Titta Kuisma, Laila Nevakari „Lapse retk looduses. Seiklused suvekodu ümbruses“

Titta Kuisma, Laila Nevakari

„Lapse retk looduses. Seiklused suvekodu ümbruses“

(Pegasus)

Raamat „Lapse retk loodusesse” viib suve ja maakodu looduse imedemaale. Südamlikud jutustused, teadmiste osa ja kaunid pildid tutvustavad õue, metsa, ranna, vee ja niitude eluvorme. Räägitakse ka jaanipäeva pidamisest ja teistest maakodu traditsioonidest.
Raamatu peategelane Asta ja tema nõbu Joonas veedavad mälestusterohke suve Kolinamäel, kus nad kohtuvad humoorika saunavaimu Hermanniga, kes elab juba 100 aastat sealses suitsusaunas. Hermannist saab laste sõber, kes viitsib nendega mängida, selgitada looduses toimuvat ja aitab vajadusel hirmust üle saada. Looduses seigeldes kohtavad Asta ja Joonas erinevaid veeelukaid, jänesepoega, lindusid, kurja oinast Peket ning mitmeid muid põnevaid elukaid.

Kui sulle meeldivad vahvad loodusraamatud, siis on see raamat igati õige valiks. Soome autorid (Titta Kuisma, tekst ja Laila Nevakari, kaunid illustratsioonid) on avaldanud väga vahva loodusraamatu, mille peategelasteks on tüdruk, kel nimeks Asta ja tema nõbu, kel nimeks Joonas.

On suve algus. Oleme Kolinamäe talus, kus Asta veedab oma suve. Temaga on koos ka tema nõbu Joonas. Lapsed jooksevad järve suunas, kust on kuulda konnade krooksumist. Äkki kuulevad nad eriti valjhäälset krooksumist, mis tuleb vana suitsusauna poolt. Justkui keegi norskaks. Kas saunas on karu? Juba esimestel lehekülgedel on kaunid ja vahvad illustratsioonid, millel on näha Kolinamäe talu, järve, lapsi ja näiteks ka paislehte, mille ladinakeelne nimi on Tussilago farfara. See ongi selles raamatus igati lahe, et on selliseid argielulisi pilte, kuid on ka looduspilte, millel on loomad, linnud, kalad, putukad, puud, lilled jpm. Nende piltide juures on pildil kujutatud tegelase nimi, ladinakeelne nimi ja lisaks veel mõned põnevad faktid.

Edasi oleme juba suitsusaunas. Seal selgub, et norskajaks on saunavaim Hermann. Ta on lühikesevõitu saunavaim, kes elanud Kolinamäel juba sada aastat! Saunavaim jutustab, kuidas ta Kolinamäele sattus. Seejärel otsustatakse mängida ukakat. Lapsed lähevad peitu ja Hermann peab hakkama neid otsima. Ka see on vahva, kuidas raamatu autorid on sisse toonud ka muinasjutulisi tegelasi, kes kõik on igati lahedad.

Asta jookseb järve äärde ja peidab end suure sanglepa juurde. Siin näeb ta suurt konna, vees on juba ka konnakudu, rannast kaugemal ujub sõtkapaar, järvest kostab kõva sulpsatus – seal ujub meeletult suur haug. Õigupoolest lausa kaks haugi! Hetk hiljem märkab türdukut saunavaim, kes hüüab, et leidis türduku üles: „Uka-uka mina prii!“

Järgmisel hommikul ärkab Asta varakult, sest tõusev päike paistab talle otse näkku. Tuppa on kuulda musträsta kaunist laulu. Õues liigub juba ka saunavaim. Väljas on uskumatu lindude sädin. Hermann rõõmustab, sest mai on aasta kõige parem aeg – igal hommikul on võimalik kuulata lindude võimast kontserti. Sel hommikul laulavad metsvindid, taevast on kuulda trompetit meenutavat tuututamist. Need on laululuiged. Siin on ka kaunis joonistus laululuikedest, kelle ladinakeelne nimi on Cygnus cygnus, kes on ka Soome rahvuslind.

Edasi on mitmel leheküljel joonistusi lindudest, konnadest, puudest ja lilledest. Siin on laululinde: must-kärbsenäpp, sinitihane, salu-lehelind, vihitaja, lepalind, musträstas, metsvint. Siin on pontsakad konnad: harilik kärnkonn, rabakonn, rohukonn, kuid on ka konnakudu ja konnakulles. Siin on uhked hoovipuud ja lilled: harilik toomingas, varsakabi, mänd, arukuusk, pihlakas, kuusk, võilill ja väike kuldtäht.

Seejärel loeme juba sõtkast ja tema muna munemisest. Käime koos Asta, Joonase ja Asta isaga kalaretkel. Nad on kolmekesti paadis ja on leidnud lahesopi, mis peaks olema hea kalapüügikoht. Joonas loobib oma uut spinningut, Asta õngitseb ussiõngega. Nad püüavad sel päeval mitu päris suurt ja prikset ahvenat. Nüüd on selge, et õhtul süüakse suitsutatud kala.

Sama päeva õhtupoolikul käiakse veel ka ujumas. Vees ujuvad ka pisikesed lepamaimud, kes näkitsevad pehmelt Asta jalgu.

Järgnevalt on mitu lehekülge ilusaid joonistusi. Siin on mitmesugused vee-elanikud: väike vesiroos, suur mudatigu, harilik pilliroog, ondatra, nastik, viupart, suur järvekarp, hobukaan, kalakajakas, kollane vesikupp. Siin on ka vilkad kalad ja putukad: ahven, latikas, võldas, särg haug, lõhe, liuskurlane, selgsõudur, harilik ühepäevik, kukrik, kuid on ka salapärased kivid ja mineraalid: punane graniit, hall graniit, epidoot, gneiss, piima- ehk lumekvarts, rooskvarts, spektroliit, kevadel kasvab kividele samblikke ja pehmeid samblaid: kaartsamblik, alpi põdrasamblik, sõõr-põhjasamblik, kiri-kilpsamblik, harilik laanik.

Me oleme jõudnud selle ilusa ja väga huvitava loodusraamatu poole peale ja ma pean jätma ka sulle endale lugemis- ja avastamisrõõmu. Saad sellest raamatust lugeda veel suitsusaunast, jaanipäevast ja jaanitulest, kaelushiirest, ristämblikust, kes on kempsuvalvur Luke, kompostist, värvidest ja hõrgutistest aiamaal, kullist, tuntud metsaelanikest, keravälgust, toonesepast, mahedast ja metsikust suveilmast, üllstusest jalgrattamatkal, haldjast liblika-aasal, oinast, kel nimeks Peke, sitketest maatõugu loomadest jpm.

Ilus, sisukas, veidi isegi muinasjutuline loodusraamat, mida soovitan kindlasti kõikidel lugeda, sest meid ümbritsev loodus on kaunis, müstiline ja meile kõigile igati vajalik kaaslane.

5+ raamat!

Yuval Zommer „Suur putukaraamat“

Yuval Zommer

„Suur putukaraamat“

(Varrak)

Kui aeglaselt tigu liigub? Kas putukad kardavad pimedust? Miks sipelgad reas käivad? Sellest imeliste illustratsioonidega raamatust leiad vastused neile ja paljudele teistele huvitavatele küsimustele putukate kohta. Muu hulgas saab selgeks, miks putukatele meeldib samuti toas elada.
Tutvustatakse lendavaid mardikaid, sumisevaid mesilasi ja vilkalt sibavaid põrnikaid kogu maailmast, ent ka kõikvõimalikke teisi tegelasi, nagu tigusid, ämblikke, sajajalgseid ja vihmausse.
Igal lehel on ka väike otsimismäng.

See on üks väga suur ja väga uhke raamat, mis räägib lastele putukatest. Ma ei tea, kas sulle putukad meeldivad, mulle eriti meeldi, välja arvatud teod, lepatriinud ja liblikad, kuid selles lahedas raamatus on kõik joonistatud putukad igati armsad ja mõnusad. Isegi mina ei kartnud neid.

Raamatu alguses öeldakse, et selles raamatus on igasugu putukaid. Siin on ohtralt lendavaid, nõelavaid, vingerdavaid putukaid, on mardikaid, mesilasi, põrnikaid, tigusi, ämblikke, sajajalgseid ja vihmausse.

Seejärel saab lugeja teada, mis putukatel ühist on, et kõik mardikad ei olegi mardikad, et putukad on suurim selgrootute klass.

Edasi saame tuttavaks putukaotsijaga, kelleks võib vabalt olla ka selle raamatu lugeja. Seetõttu võib öelda, et tillukese putuka jaoks oled sina lausa hiiglane. Kust putukaid leida? Milline peab olema putukaotsija varustus? Ei maksa unustada, et paljud putukad võivad hammustada või nõelata, sest soovivad uudishimulikku putukaotsijat minema ajada ja ei tohi unustada ka seda, et putukatele ei tohi liiga teha.

Edasi. Milline on putukate sugupuu? On erinevat tüüpi putukaid ja nende perekondi. Meile tutvustatakse putukaliike, näiteks tigusid ja nälkjaid, ämblikke, saja- ja tuhatjalgseid, vihmausse.

Pärast seda tutvustatakse lugejale putukaid juba lähemalt.

Mardikad. No mardikaid on tuhandeid liike, nad võivad elada puudel, vees, liiva või jää sees, isegi meie kodus elavad mardikad.

Seejärel saame tuttavaks lepatriinude, liblikate, koiliblikate, sipelgate, mesilaste, ööputukate, termiitide, kärbeste, kiilide, sajajalgsete, kilkide ja rohutirtsude, raagritsikate, palvetajaritsikate, veeputukate, tigude, vihmausside ja ämblikutega.

Kuid see pole veel kõik. Üks peatükk räägib lugejale putukalastest, lisaks veel ka liikvel olevatest putukatest, sest paljudel putukatel on sageli üsna kiire. Kuhu ja miks nad kiirustavad? Putukad võivad olla tublid pikamaalendurid, kõrgushüppajad, kiired lendurid, väledad jooksjad.

Järgmine peatükk on majaputukatest ehk neist, keda me kodus võime leida. Juttu on ka töökatest putukatest ja putukatest sinu aias. Viimati mainitud aiateema juures on juttu sellest, kuidas putukate elu aias kergendada, milline võiks olla liblikate hommikusöök, mis asi on tõugukohvik, milline võiks olla mesilaste hotell ja mardikate laagriplats.

Raamatu lõpus on vastused sellele, kust me võisime leida 15 ühesugust sinist kärbest, kes olid raamatu lehekülgedele ennast ära peitnud, lisaks veel mitmed teised putukad, keda oli samuti vaja otsida. Lisaks leiame siit veel ka putukasõnad, et lugejal oleks edaspidi lihtsam rääkida putukate kehast, õitest toidulaual, õietolmust, putuka elust, elutsüklist jpm.

Selline hiiglama vahva putukaraamat on see. Lühikesed ja selged tekstid on kirjutanud ning armsad ja mõnusad pildid on joonistanud Yuva Zommer. Raamatu putukatundjaks on Barbara Taylor.

5+ raamat!

Olga Volkova „Mina olen rebane“

Olga Volkova

„Mina olen rebane“

(Pegasus)

Kuidas rebast ka ei kutsuta: reinuvader, punasaba, kanavaras, vanakaval! Huvitav, kas ta on tõesti kõige kavalam? Paistab, et jah! Aga kas sa teadsid, et mõned rebased oskavad kassi kombel puude otsas ronida? Või mitu hammast on rebasel suus? Ja milleks neile saba? Just sinu jaoks seletab rebane ise selles raamatus ära kõik need ja veel paljud muudki saladused!

„Mina olen rebane” on esimene raamat sarjast „Laste loomaraamat”. Me kõik otsime ufosid, aga ei märka isegi neid olendeid, kes elutsevad meie kõrval. Paljudel loomadel on erakordsed võimed, nad oskavad mitut asja teha palju paremini kui meie. Selle sarja raamatutes ootab sind palju avastusi ja ootamatuid üllatusi, kuna isegi kõige enam tuntud loomad oskavad saladust pidada. Me avaldame sulle vaid mõned nende saladused!
Raamatusarja on loonud vene kirjastus Альпина Паблишер koostöös Moskva loomaaiaga. See sari valiti Venemaa raamatukonkursil „Revizor” 2016. aasta parimaks uuenduslikuks raamatuprojektiks.
Järgmisena ilmuvad „Mina olen siil” ja „Mina olen pingviin”.

