Eva Hammer „Vigurivändad“ (Varrak)

Selles raamatus kohtud muhedate tegelastega, kellega saab parajalt palju nalja. Tavaliste ja natuke vähem tavaliste laste kõrval toimetavad siin sõbraotsingul saabas, iseteadlik riidekoi, kole klaver, ogaralt agar kustukumm ja veel mitmed vigurivändad. Sa leiad siit humoorikaid juhtumusi, ootamatuid pöördeid, lustlikke sõnamänge, aga ka ainet mõtisklemiseks.

Hillar Metsa joonistatud meeleolukad pildid on nagu kirss tordil või täpp i-tähel.

„Vigurivändad“ on üks igati muhe, mõnus ja humoorikas lasteraamat, mille autoriks on Eva Hammer, kelles sulest ilmus 2015. aastal lastele mõeldud luulekogu „Tirelid ja tiritammid“, mille avaldas kirjastus Sinisukk. Rohkemaid raamatuid ma Eva Hammeri sulest ei leidnudki, mis on tegelikult kummaline, sest „Vigurivändad“ on hiiglama vahva lugemine.

Igati tore on selle raamatu puhul seegi, et selles raamatus on nii jutte kui ka luuletusi.

Raamatu esimene lugu on „Paula isa“, milles oli lasteaia isadepäeva pidu just lõppenud. Paula ema oli tulnud Paulale lasteaeda järele ja Paula käes oli enda joonistatud isadepäevakaart. Sellel oli üks täiesti võõra näoga mees. Nüüd selgus, et Paula ei olekski saanud paremat pilti joonistada, sest Paulal ei olnud isa. Paulal ei olnud isa kunagi olnudki, Paula ei olnud teda kunagi näinud ega teadnud temast suurt midagi. Paar korda aastas, jõulude ja Paula sünnipäeva ajal, sai Paula kingitusepaki tervitustega isalt.

Kodumaja juures toimetas Kuusiku-papa, kes lükkas jalgrada lumest puhtaks. Kuusiku-papa oli juba vana ning tööl ei käinud. Ta pidi olema ikka päris vana, sest tal oli rinnuni habe, toredad keerdus vuntsid, ümmargused prillid ja isegi lapselaps. Kuusiku-papa elas üksinda, ja tal hakkas toas vist igav, mistõttu oli ta sageli õue peal ja iga ilmaga ametis.

Nüüd uuris Kuusiku-papa, kuidas Paulal tööpäev läks, mistõttu pidi Paula talle meelde tuletama, et ta käis ikka veel lasteaias. Seekordne päev lasteaias väga hästi ei läinud, sest nad pidid kaardi joonistama ja Paula arvates ei tulnud tal see üldse välja. Kuusiku-papa kinnitas, et Paulal olid ju alati väga toredad joonistused, kuid Paula tõdes, et nad pidid isa joonistama ja ta ei osanud …

Kuusiku-papa palus joonistust näha, ja üheskoos avastati, et see kaart oli igati vahva ja tore, sest selgus, et pildile joonistatud mehes oli midagi Paula vanaisast, ema sõbranna mehest, ema nooremast vennast ja isegi Kuusiku-papast. Ja just selline üks isa olema pidigi!

Esimesele jutule järgnevad luuletused lumehelbest, piparkoogipeost. Seejärel lugu „Mirt ja õhupall“, mis jutustab meile Mirdist ja tema vahvast õhupallist. See oli kollane õhupall, priske ja punnpõskne, mille Mirt oli sünnipäevaks saanud. Nüüd oli sünnipäevast nädal möödas, aga õhupall oli ikka priske ja ilus. Isa oli pallile veekindla vildikaga vahva näo pähe maalinud ja Mirt ei raatsinud palli käest panna. Pall oli nii vahva, et Mirt pani talle isegi nime! Paulik!

Mirt ja Paulik olid lausa lahutamatud: nad mängisid koos ja meisterdasid üheskoos, vaatasid multikaid ja lugesid raamatuid. Kui Mirt magama läks, siis magas Paulik Mirdi voodi ees ema suures saapakarbis.

Ühel hommikul märkas Mirt, et Pauliku põsed olid tavapärasest pisut vähem punnis, järgmisel hommikul oli Paulik veelgi kõhnem! Mirt oli kindel, et Paulik peaks rohkem sööma, aga kas oled näinud õhupalli, kes sööks?

Õhtuks oli Pauliku pale juba üsna peenike ja kortsus. Mirt oli õnnetu, temalgi polnud nüüd söögiisu. Vend Maru pakkus välja, et toob Mirdile uue õhupalli, kuid Mirt ei tahtnud uut õhupalli, Mirt tahtis Paulikut!

Nüüd tulid head mõtted isale ja emale. Isa soovitas panna Paulikule ema kortsukreemi, ema soovitas panna Paulikule ööseks alustassiga natuke piima, sest see ju kosutab. Enne magamaminekut määris ema Pauliku krimpsus põskedele kortsukreemi, ja Mirdi õde Moon pani voodi alla alustassiga pisut piima.

Kuidas lugu lõpeb? Milline oli Paulik hommikul? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Seejärel saame lugeda jällegi kahte luuletust. Üks neist on raamatu nimilugu/nimiluuletus, milles toimetavad vigurivändad, teises luuletuses saame tuttavaks majavalvurist lumemehega.

Kolmas lugu kannab pealkirja „Vastlapäev“ ja selles toimetavad õde-venda Iris ja Ralf. Ema ja isa olid läinud õue puid riita laduma, aga kuna Ralfil ja Irisel oli nohu, jäeti nemad tuppa. Ralf luges ajakirja, milles oli huvitav jutt vanade eestlaste vastlakommetest, mistõttu arvas, et ka nemad peaksid vastlapäeva tähistama. Iris lootis, et nüüd hakatakse mune värvima, aga kes siis vastlapäeval mune värvib.

Ralf tutvustas õele vastlapäeva kombeid. Esimene neist oli seajala söömine. Kuna külmkapis oli vaid küpsetatud kana, siis võtsid lapsed kanakoivad! Varsti oli kanakoivast järel vaid kont, mida ei tohtinud prügikasti visata, sest Ralf teadis, et sellest tuleb teha vurri. Isegi sõrmi ei tohtinud rasvast puhtaks teha, sest ajakirjas oli kirjas, et vastlapäeval peab isegi nägu rasvast läikima! Ja kui ajakirjas oli sedasi kirjas, siis nii pidigi olema.

Kuid see polnud veel sugugi mitte kõik, sest tuli ka hernesuppi süüa. Hernsesuppi kodus ei olnud, mistõttu käras ka tavaline pakisupp, millele Ralf paar sügavkülmutatud hernest lisas. Seejärel tehti kanakontidest vurri, mis ei tahtnud lastel väga hästi õnnestuda.

Iris lootis, et äkki võiks vastlapäeval ka joonistada, kuid sellest ajakirjas juttu ei olnud. Juttu oli hoopis liu laskmisest! Sest kellel tuleb pikk liug, sellel kasvavad pikad linad! Iris oli kindel, et talle kuluks kindlasti pikem lina ära, sest tüdruk oli hiljuti uue ja suurema voodi saanud, nii et vana lina kattis seda üsna napilt.

Välja ei tohtinud õde-venda minna, sest neil oli nohu, aga elutoas käis remont, ja seal oli tapeedirull ja suur anum tapeediliimi. Ja uskuge mind, sellest tuli üks igati naljakas liu laskmine, mis nende vanematele arvatavasti väga head meelt ei teinud …

Seejärel jällegi luuletus, mis räägib saapast, kes oli väga üksik, kuni sai sõbraks vildiga!

Saapa ja vildi luuletusele järgneb lugu mantlipärijast ja mantlinärijast, milles ema kinkis Johannale väga vana mantli, mis oli ema arvates igati vintage, kuid Johanna arvates päris hirmus asi. Õnneks elas riidekapis koi röövik, kellega Johanna tuttavaks sai. Armastavad ju koid ülekõige riideid süüa. Röövik kinnitas, et tema toit peab olema puhas kraam: vill, nahk, karusnahk, kehvemal ajal ka puuvill, aga ikka öko!

Kas koi röövikul võiks sobida ka TÄISvillane mantel? Röövikule see sobis, sest mantlist jagus kohe pikaks ajaks nosimist. Kuidas mantli nosimine lõppes? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Koi, Johanna ja mantli loole järgnevad kaks luuletust, üks neist on tragi lapse luuletus, teine on konna kuningriigist.

Viies lugu jutustab meile Hugost ja hobidest. Hugo vanaisal oli hobi. Ta tegeles markidega. Hugo ei saanud sellest margindusest päris hästi aru, kuigi ka tema oleks tahtnud midagi koguda. Suur vend Hans kogus jalgpallikaarte, aga Hugo jalgpallist ei hoolinud. Hugo kaks parimat sõpra Albert ja Hubert kogusid külmkapimagneteid. Hugo ei tahtnud ka neid koguda, sest teised juba kogusid.

Hugo uuris isa käest, mida tema lapsena kogus. Isa oli kogunud taimi herbaariumi jaoks, kuid Hugo jaoks tundus taimede kogumine sama ebahuvitav kui vanaisa margikogu. Ema oli kogunud ilusaid kommipabereid, piltidega. Emal pidi see kogu senini alles olema, ja ta lubas selle Hugole anda, kuid ka see polnud ikkagi see.

Hugo vanaema tõdes, et temal lapsena polnud aega igasugu tiluliluga tegeleda, sest maal oli alati palju tööd ja toimetamist, ja nüüd pidi vanaema hoopis kilosid koguma, mis pidi tal väga hästi välja tulema.

Nääbritädi Marie kogus raha, sest ta soovis osta uut tolmuimejat, ja kui tolmuimeja ostetud, siis tuli hakata koguma raha uue pesumasina ostuks. Tädi Marie mees, onu Rudolf, kogus hoopis tegemata töid, neid, mida ta majapidamises tegema pidi. Teine naabritädi, Alma, teda ei olnud kodus. Vanaisa oli kutsunud teda naabrivalveks, ja ju oli Alma jällegi infot kogumas.

Ja äkki tärkas Hugole pähe hea mõte. Selleks oli vaja trepi kõrval õitsevaid ema istutatud lilli. Mõned neist olid ilusad, näiteks kollase kellukesed!

Kas Hugo hakkas lilli koguma, herbaariumit tegema? Ei, Hugo hakkas hoopis … kui loo läbi loed, siis saad teada, mida hakkas Hugo koguma.

Jällegi luuletus. Kadedast varesest ja rikkast harakast, kuid selgus, et sellist rikkust, mis harakal oli, sellist rikkust vares ei tahtnudki.

Et ma nüüd Sulle kõike lugusid ja luuletusi ümber ei jutustaks, siis ütlen lihtsalt seda, et raamatus on veel kolm lugu. Üks neist koledast klaverist, teine Juliuse sünnipäevast (sõidetakse ATV-dega, mängitakse kummitusi, tehakse komme ja nähakse majasoomukat), ja kolmas agarast kustukast.

Luuletustes toimetavad veel kits, kes oli kitsikuses; juttu on lambast ja laupäevast; tammetõrust, kes soovis olla mandariin; naljamehe naljahambast ja konksuga küsimustest:

Kas parem on vasakust halvem?

Või paremgi olla võib halvem?

Kas enne on varem kui varem?

Kas sügis on kevadest talvem?

Kas kukkuda saab ainult maha?

Ent kui ripud pea alaspidi?

Kas vaadata ette või taha,

kui oht hiilib tagantpoolt ligi?

Kui tee kulgeb üksnes mäest alla,

kas siis jõuad päris põhja?

Kui vett keegi juurde ei kalla,

kas kaev läheb sedasi tühja?

Kas sokke sööb pesumasin

või poevad need kuhugi peitu?

Kui lugemisoskus on kasin,

kas raamat siis sellest ei heitu?

Humoorikad ja lahedad pildid on joonistanud Hillar Mets.

Helen Käit „Kuldse sõnnikumardika saladus“ (Tänapäev)

Ühel pühapäeva õhtul külastab Anna ja Armini kodu kummaline ja üsna ülbe tolmuimejate müügimees. Mõningate raskustega õnnestub perel tüütust tüübist lahti saada, aga sellega lugu alles algab ‒ nädalapäevad hiljem avastab Armin, et kaminasimsilt on kadunud nende lapsepõlve mänguasi, kuldne sõnnikumardikas Kaka-Pähh. Varas saab olla ainult seesama tüütu müügimees. Lapsed otsustavad, et kujuke tuleb iga hinna eest tagasi saada.

Otsingutesse kaasatakse ka naabrilapsed ning koos sukelduvad nad suve suurimasse seiklusesse.

Esialgu lootusetuna näivast ülesandest kuju üle leida ja tagasi saada kasvab aja jooksul midagi hoopis põnevamat, aga ka ohtlikumat, kust ei puudu varitsused, jälitamised, põgenemised, hirmuäratavad kurjategijad ja politsei. Ja keegi pole valmis üllatuseks, mis neid selle teekonna lõpus ootab.

„Kuldse sõnnikumardika saladus“ saavutas 2021. aastal Tänapäeva kirjastuse lastejutuvõistlusel kolmanda koha.

See oli ju alles selle aasta augustis, kui sain rääkida Sulle Helen Käiti kirjutatud põnevast lasteraamatust „Krahvinna kadunud sõrmus“. See oli põnev lugu kolmest viienda klassi tüdrukust, kes aitasid krahvinnat, kes osutus olevat kummitus. Selleks, et vanaproua kummituseks olemisest pääseks, oli vaja leida krahvinnale kuulunud sõrmus.

Täpselt sama põnev on ka autori uus raamat „Kuldse sõnnikumardika saladus“, milles toimetavad õde-venda, nende kaks sõpra ja mitu kurikaela.

Nii nagu raamatussse „Krahvinna kadunud sõrmus“ on ka sellesse raamatusse igati ägedad (põnevad) pildid joonistanud Sirly Oder.

„Kuldse sõnnikumardika saladuse“ lugu saab alguse ühel pühapäeva õhtul, kui kell hakkas juba kaheksa saama. Uksekell helises ja raamatu üks peategelastest, Anna (veidi hiljem saame teada, et ta on 13-aastane) tõstis üllatunult pilgu oma iPadilt. Kes võis sellisel ajal ukse taga olla? Anna ema oli duši all, mistõttu pidi Anna uksele minema.

Ukse taga seisis tobedate vuntside, punaste punnpõskede ja ebatavaliselt suure ja kõvera ninaga mees. Peas oli tal ruuduline soni ning seljas naljakas lilleline särk, käe otsas aga mingi imelik toruga masin.

Soniga mees tuli tuppa, ja nõudis Anna ema. Anna läkski emale ütlema, et elutoas ootab teda üks kummaline mees, kes soovib temaga kokku saada. Ema kuivatas end, tuli elutuppa, kus selgus, et mees müüs tolmuimejaid, aga mitte tavalisi vaid imetolmuimejaid! Kuna mees oli pealetükkiv, siis käskis ema mehel lahkuda, rõhutades seda, et kohe saabub koju ka tema abikaasa, kes vajadusel võõra lihtsalt välja viskab.

Sellest piisas. Tolmuimeja-mees lahkus.

Ei möödunud palju aega, kui Anna vanem vend Armin avastas, et nende elutoa kaminasimsilt oli kadunud rohekaskuldne sõnnikumardikas. Anna ja Armin olid selle hästi kerkinud küpsist meenutava mardikakuju ristinud Kaka-Pähhiks juba siis, kui alles väikesed olid. Isa oli neile tookord selgitanud, et sõnnikumardikad ehk skarabeused veeretavad sõnnikust pallikesi, mispeale paariaastane Anna oli ajanud suu naljakalt torru ja öelnud „kaka pähh“. Nii oligi mardikast saanud Kaka-Pähh ning väiksemana olid nad aeg-ajalt sellega mängida armastanud. Nüüd oli Kaka-Pähh kadunud!

Anna meenutas, et pühapäeval oli neil käinud tolmuimeja-mees, kes oli veidi aega elutoas ka üksi olnud, aga milleks varastada ese, millel oli vaid sümboolne väärtus? Anna ja Armini ema rääkis, et sõnnikumardika kujukese oli toonud tema vanavanaisa eelmise sajandi algupoolel Egiptusest. See oli selline vidin, mida ikka turistidele müüakse ja mida kõik reisilt kaasa ostavad. Ema jaoks oli see ainus asi, mis tal vanavanaisast järel oli ja see oli tema jaoks kallis, aga teiste jaoks – vaevalt.

Armin oli kindel, et nad peavad selle sõnnikumardika leidma, sest see oli emale kallis ja ta tahtis teada, kes see tüüp oli ja miks ta nende skarabeuse varastas!

Armin ja Anna otsustasid hakata otsima. Kampa võeti ka Sander ja Liisbet – õde ja vend, kes elasid mõned majad Anna ja Armini omast edasi. Siinkohal pean mainima, et enamus selle raamatu sündmusi toimuvad Nõmmel. Olen ka ise viimased kaheksa-üheksa aastat Nõmmel elanud, mistõttu on vahva, et just siin need sündmused toimuvad, mitmedki kohad raamatus on tuttavad.

Kust Kaka-Pähhi otsida? Antiigipoest, internetist, pandimajadest? Armin arvas, et pandimajad võiks ette võtta küll, kuhu varastatud kraami ikka tavaliselt viiakse, kui mitte pandimajja. Seal ei esitata liigseid küsimusi, samas kui antiigiäri võib nõuda mingit … paberit. Et asi on ehtne.

Nii otustasid lapsed, et hakkavad helistama pandimajadesse. Ja ühel hetkel tundus, et Anna ongi leidnud otsitava, sest ühes pandimajas pidi selline skarabeus olemas olema! Kas tõesti!

Pandimaja asus Mustamäel, kuhu viis buss number 20. Lapsed pandimajja läksidki. Seal oli sõnnikumardikas, kuid see polnud kahjuks otsitav. See oli küll peaaegu samasugune – sama suur ja sama kujuga, aga nende mardikas oli olnud tuhmilt läikiv, pandimajas olnud säras aga nagu pühademuna.

Lapsed olid pettunud. Mida teha edasi? Äkki teadis Armin, et nad ei peaks üldse püüdma kuju leida, vaid hoopiski meest, kes selle varastas, sest kui nad leiavad varga, siis leiavad nad ka kuju. Aga kust seda tüüpi leida? Selleks oli vaja korraldada korralik salanõupidamine. Samal õhtul ei tulnud salanõupidamisest midagi välja, sest Anna ja Armini ema andis teada, et nad lähevad hoopis Vabaduse parki vabaõhuetendusele!

Etendus oli äärmiselt vahva. Nalja sai palju, ja ühel hetkel märkas Anna, et mõned read neist eespool oli tolmuimeja-mees! Anna andis sellest Arminile teada, kuid seekord pääses mees minema, sest rahvast oli palju. Anna ja Armin ei näinud, kuhu mees läks …

Järgmisel päeval said lapsed kokku. Nüüd oli selge, et tuleb hakata tolmuimeja-meest otsima, kuna ta oli Vabaduse pargis etendusel, siis võis arvata, et ta oli kohalik, nõmmekas. Kust teda otsida? Poest? Inimesed poes ju ikka käivad? Kas otsitav käis Nõmmel poes? Hiiu Rimis? Valdeku poes? Äkki hoopis Nõmme keskuse toidupoes.

Just viimati mainitud poe juurde lapsed varitsema läksidki. Juba esimesel päeval ehmatas Anna, kui ta poes ühe mehega kokku põrkas, kes kandis samasugust lillelist särki nagu tolmuimeja-mees. Ehmatus oli suur, kuid see polnud õige tüüp.

Kuni lõpuks! Lõpuks tuli poe juurde tume Volvo, kust ronis välja suure nina ja naljakate vuntsidega lühike mees. See oligi tolmuimeja-mees!

Mees tuli poest tagasi, istus autosse, kuid lapsed oli valmis jalgratastel talle järgnema. Ega see jalgratastel järgnemine lihtne ei olnud, sest mees võttis suuna Hiiule, seejärel Pääskülla. Ühel hetkel tundus, et mees pääses minema, kuni lapsed leidsid tänava, kuhu Volvo oli seisma jäänud ja mees ronis parajasti autost välja. See võis olla tüübi kodu …

Lapsed läksid koju. Nüüd oli vaja nuputada, kuidas tolmuimeja-mehe majja sisse murda. Kas skarabeus võiks olla just seal?

Annal ja Arminil õnnestus tolmuimeja-mehe majja sisse saada. Nad peitsid end ära ja sattusid peale tolmuimeja-mehe ja veel ühe mehe kohtumisele, vestlusele, milles üks hääl kinnitas, et boss tahab kaupa järgmiseks õhtuks. Teine hääl oli lipitsev, see kuulus tolmuimeja-mehele, ja see lubas, et järgmisel päeval on kraam õigel ajal kohal, boss ei pea muretsema!

Ühel hetkel hakkas külaline majast lahkuma, mistõttu oli vaja Annal ja Arminil leida ruttu peidukoht. Selleks oli suur liugustega kapp. Kuid kas see oli ikka piisavalt turvaline peidukoht? Veidi hiljem selgus, et vist mitte … siis kui tolmuimeja-mees kapiust oli avamas, kuid … seekord jäi kapiuks suletuks, mees lahkus ja õde ja vend pääsesid majast minema.

Siinkohal ei saa ma Sulle edasi jutustada, sel juhul räägin ma Sulle ju terve raamatu ära ja põnev lõpplahendus muutub igavaks. Igal juhul jätkavad lapsed varitsemist, ja nad on üsna kindlad, et kurikaelad tegelevad narkoäriga. Veidi on vaja jällegi ka jälitamist jalgratastel, et teada saada, kuhu lillelise särgiga mees Nõmmelt siirdus, et nn bossiga kohtuda, ja mida „põnevat“ ta spordikotis transportis.

Sündmused lähevad vägagi põnevaks, lausa ohtlikuks, kuid appi tuleb ka politsei!

Kuidas see põnev lasteraamat lõpeb, selle jätan ma Sulle endale avastada. Kas kurikaelad äritsevad narkootikumidega? Millegi muuga? Ja mis selgub varastatud skarabeusi kohta?

Tiia Selli „MirtMärt Loomapäästekamp“ (Varrak)

Mirt ja Märt on parimad sõbrad juba pisikesest saati. Nad elavad kõrvuti majades, seega on nad lisaks sõprusele ka naabrid. Isegi nende sünniajad on nii lähestikku, et neid võiks lausa kaksikuteks pidada, kui nad poleks eri perede lapsed. Lisaks ühendab Mirti ja Märti armastus loomade vastu.

Hea meelega tooksid nad koju terve karja lemmikloomi, kahjuks ei taha aga kummagi vanemad loomapidamisest kuuldagi. Pärast pikka ja põhjalikku mõtlemist leiavad lapsed sellele probleemile superhea lahenduse: nad asutavad põneva kamba, mille liikmena on neil täielik õigus tegelda loomadega nii palju, kui süda lustib. Ja mitte ainult õigus, vaid lausa kohustus.

