Laura Ingalls Wilder

„Need kuldsed õnneaastad“

(Eesti Raamat)

Romaan hõlmab neiu Laura 3-aastast eluperioodi enne abiellumist ja lõpeb tema pulmadega.

15-aastaselt alustab Laura tööd õpetajana 12 miili kaugusel oma kodust Lõuna-Dakotas, et teenida raha oma õe Mary kolledžihariduse jaoks. Tal on suur koduigatsus ja ta seisab silmitsi nii mõnegi raskusega, kuid oma visaduse ja positiivse meelelaadiga saab ta alati kõigest jagu.

Ingallside naaber, noormees Almanzo Wilder hakkab sõitma kakskümmend neli miili kooli ja tagasi, et Laura saaks nädalavahetustel kodus käia.

Koolivaheajal on Laural lõbus oma laulutundides ja saanisõitudel.

Pärast seda, kui Laura on oma ametiaja edukalt lõpetanud, kutsub Almanzo Laurat kelgutama, ja nende sõprusest areneb tasapisi romantiline armastus. Almanzo palub Laurat endale naiseks ning Laura võtab vastu tema ettepaneku abielluda järgmisel suvel.

Kui Almanzo oma perele kihlusest räägib, plaanib tema vanem õde Eliza Jane korraldada suured pulmad. Et Eliza Jane ei saaks nende pulma „üle võtta“, nõustub Laura kiiresti abielluma. Kohalik pastor laulatab nad tagasihoidlikul tseremoonial ja noorpaar asub elama Laura vanematekodu lähedal asuvasse väikesesse asunikumajja, mille Almanzo neile ehitas.

„Need kuldsed õnneaastad“ on autobiograafilise romaanisarja kaheksas raamat ja kuna me ju teame, et Laura Ingallsist saab ühel hetkel Laura Wilder, ja Almanzo Wilderiga kohtusime juba paar raamatut tagasi, on noorte romantilise armastuse arengut tore ja helge jälgida kuni kihlasõrmuse andmise ja pulmadeni välja.

Kirjastus „Eesti Raamat“ alustas seda vahvat ettevõtmist, et avaldada kõik 9 „Väike maja preerias“-raamatusarja raamatut suvel 2022. „Need kuldsed õnneaastad“ on 7. raamat, mis nüüd eesti keeles ilmunud, pärast seda ootavad ilmumist veel kaks raamatut – sarja teine raamat „Talupoiss“ ja sarja viimane, üheksas raamat „Esimesed neli aastat“ (selle raamatu olulisim sündmus on Laura ja Almanzo tütre sünd, Rose Wilder Lane oli ainus laps, kes ellu jäi, ja temastki sai kirjanik. Olen lugenud, et mitmedki kirjanduse sõbrad arvavad, et just Rose Wilder Lane on selle raamatusarja autor …)

Meenutan, et minu esimene kokkupuude Laura Ingalls Wilderi kirjutatud raamatuga „Väike maja preerias“ oli tegelikult televisiooni abil, kui „Little House on the Prairie“ linastus telesarjana aastail 1974 – 1982, ja mulle tundub, et umbes-täpselt samal ajal näidati seda ka Soome televisioonis. Oli see nüüd laupäevane või pühapäevane (pigem vist pühapäevane) varajane õhtu, mil seda sai lapsena koos vanaemaga ikka ja jälle vaadatud. Väidetavalt on seda sarja näidatud näiteks 1990. aastate alguses rohkem kui 110 riigis!

Siinkohal pean mainima, et telesari ja raamatud erinevad paljuski, nii sündmustes, kui ka tegelaskujudes. Kuid on ka raamatutes selliseid tegelaskujusid, keda Ingallside-peres reaalselt polnudki.

Telesarja peaosades mängis mitmeid suurepäraseid näitlejad (vahva oli see, et paljud neist sirgusid teleekraanil täiskasvanuks, nii nagu seriaalitegelased, nii nagu raamatutes). Mäletan, et vanaema lemmik oli Michael Landon (tema oli ka selle sarja produtsent), kes kehastas perepead Charles Ingallsi, kuid vahvad osatäitmised olid ka Karen Grassle´il, Melissa Gilbertil (tema kehastas Laura Ingalls Wilderit, kes tegelikult ongi ju raamatusarja peategelane), Melissa Sue Andersonil, Matthew Labyorteaux´l, Richard Bullil, Katherine MacGregoril, Alison Arngrimil, Jonathan Gilbertil, Victor Frenchil, Kevin Hagenil, Dean Butleril jpt.