See on üks väga vahva ja lahe lastele mõeldud loodusraamat, milles saame tuttavaks rebasega. Väga lahe on see, et selles raamatus jutustab rebastest rebane ise, vähemalt autor on selle sedaviisi edasi andnud. Juba raamatu algus on igati muhe ja humoorikas, sest lugege esimese peatüki „Olen täiuslik“ algust ise: „Mind teavad kõik, kuna olen ju staar – kõige ilusam ja kõige targem! Oh mis silmad, oh mis kõrvad! Oh mis saba, oh mis karvad! Oh mis näolapp, oh mis kikud! Ma olen nii kaunis, et ilma minuta ei saa hakkama!“ On ju vahva algus ja need on ju rebase enda sõnad. Ja tegelikult, täiesti võimalik et rebased endast just sedamoodi mõtlevadki.

Esimese peatüki lõpus saame teada ka igasugu huvitavaid fakte – rebaste sugulased on koerlased, kes rebastele ei meeldi, kuid rebaste suguvõsas on ka palju meeldivamaid isendeid: kääbusrebane, afgaani rebane, bengali rebane, liivarebane, tiibeti rebane, fennekrebased. Viimati mainitud on pisikesed, kõigest 30 cm pikad. Suurelt on välja toodud see, et rebase saba pikkus on 40 kuni 60 cm, pool kehapikkusest.

Raamatu teine peatükk on „Elan, kus tahan“, sest rebaseid võib kohata metsades, kõrbetes, mägedes, rohtlates ja isegi linnades. Looduses elab 11-12 liiki rebaseid ja nad võivad elada tõepoolest, kus tahavad: Aasias, Aafrikas, Ameerikas, isegi Austraalias. Metsikus looduses elavad rebased üheksa aastaseks, kuid inimkodus võivad nad elada lausa kahekümneseks.

Seejärel on juttu rebase ilust, eriti nende talvekasukast ja pikast, kohevast, ilusast ja väga kasulikust sabast. Selgub, et rebased võivad olla ruuged, erkpunased, pruunid, kollased, valged, mustad ja tähnilised. Nad vahetavad karva 2 korda aastas.

Neljas peatükk on „Hammustan! Küünistan!“. Rebastel on 42 hammast, mis on kümme rohkem kui inimesel, kõrvukrebasel on lausa 48 hammast. Rebastel on ka ägedad küünised, millega ta kaevab mida iganes. Urgusid rebased ise kaevata ei viitsi, pigem võtavad kellegi teise uru endale.

Edasi on juttu sellest, et rebane näeb ja kuuleb kõike. Rebane kuuleb hiire piiksumist 800 meetri kauguselt. Nende silmades on eriline särakile, mis peegeldab valgust ja soodustab hämarat nägemist.

Ja veel, rebased on osavad ja kiired. Nad võivad hüpata kaugust 4,5 meetrit ehk 5 korda rohkem oma kehapikkusest. Tikksirge rebane hüppab 2 meetri kõrgusele, mis on rohkem kui inimese pikkus. Kääbusrebased põgenevad kiskjate eest kiirusega enam kui 40 kilomeetrit tunnis!

Raamatu seitsmendast peatükist selgub, et rebane oskab kõike. Hallrebane võib isegi puude otsa ronida, osad rebased hüppavad kaljudel sama vingelt kui mägikitsed. Rebased oskavad suurepäraselt kavaldada, nad segavad osavalt jälgi ja poevad peitu. Jahti pidades võib rebane surnut teeselda ja tundide kaupa lamada uru lävel, kus pesitseb saak.

Loeme edasi. Mida rebane sööb? Rebase menüüs on enam kui 100 loomaliiki ja 50 taimeliiki. Et kõht oleks täis, peab rebane päevas püüdma 5 kuni 20 hiirt. Rebase peamine söök on hiired. Harva ka jänesed, linnud, munad, konnad, maod, väikesed kalad, vähid, limused, putukad... magustoiduks sobivad marjad, eriti metsmaasikad ja mustikad.

Raamatus tehakse juttu veel rebase kodust, rebase perest (rebaseemal võib olla 2 kuni 13 kutsikat, kes saavad täiskasvanuks 2 aasta vanuselt), rebase vaenlastest.

Raamatu lõpus uuritakse, mida räägitakse rebase kavalusest ja salalikkusest muinasjuttudes. Alustatakse sabast, urust, jälgedest, saagi püüdmisest, karvahooldusest. Saame teada sedagi, kuidas rebast veel kutsutakse. Kas tead, et aasadel kasvab rebasesaba? Kes on taevarebased? Kus asub Rebasekarva udukogu? Kas rebast on võimalik kodustada?

Lõpuks veel kokkuvõte eesti keeles ilmunud raamatutest, kus räägitakse rebastest, lisaks ka ülevaade filmidest ja multifilmidest, mida tasuks kõikidel rebaste-huvilistel vaadata.

Selline äge ja mõnus loodusraamat rebasest on see „Mina olen rebane“, mida soovitan kõikidel lugeda. Raamatu tagakaanel on märge, et kõige paremini sobib see lugejale, kel vanust 6 aastat ja veidi rohkem.

Väga lõbusad, muhedad ja lapsesõbralikud pildid on joonistanud Okasana Mosalova.

Piotr Socha „Mesilased“

Piotr Socha

„Mesilased“

(Varrak)

Tere tulemast mesilaste maagilisse kuningriiki! Saa teada, milline on mesilaste nutikas elukorraldus, külasta nende valdusi ja õpi tundma nende kombeid. Vaata, kuidas nad tantsivad, ja loe, millal ja miks nad seda teevad. Uuri välja, kust me teame, et mesilased olid olemas juba dinosauruste ajal, ja miks nad ehtisid Napoléon Bonaparte’i kuube. Aita mesinikul mesitarusid mandlipuudeni transportida ja tutvu erinevate meemaitsetega. Ole ettevaatlik, sest mesilane nõelab valusalt!

Isikupärased, detailirohked ja humoorikad pildid on joonistanud Poola kunstnik Piotr Socha. Raamat on pälvinud suurt tunnustust paljudes riikides.

Vot see on nüüd küll üks ilmatuma uhke ja huvitav raamat! Raamat, mis jutustab meile mesilastest, nende elust ja kõigest muust, mis mesilastega seotud. Raamat on formaadilt hiiglama suur (laiust 27 cm ja kõrgust lausa 37 cm!) ja sisult igati põnev ning huvitav. Võib öelda, et see on ka vahva pildiraamat ja pildid on joonistanud Poola kunstnik Piotr Socha. Tekstid on raamatusse kirjutanud Wojciech Grajkowski.

Esimesel suurel pildil on mesilased ja dinosaurused! Selgub, et mesilased on elanud Maa peal 100 miljonit aastat. On leitud sedavõrd vanu merevaigutükke nendesse uppunud triibuliste putukatega. Teadlased arvavad, et mesilased ilmusid isegi varem, umbes 120 miljonit aastat tagasi.

Järgmistel lehekülgedel tutvustatakse meile mesilaste kehaehitust. Täiskasvanud töömesilased on 12 kuni 15 millimeetrit pikad ja kaaluvad 1/10 grammi. Lesed on veidi pikemad ja üle kahe korra raskemad, kuid mõõtmetelt suurimad, isegi kuni 25 mm pikkused, on mesilasemad. Piltidelt näeme, milline on mesilase silm, rindmik, pea, esi- ja tagatiivad jne.

Seejärel saame teada, millised on mesilasisendid ja nende ülesanded. Mida teeb mesilasema, mida teevad töömesilased, noored mesilased? Edasi on pikemalt juttu mesilasemast ja mesilaste paljunemisest.

Kas tead, milline on mesilaste tants, mis asi on sülemlemine?

Liigume edasi. Juttu on tolmlemisest, sest igal taimel on elus kaks eesmärki. Esimene – kasvada. Teine – toota seemneid, millest arenevad uued taimed. Siin on ka huvitav ülevaade puu- ja köögiviljadest, mille eest võlgneme tänu mesilastele. Me võlgneme mesilastele mitte üksnes mee, vaid veel hulga teisi hõrgutisi.

Seejärel on väga vahvad leheküljed, millel näeme tolmeldajaid loomi – päevaliblikad, mardikad, surulased, koolibrid, kimalased, isegi nahkhiired jt.

Ohhoo! Nüüd järgnevad eriti lahedad pildid! See on ülevaade esimestest inimeste ja mesilaste kontaktidest, sest inimesed on mesilastega toimetanud juba väga pikka aega.

Käime ära ka Vana-Egiptuses, tutvume Kreeka jumalatega, sest vanad kreeklased pidasid mett jumalatevääriliseks roaks. Kuidas oli mesilastega seotud Aleksander Suur, Napoleon ja Josephine? Mida tegid mesilastega slaavlased?

Juttu on ka metsamesindusest, ühel pildil on eriti äge karu, kes ronib puu otsa mee järele. Millised on metsamesinduse seadused, milline on mesilastaru ehitus, mesiniku riietus ja töövahendid? Milline on mesiniku töö, kuidas korjatakse mett Etioopias, Kamerunis, Aasias?

Kas tunned meetaimi – pärn, ristik, nulg, pihlakas, sinep, köömen, pune, paju, rukkilill, kanarbik, aniis, guajaav jt?

Lisaks on võimalik lugeda sellest vahvast raamatust rändmesilastest, kuidas valmib mesi ja teised mesilastooted. Lugeja tutvub meesortide ja meeroogadega, kes on mesilaste vaenlased ja meesõbrad? Juttu on ka nõelamisest – saame teada, et astlad kasvavad üksnes emastel mesilastel – seega emadel ja töömesilastel. Inimesi nõelavad mõnikord just töömesilased.

Viimastel külgedel on juttu lahedatest suurlinnatarudest ja tomeldajate hotellidest.

Raamatus on ka mitmed faktiküljed, millelt on võimalik lugeda põnevaid väikesi kilde ja fakte mesilastest, näiteks seda, et kilogrammi mee tootmiseks peavad mesilased külastama mitut miljonit õit, lennates selle käigus ühtekokku 150 000 kilomeetrit!

„Mesilased“ on tõepoolest üks väga põnev ja sisukas lugemine, mida on ka silmal hea vaadata, sest Piotr Socha pildid on võrratud!

Amy Stewart „Kurjad taimed“

Amy Stewart

„Kurjad taimed“

(Tänapäev)

Veidral kombel suur osa inimestest usaldab loodust ja taimi piiritult ja naiivselt – kui kõnniteele mahavisatud kohvitopsi ei võta me kunagi üles, et sealt juua, näsime matkal olles ometi tundmatuid marju. Kui perre sünnib väikelaps, tormame pistikupesadele kaitsmeid panema, ent ei tee väljagi toataimest köögis ega ukse ees laiutavast põõsast. Võimalik, et elategi oma elu ära kordagi taimede kurjust tundmata. Ent ühel päeval võib see end teile ilmutada, ja kui see juhtub, peaksite olema valmis. Siit raamatust leiab kõige põnevamad ja kurjemad taimed tuhandetest, mis maailmas kasvavad, koos nendega seotud põnevate lugudega.

Sarjas „Looduse lood“ on varem ilmunud Aleksei ja Marcus Turovski „Teekond urust templisse“ ja Peter Wohllebeni „Puude salapärane elu“.

Kirjastus Tänapäev raamatusarjas „Looduse lood“ on ilmunud kolmas raamat ja ma kinnitan, et see on üks hiiglama huvitav, kaasakiskuv, ja võiks öelda, et lausa põnev lugemine. On ju väga üllatav ja huvitav lugeda taimedest, mis on ohtlikud, mürgised, surmavad, uimastavad jne. Üllatav on see, et selliseid taimi on sedavõrd palju, kuid õnneks kasvab enamus neist meist kaugel, Aafrikas, Aasias, Ameerikas, kuid on ka selliseid kurjasid taimi, mis kasvavad Euroopas, lausa meie koduaias või meie kodudes toataimena.

Uurime asja lähemalt, kui kurjad taimed õigupoolest olla võivad.

