Kärt Hellerma „Lugu tüdrukust, kes kartis kööki. Lugu poisist, kes tahtis olla puuris“ (Tänapäev)

Elas kord tüdruk, kes kartis kööki, ja elas kord poiss, kes tahtis olla puuris.

Tüdruk ei soovinud köögist kuuldagi. Ainult vahel harva, kui nälg väga suureks läks, haaras ta laualt või külmkapist midagi söödavat ja põgenes siis tagasi oma tuppa.

Poiss nägi loomaaias vana tühja jääkarupuuri ja otsustas sinna elama asuda. Ta teatas, et on jääkaru, laskus neljakäpukile ja hakkas teiste külastajate peale urisema.

Nõutud on nii emad kui ka isad, nii arstid kui ka loomaaiatöötajad. Mida küll teha, et tüdruk ei kardaks kööki? Ja mida teha, et poiss ei tahaks olla puuris?

Kärt Hellermad teame me kindlasti suurepärase ajakirjaniku ja mitme ajalehe kultuuritoimetajana, kuid aastate jooksul on temast saanud vabakutseline kirjanik, kes kirjutanud raamatuid nii täiskasvanutele kui ka lastele. Ta on kirjutanud romaane, luuletusi, novelle (2013 võitis ta ka August Gailiti nimelise novelliauhinna) ja lasteraamatuid (“Õrnad kõrvad” (2010, Ajakirjade Kirjastus), “Taevarändurid ja teisi jutte” (2012, Ajakirjade Kirjastus), “Poiss ja kaja” (2014, TEA Kirjastus), “Pupi ja salakäik” (2015, Päike ja Pilv), “Mütside sõda ja teisi jutte” (2018, Hea Lugu)). Ja nüüd jällegi uus ja väga huvitav lasteraamat, milles kaks lugu.

Esimene lugu “Lugu tüdrukust, kes kartis kööki” räägib meile loo Liisast, kes kartis kööki. Ta oli kuue aastane, tal oli äsja olnud lasteaia lõpupidu ja sügisel oli ees kooliminek. Liisal oli lisaks isale (isa nimi on Kaupo) ja emale (ema nimi on Marileen) vanem õde Karoliina, kes hakkas lõpetama viiendat klassi. Karoliina kööki ei kartnud ja kui ta koolist tuli, viskas ta seljakoti juba esikuuksel seljast ja suundus kööki.

Ka sel päeval oli Karoliinal kõht tühi, nii et nälg tahtis silmanägemist võtta. Ema käskis tütrel käed pesta ja riided vahetada, ja alles seejärel kööki tulla. Karoliinal söögiisuga probleeme ei olnud. Liisaga oli vastupidi, ta ei tahtnud köögist midagi kuulda ja süüa ta ka ei tahtnud. Sööma ta siiski pidi, sest päris söömata olla ta ei saanud. Vahel harva, kui nälg väga suureks läks, hiilis Liisa kööki, haaras laualt või külmkapist midagi söödavat ja kadus oma tuppa.

Miks Liisa kööki kartis? Talle tundus, et köök jälitab teda. Nagu oleksid köögil jalad, millega ta väga kiiresti jookseb. Liisa kujutluses olid köögi jalad väikesed, kõverad ja karvased, kuid väga kiired.

Ema ja isa märkisid, et ega köök pole mardikas, kes kõverate karvaste jalgade peal ringi trambib. Karoliina arvas, et Liisa on ikka täiega napakas, kui arvab, et köögil on jalad. Ema keelas Karoliinal Liisat narrida.

See jalgade värk polnud siiski veel kõige hullem. Liisal oli tunne, et kui köök ta kätte saab, siis võtab ta tüdruke vangi. Nii ütleski Liisa, et köök on vangla! Kuid lisaks sellele oli Liisal köögis veel ka mitu vaenlast. Kraan, mis pakatas tähtsusest, nagu oleks ta teadnud, et inimesed temata läbi ei saa … Kraan ei maganud kunagi, nii nagu ei maganud ka vesi torudes. Kraan oli ju ühenduses veetorustikuga, mis kulges nähtamatult nii majade all kui seintesse ehitatud käikudes. Kraanist võis vesi näkku ja riiete peale pritsida, kui sellele liiga lähedale minna ja vesi hoolimatult lahti keerata.

