Georges Simenon

„Maigr

Pildiraamija Gaston Meurant‘i süüdistatakse lapse ja oma tädi mõrvas. Juhtumit uuriv komissar Maigret kahtleb, kas pehmeloomuline mees ikka on tegelik tapja. Järgneva kohtuprotsessi käigus selguvad šokeerivad asjaolud ning nii Maigret kui kohtualune on sunnitud tegema ebaharilikke valikuid.

Hiljuti mõtlesin, et pole juba tükk aega lugenud Maigret´ lugusid, ja ei läinudki palju aega mööda, kui korraga ilmus kaks raamatut: „Maigret kohtus“ ja „Maigret´ puhkus“. Seega korralik annus krimikirjanduse klassikat.

Viimastel aastatel on eesti keeles ilmunud mitmeid Maigret´ lugusid (väljaandjaks kirjastus Pegasus): "Maigret ja tapja" (2023), "Öö reeristil" (2023), "Maigret´ süümepiinad" (2022),  "Maigret seab lõksu" (2022), "Proua Maigret´ sõbratar" (2022), "Maigret ja tema surnu" (2021) ja "Härra Gallet´ surm" (2021).

Tuletan siinkohal meelde, et Jules Maigret või lihtsalt Maigret või Jules Amedee Francois Maigret, on prantsuse komissar, detektiiv, kelle on loonud belgia-prantsuse kirjanik Georges Simenon.

Aastail 1931 kuni 1972 ilmus 75 romaani ja 28 jutustust, milles toimetas Maigret. Esimene lugu oli „Pietr-le-Letton“ (ilmus 1931) ja viimane „Maigret et Monsieur Charles“ (1972).

Võib öelda, et George Simenon (mitmedki kirjanduskriitikud on ütelnud, et just Simenon on 20. sajandi suurimaid kirjanikke ja kindlasti üks andekamaid krimikirjanikke) uuendas palju kriminaalromaani žanri ja tema lugusid on tõlgitud enam kui 50. keelde.

Lisaks on Maigret´ lugudest tehtud filme, telefilme, telesarju ja raadiosse kuuldemänge.

Olen lugenud, et Maigret´ tegelaskuju mõtles Georges Simenon  välja kohvikus, kui ta kujutles endale Pariisi politseinikku: "suur võimsa kehaehitusega härrasmees...piip, pallikübar, paks mantel." Räägitakse sellestki, et Maigret eeskujuks oli prantsuse detektiiv Marcel Guillaume või hoopiski Simenoni isa.

Biograafid Thomas Narcejac ja Fenton Bresler kinnitavad, et näevad Maigret´s hoopiski kirjanikku ennast!

„Maigret kohtus“ on järjekorras 55 Maigret´ lugu, ja see ilmus algupäraselt 1959. aastal. Eesti keeles ilmus „Maigret kohtus“ esimest korda 2003. aastal, nüüd siis teine trükk.

Krimilugude puhul on alati see, et kokkuvõtet/tutvustust tehes on oht, et räägid süžee (sisu) ära ja pärast seda polegi enam midagi lugeda. Seetõttu püüan teha lühidalt ja ärgitada Sind ennast raamatut kätte võtma, et see mõnuga läbi lugeda.

Maigret ei ole mehe süüs veendunud ja tema kohtuprotsessil paljastab šokeerivad tõed Meuranti eraelu kohta, mis võivad tõestada tema süütust.

Suures kohtusaalidraamas peab Maigret selgitama, miks ta ei usu, et leebe iseloomuga Gaston Meurant oli võimeline raha pärast tädil kõri läbi lõikama ja väikese lapse lämmatama. Kuid päästes teda võllapuust, peab Maigret paljastama mõned tumedad saladused Meurant'i elust (eraelust), mis võivad tõestada tema süütust.

Ohvrid

Léontine Faverges: 62-aastane, Gaston Meuranti tädi ja 4-aastane väike tüdruk Cécile Perrin, keda hoidis Leontine.

Süüdistatav kohtus

Gaston Meurant: 38-aastane, pildiraamija, abielus, lapsi pole.

Teised olulised tegelased

Ginette Meurant: 27-aastane, Gastoni naine, endine kabareejuht;

Alfred Meurant: Gastoni vend, osaleb organiseeritud kuritegevuses Toulonis;

Pierre Millard, tuntud kui "Pierrot": 32-aastane, Alfredi sõber, samuti organiseeritud kuritegevuses osaleja.

Kohtus annab Maigret tunnistajana ülevaate tema kaheksa kuud tagasi läbi viidud uurimisest seoses vanaproua ja väikese lapse mõrvadega, mis aitasid kahtlusalusel enda kätte saada suure summa raha.

Anonüümne süüdistus, vereplekid ülikonnal, kiire võlg tasuda, nii palju vihjeid, mis lasevad politseil kahtlustada Gaston Meuranti oma tädi Léontine Favergesi ja väikese Cécile Perrini mõrvas.

Piisavate tõendite puudumise tõttu mõistetaks süüdistatav pärast tormilist kohtuprotsessi õigeks.

Loo teises pooles saame teada, et Meuranti abikaasal Ginette’il, kes kannatas mehe poolt pakutud keskpärase elu tõttu, oli mitu kuud armuke. Tasapisi veendub Maigret, et see salapärane armuke, keda aitas Ginette, kes oli mõrva ajal riietatud Meurant'i ülikonda, tappiski Léontine'i ja Cécile'i …

Mõrtsuka leidmiseks ei ole Maigret´l veel piisavalt juhtlõngu, kuid armukadedusest ja kättemaksuihast ajendatud Gaston Meurant juhib teda alateadlikult hoopiski oma venna Alfredi, halva mainega isiku poole.

Kuid, lõpp läheb põnevaks. Politsei ja Maigret jälgivad Gaston Meuranti, kes liigub Pariisi, ta jõuab Chellesi ja seal toimub tapmine. Kes tapab kelle, ja miks, kes oli armuke, kes mitte, selle jätan Sulle endale lugeda.