Episoodiliselt lõid seriaalis kaasa veel mitmed populaarsed näitlejad: Anne Archer, Jonathan Banks, Ernest Borgnine, Red Buttons, James Cromwell, David Faustino, Louis Gossett Jr., Ernie Hudson, Burl Ives, Richard Jaeckel, Robert Loggia, Vera Miles, Richard Mulligan, Patricia Neal, James B. Sikking, Madeleine Stowe, M. Emmet Walsh, Harris Yulin, isegi kantrimuusika legend Johnny Cash ja tema naine June Cash Carter jpt.

Pärast aastat 1982 muutus kogu produktsioonitiim, kuid seriaali tehti veel üks hooaeg „Little House: A New Beginning“, ja seejärel veel kolm osa, mis olid veidi pikemad, kui tavapärane 45-minutiline teleseriaal.

„Need kuldsed õnneaastad“ saab alguses sellega, et Laura istus saanis, mis viis teda kooli õpetama. Laura oli alles eile koolitüdruk, nüüd aga õpetaja! Samas polnud tal tegelikult aimugi, kuidas seda teha. Ta polnud kunagi varem õpetanud ja ta polnud veel kuusteist aastat vana. Isegi viieteistaastase kohta oli ta väikest kasvu ja praegu tundis Laura end eriti tillukesena.

Papa juhtis hobuseid saani ees, nad olid teel Brewsteri asundusse, mis asus linnast kahekümne kilomeetri kaugusel. Laura oli härra Brewsterit näinud vaid korra, kui mees tuli Laurat õpetajaks palkama.

Laura kahtles, kas ta saab hakkama, kuid papa oli kindel, et Laura tuleb toime, sest Laura polnud veel kunagi milleski läbi kukkunud, mida ta teha oli proovinud. Papa kinnitas, et tuleb endasse uskuda ja nii saad kõigest jagu. Uskumine endasse on ainus viis, kuidas panna ka teised sinusse uskuma. Papa lisas, et Laura peab nüüd kõigepealt mõtlema ja siis ütlema, ja kui Laura seda meeles peab, siis ei tule tal mingeid raskusi.

Laura ja papa jõudsid kohale. Papa asus kohe ka koduteele tagasi. Laura teadis, et nüüd ei näe papat kaks kuud, sest kakskümmend kilomeetrit oli sagedasti sõitmiseks liiga pikk maa.

Laura seadis end sisse härra Brewsteri juures, seal oli ka proua Brewster ja nende poeg John. Esimesel õhtul oli vastuvõtt üsna ebameeldiv, sest proua Brewster oli miskipärast tige ja ei rääkinud palju, väike John üsna kiuslik ja jonnakas laps.

Hommik. Laura esimese päeva algus õpetajana. Brewsterite juures on olukord sama nagu õhtul, proua Brewster on pahur ja napisõnaline, väike John jonni täis, kuid Laura peab asuma teele. Kooli on minna kilomeeter, kuid tal tuleb minna läbi paksu lume. Hommikul vara oli härra Brewster läinud koolimaja kütma, mistõttu olid mingid jäljed ees, kuid härra Brewsteri samm oli Laura omast oluliselt pikem, mistõttu Laura sumpas ikka läbi lume.

Koolitee oli lumine ja väsitav, kuid Laura oli kindel, et õpetada pole kindlasti nii hull, kui koos proua Brewsteriga jääda. Laura lootis, et see ei saa hullem olla.

Koolimajas (see oli väike ja „õnnetu“) ootas Laurat viis õpilast, kaks poissi ja üks tüdruk olid Laurast pikemad.

Esimeses pingis istus väike tüdruk, üheksa-aastane Ruby Brewster. Tema oli „Esimese lugemikuga“ ühele poole saanud ja aritmeetikas õppis lahutamist.

Teises pingis oli väike poiss, Tommy Brewster, kes oli Ruby vend. Poiss oli 11-aastane, ta oli lõpetanud „Teise lugemiku“ ja aritmeetikas jõudnud jagamiseni.

Kolmandas pingis istusid õde ja vend. Charles ja Martha Harrison. Charles oli 17, Martha oli 16. Õde oli väledam ja rääkis nende mõlema eest.

Viimases pingis istus Clarence Brewster, kes oli samuti Laurast vanem. Ta oli Ruby ja Tommy vanem vend, kelle kõnemaneer oli peaaegu et ninakas.

Veidi hiljem saame aru, et kolm Brewsterit on härra Brewsteri vennalapsed.

Kolm vanemat last olid kõik „Neljanda lugemiku“ juures ja aritmeetikas tegelesid murdudega. Geograafias olid nad läbinud Uus-Inglismaa osariigid ning vastasid küsimustele nii hästi, et Laura pani nad Kesk-Atlandi osariike õppima.

Laura pani esimese päevaplaani paika. Enne lõunat nad loevad, vastavad aritmeetikat ja grammatikat ning õhtupoolikul tuleb jälle lugemine, ajalugu, kirjutamine ja õigekiri.

