Jüri Annist „Koduaia kaunimad okaspuud. I osa“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Okaspuude vaieldamatu trump on nende igihaljas olek. Aed ilma okaspuudeta oleks talviti lage lumeväli või nukralt „kondine” paik, kus on vaid heitlehised puud ja lehetute okstega põõsad.

Koduaeda sobivaid kenasid okaspuid on sedavõrd palju, et ühte raamatusse nad ära ei mahtunud. Raamatu esimesest osast leiab ülevaate ebaküpressi, elupuu, jugapuu, kadaka ja kuuse sortidest, mis on ilusad ja omapärased ning taluvad Eesti kliimat. Okaspuude ülejäänud perekondi käsitleb raamatu teine osa.

Lugemise hõlbustamiseks on tekst liigendatud kolme ossa:

* Iga peatüki sissejuhatus tutvustab liiki mõne põneva fakti kaudu. Loodusliku kasvukoha lühikirjeldus annab vihjeid, milline aed võiks sellele liigile sobida.

* Teine osa kirjeldab vaadeldava liigi sorte. Iga liigi puhul on välja toodud maailmas ringlevate sortide tõenäoline arv, mis näitab nende aianduslikku populaarsust. Esmajoones on kajastatud sordid, mida on väärtusliku aiataime tiitliga Award of Garden Merit (AGM) tunnustanud Inglise kuninglik aiandusselts. Selle nimetuse statuut tagab, et sordi omadused on paremad kui teistel omasugustel. Lisaks tutvustab autor oma lemmiksorte.

* Kolmas osa annab ülevaate sortide kasvatamise nüanssidest. Vaatluse all on ka tüüpilisemad vead ja kuidas neid vältida ning strateegiad, kuidas hoida taime mõõtmed mõistlikes piirides.

Lisaks leiab raamatust põhjaliku kirjelduse, kuidas rajada okaspuude istutusala ja seda edaspidi hooldada.

Jüri Annist on keemikuharidusega aednik, Calmia Istikuäri omanik ja muheda kirjutamisstiiliga autor, kelle sulest on ilmunud palju väärt aiaraamatuid.

Paar-kolm korda aastas võtan kätte mõne aiandusraamatu. Loen läbi ja üritan midagi kõrva taha panna ja meelde jätta.

Seetõttu oli väga põnev ja huvitav süübida ka meie okaspuude maailma, okaspuude, mis on sobilikud ka meie koduaedadesse.

Raamatu autor Jüri Annist tõdeb raamatu saatesõnas, öeldakse, et tark õpib teiste vigadest. Nende kaante vahele on koondatud autori ja tema sõprade head ja halvad kogemused. Ülevaateid okaspuude süstemaatikast ja määramisest selles raamatus ei ole, aga autor arvab, et sellekohased materjalid on vajadusel kergesti leitavad.

Ja veel. See raamat sai teoks soovist aidata leida igale aiale parimaid-sobivamaid-ilusamaid okaspuid. Ja kui see kõige-kõige on paljude kandidaatide seast välja kaalutud ning kohale sätitud, siis tuleb talle pakkuda ka sobivat hooldust … Vajalikud protseduurid varieeruvad liigiti ja sorditi ning aastaajati.

Raamatu esimene peatükk. 35 tähelepanekut okaspuude kohta.

Pärast istutamist kasvavad okaspuud aeglaselt, aga siis aasta-aastalt üha kiiremini. Okaspuud kasvavad enamasti tunduvalt suuremaks, kui esmalt ette kujutad. Okaspuud ei talu, kui midagi kasvab neile liiga lähedal. Okaspuud ei talu, kui neid nühkida. Okaspuud ei talu loomade uriini. Mujal (Euroopas, Kanadas) on okaste värvimuutus kontrastsem kui meil. Ei tasu loota, et okaspuudel on vähem kahjureid ja haiguseid kui nende lehtsetel suguvendadel. Vajadusel on võimalik edukalt ümber istutada üsna suuri okaspuid. Erinevalt seemnikutest ei suuda paljud poogitud püstiste sortide puud alul sirgelt kasvada. Okaspuude rippoksalisi sorte iseloomustavad „selgrootud“ oksad, mis lamavad leplikult mullapinnal.

Need on kümme esimest tähelepanekut. Vaatan ka järgmist kümmet tähelepanekut, mille kohta saad raamatust pikemalt lugeda.

Täisverelise roosisõbra unistus on kasvatada ahhetamapanev roosivärav. Kas ka okaspuufänn saaks aeda midagi sarnast moodustada? Kõigil igihaljastel okaspuudel saab okaste eluiga ühel hetkel täis. Siit raamatust ei leia seletusi, kuidas määrata mõne „tundmatu“ okaspuu liiki või sorti. Autoril ei ole olnud kannatust üksipulgi uurida okkaid, lehti, käbisid … Piisava kujutlusvõime abiga saab taimedega moodustada teravmeelseid kompositsioone. Kõik okaspuud ei ole igihaljad. Leidub ka selliseid, kes lasevad igal sügisel okkad maha pudeneda (lehised, metasekvoiad, hõlmikpuud jne). Aednikele on omane üsna rammus huumorisoon. Miks mitte teha rõdule istutuskasti okaspuid kaasates miniatuurne aed või muinasjutumaa. Mõnikord pakutakse istikute müügikohtades sügise hakul soodushinnaga väheldasi okaspuuistikuid, kes näevad välja väga värvikad ja on heas kasvuhoos. „Ma istutasin aeda okaspuu. Kas ma peaksin teda kohe millegagi väetama?“ Okaspuude väetistarve on oluliselt väiksem lehtpuude omast.

Kakskümmend tähelepanekut on kirjas.

Järgmised kümme on sellised: Harilik kuusk (hekina, jõulupuuna) ja harilik mänd (männimetsas leidub nii suvilaid kui elumaju) on aedades sagedased asukad. Paljusid valdavalt kerajaid kääbussorte poogitakse mitte vahetult pookealuse juurekaela lähedale, vaid hoopis kõrgemale. Iga taimeliiki tutvustavast tekstist leiab nimeliste sortide arvu. Juhul kui vegetatsiooniperiood, aga eriti suve teine pool ja sügis juhtuvad olema sademetevaesed, on äärmiselt oluline okaspuid enne külmade tulekut kasta. Talvine värvimuutus või kuivanud? Jõulupuuna on meil valdavalt kasutatud kuuske. Ehk on lugeja aias puu või põõsas, kes on hoopis teistsugune, kui autor selles raamatus kirjeldab. Kui aias on palju okaspuid, mistõttu tekib rohkelt käbisid, siis kogu need puude alt kokku, kuivata ning lase läbi oksapurustaja. Kui kasutad „rohelisi“ vedelikke pritsimiseks, siis arvesta, et pahalastele mõjub vaid otsene kontakt mahevedelikuga. Kunagi jõuab kätte aeg, kui käid nõutult ümber püstise olekuga kuuse, nulu või ebatsuuga ja nuputad, mida peaks tegema, et tema kasv pidurduks.

Ja viimased viis tähelepanekut.

Mitte väga tihti, aga siiski, hakkab poogitud taimel lisaks poogendile kasvama vähemalt üks aluse võrse. Taimedele nimepanemise reegleid on aegade jooksul kohendatud. Sipelgatele meeldib hirmsasti okaspuude tiheda võraga mütsakate sisse pesa teha. Kevaditi võid seista nõutuna mõne talvel pruunistunud okaspuu juures plaani pidamas, kas tuua kohe labidas, et „kadunuke“ välja kaevata või lükata kurb toiming edasi. Iga käsitletud okaspuuliigi sortidest on raamatus eelkõige kirjeldatud neid, kellele Inglise Kuninglik Aiandusselts on omistanud väärtusliku aiataime nimetuse Award of Garden Merit ehk lühendatult AGM (2020. aasta seisuga).

Järgmine peatükk peatub istutusalal. Saame lugeda, kuidas kujundada okaspuudest kaunis ala nii, et aastate pärast ei peaks seal „metsaraiet“ tegema. Sellestki on juttu, kui suureks konkreetne puu kasvab, siin on ka vaikimisi antud mõõdud. Juttu on lehtpõõsaste headest ja vigadest, mullast ja sellestki, et kangaskatet tasuks vältida. Autor kinnitab selle peatüki lõpus, et turvasmultš on parim valik.

Kolmas peatükk räägib istutamisest. Selles peatükis saame lugeda pinnasest, istutusaugust, sellest, et istik tuleks istutada õigele kõrgusele. Jüri Annist peatub pallitud istikul, potiistikul, kuid ka keerdus juurepalli korrastamisel. Juttu on istutatud taime kastmisest, rääbaka istiku toibutamisest, istutusjärgsest hooldamisest. Me ei pääse mööda ka rängematest vigadest istutamisel ja esimesel aastal.

Jõuame puudeni. Ma ei hakka ka puude kohta pikka kokkuvõtet tegema, seda saad lugeda raamatust. Loomulikult on raamatus ka väga-väga palju fotosid.

Esimene puu on ebaküpress (Chamaecyparis). Ebaküpressid on aianduslikult väga huvipakkuv perekond, milles leidub täiesti eriimelisi isendeid. Selles raamatus on kalifornia ebaküpress (ülevaade on soridest ja sellest, kuidas kasvatada), mägi-ebaküpress, nutka ebaküpress ja tömbilehine ebaküpress.

Teiseks puuks on elupuu (Thuja). Elupuud on kuulsust kogunud eelkõige hekitaimedena. Sobiva sordi leiab nii põlvekõrguse hekihakatise kui ka võimsa, vaadet ja tuult sulgeva heki tarvis. Raamatus on juttu harilikust elupuust (välja on toodud parimad hekisordid, kollased, püstise kasvuga sordid, kerad, kollased kerad, kirjud ja haruldased sordid), idaelupuust ja hiigelelupuust (need kasvavad Põhja-Ameerika edelaosas Vaikse ookeani rannikul ja Kaljumägede teatud piirkondades kuni 60 meetri (75 meetri) kõrguseks).

Kolmas puu selles raamatus on jugapuu (Taxus). Jugapuud saavad hakkama ka üsna varjulises kohas ja nad taluvad ükskõik kui ränka lõikust. Jugapuu kõik osad on mürgised, välja arvatud marikäbisid kattev arill. Saame tuttavaks hariliku jugapuu, ida-jugapuu ehk teravaokkalise jugapuu ja värd-jugapuuga.

Neljas puu on kadakas (Juniperus). Kadakad on omanäolised ja ilusad. Neid on kuni 67 liiki. Paraku nõuavad nad rohkem hoolt kui teised okaspuud. Raamatus on harilik kadakas (püstised, laiuvad), hiina kadakas, jäik kadakas, randkadakas, kaljukadakas, kirju kadakas, laiuv kadakas, Pfitzeri kadakas, Pingi kadakas, roomav kadakas, sabiina kadakas ja virgiinia kadakas.

Oleme jõudnud selle raamatu viienda puuni, milleks on kuusk (Picea). Kuuse perekonnas on määratletud 38 liiki kuuski. Paljud nendest on väga tuntud ja hinnatud töönduspuud. Raamatus teeb autor juttu mitmest kuusest: ajaani kuusk, Breweri kuusk, Engelmanni kuusk, Glehni kuusk (see on Nõmme asutaja Nikolai von Glehni venna Peter von Glehn noorema aretatud puu), harilik kuusk, idakuusk, kahevärviline kuusk, kanada kuusk, must kuusk, punane kuusk, serbia kuusk, sitka kuusk ja torkav kuusk ehk sinikuusk.

Kuuskedega raamat ka lõpeb. Aga see on ju alles raamatu I osa! Seega oodata on ka teist osa. Igal juhul olen kindel, et Jüri Annist räägib vägagi olulist juttu ja annab olulisi teadmisi neile aiasõpradele, kes tahavad täpsemalt lugeda ebaküpressidest, elupuudest, jugapuudest, kadakatest ja kuuskedest.

Juhani Püttsepp „Ohoo, linnaloom!“ (Tänapäev)

Bioloogi, loodusajakirjaniku ja lastekirjaniku Juhani Püttsepa raamat on kirjutatud küll lastele, kuid pakub lugemiselamust vanusest hoolimata kõigile neile, kes oskavad igapäevase kõrval märgata ka pea nähtamatut ja sellest lugu pidada.

Kaheksa jutukest räägivad tänapäeval nii tuttavast koerast-kassist, aga ka nahkhiirest, hobusest, lihtsast tuvist akna ja kaelushiirest seina taga. Isegi kaelkirjakust, kes kakssada aastat tagasi linnakividele sattus, ja ühest kitsekesest, kellest lausa vabaduse sümbol sai.

Raamatu on illustreerinud neli kunstnikku Lätist, Leedust ja Eestist.

Juhani Püttsepa sulest on ka varem ilmunud mitmeid suurepäraseid loodus- ja lasteraamatuid. Näiteks „Portreed Tallinna loomaaiast“ (2008, Eesti Ekspressi Kirjastus), „Väikese hundi lood“ (2009, Päike ja Pilv), „Tsss … Kuula!“ (2013, Päike ja Pilv), „Gibraltari laevakoerte ühing“ (2015, Tänapäev), „Mustad linnud“ (2016, Juhani Püttsepp), „Eesti looduskaitse 100 aastat“ (2018, Post Factum), „On kuu kui kuldne laev“ (2020, Tänapäev) jpt.

Mulle meeldivad Juhani Püttsepa kirjutatud lood, eriti loodus- ja loomalood, kuna neis on inimlikkust, südamesoojust ja oskust nooremat lugejat kaasa mõtlema panna, loodust ja loomi jälgima panna ja nende suhtes ka austust õpetada.