Selge on see, et Maigret´ lood on jätkuvalt põnevad ja kaasahaaravad, isegi 65 aastat pärast esmaskordelt ilmumist.

Rex Stout

„Mustad orhideed“

(Tänapäev)

„Mustad orhideed“ sisaldab kahte Nero Wolfe’i juhtumit. Mõlemad algavad Wolfe’i jaoks piinarikkalt.

Esimesel juhul peab ta kodunt välja minema ning liikluse ja lillenäituse ohtusid trotsima.

Teisel juhul tungib tema koju sisse tüütu naisterahvas, kel mõni aasta varem oli jätkunud jultumust kutsuda Wolfe’i oma peole detektiivi mängima.

Kuid mõlemal puhul viivad sündmused peagi mõrvani. Lahendust otsides Wolfe’il eriti pingutada ei tule. Hoopis rohkem huvitavadki teda tegelikult ainulaadsed mustad orhideed, mille esimene juhtum tema valdusesse toob ning mis teise käigus jälle välja ilmuvad.

„Mustad orhideed“ on Rex Stouti Nero Wolfe'i topeltmüsteerium, mille avaldas 1942. aastal Farrar & Rinehart, Inc. See on ühtlasi Stouti esimene Wolfe´i juhtumite köide, mis koosneb kahest loost, ja esimest korda avaldati see lühendatud kujul ajakirjas The American Magazine: "Mustad orhideed" (august 1941, lühendatult "Surm kannab orhideed") ja "Surm saadab südamliku kutse" (aprill 1942, lühendatult "Kutse mõrvale").

Mõlema loo peategelaseks on ju Nero Wolfe, kaasa lööb ka tema abiline Archie Goodwin. Wolfe´i lugude fännid on ütelnud, et Wolfe ja Goodwin on mõlemas loos suurepärases vormis ja lahendavad mõlema loo mõrvad lennukalt.

Esimene lugu puudutab nutikalt väljamõeldud mõrva New Yorgi iga-aastasel lillenäitusel. Teises osas toimub mõrv (mürgitamine) New Yorgi kõrgklassi eduka peokorraldaja fantastilises Riverdale'i majas, kus elab ka mitmeid eksootilisi loomi.

Raamatu alguses on Archie Goodwini (on ju tema ka Nero Wolfe´i juhtumite jutustaja) sissejuhatus, milles ta tõdeb, et ta ei tea, kui palju on möödunud aasta vältel baarides ja lõunalaudade ääres mõistatud selle üle, kuidas Nero Wolfe need mustad orhideed endale sai. Trükis on Goodwin näinud kolme varianti: ühte möödunud suvel pühapäevase ajalehega kaasas käivas ajakirjas, ühte mõne kuu eest ühes New Yorgi kõmuveerus ja ühte ajakirjade liidu ametlikus teadaandes tol korral, kui üks kimp neid orhideesid ilmus ootamatult teatavale matusetseremooniale Belfordi memoriaalkabelis.

Ja Goodwin täpsustab, et nii ongi selles raamatus kaks iseseisvat Nero Wolfe´i juhtumit, kaks erinevat inimestegruppi. Esimeses on õige informatsioon selle kohta, kuidas Wolfe need orhideed sai. Teine räägib sellest, kuidas ta lahendas ühe teise mõrva, kuid sellega kaasneb üks mõistatus, mis Goodwini hinge näribki…

Miljonärist orhideede kasvataja Lewis Hewitt on oma Long Islandi kasvuhoones hübridiseerinud kolm musta orhidee taime. Nero Wolfe ei suuda seda uskuda ja tal on kange soov neid taimi endale saada. Seetõttu külastavad Wolfe ja Archie Goodwin New Yorgi iga-aastast lillenäitust, kus on eksponeeritud Hewitti orhideed.

Ühel teisel eksponaadil on ka üsnagi omanäoline, suvist piknikku matkiva noorpaari igapäevane esinemine. Selle noorpaari naispool ehk Anne Tracy köidab nii Archie, Hewitti kui ka noore eksponendi Fred Updegraffi tähelepanu.

Wolfe'i näitusekülastuse ajal tapetakse Anne piknikupartner Harry Gould, keda tulistati lehestiku sisse peidetud relvast pähe. Püstoli päästik on kinnitatud pika nööri külge, mis ulatub eksponaadi taga olevasse esikusse.

Pärast väikest järelepärimist näitab Wolfe Hewittile, kuidas tema jalutuskeppi kasutati nööri tõmbamiseks ja tulistamiseks, millega Gouldi tapeti. Hewitt on hirmul, mis juhtuks siis, kui saadakse teada, et mängus on ka tema jalutuskepp.

Wolfe pakub miljonärile lahendust - vastutasuks kõigi kolme musta orhidee taime eest, mis on ainsad olemasolevad, lahendab Wolfe mõrva ja toimetab kurjategija politseisse, avalikult avaldamata Hewitti seost kuriteoga. Hewitt nimetab seda väljapressimiseks, kuid allub.

Lisaks Anne´ile on mängus veel üks naisterahvas – Rose Lasher. Ta on elanud koos mõrvatud Harry Gouldiga. Goodwin leiab Rose´i kohvrist kummalisi trükiseid: väljalõige Hewitti artiklist taimehaigusest (Kurume kollatõbi), mis on laialehelistele igihaljastele taimedele saatuslik; postkaart Rose'ile Harrylt, postitempliga Salamanca, New Yorgi osariik; ja töökäsk garaažist, samuti Salamancast.

Wolfe paneb Rose'i arutlema Gouldi ebameeldivate omaduste üle. Wolfe saab teada, et kuigi Gould töötas aednikuna, omandas ta ootamatult pangakonto, millel oli mitu tuhat dollarit. Mille eest? Taimehaiguste rünnaku eest?

Oma üldise teadlikkuse põhjal aiandusest teab Wolfe sedagi, et taimehaiguste rünnak laastas uue laialehiste igihaljaste taimede istanduse, mis asus umbes kaheksakümmend miili Salamancast läänes ja kuulus Updegraff Nurseriesile! Sama taimehaigus oli mõjutanud ka näitust, kus ka Anne ja Gould kaasa lõid.