Elu toob vast loodud kambale kohe ette ka võimaluse tegutsemiseks. Ühel ilusal kevadpäeval koolist koju lonkides leiavad lapsed tammikust puu külge kinni seotud koera. Peagi selgub, et koer on varastatud. Lapsed asuvad koeravarast jälitama. Siit saab alguse suur ja põnev seiklus, mis tasapisi kisub nii kriminaalseks, et ohtu satuvad koguni laste enda elud.

Tiia Selli sulest on ka varem ilmunud igasugu vahvaid ja veel vahvamaid lasteraamatuid. Näiteks „Härra politseinik Jasper ja kõrvits Kusti“ (2021, Eesti Raamat), „Väike piss“ (2018, Minimal House), „Pelle parim päev“ (2017, Minimal House), „Rõõmus Miia“ (2012, Dolce Press), „Kuningas Lambapea ja Piripoti kuningriik“ (2011, Tänapäev), „Kass Kriibik“ (2009, Tänapäev), „Neletriin ja Kapi-Kaarup“ (2008, Tänapäev). Mina olen neist saanud lugeda ja kirjutada kolme: „Härra politseinik Jasper ja kõrvits Kusti“, „Kuningas Lambapea ja Piripoti kuningriik“ ja „Kass Kriibik“.

Vahvad pildid on sellesse raamatusse joonistanud Elina Sildre, kes on illustreerinud mitmeid ja mitmeid lasteraamatuid, õpikuid ja aabitsaid.

„MirtMärt Loomapäästekamp“ on igati põnev lugu, seikluslik ja kaasahaarav, kus on nii jälitamist, vangi sattumist, põgenemist ja tagaajamist. Kõik selleks, et tegemist oleks igati põneva lasteraamatuga.

Loo alguses saame teada, et Mirt ja Märt on parimad sõbrad juba pisikesest saati. Nad elavad kõrvuti majades, seega on nad lisaks sõprusele ka naabrid. Isegi nende sünniajad on nii lähestikku, et neid võiks lausa kaksikuteks pidada, kui nad poleks eri perede lapsed. Sarnased nimed on neil seetõttu, et nende emad on samuti omavahel parimad sõbrad – õigemini küll sõbrannad – ning panid meelega oma lastele ühesugused nimed. Lihtsalt lusti pärast ja ehk ka lootuses, et neistki kunagi sõbrad saavad. Nagu näha, siis täpselt nii läkski.

Mirti ja Märti ühendas veel üks asi – armastus loomade vastu. Nende vanemad loomi koju ei tahtnud, mistõttu asutasid lapsed ühe põneva kamba, mille liikmena oli neil täielik õigus tegeleda loomadega just nii palju, kui süda lustis. Mirt ja Märt olid asutanud Loomapäästekamba. Nad sõlmisid lausa lepingu. Nende kamp soovis, et nende linnakeses ei oleks enam ühtegi ketikoera ja ka seda, et tänavatel ei oleks enam hulkuvaid koeri ja kasse. Sel päeval, kui Loomapäästekamp oli asutatud, ei teadnud Mirt ja Märt seda, et neid ootab ees suur ja põnev seiklus, kus ohtu satuvad koguni nende enda elud!

Ja juba see suur seiklus algabki. Lapsed jalutasid koolist kodu poole. Nad läksid läbi paksu tammiku, kui kuulsid haugatusi, seejärel niuksumist ja varsti jälle haugatusi. Lapsed otsustasid asja lähemalt uurida. Nii nad märkasidki suure puu juures paksu karvkattega beeži-valgekirjut koera. Ta oli puutüve külge lühikese rihmaga kinni seotud.

Kas keegi oli koera metsa maha kätnud? Kas peremees oli siiski kusagil lähedal? Lapsed otsustasid asja uurida, kuid enne otustasid nad koerale kodust vett ja süüa tuua.

Kui lapsed tagasi jõudsid ning tammikusse keerasid, nägid nad eemal kõndimas pika musta jopega meest! Mees äratas tähelepanu oma hiiliva kõnnaku tõttu. Tema kõnnak oli selline, justkui tunneks ta end milleski süüdi.

Kahtlane see mees oli ja kahtlane ta oligi. Ta läks koera juurde, võttis taskust väikese läbipaistva kilekoti, mille seest võttis midagi ja viskas selle koerale. Veidi hiljem vajus koer pikali. Kas mees oli koerale söötnud mingit uimastavat ainet? Selgub, et nii see oli. Mees võttis koera sülle, kuid tema tassimine polnud lihtne. Mees oli pahane koera peale, kes jalgu alla ei võtnud. Ta küsis, kas peab preilile takso tellima, sest poole tunni pärast peavad nad raudteejaamas olema.

Viie minuti pärast oli takso kohal. Mees tõstis koera autosse ja nad sõitsid minema. Mirt ja Märt olid kindlad, et see oli päris ehtne koeravaras. Nüüd jooksid lapsed bussipeatusesse, lootuses, et jõuavad samuti rongijaama. Bussi oodates märkasid nad teadet aiaplangu küljes. Selles oli kirjas, et kaduma oli läinud beeži-valgekarvaline jaapani akita, et üks väike tüdruk igatseb oma kallist sõpra, et koer reageerib nimele Pipalota.

Mirt ja Märt jõudsidki rongijaama. Varsti nägid nad tagaotsitavat meest koos koeraga. Rongis kuulsid lapsed, et mees sõidab Tallinnasse, kui vagunisaatja mehe ja koerani jõudis. Ühel hetkel otsustas mees rongis WC-sse minna, ja jättis koera ootama. Kas nüüd oleks võimalus koer päästa? Ei, sest mees naases WC-st üsna kiirelt, ja lapsed pidid oma plaani pooleli jätma.

Rong jõudis Tallinnasse. Sealt edasi sõideti juba trammiga. Mirt ja Märt järgnesid mehele ja koerale. Ühel hetkel väljusid mees ja koer trammist ning liikusid ühe aiavärava juurde, lapsed ikka kannul. Salamisi, tasakesi, et mees neid ei märkaks.

Mees ja koer olid läinud tädi Marusja juurde! Mirt ja Märt uurisid asja lähemalt, aias oli veel koeri, kes olid puuris kinni. Üsna ruttu oli selge, et mees ja tädi Marusja ajasid mingit kummalist ja kahtlast äri koertega! Juttu oli rahast, selle jagamisest, kui äkki hakkas helisema Mirdi mobiil! Lapsed panid jooksu, kuid mees ja Marusja said lapsed üsna ruttu kätte!

Mirt ja Märt oli kinni püütud. Saame teada, et mehe nimi oli Rinaldo. Rinaldo ja tädi Marusja uurisid, mida lapsed tahtsid, miks nad Rinaldot jälitasid? Lapsed proovisid oma vastustega nii üht kui teist, ja kinnitasid, et see oli lihtsalt selline mäng - nad olid mänginud, et võõras mees on koeraröövel, ja olid otsustanud mehele ja koerale järgneda, kuid see oli kõigest mäng …

Rinaldo ja Marusja hakkasid naerma. Kas nad lasevad lapsed vabaks? Tundus nii, kuid Rinaldo viis nad hoopis keldrisse, kus kinnitas, et ka tema ja tädi Marusja mängivad mängu – nemad püüdsid jälitajad kinni ja panid nad pokri … vot sedasi ...

Mirt ja Märt olid vangis! Õnneks oli Mirdil mobiil, kas nad saavad helistada ja abi kutsuda? Hetk hiljem olid Rinaldo ja Marusja keldris, ja Mirdi telefon võeti ära. Lapsed proovisid ühel ööl keldriakanast põgeneda, ja kui tundub, et äkki see õnnestubki, siis on hetk hiljem nad jällegi Rinaldo ja Marusja poolt kinni püütud, ja keldris tagasi.

Seejärel pandi lapsed auto peale. Nende käed ja silmad seoti kinni. Jõuti maale, vana talumaja hoovi, kus oli veel üks mees, nimeks Manivald, kelle käsivartel olid jubedad tätoveeringud. Rinaldo ja Manivald tundsid teineteist. Vanad semud …

Nüüdki proovisid lapsed põgeneda, kuid Manivald ja tema koer said lapsed kätte. Rinaldo kinnitas, et tõi Manivaldile maale lisatööjõudu, kuigi näis, et Manivaldile see ei meeldinud. Manvaldile ei meeldinud, et talle lapsorje toodi, sest tema ei tahtnud enam millegi seadusevastasega tegemist teha. Kahjuks oli Rinaldol midagi, mida ta lubas Manivaldi kohta ära rääkida ja see info viiks mehe uuesti trellida taha!

Nii said Mirdist ja Märdist Manivaldi talus põllutöölised. Üsna ruttu oli selge, et Manivald polnudki sedavõrd hirmus mees. Ta tegi lastele süüa ja oli tunda, et ega ta end väga hästi ei tundnud, kuid oli see miski, millega Rinaldo omas Manivaldi üle võimu.

Ühel päeval rääkisid Manivald ja Rinaldo telefonis. On aru saada, et Rinaldol olid lastega veelgi julmemad plaanid. Ta kavatses lapsed lennutada lennujaama, et nad hoopis välismaale saata!

Nüüd ei jäänud lastel muud üle, kui põgeneda. Nad tegid ettevalmistusi ja neil õnnestuski põgeneda, kuid nad olid võõras kohas ja võõras metsas. Nad ekslesid seal pikalt, kuni jõudsid tagasi Manivaldi talu juurde. Mirdil oli kõrge palavik, ja tüdruk minestas … Märt otsustas Manivaldilt abi paluda. Mees oskas ravitseda, sest ravimtaimedega tegelemine oli tema talu peamine tegevusala. Manivald ravis raviteedega Mirti, kadus palavik, kadus ka köha.

Ja ühel päeval! Manivaldi tallu tulid tagasi Rinaldo ja Marusja. Nad olid tulnud, et lapsed minema lennutada. Manivald otsustas lapsed ära peita, kuid ka sel korral läks jällegi põgenemiseks ja tagaajamiseks! Seekord tuli mängu helikopter, millega plaaniti lapsed minema viia, kuid ka politsei! Lapsi aitas ka Manivald.

Ma jätan lõpplahenduse Sulle endale lugeda ja avastada, kuid põnevust ja seiklust on selle loo lõpus piisavalt palju! Saad teada sellestki, mis juhtus Rinaldo, Marusja ja Mainvaldiga, kuid ka Mirdi ja Märdiga ning koeraga, keda lapsed aitasid.

Igati põnev ja kaasahaarav lugemine. Vahvad ja hakkajad peategelased, koerad, ja kõige olulisem, hea võidab kurja!

Jaan Rannap „Kullakoti kamp“ (Tänapäev)

Kui Voldemari vanemad suveks Soomesse sõidavad ja poiss ise vastumeelselt maha jääb, ei ole tal veel aimugi, kui tegus ja seiklusrohke saab olema eesootav suvi maal vanaema ja vanavanaema juures – päris oma majakese kordategemine, uued sõbrad ja matkamine metsas, igal sammul saatjaiks vanad lood ja legendid, sealhulgas jutt kohaliku talumehe peidetud varandusest, mis ahvatleb lapsedki aardejahile.

Mulle tundub, et meie lastekirjanduse grand old man on heas vormis veel ka täna (vaatamata sellele, et eelmisel aastal täitus Jaan Rannapil juba 90. eluaasta), sest taaskord on ilmunud igati põnev ja huvitav laste- ja noorteraamat „Kullakoti kamp“. Ja ei maksa unustada sedagi, et eelmiselgi aastal ilmus Rannapilt uus raamat „Metskits Lembi ja verevennad“ (kirjastus Varrak).

Lugu saab alguse sellest, kui raamatu jutustaja, peategelane meenutab hommikut, kui isa pärast paaripäevast kadumist mürinaga läbi esiku tuli, nokamütsi riiulile viskas ja kuulutas, et ta ostis maja.

Mis maja? Isa kinnitas, et pisikese kena maja Vaikveresse, kusjuures sularaha eest. Ema oli mures, äkki oli isa mingi laenulollusega hakkama saanud? Isa kinnitas, et mõne kümneka leiab õige mees ikka taskust.

Ema uuris edasi, kuna Vaikveres oli ju tema sünnikodu. Ema vanaemaga praegugi seal. Isa kinnitas, et nemad ei puutu majaostmisesse. Sellega oli lihtsalt õnnelik pealesattumine. Isa meenutas lobudikke, mis sohvoos omal ajal metsatöölistele ehitas. Nüüd polnud neid mehi enam vaja. Vaikveres enam tööd polnud. Üks pere teise järel otsis parema elukoha. Vallal polnud lagunevaid hooneid vaja, lammutamine maksaks omajagu. Nii oli ühele kohaliku volikogu tarkpeale tulnud mõte kõik müüki panna. Sümboolse hinna eest. Kümme krooni korter, aga raudtee ehituse ajal insenerile üles löödud osmiku müügihinnaks pandi 200 krooni. See oli ristnurkadega majake, ja sellse raha eest ei saanud isa seda ostmata jätta. Majake oli küll sada aastat vana ja aknad purud, kuid kahe tuhandega suudaks isa selle korda teha küll.

Isa teadis sedagi, et isegi paljud korterid olid müüdud. Läksid nagu soojad saiad. Isa lisas, et mõtelge, keset marjametsi korter. Peaaegu ürgmetsa ukse all. Pumbakaev üldisks kasutamiseks. Miks oli vallavolikogul arus, et nad kümne krooni eest korterid maha müüsid? Isa teadis ka seda. Uus omanik pidi ise suured vead siluma, no vähemalt nende kallal kõpitsema.

Kuid see polnud sel hommikul veel kõik, sest isal oli veel üks uudis. Isa tõdes, et nad sõidavad koos emaga järgmisel nädalal Soome tööle. Tema laevatehasesse, ema traumahaiglasse abiõeks. Tal oli kõik kokku lepitud.

Kas ka meie peategelane pääseks koos isa ja emaga Soome? See polnud siiski mitte võimalik. Poiss pidi minema suvekuudeks vanaema juurde. See ei meeldinud poisile, sest seal polnud midagi teha. Seal pole kuskil olla. Sõpradeta üksi nagu hunt. Kuid kõik oli paika pandud, siin ei olnud võimalik enam midagi muuta.

Järgmises peatükis nägi meie peategelane und. Metsaelu oli tema kuulmise teravaks teinud. Ta kuulis oksa praksatust. Karu? Põder? See oli tema valdus, ja ta pidi selgust saama. Unenäos tõdes peategelane, et tema oli seal metsavahiks, keegi, kes metsas liikus, oli tüdruk. Ühel hetkel oli tüdruk kadunud, peategelane oli ärganud … nüüd meenutas poiss seda aega, kui ta oli olnud väike, ema-isa olid noored, ja tavatsesid poissi maale vanaema hoolde anda.

Väike poiss nõudis vanaemalt unejutte, aga ka kohapealseid lugusid – esimese Vaikveres talu pidava Joagupi maaomanikuks saamine, metsavaht Miika ilmumine, sireda nooriku kurjade inimeste eest pagemine üle raba. Kuidas vanaema neist asjadest teadis? Ta polnud siis ju veel sündinudki. Neid oli ta kuulnud vanavanaema Mimmilt, kes oli nõiakuulsusega ravitseja.

Peategelane kinnitab, et ta taipas juba päris pisikesena, et Mimm oli kaugete sündmuste varalaegas. Poiss oli püüdnud teda magaminekul voodi äärele jutustama meelitada. Kõrvalmajas oma saunas elav Mimm mühatas pärimistele, tegi harali sõrmedega poisi pea kohal ringi ja valmis mõeldud küsimused kustusid. Nõia vägi. Poiss kukkus korrapealt unepimedusse.

Aastate jooksul päris ja uuris poiss edasi. Kus ikkagi oli see metsavahi hütt, kuhu ta rabatüdruku, Mimmi ema, sooja viis? Mimm teadis, et see seisis nõlva veerel, otse vastu kolme mändi. Rabatüdrukul oli salapärast väge, millega ta ravis metsavahti, kuid väe oli ta edasi andnud ka Mimmile. Mulle tundub, et selles raamatus me sellest salapärasest väest saame veel ka edaspidi lugeda.

Kolmandas peatükis jõuame Vaikverre. Esialgu sõitsid isa ja peategelane Killingi, mis oli Vaikverele lähim linn. Killingi kauabamaja õuel laadis isa hädavajaliku kraami autosse, käidi ka toidukaupade osakonnas. Makaronid, riisihelbed, jahu, tatratang, õlipudelid ja väiksed pakendid. Kaks poekäru said kaupa täis.

Teel Vaikverre suigatas meie peategelane taaskord, ja nägi edasi poolelijäänud unenägu. Metsavaht Miika sai teada, et metsast leitud neiu oli Ella. Kelle eest oli tüdruk põgenenud? Tüdruk oli leidnud metsavahi õe kampsuni ja selle selga pannud. Mis oli metsavahi õega juhtunud? Miika kinnitas, et õde jäi punaste rünnakul kuuli ette. Ka Miika oli pihta saanud, mürsust. Seetõttu ta jalga lonkaski.

Jõuame Vaikverre. Nüüd saame lugeda ka Karu Joagupi pojast Uugust. Kui metsaveoks raudtee ehitamine hakkas, liikus Vaikveres rohkesti rahvast. Uugu tegi nendega äri. Müüs piima, võid ja leiba. Uugu oli päris pagar olnud.

Siis tuli riigipööre, vene väed marssisid sisse. Suurte talude inimesed saadeti Siberisse ja ka sõtta. Uugu jõudis enne küüditamist ära surra, kuid kohalikud teadsid rääkida, et Uugu oli püstirikas, kullakott olevat tal alati kaelas rippunud. Keegi ei teadnud, kellele Uugu kullakott sai, sest sugulased olid tal kõik surnud. Võõrad olid käinud tuhnimas, aga kullakott jäi leidmata. Mulle tundub, et just see kullakott on andnud sellele raamatule ka pealkirja …

Isa ja poeg sõitsid läbi kuusemetsa. Lõpuks jõuti päris lagedale. Katkiste akende ja ripakil uste silma alla. Rinnuni ulatuvast rohust vaatasid neid kurjalt maha jäetud paneelmajad. Korterite ostjad polnud veel saabunud. Isa ostetud majake oli teistsugune – see seisis vana raiesmikku kaduva liivapeenra kõrval. Liivapeenar tähendas kunagise raudtee aset. Kunagi olid seal olnud liiprid ja rööpad.

Nüüd peatas isa auto õue pool, lagunenud puutrepi ees. Väike palkidest laotud majake. Tõsteti autost maha õrn kraam – aknaklaasid. Hakati aknaraame puhastama ja klaasi paika panema. Majal oli nüüd hoopis teine nägu, kuigi küljeakna panemiseks isal rohkem aega ei olnud. Küllap poiss paneb ise.

Edasi sõideti Rabaveresse, kuid neid juba oodati. Valmis oli tehtud hernesupp suitsusingiga. Teiseks käiguks pannkoogid murakamoosiga. Ootajateks olid kaks eakat, ema ja tütar, kes toimisid ühise perena. Üks selgeltnägijana, teine pensioniikka jõudnud taluperenaisena. Söök söödud, isa lahkus, ta pidi ju Soome sõitma. Poiss jäi. Ta võttis vikati ja läks tagasi 200 krooni eest ostetud majakese juurde.

Peategelane oli kindel, et see ongi tema majake. Nüüd asus ta metsistunud majaesisele lapile vikatiga kallale. Veidi hiljem märkas ta lähenevat jalgratturit. Kas oli see matkamees? Kahtlustäratavalt noorevõitu. Tulijaks oli peategelase pikkune poiss, kes otsis maja number kolm. Ta tuli samuti Vaivere elanikuks, aga ta ema oli veel linna jäänud, oli asju korraldada.

Nüüd said kaks poissi tuttavaks. Saame ka meie teada, et meie peategelase nimi oli Voldemar, keda kutsuti Volliks või Voltsiks, tulija oli Robert, omadele lihtsalt Rops. Rops kutsus Volli teejuhiks.

Seejärel jõutigi maja nr. 3 juurde. Sissekäik nagu neil kõigil oli õue poolt. Välisuks rippus ühe hinge küljes. Piidal paistsid jäljed kunagisest kangikasutusest. Trepikoja esiku kaks korteriust olid kinni. Ropsile ja ta emale oli määratud korter nr. 2. Korteris oli köök ja kaks tuba. Rops oli midagi seesugust arvanudki … toapõrand oli klaasikilde täis, voodisõrestiku all olid suured tolmurullid, laud oli puruks pestud, kõikjal vedeles paberirämpsu ja muda toonud jalajälgi. Toaakna puruksviskaja oli teise toa aknale halastanud. Seal olid klaasid terved.

Volts oli kindel, et nüüd ei olnud ta Vaikveres üksi. Sõbraks üleöö ei saada, aga miks ei võinud see nädalaga juhtuda.

Järgmisel päeval läks Volts jällegi oma majakese juurde, millele ta oli andnud nimeks Pääsupesa. Ta hakkas küljeaknale klaasi panema. Volts nägi ka Ropsi, kes istus õuel kivide vahel kustuva lõkke ääres. Ta oli keetnud herkulo kiirpudru, mis oli Ropsi sõnul metsamatkal ellujäämise varustus. Volts oli imestunud. Metsas ellujäämine? Selgus, et Rops oli oma matkadel ka ööseks metsa jäänud, telk ja magamiskott olid tal alati kaasas. Muu hädatarviline ka. Volts sai küljeaknale klaasi ette. Seejärel sai aidata ka Ropsi. Põrand pühiti puhtaks, aken pandi ette, välisukse alumine hing kruviti paika.

Paar päeva Volts ja Rops kokku ei saanud. Seejärel hakkas Volts vanaema ja vanavavaema juures peenraid puhastama, appi tuli ka Rops. Söögilauas uuris Rops, millal ja kuidas Vaikvere metsadesse üldse elama satuti. Volts ei teadnud aastat, aga esimene tulija oli Soo Joagupi pere. Esialgu olid nad Soo talu pärisorjad, teoorjad ja lõpuks ime läbi kohaomanikud. See nn ime oli see, kui Jaogup oli läinud mõisahärra ja härrat ründava suure karu vahele. Sellest saame meiegi lugeda. Nii sai Joagup Soo talu endale, ja talule pandi uus nimi, Karu talu. Lisaks talule sai Joagup mõisahärralt ka peotäie kuldrublasid. Pärast Joagupi surma jäid need tema pojale, Uugule, kellel oli rahakott alati paelaga kaelas.

