Hannu Mäkelä „Hobune, kes kaotas prillid ära“ (Pegasus)

Ühel sügispäeval kaovad hobusel prillid ära ja ta ei näe enam lugeda. Mis ühel hobusel üle jääb? Minna tüdrukute ponilaagrisse või müüa end vorstivabrikusse? Hobune otsustab minna laia maailma õnne otsima ning asub teele seikluste ja uute sõprade poole.

„Hobune läks kapi juurde ja otsis välja tuttmütsi ja saapad. Ta nuuskas tükk aega nina, ja nina tegi pasunahäält. Hobune koukis padja alt välja oma kõhna kukru, pistis selle taskusse ja hakkas sedamaid minema. Ta ei tahtnud tagasi vaadata. Sest hobune aimas, et kui ta vaataks, siis ta näeks tuttavat tooli, armsaid raamatuid, kaht kuivanud männioksa klaaspurgis, kivist hobusekuju ja minek tunduks liiga kurb. Enam ma ei mõtle midagi, arutas hobune, ma muudkui lähen. Ja hobune sulges ukse.“

Tunnustatud Soome kirjanik Hannu Mäkelä (1943) on avaldanud üle 200 teose: romaane, memuaare, luulekogusid, näidendeid jm. Nende hulgas on ka üle 40 lasteraamatu, mille seiklused, huumor ja elutähelepanekud pakuvad lugemislusti igale eale. „Hobune, kes kaotas prillid ära“ ilmus 1977. aastal, nüüdseks on raamat tõlgitud 16 keelde. Eesti keeles avaldati see esmakordselt 1983. aastal.

Pean häbenedes tunnistama, et mina ei olnud varem lugenud Hannu Mäkelä kirjutatud raamatut „Hobune, kes kaotas prillid ära“, kuid ma tean kindlasti üht inimest, kelle lemmikraamat see on. Eesti keeles ilmus see raamat esimest korda juba 1983. aastal, ja mulle tundub, et pärast seda raamatust kordustrükke polegi ilmunud …

Minu enda viimane kokkupuude Hannu Mäkelä kirjutatud raamatutega on hoopis Härra Huu lugudega („Härra Huu“, eesti keeles uuesti 2015/2020; „Härra Huu saab naabri“, 2016 ja „Härra Huu skolib ära“, 2017, need kolm raamatut avaldas samuti kirjastus Pegasus), mis üsna hiljuti eesti keeles uuesti ilmusid.

Lisaks olen kuulnud kiidusõnu ka Hannu Mäkelä kirjutatud raamatu „Meister“ kohta, mis on panoraamne teos Soome luuletajast Eino Leinost, kusjuures selle raamatu eest teenis Hannu Mäkelä ka Finlandia kirjanduspreemia. Loodan, et tekib kunagi selline aeg, kus see 536. leheküljeline teos kätte võtta ja läbi lugeda.

Hannu Mäkelä on vabakutseline Soome kirjanik, kelle sulest on ilmunud üle saja teose. Nende hulka kuuluvad romaanid, memuaarid, luule- ja lasteraamatud, näidendid ja raadiokuuldemängud, lisaks ka üks novellikogumik. „Hevonen joka hukkasi silmälasinsa“ ilmus algupäraselt juba 1977. aastal. Aastate jooksul on Hannu Mäkelä võitnud mitmeid ja mitmeid kirjandusauhinda, nagu Eino Leino auhind, Finlandia auhind, Topeliuse auhind, „Kirjapöllö“-auhind, Arvid Lydecki auhind, Anni Swani medal ja ka kirjanduse riiklik auhind (selle auhinna on Hannu Mäkelä võitnud 5 korda!).

Hobune, kes kaotas prillid ära“ on üks igati ilus ja veidi nukrameelne (melanhoolne) lugu, mis räägib tegelikult ka sõprusest, tööst ja töö tegemisest, kodust ja veidi ka koduigatsusest jpm. olulisest. See on raamat, mis sobib lugemiseks nii väikestele kui ka suurtele raamatusõpradele, sest erinevas vanuses mõistad seda lugu erinevalt.

Lugu algab sellest, et meie peategelane, hobune, kaotas prillid ära. Hobune piilus vaiba alla, aga seal oli vaid tolmu.

Raamatu autor kinnitab, et hobusel oli olnud hea elu. Varsana oli ta olnud metsik ja rõõmus. Ta oli olnud tsirkuses areenihobuseks, aga pidi sealt lahkuma, sest hobune ei saanud lõvidega läbi. Ta oli maal vankreid vedanud ja katsunud kündagi, aga selleks oli ta olnud liiga nõrk. Ka ratsahobuse amet ei olnud suutnud teda köita. Pärast paljusid katsumusi oli ta lõpuks leidnud oma pärisala: hobuseraamatute arvustamise hobuseajalehtede jaoks. Ta oli lugenud raamatuid, arvustanud neid, arvustuse posti pannud ja siis mõne aja pärast natuke raha saanud. Selle eest oli ta ostnud heinu ja kaeru ja teinekord, kui raha oli tulnud veidi rohkem, liitri piima ja kapsapiruka. Need maitsesid hobusele väga.

Nüüd olid prillid kadunud ja hobune tegi nimekirja, millised olid tema võimalused. Kuna tal polnud piisavalt raha, siis ei saanud ta uusi prille hankida. Kuna tal polnud prille, siis ei saanud ta ka hobuseraamatuid lugeda, mistõttu ei saanud ta ka raha. Äkki peab ta end müüma vorstivabrikule või minema tüdrukute ponilaagrisse? Viimased kaks mõtet olid sarnased – tuleb minna laia maailma õnne otsima!

Hobune läks kapi juurde ja otsis välja tuttmütsi ja saapad. Ta koukis padja alt välja oma kõhna kukru, pistis selle taskusse ja hakkas sedamaid minema. Uksele jättis ta sedeli, et hobune on igavesti rändamas või peaaegu, et ta on mujale läinud, vahest tuleb ta tagasi, sest ei või iial teada …

Seejärel saamegi osa hobuse teekonnast, millega liitub veel mitmeid tegelasi.

Hobune oli mõne aja kõndinud. Ta peatus, sest oli väsinud. Hobusel hakkas kõht tühjaks minema ja ta vaatas otsivalt ringi. Tuul kohises tühjas metsas ja hobune tundis end väga üksildasena. Vähehaaval hakkas rada laienema, ja siis hakkas puude tagant vilkuma miski, mis kasvas puu-puult hooneks. Hobune lootis, et seal on kindlasti keegi, kes annab süüa, või vähemalt müüb. Kuhi heinu ja pohlajogurt, unistas hobune.

Maja trepil seisi väike mees, kes omaette midagi ägedalt ja vihaselt pomises. Mehe nimi oli Jantunen ja ta ei olnud just heas tujus ja hobuse ootamatu ilmumine ärritas meest. Hobune küsis süüa ja öömaja, lubas selle eest makstagi. Hobusel rohkem polnudki kui mark ja kolmkümmend seitse penni, ja lisaks kümme penni heinte eest.

Hobune lootis saada rahu, kuid Jantusel olid hoopis teised kavatsused.Ta tahtis hobuse kinni võtta, kinni siduda ja … Õnneks oli tallis pisike must hiir, kes hobusele kõrva sisse ronis. Hobune kargas püsti ja raputas pead, hiir kukkus kõrvast välja heinakuhja. Hiir kinnitas, et talle just helistati, et Jantusel on hobusega kurjad kavatsused. Mees plaanis hobuse kinni võtta ja tsirkusesse viia!

Hobune lahkuski. Hiir ja tema sõbrad, teised hiired, andsid hobusele kaasa kaardi, mille abil pidi hobune leidma tee kindlasse kohta. Lisaks veel kompass, juhul, kui hobune peaks rajalt eksima.

Nüüd jõudis hobune küüni juurde. Õhus hõljus ristikheina ja timuti hellitavat, rammestavat lõhna. Hobune surus end vastu heinakuhja, tõmbas pikalt ja sügavalt hinge ja uinus siis nagu sülelaps.

Hommikul sõi hobune heinu, kuid tagasi tuli ka isemoodi vaikne kõhedus. Hobusele meenusid tema kodu, tekk ja raamatud. Kui pehme oli olnud tema voodi. Miks ta oli küll kodunt lahkunud, nüüd ei pääse ta enam tagasi. Hobusele kippus nutt peale, kui äkki kuulis ta peenikest häält, mis uuris, miks hobune nutab?

Õunakuhja all oli siil! Hobusele õunad maitsesid. Siil palus ettevaatlik olla, et hobune siili ära ei sööks. Siil soovis näha kaarti, mille hiired olid hobusele andnud. Küüni juurest läks tee jõe äärde, jõe äärest mäkke. Ja mäe taga oli sihtpunkt, kust rada enam edasi läinud. Kaardil oli sihtpunkti kohal lugeda selgesti „Meierei“. Sinna pidigi hobune minema. Hobune arvas, et meiereis elasid ju lehmad, ja tema ometigi lehm ei olnud, kuid sihtpunkti soovis ta siiski jõuda.

Teekond jätkus. Hobune liikus edasi, kaasa läks ka siil, kes hobusele selga ronis. Nad jõudsid tormaka jõeni, mille ületamine ei olnud lihtne. Vaja oleks paati või parve. Siil tegi üles lõkke, sest siili isa oli talle õpetanud lõkke süütamist. Soojast lõkkest oli kasu nii hobusele kui ka siilile.

Hobune ja siil ei jäänud kahekesti, sest nendega liitus ka suur must vares, kellele pakuti lõkke peal keedetud teed. Vares kutsus enda juurde teisigi vareseid ja nii sai ta teada, et vastaskaldal võrengukohas oli parv!

Jõest saadigi üle. Teekonda jätkati kolmekesti. Suured puud muutusid harvemaks ja väiksemaks, taimestik üha madalamaks. Rada keerles süngete kaljupankade vahel ja tõusis aina ülespoole. Ühel hetkel märkas hobune, et nad olid tõusnud kõrgemale, kui ta oli kunagi olnud. Allpool levis mõõtmatu tasandik, kus jõed ja järved olid nagu kaardil. Maastik oli nii kaunis, et võttis hobuse tummaks. Kõik oli nagu paradiisis, nii täiuslik.

Äkki osutas vares taevasse. Mäe tagant venisid paksud sünkjad pilved ja tõusis tuul! Kohe läks ka hämaraks ja tuul ja vihm pääsesid valla. Hobune surus hambad kõvasti kokku ja otsustas edasi minna.

Hobune väsis ruttu, ta komistas ja vaatas ringi. Nad olid juba peaaegu tipus. Kahe vägeva kivimüraka vahel paistis olevat varjuline paik ja hobune otsustas seal natuke jõudu koguda. Kivide tagant paistis käik, mis viis koopasse. Koobas oli üsna avar, ja sinna imbus kuskilt halli valgust, kuid nad ei olnud koopas kolmekesti, sest seal oli ka koer! Üsna kurbade silmadega koer, kes rääkis, et ta oli alguses olnud kodukoer, aga oli pidanud ära minema, kuna perekond oli kolinud välismaale. Ta oli viidud koertekasvandusse uut omanikku ootama. Kuna ta oli liiga vana, siis otsustas ta sealt põgeneda. Elu vabaduses polnud lihtne, sest lapsed loopisid teda kivide ja pudelitega ja jahimehed tulistasid, kui ta püüdis toitu hankida, kõik tuli teha ise, kellegi abita. Õnneks oli ta leidnud selle koopa, kus ta nüüd elas. Suviti elas mäetipus tulevaht ja koer käis temaga kordamööda tööl, tasuks sai ta leiba. Tulevaht oli õpetanud koera puust igasuguseid asju nikerdama ja sellega tegeles koer nüüd vabal ajal, eriti talviti, kui ta oli üksi. Puust kujukesd olid väga ilusad.

Järgmiseks hommikuks oli vihm läbi, teekond pidi jätkuma. Kaasa läks ka koer. Lõpuks jõutigi suure telliskivihoone juurde, mille vägev korsten seisis nagu mast keset laeva. See oligi meierei. Maha jäetud meierei.

Meie seltskond otsusas seal peatuda. Nüüd tehti lõket, keedeti vett, et teed juua. Õige varsti liitus nendega ka väike must hiir, kes oli hobusele kaardi andnud. Hiir teadis rääkida keldrist, küünidest ja ladudest, mille pärast ta alati talveks sinna läks. Laost leitigi süüa, igasugust kraami.

Järgmisel hommikul hakkas hobune askeldama. Ta otsis ja leidis kuurist adra. Tassis koos koeraga selle välja ja koer rakendas hobuse adra ette. Hobune hakkas vedama, kuid hobune väsis ruttu. Üks vagu oli valmis, kuid hobune tundis, et oli valmis pensionile minema. Varsti oli valmis kaks vagu. Nüüd tuli seeme mulda panna, ja mis võiks olla parem seeme kui konservipurgid! Tõepoolest, vaod said purke täis! Kuid kas konservipurkidest ikka saab head saaki?

Saabus talv, lund hakkas sadama. Toiduvarud hakkasid vähenema, loomadel oli igav. Hobune pidi iga päev tööd tegema, sest ta käis lume alt konservipurke välja kaevamas, et teised süüa saaksid. Hobune oli päris pahane ja ütles, et kõik võiksid minema minna, kuigi ta seda ju nii ei mõtelnud.

Hobune, siil, vares, koer ja hiir pidasid nõu, mida teha. Hobune arvas, et nad võisid meierei tööle panna ja juustu tegema hakata. Juustumõte meeldis ka hiirele. Juustu tegemiseks oli vaja piima, ja piima jaoks oli vaja lehmasid.

Juba järgmisel päeval leitigi kaks lehma! Mustik ja Maasik! Koer sai lehmade lüpsmisega hakkama küll. Hiir oskas juustu teha. Seda oli hea lõkke peal teha, ja siil oli meister lõkke tegemises.

Juustu oli ühel hetkel väga palju. Jätkus söömiseks, kuid seda võiks ju ka kellelegi müüa! Selleks oli vaja minna linna, seal võiks olla mõni pood, ja poodi võiks ju juustud maha müüa. Talvine teekond polnud hobusele meeltmööda. Juustud olid rasked, neil ei olnud ka rege, kuid vares kinnitas, et oli kuuri all autot näinud!

Vares lubas hobusele autosõitu õpetada, ja üheskoos saadi auto isegi tööle! Autosõit viis neid poe ette. Koloniaalkaubad. Selle kaupmees oli kaval mees, kes esialgu ei tahtnud juustust midagi kuulda, kuni poodi sisenes väike mees, kes soovis limonaadi, kuid ta märkas ka juustukasti. Kodujuust. Terve suur kastitäis. Mees proovis juustu ja kinnitas, et tema ema oli pärit Pohjanmaalt, ja kui mees laps oli, siis tegi ema just sellist juustu! Need juustud olid peaaegu niisama maitsvad. Mees oli nõus terve kasti juustu ära ostma. Nii said hobune ja vares sada marka, millest eest osteti kaupmehe käest muud kraami.

Nüüd oli kaup edaspidiseks tehtud. Hobune hakkab tooma kaupmehele juustu, ja hobune saab omakorda kauplusest muud kraami, mida teistelegi loomadele viia. Nüüd läks elu rõõmsamaks. Suusatati, tehti juustu, mängiti pilli ja koer laulis, väristas häält ja ulgus. Koeral olid ilusad laulud, õnnest ja armastusest …

Koer oligi nukker. Ta meenutas oma kunagist elu, koobast, tulevalvuri sõprust. Hobune oli koera pärast mures. Hobusele tuli hea mõte. Miks ei võiks koer näidata oma puust tehtud kujukesi teistele? Äkki võiks nendest kaupmehega rääkida ja poes näidata? Nii näeksid neid ka inimesed?

Näitus kujukestest poes toimuski, kuigi külalisi polnud palju. Paar täiskasvanut, üks väike tüdruk ja veel väiksem poiss. Üks eit tahtis koera endaga kaasa võtta, kuid hobune keelas tal seda teha. Rääkiv hobune võttis eide jalust nõrgaks, ja ta lahkus. Näitust tuli vaatama ka tulevaht, ja see tegi koeral tuju palju paremaks.

Nüüd olen ma taaskord pikalt lobisema jäänud. Kuidas see imeline lugu lõpeb? Loomad said tuttavaks veel ka kahe lapsega, tüdruku ja poisiga, kusjuures ka neid õnnestus hobusel ja tema sõpradel aidata.

Lõpuks saabus kevad, ja meie sõprade ühine aeg hakkas läbi saama … kõik liikusid edasi, kes kuhu …

Ka hobune läks.

Kuhu ja kellega?

Ja kas ta endale ka prillid sai?

Loo lõpus saab hobune tuttavaks veel ühe loomaga. Ka teda ja tema perekonda oli hobune suutnud aidata, iseendale teadmata.

Ja miks mulle siiski tundub, et hobune ja mitmed tema sõbrad tulevad sügisel meiereisse tagasi!?

Vahvad on ka raamatu autori Hannu Mäkelä joonistused, mis on sellised pisikesed ja oleks kui väikese lapse joonistatud, kuid ka neis on seda südamlikkust, mida on terves selles raamatus …

Martin Widmark „Pikk teekond“ (Rahva Raamat)

Imekaunis ja sügavamõtteline raamat lastele lähedase kaotamisest, leinast ja uuest algusest.

Saabub videvik. Adami parim sõber, vana koer Rufus, hingab viimast korda just siis kui taevas süttivad esimesed tähed.

Teispool merd koidab hommik, päike hakkab ärkama. Sonia ja tema kass alustavad pikka teekonda, mis viib nad lõpuks uude koju.

"Pikk teekond" on Martin Widmarki ja Emilia Dziubaki sulest juba teine raamat, mis tõlgitud eesti keelde.

Kiidusõnad raamatule "Maja, mis ärkas ellu":

"Nii minu raamat! Imetlen seda tumeduse ja helguse sümbioosi nii tekstis kui ka pildis. Tahaksin, et oleksin need illustratsioonid ise joonistanud, nii lummavad!"

Sirly Oder, illustraator

"Widmark puudutab südant, kirjutades elurõõmu kaotanud vanast mehest. „Maja, mis ärkas ellu“ on kaunis ja lootusrikas raamat, mis jääb kauaks meelde."

Mariann Vendelin, Hyperebaaktiivne raamatublogi.

Imeliste illustratsioonidega (nende autoriks on Emiliz Dziubak) ja imelise looga (Martin Widmark) lasteraamat, mis ootab, et teda loetaks.

oo alguses saame teada, et olid kord poiss ja tüdruk, kes polnud kunagi kohtunud. Nad elasid teine teisel pool suurt merd. Tüdruku nimi oli Sonia ja poisi nimi Adam.

Ühel hommikul jäi Sonia päikesetõusu vaatama. Ta ei olnud kaua söönud ja tal kõht korises, kuid näljatunne ununes, sest ümberringi oli kõik nii ilus! Tüdruku juures oli ka kass, kel nimeks Missan. Sonia ütles oma kassile, et ühel päeval tahab ta näha seda kohta meres, kust päike tõuseb.

Samal ajal teispool merd, tõi Adam kuuldavale sügava ohke. Päike oli loojunud ja taevas süttisid esimesed tähed. Adam elas vanaema juures ja tema ainsaks sõbraks oli koer Rufus, kes oli väga vana. Adam lootis, et küllap koer ennast varsti paremini tunneb, kuid Rufus hingas viimast korda, pani silmad kinni ja lahkus Adami juurest.

Seejärel saame lugeda sellest, et kass Missan lahkus rannast. Sonia uuris kassilt, kuhu nad lähevad, kass kadus luidete taha. Samal ajal lohutas vanaema Adamit sellega, et Rufus oli väga vana, ja seal, kus koer praegu, on tal kindlasti hea olla, kuid Adam ei vastanud.

Sonia ja Missan jõudsid õhtu saabudes väikesesse linna. Äkki nad leiavad sealt midagi söögipoolist. Kass kadus majade vahele, Sonia võttis vihmaveetünnist pihkudesse vett ja kustutas janu. Ja just siis tundis tüdruk värske leiva lõhna. Seal oli pagariäri. Sonia astus poodi sisse ja ütles pagarile, et tal on kõht nii tühi …

Samal ajal oli Adam voodis pikali. Vanaema pakkus talle sooja piima. Äkki ta küpsetaks meekooke? Adam vaatas ainiti lakke …

Sonia pagari käest leiba ei saanud. Pagar oli tüdrukut kerjuseks nimetanud ja ta poest välja visanud. Missan oli leidnud hiire, mille kass ka nahka pani. Soni istus pagaripoe ees ja jäi magama. Varahommikul komistas tüdruku jalgade otsa üks mees, kes osutus olevat varas, keda pagar tahtis kätte saada. Nüüd sai pagar oma raha kätte, ja seejärel andis pagar Soniale suure leivapätsi ning hõbemündi.

Adam lamas ikka liikumatult voodis. Vanaemal oli õnnestunud poisile lonks piima sisse joota, kuid Adam ei rääkinud mitte midagi.

Sonia ja Missan jätkasid teekonda. Leib oli ammu otsas, kuid tüdruk sõi marju ja jõi allikatest vett. Ühel päeval jõudis tüdruk sillani, mille valvur ei lubanud tüdrukul üle minna. Luba oli vaja. Tänu pisikesele segadusele (selle jätan Sulle endale lugeda) pääses Sonia üle silla.

Adam jäi üha nõrgemaks. Külaarst kinnitas, et Adamil on kadunud eluisu, lein on suurem kui elutahe. Adam nägi unenägudes Rufust, kuid ükskord nägi ta ennast ühel võõral rannal ja seal oli ka väike näuguv kass. Äkki oli see Missan?

Sonia teekond jätkus, kuid nüüd sattus ta kokku ühe ebameeldiva teatridirektoriga, kellele meeldis kass (Missan oli üsna paksuks läinud!) ja laulev väike tüdruk, Sonia. Teatridirektor võttis kassi kinni, pistis loomakese puuri ja tõdes, et Sonia peab tema publikule laulma, siis saab tüdruk kassi tagasi. Isegi pagari antud hõbemündi võttis direktor endale! Samal õhtul esines teatridirektor ühes kõrtsis, kus Sonia pidigi laulma. Õnneks oli teatridirektor õhtuks purju jäänud ja nii õnnestus Sonial koos Missaniga põgeneda.

Kuhu Sonia ja Missan oma teekonnal jõudsid? Miks oli Missan paksuks läinud? Kas Adam sai terveks, ja kes teda tervenemisel aitavad? Selle jätan Sulle endale avastada, sest tegelikult oleme jõudnud üsna raamatu lõppu …

Imeline lugu. Imelised illustratsioonid. Imeline raamat.

Elme Väljaste „Punase Hanesulepea saladus“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

„Jonnijoru jätke heaga maha!“

Isa vibutas nimetissõrmega trepimademe suunas. „Siia, maakoju!“

Lastele karm käsk kätte antud, sõidab perekond talveks ära linnakoju.

Aga Jonn jääbki maamajja, kus tema muutlik meel puhub elu sisse uutele sõpradele: talutuppa lauale unustatud Kukeaabitsale ja Punasele Hanesulepeale, maja all elavale vahvale rotiperele, kurjale Metskassile ja jõulukinkidega ajahädas olevatele päkapikkudele.

Koos uue sõpruskonnaga lahendatakse ka Punase Hanesulepea saladus ning tõdetakse, et nagu armastus, on sõpruski nagu Kuu: kui see ei kasva, siis see kahaneb.

Elme Väljaste on kirjutanud mitmeid ja mitmeid raamatuid täiskasvanutele, mistõttu on nüüd vahva leida tema sulest ka lasteraamat, mis on sedavõrd muhe ja mõnusas stiilis kirjutatud, et sobib lugemiseks ka suurematele, suisa täiskasvanutele. Kus sa ikka näed toimetamas rotiperet, Jonni, Kukeaabitsat, Punast Hanesulepead ja Metskassi ning päkapikke. Kuna mängus on ka päkapikud, siis enne jõule ju igati sobilik lugemine.

Lugu saab alguses tõepoolest sellest, et isa, ema ja kaks last valmistuvad lahkuma maalt, suvekodust, et minna linna. Lastele see mõte väga ei meeldi, miks nad peavad suure maja kitsas korteris talve üle elama? Isa kinnitas, et Hans ja Henriette olid koolis ja lasteaias käivad lapsed, ja seejärel käskis isa neil ka jonnijoru maha jätta. Las jonnijoru jääb maakoju, las roti- või hiirelapsed saavad tuttavaks Hansu ja Henrietta sõbra Jonniga.

Juba teises peatükis saame tuttavaks igati vahva rotiperega. Rotiisa Jõmm, tema uus kaasa, nooruke rotiproua ja nende lapsed Üki, Kaki ja Kommi-Nommi. Rotiproua andis rotihärrale teada, et suveüürnikud olid lahkunud.

Järgmises peatükis tuleb mängu ka Jonn, kes oli südamepõhjani solvunud, kuna ta oli maale maha jäetud! Tema ei oleks tahtnud Henriettet ja Hansu hüljata, kuid maale oli Jonn ikkagi jäetud.

Seejärel sai Jonn tuttavaks Kukeaabitsa ja Punase Hanesulepeaga. Jonn kurtis ka neile, kuidas ta maale maha jäeti. Jonn kinnitas, et temale maitsevad kõige rohkem süsimustad krussis närvid. Hanesulepea tõdes, et tema joob ainult tinti, lemmikuks on punane tint, kuid ka sinine kõlbab, ja häda sunnil joob ta ka mäkerdavat musta. Kukeaabits lisas, et tema lähedal on tindi joomine keelatud, ja tema menüüsse kuulus ainult vaimutoit! Kukeaabits täpsustas, et tema õpetab ka kirjatähti ja kirjutamist, Hanesulepea ütles, et temaga kirjutatakse paberile lugusid, kuigi pastakad ja arvutiklahvid on neid aja jooksul välja söönud …

Jonnile selline paipoisilik õhkkond ei istunud, kuid temast võiks saada Kukeaabitsa ja Hanesule silmad, kõrvad ja jalad! Uus sõber!

Ühel hetkel kuulsid Jonni kõrvad kõrgemat ja madalamat sorti piiksumist. Ta otsustas asja kontrollida.

Jonn saigi tuttavaks rotiperega, kes tahtis tulla tuba takseerima, mistõttu otsustasid Kukeaabits ja Hanesulepea teeselda surnut! Rotiperel oli plaan Kukeaabits ja Hanesulg endaga kaasa võtta ja oma pesasse viia. Hanesulest saaks ägedad mürginooled, millega Metskassi või Rebase-Reinu rünnata.

Kuni rotihärra Jõmmile meenus miskit! Seetõttu kuulutas ta toa pühaks paigaks, kus ei tohi pissida, kakada, kriipida, närida ja rotilapsed võisid toas käia ainult koos Jõmmiga. Jõmm rääkis, et juba tema vaarvaarvanaisa olevat jutustanud oma lastele ühest pühaks peetud nikerdustega salalaekast. Inimesed, kes ehitasid sinna metsade vahele omale talu, peitsid enne teise ilma minekut põrandalaua alla ühe salalaeka. Selle sees olnud just punast värvi sulg.

Laeka peitnud inimene nii kavalalt ära, et ükski rott ei pääsenud põrandalaua alla seda näppima, närima ega nuusutama. Lõpuks loobuti üritamast ja kuulutati nikerdustega salalaegas koos punase sulega pühaks asjaks, mida ei saa ega tohigi puruks närida. Üks rotilastest, Kommi-Nommi rääkis, et tema oli suvel näinud, kuidas põrandalauad olid üles kistud ja mingi nikerdustega karp oli laua peal. Kommi-Nommi arvas, et see võiks sobida rotiperele riidekastiks, kuid see läks tal meelest, sest põrand parandati ja kaeti uuesti põrandariidega.

Jõmm arvas, et kui Kommi-Nommi rääkis tõtt, siis oli neil tegu iidvana sulega, mis oli nüüd põranda alt üles leitud ning selle rahu oli rikutud. Nüüd pidi rotipere nõu pidama. Jonn läks nendega salaja kaasa, et kuulata, mida rotid arutavad. Rotipapa rääkis nende kaugest sugulasest, Vaesest Kirikurotist, kes oli kord urust välja hiilinud ning tükiks ajaks kaduma läinud. Ühel jõuluõhtul oli ta tagasi tulnud ja rääkinud imejutte suurest ja imeliselt lõhnavast lillelisest maailmast … Ja nüüd oli rotipapal oma plaan, ta tahtis endale kirikut! Ja rotipere kirikuks saab kahejalgsete palkmaja! Elutuba koos lauaga saab maja kõige pühamaks kohaks, sest seal olid Surnud Kukk (ehk Kukeaabits) ja Punane Sulg (ehk Punane Hanesulg). Mitte ükski võõras hing ei tohi majja pääseda, ainult rotipere tohib seal käia palumas ja neid austamas.

Jonn läks ja rääkis kuuldust ka Kukeaabitsale ja Hanesulepeale. Kukeaabitsa arvates polnud kirik paha mõte, Hanesulepea lisas, et haned olid lõunasse lennul näinud tuhandeid kirikukupleid, üks ilusam kui teine, kirik oli üks tähtis koht! Kukeaabits täpsustas, et eriti need kirikud, mille torni tipus säras kuldne kukk!

Jonn ei saanud siiski aru, miks Punast Hanesulepead nii pühaks peeti? Oli ju Hanesulepea vanamoodne, täitsa muuseumieksponaat.

Hanesulepea oli nördinud, kuid rääkis, et põhjus võis peituda talu vanaperemehe elu saladuses. Vanaperemees oli suur kirjamees ning nad kuulusid ühte nagu kirjasulg ja sündiv valm. Õnneks ei võtnud vanaperemees sulge endaga hauda kaasa, vaid peitis põrandalaua alla. Uus perekond oli salapeidiku avastanud, aga linnasõidu päeval panid nad nikerdustega laeka koos Hanesulepea kallimaga puhvetkappi, ent teda unustati lauale. Hanesulepea igatses oma kallimat, kellega üheskoos elati üle vangipõlv …

Jonn oli kindel, et küll tema suudab midagi organiseerida, et puhvetkapi suletud uks lahti saada. Aga, kas ikka suudab?

Kuna ma olen jõudnud selle muheda ja mõnusa raamatu poole peale, siis ma väga pikalt ei tahakski edasi jutustada. Muidu räägin kõik sündmused ja olukorrad ära.

Saame osa veel ka rotipere palverännakust nende uude „kirikusse“. Rotid said Hanesulepea ja Kukeaabitsaga sõbraks. Saame teada, miks sai Jonn endale uue ja ägeda nime – Jott-Sehkendaja. Saame tuttavaks ka Metskassiga, kes hämmastaval kombel otsustas saada sõbraks rotiperega!

Sellestki on juttu, et rotilapsed hakkasid õppima tähti ja numbreid, lisaks hakkasid nad ka kehkatunnis käima. Ja veel, juttu on rotiaasta algusest, üheks vahvaks tegelaseks on vana vahtrapuu, kel nimeks Vaher.

Rotipere ja Jott-Sehkendaja käisid ka naabrite Kuke sünnipäeval ehk kanakarja kärarikkal lustipeol, ja seda selleks, et saada tuttavaks kanala naabruses elava rotikogukonnaga. Nende pealikuks oli suur ja tugev rott, kel nimeks Kambajõmm. Milleks oli meie rotiperel vaja tuttavaks saada teiste rottidega? Selle jätan ma Sulle endale avastada.

Kuid seegi pole veel kõik! Meil on võimalus tuttavaks saada ka Rebase-Reinuga, keda Jonn „lollitas“ ja ka IT-Päkapikuga, kes kutsus rotipere nutikamad (v.a. Jõmm) appi Päkapikkude võlumaailma. Miks ja millist abi päkapikud vajasid? Ka selle jätan Sulle endale lugeda.

Raamatu eelviimases peatükis korraldatakse päkapikkudele rotiaasta vastuvõtt, kuid kas rotid ja päkapikud suudavad üheskoos avada puhvetikapi ukse, et aidata Punast Hanesulepead? Viimase peatükis on saabunud kevad. Maale saabusid ka … kes saabusid? Kas lool on ka õnnelik lõpp? Kas Punane Hanesulepea saab oma kallima juurde? Ja kes see kallim üldse on?

Seda kõik saad teada, kui selle vahva, muheda, humoorika lasteraamatu läbi loed.

Raamatu on illustreerinud Katrin Kaev.

J.K.Rowling, Jim Kay „Harry Potter ja tulepeeker. Illustreeritud väljaanne“ (Varrak)

„Kooliaasta jooksul tuleb täita kolm ülesannet ning need panevad eestvõitlejad proovile paljudel eri viisidel – nende vilumuse võlukunstis – nende julguse – nende järelduste tegemise oskuse – ja muidugi nende võime tulla toime hädaohuga.”

ärk, jälitab oht Harry Potterit. Kui tulepeeker valib ta esindama Sigatüüka kooli legendaarsel Kolmevõluriturniiril, pannakse Harry proovile nii võlukunstioskusi kui ka julgust nõudvates katsumustes, mis oleksid rasked isegi kõige erakordsematele võluritele – esimene neist seab ta vastamisi raevuka Ungari sarvsabaga. Harryle on see võistlus aga palju kurjakuulutavama jõukatsumise sissejuhatus. Little Hangletoni udus, kus asuvad Tom Riddle’i esivanemate hauad, on esile kerkimas kõige mustem maagia…

Unikaalse kunstimaagiaga manab Kate Greenaway medali võitja Jim Kay esile vapustavad stseenid ja lemmiktegelased – Hullsilm Moody, Viktor Krumi, Rita Skeeteri ja paljud teised – kui Beauxbatons, Durmstrang ja Sigatüügas võitlevad Kolmevõluri karika eest selles J.K. Rowlingi armastatud raamatusarja imelises illustreeritud väljaandes.

„Mulle meeldib Jim Kay tõlgendus Harry Potteri maailmast ning see on mulle suureks auks ja ma olen selle eest tänulik, et ta jätkuvasti oma annet sellele pühendab.”

J.K. ROWLING

Kohe alguses tunnistan, et täna illustreeritud Harry Potteri raamatutele olen ka mina hakanud neid lugusid lugema, ja ka „Harry Potter ja tulepeeker“ oli minu jaoks esmakordne lugemine. Seetõttu võin öelda, et minu jaoks igati põnev ja kaasahaarav.