Selle raamatu esimene lugu on „Kaelkirjak, kes sai tagasi oma pea“. See jutustab noorest naisest, kes sattus pärast ülikooli lõpetamist tööle anatoomiamuuseumi. Selle peamisteks külastajateks olid ülikooli õppejõud kõigi oma kapriiside ja äraarvamatute nõudmistega ning tudengid, pead laiali otsas ja ladinakeelsete nimetuste pähetuupimisest ära vaevatud.

Ühel päeval küsis noore naise (tema nimi on Emili) sõbranna, miks Emili anatoomiamuuseumisse üldse tööle läks? Emili vastas, et ta armastab loomi. Aga need loomad seal on ju surnud, ei jätnud sõbranna jonni.

Emili kehitas õlgu, sest surnud olid need loomad anatoomiamuuseumis tõepoolest. Skeletid vist tõesti ei elanud, kuid Emili lemmikuks kujunes millegipärast kaelkirjakupoeg, ta oli skelettidest ka kõige pikem. Professor teadis rääkida, et see skelett on vana, rohkem kui sada aastat. Emili tahtis teada, kuidas Aafrika loom üldse Põhjamaale sattus? Professor vihjas tsirkusele, kuid soovitas Emilil ise otsida, arhiivist …

Emili otsis ja leidis. Leht oli aastast 1877. Tallinnasse oli saabunud rändloomaaed (kaelkirjak oma pojaga, Ameerika tiiger ehk jaaguar, okassiga, 16 jalga pikk hiigelmadu ja seltskond, mis koosnes lõvist, hüäänist ja bernhardiinikoerast Pinkost, kes kõik sõbralikult ühes puuris elasid) ja külastajaid oodati Viru väravate lähedal Vene turu platsil. Arvatavasti oligi muuseumis just see kaelkirjakupoeg, kes oli rahvale vaatamiseks toodud … ju oli teekond pikk, vintsutused rasked, mistõttu oli loom surnud …

Kaelkirjakupoeg oli Emili lemmik, kuni ühel päeval oli kadunud kaelkirjaku pea!!! Kuhu ja miks pea kadus, selle jätan Sulle endale avastada, kuid sellel lool on õnneks õnnelik lõpp …

Teine lugu on „Metskits, kes hüppas end kuldsele mündile“. Selle loo peategelaseks on Miia Maria, kelle hammas oli suus juba mitu kuud loksunud, kuni ta ühel heal päeval selle ise suust välja tõmbas. Järgmisel hommikul ärgates leidis tüdruk padja kõrvalt kuldse metskitsepildiga raha, millele oli kirjutatud „Eesti Vabariik 75“ ja teisel pool „5 krooni“.

Selle oli öösel toonud hambahaldjas. Miia Maria oli selles täiesti kindel. Tüdruk sai teada, et selle ilusa raha eest enam midagi osta ei saanud, sest meil on nüüd ju eurod, kuid tüdruk poleks seda kaunist raha ostuks kasutanudki, sest kitseke rahal oli väga armas.

Isa teadis rääkida, et see metskits on ka päriselt olemas ja elab meie linnas, Tallinnas. Kuna järgmine päev oli laupäev, lubas isa tüdruku kitsekest vaatama viia.

Laupäeval olidki tüdruk ja isa Balti jaama lähedal Nunne tänava haljasalal, seal oli postamendil metskitsekuju. Isa rääkis, et kitseke oli sinna alla kukkunud kõrgelt Toompea nõlvalt, kuna jahimehed ajasid teda taga. See juhtus väga ammu, muistse vabadusvõitluse ajal, ja sellest metskitsest sai otsekui vabaduse sümbol. Skulptor Jaan Koort tegi 1929 just sellesse paika pronksist metskitse kuju. Isa lisas, et Tallinn olevat kitsekese kukkumise loo järgi isegi endale nime saanud. Miia Maria märkis, et Tallinna nimi ei ole ju Metskitselinn?

Seetõttu arvas isa, et tuleks minna Kiek in de Köki torni, kus oli avatud näitus linnaloomadest. Äkki on seal juttu ka sellest metskitseloost …

Mida Miia Maria ja isa näitusel teada saavad, selle jätan Sulle endale avastada, kusjuures Tallinna saksakeelne nimi Reval võib olla tuletatud saksa keele sõnadest Reh fall ehk „kits kukkus“.

Üks teema on selles loos veel. See, kuidas isa aastaid tagasi oli kogemata autoga metskitsele otsa sõitnud. Kitseke oli surnud ja veidi hiljem oli temast kitsepraadi tehtud … kas see oli õige või mitte, seda peab iga lugeja ise otsustama …

Kolmas lugu „Hobune, kes vedas jõuluõhtul lund“ viib meid aastakümnete tagusesse Jurjevisse ehk Dorpatisse ehk Tartusse. Juttu on kuueteistkümnesest Juhanist, neljateistkümnesest Eduardist, nende isast Jakobist ja nende hobusest Laugist.

Saame lugeda aastast 1915, mil oli Tartus väga palju lund. Jõululaupäeval kutsus parun Engelhardti virtin Jakobi appi, sest paruni hoovis oli lund liiga palju, mistõttu härra külaliste sõiduriistad ei mahtunud hoovi.

Lepiti kokku, et teenistuseks on 50 kopikat lumekoormalt. Jakob, Juhan, Eduard ja Laugi tegid tublit tööd. Kui töö tehtud sai, siis oli käes tasumise aeg. 50 kopikat koorem, 5 koormat, kokku peaks olema kaks rubla ja viiskümmend kopikat, kuid Juhanil oli arvutamisega pisut keeruline … mistõttu sai ta summaks kokku … Millise summa Juhan kokku arvutas, ja kas pärast saadi teenistuseks ikka kokkulepitud summa? Sellegi jätan Sulle endale lugeda.

Neljaski lugu viib meid ajas ammustesse aegadesse. Selles loos on juttu Tobiasest, keda kasvatas vanaema ja tuvidest, kes olid poissi ikka ja jälle ümbritsenud. Vanaema oli rääkinud, et tuvid on pühad linnud, sest ennustas just Tuvi piiblis Noale, et veeuputus hakkab lõppema.

Kui Tobias oli juba 20-aastane, oli tema vanaema juba surnud. Ühel heal päeval lendas noormehe aknast sisse tuvi, kelle turjale oli kinnitatud väike nahkpaun. Kirjatuvi! Nahkpaunas oli kummaline kiri, milles oli kirjas: „See laps on Pühast Vaimust, kõneles ingel Joosepile, kes oli ameti poolest puusepp. Pane seda tähele! Gertken.“

Mida see võis tähendada? Ja kes oli Gertken? Kindlasti oli tuvi eksinud aknaga ja kiri oli mõeldud kellelegi teisele. Või siiski? Tobias oli väikeses poekeses jooksupoisiks, kuid tema kutsumus oli hoopis teine.

Püha Vaimu kiriku korrastamiseks ja juurdeehituseks oli bürgermeister annetanud raha. Tobias lootis, et äkki saab ta seal õpipoisina kaasa lüüa?

Püha Vaimu kiriku kellamees andiski Tobiasele võimaluse. Ta sai ülesandeks voolida puust tuvi, mis pannaks kantslisse pastori pea kohale, kui ta kogudusele kõneleb, sest tuvi on Püha Vaimu sümbol. Valge tuvi ilmus siis, kui Jeesus oli Jordani jões ristitud.

Kuidas Tobiase puutööd tuviga mööduvad, selle jätan Sulle endale lugeda … ja kes on see kaunis punapäine tüdruk, keda Tobias pastori jutluse ajal kirikus märkas?

Raamatus on veel neli suurepärast lugu.

„Nahkhiir, kel tuli osaleda võlutrikis“, milles saame tuttavaks kahe vennaga (Kessu ja Tesse), kellele vanaema loeb õhtujuttu ööelukatest, milles ka lugu nahkhiirest. Veidi hiljem leiavad vennad keldrist hinge heitnud nahkhiire, mis paneb poisid tegutsema ja lõpuks lausa Snelli tiigis kala püüdma!!! Kas poisid kala saavad? Kas Snelli tiigis tohib üldse kala püüda? Mis kala on karp? Ja kas nahkhiirtega on ikka ka maagia mängus? Selle saad teada, kui loo lõpuni loed.

„Kass, kes vaatas õhtul aknast sisse“ jutustab loo noorest paarist – Britast ja Tomist. Sellest, kuidas nad ühetaolisest korterist kolivad Pirita-Kose mändide alla, kolmetoalisesse korterisse. Varem elasid nad viiendal korrusel, nüüd esimesel. Seejärel hakkas nende aknatagust külastama hõbedatriibuline kass, kellest saab noortele inimestele hea sõber. Kass külastab neid igal õhtul, saab süüa, kuni ühe päeval tuli kass rängalt räsituna. Tom sõitis ruttu loomaarsti juurde, kuid kahjuks kassike suri …

Mõned nädalad hiljem oli akna taga uus kass. Taaskord triibuline. Ühel õhtul tõi triibuline kass akna alla veel ka kaks pojukest. Nüüd sai kassipere enda käsutusse Brita ja Tomi raamatutoa.

Ja ühel õhtul! Ühel õhtul oli akna all veel üks kass. Pirita-Kose triibuline, põhitoonilt küll mitte hall, sedakord oranž. Kas ka tema liitub Brita ja Tomi ning kassiperega?

„Koer, kes ründas tormist merd“ jutustab loo emast ja tütrest, kel meeldis sügiseti mõned päevad kodust pooleteistsaja kilomeetri kaugusel mereäärses linnas veeta. Ema ja tütar ei käinud rannas päevitamas ja suplemas, külmaga ei saagi seda ju väga teha.

Nemad käisid Pärnus selleks, et paar päeva hotellis eldada, puhata, jalutada, kontserdil käia. Sellised olid plaanid ka sel korral. Päeval otsustasid nad minna randa jalutama, ilm oli tuuline ja külm, kuni nende juurde tuli musta-valgelapiline kikkis kõrvadega üpris tavaline keskmises suuruses koer.

Mida tähendab selle loo pealkiri, mida koer üksinda rannas tegi? Mida tegid ema ja tütar? Kas nad võtavad selle tormist merd ründava koera endaga kaasa? Kui jutu läbi loed, siis saad teada.

Viimane lugu „Valge kraega külaline, kes viis ära teelusika“ viib meid väikelinna servas seisvasse viilkatusega majja, kus elasid isa, ema ja tütreke. Äärelinnas võis näha liikumas oravaid, metskitsekest, rebast, kanakarja, kanakulli, rähni jt.

Hilissügisel oli majas kuulda seina sees kribinat, krabinat. Ju olid hiired sooja tulnud. Pere arvas, et tasuks hiired kinni püüda, mistõttu pandi üles hiirelõksud, kuid lõksu ei jäänud ühtegi hiirt, üks lõks oli hoopis ära viidud? Kaduma oli läinud ka puust varrega teelusikas! Ema oli kindel, et koduhiir poleks suutnud seda teha, lusikas oleks tema jaoks liiga suur. Kes seda tegi?

Kuni ühel pärastlõunal märkas tüdrukuke aknatagusel linnumajal kummalist tegelast. See oli justkui hiir, ehkki koduhiirest palju suurem. Isa teadis, kes see oli. Ta oli selle looma kohta raamatust lugenud, seal oli pilt ka.

Mis loomakesega oli tegemist? Jätan selle siinkohal saladuseks. Kas leitakse üles ka kaduma läinud teelusikas? Mine tea …

Sellised vahvad looduse- ja loomalood selles raamatus. Kõik sellised südamlikud ja inimlikud, veidi ju ka humoorikad, ja igati mõnusad lugeda. On vahvaid fakte ja teadmisi, veidi ajlugu, mis kindlasti lugejale huvi pakuvad. Raamat, mis sobib lugemiseks nii lastele, kuid kindlasti ka täiskasvanutele.

Maija Hurme, Lina Laurent „Salajane aed“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Kuidas saab väikesest seemnest toit?

Ja miks mõjub kaevamisvaba taimekasvatus kliimale hästi?

Luna, Bianca ja Ville on leidnud endale salakoha. See asub mahajäetud aias ega ole kellegi oma, võib-olla ehk ainult Armi oma. Armile meeldib taimi kasvatada. Luna, Bianca ja Ville aitavad teda meeleldi. Kõik paistab olevat korras, kuid ühel päeval ilmuvad aeda kollaste vestidega inimesed. Ja kes varastas pojengid?

„Salajane aed“ on lugu sõpradest, kes hakkavad keset linna taimi kasvatama. Raamat õpetab lapsi tundma seemneid, mikroobe, mulda, kaevamisvaba taimekasvatust, kompostimist, bokashi’t ja mesindust.

Raamatus sisalduvat teavet võib kasutada taimekasvatuse algteadmiste andmiseks lasteaias ja koolis.

Maija Hurme on illustraator, kes harrastab aiamaal kaevamisvaba taimekasvatust. Lina Laurent on ajakirjanik ja mesinik.

Maija Hurme ja Lina Laurenti kirjutatud ja Maija Hurme illustreeritud „Salajane aed“ on üks igati vahva lasteraamat, mis räägib väiksele lugejale taimedest, loodusest jpm. olulisest, mis meid kõiki peaks huvitama.

Raamatu alguses saame tuttavaks saja aknaga majaga, kus elavad ka Luna, Bianca ja Ville. Neile meeldib kõige rohkem luurajaid mängida. Nad lamavad sageli garaaži katusel ning luuravad igasugu inimesi, kes elavad nende majas või naabermajades.

Nüüd lähevad Luna, Bianca ja Ville majade vahel asuvale üksildasele platsile, kus puude tagant paistab vilksamisi mahajäetuna tunduv hoone. Villele meenub, et ükskord on ta seal ka valgust näinud. Bianca on kindel, et see on kummitusmaja. Nüüd nõjatub Luna vastu aeda, aga see läheb katki. Bianca poeb läbi aiaaugu.