Raamatu autor Amy Stewart on teinud põneva valiku. Osadest taimedest räägib ta pikemalt, osad taimed on ta koondanud mingi ühise nimetaja alla. Sellise nimetaja alla, mis iseloomustab neid taimi just nende „kurjuse“ poole pealt.

Alustame. Juba raamatu sissejuhatuse pealkiri „Arvestage, et teid on hoiatatud!“ on üsnagi kõhedust tekitav, kuigi raamatu autor kinnitab, ta ei kirjutanud seda raamatut, et hirmutada inimest loodusest eemale hoidma. Tegelikult oli tema eesmärk hoopis vastupidine. Amy Stewart on kindel, et meile kõigile teeb rohkem looduses viibimine head – ent peaksime alati aru saama, et loodus on võimas.

Ja veel. Amy Stewart lisab, et mõne selles raamatus esineva taimega on seotud üsnagu skandaalsed lood. Üks neist tappis Abraham Lincolni ema. Üks põõsas muutis Frederick Law Olmsteadi, Ameerika kõige kuulsama maastikuarhitekti, peaaegu pimedaks. Üks õitsev sibullill tõi Lewise ja Clarki eskpeditsioonile kaela haiguse. Surmaputk tappis Sokratese, ning kõige pahelisem taim kõigest – tubakas – on nõudnud 90 miljoni inimese elu. Stimuleeriva toimega väike kokapõõsas Columbias ja Boliivias on ajendanud üleilmset narkosõda, ning upsujuurt kasutasid Vana-Kreeka elanikud ühes ajaloo kõige varasemas keemiasõjas.

Autor kinnitab, et ta pole botaanik ega teadlane, pigem ikka kirjanik ja aednik, kes on loodusmaailmast võlutud. Siit raamatust leiad kõige põnevamad ja kurjemad taimed tuhandetest, mis maailmas kasvavad.

Esimeseks kurjaks taimeks selles raamatus on surma põhjustav käoking ehk aconitum napellus. Iga taime kohta on esitatud tema sugukond, kasvukoht, levila ja rahvapärased nimetused (käokinga puhul on need hundimürk, munga-kapuuts, kitsekakar). Seejärel ülevaade taime ajaloost, sellest miks ta kurikuulus on. Lisaks tutvistatakse meile ka taime sugulasi. Taimest on joonistatud ka must-valge pilt.

Pärast käokinga tuleb mitut taime hõlmav kokkuvõtlik peatükk. Esimeseks neist on „Noolemürgid“, sest Lõuna-Ameerika ja Aafrika pärismaalaste hõimud on kasutanud mürgiseid taimi noolemürkidena juba sajandeid. Noolemürkide alla on koondatud lühikesed tutvustused tapvast kuraareköiest, mürgisest strühniinipuust, harilikust südamepõõsast jt.

Esimesele pikemalt tutvustatud taimele ehk käokingale järgnevad ebaseaduslikud amasoonase kaapiväät ja nägemuse-rögajuur, joovastav beetli-areekapalm, surmav riitsinus, ebaseaduslik kokapõõsas, ohtlik boyotillo, surmav must belladonna, joobnustav harilik tungaltera, valulik kariibi paprika, joovastav koerapöörirohi, ebaseaduslik kultus-ibooga, ohtlik ogaõun, ebaseaduslik katapõõsas, hävitava toimega tapjavetikas, valulik kurjanaiserohi, valukik õun-surmapuu, ebaseaduslik kanep, surmav harilik oleander, surmav täpiline surmaputk, ohtlik palmlehik jpt. On taimi, millest oleme varem kuulnud, on taimi, millest kuuleme selle raamatu abiga esimest korda.

Tagasi ka kokkuvõtvate peatükkide juurde, sest ka nendes on mitmeid väga põnevaid ühiseid nimetajaid ehk katsumus- ehk ordaalmürgid, toataimed, mis võivad jääda teile viimaseks (nt tõlvlehik, harilik luuderohi, filodendron, diifenbahhia, bensoe-viigipuu, kummipuu, kütus-piimalill, koralltomat), surmatoov õhtusöök, sest ka mõned maailma kõige tähtamad toiduviljad sisaldavad mürgiseid ühendeid. Lisaks on siin veel selliseid kokkuvõtvaid peatükke nagu „Kuradi baarmen“, mis jutustab sellest, et taimeriik pakub hämmastavad valikus joobumust tekitavaid aineid. Kokkuvõte on ka kriminaalsetest botaanilistest sugukondadest, mida reedavad iseloomulikud tunnused – kõrvetavad karvad, piimjas mahl või pitsiline lehestik. Lugejal soovitatakse peatuda ja nuusutada ambroosiat, sest paljud taimed paiskavad õhku välja ärritavalt mõjuvaid allergeene. On ka peatükk, mille pealkirjaks „Surmamuru“, sest kurjadest rohttaimedest koosnev muru võib lõigata nahka nagu žiletiterad, sulgeda kõri hulluksajava õietolmuga, tekitada joobe või mürgitada tsüaniidiga. Mõnikord võib mängu tulla ka päike, sest mõnede taimede mahl kõrvetab nahka siis, kui see on päikese käes. Juttu on ka sellest, et mõnikord ei tasuks taimi vaadata, sest mõned taimed võivad põhjustada ka nägemisprobleeme, kaasa arvatud pimedaks jäämist. On juttu ka keelatud aiast, sest ohtlikud taimed võivad olla täiesti kättesaadavad ka meie kohalikus aianduskeskuses, ent pole mürgistena tähistatud (asalea, rododendron, harilik robiinia, sügislill, näsiniin, sõrmkübar, lumeroos, hortensia, lantaan, lobeelia, igihaljas gelsemiin). Mõned taimed võivad olla psühhedeelsed, on ka massihävitustaimi, kuna mõned taimed on lihtsalt harjunud territooriumi üle võtma, laskudes võistlejate lämmatamise, nende toidu röövimise või isegi mürgiste ühendite vabastamiseni maa all, et rivaal jalust koristada. Öeldakse, et kassidel on seitse elu, kuid kas nendest ikka piisab, sest kassidele võivad olla ohtlikud harikik aaloe, nartsiss ja tulp, diifenbahhia, blossfeldi kalanhoe, liiliad, harilik kanep, nandiina. Meile tutvustatakse nõgeseid, lihasööjataimi jpm.

Raamatu lõppmärkuste all on võimalik leida väikesed lood vastumürkidest, raamatu kunstnikest Briony Morrow-Cribbsist ja Jonathon Rosenist ning mürgiaedadest – Alnwicki mürgiaaiad, Padova botaanikaaed, Chelsea ravimtaimeaed, Montreali mürgiaed, W.C. Muenscheri mürgiste taimede aed Ithacas, New Yorgi osariigis.

Loomulikult võite piiluda veel ka veebiadressile www.wickedplants.com

Selline väga põnev ja huvitav looduse-/taimeraamat on see „Kurjad tained“. Olen kindel, et sellest leiab lugemist nii noor kui ka vana loodushuviline. Algaja ja spetsialist, poiss ja tüdruk.

5+ raamat!

Anna Claybourne „Vaatluse all dinosaurused. Liiguta… uuri… ja vaata“

Anna Claybourne

„Vaatluse all dinosaurused. Liiguta… uuri… ja vaata“

(Varrak)

Selle raamatu interaktiivsed pildid võimaldavad vaatlusriba nihutamisel näha mitmete imepäraste dinosauruste ja teiste esiajalooliste olevuste luustiku ehitust. Tee tutvust metsiku lihasööja türannosauruse, pika kaelaga diplodookuse ja soomustatud ankülosaurusega. Põnevate faktide ja erinevate loomatüüpide esiviisikutega varustatud raamat annab suurepärase pildilise ülevaate mesosoikumi ajastu aukartustäratavatest olenditest ning teadmisi dinosauruste käitumisest ja füüsilistest omadustest.

Vot see on nüüd küll üks hiiglama uhke ja põnev lasteraamat kõigile neile, kellele meeldivad dinosaurused. No mulle meeldivad ka, mistõttu ma usun, et seda on päris lahe vaadata ka täiskasvanud inimestel.

Raamat on suureformaadiline, kaanel on võimas dinosaurus ning raamatu kujundus, ülesehitus ja sisu on väga-väga lahedad ning põnevad.

Esimesel kahel küljel on juttu kadunud maailma olenditest, suurtest ja väikestest ning võimsatest roomajatest. Vastatakse küsimustele, millal dinosaurused elasid, mis on fossiilid, kuidas dinosaurused välja surid. Saame teada sedagi, et raamatus on viis ägedat klippi, mille all on peidus huvitavaid fakte dinosauruste kohta. Lisaks veel eriti vägevad vaatluspildid, mis võimaldavad lugejal piiluda looma keha sisemust. Kui vaatlusriba pildil nihutada, on näha looma luustik või konkreetsed anatoomilised osad (kehaosade sees), mis annavad loomale tema imelised võimed.

Alustame metsikute kiskjatega. Milline on toonaste masimaaküttide esiviisik? Esikohale platseerub loomulikult türonnosaurus, ja meil on võimalus piiluda ka selle ohtliku looma sisemusse. Väga põnev ja väga võimas!

Seejärel tutvume kalasööjate dinosaurustega ning ka siin tutvustatakse lugejale kalapüüdjate esiviisikut. Esikohal on kõigi aegade suurim Maal elanud lihasööja – spinosaurus, kellel oli pikkust 12-18 meetrit!

Järgmisena tulevad taimetoidulised dinosaurused. Siin on esiviisiku tipus iguaanodon, kellel pikkust oli 9-10 meetrit.

Millised on pika kaelaga hiiglased? Esikohal on nende seas brahhiosaurus, kellel pikkust oli 24,5-26 meetrit! Just nende sauruste hulgas on veel ka eriti suured saurused nagu supersaurus ja argentinosaurus. Nemad on veelgi pikemad kui brahhiosaurus, keda saame imetleda ka vaatluspildil.

Edasi tutvustatakse meile kummalise välimusega sarvilisi sauruseid. Nende esiviisiku esikohale tõuseb tritseeratops. Seejärel tulevad meie ette luupäised dinosaurused, kelle esiviisiku tipus on pahhükefalosaurus, kes oli kahejalgne võimas dinosaurus.

Kuid, dinosaurused polnud ainult suured või ülisuured, neid oli ka väiksemaid. Nüüd saamegi tuttavaks pisikeste dinosaurustega, kes olid väiksemad kui täiskasvanud inimene. Neist on kõige tipus kompsognaatus.

Kuid see pole veel kõik. Edasi tulevad soomustatud dinosaurused. Neist on kõige võimsam ankülosaurus, kelle sisse on meil võimalik ka piiluda.

Raamatu lõpus saame tuttavaks veel pardinokkdinosaurustega, kelle esiviisiku tipus troonib maiasaura, olemas olid ka nokaga saurused, kuid ka lendkoletised, sest osad dinosaurused suurtsid ju ka lennata. Quetzalcoatlus on lendavate sauruste esikohal ja tema oli kõigi aegade suurim lendolevus. Ka tema sisse on meil võimalik piiluda.

Päris viimase rühmana tulevad vee-elukad, üks hirmsam kui teine. Esikohal on nende hulgas liopleurodon.

Raamatus on palju uhkeid joonistusi, pilte ja fotosid. Tekstid on lühikesed, sisukad ja neis on palju põnevat infot. Tekstid on lihtsasti loetavad ja lastele arusaadavad. Ja tegemist on tõepoolest ühe väga põneva ja vahva ülesehitusega raamatuga. Minu arust üks ägedamaid dinosauruste raamatuid, mida mina olen näinud.

5+ raamat!

Anneli Palo „Eesti metsad“

Anneli Palo

„Eesti metsad“

(Varrak)

Käesolev raamat peaks pakkuma huvi metsasõpradele, olgu nad siis looduses matkajad, linlastest maakoduomanikud või koduümbruse maastikupilti väärtustavad inimesed. Avastamist jagub kindlasti ka looduskaitsjatele ja metsamajandajatele. Siinses raamatus on metsa vaadeldud kui ajas ja ruumis pidevas arengus olevat elukooslust. Mets ise muutub kogu aeg, seda muudavad nii inimesed kui ka loodusjõud. Raamatus kirjeldatakse nähtusi, mille järgi võib ära tunda metsaosa ajalugu või prognoosida tema väljanägemist tulevikus. Iga tegevus või loodusnähtus mõjutab ka metsas elavaid liike, ühtesid soosides ja teiste elupaiku kahjustades. Hoidkem Eesti metsade põlist mitmekesisust!