Lisaks Kraanile oli ka Kraanikauss, ka see oli kohutav. See muudkui neelas vett ja libistas seda torudesse. Liisal oli tunne, nagu võiks kraanikausi äravooluavast mõni suur elukas oma haarmed välja pista ja üritada teda sinna alla vedada. Jube!

Köögis oli teisigi nähtusi, mis Liisat kohutasid. Pliit, potid ja pannid, taignarull, Külmkapp, isegi Söögilõhn. Külmkapp oli Pliidist kogukam, aga Pliit jälle ohtlikum. Autor tõdeb, et köögis maksis Pliidi, Külmkapi ja Kraani kolmikvõim. Liisat ei huvitanud ei köök ega seal valitsev võim. Köök oli vangla, ainult üks kinnipidamiskoht ja õuduste tuba, ei midagi muud! Nälga sai kustutada ka ilma köögi vahenduseta. Näiteks hea ema abil, kes andis lapsel kõik tema tujud andeks ja tassis talle söögi tuppa.

Ja veel. Liisale ei meeldinud ka söök. Ta küsis emalt, miks inimesed peavad sööma. Ema selgitas, et inimesed on nii loodud, et nad peavad sööma, ja eriti peavad sööma lapsed, et nad saaksid suuremaks kasvada. Kas oli üldse midagi, mis Liisale maitses? Kommid, küpsised, koogid, šokolaad, jäätis. Need meeldisid Liisale küll. Ema kinnitas, et Liisa ei saa ju ainult magusast elada, sest suhkur rikub hambad ära. Sel päeval pakkus ema Liisale hoopis köögiviljahautist, kuid seda ei tahtnud Liisa suu sissegi võtta. Liisa ei mõistnud sedagi miks on porgand ja kartul köögiviljad, sest nad ei kasva ju köögis, vaid peenra peal. Ema kinnitas, et neil on lihtsalt selline nimi ja ilmselt on köögiviljad lihtsalt köögiga suured sõbrad. Liisa oli kindel et köök ise on õudne ja õudsed on ka kõik tema sõbrad! Ja köögivili on öögivili!

Ema ja isa teadsid, et lastel oli igasuguseid hirme, aga äkki oli Liisal mõni haigus? Köögikartus? Isa kinnitas, et seda pole olemas, on ainult kasvuraskused, mis lähevad üle. Liisaga käidi perearsti juures, kuid ka tema ei osanud aidata.

Veidi hiljem alustas Liisa näljastreiki, sest tema ei tahtnud süüa ja eriti mitte köögis. Võib ju tellida valmistoitu ja süüa seda toas, ja valmistoitu saab ka pannil ja ahjus üles soojendada. Näljastreiki alustas Liisa seetõttu, et ta ei tahtnud kanda ema antud põlle …

Ühe päeval viis ema Liisa psühholoogi juurde. Üheskoos järeldati, et Liisa ei põe anoreksiat ega buliimiat, kuid köögihirmu ei olnud varem ka psühholoog kuulnud olevat. Ja ei suuda ka psühholoog välja selgitada miks Liisa kööki kardab, sest Liisa lihtsalt ei rääkinud temaga ja ajas udujuttu unenäost, milles ta oli pudrupott.

Asjalood muutusid, kui Liisa emale tuli külla sõbranna Riina. Ema ja tema sõbranna arutasid Liisa köögikartust, ja ei suutnud mõista, mis see ikkagi on. Kas äkki on tüdruk salasöödik? Kas see on mingisugune allergia? Tegelikult oli Riinal ka üks palve – nende pere sõidab Tenerifele ja neil ei ole kuhugile jätta … siinkohal teen ma oma kokkuvõtvas loos stopi, sest ma ei saa ju Sulle ometigi kõigest rääkida.

Igal juhul toodi Liisa perele hoida üks tegelane, kellel nimeks Tornaado, ja kes pandi elama kööki! Ja nüüd hakkasid asjad muutuma, sest Tornaado oli igati nunnu! No ja ta elas köögis! Ja kui Tornaado pidi tagasi oma koju minema, siis tuli mängu veel ka Tromb!

Kes olid Tornaado ja Tromb? Selle jätan Sulle endale avastada, kuid igal juhul oli nendest abi, et Liisa oma suurimast hirmust jagu saaks.