Kõik kolm last lähevad läbi aiaaugu, läheme meie ka. Mullune rohi ulatub lastele lõuani, nad rühmavad läbi rohu justkui džunglis. Äkki sosistab Bianca, et tuleb kuss olla, sest seal on keegi! Kas kummitus!?

Lapsed märkavad ämbritega tädi. Selgub, et tädi nimi on Armi ja ta otsib endale kohta, kus taimi kasvatada. Tädi Armi ei tea, kelle maja see on, kuid ta kirjutas kirja ja palus luba seal taimi kasvatada. Tädi kutsub lapsed endale appi. Lapsed kirjutavad samuti kirja, ja nüüd hakkame taimi kasvatama.

Saame lugeda, et taimekasvatuseks on vaja kohta, kuhu paistab vähemalt kuue tunni kestel päevas päike. Taimedele ei tohi langeda suurte puude või majade varju. Toiteainerikas mullakiht peab olema piisavalt paks, muld peab olema huumusrikas. Taimi võib kasvatada ka puitkastides, pottides ja muudes anumates.

Selgub, et Armi taimepeenar on justkui lasanje, üksteise peale on laotud mitu kihti. Seejärel saame tuttavaks ka kaevamisvaba taimekasvatusega, sest Armi kasvatab taimi maad kaevamata.

Ja juba ongi kolm last tädil abiks. Meil on võimalus lugeda ka süsinikdioksiidist, sest ka maapind hingab. Kui mikroobid vanu taimeosi, loomasõnnikut ja surnud loomi lagundavad, eritavad nad süsinikdioksiidi.

Juttu on ka sellest, et kasvatada tuleks nii, nagu kasvatab loodus. Tuleb vaadata, kuidas loodus külvab. Mitte keegi ei ole maad kaevanud, et külvata ristiku, timuti või teelehe semmneid. Looduses on maapind harva paljas. Seda katavad tavaliselt taimed või nende surnud osad – lehed ja hein. Need kaitsevad mulda kuivamast, ei lase tuulel ega vihmal seda minema kanda. Kui taimed närtsivad, langevad seemned maha või haarab tuul need endaga kaasa. Linnud ja loomad võivad samuti seemneid levitada. Osa seemneid läheb idanema ja neist kasvavad uued taimed.

Bianca, Ville ja Luna töötavad terve pärastlõuna. Siis söövad nad küpsiseid. Tädi Armi räägib lastele sellest, et kui endale õigesti toitu kasvatada, siis mõjub see hästi kliimale. Kliima soojenemist saab aeglustada, kui fossiilkütuste kasutamist vähendada ja maapinda piisavalt süsinikku talletada. Ja süsinikku talletame siis, kui taimi maad kaevamata kasvatame. Aga seda peavad tegema kõik, igal pool, kogu planeedil.

Järgmistel lehekülgedel saame lugeda elust maa all. Siin on juttu sellest, mis toimub mullas, mis on mulla oma võrgustik, juttu on sellestki, et süsinikku on igal pool, et labidas häirib elu mullas. Saame teada, mis juhtub, kui taimed surevad. Piltidel on suur vihmauss, kakandid, ümarussid, mikroobid, hooghännalised, tuhatjalgsed ja algloomad, kes kõik on mullale vägagi olulised abimehed.

Seejärel meie lugu jätkub. Ville läheb mahajäetud maja taha pissile ja leiab sealt kaevu. Ville katsub kaevu kaant, mis läheb katki. Armi tuleb ja ütleb, et kaevu juurde ei tohi enne minna, kui see on parandatud, ja ta lubab järgmiseks päevaks oma sõbranna Erika appi kutsuda.

Järgmisel päeval tulebki Erika, kellel on kaasas saag, haamer, köis, lauad ja naelad, kuid äkki nad kuulevad kaevu juures sügavalt alt kumedat rütmilist heli. Kaevust ilmub välja pea. Lapsed tunnevad teda – see on kurb onu, keda lapsed on varem mitmel korral luuranud.

Selgub, et kurb onu on Jose, kes oli näinud lapsi ja Armit oma rõdult, ja nüüd oli ta tulnud kaevu pumpa korda tegema, sest taimekasvatuses on vaja ka vett. Nukker Jose räägib, et ka temal oli kunagi aed … igal juhul on nüüd pump korras ja vesi voolab pahinal.

Edasi saame teada, mida lapsed kasvatama hakkavad. Armi räägib, et nad võivad igasuguseid taimi kasvatada. Mõnd taime söövad nad ise, teised taimed annavad toitu mesilastele, kimalastele ja liblikatele. Loeme sibulatest, seemnetest, mugulatest.

Järgmistel lehekülgedel on juttu kompostimisest, näiteks termokompostist, ussikompostist, bokashist, mis on üks köögijäätmete kompostimise viis, kuid ka biosüsist, mis on mullaparandusvahend, mis on müügil aianduskauplustes. Biosütt võib valmistada näiteks laudasõnnikust, adrust või ilma hapnikuta kuumutatud puidust. Seda meetodit nimetatakse pürolüüsiks. Juttu on ka seemnete külvamisest ja selgub, et mõnd taime tuleb hakata kasvatama varakult, et need meie lühikese kasvuperioodi ajal suureks jõuaksid kasvada. Need võib toas mulda külvata juba kevadel. Seemnepakendil on kirjas, kuidas ja millal tuleb neid külvata.

Lapsed ja tädi Armi kasvatavad, ja nendega liitub veel teisigi. Istandik kasvab kogu aeg järjest suuremaks ja suuremaks. Läti tüdruk Liga tahab kartulit kasvatada, kioskitädi Jessica ehitab kaubakastidest kõrged peenrad, sest tahab kasvatada salatit ja maitsetaimi. Pekka tahab kivide vahel seeni kasvatada, Bulteni lasteaia lapsed tulevad ja külvavad päevalilli, Bedran on olnud ühes teises riigis aednik. Ta toob sinna helkleva linnuvanni. Erika parandab koos lapselaste Linuse ja Luciaga kasvuhoonet. Meil on võimalus lugeda ka kaevamisvabast kartulikasvatusest ja seemnete kaevamisvabast külvamisest.

Raamatus on juttu ka mesilastest (kas ikka oskame mesilastel, herilastel ja kimalastel vahet teha?), meemesilastest, mesitarudest, mesilaste elust, ja meest ikka ka. Siin on vahvad leheküljed mesitarust, saame teada, mis on mesilassülem, kes on mesilasema, töömesilased ja isamesilased ehk lesed. Suvel elab tarus 50 000 kuni 70 000 mesilast, talvel on neid kõigest 20 000. Mesilaste töö on raske, ainsa päevaga võivad ühe taru mesilased koguda nektarit ja õietolmu rohkem kui 100 000 lilleõielt! Ühe teelusikatäie mee valmistamiseks peavad mesilased külastama poolt miljonit lilleõit.

Mööduvad nädalad ja taimed kasvavad peenardel, nii et mühiseb. Bianca, Luna ja Ville otsustavad tamme otsa onni ehitada, millega on ka Armi nõus. Erika aitab lapsi ja onn tuleb hiiglama uhke. See sobib suurepäraselt ka luurajatele ehk Biancale, Lunale ja Villele.

Ühel augustikuu hommikul jõuab Bianca enne teisi aeda. Keset teerada on kolmjalale seatud aparaat, seal on ka kaks kollases turvavestis meest, kes räägivad Biancale, et seal hakatakse ehitama parkimismaja!

Selline jutt paneb Bianca nutma … ta räägib sellest tädi Armile, kes kinnitab, et see ei olegi ju nende krunt. Jääb vaid loota, et nad jõuavad saagi ära koristada, enne kui ehitus algab. Armi lubab helistada ka linnavalitsusesse ja küsida … ajalehes ilmub uudis, et sellesse aeda ehitatakse kolmekorruseline parkimismaja, kuigi 1980. aastal oli seal parima aedniku aed – Flora Janssoni aed. Koos abikaasaga oli Flora rajanud kasulikest taimedest ja õitsvatest lilledest oaasi. Tema uhkuseks olid valged, magusalt lõhnavad pojengid.

Nüüd otsustavad lapsed korraldada pojengipeo, kuid paar päeva enne pidu varastati pojengid aiast! Kes on see varas, kes sellise inetu teoga hakkama sai?

Raamatu lõpus pojengipidu ikkagi toimub, kuid selle vahva peo jätan Sulle endale avastada ja lugeda.

Saame teada sedagi, kellele mahajäetud aed kuulub, ja miks on selle omanik otsustanud aia maha müüa … no ja sellestki on juttu, et külvata saab uuesti.

Kui oled saagi koristanud, võid peenrale külvata ube, herneid või ristikut. Uus külv ei jõua saaki anda, kuid taimed talletavad mullas lämmastikku ja süsinikku, senikaua kuni on soe ja päikseline. Järgmisel kevadel võib taimi kasutada kattematerjalina. Ka külvikorrast on juttu – taimi ei tohi kasvatada mitu aastat järjest ühes ja samas kohas. Kui sedasi käituda, siis püsivad taimed tervemad. Tuleks joonistada endale kaart, mis ja kus kasvab, see aitab meil järgmise aasta külve kavandada.

Selline vahva raamat on see „Salajane aed“. Igati tore taime- ja aiaraamat lastele. Olen kindel, et seda lugedes hakkavad paljud lapsed taimede, taimekasvatamise ja aianduse vastu huvi tundma, ja miks mitte teha seda just sellises vahvas kogukondlikus aias, sest on ju selliseid aedu ka meil ja neid tehakse kindlasti ka juurde.

Raivo Kalle, Renata Sõukand „Eesti looduslikud toidutaimed“ (Varrak)

Läbi aegade on inimene saanud oma toidu teda ümbritsevast loodusest. Ka meie esivanemad on siin maal elades saanud kõigepealt põhitoidu ja hiljem leivakõrvase just loodusest. Kuigi potentsiaalselt söödavate taimede hulk on Eestis oluliselt suurem, on suuremal või vähemal määral toiduks kasutatud pea 200 siinses looduses leiduvat taimeliiki.

Raamatu eesmärk on tuua lugejani praeguse Eesti territooriumil elanud ja elavate inimeste looduslike taimede toiduks kasutamise kultuurilugu vastates küsimustele: mida Eestimaal elanud inimesed on loodusest korjanud toiduks, milleks ja kuidas neid taimi kasutanud, kuidas on taimekasutus aja jooksul muutunud, millised taimed on tänaseks kasutusest kõrvale heidetud ja millised uued taimed asemele tulnud?

Raivo Kalle (snd 1976) on lõpetanud Eesti Maaülikooli loodusvarade kasutamise ja kaitse erialal ning kaitsnud samas teadusmagistri väitekirja botaanikas ja doktoriväitekirja rakendusbioloogias Eesti looduslikest toidutaimedest. Järeldoktorantuuris täiendanud end Itaalias Gastronoomiateaduste ülikoolis.

Renata Sõukand (snd 1974) on lõpetanud Tartu Ülikooli proviisorina, kaitsnud samas teadusmagistri väitekirja keskkonnatehnoloogias ja doktoriväitekirja semiootikas Eesti ravimtaimemaastikust. 2017. aastast töötab Itaalias Ca’ Foscari Veneetsia ülikoolis etnobotaanika professorina. Autorid on etnobioloogiast ja biokultuurilisest mitmekesisusest koos kirjutanud alates 2007. aastast ning koostanud avalikult kasutatava andmebaasi (herba.folklore.ee). Nad on rahvusvaheliselt tunnustatud etnobotaanikud, kelle sulest on ilmunud üle kuuekümne teadusartikli.

„Raivo Kalle ja Renata Sõukandi toidutaimeraamat põhineb kauasel etnoloogilisel ja botaanilisel uurimistööl ning on seetõttu usaldusväärne. Siin saab kokku botaaniline teadmine taimeliikidest ja nende omadustest ning rahvapärimus, mis on aastasadade jooksul järele proovitud ja tõeks osutunud. Lugeja leiab teosest kaasakiskuvaid pärimusi, samuti nüüdisaegset teavet taimede kasutamisest nii Eestis kui ka mujal Euroopas. Võtke raamat kaasa ning minge loodusesse taimi korjama, seejärel toiduna või ravimina kasutama!“ – Toomas Kukk, botaanik, ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja.

Kirjastuse Varrak raamatusarjas „Roheline Eesti“ on ilmunud mitmeid ja mitmeid väga huvitavaid loodusraamatuid. Nii oleme saanud lugeda metsadest, järvedest, vähetuntud taimedest, kaladest, lindude rändest, tornaadodest, metsamarjadest, koobastest, soodest, imetajatest, pilvedest, päevaliblikatest, talvistest metsalindudest, röövlindudest, allikatest. Raamat Eesti looduslikest toidutaimedest ilmus esimest korda 2013, nüüd, teine trükk.

Selle raamatu sissejuhatuses kinnitavad raamatu autorid, et läbi aegade on inimene saanud oma toidu teda ümbritsevast loodusest. Ka meie esivanemad said kõigepealt põhitoidu ja hiljem leivakõrvase just loodusest. Toidu hankimine on alati olnud raske ja võtnud suurema osa inimese ajast ja energiast, eriti meie kliimavöötmes … Looduslike taimede toiduks kasutamine on osa iga rahva kultuuripärandist, toidukultuur aitab end rahvana määratleda, kohaliku loodusega siduda ja oma juuri tunnetada.

Ja veel. Kuigi maailmas tuntakse ligi 75 000 taime, mis oma keemiliste omaduste järgi võiksid olla söödavad, on neist teadaolevalt kunagi söödud vaid 2500, neist omakorda 150 viljeletakse suuremas ulatuses ning vaid 20, millest enamik on kodustatud kõrrelised, säästavad inimkonda veel paarsada aastat tagasi nii tavalistest näljahädadest. Needki kultuurtaimed, või õigemini nende eellased, on minevikus olnud looduslikud taimed.