Harry Potteri raamatuid on maailmas ilmunud üle 500 miljoni eksemplari. Neid on tõlgitud 73 keelde. Kõik raamatud on jõudnud ka filmilinale ja olnud ka kinodes väga-väga menukad ja edukad. Maailmas on avatud kolm Harry Potteri teemaparki: 2010 Floridas, USAs; 2014 Osakas, Jaapanis ja 2016 Hollywoodis, USAs.

„Harry Potter ja tulepeeker“ („Harry Potter and the Goblet of Fire“) ilmus algupäraselt 2000. aastal ehk juba 22 aastat tagasi!

Seekordne lugu algab Little Hangletoni külas, Riddle´i perekonna majas. Külaelanike arvates oli see vana maja kõhedusttekitav. Pool sajandit tagasi oli seal juhtunud midagi kummalist ja kohutavat – see oli juhtunud siis, kui Riddle´i maja oli veel hoolitsetud ja võimas. Ühel suvehommiku koidikul oli teenijatüdruk läinud elutuppa ning leidnud kõik kolm Riddle´it surnuna!

Kes oli Riddle´id tapnud? Õige varsti oli külaelanikele teada, et vahi alla oli võetud Frank Bryce´i nimeline mees. Frank oli Riddle´i pere aednik. Üsna varsti ei kahelnud peaaegu keegi, et Frank Bryce oligi tapja. Samas oli Frank Bryce naaberlinna Great Hangletoni pimedas ja räpases politseijaoskonnas ja kinnitas, et ta on süütu ja ainus inimene, keda ta tol õhtul maja läheduses oli näinud, oli võõras kahvatu näoga ja tumeda peaga teismeline poiss. Politsei oli päris kindel, et Frank mõtles ta välja.

Kummaline oli see, et Riddle´id olid kõik surnud, kuid nad olid täie tervise juures! Neid ei olnud mürgitatud, pussitatud, tulistatud, kägistatud, lämmatatud ega üldse vigastatud. Arstid märkisid, et kõikide Riddle´ide näod olid täis õudust, aga politsei ei tahtnud uskuda, et neid oleks surnuks hirmutatud.

Kuna ei olnud mingeid tõendeid, et Riddle´id üldse mõrvati, pidi politsei Franki vabastama. Frank asus elama majakesse Riddle´ide maal.

Nüüd kuulus Riddle´ide maja ühele rikkale majale, kes ei elanud seal kunagi. Rikas omanik maksis Frankile aia hooldamise eest. Frank oli saamas 70-aastaseks, tervis oli üsna kehvake. Ühel ööl märkas Frank Riddle´i maja ülakorruse akendes valgust. Kas oli see külapoiste sulitemp? Frank otustas minna kontrollima.

Majas selgus, et seal oli kaks meest. Ühe nimi oli Vingerjas, kes omakorda kutsus teist meest isandaks! Isand soovis teada, kus on Nagini. Vingerjas ei osanud vastata. Isand kinnitas, et nad jäävad sellesse majja nädalaks, sest koht olevat mõõdukalt mugav, kuid nad ei saa oma plaani ellu viia. Isand kinnitas, et oleks rumal tegutseda enne, kui lendluudpalli maailmameistrivõistlused on läbi. Vingerjas ei saanud aru, kuid isand selgitas, et just sel hetkel tuli maale võlureid igast maailma otsast ja iga viimane kui sekeldaja Võlukunstiministeeriumist oli oma postil. Turvameetmed olid nende kinnisidee, nad ei taha, et mugud midagi märkaksid.

Vingerjas rääkis isandale, et miskit saaks teha ka ilma Harry Potterita. Tema võiks minna ja tuua teise nõia või võluri! See mõte ei meeldinud isandale, kes süüdistas Vingerjat arguses. Juttu sellestki, et isand oli tapnud Bertha Jorkinsi, ja nüüd näis olevat tal sama plaan Harry Potteriga!

Frank Bryce kuulas seda arusaamatut dialoogi ukse taga. Ta oli kindel, et ta peab minema politseisse. Frank oli valmis minekuks, kui temast roomas mööda vähemalt kaheteistkümne jala pikkune madu, kes sisenes tuppa, kus olid kaks meest. Isand kinnitas, et Naginil olevat huvitavaid uudiseid – Nagini sõnul seisis toa ukse taga üks vana mugu ja kuulas pealt! Nüüd oli Frankiga pahasti. Ta kutsuti tuppa. Hetk hiljem oli ta surnud … kahesaja miili kaugusel ärkas Harry Potteri nimeline poiss võpatades üles.

Harry lebas ristseliti voodis ja hingeldas. Ta oli ärganud elavast unenäost. Vana välgunoolekujuline arm poisi otsaesisel kirvendas. Keda ta oli unenäos näinud – unenäos oli olnud madu, väike mees, kelle nimi oli Peter ja hüüdnimi Vingerjas, ja külm kile hääl. Lord Voldemorti hääl. Kes oli olnud vana mees? Harryle meenus, et Voldemort ja Vingerjas olid rääkinud kellestki, kelle nad olid tapnud ja nad plaanitsesid tappa veel kedagi – Harryt!

Harryle tegi muret see, et viimati oli tema arm teinud talle haiget sellepärast, et Voldemort oli läheduses viibinud … kuid Voldemort ei saanud nüüd siin olla … mõte sellest, et Voldemort varitses Privet Drive´il, oli absurdne, võimatu … Peale Harry olid majas veel ainult onu Vernon, tädi Petunia ja nende poeg Dudley. Harryle meeldisid magavad Dursleyd, sest ärkvel ei olnud neist talle kunagi mingit abi. Samas olid onu Vernon, tädi Petunia ja Dudley Harry ainsad elavad sugulased.

Harry otsustas kirjutada unenäost ja valu tegevast armist oma ristiisale, Siriusele, kes oli poisile kodu pakkunud, kuid Sirius oli sunnitud oma elu päästmiseks põgenema. Harry oli aidanud Siriusel pääseda Helliknoka-nimelise hobugreifi seljas ning sellest ajast saadik oli Sirius ennast varjanud. Ja kui varem oli Harry kindel, et Sirius Black on ohtlik mõrtsukas, siis nüüd oli ta kindel, et tema ristiisa oli süütu.

Harry plaanis saata kirja oma lumekaku Hedwigiga, kuid Hedwig oli kusagil jahti pidamas, mistõttu ei saanud Harry kirja kohe teele panna.

Enne seda sai Harry kirja hoopis Molly Weasleylt, Ron Weasley emalt. Harryt kutsuti lendluudpalli maailmameistrivõistluste finaalmängule. Seekord onu Vernon andis Harryle loa …

Kuna seekordses Harry Potteri illustreeritud loos on kokku peaaegu 500 lehekülge, siis ei saa ma Sulle ju kõike ümber jutustada, kuid natuke ikka … Weasleyd tulid Harryle järgi, läbi kamina, kasutades floopulbrit ja sellise kiire „reisimisega“ ollaks üsna ruttu Weasleyde kodus, Jäneseurus. Seal olid koos kõik Weasleyd, kuid ka Hermione Granger ning ka Roni noorem õde Ginny, kes oli Harryst äärmiselt sisse võetud.

Saame lugeda, mida peategelased Weasleyde juures tegid. Õige varsti alustati jalgsi teekonda, et minna vaatama lendluudpalli maailmameistrivõistluste finaali, milles kohtusid Iirimaa ja Bulgaaria.

Bulgaaria eest mängis maailma parim lendluudpalli püüdja Viktor Krum. Ron Weasley teadis Hermionele öelda, et Viktor Krum on hästi noor ja ta on oma ala geenius!

Pealtvaatajate hulgas märkas Harry ka üht majahaldjat. Kas oli see Dobby, kelle Harry oli vabaks lasknud. Ei, see oli hoopis Winky, kes tundis ka Dobbyt. Winky teadis Harryle rääkida, et Dobby oli veidi segi läinud, sest ta otsis endale tööd, mille eest ka makstakse, kuid majahaldjatele ju ei maksta!

Pealtvaatajate seas oli ka Cornelius Fudge, võlukunstiminister ise! Seal oli ka majahaldjas Dobby endine omanik Lucius Malfoy, tema poeg Draco ja naine, kes oli, nagu Harry oletas, Draco ema (veidi hiljem saame lugeda, et naine oligi Luciuse naine, Narcissa). Ei maksa unustada, et Harry ja Draco olid olnud vaenlased nende esimesest Sigatüükasse sõidust saadik.

Bulgaaria ja Iirimaa esitlesid oma maskotte. Bulgaarlastel olid veelad, kes olid kõige ilusamad naised, keda Harry oli kunagi näinud, kuid nad ei saanud olla inimesed. Veelad esitasid imelise tantsu, mis Harry lausa pöördesse ajas. Iirlaste maskottideks olid härjapõlvlased. Mängu kohtunik oli saabunud Egiptusest – Rahvusvahelise Lendluudpalliliidu kuulus esivõlur Hassan Mostafa! Seejärel saame osa põnevast võistlusest, mille võitis Iirimaa.

Pärast mängu oleme tagasi laagriplatsil, kus osad võlurid hakkasid mugusid kiusama, kui äkki ilmus mustavasse öötaevasse suur kolp, mis valgustas tervet metsa nagu mingi jube neoonreklaam. Hermione kinnitas Harryle, et see oli must märk! Voldemorti märk. Kas selle oli taevasse tekitanud majahaldjas Winky? Kelle käes oli võlurikepp! Harry Potteri võlurikepp, mille poiss oli kaotanud, kuid nad olid öisesse metsa läinud. Või oli selle musta märgi taevasse „võlunud“ perekond Malfoy? Kas ründajateks olid surmasööjad?

Koolivaheaeg sai läbi. Oli aeg minna tagasi Sigatüüka kooli. Selleks oli vaja sõita Sigatüüka ekspressiga, nagu ikka. Koolis oli pidulik avatseremoonia, kus „sõõlati“ ka uusi õpilasi. Uusi ja endisi õpilasi tervitas kooli direktor Albus Dumbledore, kes tuletas meelde, et lossi (kooli) maa-alale jääv mets oli õpilastele keelatud, nagu ka Siganurme küla kõigile noorematele kui kolmanda klassi õpilastele. Dumbledore lisas, et sel aastal ei toimu ka majadevahelist lendluudpalliturniiri, mis oli suureks pettumuseks Harryle … põhjus oli selles, et Sigatüükas toimub sel aastal …

Dumbledore ei saanud oma mõtet lõpetada, sest just sel hetkel kõlas kurdistav kõuekärgatus ning suure saali uksed paiskusid lahti. Ukseavas seisis pikale sauale toetudes musta reisimantlisse mähitud mees, kes hakkas õpetajate laua poole minema. Tema iga sammu juures kostis saalis tuhm kõlksatus. Iga toll mehe näost näis olevat kaetud armidega. Suu oli nagu diagonaalne lõige ning ninast oli suur tükk puudu. Mehe tegid hirmutavaks tema silmad – üks neist oli pisike, tume ja särav, teine oli suur, ümmargune nagu münt ja kiiskav elektrisinine.

See oli uus mustade jõudude vastase kaitse õpetaja. Professor Moody! Harry teads teise nimega – Hullsilm Moody!

Nüüd sai Dumbledore edasi rääkida. Selle aasta järgnevatel kuudel leiab Sigatüükas aset Kolmevõluriturniir! Dumbledore täpsustas, et see uhke turniir sai alguse umbes seitsesada aastat tagasi kui sõbralik võistlus Euroopa kolme suurima võlukunstikooli – Sigatüüka, Beauxbatonsi ja Durmstrangi – vahel. Igat kooli esindama valiti eestvõitleja ning kolm eestvõitlejat pidid hakkama saama kolme maagilise ülesandega. Turniiri polnud ammu toimunud, kuid nüüd üritati seda traditsiooni taastada. Fred Weasley sosistas, et tema paneb ennast kindlasti kirja, kuid Dumbledore täpsustas, et võistluses osalevate koolide juhid koos Võlukunstiministeeriumiga otsustasid, et selleaastasel võistlusel on vanusepiir – ainult täisealised õpilased (17. aastased ja vanemad) tohivad oma nimed valimiseks esitada. Dumbledore täpsustas, et vaatamata kõikidele ettevaatusabinõudele on ülesanded rasked ja ohtlikud.

Fred ja George Weasleyt pahandas see otsus eriti, sest nemad olid juba mõne kuu pärast 17 saamas, kuid …

Seejärel saame lugeda elust ja õpingutest Sigatüükas, üks tund põnevam kui teine, ja juhtus nii mõndagi, näiteks professor Moody demonstreeris õpilastele Imperiuse needust.

Ja lõpuks oli käes reede, 30. oktoober. Saabusid Beauxbatonsi ja Durmstrangi delegatsioonid. Sigatüükas käisid jutud, et nende kooli tahab esindada Cedric Diggory. See pahandas Roni, kuid Hermione teadis rääkida, et Cedric oli hästi hea õpilane, ja ta oli prefekt. Ron täpsustas, et Hermionele meeldis Cedric seetõttu, et ta oli ilus poiss!

Esimesena saabus Beauxbatonsi delegatsioon, mida juhtis hiiglaslik naine (Harry arvates oli naine sama suur kui Hagrid) madame Maxime. Nemad tulid lendavate tõldade ja hobustega. Seejärel saabus uhke laev! See oli Durmstrangi delegatsioon, mida juhtis professor Karkaroff. Nii madame Maxime kui ja professor Karkaroff näisid suurepäraselt tundvat ka Dumbledore´i. Harry ja Ron tundsid Durmstrangi delegatsioonis kellegi ära – see oli Viktor Krum!

Toimus pidulik õhtusöök, ja seejärel oli kõik valmis, et võiks alata Kolmevõluriturniir. Lisaks Dumbledore´ile olid kohal kõik õpetajad, õpilased ja ka Rahvusvahelise Võlukunstialase Koostöö Osakonna juhataja Bartemius Crouch ja Võlumängude ja -spordi Osakonna juhataja Ludo Bagman.

Nüüd toodi saali suur kalliskividega kaunistatud puust laegas. Dumbledore võttis võlukepi välja ning koputas kolm korda vastu laekakaant. Kaas avanes ja Dumbledore võttis sealt välja suure jämedalt tahutud puust peekri, mis oli täis tantsisklevaid sinakasvalgeid leeke.

Dumbledore lisas, et kõik, kes tahtsid end eestvõitlejana kirja panna, pidid kirjutama oma nime ja kooli selgelt pärgamenditükile ning viskama selle peekrisse. Selleks oli aega 24 tundi. Järgmisel päeval, hingedepäeva õhtul pidi peeker välja saatma nende kolme õpilase nimed, keda peeker oli pidanud kõige väärilisemaks oma kooli esindama. Dumbledore lubas tõmmata tulepeekri ümber ka vanusejoone, et keegi, kes pole veel 17, tuleks ja paneks oma nimega sedeli peekrisse. Dumbledore rääkis ka sellest, et oma nime tulepeekrisse pannes luuakse side, sõlmitakse maagiline leping.

Vaatamata vanusejoonele üritasid on nimega sedelit tulepeekrisse panna ka Ron, Fred ja George Weasley, kuigi see neil ei õnnestunud.

24 tundi möödus ruttu. Oli aeg teada saada, kes pääsevad esindama oma kooli. Esimesena avaldas tulepeeker Viktor Krumi nimega sedeli, tema oli Durmstrangi eestvõitleja. Seejärel Fleur Delacour, Beauxbatonsi eestvõitleja. See oli veela moodi tüdruk, kes meeldis Ronile. Sigatüüka eestvõitlejaks sai Cedric Diggory. Kuid see polnud veel kõik! Tuli peekris oli uuesti punaseks läinud, ja leegiga väljus veel üks pärgamenditükk. Sellel oli kirjas Harry Potter!

Harry Potter oli rabatud. Ta oli tuim. Ta nägi kindlasti und. Ta ei olnud õigesti kuulnud. Kuid see ei olnud uni. Harry kinnitas, et tema polnud pannud oma nime tulepeekrisse.

Harry Potter oli rabatud. Ta oli tuim. Ta nägi kindlasti und. Ta ei olnud õigesti kuulnud. Kuid see ei olnud uni. Harry kinnitas, et tema polnud pannud oma nime tulepeekrisse. Ludo Bagman tõdes, et vanuspiirang kehtestati turvameetmena alles sellel aastal, ja kui Harry Potteri nimi tuli peekrist välja, siis ei saa sellest asjast kõrvale hiilida … asi oli reeglites … oli kohustus … Harry peab endast parima andma. Madame Maxine ja professor Karkaroff olid pahased, kas Dumbledore oli selle segaduse korraldanud? Severus Snape lisas, et see oli ainult Potteri süü, sest tema arvates oli Harry kooli saabumisest alates ainult reegleid eiranud!

Nüüd sekkus ka professor Moody (saame teada, et Moody eesnimi ei ole mitte „Hullsilm“, aga Alastor), sest tema arvates oli see, kes Harry Potteri nime peekrisse pani, osav nõid või võlur … sest nad petsid väga võimsat maagilist eset! Oli vaja äärmiselt tugevat segaduseloitsu, et panna peekrit unustama, et ainult kolm kooli osalesid turniiril.

Lõpuks jäid kõik nõusse, et seekordsel turniiril osaleb neli võistlejat. Nüüd sai Bartemius Crouch ette lugeda, et esimene ülesanne pidi panema proovile võistlejate julguse, sest võluri juures oli oluliseks omaduseks vaprus tundmatuga kohtudes. Esimene ülesanne leiab aset 24. novembril teiste õpilaste ja kohtunike ees. Eestvõistlejad asuvad esimesele väljakutsele vastu ainult oma võlukeppidega. Kui esimene ülesanne on möödas, antakse neile andmed teise kohta.

Esimese ülesandenda tuli eestvõitlejatel vastu minna lohedele! Roni vend Charlie Weasley oli võistluse jaoks neid neli tükki toonud – Ungari sarvasaba, harilik Walesi roheline, sinihalli värvi Rootsi nösukoon ja punast värvi Hiina tulekera. Hagrid võttis Harry endaga kaasa, et poiss neid uhkeid ja võimsaid loomi näeks (raamatus on ka uhked pildid nendest lohedest). Charlie teadis rääkida, et tema teada pidid võistlejad lohedest ainult mööda pääsema, ja kui asi karmiks läheb, siis on nemad kustutamisloitsudega kohal.

Veidi hiljem vihjas Harry ka Cedricule, et esimene ülesanne on seotud lohedega. Olid ju ka teiste koolide esindajad öösel metsas lohesid näinud. Võistlus pidi olema aus, mistõttu rääkis Harry ka Cedricule nähtust.

Loosimisega sai Fleur Delacour Walesi rohelise lohe, Viktor Krum erepunase Hiina tulekera, Cedric sinakashalli Rootsi nösunina, Harry sai Ungari sarvsaba. Just Ungari sarvsaba oli Charlie Weasley arvates kõige ohtlikum lohe!

Harry võitlus lohega oli põnev, sellest on pikalt juttu, ja ka ägedaid pilte on raamatus selle kohta. Harry oli oma luual Piksenool osav, ta pääses lohest mööda ja sai kätte kuldse muna, sest just selles pidi olema vihje järgmiseks võistluseks.

Harry sai veidi ka viga, nagu ka Cedric. Hermione oli kindel, et Harry oli hiilgav, kuid Ron oli kindel, et kes tahes see oli, kes Harry nime peekrisse pani, tahtis Harryle otsa peale teha! Esimese võistluse järel juhtisid Harry ja Krum, kuna Cedric ja Fleur said kohtunikelt vähem punkte!

Enne järgmist võistlust tõusis päevakorrale ka Sigatüüka jõuluball! Harryl ja Ronil oli raske kaaslast leida, sest nad ei julge ühtegi tüdrukut paluda. Harry tahtis minna Cho Changiga, kes oli poisist aasta vanem, tüdruk oli väga nägus, väga hea lendluudpallimängija ja väga populaarne. Ron oleks tahtnud minna Hermionega …

Nüüd selgus, et Cho on lubanud minna Cedricuga, Hermione Viktor Krumiga. Nii läksid Harry ja Ron kahe õega, kel nimeks Parvati ja Padma. Harry oli kindel, et selle balliga oli rohkem tüli, kui asi väärt oli … Saame osa ka uhkest jõuluballist. Raamatus on ka ilus pilt, millel noored võlurid vägagi uhked ja kenad välja näevad. Mis ballil toimus, selle jätan Sulle endale lugeda, kuid balli lõpus oli Hermione väga pahane, et Ron ikkagi teda ei kutsunud …

Järjest lähemale tuli ka teine ülesanne. Nüüd andis hoopis Cedric Harryle vihje! Kuldmunaga tasuks minna sooja vanni. Harry seda tegigi, kuid muna avanedes kostus vaid halisevat kimedat häält! Õnneks oli vannitoas ka Mäuguv Myrtle, kes soovitas kuldse muna vee alla panna. Ta oli näinud, et Cedric oli sedasi teinud. Harry pani muna vee alla, Myrtle soovitas poisil ka oma pea vee alla panna. Nüüd kuulis Harry kõhedustekitavate häälte koori … Nüüd oli selge, et tegemist oli ülesandega, mis seotud näkkidega, kes elasid järves. Harryl oli mure, sest ta ei osanud hästi ujuda, ta ei olnud kunagi ujumist eriti harjutada saanud.

Teine võistlus toimuski järves. Enne võistlust tõi majahaldjas Dobby Harryle kidemerohtu, mis aitaks Harryl vee all hingata. Vee alla nägi Harry vetevaime ja näkke, ja ühel hetkel märkas ta, et vee all oli kivist näki saba külge seotud neli inimest: Ron, Hermione, Cho Chang ja Fleur Delacouri õde Gabrielle. Näkineiud andsid märku, et Harry peaks päästma Roni, varsti peaksid jõudma ka teised võistlejad.

Neist esimesena saabus Cedric, kes võttis kaasa Cho. Veidi hiljem saabus haiks moondunud Krum, kes võttis kaasa Hermione. Nüüd olid vee all veel Harry, Ron ja Fleuri õde, kuid keda polnud, oli Fleur. Nii pidi Harry endaga kaasa võtma Roni ja Gabrielle´i. Teise ülesande eest sai Cedric 47 punkti, Harry 45 punkti, Krum 40 punkti ja Fleur 25 punkti. Pärast kahte võistlust juhtisid turniiri Cedric ja Harry!

Kolmas võistlus pidi algama 24. juuni hämarikus, eestvõistlejatele teatatakse täpselt üks kuu enne võistlust, mida neilt oodatakse.

Selles osas kohtus Harry ka oma ristiisa Sirius Blackiga, kes tuli Harryga kohtuma vägagi salaja. Ta oli esialgu moondanud end lausa koeraks. Siriusega oli kaasas ka hobugreif Heliknokk. Siriusele on arusaamatu, miks oli Crouch oma majahaldja Winky lahti lasknud, ja just lendluudpalli maailmameistrivõistluste finaalmängu ajal. Harry rääkis Siriusele sellest, kuidas ilmus must märk, kuidas leiti Winky, kelle pihus oli Harry võlukepp, ja kuidas härra Crouch raevu sattus. Siriuse arvates on üsnagi kahtlane tegelane ka Ludo Bagman, kuigi Harry kinnitas, et Ludo oli talle turniiri ajal abi pakkunud.

Sirius kinnitas Haryle, et just Crouch oli see, kes andis käsu Sirius Azkabani saata – ilma kohtuta. Crouch oli varem Võluseaduse Kaitse Osakonna juhataja. Bartemius Crouch oli suur võlur, vägev maag – ja võimuahne, kuid ta ei olnud kunagi Voldemorti pooldaja. Huvitaval kombel oli Crouchi poeg tabatud koos surmasööjatega, ja Crouch oli ka oma poja saatnud Azkabani! Kõik, mis ähvardas Crouchi head nime, pidi kaduma. Crouch poeg oli aasta hiljem vangistuses surnud … veidi hiljem suri kurvastusest ka Crouchi naine, ja Crouch ei saanudki ministriks, sai hoopis Cornelius Fudge.

Nüüd oli Crouchi kinnisideeks mustade võlurite püüdmine, mis oli saanud lausa maaniaks. Sirius Black kinnitas, et Crouch tahtis kinni püüda veel ühe surmasööja, et oma endist populaarsust tagasi saada. Ka seetõttu oli Crouch uurinud ka professor Snape´i tegevust? Sirius kinnitas, et temagi ei saanud aru, miks oli Dumbledore Snape´i Sigatüükasse tööle võtnud, sest oli Snape´i must maagia alati paelunud. Snape tundvat hästi ka professor Karkaroffi.

Kevade saabudes kutsuti Harry lendluudpalliväljakule, kuna Bagman soovis rääkida eestvõitlejatele kolmandast ülesandest. Nüüd selgus, et lendluudpalliväljak ei olnud enam sile ja tasane. Keegi oli ehitanud sinna pikki madalaid müüre, mis kulgesid loogeldes ja risti-rästi igas suunas. Need oli hekid.

Bagman täpsustas, et kuu aja pärast teeb Hagrid need hekid kahekümne jala kõrguseks. See oli labürint! Kolmas ülesanne oli Bagmani arvates lihtne. Kolmevõlurikarikas pannakse labürindi keskele. Esimene võistleja, kes seda puudutab, saab maksimaalse arvu punkte! Lisaks pidi labürindis olema igasugu takistusi. Hagrid pidi tooma igasugu olevusi, jagu tuleb saada ka loitsudest. Suurema punktiarvuga eestvõitlejad (Cedric ja Harry) saavad edumaa, siis läheb Krum ja siis Fleur …

Enne viimast võistlust ilmus välja ka härra Crouch, kes näis olevat hulluks läinud. Teda nägid Harry ja Krum. Crouch rääkis üsna segaselt, et ta tahaks näha Dumbldore´i, et teda hoiatada, ta mainis ka oma poega, ja Voldemorti, ja seda, et Voldemort saab tugevamaks! Harry läks seda rääkima Dumbledore´ile, kui Krum jäi Crouchiga metsa. Harry ja Dumbledore naasesid metsa, kuid nüüd olid Crouch ja Krum kadunud! Hetk hiljem leidsid nad Krumi, kes kinnitas, et Crouch oli teda selja tagant rünnanud. Kohale tuli ka Karkaroff, kes oli väga-väga pahane Dumbledore´i peale. Ja Crouch oli jällegi kadunud.

Veidi pärast seda sai Harry kirja Siriuselt, milles ristiisa hoiatas Harryt. Ta kinnitas, et Sigatüükas tegutseb üks väga ohtlik inimene, kes ei tahtnud lasta Crouchil Dumbledeore´iga kohtuda. Sirius oli kindel, et Harry nimi ei sattunud tulepeekrisse juhuslikult, sest keegi tahtis poissi rünnata. Sirius soovitas Harryl hoida Roni ja Hermione lähedusse, mitte lahkuda õhtul hilja Gryffindori tornist ning valmistuda kolmandaks ülesandeks. Harry pidi harjutama ka uimastamist ja relvituks tegemist. Ka mõnest nõidusest oleks kasu.

Kuidas seekordne raamat lõpeb? Kolmas ülesanne oli vägagi raske, siin oli palju igasugu olevusi, kes võistlejatel olemise pehmelt öeldes raskeks tegid, näiteks ilmatuma suur ämblik jpt. Finaalis ebaõnnestus Fleur, ka Krumil ei läinud hästi, kas Krum tõepoolest tahtis rünnata Cedricut? Ja kui tundub, et Cedric ja Harry võidavadki, sest üheskoos võeti kätte karikas, siis sündmused jätkusid …

Harry ja Cedric näisid olevat sadade miilide kaugusel Sigatüüka territooriumist, sest näha polnud ei Sigatüüla lossi ega seda ümbritsevaid mägesid. Kas karikas oli olnud hoopis väravavõti, et lasta maailma tagasi Voldemort koos oma ebameeldivate sõpradega?

Hetk hiljem sai surma üks meie selle raamatu olulistest tegelastest. Kohale ilmus Vingerjas, ja õige varsti oli nii Harry, kui ka lugeja ees, Voldemort! Ta oli uuesti tõusnud. Kolmteist aastat oli möödunud! Kohale ilmusid ka surmasööjad. Nende hulgas oli palju „tuttavaid“ tegelasi – Lucius Malfoy, Macnair, Crabbe, Nott, Goyle.

Seejärel rääkis Voldemort oma loo, mis oli viimase 13. aastaga juhtunud. Loo, kuidas ta nüüd tagasi oli. Kes olid teda aidanud, mida ta oli pidanud tegema. Nüüd oli aeg Harry Potter tappa, kuid Voldemort andis Harryle võimaluse võidelda. Nii saadakse teada, et just Voldemort on tugevam.

Harry ja Voldemorti kahevõitlus! Harryle tulid appi talle kaks väga olulist inimest. Kes? Selle jätan Sulle endale lugeda. Kas Harry pääses? Sellegi jätan Sulle endale lugeda. Ja kui pääses, siis kuidas, ja kelle ta endaga kaasa tahtis võtta?

Üsna ootamatu oli selle raamatu lõpus seegi, et üks koolis olnud õpetaja osutus olevat hoopis keegi teine, ja väga ootamatu oli see, kes see „teine“ oli. Saame teada sedagi, mis oli juhtunud Crouchiga, ja kes …

Selge on see, et ka seekordne Harry Potteri lugu on hiiglama põnev ja kaasahaarav. Rääkimata suurepärastest Jim Kay illustratsioonidest, mis raamatu igati filmilikuks muudavad. Kõik, kes Harry Potteri filme vaadanud, saavad aru, millest räägin.

Ja oluline on ju ka see, et Voldemort on tagasi, ja Harry Potteri lood jätkuvad. Nüüd tuleb oodata illustreeritud versiooni raamatust „Harry Potter ja Fööniksi ordu“.

James Norbury „Teekond. Suure panda ja tillukese draakoni seiklus“ (Tänapäev)

„Me peame minema teekonnale teisele poole jõge ...“

„Suure panda ja tillukese draakoni“ teises raamatus lähevad sõbrad vastu uuele suurele seiklusele ‒ tundmatusse teisel pool suurt jõge. Kuigi nende elu vanas templis kõrgel mägedes on mõnus ja rahulolematuseks ei ole justkui põhjust, mõistab tilluke draakon järsku, et ta tunneb end ebatäielikuna. Et end uuesti leida, jätavad nad kõik tuttava ja koduse selja taha ning võtavad ette retke tundmatusse. Läbi hirmu, ja raskuste, tormi ja kaotuste tuleb arusaamine, et kõik, mida nad vajavad, on juba nende sees olemas. Ja kuigi muutus on vahel hirmutav, on see võimalik, ning kui sa ei kaota lootust, viib lõpuks parema tulevikuni.

„Isegi kui me oleme eksinud,“ jätkas suur panda, „siis on mul hea meel, et olen eksinud koos sinuga.“

Eelmisel, 2021. aastal ilmus eesti keeles James Norbury kirjutatud ja illustreeritud raamat „Suur panda ja tilluke draakon“, mis oli imeliselt ilus ja meeliköitev lugemine. See oli ilus lugemine nii oma sisu, mõtete, kujunduse kui ka illustratsioonide poolest, ja pani lugeja kaasa mõtlema, filosofeerima. Täpselt sama saab ütelda ka James Norbury uue raamatu kohta, milles on jällegi koos suur panda ja tilluke draakon.

See raamat algab pühendusega neile, kes on omaenda teekonnal.

Suur panda ja väike draakon olid elanud templis, mis asus kõrgel mägedes. Seda ümbritses ääretu laas ja sügav tüüne järv. Tempel oli näinud paremaid päevi, kuid kaks sõpra olid teinud sellest iidsest paigast oma kodu. Suur panda ja väike draakon rändasid päeval kõrgetele mäetippudele, õhtul vaatasid nad tähti ja jõid kuuma teed, mida tilluke draakon suure hoolega valmistas.

Ühel talveõhtul täiskuu all pöödtus tilluke draakon suure panda poole ja ütles, et nad on nii õnnelikud, kuid tal on tunne, et midagi on puudu? Miks ta tunneb end ebatäiuslikuna? Suur panda kinnitas, et see oli hea küsimus ja selle vastus oli lihtne, aga ometi keeruline. Homme tuleb uus päev ja siis vaadatakse, mida teha annab.

Järgmisel hommikul ütles suur panda tillukesele draakonile, et sellest pole midagi, et ta õnnetu on, sest seda juhtub meie kõigiga. Tähtis on see, et pisike sõber mõistis, et midagi oli valesti. Panda lisas, et probleemid ei ole selleks, et meid takistada, need on vaid looduse viis anda meile teada, et peame otsima uut rada. Oma elude jagamine, nii heas kui halvas, muudab meid lähedasemaks ja nii saame teineteist aidata.

Tilluke draakon ütles, et tema aitaks pandat, kui ta peaks seda kunagi vajama. Suur panda kinnitas, et tema tilluke sõber aitab teda iga päev, juba ainuüksi sellega, et on see, kes ta on.

Suur panda ja tilluke draakon ületasid silla ja jõudsid templi aeda. Suur panda kinnitas, et muutus on parem kui paigalseis, isegi kui ei tea, kuhu see viib.

Kaks sõpra lahkusid aiast ja kõndisid kaldapangale, mis kõrgus suure jõe kohal. Nad pidid tegutsema, sest vahel peab miski muutuma, ja see nõuab pingutust. Suur panda ütles, et nad peavad minema teekonnale teisele poole jõge.

Nad pöördusid tagasi templisse, et panna kinni puust aknaluugid ja sulgeda katkine ukseava. Tilluke draakon tõstis mõned oma kõige hinnalisemad asjad kärusse, kuid suur panda oli kindel, et selle käruga ei pääse nad üle jõe. Draakon kinnitas, et vajas seda kõike, kuid panda teadis, et kõik, mida tilluke draakon vajas, oli juba temas endas. Nii võttis tilluke draakon kaasa ainult oma teeserviisi. Suur panda oli sellega nõus, sest maailma viljade nautimises ei ole midagi halba, tuleb ainult ette vaadata, et end neisse ära ei kaotaks.

Suur panda ja tilluke draakon lahkusid templist. Nad rändasid palju päevi läbi mäekülgi katvate tihedate laante, nad möödusid kohisevatest koskedest ja tumedatest sügavatest tiikidest. Nad nägid värvikirevaid linde ja silmasid väikest hirve. Kuni ühel õhtul jõudsid nad suure jõe kaldale. Suur panda ütles, et sinna jäädakse selleks õhtuks peatuma. Nad võivad teha tule ja kuulata jõge, tilluke draakon lubas teha teed.