Ma ei saa Sulle kõike raamatus toimuvat ära rääkida, sest lugemine peab olema ju huvitav ja põnev. Paaril päeval jätkasid Volts ja Rops oma uute eluasemete korrastamist. Maasikasuve hakul saabus ka Ropsi ema. Ühel päeval otsustasid Volts ja Rops metsamatkale minna. Saame ka meie sellest metsamatkast osa, kusjuures Rops oli tõeliselt äge matkasell. Metsas nähti metssiga ja triibulisi põrsaid, kuid ka põtra, ja vaatamata sellele jäädi metsa ka ööseks. Ööbiti telgis. Kuna Rops tundis ka loomade jälgi, siis teadis ta Voltsile rääkida, et oli näinud lähedal ka hundi jälgi …

Öösel jutustas Volts Ropsile pikalt Miikast, Ellast, Mimmist, kõigist neist, kes Rabaveere talule aluse panid. Loeme sõjast, küüditamisest jpm.

Hommikul ärgates oli Voltsil hea tunne, ta tundis lausa uhkust. Hundid-karud võisid pimedas telgi ümber hiilida, tema ei teinud nende krabistamisest väljagi. Ei mingit hirmutunnet. Ta magas julgelt rasket rännumehe und, sügaval suures metsas.

Hommikul Rops võimles, tõmbas isegi lõuga. Volts lihtsalt ringutas. Õige varsti oli Ropsil ka hommikusöök valmis. Pudru!

Varsti saabus Vaikverre uusi elanikke. Tuli üks perekond. Nendega oli ka tüdruk, kes oli Voltsi ja Ropsiga samavanune. Tüdrukul nimeks Aime, aga hääldama pidi Emee. Aime rääkis Voltsile, et ka talle meeldis metsas kolamine. Volts kiitis Aime ilusaid juukseid, mille peale pidi meie peategelane ka veidi punastama …

Sündmusi on raamatus olnud mitmeid, kuid alles lõpu eel tuleb taaskord jutuks ka Uugu kullakott. Volts ja Rops panid kokku kullakoti kamba, sest kusagil pidi ju Uugu kullakott peidetud olema, ja ühe kümnese kuldrubla eest saaks jalgratta osta!

Volts küsis kullakotti kohta Mimmilt, selgeltnägijast vanavanaema võiks ju midagi teada või näha. Mimmi vastas, et temal vara kohta võimet ei ole, seda ei olnud ka tema emal, Ellal. Oli üsna selge, et Mimm ei tahtnud Uugu kullakotist ega selle kunagistest otsijatest midagi rääkida, sest see oli seotud viha ja pahameelega.

Kuidas lugu lõpeb? Kas Volts ja Rops ning nendega liitunud Aime leidsid kullakoti? Igal juhul on juttu ka marjakorjamisest, oma äri loomisest ning saame osa ka Mimmi ravitseja oskustest, kui ta Ropsi aitas. Või jääb see Jaan Rannapi raamat pooleli kohas, kus hakkab midagi väga-väga olulist juhtuma? Mine tea, äkki on oodata järge?

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Joonas Sildre, kusjuures ka eelpool mainitud raamat „Metskits Lembi ja verevennad“ oli sama mehe illustreeritud.

Liis Sein „Mona isepäine isa“ (Pegasus)

Ühe täiesti tavalise pere isa otsustab, et senine elu peab muutuma. Selleks tuleb leida endale hobi: poks, peotants või hoopis iluvõimlemine? Või hakata kunsti koguma? Kas reisida Aafrikasse, Ameerikasse või Indiasse? Vallutada köök ja sukelduda retseptide maailma? Kas hakata kirjutama luuletusi, jutte või näidendeid? Mis oleks, kui muudaks oma korteri hotelliks? Või prooviks pigem režissööri ametit? Aga kuidas oleks õppimisega mõnes kuulsas ülikoolis?

Isa isepäisus tekitab tõelise hobide maratoni ja paneb proovile pere liikmete kannatuse.

Liis Sein on viimaste aastate jooksul kirjutanud mitmeid vahvaid lasteraamatuid: „Saskia otsib värve“ (2019 Tammerraamat), „Paberlaevuke“ (2022, Ärkel), „Maruvahva lasteaed. Haraldi ja Freia lood“ (2021, Tammerraamat), „Kartlik rebasepoeg“ (2021, Tammerraamat), „Minu linn“ (2021, Päike ja Pilv), „Vihmapilve suur soov“ (2018, Päike ja Pilv), „Kuidas Saara suureks kasvas“ (2017, Päike ja Pilv).

Kihvtid pildid on joonistanud Ulla Saar. Tema väga vahvaid pilte/illustratsioone oleme ka varem lasteraamatutes näinud. Näiteks „Poiss, kes joonistas kaarte“ (autor Kätlin Vainola, 2017, Pegasus), „Tuulelohe saab sõbraks“ (autor Aino Pervik, 2021, Tänapäev), „Kõrgem kommiteadus“ (autor Grigori Oster, 2020, Varrak), „Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised“ (autor Kristi Piiper, 2019, Tänapäev), „Piia Präänik ja bandiidid“ (autor Kairi Look, 2019, Tänapäev), „Vallatu matemaatika. Ülesannete kogumik“ (autor Grigori Oster, 2015, Varrak), „Piia Präänik kolib sisse“ (autor Kairi Look, 2015, Tänapäev), „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“ (autor Aino Pervik, 2015, Tänapäev). Need on need Ulla Saare illustreeritud raamatud, mida olen saanud ka Sulle tutvustada.

„Mona isepäine isa“ lugu algab sellest, et ühel täiesti tavalisel esmaspäeval otustas Mona isa, et senine elu peab muutuma.

Tegelikult oli Mona peres kõik väga hästi ja asjad laabusid. Mona käis koolis, isa ja ema tööl ning kogu vaba aeg veedeti koos kodus. Ei olnud neil kellelgi suuri hobisid ega erilisi lemmiktegevusi. Vaheldust pakkusid vaid laisavõitu kass Roosi, kellega aegajalt lühemaid jalutuskäike ette võeti, ja naabrid, keda viisakusest iga päev tervitati.

Nüüd ohkas Mona isa hommikusöögilauas, et tal on igav. Ta arvas, et elus võiks ju midagi lõbusat olla, kas või postkaartide kogumine …

Mona ema arvas, et isa elu on juba niigi huvitav, tal on superhüperäge töö, megatore pere ja imeilus kodu. Mona lisas, et liiga huvitavaks pole mõtet oma elu elada, kusjuures seda oli isa ise ütelnud, kui Mona oli tahtnud minna mitmesse huvialaringi korraga – jalgpalli, kunstiringi, rahvatantsu ja laulustuudiosse.

Aga isa? Isa kinnitas, et hea ja rahulik talle enam ei sobi! Ja ta otsustas otsida head nõu internetist. Ta luges artikleid sellest, millega inimesed vabal ajal tegelevad. Selleks, et otsustamine oleks lihtsam, koostas isa erinevatest hobidest edetabeli ja kinnitas selle suurelt külmkapi uksele. Esikohal oli talisuplus, teisel kohal oli aiandus, kolmandal sammulugemine ja sealt edasi tulid juba fotografeerimine, e-ostlemine, lugemine, kunsti kogumine, päevitamine, kokkamine, suguvõsa uurimine, koorilaul, kalapüük ja viimasena vana hea kommipaberite kogumine.

Kõik need tegevused ei olnud Mona isa jaoks esialgu üldse ahvatlevad. Tegelikult talle ikka väga meeldis diivani peal pikutada, maitsvat pirukat nosida ja lihtsalt olla. Paar järgmist päeva jätkus elu nii nagu tavaliselt, aga just siis, kui oli päeva kõige vaiksem ja rahulikum hetk, kargas isa diivanilt püsti ja hõikas nii, et ka kõik naabrid kuulsid: „Ma tean! Ma tean! Ma tean!“

Isa teadis seda, et ta võiks hakata kunstikogujaks! On ju ka selle peatüki pealkirjaks „Picasso elutoas“.

Nüüd oli Mona isa ainus mõte päevas leida enda kogusse järjekordne kuulus ja hinnaline teos. Terve nende kodu meenutas üha rohkem kunstigaleriid kui tavalise pere tavalist kodu. Elu oli muutunud lausa nii pingeliseks, et Mona isa ei julgenud enam kodust lahkuda. Kunstikogu väärtus tõusis ja ööpäevaringne valve muutus hädavajalikuks.

Olukord väljus kontrolli alt, kui maalidel olevad kujud ärkasid ellu. Nad muutusid nii julgeks, et hakkasid osalema pere õhtusöökidel, tekitasid järjekordi vannitoa ukse taga, kandsid pererahva parimaid riideid, vaatasid päevad läbi televiisorist kunstisaateid ja ehitasid koos Mona isaga legoklotsidest skulptuure. Lisaks hakkasid nad ette kirjutama, kuidas maalid peaksid ruumis paiknema ja millise tapeedi või seinavärvi taustal nad end kõige paremine tunnevad. Kui tapeet või värv ei sobinud tuli Mona perel jälle remonti teha … Kõige selle keskel jäi Mona koos emaga järjest enam tagaplaanile.

Isal polnud enam aega Monale isegi unejuttu lugeda. Ta isegi ei teadnud enam selliseid lugusid, sest kogu tema elu oli üks suur kunst!

Ühel õhtul ütles Mona ema isale: „Kas meie või Picasso?“

Mis Sa arvad, mida Mona isa otsustas? Selle jätan Sulle endale avastada.

Järgmises peatükis „Reisipalavik“ valdas Mona isa reisipalavik! Kanada, Prantsusmaa ja Lõuna-Aafrika Vabariik olid riigid, kuhu Mona isa unistas oma pere peagi viia. Kohvrid pidid olema pakitud, sest isa oli nakatunud ägeda reisipisikuga, mis levis kiiresti nii Monale kui ka emale.

Mida reisile kaasa võtta, kas sihtpunktis on soe või hoopis vihmane, kas sõidetakse laeva, lennuki või rongiga, kas ööbitakse hotellis, motellis või onnis?

Nüüd oli isa ostmas lennupileteid Ameerikasse, kui ema järjekordne küsimus ta meelt muutma pani. Lõpuks pakkis isa pere koos kassiga autosse ja võttis suuna hoopis maakodu poole.

Kuid maale nad ei jõudnudki, sest maal oli nii porine, ja neil polnud kummikuid kaasas, päikest polnud juba kolm nädalat olnud ja Mona emal oli vaja saada pruuniks, ja kes sõidaks poodi, kui Monal jäätiseisu peale tuleb, ja ema raamatudki jäid linna!

Seetõttu otsustas isa keset kitsast metsateed auto ringi keerata ja linna tagasi sõita, otse sadamasse, õhtuse Rootsi laeva peale. Uus reisiplaan meeldis Monale ja emale, sest Rootsis oli ju ikkagi kuningaloss ja lõbustuspark, laeva peal sai mängida, poodides käia ja tantsida. Kuid! Selgus, et kõik laevapiletid olid välja müüdud!

Nüüd ei jäänud muud üle, kui koju tagasi tulla. Ja isa hakkas tegutsema. Ühel päeval muutis ta elutoa kuurordiks, päikseliseks paradiisisaareks; järgmisel päeval oli külm ja talvine, elutoa vaibal sai sokkides uisutada; ja sellele järgmisel päeval seilasid nad laevaga keset merd.

Mis Sa arvad, kuid elutoas laevasõit lõppes? No et vesi korteris? Ja alumised naabrid?

Kui loed selle humoorika peatüki lõpuni, siis saad teada.

Reisipalavikule järgneb uus hobi ja harrastus ja uus peatükk „Süüa või mitte süüa“. Isa oli hakanud kokaks, kes mõtles välja igasugu „huvitavaid“ roogasid – kaeravups, pestoresto risoto, pankotalota koogid jne. Köök meenutas ühe enam keemikakatsete laborit ja kõige tavalisemat kaerahelbeputru polnud Mona juba mõnda aega saanud.

Kõik need uued toidud polnud teab, mis maitsvad asjad … ja nüüd oli päevakorral õhtusöök, kuhu pidid tulema ka vanaisa ja vanaema. Isa toimetas köögis, tegi ettevalmistusi, kuid kõik läks aia taha. Nüüd pidi ema poodi minema, sest külmkapis polnud enam juustujuppigi.

Õhtul saabuski vanaisa. Vanaema ei olnud, sest tal oli ootamatu teeõhtu koos sõbrannadega. Vanaisa lootis saada Mona ema kuulsat seenepirukat, kuid sattus eneselegi ootamatult mingeid kummalisi kuivikuid imetlema. Vanaisa võttis laualt ühe oranži värvi kuivanud saiatüki ja vaatas seda mõtlikult oma sõrmede vahel: „Süüa või mitte süüa, selles oli küsimus …“

Isa oli pannud kuivikule pika ja keerulise nime, kuid vanaisa jäi sel õhtul nälga ja laua ääres magama. Mona hiilis hiirvaikselt oma tuppa ja sõi salaja poest ostetud õunu. Ema keeras end laua taga televiisori poole, jõi klaaside viisi puhast vett ja vaatas ära terve hooaja jagu meisterkoka saateid.

Õhtusöögile järgnenud ööl kirjutas Mona isa innukalt oma uut toidublogi ja riputas internetti üles sadu toidupilte, kuni veebileht kokku jooksis ja kogu tehtud töö lõplikult internetisügavustesse kadus …

Hommikul? Mis juhtus hommikul? Sel jätan Sulle endale lugeda. Igal juhul on juttu ka tavalisest kaerahelbepudrust, mis maitses suurepäraselt!

Peatükis „Poks ja peotants“ otsustas isa spordiga tegelema hakata! Jooksmine, iluvõimlemine, rattasõit, hommikune jooks, purjetamine, poks, peotants, vehklemine, kujundujumine, purilennukiga lendamine on alad, millega Mona isa püüdis tegeleda, kuid ega ka see sportimishobi ei tahtnud hästi õnnestuda … lõpuks jäi siiski vaid üks ala, mis tundus olevat üsna õige valik.

Ja et ma Sulle nüüd tervet raamatut ette ei jutustaks, siis mainin seda, et isa alustas uue kodu otsinguid, proovis kätt kirjanikuna, avas kodus hotelli, üritas tegutseda filmirežissöörina ja viimases peatükis plaanis minna kooli, ülikooli!

Kui hästi või halvasti need Mona isa hobikatsetused õnnestusid, jätan Sulle endale lugeda. Viimases peatükis saame osa ka kodusest koolipäevast, kuni isa koos Monaga ka kooli läks, kus ta hakkas lastele andma kunstiajaloo tunde!

„Mona isepäine isa“ on igati lahe, mõnus ja humoorikas lasteraamat, mida on raske käest panna, sest lahedat nalja saab igal leheküljel. Mona isa on tubli mees, kes üritab ja üritab, kuid ikka ja jälle läheb asi aia taha … õnneks on tal toeks Mona ja Mona ema.

Helen Käit „Krahvinna kadunud sõrmus“ (Loovhoog)

Vanas lagunevas mõisahoones mängides saavad kolm sõbrannat – Nelli, Mirt ja Saara – ühel päeval ootamatu külalise. Krahvinna Eleonora von Mecklenburg suri tegelikult juba tükk aega tagasi, aga lahenduseta jäänud sõrmuse kadumise lugu ei anna rahu, mistõttu on ta kummitusena mõisa tagasi pöördunud, et paluda otsimisel tüdrukute abi.

Kild killu haaval, otsides järjest uusi vihjeid, asuvad krahvinna ja kolm sõbrannat pea sada aastat tagasi kadunud sõrmust otsima. Teekond ei ole lihtne ning lisaks füüsilisele katsumusele paneb see proovile ka tüdrukute omavahelise sõpruse. Soov head teha ning aidata on aga lõpuks need omadused, mis tüdrukud sellel raske teekonnal sihile viivad.

Autor Helen Käit

Sündinud 28. oktoobril 1974 Tallinnas. Tema esimene (laste)raamat ilmus alles 2013. aastal, milleks oli seikluslik „Janne ja Joosep. Lohe needus“, mille põhjal tõi Eesti Draamateater 2018. aastal lavale lastelavastuse „Lohe needus“.

Illustraator Sirly Oder

Sirly Oderil on moodne disainilik, samas individuaalne käekiri ning omapärane minimalistlik värvikasutus. Selle raamatu paar illustratsiooni on inspireeritud Palmse mõisast ja mõisa eksterjöör on lagunenud Malla mõisast, Ka Kolgamõis on kaasatud. Mõlemad mõisad asuvad Lääne-Virumaal, kust on ka autor pärit, Viru-Nigulast.

Olen varem lugenud mitut Helen Käiti kirjutatud põnevat lasteraamatut: „Aardejaht Nõmmel“ (2016, kirjastus Tänapäev), „Kumitusmaja“ (2017, Tänapäev), „Kristiine poisid tegutsevad“ (2017, Tänapäev) jt. Kõik need on olnud igati seikluslikud ja põnevad.

Ka tema uus raamat „Krahvinna kadunud sõrmus“ on igati põnev ja kaasahaarav lugemine, mille peategelasteks on kolm Kuuseveski põhikooli viienda klassi tüdrukut: Saara, Mirt ja Nelli, kes augustikuisel pärastlõunal mängisid mahajäetud mõisahoone härrastetoas mõisaprouasid. Augustkuu vihjab sellele, et tüdrukutel oli koolivaheaeg. Siinkohal pean mainima ka seda, et kuigi peategelasteks on tüdrukud, siis see ei ole kindlasti mitte ainult tüdrukute raamat, poisid võivad seda põnevat lugu samuti lugeda.

Ja äkki kuulsid tüdrukud kellegi samme. Nad teadsid, et on mõisahoones üksinda. Tegelikult ei oleks tohtinud nemadki seal olla, sest maja oli vana ja üsna lagunenud ning täiskasvanud olid sinnamineku rangelt ära keelanud. Aga see tegi asja ainult põnevamaks. See oli nende salapaik.

Tüdrukud kuulatasid. Sammud kostsid nende pea kohalt. Pööningult! Ja äkki oli samme kuulda juba trepilt, need tulid alla … tüdrukud olid vaikselt ja kuulatasid uuesti. Järgmisel hetkel lükati uks aeglase kääksatusega lahti ning lävel seisis väikest kasvu mutike, kes oli üsna kummaliselt riides.

Mutike tutvustas end tüdrukutele – krahvinna Eleonora von Mecklenberg. Tüdrukud vastasid samaga, et nemad on Kuuseveski põhikooli viiendast klassist, et neil on koolivaheaeg, ja nad käisid vanas mõisahoones mängimas. Krahvinna tõdes, et ta oli tüdrukuid mõnda aega jälginud, terve suve. Ta lisas, et tahtis tüdrukuid rahus jälgida ja veenduda, et nad sobivad.

Sobivad? Milleks?

Krahvinna tegi ettepaneku arutada asjade üle söögitoas, kus oli tõepoolest puhta valge linaga kaetud laud, millel olid vaagnad saiakeste ja küpsistega ning aurav teekann. Tüdrukud ei suutnud mõista, kust see kõik oli sinna tulnud, sest tund aega tagasi polnud seal midagi … salapärane lugu.

Krahvinna jutustaski tüdrukutele oma loo. Tema abikaasa krahv Edward kinkis talle pulmapäeval imeilusa sõrmuse, millel oli keskel suur sinine südamekujuline safiir ja mida ääristasid pisikesed teemandid. Krahv oli ütelnud, et see on võlusõrmus, mida ei tohi mitte kunagi sõrmest võtta. Sest kui krahvinna sõrmuse kaotab, siis kaotab ta kõik. Krahvinna täitis krahvi soovi, kuid ühel väga palaval suvepäeval otsustas ta järve ujuma minna. Lapsed oli ta koju jätnud ja krahvinna läks üksinda ujuma. Nüüd oli ta kurb, miks oli ta küll lapsed koju jätnud.

Järvekaldal võttis krahvinna sõrmuse sõrmest, pani selle riiete peale ja veest välja tulles, oli sõrmus kadunud! Krahvinna oli kindel, et keegi polnud järve ääres käinud, sest ta oli ka ujudes kaldal pilgu peal hoidnud. Krahvinna läks järve äärest koju ja sai teenijatüdruku käest väga kurva sõnumi, tema kallile Edwardile oli ehitusel kivi peale kukkunud ja ta oli kohapeal surma saanud.

Pärast krahvi matuseid otsustas krahvinna mõisast lahkuda. Ta oli väga kurb ja ei suutnud mõisas oma elu jätkata. Ta võttis oma kaks last ja nad sõitsid ära Saksamaale, et mitte kunagi enam tagasi tulla.

Aastakümneid hiljem leidis krahvinna postkastist kirja, milles küsiti, miks ta ometi sõrmuse sõrmest võttis, sest sõrmuses peitus ju tema õnn. Nüüd ei saavat ta rahu enne, kui on sõrmuse leidnud. Krahvinna pidi sõrmuse leidma ja selleks vihje leidma mõisast, kuid daam pidi endale leidma ka abilised. Üksinda ta sõrmust ei leia, kuid alles pärast sõrmuse leidmist saaks tema hing rahu.

Türdukud kuulasid seda nukrat lugu hoolega ja järsku tuli Mirdile pähe mõte! Tema ema oli rääkinud, et mõis jäeti maha juba sada aastat tagasi! Kuidas sai Eleonora juba enne seda seal mõisaproua olla?

Saara kogeles ja pakkus välja, et Eleonora peab olema kummitus!

Eleonora kinnitaski, et talle on see sõna alati labane tundunud, kuid jah, ta suri pea viiskümmend aastat tagasi, kuid ta hing ei saa enne rahu, kui sõrmus on leitud. Eleonora lisas, et tüdrukud võivad teda täiesti rahulikult katsuda, ta ei kao kuhugi. Saara katsuski, vanaproua käsi oli pisut kondine, kuid soe ja täiesti reaalne. Nelli lisas, et ju oli Eleonora selline soe ja sõbralik kummitus.

Saara, Mirt ja Nelli olid nõus krahvinnat aitama. Tüdrukud olid järgmisel päeval mõisas tagasi. Otsingud võisid alata. Alustati pööningult, kust leiti vanaaegne kummut, kuid selles oli vaid üks uskumatult ilus portselanist kujuke. Üks tüdruk lambatallega, kuid see polnud kindlasti mitte see, mida otsiti. Portselanist kujuke neile järgmist vihjet ei andnud. Tüdrukud jätkasid otsinguid, Eleonora oli abiks. Järgmistel päevadel otsiti söögitoast, muusikasalongist, suurest saalist, kohvitoast, korra minnakse uuesti pööningule, kuid mitte midagi ei leitud.

Pööningult alla tulles, nägid nad trepi kõval seinal pilti/maali mõisa pargist. Pildil oli üsna tänapäevane park! Sellel oli tiigi kaldal vana suur tamm, mille juurde oli maalitud must rist. Pilti veelgi hoolikamalt vaadates oli näha, et ristil oli kiri „OTSI SIIT“! See oligi otsitud vihje!

Tüdrukud ja Eleonora läksidki vana tamme juurde. Enne seda olid tüdrukud kodust labidad toonud, sest kindlasti oli vaja seal kaevama hakata. Kaevamine võttis aega ja oli raske, kuid äkki märkasid nad maa sees midagi! See oli tunneli luuk! Tüdrukud said selle suure pusimise peale lahti.