Nüüd palub W. G. Dill, üks näitust sponsoreeriva ettevõtte omanik, Wolfe'il seda kõike uurida. Kuigi ka härra Dill on üks igati kahtlane tegelane …

Seega, kahtlusaluseid on mitmeid! Miljonär Hewitt, W.G. Dill, Anne ja Rose! Kas surma põhjus võibki olla seotud taimehaigusega, et konkurentidele kahju teha või hoopis armastusega? Mine võta kinni. Kas raha või armastus?

Nii nagu ikka, Wolfe on jällegi tasemel ja tema mõttetegevus, ülekuulamisoskused panevad mõrvari „liikuma“ ja lõpplahendus on üsna ootamatu.

Ja kellele jäävad need mustad orhideed?

"Surm saadab südamliku kutse" on Rex Stouti Nero Wolfe'i krimiromaan (novell?), mis avaldati esmakordselt lühendatud kujul ajakirja The American Magazine 1942. aasta aprillinumbris. See ilmus esmakordselt raamatu kujul novellikogus „Mustad orhideed“, mille avaldas Farrar & Rinehart 1942. aastal.

Bess Huddleston korraldab New Yorgi kõrgklassile pidusid. Ta on Wolfe'iga varemgi suhelnud, siis kui ta tahtis, et Wolfe mängiks detektiivi peol, kus oleks etendatud mängumõrva, kuid Wolfe keeldus osalemast. Õigupoolest oli Wolfe sellise ettepaneku tõttu tõelises raevus, kas inimesed siis ei tea, et ta ei käi oma majast väljas, ainult äärmisel juhul teeb ta seda, siis kui on mängus orhideed või hea toit.

Archie Goodwin oli toona pisut pettunud. Raha, mida Wolfe´ile pakuti oli korralik, ka Goodwin oleks oma osa saanud ja oli ju miss Huddleston New Yorgi kõrgklassi läbi aegade kõige edukam pidudekorraldaja. Tema kuulsus oli peaaegu võrdne Wolfe´i omaga ja Archie arvates oleks sellise kunstniku talentide kombinatsioon väärinud tähelepanu.

See juhtus kaks aastat tagasi. Nüüd oli kuum augustikuu ja miss Huddleston vajas Wolfe´i abi! Ta tuligi Wolfe´i juurde kaasas ümbrik kirjaga. Seal oli saadetud mrs Jervis Horrocksile (tema oli üks miss Huddlestoni klientidest). Kirjas oli, et mrs Horrocksi tütrele oli kirjutatud vale ravimit. Kas dr Brady tegi seda võhiklikkusest või oli tegemist millegi muuga? Seda pidi Bess Huddleston teadma!

Oli ka teine kiri, mida preilil kaasas ei olnud, kuid see oli kirjutatud taaskord ühele tema kliendile. Kirjas vihjati, et miss Huddleston teab, kellega ühe härra naine enamiku oma õhtupoolikutest veedab!

Bess Huddleston soovis, et Wolfe lõpetaks laimukampaania – kui see jätkub, ei usalda kliendid teda enam ega palka teda oma pidusid korraldama.

Miss Huddlestonil oli kaks töötajat, peokorraldaja abi Janet Nichols ja sekretär Maryella Timms. Mõlemal on juurdepääs sama tüüpi kirjatarvetele ja kirjutusmasinale, mida kasutati kirjade jaoks.

Miss Huddleston oli kindel, et teab, kes neid laimukirju saadab, kuid Wolfe´il tuleb seda nüüd tõestada! Wolfe soovitab too salapärane kirjakirjutaja sel juhul lihtsalt vallandada, kui miss Huddleston on kindel, et sellest poleks abi, see ei lõpetaks kirjade saatmist …

Üks asi, mida tasub siinkohal välja tuua on see, et Bess Huddleston teab, et mrs Horrocksi tütar oli olnud haige ja teda oli ravinud dr Brady. Tütar oli kriimustanud end ratsakooli tallis ja veidi hiljem teetanusega nakatunud ja sellesse ka surnud … Veidi hiljem … selleni ma veel jõuan.

Nero Wolfe käsib nüüd miss Huddlestonil saata enda juurde preili Nicholsi ja Timmsi.

Nad teevad seda ja jõuavad hetkel, mil Wolfe ja detektiivi köögipealik Fritz arutavad selle üle, kuidas valmistada veiseliha-kartulikotelette. See on Wolfe´i köögis pikka aega olnud probleem, mida pole kunagi rahuldavalt lahendatud.

Miss Timms kuuleb dilemmast ja läheb kööki appi. Maryella Timms teab, mis on selle toidu saladus! Nendeks on värsked searupskid. Need tuleb koos sibulamahlaga oliiviõlis kergelt läbi praadida ja Wolfe ei suuda uskuda, kui selgub, et searupskid on selleks võluvitsaks!

Wolfe'ile avaldavad preili Timmsi teadmised nii suurt muljet, et ta lubab tal hiljem endaga koostööd teha ja Wolfe kirjutab Harvardi professorile searupskite ja veiseliha-kotlettide kohta.

Peale kulinaaria ei saa Wolfe aga Nicholsilt ja Timmsilt mingit kasulikku teavet ning seetõttu saadab ta Archie preili Huddlestoni uhkesse majja, et asja edasi uurida.

Seal võluvad Archiet mänguline šimpans, kaks karu ja alligaator! Ta kohtub ka preili Huddlestoni venna Danieli, tema vennapoja Larry ja meditsiinidoktor Alan Bradyga, kes on veetnud aega koos Janet Nicholsiga.

Archie ei jõua esialgu majas olles palju kaugemale kui Wolfe oma kontoris, kuid Goodwin joob terrassil koos erinevate inimestega kokteile. Kui ülemteener toob rohkem jooke, ehmatab šimpans teda ja klaasikandik kukub maapinnale. Suurem osa klaasikildudest puhastatakse, kuid preili Huddlestoni varvast lõikab klaasikild, mis oli tema sussi sees. Kuna mängus on mitmeid eksootilisi loomi, otsustab dr Brady ravida preili lõikekohta joodiga.

