ei ole lihtne, kuid Aramildal õnnestus päkapikk kinni püüda … päkapikk ei saanud ka lahkuda, sest Aramilda käes olid päkapiku müts ja saapad. Aramilda soovis, et päkapikk Tomte räägiks talle jõuludest kõike, sest Aramilda ei teadnud jõuludest ju mitte midagi.

Päkapikul ei jäänudki muud üle, kui Aramildale jõuludest rääkida. Nii saame ka meie lugeda Päkapikust Riiulil, sellest, kuidas päkapikud terve detsembri soki või sussi sisse maiustusi toovad, kuid ka sellest, millal hakati päkapikkudest rääkima, millal nad endale oma näo ja välimuse said. Isegi sellest on juttu, miks päkapikud kannavad punaseid või rohelisi riideid. Saame teada sedagi, kus ja millal sai alguse jõulusokkide traditsioon, kes on püha Nikolaus, kus ja kuidas sai tänapäevane jõuluvana ehk Santa Claus “alguse” ja oma välimuse, miks pannakse susse aknalauale, kust sai alguse jõulukalendrite traditsioon.

Aramilda kuulas hoolega Tomte lugusid, kuni otsustas minna ostlema. Ja see, mis ta kokku ostis oli hämmastav! Jõulukalendreid ja jõulusokke oli tohutult palju, kusjuures kõik olid erinevad. Jõulukalendritest leidis ta komme, maiustusi, juustu, küpsiseid, ehteid, muusikat, teed, maagilisi kristalle, kosmeetikat, kreeme, parfüüme, vannisoolasid ja seepe, mänguasju jpm, rääkimata kümnetest ja kümnetest jõulusokkidest! Ka Teistmoodi Mööblipood otsustas oma välimust muuta, oluliselt jõululikumaks. Nii ilmusid poodi kamin ja asjalik puupliit, isegi kaupluse silt muutus ja maja külge oli riputatud jõulutulede kett.

Mängu tulevad ka üks kummaline koer ja kass (jõulukass - öökarvi kass, kes on palju hullem kui lihtsalt must kass). Ma usun, et need, kes Aramilda varasemaid lugusid lugenud, teavad, mis koeraga on tegemist …

Tomte rääkis Aramildale jõuludest edasi – hõõglampidest, elektrilistest jõulutuledest, jõulude tõelisest tähendusest (juttu on ka Jeesusest ja tema sündimisest), kuid ka igasugu jõulujuttudest: Dr Seussi “Kuidas Grinch jõulud varastas”, Hans Christian Andrerseni “Väike tuletikumüüja”, Charles Dickensi “Jõululaul”, kuid ka mõnest jõuludega seotud filmidest: Stan Frebergi ja Tom Lehreri multifilm “Charlie Browni jõulud”, Tim Burtoni muusikaline film “Jõulueelne õudusmuinasjutt”. Tomte kinnitas, et kõik jõulujutud ei ole sünged, sest jõulud ei tekkinud tühja koha peale. Enne olid teised, pimeduse ja valguse pühad, mis olid tähtsad. Inimeste silmis sõltus talvisest pööripäevast ellujäämine.

Loeme edasi. Aramilda saab teada ka jõuluvanale kirja kirjutamise traditsioonist (4. detsember on Ameerikas “ametlik” jõuluvana nimekirja päev, mis on tekkinud 2013. aasta paiku), ka Aramilda kirjutab. Juttu on ka jõuluvana kahest nimekirjast – ulakate ja heade laste nimekirjast, sellestki, et tegelikult kirjutas 19. sajandi lõpus esimesena hoopis jõuluvana lastele, seega iga-aastase kirjauputuse häda tõi ta endale ise kaela. Saame teada sedagi, mida lapsed soovivad jõulukingiks, milline on parim kinkide arv, ka glögist on juttu ja see jõulune jook meeldib ka Aramildale.

Puuvõõrikust on juttu ja selle all musitamisest. Aramilda poodi külastavad kliendid, kellele pakutakse ka glögi, ootamatu on see, kui osad poekülastajatest Aramildat musitama kipuvad.

5. detsember on Kesk-Euroopas tuntud kui Krampuse öö. Krampus on segu kitsest ja deemonist ehk siis omamoodi jõuludeemon, kes tuleb ka Aramildale külla (külaline põrgust). Midagi hullu ei juhtu, sest Aramilda pakub ka Krampusele glögi.

6. detsembril tähistatakse pühale Nikolausele pühendatud talvist nigulapäeva. Loeme pühast Nikolausest, jõuluvanast, advendist. Süütame akendel ka küünlad, saame teada, mis ajast selline traditsioon pärit on. Igal advendipühapäeval süüdatakse palve saatel küünal, mis põleb vaid palve ajal. Igal järgmisel pühapäeval süüdatakse varasemad küünlad ning lisaks üks uus. Advendiküünaldel on kindel värv ja nimed, I, II ja III advendil süüdatakse järgemööda purpurpunane (või sinine) Ettekuulutuse, Petlemma ja Karjase küünal. IV advendil põleb roosa (või punane) Ingli küünal. Küünlad asetatakse nelinurkselt (näiteks pärjas sisse), keskele aga paigutatakse suurem valge Kristuse küünal, mis süüdatakse jõululaupäeval. Tänapäeval pannakse akendele tähekujulisi jõululampe ning elektrilisi kolmnurkseid või kaaekujulisi küünlajalgu, mis mõeldi välja 1937 Philipsi tehases Rootsis.