Nüüd oli vaja kodust taskulambid. Seejärel läheme koos tüdrukute ja Eleonoraga pimedasse tunnelisse, mis oli ka üsna pikk. Sealt leiti salapärane uks, mis ei tahtnud avaneda, Eleonora suutis seda siiski teha, sest kummituseks olemise juures oli igasugu „eeliseid“.

Ukse taga? Ukse taga tunnel jätkus … oh jah. Lõpuks nägid tüdrukud tunnelis valgust, kuid see tuli hoopis ülevalt. Valguselaigus oli näha punastest tellistest põrandat. Ühe tellise ümber oli segu lahti murenenud ja tellisel oli rist!

Tüdrukud olid kindlad, et just selle tellise all võib midagi peidus olla. Oligi. Tellise all oli auk, milles oli karp. Ka selle karbi kättesaamisega oli pikalt pusimist, kuid kätte see saadi.

See oli ilus hõbedase läikega metallist karp. Kuidas karp lahti saada? Eleonora tundis karbi ära, see oli kunagi kuulunud ta tütrele, kes hoidis selles oma portselanist elevante. Eleonora vajutas tillukesele nööpnõelapea suurusele nupukesele karbi küljel. Karbis oli mingi naljakas vidin. Puupulkadest kokku pandud tünni meenutav asjandus. Saarale tuletas see meelde poollagunenud onni järve ääres, kus poisid mängimas käisid.

See tundus olevat hea vihje, kuhu edasi minna. Läheme ka meie koos peategelastega onni juurde, kuid seal mängisid poisid. Õhtuks olid poisid läinud. Nüüd oli võimalik onnis otsima hakata, kuid seal polnud midagi. Äkki oli vihje onnist väljas? Lõpuks roniti onni katusele, kust Saara leidis vanamoodsa ja pisut ülemõõdulise võtme! Kuhu võiks see võti sobida? Ka Eleonorale oli see võti võõras …

Tüdrukud nuputasid terve öö, mida salapärase võtmega ette võtta. Nelli tegi hommikul ettepaneku, et nad võiksid rääkida Muuseumi-Selmaga, kes oli kohalik vanavara koguja, kes pidas ka väikest omaalgatuslikku alevimuuseumi. Äkki tema teab, mis võti see olla võiks. Mirt tegi ettepaneku mõis veel kord hoolega läbi otsida, äkki oli seal kuskil mingi salauks, mida nad märganud ei olnud.

Saara tegi ettepaneku minna tagasi tunnelisse, sest viimane kord nad ju lõpuni ei läinud. Tüdrukud ja Eleonora hääletasid. Tulemus oli selline, et nad hakkasid minema Muuseumi-Selma juurde.

Selma oli kindel, et see oli vana võti. Umbes sada aastat. Mida see avada võis, see oli keerulisem, sest sada aastat tagasi olid peaaegu kõik võtmed sarnased. Õnneks oli Selmale külla tulemas tema vend Arnold, kes oli Tartus ajaloodoktor. Veidi hiljem läksidki tüdrukud uuesti Selma juurde, nüüd oli ka Arnold kohal. Arnold võttis appi luubi, et võtit uurida, ja ainus, mida ta nägi oli Kuuseveski mõisa viimaste omanike von Mecklenburgide vapp. Tõenäoliselt avab see võti mõne Kuuseveski mõisa paljudest ustest.

Nii läksid tüdrukud mõisahoonesse tagasi, et kuuldust ka Eleonorale rääkida. Eleonora arvas, et äkki oli see mõne abihoone võti? Tall, ait, viinaköök, teenijate majad? Kahjuks polnud ühtegi abihoonet alles. Osa neist hävis sõdade ajal, osa oli vist aleviku ehitamise käigus lammutatud ja ehitusmaterjalina laiali tassitud. Siiski tegi Eleonora ettepaneku vanade abihoonete asukohti vaatama minna. Äkki oli kuskil midagi veel säilinud või tuleb neil lihtsalt kohapeal mõni hea mõte.

Nad alustasid ekskursiooni saja aasta tagusesse aega. Tall, veinikelder … veinikelder! Koht, kus oli krahv Edward surma saanud. Ootamatu oli see, et veinikelder oli alles, tiheda põõsastiku sees. Veinikeldrist leiti mingisuguse käigu algus ja Eleonora arvates oli igati loogiline, et sõrmus oli peidetud kuhugile veinikeldris. Ta lausa tundis seda.

Raamatu ja selle põneva loo lõpplahenduse jätan ma Sulle endale lugeda ja avastada. Kas vastus peitus tunnelis? Kui kaua pidid tüdrukud ja Eleonora tunnelis otsima, et leida … otsitav?

Igal juhul saame raamatu lõpus ka ühest vahvast söömaajast. On veidike nukker meeleolu, kuid samas ka veidike rõõmus. Ja ühe vahva uudise saavad tüdrukud raamatu lõpus veel teada.

Selline vahva ja põnev ja seikluslik lugu on see „Krahvinna kadunud sõrmus“. On vahvad ja tragid peategelased, on ju isegi kummitus (krahvinna), on veidi ajalugu, on mõis, mis kahjuks maha jäetud. Vahva lugemine!

Robyn Laider „Vanim tütar ja lohe“ (Varrak)

Mida sa teeksid kui lohe sinu perekonna varastaks? Üks väike tüdruk peab kiiresti tegutsema, et oma lähedased päästa. Kuidas tüdruk lohe üle kavaldab, kes teda aitab ja mida ta sellest kõigest õpib?

Robyn Laider (s 1985) on Kanada-Eesti päritolu. Tema vanavanemad põgenesid II maailmasõja ajal Kanadasse. Ta on alati olnud huvitatud eesti keelest, kultuurist ja kõigest, mis seotud Eestiga. 2015. aastal kolis Robyn Eestisse ning alustas eesti keele õpinguid. Ta elas siin viis aastat, õppides Tallinna Ülikoolis ning Tartu Ülikooli Johan Skytte Poliitikauuringute Instituudis, kust sai ka oma magistrikraadi.

Kuigi Robyn elab hetkel Kanadas oma pere juures, ei ole ta maha matnud mõtet tulla tagasi Eestisse.

Robyn Laideri kirjutatud ja Piret Mildebergi illustreeritud „Vanim tütar ja lohe“ on ju tegelikult muinasjutt. Muinasjutt, milles on isa ja tema lapsed, lohe ja üks kummaline hallipäine mehike. Mulle on muinasjutud alati meeldinud, meeldivad ka praegu, mistõttu on vahva kätte võtta ja läbi lugeda üks selline muinasjutt, mis kirjutatud tänapäeval.

Elas kord mees oma kolme lapsega. See on vahva, et seegi muinasjutt algab sõnadega "elas kord", nii nagu muinasjutud ikka algavad. Ühel päeval tuli nende koju lohe ja nõudis andamiks varandust. Isa kinnitas, et neil ei ole ju midagi.

Seetõttu ütles lohe isale, et viib tema ja tema lasped oma maailma kaasa ja hoiab neid seal kui oma varandust. Lohe maailmas kulgeb aeg seitse korda kiiremini, nii on neil vähem aega oma uue häda üle mõelda.

Lohe haaras perekonna kaasa ja tõusis lendu. Samal ajal oli pere vanim tütar metsas. Koju tagasi tulles nägi ta, et lohe lendas koos tema perega minema. Seetõttu kargas tüdruk lohe sabaotsale, et koos oma perega minna.

Lohe siseneski oma maailma ning isa tema kaks nooremat last jäid otsekohe seitse aastat vanemaks! Vanim tütar, kes oli tulnud salaja, jäi aga endiseks.

Vanim tütar leidis isa üles ja ütles, et nad peavad põgenema, kuid lohe oli teised lapsed muutnud nefriitkilkideks ja pannud nad oma aardekirstu.

Seal oli ka üks hallipäine mehike, kes lubas saata isa ja vanima tütre seitsme aasta tagusesse aega, hetke enne seda, kui lohe neile järele tuli. Kuidas ennast kaitsta, mida teha, et lohe neid kaasa ei võtaks?

Vanim tütar küsis, kas hallipäine mehike annaks neile kaasa võlukepi, et lohest võitu saada? Vanamees oli nõus andma kõik, mida nad vajasid. Nii said isa ja vanim tütar alabastrist võlukepi ja uhke punutud võrgu, et lohe ei saaks minema lennata.

Kahjuks polnud ka nendest imelistest asjadest abi. Isa ja vanim tütar sattusid uuesti lohe maailma, isa jäi veelgi rohkem vanemaks ja ta arvas, et vanim tütar peaks nüüd uuesti, kuid seekord üksinda algusesse minema.

Vanim tütar küsis hallipäiselt mehikeselt abiks palju vägevamat võlukunsti!

Kas sellest oli abi? Või pidi vanim tütar veelkord proovima? Abiks hoopis midagi muud, selle jätan ma Sulle endale avastada ja lugeda.

Selline muinasjutt selles raamatus. Ei ole väga pikk muinasjutt, kuid ikkagi muinasjutt, ja see on kõige olulisem. Loodan, et Robyn Laidre sulest ilmub lasteraamatuid veel, ja kindlasti juhin tähelepanu ka Piret Midlebergi suurepärastele piltidele.

Piret Jaaks „Härra Maru mustikapood“ (Varrak)

Saage tuttavaks, see on väike ja väga eriline poiss nimega Maru. Juba kuueaastasena on ta lugenud läbi enamiku raamatuid vanaema raamaturiiulis, armastab üle kõige koomikseid joonistada ning on suur Jaapani fänn, sest just seal riigis töötab tema isa. Maru loodab väga, et isa võtab ta Jaapanisse kaasa, kuid selle asemel saadetakse ta hoopis suure õega lastelaagrisse.

Mis edasi juhtub ja kuidas Maru oma erilisuse enda tugevuseks pöörab, saab juba lugeda raamatust.

„Härra Maru mustikapood” on südamlik lasteraamat, mis õpetab oma erilisust aktsepteerima ja seda oma tugevusena nägema.

Piret Jaaks on näitekirjanik ja populaarsete lasteraamatute ”Emme draakon” ja “Kadunud soki saladus” autor. Tema lastenäidendeid on lavastatud nii Eesti Noorsooteatris (endine NUKU teater) kui ka Piip ja Tuut teatris. Tema teoseid on tõlgitud enam kui kümnesse keelde ning ta on võitnud oma loomingu eest arvukalt auhindu.

Joonas Sildre on illustraator, graafik ja koomiksikunstnik. Ta on arvukate lasteraamatute illustraator ja graafilise romaani Arvo Pärdist “Kahe heli vahel” autor. Ta on pälvinud tunnustusi nii oma koomiksite kui ka lasteraamatute illustratsioonide eest.

Selle vahva ja kaasahaarava lasteraamatu alguses saame Maruga tuttavaks. Kui väike Maru sai kuueaastaseks, polnud ta selle üle eriti rõõmus. Kuus oli imelik vanus: sa pole veel piisavalt suur selleks, et kooli minna, kuid juba piisavalt suur selleks, et lasteaias oleks jube igav lõunaund teha.

Loeme, et Marule meeldis üliväga koomikseid joonistada. Tema koomiksites olid superkangelasteks mustas pintsakus ärimehed … Joonistamiseks kasutas Maru alati tumesinist vildikat, kuigi tema lemmikvärv oli must. Aga must vildikas oli tal juba ammu tühjaks saanud ja emal polnud aega poodi minna, sest ta käis tööl. Maru isa juhtis Jaapanis suurt äri ja pidi seetõttu tihti kodunt ära olema. Veidi hiljem saame teada, et Maru perekonnanimi oli Sakamoto, mistõttu võib mõista, et poisi isa oligi jaapanlane.

Seda saame ka teada, miks Marust sai härra Maru. See oli seotud ühe naljaka telefonikõnega isale Jaapanisse. Aga selle muheda vahejuhtumi jätan ma Sulle endale avastada. Sellestki on juttu, et Maru tähendab nii eesti kui ka jaapani keeles midagi väga erilist. Eesti keeles tähendab see „vägev“ ja jaapani keeles „ring“. Maru oli selle üke uhke.

Juttu on ka sellest, kuidas Maru riides käib. Pintsak, lips ja valged sokid. Valgeid sokke mustades kingades kannavad paljud jaapani ärimehed.

Marule meeldis ka ärijuhtimine, kuigi ta päris täpselt ei teadnud, mis asi see on. Isa lubas poisi Jaapanisse tööle kaasa võtta, aga see lükkus kogu aeg edasi. Ikka järgmine kord ja järgmine kord. Nii käis Maru edasi lasteaias, mi oli tema meelest karjuv ülekohus.

Üle kõige maailmas ootas Maru suvevaheaega. Siis sai ta pikalt lasteaiast puhata ja võis võtta raamatukogust nii palju raamatuid, kui vähegi tahtis. Enne suvevaheaja algust küsis ta emalt tumesinise suure voodikatte. Selle sai ta panna oma tuppa akna ette, sest pimedas toas oli väga hea terve suve raamatuid lugeda. Sel suvel oli tal plaanis joonistada lausa 50 erinevat koomiksit, mis kõik jutustaksid tähtsatest ärimeestest, kes lapsi aitavad.

Ja veel. Lugema õppis härra Maru väga vara. Juba üheaastaselt veeris ta tähti kokku. Kaheselt luges läbi kõik kodus olevad lasteraamatud ja sirvis romaane ema riiulist. Juba kolmeselt uuris ta Piiblit ja küünitas vanaema hiiglasuures raamaturiiulis olevate teoste järele. Varsti lugeski Maru kosmose- ja loodusraamatuid, lemmikuteks olid need, mis rääkisid metsataimedest ja tähtedest galaktikas. Umbes viieaastaselt võttis Maru ette isa ärijuhtimise õpikud, õppides sealt selliseid tähtsaid asju nagu „aktiva“ ja „passiva“. Need sõnad olid väga põnevad, kuid nendega oli üks mure: nad olid natuke keerulised.

Kuna härra Maru armastas lugeda peamiselt pimedas, pidi ta kandma prille, et paremini näha.

Selles suvevaheajal läksid asjad veidi teisiti. Maru vanem õde Brita (tema käis juba koolis) andis Marule teada, et isa peab minema Jaapanisse komandeeringusse, ema saadab Brita lastelaagrisse ja Maru peab õega kaasa minema.

Lastelaager tundus Marule olevat üsna hirmus koht. Seal on teised lapsed, seal mämgitakse kodu ja karjutakse ja joostakse. Maru oleks meelsamini üksinda kodus ja loeks raamatuid. Ka ema oli kindel, et lastelaager oleks Marule hea koht, sest kõik lapsed käivad suvel lastelaagris ja see kestab ainult paar päeva.

Lastelaagrisse me koos Maruga läheme. Marul oli kaasas kuus kotitäit raamatuid. Maru uuris emalt, kas temasugune eriline tegelane lastelaagrisse ikka sobib? Ta on ju alles lasteaialaps. Ema olid kindel, et Maru sobib, ja küllap panevad teised lapsed peagi tähele, milline suur süda Marul on ja hakkavad teda armastama.

Lasteaagri esimesel päeval rivistas lapsed üles lastelaagri juht, kelle nimeks oli Paul, kuid ta palus kutsuda end härra Lohehambaks. Mees kinnitas, et see lastelaager on natuke ka võlulaager, sest õpitakse, kuidas uusi asju välja mõtelda.

Maru sai lastelaagris täiesti omaette toa. Seal oli hea raamatuid riiulisse laduda, kui äkki! Käimas oli võistlus, ja Maru tahtis teistest lastest eristuda, mistõttu viis ta oma toast välja kõik asjad ja mööbli. See oli härra Lohehambale suureks üllatuseks, ja avaldas talle muljet, mistõttu Maru sai ka auhinnašokolaadi.

Nüüd jalutas Maru lastelaagris mööda koridori ja märkas, et lapsed vedelesid oma tubades voodite peal ja nende pilgud olid naelutatud telefoni ekraanidele. Keegi ei vestelnud omavahel, keegi ei lugenud raamatut, keegi ei jooksnud ringi, keegi ei mänginud, ja kõik toad olid koristamata!

Järgmisel päeval rivistas härra Lohehammas lapsed jällegi üles ja andis neile ülesande. Ülesannet tuli täita järgmise kahe päeva jooksul ja igaüks pidi tegema oma äri! See meeldis Marule! Oma äri!

Reeglid olid ka. Äri pidi olema selline, mis müüb tõelist kaupa, aga mis samal ajal on teiste laste jaoks väga lõbus. Teiseks peab lastel olema plaan, kuidas nad panevad inimesed kaupa ostma ka siis, kui nad seda väga ei soovi. Lohehammas soovitas lastel kasutada oma fantaasiat. Nad peavad näitama, et nad oskavad suurelt mõelda. Guugeldada võis ka, kuid Lohehammas soovitas teha midagi sellist, mida guuglist ei leia. No ja veidi enne võistluse algust võttis laagrijuht lastelt ka mobiiltelefonid ära, et nad ikka oma peaga mõtleksid … Auhindamine pidi toimuma selle järgi, kes teeb kõige huvitavama äri. Ja esitlus pidi olema juba ülejärgmisel päeval.

Mis muud, kuid leiutama ja nuputama. Maru saab teada, et ka härra Lohehammas oli olnud leiutaja. Tal tulid suurepärased ideed, aga ta ei osanud näidata, kuidas neid asju saaks päris elus teha. Seetõttu kadus mehel usk iseendasse ära ja rohkem ta ei leiutanud.

Ühe idee sai Maru just härra Lohehambalt. Mees soovitas Marul minna ja otsida head ideed sealt, kust ta seda tavaliselt ei tee. Oli vaja eristuda! Nii läks Maru järgmisel päeval kohta, kus ta kohe üldse käia ei armastanud – loodusesse!

Loodus oli raamatutes väga-väga huvitav, kuid reaalses elus loodus Marule ei meeldinud. Loodus oli pelutav koht … Mida Maru metsas avastas ja leidis, selle jätan Sulle endale lugeda, kuid sellele viitab ka selle vahva raamatu pealkiri …

Esitluste päev oli käes. Tube koristav ja poplaule laulev robot; juuksevärvimise tehnika, millega saab teha kogu pea vikerkaarevärviliseks vaid ühe nupulevajutusega … mõni lastest polnud jõudnud midagi välja nuputada.

Härra Maru kutsus lapsed ja härra Lohehamba endaga kaasa metsa! Mida lasped metsas nägid? See oli igati uhke värk! Seal oli nii söödavat, midagi, mis mõeldud mängimiseks ja kõikidel oli lõbus!

Kes võistluse võitis? Ma usun, et Sa juba tead, kuid ikkagi jätan selle Sulle endale avastada. Saada tead sedagi, mis laagris veel juhtus, ja kas härra Maru oli rõõmus? Ja mine tea, äkki hakkavad härra Maru ja tema isa nüüd ka üheskoos äriplaane joonistama? Ma olen kindel, et see oleks härra Marule parim auhind …

Selline vahva lugemine nende kaante vahel. Mulle meeldib, kuidas Piret Jaaks lastele kirjutatub. Siin on mõnusat huumorit ja mõtlema panevaid asju, kusjuures kirjanik teab, et lapsed saavad väga hästi aru, millest ta nendega räägib. Ja see on väga lahe!

Ja otse loomulikult. Joonas Sildre illustratsioonid! Jätkuvalt suurepärased! Ja kui ma esialgu vaatasin, et raamatu esikaanel on poiss, kes tuletas mulle meelde Harry Potterit, siis ei, see ongi ju härra Maru!

Kristi Piiper „Libahundid“ (Tänapäev)

Fred lehvitas Matule hüvastijätuks ja vaatas, kuidas sõber tõuksinina kodu poole keeras. Seejärel kinnitas ta loksuva käepideme uuesti lenksu külge ja tõukas jalaga hoo sisse. Paps kindlasti juba ootas ja ka kõht hakkas tühjaks minema. Lisaks oli homme koolipäev. Kuid just enne seda, kui ta kooli väravast välja sõitis, nägi ta hetkeks mingit tumedat kuju kõrvalhoone taha lipsamas.

Nagu teismeline olla ei oleks juba niigi raske, peab Fred pärast vanemate lahutust harjuma kahe koduga. Muutusi toob ka uus kooliaasta, aga õnneks on Fredil tema sõbrad. Üheskoos satutakse peadpööritavatesse seiklustesse ja aidatakse lahendada mõistatus – mis peitub koolimaja keldris ja kes külvab koolisööklas segadust?

Kristi Piiper on kindlasti meie üks viimaste aastate viljakamaid laste- ja noortekirjanikke, kelle sulest on ilmunud mitmeid igati huvitavaid ja põnevaid raamatuid: „Metsajärve pärandus“ (2020, kirjastus Tänapäev), „Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised“ (2019, Tänapäev), „Kuidas mu isa uue töö sai“ (2018, Tänapäev), „Meie uues kodus kummitab“ (2019, Tänapäev), „Tõde või tegu“ (kolm osa 2015, 2016 ja 2018, Varrak), „Salapaha“ (2015, Tänapäev).

Täpselt sama põnev ja kaasahaarav nagu kõik eelpool mainitud raamatud on ka uus raamat „Libahundid“.

Loo alguses (raamatu esimene osa on „Kõik on uus septembrikuus“) saame tuttavaks kahe peategelasega. Nendeks on kuuenda b klassi kutid – Fred Keerutaja ja Matu (veidi hiljem saame teada, et Matu nimi on Mattias Vink).

Suvevaheaeg oli just lõppenud, kool oli algamas. Fredil oli põues tunne, et midagi ebatavalist on toimumas. Eelmise kooliaasta lõpus oli neile teada antud, et uuest õppeaastast kolib kogu Tamme kool uude majja. Kõik üheksa klassi. Omamoodi oli see, et nad kolisid uuest ja moodsast ehitisest ehtsasse tondilossi, vanasse mõisahoonesse. Fredile see kolimine ei meeldinud, kuid üks hea asi sellega siiski oli – mõisahoone asus Fredi kodutänaval – Tamme tänaval, vanade ja võimsate tammepuude alleel. Koolis vastas asus linna suurim ja ägedaim skeitpark. Tänavanurgal oli oma kohalik pood, millel nimeks Oma Pood, kus müüdi kõige paremaid viiekümnesendilisi pulgakomme. Poe juurde kuulus Oma Kohvik, mis pakkus sooje saiakesi, päevapraadi ja Kohviku-Leena enda tehtud õunalimonaadi.

Fredi arvates ei sobinud vana mõisahoone koolimajaks, sest väljastpoolt oli see kole ja kõle, see oli maadligi ja matsakas … Ruumides levis mingi niiske jahedus ja isegi pingid olid ebamugavalt kõvad. Söökla asus madalate lagedega heledaks lubjatud võlvidega keldris ja raamatukogu oli kitsas ja vähese loomuliku valgusega. Lisaks sellele nägi kõik seal välja nagu poleks seal aastakümneid remonti tehtud.