Vähem kui nädal hiljem on preili Huddleston surnud, olles läbi elanud teetanuse tõttu piinavalt valusa ja pika surma.

Meenutagem selle loo algust. Jällegi dr Brady, jällegi teetanus. Kas siin on midagi kahtlast?

Kuna preili Huddleston on surnud, siis tahab Wolfe´i uurimise lõpetada, kuid Archie jätkab … ka Daniel Huddleston jätkab ja läheb tülli isegi politseiga, kuid ta on kindel, et ta õde mõrvati.

Kui selgub, et ühes joodipudelis (mis preili Huddlestoni majapidamisest leiti) oli hoopiski argürool ja see oli teetanusebatsille täis tuubitud, siis on selge, et preili Huddleston mõrvati!

Kõik viitab dr Bradyle, sest oli tema ju ka hobusetallis juures mulda käinud võtmas, kusjuures just tallide juures võib kindlasti ka teetanusebatsille leida!

Ja veel. Ühel hetkel on ka Janet Nicholsi elu ohus, sest ka tema on end vannitoas teetanusega nakatatud klaasikilluga lõiganud! Preili Nicholsi elu ohtu ei satu, sest Goodwin ja Wolfe reageerivad kiiresti, kuid miski häirib preili Nicholsi juhtumi juures ka lugejat, nagu ka Wolfe´i.

Lõpuks kutsub Wolfe peaaegu kõik tegelased oma kabinetti, samal ajal üritab sinna sisse saada ka politsei, sest ka neil on omad kahtlused ja kahtlusalused. Kuid, uskuge mind, lõpuks saame kõik teada üsna ootamatu tõe, kes selle salakavala mõrvaplaani sepitses ja miks ta seda tegi. Nii nagu ikka, mängus jällegi raha ja kübe ehk armastustki …

Kas ka selles loos kuuleme mustadest orhideest? Loo viimasel küljel veidi ikka!

Jaan Rannap

„Viimane valgesulg“

(Pegasus)

«Viimane Valgesulg» on põnev, seikluslik ja liigutav lugu kahest poisist, kes kasvatavad üles inimeste mõtlematuse tõttu orvuks jäänud merikotkapoja. Samuti õnnestub sõpradel kaasa aidata salaküti tabamisele.
Autori meisterlik jutustamisoskus loob lugejale ilmeka pildi laante ja rabade õhukuningate – kotkaste – eluviisist ning igipõlisest vajadusest loodust hoida ja kaitsta, taustaks 1960ndate mitmepalgeline maaolustik.

Jaan Rannapi „Viimne valgesulg“ on kindlasti üks eesti laste- ja noorookirjanduse pärle, mis algupäraselt ilmus 1967. aastal. Aasta varem oli raamat võitnud laste- ja noorsookirjanduse võistluse I auhinna. Mina ise mäletan seda raamatut kübe hilisemast ajast ehk 1978. aastast, mil ühtede kaante vahel ilmus kaks Jaan Rannapi vahvat raamatut, „Viimane valgesulg“ ja „Jefreitor Jõmm“. Mõlemad minu lapsepõlve vaieldamatud lemmikud.

„Viimane valgesulg“ on lugu loodusest, lindudest, looduskaitsest, suursugustest merikotkastest ja sõprusest. Raamatu autor jutustab lugu läbi kahe poisi (13-aastane Mardus Maavere ja 10-aastane Enn Siitam) ning kotkaste (vana Valgesulg ja väike Valgesulg) silmade läbi. Anda edasi lugu läbi kotkaste silmade on eriti huvitav, sest nii saab loodus hoopis teistsuguse tähenduse, lugeja viiakse „uutesse kõrgustesse“. Saame osa sellest, mida need suursugused võiksid tunda, mida mõtelda ja see on igati põnev ning kaasakiskuv.

Lugu saab alguse Tapineeme metsarajal, kus kaks poissi matkal on. Mardus on tüsedusele kalduv kohalik poiss, Enn on kiitsakam kutt, kes tulnud suveks maale koos kontsertmeistrist ema Margiti ja viieaastase venne Andrusega.

Ühel hetkel märkavad nad kõrgel lendavat uhket lindu, kes linnapoiss Ennu arvates on kull, kuid Mardus teab, et see on ainulaadne hetk, sest nad on märganud merikotkast ja seda ei juhtu iga päev! Nad on märganud väga ainulaadset ja harukordset lindu, kes 1960ndatel aastatel oli Eestis väljasuremisohus, millest kirjutab Jaan Rannap ka selle raamatu järelsõnas.

Seejärel saamegi tuttavaks selle võimsa linnuga ehk vana Valgesulega. Raamatu autor jutustab meile merikotkastest, Valgesulest ja tema saatusest ning elukäigust. Selgub, et merikotkal on mitu pesitsuspaika. See, mille kohal poisid teda märkasid on tagavarakodu. Valgesule esivanemad olid tulnud Palutaguse laantesse Soomest, Valgesulg ise oli oma sugukonna pesapaikade kuues valdaja.

Kuid tagasi poiste juurde, õigupoolest Ennu juurde. Saame temaga veidi lähemalt tuttavaks. Ka temast peaks saama kuulus pianist, mistõttu peab ta ka suvel maal iga päev paar tundi klaverimängu harjutama. Lisaks peab ta valvama oma nooremat venda, kes on paras naaskel ja tahab pidevalt midagi teha. Enn peab olema nutikas, et oma vennale tegevust leida. Väga lahe on see, kuidas Enn oma nooremale vennale „hiired“ välja nuputab. Lugege sellest, see on vägagi lõbus peatükk. Loomulikult tahaks Enn ka looduses olla, eriti nüüd, kui tal on uus sõber - Mardus, kes on tõeline loodusesõber, kes teab palju lindudest ja raatsib sellest ka Ennule rääkida.