Nii isa kui ema poolt põline võrokõnõ Anneli Palo kasvas maal, looduseuurijaks olevat lubanud hakata viieselt ning algust tegi sellega koolipõlves. Tartu ülikooli lõpetas ta 1991. aastal kui botaanik-ökoloog. Pärast ülikooli osales mitmetes looduse inventeerimise projektides ning huvi kaartide, aerofotode ja looduskaitse vastu päädis doktorikraadiga maastikuökoloogias ja keskkonnakaitses (2005). Põhjalikumalt on Anneli Palo tegelnud metsadega, sealhulgas metsa vääriselupaikade ja loodusdirektiivi metsaelupaikadega. Ta peab ennast praktikuks, kes armastab välitöid, pildistamist ja eesti keeles kirjutamist. Töötab teadurina TÜ geograafia osakonnas.

Raamatusarjas „Roheline Eesti“ on ilmunud mitmeid väga huvitavaid raamatuid, mis räägivad meile Eestimaa loodusest. Nii on ilmunud raamatud soodest, röövlindudest, imetajatest, metsamarjadest, lindude rändest jpm.

Selle väga huvitava raamatu eessõnas ütleb Anneli Palo, et tema näeb metsa kui pidevas muutumises olevat maastikku, mille praegune ilme on lähema või kaugema mineviku pärand. Mets on ühtlasi ökosüsteem – ta on üleni elus, alustades puudest ja lõpetades mikroskoopilise mullaekustikuga.

Käesolev raamat keskendub tänaste loodusmetsade kujunemisele.

Raamatus on mitmeid peatükke, mis omakorda jagunevad alapeatükkideks.

Alustatakse metsa mõistest. Siin ütleb raamatu autor näiteks seda, et metsa enese eesmärgiks ei ole puidu tootmine: mets on elav ja muutuv kooslus, kus iga liik ja isend otsib oma kohta või säilitab seda, võitleb ja teeb teistega koostööd ellujäämise nimel.

Järgmine peatükk kinnitab, et pole midagi elusamat kui surnud puu. Siin öeldakse, et elusate puude kõrval kuulub metsaökosüsteemi lahutamatult ka seente ning paljude teiste organismide elutegevuse tulemusel kõdunev puit.

Kas Eestis on ürgmetsad või põlismetsad? Ürgmetsadeks nimetatakse inimtegevusest töiesti puutumatult kasvanud metsi. Ürgmetsi Eestis pole, sest inimtegevus on ühel või teisel moel jõudnud kõikjale.

Loodusmetsad. Enamik tänastest looduskaitsealade metsadest on loodusmetsad. Need on mõnikümmend kuni paar-kolmsada aastat tagasi mõõdukalt ja paiguti isegi tugevalt majandatud. Loodusmetsade puistud on seetõttu tihedamad kui põlismetsades ning puude vanuseline ning liigiline kooslus on ühtlasem.

Järgmine peatükk jutustab meile sellest, kuidas jälitada metsa ajalugu? Alustame kaartidelt. Kirjalikke allikaid ja kaarte leidub Eestis enamasti vaid viimase paari-kolme sajandi kohta. Ükskikud konkreetse paigaga kokku viidavad maastikukirjeldused, maalid, graafilised lehed ning kunstilised kaardid pärinevad keskajast.

Aga siiski, kui vana on puu? Metsas toimunud muutuste mõistmiseks tuleb hinnata puude vanust. Kõige täpsema vanuse saab aastarõngaid lugedes, olgu siis juurdekasvupuuri südamikust või kännult.

Männi, kuuse ja lehtpuude vanus? Mänd võiks Eestis elada 350-500 aastaseks. Läbi aegade on männikute parimaks raiumisvanuseks peetud 100-110 aastat, nüüd juba 90 aastat ja varemgi, kui tüved on jämedad. Kuuse vanust on pelgalt puu välimuse järgi raske hinnata. Kuuse tüved elavad meil 250-300 aastaseks, kuid tänu vegetatiivsele paljunemisele võib ka madala ja esmapilgul noore puu juurestik olla palju vanem. Tundrast on leitud tuhandeaastaseid kuuski. Lehtpuude eluiga varieerub suurtes piirides nii liigiti kui olenevalt kasvukohast. Hall lepp, pihlakas, pooppuu ja toomingas jõuavad harva saja aastani. Sanglepp, kased ja haavad elavad parimates tingimustes umbes 200-aastaseks, kuid enamik puid sureb 120-130 aastaselt. Tamme, suure pärna, jalaka ja vahtra puistuid on lubatud raiuda 90-aastaselt.

Järgmine peatükk jutustab metsast ja keskkonnatingimustest ja siingi on mitu alapeatükki. Metsamullad. Mula lähtekivim ja sellele kujunenud mulla omadused ning veerežiim määravad, missugused puuliigid, põõsad ja rohttaimed metsas kasvavad. Seejärel on juttu liivamullal ja happelisel turbal kasvavatest metsadest, keskmise viljakusega muldadest ja viljakatest muldadest.

Juttu on ka kasvukattetüüpide rühmadest – nõmme., palu-, loo-, laane- ja salumetsad, soostuvad metsad ehk soovikumetsad, rabastuvad metsad, (klass) soometsad. Lisaks veel reljeefi mõju metsale, loodus tühja kohta ei salli – esikmetsad. Reljeefi vaheldusrikkus metsamaastikul tähendab üldjuhul ka kasvukohtade mitmekesisust. Erinevatel aladel – kuivadel, paraniisketel või märgadel – on taimede kasvuks ning orgaanilise aine lagunemiseks erinevad tingimused.

Järgmine peatükk on protsessidest metsamaastikul. Näiteks soostumine ja kuivendamine. Soostumiseks peab lisanduv veehulk ületama äravoolu ning aurustumise, oluline on ka vee liikuvus. Metsade looduslik soostumine on kestev looduslik protsess, millega liigid on suurepäraselt kohastunud. Kuivendamine kajastub liigilises koosluses väga kiiresti ning paljud liigid surevad siis välja, samal ajal tõuseb generalistide ehk kõikjal metsamaastikus esinevate liikide arv ja suureneb isendite ohtrus.

Samas peatükis on juttu ka looduslikest häiringutest. Kõige võimsamad metsamaastikul toimuvad ehk metsaökosüsteemile omased looduslikud häiringud on metsapõlengud ning tormid ja üleujutused. Inimtekkeliste häiringutena käsitletakse metsades niitmist ja karjatamist ning metsaraiet. Konkreetse puistu tasemel põhjustavad häiringuid ka mõnede putuka- ja seeneliikide masspaljunemine, tuuleheide, ulukid (koprad, põdrad, metssead) ja märg raske lumi või jäävihm.

Eelviimane peatükk on kultuurmaastikele kujunenud metsadest. Siin saame lugeda puisrohumaade lugu, kuidas ära tunda kunagisele puisrohumaale kasvanud metsa; põldudele, niitudele ja lagedatele karjamaadele kasvanud metsad – võsast loodusmetsaks – puuliikde vaheldus. Pikemalt räägitakse hallist lepast, põõsastikest, männist, kasest, kuusest, haavast ja saarest.

Lisaks peatutakse ka teistel võsastunud põllumajanduskülvikute tunnustel metsas.

Ja lõpuks ka metsamajandus. Siin on pikemalt juttu ka metsamajandusliku tegevuse tunnustest loodusmetsas.

Selline väga huvitav ja põnev raamat Eesti metsadest, mida ilmestab suurepäarselt ka lai valik fotosid, lisaks ka mõned kaardid, joonised.

„Eesti geograafilsed mandalad. Värviraamat“

(Regio)

Regio uues värviraamatus saad ka ise kaardimeistrina kätt proovida. Oleme siia raamatusse kokku kogunud huvitavaid ja omapäraseid maastikumustreid, mida on loonud nii loodus kui inimene Eestimaal.

Raamatu kaartide hulgas on Tallinna vanalinn, Tartu Supilinn, Narva-Jõesuu, Eesti üks omanäolisemaid asulaid Kudruküla, Haanja kõrgustik, kaunis Vooremaa ja paljud teised võluvad Eesti loodus- ja linnamaastikud. Soovitame kaartidele läheneda julgelt ning isikupäraselt – meri ei pea alati olema sinine ja rohi roheline.

Ma meenutan iseenda kooliaega, millest on möödas 30 aastat ja rohkemgi veel, kuid geograafia oli üks minu lemmikainetest päris kindlasti. Mulle meenuvad ka kontuurkaardid, mida oli võimalik värvida ja täita, mis olid üks osa geograafiatunnist. Seegi raamat on ju geograafia raamat, milles on sees kontuurkaardid, mida on võimalik värvida, nii nagu värvitakse tänapäeval vägagi populaarseid värviraamatuid.

Esimeseks kaardiks selles vahvas raamatus on Tallinna vanalinn, mis on üks paremini säilinud keskaegseid linnu Euroopas. Kõrgelt õhust vaadates on vanalinn justkui inimese südame kujuga, mida rõhutavad ka punased katused, mis vanalinna ümbritsevate parkide ja Toompea nõlvade rohelusega moodustavad ilusa kontrasti.

Teiseks kaardiks raamatus on kaart Jaama jõest, mis on Narva jõe lisajõgi. Enne Narva jõkke suubumist voolab see vanades Narva jõe loogetes.

Kolmas värvitav kaart on Karulast. Karula kõrgustik on väikseim Eesti viiest kõrgustikust, kuid see-eest väga iseloomuliku reljeefi ning pärandkultuurmaastikuga.

Liigume edasi. Õigupoolest tuleme tagasi, Tallinnasse. Neljandal kaardil on Mustakivi, mis on asum Lasnamäe linnaosas. See on kõige tihedama asustusega piirkind Eestis. 2011 aasta rahvaloenduse andmetel elab seal umbes 15 800 inimest ruutkilomeetril. Mustakivist liigume edasi Kadriorgu, mis on ilmekas näide regulaarsest pargikultuurist Eestis. Sellel kaardil on ka 6 Kadriorus asuvat muuseumi. Meil on võimalik märkida muuseumide asukohad õige numbriga kaardile.

Seejärel Tallinnast eemale. Edasi tulevad Haanja kõrgustik, Vällämägi, mis on üks kahest mäest Eestis, mille kõrgus üle merepinna ulatub üle 300 meetri. Seejärel on meil võimalus värvida Pärnu kaarti, Viljandi Paalalinna, Emajõge, Mustjõge, Viimsi vallas asuvat Haabneemet, Väike-Õismäed Tallinnas. Kuid ka see pole veel kõik. Edasi tulevad Narva-Jõesuu, Muuga,Vooremaa, Sonda, Supilinn ja Tähtvere Tartus, Rõuge ürgorg, Naissaar, Kuressaare Saaremaal, Kudruküla, mis asub Narva-Jõesuu külje all, Sõrve poolsaar, Väinameri, Suru Suursoo.

Selline väga vahva raamat! Palju põnevaid paiku, võimalus värvida ja Eestis hoopis seadsi paremini tundma õppida.

Mis muud, kui värvipliiatsid kätte ja värvima!

Agnes Besson „1000 looma. Minu uued sõnad“

Agnes Besson

„1000 looma. Minu uued sõnad“

(Varrak)

Põnev ja detailirohke piltsõnastik uudishimulikele lastele, et õppida tundma rohkem kui tuhandet looma.
Sellest raamatust leiab nii suur kui väike maailmaavastaja ka selliseid loomi, kelle olemasolust tal varem ehk aimugi ei olnud – ja seda kõikjalt maailmast! Raamatus tutvustatakse loomade elu nende keskkonnas, lisaks on esindatud erakordsed liigid ja rekordid. Ninaahv, tonthai või kingnokk vajavad igal juhul lähemat uurimist.

See on üks ilmatuma uhke ja ilus raamat pere väiksematele liikmetele, et õppida tundma uusi sõnu ja ühtlasi ka tutvuma loomadega. Raamat on väga vahvas, suures formaadis, leheküljed on vastupidavast materjalist, et raamat väikese lugeja käes ka vastu peaks.