Fred ja Matu kohtusid esimesel koolipäeval koolimaja lähedal. Fred kinnitas ka Matule, et tal on tunne, et see aasta saab teistsugune olema. Matu arvas, et selle tunde põhjuseks olid uus koolimaja ja see, et nad polnud enam algkoolis.

Seejärel jutustab raamatu autor meile ka kuuendast b klassist. Saame teada, et nende õpilastel olid kooli kõige kuulsamad lapsevanemad: Matu ema valiti üle-eelmisel aastal aasta emaks, Iti ema oli tuntud kombeõpetaja, kaksikute Hendriku ja Heleri isa oli kuulus näitleja, ja Fredi enda ema oli juba kaks aastat olnud abilinnapea, üks lapsevanem oli kuulduste järgi päris ehtne nõid ja ennustaja.

Ka õpilased olid tublid ja edukad: Heleri suutis kõige kiiremini rääkida, Iti oli mitmel aastal hääletatud kooli kõige viisakamate kommetega tüdrukuks, Matu osales kõikvõimalikel spordivõistlustel, ja enamasti need ka võitis. Hendrik oli nende kooli kõige pikem poiss, keda kutsuti lihtsalt Pikaks. Nende klassist elas kõige rohkem õpilasi samal tänaval, kus asus uus koolimaja.

Esimese koolipäeva esimese tunnis rääkisid lapsed oma suvest. Fred meenutas – skeitpark, ujumine lähedalasuvas järves, palju jäätist ja hommikuti pikalt magamist. Maasikad ja vaarikad ja vanaema kollased ploomid.

Pärast kooli jalutas Fred kodu poole. Ta oli äsja saanud 13-aastaseks ja nüüd oli ta põhikoolis. Lisaks sellele oli tal ka saladus, millest polnud isegi Matule veel rääkinud. Lisaks uuele koolile oli tal nüüd ka uus kodu. Õigemini kaks kodu. Üks sealsamas Tamme tänaval, ja teine kesklinnas, viienda korruse kolmetoaline korter. Ühes elas ta emaga ja teises isaga. Lisaks sellele oli augustis nende juurde kolinud ka Anni, isa uus naine.

Teine osa on „Kaks kodu“. Fred meenutas isale, mis oli eelmisel suvel juhtunud. Nad olid koos Matuga vana mõisahoone ülemisel korrusel näinud hägust võbelevat valgust, seejärel oli kaarja raamiga kahepoolne aken pauguga lahti paiskunud. Järgmisel õhtul olid poisid märganud mingit tumedat kuju mõisa kõrvalhoone ümber ringi luusimas. Üsna kohe peale seda hakati maja restaureerima. Poistel endil läks aja möödudes lugu meelest, kuni selgus, et sellest majast saab nende uus koolimaja.

Fredi isa kinnitas, et kooliga on kõik korras. See on uhke koolimaja, sellises oleks temagi hea meelega õppinud.

Otse loomulikult oli Fred pettunud, et isa ja ema olid lahku läinud. Isa uus naine Anni oli ju täitsa tore, kuid Fred ei tahtnud teda nende koju. Ka sel õhtul keetis Anni teed, valmistas võileibu ja kutsus Fredi sööma, kuid Fred ei tahtnud. Ta otsustas hoopis skeitparki mina, kus õnneks oli ka Matu. Poisid otsustasid minna koolimaja juurde, et uurida, kas ka sel õhtul midagi kummalist näha on.

Sel õhtul oli kõik vaikne. Ja äkki tahtis Fred kangesti hoopis oma ema juurde linna minna, kuid see nädal oli ju ikkagi isa nädal. Fred otsustas jääda, kui ta kooli väravatest välja astus ... nägi ta hetkeks mingit tumedat kuju kõrvalhoone taha lippamas …

Raamatu kolmas osa on „Söökla“. Selles osas avastas Matu nina alt esimese karva, mis teda veidi rööpast välja lõi, kusjuures sel ööl oli ta unes libahunte näinud! Ei ole see teismeliste elu sugugi mitte lihtne ... eks me kõik ole selle aja ju üle elanud, kuid vahva on lugeda raamatust, mida teismelised tegelased tunnevad ja kogevad.

Tegelikult on selles osas hoopis olulisem see, mida rääkis kuuenda b klassi lastele nende õpetaja Lilli Aas. Selgus, et keegi oli vahetult enne tundide algust mäkerdanud sööklas osad lauad ja toolid ketšupiga kokku ja kraapinud mingi terava esemega köögiuksele sõna „manatark“. See oli kooli vara rikkumine ja süüdlane tuleb välja selgitada!

Keegi kuuendast b´st ei teadnud, kes võiks olla süüdi. Tund jätkus. Ajalugu. Muinasaeg Eestis, milles pidi tulema juttu ka manatarkadest, keda kutsuti ka nõidadeks või arbujateks. Õpetaja Lilli Alas jutustas lastele, et manatargad olid sellised inimesed, kellel oli muinasaja ühiskonnas kõrge positsioon täna oma ravitsemisoskusele ja suurtele teadmistele looduse ja maagia alal. Mulle meeldib see, kui laste- ja noorteraamatutesse huvitavalt ja põnevalt ka ajaloo-teema sisse tuuakse. Kristi Piiper teeb seda väga põnevalt.

Õpetaja jätkas ja tõdes, et just manatargad viisid läbi ohverdamisi, kuulutasid tulevikku ja ravisid inimesi. Nad vabastasid kurjast nõidusest, nad olid vahemeesteks jumalate ja inimeste vahel.

Fred ei suutnud mõista, miks oleks keegi niisama heast peast köögi uksele just selle sõna pidanud kraapima?

Söögivahetunnis tahtis Fred sööklas asja lähemalt uurida, kui ootamatult selgus, et magustoiduks pakutud piimakissell oli kala maitsega! Kokatädi Mall ja tema kaks abilist olid kindlad, et piimakissell oli tehtud nii nagu alati. Või oli vaniljekastme asemel kasutatud kalakastet?

Fred ja Matu otsustasid õhtul mõisahoone juures varitsuse korraldada, enne seda ostis Fred poest ka binokli.

Neljas osa on „Varitsus“. Fred luges sel õhtul ajalooõpikut. Muinasaeg jaotub kiviajaks, pronksiajaks ja rauaajaks. Kiviaeg algas Eestis 9000 aastat enne Kristust ja rauaaeg lõppes 1200 aastat peale Kristust. Fredile meenus kevadine koolilõpuaktus. Direktor oli ütelnud, et mõis, milles uus kool asus, ehitati millalgi 1200. aastal?

Ja juba oligi Matu kohal. Varitsus võis alata. Üheskoos mindi skeitparki, sest sealt oli hea ka mõisahoonel pilk peal hoida. Abiks binokkel. Pargis oli ka klassivend Hendrik. Fred ja Matu ostsustasid Hendriku asjadeda kurssi viia ja punti võtta.

Ühel hetkel märkasid poisid mõisa kõrvalhoone juures kuju! Binokliga lähemalt vaadates selgus, et see oli majahoidja. Lihtsalt majahoidja …

Kodus jätkas Fred ajalooga. Ta luges arvutist infot vana mõishoone kohta. Selgus, et tänaseks olid mõisakompleksist alles mõisa peamaja ja mõisa ait, kõrvalhoone osutus olevat vana ait.

Raamatu viies osa on „Sinep“. Järgmisel päeval oli koolisööklas järjekordne jama korraldatud. Sinepiga! Nüüd said Fred, Matu ja Hendrik teada „huvitava“ fakti oma õpetajalt – majahoidja tööpäev lõpeb tavaliselt kell viis õhtul. Mida ta sel juhul oli teinud mõisa juures kell kaheksa õhtul? Poisid otsustasid seda majahoidjalt küsida. Majahoidja kinnitas, et teda ei olnud õhtul mõisahoone juurde, kuid oli selge, et ta ärritus … ja miks ta pidi poistele valetama?

Tagasi sööklasse. Seekord pakuti lastele magusat kartuliputru! See oli magus nagu kreemitort! Uskumatu lugu, kas pole ...

Kuues osa on „6. b libahundid“, milles Hendrik ütles Fredile ja Matule, et nendega tahavad liituda kaks tüdrukut, klassiõed Heleri ja Iti. Fred ja Matu olid esialgu vastu, kuigi Fredile Heleri täitsa meeldis. Ei möödunud palju aega, kui Fred ja Matu olid uute liitujatega nõus. Nüüd oli vaja luua klubi – „6. b libahundid“. Üheskoos antakse vanne, milles lubatakse lahendada kõiki nende teele sattunud mõistatusi ja hoidma kõiki saladusi.

„6. b libahundid“ võtavad uurimise tõsisemalt käsile. Laupäev oli selleks hea päev, et minna mõisahoone juurde „jalutama“, ja abihoonet lähemalt uurida. Endises mõisaaidas avastasid nad luugi, mis viis neid redelist alla. Sealt edasi järgmise ukse juurde, mis omakorda … mida lapsed avastasid?

Enne selle põneva loo lõpplahendust saame tuttavaks ka Fredi emaga. Luurame majahoidja kodu juures. Koolisööklast varastatakse suurel hulgal maitseaineid ja õlisid, koolikokk Mall esitab lahkumisavalduse …

Kes on süüdi? Majahoidja? Koolikokk? Tegelikult on süüdlasi mitu, üks neist üsna ootamatu! Täpselt sama ootamatu on ka põhjus, miks selliseid "sigadusi" tehti …

Loo lõpus saab Fred teada veel ühe vahva uudise, mis seotud tema isa ja Anniga. Sõber Matu omakorda kinnitab Fredile, et elu kahes kodus pole sugugi mitte halb.

Selline vahva ja kaasahaarav lasteraamat, milles nii põnevust, veidi ajalugu, vahvad ja julged peategelased. Sündmused on põnevad ja kõik toimub filmilikult kiirelt. Vahva lugemine. Ja seekordse raamatu pildid on autor ise joonistanud.

Heidi Raba „Ruuben, Tobias ja Lilli“ (Tänapäev)

2021. aasta lastejutuvõistluse „Minu esimene raamat“ võidutöö „Ruuben, Tobias ja Lilli“ on lustlik ja helge lugu külalaste vahvatest seiklustest.

Kullerkupu tänavas elab kümneaastane Ruuben, kes kihutab võrriga ringi ja meisterdab endale lennutiibu. Väikevend Tobiase parim sõber on kana Lilli. Lilli pole mingi tavaline kana – ta oskab trikke teha, tantsida, arvutada ja koguni rääkida. Tobias ja Lilli harjutavad hoolega, et suvelõpupeol näidata, kui tark kana Lilli on.

Ruuben aga nuputab plaani, kuidas Tagametsa talus vanaisa juures elava Mari isa välismaalt koju tagasi tuleks.

Kuidas Lillil tarkade loomade võistlusel läheb ja kas Mari isa tulebki päriselt koju, saab lugeda sellest raamatust.

Tegelikult on hiiglama lahe, et meie lastekirjandusse tuleb ikka ja jälle autoreid, kes kirjutavad lahedaid ja mõnusaid lasteraamatuid. Seda võib öelda ka Heidi Raba kohta, kelle sulest on ilmunud ka varem vägagi populaarseid ja menukaid lasteraamatuid: „Sander Säinas ja lendav siga“ (Tänapäev, 2015), „Härra Hopsti“ (Tänapäev, 2016), „Rebasemäe kamp teeb ajalugu“ (Pilgrim, 2018), „Timmo ja lohe“ (Hea Lugu, 2020) jt.

„Ruuben, Tobias ja Lilli“ on igati mõnus ja humoorikas lugemine. Lugu, mis näitab, et ka väikeses külas on vahva elada ja juhtub igasugu asju. Selles raamatus on peategelasteks kaks venda – 10-aastane Ruuben ja veidi noorem Tobias ning Tobiase kana Lilli. Vahva on see, kuidas vennad teineteisega kokku hoiavad ja toeks on.

Rohelusse uppuv Kullerkupu tänav väikeses külas oli ärkamas. Maja number 6 hoovil oli sirel õitsemist lõpetamas, iirised aga alles õisi avamas. Selles koorekohvi värvi laudise ja suure aiaga majas elas perekond Toomepuu: isa, ema, Ruuben ja väike Tobias.

Nii nagu ikka, saame ka selle raamatu alguses peategelastega tuttavaks. Vanem vend Ruuben alles magab, kuid väikevend Tobias tuleb talle miskit näitama. See on veel üsna soe ja värske kanamuna, mille on munenud kana Lilli, kes on Tobiase lemmikloom ja ühtlasi ka parim sõber.

Lilli elab toas ja on olnud Tobiase sõber juba sellest ajast peale, kui ta oli alles tibu. Lilli elab toas ja on olnud Tobiase sõber juba sellest ajast peale, kui ta oli alles tibu. Ruubenit soe ja värske kanamuna väga ei üllata, sest kanad ju munevadki mune, kuna see on siiski väikevenna lemmikkana munetud, siis teeb see ka vanemale vennale rõõmu, sest on ju väikevend lahe kutt.

Kohe raamatu alguses saame teada, et Lilli on vägagi nutikas kana. Tobias on selles täiesti kindel, Ruuben veidi kahtleb. Seda saame ka teada, et Tobiasele meeldib laulda (selles raamatus on mitmeidki lahedaid laule, mida poiss esitab), kahjuks ei pea ta väga hästi viisi ja laulab üsna kõvasti. Sellestki on juttu, et nende hoovil elab ka üsnagi sõjakas kukk, kel nimeks Napoleon. Tobias teadis väga hästi, et Napoleon on tark ja vapper sell, sest ükskord ajas kukk naabri kurja kassi aiast ära. Jussu (selline on kassi nimi) sai sedasi tuupi, et karvad lendasid. Ja veel, perekond Toomepuul on ka kass, Muska, kes vantsis kangetel käppadel ja meenutas pulstis karvamütsi.

Raamatus on kokku kümme peatükki. Teine kannab pealkirja „Kullerkupu tänav“. Ruubenil oli plaanis õige mitu asja: jalgratta kumm täis pumbata, lennumasinat ehitada, internetis vingetest tehnikaimedest videoid uurida ja Laane talu Luulele appi minna. Luuletädi, nagu nad kodus teda kutsusid, oli ligi kaheksakümnene, elas külast välja üksi vanas majas ja talle kulus abi muruniitmisel ja puude ladumisel marjaks ära. Ruubenile oli omakorda väike taskuraha meeltmööda, sest lennumasina ehitamine oli üsna kulukas.

Saame lugeda sellestki, kuidas Ruuben oma lennumasinat ehitas, kuigi näiteks naabri Toomasel sellesse erilist usku ei olnud, ja ta kartis, et Ruuben võib sellega oma luud murda.

Kuid juba asuvadki vennad teele. Võrriga. Ruuben juhib, Tobias istub taga, ja nende vahel on veel ka Lilli. See on lahe vaatepilt, millest on raamatus ka vahva pilt. Teekond tädi Luule poole algab, ja see viib vennad läbi küla. Selle sõidu jooksul saame ka meie külaelanikega veidi lähemalt tuttavaks.

Kolmandas peatükis jõuavad vennad Laane talu Luule juurde. Luule võib oma aastatelt olla vana, kuid mulle tundub, et oma hingelt on ta noor. Ruuben niidab muru, Tobias ja Luule teevad valmis ülimaitsva rullkoogi, juuakse piparmünditeed, poisid vaatavad ka Luule vanu fotosid. Lõpuks sõidab ka Luule võrriga ja see tuleb tal suurepäraselt välja. Lilli nokib katki mõned vanad raamatud ja kana saab endale igati ägeda reisikoti, mille Luuletädi oli talle meisterdanud. Sellise reisikotiga on Tobiasel võimalik kana igale poole kaasa võtta.

Neljandas peatükis saame tuttavaks ka naabri Toomasega, kes on igati kõva kitarrist, kellele meeldib Led Zeppelin, kuid seekord on Toomasel vaja Ruubeni ja Ruubeni isa abi – Toomase koer Brutus oleks vaja viia loomakliinikusse, sest koer oli haigeks jäänud ja Toomasel oli suur-suur mure. Loomulikult aitavad Ruuben ja tema isa Toomasel koos koeraga kliinikusse saada, kaasa sõidab ka Tobias. Loomakliinikus saavad abi nii Brutus kui ka Tobias.

Mis Tobiasega loomakliinikus juhtus, selle jätan ma Sulle endale lugeda.

Viiendas peatükis „Salapärane tüdruk“ käime Ruubeni ja Tobiasega ning Ruubeni klassikaaslaste Kalle ja Annabeliga ujumas. Veidi hiljem kohtus Ruuben meekarva lokkidega, heledas suvekleidis tüdrukuga, kes kuhugile kiirustas ja nuttis. Ruuben järgnes talle ja kuulis, kui imeliselt tüdruk laulab. Ruuben läks tüdrukule lähemale ja rääkis talle, et ka tema väikevend laulab, kõvasti ja valesti, kuid laulab. Ja et väikevennal on ka rääkiv kana. See ajas tüdruku naerma, ja tema naer oli sillerdav, nakatav.

Ruuben sai teada, et türduku nimi on Mari, kes elas lähedal kaskede juures talus. Koos vanaisaga. Selgus, et just sel päeval oli Mari sünnipäev ja isa tema isa oli selle ära unustanud. Tüdruk kinnitas Ruubenile, et ta pole oma isa peaaegu aasta otsa näinud ja nüüd ta isegi ei kirjuta ega helista enam Marile.

Ruuben oli kindel, et ta mõtleb midagi selle tüdruku heaks välja. Ja ta oli kindel ka selles, et tema lennumasin tööle hakkab!

Kuuendas peatükis „Purunematu“ nägi Ruuben, kuidas Tobias ja Lilli trenni tegid, ja ta ei uskunud oma silmi, kuid tundus, et Lilli tõepoolest oskab rääkida! Siinkohal lisan, et tegemist ei ole mitte muinasjutulise kana rääkimisega, aga häälega, mida Lilli teeb, ja see meenutab tõepoolest mõnda sõna ehk rääkimist.

Meie ei usu oma silmi, kui Ruuben katsetas oma lennumasinat. Selleks ronis ta laudakatusele … ja … mis edasi juhtub, selle pead ise välja selgitama. Selle peatüki lõpus saame osa ka ühest vahvast trikist, mida esitavad Lilli ja Toomase koer Brutus.

Järgmises peatükis saame ka Mari ehk Mari Järvega tuttavaks. Saame teada, mis oli nende perekonnaga juhtunud, ja miks tüdruku isa oli kaugel. Seejärel saame osa sellest, kuidas Ruuben, Murulaugu Mati Moskvitšiga sõitis, kusjuures poiss pääses ka rooli, ja selgus, et ta on igati tubli autojuht. Ruuben pöördus ka Toomase poole, et Marit aidata – Ruubenil oli vahva plaan, Mari võiks laulda, Toomas mängiks kitarri ja sellest võiks teha salvestuse ja video, mille omakorda võiks saata Mari isale, sest Mari laul on just selline, mis peaks tema isa „mõjutama“ koju tulema …

Raamatu eelviimases peatükis läksid Ruuben ja Tobias riidu. Tobias otsustas kodust lahkuda, kuid vanem vend läks talle järele, ja leidiski Tobiase. Loomulikult leppisid vennad ära, sest üks hoolib ühest ja teine teisest. Ja see ongi ju vendade puhul kõige olulisem …

Viimases peatükis korraldas külaselts suvelõpupeo, ja see oli üks hiiglama vahva pidu. Saame teada, kuidas läks Toomase ja Mari videoga. Peol mängis Ruubeni isa Priidu vanu vinüülplaate, Ruubeni ema Pille küpsetas koos Annabeli emaga välitelgis pannkooke. Kalle vanemad korraldasid mudilastele mänge ja võistlusi, pensionär Argo mängis lõõtsal rahvalikke lugusid, lasteaialapsed esinesid laulmisega, rahvatantsijad tantsisid.

Toimus ka vahva lemmikloomade võistlus, kus esinesid Annabel ja tema kass Mummu, Toomas mängis kitarri ja Brutus ulgus kaasa, kortermajas elav Kirke esitas koos oma koeraga trikke, Kastani tänava Andrus tutvustas oma maailma kiireimat kilpkonna Kikut, Ruubeni vutisõber esines koos oma rotiga, kel nimeks Riks. Riks pani plehku, kuid õnneks leiti rott siiski kohe ka üles. Lõpuks esinesid Tobias ja Lilli! Ja see oli igati vägev esinemine!

Ja kui pidu edasi läks, siis „esines“ ka Ruuben! Lennumasnaga! Kuidas tal see välja tuli, selle jätan Sulle endale lugeda. Ja raamatu päris lõpus saame midagi vahvat teada ka Mari isast!

Ruuben mõtleb raamatu lõpus ühe vahva mõtte: „Küll on hea, kui sul on sõbrad, pere ja väikevend, ja väikevennal on maailma kõige vingem kana!“ Usun, et see võtab suurepäraselt kokku ka selle suurepärase raamatu.

Vahvad pildid on joonistanud Kadi Kurema, kes on ka varem lasteraamatuid illustreerinud: Reeli Reinausi „Saladuslik päevik“ (Tänapäev, 2008, 2020), Tiia Selli „Kass Kriibik“ (Tänapäev, 2009), Mari Teede „Appi, me muutusime kassideks!“ (Varrak, 2016) jpt.

Pille Kannisto „Britaga juhtub“ (Tänapäev)

See on lustakas raamat Britast, kes elab koos ema ja vanaemaga Mustamäe kortermajas. Temaga juhtub pidevalt naljakaid ja mõtlemapanevaid lugusid. Näiteks kohtub ta Ahvitädiga, näeb toas kolme musta vaimu ja pakub ämblikule head elu. Tal on ülihoolitsev ema, kes kardab üle kõige hiiri ja väga krapsakas vanaema, kes ei karda peaaegu mitte midagi. Õue peal on tal head sõbrad Anna, Elli ja Paul. Brita suurim unistus on saada oma isiklik kass. Kas see õnnestub?

„Britaga juhtub“ on Pille Kannisto esimene raamat. Lood on inspireeritud autori lapsepõlvest Mustamäel ning pakuvad muhedat huumorit ja mõnusat äratundmisrõõmu nii noortele kui ka täiskasvanud lugejatele.

Raamatu pildid on joonistanud Anni Mäger.

Pille Kannisto kirjutatud ja Anni Mägeri illustreeritud „Britaga juhtub“ on üks igati muhe ja nostalgiline lugemine, sest tegelikult möödus ka minu lapsepõlv Mustamäe kortermajas, kus elasid ka minu vanaema, ema ja võõrasisa. Ma olen üsna kindel, et ka selle raamatu Brita juhtumised on pärit 1970., 1980. aastatest, sest siin on mitmeid „vihjeid“ just sellele ajastule – mängud, mänguasjad, omavaheline suhtlus, rõõmud ja mured, kuid ühel pildil on Brital seljas t-särk, millel kiri, mis viitab 1980. aasta Moskva olümpiamängude purjeregatile Tallinnas …

Juhtumeid Britaga on selles raamatus on mitmeid. Kokku 34 lugu.