Kuigi potentsiaalselt söödavaid taimi leidub Eestis oluliselt rohkem, on suuremal või vähemalt määral toiduks kasutatud peaaegu 200 siinses piirkonnas kasvavat taimeliiki.

Autorid kinnitavad, et nende eesmärk selle raamatu kirjutamisel oli tuua lugejani praeguse Eesti territooriumil elanud ja elavate inimeste looduslike taimede toiduks kasutamise kultuurilugu. Autorid hindasid liikide kasutust kriitiliselt ja võtsid vaatluse alla vaid need taimed, mille toiduks kasutamise kohta on olemas viide etnograafilises kirjanduses, kirja pandud pärimustekstides või meie kogutud materjali hulgas.

Käesolev uurimus on esimene omalaadne, vastates küsimustele: mida Eestimaal elanud inimesed on loodusest korjanud toiduks, milleks ja kuidas neid taimi kasutanud, kuidas on taimekasutus aja jooksul muutunud, millised taimed on tänaseks kasutusest kõrvale heidetud ja millised uued taimed asemele tulnud.

Saame teada, et esimeseks põhjalikuks Eesti- ja Liivimaa taimekasutuse ülestähenduseks võib pidada pastori ja kodu-uurija August Wilhelm Hupeli 18. sajandi lõpukümnenditel ilmunud topograafilisi raamatuid. 19. sajandi alguses täiendab neid andmeid arst ja botaanik Johann Wilhelm Ludwig von Luce oma topograafilistes-botaanilistes raamatutes. Ka baltisaksa ajaloolane Wilhelm Christian Friebe kirjutab sel ajal oma Kura-, Liivi- ja Eestimaa majanduslik-tehnilises ülevaates taimede kasutusest maarahva hulgas. Sedasama teeb 19. sajandi keskel akadeemik ja keeleteadlane Ferdinand Johann Wiedemann oma Kura-, Liivi- ja Eestimaa geograafilises ülevaates.

Lisaks nendele on aastate jooksul oma panus andnud etnobotaanik Gustav Vilbaste, etnoloog Ants Viires, toidukultuuriuurija Aliise Moora, metsandusteadlased Hendrik Relve ja Harald Rebase, bioloog Taimi Paal, teadusajaloolane Arthur Jaama, metsandusteadlased Heldur Sander, Jüri Elliku ja Urmas Roht.

Ja jõuame taimede juurde. Ma ei hakka Sulle kõiki neid taimede lugusid ja tutvustusi ümber jutustama, kuid esimene taim on harilik köömen (Carum carvi), mis on Eestis tavaline taim rohumaadel, inimasulate ümbruses, teeservades, võsastikes. Harva kasvatatakse meil ka kultuuris. Üle maa tuntakse ühesuguse tüvega nime köömen, millel paiguti on erinevad murdelised teisendid, kuid kõik nad on saadud saksakeelsest taimenimest Kümmel. Ka soomlastel on nimi kumina tuntud.

Köömen on ajalooliselt olnud Eestimaal üks laialdasemalt kasutatav looduslik vürts toitude maitsestamisel. Tema endisaegset tähtsust näitab ka see, et veel 19. sajandil pidi talupoeg lisaks põllusaadustele ja teoorjusele maksma mõisale renti olenevalt talu suurusest üks kuni kolm toopi köömneid, mõnikord pidi andma ka humalaid, mille kogust mõõdeti naelades. 20. sajandi keskelgi oli köömnete turul müümine maainimesetele lisasissetulekuks.

Traditsiooniliselt on köömneseemneid pandud maitseks kõikvõimalikesse jahusaadustesse – leivad, saiad, pirukad; toitudesse – pudrud, salatid, supid; piimasaadustesse – juustud, kohupiimad; erinevatesse hoidistesse, millest tuntuim on köömnetega maitsestatud keedupeet. Kuna on tähele pandud, et köömneleib säilib paremini ega lähe hallitama, siis kasutati köömneid säilitusaineks, ka tänapäeval säilivad keskmisest paremini need leivasordid, mis sisaldavad köömneid …

Maitseainena kasutati köömneseemneid ja -varsi kurkide, kapsaste ja kasemahla hapendamisel ja taari maitsestamiseks. Seemnete keeduveega hautati õlle- ja piimanõusid, et neist halba lõhna ja maitset eemaldada.

Nüüdisajal on järjest enam hakatud köömneid ostma poest või apteegist, sest saastatuse tõttu ei taheta neid enam teede äärtest korjata, pealegi ei lase teeäärte regulaarne niitmine taimedel seemneid moodustada. Siiski öeldakse vahel, et isekorjatud köömen on apteegi köömnest erineva maitsega.

Köömen oli ja on üks populaarsemaid igapäevatee taimi. Köömneteed on joodud ka närvide rahustamiseks, külmetuse puhul, kõhuhaiguste, maohaiguse, kõhulahtisuse, kõhugaaside, köha, nohu, isutuse, südamehaiguse ja teiste hädade korral. Juurtest keedetud teed on joodud neeruhaiguse korral. Kuivi seemneid on kas röstitult või niisama söödud lusikatäis või kaks korraga kõhuusside ja paelussi väljaajamiseks ning antud lastele kõhulahtisuse vastu. Röstitud seemnetega on maitsestatud ka viina, mida mehed jõid pitsitäie või kaks kõhuvalu, kõhuhaiguste ja köha korral. Kõhuhaiguste korral on lastele antud aga röstitud seemneid piimaga.

Sellist põnevat ja huvitavat infot ning fakte saame lugeda ka kõikide järgmiste taimede kohta. Juttu taimede ajaloost, nende kasutamisest, nende raviomadustest jpm. Köömnele järgnevad kummelid (lõhnav kummel, teekummel), valge hanemalts ja teised maltsad (harilik malts, aedmalts, vesihein), hiireherned ja teised vähem kasutatud liblikõielised (harilik hiirehernes, aed-hiirehernes, põlduba, aas-seahernes, kevadine seahernes, harilik nõiahammas, lutsern, seapähkel).

Seejärel on vaatluse all jürililled ja teised vähem kasutatud ristõielised (aas-jürilill, mõru jürilill, ürt-allikkress, salatkress, aedsalat, suur mungalill, põldsinep, must sinep, valge sinep, põldrõigas, põld-litterhein, harilik hiirekõrv, salukõdrik); harilik heinputk ja teised vähem kasutatud sarikalased (mets-harakputk, aed-harakputk, täpiline surmaputk, siberi karuputk, euroopa karuputk, soo-piimputk, harilik ingver, harilik näär, harilik kikkaputk, harilik leeskputk, aedtill); aed-mädarõigas ja teised metsistunud juurikad (harilik kurk, aed-mustjuur, must rõigas, maapirn, aedvaak, harilik ingver, harilik aspar).

Metsistunud juurikate juurest liigume oblikate juurde – hapu oblikas, väike oblikas, kärnoblikas, aasoblikas, tömbilehine oblikas, koduoblikas. Edasi juba harilik imikas ja teised imikaks kutsutud liigid (harilik kopsurohi, robirohi, väike robirohi, suur robirohi); harilik jõhvikas (sh. ka suureviljaline jõhvikas, väike jõhvikas); harilik jänesekapsas; harilik kilpjalg ja teised sõnajalad (maarja-sõnajalg, ohtene sõnajalg jt).

Järgmistes peatükkides saame lugeda harilikust leselehest; harilikust naadist ja naatidest (võsaülane, põld-varesjalg, harilik soopihl); harilikust nurmenukust; harilikust orasheinast; harilikust punest; harilikust raudrohust ja teistest vähem kasutatud teetaimedest (harilik angervaks, ahtalehine põdrakanep, väikeseõieline pajulill, harilik kortsleht, harilik kassikäpp, harilik palderjan, üheksavägine, harilik kuldvits, rukkilill, harilik linnurohi, ümaralehine uibuleht, harilik punand, kollane karikakar, roomav metsvits).

Ja see on alles selle raamatu algus, sest taimi on siin veel oi-oi kui palju. Harilik sigur; harilik tõlkjas; harilik varsakabi ja teised veekogude kaldataimed (kanakoole, soovõhk, vesi-kirbutatar, harilik luigelill, jõgi-kõõlusleht, kollane vesikupp, väike vesiroos); harilik võilill; islandi käokõrv ja teised samblikud (porosamblik, alpi põdrasamblik); kaislad ja teised kõrged veekogude kaldataimed (järvekaisel, kare kaisel, meri-mugulkõrkjas, harilik pilliroog, hundinui, harilik kalmus); kivi-imar ja teised söödavad juurikad (tedremaran, värvmadar, hanijalg, metsporgand, aedporgand, angerpist, harilik angervaks). Seejärel on juttu kõrrelistest – harilik rukis, harilik kaer, harilik nisu, oder, rukkikiluste, parthein, timut, harilik kerahein jpt.).

Järgmistes peatükkides on juttu kõrvenõgesest, laukudest (rohulauk, metslauk, murulauk, karulauk, nurmlauk, söögisibul), maasikatest, merikapsast ja teistest rannataimedest, mõõladest, müntidest (põldmünt, vesimünt, rohemünt, piparmünt), naistepunadest, paiselehest ja teisest vähem kasutatud korvõielistest (villtakjas, suur ja väike takjas, harilik piimjuur, madal mustjuur), põldohakast ja teistest ohakatest (ohakas, karuohakas, seaohakas, piimohakas jt), põldosist ja paksulehelistest (suur kukehari, verev kukehari, katus-mägisibul, võsu-liivsibul), ristikutest, teelehtedest, valgest iminõgesest ja teistest vähem kasutatud huulõielistest (täpiline iminõges, verev iminõges, kirju kõrvik, kare kõrvik, harilik käbihein), harilikust humalast, harilikust kukemarjast ja teistest vähem tähtsatest marjadest (harilik leesikas, sinikas, lillakas, rootsi kukits), harilikust mustikast, harilikust porssist ja teisest vähem kasutatud õllemaitsetaimedest (hanevits, harilik küüvits, harilik maasapp, sookail, koirohi, harilik soolikarohi, ubaleht), harilikust vaarikast, kanarbikust, murakatest (rabamurakas, põldmurakas, kitsemurakas, soomurakas), nõmm-liivateest, harilikust pohlast, kibuvitsadest, harilikust sarapuust, harilikust kadakast, sõstardest (mage sõstar, karvane sõstar, punane sõstar, aed-karusmari, must sõstar), viirpuust ja teistest põõsastest (harilik lodjapuu, laukapuu, must leeder, punane leeder, toompihlakas, tuhkpuu), harilikust kukerpuust, harilikust hobukastanist ja teistest vähem kasutatud ilupuudest (alpi seedermänd, kreeka pähklipuu, harilik sirel), harilikust tammest, harilikust toomingast ja teistest luuviljalistest puudest (hapu kirsipuu, must aroonia, kreegipuu, harilik ploomipuu), harilikust vaherist, kaskedest (arukask, sookask), leppadest ja teistest vähem kasutatud lehtpuudest (hall lepp, sanglepp, paju, raagremmelgas, harilik haab, harilik jalakas), pihlakatest (harilik pihlakas, pooppuu, tuhkpihlakas, harilik pöök), pärnadest (harilik pärn, suurelehine pärn, läänepärn), õunapuudest (mets-õunapuu, aed-õunapuu), harilikust kuusest ja harilikust männist).

Raamatu lõpus on põhjalik loetelu kasutatud kirjandusest, taimenimede register (eestikeelsed ja ladinakeelsed taimenimed, rahvapärased taimenimed).

Olen kindel, et see 300-leheküljeline taimeraamat on väga huvitav ülevaade meie looduslikest toidutaimedest. Sobib lugemiseks kõikidele neile, keda huvitavad meie taimed ja meie loodus.

Raamatu tagakaanel on botaanik Toomas Kukke vahva soovitus meile kõigile: „Võtke raamat kaasa ning minge loodusesse taimi korjama, seejärel toiduna või ravimina kasutama!“

„Lauamäng Memo. Eesti linnud“ (Kirjastus Pesapaik)

Komplektis on 72 klotsi, 36 linnuliiki. Klotsidel on lindude nimed eesti, vene ja inglise keeles.

Ka mängureeglid on karbis eesti, vene ja inglise keeles. Mäng sobilik vanusele 3+ ja 2-6 mängijale.

Fotod Heiko Kruusi ja Peep Veedla.

Harrastusornitoloogist Peep Veedlast ja tema kirjastuse Pesapaik linnuraamatutest olen Sulle juba varem kirjutanud. No näiteks vahva linnuluuleraamat „Laululuige lummuses“ ja väga huvitav ning faktirohke „Rahvuslinnud ja sümbollinnud Euoroopas ja kaugemal“. Üsna hiljuti ilmus igati äge, väike aga sisukas „Pargi- ja aialindude taskugiid“.

Lisaks raamatutele on Peep Veedla ja Pesapaik välja andnud ka igasugu linnumänge, näiteks linnudoominod: laulu-, vee-, pargi-, toidumaja- ja siseveekogude ja roostike linnud. Kokku viis erinevat linnudoominot. Nüüd on neile lisaks ilmunud ka vaha lauamäng „Memo. Eesti linnud“, milles on komplektis 72 klotsi, 36 erineva linnuliigiga.

Linnuklotside abiga on nii väikestel kui ka suurtel mängijatel võimalik õppida erinevaid linnuliike, kuid samas mängida ka mõnusat ja huvitavat lauamängu. Omast lapsepõlvest mäletan, et ka mul oli selliseid meelespidamise lauamänge, mille abil sai tähti, numbreid ja loomi tundma õpitud. Nüüd on võimalik õppida ka linde.

Lauamänguga on lisaks klotsidele kaasas ka mängureeglid, milles öeldakse, et Memo mäng aitab treenida mälu. Ja õppida ka Eestis elavaid linnuliike. Mängus sisalduva 36 linnuliigi hulgas on nii selliseid linde, keda võime koduümbruses iga päev kohata, kui ka mitmeid huvitavaid sulelisi, kelle kohtamiseks on vaja minna rabasse või mere äärde või mujale loodusesse.