Teine lugu on “Lugu poisist, kes tahtis olla puuris”. See jutustab meile poisist, kel nimeks Simmo. Poiss oli lugenud just kooli kevadaktusel luuletust ja sügisel pidi ta minema teise klassi.

Suviti oli Simmo olnud vanavanemate juures maal, kuid seal talle ei meeldinud, sest maal ei lubanud vanaisa poisil väga palju tujutseda. Linnas oli Simmo harjunud vanemate kannatust proovile panema, ta mängis laua ääres toiduga, keeldus õhtuti mänguasju kokku koristamast.

Selle suve alguses jäi Simmo linna, sest Simmo pere naabrinaine ehk Keni ema (Ken oli naabripoiss, kellega Simmo mõnikord mängimas käis) oli kodune, sest Kenile oli hiljuti sündinud väike õde Birgit ja Birgit, nagu imikud ikka, nõudis kõvasti tähelepanu. Keni ema oli kindel, et küll üheskoos hakkama saadakse, sest on ju Simmo rahulik poiss. Ja poisid saavad ju ka õues joosta, palli mängida või batuudil hüpata.

Sel päeval ei tulnud õues mängimisest midagi välja, sest vihma hakkas sadama. Simmo ja Ken olid küll protestivaimu täis, sest toas pole ju midagi teha! Lauamängu nad mängida ei tahtnud, ja multikaid ei lubanud Keni ema vaadata, sest poisid istuvad liiga palju ekraanide ees. Lõpuks hakkasid poisid mängima lauamängu, mil nimeks zombimäng. Mäng oli ju tore, kuid poisid läksid riidu ja nii ei jäänud Keni emal muud üle, kui telekas käima panna ja multifilmid peale.

Järgmiseks päevaks Simmo enam Keni juurde minna ei tahtnud, sest Ken kakleb! Ema muretses, kas ta peaks nüüd haiguslehele jääma? Isa avastas, et tal on veel paar lisapuhkusepäeva saada, ja ta saab need enne päris puhkust välja võtta. Isa sai võimaluse puhkusepäeva kasutada, ja nii otsustati järgmisel päeval hoopis loomaaeda minna.

Loomaaias läksid lood kummaliseks, sest Simmo tüdines üsna ruttu loomade vaatamisest, kuni nad jõudsid hoopis näitusele, millega tähistati Tallinna loomaaia sünnipäeva. See toimus jääkarude vanas puuris (jääkarud olid nüüd ju hoopis suuremal ja uhkemal alal), ja seal hakkas Simmole meeldima … Ta tahtis, et isa teda pildistaks, ta käskis isal süüa ja juua tuua, ja lõpuks kinnitas, et ta tahabki sellesse puuri jääda!

Lõpuks jõudis kätte õhtu, loomaaeda hakati kinni panema, kuid Simmo ei lahkunud endiselt jääkaru puurist. Loomaaeda jõudis ka murelik ema, kuid Simmo oli kindel, et tema jääb ööseks, sest tema ongi jääkaru!

Sel õhtul tuli Simmo puurist siiski välja ja üheskoos mindi koju, kuid järgmisel päeval tahtis Simmo loomaaeda tagasi ja jällegi jääkarude puuri. Simmole meeldis, kui loomaaia külastajad teda kartsid, sest inimesed peavadki jääkaru kartma! Jääkarud on suured ja tugevad.

Kas ka Simmo tahab olla suur ja tugev?

Kuidas Simmo puurist välja meelitada?

Selleks oli vaja abi loomaarstilt ja jääkarutalitajalt, kes tulid Simmo isale appi, ja neil oli üks igati omamoodi nipp, kuidas Simmoga hakkama saada.

Järgmisel päeval oli Simmo juba igati tavaline laps … kes mängis isa ja emaga lauamängu zombimäng, ja sellele järgneval päeval oli Simmol linnas igav, mistõttu tuli minna … kuhu ja miks Simmo minna tahtis, selle jätan Sulle endale avastada, nagu ka selle, kuidas loomaarst ja jääkarutalitaja Simmo puurist välja said.

Sellised kaks kaasahaaravat, huvitavat ja üsna omamoodi lugu vägagi omamoodi lastest. Kuid eks ole me ju kõik kunagi lapsed olnud, mistõttu me kõik mäletame, et on ka meil olnud igasugu hirme ja soove, ja jonnituju ja kõike muud.