Järgmisel hommikul sõid sõbrad bambust ja marju, kuid suur panda märkas, et tilluke draakon oli murelik. Selgus, et draakon kartis, ta ei tahtnud üle jõe minna. Suur panda kinnitas, et hirm on loomulik, hirm ei takista suremast, aga see võib takistada elamast. Suur panda lisas sedagi, et suured muutused nõuavad suurt jõupingutust. Tilluke draakon ütles, et ta kardab üle jõe minna, see on tema jaoks suur pungutus, aga ta teeb seda sellegipoolest.

Nüüd hakkasid kaks sõpra bambusest parve valmistama. Õhtuks oli väike parv valmis. See polnud küll teab mis vaatamisväärsus, aga suutis nad üle jõe kanda. Nii alustasid suur panda ja tilluke draakon parvesõitu jõel.

Ma ei tahaks Sulle kõiki sündmusi ära rääkida, kuid miskit siiski veel. Sõit jõel läks ohtlikuks, kuna saabus torm. Tilluke draakon oli paanikas, suur panda püüdis säilitada rahu. Suur panda tõmbas tillukese draakoni oma karva sisse, et sõbral oleks soe ja turvaline. Tormis läks kaduma tillukese draakoni teeserviis. See kurvastas tillukest draakonit väga. Mida ta üldse seal tegi? Mis oli selle kõige mõte? Tilluke draakon nuttis …

Õnneks lähevad mööda ka suurimad tormid. Hommikuks oli marul jaks otsas. Kuid nüüd oli meie sõpradel uus mure – nad ei näinud enam suure jõe kaldaid, torm oli kandnud nad ookeanile. Tilluke draakon oli murelik, sest mitte kunagi polnud nad olnud nii eksinud. Suurel pandal ja tillukesel draakonil polnud süüa, neil oli janu, kas see oli nende lõpp? Suur panda tõdes, et ta usub, et elu viib neid sinna, kus nad olema peavad … ja et leppimine toob suure rahu.

Ühel ööl sõidutaski parv neid liivasele kaldale, taamal kerkisid öhe kõrged mäed. Nad leidsid söögiks marju ja noori bambusevõrseid, joogiks vett. Suur panda tõdes, et see on uus maailm: paik, kus nad pole kunagi varem olnud ja kust nad ei saa enam kunagi tagasi pöörduda. Tilluke draakon ei tahtnud sellega nõustuda – mis saab templist, tema asjadest, tema sõpradest ja lemmikpaikadest? Nad ei saa sinna jääda!

Suur panda vastas, et nad olid eksinud, kodust kaugel, aga isegi siis, kui nad on eksinud, on tal hea meel, et on eksinud koos tillukese draakoniga.

Ka uues kohas polnud neil lihtne. Hakkas vihma sadama, tuli leida varjualune, kus peatuda. Varjualune leiti, kuid tilluke draakon otsustas lahkuda. Temalt oli ära võetud kõik, mis tegi temast tema.

Tilluke draakon lahkus, kuid suur panda ei jätnud teda. Ta järgnes väiksele sõbrale. Vihmasadu ei tahtnud lõppeda, aga teekonda oli vaja jätkata, üles mäetipu poole …

Kas suur panda ja tilluke draakon jõudsid mäetippu, ja mida nad seal nägid? Mis juhtus džunglis, mida leidis tilluke draakon? Miks ütles tilluke draakon, et mida rohkem ta oma rusika avab, seda rohkem maailm sellesse paneb? Miks ei tee mitte olukorrad tillukest draakonit õnnetuks, vaid hoopis see, kuidas ta neist mõtleb? Kuhu meie sõbrad selle loo lõpus jõuavad?

Nendele küsimustele saad vastuse, kui selle imetabase raamatu läbi loed ja teekonna koos sõpradega kaasa teed.

Raamatu lõpus on autori järelsõna „Teekonna teekond“, milles ta ütleb, et oma teises raamatus saab ta jutustada loo, ja see on üks neist asjadest, mida ta üle kõige armastab. James Norburyt on alati köitnud idee teekonnast, millel rändaja peab vastu seisma nii keskkonnale kui ka iseendale. Ja kuigi inimesed kalduvad soovima, et peategelast saadaks edu, ei tunne autor isiklikult, et see edu peaks olema kõikehaarav.

Norbury kinnitab, et lugu saab alguse muutusest (tillukese draakoni rahulolematus) ja lõpeb muutusega (uus kodu uues kohas). Need mõlemad muutused on hirmutavad, aga ometi hädavajalikud, et elus edasi liikuda, vähem karta ja suuremat rahulolu tunda …

… autor loodab siiralt, et see lugu kõnetab lugejate südameid, ja kui mõned tillukese draakoni läbielamised tulevad ehk tuttavad ette, siis leiab lugeja veidi lohutust mõttest, et muutus – kuigi see on veidi hirmutav – on võimalik, ja kui olla kannatlik, võib see viia parema tulevikuni.

William Joyce „Olli otsingud“ (Rahva Raamat)

Jänkukõrvadega kaisukaru Olli on Billy lemmikmänguasi. Ükskõik kuhu Billy läheb, on Olli tal alati kaasas. Lapse lemmikuks olemine on mänguasjamaailmas suurim au, kuid sellega kaasneb ka tõsine oht.

Kloun Zozo pole kunagi kellegi lemmik olnud. Tema oli lõbustuspargi auhind, keda keegi endale ei valinud. Aastatega muutus ta nii kibestunuks, et hakkas hauduma kättemaksu kõigile mänguasjadele, kes on kunagi kellegi lemmikuks saanud. Ta tahab, et nad kõik kaoksid ja vajuksid unustusse.

Kui Zozo ja ta hirmsad käsilased röövivad Olli, tuleb Billyl keset ööd päästa oma lemmik maa-alusest varjupaigast endises lõbustuspargis. Veel kunagi varem pole teekond läbi tuttava naabruskonna olnud nii hirmuäratav ja pöörane seiklus.

Armastatud autori William Joyce’i südamlik raamat on inspiratsiooniks Netflixi sarjale „Lost Ollie“.

USA kirjaniku, kunstniku ja fimitegija William Joyce´i (s. 11.12.1957, ta on kirjutanud suurepäraseid käsikirju ka multifilmidele, nt. „Robots“ (2005), „Meet the Robinsons“ (2007), „Rise of the Guardians“ (2012), „Epic“ (2013), „The Scarecrow“ (2013), ja neid ka lavastanud „The Cask of Amontillado“ (2014), „Mr. Spam Gets a New Hat“ (2022), töös on animeeritud „The Great Gatsby“) kirjutatud ja illustreeritud „Olli otsingud“ (ingliskeelse pealkirjaga „Ollie´s Odyssey“) on imeline ja muinasjutuline lugemine, mis viib meid mänguasjade maailma.

Siinkohal meenub mulle ka eelmisel aastal loetud ja tutvustatud J.K. Rowlingi „Jõulupõrsas“, kus otsiti kadunud mänguasja unustatud mänguasjade maalt …

William Joyce´i lugu toob meelde kindlasti karupoeg Puhhi ja Christopher Robini, sest on ju selles loos kaisukaru Olli (vaatamata sellele, et tal on jänkukõrvad) ja tema omanik Billy. Ja ma usun, et "Olli otsingud" on selline lugu, millest võib samuti saada maailma lastekirjanduse klassika ...

„Olli otsingud“ algab autori pühendusega oma lemmikutele. Neid tuleb mäletada, mitte unustada.

Billy ja Olli sünd

Loo alguses saame teada, et Billy tuli ilmale üsna isemoodi, sest pisipõnni südamest avastati väike auk. Teda veeti mööda sünnitusmaja koridoride lõputut labürinti ühest ruumist teise ning nii kohtus ta esimestel elupäevadel oma ema ja isaga õige harva.

Billy isa ja ema olid hirmunud, sest nende pisipõnnil oli südames auk. Kas ta jääb ellu? Kindlasti peab poiss elu jääma ja muudmoodi ema ja isa mõelda ei võinudki.

Billy isa „tuli toime“ nii, et surus sõrmi vaheliti ja pigistas hambaid kokku, kuni need valutama hakkasid. Ema „toimetulemine“ seisnes selles, et ta otsustas teha Billyle pisikese pehme mänguasja. „Mänguasi“ on meeldiv sõna, mis seostub ikka millegi ilusaga. Mänguasi võib tähendada midagi märksa rohkemat kui lihtsalt lelu. See võib tähendada midagi täiesti imetabast.

Mänguasi, mille ema Billyle õmbles, oligi täiesti eriline, alustades materjalist ja lõpetades väljanägemisega. Erinevatest pehmetest ja mõnusatest kangajääkidest lelu oli tõeliselt nunnu. Ta meenutas kaisukaru, kuid tema kõrvad sarnanesid vägagi jänese omadega. Nii ei olnud see ei karu ega jänes, vaid üks täiesti ainulaadne tegelane sinisetriibulise dressipluusiga, peas kapuuts ja kaela ümber punane sall. Tema nägu oli lihtne, aga lootusrikas ning ülimalt sõbralik. Mänguasi oli tehtud suure hoole ja armastusega, mida nimetatakse emainstinktiks.

Ema oli õmmelnud jäneskaru rinna sisse tillukese südame. See oli tehtud riidetükist, mis pärines ema enda lapsepõlve lemmiknuku küljest. Nuku nimi oli olnud Niina. Ema kandis kogu oma lapsepõlve Niinat igal pool kaasas, nii et lõpuks oli nukk päris ribadeks. Emal oli alles ka kelluke, mis pärines Niina seest. Ema oli peitnud Billy mänguasja südamesse sellesama kellukese, ja kui lelu liikus, oli kuulda kellukese õrna helinat.

Lelu sai valmis. Tuli ka arst, koos pisikese pambuga. See oli Billy. Selgus, et Billy südames oli auk, mis oli väga pisike, ja see kasvab ise kinni. Billy oli elus!

Billy oli nüüd ema ja isa süles. Pisipõnn haaras kaisukaru kõrvast ja lalises: „Olli-olli-olli“. Sel hetkel teadsid vanemad, et uue mänguasja nimi on Oliver, lühidalt Olli. Ja juhtus veel üks ime, ka Olli teadis oma nime.

Kooskasvamine

Sel õhtul, teel sünnitusmajast koju, ei lasknud Billy kordagi Olli kõrvast lahti. Haiglast väljudes märkasid Billy ja Olli esimest korda öist taevast, tähti, kuud. See oli noorkuu. Autosõidul koju mõtles Olli igasugu asju. Need kaks pikka on täiskasvanud, kas Billy on tühjakskasvanu? Need täiskasvanud on Billy vaneminimesed. Nemad tegid ta. Emmevanem tegi Olli. Billy on tema oma. Aga Olli on teistsugune.

Kodus kuulis Olli uusi sõnu: „kodu“, „häll“, „tuled“. Hällis hoidis Billy Ollil kaela ümbert kinni ning nende põsed puutusid õrnalt kokku. Mõlemad olid pehmed ja soojad. Ollile meeldis, kui oli pehme ja soe. Olli taipas ühel hetkel, et Billy kuulus oma emale ja isale, aga Olli kuulus ainult ühele olendile. Olli kuulus Billyle.

Olli ja Billy olid sarnased, sest nad avastasid maailma üheskoos. Ainult et Olli ei kasvanud kunagi suureks ja nägi ikka välja ühesugune, samal ajal kui Billy läbis midagi, mida nimetati „arenguetappideks“, ja igal etapil olid teatud eripärad, mida omakorda nimetati erinevate sõnadega.

Alguses öeldi Billy kohta „vastsündinu“ ja „imik“. Olli arvates oli Billy lihtsalt „tita“. Tita oli pehme ja soe … välja arvatud siis, kui ta polnud. Mõnikord oli Billy „märg“ ja mõnikord „haisev“. Olli oli kindel, et vanemad peaksid Billy ära parandama. Sest „haisev“ polnud hea. Billy lasi ikka väga kõvasti läbi, ja see, mis läbi tuli, see haiseski.

Mõnikord jäi see „haisev“ ka Ollile külge, siis pandi ka tema pesumasinasse. Pesemist ei sallinud Olli silmaotsaski. See oli ainus asi, mis teda tõeliselt hirmutas.

Kõik muutus pidevalt. Ka sõnu tuli kogu aeg juurde. Pärast seda, kui Billy käima hakkas, öeldi tema kohta juba „maimik“. Kui Billy oli maimik, tahtis ta Ollit alalõpmata ühte kõrva pidi suus hoida ja just niimoodi endaga kaasas kanda.

Igal õhtul, kui Billy magama pandi, pani ema pojale teki ilusasti peale ja sosistas Ollile: „Kaitse Billyt!“ Seda palvet võttis Olli väga tõsiselt. „Kaitse.“ Ollile meeldis, kuidas see kõlas. Talle meeldis ka selle sõna tähendus. Ja tunne, mille see sõna temas tekitas. See oli nagu „pehme ja soe“, aga veel parem.

Billy kasvas. Nüüd oli ta „väike poiss“, „kutt“ või lihtsalt „poiss“. Billy ja Olli uueks lemmiksõnaks sai „nämma“. Olli jaoks tähendas „nämma“ midagi sellist, millest paremat enam olla ei saanud.

Ollist saab lemmik! Saame tuttavaks Zozoga

Kui Billy oli napilt kuuene, küsis ta ühe õhtul Ollilt, kas ta teab, mis on tema lemmikasi. Selgus, et Billy lemmikasi oli Olli.

Lemmik. See oli väga suur sõna. Olla mänguasjade maailmas väljavalitu tähendas midagi erilist. See oli nii nämma, kui üldse olla sai. Lapsel saab olla üks lemmik, ja Billyl oli Olli. Olli tundis sama – tema lemmik oli Billy.

Kuid nüüd jõuame selle raamatu järgmise tegelase juurde, kelleks on kloun-kuningas, kes oli olemas palju aastaid enne Billy sündi, tema ema lapsepõlves. Alguses oli Zozo õnnelik kloun – kellegi nutika leiutaja hoole ja armastusega tehtud mänguasi, mis pidi lapsi lihtsalt lõbustama. Lastel oligi lõbus, nad rõõmustasid südamest iga kord, kui Zozo sai pillidega pihta ja kukkus oma kõrgelt kuldselt troonilt maha. Seda kukkumist saatis veel kellade helin ja tulede vilkumine. Kõige tähtsam oli see, et mängu võitnud laps tohtis siis endale valida ühe mänguasja nende arvukate lelude hulgast, mis rippusid klouni pommitamise mängu juures.

Mäng „Pommita Zozot“ oli tookord ühe väga armastatud kohaliku lõbustuspargi tõmbenumber ning kõrges teravatipulises mütsis ja kenas tärgeldatud kraega sametkostüümis Zozo ise üsnagi nägus.

Mängu ja Zozo elu mõte seisnes selles, et mänguasjad, Zozo lelud, leiaksid kodu. Esialgu ei teinud Zozo sellest väljagi, et mänguasjad muudkui tulid ja läksid. Zozo ei olnud kade, kui mõnest mänguasjast sai kellegi lemmiklelu. Zozo pakatas uhkusest, et on kogu mängu keskpunkt. Ta istus alati sirgelt ja ootas kannatlikult hetke, millal teda pallidega pilduma hakatakse.

Alguses ei teinud pommitamine Zozole üldse haiget. Pallid, mida selles mängus kasutati, olid pehmed ja lapsed ei saanud eriti tihti ka klounile pihta. Mängijad olid õnnetud ja nutsid, kui nad auhinda ei võitnud, mistõttu paigaldas leiutaja leti alla väikese nupu, mille abil võis Zozot kukutada isegi siis, kui pallid klouni pikali ei löönud.

Klouni kuldajal tõi leiutaja mängu lelude hulka ühe uue mänguasja. Täpsemalt nuku, ja kui veelgi täpsem olla, siis tantsija. Zozole meeldis tantsija sirge rüht. Tantsija seisis väga sirgelt, lausa varvastel, jalad tugevasti koos, ning hoidis ühte kätt graatsiliselt üleval. Nuku tumedad juuksed olid krunni keeratud, nägu oli maalitud väga tundliku käega. Kui väiksemgi tuuleiil nukku liigutas, kostis õige õrna helinat. Zozo ei teadnud, kust see täpselt tuleb, kuid ta arvas, et see tuleb tantsija seest – täpselt sealt, kus peaks asuma süda. Zozo kiindus sellesse helinasse.

Zozole hakkas tantsija meeldima, kuid Zozo ei suhelnud teiste mänguasjadega, sest tema oli ju kuningas. Leiutaja oli pannud tantsija teiste mänguasjade taha kaugemasse nurka, kuhu laste pilgud ei ulatunud, mistõttu ei võetud teda ka auhinnaks. Tantsija oli pandud näoga otse Zozo poole. Ükski mänguasi polnud rippunud näoga Zozo poole. Zozo nägi tantsijat kogu aeg, päevast päeva, aastast aastasse, ja see oli ütlemata hea tunne.

Ajad muutuvad

Ajapikku hakkasid asjad lõbustuspargis muutuma. Rahvast jäi järjest vähemaks, klounimängu järjekord üha lühemaks. Mitmed putkad nende lähedal pandi kinni. Ühel päeval ei tulnud enam ka leiutajat. Päevade kaupa ei avanud keegi klounimängu putkat. Mänguasjad muutusid ärevaks, kas ka nende putka pannakse kinni, kas mänguasjad visatakse minema? Tantsija oli kindel, et kõik saab korda, küllap Zozo leiab lahenduse.

Zozole tegi see mõte esialgu rõõmu, kuid ta ei olnud ju võimeline ise liikuma ega inimkeeli rääkima. Tema rõõm hakkas kahanema. See jäi üha pisemaks ja pisemaks, kuni muutus hoopis sügavaks, alandavaks häbiks.

Lõpuks ilmus üks mees. Mees tegi putka küll lahti, aga iialgi ei naeratanud ta lastele, kes mängima tulid. Ta ei kasutanud ka leti all olevat salanuppu. Kui mõni laps vahel harva mõne mänguasja võitis, ei toonud mees selle asemele enam uut.

Mees tegi muidki muudatusi. Ta nihutas Zozo mänguletist veelgi kaugemale. Vahetas pehmed pallid kõvemate vastu välja. Nüüd oli palliga pihtasaamine palju valusam. Kõvad pallid lõid Zozo näo küljest värvikilde lahti. See rikkus tema ilusa sametkostüümi. Klouni kroogitud krae vajus ära ja müts hakkas veidralt viltu hoidma.

Varsti polnud lõbustuspargis enam üldse mingit tegevust. Zozo putka hakkas ühele poole viltu vajuma. Värv koorus maha. Kloun-kuningas istus troonil edasi ja tema ainsaks lohutuseks oli tantsija. Kuid ühel päeval tuli lõbustusparki perekond. Neil oli tütar, kellele hakkas kohe tantsija meeldima. Tüdruk viskas palle. Esimene ja teine läksid mööda, kuid kolmas lendas Zozole vastu rinda, tabas otse tema südant. Zozo oli tuim ja meeleheitel, kui ta kuulis, kuidas tüdruk ütles tantsijale, et nukust saab tema lemmikmänguasi, ja tema nimeks saab Niina.

Siinkohal jäin mõtlema, kas see nukk, see tantsija, kel nimeks Niina, rinnus helisev kelluke, ei viita mitte meie loo algusele? Siis kui Billy ema talle Olli õmbles … oli ju Billy ema nukk olnud Niina …

Pärast kõike seda ei läinud Zozole enam miski korda. Teda ei huvitanud, et lõbustuspark suleti ja nende putka jäeti maha … Teda ei loksutnud, et maapind tema all hakkas aegamisi vajuma, kiskudes teda sügavale, sügavale pimedusse.

Seiklused ehk seikelused

Tagasi Olli ja Billy juurde. Pärast seda õhtut, kui Olli ametlikult lemmikuks kuulutati, ei muutunud Billy ja Olli jaoks õieti midagi – peale selle, et elu oli veelgi nämmam. Nad ehitasid päevade kaupa kindluseid, ronisid mööda puid, sõitsid rattaga ja mõtlesid kõiksugu mänge välja. Enamus ajast elasidki Billy ja Olli iseenda väljamõeldud seiklustes.

Õues olid kindlad reeglid, kus Billy ja Olli võisid käia ja olla, mis oli keelatud, see oli keelatud. Kui nad läksid oma lemmikkohta, parki, pidid nad sõiduteed ületama ainult ühes kohas, ja selle ristmikul oli abivalmis korravalvur. Pargis tuli alati ette palju suuri seiklusi ehk seikelusi, sest seal olid sillad ja tunnelid ja köied ja kiiged ja ronimispuud ja liumägi. Pargis olid ka teised lapsed ja see meeldis neile väga. Billyl ja Ollil oli seal palju sõpru.

Ometi polnud park Olli jaoks enam turvaline koht. Vähemalt mitte alates sellest hetkest, kui temast sai lemmik. Billy ja Olli ei teadnud veel, aga neid jälgiti. Neid jälgisid olendid, kes tegid keelatud asju ja polnud sugugi toredad. Nad tegid väga tihti inetusi ja pärinesid väljakutelt, mis olid kunagi mõeldud mängu jaoks, kuid kus nüüd valitses vaid pimedus ja halastamatu julmus.

Billyt ja Ollit ootasid pahandused, mille sarnaseid nad ei osanud veel endale ette kujutadagi.

Kes on kriibid?

Nüüd saame tuttavaks kriipidega, kes olid kängus rääbakavõitu olendid, kes koosnesid kõiksugu jäätmejuppidest – roostetanud masinaosadest ja traadist ning luitunud ja katkistest mänguasjadest. Nad olid umbes kassipoja suurused, aga igati oma nime väärilised, tõepoolest hingekriipivalt hirmsad. Ja just park oli see koht, kus nad kavatsesid korraldada leluröövi.

Kriibid liikusid ringi viiekesi ja organiseerisid lelurööve. Nad olid erilised meistrid igale poole sisse imbuma. Kui tekkis vähimgi oht, et inimene võib neid märgata, vajusid nad jalapealt kokku ja lebasid liikumatult. Nii arvati, et tegemist on tillukese prahihunnikuga. Billy ja Olli ei märganud samuti kriipe, nad ei teadnud, et neid jälitati!

Tagasi Zozo juurde. Kui lõbustuspargi plats oli vajuma hakanud, elas Zozo mõned aastad maa-aluses torude labürindis, mis asus otse endise lõbustuspargi all. See maa-alune maailm oli üks parajalt nukker ja kummituslik koht. Zozo süda oli murtud. Tantsija lahkumise järel haaras teda täielik masendus. Kloun-kuningas teadis, et suudab, nagu teisedki mänguasjad, liikuda siis, kui keegi ei näe, lebas ta siiski kuude kaupa liikumatult märjas ja hallitavas kioskivrakis ega pilgutanud isegi silmi ...

Kuid Zozo sees hõõgus vimm, mis paisus vihaks. Ta meenutas ikka ja jälle, mida oli öelnud väike tüdruk, kes nuku endaga kaasa viis: sinust saab minu lemmik. Mõte sellest, mismoodi oma kannatuste eest kätte maksta, turgutas ta elule.

Zozo ehitas üles süngemeelse maailma, mis koosnes lõbustuspargi atraktsioonide kasutuks muutunud osadest. Seal oli kõverpeegleid ja Ameerika mägede jäänuseid, hiiglaslikke teetasse ja luigekujulisi istmeid. Zozo oli aastaid jälginud leiutajat, ta oli aja jooksul palju õppinud ning nüüd kulusid need teadmised marjaks ära, et töötada välja peensusteni üksikasjalik plaan. Kui maa-alune maailm valmis sai, hakkas Zozo looma nende asukaid. Zozo klopsis lagunenud mänguasjadest, traadijuppidest, rauakolist ja räbalatest kokku terve armee tillukesi olendeid. Terve sõjaväe!

Kõik need olendid tilgakese roostesegust haisvat õli, ja õige varsti muutusid nad kurjuse ja õeluse kõige ehtsamaks kehastuseks. Zozo pani neile nimeks „kriibid“, treenis neid piinliku täpsusega ja saatis inimeste maailma kindla eesmärgiga tuua tagasi need, keda ta silmaotsaski ei sallinud: lemmiklelud.

Nii, nüüd on meil teada seos Zozo ja kriipide vahel, ja kui kriibid juba jälitasid Billy ja Ollit, siis on teada meil ka seos Zozo, Billy ja Olli vahel …

Asjad lähevad põnevaks

Seejärel hakkavad juhtuma raamatus suured sündmused, suured seikelused, mis tegelikult ei olegi ju seikelused, aga palju süngemad lood. Billy isa ja ema pidid minema pulma. Kirik, pidu, tort, bänd jne. Suur pidu. Esialgu oli plaan, et Billy jätab Olli koju, kuid poiss ei tahtnud ilma oma lemmikuta minna. Nii sattus ka Olli pulma, ja seal asusid „rünnakule“ kriibid. Pulm sai läbi. Ja Olli oli kadunud! Teda ei olnud kusagil! See oli valus löök Ollile, kuid samal õhtul, kui kuu jõudis poisi toa akna kõige ülemisse nurgani, tegi Billy silmad lahti. Ta teadis, et teda ootas ees tema senise elu suurim seikelus. Leida üles Olli!

Samal ajal avastas Olli end Zozo koopast. Seal oli mitmeid mänguasju, kes olid luitunud, määrdunud, mitmest kohast rebenenud, osa mänguasju oli traadiga seina külge seotud. Seal oli ühesilmne karumõmm (Ükssilm), hallitanud jänes, kellele oli ühe käpa peale tikitud porgand (Porgandijänes), Elevant, Dino jt. Nad kõik olid olnud kellegi lemmikud, kuni kriibid olid nad kinni püüdnud ja Zozo koopasse vangi toonud.

Olli kohtus ka jubeda Zozoga, kes oli nüüdseks veelgi jubedama väljanägemisega. Zozo ja kriibid kinnitasid, et ka Olli jääb pimedasse koopasse igaveseks. Zozo kuulis ka Olli südmes oleva kella helinat, kuid esialgu ei saanud ta aru, kust see tuli … õnneks …

Seejärel saame lugeda otsimise ja põgenemise lugu. Billy hakkas otsima oma lemmikut, Olli põgenes Zozo koopast. Ollil aitasid põgened teised mänguasjad, kuna olukord oli läinud ohtlikuks. Zozole tundus kellukese helin tuttav, ja see tuli Olli seest! Nüüd ei olnud enam muud teha, kui põgeneda.

Billy pakkis seljakoti, kuhu pani valgusmõõga, rasvakriidid, juustupulgad ja kalakujulised kreekerid, neli rohelise õuna pulgakommi, paar peotäit plastmassist tegelasi ja ühe pisikese pehmest plastist pegasuse. Billy sattus kodust lahkudes piiluma elutuppa. Vanemad olid magama jäänud, telekast tuli must-valge film suurest gorillast, majasuurusest gorillast. Film, milles üks mees kinnitas, et nad peavad Anni päästma! Billy pidi päästma Olli! Ta pidi minema parki, pimedasse parki! See oli hirmus! Õnneks valgustasid talle teed jaanimardikad!

Olli põgeneb

Samal ajal põgenes Olli. Sattus ühe suure koera suhu, siis oli mõnede öösel rulaga sõitvate laste (Olli arvates olid need riskilapsed) palliks, ja pärast seda sai Olli aru, kes olid need vanemad lapsed, kellest Billy oli rääkinud. Need, kes unustasid oma mänguasjad … Olli kohtus ka abivalmis tegelastega, näiteks purgimehega, kes Ollile kile ümber pani, kui vihma sadas. Olli sai põgenemisel kaaslaseks ka plekkpurgi, kellele kaisuloom pani nimeks Pleku.

Põgenemisel sattus Olli veel ka prügilasse ehk katkiste, unustatud ja minema visatud asjade juurde. Olli oli kindel, et sealt ei leia teda enam mitte keegi, aga ta leiti. Leidjtaeks oli neli ootamatut tegelast: vasaku käe töökinnas nimega Pahem, kes kõndis oma kulunud sõrmedel; terava metallkruviga korgitõmbaja Korku, kes taarus ja vaarus oma kahel kangikesel; päevinäinud tamiilirull nimega Rullik, kelle peal oli veel omajagu õngenööri; ning Tuust – vana värvipintsel, kelle ramm polnud kaugeltki veel raugenud.

Prügimäe rämps sai endaga ise hakkama. Ja prügila punt hoolitses omade eest, kuid vaatamata sellele oli Olli omadega läbi. Ta tundis sellist tühjust, et ei suutnud enam rääkidagi. Ja just siis sai Olli teada, et Zozo ja kriibid olid kinni püüdnud Billy …

Läheb sõjaks

Olli otsustas Billyle appi minna, kuid temaga liitusid paljud teised prügila asukad: külmkapp Jahe, muruniiduk Rohetaltsutaja, kell Tik-Tak, Õnnekivi, kuid ka Rullik, Korku, Pahem, Tuust, lisaks veel keeglikuul Karl, kamp kahvleid-lusikaid, köögitarvikud ja aiakühvlid ning mõned üksikud tühjad purgid, kes tulid koos Plekuga. Rämpsust valmistati maailma esimene ründemaastur.

Kui Olli ja tema sõbrad prügilast jõudsid mahajäetud tivolisse, otsustas Olli kasutada kõiki kavalusi, mida ta oli Billyga koos vaadatud märulifilmides näinud. Natuke Robin Hoodi, natuke kasuta-jõudu, natuke Trooja hobust ja natuke … kollast allveelaeva!

Loo lõppvaatus esitab meile ühe väga eriskummalise lahingu, milles osalevad Billy, Olli, vangis olnud mänguasjad, prügila asukad, kloun-kuningas Zozo, kriibid, jaanimardikad jpt. Ühel hetkel kinnitas üks kriipidest, Superkriip, et Billy peab Zozo peatama. Muidu rebib kloun-kuningas kõik tükkideks, sest Zozot ei huvita miski muu peale tema enda valu ja vihkamise.

Kuidas see vahva, muinasjutuliselt ilus ja ka põnev ning kaasahaarav lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda. Jaanimardikad tekitasid taevasse kujundi, mis muutus eksimatult äratuntavaks. Just see äratuntav kujund oli see, mis suutis selle lahingu lõpetada …

Mis sai prügila asukatest? Mis sai vangistatud mänguasjadest? Kes oli see vahva tegelane, kes Billy seljakotti hüppas? Mis ootas Billy ja Ollit kodus? Seda kõik saad teada, kui raamatu läbi loed.

Selle imelise raamatu kokkuvõtte lõpetuseks kasutan Olli mõtet.

„Meenutus“ on hea sõna.

Nüüd Olli teadis seda.

Billy meenutab alati.

Ja Olli ei unusta kunagi.

Hoidke oma lemmikuid. On need siis mänguasjad või loomad või …

Torben Kuhlmann „Armstrong. Hiire seikluslik reis Kuule“ (Rahva Raamat)

Elas kord üks hiir, kes õppis lendama … ja ületas Atlandi ookeani.

Kuid mis sai temast edasi? Torben Kuhlmanni vapustavate illustratsioonidega uus raamat sõidutab lugejad Kuule ja kaugemalegi! Selles teoses tuletame endile meelde, et unistuste piiriks on vaid meie ettekujutlusvõime ja taipame, et ka kõige pisemast võib saada kõige suurem leiutaja.

Raamatu lõpus on lühike teaduslik kokkuvõte inimeste reisidest kosmosesse, alates Galileo tähelepanekutest ja lõpetades reaalsete esimeste sammudega Kuul.

Loe ka sarja esimest raamatut, „Lindbergh. Seikluslugu lendavast hiirest“.

„Ükskord, isegi mitte nii väga kaua aega tagasi, mängisid lapsed astronaute ja unistasid Kuule lendamisest. Ka paljud täiskasvanud veeretasid ses osas mõtteid, eriti insenerid ja teadlased, kelle tegevusalaks on mehhaanika ja matemaatika. Keerukus seisnes selles, et keegi täpselt ei teadnud, kuidas seda korraldada, või isegi seda, kus täpselt Kuu meie kosmoses paikneb; me ei teadnud, kas elaksime selle reisi üle.

Torben Kuhlmanni vaimukas ja muinasjutuline lugu esimesest maandumisest Kuule on enamjaolt tõepärane. Väljakutsed ja neile leitud lahendused, loomingulisus ja pühendumine, katsetamised ja ebaõnnestumised ning lõpuks – edu. Kõik toimuski suures osas nii, nagu selles raamatus on kirjeldatud.

Ehk olulisemaltki kui sõnad, aitavad toimunud sündmusi taaselustada rikkalikud ja detailsed illustratsioonid. Tänu neile saame kaasa elada, kuidas esimesed kosmoserändurid arukalt lennumasinaid ja skafandreid planeerisid ning lõpuks nende abil Kuule välja jõudsid.

Kõigile neile, kes on sündinud pärast 1965. aastat pakub see lugu võimaluse jälgida vankumatut meelekindlust ja pühendumist oma eesmärgile. Armstrong võiks lugemis- ja äratundmisrõõmu pakkuda nii füüsikutele ja teadlastele kui ka kõigile teistele, kes oskavad suurelt unistada ja pühenduvad nende täitmisele. Raamatu lõpus võime meiegi öelda, et oleme jõudnud Kuuni ja tagasi. Per aspera ad astra. (Läbi raskuste tähtede poole.)“

- Dr. Valerie Neal, National Air and Space Museum

Ma olen üsna kindel, et sel aastal eesti keeles ilmunud Torben Kuhlmanni „Lindbergh. Seikluslugu lendavast hiirest“ oli üks super suurepärane lasteraamat, mis tõi lugeja ette väikese hiire, kes tahtis lendama hakata. Kindlasti oli see üks ägedamaid lasteraamatuid, mida sel aastal olen näinud ja lugenud, nii sisu, ülesehituse, kujunduse ja piltide poolest.

Täpselt sama saan ütelda, et ka Torben Kuhlmanni teise raamatu kohta, mis räägib meile Kuule minemise loo ehk „Armstrong. Hiire seikluslik reis Kuule“.