Teisel advendil otsustab Aramilda koos Tomtega välja minna, sest linnaväljakutel toimub küünalde süütamine. Saame lugeda, kas esimese väljakukuuse au kuulub Tallinnale või Riiale, väljakukuusest ja sellest traditsioonist on ka pikemalt juttu. Aramilda kohtus kaubamajas ka jõuluvanaga (hiljem selgus, et see on siiski vaid jõuluvana “topis”), juttu on sellest, millal kaubamajade jõuluvana traditsioon alguse sai, kust on pärit jõuluvanade naer? Tead ju küll “Ho-ho-ho!”

Loeme ka jõuluvana ametist ja sellest, kus seda õppida saab (nt. Howardi kool, mida nimetatakse ka jõuluvanade Harvardiks), jõulupuudest – kuused, nulud, männid, palmid, kaktused, isegi tehismaterjalidest kunstkuused.

Ka jõulumaiustest on juttu – šokolaadimündid, kommisauad, paukkompvekid, suhkrustatud mandlid, kuid see pole veel kõik, isegi Kakaja Onust saame teada, jõulukaartidest samuti. Esimese teadaoleva jõulukaardi saatis 1611. aastal Michael Maier (Püha Saksa Keisririigi imperaatori Rudolf II Hansburgi arst ja nõunik) kuningale, kes valitses Šotimaad kui James I ning hiljem Inglismaad ja Iirimaad kui James VI. Kaart avastati 1979 Šoti rahvuslikust arhiivist. Esimene jõulukaart trükiti Inglismaal 1843. Sir Henry Cole (Londoni Victoria ja Alberti muuseumi rajaja) tellis John Callcott Horsley’lt kolmeosalise joonistuse. 1860 avati Saksamaal postkaardivabrik, mis valmistas jõulukaarte suuremale osale Euroopast.

Postkaardid hakkasid laiemalt levima. 1873 alustas Suurbritannias ettevõte Prand & Mauer postkaartide masstootmist. Aasta hiljem laiendasid nad oma ettevõtet Ameerikasse. Eestis hakati jõulukaarte saatma 1870ndatel ning kohapeal trükkima 19. sajandi lõpus. Eesti esimesed jõulukaardid trükiti Saksamaal ja Rootsis. 20. sajandi algul hakkasid levima eriliselt kujundatud pühadeümbrikud ning hakati müüma pühade erimarke. Esimene jõulupostmark trükiti 1937. aastal Austrias.

Aramilda uuris Tomtelt, kust neid jõulukaarte oleks võimalik saada. Kuna ilm oli kehvake, siis ei tahtnud ta välja jõulukaarte hankima minna, ja pealegi, jõulukaarte võib ju ka ise teha. Aramilda jõulukaartide valmistamisest sai alguse hoopis korralik töötuba, kuhu tuli kaasa lööma mitmeid lapsi.

Nagu Sa näed, siis ma olen jälle pikalt jutustama jäänud, aga mis teha, mullegi need igasugu jõulutraditsioonid meeldivad. Mulle ei meeldi jõulusaginat täis kaubanduskeskused, kuid traditsioonid on toredad.

Mainin ainult seda, et raamatus on juttu veel jõulumasendusest, jõuluvaimudest, piparkookidest, piparkoogitaignast (seda tegi Tomte juhendamisel ka Aramilda), jõuluvürtsidest (kaneel, ingver, kardemon, muskaatpähklid), jõulutähest, Islandi jõulupoistest (paar neist tulevad ka Aramildale külla, veidi hiljem on trolle terve mööblikauplus täis), pühast Luciast (13. detsembril tähistatakse luutsi- ehk luutsinapäeva, mis on populaarne Rootsis, rootsikeelses Soomes, Itaalias ja Sitsiilias), jõulukroonist (õlest või pilliroost rippuv kaunistus), jõulupudingust (see on oluline Briti jõulutraditsioon, mille muutsid 19. sajandil rahva seas populaarseks kuninganna Victoria ja tema abikaasa prints Albert), puuviljakoogist (neid tehti juba Vana-Roomas, selle retsepti on sekkunud ka kirik), koledatest jõulukampsunitest (alates 2011. aastast tähistatakse igal aastal detsembri kolmandal reedel üleilmset koledate jõulukampsunite päeva, mis sai alguse heategevuslikust peost Kanadas Vancouveris, üks selline kampsun on ka Aramildal), lendavatest põhjapõtradest (esmakordselt kasutas jõuluvana põhjapõtra 1821. aastal, lennuvõime andis põhjapõtradele enese teadmata ameerika kirjanik Washington Irving, kes nimetas 1812 esmakordselt jõuluvana lendavat saani), jõululauludest (vanimad jõululaulud, mis räägivad Jeesuse sünnist, on pärit 4. sajandi Roomast, need olid ladinakeelsed, Martin Lutheri usureform 1517 soosis koorilaule kirikus ning selleks puhuks hakati laule ka looma), kuusest (kuuse (ka teiste igihaljaste puude) tuppa toomise komme on pärit Põhja-Euroopast), jõuluehetest.