Pildid on raamatusse joonistanud Anna Ring.

Markus Saksatamm „Ulakas vorst ja nutitelefon“ (Pegasus)

Jutukogumikus „Ulakas vorst ja nutitelefon“ on 31 lühemat ja pikemat lugu, mis võtavad kokku viimastel aastatel lasteajakirjades ilmunud Markus Saksatamme loomingu. Autori jutud on fantaasiarohked, humoorikad, samas ka julgustavad ning oluliste väärtuste üle mõtlema panevad, neis leidub midagi nii väikesele kui ka suuremale lugejale.

Raamatu illustreeris Ott Vallik, kes on hästi tabanud juttude lõbusat, aga ka lüürilist poolt.

Markus Saksatamm on kirjutanud kuusteist lasteraamatut, tuntumad nendest on „Tädi hakkab tuuleloheks“, „Kass ja kinopilet“ ning „Tont ja mannapuder“. Tema vaimukaid ja fantaasiarikkaid jutte ja luuletusi võib leida ka ajakirjadest Täheke, Hea Laps, Mesimumm ning Pere ja Kodu.

Markus Saksatamm on kindlasti viimaste aastate üks populaarsemaid ja viljakamaid lastekirjanikke, kelle sulest on ilmunud mitmeid ja mitmeid igati lahedaid ja naljakaid lasteraamatuid. Meenutan: „Tere-tere, täheloomad!“ (2020, Koolibri), „Pannkoogid! Nalja ja naeruga“ (2019, Tänapäev), „Kaisa sada vanaisa“ (2018, Rahva Raamat), „Banaan, jääpurikas ja hädaldav kastan“ (2018, Tänapäev), „Viieküüruline kaamel ja teisi naljajutte“ (2016, Tänapäev), „Hiir, kes oskas võõraid keeli“ (2016, Dolce Press), „Kus on tuukri koduke?“ (2015, Dolce Press), „Postiljon ja kanad“ (2014, Päike ja Pilv), „Kass ja kinopilet“ (2013, Tänapäev), „Lepatriinu ja pingviin“ (2013, Dolce Press), „Tädi hakkab tuuleloheks“ (2012, Tänapäev), „Tont ja mannapuder“ (2011, Tänapäev), „Külaline Okidoki planeedilt“ (2010, Tänapäev), „Ruubert, lohe ja laevapoisid“ (2010, Tänapäev).

Vahva on seegi, et Markus Saksatamm on kirjanik, kes käib sageli ka oma väikeste lugejatega kohtumas, mistõttu on paljud väikesed kirjandussõbrad autoriga ka silmast-silma kohtunud.

Markus Saksatamm jätkab mõnusate ja naljakate lugudega ka uues raamatus. On juba raamatu pealkirigi „Ulakas vorst ja nutitelefon“ igati humoorikas. Milline vorst see siis ulakas vorst on!

Esimene lugu „Teater supipotis“ viibki lugeja supipotti. Pliit oli veel kuum, kastrulis oli just valmis saanud kana-klimbisupp. Klimbid olid pahased, millal ometigi söögiaeg kätte jõuab, kuid kanatiib teadis, et supp peab enne söömist pisut jahtuma. No ja kui igav on, siis võib moodustada näiteringi, sest raadios räägiti, et teatrihooaeg on alanud.

Ettepanek võeti rõõmuga vastu. Kanatiib oli tänu raadiole teistest targem, tema hakkas lavastajaks. Ta valis välja igihalja kurbloo „Romeo ja Julia!. Peaosadesse valiti kaks klimpi – väiksem oli Julia ja suurem Romeo. Pipratera arvates oli see jube igav tükk, mistõttu otsustati teha midagi põnevamat! Väike klimp lubas hakata kapten Nemoks, suurem klimp Muumipapaks. Kas kapten Nemo ja Muumipapa ikka sobivad kokku, nemad pärit ju täitsa erinevatest lugudest? Selle saad teada, kui loo lõpuni loed.