Esimeses loos saame Britaga tuttavaks, saame teada, et tal on ka mitu sõpra - Elli ja Anna elavad Britaga samas majas, Paul elab kõrvalmajas. Selgub, et Annal on nüüd oma kass, pruuni-kollase-mustalaiguline. Paul kinnitab, et tema kassi ei taha, sest tema ema oli ütelnud, et kassid levitavad usse. Brita oleks küll endale kassi tahtnud, ta teeks kassile kassimaja koos lauakese ja toolikesega ning võtaks ta kaissu magama.

Järgmisel hommikul helises Brita kodus uksekell. Koridoris seisid Anna, Ellia ja Paul. Elli süles oli ilmatu suur takune … Mis täpselt, selle jätan ma Sulle endale avastada, kuid igal juhul see keegi tekitas Brita kodus suure segaduse.

Järgmistes lugudes saame teada, kuidas Brita ema ja vanaema kodus hiiri püüavad, ja miks nad sellega koristajatädi välja vihastavad, mistõttu koristajatädi arvab, et Brita peres ei elagi korralikud inimesed. Seejärel sõidab Brita koos emaga maale, et külastada ema sõbrannat Eevat. Ema sõbranna Eeva kodu oli nagu muinasjutumajake kollaseks värvitud puitlaudisega ja väikeste ruutudega akendega. Maja ümbritses lopsakas aed. Suured õunapuud ääristasid teerada, mis viis väravast ukseni. Ja selles aiaväravas kohtas Brita hiigelsuurt rohelist konna, kes oli suurem kui aiavärav, ja kui Brita kutsus ema ja ema sõbranna seda imelooma vaatama, siis oli konn kadunud!?

Edasi on juttu sellest, kuidas Brita Pauli jalgratta ärandab, ja sellega suurele teele/tänavale sõidab. See ei ole loomulikult Britale lubatud, mistõttu saab Brita ema käest riielda, kuigi vahva on see, et Brita oskab rattaga sõita ja ta tahaks endale ka ratast, kuid pärast sellist, keelatud sõitu suurel teel, on Brita kindel, et niipea ta endale ratast ei saa.

Ühes loos mängivad Elli ja Brita maja tagaukse juures kodu. Terve õu oli võililli täis, ja Elli lubas vaadata, kas Brita on palju võid söönud. Elli pani võilille Brita lõua alla, uuris kollast peegeldust tema kurgualuses ja oli kindel, et Brita on väga palju võid söönud. No eks sellist mängu on vist palju lapsed mänginud, kuid veidi hiljem selgub, et Brital on õietolmu suhtes allergia, sest ta kukkus hirmsasti aevastama ja tema silmad hakkasid kangesti sügelema. Kodus selgub, et Brita silmad on paistes ja punased. Polikliinikust arvasti, et Brital on allergia ja tüdrukule kirjutati ravimid, kuid nädal hiljem kutsus Brita ema neile külla Võlurmehe, kes teeb tüdruku kõrvadesse augud. Kui need augud on kõrvades õigel kohal, siis võtab see allergiat vähemaks. Saamegi lugeda, kuidas Võlurmees Brita kõrvadesse augud teeb, ja millised ilusad hõbedased kõrvarõngad Brita endale saab.

Järgmises loos saame tuttavaks ka Brita isaga, kel nimeks Mart. Brita jaoks on tegemist võõra mehega, sest isa ei ela oma perega koos. Kuid nüüd oli Mart Britat vaatama tulnud. Mart oli pikk mees laia naeratuse ja väga suurte valgete hammastega. Brita kahtles, kas ta ongi kunagi enne nii pikka meest näinud. Mart tõi Britale kommi, šokolaadi, kollased nätsupakid ja suure värvilise raamatu. Emale see ei meeldinud, et Mart oli Britat salaja vaatamas käinud, mistõttu lootis ka Brita, et äkki isa rohkem ei tule, ja samas, äkki tahab ta ka tulevikus tüdrukule kommi tuua?

Saame tuttavaks ka Ahvitädi ja tema pärdikuga, loeme sellestki, kuidas Brita pakub ämblikule head elu – kodupaigaks tikutops, söögiks küpsis või ja moosiga. Käime ka koos Brita ja tema vanaemaga maal, Muuga suvilas, mida nad kutsusid putkaks. Maasikad on valmis saanud, kuid ka maal on ämblikud, keda Brita veidi kardab, vanaema ei karda! Maalt koju on bussisõit üsna hirmus, sest buss on puupüsti täis, igasugu mammisid, kes ei saa aru, miks Brita bussis istub ja neile istet ei paku … Järgmises loos oleme korra veel suvilas, selgub, et seal ei ole kempsu!

Ja veel. Ühes loos tuleb Britale jällegi isa külla. Seekord ametlikult, sest ema ja isa olid suhtlema hakanud. Seekord tõi isa Britale väikese punase mänguõmblusmasina, mis kahjuks tundub olevat katki … isa vihastas ja läks minema. Öösel nägi Brita unes jällegi seda suurt rohelist konna (kellest oli ka veidi varem juttu), kes kinnitas, et kui keegi saab emaks või isaks, ei tähenda see, et ta oleks kohe hea lapsevanem, sedagi ametit peab õppima ja harjutama! Ja Brita isa ei ole saanud seda eriti teha.

Juttu on ka kaktustest. Need on vanaema omad. Kaktused olid köögi aknalaual, sest seal oli neile piisavalt valgus. Kahjuks tegid kaktused aknast väljavaatamise ja akna avamise peaaegu võimatuks, sest valge pitsiline köögikardin jäi okastesse lootusetult kinni. Lisaks sellele jäid sageli kaktuste okkad ka kätte kinni. Tavaliselt juhtus see Brita või tema emaga. Selles loos saame lugeda, mida kaktused „tegid“, et Brita ema otsustas neist paljud aknast välja visata. Tegelikult pean minagi tunnistama, et eks ole ka mina oma lapsepõlves kaktusest sedasi kinni võtnud, et kulus tunnike, et kõik okkad kätte saada … tuttav teema.

Isa tuleb veelkord Britale külla. Seekord toob ta Britale imeilusa helesinise jalgratta. Ratas on ilus ja uhke, Brita oskab sellega sõita, kuid sellega on jällegi üks probleem – sõitmise ajal ratas kriiksus ja kriuksus lakkamatult läbilõikava ja kaebliku häälega. Kuna ratas kriuksus, siis oli Britale sellega sõitmine päris vaevarikas, sest talle tundus, et kõik jälgivad teda. Lõpuks loobus Brita jalgrattaga sõitmisest ja ema ema viis selle maale oma sõbranna lastele. Ja kui Brita emaga neile suvel külla läks, oli jalgrattal kriuks kadunud … eks olen ka mina oma lapsepõlves nende kriuksuvate ratastega sõitnud, mõnikord oli abi õlitamisest, mõnikord mitte.

Ühes loos saame tuttavaks ka keldris elavate kassikirpudega, kes Brita ema „ründavad“. Ema jalgu katsid sajad ja sajad näljased kirbud, mistõttu jooksis ema keldrist otse vannituppa, et tülikatest ründajatest vabaneda. Ja taaskord pean tõdema, et olen ka mina lapsena Mustamäe keldris sellise õuduse üle elanud, ja samuti koos kirpudega vanni pidanud minema …

Loeme ka Brita uutest kingadest (sandaalidest), mille tüdruku ema oli poest saanud. Õigupoolest oli ta peale sattunud, kui just paar karpi sobivas suuruses sandaale poes riiulisse pandi. Kahjuks on sandaalid „natuke“ suured, mistõttu Brita liikumine on pehmelt öeldes raskendatud.

Ja veel. Käime suvitamas Klooga-Rannas ja saame teada, miks Brita ohatise saab; saame teada, miks Britast näitlejat ei saa, kuid kommipoe müüja võib saada küll; loeme, kuidas Brita ja Gerda vihastavad välja Gerda uhke valge kassi, kes kättemaksuks nukruvankrisse häda teeb.

Humoorikas lugu on Brita sünnipäevast, mille Brita üliaktiivne ja ülitoimekas vanaema veidi vussi ajab. Loeme sellestki, miks Brita tahab oma nime vahetada, siin on ka üks õudne lugu, milles lapsed õuduslugusid välja mõtlevad, saame tuttavaks Cätlyniga, kes pakub Britale altkäemaksu, et Brita ainult temaga mängiks.

Loeme ka Brita vanaisast, kes ehitas päeval vabrikus raadioid, aga öösiti töötas loomaaias valvurina, mistõttu nägi Brita oma vanaisa väga-väga harva. Pean tunnistama, et ka minul vanaisadega „väga hästi ei läinud“, sest nemad elasid oma uute peredega, ja nii see läks … selleski raamatus on üks lugu Brita vanaisast veel, ja seekord kahjuks vanaisa surmast … ilus ja nukker lugu …

Juttu on ka talvest, lumest, lumepallidest, sellest, kuidas Brita keeltpidi posti külge kinni jäi, kuidas Brita vanaema kodus plastiliiniga veetorusid parandas ja torumehele koduveini kinkis, mistõttu olid torud hommikul jätkuvalt katki … mängime lauamänge ja selgub, et Brita on halb kaotaja, kuid õnneks saab ta aru, et see pole sugugi mitte ilus.

Käime külas ka tädi Fannil, kes on üks ülimalt moodne ja omapärane daam, kellel on kass Faruuna, kes käis häda tegemas vetsupotil ja oskas ka veepaagil olevat nuppu vajutada ning köögiaknast korvis õue pääseda.

Viimases loos eksib Brita ära, kuid selleks on oluline põhjus – tüdruk kohtub nõiamooriga … Õnneks jõuab Brita koju, ja kui ema uurib, miks nii läks, siis on Brital sellele väga vahva vastus ja selgitus.

Sellised vahvad, humoorikad ja nostalgilised lood selles raamatus. Usun, et kuuleme raamatu autorist, Pille Kannistost veel, sest selliseid lugusid on ju igati tore lugeda nii väikestel kui ka suurtel lasteraamatute sõpradel.

Richard Janno „Vutimehed. Kassisaba poisid“ (Tänapäev)

„Vutimehed“ viib lugeja 1912. aasta Tallinna, kus lihtne töölisrahvas elab kõrvuti jõukate sakstega. Kui vaese pesunaise poeg Värdi satub õnnetusse kokkupõrkesse sakste võsukestega, langeb kogu tema perekonna tulevikule tume vari. Koos Kordese ja Valkspargi (Kevade ja Adamsoni) tänava vutimeestega, kellega seni on löödud lahinguid palliplatsil ja seistud Kassisaba vutikomando vastu, asub ta nüüd sakste võsukestele kättemaksu plaanima.

„Kassisaba poistes“ on Värdi pere kolinud ja temast on saanud Kassisaba asukas. Ühes teiste kassisabakatega osaleb ta sõjakäigul Pelgulinna poiste vastu, et võtta neilt tagasi äraröövitud „suurtükk“ ja vallutada pelgukate rajatud liuväli.

„Vutimehed“ ilmus esimest korda aastal 1935, 1942. aastal kirjutatud „Kassisaba poisid“ aga alles aastal 1974. Mõlemas teoses on Richard Jannol (1900–1942) õnnestunud põnevalt ja suure kaasaelamisega kujutleda oma lapsepõlve aegse Tallinna poiste rõõme ja muresid ning argielu ja seiklusi.

Ma tean, et lapsepõlves oli mul raamaturiiulis 1968. aastal ilmunud „Vutimehed“, kuid ka 1974. aastal ilmunud „Vutimehed. Kassisaba poisid“. Riiulis olid need raamatud olemas, kuid miskipärast ma neid ei lugenudki … Ju ma olin 1974 veel liiga väike, et veidi suuremate kuttide tegemistest lugeda.

Pärast kooliminekut Tallinna 22. Keskkooli (praegusesse Westholmi Gümnaasiumi ehk eelpool mainitud Kevade tänava kooli) ilmusid uued ja uued laste- ja noorteraamatud, mistõttu jäidki Richard Janno kirjutatud lood unustusehõlma. Seda võin ka lisada, et just „Kassisaba poisid“ oli mul meeles küll, sest eks oli ju ka minu kool just selles piirkonnas, ja kooli kõrval oli ka Kassisaba pood.

Richard Janno üks raamat on mul veel raamaturiiulis – „Metsmees“ (1989, Eesti Raamat, sari „Eesti Romaanivara“, algupäraselt ilmus see juba 1929), kuid pean piinlikult tunnistama, et ka seda ei ole ma lugenud …

Seetõttu on hea, et nüüd ma siiski „Vutimehed. Kassisaba poisid“ loetud sain.

Richard Janno elas aastal 1900 – 1942. Ta oli eesti kirjanik, ajakirjanik ja õpetaja, kes kasutas ka pseudonüüme Juhan Pahlbärk, Tristan ja Koterman.

Janno omandas gümnaasiumihariduse Tallinna Reaalkoolis, seejärel õppis Helsingi ja Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas ning pärast seda ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Töötas ta Helsingis August Hanko perekonna koduõpetajana, aastail 1922-1927 oli Tartus õpetaja, 1928-1936 vestekirjanik Postimehe toimetuses. Pseudonüümide all avaldas Postimehes ka kultuuri- ja olustikukriirilisi följetone ning teatrikriitikat. Samal ajal kirjutas ka mõned kriminaalromaanid.

1936 avastati tal tuberkuloos ja ta asus elama Elvasse, kus tegutses vabakutselise literaadina kuni oma surmani 1942.

Richard Janno teoseid: „Neitsi Maaria“ (jutustus 1930), „Sinine ümbrik“ (kriminaalromaan 1931), „Kuningas Toom“ (noorsoojutustus 1931), „Selja tagant“ (kriminaalromaan 1933), „Kaks ja üksainus“ (romaan 1937).

Tagasi selle raamatu juurde. Esimene lugu on „Vutimehed“, mis alguses saame tuttavaks teose peategelase Värdiga, kes istub õues ja loeb raamatut. Kojamehe aken löödi lahti ja Ludvi pistis pea välja, ta hõikas ärevalt „Värdi!“

Ludvi uuris, mida Värdi loeb. Raamatuks oli „Rinaldo Rinaldiini“, mis oli Ludvi vanamehe arvates olnud liiga vesine lugemine. Värdi polnud sellega nõus, ta soovitas seda ka Ludvil lugeda. Ludvil lugemiseks aega ei olnud, temal oli plaanis üks pisike kelmus – temal oli plaanis minna naabriaeda kuningakingasid korjama, et need hiljem Kaarli kiriku nurgal maha müüa. Ludvi teadis, et kuningakingade puntra pealt saab kopika.

Värdi ei tahtnud sellest „lillekorjamisest“ osa võtta, mistõttu Ludvi oli kindel, et Värdi kardab, kuid Värdi ei olnud arg poiss. Lugeja mõisatb, et ta Värdi on lihtsalt aus poiss. Ludvi palus Värdil valvata, kui tema lilleraksu läks, ja kui keegi tuleb, siis võiks Värdi vähemalt märku anda.

Värdi vaatas nüüd üle õue sakste suure kahekordse häärberi poole, üle plangu, mis piiras puude- ja lillerikast aeda – von Huugi pärusmaad -, kuhu väikese õue teises servas asetseva maja elanikke eluilmaski ei lastud.

Värdi mõtles, et sealpool planku on uhked toad, pehmed toolid, siidkardinad, või, juust ja kõiksugu praed iga päev laual. Nende juures ainult madalad pimedad toad aukliku põrandaga, koridori põrand koguni savist ja mullast. Väike majake, ühekordne, peaaegu viltu vajumas vastu tänavat, aga kolme rahvast pidas uluall – kojarahvas, Värdi ühes venna, õdede ja emaga ning teisel pool Andermanni naine pojaga, kõik pidid ära mahtuma ja mahtusidki.

Värdi oli ühel õhtul ema käest uurinud, et kuidas see nii on, et ühed elavad niiviisi, kõike on küllalt, aga teised … Ema oli ütelnud, et need on parunid, aga nemad olid vaesed eestlased, kel polnud pealegi ka isa. Ema palus, et Värdi ei läheks sellepärast parunipoistega kiskuma. Muidu aetakse neid sealtki välja ja siis jäädakse hoopis taeva alla. Värdi oli enesele lubanud, et ei lähe Uuno ega Ottoga kunagi kisklema, kuid … sellest juba veidi hiljem.

Hetk hiljem kriiksus häärberi köögiuks ja kivitrepile ilmus tüdruk helevalges põlles, tanuke peas. See oli Liise, sakste toatüdruk. Ta astus mööda treppi alla ja seadis sammud otse Värdi poole. Liise läks aiavärava poole. Kriiks-kriiks tegi võti väravalukus.

Värdi kargas püsti. Mis see Ludvi seal ometi nii kaua kohmitseb? Värdi otsustas vilistada, kuid sellest polnud suurt abi. Oli juba hilja. Liise oli Ludvit juba märganud. Poiss pääses põgenema, kuid Liise tuli nüüd hoopiski Värdi juurde. Oli ju Värdi vilistades teisele poisile märku andnud!? Liise lubas prouale kõigest rääkida, ja küllap siis poisid oma sauna kätte saavad!

Õhtul oli Värdi kodus. Ema oli tööl (veidi hiljem saame teada, et ema käis Reebenite juures Kalamaja kandis pesu pesemas ja teinekord ei jõudnud ta tööga isegi päikeseloojanguks valmis). Tuli ka Ludvi, kes oli üsna ülbe ja uhke lilleraksus käimise üle, mistõttu Värdi ta minema peletas. Värdi hakkas makarone keetma, et väikevend Toomile süüa anda. Makarone ei olnud palju, praadimiseks läks pannile viimane rasv, kuid Toomil oli kõht ikkagi tühi. Värdi lootis, et küllap ema vorsti ikka toob, ja pudru ei saanud võtta, sest see oli väikesele õele, Kadrile, kes pidi varsti üles ärkama.

Saame tuttavaks veel ühe selle maja elanikuga. Häärberi köögiuksest väljus Andi. Tugev paks poiss, Värdist mitmeti kogukam, kuigi oli peaaegu samaealine. Värdi sai teada, et Andi oli sakste pool käinud. Andi oli käinud mängimas, oli käinud Šnelli tiigi ääres (seegi on mulle tuttav paik oma kooliajast, kus on jalutatud ja sealsel staadionil ka sporti tehtud). Andile oli ka süüa antud, kapsaid ja sealiha, kuigi sõi ta neid köögis. Andi kinnitas, et ega ta saali ei tahtnudki minna.

Andil oli ka oluline asi Värdile öelda. Liise oli prouale midagi rääkinud, ja nüüd pidi Värdi ema järgmisel päeval proua juurde minema, kuna proua tahtvat kõnelda. Ja Liise oli Andit hoiatanud ka Värdi eest, et Värdi pidi olema salasuli … Valus koorem laskus Värdi rinnale. Kui juba nii oli, et kutsutakse, siis oli hoopis kurja oodata.

Ma ei saa Sulle ju kõike ka üksipulgi ümber jutustada, kuid otse loomulikult saab Värdi ema teada, mis oli juhtunud, et ta peab minema paruniprouaga „kohtuma“. Saame teada, et Värdi ema kasvatas üksinda nelja last, tütar Leeni käis isegi gümnaasiumis, ja Värdi ema oli kindel, et just see paljusid teisi inimesi ärritas.

Saame teada sedagi, et Värdi ema oli paruniprouale kolme kuu üüri võlgu, ja probleeme tekitas seegi, et Värdi Ludvile peksa andis! Selle eest, et Ludvi oli valetanud, et just Värdi oli lilli varastamas käinud, ja nüüd oli ka Ludvi ema, kojanaine, näinud, kuidas Värdi tema pojale kere peale andis …

Värdi ema käiski paruniproua jutul. Kaitses oma poega Värdit, kuid kellel raha ja võim, sellel ikka õigus. Nii ka selles loos. Värdi ema sai teada, et kahe nädala pärast peavad nad olema lahkunud, muidu pöördub proua kohtu poole! T

egelaskujusid on selles raamatus veel. Saame tuttavaks ka naabermaja Peetriga, kes oli kasvanud oma aastate kohta uskumatult pikaks volaskiks, ja ta oli ümbruskonna kõvem võimumees ja igas asjas esimene. Nüüd oli ka temal teada, et Värdi oli Ludvile kolki andnud, ja teada oli tal seegi, et Värdi oli sakste juures vargil käinud. Värdi selgitas Peetrile, kuidas asjalood tegelikult olid.

Hetk hiljem saame tuttavaks veel ühe tegelasega. Gerdaga, kes oli häärberisakste tütar, paruniproua lapselaps. Nii nagu arvata võis, oli Peetril ka tüdrukule üht-teist ütelda ja ta proovis tüdrukut isegi juustest tirida. See ei meeldinud Värdile, kes tüdruku kaitseks välja astus ja Peetrile vastu põsenukki virutas. Peeter andis vastu ka, aga hoobid olid nõrgad, ja veidi hiljem kutsus Peeter Värdi hoopiski jalgpalli mängima.

Seejärel löömegi kaasa jalgpallimängul. Kordese (praegune Kevade) tänava lõppjätkul oli väike plats, liivasegase pinnasega, millel oli vaid mõni rohulible, kuid see ei seganud Kordese ja Valkspargi (praegune Adamsoni) tänava poistel omavahel vutti mängimast. Mäng oli põnev, kuniks neid tulid segama sakste poisid. Sakste poisid kutsusid vutti mängivaid poisse eesti sulideks, mistõttu pidid ka eesti poisid end kaitsma … Nii otsustasid Kordese ja Valkspergi tänava poisid ühiselt sakste poisid minema pelutada, ja see õnnestus neil igati hästi. Põgenejad pääsesid Paldiski maantee kaudu minema.

Järgmisel päeval kohtus Värdi Gerdaga. Tüdruk oli tänulik, et Värdi oli teda kaitsnud. Lisaks tahtis ta teada, miks Värdi murelik oli. Nüüd rääkis poiss sellest, et paruniproua soovis, et nad lahkuksid ja seda juba kahe nädala pärast. Värdi rääkis, kuidas asjad olid olnud, kes oli lilli varastamas käinud, ja nüüd kutsus Gerda Värdi oma mamma juurde. Tüdruk lubas Mammaga rääkida, et ta ei käsiks neil lahkuda, ja Värdi saaks mammale ütelda, et ta pole varastanud.

Edasi saame tuttavaks veel ühe tegelasega. Lumivalge habemega vana Puu-Mihkliga, keda kutsuti ka Puuvanameheks. Ta käis iga päev Huugi-sakstele puid kandmas. Just Puu-Mihkel oli see, kes kinnitas Värdile, et see oli hea, et Värdi ema oli seda sorti, et ajas kaela sirgu ja põrutas vastu. Ta teadis rääkida ka Vissi mõisas elanud talumehest, kellele anti 100 hoopi peksa! Kuid see ei tähendanud seda, et talumees oleks alla andnud, ta oli läinud ja omakorda mõisahärrale vastu nägu virutanud! Nüüd pidi talumehe poeg Tartus toimetama, pidi advokaat olema, ja just tema oli ütelnud, et eestlaste maa olgu eestlaste oma! Puu-Mihkel mainis vestluses Värdiga ka aastaarvu 1912 (sellel aastal selle loo sündmused toimuvadki) ning lootust, et saksad minema lähevad.