Hiir on selle loo alguses tähevaatleja. Tema pisike käpp keerutas hiigelsuure teleskoobi rattaid. Ta vaatles taevast igal ööl. Iseäranis vaimustuses oli ta Kuust. Kõik oma vaatlused märkis hiir üles.

Seejärel on pilt linnast, mulle tundub, et oleme New Yorgis, sest ühe kaupluse vaateaknale on kirjutatud „New Yorgi juustud“. Selgub, et linna hiired kohtusid sageli ühes salajases kohas, kuhu oli kuhjatud maast laeni kaste ja pappkarpe. Ja nende sisu muutis paiga tõeliseks hiireparadiisiks. Sinna asuski väike hiir nüüd teele.

Väike hiir esitles uhkusega teistele hiirtele kõike seda, mida ta teleskoobiga avastanud oli. Seda, et kuu on hiiglaslik kivist kera, et päikesevalgus paneb Kuu helendama ja … Hiir märkas, et keegi ei jälginud teda, sest teised hiired uskusid sootuks muud … hiirte jaoks pole midagi juustust kaunimat! Väikese hiire esitlus Kuust toimus tõeepoolest hiireparadiisis, kus ümberringi oli hiiglama palju juustu! Seda on ju pildilt näha.

Ühel õhtul sai väike hiir kirja, hiiresuuruse kirja, kuid selles oli pilet Smithsoni muuseumi ja kirjas oli: „Sul on õigus! Tule mulle külla!“

Seejärel oleme Washingtoni raudteejaamas, sest hiir oli alustanud rongisõitu New Yorgist, et jõuda Smithsoni muuseumi Washingtonis. Sihtkohas ootas hiirt inimeste leiutistega täidetud muuseum. Hiir järgis seintele jäetud viiteid, kuni jõudis hiireauguni. Hiireauk viis suurde madalasse ruumi, kus olid lennumasinad, deltaplaanid ja salapärased seadeldised. Need olid hiirte lennumasinad, ja näha oli hiirelennunduse ajalugu.

Väikest hiirt tervitas vana hall hiir, kes kinnitas, et oli aeg, kui hiirtele polnud miski võimatu. Hiired sõitsid mööda maailma ja õppisid isegi lendama. Vana hiir oli kuulnud väikese hiire Kuu uurimisest, ja kui hiir suutis lendamise ära õppida, siis äkki oleks hiirel võimalik ka Kuule reisida!

Väike hiir oli vaimustunud, temast võib saada esimene hiir Kuul!

Hiir naases oma kodulinna New Yorki, kus hakkas uurima inimeste tarkusi. Ta veetis aega linna raamatukogudes, ja mõnikord hiilis isegi ülikooli. Selgus, et Kuu oli palju kaugemal, kui hiir arvanud oli. Mitte miski ega mitte keegi ei olnud eales varem nii kõrgele lennanud.

Hiir ei jätnud jonni. Ta hakkas uurima, kuidas kosmoses ellu jääda. Selleks oli vaja skafandrit. Siin on suured ja uhked pildid, millel hiir toimetab fooliumi, õmblemise, vee all olemisega (selleks on hiir läinud kuldkala juurde akvaariumisse).

Edasi loeme kosmosekatapuldist, metallist kapslist, mille hiir valmistas äratuskellast ja sukkpükstest! Hiir oli valmis esimeseks katselennuks. Esimene lend äpardus. Õnneks oli äratuskellale külge pandud ka pisike langevari, mistõttu kukkumine oli valutu. Hiir oli kindel, et taoline katapult teda kosmosesse ei lennuta.

Kuid äkki nägi hiir ilutulestikku! Õhus vihises, paukus midagi, taevas oli täis värvilisi tulesid. Hiirele tuli uus mõte …

Hiir kasutas rihma, rulluisku, süütemehaanikat, kuid ka see katse ei õnnestunud. Põlema läks hoopiski katusekorter, kus hiir elas. Kõik põles tuhaks. Hiire märkmed. Hiire raketikelk, ja isegi tema teleskoop.

Hiir helistas muuseumihiirele, kes väikest hiirt lohutas, kuid lisas, et inimesed olid väikest hiirt ja tema tegemisi märganud!

Hiir ei lasknud ennast sellest segada. Ta jätkas tööd raketiga, kuid on näha, kuidas pikkades palitutes ja tumedate kaabulottidega mehed ilmusid kõikjale nuhkima. Inimesed otsisid väikest näppajat ja süütajat. Ja ühel hetkel olid inimesed, ja nüüd ka koerad, hiirel kannul, kuid hiirel oli valmis kaminasse ehitatud rakett, mis nüüd läbi kaminašahti ja korstna õhku tõusis! Väike hiir oli põgenema pääsenud!

Et ma nüüd Sulle kogu lugu ära ei räägiks, siis pean kokkuvõttele joone alla tõmbama. Igal juhul jõudis väike hiir oma pisikese raketiga kosmosesse, ja sealt ka … kuhu? Ja kui ühel peatükil on pealkirjaks „Väike samm hiirele“, siis Sa vist aimad, kuhu hiireke jõudis. Kodus ootas teda ees … sellegi jätan Sulle endale avastada.

Ja kui 21. juulil 1969 astus Kuu pinnale esimene inimene, siis ainult õige vähesed teavad, mida ta sealt eest leidis. Ja sellestki on juttu, kes oli see Armstrong.

Raamatu lõpus on vahva kosmonautika lühiajalugu. Saame tuttavaks Galileo Galilei, Konstantin Tsiolkovski, Robert Goddardiga, kuid ka esimeste Maa elusolenditega kosmoses, Sputniku õhulennuga, koer Laikaga, Juri Gagariniga, Alan Shepardiga, Neil Armstrongi ja Apollo 11.

Suurepärane lasteraamat! Super suurepärased pildid/joonistused on raamatu autori enda sulest, ja need on tõeliselt imelised!

Goo Goo Dolls „Chaos In Bloom“ (Warner Music)

Goo Goo Dolls on USA rokipunt, kes on minu üks lemmikutest nende bändide seas, kes sellist veidi rokilikumat mussi esitavad. Ütlen nii, et Goo Goo Dolls on minu jaoks samal pulgal Matchbox 20’ga. Paljuski on mõjutanud minu valikut see, et mõlemal bändil on väga lahedad lauljad-juhtfiguurid ehk Goo Goo Dolls’il John Rzeznik ja Matchbox 20’l Rob Thomas.

Viimastel aastatel on olnud põhjust Goo Goo Dollsist jällegi rääkida, sest 2019 ilmus nende stuudioalbum “Miracle Pill”, 2020 aastal uus album jõululauludega “It´s Christmas All Over” ja eelmisel aastal kogumikplaat “Rarities”.

Goo Goo Dolls tuli kokku juba 1986. aastal. Bändi panid Buffalos kokku laulja-kitarrist John Rzeznik ja basskitarrist-laulja Robby Takac. Nemad kaks on ka täna Goo Goo Dollsi ainsad liikmed, kuigi bändis on aastate jooksul mänginud ka mitmeid teisi pillimehi ja ka kontsertitel kasutatakse abijõude. Alates 1994. aastast mängis bändis pikka aega trumme Mike Malinin (tema lahkus bändist 2013. aastal), enne teda oli trummide taga George Tutuska.

Bändi kuulsaimad ja tuntuimad lood on kindlasti „Name“ (1995. aasta albumilt „A Boy Named Goo“), „Iris“ ja „Slide“ (1998. aasta albumilt „Dizzy Up The Girl“, sellelt albumilt ilmus lausa 10 laulu, mis jõudsid USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka) ja „Here Is Gone“ ja „Big Machine“ (2002. aasta albumilt „Gutterflower“). Aastate jooksul on USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka tõusnud 14 laulu ja ainuüksi USA’s on nende albumeid müüdud ca 10 miljonit.

Minu „tutvus“ Goo Goo Dollsi ja nende muusikaga saigi algusega just laulust „Iris“, mis 1998. aastal ilmus, ja pärast seda olen püüdnud bändi muusikal ja tegemistel silma peal hoida. „Iris“ on laul, mis Billboardi edetabelis „Top 100 Pop Songs 1992-2012“ tõusis kohale number 1! Muideks, samast tabelist leiab veel ka laulud „Slide“ (koht number 9) ja „Name“ (koht number 24).

John Rzeznik

on sündinud Buffalos, ta on pere viiest lapsest noorim. Tema vanemad on töötanud baaris ja postkontoris, kuid on mõlemad õppinud ka pillimängu (klarnet ja flööt). Nii nagu Rzezniki perekonnanimest võib välja lugeda, siis on temas ka poola-verd. Rzezniki isa suri ootamatult 1981. aastal kui noormees oli alles 15-aastane, aasta hiljem suri sama ootamatult ka Rzezniki ema.

Johni aitasid kasvatada tema vanemad õed (Phyllis, Fran, Gladys ja Kate). Kui John Rzeznik läks keskkooli, hakkas ta õppima ka kitarrimängu. Õed olid need, kes venda muusika suunas juhtisid, kusjuures kodus kuulati palju The Rolling Stonesi ja The Kinksi. Õdedest noorim kuulas ka punki, mistõttu sai John maitse suhu ka pungist, kuulates Ramonesit ja The Clashi. John Rzeznik ise on ütelnud, et palju on aidanud tal oma lugusid valmis kirjutada see, et tema eeskujudesk on olnud Kiss, Cheap Trick, The Cure ja Rush.

Rzeznik on laulude kirjutamise kohta ütelnud seda, et see ei ole lihtsalt inspiratsioonipuhang, vaid 99% ka õige ettevalmistus ja häälestus loo kirjutamiseks. Paljud tema lood on autobiograafilised või biograafilised.

John Rzeznik oli aastail 1993-2003 abielus modell Laurie Farinacci’ga, aastal 2013 abiellus mees Melina Gallo’ga, detsembris 2016 sündis paaril ka esimene laps – tütar, kes sai nimeks Liliana.

Goo Goo Dollsi algus

Tulles tagasi bändi algusaastate juurde saab öelda, et Takac ja Tutuska olid sõbrad juba koolis, samal ajal mängis Rzeznik ansamblis The Beaumonts, mida vedas üks Takaci sugulastest. Veidi hiljem otsustasid Rzeznik, Takac ja Tutuska hoopis üheskoos muusikat tegema hakata ja võtsid bändile nimeks Goo Goo Dolls, kuna nägid ajakirjas „True Detective“ reklaami, milles oli juttu Goo Goo Doll-nimelisest mänguasjast.

„Olime noor garaažibänd, kellel polnud plaaniski plaadistuslepingut saada,“ räägib Rzeznik, „kuid meil oli jul sel õhtul esinemine, ja meil oli vaja bändile nime. See oli parim, mille peale tulime ja nii see ka jäi. Kui mul oleks olnud veel viis minutit aega, siis oleksin kindlasti parema nime leidnud.“

Nende esimene plaat „Goo Goo Dolls“ ilmus 1987, ja siis oli juhtlauljaks Takac. Plaadi andis välja firma Mercenary Records, kuid juba aasta hiljem võttis bändi „oma leivale“ kübe suurem firma ehk Celluloid Records. 1989 ilmuski teine album „Jedin“, veidi pärast seda, kui bänd oli kolinud tegutsema ja toimetama Los Angelesse.

1990 ilmus bändi kolmas stuudioplaat „Hold Me Up“, millel juba viies laulus oli juhtlauljaks Rzeznik, näiteks singlina ilmunud loos „There You Are“ ja bändi kontsertitel üheks populaarsemaks looks peetavas „Two Days In February“.

Kui kahel esimesel plaadil mängis Goo Goo Dolls muusikat, mis oli paljude arvates liigagi sarnane ansambliga The Replacements, oli neil palju fänne ülikoolides ja pungi-seltskondades, kuid kolmandal albumil tõi Goo Goo Dolls muusikasse juurde heavy metalit, poprokki, ja jätkuvalt ka punkrokki.

1993 ilmus ansambli neljas stuudioplaat „Superstar Car Wash“, millel oli ka laul „We Are The Normal“. Rzezniki kirjutatud ja The Replacements ansambliliikme Paul Westerbergi sõnadega lugu tõusis USA rokilugude edetabelis kohale number 5. Näis, et Goo Goo Dolls hakkas saavutama suuremat tähelepanu, mis tegelikult ju nii oligi.

Inglite abil lennukalt muusikamaailma tippu

1998. aastal paluti Rzeznikil kirjutada lugu menukasse filmi „City of Angels“ (peaosades Nicolas Cage ja Meg Ryan) ja nii valmis hittlugu „Iris“. Sellest loost algas bändi tegelik tähelend, sest laul püsis „Billboard Hot 100 Airplay“-edetabelis esikohal rekordilised 18 nädalat, ja sama lugu kandideeris ka kolmele Grammy-auhinnale.

Rzeznik on ütelnud, et seda lugu kirjutades oli tal kallal tõeline „writer’s block“ ja paar päeva enne loo valmimist oli tal plaan ansamblist lahkuda, kuid just see lugu oli SEE lugu, mis bändi hetkega maailmakuulsaks tegi. „Iris“ ilmus ka nende kuuendal stuudioplaadil „Dizzy Up The Girl“. Samal plaadil oli veel mitmeid teisigi lugusid, mis tõusid USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka - "Black Balloon", "Slide", "Broadway" ja "Dizzy". Aastal 2001 ilmus ansambli esimene kogumikplaat „What I Learned About Ego, Opinion, Art & Commerce“.

Järgmine stuudioplaat „Gutterflower“ ilmus 2002. aastal, millelt leiab ka hittlood "Here Is Gone", "Sympathy" ja "Big Machine".

4. juulil 2004 andis Goo Goo Dolls oma kodulinnas Buffalos tasuta vabaõhukontserti. Vihma kallas vahet pidamata, kuid rahvast oli palju. Sellest kontsertist ilmus ka DVD „Live in Buffalo July 4th 2004“.

2006. aastal tähistas Goo Goo Dolls oma 20. sünnipäeva ja avaldas uue albumi „Let Love In“, millel jällegi mitu väga head ja populaarset lugu – „Give A Little Bit“ (see on algupäraselt küll Supertrampi lugu), "Better Days", "Stay With You" ja plaadi nimilugu "Let Love In".

„Let Love In“ oli rekordiline lugu, sest sellest sai Goo Goo Dollsi 12. laul, mis tõusis „Billboard Adult 40“-edetabelis TOP 10 hulka, lüües sedasi varsema rekordi, mis kuulus Matchbox 20 ja Sheryl Crow’le. 2007 lisas Matchbox 20 ühe loo sellesse edetabelisse juurde, kuid Goo Goo Dolls „vastas sellele“ lauluga „Before It’s Too Late“, mis kõlas filmi „Transformers“ heliribal.

2007 avaldas Goo Goo Dolls kogumikplaadi „Greatest Hits Volume One: The Singles“, millel olid kõik ansambli seni ilmunud singlid, lisaks uus versioon laulust „Name“ ja Michael Braueri remiks laulust „Feel The Silence“. Aasta hiljem ilmus veel üks kogumik, mil nimeks „Vol. 2“, millel kuuleb igasugu rariteetseid salvestusi ja kontsertesinemisi.

Uut ja head muusikat tehakse juurde

Järgmise stuudioplaadiga tegi Goo Goo Dolls palju ja pikalt tööd, seda hakati tegema suvel 2009, jätkati 2010. aasta talvel, ja see ilmus kevadel 2010 – „Something for the Rest of Us“.

2013 avaldas bänd albumi „Magnetic“ ja 2016 albumi „Boxes“. 2019 avaldas Goo Goo Dolls ekslusiivse vinüülplaatide boksi, mil nimeks „Topography (1998-2013)“. Selles on viis vinüülplaat ehk bändi viis stuudioplaati, alates „Dizzy Up the Girl“ kuni „Magnetic“.

Aprillis 2019 andis bänd teada ka seda, et nad tegelevad uue stuudioplaadiga (järjekorras kaheteistkümnes). Mais anti teada, et uue plaadi nimeks saab „Miracle Pill“ ja juunis alustati koos ansambliga Train Põhja-Ameerika kontsertturneed.

Juulis ilmus video laulule „Miracle Pill“, veidi hiljem ka teine singel „Money, Fame & Fortune“. Augustis ilmus veel ka kolmas singel „Indestructible“ ja 13. septembril 2019 uus album „Miracle Pill“. Selle plaadiga oli bändil plaanis minna kontsertturneele, kuid tänud ülemaailmsele pandeemiale jäi see ära. Bänd läks hoopis stuudiosse ja üllatas 2020. aastal oma fänne jõuluplaadiga! Pealkirjaks “It’s Christmas All Over”, millel oli vanu ja populaarseid jõululugusid, kuid ka kaks täiesti uut jõululaulu.

Kuid üllatused sellega ei lõppenud, sest 2021. Aasta suvel ilmus vaikselt ja tasahilju Goo Goo Dollsilt uus kogumik ehk “Rarities”, millel 20 rariteetset esitust/laulu aastatest 1995 kuni 2007. Plaadil oli singlite nn b-pooli, kontsertesitusi, raadios esitatud lugusid ja populaarsete laulude akustilisi versioone.

Uus album “Chaos in Bloom” ilmus 12. augustil 2022. See on juba 14. Goo Goo Dollsi stuudioalbum ja taaskord igati hea kuulamine kõikidele bändi fännidele. 2021. aasta suvel andis John Rzeznik teada, et and teevad tööd uue albumi kallal, mis tuleb veidi “toorem” kui varasemad albumid, ja enamuse lauludest kirjutab ja produtseerib Rzeznik ise.

1. juulil 2022 ilmus uue albumi esimene singel “Yeah, I Like You”, teine singel “You Are the Answer” ilmus 29. juulil.

Muusikakriitikud on Goo Goo Dollsi uut albumit seostanud pandeemiaga ja elu lukku panemisega, mistõttu on siin ka rahulikumat ja vaiksemat kuulamist. Kiidetakse ka Rzezniku produtsendi tööd, sest kes ikka bändi paremini tunneb, kui selle looja ja juhtfiguur.

Uuel plaadil mängib Goo Goo Dolls jätkuvalt koosseisus John Rzeznik (laul, kitarr, taustalaul) ja Robby Takac (basskitarr, laul, taustalaul). Kaasa lööb ka mitmeid teisi muusikuid: Craig Macintyre (trummid, klaver), Jamie Muhoberac (klahvpillid), Billy Perez (klahvpillid), Luis Conte (lööriistad), Brad Fernquist (kitarr), Genevieve Scahtz (laul (lugu 3) ja taustalaul), Grace Enger (taustalaul), John Button (basskitarr), Chris Szczech (kitarr), Jim McGorman (taustalaul), Will Scott (trummid), Jason Soda (kitarr) ja Cindy Cashdollar (havai kitarr).

Uuel plaadil on kokku kümme uut laulu. Plaadi avab igati hea minekuga popilikult rokilik “Yeah, I Like You”, mis ka esimese selle albumi singlina ilmunud. Esimese looga on sarnane alumi teine lugu “War”, kolmas lugu “Save Me From Myself” algab rahulikult, kuid ka sellesse tuleb energiat sisse.

Kui oled Goo Goo Dollsi varem kuulanud, ja Sulle on meeldinud just nende rahulikumad lood, siis peaks suurepäraselt sobima uue plaadi neljas lugu “Let the Sun”, milles on mõnusat folgilikku hingamist, kübe ehk kantritki.

Viies lugu on üsnagi popilikuma olekuga laul “Loving Life”, millel ka kergesti meeldejääv refrään. Rokilikumalt kõlavad järgmised laulud: “Going Crazy” ja “Day After Day” (selles loos on miskit sellist, mis mulle 80ndate aastate muusikat meenutab) ja “Past Mistakes” (selles laulus põnevaid kitarrisaunde ja äge kitarrisoolo, mis meenutavad mulle ansamblit The Cure!).

Uue albumi eelviimane lugu on jõuline ballaad “You Are the Answer”, mis samuti singlina ilmunud. Ilusat ja uhket laule, kaunist klaverimängu ja jällegi kauni harmooniaga meeldejääv refrään. Ilus lugu, milles ka mõtisklev kitarrisoolo.

Rahuliku looga “Superstar” lõpetab Goo Goo Dolls oma uue albumi “Chaos in Bloom”.

Jah, Goo Goo Dolls on jätkuvalt üks minu suurimatest lemmikutest …

Kuula ise ka:

Elli H. Radinger „Huntide tarkus“ (Tänapäev)

Armasta oma perekonda, hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde usaldatud, ära anna kunagi alla ega loobu eales mängimast – sellised on huntide põhimõtted. Hundid hoolitsevad hellalt oma vanade ja haavatute eest, kasvatavad armastusega järeltulijaid ja suudavad mängides kõik unustada. Nad mõtlevad, unistavad, teevad plaane, suhtlevad üksteisega intelligentselt – ja on meiega sarnasemad kui ükski teine elusolend.

Saksa mainekaim hundiuurija Elli H. Radinger jutustab põnevaid lugusid, mis tutvustavad meile huntide väärtusi, nagu perekonnaarmastus, usaldus, kannatlikkus, juhivõimed, tähelepanelikkus, oskus ümber käia lüüasaamiste või surmaga. Ta avaldab jahmatavaid ja seni teadmata fakte huntide elust ning näitab, et hundid oleksid paremad inimesed.

Elli H. Radinger, sündinud aastal 1951, loobus kolmkümmend aastat tagasi advokaadiametist, et pühenduda täielikult kirjutamisele ja huntidele. Tänapäeval on ta Saksamaa mainekaim hundiuurija, kes annab oma teadmisi edasi raamatutes, seminaridel ja ettekannetes. Juba veerandsada aastat on ta veetnud enamiku ajast USA-s Wyomingi osariigis Yellowstone’i rahvuspargis metsikuid hunte jälgides. Muul ajal elab Elli H. Radinger koos oma koeraga Hesseni liidumaal Wetzlaris.

Elli H. Radingeri raamat „Vanade koerte tarkus“ on üks minu lemmikraamatutest, mistõttu on selle tutvustus juba pikalt minu blogi esiküljel näha.

„Huntide tarkus“ on raamat sarjast „Looduse lood“, mis algupäraselt ilmus 2017, ja esimest korda eesti keeles 2018. Nüüd kordustrükk.

Raamatusarjas „Looduse lood“ on mitmeid ja mitmeid väga huvitavaid ja kaasahaaravaid loodusraamatuid: Jennifer Ackermani „Geniaalsed linnud“ (2018), Amy Stewarti „Kurjad taimed“ (2017) ja „Kurjad putukad“ (2018), Gene Stone´i ja Ingrid Newkirki „Loomkond“ (2020), Karsten Brensingi „Loomade tarkus“ (2018), Rosamund Youngi „Lehmade salajane elu“ (2017), Marju Kõivupuu „Loomad eestlaste elus ja folklooris“ (2017), Aleksei Turovski ja Marcus Turovski „Teekond urust templisse“, mitu raamatut Peter Wohllebeni sulest – „Puude salajane elu“ (2016), „Loomade hingeelu“ (2017), „Metsa kasutusõpetus“ (2017), „Looduse salajane võrgustik“ (2020), „Kannatlikud puud“ (2022) jpt. huvitavad loodusraamatud.

Huntidest on eesti keeles ka varem raamatuid ilmunud. Mati Kaalu „Hunt“ (1983, kirjastus Valgus, raamatusari „Pääsuke“), Peep Männili „Susi, kriimsilm, metsatöll“ (2013, kirjastus Menu), „Rahvusloom hunt“ (2018, Näo Kirik), rääkimata igasugu muinasjuttudest ja juturaamatutest, milles hundid toimetavad, kasvõi Jack Londoni „Valgekihv“ ja „Ürgne kutse“, Ernest Seton Thompsoni kirjutatud lugu „Lobo. Curumpaw´ kuningas“ (seda on võimalik lugeda sama autori loomajuttude kogumikust „Lugusid loomadest“) jt.

„Huntide tarkus“ algab sissejuhatusega, mille avab Antoine de Saint-Exupery mõttetera: „Sa vastutad kõige eest, mille oled taltsutanud.“

Seejärel algabki sissejuhatus „Kuidas ma suudlesin hunti ja sattusin sõltuvusse.“ Igaks asjaks on kunagi esimene kord. Elli H. Radingeri erilises suhtes huntidega on lausa kolm esimest korda: esimene hundisuudlus, kohtumine esimese metsiku hundiga ja esimese Saksamaa hundiga.

Esimese hundisuudluse sai raamatu autor ühes Ameerika hundikasvanduses kuue aastaselt isaselt hallhundilt Imbolt. Autor oli jätnud seljataha oma vana elu vabakutselise advokaadina ja ta tahtis viimaks täita oma eluunistuse ning ühendada kirjutamine armstusega huntide vastu.

Radinger pani ilma bioloogiat õppimata end kirja USA Indiana osariigi hundikaitseala käitumisuuringute praktikale, kasvanduse juhataja professor Erich Klinghammer selgitas talle, et praktikandi sobivuse otsustab ainuüksi põhikarja juhthunt!

Aga kuidas end hundile tutvustada? Selgub, et peab jääma täiesti rahulikuks, sest hunt tajub inimese erutust. Radinger üritas endale selgeks teha, et Imbo oli ju lihtsalt suur koer – väga suur. Naine kirjutas alla vastutusest vabastamise avaldusele ja astus kahe talitaja saatel hundikasvandikku, püüdes kindlalt jalul püsida ja hingas sügavalt sisse. Hunt hüppas ja tema alustassisuurused käpad maandusid autori õlgadel ja muljetavaldavad kihvad olid ta näost vaid mõne sentimeetri kaugusel.

Elu peatus hetkeks. Siis tõmbas hunt kareda keelega mitu korda üle näo. See „suudlus“ oli autori hundisõltuvuse algus. Kui Imbo oli raamatu autori vastu võtnud, algas praktikum kasvanduse huntide juures.

Kui Elli H. Radinger pool aastat hiljem Minnesota padrikusse sattus, oli ta juba äärmiselt vilunud ja arvas, et teab huntidest kõike. Siis kohtas ta oma esimest metsikut hunti. Kohtumine oli mõlemale osapoolele ootamatu, kuid noor hallhunt ehmatas rohkem – tema uudishimu muutus hirmuks ja ta sööstis metsa.

1995 toodi Ameerikasse Yellowstone´i rahvusparki esimesed Kanada hallhundid, algas raamatu autori järgmine elujärk koos huntidega. Radinger töötas Yellowstone´i hundiprojekti vabatahtlikuna ning toetas biolooge väliuuringutel.

Sellest on möödas 20 aastat. Selle aja jooksul on autor kaasa teinud kõvasti üle kümne tuhande hundivaatluse. Vahel on ta olnud huntidest vaid mõne meetri kaugusel. Ta pole seejuures kunagi tundnud hirmu või tajunud ähvardust.

Toona ei elanud Saksamaal ametlikult veel ühtki hunti. Aastal 2000, kui nende pelglike loomade olemasolu ka autori kodumaal kinnitust leidis, ei hellitanud ta lootustki neid kunagi näha. Möödus veel kümme aastat, kuni ta nägi Sakamaal esimest korda vabas looduses hunti. Seda küll kiirrongi aknast välja vaadates ja see oli tema esimene ja siiani ainus kord, mil tal oli õnne näha Saksamaal metsikut hunti.

Raamatu autor kinnitab, et tema suur õnn on see, et hundid lasevad tal oma elust osa saada – nii jahist, paaritumisest, kui ka kutsikate kasvatamisest. Radinger on märganud, et huntide käitumine on inimeste omaga väga sarnane: nad on hoolitsevad pereliikmed, tugevad, ent õiglased juhid, kaastundlikud abilised, hullumeelsed teismelised või tobedad naljaninad.

Hundikari on muutunud osaks raamatu autorist. Nende keerulise sotsiaalse käitumise uurimine pika aja jooksul on teda muutnud. Sellised mõisted nagu moraal, vastutus ja armastus on saanud autori jaoks uue sisu. Hundid on Radingeri õpetajad ja inspiratsiooniallikad. Nad õpetavad teda iga päev üha uuesti nägema maalma teiste – hundi silmadega.

Raamatu esimene peatükk on „Perekonna tähtsus. Miks on oluline hoolitseda nende eest, kes on su hoolde usaldatud.“

Mõned mõtted ka siit.

Hundikarjade sotsiaalset süsteemi uurivad väga palju nii bioloogid kui ka psühholoogid. Nad on seisukohal, et inimene saaks hunte jälgides iseenda kohta tublisti õppida. Et mõista paremini huntide sotsiaalset käitumist, on huntide käitumisbioloogia jaganud nad iseloomu põhitüübi järgi kaheks.

Tüüp A on julge, südikas ja ekstravertne. Ta tahab peaga läbi seina joosta ja läheb uutes olukordades, mida ta ei saa oma käitumisega kontrollida, kiiresti pingesse.

Tüüp B on hoiakult tagasihoidlik. Selline introvertse loomusega hunt ootab esmalt ära, mis juhtuma hakkab, ning kohaneb siis sellega.

Hundiperekond on põhimõtteliselt nende isikutüüpide kogum. Juhtloomad, noorloomade vanemad on peaaegu alati üks A- ja teine B-tüüpi ning täiendavad teineteist vastastikku. See ei tähenda aga, et A-tüüp on alati isane ja B-tüüp emasloom. Loomulikult on ka nende kahe tüübi variatsioone ja segatüüpe.

Nii nagu üksikul hundiisendil, on ka hundiperedel omamoodi grupiiseloom. Mõnda karja iseloomustavad autokraatlik valitseja või pahurad loomad. Üksikud karakterid, mis kokku saavad, muudavad hundikarja ka sõbralikumaks, nagu Druidi hundid, või tõsisemaks ja pelglikumaks, nagu Mollie hundid. Need on kaks hundikarja Yellowston´is, kellest saame ka pikemalt lugeda.

Huntidel keerleb kõik perekonna ümber. See on nende elu alus, kindlus, stabiilsus, kogu nende eksistentsi mõte. Pere heaks on nad valmis isegi elu ohverdama. Perekond muudab kõike, sest ka meie oleme pere heaks valmis ohvreid tooma.

Hundid vahendavad üksteisele kindlust ja ustavust ühisrituaalidega. Rituaalid on hundielu oluline osa ning aitavad neil omavahelisi sidemeid tugevdada. Näiteks ärkamistseremoonia (sellestki on raamatus juttu), juhtloomade tervitamine, kui nad naasevad jahilt, ühine ulgumine.

Ka hundilapsed peavad eluks valmistuma. Nad jälgivad vanemaid ja imiteerivad nende käitumist. Hundid on kõik peaaegu lindpriid, ent väikestele huntidele tuleb vahel siiski piire seada. Noorele hundile ei keelata midagi, ta tohib saada kogemusi ning õpib, et igal teol on tagajärg. Kasvatamisel hoolitseb järelkasvu eest kogu perekond …

Hundiperes on iga üksik liige grupi jaoks oluline ja tal on oma vajalik koht. Kus see koht on, seda ei määra mitte vanemad ega juhthundid. Pigem õpivad noored hundid varakult oma tugevusi tundma ja tulevad oma algatusel appi, kui teisel hundil on häda käes.

Hundikarjas juhinduvad kõik liikmed kogenud juhtloomadest, kes vastutavad nende eest ja otsustavad, mis on perele parim.

Raamatu teine peatükk algab Ralph Waldo Emersoni mõttega: „Kõige rohkem vajame elus kedagi, kes õpetaks meid tegema asju, milleks oleme võimelised.“ Teise peatüki pealkirjaks on „Juhthundi põhimõte. Sa ei pea alati olema boss.“

Hundipere juhtimisel on oluline koht kogemusel. Ja kui hunt langetab oma kogemuse või veendumuse põhjal teatud olukordades otsuse, siis täidavad seda kõik pereliikmed. Juhtimine on niisiis sama individuaalne kui isiksus, kes juhib.

Hunt oskab oma loomuliku autoriteediga piire seada, näiteks korraks otsa vaadates, urisedes või teed tõkestades. Samas on üks uurimine näidanud, et grupi juhtidel on kõige suurem stress.

Huntidel on peres väga tugev harmooniavajadus. Nende juhtide põhimõte on perekonda kokku liita ja ühendada, mitte lahutada – raamatu autor soovitab seda oskust ka meie poliitilistele juhtidele!!!

Otse loomulikult ei saa ma Sulle ju kõike ümber jutustada, mida huvitavat ja põnevat sellest hundiraamatust leiab. Sulle peab ju samuti avastamis- ja lugemisrõõm jääma.

Kolmas peatükk on „Naiste tugevus. Mis seob naisi ja hunte“, seejärel neljas peatükk „Vanaduse tarkus. Miks me ei saa hüljata vanasid“.

Autor tõdeb, et metsikud hundid ei ela üldjuhul kauem kui üheksa kuni üksteist aastat, erinevalt tarandikuhuntidest, kes võivad elada sama kaua nagu kodukoerad, keskmiselt 15 aastat. Ka vanade huntide tervis annab tunda – nägemine jääb töntsiks ja kuulmine kahaneb. Pärast pikemat ringihulkumist jahipiirkonnas või pärast väsitavat jahti vajavad vanemad hundid ka rohke aega taastumiseks.

Paljud hundid saavad elu jooksul aina rohkem vigastusi. Suured sõralised nagu hirved, põdrad ja piisonid oskavad end hundi rünnakute eest kaitsta. Tagajärg on murtud ribid ja luud. Üleelatud haigused nõrgestavad pikapeale ja kahjustavad hambaid …

Kuid sageli erinevalt inimeste maailmas toimuvast naudivad vanad hundid suurt austust, neid toetatakse armastavalt ja nad on äärmiselt lugupeetud pereliikmed.

Vanade huntide väärtus seisneb nende elukogemuses … Nad väldivad konflikti, millest arvavad, et ei suuda seda võita, ja suurendavad sellega oma ellujäämisvõimalusi.

Kuidas aga inimesed oma vanuritega ümber käivad? Kas me oskame hinnata nende olulist panust ellu? Suurperesid, kus enamik inimesi elasid surmani koos, enam õieti polegi. Tänapäeval sunnib elu meid sageli panema vanemaid ja hooldust vajavaid inimesi vanade- ja hooldekodudesse.

Loodusrahvastel on teisiti. Nemad austavad vanainimesi ja kaasavad neid otsuste tegemisse. Nende nõuannet hinnatakse.

Viies peatükk on „Suhtlemise kunst. Kuidas ühine laul loob usalduse“. Selles peatükis räägib raamatu autor „hundi keelest“, huntide laulust, kuid ka sellest, et hundid „räägivad“ oma kehaga: silmade, kõrvade, koonu, sabaasendiga, aga ka märgistamise ja ulgumise abil.