Esimene päev on Laura jaoks pikk ja raske, tuleb tal ju pidevalt jälgida, millisel tasemel lapsed on, kuhu nad on jõudnud, mida nad juba oskavad ja teavad, mida mitte. Clarence on üsnagi ninatark, mistõttu pidi Laura temaga ettevaatlik olema.

Kell sai neli. Koolipäev oli lõppenud. Laura esimene päev õpetajana oli möödas ja ta oli selle eest tänulik.

Õhtu kodus oli hull. Laura kuulis, kuidas proua Brewster ütles oma mehele, et ta ei kavatse orjata mingit üleolevat nipsakat plikat, kel pole midagi muud teha, kui end uhkelt riidesse panna ja päev läbi koolimajas istuda. Ta ütles, et kui härra Brewster Laurat majast välja ei viska, läheb tema ilma härrata tagasi itta!

Laura ei teadnud, mida teha. Ta tahtis koju minna, kuid ei tohtinud kodu peale isegi mõtelda, ja kusagil mujal ööbida ju polnud. Ja tegelikult ei põhjustanud Laura prouale mingit lisatööd, ta aitas prouat köögis, ta polnud üleolev ega nipsakas. Laura oli kindel, et proua Brewster on isekas ja õel naine.

Hommikul ärgates mõtles Laura, et peab lihtsalt ühe päeva korraga üle elama. Raske oli elada seal, kus teda ei tahetud. Laura pelgas ka teist koolipäeva, kuid see möödus ladusalt. Clarence molutas selle asemel, et õppida, aga oma õppetükke poiss teadis.

Kella neljaks oli Laura väsinud. Teine päev oli möödas ja järgmise päeva lõunaks saab pool esimesest nädalast läbi. Teel koju meenus Laurale laupäev ja pühapäev – kaks tervet päevas koos proua Brewsteriga!

Laura ei tahtnud viriseda, kuid ta tahtis koju …

Sel ööl oli lumetorm, Laura pidi hommikul jälle koolimaja juurde raja sisse tallama. Clarence tallas raja sisse Tommy ja Ruby jaoks, kuid Martha ja Charles hilinesid, lund oli lihtsalt sedavõrd palju. Siinkohal tasub meenutada ka teisi „Väike maja preerias“-raamatusarja lugusid, pea kõikides neis saama lugeda, et talved olid tollal ilmatuma rasked ja keerulised, lund ja tuisku ja külma oli palju, ja veel rohkem.

Kolmandal päeval kutsusid õpilased Laura õue, et lumesõda mängida. Laural oli väga hea meel, et teda kutsuti. Lumesõda, õpetaja kutsutakse kaasa lööma, kangesti meie Oskar Lutsu „Kevade“ moodi.

Kolmapäevale järgnesid neljapäev ja reede. Laura üritas mitte loota, et papa talle järele tuleb, aga lootis ikkagi. Aga reede hommikul oli taevas tormine ja tuul külmem. Päeva jooksul muutus tuul veelgi külmemaks ja Laura oli nüüd kindel, et papa ei tule. Ja ühel hetkel kuulis Laura läbi tuule kummalist häält, mis muutus selgemaks ja selgemaks. See oli peaaegu nagu muusika. Aisakellad!

Tulijaks oli noor Almanzo Wilder. Ta oli tulnud iseehitatud saaniga, mida vedasid tema ägedad hobused Prints ja Leedi. Need olid kindlasti palju uhkemad ja paremad hobused kui papal olid. Almanzo oli tulnud Laurale järele, et ta nädalavahetuseks linna viia. Almanzo oli oma saani teinud väiksema kui poesaanid, see oli ainult poolteist meetrit pikk ja põhja alt kuuskümmend sentimeetrit lai. Selles oli mugavam sõita ja hobustel oli seda kergem vedada. Laurale see meeldis, sest saan lausa lendas, Laura polnud kunagi sellist vaimustavat kiirust ettegi kujutanud.

Kuid nüüd olid Laura ja Almanzo teel kodulinna. Laurat oodati ja Laura oli õnnelik, et ta koju pääses. Palju oli öelda ja jutustada. Õhtusöök oli ilus. Laura õde Mary oli saatnud Iowast pimedate koolist kirja, kus tal läks väga hästi. Laura oli õnnelik, et tal oli nüüd töö ja palgast saab ta ka oma õde aidata.

Õhtul võttis papa viiuli ja mängis vahvaid marsilaule ning vanu armastuslaule ja lõbusaid tantsuviise. Laura oli nii õnnelik, et kurgus oli valus.