Ja lõpuks oli Aramildal ja tema jõulustel sõpradel kõik jõuludeks valmis. On üldteada, et kõige aeglasemlt liigub kell 24. detsembril. Kõik need tunnid, mis aasta jooksul siit-sealt puudu jäävad, topitakse jõululaupäeva hommiku ja selle aja vahele, kui saabub jõuluvana.

Kas Teistmoodi Mööblipoes tuli ka jõulupidu? Kas saabus jõuluvana, ja kui ta tuli, siis millega? Põhjapõtradega? Miks tuli Grinch? Kas jagati ka jõulukinke? Mida kinkis Tomte Aramildale? Kas Tomte ja trolled lahkusid?

Nendele küsimustele saad vastuse, kui selle mõnusa, humoorika, nõidusliku ja jõuluteadmistega raamatu läbi loed.

Sabrina Claudio „Christmas Blues“ (Warner Music)

Sabrina Claudio on lauljatar, kelles on seda ürgset naiselikku ilu ja õrnust, esitustes seda varjamatut erootilisust, mis kindlasti paljude meeste südamed kiiremini lööma paneb. Kuid tegelikult on tegemist suurepärase artistiga, kes esitab sellist ülimalt hõljuvat, ilusat ja kaunite meloodiatega R&B’d.

Sabrina Claudio (s. 19. september 1996) on USA lauljatar ja laulukirjutaja. Ta on sündinud Miamis, ja temas voolab nii Kuuba kui ka Puerto Rico verd. Hiljem kolis ta Los Angelesse, et alustada oma muusikakarjääri. Esialgu esitas ta teiste artistide lugusid ja avaldas neid nii Twitteris kui ka Youtube’is.

2016. aastal sai kuulda mitmeid tema laule SoundCloudis, enne kui avaldas oma debüüt-EP „Confidently Lost“, mis ilmus märtsis 2017. Kaks laulu sellelt ehk „Unravel Me“ ja „Belong to You“ avaldasid suuremat tähelepanu. 2017. aasta oktoobris ilmus tema nn mixtape „About Time“, mis jõudis juba ka Billboard’i R&B albumite edetabelisse, tõustes kohale 13. Sellel mixtape’il olid mitmed edukad singlid: „Unravel Me“ ja „Belong to You“.

Augustis 2017 oli ta kontsertturneel Põhja-Ameerikas, olles soojenduartist 6lack’ile. 2018 aprillis ilmus veel üks singel ehk „All to You“, millele järgnes „Don’t Let Me Donw“, millel lööb kaasa ka Khalid. Augustis 2018 ilmus lauljatari teine EP „No Rain, No Flowers“, millel oli ka hittlugu „Messages From Her“, kuid ka see plaat oli saadaval vaid digitaalsel kujul, mistõttu võib öelda, et selle aasta (2019) oktoobris ilmunud album „Truth Is“ on lauljatari esimene stuudioplaat.

Sellel aastal (2020) ilmunud 8 lauluga jõulu-EP „Christmas Blues“ on võrratult ilus kuulamine, millel kuuleme nii tuntud jõululugusid, kui ka mitut uut lugu, mis võib-olla ei olegi sedavõrd jõululood, kui lihtsalt lood talvest, detsembrist ja lihtsalt ilusad ...

Uutest lugudest on EP’l „I Just Melt“, suurepärane ja ilus lugu, nagu ka EP nimiligu „Christmas Blues“ – õrn ja ilus, rääkimata sensuaalsest esitusest, millega Sabrina Claudio ongi kuulsust võitnud. Plaadi nimiloos lööb kaasa ka suurepärane Kanada laulja, laulukirjutaja ja produtsent The Weeknd ehk Abel Makkonen Tesfaye. Õrn ja ilus on ka „Winter Time“, milles lööb kaasa ka võrratu Alicia Keys. Õrnalt, ilusalt ja sensuaalselt kõlavad veel ka „Short Red Silk Lingerie“ ja „Warm December“.

Tuntud jõululugudest kuuleme EP’l:

„The Christmas Song“, lugu aastast 1945, autoriteks Robert Wells ja Mel Torme, mille esimest korda salvestas Nat King Cole Trio. Lugu on esitanud peaaegu kõik endast lugupidavad artstid. Ka Sabrina Claudio esituses on see ilus kuulamine, milles veidi džässilikke harmooniaid ja võrratuid akustilisi kitarre.