Mängureeglitest saame teada, et mängu käigus tuleb korjata võimalikult palju ühesuguseid kaardipaare, ühesuguse pildiga kaarte. Kaardid tuleb segada ning asetada lauale pildipool all.

Mängu alustab kokkuleppeliselt üks mängijatest, näiteks kõige noorem ning mäng jätkub päripäeva, kellaosuti liikumise suunas. Oma mängukorra ajal mängija keerab ümber kaks mängukaarti nii, et igaüks näeks, millise pildiga need on. Kui kaardid on ühesugused, jätab mängija need endale. Ta võib jätkata kaartide võtmist seni, kuni tuleb kaks kaarti, mis pole ühesugused. Sel juhul mängija keerab kaardid tagasi lauale, pildid allpool ning järg läheb järgmisele mängijale.

Võitjaks osutub mängija, kellel on mängu lõpuks kõige rohkem kaardipaare.

Millised on need 36 linnuliiki, kellega selles mängus tuttavaks saame? Need on: aul, hakk, hallhaigur, hallpea-rähn, harakas, hiireviu, hõbekajakas, kaelustuvi, karvasjalg-kakk, kiivitaja, kuldnokk, käblik, kühmnokk-luik, künnivares, linavästrik, merisk, metsis, musträstas, naerukajakas, nurmkana, punajalg-tilder, punarind, puukoristaja, põldlõoke, põldvarblane, rüüt, sarvikpütt, siidisaba, sinikael-part, sinitihane, sookurg, soorüdi, suitsupääsuke, tikutaja, tutkas, valge-toonekurg.

Mängisin ka ise seda mängu, ja pean tunnistama, et oli igati põnev ja huvitav. Uurisin lähemalt neid 36 linnuliiki. Selgus, et looduses olen neist näinud 20 liiki, 16 lindu olid mulle teada, kuid neid ma looduses näinud ei olegi. Ja veel. Valisin välja mänguklotsidelt ka kolm oma lemmiklindu (abiks nende välimus) ja need on: siidisaba, punarind ja kaelustuvi.

Ja mul ei jäägi muud üle, kui soovitada mängima hakata ja lindudega tuttavaks saada.

Peep Veedla „Pargi- ja aialindude taskugiid“ (Kirjastus Pesapaik)

Pargi- ja aialindude taskugiid on miniatuurseim linnuraamat, mis Eestis eales välja antud. See mahub igasse taskusse ning on ka taskukohase hinnaga. See väike linnumääraja sisaldab 77 linnuliiki, keda võime kohata oma koduaedades ning parkides ja kalmistutel liikudes.

Asendamatu abimees algajale linnuhuvilisele.

Peep Veedlast ja tema kirjastuse Pesapaik linnuraamatutest olen Sulle juba varem kirjutanud. No näiteks vahva linnuluuleraamat „Laululuige lummuses“ ja väha huvitav ning faktirohke „Rahvuslinnud ja sümbollinnud Euoroopas ja kaugemal“. Üsna hiljuti ilmus igati äge, väike aga sisukas „Pargi- ja aialindude taskugiid“.

Lisaks raamatutele on Peep Veedla ja tema kirjastus Pesapaik välja andnud ka igasugu linnumänge, näiteks linnudoominod: laulu-, vee-, pargi-, toidumaja- ja siseveekogude ja roostike linnud. Kokku viis erinevat linnudoominod. Lisaks neile ilmunus hiljuti ka igati vaha lauamäng „Memo. Eesti linnud“, milles on komplektis 72 klotsi, 36 erineva linnuliigiga. Sellest doominost kirjutan kindlasti edaspidi ka pikemalt.

„Pargi- ja aialindude taskugiidi“ saatesõnas ütleb Peep Veedla, et ta on linnuõpetajana töötades kogenud, kui raske on algajal tiivulisi tundma õppida professionaalsete linnumäärajate abil, kus on igast linnust mitu pilti ja määramistunnused kujutavad endast algaja jaoks parajat virvarri.

Esmasel kokkupuutel jääb lind ehk paremini meelde, kui silme ees on üks kujutis ning teavet pole esialgu ülearu. Omal käel koduaia või kodukandi pargi lindudele nimetuste otsimine võikski alata tavalisemate liikide hulgast.

Peep Veedla lisab, et kindlasti võib koduaeda või parki sattuda ka linde, keda see väike määraja ei sisalda, mõni selles raamatus kirjeldatutest ei pruugi aga meie koduaeda kunagi trehvata.

Autor valis selle raamatu 77 liiki oma kogemuste põhjal välja sellised, kelle kohtamine on Eesti aedades ja parkides kõige tõenäolisem.

Raamatu autor kinnitab, et Eestis pole varem nii väikeses formaadis linnuraamatut ilmunud, selle koostamise eeskujuks oli samas mõõdus Saksamaal välja antud raamat „Unsere Gartenvögel“ („Meie aialinnud“).

Ja veel. Peep Veedla kinnitab, et linnugiid on koostatud mitme olulise linnumääraja abil. Väga suur abi oli nn Svenssoni määrajast, mille on eesti keelde tõlkinud ja Eesti andmetega täiendanud Olav Renno. Abilisteks olid ka Lemming Rootsmäe ja Heinrich Veromanni „Eesti laululinnud“ ning Lars Jonssoni „Euroopa linnud“.

Jõuamegi selle raamatu esimese linnuni. Selleks on nurmkana, kelle ladinakeelne nimi on Perdix perdix. Iga linnu juures on kirjas ka linnu nimi vene, inglise, saksa ja soome keeles. Kirjas on linnu pikkus (nurmkanal on see 28-32 cm), siruulatus (nurmkanal 45-48 cm) ja kaal (nurmkanal 350-450 g).

Iga linnu juures on kirjas esinemine, arvukus, häälitsused, toit ja abiks määramisel ning loomulikult ka foto linnust.

Nurmkana puhul saame teada, et nende esinemine on aastaringselt. Pesitsevaid paare on 2000-4000, talvel 8000-15 000 isendit. Ehmatuse korral lendu tõustes on nurmakana puhul kuuldav vali tiivaurin ja mitmesuguseid erutatud häälitsusi, mängulaul krigisev „kiee-rik“ või „kirr-ip“ (peamiselt öösiti).

Nurmkana toit on seemned, teravili ja rohelised taimed, suvel ka putukad jt selgrootud.

Abiks tema määramisel on: lennul näha roostepunane saba. Isaslinnul on kastanpruun rinnakilp. Tegutsevad maapinnal, väljaspool pesitusaega salkadena.

Ma hakka Sulle siinkohal kõik 77 linnuliiku pikemalt lahti kirjutama, sest sel juhul peaksin terve raamatu ümber kirjutama, kuid toon välja linnud, kes selles vahvas, pisikeses, aga vajalikus raamatukeses on: piiritaja ehk piirpääsuke (pesitsevaid paare on 50 000 – 100 000, toiduks õhuputukad ja ämblikud), kodutuvi (esineb nii hallikat, pruunikat kui ka valget värvi sulestikku, kuid silmade värv on sulestikust sõltumata oranž), kaelustuvi ehk meigas (teistest tuvidest suurem, kaelal suur valge laik), kaelus-turteltuvi ehk pargi-turteltuvi (pesitsevaid paare 100-150, talvel 50-100 isendit), raudkull (toiduks peamiselt väikesed värvulised), kanakull (pesitsevaid paare 400-600, talvel 800-1200 isendit), värbkakk (varblasest pisut suurem, jässaka kehaga), kõrvukräts (kodutuvi-suurune, aga pikkade saledate tiibadega, mis on nähtaval lennus, silmad kollased, tegutseb videvikus ja öösiti), kodukakk (tema toiduks on pisinärilised, aga ka putukad, konnad, ussid ja linnud).

Need on selle raamatu esimesed kümme lindu. Edasi väänkael, tamme-kirjurähn, väike-kirjurähn, suur-kirjurähn, valgeselg-kirjurähn, hallpea-rähn, punaselg-õgija, peoleo, pasknäär, harakas.

Järgmine kümme on hakk, künnivares, hallvares, siidisaba ehk viristaja, musttihane, tutt-tihane, salutihane ehk sootihane, põhjatihane, sinitihane, rasvatihane.

Seejärel on raamatus suitsupääsuke, räästapääsuke, sabatihane, mets-lehelind, salu-lehelind, väike-lehelind ehk silksolk, nõlva-lehelind, aed-roolind, soo-roolind ehk putke-roolind, käosulane.

Oleme saanud tuttavaks 40 linnuga, 37 on raamatus veel. Piilume järgmist kümmet. Need on mustpea-põõsalind, aed-põõsalind, väike-põõsalind, pruunselg-põõsalind, pöialpoiss, käblik, puukoristaja, porr, kuldnokk, laulurästas.

Seejärel on selles vahvas miniatuurses raamatukeses vainurästas, musträstas, hallrästas ehk paskrästas, hall-kärbsenäpp, punarind, ööbik, must-kärbsenäpp, must-lepalind, lepalind ehk aed-lepalind, kivitäks.

Eelviimane kümme on meie ees: põldvarblane, koduvarblane, võsaraat, linavästrik, metsvint, põhjavint, suurnokk-vint, leevike, karmiinleevike, rohevint.

77 linnu viimane seitse on: kanepilind (tema sööb mitmesuguseid taimeseemneid, pesitsusajal vähesel määral ka putukaid), urvalind (pesitsevaid paare 5-30, talvel 10 000 – 500 000 isendit), kuuse-käbilind (varblasest pisut suurem, noka otsad risti), ohakalind (varblasest väiksem, sulestik pole kellegagi segi aetav, väga terava otsaga nokk), koldvint (tema sööb seemneid ja on teistest vintidest väiksem), siisike (sööb peamiselt seemneid, eelistatud on okaspuude ning kase- ja lepaseemned, ka võililleseemned, pesitsusajal vähesel määral putukad), talvike (varblasest pisut suurem, talvepoolaastal tegutseb salkades).

Kevad on käes, suvi tulekul. Millal siis veel linde otsida, vaadelda, millal aedades silmad lahti hoida või parkides jalutada … ja usun, et see väike raamat võiks ju vabalt taskus kaasas olla, et mõnda vahvat lindu märgates, uurida, kas see on just see lind, keda ka selles raamatus tutvustatakse.

Diana Ferguson “Vanarahva aiapidamise nipid” (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Iga kauni aia taga on selle eest hoolitseva aiapidaja oskused ja kogemused.

See on raamat, mis pakatab iidsetest tarkustest ja mitme sugupõlve aiapidajate kogemustest. Siia on koondatud sajandeid kasutusel olnud praktilisi nõuandeid ja teadmisi, mis aitavad luua ilusa, saagika ja toimiva aia, seejuures ilma liigsete kulutusteta.

Kuidas teada, millised taimed sinu maalapil kõige paremini kasvavad? Kuidas meelitada oma aeda kasulikke külalisi – mesilasi, linde ja liblikaid? Kuidas tulla toime kahjuritega või haigustega, mis sinu lilli ja köögivilju kahjustavad? Kuidas lahendada aiamuresid, olles samal ajal keskkonnasõbralik?

Leiad siit hulgaliselt nutikaid ja tulusaid näpunäiteid, huvipakkuvaid fakte, ravivõtteid ja tsitaate. See raamat pole mitte ainult paeluv lugemine, vaid ka hindamatu teejuht esivanemate aiapidamistavade juurde, mis on tänapäeval sama olulised kui ammustel aegadel.

Kaunis raamat pakub hulgaliselt iidseid teadmisi ja vanarahva nõuandeid, mis toimivad ka tänapäeval, ning näitab, kuidas luua omaenda täiuslik aed.

Ma ei tea, kuidas Sinuga, aga mul igal kevadel, märtsis-aprillis tekib kange kihk sõrmed mulda pista, ja midagi teha, no sellist kevadist, ja midagi, mis aiaga seotud. Varasematel aastatel mul sellist võimalust väga ei olnudki, sest polnud oma aeda, kuid nüüd viimased 7-8 aastat on see võimalus olnud, kuigi ma kinnitan, et olen aianduses harrastaja, mitte proff. Ja täidan neid ülesandeid, mis mulle on usaldatud …

Lisaks on mul nüüd kevaditi üks “kiiks” veel – tahaks läbi lugeda ühe või paar aiandusraamatut, sest neist leiab ikka ja alati midagi olulist, huvitavat ja nutikat. Diana Fergusoni kirjutatud “Vanarahva aiapidamise nipid” just selline raamat ongi.

Raamatu sissejuhatuse avab Hiina vanasõna: “Kui tahad olla ühe päeva õnnelik, joo end purju, kui ühe kuu, abiellu, kui terve elu, hakka aiapidajaks.”

Diana Ferguson tõdeb, et oma aias nokitsedes, võib-olla mõnd tulbisibulat maha istutades või juurviljaseemneid külvates, jätkame olulist traditsiooni, mis ei vii meid tagasi pelgalt vanavanemate või vaarvanemateni, vaid tsivilisatsiooni algusesse. Võtame ette rännaku eelajaloolisesse aega. Evolutsiooni selles ajajärgus olid inimesed rändavad kütid ja korilased, kelle toiduvarud sõltusid loomadest, keda nad liha pärast jahtisid ning söödavatest taimedest, mida nad leidsid … Siiski ei suutnud nad oma toiduvarusid kontrollida ning olid looduse meelevallas.

Umbes tuhande aasta eest astus inimkond suure sammu. Murrang toimus siis, kui inimesed avastasid, kuidas ise kasvatada metsikut teravilja, mida nad seni olid suutnud vaid korjata sealt, kus see looduslikult kasvas. Nii sai alguse põllumajandus ja kitsamalt öeldes ka aiandus.