Pühapäeva hommikul käidi kirikus, toimus pühapäevakool. Lõuna oli imehea. Mamma küpsetatud oad olid väga maitsvad, samuti leib ja või ning tillukesed marineeritud kurgid. Kõigil oli mõnus olla, kõik olid rõõmsad ja jutukad. Laura õhkas, kuidas talle meeldib kodus olla.

„Väike maja preerias“-raamatute juures ongi üks olulisemaid asju kodu, ja perekond. See, kuidas autor oma kodust ja perest jutustab, kuidas ta hindab väga lihtsaid asju, see on lihtsalt imeline. Seda kõike on tunda kindlasti ka selles raamatus.

Pühapäeva õhtu oligi käes. Laura pakkis puhtad riided kotti, oli aeg minema hakata, aga papa istus ja luges oma ajalehte ja ei teinud väljagi. Papa kinnitas, et kiiret pole! Ja ei olnudki, sest õige varsti oli kuulda, kuidas aisakellad lähenesid mööda tänavat. Almanzo Wilder, tema saan ja hobused olid kohal, et sõidutada Laura tagasi Brewsterite juurde.

Laura teine nädal koolis oli väga raske. Õpilased olid tema vastu, keegi ei viitsinud õppida, tegeleti üksteise kiusamisega jpm. Kõige suuremaks „probleemiks“ oli Clarence! Laura ei suutnud ennast kehtestada, distsipliin oli kadunud! Õnneks tuli ka selle nädala lõpus Almanzo, et Laura kodulinna viia.

Kodus kurtis Laura papale, kuidas koolis asjalood olid. Papa kinnitas, et kõik peitub juhtimises, Laura peab olema kannatlik. Mamma lisas, et tema laseks Clarence´il olla ja ei pööraks talle tähelepanu, sest just seda poiss tahabki. Mamma soovitas Laural olla poisi vastu kena ja lahke, aga pühendada kogu oma tähelepanu teistele ja püüda korraldada nii, et nad ennast ise kokku võtaksid.

Kas ja kuidas Laura mamma pakutud näpunäiteid kasutas? Selle jätan Sulle endale lugeda, kuid uskuge mind, koolis hakkavad asjad minema paremaks, ja see on uskumatu Laura jaoks, ja igati vahva lugeja jaoks.

Mööduvad kolmas ja neljas nädal. Iga nädala reede õhtul saabub Almanzo, kes viib Laura linna, et ta pühapäeva õhtul Brewsterite juurde tagasi tuua. Ja Clarence on see, kes alati mainib, et Laura peika on jällegi Laurale järele tulnud. Peika!

Talv jätkub. Ilmad lähevad veelgi külmemaks. Laura kinnitab Almanzole, et ta ei pea talle iga nädal järele tulema, eriti sellise külmaga. Almanzo? Tema ikka tuleb. Viienda nädala reede on eriliselt külm. Teel kodulinna peab Almazo saani mitmel korral peatama, et hobuseid aidata. Ta peab „sulatama“ hobuste ninadelt jääd, et need ikka hingata saaksid. Laura ei suuda seda uskuda, et Almanzo taaskord tuli, kuid just nüüd tajub ka lugeja, et Almazo tunded Laura vastu on vägagi siirad ja suured …

No nii, jällegi olen jäänud pikalt lobisema. Ja see on alles selle raamatu esimene kolmandik. Külm talv jätkub vägagi külmalt (õpilased võivad koolitunnis ahju ääres seista ja ringi liikuda, nagu ise tahavad), kuid saame lugeda ka sellest, kuidas Laurat tuli kooliinspektor inspekteerima.

Seitse nädalat Brewsteri koolis saavad läbi ja Laura pääseb jällegi koju, kuid just siis mõistab Laura, et läbi on ka saanisõidud Almanzoga … kas ikka on läbi?

Loeme edasi Laura tegemistest kodus, saabub kevad, külla tulevad vanad tuttavad, koju tuli ka Laura õde Mary, saabus suvi, saanisõitudest saavad vankrisõidud, kuid Laura ja Almanzo on sageli koos. Enne jõule läks Almanzo koos oma vennaga isakoju Minnesotas.

Raamatus mööduvad paar aastat üsna kiirelt, Laura on vahepeal hoopis ise koolis õppimas, kuid märtsis plaanib ta teha jällegi õpetajaeksami, et saada teise järgu tunnistus.

Kas Laura õpetajaeksam õnnestus? Kas Laura saab uue töökoha ja kus? Kas Laura ja Almanzo abielluvad? Milline on nende uus kodu? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

„Need kuldsed õnneaastad“ on jällegi imeline lugemine (nii nagu kõik „Väike maja preerias“-sarja raamatud), mis viib lugeja ammustesse aegadesse ja jutustab meile Laura loo, nii oma murede kui ka rõõmudega, ja kinnitab, et elu edasiviiv jõud on pere ja armastus …