„Oh Holy Night“ – pühalik ja legendaarne jõululugu, mille kirjutas Adolphe Adam juba aastal 1847, algupäraste sõnade autor prantsuse luuletaja Placide Capopeau. Sabrina Claudio esituses on see lugu ülimalt õrn, ilus ja jätkuvalt pühalik.

„Have Yourself a Merry Little Christmas“, üks kaunemaid ja populaarsemaid jõululugusid, mis ka Sabrina Claudio esituses kõrvu paitab (siin on tegemist jällegi veidi džässilikuma versiooniga, milles kuuleme ka ilusat klaverimängu). Lugu algupäraselt aastast 1943, autoriteks Hugh Martin ja Ralph Blane. Kõlas esimest korda Judy Garlandi esituses filmis „Meet Me in St. Louis“. Veidi hiljem laulis selle veelgi kuulsamaks Frank Sinatra.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/1wYxighrXciRyM6KjF5Gv2?si=fSnwWGwIRoe6_ewkeBi7ew#_=_

Goo Goo Dolls „It’s Christmas All Over“ (Warner Music)

Kui minu üks lemmikbändidest ehk Goo Goo Dolls annab välja jõulualbumi, siis on see igati lahe ja kindlasti tuleb seda kuulata ja mõni mõte ka kirja panna. Üsna hiljuti kirjutasin siin ka Dolly Partoni uuest jõuluplaadist, kus oli ka mitmeid uusi jõululugusid, ka Goo Goo Dollsi jõuluplaadilt leiab kaks uut jõululugu. Selleks aastaks plaanis Goo Goo Dolls suurt kontsertturneed, et promoda nende seni viimast stuudioalbumit „Miracle Pills“, mis ilmus eelmisel, 2019. aastal, kuid tänu ülemaailmsele pandeemiale jäi kontsertturnee ära ja mehed otsustasid hoopis stuudios teha, ja miks mitte teha valmis üks igati mõnus jõuluplaat, mis pole sugugi mitte hiiglama rokilik, pigem popilik, milles ka seda kõige ehedamat jõululaulude ilu ja rõõmu.

Kuna ma olen Goo Goo Dollsist eelmisel aastal siin ka pikemalt kirjutanud, siis kübe veel, aga mitte liiga pikalt.

Goo Goo Dolls tuli kokku juba 1986. aastal. Bändi panid Buffalos kokku laulja-kitarrist John Rzeznik ja basskitarrist-laulja Robby Takac. Nemad kaks on ka täna Goo Goo Dollsi ainsad liikmed, kuigi bändis on aastate jooksul mänginud ka mitmeid teisi pillimehi ja ka kontsertitel kasutatakse abijõude. Alates 1994. aastast mängis bändis pikka aega trumme Mike Malinin (tema lahkus bändist 2013. aastal), enne teda oli trummide taga George Tutuska. Bändi kuulsaimad ja tuntuimad lood on kindlasti „Name“ (1995. aasta albumilt „A Boy Named Goo“), „Iris“ ja „Slide“ (1998. aasta albumilt „Dizzy Up The Girl“, sellelt albumilt ilmus lausa 10 laulu, mis jõudsid USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka) ja „Here Is Gone“ ja „Big Machine“ (2002. aasta albumilt „Gutterflower“). Aastate jooksul on USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka tõusnud 14 laulu ja ainuüksi USA’s on nende albumeid müüdud ca 10 miljonit.

Minu „tutvus“ Goo Goo Dollsi ja nende muusikaga saigi algusega just laulust „Iris“, mis 1998. aastal ilmus, ja pärast seda olen püüdnud bändi muusikal ja tegemistel silma peal hoida. „Iris“ on laul, mis Billboardi edetabelis „Top 100 Pop Songs 1992-2012“ tõusis kohale number 1! Muideks, samast tabelist leiab veel ka laulud „Slide“ (koht number 9) ja „Name“ (koht number 24).

1998. aastal paluti Rzeznikil kirjutada lugu menukasse filmi „City of Angels“ (peaosades Nicolas Cage ja Meg Ryan) ja nii valmis hittlugu „Iris“. Sellest loost algas bändi tegelik tähelend, sest laul püsis „Billboard Hot 100 Airplay“-edetabelis esikohal rekordilised 18 nädalat, ja sama lugu kandideeris ka kolmele Grammy-auhinnale.

Rzeznik on ütelnud, et seda lugu kirjutades oli tal kallal tõeline „writer’s block“ ja paar päeva enne loo valmimist oli tal plaan ansamblist lahkuda, kuid just see lugu oli SEE lugu, mis bändi hetkega maailmakuulsaks tegi. „Iris“ ilmus ka nende kuuendal stuudioplaadil „Dizzy Up The Girl“. Samal plaadil oli veel mitmeid teisigi lugusid, mis tõusid USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka - "Black Balloon", "Slide", "Broadway" ja "Dizzy". Aastal 2001 ilmus ansambli esimene kogumikplaat „What I Learned About Ego, Opinion, Art & Commerce“.