Kui sa suudad endale ise toitu kasvatada, on võimalik paikseks jääda … Ja kui sa jääd paikseks, on sul rohkem aega. Aega end sisse seada, ehitada maju ja rajada külasid. Külad muutusid hiljem linnadeks, mis omakorda kasvasid suurlinnadeks ja tsivilisatsioon ongi sündinud.

Teravilja kasvatamise oskused laienesid ka teistsuguste taimede kasvatamisele ja aiandus, nii nagu me seda täna tunneme, oligi alguse saanud. Nende ammuste aegade aiapidajate tarkusi jagati suuliselt, sest tol ajal ei olnud võimalik tarkusi raamatutest õppida, kõik teadmised saadi esivanematelt ja anti edasi põlvest põlve. Paljud kuulsad aednikud on öelnud, et nende kirg aianduse vastu ei puhkenud mitte aianduskoolis, vaid vanavanemate kõrval, kus neil oli võimalik jälgida, kuidas uus elu saab alguse väikesest mustast kõva koorega täpikesest, mida kutsutakse seemneks.

Vana aja aiapidajad olid tavalised inimesed, kes kasvatasid väikestes pottides enda tarbeks köögivilju, maitsetaimi ja lilli ning kelle järglased kõnnivad täna meie seas.

Autor lisab, kui hakkad midagi kaevama, istutama või tagasi lõikama, ei pane sa ehk tähelegi, et toidad samal ajal oma hinge. Aiandus pole pelgalt füüsiline, vaid ka vaimne kogemus. Vaikne tegutsemine aias või rõdul olevate potitaimede eest hoolitsemine võib olla peaaegu et meditatiivne seisund, mis aitab igapäevasest kiirustamisest ja pingetest puhata. Uuringud kinnitavad seda samuti. Inimesed, kes veedavad aega aias või looduses, on tervemad ja nende vaimne tervis on tugevam.

Raamatu esimene osa on “Aiapidaja tööriistad”, milles on mitmeid peatükke. Briti aiandusteadlane, aiakujundaja ja kirjanik Gertrude Jekyll on ütelnud, et tööriistad on armastamist väärt. Inimene hindab väga esemeid, mis aitavad ajul kätega koostööd teha. Veelgi enam – ta austab neid, sest ilma tööriistadeta oleksid aju ja käed abitud.

Veelgi enam – ta austab neid, sest ilma tööriistadeta oleksid aju ja käed abitud. Selle osa esimene peatükk räägib meile põhivarustusest, kusjuures o rahvalik ütlus, et ainult rumal laenab oma tööriista välja.

Igal aiapidajal peaks olema mõned sellised tööriistad, mis teevad aias töötamise lihtsamaks ja mõnusamaks … kui on tarvidust ja oskusi võid ka tööriistu parandada. Juttu on mitmestki tööriistast: käsihark, kühvel, labidas, hark, kõblas, lõikurid, aiakäärid, reha. Seejärel hakkame kõplama.

Teine peatükk on täiendatud tööriistakastist, kuhu kuuluvad: töökindad, kastekann, taimetoed, nöör ja käärid. Siin on juttu taime toestamisest, ja ka põõsastaime toestamisest. Loeme ka muruniidukist ja vikatist, kusjuures esimest lõikurit, mis oli mõeldud murule tutvustas Inglies mehaanik Edwin Beard Budding 31. augustil 1830. Esimene aiakäru ilmus Euroopasse kõige varem 13. sajandi algupoolel, kuid hiinlased kasutasid seda juba palju varem.

Lugeda saame ka tööriistade puhastamisest, hoiustamisest, teritamisest, kuid ka tasuta istutuspottidest, biolagunevatest seemnepottidest, lillepottide vanandamisest ja aiapidaja märkmikust.

Raamatu teine osa on “Maalähedus”, mille avab USA presidendi ja Ameerika Ühendriikide rajaja Thomas Jeffersoni mõte: “Muld on Jumala kink elavaile.”

Paljude tuhandete aastate jooksul Maa loomulike protsesside käigus tekkinud imeline aine, muld, on kogu elu alus. Muld on kasvupinnaseks taimedele, mis toetavad maailma ökosüsteeme ja aitavad hinges püsida kõigis toiduahela lülides elavail, sealhulgas ka meil, inimestel. Muld väärib hoolt ja armastust.

Raamatu autor kinnitab, et mulla eest hoolt kandes ei pea olema mullateadlane. Nagu ikka, on oluline loodusega ühes rütmis tegutseda. Piisab vaid arusaamast, kuidas teha head mulda, ning mõnest vaja aja nipist, ning tulemuseks ongi rikkalik ja mure muld, milles kasvavad õnnelikud ja tugevad taimed.

Saame lugeda sellest, mis on muld – savimuld, kriitmuld, liivmuld, tolmjas liivsavi, turbamuld ja liivsavimuld. Kas happeline või aluseline muld? Juttu on ka komposti valmistamisest, sh. kompostikast, toormaterjalid, lehekomposti tegemine. Selles osas on ka peatükid haljasväetisest, multšidest, labidavabast aiapidamisest, kolmest olulisest komponendist (lämmastikku vajavad lehed, kaaliumi vajavad õied ja viljad, fosforiiti vajavad juured). Huvitavad ettepanekud tulevad järgmistest peatükkides – vedelväetised: õlu, varemerohi, piim, nõgesed, uriin (!); tahked väetised: banaanikoored, kasutatud kohvipuru, munakoored, puutuhk.

Raamatu kolmas osa on “Taimed, vesi ja ilm”. Selle alguses on India vanasõna: “Tänased seemed on homsed õied.”

Olenemata sellest, kas sa oled alles algaja aiapidaja või vana tegija – alati on asju, mida taimekasvatuses juurde õppida ning loomulikult just see ongi aiapidamise rõõm. Suur osa neist teadmistest on ajatud ja kehtivad ka tänapäeval.

Ka selles osas on igasugu põnevaid näpunäiteid, nõuandeid jpm. Näiteks aiapidamise salakeel, milles on juttu aiandusterminoloogiast: üheaastased taimed, kaheaastased taimed, lillesibulad, mugulsibulad, mugulad, risoomid, külmakindlad taimed, külmaõrnad taimed, mitmeaastased taimed ehk püsikud, puitunud varrega püsikud, heitlehised ehk suvehaljad taimed, igihaljad taimed.

Saame lugeda ka päikeseenergial kasvavatest taimedest, seemnest kasvatamisest, katte all külvamisest, õue külvamisest, seemnete kogumisest, pistikutest paljundamisest, jagamisest, võrsikute paljundamisest.

Pikemalt on juttu vee tähtsusest, sest seoses kliima soojenemisega saab veest erakordselt hinnaline kaup. Loeme vihmavee kogumisest, targast kastmisest, kuid ka aiapidaja nahahooldusest, ilmaennustusest.

Neljas osa viib meid ürdiaeda. Saksa vanasõna kinnitab, et aed on vaese mehe apteek. Ürte on aias kasvatatud juba sajandeid. Üks vanimaid teadaolevaid ürdiaedu rajati pea 3000 aastat tagasi Babülonis kuningas Mardukapal-Iddina II poolt. Seal kasvas 64 erinevat liiki taimi, millest nii mõnigi on meile tänapäeval tuttav nagu näiteks till ja apteegitill.

Autor kinnitab, et meie esivanemad ei määratlenud maitsetaimi nii täpselt kui meie praegu. See, mida nemad pidasid kasulikuks ravim- või maitsetaimeks, võib meie jaoks praegu olla hoopis lill, juurvili või isegi umbrohi.

Juttu on keskaegsetest ravimitest, kloostriaiast (harilik tõnnike, kummel, muskaatsalvei, harilik varemerohi, harilik köömen, harilik iisop, aedruut, aedsalvei), vastikutest lõhnadest, rahvapärastest taimetarkustest, maal asuvast aiast (palsam-neitsikummel, harilik nurmenukk, apteegitill ehk fenkol, sealõuarohi, tervelehine hanemalts, harilik maajalg ehk kassiratas, ürt-penimürk, punane karutubakas, harilik soolikarohi, lõhnatu tarinõges, koirohi).

Edasi peatükid varjutaimedest, ürtide korjamisest, taimsest esmaabist ja iluhoolduse nippidest, kuid ka taimsetest putukatõrjevahenditest.

Viies osa viib lugeja köögiviljaaeda. Söödavad taimed olid vanaegase aia süda. Aiast pidi olema kasu ja see pidi pakkuma toitu, kuid see ei tähenda, et köögiviljaaed ei saaks olla ilus.

Loeme köögiviljalapikesest, aiamaade jaotamisest, perfektsest plaanist (vahekultuuride kasvatamine, järjestikune külv), puuviljaaiast, iidsete aegade õuntest (kõikidest viljapuudest on õunapuu ehk isegi kõige märgilisem ja romantilisem, mitte ükski teine puuvili pole nii tihedalt seotud müütide ja legendidega), puude õnnistamisest, marjadest (maasikad, vaarikad, mustad sõstrad). Ja veel – hakkame marju korjama, ja ka säilitame marju.

Selles osas on meil võimalus lugeda isegi kanade pidamisest ja mesilaste pidamisest, saame tuttavaks mesilaste salaeluga, kuid ka mesilaste nõelamisest on juttu.

Kuues osa räägib meile lilleaiast. Araabia vanasõna kinnitab, et leib toidab küll keha, kuid lilled toidavad hinge. Paljude inimeste jaoks tähendabki “aed” ainult üht asja – see on õueala, mis on täis lilli. Dekoratiivne aed teeb kindlasti rõõmu, puudutades meeli värvide, kujundite, lõhnade ja putukate suminaga. Juttu on taimedest, mis on talve ja kevade lemmikud, suve ja sügise lemmikud, lõhnavad lemmikud, varjulembesed lemmikud, õige taim õigel kohal.

Põnev on peatükk taimeavastajatest, kuid ka tulbimaaniast. Seejärel peatükid lillede jõust, söödavatest lilledest (siin on ka maitsva roosimoosi retsept), lillede õitsemisest, sellest, kuidas lilled värskena hoida, millist sõnumit annavad lilled edasi – ülane – kaotus ja lein, ebahüatsint – lahkus, kukekannus – kergemeelsus, piibeleht – puhtus, peiulill – lein, nartsiss – eneseimetlus, moon – trööst, punane roos – romantiline armastus, punane tulp – kirgliku armastuse väljendus, habenelk – galantsus, harakalatv – ustavus.

Raamatu seitsmes osa on metsikust aiast. Rahvalik ütlus teab, et sa võid ju looduse kasvõi hanguga välja kaevata, aga ta tuleb alati tagasi. Selles osas ahvatletakse tolmeldajaid (kas tead, millised taimed meeldivad tolmeldajatele?), saame tuttavaks vastikute nõgestega, loeme ka metsikust taimest või hoopis umbrohust, meelitame ligi röövloomi , kuid saame tuttavaks ka teiste aiasõpradega (siilid, konnad ja kärnkonnad, jooksiklased, linnud).

Kaks osa on raamatus veel. Neis on juttu kahjuritest ja haigustest (valmistame pestitsiidid oma köögikapist – tüümiani-, mündi- või leedri-, seebi-, küüslaugu-, tšilli-, tomati- ja rabarberipihus), nälkjatest ja tigudest, hernehirmutistest, lemmikloomadest ja teistest patustest (kassid, koerad, hiired ja rotid) ja ilma aiata aiapidamisest (potipõllundus, rõdukastid, rippuvad korvid, aiast riiulites, roheseinad, ühisaiad, geriljaaiandus jpm).

Selline vahva ja huvitav raamat see "Vanarahva aiapidamise nipid". Olen kindel, et igal aiandusest huvitatud inimesel tasuks see läbi lugeda, ja miks mitte ka endale raamaturiiulisse hankida. Usun, et seda oleks mõnus lugeda aias, kõrvale väike kohv või mõnus ürditee, tükike kringlit, ja mida veel tahta ...

Peter Wohlleben „Kannatlikud puud“ (Tänapäev)

Kõik räägivad metsade suremisest. Kuid mis seal õieti sureb ja eeskätt mille kätte?

Peter Wohlleben kirjeldab, kuidas loodus suudab end ise imeliselt tasakaalustada ja tervendada – kui me ta ainult rahule jätame. Sest puud ei ole ainult võimelised end ümbrusega kohastama, vaid annavad kogemused muutunud keskkonnatingimuste kohta edasi ka järelkasvule, sõltumata sellest, kas tegu on sajanditevanuse teadmisega või millegi äsja omandatuga. Tänu seemnetes asuva pärilikkusaine muutumisele on puudel võimalik oma järglasi „kasvatada“ – ja neid uuteks kliimatingimusteks täiuslikult ette valmistada.

Kuid puude hämmastaval kohanemisvõimel on piirid. Lehtpuud vajavad just praegu terviklikku kogukonda, et üksteist vastastikku toetada, end aurustumise abil jahutada ja isegi vihmapilvi tekitada – kõik need võimed lähevad aga suuremõõduliste raietööde tõttu kaduma.

Peter Wohlleben paljastab halastamatult metsalobistide, poliitikute ja metsamajandajate eksimusi looduse tarkuse vastu ning näitab, et ülikiired arengud ei luba enam mingeid vigu. Sest kui me oma elu alustalasid edaspidigi nii järjekindlalt hävitame, saavad puud küll ühel hetkel ilma meieta suurepäraselt hakkama, kuid meie ilma puudeta mitte.

Peter Wohlleben (snd 1964) on saksa metsnik ja üle maailma populaarne looduskirjanik. Tema raamatutest on varem eesti keeles ilmunud „Puude salapärane elu“, „Loomade hingeelu“, „Metsa kasutusõpetus“, „Kas kuuled, kuidas puud räägivad?“ ning „Looduse salajane võrgustik“.