Raamatus on kolm osa: loomad oma keskkonnas, loomade elu ja hämmastavad loomad, mis omakorda on jaotatud mitmeteks peatükkideks, nii et igale peatükile on kaks lehekülge.

Esimene osa on „Loomad oma keskkonnas“, milles esimene peatükk on väikestest koduloomadest: hamster, küülik, merisiga, tuhkur, hiir, kuid siin saab tuttavaks ka selliste sõnadega nagu küüned, sööma, söögikauss jne. Iga sõna juures on pilt, et väike lugeja näeks, millest on jutt. Edasi tutvume parkide ja aedade elanikga, loomadega, kes elavad maal, nt. põldhiir, kärp, põldvutt, küülikud jt.

Maalt liigume talusse, talust metsa, kus toimetavad koheva sabaga orav, öökull ja kodukakk, kuid kasvab ka tamm, mille all toimetavad metssead, hirved jpt.

Edasi jõuame jõgede ja järvede äärde, sealt edasi lähme mägedesse, kus elab samuti väga palju põnevaid loomi ja linde.

Kuid ka sellega meie reis loomariigis ei lõpe. Käime veel mere ääres, ookeanide põhjas, kus toimetavad sinivaal, delfiinid, tuunikala, papagoikala jt.

Ja järjest põnevamate loomadega jätkama, sest liigume savannidesse ja troopilise metsa sügavusse, kõrbetesse ja külmadele aladele, kus elavad jääkaru, morsk, hüljes, lemming, polaarjänes jt.

Viimane esimese osa peatükk viib meid ookeania saartele.

Raamatu teine osa on „Loomade elu“. Selle osa esimene peatükk jutustab sünnist. Osad loomad/linnud sünnivad munast, osad kasvavad ema kõhus, ja millised on loomalapsed? Teine peatükk ongi loomapoegadest, nt. pingviinid, elevandid, karud, koaalad, tiigrid jt. Kolmas peatükk on loomade ulualustest, sest osad loomad elavad maa all, urgudes, osad maa peal, pesades. Seejärel tehakse juttu loomade pesemisest, liikumisest, söömisest, rünnakust ja kaitsest, suhtlemisest ja magama minekust.

Kolmas osa on „Hämmastavad loomad“, mille esimene peatükk viib meid kaugesse minevikku. Siin on keeruliste nimedega lendavad roomajad, mereroomajad ja dinosaurused, kuid ka väljasurnud loomad, nt. mammut, koopakaru, tarvas, dodo, kukkurhunt jt. Teine peatükk jutustab uskumatutest rüüdest, mis võivad olla triibulised, tähnilised, mustvalged, kuid võivad olla ka karvased, sulelised, soomuselised jne.

Edasi on juttu loomade rekorditest, nt. kiirusrekordid maapinnal, õhus ja meres. Siin leiame ka hüpperekordid, kõige pisemad, hiiglased ja sukeldumisrekordid.

Viimane peatükk tutvustab väikesele lugejale erakordseid loomi, kel on imelikud ninad, pead, nad võivad olla imelikud veeloomad või imelikud loomad maismaal, on ka suisa hirmuäratavaid olevusi (tonthai, kingnokk, hiid-klounkala jt.) ja müütilisi olevusi (ükssarvik, jeti, kentaur, draakon, greif jt.)

Selline väga huvitav ja ilus raamat on „1000 looma. Minu uued sõnad“. Usun, et sellise laheda raamatu abil on väga mõnus uusi sõnu õppida ja loomulikult, saada tuttavaks ka loomariigi põnevate elanikega.

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Lurain.

Jaan Rannap „Viimane valgesulg“

Jaan Rannap

„Viimane valgesulg“

(Pegasus)

«Viimane Valgesulg» on põnev, seikluslik ja liigutav lugu kahest poisist, kes kasvatavad üles inimeste mõtlematuse tõttu orvuks jäänud merikotkapoja. Samuti õnnestub sõpradel kaasa aidata salaküti tabamisele.
Autori meisterlik jutustamisoskus loob lugejale ilmeka pildi laante ja rabade õhukuningate – kotkaste – eluviisist ning igipõlisest vajadusest loodust hoida ja kaitsta, taustaks 1960ndate mitmepalgeline maaolustik.
«Viimase Valgesule» uustrükk ilmub Jaan Rannapi 85 aasta juubeliks.

Jaan Rannapi „Viimne valgesulg“ on kindlasti üks eesti laste- ja noorookirjanduse pärle, mis algupäraselt ilmus 1967. aastal. Aasta varem oli raamat võitnud laste- ja noorsookirjanduse võistluse I auhinna. Mina ise mäletan seda raamatut kübe hilisemast ajast ehk 1978. aastast, mil ühtede kaante vahel ilmus kaks Jaan Rannapi vahvat raamatut, „Viimane valgesulg“ ja „Jefreitor Jõmm“. Mõlemad minu lapsepõlve vaieldamatud lemmikud.

„Viimane valgesulg“ on lugu loodusest, lindudest, looduskaitsest, suursugustest merikotkastest ja sõprusest. Raamatu autor jutustab lugu läbi kahe poisi (13-aastane Mardus Maavere ja 10-aastane Enn Siitam) ning kotkaste (vana Valgesulg ja väike Valgesulg) silmade läbi. Anda edasi lugu läbi kotkaste silmade on eriti huvitav, sest nii saab loodus hoopis teistsuguse tähenduse, lugeja viiakse „uutesse kõrgustesse“. Saame osa sellest, mida need suursugused võiksid tunda, mida mõtelda ja see on igati põnev ning kaasakiskuv.

Lugu saab alguse Tapineeme metsarajal, kus kaks poissi matkal on. Mardus on tüsedusele kalduv kohalik poiss, Enn on kiitsakam kutt, kes tulnud suveks maale koos kontsertmeistrist ema Margiti ja viieaastase venne Andrusega.

Ühel hetkel märkavad nad kõrgel lendavat uhket lindu, kes linnapoiss Ennu arvates on kull, kuid Mardus teab, et see on ainulaadne hetk, sest nad on märganud merikotkast ja seda ei juhtu iga päev! Nad on märganud väga ainulaadset ja harukordset lindu, kes 1960ndatel aastatel oli Eestis väljasuremisohus, millest kirjutab Jaan Rannap ka selle raamatu järelsõnas.

Seejärel saamegi tuttavaks selle võimsa linnuga ehk vana Valgesulega. Raamatu autor jutustab meile merikotkastest, Valgesulest ja tema saatusest ning elukäigust. Selgub, et merikotkal on mitu pesitsuspaika. See, mille kohal poisid teda märkasid on tagavarakodu. Valgesule esivanemad olid tulnud Palutaguse laantesse Soomest, Valgesulg ise oli oma sugukonna pesapaikade kuues valdaja.

Kuid tagasi poiste juurde, õigupoolest Ennu juurde. Saame temaga veidi lähemalt tuttavaks. Ka temast peaks saama kuulus pianist, mistõttu peab ta ka suvel maal iga päev paar tundi klaverimängu harjutama. Lisaks peab ta valvama oma nooremat venda, kes on paras naaskel ja tahab pidevalt midagi teha. Enn peab olema nutikas, et oma vennale tegevust leida. Väga lahe on see, kuidas Enn oma nooremale vennale „hiired“ välja nuputab. Lugege sellest, see on vägagi lõbus peatükk. Loomulikult tahaks Enn ka looduses olla, eriti nüüd, kui tal on uus sõber - Mardus, kes on tõeline loodusesõber, kes teab palju lindudest ja raatsib sellest ka Ennule rääkida.

Ennu juurest liigumegi edasi Marduse juurde. Saame teada, et Mardusel on ka suurem vend, kes õppinud ülikoolis ja ta on ornitoloog, kes tegeleb ka looduskaitsega. Ta on Piisamäe looduskaitseala juhataja. Hetkel on Valter Maavere siiski haiglas, sest talle ja tema mootorrattale oli otsa sõitnud pulampeolt koju kihutav auto. Valteri siniste kaantega linnuvaatluskaustik on jäänud koju ja see on Marduse käes. See on kaustik, milles on kirjas andmeid ka kotkaste kohta, sh. muret nende saatuse pärast, sest kotkad on väljasuremisohus ja seda paljuski tänu inimeste tegevusele. Valter on olnud see, kes sellele tähelepanu on pööranud ning juhtinud ja paljud on pidanud oma julma tegevuse pärast trahvi maksma. Nüüd saab kaustikusse sissekande teha Mardus, sest arvatavasti on ta kindlaks teinud merikotka pesapaiga!

Tagasi vana Valgesule juurde. Saame osa linnu jahiretkest ja sellest, kuidas vana isalind endale uue kaaslase leiab, noore emalinnu, kel nimeks Lapikküüs .Vana isalinnu ja noore emalinnu kooselu algus pole lihtne, kuid siiski hakkavad nad koos elama, ja ka järglasi kasvatama.

Mardus ja Enn otsustavad minna uurima, kus võiks merikotka pesa olla. Minnakse läbi metsa, läbi raba, kuni jõutaksegi kohale. Hetk hiljem mõistab Mardus, et see on olnud vale samm, sest kotkad võivad ju inimesi karta ja seetõttu oma pesapaiga hüljata. Mardus tõdeb, et nad peavad sealt kiiresti lahkuma ning unustama selle, kus nad pesapaika nägid. Nii oleks vist kõikidel kõige parem, kuid tegelikult ei lähe asjad täpselt nii, pigem vastupidi ja poistel tuleb pesapaika tagasi tulla, kusjuures korduvalt.

Õige varsti levib külas paanika – ringi on luusimas hunt, kes murrab lambaid, isegi vasikate kallal olevat ta käinud. Mida teha? Küla meier otsustab asja ise käsile võtta ning jätab metsa lambakorjuse, millele ta rotimürki paneb. Kahjuks saab see saatsulikuks mitte hundile vaid hoopis kotkapaarile, kes mõlemad korjust söömas käivad. Mõlemad linnud surevad, pessa jääb ootama näljane kotkapoeg, väike Valgesulg!

Jah, kotkapoeg on jäänud üksi, veidi varem on ta pesast välja tõuganud oma noorema venna, nüüd on hukkunud tema vanemad ja tal on nälg! Ta ei oska veel lennata ja toit ise kotkapesasse ei tule. Linnukese mure on tõsine ja saatus võib olla tallegi üsna karm, kuni ühel hetkel ilmuvad kõrgele kuuselatva, kotkapesa lähedusse kaks pead! Need on Mardus ja Enn, kes on taibanud, et pesas võib olla kotkapoeg, kes äkki vajab abi, vajab süüa! Poistel on kaasas kaks rabaservast leitud ussi, mis väikesele Valgesulele igati meeltmööda on.

Sedasi saavadki kaks poissi endale ülesande, nad peavad hakkama muretsema kotkapojale süüa ja see pole sugugi lihtne. Nii peab Enn varastama oma kodust liha, tuleb saada paar küülikut ühelt vahvalt külapoisilt, Mardus käib kala püüdmas, tal õnnestub kätte saada pirakas haug. Isegi üks rangisjalgne taks, kel nimeks Maks viiakse metsa mägrajahile. Kõik selleks, et aidata kotkapojal kasvada.

Ma ei saa teile muidugi tervet raamatut ette jutustada, kuid lood lähevad vägagi põnevaks - samasse kanti satub salakütt, kes metskitse maha laseb. Seda kuulevad pealt poisid, kes just samal ajal metsas „mägrajahil“ on. Umbes samal ajal saabub külla abimetsaülema sõber linnast. Lugeja saab teada, et tegemist on kriminalist-uurijaga, kes tulnud lihtsalt linnakärast puhkusele, kuid nüüd saab ta hoopis tööd teha, sest salakütt on vaja tabada.

Samal ajal üritab salakütt tabada poisse, kes teda arvatavasti nägid, kui ta metskitse maha lasi. Poisid üritavad aidata jätkuvalt väikest Valgesulge, kas nad viivad oma tegutsemisega haruldase linnu jälile ka salaküti?