Millest veel „Vutimeestes“ lugeda saame. Asjalood lähevad veelgi halvemaks, kui Värdi paruniprouale külla läks, sest õigupoolest ta külla ei jõudnudki. Häärberi juures ootasid teda parunipoisid Uuno ja Otto, kes hakkasid tüli norima ja Värdit ründama. Alatult ründasid, kahekesti ühe vastu. Värdi sai kõvasti klobida, kuid ega ka Värdi papist poiss polnud … ta hakkas vastu, ja hoopis parunipoisid said kere peale, kuid see tõi Värdile ja tema perele ainult probleeme juurde.

Ja seegi polnud veel kõik! Värdi ema koju toodud pesemist vajav pesu varastati, ja otse loomulikult oli süüdi Värdi ema, ja nüüd peaks ta ka varastatud pesu kinni maksma …

Vahepeal mängime ka vutti. Värdi koos oma sõpradega ehk vutimehed kohtusid Kassisaba poistega (nende meeskonnal oli nimeks Olimpia). Põnev mäng jäi viiki, ja Värdi oli oma meeskonna üle väga uhke. Värdi ja eelpool mainitud Peeter pidasid ka „sõjaplaani“, et rünnata parunipoisse.

Värdi ütles: „Kui teeks kohe suure sõja ja annaks nii, et mäletavad … Nagu ennevanasti eestlased võitlesid raudrüütlitega ja nagu Tasuja kogus kõik mehed kokku ja tungis siis parunitele kallale. Kui võtaks siit kõik Kordese poisid ja Valspargi poisid … jah … kõik vutimehed ja läheks ühel päeval sinna Toomeorgu, piiraks ümber ja lööks kõik puruks …“

Värdi ja Peeter käisid parunite poisse ka salaja luuramas, et saada ülevaade palju neid seal Toomeorus koos käis … ja Värdi läks veelgi tigedamaks, kui tema väikevend Toomi peksa sai! Mängus oli jällegi naaber-parunipoiss ehk Uuno!

„Vutimeeste“ lõpus saame osa vägevast kaklusest, kui Värdi ja tema vutimehed parunipoisse Toomeorus ründasid. Saame teada sedagi, kes oli pesuvaras, ja saame osa sellestki, kuidas Värdi ja tema perekond kodust lahkusid, et võtta suund Kassisaba poole …

Teine lugu selles raamatus on „Kassisaba poisid“, mille alguses saame teada, et Värdi uus kodu asus õuepealses majas. See oli väga vana ühekordne ja juba natuke viltu vajunud ehitis. Peale selle oli selles õues veel kaks maja, mõlemad vastu tänavat. Üks väike ja hädine, teine suur kahekordne, uhiuus ja toredasti värske puu ning värnitsa järele lõhnav. Neid kõiki kutsuti Sassi majadeks.

Selles loos on taaskord juttu Värdist ja tema tegemistest, nüüd juba Kassisabas elades. Sealt leidis ta uusi sõpru – näiteks Jüri, kuid ka vanad sõbrad ei unusta Värdit - näiteks Peeter, kellega esimeses loos tuttavaks saime (ka Peeter oli sunnitud koos oma perega Kassisabasse kolima). Lisaks poistele (lastele) oli Kassisabas ka mitmeid täiskasvanuid, kelle elus oli nii rõõme kui ka muresid, probleeme - Timusk, kellel oli probleeme alkoholiga, Roman, kellel oli probleeme seadusega, lisaks polnud tal ka tööd, kuid tal oli põimõte – ta ei tahtnud olla ori!

Mängu tulevad ka tublid tüdrukud ja neiud – Värdi perele oli abiks Liisi, kuid koju saabus ka Värdi vanem õde, 16-aastane Leeni, kes oli olnud Keilas teenijannaks, nüüd oli algamas ju ka kool. Raamatu lõpus saame teada, et Leeni tööga oldi Keilas sedavõrd rahul, et teda kutsuti sinna uuesti, aga kas noor neiu läks uuesti?

Jalgpallist on ka selles loos veidi juttu, kuid seekordne peateema on „sõda“ Kassisaba ja Pelgulinna poiste vahel, mängus ka sõjasaak, nn suurtükk (ise pead lugema, mis see täpselt oli), kuid oli ju hinnaline sõjasaak kuulunud Kassisaba poistele, mille Pelgulinna kutid pihta panid. Nii nagu „sõjas“ ikka, tuli käia luuramas (seda tegi Peeter), et välja selgitada, kus „sõjasaak“ asus, ja kui tundub, et Kassisaba poisid saavad oma suurtüki tagasi, siis langesid nad hoopis Pelgulinna poiste kätte „vangi“. „Vangis“ ei pidanud nad kaua olema, kuid ikkagi, kas Kassisaba poiste hulgas oli äraandja, kes nende plaani Pelgulinna poistele reetis?

Eks neid juhtumisi, ja üsna tõsiseid, on raamatus veel. Õnneks olid Värdi ja Peeter sõbrad. Sõbrad, kelle peale võis kindel olla, ja abiks neile oli ka naaber Roman, kes ju oluliselt vanem, ja vangiski olnud, kuid ka tema oli õiglase meelega mees, kes ei sallinud ülekohut ega nõrgematele liiga tegemist.

Värdil oli probleeme koolis (need ma jätan Sulle endale avastada), mistõttu ta koolist välja visati (ja tegelikult ikka seetõttu, et Värdi ei tahtnud teisi reeta ega sisse rääkida, ja talle ei meeldinud, kui tema ja tema ema kohta rumalusi räägiti), mistõttu oli ta sunnitud minema õhtualgkooli, mis oli oma olemuselt „karmim“ kool.

Värdi pidi ka ise õpetajaks hakkama, seda ühele väga ebameeldivale tüübile, kel nimeks Ummel, kes samuti õhtukoolis käis (seda saame veidi hiljem teada). Ja kui Värdi lootis saada õpetamise eest väärilise tasu ehk ühe rubla, siis hakkas hoopis Ummel seda endale nõudma, ja Ummelil olid üsna karmid meetodid.

Selles loos saame osa sellestki, kuidas Kassiaba poisid Pelgulinna poiste käest väikese „lahinguga“ liuvälja endale saavad, kuigi olid selle ju Pelgulinna kutid meisterdanud … aga „sõda on sõda“.

Raamatu lõpus peavad Värdi ja Peeter oma julguse kokku võtma, ja rääkima tõtt sündmuste kohta, mille tõttu oleks neid peaaegu ka õhtualgkoolist välja visatud, kuid nemad polnud ju tegelenud tõeliste seatempudega. Nende autoriks oli ikka keegi teine. Ja Värdi ja Peeter otsustasid enam mitte karta. See tõi poistele „tee peale“ veel ühe tõsise kisma, kuid õiglus pääses võidule.

Raamatu lõpp on üsna ootamatu. Kaua ikka peavad Kassisaba ja Pelgulinna poisid „sõdima“, äkki tuleks astuda üks hoopis teistsugune samm! Ja veel. Saame teada, kas Kassisaba poiste seas oli „äraandja“, kes neid Pelgulinna kuttidele reetis. Ja sedagi, et tööle läheb üks tegelane, kes loo alguses töö tegemisest huvitatud ei olnud … Raamatu lõpus olid õnnetud arvatavasti kõik meie tegelased, nagu ka Värdi, sest veel mõned koolipäevad ja siis … Kes läheb vabrikusse, kes plekisepa, kes maalri, kes katusetõrvaja juurde. Mängud on seljataga. Algab tööpoisi suvi.

Sellised kaks lugu/raamatut nende kaante vahel. Kindlasti on need lood, mis kuuluvad meie lastekirjanduse varamusse, kuid on huvitavad lugeda ka täna. Annavad need ju igati hästi edasi toonast elu ja ühiskonda, nn lihtrahva rasket elu, milles on siiski ka pisikesi rõõme ja lootust, et asjad muutuvad, lähevad paremaks. Vahvad on ka peategelased, kes mängivad mänge, kuid mõtisklevad ka elu üle ja saavad tundma, et elu ei ole lihtne. Oluliseks abiks on see, kui sul on ikka tõelised sõbrad.

Jaana Ojakäär-Kitsing, Kadri Võsumäe „Jooga-Mõmmi enesekindluse rännak“ (Pegasus)

Enesekindlus võib vahel üsna lihtsasti kõikuma lüüa. Mõne väikese asja mõjul. Olgu selleks ebaõnn võistlustel, kellegi poolt öeldud kommentaar või tunne, et ei oska ühte või teist asja piisavalt. Just neist õpetabki Jooga-Mõmm oma sõpru üle saama. Tema lihtsad tarkuseterad õpetavad end rohkem väärtustama, keskenduma oma tugevustele ja sisemisele särale.

Jaana Ojakäär-Kitsing on lastejooga õpetaja, kolme lapse ema ning raamatute "Loova elu teejuht", "Pai lapse loovusele", "Minu armas südameloom" ning „Jooga-Mõmmi lõdvestusharjutused lastele“ autor.

Raamatu illustrator/kunstnik Kadri Võsumäe on kolme lapse ema, kes loob kunsti nii pisikestele kui ka suurtele. Tema pildid kaunistasid ka raamatut „Jooga-Mõmmi lõdvestusharjutused lastele“.

Seekordne Jooga-Mõmmi raamat saab alguse kaunil kevadpäeval.

Linnud olid lõunamaalt tagasi jõudnud ja siristasid metsatukas oma lauluhitte. Loodus oli õitsele puhkenud ja murumätas rohetas päikese käes. Tõeline kevadidüll meelitas Jooga-Mõmmi õue kõndima.

Jooga-Mõmmi tõmbas oma kollased kummikud jalga ja astus uksest välja. Ta tervitas rõõmsalt säravat päikest, taevast ja maad. Ta saatis tervitusi ka sõber vikerkaarele, taamal paistvale vihmapilvele ja öö saabumist ootavatele tähtedele.

Seejärel on raamatus mitmel leheküljel Jooga-Mõmmi loodusjooga harjutusi. Nagu näiteks “Tere, päike”, “Maa ja taeva puudutus”, “Vikerkaar”, “Vihmapilv”, “Täheke”, “Puuasend”, “Lilleasend”, “Mäeasend”. Iga harjutuse juures on vahva joonistus Jooga-Mõmmist ja raamatu autori selgitus, mida täpselt tuleb teha, kuidas tuleb seista, kuhu tuleb panna käed, mida teha jalgadega jne. Olen kindel, et ka lapsed saavad nendest harjutustest suurepäraselt aru, kuigi kindlam oleks vist nii, et seda raamatut loevad lapsed koos vanematega, vanavanavematega, onude ja tädidega …

Harjutused tehtud, jätkas Mõmm liikumist. Ta jälgis uudishimulikult, kuhupoole käpad liikuda tahtsid. Seekord tõmbas teda mustikametsa muinasjutulisse ürgorgu ja nii ta sammud sinna seadiski. Teele asudes tõmbas ta kopsud värsket kevadõhku täis ja suunurgad kiskusid vägisi ülespoole. Jooga-Mõmm oli karupsühholoogia ajakirjast lugenud, et liikumine mõjub aju tervisele super hästi.

Jalutades mängis Mõmm arvamisemängu. Ta kuulatas tähelepanelikult reibast sirinat ja püüdis ära arvata, mis linnuke sedamoodi laulab. Seekord tegid häält must-kärbsenäpp Käsper ja Kägu Kaido!

Mõmm jätkas jalutamist, kuni kohtus Jänku Jenniga, kes istus üksinda murul ja nuuksus. Mõmm uuris, mis oli juhtunud, ja sai teada, et teised metsaloomad olid Jennit koolis pikkade kõrvade pärast narrinud.

Mõmm julgustas Jennit ennast tühjaks nutma, sest nii saab ta sisemisest murekoormast lahti. Pärast seda rääkis Mõmm Jenniga edasi, ja nad jõudsid järelduseni, et tegelikult on Jennil igati toredad kõrvad, sest nendega kuuleb väga hästi ja Jenni ema märkab neid juba kaugelt ja leiab Jenni üles, kui ta kuskile ära eksib.

Mõmm kinnitas Jennile, et oma isikupära üle tasub alati uhke olla, sest see teebki sinust sinu – just iseendana oled maailmale kõige väärtuslikum ja ise kõige õnnelikum! Jooga-Mõmm teab, mida ütelda.

Järgmisena kohtus Mõmm Laululind Laidiga, kes oli samuti nukra näo ja olemisega. Selgus, et ta oli käinud linnulaulukarussellil, kuid nüüd oli ta väga-väga kurb, sest ta ei võitnudki seda võistlust! Laidi oli kindel, et nüüd ei laula ta enam mitte kunagi, sest see on üks ilmatuma nõme tegevus! Õnneks õnnestub Mõmmil ka Laidi ümber veenda, kuidas ta seda tegi? Selle jätan ma Sulle endale avastada.

Jooga-Mõmmi süda oli helge ja õnnelik, sest oli ta aidanud ju kahte oma sõpra. Ta oli rahul, et oli jalutama tulnud. Seejärel otsustas ta oma matkast puhata. Mõmm istus päikese kätte maha ja toetas selja vastu suurt kuusepuud. Ta sulges silmad ning pani käed kõhule ja kujutas ette, et tema kõhus on sama ilus särav päike, nagu talle taevast vastu vaatas. Nüüd saame tuttavaks veel ühe vahva harjutusega.

Veidi hiljem kohtus Jooga-Mõmm ka Hunt Haraldiga, kes tuli koolist, ja temagi oli õnnetu! Lugemine ei olnud üldse välja tulnud ja ta sai päevikusse paha hinde. Hundu ulus ja kinnitas, et tal ei õnnestu mitte kui miski … Nüüd soovitas Mõmm Hundul kasutusele võtta sõna “veel”. Koos Mõmmiga sai Harald juba päris hästi loetud, ja Mõmm kinnitas, et endas ei tohi kunagi kahelda, sest kõiki oskusi saab treenida!

Nüüd läks Mõmm koju. Oli olnud vahva sõprade aitamise päev, kuid kodus hakkas ta maalima kollaseid tähekesi – igale paberilehele tegi ta ühe suure tähekese, siis kirjutas ta tähekest juurde veel juhised ja tormas tagasi õue. Mõmm kleepis puuvaiguga kuuskede külge toredad tähepildid, et kõik metsaloomad saaksid tähekese igasse tippu kirjutada need omadused, mis teevad nendest armsa ja erilise looma või linnu. Mõmm võttis endale ka ühe pildi tähekesega, ja pani kirja – heasüdamlik, loov, usin, õpihimuline ja olen olemas – kõik on ju igati vahvad ja olulised omadused!

Varsti olid kõik kuusepuude küljes olnud tähekesed täidetud. Raamatus on veel üks täheke, kuhu saab ka raamatu lugeja kirjutada.

See vahva tähekeste harjutus tõi kõigile naeratuse suule, sest tore on ka ennast vahel kiita. Lõpuks saame lugeda ka Laululind Laidi kevadkontsertist, kuhu tuli ka Jenni, luuletusega esines Harald, õhtujuhiks oli Orav Oskar. Kontsert oli suurepärane!

Järgmisel päeval otsustas Mõmm oma sõpradele õpetada veel ühe toreda harjutuse – muremõtetest vabanemise harjutuse. Kuidas see käib? Selle jätan Sulle endale avastada.

Selle vahva raamatu viimastel lehekülgedel meenutatakse seda, mis õpetusi Jooga-Mõmmi oma sõpradele jagas, milliseid harjutusi tegi. Siin on ka harjutus, kus on võimalik tõmmata ring ümber oma supervõimetele, ja saad vastata ka küsimustele – mida sa armastad enda juures kõige rohkem, mis tegevustes sa juba oled suurepärane, mis tegevustes tahad sa veel paremaks saada ja juurde õppida, milliseid sinu omadusi su sõbrad ja pere kiidavad?

Piret Raud „Kõik minu sugulased“ (Tänapäev)

Aadam ise on täiesti tavaline poiss, ent tema sugulased on viimne kui üks üsna pentsikud. Näiteks on tal suguvõsas kaksikõed Kant ja Nurk, kellest ühel on pea neljakandiline ja teisel kolmnurkne; tudengineiu Gea, kelle ilusatesse silmadesse armub kärbes; ning vanatädi Aime, kes kannab kaelas norskavat medaljoni. Veel on seal üks vürst, üks kindral ja üks sugulane on isegi siga. Kõigist nendest tüüpidest see raamat räägibki. Loe ja veendu ise!

Piret Raua kirjutatud ja illustreeritud „Kõik minu sugulased“ on igati muhe ja huumorikas lasteraamat, mis esimeset korda ilmus 2017. Nüüd on raamatust ilmunud kordustrükk.

Piret Raud on suurepärane jutusvestja, kellel on vägagi omanäoline huumor, mis paneb lugeja kaasa mõtlema. Väga vahva on seegi, et Piret Raud joonistab ise oma raamatutesse pildid, nii ka sellesse raamatusse, ja uskuge mind, need pildid on tõepoolest väga stiilsed ja lahedad.

Raamatus on kokku 26 lugu, milles koolipoiss Aadam jutustab oma kummalistest ja veel kummalistematest sugulastest.

Esimeses loos kinnitab Aadam, et tema peres on peale tema veel ema, isa, õde, koer ja kaks venda. Pere on üsnagi suur, kuid sugulasi on veelgi rohkem. Aadamil on sugulasi sedavõrd palju, et koolis ei saanud ta joonistada mitte suguvõsapuud vaid pidi joonistama suguvõsast sajajalgse. Sajajalgse iga jalg oli üks Aadami sugulane. Ja seda on ikka tõepoolest väga palju.

Esimene sugulane, kellega raamatus tuttavaks saame, on Aadami suurem vend Anton, kes on neliteist aastat vana ja meeter ja seitsekümmend viis sentimeetrit pikk. Selgub, et Antonil on kõva pea, mistõttu saab ta koolis halbu hindeid. Kõva pea on abiks jalgpallis. Antonist saab väga hea jalgpallur, kes lööb peaga väga palju väravaid, kuni ühel päeval lööb ta väravasse hoopis oma pea. Olukord on pehmelt öeldes kummaline, sest Antoni pea on nüüd kadunud ja keegi ei oska seda ka kusagilt otsida. Ühel päeval tuleb vanatädi Aimele hea mõte – tuleb kasvatada Antonile uus pea! Huvitav, mis sellest nüüd küll välja tuleb?

Teisena saame tuttavaks Aadami vanatädi pojatütre Geaga, kes on juba suur neiu ja käib ülikoolis. Tal on väga huvitavad silmad – üks silm on sinine, täpselt nagu taevas, teine on roheline nagu järv. Kui neid silmi hästi lähedalt uurida, võib isegi näha, kuidas sinises silmas lendab lind ja sõuavad pilved ning rohelises silmas ujub kala ja hõljuvad järvetaimed. Hämmastavad silmad tõepoolest! Nende kohta võiks öelda isegi magnetiseerivad. Need silmad on nii magnetiseerivad, et neisse armub üks kärbes, kes palub Gead endale naiseks. Mis sellisest olukorrast küll välja tuleb? Lahendus saabub siis, kui Gea läheb maale vanaema juurde, kus elab ka vanaema lehm Kirjak.

Kolmandaks sugulaseks selles raamatus on Aadami noorem õde Mia, kes on natuke arglik. Kõige rohkem kardab ta hirmsaid unenägusid, mistõttu ei taha ta õhtuti magama jääda. Vanaema otsustab kinkida Miale kaisukaru, millest on abi küll. Kuid, kaisukaru toovad ka Mia ema, isa, vanem vend Anton ja teisedki sugulased. Tuuakse ka teisi mänguloomi – jänesed, koerad, kassid, isegi elevant. Varsti on kaisuloomi nii palju, et Mia ei mahu enam oma voodisse.

Varsti ei mahu ta enam ei elutuppa, vannituppa ja mujale. Tervesse majja ei mahu enam. Kaisuloomi on nii palju, et Mia peab vist elama minema kuu peale. Õnneks on kuul üks huvitav ettepanek, mis võib olukorda lahenduse tuua.

Neljas sugulane on Aadami väikevend Aap. Ta on alles beebi, kes ei oska suurt midagi. Aap on kangesti uudishimulik ja tahab maailma avastada ning asju uurida. Kahjuks ei uuri Aap asju käte ja silmadega vaid ka suu ja hammastega, mistõttu otsustab perekond, et need asjad, mida Aap kiskuda ja närida ei tohi, need asjad pannakse kapi otsa.

Lõpuks on kõik asjad ja terve perekond kapi otsas, all põrandal on ainult Aap. Kuid, kas on see lahendus? Võin kinnitada, et ei ole.

Lugeda saame ka Aadami isa tädipojast, onu Markost, kellele meeldib ropendada, ta ropendab nii palju, et kohe hirmus hakkab. Lõpuks puutub ta kokku kalavanaemaga, kes soovitab onu Markol ilusaid sõnu rääkida. Mis sellest välja tuleb? Kas on sellest abi?

Loeme ka Aadami perele kuuluvast koerast Pollast, kes on kangesti oma peremehe ehk Aadami isa nägu, mis tekitab peres suurt segadust. Siin on ka lugu Aadami surnud vanavanaisast Eduardist, kes surres pärandas sugulastele igasugu põnevaid asju ja varandust, ka Aadam sai pärandusest osa, tema sai endale Eduardi nina!

Saame tuttavaks ka Aadami emapoolse vanatädi tütrepoja Hugoga, kes on väga tark, kuid seda mitte kahjuks mitte väga kauaks.

Juttu on ka vanatädi Aimest ja tema medaljonist, milles on tema mehe Nikolai pilt. Kummaline on see, et onu Nikolai pilt norskab! Raamatus on ka vanaonu tütretütar Mona, kellele meeldib asjadesse auke teha, siin on ka tädi Ilme, kes on vägagi ilmetu, nii et ta diivanile lausa ära kaob. Saame tuttavaks onutütar Leenaga, kes on tubli sporditüdruk ja talle hakatakse süüa andma ainult porgandeid, et tulemused läheksid veelgi paremaks. Siin on ka kindral Kalle ja tema treenitud kärbes Kiki, siin on Aadami isa, kelle kõrvades on palju helisid, siin on Aadami vanaema, kelle hammaste pesu toob kuuldavale imelisi muusikahelisid.

Raamatu viimane lugu on Sassist ja liblikatest, kusjuures Sass on veel sündimata, tema on Aadami tulevane poeg.

Selline väga vahva ja mõnusa huumoriga raamat on see „Kõik minu sugulased“. Väga lahedad tegelased, ootamatud sündmused ja situatsioonid.