Goo Goo Dolls jätkab jõuluplaadil "It's Christmas All Over" duona ehk John Rzeznik (laul, kitarr, produktsioon) ja Robby Takac (basskitarr, laul), kuid abiks on ka suurepärased muusikud: Brad Fernquist (kitarr, produktsioon), Jim McGorman (klahvpillid, klaver, taustalaul, puhkpillide seaded), Craig Macintyre (trummid ja löökriistad), Sydney McGorman (laul laulus „Better Days“). Plaadilt leiame juba tuttavaks saanud jõulugusid, kuid on kaks täiesti uut laulu.

„Christmas All Over Again“, on Tom Petty kirjutatud lugu, Goo Goo Dollsi esituses kuuleme seda üsna Tom Petty-laadi esituses, kuid kübe on ka sellist 60. aastate rock'n'rolli kuulda;

„Shake Hands With Santa Claus“ on algupäraselt Louis Prima esitatud laul, Goo Goo Dolls esitab seda üsnagi bigbändilikus orkestratsioonis, mis on kõrvale kena kuulata;

„This Is Christmas“ on uus lugu, milles kuuleb seda saundi, millega Goo Goo Dolls ongi kuulsaks saanud, veidi meenutab ka Bon Jovi lugusid;

„Christmas Don’t Be Late“ on lugu aastast 1958, autoriks Ross Bagdasarian Sr, ja selle pealkirjaks oli „The Chipmunk Song (Christmas Don’t Be Late)“, esitajaks joonistatud koopaoravate bänd The Chipmunks, no Rzeznik ise päris koopaoarvate häält järgi ei tee, kuid üsna ära tuntav see lugu kindlasti on;

„Better Days“ on tegelikult Goo Goo Dollsi enda lugu, mis ilmus 2005. aastal albumil „Let Love In“ – siin laulab seda hoopis laps – Sydney McGorman, kes on sellelgi albumil kaasa lööva Jim McGormani tütar, laul sobib mitmete muusikakriitikute arvates suurepäraseks kuulamiseks vana-aasta õhtul, ilus lugu, mis lapse esituses on veelgi ilusam;

„You Ain’t Gettin’ Nothing“ – uus lugu, milles Goo Goo Dolls laulab, et sel aastal ei saagi sa kinke ja ei aita siinkohal isegi ka krokodillipisarad ... Põhjuseid pole raske leida, sest laulus öeldakse, et oled küll vaid kaheksa-aastane, kuid oled joonud õlut, värvinud kassi punaseks, teinud koera kõrva augu, varastanud Jõuluvana rahatasku ja põhjapõdra ... taaskord mõnus džässilik esitus, tuletab meelde Brian Setzeri bigbändi;

„Let It Snow!“ on kindlasti jõululaulude klassika, mis algupäraselt kõlas juba 1945. aastal. Autoriteks Jule Styne ja Sammy Cahn. Esimesena laulis seda lugu Vaughn Monroe. Ka Goo Goo Dolls esitab seda lugu siira mõnuga, unistades lumest ja ilusatest jõuludest, tõeline klassik;

„Have Yourself a Merry Little Christmas“ – on kindlasti üks kaunemaid jõululaule, mis pärit 1943. aastast, autoriteks Hugh Martin ja Ralph Blane, esimest korda esitas seda 1944. aastal Judy Garland muusikafilmis „Meet Me in St. Louis“, veidi hiljem ka Frank Sinatra, siis juba sõnadega, mida tuntakse ka täna. Ka Goo Goo Dollsi esituses on seda hiiglama ilus, ai kui mõnusad kitarrid kõlavad selles loos, rääkimata mõnusatest klahvpillide saundidest ja John Rzeznik naudib oma esitust 100%, jätkuvalt ilus lugu;

„Hark! The Herald Angels Sing“ – on tegelikult hiiglama vana jõululaul, kirikulaul aastast 1739. Ka Goo Goo Dollsi esituses on tunda pühalikkust;

„The Christmas Party“ – koos The Union Square 5’iga. See on igati mõnus jõululaulude popurrii koos puhkpilliorkestriga.

Kuula ise ka:

https://googoodolls.lnk.to/christmas

Leelo Tungal „Kirjad jõuluvanale“ (Tänapäev)

Raamatus on kolmkümmend viis jõulusalmi väikestele ja suurtele. Salmi leiavad siit endale nii hea väike tüdruk, üksik laps, pisikesed kaksikud, erinevas eas lapsed, aga ka ema, isa, vanaema ja vanaisa. Isegi titale on mõeldud - tema salm on kõige lühem.

No nii, jõulud on õige varsti tulekul ja see on üks igati vahva luuletuste/jõulusalmide raamat. Vahva seepärast, et siin on 35 jõulusalmi, vahva seepärast, et nende autoriks on suurepärane Leelo Tungal, vahva seepärast, et selle ägedad illustratsioonid on teinud Kirke Kangro, kes on Leelo Tungla tütar ja vahva seepärast, et see on sellises väikeses köites (muideks, see sobib suurepäraselt ka päkapikku ootava lapse sussi sisse), mistõttu on seda vahva igale poole kaasa võtta ja mõne jõulusalmiga sõpru ja tuttavaid üllatada. Ja nagu raamatu esikaanel on kirjas, siin on jõulusalme väikestele ja suurtele!