Saame osa veel ka sellest, kuidas Mardus sohu vajub ja kes teda sealt päästab! Saame teada, et salaküti hingel on veel igasugu patte, üks hullem kui teine. Uurija Erkki Kitner on üsna nutikas mees, kes üsna salakavala nipi välja mõtleb, kuidas salakütti tabada. Millise, selle peate ise välja selgitama ja üsnagi ootamatu on ka see, kes salakütiks osutub!

Lisaks põnevatele sündmustele lööme kaasa ka väikese Valgesule esimestele tiivakatsetustele ning esimesele lennule, ja see on ilmatuma ilus vaatepilt.

Selline vahva, seikluslik, loodusesõbarlik, õpetlik ja põnev raamat on see „Viimane Valgesulg“. Raamat, mida võivad lugeda nii loodusesõbrad kui ka need, kellele meeldivad põ’nevad seiklused ja vahvad lasteraamatud.

Suurepärased pildid on joonistanud Edgar Valter.

Hille Kilk „Eesti linnud“

Hille Kilk

„Eesti linnud“

(Ajakirjade Kirjastus)

Kuhu muneb kägu oma munad?
Mis häält teeb toonekurg?
Kui palju kaalub pöialpoiss?

Raamatus annavad lihtsad laused teadmisi paljude Eestis elavate lindude kohta.

Suurtähtedes raamat sobib ettelugemiseks väikelastele ja on algajale lugemishuvilisele jõukohaseks lugemisvaraks. Teksti toetavad värvilised pildid, mis pakuvad avastamis- ja äratundmisrõõmu.

Hille Kilk on kirjutanud väga laheda lasteraamatu lindudest pere väiksematele lugejatele ja loodusesõpradele. Lugemine on lihtne, sest tekst raamatus on suurtähtedes. Raamat on tegelikult ju omamoodi järg Hille Kilgi teistele raamatutele ehk „Eesti metsloomad“ ja „Eesti koduloomad“.

Selles raamatus on igale linnule pühendatud üks lehekülg, paaril linnul on infot sedavõrd palju, et nemad võtavad enda alla kaks lehekülge. Iga linnu kohta on joonistatud ilus pilt, osad põnevad ja olulised faktid on ka suuremalt kirja pandud ja eraldi välja toodud. Lindudele on juurde pandud ka väike „märk“ - kas ta on laulu-, ränd- või röövlind, mõned neist on nii laulu- kui ka rändlinnud.

Esimeseks linnuks raamatus on leevike. Saame lugeda, milline on linnukese välimus, kuhu ta oma pesa ehitab, mida sööb, milline on leevikese nokk, mida söövad linnupojad, milline on leevikese laul.

Teine lind on rasvatihane, kes on kollase kõhuga vilgas linnuke. Tema pesapaigaks on puuõõnsus, kuid neile sobib hästi ka inimese ehitatud pesakast. Rasvatihane sööb seemneid, putukaid, vastseid ja röövikuid. Laulab ta juba talvel, kui lumi pole veel ära.

Seejärel saame tuttavaks musträhni ja suur-kirjurähniga. Musträhn on meie suurim rähn, kes elab okasmetsades. Suur-kirjurähn tegutseb ka aedades ja parkides. Talvel põikab ta sisse lindude söögimajja. Saame teada, et rähnidel on pikk kleepuv keel, millega ta putukaid kätte saab. Rähn toksib nii valjusti, et see hääl kostab kaugele. Öeldakse sedagi, et rähn on teiste lindude puusepp.

Edasi lendab meie ette hallvares, kelle vali kraaksumine on kõigile tuttav hääl. Vares on tark lind, kes suudab isegi inimeste näod meelde jätta. Pesa ehitab ta kõrgele puu otsa. Väike varesepoeg õpib mängides, ta on arukas õppija.

Kuues lind meie ees on harakas, kes on lärmakas kädistaja, kuid ta on ka väga ettevaatlik lind. Põnev on teada saada, et pika sabaga harakal pole päris musti sulgi. Tema suled on hoopis rohelised, sinised, pruunid ja isegi pronksivärvi. Ja veel, harakas punub okstest nii uhke pesa, et sel on koguni katus. Pesa näeb välja kui sasipundar, aga seest on see pehme ja mugav.

Hallvaresele ja harakale järgnevad hakk ja ronk, andekas laululind kuldnokk, arglik musträstas, viljapõllul enneast peitev rukkirääk, kodukanast veidi väiksem põldpüü, kelle teine nimi on nurmkana. Edasi lendavad raamatulehtedel Eesti rahvuslind suitsupääsuke, meie kõige väiksem pääsuke – kaldapääsuke, soos ja rabas elav sookurg, valge-toonekurg, kes on tumm, kõige väiksem laululind pöialpoiss, kuid ka puukoristaja, põldlõoke, kiivitaja, kes teeb lennates uhkeid kaari ja piruette, teder, metsis, metsvind, rohevint, päikesekollane laululind peoleo, jäälind, kodu- ja põldvarblane, linavästrik, kägu, kes muneb oma munad salaja väiksemate lindude pessa, tugeva ja kõlava lauluhäälega ööbik, lärmakas pasknäär, merelind kajakas, ettevaatlik hallhani, sinikael-part, luik, meie kõige suurem röövlind merikotkas, kanakull, kassi- ja kodukakk, kodu- ja kaelustuvi.

Selline vahva linnuraamat on see Hille Kilgi raamat. Väga põnev lugemine pere pisematele, kuid usun, et ka paljud suuremad lugejad võivad pilgu peale visata ja mõningaid lindudega seotud asju endale meelde tuletada.

Kaunid pildid lindudest on joonistanud Kristi Kindel.

Vicky Halls „Kasside varjatud elu. Lemmiklooma käitumise saladused“

Vicky Halls

„Kasside varjatud elu. Lemmiklooma käitumise saladused“

(Varrak)

Kas olete kunagi mõelnud, mismoodi näeb maailma kass ja mida ta teeb, kui teid silmapiiril pole? Selle raamatu abil saab selgeks, miks kassid käituvad just nii, nagu nad seda teevad.

Oma esimeses rikkalikult illustreeritud raamatus vaatleb kasside hingeelu käsitlevate menukite autor Vicky Halls iga tahku kasside elus, alates kassipoegade mängudest ja lõpetades kasside omavaheliste suhetega, räägib sellestki, kuhu nad suunduvad hämaruse saabudes ja millega tegelevad.

Fotod, tõsielust pärit lood ja autori humoorikas jutustamisstiil aitavad mõista kasside maailma ning annavad ühtlasi ka väärt praktilist nõu igale kassipidajale.

Pean tunnistama, et sedavõrd huvitavat ja põhjalikku raamatut kassidet ma eesti keeles varem lugenud ei ole. Olen kindel, et siit leiavad palju põnevat ja huvitavat nii „kassiinimesed“ kui ka need lugejad, kes on lihtsalt huvitatud loodusest ja lemmikloomadest. Raamat on põhjalik, kuid oma stiililt lihtne ja mõnus lugeda, mistõttu sobib see lugemiseks nii suurtele kui ka väikestele.

Raamatud on jagatud kuude ossa: „Tundke oma kassi läbi ja lõhki“, „Pilguheit metsikumale poolele“, „Kodukassi elu ja perioodid“, „Õnneliku kassi saladus“, „Probleemne käitumine. Mõistmine ja lahenduse otsimine“ ja „Mida kassi eest hoolitsedes teha ja mis jätta tegemata“.

Raamatu sissejuhatuses tõdeb Vicky Halls, et kassid on olnud ühel või teisel märkimisväärsel viisil meie elu osaks tuhandeid aastaid ja suurima osa sellest ajast oleme vaeva näinud, et neist tõepoolest aru saada. Nende käitumine võib näida keskendunud, manipuleeriv ja armutu väljaspool kodu, ja samal ajal on nad kodus omaniku vastu armastavad ning õrnad. Nad võivad olla võrdsel määral nii isemeelsed, mänguhimulised, hoolimatud kui ka vallatud. Missugune on siis tõeline kass?

Huvitava küsimuse tõstatab raamatu autor, kuid ma usun, et pärast selle raamatu lugemist saate kassidest palju paremini aru ja mõistate, milline on see tõeline kass.

Raamatu esimeses osas „Tundke oma kassi läbi ja lõhki“ saab lugeda kassi füüsisest, sh. kassi tähtsaimatest meeltest, silmadest, vurrudest, suust, keelest ja maitsmismeeltest, ajust. Saame teada, kuidas kass meid tunneb, juttu on kuulmisest ja tasakaalust, luustikust, siseehitusest, välistest omadustest.

Igas osas on palju infokastikesi nn. „kas teadsite, et...“, kust on võimalik lugeda mitmeid huvitavaid fakte ja teadmisi, õpetusi ja ka näiteid elust endast. See annab raamatule ainult väärtust juurde.

Teine osa on „Pilguheit mestikumale poolele“, kus autor jutustab meile kodutud kassidest, nende elust ja käitumisest. Kodutud kasside abiga õpime ka kodukassi paremini tundma. Vicky Halls tõdeb, et kodutu kass on kütist prügikastis tuhnija. Huvitav võrdlus, kas pole. Lugeda saame sellest, kuidas kodutud kassid jahti peavad, hiilivad ja varitsevad. Juttu on territooriumist, kodutud kasside perest, kuidas nad suhtlevad ja võitlevad, mängivad, pesevad, magavad jpm.

Kolmas osa „Kodukassi elu ja perioodid“ algab sellest, kuidas kass kodustati. Saame teada, millal oli ajaloos kasside langus ja tõus, mis peitub kasside geenides (kas ikka teadsite, et silmade värvus on geneetiliselt seotud karvastiku värvusega, et kassidel on kaks põhivärvust – must ja punane (nimetatud ka oranžiks). Kõik teised värvused on nende kahe variatsioonid). Saame teada, mis määrab kassi iseloomu, kuidas kodukassid õpivad elama koos inimesega, juttu on tõugude eripärast, tõukassi valimisest, kuid ka kassipoja elust seestpoolt, noorukieast, täiskasvanuks saamisest, parimast east elus, keskeakriisist, küpses eas kassist, vananevast kassist jm.

Neljas osa on „Õnneliku kassi saladus“. Siin on lugeda kassisõbralikkusest, õigetest suhetest, sellest, mida kass meilt tahab, milline on armastus kassi moodi, milline on kassisõbralik kodu, köök, elutuba, magamistuba, koduümbrus. Siit leiab väga palju väga huvitavaid näpunäiteid ja õpetusi, kuidas oleks kodukassil mõnus koos meiega elada.

Juttu tehakse ka õigetest toidunõudest (näiteks sellest, et kassi joomisanum peaks parimal juhul olema keraamiline või klaasist ja pealt nii lai, et juues vurrud anuma külgi ei puudutaks), tualetist, asemest, kraapimispuust, tubastest lõbustustest, kassiluugist, kaelarihmast jm.

Viies osa on „Probleemne käitumine. Mõistmine ja lahenduse otsimine“. Vicky Halls räägib meile halvasti käituvatest kassidest. Kuidas saada abi, kuidas kassid väljakutse esitavad, kuidas mõista, et teie kass käitub halvasti, kas teie kass on stressis, kuid juttu on ka muudel teemadel nagu kass vs kass, millised on kasside tavalised konfliktid. Kas teate, milline on despootlik kass, kuidas sellise kassiga toime tulla, millised on sobimatud tualetikombed, mida kujutab endast sirtsutamine. Pikemalt on juttu agressioonist ja agressiivsest kassist, närvilisest kassist, paksust kassist jm.

Kuues, viimane osa on „Mida kassi eest hoolitsedes teha ja mis jätta tegemata“. Kuidas astuda ennetavaid samme, et vältida võimalikke probleeme, kui kassipoeg teie koju tuleb. Kuidas valida õiget kassipoega, mida teha siis, kui kassipoeg ongi juba kodus. Mis juhtub siis, kui kass kohtub esimest korda teise kassiga, kui kassipoeg kohtub koeraga, kui uus koer kohtub kassiga, kui uus kass kohtub vana kassiga, kui kass kohtub beebiga, milline on muretu reisimine, rahulik karvahooldus jpm.

Sellised põnevad osad on selles sisukas ja asjalikus kassiraamatus. Palju põnevaid fakte ja teadmisi, elulisi ja õpetlikke näiteid, kuidas midagi vältida, millest hoiduda, mida teha teisiti, kuidas oleks parem ja õige.