Ennu juurest liigumegi edasi Marduse juurde. Saame teada, et Mardusel on ka suurem vend, kes õppinud ülikoolis ja ta on ornitoloog, kes tegeleb ka looduskaitsega. Ta on Piisamäe looduskaitseala juhataja. Hetkel on Valter Maavere siiski haiglas, sest talle ja tema mootorrattale oli otsa sõitnud pulampeolt koju kihutav auto. Valteri siniste kaantega linnuvaatluskaustik on jäänud koju ja see on Marduse käes. See on kaustik, milles on kirjas andmeid ka kotkaste kohta, sh. muret nende saatuse  pärast, sest kotkad on väljasuremisohus ja seda paljuski tänu inimeste tegevusele. Valter on olnud see, kes sellele tähelepanu on pööranud ning juhtinud ja paljud on pidanud oma julma tegevuse pärast trahvi maksma. Nüüd saab kaustikusse sissekande teha Mardus, sest arvatavasti on ta kindlaks teinud merikotka pesapaiga!

Tagasi vana Valgesule juurde. Saame osa linnu jahiretkest ja sellest, kuidas vana isalind endale uue kaaslase leiab, noore emalinnu, kel nimeks Lapikküüs .Vana isalinnu ja noore emalinnu kooselu algus pole lihtne, kuid siiski hakkavad nad koos elama, ja ka järglasi kasvatama.

Mardus ja Enn otsustavad minna uurima, kus võiks merikotka pesa olla. Minnakse läbi metsa, läbi raba, kuni jõutaksegi kohale. Hetk hiljem mõistab Mardus, et see on olnud vale samm, sest kotkad võivad ju inimesi karta ja seetõttu oma pesapaiga hüljata. Mardus tõdeb, et nad peavad sealt kiiresti lahkuma ning unustama selle, kus nad pesapaika nägid. Nii oleks vist kõikidel kõige parem, kuid tegelikult ei lähe asjad täpselt nii, pigem vastupidi ja poistel tuleb pesapaika tagasi tulla, kusjuures korduvalt.

Õige varsti levib külas paanika – ringi on luusimas hunt, kes murrab lambaid, isegi vasikate kallal olevat ta käinud. Mida teha? Küla meier otsustab asja ise käsile võtta ning jätab metsa lambakorjuse, millele ta rotimürki paneb. Kahjuks saab see saatsulikuks mitte hundile vaid hoopis kotkapaarile, kes mõlemad korjust söömas käivad. Mõlemad linnud surevad, pessa jääb ootama näljane kotkapoeg, väike Valgesulg!

Jah, kotkapoeg on jäänud üksi, veidi varem on ta pesast välja tõuganud oma noorema venna, nüüd on hukkunud tema vanemad ja tal on nälg! Ta ei oska veel lennata ja toit ise kotkapesasse ei tule. Linnukese mure on tõsine ja saatus võib olla tallegi üsna karm, kuni ühel hetkel ilmuvad kõrgele kuuselatva, kotkapesa lähedusse kaks pead! Need on Mardus ja Enn, kes on taibanud, et pesas võib olla kotkapoeg, kes äkki vajab abi, vajab süüa! Poistel on kaasas kaks rabaservast leitud ussi, mis väikesele Valgesulele igati meeltmööda on.

Sedasi saavadki kaks poissi endale ülesande, nad peavad hakkama muretsema kotkapojale süüa ja see pole sugugi lihtne. Nii peab Enn varastama oma kodust liha, tuleb saada paar küülikut ühelt vahvalt külapoisilt, Mardus käib kala püüdmas, tal õnnestub kätte saada pirakas haug. Isegi üks rangisjalgne taks, kel nimeks Maks viiakse metsa mägrajahile. Kõik selleks, et aidata kotkapojal kasvada.

Ma ei saa teile muidugi tervet raamatut ette jutustada, kuid lood lähevad vägagi põnevaks - samasse kanti satub salakütt, kes metskitse maha laseb. Seda kuulevad pealt poisid, kes just samal ajal metsas „mägrajahil“ on. Umbes samal ajal saabub külla abimetsaülema sõber linnast. Lugeja saab teada, et tegemist on kriminalist-uurijaga, kes tulnud lihtsalt linnakärast puhkusele, kuid nüüd saab ta hoopis tööd teha, sest salakütt on vaja tabada.

Samal ajal üritab salakütt tabada poisse, kes teda arvatavasti nägid, kui ta metskitse maha lasi. Poisid üritavad aidata jätkuvalt väikest Valgesulge, kas nad viivad oma tegutsemisega haruldase linnu jälile ka salaküti?

Saame osa veel ka sellest, kuidas Mardus sohu vajub ja kes teda sealt päästab! Saame teada, et salaküti hingel on veel igasugu patte, üks hullem kui teine. Uurija Erkki Kitner on üsna nutikas mees, kes üsna salakavala nipi välja mõtleb, kuidas salakütti tabada. Millise, selle peate ise välja selgitama ja üsnagi ootamatu on ka see, kes salakütiks osutub!

Lisaks põnevatele sündmustele lööme kaasa ka väikese Valgesule esimestele tiivakatsetustele ning esimesele lennule, ja see on ilmatuma ilus vaatepilt.

Selline vahva, seikluslik, loodusesõbarlik, õpetlik ja põnev raamat on see „Viimane Valgesulg“. Raamat, mida võivad lugeda nii loodusesõbrad kui ka need, kellele meeldivad põnevad seiklused ja vahvad lasteraamatud.

Suurepärased pildid on joonistanud Edgar Valter.

Laura Ingalls Wilder

„Need kuldsed õnneaastad“

(Eesti Raamat)

Romaan hõlmab neiu Laura 3-aastast eluperioodi enne abiellumist ja lõpeb tema pulmadega.

15-aastaselt alustab Laura tööd õpetajana 12 miili kaugusel oma kodust Lõuna-Dakotas, et teenida raha oma õe Mary kolledžihariduse jaoks. Tal on suur koduigatsus ja ta seisab silmitsi nii mõnegi raskusega, kuid oma visaduse ja positiivse meelelaadiga saab ta alati kõigest jagu.

Ingallside naaber, noormees Almanzo Wilder hakkab sõitma kakskümmend neli miili kooli ja tagasi, et Laura saaks nädalavahetustel kodus käia.