Saame lugeda ähvardussingaalidest, rahustavatest signaalidest, lepitussignaalidest, kuid ka huntide silmadest (hundid väldivad otsest silmsidet, kuna käituvad üksteisega väga peenetundeliselt). Loeme ka huntidevahelisest armastusest, sest huntide armastusavaldusi võib näha kogu aasta jooksul.

Ja erinevalt mõnedest väidetest oskavad hundid ka haukuda, kui nad tajuvad ohtu ja tahavad selle eest hoiatada.

Selle peatüki lõpus ütleb Elli H. Raidnger, et kõik, kes kuulevad metsikus looduses esimest korda huntide ulgumist, on sügavalt liigutatud. Paljud hakkavad nutma. Tundub, et see hääl puudutab inimeste hinge, midagi inimeste sügaval sisemuses.

Järgmistes peatükkides räägib raamatu autor meile koduigastusest (loeme hundipiirkondadest ja sellest, et huntidel on äärmiselt tugevasti välja arenenud vajadus kaitsta oma kodu ja perekonda), äraminekust ja saabumisest (juttu on noorhuntidest, kes seiklema lähevad).

Kaheksandas peatükis „Ikkagi parimad sõbrad. Kuidas olla erinevustest hoolimata suurepärane meeskond“ räägib autor väga põneval teemal – saame teada, kuidas suhtlevad hundid ronkadega! See on põnev „suhe“, millest kasu saavad mõlemad. Huntide edukat jahti saadavad 80 protsendil juhtudest rongad, see tähendab, et nad lendavad röövloomade kohal või ootavad kusagil läheduses, kuni jaht lõpeb ja nad saavad sööma tulla. Huvitav on autori mõte: „Ronkade jaks tähendab huntide ulg, et hakatakse lauda katma.“

Autor meenutab, et tuhandeid aastaid vana muistendi kohaselt olevat Põhja sõjajumalat Odinit saatnud lahinguväljadel kaks ronka: Hugin (Mõte) ja Munin (Mälu) ning hundid Geri (Ahne) ja Freki (Ablas), et süüa ära langenute laibad, kelle hinged viivad valküürid Valhallasse. Kokku moodustasid nad inimese-hundi-rongakarja.

Ja veel. Ronkadel on umbes 250 erinevat häälitsust. Mõned neist paistavad olevat ka huntidele arusaadavad, niisiis on neil ühine keel. Toiduhüüdega juhivad rongad huntide tähelepanu avastamata korjusele või vigastatud saakloomadele. Ohuhüüe hoiatab karude või puumade eest, kes liginevad hundikoopale. Siis on huntidel rohkem aega oma kutsikad kindlasse kohta viia.

Rongad pole huntidele mitte ainult hoiatusseadmed, tüütud kaassöödikud või kutsikate mängukaaslased, vaid ka koobaste koristusmeeskond, sest nad söövad huntide väljaheiteid.

Järgmistes peatükkides saame teada ja lugeda edu kavandamisest hundimeetodil ehk käime koos huntidega jahil, kuid juttu on ka mängust ehk miks ei tohiks kunagi loobuda mängimast. Hundid mängivad palju, sest mäng on praktiline vahend üksteisega suhelda, keha treenida ja sotsiaalseid sidemeid tugevdada. Mäng on õppe- ja treeninguaeg, mil kõik saavada kogemusi vastase paremaks hindamiseks. Mäng on aga ka viis suhelda kõrgel eetilis-moraalsel tasemel, harjutades või vahetades sotsiaalseid rolle … Kui loomad üksteisega mängivad, tekivad kokkulepped, millest nad peavad kinni hoidma. Ka huntide puhul tundub kehtivat kuldne reegel: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.

Hundikutsikad õpivad mängides ausust ja koostööd ning seda, mis on lubatud ja mis mitte. Nad avastavad, et reegleid eirates on neil võimalik viga saada ja et nende vastane kaotab mänguhuvi, kui nd on liiga järsud ja hooletud. Mängu juures on oluline märksõna enesekontroll.

Iga mängu juurde kuulub tubli annus uudishimu. Huntide jaoks on maailm pidevalt imestamist väärt. Nad ei pea midagi endastmõistetavaks, vaid uurivad parem asjad ise välja. Iga olukord tähendab nende jaoks imet, avastusi ja üllatusi. Selle koha pealt on nad nagu inimlapsed.

Raamatu viimased peatükid kannavad pealkirju „Kui hunte tabab ebaõnn. Kaotushirmu võitmine ja toimetulek raskete aegadega“, „Päästame pisut maailma. Laitmatu ökosüsteemi saladus“, „Hundimeditsiin. Kuidas huntide võlukunst meid ravib“, „Inimestest ja huntidest. Keerukad suhted armastusest vihkamiseni“, „Tere tulemast, hunt. Huntidega elu Saksamaal“.

Raamatu epiloogis „W.W.W.D“ vihjab Radinger ühele ärinaise Jamie Tinklenbergi avastatud lühendile W.W.J.D. ehk „What would Jesus do?“, mille ta leidis ühest 1886. aastal Charles Sheldoni kohta kirjutatud raamatust. See lause levis Ameerika noorte kristlaste hulgas käepaeltele tikituna kiirelt. Hiljem muutusid need käepaelad moeasjaks. Tinklenbergi sõnul on neid üle maailma müüdud juba üle 52 miljoni.

Radinger on seda lühendit veidi mugandanud ehk W.W.W.D. – What would wolves do?

Mida hundid teeksid … Kui raamatu autor ei oska mõnes olukorras edasi tegutseda, küsib ta endalt, mida teeksid hundid. Nende probleemilahendused on nakkavalt lihtsad.

Ja veel. Hundid on paljus inimestega sarnased. Nemadki on isiksuse, vaimu, mõistuse, hinge ja tunnetega olendid. Ja ometi ei saaks nad olla inimestest kaugemal, nad on nagu olendid teiselt planeedilt.

Hunte pole võimalik mõõta inimese mõõdupuuga. Nad liiguvad täiuslikult maailmas, mis on vanem ja küpsem kui meie oma, neil on meeled, mille inimesed on kaotanud või mis pole inimestel kunagi arenenudki, ja nad võivad usaldada hääli, mida inimesed kunagi ei kuule.

Elli H. Radinger toob välja veel mõned hunditarkused: armasta oma perekonda; hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde usaldatud; ära anna kunagi alla ja ära loobu ealeski mängimast!

Raamatu lisas saame lugeda nõuandeid hundireisideks Yellowstone´is ja Saksamaal. Märgusõnadeks on Yellowstone´i aastaajad, kohalesõit, majutus, mobiiltelefonid, vaatamisväärsused, varustus, kuidas hunti kindlaks teha, mida teha, kui hunt läheneb, distantsi hoidmine, minema peletamine jpm.

Siinkohal tõmban oma kokkuvõttele joone alla. Elli H. Radingeri „Huntide tarkus“ on imeline raamat, põnev ja kaasahaarav lugemine, mis tutvustab lugejale hunti sellisena nagu hunt on. Sarnane inimesele, kuid samas ka väga erinev. Ja nii nagu raamatu autor vihjab, äkki oleks meil kõigil vaja midagi huntidelt õppida …

Jeff Beck ja Johnny Depp „18“ (Warner Music)

Kui mehed 2016. aastal kohtusid, leidis Jeff Beck Johnny Depp’is hea sõbra ja kaasamõtleja. Ühisteks joonteks on neil huvi nii autode kui kitarride vastu, samuti soov üksteist naerma ajada. 15. juulil 2022 ilmus duo 13-looga album, mil nimeks “18”.

“Kui me Johnny’ga koos musitseerima hakkasime, ühendas see meie noored hinged ja loovuse. Me naljatlesime, et tunneme end taas nagu 18 ning sellest saigi meie ühise albumi pealkiri,” selgitas Beck.

“Mul on erakordne au mängida ja kirjutada muusikat nii andeka artistiga nagu seda on Jeff, keda mul on au kutsuda ka oma vennaks,” lisas Depp.

Niimoodi tutvustab uut ja vägagi põnevat albumit plaadifirma Warner Music.

Jeff (Geoffrey Arnold) Beck (s. 24.06.1944) on suurepärane ja andekas briti kitarrist, kes mängib nii rokki kui ka fusiondžässi. Paljud muusikasõbrad peavad teda maailma üheks parimaks kitarristiks, kes on mänginud ka paljudes kuulsates briti bändides.

Jeff Beck katsetas 1960. aastatel elektrikitarri erinevate võimaluste ja saundidega, näiteks The Yardbirdsi 1966 ilmunud albumil „Roger the Engineer“. Põnevaid saunde võib leida tema soololoos „Heart Full of Soul“, milles kitarriheli muutub peaaegu viiuliheliks.

Tema töö ansamblites The Yardbirds ja The Jeff Beck Group (näiteks 1968 ilmunud albumil „Truth“) oli teedrajav bluusilikule heavy metalile, mis arenes kiirelt just 1960. ja 70. aastate vahetusel.

1965 liitus Jeff Beck ansambliga The Yardbirds. Veidi enne seda oli ansamblist lahkunud nende eelmine kitarrist – Eric Clapton, kes oli liitunud John Mayall´s Bluesbreakers´iga. The Yardbirds soovis liikmeks saada küll Jimmy Page´i, kuid just Page oli see, kes soovitas neil bändi võtta Jeff Beck. The Yardbirds linidistas kõik oma kuulsaimad lood 18. kuu vältel, kui Beck mängis koos nendega.

1966 mängis The Yardbirds´is ka Jimmy Page. Beckil oli probleeme tervisega, kontsertturneed väsitasid teda, ja veidi hiljem Jeff Beck ansamblist lahkus.

Veidi pärast seda avaldas Jeff Beck esimese solosingli „Hi Ho Silver Lining“, singli B-poolel oli lugu „Beck´s Bolero“. Singli A-poolel ehk laulus „Hi Ho Silver Lining“ Jeff Beck ka laulab, B-poolel olev instrumentaalpala „Beck´s Bolero“ on põnev kuulamine, sest sellel mängivad ka Jimmy Page ning trummidel on The Who trummar Keith Moon!

1967 pani Jeff Beck kokku ansambli The Jeff Beck Group, kus esialgu laulis Rod Stewart! Basskitarri mängis Ron Wood, trumme mängisid Paul Cook, seejärel Aynsley Dunbar ja ka Mick Waller.

The Jeff Beck Group mängis aastani 1972. Seejärel on Jeff Beck esinenud ja salvestanud sooloartistina või löönud kaasa igasugu teistes põnevates muusikaprojektides.

Stuudioalbumeid on ilmunud 16 (neist viimane 2016 ilmunud „Loud Hailer“), kontsertalbumeid on ilmunud 10, kogumikalbumeid 3, 1992 ilmus Jeff Becki kirjutatud soundtrack filmile „Frankie´s House“.

Jeff Beck on aastate jooksul koostööd teinud paljude teiste artistidega: Stevie Wonder, Rod Stewart, Tina Turner (album „Private Dancer“), Dian Ross, Mick Jagger (albumid „She´s The Boss“ (1985) ja „Primitive Cool“ (1987)), Kate Bush (album „The Red Shoes“ (1993)), Jimi Hendrix, Duff Mckagan, ZZ Top, Joe Cocker, Brian May, Pretenders, Chrissie Hynde, Roger Taylor, Roger Waters, Jon Bon Jovi, Cozy Powell, Paul Rodgers, Morrissey, Imelda May, Dion, Ozzy Osbourne (näiteks 2022 ilmunud Osbourne´i albumil „Patient Number 9“ samanimelises loos) jpt.

Jeff Beck on artist, kes on mõjutanud paljusid teisi kitarriste ja olnud eeskujuks paljudele. Tänu tema mängule hakati suhtuma ka soolokitarristidesse hoopis tõsisemalt. Jeff Beck on artist, kes suurepäraselt oskab kasutada kitarri efekte nagu efektipedaal ja nn feedback. Laval võis ta mängida kasutades vaid üht kätt, mis oli kitarrikaelal, hoides teist kätt selja või kaela taga. Show´d peab ju samuti tegema. Tuntuks saanud ka Jeff Becki kitarrimikrofon, mida valmistab USA firma Seymour Duncan.

John Christopher „Johnny“ Depp (s. 9.06.1963). Arvatavasti üks maailma kuulsamaid ja populaarsemaid näitlejaid (kes meist ei teaks kapten Jack Sparrow´d filmisarjast „Kariibi mere piraadid“!), kes tegutsenud ka lavastajana, filmide käsikirjade autorina, produtsendina ja ka muusikuna.

Depp mängis juba 1984. aastal õudusfilmis „A Nightmare on Elm Street“, 1986 lõi ta kaasa sõjafilmis „Platoon“. Kuulsust saavutas ta aastail 1987-1989, kui ta mängis populaarses noortesarjas „21 Jump Street“. Sellest sarjast üks huvitav fakt – Depp kohtus ühes selle sarja episoodis toonase Brian Warner´iga, kellest hiljem sai maailmakuulus Marilyn Manson! Mansonist sai üks Deppi parimaid sõpru ja näitleja tütre, Lily-Rose Deppi ristiisa.

1990 saavutas Depp suurt edu ka filmilinal. Sel aastal jõudsid ekraanidele kaks suurepärast ja edukat filmi: John Watersi „Cry-Baby“ ja Tim Burtoni „Edward Scissorhands“. Mulle tundub, et neid filme oleks justkui hiljuti kinos vaatamas käidud, kuid möödas on tõepoolest juba 32 aastat!

Pärast seda tegi Depp kaasa paljudes ja paljudes menufilmides: „“Benny & Joon“ (1993), „What´s Eating Gilbert Grape“ (1993), „Ed Wood“ (1994), „Don Juan DeMarco“ (1995), „Donnie Brasco“ (1997), „Fear and Loathing in Las Vegas“ (1998).

Kuid see pole ju sugugi mitte kõik, sest edu on jätkunud ka sel sajandil – „Chocolat“ (2000), „Blow“ (2001), „Once Upon a Time in Mexico“ (2003), „Finding Neverland“ (2004, see on jätkuvalt üks minu lemmikfilmidest), „Secret Window“ (2004), „Charlie and the Chocolate Factory“ (2005), „Sweeney Todd“ (2007), „Public Enemies“ (2009), „Alice in Wonderland“ (2010), „The Tourist“ (2010), „The Lone Ranger“ (2013), „Transcendence“ (2014), „Mortdecai“ (2015), „Alice Through the Looking Glass“ (2016), „Murder on the Orient Express“ (2017), „The Professor“ (2018), „City of Lies“ (2018) jpt.

No ja muidugi ka filmisari „Kariibimere piraadid“, aastail 2003-2017 kokku viis filmi! Ja kui mõni aeg tagasi räägiti, et filmisari võib saada ka kuuenda osa, kuid ilma Deppita, siis nüüd sahistatakse, et ikka koos Deppiga.

Lisaks suurepärasele filmikarjäärile on Depp aastate jooksul tegelenud ka muusikaga. 1990. aastatel oli tal koos sõpradega ansambel P, mis on avaldanud ka ühe albumi ning esinenud mitmel kontsertil.

Depp on mänginud kitarri Oasise laulus „Fade In/Out“ (ilmus 1997 albumil „Be Here Now“), Shane MacGowan and the Popes´i laulus „That Woman´s Got Me Drinking“ (1994 ilmunud albumil „The Snake“), Iggy Popi laulus „Hollywood Affair“ (1999), Vanessa Paradis´ laulus „Firmaman“ (2000 ilmunud albumil „Bliss“, samal plaadile kirjutas Depp ka laulud „Bliss“ ja „St. Germain“).

Depp on mänginud kitarri ka paaris loos, mis kõlanud ka filmides, milles ta mängis. Näiteks „Minor Swing“ (filmist „Chocolat“) ja „Sand´s Theme“ (filmist „Once Upon a Time in Mexico“).

Depp on mänginud kitarri ja trumme (!) Marilyn Mansoni 2012 ilmunud albumil „Born Villain“, laulus „You´re So Vain“, mis oli Carly Simoni laulu cover. Depp on Marilyn Manosniga ka mitmel korral laval üles astunud.

2015 panid Johnny Depp, Alice Cooper ja Joe Perry kokku superbändi Hollywood Vampires, mis mängib just rokkmuusika hittlugude uusversioone. Eriti põnev on kuulda, kuidas Johnny Depp laulab David Bowie legendaarses laulus „Heroes“, väga uhkelt on tehtud selle bändi video laulule „Whola Lotta Love“ (Led Zeppelini legendaarne laul aastast 1969).

Hollywood Vampires on avaldanud kaks albumit „Hollywood Vampires“ (2015) ja „Rise“ (2019), nendega on koostööd teinud paljud teised muusikamaailma kõvad tegijad: Paul McCartney, Dave Grohl ja Joe Walsh, kuid ka Jeff Beck on mänginud ühes nende laulus „Welcome To Bushwackers“ (see ilmus ansambli teisel albumil).

Seetõttu pole sugugi üllatav, et Johnny Depp tahab muusikat teha, laulda, kitarri mängida, mida ta teeb nüüd koos Jeff Beckiga albumil „18“. Ja olid ju Alice Cooper ja Joe Perry need, kes kinnitasid, et Johnny Depp on hingelt ka muusik, kellega tasub koostööd teha.

Uus album on igati põnev kuulamine, mille 13 laulust kaks on originaallugu (nende autoriks on Depp, kusjuures Depp laulab, mängib basskitarri, trumme ja ka rütmikitarri)), ülejäänud on cover´id ja oma saundidelt ning ülesehituselt on see tõeline Jeff Becki album.

Nii kuuleb albumil muusikamaailma klassikuid: Davy Spillane'i "Midnight Walker," The Beach Boysi "Don't Talk (Put Your Head on My Shoulder)", The Miracles´i "Ooo Baby Baby", The Velvet Undergroundi "Venus in Furs," Killing Joke'i "Death and Resurrection Show" ja John Lennoni "Isolation, kuid ka Marvin Gaye' "What's Going On," Dennis Wilsoni "Time“, Janis Ian´i „Stars“, Everly Brothersi „Let it Be Me“.

Muusikakriitikud on tõdenud, et Johnny Deppi hääl ei ole ülivõimas ega laiaulatuslik, kuid see sobib väga hästi lauludesse „Venus in Furs“, „Death and Resurrection Show“, „Let it Be Me“, kuid ka mehe enda kirjutatud suurepärasesse laulu „This is a Song for Hedy Lamar“. Just viimati mainitud lugu oli see, mis oli Jeff Becki ja Johnny Deppi koostöös esimene, ja pärast seda lugu oli kindel, et üheskoos tuleb terve plaat teha.

Nagu eelpool mainitud, kohtusid Jeff Beck ja Johnny Depp 2016. aastal. Nad arutlesid ja vaidlesid autode ja muusika üle, kuid neil oli üheskoos väga lõbus. 2019 alustati koostööd albumiga, tänu pandeemiale võeti töösse ka John Lennoni lugu „Isolation“. Albumi kaanepildil ongi 18-aastased Beck ja Depp, kusjuures selle joonistuse autoriks on Jeff Becki abikaasa Sandra.

Uue plaadi avalöögiks on iiri muusiku Davy Spillane´i kirjutatud ja esitatud „Midnight Walker“ 1990. aastate algusest, mida algupäraselt mängiti iiri torupillil, kuid Jeff Beck kitarril on võimas ja paneb ka kitarri „nutma“, mistõttu kuulaja on kohe temaga.

Teiseks looks on ülimalt põnevalt lahendatud Killing Joke´i "Death and Resurrection Show". Läheb vägevaks rokiks, milles Johnny Depp jutustab lugu, ja see tuleb tal suurepäraselt välja, justkui oleks Rammstein plaadile külla tulnud.

Kolmanda loona on plaadil ilus mõtisklus, suurepärase kitarrisoologa, mille autoriks on Dennis Wilson, üks ansambli The Beach Boys asutajatest, Brian ja Carl Wilsoni keskmine vend, kes ansamblis trumme mängis. Kahjuks oli Dennis Wilsoni elu väga lühike, ta lahkus meie hulgast 1983. aastal 39-aastasena. Becki ja Deppi esituses on algupäraselt 1977 ilmunud lugu kaunis mõtisklus, mis kogub jõudu ja kasvab võimsaks rokilooks.

Seejärel kummaline lugu, vägagi väljakutsuva pealkirjaga „Sad Motherfuckin´ Parade“. Industriaalsemat rokki, milles veidi ka Yello hingamist (kuulake ise Deppi esitust), ja kas see mitte ei ole üks kahest originaalloost sellel albumil.

Viies lugu ilmus algupäraselt 1966. aastal. See on The Beach Boysi võrratu „Don´t Talk (Put Your Head Head On My Shoulder“, albumilt „Pet Sounds“. Sellel paaldil on see Jeff Becki instrumentaalesituses, võrratult hea! Milliseid imetabaseid saunde võlub Beck oma kitarrist, hämmastav.

Kuuendaks looks on albumi teine originaallaul, samuti kaunis ja rahulik „This Is A Song For Miss Hedy Lamarr“. Laul, mis räägib ühest legendaarsemast Hollywoodi staarist (teda on kutsutud ka filmimaailma kauneimaks naiseks) ja leiutajast – Hedy Lamarrist, kellel oma oluline koht ka sõjanduse ajaloos, mis seotud raadiosignaali kasutamisega. Selle leiutise põhimõtteid kasutavad tänapäevane WiFi, CDMA ja Bluetooth. Lugu ise on väga ilus kuulamine.

Seitsmendas loos „mõnuleb“ jällegi Jeff Beck kitarril. See on kaunis versioon Brian Wilsoni laulust „Caroline, No“, mis algupäraselt ilmuski Brian Wilsoni sooloalbumil, kuid samal aastal ka The Beach Boysi albumil „Pet Sounds“.

Kaheksas laul „Ooo Baby Baby“ ilmus algupäraselt juba 1965, see on tegelikult soulmuusika klassik, mida esitasid Smokey Robinson and The Miracles. Mulle meenuvad sellest laulust ka Linda Ronstadti esitus aastast 1978 ja Seali esitus aastast 2011. Sellel plaadil mängib Jeff Beck kitarri, paitab kuulaja kõrva ning taustalauljad laulavad mõnusalt ja ilusalt mitmehäälset meloodiat ja kaunist harmooniat. Kõik see kokku viib meid ajas tagasi, justkui 1960. aastatesse, kui selline mitmehäälne soulmuusika populaarne oli.

Üheksas laul on soulmuusika klassik ehk lugu aastast 1971 - „What´s Going On“, mida esitas algupäraselt Marvin Gaye. 1986 tegi sellest oma versiooni ka suurepärane Cyndi Lauper. Jeff Beck esitab seda üsnagi fankilikus noodis ja rütmis, ja kuidas mulle meeldib see kitarrisaund!!! Uskumatult nostalgiline ja hea!!!

Kümnes laul on 1960. aastate lugu. Rokipundi The Velvet Underground lugu „Venus In Furs“, ei maksa unustada, et just selles bändis alustas oma karjääri ka legendaarne Lou Reed, kes meie hulgast lahkus 2013. Jeff Beck ja Johnny Depp esitavad seda lugu rokilikult ja mõjusalt. Kui plaadi paar eelmist lugu olid instrumentaalpalad, siis selles laulus kuuleme laulmas taaskord härra Deppi.

Üheteistkümnes laul on samuti legendaarne pala. „Let It Be Me“ on laul aastast 1959 ja seda esitasid toona vennad Everly´d ehk The Everly Brothers. Phil Everly lahkus meie hulgast 2014, Don Everly eelmisel (2021) aastal. Becki ja Deppi albumil on hiiglama rahulik ja ilus esitus, mis sobib suurepäraselt Deppile laulmiseks, ja kui Beck laseb oma kitarril kõlada, siis tuleb kananahk ihule küll. Ilus, ai kui ilus!

Kaheteistkümnes lugu on pärit 1974. aastast. Algupäraselt esitas selle ilusa laulu USA lauljatar Janis Ian, ja „Stars“ oli kaunis ning folgilik lugu. Sellelgi plaadil on Beck ja Depp teinud sellest laulust ilusa mõtiskluse. Depp on mõnus isegi siis, kui ta vaikselt sosistab, lugu jutustab. Tänu sellele esitusele meenub mulle veel üks suurepärane artist – Leonard Cohen.

Plaadi viimane laul on „Isolation“, mida John Lennon esitas 1970 albumil „John Lennon/Plastic Ono Band“, kuid seda on esitanud ka Harry Nilsson, Joe Cocker jt. „Isolation“ on alati olnud üks suurepärane lugu, millele Beck ja Depp annavad veidi bluusilikku hingamist, kusjuures Deppi tämbris leiab minu kõrv nii John Lennonit, kuid tegelikult isegi ka David Bowiet … kuulake … No ja see uhke Jeff Becki kitarrisoolo selles laulus!!!

Igal juhul on Jeff Becki ja Johnny Deppi uus album üks suurepärane kuulamine, mis on paljudele muusikasõpradele nostalgilinegi, sest enamus lauludest on pärit 60.-70. aastatest. Jeff Beck ja Johnny Depp annavad nendele nüüd oma hingamise.

Kuula ise ka:

Eugene Yelchin „Geenius laua all“ (Pegasus)

Draama, peresaladused ja nuhk omaenda köögis! Kuidas saab küll Jevgenist kangelane, kui tal pole isegi oma tuba? Ta ei ole sporditäht ega legendaarne balletitantsija. Ta ei ole ka ameeriklane, kellel on vabadus kanda üle mõistuse erksavärvilisi riideid ja närida Juicy Fruiti nätsu.

Jevgenil on ainult pisike pliiatsijupp, vanaema laua alumine külg ja joonistused, mis võivad kõike muuta.

Auhindadega pärjatud kirjanik ja kunstnik Eugene Yelchin (Jevgeni Jeltšin) jutustab lõbusate seikadega loo oma lapsepõlvest külma sõja aegsel Venemaal. Tulemuseks on jõuline portree poisist, kes püüab mõista oma kohta perekonnas ja esitab kogu oma nooruse küsimusi, millele ei saa vastust.

„Olnu võib elustuda erineval viisil. Ka taas nähtuna lapse silmade läbi, nii nagu me oleme seda kogenud Leelo Tungla „Seltsimees lapses“. Kuigi Eugene Yelchini lapsesilmad nägid detailides teistsugust ruumi, paiknesid kõik tolleaegsed nõukogude lapsed raudse eesriide taga. Nad elasid maailmas, kus kehtisid omad reeglid ning tavad. Tagantjärele paistavad need paljuski absurdsetena, kuid tol ajal moodustasid nad aegruumi, milles möödus tänaste täiskasvanute „õnnelik“ lapsepõlv.“ — David Vseviov

Kohe alguses pean tõdema, et see on üks väga andekalt kirjutatud lasteraamat, mis kindlasti sobib lugemiseks ka täiskasvanutele, eriti neile, kelle lapsepõlv on möödunud Nõukogude Liidus, sest just toonasest ajast Eugene Yelchini kirjutatud raamat räägibki. Siinkohal pean lisama sedagi, et raamatus on palju juttu ka Jevgeni vennast Viktorist, kes saigi maailmakuulsaks iluuisutajaks, kes abiellus oma uisutamispaarilise Irinaga, nende poeg oli tunnustatud USA näitleja Anton Yelchin, kes lahkus meie hulgast vaid 27-aastasena …

Raamatu alguses on Jevgeni koos ema ja isaga Moskvas. Nad ootavad järjekorras, et pääseda mausoleumi, et vaadata palsameeritud Leninit. Pean tunnistama, et kui 1979. aastal, 10-aastase poisikesena koos vanaemaga Moskvas käisime, siis mausoleumi me ei jõudnudki … õnneks!

Moskva Punasel väljakul peatus turistibuss, kust hüppasid maha ehtsad Ameerika turistid, kes järjekorras seisvatest inimestest ette trügisid. Jevgeni ema oli pahane, sest olid nad ju mitu tundi sabas seisnud ja nüüd tulid turistid, kes lihtsalt mööda jalutasid.

Raamatu autor kinnitab, et Lenini mausoleumi juures ei tohtinud lärmata, aga ameeriklased naersid ja rääkisid valjusti. Ameeriklased käitusid nii, nagu polnud ette nähtud, ja Jevgeni ema niisamuti.

Kõik sabasseisjad vahtisid Jevgeni ema, Jevgeni vahtis ameeriklasi. Ta ei teadnud, et nii erksaid värve olemaski on, nagu ameeriklased seljas kandsid. Sellised värvid ei sobinud üldse Punasele väljakule. Väljak võib ju nime poolest punane olla, aga talvel oli see mustvalge. Järjekorras seisvate kodanike riided olid enamjaolt mustvalged. Lisaks sellele olid värvidest esindatud pruun, sõjaväeroheline, mereväesinine ja riigilipu punane. Need olid nõukogude vikerkaarevärvid.

Jevgeni oli tulnud perega Moskvasse vaatama, kuidas tema vanem vend Viktor iluuisutamisvõistlustel võistleb, kuid isa oli ütelnud, et kõigepealt peavad nad täitma kodanikukohust ja vaatama Lenini muumiat.

Lõpuks said Jevgeni, ema ja isa, vend Viktor, mausoleumi sisse. Jevgeni polnud varem surnut näinud ja Lenin oli surnud juba enne Jevgeni sündimist. Isa sosistas, et Jevgeni ei peaks kartma, sest poiss ju armastab oma vanaisa Leninit. Raamatu autor lisab, et Lenin oli kõigi Nõukogude laste vanaisa, mis tekitas natuke segadust. Toonases Nõukogude Liidus oli ju nii palju lapsi, kuidas saab kõigil olla üks ja sama vanaisa?

Jevgeni leidis end mõttelt, miks ta üldse pidi Moskvasse Leninit vaatama tulema, kui Lenini vaatas neile vastu igalt poolt – postkaartidelt ja maalidelt, loosungitelt ja plakatitelt, teekannudelt, rahatähtedelt. Tema nimi oli antud tänavatele, parkidele ja staadionidele. Isegi selle linna nimi, kus Jevgeni elas, oli Leningrad.

Lõpuks otsustas Jevgeni Leninit siiski piiluda ja märkas Lenini hõreda punase habeme all kitsast plaastrit!

Miks oli Leninil plaaster … kelleltki polnud seda küsida. Jevgenil käis pärast mausoleumist väljumist peast läbi mõte, kui nad kohe praegu jooksu pistavad, jõuavad nad perega bussi peale ja nad saavad Ameerikasse sõita!

Jevgeni ja tema pere ei jooksnud kuhugile … nende poole jooksis hoopis üks ameeriklane, kes pistis Jevgeni vennale, Viktorile midagi pihku. Jevgeni vahtis kitsast läikepaberisse pakitud riba venna käes – see oli kujult samasugune nagu Lenini plaaster, aga erkkollast värvi. Siin on juures joonistus, millelt on näha, et tegemist oli Juicy Fruit närimiskummi lehega … rohkem midagi, aga juba jooksid Jevgeni ja tema pere poole mingid mehed, ja Jevgeni teadis ütlematagi, et need olid lihtkodanikeks maskeerunud julgeolekumehed.

Mida ameeriklane oli Viktorile andnud? Seda tahtsid need mehed teada. Jevgeni ema oli julge naine, kes hakkas julgeolekumeestele vastu. Ameeriklane ei andnud neile midagi ja nemad tulid Moskvasse selleks, kuna tema poega oodati vabariiklikul iluuisutamisvõistusel!

Julgeoleekumees käitus üleolevalt ja käskis perele minema minna, enne kui ta neid pokri pistab. Lisades sinna veel ka sõna itskenärakad … Jevgeni küsis hiljem vennalt, mis asjad on itsked? Viktor teadis ütelda, et mõni ütleb niimoodi juutide kohta. Tol hetkel see Jevgenit ei huvitanud, teda huvitas närimiskummileht venna taskus. Nende kodumaal närimiskummi ei müüdud, neil polnud õieti süüagi, milleks närida midagi, mida ei saa alla neelata. Viktor näris Juicy Fruiti lehte kolm nädalat. Ööseks pani nätsu teetassi likku, et see pehme seisaks. Selleks ajaks, kui vend nätsu Jevgenile pärandas, ei olnud sel enam lõhna ega maitset …

Seejärel saame lugeda veidi ka NSV Liidust. Üks kuuendik maailmast oli punaseks värvitud, et nimi Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit ära mahuks. Toonased maakaardid olid üsna ebatäpsed, kuid Jevgeni oli kindel, et see oli mõeldud vaenlaste eksitamiseks. Viktor räägib Jevgenile ka raudsest eesriidest, sõbralikest naaberriikidest, kuhu paigutati Nõukogude sõjaväe tankid, laskemoona tuubil täis ja lahinguvalmis. Seda tehti ameeriklaste pärast. Ameeriklastega oldi sõjas, Viktor kinnitas, et see oli pigem sõnasõda, ja seepärast seda külmaks sõjaks kutsuti. Viktori arvates polnud see eriti külm, pigem leige. Viktor oli kindel, et tema läheb kunagi välismaale. Ta on ju andekas sportlane, temast saab iluuisutšempion. Jevgeni oli selles samuti kindel, sest eelmisel päeval oli Viktor Moskva võistluse võitnud!

Ka Leningradist on juttu. Talved olid külmad, lapsed pandi riidesse nagu kubujussid. Soe pesu, vatipüksid, viltsaapad, kampsunid, sallid, labakindad, läkiläki – Jevgeni ei saanud pärast seda õieti liigutada, kui ema oli ta riidesse pannud.

Juttu on sellestki, kuidas Viktor ja Jevgeni kord nädalas Kirovi kultuuripalees asuvasse pisikesse kinno läksid, Ameerika filme vaatama! Filmid olid vanad ja ära kratsitud, sest need kuulusid sakslastele, enne kui venelased neist suures sõjas jagu said. Ekraani all jooksis saksakeelne tõlge sellest, mida Ameerika näitlejad filmis rääkisid. Ameeriklaste jutt oli dubleeritud vene keelde, nagu Viktor kord Jevgenile sosistas, et ameeriklased nende kodumaa kohta midagi halba ei ütleks.