Üsna hiljuti avastasin, et minu lapsepõlvemetsas Mustamäel, praegusel maastikukaitsealal hakati puid raadama … käisin, vaatasin, ja pisar tuli silma. Kas tõesti on vaja maha võtta elujõus puud selleks, et metsa teha terviserada? Kas tervis mitte ei tule pigem liikumisest metsas, vaikusest ja rahust, linnulaulust, värskest õhust mida metsas hingata?

Seetõttu meenusid ka mitmed loetud raamatud puudest ja metsadest, näiteks „Eesti metsad“ (1974, Valgus), Kustas Põldmaa väga huvitav „Kodumets“ (1975, Valgus), Andres Mathieseni „Metsa mõte“ (2004, Ilmamaa), Anneli Palo „Eesti metsad“ (2016, Varrak, kordustrükk 2022), Madlen Ziege` kirjutatud „Ei ole vaikust metsa all“ (2020, Ühinenud Ajakirjad), kuid kindlasti ka Peter Wohllebeni kirjutatud raamatud.

Peter Wohlleben on meie raamatu- ja loodusesõpradele kindlasti juba tuttav autor, kelle sulest on ka eesti keeles ilmunud mitu väga huvitavat looduseraamatut nii loomadest, puudest, metsast jm. Täpselt sama huvitav nagu Wohllebeni kirjutatud raamatud on ka kirjastuse Tänapäev raamatusari “Looduse lood”, milles on ilmunud raamatuid geniaalsetest lindudest, kurjadest putukatest, kurjadest taimedest, huntide tarkusest, lehmade salajasest elust, loomade hingeelust, vanade koerte tarkusest jpm.

Mulle tundub, et just Peter Wohlleben on selle vahva raamatusarja lemmikautor, sest “Kannatlikud puud” on juba neljas raamat selles sarjas, mis Wohllebeni kirjutatud. Nii on eesti keeles ilmunud: „Puude salajane elu“ (2016, Tänapäev), „Metsa kasutusõpetus“ (2017, Tänapäev), „Kas kuuled, kuidas puud räägivad“ (2018, Tänapäev) ja „Looduse salajane võrgustik“ (2020, Tänapäev).

Pealkirjad räägivad iseenda eest - paljud neist raamatutest jutustavad lugejale puudest, metsast, loodusest, ka uus raamat on puudest ja nende vägagi põnevast maailmast.

Raamatu „Kannatlikud puud“ tiitellehel on kirjas: „Kuidas puud õpivad kliimamuutusega kohanema – ja kuidas mets meid päästab, kui seda lubame“.

Eessõnas tõdeb Wohlleben, et metsade ja inimkonna saatus on lahutamatult seotud. Ja seda ei tule mõista ülekantud tähenduses, vaid sõna-sõnalt. See, mis kõlab teie kõrvadele ehk süngelt ja hirmutavalt, annab tegelikult põhjust lootuseks. Puud moodustavad sedavõrd tugevaid sotsiaalkogukondi, et vähemasti praegused kliimamuutused suudavad nad mitmekordselt välja kannatada. Nad on meie parim võimalus kasvuhoonegaase atmosfäärist eemaldada, nad teevad seda palju paremini, kui seda suudaks mis tahes tehnika. Lisaks jahutavad nad tugevalt kohalikku kliimat ja suurendavad oluliselt isegi vihma hulka.

Wohlleben lisab, et seda kõike ei tee puud meie jaoks, vaid iseenda tarbeks. Ka nemad ei armasta liigset palavust ja kuumust, kuid erinevalt inimestest suudavad nad termostaadi taas allapoole keerata …

Autor kinnitab, et sellel lugemisreisil läbi metsa seletab ta meile, kuidas saame puude õppetööd jälgida, miks iga suvine lehtede langemine pole pöökidele või tammedele murettekitav ning millest tunneme ära puud, mis on hakanud kasutama vale strateegiat. Pilk suurele tervikule pakub üllatusi: metsad tekitavad lausa õhujõgesid, mis liigutavad pilevedesse pakitud vett tuhandeid kilomeetreid mööda kontinente ja lasevad alla sadada seal, kus muidu oleksid kõrbed.

Puud ei ole olevused, kes peavad allaheitlikult taluma meie liigi põhjustatud globaalse kliima muutusi. Pigem on nad oma keskkonna kujundajad ja reageerivad, kui miski ähvardab tasakaalust välja minna.

Et suuta muutustega edukalt kohaneda, vajavad puud eeskätt kaht asja: aega ja rahu … Mets tuleb kiirelt ja jõuliselt tagasi, kui vaid sel sündida laseme. Peame lihtsalt mõistma, et inimesed ei saa rajada metsi, vaid äärmisel juhul istandusi. Aidata saame pigem sel moel, et astume kõrvale ning laseme metsal taastuda.

Raamatu esimene osa on „Puude tarkus“, ja selle esimene peatükk „Kui puud eksivad“, mille alguses tõdeb Wohlleben, et kuumadel ja kuivadel suvedel seisavad puud silmitsi suurte muredega. Nad ei saa põgeneda varju, ei saa neelata jahedat jooki ning kiirelt reageerimine ei õnnestu hoopiski. Ja kuna puud on nõnda aeglased, on neile seda tähtsam valida õige strateegia. Milline see aga on ja mis juhtub, kui puu eksib?

Wohlleben toob põnevaid näiteid, mis võib puudega sel juhul juhtuda, kuidas puud „käituvad“. Näiteks see, et kõigepealt sulgevad puud oma miljonid pisikesed suud, lehtede alaküljel asuvad pilud. Nende kaudu puud hingavad nagu meiegi ja kaotavad hingates samamoodi veeauru. See jahutab ümbrust nig seda efekti kasutavad rohelised hiiglased üpris hoolega, et end kuumadel suvepäevadel jahutada. Kui aga juured annavad märku, et vett juurde ei tule, panevad lehed oma lugematud suud kinni. Kuid ilma hingamiseta ei toimu enam ka fotosünteesi, nii et ei tule juurde süsinikdioksiidi, mistõttu suhkrutootmine päikesevalguse abil ei ole enam võimalik. Nüüd elavad puud oma varudest, mida nad tahtsid tegelikult koguda saabuvaks talveuneks.

Ma ei hakka Sulle oma kokkuvõttes kõiki Wohllebeni mõtteid ümber jutustama, sest sel juhul peaksin Sulle terve raamatu ümber jutustama. Igas lõigus on palju huvitavaid teadmisi, fakte ja olulist, sest Wohlleben teab, mida ta räägib ja kirjutab.

Esimeses peatükis räägib Wohllben puude ootamatust „käitumisest“ palava suvega veel ja veel. Lehtpuud reageerivad kuivusele selgesti nähtavalt, kuid okaspuude puhul toimub see varjatult. Saame teada, et mändidel on alati korraga kolm aastakäiku okkaid peal: kõige tipus on tänavused, edasi eelmise aasta okkad ja siis üle-eelmise aasta omad. Kuuskedel on korraga peal lausa kuus aastakäiku okkaid, kuid rohkem ei suuda ka nemad – siis on okkad kulunud ja tuleb maha heita.

Okaspuud reguleerivad kuivuse korral veekasutust samamoodi nagu lehtpuud. Nad seiskavad esmalt fotosünteesi ja heidavad seejärel okkad maha, et vähendada aurustamispinda.

Ja veel – ka maa all toimuvad põua ajal tähtsad protsessid, nimelt puujuurtes. Tõenäoliselt on just need puu tähtsaim organ. Juuretippudes asuvad rakud, mis toimivad ühiselt nagu omamoodi taime aju. Nad kasvavad otsides läbi pimeduse ja registreerivad seejuures pidevalt vähemalt 20 muutujat, mitte ainult niiskust. Kui suvi on kuiv, siis tajuvad juured tähelepanelikult muidugi eeskätt niiskust. Nad hakkavad tüve kaudu lehtedele signaale saatma, et nood oma väikesed suud sulgeksid, et suhkrutootmist ja veekasutust lõpetada.

Raamatu esimese osa teine peatükk on „Tuhat aastat õppimist“. Puud on tegelenud elukestva õppega juba miljoneid aastaid. Elusolendite puhul, kes võivad elada tuhandeid aastaid vanaks, on õppimine ellujäämiseks hädavajalik … Puud saavad sõltuvalt liigist äärmuslikul juhtudel suguküpseks alles mitmesaja-aastaselt ja isegi väga kärmed puud nagu kased või paplid vajavad viis aastat, et jõuda esimese õitsemiseni.

Autor jutustab meile pöökidest ja pöögimetsast, kuidas on pöögid õppinud ellu jääma. Saame lugeda põnevat näidet ka hernestest, kuid ka vanadest ja võimastest Ivenacki tammedest, autor arutleb ka selle üle, kas on olemas harilik tamm ja kivitamm või on tegemist ühe ja sama tammega. Ivernacki tammede uurimine tõi päevavalgele veel ühe tulemuse: isegi kõige vanemad puud on veel võimelised keskkonnatingimustega kohastuma.

Kolmandas peatükis peatub Wohlleben seemneivas, kinnitades, et tarkus peitub just seemneivas. Selles peatükis kinnitab Wohlleben, et seda, mida puud on elu jooksul juurde õppinud, võib kõige varem näha välimistelt oksatippudelt – vana puu noorimasse võresse keskendub kogu ta senise elu tarkus. Järgmistes peatükkides saame lugeda tankimisest talvel, milles on juttu talve- ja suvevihmast, lehtpuude ja kuuskede vahelisest erinevusest niiskuse imemisel, sademeveepeetusest, põhjaveest, ja autor kinnitab, et kui sügis läheneb ja lehed hakkavad kirjuks muutuma, siis saame ise ennustada, kui vormis konkreetne puu on. Selleks on meil vaja ainult lehtede värvi vaadata – vähemasti mõnede liikide puhul ütleb see täpselt, kuidas puul läheb.

Põnev on peatükk „Punased lehed lehetäide vastu“. Punasele lehtede värvile on tavapärane seletus, et puud toodavad oma lehtedele omamoodi päikesekaitset, otsekui inimese nahk, mis värvub päikesekiirgusest tumedamaks. Aga miks peaksid lehed end vahetult enne mahalangemist päikese eest kaitsma? Teadlased oletasid, et just siis, kui klorofüll lagundatakse ja tagasi tõmmatakse, on lehtede tundlikkus iseäranis suur. Rakud on ju siis ikka veel elus ning puu peab lehte jäänud ained kiiresti tagasi tõmbama ja päästma – kahjustatud kudede puhul ei ole see enam võimalik.

Teine seletus tundub vähemalt sama loogline: punane värvaine on mõeldud hirmutama putukaid, kes tahaksid lehtedest mahla imeda. Puud näitavad sellega oma head vormi. Aga päris nii lihtne see asi ilmselt ei ole, sest näiteks lehetäid ei saa lasta end punasest värvist ehmatada, sest nende silmadel puuduvad punase retseptorid, ehk teisisõnu: nad ei näegi seda värvi. Veidi hiljem järeldab Wohlleben, et punane värv ei ole mitte hoiatus, vaid maskeering, sest sügisel otsivad lehetäid oma järelkasvule parimaid elutingimusi – rohelised ja kollased lehed on seejuures lehetäi jaoks väga silmatorkavad signaalid, meelitades neid ligi ja tõmmates selliste puude okstele ja lehtedele munema.

Raamatu esimeses osas on veel mitmeid põnevaid peatükke, milles autor jutustab lugejale puudest, kes on koidikutüübid, kes kauamagajad, kuid ka kliimaseadmest nimega mets, bakteritest, kui alahinnatud multitalentidest. Taimede ja eriti puude puhu on bakteritega kooselu ja üheks tervikorganismiks liitumine tegelikult vana komme. Bakteritel nimega rhizobiaceae ja mõnedel teistel bakteriliikidel on taimede seisukohalt tähtis omadus: nad suudavad õhust võtta lämmastikku ja muuta selle lämmastikväetiseks … Ilma bakteriteta oleksid puud välgu, vulkaanipursete ja loodusliku tule meelevallas, kõik kolm on kuumaprotsessid, mis muudavad õhus leiduva lämmastiku taimedele kättesaadavaks ja mida ei esine just kuigi tihti. Seejärel saame lugeda sümbioosist ja holobiondist, sest puu ehitab uustulnukatele (bakteritele) mõnusa kodu, moodustades oma juurtele mügarikud. See kulutab energiat, mis puule viimaks lämmastiväetise kujul tagasi antakse.

Ja veel. Puu ja bakterite koostöö toimub aga ka väljaspool juuri, kuidas see täpselt toimub, on siiani veel üksikasjadeni uurimata, kuid põnev …

Raamatu teine osa kannab pealkirja „Metsamajanduse võhiklikkus“, mille alguses tõdeb Wohlleben, et klassikaline metsamajandus peab hetkel rinda pistma väga suurte probleemidega: kuuse- ja männiistandikud surevad ning avalikkus paneb aina rohkem tähele, et põhjus pole ainult kliimamuutuses. Kooreüraskid hävitavad ühetoonilisi puudekooslusi ja tuli muudab kõrbeks metsad, mille imelisi võimeid uueneda ja end jahutada on mootorsaed tugevalt kahjustanud.

Wohlleben on kindel, et mets muutub oskamatu majandamise tõttu järjest haavatavamaks, kliimamuutus oli viimane piisk, mis pani karika üle ajama … Riiklikult organiseeritud ja planeeritud metsamajanduse kena kaardimajake variseb aegluubis, kui vääramatult kokku. Samas lisab Wohlleben, et metsamajanduses pole võimalik pikki plaane teha, kuid ometi on suuremad era- ja avalikud metsaomandid sunnitud koostama kümnendiplaane, mis lähevad tavaliselt hoopis teisiti, kui algselt planeeriti.