Raamat on põhjalik, kuid mitte igav, sest stiililt on see igati kaasahaarav ja mõnus lugemine, kus mõni lugu ja eluline näide toob ka muige lugeja suule. Igal juhul on see raamat üks ilmatuma põnev reis kasside maailma ja hingeellu, mis aitab meil neid vahvaid ja suurepäraseid lemmikloomi paremini mõista.

Kindlasti annavad raamatule lisaväärtust veel ka võrratud fotod ei kellestki muust kui kassidest.

Mauri Kunnas “Lõbus loomaraamat”

Mauri Kunnas

“Lõbus loomaraamat”

(Sinisukk)

Mauri Kunnase toredate illustratsioonidega raamat tutvustab lapsele erinevaid loomi, keda võib kohata nii taluõuel kui ka metsikus looduses. Koos saadakse muu hulgas teada, kellest põlvnevad koerad, mis on sigade meelistegevus, millist häält teevad hobused ja keda söövad maod. Peale selle on iga looma juurde lisatud ka lõbus ütlus, mis on just selle olendiga seotud: „Kui kass on läinud, siis on hiirtel pidu.“

See on taaskord üks väga vahva ja lahe lasteraamat, mis pärit Soome lastekirjaniku Mauri Kunnase sulest. Mauri Kunnase lahedaid lasteraamatuid on eesti keeles ilmunud üsna mitmeid ja need kõik on muhedad, mõnusad ja väga vahvate piltidega! Nii ka seekord!

See raamat peaks sobima kõige paremini pere väiksematele raamatu- ja loomasõpradele, kuid tegelikult võivad seda muhedat raamatut lugeda kõik.

Mauri Kunnas jutustab meile seekord erinevatest loomadest ja tutvustab ka oma raamatute tegelasi.

Mauri Kunnas alustab koerast. Ta vastab küsimustele: kes ja milline ning lisab ka ühe vahva ütluse: “Hea koer on maja lukk”. Seejärel saame tuttavaks Koeramäe pere pesamuna Koeramäe Martaga, kes toimetab näiteks raamatus “Koeramäe talus”.

Koerale järgneb kass. Saame lugeda, kes on kass ja milline ta on. Ma usun, et olete kuulnud ka ütlust: “Kassil on üheksa elu”. Tegelastest on selles raamatus Robin Hood, kes on Mauri Kunnase raamatus kass!

Kolmas loom on merisiga. Mauri Kunnasel on tegelaskuju Merisiga Masa, kes on ju Härra Sarviste abivalmis lemmikloom.

Kuna Härra Sarvistest oli juttu, siis on järgmiseks loomaks kits! Kas olete kuulnud ütlust: “Kits kärneriks”? Käpala kuulsaim kuutõbine on Härra Sarviste, kes ongi ju kits.

Loomi on raamatus veel: siga ja Pikk John Silver, kes on raamatu “Aarete saar” kokk ja mereröövel, lehm ja Maasik, kes toimetab raamatus “Viikingid tulevad”.

Raamatust leiate veel hobuse, kana, hire, ämbliku ja mao.

Selline vahva ja lõbus raamat, mitte küll väga paks, aga selline paras lugemine. Ja loomulikult, lisaks lahedatele tekstidele ka super-suurepärased Mauri Kunnase illustratsioonid!

„Laste loomaentsüklopeedia. Sadade suurepäraste illustratsioonidega loomariigi võrdlev ülevaade“

(Tänapäev)

Mahukas ja hõlpsasti kasutatav entsüklopeedia loomariigist.
• Rohkem kui 1000 värvilist loomapilti
• Ohtrate piltidega loomariigi „Kes on kes?“
• Hõlmab imetajaid, linde, roomajaid, kahepaikseid, kalu, putukaid, ämblikke ja muid selgrootuid
• Kirjeldab loomade käitumist
• Koostanud asjatundjad
• Asjalik käsiraamat nii kodu kui kooli tarbeks

Raamatu toimetajad on Camilla Hallinan ja Jon Richards, konsultant Camilla de la Beck ning kujundajad Mariza Renzullo ja Malcolm Parchment.

Kolliaasta on alanud ja usun, et lugemist on kõikidel koolilastel ja –noortel üsna palju – õpikud, kohustuslik kirjandus jpm. Siiski tasuks leida sügisel aega ja lugeda ning uurida muid huvitavaid raamatuid, näiteks nagu see raamat. Tegemist on väga esindusliku ja sisuka teosega, mis räägib lugejale sadadest ja sadadest erinevatest loomaliikidest, lisaks ka suurepärased illustratsioonid.

Raamatus on kuus peatükki – imetajad, linnud, roomajad, kahepaiksed, kalad ning putukad, ämblikud ja teised selgrootud.

Esimene peatükk on imetajatest, millest selgub, et inimesed on vaid üks umbkaudu 5500 imetajaliigist. Imetajaid on kõiksugu kuju ja suurust ning neid leidub pea igas maailma osas. Lugeda saab seda, kes on imetaja, millised on nende tüübid, meeled ja luustik, mis on imetamine, kes on pärisimetaja, kes on ainupiluline. Ja jõutaksegi loomadeni. Ma ei hakka siinkohal ette lugema kõiki loomi, kellest siin juttu tehakse, kuid alustatakse ainupiluliste ja kukkurloomadega, kellele järgnevad sipelgaõgijad ja teised putukasööjad, nahkhiired, esikloomad, kiskjad jpt. Pikemalt on juttu tiigritest ja elevantidest.

Teine peatükk on lindudest. Neid on 10 200 liiki. Nad on maailma loomade hulgas ühed edukamad ning vallutanud õhu, maa ja vee. Neidki leidub kõikjal ja nad kõik on munejad. Taaskord alustatakse üldiste asjadega – kes on lind, milline on linnu anatoomia, räägitakse tiibadest, jalgadest ja nokkadest. Seejärel lindude juurde. Esimesena on vaatluse all kanalised ja maapinnal elavad linnud, neile järgnevad kahlajad, veelinnud, kured ja merelinnud, pikemalt on juttu pingviinidest. Pärast seda saame tuttavaks röövlindudega – kakulised, kullilised, kotkad. Võimsatele röövlindudele järgnevad pisemad puistulinnud ja lennumeistrid, pikemalt on juttu koolibridest, neile järgnevad vahva lauluklinnud, kaunid ja uhked paradiisilinnud, lindude osa võtab kokku lugu sellest, kuidas loomad suhtlevad.

Kolmas peatükk on roomajatest, kes põlvnevad kahepaiksetest ja ilmusid umbes 340 miljoni aasta eest. Tänapäeval on teada üle 9400 liigi roomajaid, sealhulgas sellised loomad, nagu merekilpkonnad, krokodillid, mürkmaod ja sisalikud.

Alustatakse põhiliste teadmistega – kes on roomaja, millised on roomajate seltsid, kes on munejad roomajad, kes on kõigusoojalised, millised olid eelajaloolised roomajad. Edasi juba loomade juurde – krokodillid, alligaatorid, kilpkonnad, sisalikud, maod ja kameeleonid.

Neljas peatükk on kahepaiksetest, kes olid esimesed selgroogsed, kes asusid maismaale. Nad põlvenevad kaladest ja tekkisid umbes 370 miljonit aastat tagasi. 6500 tänapäeva liiki veedavad osa elust vees.

Taaskord selgitatakse lugejale, kes on kahepaikne, millised on kahepaiksete seltsid, räägitakse hüppavast konnast, eredate värvide vältimisest, eelajaloolistest kahepaiksetest ja arengust munast täiskasvanuni. Seejärel loomade juurde – vesilikud ja salamandrid, konnad ja kärnkonnad, pikemalt noolemürgimadudest, märkidest ja maomürkidest.

Viies peatükk on kaladest, keda on umbes 32 500 liiki – rohkem kui üheski teises klassis. Enamik kalaliike elab kas meres või magevees, kuid mitte mõlemas. Peatükki alustatakse sellest, kes on kala, milline on kala kehaehitus, suu, kuidas kala hingab. Ja liigumegi põnevate kalade juurde: söörsuud, haid ja raid, tuurad, vaaphaugid, angerjad, heeringad, karpkalad, latikad, piraajad, sägad, elektriangerjas, lõhe, kirveskala, haug, tursad, merikuradid, madukalad, ahvenalised, tuunid, pääsukalad, laternkalad, sisalikkalad, kirevkalad, vikerkalad, läikkalad, ogakalad, merihobused, lestad, kammeljad, latimeeria, ogaseljad jne. Milline rikkalik valik kalasid!

Viimane, kuues peatükk on putukatest, ämblikest ja teistest selgrootudest. Putukaid on arvult rohkem kui mis tahes teisi olendeid Maal. Maailmas tuntakse rohkem kui kaht miljonit loomaliiki ja umbes pooled neist on putukad. Alustatakse sellest, kes on selgrootu, kes on lülijalgsed, kammloomad, rõngussid, käsijalgsed, limused, okasnahksed, ainuõõssed, käsnad, milline on putukate keha.

Seejärel juba putukate juurde: prussakad, kõrvahargid, kilgid, rohutirtsud, röövritsikad, kiilid, lutikad, täid, kirbud, mardikad, põderpõrniklased, kärbsed, öö- ja päevaliblikad, surulased, mesilased, herilased, sipelgad, termiidid, ämblikud, skorpionid, teod, nälkjad, teised maismaa selgrootud, mereolesed, kinnisloomad, ussid, okasnahkased. Putukate maailm on vägagi põnev ja neid on tõepoolest väga palju!

Vot selline vahva raamat on see uus lastele suunatud loomaentsüklopeedia, kuid see sobib lugemiseks igas vanuses loodushuvilistele. Loomade valik on väga põnev ja huvitav, on palju illustratsioone ja lühikestes tekstides on edasi antud kõige olulisem.

Ain Vellak, Andres Tõnisson “Eesti koopad”

Ain Vellak, Andres Tõnisson

“Eesti koopad”

(Varrak)

Sari “Roheline Eesti”

Mis on koobas? Eimiski, lihtsalt ruumitäis õhku – ka nii võiks vastata. Koobas on asi, mida pole, asi, mille olemus seisnebki tühjuses. Ometi on koopad oma „eimillegagi“ erilised. Kas on mõnda teist ruumitäit õhku, mille kohta on nii palju muistendeid ja legende? Maa-alune ruum on otsekui erilisem, väärtuslikum, põnevam – ja maa peal polegi vist kohti, mis inimeste tähelepanu koobastega võrdselt köidaks.
Raamatus antakse ülevaade ligi seitsmekümnest väiksemast ja suuremast koopast, lisaks ka kümmekonnast tänaseks hävinenud koopast. Milline on koobaste tekkelugu, milline on koopa elustik, kuidas koopaid mõõdistatakse ja milline on koopauurimise ajalugu Eestis, neile ja paljudele teistele küsimustele leiab vastuse selle raamatu kaante vahelt.
Kõik koopad on illustreeritud fotoga ja suuremate juures on ka koopa skeem.

“Roheline Eesti” on kirjastus Varraku põnev raamatusari, mis jutustab lugejatele Eestimaa loodusest. Nii on ilmunud raamatud pilvedest, päevaliblikatest, looduslikest toidutaimedest, röövlindudest ja allikatest.

Ilmumas on raamat metsamarjadest.

“Eesti koopad” on loomulikult raamat koobastest ja see sobib lugemiseks nii väikestele kui ka suurtele loodusesõpradele.

Raamatu sissejuhatuses tehakse selgeks, mis asi see koobas on. Tegelikult võib ju öelda, et koobas on eimidagi, lihtsalt ruumitäis õhku. Koobas on asi, mida pole, asi, mille olemus seisnebki tühjuses. Kuid, kas on mõnda teist ruumitäit õhku, mille kohta on nii palju muistendeid ja legend? Raamatu autorid tõdevad, et isegi väikesed koopad kujutavad endast suurt inspiratsiooniallikat kõiksugu rahvajuttude loojatele. Maa alune ruum on otsekui erilisem, väärtuslikum, põnevam. Tõepoolest, kui hakatakse koobastest rääkima, siis meenuvad igasugu põnevad lood, seiklused, peidetud aarded, leitud varandused jne.