Ka ameerika rokenrollist loeme. Jevgeni kuulis seda esimest korda isetehtud plaadilt, mille keegi venelane oli oma korteris valmistanud. See olnud õige vinüülplaat. See oli vana röntgenpilt kellegi jalaluumurrust, ülesvõtte keskele oli põletatud hernetera suurune auk. Sellest august hargnesid laili kontsentrilised vaod. Kui vend Viktor selle grammofonile asetas, siis tuli sealt sellist muusikat, millist Jevgeni varem polnud kuulnud. Jevgeni ei eristanud ühtegi pilli peale trummi ega saanud aru ühestki sõnast, mida laulja karjus, aga see oli ikkagi parem kui Punaarmee koor, mida raadiost lasti, parem kui ema balletimuusika plaadid.

See oli mürgel, mis Jevgenile hirmasti meeldis. Vanaema arvates oli see lärm! Plaati kuulati siiski veel mitmeid kordi.

Raamatu autor kinnitab, et selliseid plaate hüüti kontideks, sest neid salvestati ebaseaduslikult röntegiülesvõtetele. Leningradis oli nende järele tohutu nõudlus, aga valitsus oli juba vastu võtnud „lääne ees lömitamise“ vastase seaduse, millega need ära keelati. Kontide valmistamine ja müümine oli kuritegu, ja Viktor ütles, et kui nad vahele jäävad, siis lähevad vangi.

Ja nüüd tuli isa koju, ja viskas kondid ahju … Jevgeni ei saanudki seda konti rohkem kuulata, kuid lugu tema peas kummitas veel mitmeid nädalaid.

No nii, ja see on alles selle vahva raamatu algus. Meil on võimalus lugeda ka kommunaalkorteritest, ühes sellises elas ka Jevgeni pere. Ühesainsas pisikeses toas elasid Jevgeni, Viktor, ema, isa ja vanaema. Sama korteri teistes tubades elasid teised inimesed. Köök, koridor ja tualett olid ühiskasutuses. Igas kommunaalkorteris ehk kommunalkas oli oma nuhk. Nende nuhk oli Blinov. Tema elas üksipäini kõrvaltoas, nuhkis, kuulas pealt ja käis Riiklikus Julgeoluku Komitees ehk KGB-s naabrite peale kaebamas. KGB tahtis teada, kas mõni kodanik on rahulolematu, ja kui on, siis mispärast.

Jevgeni ema töötas Vaganova-nimelises balletiakadeemias, kus koolitati lapsi suureks balletitantsijaks. See oli suurim klassikalise balleti õppeasutus maailmas, nende õpilane oli ka Mihhail Barõšnikov, kes oli suurim vene balletitantsija, kes tohtis saada omaette korteri ja isikliku auto ja käia välismaareisidel. Raamatu autor meenutab sedagi, kuidas ema ta esimest korda Barõšnikovi vaatama viis. Lava taha. Ema vaatas ja õhkas. Oleks ka Jevgeni sellise kunstilise andega sündinud.

Jevgeni perekonna kodune elu oli hoopis tagasihoidlikum. Siin on humoorikas peatükk, kuidas isa kodus mööblit kokku lükkab, et kõik magama mahuksid. Jevgeni kinnitab, et tema isas oli nagu kaks inimest koos – kinnine kommunist ja inimene, kes jumaldas vene luulet. Talle meeldis seda ka ette kanda.

Ka sel õhtul said perekonna voodid kokku passitatud. Jevgeni mahtus magama ainult vanaema laua alla. Ta magas välivoodil, kitsal riidetükil, mille vedrud tõmbasid kanga igas suunas pingule, nii et poisi välivoodist sai batuut. Õnneks oli Jevgeni üsna varakult õppinud magama liigutamata …

Vanaema laua laudlina ulatus igal pool põrandani, nii et lauaalusest sai mõnus väike telk. Mida Jevgeni selle laua all tegi? Igal õhtul näppas ta isa tagant pliiatsi, et laua alla joonistada. Männipuust plaadi alumine külg oli poisi joonistusi täis nagu eelajalooline koopalagi. Joonistamiseks oli ruumi küllalt. Laud oli suur. Jevgeni pildid olid väikesed. Jevgeni kinnitab, et ka lugeja teab, kui väikesed need pildid olid, sest selle raamatu pildid on needsamad, mille ta laua alla joonistas! Mitte päriselt needsamad pildid, sest raamatus on need mälu järgi joonistatud.

Ja veel. Üritan teha nüüd veidi lühemalt, olen juba pikalt lobisema jäänud, kuid see on igati kaasahaarav lugemine. Jevgeni kuulis ühel öösel, kuid ema ja isa omavahel sosistasid, neil oli kahju, et Jevgeni andeta on. Viktor oli iluuisutaja, tema oli tubli, aga Jevgeni. Ema kinnitas, et poiss peab hakkama balletiga tegelema … kas tõesti?

Käime koos Jevgeniga ka koolis joonstamistunnis, kus õpetaja ei suuda Jevgeni annet mõista ega oskustest aru saada, sest kõik lapsed peavad joonistama nii, nagu õpetaja neile ette näitab! Oh, jah …

Loeme ka sellest, kuidas avastati Viktori uisutamistalent, ja uskuge mind, seegi on igati humoorikas. Ja iluuisutamine oli külma sõja lahingutes üks Nõukogude valitsuse võimsamaid relvi. Annete arendamiselt ei hoitud raha kokku ja kui kõige andekamad noored uisutajad küpseks said, saadeti nad rahvusvahelistele võistlustele ameeriklasi võitma. Vastutasuks jagati tšempionidele omaette kortereid, isiklikke autosid ja välismaareise. Viktor sai iluuisutuusaks, kuid ta viidi üksiksõidust paarissõitu üle.

Ja veel. Lugeda saame ka juudivihast, sest raadios hakati rääkima sõjast Iisraelis, milles süüdistati Vene juute. Oli ju suur vene rahvas Nõukogude Liidu juudid lõplikust hävitamisest päästnud, ja nüüd tasutakse vene rahvale pettuse, reeturlikuse, riigireetmisega … Ja ühel päeval oli ka kommunaalkorteri uksele soditud: Peksa itskeid, päästa Venemaa! Korterinaabrid soovitasid Jevgeni perel Iisraeli minna … Jevgeni sai koolis peksa … õnneks oli Viktor tugev, ja suutis ise kõige suuremale Jevgeni kiusajale kere peale anda.

Jevgeni läks kevadel ka Vaganova balletikooli katsetele, et end Konstatntin Mihhailovitšile näidata. Enne seda oli vaja poiss puhtaks pesta, seda tehti saunas. Ja ka sellega kaasneb mitu „huvitavat“ teemat – Puškin ja Lermontov ning nende surm duellidel (Jevgeni jõudis järelduseni, et luuletajad ei ela vist väga vanaks, sellele lisas poisi isa Ossip Mandelštami mõttetera, et luulet austatakse Venemaal nii väga, et selle eest tapetakse) ja Stalinist (Stalinit nägi Jevgeni saunas ühe suure mehe rinnale tätoveerituna, kusjuures oli ka Stalin mausoleumis olnud, kuid ta oli sealt välja visatud, ja itske arstid olid Stalini ära mürgitanud …)

Isa püüdis selgitada Jevgenile, et Stalin oli suur juht, kes tegi ka vigu, nendest vigadest räägiti ka Kommunistliku Partei Kongressil, kuid alles siis, kui Stalin oli juba surnud. Jevgeni arvates polnusd see ikka päris see, ja pigem ei saanud poiss aru, miks Stalin suri 75-aastaselt, aga luuletajad noorelt. Kas luuletusi kirjutada on raskem kui inimesi hirmutada?

Vaganovasse tagasi, katstetele. Jevgeni „vaatab üle“ Konstantin Mihhailovits, geenius ja omaaegne erakordne tantsija. Geenius tõdes veidi aja pärast Jevgeni emale, et tänuks ema ustava töö eest Vaganova balletiakadeemias on ta valmis Jevgeni täielikule andepuudusele läbi sõrmede vaatama, ja kui poiss meditsiinilise komisjoni läbi teeb, võetakse ta üheks aastaks katseajale.

Loeme sellestki, kuidas Barõšnikov Nõukogude Liidust Kanadasse läks, ära hüppas … Kuidas Jevgeni isa avastas poisi kunstiande, sest ta läks ühel õhtul otsima, kuhu tema pliiats ikkagi kaob. Lauaalused joonistused olid hämmastavad. Isa hüüdiski, et neil on geenius laua all!

Ka Barõšnikovi teksadest on juttu, sest Jevgeni ema toob need pojale, sest balletikoolis peavad lapsed ilusasti riides olema. Need olid Ameerikas valmistatud Levi Straussi sinised teksad, mille peale vanaema tõdes, et need on ju juudi tehtud kaatsad … vanaema väga palju selles raamatus ei räägi, aga kui ütleb, siis ütleb mahlakalt …

Raamatu lõpus saame teada, kuidas Jevgeni endale kuulsa kunstiõpetaja (Tatjana Georgievna Bruni) sai. Õpetaja käis kommunaalkorteris Jevgeni joonistusi laua all vaatamas, ja kutsus poisi enda korterisse kunsti õppima. Tatjana Georgievnal oli palju kunstiraamatuid, mis pakkusid Jevgenile suurt huvi. Ta tõdes, et Venemaal oli kahte sorti kunstnikke – need, kes Venemaalt ära hüppavad, ja need, kes koju jäävad. Õpetaja tõdes, et ärahüppajad said teha sellist kunsti, mida ise tahtsid, aga need, kes kodumaale jäid, seda teha ei tohtinud. Nende kunst keelati ära. Mõned pandi vangi. Mõned lasti koguni maha. Ja olid ka sellised kunstnikud, kellele halastati, sest nad õppisid tegema kunsti nii, nagu ette nähtud.

Kogume ka vanapaberit, et saada talong, et Jevgeni isa saaks osta Mandelštami uue luulekogu; saame teada miks ei olnud vanaisa nägu perekonnafotol; juttu on ka rahvavaenlastest, kommunistlikust võimsast tulevikuühiskonnast; sellest, et Jevgeni isa ei saa olla luuletaja, kuna ta kardab tõtt rääkida … ja et ka Mandelštam tapeti luule pärast …

Raamatu lõpp on nukker. See on seotud Jevgeni isaga, kes oli öö läbi külmetanud, et saada Mandelštami luuleraamat … ka nuhk Blinoviga kohtume veel, kes jutustas, kuidas ta Kanadas Barõšnikovi silmist kaotas … aga, mis oli juhtunud Jevgeni vanaisaga, seda teada me ei saagi.

Ma usun, et selle kaasahaarava, inimliku ja omamoodi põneva, humoorika ja iroonilise raamatu tutvustust/kokkuvõtet on õige lõpetada autori mõttega: „Meie minevikus – meie perekonna minevikus, mis oli meie kodumaa minevikule jalgu jäänud – oli nii palju saladusi, et minu pärimine ajas armsatele inimestele ainult hirmu peale. Nägin seda hirmu oma isa ja ema ja vanaema silmis, aga ka võõraste silmis, kellest ma iga päev tänaval mööda kõndisin. Nõukogude kodanike silmad olid poolsuletud ja klaasistunud, nagu vaataksid nad parema meelega oma hirmul sisemusse kui välja ohtlikku maailma.

Aga Leningradis oli ka teistsuguseid silmi. Silmi, milles säras uudishimu ja kirg; silmis, mis janunesid millegi enama kui ainult üksluise virelemise järele. Olin näinud selliseid silmi järjekordades, kus oodati Barõšnikovi tantsimist; olin näinud selliseid silmi raamatukogudes, teatrites, muuseumides, kontserdisaalides.

Need uudishimulikud ja kirglikud silmad tegid mind õnnelikuks. Jah, hoolimata kõigest olin ma õnnelik.

Soovitan kõikidel seda raamatut lugeda ...

Tiia Toomet „Vana aja lood“ (Varrak)

Ajaga on asi niimoodi, et alguses on aeg alati uus. Aga veel uuemat aega tuleb kogu aeg juurde. Mõne aja pärast, kui uut uut aega on juba paras jagu juurde tulnud, saab vanast uuest ajast vana aeg. Kui mina veel laps olin, oli minu aeg igatahes täiesti uus. Kui aga nüüd mu lapselapsed nuruvad, et jutusta, kuidas vanal ajal söödi, joodi, mängiti, tülitseti, siis mõtlevad nad, kuidas mina lapsena sõin, jõin, mängisin, tülitsesin. Uus aeg on nüüd nende päralt ja mul ei jää üle muud, kui seda tunnistada. Ja jutustada. – Autor

Tiia Toometi kirjutatud raamatut „Vana aja lood“ mäletan ma väga hästi. See ilmus 1983, ja toona sai raamat suure huviga läbi loetud, sest oli see ju põnev meenutus vanadest aegadest ja vanadest asjadest, ja mingil hetkel pakkus ajalugu mulle suurt huvi.

1987 ilmus Tiia Toometi sulest veel üks sarnase „hingamisega“ raamat ehk „Kodused asjad“ (Eesti Raamat), kuid mänguasjade, kooliasjade, nukkude, kaisukarude ajaloost jutustavad ka 1997 ilmunud „Nukuraamat“ (Kunst); 2001„Vana aja koolilood“ (Varrak); 2005 „Unustatud mänguasjad“ (Tänapäev); 2009 „Suur karuraamat“ (Tänapäev); 2010 „Mänguasjad jutustavad“ (Tammerraamat); 2015 „Maagilise väega nukud“ (Hea Lugu). Olen kõiki neid ka lugenud ja need raamatud on väga-väga huvitavad.

Lisaks nendele on Tiia Toomet kirjutanud mitmeid ja mitmeid ägedaid lasteraamatuid: „Kuhu need värvid jäävad“ (1975 koos Jaan Kaplinskiga, illustratsioonid Edgar Valteri sulest, väljaandjaks kirjastus Eesti Raamat); „Värviline kosmoselugu“ (1979, Kunst); „Kuidas panna nööpe“ (1979, Eesti Raamat); „Lapikirja ja lastekirja“ (1984, Kunst); „Ahvipoeg, kes ei tahtnud areneda“ (1984, Eesti Raamat). Mitmeid vahvaid lasteraamatuid on ilmunud Tiia Toometi sulest ka sellel sajandil ehk „Kõige paremad asjad“ (2007, TEA Kirjastus); „Kus on kodu?“ (2007, 2013, TEA Kirjastus); „Lugemistund“ (2008, TEA Kirjastus); „Karu Lillekäpa töö-ööd“ (2010, TEA Kirjastus) jpt.

„Vana aja lood“, mis ilmus sel aastal, on täiendatud raamat. Raamatu on vahvate piltidega ja fotodega ning erinevate lahendustega illustreerinud Mare Hunt.

Tiia Toomet kinnitab: "„Vana aja lugude“ sisu on jäänud samaks, kirjutasin vaid mõned jutud juurde: omaaegsetest lasteraamatutest, mänguasjadest, diafilmide vaatamisest, sünnipäevade pidamisest. Illustraator ja illustratsioonid on aga uued.

Raamatu esimeses peatükis „Vanast ajast ja uuest ajast“ tõdeb raamatu autor, et ajaga on asi niimoodi, et alguses on aeg alati uus. Aga veel uuemat aega tuleb kogu aeg juurde. Mõne aja pärast, kui uut uut aega on juba paras jagu juurde tulnud, saab vanast uuest ajast vana aeg.

Mulle meeldib see, kuidas Tiia Toomet aja mõistet lahti kirjutab, väga vahva. Selles raamatus jutustab Tiia Toomet lastele/lugejatele, kuidas tema lapsena (ehk kuidas vanal ajal lapsed) sõi, jõi, mängis, tülitses.

Seejärel saamegi lugeda vana aja lastest. Vana aja lapsed olid samasugused kui uue aja lapsed, ainult mõned asjad olid neil teistmoodi. Seejärel jutustab Tiia Toomet, mis asjad olid teistmoodi. Näiteks polnud vana aja lastel televiisoreid, arvuteid ega nutitelefone, mistõttu õhtuti vana aja lapsed lugesid, joonistasid või olid niisama toas. Päeval oli vana aja lapsed õues. Vanal ajal oli palju lapsi, kes ei käinud lasteaias, ilusa ilmaga mängisid nad terve päeva hoovis ja tänaval.

Vanal ajal oli palju vähem suuri mitmekorruselisi elumaju kui praegu. Enamik lapsi elas väikestes puumajades. Puumajades ei olnud vanni ega kraanis sooja vett. Jalgu tuli pesta kausis. Tubades olid ahjud, ahje köeti puudega. Sellepärast olid vana aja hoovides puuriidad ja puukuurid, mille vahel oli lastel huvitav mängida.

Vana aja lapsed olid vahel head, aga vahel tegid pahandust, vahel olid nad sõnakuulelikud, aga vahel jonnisid. Vana aja lapsed olid omavahel sõbrad, aga vahel tülitsesid ka. Vahel olid vana aja lapsed kurvad, aga rohkem olid nad rõõmsad. Rohkem oli neil huvitav kui igav. Rohkem olid nad lärmakad kui vaiksed.

Vana aja lapsed olid poisid ja tüdrukud. Kõik vana aja lapsed armastasid jäätist, limonaadi ja kinos käia.

Edasi loeme vana aja vanaemadest, hoovidest ja mängudest, mida vanal ajal mängiti. Poisid mängisid näiteks sussi (sellest mängust saame siin ka lugeda), tüdrukud mängisid klaaskuulidega, mängiti ka keksu, hüppekooli, pallikooli, mädamuna, kulli ja peitust.

Seejärel saame teada, mida vana aja lapsed talvel tegid. Lumega said lapsed kelgutada, suusatada ja uisutada. Kelke oli vanasti kahte sorti: harilikud kelgud ja soome kelgud ehk tõukekelgud. Suusad olid vanasti puust, plastmassi siis veel polnud. Puusuuski pidi enne sõiduhooaega tõrvama. Uisutati ka – poiste uiskude nimi oli vanasti pantsid, tüdrukutel olid sakiliste otstega iluuisud.

Vana aja dressid olid seest uhutud ja mõnusalt soojad, aga kui ilm külmemaks läks, oli vaja paksemaid riideid. Siis tuli lastel panna selga lambanahkne kasukas, pähe karvamüts, jalga villased karupüksid ja vildid, kätte labakindad.

Saame teada sellestki, mida vanal ajal toas tehti, sest talvel, kui ilm oli väga külm, või suvel, kui väljas sadas vihma, pidid vana aja lapsed jääma tuppa. Toas sai teha hoopis vähem asju kui õues. Toas sai lugeda raamatuid, mängida lauamänge („Kits“, „Reis ümber maailma“, mustvalgete kivikestega doomino, ümmarguste nuppudega tamka, värviliste piltidega muinasjutuloto), joonistada, vaadata diafilmi või sorida mänguasjakasti. Kaarte sai ka mängida: linnade põletamine, viitleht ja potkitnoi.

Loeme edasi. Mida vanal ajal söödi? Tiia Toomet kinnitab, et kõige rohkem söödi tuutujäätist, mida müüdi putkades, mis nägid välja teistmoodi kui harilikud jäätiseputkad. Harilikes jäätiseputkades müüdi topsijäätist ja briketijäätist, müüdi ka pulga otsas „Eskimot“. Juua sai limonaadi, mille nimeks „Õunajook“, „Pirnijook“ või „Sidrunijook“. Kõik limonaadid olid ühesugustes pruunides või rohelistes metallkorgiga klaaspudelites, ainult sildid olid igal sordil isemoodi. Kui linnas käies janu peale tuli, sai juua osta ka tänaval olevast gaseeritud vee automaadist.

Edasi on juttu vana aja poodidest ja poeskäimisest. Saame teada, kelleks tahtsid vana aja lapsed saada. Tüdrukud tahtsid saada õpetajaks, arstiks ja müüjaks. Peale selle tahtsid kõik väikesed tüdrukud saada emaks. Sellepärast oli tüdrukutel palju nukke. Poisse nukud ei huvitanud. Poisid ei tahtnud nukumängus isadeks olla. Poisid tahtsid olla bussijuhid, trammijuhid ja vedurijuhid … Veel tahtsid poisid saada kangelasteks.

Juttu on ka vana aja sõidukitest (tramm, buss, rong), mänguasjadest (mänguatod, konstruktorid, nukud jne), diafilmi vaatamisest, sünnipäevadest ja sünnipäevakingitustest, abstrükkide ehk vesipiltide tegemisest – nendega kaunistati oma lemmikraamatuid.

Mida vanal ajal loeti? Vanal ajal loeti peamiselt lasteraamatuid. Muist raamatuid olid suured ja õhukesed, muist väiksemad ja paksemad. Need lapsed, kel lugemine selge, lugesid paksemaid raamatuid. Paksemates raamatutes oli vähem pilte, kui õhemates, aga jutud olid pikemad. Selles raamatus on kahel leheküljel vahva valik nende raamatute esikaantest, mida lapsed vanasti lugesid.

Tiia Toometi vahvas raamatus on juttu veel imelikest mõtetest, klaasikildudest, põlledest ja põlletaskutest, tülitsemisest ja jonnimisest, keldrivanamehest, keda kartsid kõige julgemadki poisid. Autor jutustab meile sellest, mida vana aja lapsed suvel tegid, miks vanasti sügiseti aknaid kleebiti, loomadest (koerad, kassid, tuvid, loomad loomaaias, vihmaussid, keldrikakandid, lutikad, lepatriinud), kurbusest, valetamisest.

Raamatu viimane peatükk on „Üks hea vana aja päev“.

Selline vahva, huvitav, faktirohke ja omamoodi põnev reis ajas see Tiia Toometi raamat on. Mulle meeldivad ka uued illustratsioonid. Ma olen kindel, et see ON igati huvitav lugemine tänastele lastele, et veidike uurida ja piiluda, kuidas elasid nende vanaemad ja vanaisad, vaaremad ja vaarisad. Ja teisalt on see ju ka igati mõnus lugemine kõikidele neile, kes soovivad meenutada ammuseid ja vägagi nostalgilisi aegu ...

Annie M. G. Schmidt „Kriimik“ (Eesti Raamat)

Kriimik on tragi tüdrukutirts, kes elab koos ema ja isa ja koer Porikäpaga kodus, kus on väga suur vann. Suur vann kulub hädasti ära, sest Kriimik on erakordselt kergesti määrduv laps. Ja koer Porikäpaga pole lugu teps mitte parem. Tarvitseb vaid õue minna, kui juba hetk hiljem on mõlemad mustad. Vahel pole selleks tarvis õue minnagi!

Õnneks lõppevad sekeldused alati hästi, viigu need Kriimikut juuksurisse, pulma, tädi sünnipäevale või kööki haigele emale suppi keetma. Ja ühel päeval saab Kriimik linnapealt isegi ordeni. Hurraa!

„Kriimik” on armastatud hollandi lastekirjaniku, „Viplala lugude” autori Annie M. G. Schmidti tuntuimaid raamatuid väikelastele. Pildid on joonistanud teine lastekirjanduse klassik, Fiep Westendorp, keda sidus autoriga pikaajaline koostöö. Tema illustreeritud on ka Annie M. G. Schmidti raamatud „Jip ja Janneke”, „Otje” ning „Pluk ja punane autokraana”.

Minu lapsepõlve üks lemmikraamatutest oli kindlasti (on seda praegugi) Annie M.G. Schmidti kirjutatud „Viplala lood“. Lugesin selle raamatu eesti keelset versiooni aastast 1975, pärast seda on väikese mehikese, kel nimeks Viplala, seiklused ilmunud eesti keeles üsna mitmel korral.

Püüdsin uurida, millised Anne M.G. Schmidti raaatud on eesti keeles ilmunud, ja loodan, et see ülevaade on põhjalik: „A nagu Aabel“ (1966, Eesti Raamat); „Viplala lood“ (1969, 1975, 1983 ja 2001, Eesti Raamat, 2012, kirjastus Helios); „Viplala ja Aabeli lood“ (1993, Tiritamm); „Junts ja Vunts. Nõiad ja muud seesugused“ (1997, Eesti Raamat, neist esimese mainitud loo on illustreerinud Fiep Westendorp); „Miisu“ (1998, 2017, Eesti Raamat), „Jip ja Janneke“ (2002, 2010 ja 2017, Eesti Raamat, illustreerinud Fiep Westendorp); „Pluk ja punane autokraana“ (2000, Eesti Raamat, illustreerinud Fiep Westendorp); „Otje“ (2015, kirjastus Verb, illustreerinud Fiep Westendorp), „Lendav lift“ (2018, Eesti Raamat, selleski raamatus tegutseb poiss, kel nimeks Aabel, nagu ka selle nimekirja esimeses raamatus) ja nüüd „Kriimik“, ja Flip Westendorpi illustratsioonidega.

Nagu eespool kirjastuse enda tutvustuses mainitud, siis sidus Schmidti ja Westendorpi pikaajaline koostöö, mistõttu meenub mulle siinkohal ka Astrid Lindgreni ja Ilon Wiklandi koostöö.

Anna Maria Geertruida Schmidt ehk Annie M.G. Schmidt elas aastail 1911-1995. Ta oli hollandi kirjanik, keda on nimetatud ka hollandi lastekirjanduse kuningannaks ning hollandi rahvuslikuks ikooniks. Ta on kirjutanud luuletusi, laule, näidendeid, muusikale, raadio- ja telesaateid, kuid eelkõige teatakse teda ikkagi lastekirjanikuna. 1988. aastal sai ta ka Hans Christian Anderseni medali, mis mõeldud just lastekirjanikele.

„Kriimik“ ilmus algupäraselt 1973, eesti keeles ilmub see esimest korda. See on igati vahva ja mõnus lasteraamat pere väiksematele raamatusõpradele. Raamat, milles on humoorikaid sündmusi ja suurepärased illustratsioonid. Raamatus on kuus igati lõbusat ja naljakat peatükki, milles tegutsevad Kriimik ja tema koer Porikäpp.

Esimene peatükk on „Luku taga“. Selle alguses saame teada, et elas kord tüdruk, keda kutsuti Kriimikuks, sest ta oli kogu aeg must ja räpane ja plekke täis. Kui ta polnud just värskelt vannist tulnud. Aga üle poole tunni ei püsinud ta ealeski puhas.

Ühel päeval, kui Kriimik oli just vannist tulnud, ütles ema, et kohe tulevad külalised. Ema teadis, et Kriimik üle poole tunni puhas ei püsi, mistõttu pani ema tüdruku tuppa luku taha. Kriimikule see ei meeldinud, kuid midagi polnud teha. Kriimik ja tema koer Porikäpp olid luku taga.

Aga mitte kauaks! Õige varsti tuli maaler, kes toetas oma redeli vastu majaseina. Maaler ronis kahe suure värvipotiga üles. Ta ronis Kriimiku aknast mööda, päris viimase korruseni, ja hakkas katuseräästa juures värvima.

Nüüd oli õige aeg Kriimikul ja Porikäpal hakata redelist alla ronima, kuid kahjuks hakkas redel kõikuma, ja … mis edasi juhtus, selle jätan ma Sulle endale avastada. Igal juhul pidid Kriimik ja Porikäpp enne külaliste tulekut taaskord vanni minema.

Teine lugu on „Vaht“. Kriimik ja Porikäpp jäid kahekesti koju, sest ema pidi poodi minema. Ema palus, et Kriimik end mustaks ei teeks, ja käskis tal moosisai lõpuni süüa. Kuid! Ema lahkus, Kriimik võttis Porikäpa sülle, kes vehkis sabaga sedasi, et terve võileib lendas taldrikult maha. Nüüd oli laudlina moosine, ja kui Kriimik üritas laudlina puhastada, sai ka tema kleit moosiseks!

Kriimikul ei jäänud muud üle, kui vanni tagasi minna. Kriimiku vanematel oli hiiglasuur vannituba hiiglasuure vanniga, sest neil oli erakordselt kergesti määrduv laps. Kriimik kahtles, kas puhtaks saamiseks piisab ikka vaid ühest pesupulbripakist, mistõttu võttis ta kümme super-hüper-hiiglasuurt pesupulbripakki. Need kallas ta kõik vanni tühjaks, ja lisas veel ka viis pudelti pesuainet sinna otsa.

Seejärel läks Kriimik koos Porikäpa ja laualinaga vanni. Esialgus oli see lõbus, oli ju ka veidi vahtu, kuid üsna ruttu väljus asi kontrolli alt! Varsti oli terve vannituba vahu all, seejärel korter, maja, tänav ja lõpuks terve linn.

Appi tulid tuletõrjujad! Mida nad tegid, selle jätan Sulle endale lugeda. Loo lõpus selgus, et Kriimik oli nii puhas, et nii puhas polnud ta veel kunagi olnud.

Kolmas lugu on „Päris kiilas“. Kuna Kriimiku juuksed olid sassis nagu linnupesa, saatis ema tüdruku juuksuri juurde, ja käskis Kriimikul juuksurile ütelda, et võtku nii lühikeseks kui saab.

Kriimikuga oli kaasa ka Porikäpp. Juuksur lõikaski nii lühikeseks kui sai ehk päris paljaks! Kriimikule meeldis, sest enne juuksurisse minekut oli tal hirmus palav, nüüd oli mõnusalt jahe. Porikäpal ka, sest ka tema oli paljaksnuditud!

Kriimik ja Porikäpp tegid oma välimusega teistele lastele esialgu nalja, kuid õige varsti oli linnas kümme kiilaspäist last ja üks üleni karvutu koer.

Nüüd avastas Kriimik, et kiilaspäiste laste peadele saab tähti joonistada ja nii tegi valmis ühe hüüdlause, mida oli võimalik lugeda siis, kui kümme last kõrvuti seisid. Mis lause see oli, selle jätan jällegi Sulle endale avastada, kuid ka selle loo lõpus minnakse vanni.

Neljas lugu „Kriimik ja pruut“ jutustab sellest, kuidas Kriimik ja Porikäpp naabritüdruk Tine pulma läksid. Porikäpa rihm oli kadunud, mistõttu otsustas Kriimik kasutada kirjutusmasina linti!!! Tänapäeval vist paljud lapsed ei teagi, mis asi on kirjutusmasin, rääkimata kirjutusmasina lindist, mis oli ütlemata tindine!

Kriimik, Porikäpp, kirjutusmasina tindine lint ja pulmad! See tähendas seda, et pruutkleit sai rikutud, kuid … õige varsti oli pruudil nägu nalja täis! Lõpuks pääses Kriimik ka pidulauda ja tal lubati isegi pulmatort lahti lõigata, kuigi ka sellega kaasnes üks hirmus mäkerdamine …

Viies lugu on „Ema on haige“, milles Kriimiku ema oli haigeks jäänud. Ema juures olid arst, õde. Kriimikule tuli hea mõte – tema ja Porikäpp kokkavad emale midagi head süüa. Mis saaks olla parem kui tomatisupp, mis maitses emale üliväga!

Kriimik võttis kapist tomatisupi purgi, tal õnnestus see purgiavajaga avada ja supp potti kallata, kuid supp oli veidi tükkis. Äkki oleks abi mikserist? Ja siis hakkas suppi „lendama“. Supiga said pihta köök, isa, arst ja õde, ka Kriimik ja Porikäpp. Seejärel tuli kõik see ära koristada, ja aiavoolikuga puhtaks kasta ...

Viimane, kuues lugu on „Tädil on sünnipäev“. Kriimik säras puhtusest ja Porikäpp säras puhtusest. Nad sammusid üle aasa, tädi Toonile külla. Kriimik korjas tee äärest terve sületäie lilli, ja pani ka Porikäpale pärja pähe.

Ja äkki! Eemalt lähenes pagari õpipoiss! Rattaga! Tort käes! Tort tädi Toonile! Pagarisell märkas Kriimikut liiga hilja. Et mitte tüdrukule otsa sõita, põikas ta eemale ja põrutas kaldapealselt alla, pea ees kanalisse!

Kriimik ja Porikäpp hüppasid talle järele ja tirisid õnnetu pagariselli kaldale. Kriimik, Porikäpp ja pagarisell läksid tädi Tooni juurde, kolmekesi rattal. Kõik olid mustad ja porised, tädi Tooni vaip sai rikutud, rikutud oli ka pagariselli toodud sünnipäevatort.

Kas ka sünnipäev sai rikutud? Oh ei! Saabus linnapea, kellel oli üks väga meeldiv uudis, mis puudutas Kriimikut ja Porikäppa. Milline uudis? Selle jätan taaskord Sulle endale lugeda.

Sellised ajatud, humoorikad ja vallatud lood on selles raamatus. Usun, et igati vahvad lugeda ka tänastel lastel, vaatamata sellele, et raamat ilmus juba peaaegu 50 aastat tagasi. Eks juhtub ka tänastel lastel igasugu äpardusi, millega võib kaasneda ka kohustlik vanniskäik või pesu aiavoolikuga ...

No ja rääkimata nendest lahedatest ja värviküllastest Fiep Wetendorpi illustratsioonidest.

Leelo Tungal, Karel Korp „Kollitame! Kummitame! Ehk kollikooli kasvandike juhtumisi tänapäeval“ (Tänapäev)

Kuidas küll saavad tänapäeva karmis maailmas hakkama majahaldjad ja koduvanad, sookollid ja härjapõlvlased, näkid ja kotermannid, ahjualused ja trükikuradid, tasasest Une-Matist rääkimata?

Vahvate kolli- ja tondijuttude ning suurte värviküllaste piltidega „Kollitame! Kummitame!“ võitis 1997. aastal Kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia.

Leelo Tungla kirjutatud ja Karel Korpi illustreeritud „Kollitame! Kummitame!“ on üks igati vahva, humoorikas ja suurepäraste illustratsioonidega raamat, mis sobib lugemiseks kõikidele, kes usuvad kollidesse ja kummitustesse, nii lastele kui ka suurtele.

Raamatu alguses kinnitab raamatu autor, et kollid on heasoovlikud ja mõnusad, aga mõned neist jälle kurikavalad vembumehed. Üsna palju kollilisi on ka välja surnud või eriala muutnud: näiteks tinditonti kohtab tänapäeval koolideski haruharva ja kriidisööbik hakkab ümber kujunema lüümikuõgardiks.

Potuloom julgeb kummitama tulla veel ainult väga väikeste titade juurde ja supivana käib kursustel, et õppida piitsapiinaja ametit.

Sellest raamatust leiame lugusid nende veidrate olevuste elust, kes oli nõus onu Karelile (Karel Korp) poseerima ja lubasid tädi Leelol (Leelo Tungal) ennast kirjeldada. Ehk oleme meiegi nendega kusagil kohtunud?