Teine lugu on raamatu nimilugu „Ulakas vorst ja nutitelefon“. Selles loos elas köögimööbli taga verivorst. Ta oli külmikust vehkat teinud. Ta redutas kapi taga, kõige pimedamas ja tolmusemas sopis ning nägi üsna metsik ja ohtlik välja ... mõnikord ilmus ta köögilauale, marssis seal nagu mingi ülemus või kokaonu ning tegi akna taga kükitavatele varblastele koledaid lõustu. Tegu oli ühe riukaliku ja ülekäte läinud toiduainega.

Ühel hommikul oli ulakas vorst köögilaual, kus märkas nutitelefoni. Perenaine oli selle lauale laadima jätnud. Ulakas vorst arvas, et tegemist on mingi uutmoodi konserviga. Telefon vastas, et ta ei ole konserv. Ulakas vorst päris edasi, kas võõraga saab vett keeta või tainast rullida? Telefon kinnitas, et temaga saab helistada, mänge mängida ja tuhat muud asja teha, sest tal on äpid!

Ulakas vorst ehmatas. Täpid! Kas võõral on tuulerõuged? Täpselt sama võõralt kõlavad vorstile ka selfid, laik. Vorst kinnitas, et ka temast oli kunagi padja peale suur rasvane laik jäänud.

Asjad lähevad vägagi humoorikaks, kui vorst nutitelefoniga pildistama hakkab ja ühe selfi kogemata edasi saadab! Onu Priidule! Kuidas lugu lõpeb? Kes läheb ennast laadima?

Kolmas lugu on „Klimp ja kõrgushüpe“. Selles saame tuttavaks Lauraga, kelle ees laual auras supitaldrik. Kuldkollases leemes ujusid kartuli- ja porganditükid, nuudlid, mõni hernes, ja mis kõige tähtsam – suur valge klimp. Oleks huvitav teada, kas klimbid raamatu autorile meeldivad või pigem mitte ... Supp lõhnas hästi, aga Laural ei olnud söögiisu. Tal olid muremõtted, kuna järmisel päeval pidi ta keka tunnis kõrgust hüppama. Tüdruk tonksas klimpi lusikaga, mis pahandas klimpi. Klimp küsis, miks tüdruk teda müksib, kas norib tüli? Klimp oli pahane ja ütles, et ei peeta rännumehest lugu.

Laura uuris, kuhu klimp rändab ja sai teada, et klimp seikles süngetes kõhusoppides, kuhu ei ole astunud veel ühegi maadeuurija jalg. Klimp rääkis veel igasugu põnevaid asju, juttu oli isegi Kõht Nessi koletisest, kuid lõpuks lepiti kokku, et tüdruk sööb supi ja klimbi ära, siis saab klimp talle järgmisel päeval kaugushüppeks appi tulla. Kuidas see käib, ja kas klimp tuleb appi? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Neljandas loos „Ägedam kui Eiffeli torn“ oleme koolis, täpsemalt klassiruumis.

Talvevaheaeg oli läbi ja õpetaja Sirle tegi lastele ettepaneku rääkida sellest, kuidas keegi vaheaja veetis. Allan alustas. Ta ütles: „Bonjour!“ Esialgu ei saanud lapsed aru, kuid õpetaja selgitas, et bonjour tähendab prantsuse keeles tere päevast. See tähendab, et Allan oli vaheajal Prantsusmaal. Kevin ütles: „Jambo!“, tema oli käinud Aafrikas, Keenias, kus nägi antiloope, kaelkirjakuid ja isegi lõvi. Maia ütles „Zdravstvuite!“, tema oli käinud oma vanaema juures Moskvas. Juss ütles soome keeles: „Päivää!“ Tema oli käinud Rovaniemis ja külastanud jõuluvana kodu. Joonas oli käinud kaugel Tõusva Päikese Maal ehk Jaapanis, aga Jansa! Jansa ütles: „Kikerikii!“ Kus oli Jansa käinud? Mida teinud? Selle jätan jällegi Sulle endale lugeda, kuid Jansa selgitus kirerikiile on igati loogiline.

Kuna raamatus on lugusid kokku 31, siis jätan paar tükki Sulle endale ka avastada. Piilun seitsmendat lugu „Emakeelepäeva saladus“. Selles loos ütles ema isale, et järgmisel päeval om emakeelepäev, isa ei tohi unustada hommikul lippu heisata. Väike Riivo kuulis seda pealt. Teadis ka tema, et tähtsamate pühade ajal tuleb majale kindlasti lipp heisata. Aga emakeelepäevast ei olnud ta kuulnudki. Huvitav, kuidas seda tähistatakse?