Raamatu esimene salm on “Piparkoogisüda”, milles Leelo Tungal alustab nii:

Vana aasta sammub

vaikselt ajalukku,

keerab enda kannul

ajaukse lukku.

Kõik jääb seljataha –

kes see mullust muudaks.

Kui vaid kõik, mis paha,

maha jätta suudaks!

Tulgu ilus aasta

küünla valgusvihus!

Piparkoogiraas ta

pisikeses pihus

pärast jõulupuhkust

meenutagu seda:

piprast kui ka suhkrust

tehti aasta süda!

On ju ilus jõulusalm! Selline paraja pikkusega, mida pähegi õppida ja näiteks selle aasta jõulude aegu jõulutaadile ette lugeda. Järgmistes luuletustes on juttu päkapikust, kes arvatavasti päevad segamini ajas, kuna aknalaual olevas sussis pole mitte midagi ja kummalisest jõulumasinast, mis võiks jõuluvanal olla, siis saaks kõik vajalikud toimetused enne jõule ära teha.

Edasi tulevad juba vahvad “kirjad” – “Üksiku lapse kiri” (siin ootab laps jõuluvanalt endale väikest venda, no toogu taat kasvõi teiste vana), “Hea väikese tüdruku kiri” (selles luuletuses on väike türduk veidi murelik, et naabripoisid pole mitte kunagi näinud jõulutaati tulemas), “Pisikeste kaksikute kiri” (selles luuletuses on kaksikutel mure, äkki on jõuluvana pahane nende isa peale, kuna ta oli eelmisel aastal nende juurde kindad unustanud, millega nüüd hoopis isa käib!?), “Ema kiri”, see on jällegi üks hiiglama ilus ja armas salm:

Kingi meile jõulurahu,

et ei tuleks tuppa pahu,

et ei tuleks kurjust majja

ega õelust üle aia.

Et saaks elu veelgi kenam,

kingi meile veidi enam

aega pere seltsis olla –

siis on kergem toime tulla!

Ja leiame siit ka vägagi mõnusa huumoriga luuletuse “Isa jõulusalm”

Ega jälle jõuluvana tule paljajalu?

Ega jälle ukse taga laenuks minult palu

labakindaid, saapaid, prille või siis salli?

Seda sorti laenamisi mina küll ei salli –

lapsed pärast naeravad kõik ninapidi koos.

Nad ei tea, et jõuluvanal kallal on skleroos …

Loeme edasi. Siin on ka vanaema värsid (vanaema räägib, et palju kingid olid kunagi odavamad, kuid laulud olid samad nagu ka laste põsepuna) ja vanaisa jõulusalm (selles luuletuses tõdeb vanaisa, et mõne praeguse jõuluvanaga sai koos isegi koolis käidud ja koerustükke tehtud).

Üks vahva luuletus on ka “Sära küünal!”

Sära, küünal, säraküünal!

Ära kustu ära, küünal!

Seni, kuni sina vilgud,

rõõmsaks jäävad laste pilgud.

Teatab kuldne küünlavalgus:

käes on jõulupüha algus.

Ja veel. Luuletustes on juttu sellest, et jõuluaeg on lauluaeg, käime ka Jõulumaal, kus on põhjapõdrad, päkapikud ja jõuluvana, on juttu sellest, mida soovivad jõuludeks ema, isa ja laps, juttu on ka pisikestest poistest, kes ei karda mitte kedagi, kuid tundub, et veidi nad kardavad siiski heldet jõuluvana. Loeme ka Jõulumaa laadast, kust saab kinke jõulutaat, kusjuures kommi saamiseks peab tegema kümme paid, kallite kingituste puhul peab müüjale tegema musi. Juttu on ka siili sussidest, millesse on arvatavasti just päkapikk seeni pannud, koer Pollast ja jõulupuust, mille vastu võib ju isegi jalga tõsta, tihase tukkumisest, põhjapõtrade jõuludest, kunstkuusest, sellest, kuidas päkapikk puhkab, ja millised on heade laste pühad. Saame lugeda ka jõulumehe rõivastest, milles selgub, et Jõulumaal on ateljee, mis õmbleb rõivad jõulumehele, sest igaüks ei saa jõulumantleid tellida, ja iga habemik ei ole jõulutaat või päkapikk.

On ka kaks vahvat ja väikest luuletust, esimene neist “Pisipõnni jõulusalm”

Olen alles pisikene,

lühike on minu looke:

“Kallis jõuluvana, tere!

Palun anna piparkooke!”

Ja teine, “Tita jõulusalm”

Pähe tutt

ja suhu lutt –

see on tita jõulujutt!

Usun, et ilus on selle ilusa jõuluraamatu tutvustus lõpetada luuletusega “Veel üks jõulusoov”

Et su sussi sisse teeks

pesa jõulupäkapikk!