Seejärel saame lugeda vaimuteaduste doktori hr. Vaimo Ghost-Kummiste avaldust, milles lugupeetud doktor ütleb, et kõik, mis nende kaante vahele kirja on pandud, on jabur väljamõeldis ja alatu laim, sest ühtki neist olevustest ega nähtustest, kellest ja millest „teos“ pajatab, pole tegelikult kunagi olemas olnud.

Raamatu esimene tegelane on majahaldjas Alma, kes kamandas kanu, kasse ja koeri, ajas kirbud ja prussakad majast välja, kihutas tondid ja kummitused minema. Tänutäheks palus Alma ainult seda, et tal lubataks puhvetkapi otsas istudes osa saada pere õhtusest teejoomisest.

Nüüd oli majahaldjas Alma unustatud, sest majja toodi uus teler, videomakk ja arvuti. Nüüd polnud perel üldse aega ühise laua taga istuda: isa vaatas telekast jalgpalli, ema kuulas raadiost soovilaule ja lapsed kaklesid arvutimängude pärast. Majahaldja kõht hakkas tühjusest korisema, nii et ta ei saanud ööselgi sõba silmale: koledast kõhukorinast tekkisid tal õudsed unenäod … Mis Almal muud üle jäi, kui tuli kanakari mässule õhutada!

Nii nõudsid ka kanad ja tibud oma kuuti telerit, videot ja kompuutrit, sest ka nemad tahtsid näha motohiiri ja Ämblikmeest!

Nüüd hakkas tegutsema perenaine. Mida ta tegi, ja mida tegi majahaldjas Alma? Selle jätan Sulle endale avastada.

Teises loos saame tuttavaks koduvana Manivaldiga, kes öösiti laudas krõbistas. Manivaldil oli piimatass nina ees, lehitses oma taskuraamatut ja meenutas nooruaega. Manivald on varasest noorusest peale teinud salajast öötööd: ta laulab lehmadele unelaule, lokib lammaste päid, teeb laudakassidele maniküüri, lahendab sigade omavahelisi tülisid ja kaitseb loomi kurja eest.

Selles loos saame teada, kuidas koduvana Manivald hakkas vastu viiele vihasele hundile!

Kolmandas loos ootab meid seltskondlik kaevuvana. Kaevuvana peetakse ekslikult morniks ja kinniseks onukeseks, kuid tegelikult on ta väga seltskondlik olevus – õhtuti ta muud ei teegi, kui mängib konnadega kaarte, jutustab neile naljajutte ja võtab vahel lauluotsagi üles. Kuid, mõnikord igatseb kaevuvana inimliku soojuse järele, mistõttu käibki ta aeg-ajalt kaevuraketel lapsi ligi meelitamas. See on väga-väga ohtlik, ja selles loos satub ohtu Hansu-nimeline väikemees.

Järgmistes lugudes saame tuttavaks sookollide ja nende suure unistusega, kratt Korbi ja tema hobiga ning kollikooliga (lugu sellest, kuidas Kustist sai Kustas). Loeme, et kollikoolis õpetatakse kõrgemal tasemel kollitamist, kolistamist, kummitamist, silmamoondamist, luupainamist, manamist, sõnumist, lollitamist ja mullitamist. Mullitamist õppimisid selles koolis vähesed, kuid Kusti Kapp oli kollikooli parim mullitaja: tema käe all hakkasid mulle ajama nii limonaadid, saiataignad kui seebid – muide, seebimullid ongi Kusti leiutis! Ja ka õlle leiutas Kusti, kes oli muutunud vanainimeseks, sest ta oli koolis käinud juba kakskümmend aastat! Nii sai Kustist Kustas.

Nüüd tulevad härjapõlvlased ja neid on selles raamatus mitmeid. Raamatu autot tõdeb, et ole pärit Pariisist või Põlvast – igal pool kohtad mõnd härjapõlvlast! Wilfried von Wemmal, Juulius von Juricas, Carl Gustav Graade, Bernhard Bujään, Hubert von Bubert, Sebastian Suller, John Punn, Theodor Tragunski, Chrisostmus Cack, Gilbert von Gurimust, Heinrich Krutsic, Wilosius von Wemp, Tilbert von Themp on need härjapõlvlased, kellega selle raamatu kaante vahel tuttavaks saame.

Vahvaid tegelasi on raamatus veel ja veel. Metsavana Tuudelepp (see ju peaaegu minu nimekaim), kelle taskud on täis kõige mõnusamaid pähkleid ja kõige magusamaid maasikaid; kotermann Ambroosius – kotermann valvab oma laeva seni, kuni vähegi võimalik: igatahes enne rotte ei lahku ta lekkivalt laevalt eluilmaski. Kotermann armastab kogu hingest ka oma laeva kaptenit – kui see ikka on kapteni masti mees.

Loeme ka näki käkikeeramisest; ahjualusest Goslep Tumanskist, kes saadeti pärast kokakooli Jõulumaale täienduskursustele; arvutikolli (Sir Error) äpardusest; kummalistest moosekantidest; trükikuradi Gottfried Gribiluse vembukesest.

Raamatu viimastes lugudes toimetavad Vana Toomas, kes kohtub noore Jüriga (kui pilti vaadata, siis ka mitte pole see Jüri Kuuskemaa, kes meile täna Tallinna vanalinnast igasugu põnevaid ja huvitavaid lugusid jutustab); toompealised (nemad on üpris rahumeelsed ja muhedad kollid), kusjuures ka selle loo piltidel on palju tuttavaid „nägusid“, kas pole mitte üks neist lausa president Lennart Meri?

Eelviimasese loos loeme tont Piusi heast kasvatusest, sest tontidel on üldiselt väga hea lastetuba. Kollikool asub väidetavalt Tallinnas Tondi kasarmus.

Viimases loos tuleb meie juurde Une-Mati! Tema on üsna meeldiv ja tasane olevus, andmiserõõm on tema jaoks alati tähtsam kui saamiserõõm. Ja samas: vahel kiputakse lapsi Une-Matiga hirmutama, et kui laps kohe silmi kinni ei pane, siis tuleb Une-Mati ja viskab talle liiva silma! Selles loos otsustab üks väike poiss nimega Indrek Une-Matile vastu hakata, mistõttu näevad kõik valesid unenägusid, ja see pole sugugi mitte tore!

Selline raamat see „Kollitame! Kummitame!“. Vahvad ja humoorikad tekstid Leelo Tungla poolt, mis kindlasti väikesele lugejale igasugu „tegelased“ tuttavaks teevad. Rääkimata Karel Korpi suurepärastest illustratsioonidest.

Michael Holland „Ma söön hommikusöögiks päikest. Ood maailma taimedele“ (Pegasus)

Oled sa kunagi mõelnud, kust on pärit sinu hommikusöögihelbed? Kas teadsid, et kumm sinu saapatallas on pärit puu seest? Kas tunned taimi, kes võivad sind ravida või sind kahjustada?

See kaunite illustratsioonidega põnevate loodusfaktide kogumik on ood taimedele meie elus piparmündimaitselisest hambapastast puuvillaste T-särkideni. Taimetark Michael Holland selgitab, kuidas taimed söövad päikesepaistet, et valmistada toitu, mida meie sööme, materjale, mida meie kasutame, ja isegi õhku, mida meie hingame. Lisaks saad tuua taimede metsiku maailma oma ellu, tehes ise lõbusaid looduskatseid.

See on üks igati ilus ja uhke lasteraamat taimedest. Pean silmas, et see on uhke pildiraamat, suures formaadis, ja selles on palju igasugu fakte ja teadmisi.

Raamatu esimene osa on „Kõik taimedest“. Selle alguses tõdeb autor, et taimed on ülejäänud elusloodusele hädavajalikud. Ilma nendeta ei suudaks teised elusorganismid ellu jääda. Selle raamatu abiga saame paremini tuttavaks meie lehiste naabritega nende kasvamisest kivistumiseni ja kõigest, mis jääb vahepeale. Selgitame välja kõik nende imeliste organismide kohta, keda meie planeedil leidub üle 400 000 liigi.

Esimeses peatükis saame teada, miks on taimed tähtsad. Me kasutame taimi iga päev ja igal võimalikul viisil. Alates toidust, mida me sööme, ja autodest, millega me sõidame, kuni ravimiteni, mida me tarbime, ja rõivasteni, mida me kanname. Elu ilma taimedeta poleks võimalik.

Järgmises peatükis loeme, kes on taim. Taim on elusorganism, kes kasvab tavaliselt liikumatult ühes paigas. Taimeriik on nii mitmekesine, et sinna kuuluvad nii mikroskoopilised vetikad ja kaunid lilled kui ka hiiglaslikud puud, kes võivad elada tuhandete aastate vanuseks. Ellujäämiseks omastab taim juurte kaudu vett ja toitaineid ning „hingab“ lehtede kaudu sisse süsihappegaasi. Päikeseenergia abil suudab taim toota ka erinevaid suhkruid fotosünteesi kaudu. Lisaks vajavad taimed ka hapnikku.

Vaatame edasi. Juttu on taimeosadest – juured, vars, lehed, õied. Iga taime osa täidab ühte kindlat ülesannet. Taimeosadega tutvumisel on abiks unimagun. Loeme sellestki, et lehed on toitainete vabrik.

Raamatus on ka igasugu meisterdamisi – esimene neist on selline, et meil on võimalus teha taimede labürint. Vaja on suurt kaanega kingakarpi, jäika kartongi, kääre, oa seemneid (õisuba või aeduba), kompostiga täidetud 9 cm läbimõõduga lillepotti, väikest lillepoti alust või purgikaant, tugevat teipi. See ülesanne/katse tõestab hästi, kuidas taimed ellujäämiseks aktiivselt valgust otsivad …

Loeme edasi. Õite vägi. Õied võimaldavad taimel paljuneda. Saame tuttavaks ka õie osadega – tolmukas, tolmukapea, tolmukaniit, kroonleht, tuppleht, õiepõhi, emakas (emakasuue, emakakael, sigimik), seemnealge, õieraag. Järgmises peatükis loeme tolmeldamisest ja tolmeladajatest (nahkhiir, koolibri, mesilased).

Ja jällegi üks meisterdamine. Seekord õpetatakse tegema metsikut umbrohuaeda pudelis.

Siin on ka peatükk taime sünnist, saame teada, et maailma suurim seeme on seišellipalmi (Lodoicea) seeme, mis võib kaaluda kuni 22 kg. Seemne valmimiseks võib kuluda enam kui viis aastat. Loeme ka seemnete rändamisest. Meisterdame ka vahva mängu: kastanimunade koksimine, milleks on vaja pikka nöörijuppi või saapapaela (umbes 30 cm), hobukastani seemneid (kastanimune), naasklit (aukude tegemiseks) ja mängukaaslast.

Raamatu teine osa on „Taimede maailm“. Kui taimele tema kasvukoht ei sobi (liiga kuum, külm, tuuline, kuiv või märg), pole tal võimalik paremasse paika kõndida, joosta ega roomata. Kui liik pole võimeline kohastuma, võib see lausa välja surra. Taimed on arenenud ellu jääma äärmiselt väljakutsuvates keskkondades, nii et neid leidub meie planeedil peaaegu igas paigas. Taimi, nii nagu ka loomi, leidub tohutult erineva kuju, suuruse ja eluviisiga.

Selles osas saame lugeda taimeriigist, taimede sugupuust, rõõmsatest sugukondadest (roosõielised, maavitsalised, huulõielised, liblikõielised, kõrvitsalised, kõrrelised), evolutsioonist ja Charles Darwinist, kohastumisest, elust äärmustes (kuum ja kuiv, džungel), vesisest maailmast, taimede trikkidest (tõhus asetus, ellujääjad rohus, varastavad taimed, surmav kallistus), mürgist (maailmas on ligikaudu 428 000 liiki taimi, aga ainult 5% neist peetakse söödavaks), toiduahelatest ja toiduvõrgustikust.

Raamatu teises osas saame meisterdada maisijuhast lima ja külmutatud "igihaljust".

Kolmas osa on „Hommikusöögist magamaminekuni“. Ärkamise hetkest kuni magama jäämiseni aitavad taimed meil elus püsida. Kui piisavalt lähedalt vaadata, siis on taimed seotud kõigega meie ümber, alates elutähtsatest tegevustest nagu söömine ja hingamine kuni vaba aja veetmiseni.

Selles osas loeme sellest, et sööme hommikusöögiks päikest, saame tuttavaks taimemahlaga (nagu näiteks tee, kohv, kakao, mahl), peseme hambaid ning saame tuttavaks väga ilusate nimedega nagu Roosi, Moon, Olivia, Iiris, Õie, Sirel, Kirsi, Lehte, Liilia, Lille, Mari, Ülane, Melissa, Pihel, Hain ja Piibe.

Juttu on nõude pesemisest, koristamisest, riidesse panemisest (puukoor ja bambus, puuvill, kookospähkel, kõrvenõges ja kanep), magusatest ja hapudest lõhnadest, värvilisest maailmast, majadest ja katustest, pliiatsist ja paberist, mängivast orkestrist, spordist (reketi valmistamine, põrkavad pallid, kriket).

Selles osas meisterdame (kasvatame) oma taaskasutusaia, õpime selgeks selle, kuidas teha lehetrükki ja meisterdame valmis ka lehepilli ning oakoti-petanki.

Raamatu neljas osa on „Taimede vägi“. Taimi võib olla kaunis vaadata, kuid nende eesmärk siin planeedil on hoopis võimsam. Taimed on meile ülitähtsad. Nad on murranguliste teadus- ja tehnoloogiaarengute esirinnas, alates paberrahast kuni ravimiteni. Nende roheliste kangelaste kõikide võimete avastamiseni on inimkonnal veel pikk tee minna.

Selles osas saame lugeda nutikast taimetehnoloogiast, küttimisest ja võitlemisest (teravad puidust odad, vibud ja nooled), rohelisest tervendamisest (tervendamise ajalugu, mis viib meid 2000. aasta tagusesse aega, taimsed arstid, magama jäämisest, haavade ravimisest, saame teada, et unimagunat (Papaver somniferum) on valuvaigistina kasutatud vähemalt 3500 aastat!). Selles osas kõneleme taimede keeles (punane roos = armastus, kollane roos = sõprus, tiigerliilia = rikkus, meelespea = mälestused, lilla hüatsint = palun vabandust).

Ka riigilippudel on sageli kujutatud taimi (Kanada vahtraleht, Eritrea oliivioks, Liibanoni seedripuu, Grenada muskaatpähkel, Peruu kiinapuu ja Mehhiko kaktus). Paljude riikide rahvuslikuks sümboliks on taim või lilled. Indoneesia ei suutnud ühte välja valida, nii et tal on neid kolm – õilis kuuking (Phalaenopsis amabilis), Arnoldi raitlill (Rafflesia arnoldii) ja valgeõieline jasmiin (Jasminum sambac).

Loeme ka minema hakkamisest, sest ükskõik mismoodi me reisime, mängivad taimed suure tõenäosusega selles rolli. Juttu on ka reostusest, planeedi eest hoolitsemisest, rohelisest tulevikust.

Viimases peatükis jagame taimeauhindu – vanim taimeisend on igimänd (Pinus longaeva) California mägedes; maailma kõige laiema võraga puu on viigipuu, mis kasvab India botaanikaaias Kolkatas; parim rahvusvaheline reisija on hiiduba (Entada); maailma kõige kiiremini kasvav taim on puisbambus (Dendrocalamus), mis võib kasvada kuni meeter päevas; maailma kõrgeimad puud on ranniksekvoiad (Sequoia sempervirens), kes kasvavad Californias, üks neist on 113 m kõrge ja umbes 1000 aastat vana!

Meisterdame ka: kartulist elektrijaama, nähtamatu tindi (selleks on meil vaja sidrunit või sibulat, väikest kaussi, nuga, sulepead või terava otsaga pulka, paberilehte ja sidrunipressi) ja teeme ise kohalikud rohelised tähised.

Raamatu lõpus on ka sõnaseletused ja register.

Selline äge raamat on see lastele mõeldud taimeraamat „Ma söön hommikusöögiks päikest“! Raamat, milles on palju-palju teadmisi, fakte ja põnevat lugemist. No ja otse loomulikult see kujundus ja super suurepärased illustratsioonid, mille autoriks on Philip Giordano!

Sara Pennypacker „Pax. Teekond koju“ (Pegasus)

„Pax. Teekond koju“ on auhindadega pärjatud menukirjaniku Sara Pennypackeri kauaoodatud järg romaanile „Pax”.

On möödunud aasta sellest, kui Peter ja tema rebane Pax teineteist viimati nägid. Kunagised lahutamatud kaaslased elavad nüüd väga erinevat elu. Pax ja tema kaaslane Särts on ilmale toonud pesakonna kutsikaid, keda nad selles ohtlikus maailmas kaitsma peavad. Samal ajal aga lahkub sõja järel orvuks jäänud ning süütundest ja üksindusest räsitud Peter oma uuest kodust Vola juures, et ühineda Noorte Veesõdalastega, kelle sihiks on tervendada veekogud ja maa sõja tekitatud armidest. Kui üks Paxi kutsikatest raskesti haigestub, pöördub Pax ainsa inimese poole, keda ta usaldab. Ja ükskõik, kuidas Peter ka ei püüa oma murtud südant kalgistada, leiab armastus ikkagi sissepääsu. Nüüd asuvad poiss ja rebane taas teekonnale kodu, tervenemise – ja teineteise poole.

„Pax. Teekond koju“ on paeluv romaan endale valitud perekondadest ja armastuse tervendavast jõust.

Ma olen üsna kindel, et tänases maailmas, kui igapäevased uudised räägivad meile sõjast ja jubedustest Ukrainas, on vaja raamatut, mis on sõjavastane ja annaks ka lootust, et kõik võib muutuda, kõik võib minna ainult paremaks.

Sara Pennypackeri kirjutatud „Pax. Teekond koju“ just selline raamat ongi. Raamat, mis annab lootust, mis räägib loodusest, loomadest (Pax on ju rebane), sõprusest ja sellestki, et inimene ja loodus on omavahel seotud, nad vajavad teineteist. Raamatu üks tegelastest, Vola, kinnitab peategelasele, poisile, kel nimeks Peter, et kõikide loomaliikide järglaste hulka kuuluvad ka inimesed.

Seekordne lugu saab alguse kevadel. Pax jooksis metsas, sest ta liikus alati joostes. Peaaegu aasta oli möödunud sellest, kui ta viimati puuris oli. Nüüd ta jooksis ja haistis kevadet. Äkki ta seisatas. Jänes. Paxi kaaslane Särts oli neil päevil näljane, kuid Paxi ei olnud talle midagi viia. Ta oli leidnud mõned surnud jänesepojad, ja oravapojad, kuid Särts oli surnud loomadest keeldunud. Nüüdki läks Pax Särtsu juurde urgu. Pax tundis uut lõhna. Särts veeretas end selili ja sirutas oma ümmarguse kõhu välja. Varsti oli oodata kutsikaid.

Paralleelselt Paxi eluga, saame lugeda tema kunagise omaniku ehk Peteri lugu. 13-aastane Peter oli jätkuvalt Vola juures (kes esimest Paxi-raamatut luges, siis teab, kes on Vola – Vola oli naisterahvas, kes oli Peterit aidanud, kui poisil oli jalg katki, ta oli pakkunud Peterile varjualust, ja poiss oli metsaonni jäänudki, kusjuures oli ka Vola miiniväljal ilma jäänud oma jalast. Vola tundis suurepäraselt metsa, ravitaimi, millega ta sai aidata ka Peterit). Peter oligi metsaonnis ja hööveldas põrandat. Peterile meeldis puidutöö, eriti hööveldamine, kuid nüüd tõmbas ta oma peopesalt naha maha. Veri lekkis käest välja, ja laiali valgunud vereplekk nägi välja nagu rebase saba. Nüüdki mõtles Peter oma kodustatud rebasele, Paxile, kelle ta oli olnud sunnitud maha jätma. Peter meenutab, kuidas ta oli rebasekutsika leidnud, kuidas poisi isa oli keelanud tal rebast kaasa võtta, kuid poiss ei kuulanud toona oma isa.

Paxi juurde tagasi. Oleme rebaseurus, sündinud oli kolm rebasekutsikat. Särts lõi nurru ja kinnitas Paxile, et need kutsikad olid nende omad, turvaliselt. Pax oli rahul, sest kolm tillukest südant tuksus tema omaga ühte.

Peter oli samal ajal vanaisa juures. Ta oli langetanud otsuse. Ta võtab tuha endale!? Kelle tuha? Üsna ruttu saame teada, et Peteri isa oli sõjas surma saanud, see oli isa tuhk. Kas see peaks kuuluma mehe isale (Peteri vanaisale) või mehe pojale (Peterile)?

Peter oli kindel, et see kuulus hoopis tema ema juurde, ema hauda (juba esimes raamatus saime teada, et Peteri ema oli surnud).

Peter kinnitas vanaisale, et ta hakkaks minema siis, kui kool laseb, ja sel aastal pidi see juhtuma tavapärasest varem, et lapsed saaksid liituda Noorte Veesõdalastega. Peter oli Volaga ühte meelt, et Noored Veesõdalased oli igati õige asi: sõjaväelise treeningu, sõjavarustuse ja tööjõu värskendamine sõjakahjustuste parandamiseks. Noored Veesõdalased värvati appi vett puhastama.

Sellestki on juttu, et Peteri isa polnud hukkunud kangelasena lahingus. Isa oli saanud tabamuse vaenlase miinipildujast pea kahesaja kilomeetri kaugusel oma baasist, ja rohkem Peter ei tahtnudki teada. Vanaisa tõdes, et poisi isa suri lolluse tõttu, kuid Peter ei taha sellest tõepoolest rohkem midagi teada.

Kas vanaisa tahtis poisiga kaasa minna? Tuhka ema hauda viima? Vanaisa ei soovinud seda, ta andis Peterile kaasa ainult pruuni ümbriku, milles oli kiri sellest, kuidas Peteri isa oli hukkunud … Vanaisa andis Peterile kaasa ka õpetussõnad – inimesed on petlikud, Peter peab kogu aeg valvel olema. Peter lubas silmad kogu aeg lahti hoida …

Tagasi Paxi juurde. Kevadest oli saamas suvi. Särts kandis kutsikaid uru ette päikese kätte. Pax oli hakanud kutsikatel vahet tegema – kõige suurem, üks isastest liikus nagu karupoeg, kellel oli kombeks uljalt kogu mängualale ring peale teha ja siis tagasi Särtsu juurde vantsida. Kõige väiksem kutsikas oli samuti rebasepoiss, ettearvamatu ja ebakindel, sööstis vähematki krabinat kuuldes või varju nähes trepi alla. Kolmas kutsikas – emane – hakkas alati, niipea kui urust välja pääses, liivalapikeselt värske rohu sisse marssima. Tillukese emarebase saba oli alati püsti ning kõrvad olid otsustavalt ettepoole kikkis. Paxi tütreke oli seikleja. Nüüdki peatus ta korra, teise ja kolmandagi, et uurida – ussikest, tammetõru, langevat sulge -, aga iga kord tõstis ta juba sekundi pärast oma pea ja tuikus mööda teerada edasi. Paxile meeldis tütreke ja ta lubas anda kutsikale kõik, mida ta vajab.

Paxi juurest Peteri juurde. Poiss oli vanaisa juurest tagasi Vola juures metsaonnis. Ta oli ütelnud Volale, et soovib lahkuda. Ta tahtis minna oma koju … Vola küll keelitas poissi, et see metsaonn oli ju samuti tema kodu, ja inimesed oleksid väga rahul selle kohaga, sest neil voolas maa seest puhas vesi välja. Peter oli kindel, et ei armasta seda kohta, ja pealegi, Vola polnud ju tema ema … Hetk hiljem oli Peteril selge, et see oli Volale haiget teinud, ja kui naine onnist lahkus, oli ka Peteril valus … väga valus …

Kuid ka Paxil polnud lihtne. Rebasetüdruk oli üksipäini pesast lahkunud, ja teda ründas kassikakk. Õnneks oli Pax lähedal ja nägi seda. Ta hüppas linnule külge ja hoidis hammastega kinni, kui lind üritas õhku tõusta, noka vahel rebasekutsikas. Rebasetüdruk pääses. Pax andis tütrele nõu, et ta peab alati üles vaatama, sest ülevalt poolt tulev oht võib olla hääletu. Autor kinnitab, et sellest nõuandest tütre kaitsmiseks ei piisanud. Mitte ühestki nõuandest ei piisa. Ja õige varsti saame teada, mida autor sellega silmas peab.

Peter oli hetkeks oma sõbra Beni juures, kes tahtis Peteriga kaasa minna, kuid seda Peter ei soovinud. Ta oli kaotanud ema, isa, rebase, ja sõber oli viimane asi, mida ta oma rännakul vajas. Mulle tundub, et Peter lihtsalt kartis ka oma sõpra kaotada.

Ja jällegi Vola juures tagasi. Vola näitas Peterile ajalehekaarti. Sellel oli näha veesõdalaste baasi. Nad olid veehoidla juures, mis asus umbes kaheksakümmend kilomeetrit ülesvoolu poisid endisest kodukandist. Vola kinnitas, et see asus väga kaugel, kuid ta mõistis Peterit, miks poiss pidi lahkuma. Vola kinnitas Peterile, et kogu see piirkond oli ohtlik. Joogivett tuli alati puhastada, kasutades selleks jooditilkasid. Ja kemikaalid võisid olla jõudnud ka põhjavette. Peter teadis seda kõike, sest veeohutus oli nüüd kohustuslikuks aineks igas koolis kogu maal, ja veesõdalased oli ju asjatundjad. Vola teadis rääkida sedagi, et sel aastal polnud terves selles piirkonnas ühelgi loomaliigil järglasi. Mürgine vesi ei lasknud järglastel ellu jääda.

Kui kuu oli kõrgel taevas, asusid Pax ja Särts koos kutsikatega retkele veehoidla poole. Teekond võttis kaua aega, sest kutsikad soovisid avastada maailma, ja see võttis neil aega.

Peter ei ole teekonda siiski veel alustanud. Nad istusid õhtuses metsaonnis koos Volaga. Tuli ka poisi vanaisa, kes oli kindel, et veesõdalased pole tõeline sõjavägi. Tema arvates oli see lihtsalt üks kamp maailmaparandajaid.

Samas oli Vola kindel, et Peter õpiks koos veesõdalastega kasulikke oskusi. Vola sõnul olid torupaigaldajad nüüdsel ajal printsid, kaevukaevajad aga kuningad! Vanaisal ei jäänud muud üle, kui nõustuda, sest aus amet ei ole kunagi kurjast. Peter küsis vanaisa käest ka allkirja, et laagrisse pääseda, ja ta toonitas, et vanaisa ongi ju tema pere. See mõjus, ja vanaisa kirjutas loale alla.

Järgmisena oligi Peter juba veehoidla juures, koos teiste veesõdalastega. Ta sai tuttavaks 19-20. aastaste poisi (Samuel) ja tüdrukuga (Jade). Just nemad olid need, kes rääkisid Peterile, et nägid hiljuti veehoidla juures kahte täiskasvanud rebast ja kolme kutsikat, kes kõik olid ujumas käinud. Samuel ja Jade teadsid rääkida sedagi, et veehoidla vesi oli piisavalt puhas, et inimesi ja loomi mitte tappa. Mürkained olid veesõdalased kätte saanud, nüüd jäi üle ainult elustik taastada. Kalad, koorikloomad, taimed.

Peteris tärkas pisike lootus, et äkki võis see rebasepere olla Paxi oma … seetõttu ei tahtnud poiss kauaks laagrisse jääda. Ta pidi edasi liikuma, ja kui Samuel ja Jade kinnitasid, et nad olid eelluurerühmast ja neil oli plaanis juba järgmisel hommikul liikuma hakata, oli Peter kindel, et ta peab minema koos nendega.

Samuel oli vastu, sest tema arvates oli Peter liiga noor. Kui ta kuulis, et Peter oli eelmisel aastal liikunud samal territooriumil üksinda 70 kilomeetrit, ja seda karkudel, siis oli selge, et Peter läheb nendega kaasa.

Loomulikult saame osa Peteri, Samueli ja Jade´i ehk veesõdalaste eelluurerühma teekonnast. Nad võtavad erinevaid proove, et olla kindlad vee puhtuses.

Peter sai teada, et veehoidlast allavoolu minnes oli olukord halb, sest jõgi sai vett saastanud harujõgedest. Seal oli ka üks vana veski, mille juures oli sõjaväelaager, kus kasutati igasugust halba kraami väga suurtes kogustes. Just selle veski juures oli Peter kunagi oma isaga rääkinud, ja nüüd mõtiskles poiss, kas tema isal võis olla oma osa vee saastamises?

Eriti nukras olukorras oli nn ovaaltiik, mis kunagi kihas elust. Nüüd polnud seal enam midagi. Kogu taimestik oli surnud, isegi vanad puud tiigi ümber olid surnud. Jade rääkis, et olid leidnud sealt lähedalt pesukarude pesa – kaks väikest poega olid surnud, kaks väga haiged. Jade oli aru saanud, et neil oli pliimürgitus. Jade oli püüdnud loomakesi aidata. Piima, aktiivsöega. Ta oli püüdnud mürkaineid neist välja uhtuda.

Samal ajal liikus läheduses ka Pax, kes otsis kohta oma perekonnale, kusjuures eelmisest pesapaigast oli Paxile järgnenud rebasetüdruk, ja kutsikaga liikumine ei olnud lihtne, kuid Pax oskas oma kutsikat juhatada ja juhendada. Isarebane õpetas rebasetüdrukule ümbritsevat maailma ja oskusi, kuidas ellu jääda. Pikal rännakul tahtis kutsikas ka juua, ta tahtis vett, tahtis ujuda, aga just nagu kiuste sattusid Pax ja rebasetüdruk ovaaltiigi juurde.

Mõne päeva möödudes on ka lugejale selge, et rebasetüdruk oli haige … Pax ja kutsikas liikusid edasi, kui äkki tõi tuuleiil Paxile tuttava lõhna! Kusagil läheduses oli tema poiss, Peter!

Paxi ja rebasetüdruku teekond läks veelgi keerulisemaks, kui nad mõlemad kärestikulisel jõel peaaegu uppusid. Umbes samal ajal oli Peter lahkunud oma kaaslastest, Samuelist ja Jade´ist, kes olid otsustanud korra ära käia, et abielluda.

Peter jõudiski oma koju … tal oli tunne, et peab minema vana köievesi juurde. Ta pidi seisma sellel samal kohal, kus ta oli lasknud Paxil minna, ja kus ta oli oma isaga hüvasti jätnud. Kui ta on seal uuesti ära käinud, siis saab ta uuesti alustada.

Kas Peter ja Pax kohtusid? Selle jätan ma Sulle endale avastada. Kas see kohtumine oli rõõmus või nukrameelne? Loo lõpus tuli Paxi otsima ka Särtsu vend Jupats, kellel oli Paxile edasi anda üsnagi positiivne uudis, mis tähendas seda, et Pax võiks minna koju, kuid oli vaid üks probleem – väike rebasetüdruk oli suremas …

Kuidas lugu lõpeb? Saan ütelda vaid seda, et loo lõpp on üsna ootamatu. Peter leidis isa tuhale õige koha, ta sai lugeda kirja, mille vanaisa oli talle kaasa andnud, ja Peteri isast selgus hoopis teistsuguseid asju … positiivseid … lisaks sellele oli Peter saanud endale kaasa uue „teekaaslase“, kelle eest tuli tal ka hoolitseda … Saad teada sedagi, kuhu Peter oma uue „reisikaaslasega“ läks … ja seegi on pisut ootamatu või kas ikkagi on? Ja kes on see Killukene, kelle eest Peteril tuleb hakata hoolitsema?

„Pax. Teekond koju“ on imeline lugu, nii nagu ka Paxi esimene raamat oli. See on imeline inimese, looma, looduse, sõja ja pääsemise lugu. Äkki isegi õnne leidmise lugu, mis annab ka lugejale lootust, et olgu need asjad nii hullud kui tahes, siis on ju alati võimalus, et kõik läheb paremaks, kõik saab korda.

Pildid on joonistanud Jon Klassen.

Ewa Podles „Imelised seemnekesed“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Raamatust leiab huvitavaid fakte maailmas leiduvatest seemnetest, samuti saame teada, kui olulised on seemned meie igapäevaelus.

Kas oled kunagi mõelnud, kui imelised on tegelikult seemned? Nad võivad olla pisikesed nagu õietolm või suured nagu korvpall. Ja millised loomingulised vormid! Mõni meenutab burgerit, teisel on aga sarved. Sellest raamatust saad näiteks teada, milliseid imelisi maiustusi saab pähklitest ja seemnetest ning kuidas näevad välja lilleseemned. Raamat on täis kauneid illustratsioone ning üllatavaid ja huvitavaid fakte maailmas leiduvatest seemnetest.

"Raamat „Imelised seemnekesed“ sisaldab teavet seemnetest nii Euroopast kui ka meie planeedi väga kaugetest nurkadest. Seda lugedes õpivad lapsed muu hulgas ka taimede ja nende osade õigeid nimetusi. Raamatus on huvitavaid kirjeldusi nii seemnemaailma rekorditest kui ka seemnete traditsioonilistest kasutusviisidest, samuti saame teada, kui olulised on seemned meie igapäevaelus. „Imelised seemnekesed“ julgustab noori lugejaid uurima ja iseseisvalt avastama seemnete ja taimede põnevat maailma." -

Justyna Ryniewicz, Varssavi Ülikooli botaanikaaed

Pean tunnistama, et see on üks igati vahva ja sisukas lasteraamat, mis jutustab lugejale seemnetest. Raamatus on palju vahvaid joonistusi, kuid ka väga sisukaid, huvitavaid ja põnevaid teadmisi.

Raamatu alguses tutvustab seemneke end ise. Ta kinnitab, et võib olla väike nagu õietolm või suur nagu korvpall ja kaaluda sama palju kui pisike lasteaialaps. Seemnekesest kasvab uus taim isegi siis, kui ta on kaks tuhat aastat vana. Ta võib kasvada kõrge puu otsas, maa sees ja vee all. Ta võib olla toit, kuid temast saab teha ka palju muid inimestele vajalikke igapäevaseid asju. Seemnekest aitavad ühest paigast teise liikumisel tuul, vesi, tuli, loomad ja inimesed. Seemnekest võib koorida, praadida, röstida, panna käärima, keeta, paisutada, jahvatada, pressida ja süüa toorelt. Kõik, mida seemneke teeb, uurib teadus nimega karpoloogia. Enamikule inimestele Maal on seemneke tähtsaim toiduaine.