Usun, et järgmiste peatükkide pealkirjad „kõnelevad“ iseenda eest: „Tapatöö pöögimetsas“, „Saksamaa otsib superpuud“ (selles peatükis saame teada, et ka taimi ründavad viirused ja nad haigestuvad, näiteks EMARaV (European mountain ash ringspot-associated virus), kusjuures paljuski on viruste levimisel „süüdi“ putukad), „Heast tahtest võib sündida halba“ (mõnikord võib ka puude istutamine olla halb … sest sageli seatakse esikohale siiski majanduslikud, mitte ökoloogilised funktsioonid), „Metskits – kas uus kooreürask?“, „Kliimakaitsja hunt“ (kas huntidest on abi metskitsede populatsiooni kontrolli all hoidmisel, või tuleks appi võtta ka ilves ja pruunkaru?), „Kempsupaberi argument“, „Palju raha, vähem metsa“ (selles peatükis kinnitab Wohlleben, et mets sureb praegu teist korda, esimesel korral, 1980. aasatatel, ähvardasid meie rohelisi kopse happevihmad sedavõrd, et isegi Wohlleben hakkas kartma, teine metsade suremine algas 2018. aastal. Erinevalt möödunud sajandi omast toimub praegune väga kiiresti ja seega kõikide jaoks eriti selgelt).

Selle osa viimaste peatükkides kirjutab Wohlleben ka teadlastest, kes räägivad metsade kaitsest, kuid omavad ise suuri metsatööstusi, mistõttu on Wohlleben pehmelt öeldes segaduses ja õigustatult pahane … kui loed, siis saad aru, millest räägin. Autor räägib ka sellest, et taasmetsastamist ei tohiks takistada, kuid ka tagasipöörduvast metsast, mis võiks olla talumeestele rahulik sissetulekuallikas.

Raamatu kolmas osa on „Tuleviku mets“, milles on neli peatükki: „Iga puu loeb“ (autor tõdeb, et üksik puu võib väga hästi mõjutada kliimat meie koduukse ees, iga aiapuu suudab ümber lükata üldlevinud seisukoha, nagu ei saaks üks inimene midagi muuta. Wohlleben kinnitab, et kõige sobivam puu aeda või tänavahaljastusse on kindlasti kodumaine liik, sest kehtib sama reegel nagu metsas. Saame lugeda ka agrometsadest, sest puud ja põllumajandustaimed võivad rohkem või vähem tihedalt koos kasvada), „Kas kõik tuleb samasse paati võtta?“, „Uued tuuled“ (Wohlleben tõdeb, et on aeg metsamajanduse süsteemi muuta, sest avatud meelega metsnikud on juba aastaid rääkinud sellest, et ökoloogilise metsamajanduse jaoks on kõrgkoolides vaja uut õppekava, puhuma peavad hakkama uued tuuled, et viimaks metsanduse tööturule alternatiive tuua. Klassikaline metsamajandus on jõudnud pika ja hävitava teekonna lõppu, nii selgelt, et igaüks võib seda lageraietel näha. Wohlleben on kindel, et mets esitab tavapärastele õppekavadele kõige ausama tõendi – need on kas ikka veel liiga keskendunud istandusemajandusele või ei kasuta keegi neist kõrgkoolidest saadud erialateadmisi nii, et metsal sellest parem hakkaks).

Raamatu eelviimane peatükk on „Mets tuleb tagasi“, sest Wohlleben on kindel, et mets tuleb tagasi, kui me tal vähegi laseme. Vähemalt kehtib see kõigi maastike kohta, kus tänapäeval on veel mets olemas, isegi kui puud hetkel kannatavad. Metsad peavad suutma taastuda igasugustel aegadel, sest katastroofid on olnud nende saatjad sajandeid ja aastatuhandeid.

Wohlleben lisab, et kui tugev on tagasipöörduva metsa jõud, võime näha oma aias või ka linnas. Kui vaatame lillepeenrasse, siis tärkavad seal üha uuesti puuseemikud. Kui me oma aeda ei hooldaks, kasvaks aias kümne aasta pärast noor mets. Oma elutahet näitavad ka kased, mis kõige kuumemast ilmast hoolimata katuserennides ja müüridel vastu peavad.

Wohllebenil on raamatu lõpus mitmeid ilusaid mõtteid: „Metsade tagasitulek võib olla väga põnev ja meile veel kord selgesti näidata: loodus on muutumine! Mida kaugemale oleme ideaalolukorrast jõudnud, seda ägedamalt kõigub pendel nüüd tagasi, kui me selle jälle lahti laseme ehk kui loodus tohib teha seda, mida tahab.“

Ja veel: „Teadlased on hiljuti välja kuulutanud uue Maa ajastu: antropotseeni. Meie peaksime selle lõpetama. Lõppema ei pea inimkond ega meie tsivilisatsioon. Kuid me peaksime taas sulanduma looduse ringkäiku, peaksime oma kaasolenditele nii palju ruumi andma, et ka nemad võiksid muretult tulevikku vaadata. Metsade sama ulatuslik tagasipöördumine, nagu nad kunagi meie kontinenti katsid, oleks lootustandev märk … Mina soovin lähitulevikus välja kuulutada järgmise ajastu: puude ajastu.“

Raamatu viimane peatükk on „Teadmatusest ja ettevaatusest metsas – Pierre Ibischi järelsõna“ ja seejärel veel ka raamatu autori tänusõnad.

Selline imeliselt huvitav ja põnev lugemine seekordses Peter Wohllebeni raamatus, milles on põnevaid fakte ja näiteid, millises suunas meie metsad liiguvad, kuid siiski jääb lootus, et kõik võib minna siiski ainult paremaks …

Anneli Palo „Eesti metsad“ (Varrak)

Käesolev raamat peaks pakkuma huvi metsasõpradele, olgu nad siis looduses matkajad, linlastest maakoduomanikud või koduümbruse maastikupilti väärtustavad inimesed.

Avastamist jagub kindlasti ka looduskaitsjatele ja metsamajandajatele. Siinses raamatus on metsa vaadeldud kui ajas ja ruumis pidevas arengus olevat elukooslust. Mets ise muutub kogu aeg, seda muudavad nii inimesed kui ka loodusjõud. Raamatus kirjeldatakse nähtusi, mille järgi võib ära tunda metsaosa ajalugu või prognoosida tema väljanägemist tulevikus. Iga tegevus või loodusnähtus mõjutab ka metsas elavaid liike, ühtesid soosides ja teiste elupaiku kahjustades. Hoidkem Eesti metsade põlist mitmekesisust!

Nii isa kui ema poolt põline võrokõnõ Anneli Palo kasvas maal, looduseuurijaks olevat lubanud hakata viieselt ning algust tegi sellega koolipõlves. Tartu ülikooli lõpetas ta 1991. aastal kui botaanik-ökoloog. Pärast ülikooli osales mitmetes looduse inventeerimise projektides ning huvi kaartide, aerofotode ja looduskaitse vastu päädis doktorikraadiga maastikuökoloogias ja keskkonnakaitses (2005). Põhjalikumalt on Anneli Palo tegelnud metsadega, sealhulgas metsa vääriselupaikade ja loodusdirektiivi metsaelupaikadega. Ta peab ennast praktikuks, kes armastab välitöid, pildistamist ja eesti keeles kirjutamist. Töötab teadurina TÜ geograafia osakonnas.

Kirjastuse Varrak raamatusarjas „Roheline Eesti“ on ilmunud mitmeid väga huvitavaid raamatuid, mis räägivad meile Eestimaa loodusest. Nii on ilmunud raamatud soodest, röövlindudest, imetajatest, metsamarjadest, lindude rändest jpm. „Eesti metsad“ ilmus esimest korda 2016. aastal, nüüd kordustrükk.

Selle väga huvitava raamatu eessõnas ütleb Anneli Palo, et tema näeb metsa kui pidevas muutumises olevat maastikku, mille praegune ilme on lähema või kaugema mineviku pärand. Mets on ühtlasi ökosüsteem – ta on üleni elus, alustades puudest ja lõpetades mikroskoopilise mullaelustikuga. Käesolev raamat keskendub tänaste loodusmetsade kujunemisele. Raamatus on mitmeid peatükke, mis omakorda jagunevad alapeatükkideks.

Alustatakse metsa mõistest. Siin ütleb raamatu autor näiteks seda, et metsa enese eesmärgiks ei ole puidu tootmine: mets on elav ja muutuv kooslus, kus iga liik ja isend otsib oma kohta või säilitab seda, võitleb ja teeb teistega koostööd ellujäämise nimel.

Järgmine peatükk kinnitab, et pole midagi elusamat kui surnud puu. Siin öeldakse, et elusate puude kõrval kuulub metsaökosüsteemi lahutamatult ka seente ning paljude teiste organismide elutegevuse tulemusel kõdunev puit.

Kas Eestis on ürgmetsad või põlismetsad? Ürgmetsadeks nimetatakse inimtegevusest töiesti puutumatult kasvanud metsi. Ürgmetsi Eestis pole, sest inimtegevus on ühel või teisel moel jõudnud kõikjale.

Loodusmetsad. Enamik tänastest looduskaitsealade metsadest on loodusmetsad. Need on mõnikümmend kuni paar-kolmsada aastat tagasi mõõdukalt ja paiguti isegi tugevalt majandatud. Loodusmetsade puistud on seetõttu tihedamad kui põlismetsades ning puude vanuseline ning liigiline kooslus on ühtlasem.

Järgmine peatükk jutustab meile sellest, kuidas jälitada metsa ajalugu? Alustame kaartidelt. Kirjalikke allikaid ja kaarte leidub Eestis enamasti vaid viimase paari-kolme sajandi kohta. Ükskikud konkreetse paigaga kokku viidavad maastikukirjeldused, maalid, graafilised lehed ning kunstilised kaardid pärinevad keskajast.

Aga siiski, kui vana on puu? Metsas toimunud muutuste mõistmiseks tuleb hinnata puude vanust. Kõige täpsema vanuse saab aastarõngaid lugedes, olgu siis juurdekasvupuuri südamikust või kännult.

Männi, kuuse ja lehtpuude vanus? Mänd võiks Eestis elada 350-500 aastaseks. Läbi aegade on männikute parimaks raiumisvanuseks peetud 100-110 aastat, nüüd juba 90 aastat ja varemgi, kui tüved on jämedad. Kuuse vanust on pelgalt puu välimuse järgi raske hinnata. Kuuse tüved elavad meil 250-300 aastaseks, kuid tänu vegetatiivsele paljunemisele võib ka madala ja esmapilgul noore puu juurestik olla palju vanem. Tundrast on leitud tuhandeaastaseid kuuski.

Lehtpuude eluiga varieerub suurtes piirides nii liigiti kui olenevalt kasvukohast. Hall lepp, pihlakas, pooppuu ja toomingas jõuavad harva saja aastani. Sanglepp, kased ja haavad elavad parimates tingimustes umbes 200-aastaseks, kuid enamik puid sureb 120-130 aastaselt. Tamme, suure pärna, jalaka ja vahtra puistuid on lubatud raiuda 90-aastaselt.

Järgmine peatükk jutustab metsast ja keskkonnatingimustest ja siingi on mitu alapeatükki.

Metsamullad. Mulla lähtekivim ja sellele kujunenud mulla omadused ning veerežiim määravad, missugused puuliigid, põõsad ja rohttaimed metsas kasvavad. Seejärel on juttu liivamullal ja happelisel turbal kasvavatest metsadest, keskmise viljakusega muldadest ja viljakatest muldadest.

Juttu on ka kasvukattetüüpide rühmadest – nõmme., palu-, loo-, laane- ja salumetsad, soostuvad metsad ehk soovikumetsad, rabastuvad metsad, (klass) soometsad. Lisaks veel reljeefi mõju metsale, loodus tühja kohta ei salli – esikmetsad. Reljeefi vaheldusrikkus metsamaastikul tähendab üldjuhul ka kasvukohtade mitmekesisust. Erinevatel aladel – kuivadel, paraniisketel või märgadel – on taimede kasvuks ning orgaanilise aine lagunemiseks erinevad tingimused.

Järgmine peatükk on protsessidest metsamaastikul. Näiteks soostumine ja kuivendamine. Soostumiseks peab lisanduv veehulk ületama äravoolu ning aurustumise, oluline on ka vee liikuvus. Metsade looduslik soostumine on kestev looduslik protsess, millega liigid on suurepäraselt kohastunud. Kuivendamine kajastub liigilises koosluses väga kiiresti ning paljud liigid surevad siis välja, samal ajal tõuseb generalistide ehk kõikjal metsamaastikus esinevate liikide arv ja suureneb isendite ohtrus.

Samas peatükis on juttu ka looduslikest häiringutest. Kõige võimsamad metsamaastikul toimuvad ehk metsaökosüsteemile omased looduslikud häiringud on metsapõlengud ning tormid ja üleujutused. Inimtekkeliste häiringutena käsitletakse metsades niitmist ja karjatamist ning metsaraiet. Konkreetse puistu tasemel põhjustavad häiringuid ka mõnede putuka- ja seeneliikide masspaljunemine, tuuleheide, ulukid (koprad, põdrad, metssead) ja märg raske lumi või jäävihm.

Eelviimane peatükk on kultuurmaastikele kujunenud metsadest. Siin saame lugeda puisrohumaade lugu, kuidas ära tunda kunagisele puisrohumaale kasvanud metsa; põldudele, niitudele ja lagedatele karjamaadele kasvanud metsad – võsast loodusmetsaks – puuliikde vaheldus. Pikemalt räägitakse hallist lepast, põõsastikest, männist, kasest, kuusest, haavast ja saarest. Lisaks peatutakse ka teistel võsastunud põllumajanduskülvikute tunnustel metsas.

Ja lõpuks ka metsamajandus. Siin on pikemalt juttu ka metsamajandusliku tegevuse tunnustest loodusmetsas.

Väga huvitav ja põnev raamat on see Anneli Palo kirjutatud raamat Eesti metsadest, mida ilmestab suurepäraselt ka lai valik fotosid, lisaks ka mõned kaardid, joonised.