Pärast põhjalikku sissejuhatust same lugeda koobaste tekkeloost. Saame teada, mis on sufusioon, karst, murrutis jm.

Kolmas peatükk jutustab lugejale koobaste uurimise ajaloost Eestis. Loodusteadlasid hakkasid koopaid kirjeldama, hiljem ka põhjalikumalt uurima alates 18. sajandi teisest poolest. Koobaste uurimise ajalugu Eestis on olnud huvitav, esile kerkivad Jaan Jung, Matthias Johann Eisen, Eeril Laid, Ülo Heinsalu, Elsa Mark-Kurik, Anne Kleesment, Enn Pirrus, Matti Masing jt.

Eraldi peatükk on koobaste mõõdistamisest, seejärel räägitakse ka elustikust koobastes (nt. nahkhiired, liblikad, sääsed, samblad, samblikud, vetikad jpm).

Ja jõuamegi koobaste juurde.

Alustatakse Põhja-Eesti koobastest. Tallinna lääneservas asuvad Astangu tunnelid, Jägalas on Gabrieli koobas, edasi Hõbeallika koobas Oru pargis, Ilmandu koobas, Iru tunnelkoobas, Kostivere urked, Kuimetsa koopad jne. Räägitakse miks koopad on olulised, neid ümbritsevast loodusest, asukohast, ajaloost, põnevatest sündmustest, mis nendega seotud. Põnev paik on Tiskre Röövlikoobas või Viimsi Kuradikoobas.

Põhja-Eesti koobaste juurest liigume Lõuna-Eesti koobaste juurde – Age koobas, Ahja koopad, Kantsimäe koobas, Merioon, Kotki koobas, Emalätte koobas jpt. On suuri ja väikeseid koopaid, on neid, mis asuvad sügaval, on selliseid, milles voolab vesi. Lõuna-Eesti üks tuntuimaid ja muljetavaldavaimaid koopaid on Helme lossi lähedal asuv Helme koobastik. Põnev paik on inimese kaevatud Härma kelderkoobas Piusa jõe paremal kaldal. Olemas on ka Ivani koobas ning Juudatare. Pikemalt peatuvad autorid Piusa koobastikul.

Raamatu järgi võib otsustada, et Lõuna-Eestis on koopaid oluliselt rohkem kui Põhja-Eestis.

Eraldi räägitakse veel ka hävinud koobastest, mida tegelikult on samuti väga palju – Kiidjärve grott, Tori põrgu, Tilgu koopad, Lustivere karstikoopad jne.

Viimane peatükk on pühendatud koobaste kaitsele.

“Eesti koopad” on väga huvitav ja põnev raamat, mis peaks kuuluma kõikide loodusesõprade lugemislauale. Kindlasti on see huvitav lisa koolis õpitule ning kaasahaarav lugemine ka noorele lugejale.

Taimi Paal „Eesti metsamarjad“

Taimi Paal

„Eesti metsamarjad“

(Varrak)

Sari „Roheline Eesti“

Sellesse raamatusse on koondatud peaaegu kõik need Eestimaal looduslikult kasvavad taimed, mille vilju rahvas nimetab marjaks. Juttu ei tule ainult söödavatest marjadest, vaid ka neist, mis asjatundmatu ravimtaimeks kasutamise, pahaaimamatu proovimise või söömise tõttu tervisele palju pahandust võivad teha, kuna nad on mürgised. Et lugejal oleks huvitavam, on marjataimeliikide käekäiku vaadeldud kogu leviala ulatuses. Samuti kirjeldab autor, kuidas marjataimi kasutatakse rahvameditsiinis. Taimedest leitud toimeained on teinekord palju tõhusamad ja organismi säästvamad kui sünteetiliselt saadud arstirohud.

“Roheline Eesti” on kirjastus Varraku põnev raamatusari, mis jutustab lugejatele Eestimaa loodusest. Nii on ilmunud raamatud koobastest, pilvedest, päevaliblikatest, looduslikest toidutaimedest, röövlindudest, allikatest.

Sellest raamatust on võimalik leida peaaegu kõik need Eestimaal looduslikult kasvavad taimed, mille vilja rahvas nimetab marjaks. Botaanikud on viljadele lihtsa marja asemel ka teisi nimesid andnud – käbid, õunviljad, koguluuvilja, tõrsikud.

Juttu tehakse söödavatest marjadest, kuid ka neist, mis on mürgised. Räägitakse taimede raviomadustest, kuidas marjataimi kasutatakse rahvameditsiinis. Raamatu autor kinnitab, et raamatut kirjutades mõtles ta eelkõige õpetajatele, koolilastele, loodushuvilistele ja korilastele. Lugema oodatakse ka neid, kellel matkarajad ja rajaääred alles avastamist ootavad – seega on see raamat nii suurtele kui ka väikestele, noortee ja vanadele, meile kõigile.

Alustatakse perekond mustikast. Tehakse juttu, kuidas on saadud ladinakeelne nimi, kus nad kasvavad, millised on parimad kasvutingimused, kui palju neid on, milline on nende levila, kus on neid kõige rohkem, kuidas nad paljunevad, milline on nende anatoomia, kuidas neid rahvameditsiinis kasutatakse, millised mustikad just Eestis kasvavad. Seejärel juba iseseisvad peatükid – harilik mustikas (põnev on uurida mustikamarjade keemilist koostist tabeli kujul, huvitavad on joonised mustikasaagi, marjade ekspordi ja impordi kohta). Pärast harilikku mustikat tulevad sinikas, harilik pohl.

Pärast perekonda mustikas tulevad uued perekonnad – jõhvikas, kukemari, leesikas, kibuvits, viirpuu, tuhkpuu, kuslapuu, lodjapuu, kontpuu, sõstar, türnpuu jt. On neid taimi, millest räägitase eraldi, nö ilma perekonnata – laukapuu, harilik astelpaju, harilik kukerpuu, punane ja must leeder, harilik paakspuu, harilik kuutõverohi, leseleht, maikelluke, ussilakk jt.

Taimi ja metsamarju on selles raamatus tõepoolest palju. Kõik on väga huvitavad ja põnevad ning igast taimest on huvitav kuulda ja teda tundma õppida. Olen kindel, et “Eesti metsamarjad” on selline raamat, mida tasuks ka metsa kaasa võtta, et just metsas vaadata ja avastada, et näe see on nüüd see ja see on hoopis see.

Vahva ja vajalik raamat!

Jaan Rannap „Maari suvi“

Jaan Rannap

„Maari suvi“

(Pegasus)

"Maari suvi” on kaasahaarav jutustus väikese tüdruku suvest maal toimeka vanaema ja teadmishimulise vanaisa juures. Raamatu esimeses osas saab Maari lähemalt tuttavaks mesilaste elukorraldusega, teises osas elab kaasa sipelgate tegemistele. Tüdruku avastusi looduses saadavad põnevad ja imepärased seiklused.

„Maari suves” on Edgar Valteri meeleolukad ja detailirohked illustratsioonid, millest mõned on varem avaldamata, raamatu lõpetab autori järelsõna uuele trükile.
„Maari suve” esimene trükk ilmus 1983. aastal, teose esimene osa avaldati 1976. aastal pealkirja all „Maja metsa ääres”.

JAAN RANNAP on kirjutanud ligi 40 lasteraamatut. Tuntumad nendest on „Nublu“, „Klaabu“, „Topi”, „Salu Juhan ja ta sõbrad“ ning „Agu Sihvka annab aru“.

„Maari suvi“ on Eesti lastekirjaniku Jaan Rannapi legendaarne teos, mille esimene osa (esimene raamat) ilmus esmakordselt 1976, teine osa (teine raamat) 1983. Esimest osa lugesin lapsena ise, teise osa ilmumise ajal olin juba teismeline ja lugesin juba nn poistekaid, kuid teist osa lugesin ette oma väiksele vennale, kellele looduslood väga meeldisid.

Kuna raamat on varasemast loetud ja miskit on ka meeles, siis on vahva raamat uuesti kätte võtta ja lugeda nüüd, täiskasvanuna. Kohe alguses kinnitan, et tegelikult on väga vahva ja huvitav seda lugeda ka praegu!

Raamatu peategelane on 5aastane Maari, kes läheb suveks maale, vanaema ja vanaisa juurde. Seal puutub ta kokku igasugu põnevate lindude, loomade, putukate ja loodusega. Loomulikult on tal abiks asjade mõistmisel ja selgitamisel ka tema vahvad vanavanemad!

Esimesena saab Maari tuttavaks ühe kassiga, kes käib vanaema ja vanaisa juures nii nagu ise tahab. Ta on selline hulkuv kass, kuid saab oma eluga hakkama. Ühel heal päeval kukub möödasõitvast autost maha üks puupakk, mis pakub huvi nii Maarile kui ka vanaemale ja vanaisale. Uuritakse, mis pakk see selline on, kuna Maari leiab selle seest ühe sule, siis teab vanaisa, et selles pakus võiks elad öökull ehk kakk! Nii saavad nii Maari kui ka lugejad tuttavaks kakkudega – lumekakk, kodukakk, karvasjalgkakk, uraalikakk ja kassikakk. Öösel kohtub Maari nii üsna riukaliku kassikaku kui ka sõbraliku kodukakuga. Hommikul selgub, et Maari nägi neid kohtumisi hoopis unes. Sellist vahvat võtet, kus segunevad reaalsus ja unenägu kasutab raamatu autor selles raamatus veel ja veel.

Järgmisena plaanitakse mahakukkunud puupakust teha Maarile nukumaja ning vanaemal tuleb see töö väga hästi välja. Maari nukk sellesse majasse elama ei pääse, sest selle võtab endale hoopis mesilaspere. Ja seejärel saamegi tuttavaks mesilastega ja nende elu ning tegemistega. Palju tarkust loeb Maarile ette vanaisa ühest mesilaste raamatust, kuid palju põnevat näeb Maari ka oma unedes. Lugeja saab teada, et mesilastel on kaks suurt silma külgedel ja kolm väikest silma otsa ees, neil on neli tiiba ja kuus jalga – üks jalg on nagu pintslike, teine kammike, kuid on ka naasklikesed ja tagumised jalad on nagu tangid. Kõik ikka selleks, et õietolm mesilastarusse kanda. Räägitakse ka mesilasemast ja töömesilastest.

Raamatu esimene osa lõpeb sellega, et õitsema hakkab pärnapuu ja siis on mesilastel suur pidupäev!

Teine osa algab sellega, et Maari on väga krips ja kraps tüdruk, aitab hoolega vanaema igasugu töödes ja vanaema kiidab, et Maari on usin nagu sipelgas! Teises osas me sipelgatega tuttavaks saamegi.

Vanaisal saab läbi raamat mesilastest ja ta hakkab lugema raamatut sipelgatest. Nii saab lugeja ja Maari teada tublidest ja töökatest kännukuklastest kuid ka kiuslikest röövkuklastest. Maari saab oma unenägudes vahvate sipelgatega (Maks, Moorits, Meinhard ja Manivald), saame teada, et sipelgad hävitavad metsale kahjulikke putukaid, nad elavad suurte peredena, iga pere omaette pesas, koonuseks kuhjatud pesa all on siplegatel veel maa-alune majapidamine, kus päeval ja ööl käib vilgas tegevus. Pesas on nii laod, rõdud, keldrid ja koopad. Saame teada, kes on sipelgate „lehmad“, ka Maari karjatab suuri lehmi, lisaks seikleb siin veel mutt, kel nimeks Romuluutsius, ka lepatriinud on siin mängus, kuid nemad ei ole just kõige suuremad sipelgate sõbrad. Nii saab Maari teada sedagi, et mõned putukad ja loomad võivad olla head, kuid teha ka paha. Raamatu lõpus saame tuttavaks veel ka rähnidega, nende vahvate lindudega, kes puud toksivad!

„Maari suvi“ on raamat, millest võiks rääkida veel ja veel. Kõige parem oleks see endal läbi lugeda ja ma usun, et vaatate loodust hoopis teise pilguga. Ka lastel tasuks kindlasti seda lugeda, sest on ju see nagu loodusõpik, mida on väga lahe lugeda.

Suurepärased pildid joonistanud legendaarne Edgar Valter.

Share this page