Riivo mõtiskles. Pühade ajal pani ema end alati pidulikult riidesse ning värvis ripsmed ja huuledki ära. Ehk värvib ta nüüd siis keele üle? Näiteks roheliseks, nagu on ta lemmikkleit. Riivole mõte ema rohelisest keelest ei meeldinud. Mistõttu otsustas ta öösel asja kontrollima minna. Ta ronis ema ja isa teki alla, emale lähemale. Ta kogus julgust ja kiikas ema suhu. Riivo ei uskunud oma silmi: ema keel oli üleni õide puhkenud!

Kuidas see välja nägi, ja kas ema keel oli õites ka hommikul, selle jätan ma Sulle endale avastada, kuid igal juhul süüakse hommikul ka keeksi.

Kaheksas lugu on „Aprill, aprill – ninaprill!“ Selles loos tähistasid toiduained köögis esmest aprilli, naljapäeva. Nii oli rosinakukkel end ketšupiga kokku määrinud ja kinnitas, et on vööramaa göögivili, meritomat ja kazvab India ookeaniz (no ta rääkis võõramaa keelt ju ka)!

Makrapulk oli end kirjudesse kommipaberitesse mähkinud ja kilkas, et on supermodell. Sprott piilus konservikarbi irvakil kaane vahelt, endal tordi pealt näpatud roosast kreemist roos peakatteks peas. Tema oli hirmus mereröövel Silver Üksuim. Ja eks ole siin veel mitmeid nalju ja naljakaid tegelasi. Loo lõpus on nuustik murelik, ülemeelikud toiduained peavad enda järelt ära koristama, muidu arvatakse, et lapsed jälle süüdi. Toiduained lubavad koristada, sest lapsed on ju nende parimad sõbrad.

Järgmistes lugudes teeb vanaema kartulisalatit, kusjuures toiduained ei saa täpselt aru, miks nad kõik koos peavad olema, linnalapsed Jukk ja Stiina mängivad vanaema vanamoodsate mänguklotsidega, kuid need mängud on vanaema jaoks üsna hirmuäratavad (ämblik ajab taga kärbest, „muututakse“ libahuntideks jpm), Meriliis jutustab vanaisale muinasjuttu kolmest karust, kuid teeb seda nii, et jutt oleks ikka kaasaegne ja nutiseadmetega. Seejärel käime Manniga vannis ja päästame tema varbaid, ootame koos Mirelliga unenägusid, läheme koos Oskari ja Mattiasega onu Eka juurde maale, kus poisid hakkavad peidetud varandust otsima. Ja kas see oli ikka päris varandus või oli selle korraldanud onu Erka, et poistel oleks põnev maal olla.

Juttu on ka jonnist, sest jonn varitseb meid kogu aeg, isegi südasuvel, kui teised viirushaigused on taandunud. Markus Saksatamm kinnitab, et jonn on aastaringne nuhtlus. Loos „Ettevaatust, jonn!“ tabab jonn Jaani, kes ei taha tuba koristada, isegi telekat vaadata ei taha. Appi tuli vanaema ja tema pannkoogid ja moos!

Loos „Konn ja kakskümmend senti“ kukub tiiki kahekümnesendiline münt. Selle leidis konn, kes arvas, et ta on nüüd rikas kahepaikne. Tiigiasukad tulid vaatama, kuidas konn uhkelt kivile ronis ja tähtsal sammul edasi-tagasi marssima hakkas. Ta kuulutas, et on nüüd jõukas mees, kes võib osta endale päris oma kraavi, ja selle kaldale palmipuud istutada! Vesirott kinnitas, et nende maal palme ei kasva, neil kasvavad porgandid. Konn lubas teleka osta ja pärast seda seriaale vaatama hakata, kuid vähk ütles, et konn ei saa telekat vaadata, sest vee all ei ole voolu! No see ei seganud konna – vähk hakkab ise teleka asemel konnale esinema, näitab igal laupäeval konnale seriaali „Tiigi 13“, ja diivaniks hakkab vesirott, kellel on pehme kasukas. Ja üldse: nüüd peavad kõik tegema just seda, mida konn käsib, sest tema on teistest rikkam. Vee-elanikele konna jutt ei meeldinud ja nad läksid väärikalt minema. Konn oli kindel, et selliseid luusereid polegi tal tarvis. Ta kolib hoopis linna ja hakkab elama kuldse purskkaevus, kus vuliseb vee asemel vahuvein.