Koolivaheajal on Laural lõbus oma laulutundides ja saanisõitudel.

Pärast seda, kui Laura on oma ametiaja edukalt lõpetanud, kutsub Almanzo Laurat kelgutama, ja nende sõprusest areneb tasapisi romantiline armastus. Almanzo palub Laurat endale naiseks ning Laura võtab vastu tema ettepaneku abielluda järgmisel suvel.

Kui Almanzo oma perele kihlusest räägib, plaanib tema vanem õde Eliza Jane korraldada suured pulmad. Et Eliza Jane ei saaks nende pulma „üle võtta“, nõustub Laura kiiresti abielluma. Kohalik pastor laulatab nad tagasihoidlikul tseremoonial ja noorpaar asub elama Laura vanematekodu lähedal asuvasse väikesesse asunikumajja, mille Almanzo neile ehitas.

„Need kuldsed õnneaastad“ on autobiograafilise romaanisarja kaheksas raamat ja kuna me ju teame, et Laura Ingallsist saab ühel hetkel Laura Wilder, ja Almanzo Wilderiga kohtusime juba paar raamatut tagasi, on noorte romantilise armastuse arengut tore ja helge jälgida kuni kihlasõrmuse andmise ja pulmadeni välja.

Kirjastus „Eesti Raamat“ alustas seda vahvat ettevõtmist, et avaldada kõik 9 „Väike maja preerias“-raamatusarja raamatut suvel 2022. „Need kuldsed õnneaastad“ on 7. raamat, mis nüüd eesti keeles ilmunud, pärast seda ootavad ilmumist veel kaks raamatut – sarja teine raamat „Talupoiss“ ja sarja viimane, üheksas raamat „Esimesed neli aastat“ (selle raamatu olulisim sündmus on Laura ja Almanzo tütre sünd, Rose Wilder Lane oli ainus laps, kes ellu jäi, ja temastki sai kirjanik. Olen lugenud, et mitmedki kirjanduse sõbrad arvavad, et just Rose Wilder Lane on selle raamatusarja autor …)

Meenutan, et minu esimene kokkupuude Laura Ingalls Wilderi kirjutatud raamatuga „Väike maja preerias“ oli tegelikult televisiooni abil, kui „Little House on the Prairie“ linastus telesarjana aastail 1974 – 1982, ja mulle tundub, et umbes-täpselt samal ajal näidati seda ka Soome televisioonis. Oli see nüüd laupäevane või pühapäevane (pigem vist pühapäevane) varajane õhtu, mil seda sai lapsena koos vanaemaga ikka ja jälle vaadatud. Väidetavalt on seda sarja näidatud näiteks 1990. aastate alguses rohkem kui 110 riigis!

Siinkohal pean mainima, et telesari ja raamatud erinevad paljuski, nii sündmustes, kui ka tegelaskujudes. Kuid on ka raamatutes selliseid tegelaskujusid, keda Ingallside-peres reaalselt polnudki.

Telesarja peaosades mängis mitmeid suurepäraseid näitlejad (vahva oli see, et paljud neist sirgusid teleekraanil täiskasvanuks, nii nagu seriaalitegelased, nii nagu raamatutes). Mäletan, et vanaema lemmik oli Michael Landon (tema oli ka selle sarja produtsent), kes kehastas perepead Charles Ingallsi, kuid vahvad osatäitmised olid ka Karen Grassle´il, Melissa Gilbertil (tema kehastas Laura Ingalls Wilderit, kes tegelikult ongi ju raamatusarja peategelane), Melissa Sue Andersonil, Matthew Labyorteaux´l, Richard Bullil, Katherine MacGregoril, Alison Arngrimil, Jonathan Gilbertil, Victor Frenchil, Kevin Hagenil, Dean Butleril jpt.

Episoodiliselt lõid seriaalis kaasa veel mitmed populaarsed näitlejad: Anne Archer, Jonathan Banks, Ernest Borgnine, Red Buttons, James Cromwell, David Faustino, Louis Gossett Jr., Ernie Hudson, Burl Ives, Richard Jaeckel, Robert Loggia, Vera Miles, Richard Mulligan, Patricia Neal, James B. Sikking, Madeleine Stowe, M. Emmet Walsh, Harris Yulin, isegi kantrimuusika legend Johnny Cash ja tema naine June Cash Carter jpt.

Pärast aastat 1982 muutus kogu produktsioonitiim, kuid seriaali tehti veel üks hooaeg „Little House: A New Beginning“, ja seejärel veel kolm osa, mis olid veidi pikemad, kui tavapärane 45-minutiline teleseriaal.

„Need kuldsed õnneaastad“ saab alguses sellega, et Laura istus saanis, mis viis teda kooli õpetama. Laura oli alles eile koolitüdruk, nüüd aga õpetaja! Samas polnud tal tegelikult aimugi, kuidas seda teha. Ta polnud kunagi varem õpetanud ja ta polnud veel kuusteist aastat vana. Isegi viieteistaastase kohta oli ta väikest kasvu ja praegu tundis Laura end eriti tillukesena.

Papa juhtis hobuseid saani ees, nad olid teel Brewsteri asundusse, mis asus linnast kahekümne kilomeetri kaugusel. Laura oli härra Brewsterit näinud vaid korra, kui mees tuli Laurat õpetajaks palkama.

Laura kahtles, kas ta saab hakkama, kuid papa oli kindel, et Laura tuleb toime, sest Laura polnud veel kunagi milleski läbi kukkunud, mida ta teha oli proovinud. Papa kinnitas, et tuleb endasse uskuda ja nii saad kõigest jagu. Uskumine endasse on ainus viis, kuidas panna ka teised sinusse uskuma. Papa lisas, et Laura peab nüüd kõigepealt mõtlema ja siis ütlema, ja kui Laura seda meeles peab, siis ei tule tal mingeid raskusi.

Laura ja papa jõudsid kohale. Papa asus kohe ka koduteele tagasi. Laura teadis, et nüüd ei näe papat kaks kuud, sest kakskümmend kilomeetrit oli sagedasti sõitmiseks liiga pikk maa.