Seal on apelsin ja keeks,

õun ja kommirida pikk.

Mõtteid ilusaid ja häid

toogu sulle aasta uus –

olgu sama palju neid

nagu okkaid kuusepuus!

Dolly Parton „A Holly Dolly Christmas“ (Warner Music)

Pean siinkohal tasahilju tunnistama, et mulle jõululaulud ja jõulumuusika meeldib. Kodus on üsnagi esinduslik kogu jõuluplaate (aastate jooksul on plaadiriiulisse kogutud ca 100 jõuluplaati), kusjuures võib ju öelda, et kõik endast lugupidavad artistid on oma karjääri jooksul välja andnud vähemalt ühe jõuluplaadi, kui mitte kaks või kolm. Tavaliselt on valikus ca 40-50 jõululaulu, mis kipuvad korduma (õnneks tehakse neist ka erinevaid versioone), kuid on ka neid jõuluplaate, millel saab kuulata ka päris uusi ja algupäraseid lugusid. Usun, et kas sel aastal on tulekul mitmeid uusi jõulualbumeid - üks, mida ootan on ühe oma lemmikbändi ehk Goo Goo Dollsi jõuluplaat "It's Christmas All Over", kus näib olevat nii uusi kui ka juba tuntud jõululaule.

USA kantrimuusika superstaari Dolly Partoni uus jõulualbum „A Holly Dolly Christmas“ on samuti selline jõuluplaat, millel ka uusi lugusid, kusjuures kuus neist lugudest on lauljatari enda kirjutatud.

Paar sõna ka Dolly Rebecca Partonist, kes 19. jaanuaril 2021 tähistab oma 75. juubelit. Dolly Parton on kindlasti üks legendaarsemaid kantrimuusika tähti, kes kirjutab ise ka lugusid, kuid ta on üles astunud ka filmides (seda eriti 1980. aastatel).

Dolly Partoni esimene album ilmus 1967 ja juba 1970. aastatel tõusis ta kantrimuusika tippude hulka. Dolly Parton oli üks neist artistidest, kes esitas kantrit, mis meeldis ka popmuusika sõpradele, mistõttu tõi ta kantrimuusikale palju uusi kuulajaid.

Oma karjääri jooksul on lauljatar võitnud 9 Grammy-auhinda ja tal on olnud USA kantrimuusika edetabelis koguni 25 esikohalaulu!

Dolly Parton sündis Sevier Countys Tennessees neljanda lapsena 12. lapselises perekonnas. Tema vanemad olid vaesed, mistõttu kasvas Dolly Parton väikeses onnis Locust Ridge’is Great Smoky Mountains-mägedes. Dolly Partoni ema mängis kitarri, vanaisa mängis viiulit ja kirjutas laule. Dolly sai oma onult esimese kitarri, kui türduk oli 7-aastane. Kui Dolly Parton oli 14, siis lindistas ta oma esimes laulu „Puppy Love“. Lisaks sellele mängis ta keskkooli marsiorkestris trummi.

Pärast keskkooli kolis Dolly Parton Nashville’i, et alustada kantrilaulja ja laulukirjutaja karjääri. Alguses töötas ta Nashville’is koos laulukirjutaja Bill Owens’iga. Nii kirjutati 1966. aastal üsnagi populaarsed laulud „Put It Off Until Tomorrow“ ja „The Company You Keep“, laulud esitas Bill Phillips ja need jõudsid USA kantrilugude edetabelis TOP 10 hulka. 1967 lindistas Parton laulu „Dumb Blonde“ (see oli ta enda kirjutatud) ja seegi oli edukas. Veidi hiljem, kuid samal 1967. aastal ilmus ka lauljatari debüütalbum „Hello, I’m Dolly“.

Kantrimuusika supertäht Porter Wagoner kutsus Dolly Partoni püsiesinejaks oma telesaatesse, üheskoos hakati ka alates aastast 1968 muusikat tegema plaadufirmale RCA. Nende koostöö kestis mitu aastat ja nad kirjutasid ja esitasid koos selle aja jooksul palju hittlugusid.

1970 ilmus Dolly Partoni singel „Mule Skinner Blues“, millest sai tema esimene tõeline soolohitt. Nendel järgnesid mitmed hittlood nagu "Joshua" (1971), "Coat of Many Colors" (1971) ja "Jolene" (1974).

Dolly Parton ja Porter Wagoner lõpetasid ühised esinemised 1974, ja Parton jätkas sooloartistina. 1975 ja 1976 valiti ta parimaks USA naiskantrilauljaks. Toona hakkas Parton lindistama ka poppi, ballaade ja isegi diskot, 1974 valmis ka tema kuulus hittlugu „I Will Always Love You“ (paljud muusikasõbrad teavad seda laulu kindlasti Whitney Houstoni esituses).