Kuidas linna pääseda? Nüüd ilmus vares, kes lubas konnale taksoteenust pakkuda, kuid see taksosõit oli üpris lühike ...

Selles raamatus toimetavad ka lahedad kassid – Tuti ja Kutt. Ühes loos hakkavad nad tolliametnikeks, teises liiklusinspektoriteks. Lisaks veel öökull ja lehm (selles loos tahab öökull lennata maale vanaemale külla, aga kes teda töökullina ehk valvurina asendab? Äkki lehm?), suure suuga sipelgas (selles loos toimetab kuklane, kelle arvates ei ole ritsika, ämbliku, sajajalgse, teo ega mesimummi tööd tähtsad, sest ainult kuklase töö tähtis! Aga kas see ikka on nii?), totakas tomat (tomat, kes ei taha punaseks minna, sest punastest tomatitest tehakse ketšupit ja meie tomat ei ole sellega nõus). Sõidame Martiga ka bussis, milles tädi muutub haldjaks, onu King Kongiks, väike koer suureks karuks, veidi hiljem tõdes koer, et ta on Mublu, mõminaräppar!

Käime ka vampiiri sünnipäeval, kuhu tulevad zombi, libahunt, õudusfilmi pirakas püüton ning inimsööjast pannkook. Ja see on üks üsna kummaline sünnipäev!

Ja veel. Väike Riinu joonistab pilti, aga kõikidel pliiatsitel on omad soovid, kõik tahaksid just selliseid asju joonistada, mis nende värvidega sobivad. Läheme koos Kauriga Kätlini sünnipäevale, kus Kaur hakkab väga palju sööma. Liiga palju sööma! Kõht on sedavõrd täis, et Kaur jääb magama ja näeb üsna hirmuäratavat und, milles teda „ründavad“ paljud toiduained ja kutsuvad poissi sööma. Saame tuttavaks ka Karliga, kelle ninakoll tahab saada kogu maailma presidendiks ja õpetab poisile igasugu rumalusi! Juttu on ka koer Murist, kes märkas, kuidas hoovi sõidab jõuluvana saan. Jõulumees vinnas saanist ühe kingikoti selga ning sammus maja poole, kus lapsed ootasid. Samal ajal veeretas üks paks kingikott end saanilt maha ning tatsas varga kombel metsa poole. Muri otsustas minna asja uurima ja kingikotile aru pähe panna, sest sedasi põgeneda ei tohi, kuna lapsed ootavad ikkagi kingitusi.

Raamatu viimases, igati ägedas loos (no tegelikult on ju kõik lood selles raamatus ägedad!) „Prügijõmmi taltsutamine“ kasvatatakse prügijõmmi, kes oma prahti metsa alla viib. Loos toimetavad Potsataja, pokud ja metsaloomad, kes mõtlevad välja ühise plaani, kuidas prügijõmmi taltsutada, ja see tuleb neil igati ägedalt välja!

Sellised vahvad, ägedad, humoorikad ja ka üsna õpetlikud lood seekordses Markus Saksatamme raamatus „Ulakas vorst ja nutitelefon“. Vahva on see, et jätkuvalt toimetavad kirjaniku lugudes asjad, loomad, lapsed ja täiskasvanud, ja tegelikult võiks ju neid lugusid ka tänapäevasteks muinasjuttudeks kutsuda ...

Humoorikad pildid on raamatusse joonistanud Ott Vallik, kelle pilte mäletan ma Reeli Reinausi raamatutest „Detektiiv Triibik loomaaias“ (2013, 2017 Tänapäev) ja „Pärdik Päär ja hauaröövlid“ (2015, 2020 Tänapäev).

Koostanud Jaanika Palm „Meie laste muinasjutud“ (Varrak)

Tore, et oled kätte võtnud raamatu, mis sisaldab eesti autorite muinaslugusid läbi aegade.