Laura seadis end sisse härra Brewsteri juures, seal oli ka proua Brewster ja nende poeg John. Esimesel õhtul oli vastuvõtt üsna ebameeldiv, sest proua Brewster oli miskipärast tige ja ei rääkinud palju, väike John üsna kiuslik ja jonnakas laps.

Hommik. Laura esimese päeva algus õpetajana. Brewsterite juures on olukord sama nagu õhtul, proua Brewster on pahur ja napisõnaline, väike John jonni täis, kuid Laura peab asuma teele. Kooli on minna kilomeeter, kuid tal tuleb minna läbi paksu lume. Hommikul vara oli härra Brewster läinud koolimaja kütma, mistõttu olid mingid jäljed ees, kuid härra Brewsteri samm oli Laura omast oluliselt pikem, mistõttu Laura sumpas ikka läbi lume.

Koolitee oli lumine ja väsitav, kuid Laura oli kindel, et õpetada pole kindlasti nii hull, kui koos proua Brewsteriga jääda. Laura lootis, et see ei saa hullem olla.

Koolimajas (see oli väike ja „õnnetu“) ootas Laurat viis õpilast, kaks poissi ja üks tüdruk olid Laurast pikemad.

Esimeses pingis istus väike tüdruk, üheksa-aastane Ruby Brewster. Tema oli „Esimese lugemikuga“ ühele poole saanud ja aritmeetikas õppis lahutamist.

Teises pingis oli väike poiss, Tommy Brewster, kes oli Ruby vend. Poiss oli 11-aastane, ta oli lõpetanud „Teise lugemiku“ ja aritmeetikas jõudnud jagamiseni.

Kolmandas pingis istusid õde ja vend. Charles ja Martha Harrison. Charles oli 17, Martha oli 16. Õde oli väledam ja rääkis nende mõlema eest.

Viimases pingis istus Clarence Brewster, kes oli samuti Laurast vanem. Ta oli Ruby ja Tommy vanem vend, kelle kõnemaneer oli peaaegu et ninakas.

Veidi hiljem saame aru, et kolm Brewsterit on härra Brewsteri vennalapsed.

Kolm vanemat last olid kõik „Neljanda lugemiku“ juures ja aritmeetikas tegelesid murdudega. Geograafias olid nad läbinud Uus-Inglismaa osariigid ning vastasid küsimustele nii hästi, et Laura pani nad Kesk-Atlandi osariike õppima.

Laura pani esimese päevaplaani paika. Enne lõunat nad loevad, vastavad aritmeetikat ja grammatikat ning õhtupoolikul tuleb jälle lugemine, ajalugu, kirjutamine ja õigekiri.

Esimene päev on Laura jaoks pikk ja raske, tuleb tal ju pidevalt jälgida, millisel tasemel lapsed on, kuhu nad on jõudnud, mida nad juba oskavad ja teavad, mida mitte. Clarence on üsnagi ninatark, mistõttu pidi Laura temaga ettevaatlik olema.

Kell sai neli. Koolipäev oli lõppenud. Laura esimene päev õpetajana oli möödas ja ta oli selle eest tänulik.

Õhtu kodus oli hull. Laura kuulis, kuidas proua Brewster ütles oma mehele, et ta ei kavatse orjata mingit üleolevat nipsakat plikat, kel pole midagi muud teha, kui end uhkelt riidesse panna ja päev läbi koolimajas istuda. Ta ütles, et kui härra Brewster Laurat majast välja ei viska, läheb tema ilma härrata tagasi itta!

Laura ei teadnud, mida teha. Ta tahtis koju minna, kuid ei tohtinud kodu peale isegi mõtelda, ja kusagil mujal ööbida ju polnud. Ja tegelikult ei põhjustanud Laura prouale mingit lisatööd, ta aitas prouat köögis, ta polnud üleolev ega nipsakas. Laura oli kindel, et proua Brewster on isekas ja õel naine.

Hommikul ärgates mõtles Laura, et peab lihtsalt ühe päeva korraga üle elama. Raske oli elada seal, kus teda ei tahetud. Laura pelgas ka teist koolipäeva, kuid see möödus ladusalt. Clarence molutas selle asemel, et õppida, aga oma õppetükke poiss teadis.

Kella neljaks oli Laura väsinud. Teine päev oli möödas ja järgmise päeva lõunaks saab pool esimesest nädalast läbi. Teel koju meenus Laurale laupäev ja pühapäev – kaks tervet päevas koos proua Brewsteriga!

Laura ei tahtnud viriseda, kuid ta tahtis koju …

Sel ööl oli lumetorm, Laura pidi hommikul jälle koolimaja juurde raja sisse tallama. Clarence tallas raja sisse Tommy ja Ruby jaoks, kuid Martha ja Charles hilinesid, lund oli lihtsalt sedavõrd palju. Siinkohal tasub meenutada ka teisi „Väike maja preerias“-raamatusarja lugusid, pea kõikides neis saama lugeda, et talved olid tollal ilmatuma rasked ja keerulised, lund ja tuisku ja külma oli palju, ja veel rohkem.

Kolmandal päeval kutsusid õpilased Laura õue, et lumesõda mängida. Laural oli väga hea meel, et teda kutsuti. Lumesõda, õpetaja kutsutakse kaasa lööma, kangesti meie Oskar Lutsu „Kevade“ moodi.

Kolmapäevale järgnesid neljapäev ja reede. Laura üritas mitte loota, et papa talle järele tuleb, aga lootis ikkagi. Aga reede hommikul oli taevas tormine ja tuul külmem. Päeva jooksul muutus tuul veelgi külmemaks ja Laura oli nüüd kindel, et papa ei tule. Ja ühel hetkel kuulis Laura läbi tuule kummalist häält, mis muutus selgemaks ja selgemaks. See oli peaaegu nagu muusika. Aisakellad!