Aastail 1974-1980 oli lauljataril 8 USA kantrimuusika edetabeli esikohalaulu ja ta oli saanud kuulsaks nii kantri- kui ka popmuusika artistina. 1980. aastatel jätkas Parton edukate plaatide tegemist, paljud neist olid seotud filmidega, milles ta ise ka mängis. 1986. aastal juhtus nii, et tal ei olnud enam ühtegi lugu TOP 10 seas, mistõttu plaadifirma RCA lõpetas temaga lepingu! Dolly Parton siirdus firma Columbia Records leivale ja ta tegi albumi „Trio“ koos Emmylou Harrise ja Linda Ronstadt’iga. Plaat tõusis kantrimuusika edetabelis esikohale ja tõi Partonile ka Grammy-auhinna.

1992 laulis Whitney Houston maailmakuulsaks Dolly Partoni laulu „I Will Always Love You“. Dolly Partoni enda karjäär oli juba veidi aeglustunud, kuid ta hakkas kirjutama bluegrass-muusikat, mis oli tema kunagine lemmik. Ta lindistas kolm bluegrassi plaati. Muusikat on Dolly Parton kirjutanud ja esitanud veel ka sel sajandil, ja teinud seda ikka ja alati väga hästi. Pean mainima, et sel sajandil on lauljatar avaldanud 9 stuudioalbumit, kusjuures uus jõuluplaat on järjekorras kümnes selle sajandi stuudioplaat!

Nagu eespool mainisin, siis on Dolly Parton mänginud kaasa ka paljudes filmides. Usun, et kuulsamad neist on „9 to 5“ (1980), „The Best Little Whorehouse in Texas“ (1982), „Rhinestone“ (1984), „Steel Magnolias“ (1989) jt. Talle kuulub ka isiklik filmi- ja televisiooniproduktsiooni firma, mis on tootnud telesarja „Buffy The Vampire Slayer“ („Vampiiritapja Buffy“) ja populaarsed filmid „Father of the Bride“ I ja II osa („Pruudi isa“). Ja veel, enne kui minna lauljatari uue jõuluplaadi juurde, siis tuleb mainida sedagi, et sel aastal sai valmis ka film "Christmas on the Square", milles samuti Dolly Parton ühes peaosas on, filmi peaks nägema Netflixis.

„A Holly Dolly Christmas“ on Dolly Parton 47. stuudioalbum! See on tema kolmas jõulualbum (enne seda „Once Upon a Christmas“ (1984, koos Kenny Rogers’iga) ja „Home for Christmas“ (1990). Albumi produtsendiks on Kent Wells ja sellel laulavad ka Miley Cyrus (Dolly Parton on tema ristiema), Michael Buble, USA koomik ja näitleja ja saatejuht Jimmy Fallon, Billie Ray Cyrus, Willie Nelson, lauljatari vend Randy Parton, kes oli 1980. aastatel samuti laulja, avaldas mitu plaati, kuid täna on temast saanud ärimees.

Enne jõulualbumi ilmumist oktoobri alguses, jõudis kuulajateni ka kolm singlit: „Mary, Did You Know?“ (augustis 2020) ja „I Saw Mommy Kissing Santa Claus“ ja „Christmas on the Square“ (mõlemad septembris 2020). Jõulualbumil on kokku 13 laulu, millest 7 on uued laulud. Seitsmest uuest laulust on kuus Dolly Partoni kirjutatud lood, ühe uue laulu „Christmas Where We Are“ on kirjutanud Jada Roberts ja Barry Jobe. Kuus laulu on jõululood, mida oleme ka vare kuulnud (osad neist küll sellised, mida väga sageli ei kuule) - „A Holly Jolly Christmas“ on aastast 1964, algupärase esitaja Burl Ives; „All I Want for Christmas Is You“ on aastast 1994, autoriteks Mariah Carey ja Walter Afanasieff (algupärase esitajaks loomulikult Mariah Carey); „Pretty Paper“ on aastast 1963, algupärase loo esitajaks ja autoriks Willie Nelson; „I Saw Mommy Kissing Santa Claus“ on aastast 1952, algupärase loo esitajaks Jimmy Boyd, autoriks Tommie Connor; „Mary, Did You Know?“ on aastast 1984, autoriks Mark Lowry ja Buddy Greene, algupärase loo esitajaks kristliku muusika artist Michael English.

Dolly Partoni uus jõluplaat on üsnagi põnev kuulamine, sest siin on nii kantrilikke esitusi („Christmas On The Square“, „Pretty Paper“ koos Willie Nelsoniga, „I Saw Mommy Kissing Santa Claus“, „You Are My Christmas“ koos Randy Partoniga), kuid on ka ballaade („Christmas Is“ koos Miley Cyrus’ega, „Circle Of Love“, „Comin’ Home For Christmas“) ja jõululikku meeleolu („Holly Jolly Christmas“, „All I Want For Christmas Is You“ koos Jimmy Falloniga, „Mary, Did You Know?“), koos Michael Buble’ga esitab Dolly Parton ka üsnagi svingiva loo „Cuddle Up, Cozy Down Christmas“.

Minu arust igati armas ja sümpaatne jõuluplaat.

Kuula ise ka:

https://dolly.lnk.to/AHollyDollyChristmas