Priit Põhjala „Onu Mati, loomaarst“ (Tänapäev)

Onu Mati ei ole päris tavaline onu. Ta on maailma parim loomaarst ja tunneb ennast kõige mõnusamalt just nimelt loomade seltsis. Näiteks äratuskella asemel on tal kukk. Ja kui teised inimesed lähevad vanni kummist pardiga, siis onu Mati võtab vanni kaasa päris ehtsa hane. Jalutamas käib ta elevanti ja parkimiskohal hoiab ehtsat jaaguari. Rotte ei ole onu Mati jaoks kunagi liiga palju ning kirpe ja täisid kannab ta lausa taskus kaasas.

Sõbrad ja tuttavad on onu Matil ka isemoodi: mustkunstnik, kellel on jäneste kübarast väljatõmbamise sõltuvus, president, kes teeb ootamatult hästi prääksuga kükke, maailma rikkaim koer, kellel on koguni isiklik saba tagaajaja, ja onu Girik, kes aretab esmaklassilisi inimsööjatiigreid – süleloomadeks. Rääkimata naabritädist, kes kasvatab oma korteris kasside asemel kaameleid.

Priit Põhjala kirjutatud „Onu Mati, loomaarst“ ilmus esimest korda 2018. aastal, nüüd kordustrükk.

Mõned lasteraamatud on kohe sedavõrd naljakad, et neid on raske käest panna ja need sobivad lugemiseks nii lastele kui ka täiskasvanutele. „Onu Mati, loomaarst“ ongi just selline raamat, mida loed ja itsitad, loed edasi ja itsitad jälle. Selline tõeliselt hea tuju raamat, mis kirjutatud mõnusa huumoriga.

Esimeses peatükis saame onu Matiga tuttavaks. Onu Mati oli loomaarst, maailma parim loomaarst, sest tema kabineti seinal oli aukiri: „Onu Mati, maailma parim loomaarst“. Lapsena unistas onu Mati hoopis teistsugustest ametitest. Viieaastaselt tahtis ta saada liivalosside ehitusinseneriks, kuueaastaselt udujutuvestjaks, seitsmeselt Ameerika mägede proovisõitjaks, kaheksaselt kosmonaudiks või kauboiks või detektiiviks. Onu Mati oleks hea meelega olnud kosmosekauboi, kes lahendaks kadunud lehma juhtumi. Kümneaastaselt tahtis onu Mati hakata kurjategijaks, kes teeks ainult head kurja.

Läks üksjagu aega, ene kui onu Mati hakkas aru saama, et tema tõeline kutsumus oli olla hoopis loomaarst.

Teises peatükis saame teada, et onu Mati töötas loomaaias ja tal oli komme sealt tööd koju kaasa võtta. Vahel võttis ta koju kaasa natuke tööd, näiteks karbitäie harilikke maipõrnikaid või roninastiku, vahel jälle rohkem, näiteks vesipühvli või paari kaelkirjakuid. Nii oligi onu Mati kodu, kesklinna kahetoaline köögiga korter, ühtelugu loomi-linde puupüsti täis. Siinkohal tuleb mainida, et naist onu Matil ei olnud. Kuna onu Matil oli kodus palju loomi-linde, siis tegid need ka palju lärmi, kuid naabritega oli onu Matil vedanud. Naabreid oli onu Matil ainult üks, ja see töötas muusikakoolis kojamehena. Seetõttu oli tema igasugu lärmiga harjunud.

Kolmandas peatükis sõidame koos onu Matiga trollis. Tema tööpäev loomaaias lõppes kell viis ja loomaaiast koju sõitis ta kella poole kuuese trolliga, sest see troll oli alati tühi. Kella poole kuuese trolli juht oli suur loomasõbaer, mistõttu ta ei pahandanud, kui onu Matil loomad kaasas olid. Nii sõitsid trolliga hüäänid, mägigorilla jpt. Üks kord sai onu Mati trollijuhi käest siiski ka riielda, kuid seda mitte loomade pärast, aga hoopis millegi muu eest.

Ühes järnevatest peatükkidest külastab loomaaeda härra president, kellel olid ümmargused öökulliprillid ja mummuline kikilips. Onu Mati tutvustab härra presidenti kõikidele loomaaia elanikele, kusjuures härra president oli muhe mees, kes püüdis ka kõiki loomaaia elanikke lõbustada.

Väikesel lugejal õnnestub käia koos onu Matiga riigi sünnipäeval ka paraadil. Sellisel paraadil, kus olid sõdurid, püssid ja tankid. Onu Mati tuli paraadi vaatama ninasarviku seljas. Ta sattus seisma ühe tanki kõrvale. Selle tanki juhiks oli sõdur, kes armastas uhkustada, kuid lõpuks sai temast hoopis loomaaia aednik.

Me käime onu Matiga ka Saksamaal, kus ta kohtus ühe nutika hobusega, kellel oli nimeks Kaval Hans. Nutikas hobune oskas arvutada või vähemalt selle hobuse omanik lasi rahval sedasi arvata. Onu Mati oli samuti nutikas mees, ja tema sai üsna ruttu aru, et siin tegeletakse hoopis valetamisega. Onu Mati otsustas tõe päevavalgele tuua. Lõpuks pääses Kaval Hans hobusekoplisse, mis meeldis talle palju rohkem, kui linnaväljakul arvutamine. Tänutäheks saatis Kaval Hans onu Matile kirja, sest ega see, et hobune ei oska arvutada, ei tähenda, et ta ei oskaks kirjutada!

Saksamaal ootas onu Mati rongijaamas lennukit, et tagasi koju sõita. Selles jaamas kohtas onu Mati ka viit koera ja koeraomanikku – üks neist oli hispaanlane, teine Tšehhi- ja kolmas Taimaalt, neljas oli türklane ja viies venelane. Koeraomanikud omavahel siiski suheldud said, sest nad oskasid kõik pisut suahiili keelt! Koertega oli veidi keerulisem lugu, sest nemad ei saanud üksteisest aru. Kui mängu tuli üks kohalik kass, siis leidsid ka koerad ühise keele.

Ühes loos sai onu Mati ühel suvepäeval väga kõva nohu. Nohu oli nii tugev, et onu Mati pidi vahetpidamata nuuskama. Onu Mati otsustas minna apteeki nohusalvi ostma. Ta pani jalga karupüksid, selga kasuka ja pähe karvamütsi ning asus teele. Järgmisel päeval kirjutati ajalehes, et kesklinnas nähti liikumas kurjalt möirgavat ninaahvi!

Ma ei saa Sulle kõiki onu Mati juhtumisi ära rääkida. Sel juhul oleks lugemine ju hiiglama igav. Kuid, selles raamatus saab onu Mati teada, et torusiil ei olegi siil, et kõik Jürid ei olegi torujürid. Juttu on ka kange kaelaga kangekaelsest kaelkirjakust, keda onu Mati pidi ravima, koju unustatud prillidest, jänesepabulatest ja rosinatest šokolaadis, kaamelitädist kelle kaameleid pidi onu Mati valvama, teadusele tundmatust loomast, kes osutub olevat hoopis tulnukas planeedilt Julius X, loomade toitmisest loomaaias külastajate poolt, mis on ju rangelt keelatud, kuigi onu Matile võiks ju Lehmakese komme ikka tuua. Juttu on elevandist portselanipoes, onu Mati õest tädi Matildast, mustkunstnikust, onu Aadust, norskavast elevandist, maailma pikima sabaga loomast, kes külastab loomaaeda, maailmakuulsast seiklejast Metsikust Billist, loomade kasutusjuhenditest jpm.

Väga lahedad pildid on joonistanud Anni Mäger, kes joonistanud väga lahedaid pilte ka sellistesse raamatutesse nagu „Viieküüruline kaamel ja teisi naljajutte“ (Markus Saksatamm), „Salasõna“ (Wimberg), „Limpa ja mereröövlid“ (Andrus Kivirähk), „Nelja nimega koer“ (Jaan Rannap) jpt.

Igal juhul on selles raamatus nalja nabani ja rohkemgi veel! Väga mõnus lugemine.

Johanna-Iisebell Järvelill „Milla“ (Varrak)

Milla arvab, et ta on tavaline meriristist millimallikas siin Läänemeres. Kuid kui tuleb välja, et Milla on hoopis kaugest ookeanist pärit meduus, hakkab ta otsima koduteed. Loo lõpuks selgub, et ei ole tähtis, kus asub sinu kodu, peaasi, et sinu ümber on su lähedased ja sõbrad. “Milla” jõudis 2021. aastal Põlvepikuraamatu konkursil finaaltööde hulka.

Johanna-Iisebell Järvelille kirjutatud ja Maris Siimeri illustreeritud “Milla” on üks hiiglama vahva laste- ja loodusraamat pere pisemetele, milles on igati lahedad tegelased ja igati vahva lugu.

Raamatu alguses saame tuttavaks Millaga, kes on pisike meriristist millimallikas. Tema koduks on meie Läänemeri, kuid Millal on väga imelik tunne. Justkui tema kodu ei olekski siin. Merepõhi ei ole värviline, kalad ei ole nii kirjud, vesi ei ole piisavalt soolane ega soe.

Millal on üks vahva sõber – ahven Asso, kellega Milla ujub viidikaparvedega võidu. Asso saab aru, et Milla on mõtlik ja nukker. Miks on see nii?

Milla vastab Assole, et ta on kurb ja tahaks minna ookeani elama. Ta soovib näha värvilisi koralle, suuri vaalasid ja delfiine. Milla ei ole kindel, et just Läänemeres on tema kodu.

Ka Asso sai kurvaks. Mitte sellepärast, et sõber lahkuda tahab, vaid sellepärast, et Milla on nii õnnetu.

Ühel päeval kohtusid Milla ja Asso angerjas Sandroga, kes oli tulnud väga kaugelt Saragasso merest ja kohanud enda teel väga palju erinevaid loomi. Sandro oli kindel, et Milla ei olegi pisike Läänemere millimallikas, ta on hoopis ookeanist pärit suur meduus! Milla oli tõepoolest erekollane ja üldse mitte teiste meriristide sarnane.

Milla oli selle uudise peale õnnelik, aga samas ka veidi hirmul. Mis nüüd saab? Kuidas leida kodutee tagasi ookeani? Ja kuidas ta siia sattus? S

andro teadis vastust. Sandro oli kindel, et Milla oli sattunud sinna kaubalaevaga, sest laevadega reisib väga palju rändtigusid, ümarmudilaid, signaalvähke ning palju teisi loomi ja kalu.

Nüüd jättis Milla Assoga hüvasti ja hakkas otsima teed, kuidas saada tagasi koju. Ta küsis abi forellilt, kes soovitas Millal ülesvoolu minna, kuid see soovitus ei aidanud Millat, sest forell kiirustas otsima oma kodujõge.

Milla jõudis varsti jäisesse vette. Seal kõrgusid suured jäämäed, millel oli askeldamas palju pingviine. Üks neist, pingviin Pilvi, tuli huvitavat külalist vaatama, kuid ka Pilvi ei osanud öelda, kust võiks Milla sooja vett leida. Pilvilgi oli mure – ta vibutas oma tiibasid, kuid õhku ei tõusnud. Kahjuks ei osanud Milla Pilvit aidata, sest ka tema ei osanud lennata … Milla soovitas pöörduda lähedal oleva majaka juurde, kus elakas kajakas. Äkki oskab kajakas lendamise osas head nõu anda.

Milla ujus edasi. Ujus päevad ja ööd, väga pikka aega. Ühel hetkel ei olnud tema ümber mitte midagi ega kedagi. Millal hakkas hirmus. Ainult tähed koos kuuga paistsid pimedas taevas. Ka kuu oli kurva näoga ja Millale näis, et temagi on mures.

Milla märkas, et üks täht taevas on väga ere. Teistest suurem ja nii kirgas. Äkki see täht näitab, kuhu Milla peab minema? See täht oli Põhjanael, mis oskas Millale näidata mitte tema koduteed, vaid seda, kus asub põhjasuund.

Kas sellest on Millale abi? Igal juhul kohtub Milla oma teel veel ka jääkaruperega, kelle emme tahab kasvatada porgandeid, kuid see ei taha tal õnnestuda. Milla teab miks, ja annab nõu, mida võiks jääkarupere valmistada. Milla kohtub veel ka rõõmsa vaalaperega, kes on nõus Millat aitama …

Kas Milla jõudis sooja ookeani? Selle jätan ma Sulle endale avastada. Ja ühel hetkel avastab Milla, et igtaseb oma sõpra Assot … Kuidas lugu lõpeb? Millal avastab, et ta peab otsima …

Selline ilus lugu selles raamatus. Lugu, mis jutustab väikesele lugejale loodusest ja veeloomadest. Kaunid on ka raamatus olevad Maris Siimeri illustratsioonid, värviküllased ja lastesõbralikud.

Aino Pervik „Paula lumememm. Paula raamatukogus“ (Tänapäev)

Raamatu esimeses loos ”Paula lumememm” sajab maha esimene lumi ja see teeb tuju rõõmsaks ka suurtel inimestel. Otsekui iseenesest hakkavad lapsed lumesõda pidama. Ehitatakse lumekindlused ja tingimata tuleb teha ka lumememm.

Teises loos on jutustatud, kuidas Paula klass käis lasteraamatukogus. Räägitakse ka entsüklopeediast ja eksliibristest. Entsüklopeediat vaatavad rohkem suured inimesed. Eksliibris võib vabalt ka lastel olla. Eksliibris on raamatuviit, mis viitab raamatu omanikule.

Aino Perviku kirjutatud, ja Piret Raua illustreeritud Paula-lood on esimest korda ilmunud mõned head aastad tagasi, kuid need on sedavõrd mõnusad, lihtsad ja vahvad lastele lugeda, mistõttu on Paula-lugusid hakatud uuesti avaldama. Seekord on ühtede kaante vahel kaks lugu – „Paula lumememm“ (ilmus esimest korda 2005, kirjastus Tiritamm) ja „Paula raamatukogus“ (ilmus esimest korda samuti 2005, kirjastus Tiritamm).

Selle raamatu esimeses osas „Paula lumememm“ on reede õhtu. Reedeõhtud on kõige mõnuamad õhtud, sest on teada, et ees seisab kaks vaba päeva, kui ei pea minema kooli. Õhtusöök oli söödud, Paula ja Patrik (tema on ju Paula väikevend) olid koos isaga elutoas. Isa vaatas televiisorit. Paul ja Patrik panid puslet kokku. Pusle peal oli talvepilt, millel oli maa üleni täis paksu valget lund, keset lumist maad oli tiik. Tiik oli jääs ja selle peal uisutasid muumitrollid.

Tegelikult pani puslet kokku Paula, kuna Patrik võttis kogu aeg puslest kildusid ära. Lõpuks sai Paula vahva talvepildi valmis, kuid Patrik ajas selle laiali ja käskis uuesti kokku panna, kuid Paula ei viitsinud. Seejärel otsustasid Paula ja Patrik hoopis televiisorit vaatavat isa segada. Isa palus neil lõpetada, ja just siis tuli ema teiste juurde elutuppa ja ütles, et väljas sajab lund!

Paula ja Patrik läksid koos emaga kööki, sest köögiaknast oli lumesadu kõige parem vaadata. Ema lükkas kardina akna eest ära, köök oli pime, ja pimedas oli lumesadu paremini näha. Lumehelbed langesid ja langesid, kuigi Patriku arvates polnud see lumi vaid prügi, mis alla kukkus ... Lõpuks tegi ema köögiakna lahti ja võttis käega aknalaualt lund. Ta lasi Patrikul katsuda, kuid Patrik arvas, et see pole sugugi mitte lumi, see oli lihtsalt märg.

Lund sadas öö läbi, hommikul oli paks lumi maas. Puude ja põõsaste oksad olid valged, autode katustel olid laiad lumemütsid. Paul ja Patriku akna taga kõlkus korviposti korv, milles lund ei olnud. Selles oli punane paber. Naabripoiss Joosep oli saatnud Paulale kirja, milles Joosep kutsus Paulat õue lumememme tegema. Paula saatis Joosepile kirja vastu, et OK!

Õue me lähemegi, aga enne seda oli vaja Patrik riidesse saada, ja see polnud sugugi mitte lihtne ülesanne. Kui Patrik ja Paula lõpuks riidesse said, siis oli Joosep juba õues, kuid seal olid ka teised õuelapsed: Triin, Marge, Meelike, Arts ja Janek.

Arts ja Janek veeretasid suuri lumepalle, sest nemad hakkasid lumekindlust ehitama. Pisikese segaduse korraldas Patrik, kes otsustas kindad käest võtta, ja katsuda lund palja käega, kuigi lumi oli külm. Lisaks otsustas Patrik lund ka süüa, sest Arts oli ütelnud, et lumi on jäätis. Patrikul oli vaja see selgeks teha, kas tõepoolest on lumi jäätis.

Poisid ehitasid lumekindlust, Paula ehitas lumememme. Lapsi tuli õue ka naabermajadest, sest mujal ei olnud nii head suurt õue kui Paula juures. Nii tulid Agnes ehk Aki (tema meeldis Paulale) ja ületänava-maja Franz, keda kutsuti Ransaks. Lõpuks olid lapsed suures lumekindluse ehitamise tuhinas, ja otsustati ehitada lausa kaks lumekindlust. Siis hakati valmistama lumepalle, pärast pikka vaidlust leppisid lapsed omavahel kokku, et lumepalli sisse kivisid panna ei tohi! Seejärel hakati pidama lumesõda, ja prooviti vallutada lumekindluseid. Ühel pool oli tüdrukute lumekindlus (nendega oli koos ka Ransa) ja teisel pool poiste lumekindlus. Väike Patrik lõi ka kaasa, kuid ta korraldas jällegi väikese segaduse, millega kaasnes see, et Aki viskas Joosepit lumepalliga. Pall tabas Joosepit vastu nina, poisi nina hakkas verd jooksma. Paula hüüdis appi, et Joosep sai haavata!

Lumesõda sai ootamatu ja verise lõpu. Poisid otsustasid lumekindlused ära lõhkuda. Püsti jäi vaid Paula tehtud lumememm.

Seejärel lähme koos Paula ja Patrikuga koju tagasi. Neid ootas lõunasöök – kalasupp ja pannkoogid. Patrikule supp ei meeldinud, tema tahtis pannkooke, kuid maitsvat kalasuppi sõid lõpuks kõik – Paula, Patrik, ema ja isa. Õhtu saabudes läks Patrik magama (ta kuulas enne uinumist Mozarti viiulikontserti). Ema ja Paula (Joosep ka) läksid õue, et Paula lumememmele lumelatern meisterdada.

Õues olid nad üsnagi üllatunud ja ema isegi kurb, kuna lumememmega oli midagi tehtud ... midagi, mis oli vägagi inetu, kuid selle jätan ma Sulle endale avastada.

Loo lõpus kirjutas Paula maale kirja, koer Pontule, kes nüüd elas ju vanaema ja vanaisa juures. Paula kirjutas, et neil on juba ammu lumi maas, et ta tegi lumememme, et neil oli lumesõda ja pannkoogid.

Raamatu teine osa on „Paula raamatukogus“, mis algab emakeele tunnis. Õpetaja Reekon palus lastel järgmisel päeval puhas vihik kaasa võtta. Õhtul tuli see Paulale meelde ja ta küsis emalt puhast vihikut. Ema luges parajasti raamatut ja soovitas Paulal kapist vaadata. Ema kapis oli harilikult suur virn vihikuid tagavaraks, et ei peaks alati kohe poodi jooksma, kui Paulal vaja.

Seekord ei olnud kapis mitte ühtegi vihikut! Ema ei suutnud seda uskuda, sest alles oli ta vihikuid toonud. Nüüd hakati üheskoos vihikuid otsima ja leiti need väikevend Patriku mänguasjade kastist kõige alt. Patrik oli igasse vihikusse midagi pliiatsiga sisse sodinud. Muist vihikuid oli kokku kortsutatud ... mis nüüd teha? Ema soovitas võtta soditud lehed välja, kuid Paula oli kindel, et niiviisi ei tohi, sest vihikus pidi olema õige arv lehti. Paula oli nii õnnetu, et lausa nuttis. Lõpuks tuli emal hea mõte – ta võttis kõik vihikud klambritest lahti, korjas puhtad lehed välja ja pani neist kokku uue vihiku. Uues vihikus oli täpselt õige arv lehti.

Kuna see lugu on veidi lühem kui esimene selle raamatu lugu, siis ma Sulle kõike ei saagi ära rääkida, kuid Sul on võimalus lugeda sellest, kuidas Paula ja tema klassikaaslased hakkavad puhtasse vihikusse tegema lugemispäevikut, saame teada, milliseid raamatuid lapsed on lugenud. No näiteks Oliver oli lugenud entsüklopeediat, Karl oli lugenud juturaamatut „Jussikese seitse sõpra“. Anselm ei olnud raamatuid lugenud, sest tänapäeval on inimesel arvutid! Paulale meeldisid Jipi ja Jannekese lood, kuid ta ise polnud neid lugenud, neid lugusid oli Paulale ja Patrikule lugenud ema. Paulal oli ka endal üks raamat pooleli, kuid esialgu ei tulnud talle pealkiri meelde. Lõpuks ikka tuli, see oli „Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magamad jääda“.

Juttu on ka sellest, et igal raamatul on autor ehk kirjanik. Näiteks Silvi Väljal, Ellen Niit, kuid lasteraamatul võib olla ka kunstnik, nagu näiteks Silvi Väljal.

Järgmisel päeval läksid Paula ja tema klass koos õpetaja Reekoniga lasteraamatukokku. Nii saame lugeda, mis asi see raamatukogu on, ja miks ta hea ja vajalik on. Raamatukogus oli ka vahva raamatukogutädi (tal oli seljas äge elevandimustriga seelik), kes lastele igasugu huvitavaid asju rääkis. Seintel olid ägedad pildid, millel olid Sipsik, Krõll, Nublu, Naksitrallid, Kunksmoor, pokud jt Juttu on Astrid Lindgrenist, Henno Käost, Edgar Valterist, Andrus Kivirähkist, sellest, et raamatuid on ilmunud igasugu keeltes, et raamatud võivad olla vägagi vanad (näiteks „Eesti Laste Rõõm“ aastast 1865, pisike Triinu oli kindel, et ka tema isa oli just sellel aastal sündinud, hiljem lepiti kokku, et Triinu isa oli ikka aastast 1965). Lapsed saavad teada, mis asi on lugejapilet, ja kuidas seda saada, mis asi on ramatuviit ehk eksliibris. Juba järgmise päeval joonistasid lapsed koolitunnis ka eksliibriseid, Paul oma oli eriti ilusasti joonistatud, mistõttu sai ta ka õpetaja Reekonilt kiita.

Sellised vahvad lood nende kaante vahel. Jätkuvalt mõnusad ja muhedad lugeda, on siin ju ka vahvaid teadmisi väikesele lugejale ja vajalikke õpetussõnu, mis võib juhtuda, mis mitte jpm.