Tulijaks oli noor Almanzo Wilder. Ta oli tulnud iseehitatud saaniga, mida vedasid tema ägedad hobused Prints ja Leedi. Need olid kindlasti palju uhkemad ja paremad hobused kui papal olid. Almanzo oli tulnud Laurale järele, et ta nädalavahetuseks linna viia. Almanzo oli oma saani teinud väiksema kui poesaanid, see oli ainult poolteist meetrit pikk ja põhja alt kuuskümmend sentimeetrit lai. Selles oli mugavam sõita ja hobustel oli seda kergem vedada. Laurale see meeldis, sest saan lausa lendas, Laura polnud kunagi sellist vaimustavat kiirust ettegi kujutanud.

Kuid nüüd olid Laura ja Almanzo teel kodulinna. Laurat oodati ja Laura oli õnnelik, et ta koju pääses. Palju oli öelda ja jutustada. Õhtusöök oli ilus. Laura õde Mary oli saatnud Iowast pimedate koolist kirja, kus tal läks väga hästi. Laura oli õnnelik, et tal oli nüüd töö ja palgast saab ta ka oma õde aidata.

Õhtul võttis papa viiuli ja mängis vahvaid marsilaule ning vanu armastuslaule ja lõbusaid tantsuviise. Laura oli nii õnnelik, et kurgus oli valus.

Pühapäeva hommikul käidi kirikus, toimus pühapäevakool. Lõuna oli imehea. Mamma küpsetatud oad olid väga maitsvad, samuti leib ja või ning tillukesed marineeritud kurgid. Kõigil oli mõnus olla, kõik olid rõõmsad ja jutukad. Laura õhkas, kuidas talle meeldib kodus olla.

„Väike maja preerias“-raamatute juures ongi üks olulisemaid asju kodu, ja perekond. See, kuidas autor oma kodust ja perest jutustab, kuidas ta hindab väga lihtsaid asju, see on lihtsalt imeline. Seda kõike on tunda kindlasti ka selles raamatus.

Pühapäeva õhtu oligi käes. Laura pakkis puhtad riided kotti, oli aeg minema hakata, aga papa istus ja luges oma ajalehte ja ei teinud väljagi. Papa kinnitas, et kiiret pole! Ja ei olnudki, sest õige varsti oli kuulda, kuidas aisakellad lähenesid mööda tänavat. Almanzo Wilder, tema saan ja hobused olid kohal, et sõidutada Laura tagasi Brewsterite juurde.

Laura teine nädal koolis oli väga raske. Õpilased olid tema vastu, keegi ei viitsinud õppida, tegeleti üksteise kiusamisega jpm. Kõige suuremaks „probleemiks“ oli Clarence! Laura ei suutnud ennast kehtestada, distsipliin oli kadunud! Õnneks tuli ka selle nädala lõpus Almanzo, et Laura kodulinna viia.

Kodus kurtis Laura papale, kuidas koolis asjalood olid. Papa kinnitas, et kõik peitub juhtimises, Laura peab olema kannatlik. Mamma lisas, et tema laseks Clarence´il olla ja ei pööraks talle tähelepanu, sest just seda poiss tahabki. Mamma soovitas Laural olla poisi vastu kena ja lahke, aga pühendada kogu oma tähelepanu teistele ja püüda korraldada nii, et nad ennast ise kokku võtaksid.

Kas ja kuidas Laura mamma pakutud näpunäiteid kasutas? Selle jätan Sulle endale lugeda, kuid uskuge mind, koolis hakkavad asjad minema paremaks, ja see on uskumatu Laura jaoks, ja igati vahva lugeja jaoks.

Mööduvad kolmas ja neljas nädal. Iga nädala reede õhtul saabub Almanzo, kes viib Laura linna, et ta pühapäeva õhtul Brewsterite juurde tagasi tuua. Ja Clarence on see, kes alati mainib, et Laura peika on jällegi Laurale järele tulnud. Peika!

Talv jätkub. Ilmad lähevad veelgi külmemaks. Laura kinnitab Almanzole, et ta ei pea talle iga nädal järele tulema, eriti sellise külmaga. Almanzo? Tema ikka tuleb. Viienda nädala reede on eriliselt külm. Teel kodulinna peab Almazo saani mitmel korral peatama, et hobuseid aidata. Ta peab „sulatama“ hobuste ninadelt jääd, et need ikka hingata saaksid. Laura ei suuda seda uskuda, et Almanzo taaskord tuli, kuid just nüüd tajub ka lugeja, et Almazo tunded Laura vastu on vägagi siirad ja suured …

No nii, jällegi olen jäänud pikalt lobisema. Ja see on alles selle raamatu esimene kolmandik. Külm talv jätkub vägagi külmalt (õpilased võivad koolitunnis ahju ääres seista ja ringi liikuda, nagu ise tahavad), kuid saame lugeda ka sellest, kuidas Laurat tuli kooliinspektor inspekteerima.

Seitse nädalat Brewsteri koolis saavad läbi ja Laura pääseb jällegi koju, kuid just siis mõistab Laura, et läbi on ka saanisõidud Almanzoga … kas ikka on läbi?

Loeme edasi Laura tegemistest kodus, saabub kevad, külla tulevad vanad tuttavad, koju tuli ka Laura õde Mary, saabus suvi, saanisõitudest saavad vankrisõidud, kuid Laura ja Almanzo on sageli koos. Enne jõule läks Almanzo koos oma vennaga isakoju Minnesotas.

Raamatus mööduvad paar aastat üsna kiirelt, Laura on vahepeal hoopis ise koolis õppimas, kuid märtsis plaanib ta teha jällegi õpetajaeksami, et saada teise järgu tunnistus.

Kas Laura õpetajaeksam õnnestus? Kas Laura saab uue töökoha ja kus? Kas Laura ja Almanzo abielluvad? Milline on nende uus kodu? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

„Need kuldsed õnneaastad“ on jällegi imeline lugemine (nii nagu kõik „Väike maja preerias“-sarja raamatud), mis viib lugeja ammustesse aegadesse ja jutustab meile Laura loo, nii oma murede kui ka rõõmudega, ja kinnitab, et elu edasiviiv jõud on pere ja armastus …