Seejärel saame teada, et on kahte liiki seemneid: viljast ümbrisega seemned ja paljad seemned. Loodus andis taimedele nende elu alguseks toidukarbi ehk seemnekesta. See on selline kapsel, mis kaitseb taimebeebit külma, palavuse, põua ja kahjustuste eest, ja mille sees on taimekesel palju süüa.

Kahel leheküljel on vahvad pildid sellest, et seemned on oma välimuselt igati fantaasiaküllased. Siin on kurgi, kapsa, sekvoia, lootose, võilille, piimputke, kartuli, brokoli, ruse, datlipalmi saialille, herne, aedoa, põldoa jpt seemned. Ja need on tõepoolest väga-väga erinevad.

Järgmistel lehekülgedel on näha mitmeid viise, kuidas seemned uude kohta jõuavad. Kui taimed külvaksid oma seemneid ainult enda ümber, oleksid nad väljasuremisohus, sest seemneid on ühe koha jaoks liiga palju ning neile ei jätku piisavalt vett ja valgust. Seetõttu seemned reisivad ja nende kuju sõltub sellest, missugust abi nad reisimiseks kasutavad. Illustratsioonilt on näha, et appi tulevad metssead, oravad, sipelgad, teod, koer, kalad, inimesed jpt.

Edasi on raamatus vahva pilt, millel on kaks väikest poissi, kes on köögis söömas. Selgub, et köök on tõeline seemnete kuningriik, sest köögist leiab terve hunniku mitmesuguseid seemneid. Siin on manna, pähklivõi, aedoad, pähklid, nisujahu, riis, päevalilleõli, viinamarjaseemneõli, herned, idud, kaerahelbed, täisteraleib, tatrahelbed, makaronid, viljakohv, riisivahvlid, kakao, pesto, pokorn, kõrsikud, kikerherned, sinep, kuivatatud viigimarjad, sidruniseemned, margariin. Järgmisel kahel leheküljel on nedest ka pikemalt juttu.

Edasi siirdume Egiptuse turule Istanbulis, mis on täis aroome ja värve. Raamatu autor soovitab lugejal kodus üles otsida karp või sahtel vürtsidega ja vaadata, milline varandus nende perel on. Millised vürtsid on tervete seemnetena ja millised jahvatatud? Lugeja peab puudutama, nuusutama ja proovima. Sellel pildil raamatus on köömen, valge sinep, koriander, vürts, kardemon, tähtaniis, must pipar, vanill, punane pipar, lambalääts, must sinep, valge pipar, roheline pipar, köömen ja Sichuani pipar.

Egiptuse turult liigume pagaripoodi. Siin on võimalik näha, kuidas näevad välja terad ja seemned, millest küpsetatakse leiba ja saia. Siin on nisu, nisuleib, rukis, rukkikuklid, sai aed-mustköömnega, aed-mustköömen, tatar, tatraleib, pähklid, palmiksai pähklitega, hirss, kuklid hirsiga, oder, odraleib, päevalill, päevalilleleib, polbnisu, polbnisuleib, kookospähkel, kuklid kookosega, soja, sojaleib, spelta, speltakuklid, mais, maisileib, kõvits, kõrvitsaleib, kaer ja kaerakuklid.

Järgmisena oleme kohvikus, sest ka magusates maiustustes peidavad end seemned. Nagu kõik teisedki küpsetised koosnevad koogid jahust, aga kreemid tehakse seemnetest pressitud õlist. Siin on kohv, halvaa, šokolaadikook, baklava pistaatsiapähklitega, jogurt müsliga, vanillijäätis, koogikesed sarapuupähklitega, moonikook, makroonid jpm. magusat ja maitsvat.

Kohvikust viiakse lugeja edasi õlipressimistehasesse. Paljud seemned on nii rasvased, et nendest pressitakse õli. Ja õlist saab teha taimerasva, kastmeid, seda saab kasutada köögiviljade ja liha praadimisel, lisada salatitesse. Õli on ka oluline kosmeetikavahendite koostisosa. Taimeõlid sisaldava palju kasulikke rasvu ja vitamiine. Meie raamatus tehakse vaarikaseemne-, rapsi-, aprikoosikivi-, soja-, arbuusiseemne-, tomatiseemne-, kookos-, ploomikivi- ja maasikaseemneõli.

Lugeda saame ka pähklitest. Pähkel on selline vili, mille seemne kõik ümbritsevad osad kuivavad valmimisel ning kiht, mille all seeme end peidab, ei purune. Sinna sissepääsemine ja seemne ärasöömine pole üldse lihtne. Raamatusse on valitud söödav kastan, maapähklid, sarapuupähklid ehk metspähklid, makadaamia pähkel, mandlid, pistaatsiapähklid, seedripähklid jpt.

Seejärel soovitab raamatu autor lugejal järgmisel korral metsa jalutama minnes võtta kaasa karp ja sinna leitud seemneid korjata. Hiljem võib neist kodus meisterdada uhkeid mehikesi, loomakesi ja kaunistusi. Siin on pildid/soovitused: tammetõru, pöögipähklid, vahtraninad, kuusekäbi ja seemned, kaseseemned, jalaka seemned, hariliku robiinia kaunad, kuusekäbi telg ja seemned, lehise käbi ja seemned, kastan, saareseemned, männikäbi ja seemned, valgepöögi seemned, pärnaseemned, ebatsuuga käbi ja seemned, papliseemned.

Kuid see pole veel sugugi mitte kõik. Lugejal on võimalus tuttavaks saada erinevate lillede seemnetega (kirikakar, meelespea, krookus, roos, nartsiss, jumikas, hüatsint, võilill, võõrasema, maikelluke, kanarbik), juttu on seemnetest mängudes ja mänguasjades (kõristid, seemnekeste sorteerimine, idanevate seemnete vaatlus, lindude toitmine jne). Saame lugeda põnevaid fakte seemnetest (maailma suurimad seemned, suure pauguga plahvatavad seemned, arbuusi seemned, martsipan, kõige väiksemad seemned jne) ja sellest, kuidas vanasti seemneid kasutati ja millesse sel ajal usuti.

Raamatu kahel viimasel leheküljel saame tuttavaks huvitavate tammetõrudega (hiidtõruline tamm, austria tamm, harilik tamm, sootamm, kivitamm, karvane tamm, iilekstamm jt) ja loeme ka sellest, kuidas saada seemneks.

Selline vahva, huvitav ja igati vajalik raamat nendele, kes tahavad tuttavaks saada seemnetega, ja ühtlasi ka loodusega. Usun, et see on raamat, mis sobib lugemiseks lastele iseseisvalt, kuid miks mitte ka koos vanemate või vanavanematega, sest siis on ju igati põnev omavahel arutada, mida raamatust teada saadi, ja kus neid seemneid võib kohata ja näha.

Steve Mann ja Martin Roach „Kutsika kasvatamine on lihtne nagu üks-kaks-kolm“ (Tänapäev)

Steve Mann on kahtlusteta populaarseim koertetreener ja koerte käitumise ekspert kogu maailmas, kes on töötanud nii narko-, politsei kui ka varjupaiga- ja käitumisprobleemidega koertega Euroopas, Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Lähis-Idas ja muidugi Inglismaal, rajades teed kaasaegsele positiivsele koerte koolitusele. Tema käitumispsühholoogiale tuginev meetod välistab igasuguse survestamise ning põhineb positiivse ning oodatud käitumise kinnistamisel, mitte karistusel.

On ainult kaks põhjust, miks kutsikas ei tee seda, mida sa tahad:

1. Ta ei mõista, mida sa temalt palud.

2. Ta ei ole piisavalt motiveeritud seda tegema.

See raamat õpetab, kuidas ära hoida kutsika soovimatut käitumist nagu närimine ja näksamine, aga ka seda, kuidas ärgitada kutsikat käituma nii, nagu sina tahad, muuhulgas korralikult rihma otsas kõndima ja ülikiiresti käsu peale sinu juurde lippama.

„See pole võimalik,“ halad sa.

Ära hala.

Loe see raamat läbi.

Sa õpid selliseid ägedaid koolitusvõtteid nagu välistav käitumine ja positiivne kinnistamine, aga ka üht kõige tõhusamat abivahendit, mida saad otsekohe kasutama hakata ja mille nimi on kontroll ja juhtimine. Kuid eelkõige õpetab see raamat, kuidas luua oma vahva kutsikaga suhe, mis pakub rahuldust ja on meeldiv nii sulle kui su koerale.

Tegelikult on vahva ja tore, et ka eesti keeles ilmub ikka ja jälle igasugu põnevaid, faktirohkeid ja õpetussõnu jagavaid raamatuid koertest, koerapidamisest, kutsikatest, nende kasvatamisest, treenimisest jne, jne.

Mul on ka endal olnud võimalus tõlkida paar vahvat raamatut eesti keelde ehk soome loomakoolitaja Tuire Kaimio raamat “Koerte käitumine” (kirjastus Varrak), ja maailmakuulsa Cesar Millani raamat “Koeralausuja” (kirjastus Varrak), mistõttu võin kinnitada, et kõikides koera- ja kutsikaraamatutes on olemas tõde, kuid see tuleb vastavalt oma koerale/kutsikale lihtsalt välja uurida, välja lugeda.

Võin seda oma kahe koera näitel kinnitada, et üks koertest tahtis üht moodi koolitamist ja kasvatamist, teine hoopis teist moodi koolitamist ja kasvatamist. Kindel on see, et kõiki kutsikaid tuleks treenida, koolitada, sotsialiseerida ja õnneks on ka meil kutsika- ja koertekoole, kus on võimalik koolitaja/treeneri käe all kutsikat õpetada ja juhendada, ja kui nendele koolitustele juurde lugeda mõned sisukad raamatud, siis peaks tulemus olema igati OK …

Ja täpselt selline vahva ja vajalik lugemine on ka see raamat!

Raamatu sissejuhatuses räägib Steve Mann oma loo. Ta kinnitab, et teda kutsuti imelikuks koerapoisiks, kes kasvas Essexis Waltham Abbeys, kus oli alati koeri, kes lastega mängisid, ja tema jumaldas neid! Nii oli see toona. Koerad jooksid vabalt ringi, ajasid oma asja.

Saame teada, et autori suguvõsa on Iirimaalt ja suviti käisid nad seal. Iirimaal oli tavaline, et kõigil olid koerad. Autor lisab, et tema jaoks oli masendav see, et neil kodus koera polnud. Steve Mann mängis oma koeraannuse kättesaamiseks võõraste koertega.

Ühel päeval sai ta teada, et nende lähedal on koertekool. Mann läks kohale ja lihtsalt istus, jälgis treenereid ja omanikke, aga ennekõike koeri. Aja jooksul hakkas ta naabrite koertega koolis käima. Vahel võttis ta tänavalt koera ja viis tema kooli.

Varsti hakkas ta aitama treeneritel pärast trenni koristada ja siis enne trenni algust platsi valmis panna: keetis teed, pani valmis tõkked, võttis välja mänguasjad ja siis tegi sama teises koertekoolis, kolmandas ja neljandaski. Temast sai koertekoolide groupie.

Osad treenerid võtsid poisi oma tiiva alla ja üritasid teda õpetada. Steve Mann tõdeb, et ta oli tol hetkel kaksteist-kolmteist aastat vana ja tundis end osade koolitusvõtete puhul väga ebamugavalt. Toona olid meetodid vana kooli omad – parimal juhul ranged, halvimal juhul väga karmid. Kõik oli jõuline, füüsiline. Karistamine oli laialt levinud. Steve Mann polnud sellega nõus. Rõhutati vigade parandamist – ehk koera karistamist – ja keskenduti rangelt sellele, kuidas koera mingile tegevusele lõpp teha. Teismeline Steve Mann mõtles, miks ei võiks keskenduda sellele, mida tahame, vaid keskenduma ainult halva otsimisele? Nii hakkas Steve Mann jälgima koerte kehakeelt ja seda, kuidas koerad oma tundeid väljendasid ja milline suhe neil omanikuga oli.

Steve Mann kinnitab, et ta hakkas ise koerte koolitamisega tegelema. Ta alustas naabrite koertega, enamasti kas tänaval või aias. Ta ei istunud laua taha ega mõelnud välja, milline on tema filosoofia koerte koolitamisel ja (mis peamine) nende kohtlemisel – ta tegi seda, mis tundus loomulik. Miks peaks tahtma oma sõbrale haiget teha?!

Ühel õhtul ründas poissi suur segavereline koer, kel nimeks Yorkie. Ta sööstis poisile kallale ning hammustas kõvasti mitmest kohast, tehes poisile tõsiselt viga. Õnneks pääses ta telefoniputkasse ja sai seal oodata, kuni koer maha rahunes ja minema läks. Poisil õnnestus koju jõuda ja teda viidi kohe haiglasse. See oli karm!

Seejärel sai Steve Mann teada, et Yorkie oli magama pandud. Ta oli muserdatud, ta tundis end halvasti. Steve Mann ei saanud aru, miks koer seekord talle kallale tuli, ehkki nad olid sadu kordi mänginud ja hästi läbi saanud. Professionaalse koeratreenerina teab ta nüüd, et koer tegi midagi, mida kutustakse varude valvamiseks: Yorkie oli leidnud heki alt äravisatud võileiva ning nägi poisis sellele ohtu ja koera instinkt käskis tal toitu kaitsta.

Kahekümne ühe aastasena otsustas Steve Mann, et kas kõik või mitte midagi – hakka koerte treeneriks! Nüüd hakkas Steve Mann kursusi juhendama ja need läksid kenasti. Ta korraldas veel rohkem kursusi ja enne kui ta arugi sai, oli tal edukas koerte koolitamise firma. See kasvas kiiresti ja peagi paluti teda appi varjupaikadesse, politsei- ja narkokoerte koolitamisele, ja loomulikult kutsikate õpetamisele. Ta hakkas kohalikus täiendõppe kolledžis pidama loenguid loomade kasvatamise ja käitumise teemadel. Ta oli abiks koerte julmast kohtlemisest tekkinud probleemide lahendamisel kodus ja välismaal.

Steve Mann kinnitab, et ta on pärast poisipõlves kohalike koerte õpetamist olnud seotud kümnete tuhandete kutsikate õpetamisega. Ta on oma meetodeid kutsikate õpetamisel täiustanud ja selles raamatus üritab ta neid edasi anda. Steve Mann loodab, et loodetavasti õpetab see raamat lugejale, kuidas oma vahvat kutsikat õpetada, aga ennekõike loodab ta, et see näitab lugejale, kuidas luua paljudeks aastateks püsiv, rahuldustpakkuv ja vastastikku meeldiv suhe.

Raamatu esimene peatükk on „Minu õpetamisfilosoofia“, milles Steve Mann kinnitab, kui tema oleks kutsikas, siis tahaks ta tunda end turvaliselt, hinnatud ja armastatuna. Steve Mann on kindel, et kõigil koeraomanikel on kohustus positiivse koolitamise abil näidata oma kutsikale, kuidas elada turvaliselt ja õnnelikult meiega koos. Koera koolitamine ei tähenda trikkide õpetamist, mida sõpradele demonstreerida. See on moodus kõikide elu paremaks muutmiseks. Koer perekonnas on tõeline au ja positiivne koolitus on väärikas tegu.

Soovitud käitumise õpetamiseks näitab Steve Mann lugejale, kuidas kutsikat kõige paremini õpetada nii, et ta tahaks alati õppida ja kõike õigesti teha … Koolitamine peab käima käsikäes empaatia ja sinu suhtega koeraga, rõhuga sellel, kuidas koer end tunneb.

Steve Mann kinnitab, et on ainult kaks põhjust, miks meie kutsikas ei tee seda, mida sa tahad: kutsikas ei mõista, mida omanik temalt palub, ja ta ei ole piisavalt motiveeritud seda tegema. Steve Manni filosoofia järgi on kõik see, mida õpetame, seotud käitumisteadusega … meeles tuleb pidada sedagi, et see on inimese vastutus – sinu kutsikas, sinu vastutus.

Seejärel saame lugeda ajastusest, karistusest, autor kinnitab, et kontroll ja juhtimine on meie parimad sõbrad.

Raamatu teine peatükk on „Niisiis, sa võtad kutsika!“, mille alguses kinnitab Steve Mann, et mitte keegi meist ei ole täiuslik, aga ettevalmistumise ebaõnnestumine tähendab ebaõnnestumiseks valmistumist, mistõttu ta soovitab ikka seda raamatut lugeda ja koos teha kutsika kasvatamise Ameerika mäed läbi.

Edasi saame tuttavaks oluliste asjade nimekirjaga ja nende nimekirjas olevate asjadega, mis on uuele kutsikale tähtsad! Oma tekk, puur, kuumaveepudel, kausid, mänguasjad, närimismaiused ja -lelud, toit, maiused, kakakotid, ensüümidega puhastusvahend, kaelarihm, nimesilt, mugavad rakmed, jalutusrihm. Juttu on ka kodu kutsika jaoks turvaliseks muutmisest, kuid ka kutsika esimesest ööst uues kodus. Autor soovib meile edu!

Kolmas peatükk jutustab meile 20 ½ asjast, mida kutsikas meile öelda tahab. No näiteks, et ta on sündinud potentsiaaliga olla sõbralik, et ta on kõndiv käitumismasin, et ta on inimese sõber, et kumbki meist pole hunt, et inimene veedaks temaga aega, et kõik oleks lihtne, et kutsikas ja inimene on meeskond, mitte vastased, et kutsika käitumisel on alati põhjus, et õpetamine teeb kutsika ja inimese elu lihtsamaks, et kutsikas ei taha tülitseda, ta vajab suunamist jne.

Raamatu neljas peatükk on puhtuse pidamise õpetamisest, mis on kindlasti väga oluline teema, sest Steve Mann teab ütelda, et Ameerika kennelklubi väitel on häda tuppa tegemine üks peamisi põhjusi, miks koerad kodust ilma jäävad või varjupaika satuvad. Steve Mann lisab, et ükski kutsikas ei pissi ega kaka meile tuppa kiusu pärast või kättemaksuks.

Selles peatükis saame lugeda, miks see juhtub, millal „see“ juhtub (hommikul esimese asjana, pärast söömist, pärast ärkamist, pärast mängimist, pärast külaliste saabumist, pärast tubast elevust, õhtul viimase asjana, siis, kui näed kutsikat põrandat nuuskimas ja ühe koha peal ringi tiirutamas), abivahenditest, mida on vaja enne, kui „see“ juhtub, „selle“ ajal ja pärast „seda“. Loeme ka parima keskkonna tekitamisest, et see kutsikal õnnestuks, pissimise ja kakamise päevikust, öisest häda tegemisest, tervituspissist, allaheitlikust pissimisest.

Viies peatükk räägib meile kehakeelest, sest kui me tahame kasvatada kutsikast tubli, rõõmsa ja ohutu koera, peame andma endast parima, saamaks koera kehakeele eksperdiks. Steve Mann räägib lugejale pikemalt kehakeele mõistmise reeglitest, levinud kehakeele märguannetest ja kohtadest, kus olla valvas (sirutamine, haigutamine, sügamine, silmad, suu, saba, kõrvad, pea, jalad, keha üldisemalt, kuid ka asenduskäitumine, metasignaalid), lisaks veel ka paar sõna stressist.

Ja jõuamegi ka konkreetsema koolitamise juurde. Kuues peatükk peatub istumisel. Miks istumist õpetada, istumise õpetamise põhisammud, kolm k-d, et vunki lisada (kestus, kõrvalejuhtimine, kaugus), istumise kordamine, kuidas õpetada automaatset istumist.

Seitsmendas peatükis teeb Steve Mann juttu näksamisest ja närimisest. Selles peatükis on juttu kutsika hammastest, hammaste vahetumisest, avastamisest (kutsikas närib selleks, et maailma avastada), närimise abivahenditest, lisvahendina kasutatavast nn positiivsest sekkujast.

Kaheksas peatükk räägib meile sotsialiseerimisest, millest on kirjutatud lausa iseseisvaid raamatuid, sest viimaste aastatega on saanud vägagi selgeks, et koera sotsialiseerimine on väga-väga oluline, eriti siis, kui soovid endale koera, kes oleks tark, nutikas ja õnnelik. Steve Mann ütleb lühidalt: „“Sotsialiseerimine“ tähendab ennekõik oma kutsikale võimalikult paljude erinevate turvaliste ja meeldivate kogemuste tekitamist kohe, kui see on võimalik, et saavutada tugev „sotsiaalne immuunsus“ ning vältida hirmutavaid üllatusi ja kogemusi tulevikus.“

Veidi hiljem jagab Steve Mann sotsialiseerimise eesmärgid kaheks: keskkonnad ja asjad. Siin on keskkondade tabel, milles on keskkond, pildid, helid, lõhnad ja tekstuurid, siin asjade tabel, milles on inimesed, loomad, tekstuurid, sõidukid, lõhnad, ilm, kõrgused. Saame lugeda kutsika harjutamisest inimestega, juttu on ka desensibilsatsioonist (see tähendab kutsikale uue asja või keskkonna tutvustamist meeldivast turvalisest kaugusest, et ta ei kardaks, ei oleks üleliia elevil ega heitunud) ja positiivse assotsiatsiooni tekitamisest, ümberharjutamisest, kuid ka näiteks hirmuperioodidest.

Üheksas peatükk kannab pealkirja „Jalutusväljaku etikett“, mille avab mõttetera, et see pole lihtsalt jalutuskäik pargis. Steve Mann räägib järgmiseks sellest, mida jalutuskäigule kaasa võtta: kakakotid, maiused, maiusekott, pikk rihm (oluline on see, et pikk rihm ei ole mõeldud asendamaks „Siia!“ käskluse õpetamist, pikka rihma ei tohiks kasutada ka kutsika enda juurde tõmbamiseks) ja lisaks veel ka mõned lihtsad jalutusväljakul käitumise reeglid.

Et ma Sulle nüüd jälle tervet raamatut ära ei räägi, siis teen veidi lühemalt, kuid selles raamatus om veel mitmeid peatükke, milles Steve Mann räägib mängust ja mängimisest (otsimine, jälgimine/jälitamine, tagaajamine, haaramine/hamustamine, raputamine/tapmine, lõhkikiskumine, söömine, pikemalt on juttu sikutamisest) ja mängust kui kinnistajast. Lisaks pealehüppamisest (see on probleem, kuid see on võimalik korda ajada välistava käitumisega), nimerefleksist, silmsidest, lõdva rihmaga jalutamisest, käsklusest „siia!“, ninaga puudutamisest, hädast käsklusega „lase lahti!“. Eelviimase peatüki pealkiri on „Seljakoti-seanss ehk miks Peruu koerad ei jookse“, viimases peatükis viib raamatu autor lugeja ja kutsika kutsikakooli, rühmatundidesse ja loomakliinikusse!

Ma usun, et võin lõpetada ka oma väikese kokkuvõtte sellest vahvast ja õpetlikust kutsikaraamatust Steve Manni sõnadega: „Hoolitse oma kutsika eest ja pea meeles, et halba harjutuskorda ei ole olemas, see on lihtsalt informatsioon selle kohta, kuidas paremini planeerida ja korraldada järgmist … Kutsika õpetamine on protsess, mitte ühekordne ettevõtmine. Kasvata optimistlik koer, nautides oma teekonda.

Michael Buble „Higher“ (Warner Music)

Tänapäeva Frank Sinatraks on kutsutud tõelist megatähte, kes vallutanud miljonite muusikasõprade südamed. Loomulikult on see suurepärase hääle ja lavakarismaga Michael Buble, kes on oma karjääri jooksul käinud 5 (!) väljamüüdud maailmaturneel, võitnud 4 (!) Grammy auhinda ning müünud üle 60 (!) miljoni plaadi.

Eelmise aasta augustis naases Buble peale pikemat pausi lavale Dublinis, Londonis ja Sydneys, kus ta esines üle 150 000 fännile. 2021. aasta 16. novembril tunnustati lauljat septsiaaalsel tseremoonial Hollywoodi kuulsuste alleel, kus Buble sai endale isikliku tähe. Eelmise aasta detsembris ilmus Michael Buble jõulualbum “Christmas” (algupäraselt ilmus see ju 2011, ja oli laulja seitsmes stuudioalbum), millega tähistati selle albumi 10. juubelit!

Ja tegelikult, juba eelmise aasta lõpus, selle aasta alguses hakati rääkima, et Michael Buble’lt on oodata uut muusikat, uut albumit. Singlitena ilmusid “I’lle Never Not Love You” ja “Higher” ja 25. märtsil 2022 ilmuski laulja uus ja suurepärane album “Higher” (kusjuure eelmine album “Love” ilmus ju 2018 ehk neli aastat tagasi).

Ma ei hakka Sulle siinkohal rääkima jällegi oma ühe lemmikartisti elust ja edukast karjäärist, seda olen ma ka varem teinud, kuid peatun pigem mehe uuel albumil, mis on tõepoolest kuulamist väärt.

Michael Buble uhiuus album “Higher” on saabunud ning valmis lennutama superstaari täiesti uutesse kõrgustesse, sest albumi fookussingel “Higher” saab endale ka uue muusikavideo, mille esmaesitlus toimub maapinnast oluliselt kõrgemal, avakosmose piiril. Video esmaesitlus toimus artisti YouTube’i kanalil tänu Suurbritannia ettevõtte Sent Into Space poolt spetsiaalselt ehitatud “MB” lennumasinale.

“See on minu jaoks unistuse täitumine. Mulle on alati kõik kosmosega seonduv väga palju huvi pakkunud. Samuti on Derek Hough, kes video lavastas, üks andekamaid inimesi kogu Ameerikas. Tunnen, et olen loonud ühe oma karjääri parima albumi ja õige oleks seda ju vääriliselt tähistada,” rääkis Buble.

Uue albumi produtseerisid Greg Wells ja Bob Rock ning oma panuse andsid Allen Chang, Jason ‘Spicy G’ Goldman ja Sir Paul McCartney.

“Higher” on Bublé värskeim stuudioalbum peale kolme aasta pikkust pausi ning järgneb tema ülimalt edukale kaks aastat kestnud ülemaailmsele kontserttuurile “An Evening With Michael Bublé Tour”. Lisaks sellele tähistas Michael möödunud jõuludel oma legendaarse albumi “Christmas” 10. aastapäeva.

Buble värskeim singel “I’ll Never Not Love You” tõi kaasa meeletult positiivse tagasiside nii fännidelt kui muusikakriitikutelt ja raadiojaamadelt. Singli muusikavideo oli armastuskiri Buble abikaasale, näitlejanna Luisana Lopilatole, kes muuseas ise ka videos kaasa tegi. Michael Buble karjäär on olnud täis erakordseid saavutusi, alates nelja Grammy auhinna võidust kuni mitmekordselt plaatina staatuse saavutanud albumiteni. Sinna vahele mahuvad veel välja müüdud rahvusvahelised kontserttuurid, enam kui 14 miljardit kuulamist ja muidugi verivärske album, mida mitmed nimetavad julgelt muusiku parimaks tööks."

Niimoodi tutvustab suurepärast artisti, Michael Buble’d ja tema uut albumit “Higher” plaadifirma Warner Music. See on igati põnev info, pean silmas just uut muusikavideot.

Michael Buble on ka varem avaldanud plaate, millel on nii uusi lugusid (enamus neist tema enda kirjutatud), kuid ka vanemaid lugusid, mis kuuluvad popmuusika kullavaramusse.

Ka sellelt albumilt leiab uusi lugusid – uue albumi avalugu on suurepärane ja kaunis popilugu „I’ll Never Not Love You“ (nagu eelpool mainitud on see Buble armastuskiri oma abikaasale, ilus mõte, ilus laul ja suurepärane esitus, Buble hääl on jätkuvalt mõnus), popilik ja meeldejääva refrääniga „Baby I’ll Wait“, võimas popilugu, mis sobiks ka mõne põnevusfilmi tunnusmeloodiaks (seda heas mõttes) „Higher“ ja kaunis mõtisklus „Mother“ (see on ikka ilmatuma ilus ja võrratu refrääniga lugu, kas äkki üks Michale Buble ilusamaid lugusid läbi tema karjääri ...)

Ja loomulikult on uuel albumil ka suurepäraseid vanemaid lugusid, mis varem esitatud teiste artistide poolt, kuid on ju alati olnud nii, et Michael Buble leiab alati midagi, mida enda poolt juurde anda, lisada, täiendada.

„My Valentine“ (Paul McCartney 2012. aasta kirjutatud ja esitatud ballaad, Buble’ albumil on see saanud uhke ja võimsa orkestratsiooni, millega võiks vabalt kandideerida mõne James Bondi filmi tunnusmeloodiaks),

„A Nightingale Sang in Berkeley Square“ (romantiline lugu aastast 1939, mida on esitanud ka Bobby Darin, Mel Torme, Vera Lynn ja Rod Stewart, ja Buble uuel plaadil on see igati svingiv lugu, mõnusa orkestri ja mõnusa olemisega, Buble on nende svingivates lugudes võrratult hea),

„Make You Feel My Love“ (Bob Dylani lugu aastast 1997, esitanud ka Adele, Garth Brooks, Bryan Ferry, Kelly Clarkson, Ane Brun, sellel albumil on see üsnagi popilikus versioonis, kuid paitab kuulaja kõrva ikkagi, taaskord ilus ja uhke orkestratsioon, milles nii keelpille kui ka palju muud põnevat),

„Crazy“ (Willie Nelsoni kirjutatud lugu aastast 1961, mille laulis kuulsaks Patsy Cline, eistanud ka Linda Ronstadt, Julio Iglesias, LeAnn Rimes, koos Buble’ga laulab seda sellel plaadil ka laulu autor Willie Nelson! No ja oi-oi kui ilusalt see kõik kõlab, Buble ja Nelson naudivad täiel rinnal, saatmas orkester ja unelev klaver, ilus!),

„Bring It On Home to Me“ (laul aastast 1962, autoriks ja esimeseks esitajaks soulmuusika legend Sam Cooke, esitanud ka The Animals, Otis Rdding ja Carla Thomas, Rod Stewart, Van Morrison, John Lennon, Mandy Moore jt, Buble esitus on suurepärane, õrn, tundeküllane, ilus, lihtsalt ilus ...),

„Don’t Get Around Much Anymore“ (džässilugu aastast 1940, autoriks legendaarne Duke Ellington, sõnade autoriks Bob Russell, esitanud The Ink Spots, Louis Armstrong, Tony Bennett, Chicago, Nat King Cole, Harry Connick Jr, Bing Crosby, Ella Fitzgerald, Etta James, B.B. King, Paul McCartney, Anne Murray, Cliff Richard, Mel Torme, Rode Stewart jpt, ka Michael Buble laulis seda 1996 oma debüütalbumil „BaBalu“, ja ka uuel plaadil hingab see džässmuusika võtmes, Buble tunnetus on suurepärane, hingamine, faseerimine jne, härra Sinatraga võrreldav esitus),

„Don’t Take Your Love from Me“ (laul aastast 1941, autoriks Henry Nemo, esmaesitajaks Mildred Bailey, kuid aastate jooksul on seda laulnud Bing Crosby, Doris Day, Julie London, Patti Page, Frank Sinatra, Etta James, Della Reese jpt, Buble’ uuel albumil kõlab see peaaegu samasugusene nagu aastal 1941! ja see on hämmastav oskus teha selline seade, ja Buble hääl ja esitus, oleme ajamasinaga tagasi aastas 1941!),

suurepärane „You’re My First, My Last, My Everything“ (laul aastast 1974, esmaesitajaks võrratu Barry White, kes mäletab populaarset telesarja „Ally McBeal“ (1997-2002), siis ka selles sarjas kõlas just see lugu üsna mitu korda, Buble esituses on see mõnus tantsulugu, vägisi tõused laua äärest püsti ja teed mõne tantsusammu, ma mäletan, et selle loo järgi tantsisid ka mitmed tegelaskujud eelpool mainitud telesarjas),

ja „Smile“ (selle kirjutas instrumentaalloona Charlie Chaplin, kuni 1954 kirjutasid kaunile meloodiale sõnad John Turner ja Geoffrey Parsons, ja esimest korda laulis seda Nat King Cole, aastate jooksul on seda laulu esitanud mitmed suurepärased artistid, nt. Judy Garland, Robert Downey Jr, kuid ka Lady GaGa, ka selle looga viib Buble kuulaja ajas ammustesse aegadesse, suur orkester, koor – ilus ja uhke).

Kokku 13 suurepärast laulu ja võrratut esitust, neist neli uut pala. Kõikide lugudes on tunda, et Michael Buble’l on neid esitades naeratus suul ja ta naudib muusikat 100%, mis omakorda kandub edasi ka kuulajale.

Mulle oli see igati positiivne kuulamine, kogemus, mis hallist argipäevast välja tõi!

Kuula ise ka:

Tony Oppedisano, koos Mary Jane Rossiga „Sinatra ja mina. Hilisöisel tunnil“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Legendaarsest mahehäälsest lauljast ja näitlejast Frank Sinatrast on kirjutatud kümneid raamatuid. Publikut on alati köitnud tema elukaare kõik detailid: karjäär, romantilised suhted ja ärid, tema isiksus ja stiil. Sellest hoolimata aimub minevikku pilku heitvates portreedes ikka ja jälle teatavat tabamatust. Seda kuni praeguse, Frank Sinatra lähima usaldusisiku ja tema viimaseks jäänud meeskonnaliikme Tony Oppedisano erakordselt intiimse pilguheiduni, mis pakub unustamatu iidoli kohta palju uut infot.

Hilisöistel tundidel, enam kui kahel tuhandel ööl, vestlesid Frank ja Tony kõigest – muusikast, perekonnast, sõpradest, suurtest tunnetest, saavutustest, kordaminekutest, ebaõnnestumistest ja pettumustest, elust, mida nad elasid, elust, mida nad soovinuks elada. Nendes äärmiselt avameelsetes jutuajamistes rääkis Sinatra lähedasest, kuid keerulisest suhtest isaga, konfliktidest plaadifirmadega, pummeldamistest Vegases, armusuhetest oma aja kaunimate naistega, hiilgavast menust maailma suurimatel lavadel, keerukast läbisaamisest oma andekate lastega ja ennekõike pühendumisest oma ametile.