Oleme need sinu jaoks hoolikalt välja valinud, et pakkuda võimalikult mitmekesist pilti meie muinasjutumeistrite loomingust. Kümnendite kaupa esitatud jutte lugedes saad ühtlasi ülevaate ka sellest, mille üle on eri aegadel juureldud, mis on kirjutajate mõtteid ja tundeid köitnud, mida on väärtustatud ning kuidas ümbritsevast maailmast mõeldud.

Mul on jätkuvalt hea meel, et meil ilmub muinasjuturaamatuid, sest muinasjutud on lahedad ja sobivad lugemiseks ka täiskasvanud inimestele.

Jaanika Palm on ka varem igasugu vahvaid lasteraamatuid koostanud, mõnest neist olen saanud Sulle ka rääkida. Näiteks “Meie laste unejutud” (2019, Varrak), “Meie laste loomajutud” (2019, Varrak) ja nüüd siis “Meie laste muinasjutud”.

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Kadri Ilves, kelle sulest on ilmunud mitmeid lahedaid illustratsioone meie lasteraamatutesse – “Tüdruk, kellel oli saladus” (autor Kadri Lepp, 2017, Tänapäev), “Salasõnad” (autor Kadri Lepp, 2020, Tänapäev), “Viis vaba kutsikat” (autor Mare Müürsepp, 2009, Tänapäev), “Rott Amadeus, supitirin ja muud keldriasukad” (autor Siiri Laidla, 2010, Tänapäev), “Lumemöll” (autor Jaanus Vaiksoo, 2005, 2012, 2016, Tänapäev), “Kuninganna Anni lood” (Marju Õunpuu, 2006, Tänapäev) jt.

Raamatu koostaja Jaanika Palm ütleb raamatu sissejuhatuses, et on tore, et lugeja on kätte võtnud raamatu, mis sisaldab eesti autorite muinaslugusid läbi aegade. Need on lugeja jaoks hoolikalt välja valitud, et pakkuda võimalikult mitmekesist pilti meie muinasjutumeistrite loomingust …

Jaanika Palm kinnitab, et mõned lood viivad lugeja seiklustele kaugetele võlumaadele, et lugeja saaks kaasa elada printsessidele ja printsidele ning tunnetada erilist. Teised jutud otsivad imesid siitsamast meie kõrvalt argielust ning kutsuvad lugejat märkama imelist just tavategemistes. On neidki lugusid, mis mõtisklevad nähtuste päritolu üle ja panevad lugeja fantaasia lendama, ja lugusid, mis toovad silme ette loomade või asjade salapärase maailma, aidates mõista neid, kes meist erinevad.

Ja veel, Jaanika Palm ütleb: “Tõesti, mis oleks elu ilma lugudeta!” Ja ta jätkab: “Innustavad ju muinasjutud meid nägema maailma selle mitmekesisuses ja kasvama paremaks inimeseks, need pakuvad rasketel hetkedel tuge ja aitavad säilitada usku imedesse. Miks mitte lasta end muinasjuttudel läbi elu kanda?”

Need on ilusad mõtted ja olen ka mina just selliseid mõtteid mõlgutanud, kui muinasjutte olen lugenud. Muinasjuttudes on seda võluväge, mis annavad rasketel hetkedel tõepoolest tuge ja jõudu edasi minemiseks ja seetõttu tasub kätte võtta ka see raamat ja need muinasjutud lihtsalt läbi lugeda ja neist tuge ja jõudu ammutada.

Raamat on jaotatud kaheksaks osaks, millest igaüks tähistab üht kümnendit, millal konkreetne muinasjutt/lugu on ilmunud. Raamatust leiab mitmeid ja mitmeid meie kirjanikke, neid, kes on kirjutanud lastele, kuid ka neid, kes on kirjutanud peamiselt täiskasvanutele: A.H. Tammsaare, Juhan Jaik, Marta Sillaots, Juhan Kunder, August Jakobson, Leida Tigane, Vladimir Beekman, Ellen Niit, Harri Jõgisalu, Eno Raud, Heljo Mänd, Paul-Eerik Rummo, Aino Pervik, Holger Pukk, Asta Kass, Kalju Kangur, Iko Maran, Helvi Jürisson, Uno Leies, Tiia Toomet, Ira Lember, Henno Käo, Olivia Saar, Jaan Rannap, Piret Raud, Lehte Hainsalu, Jürgen Rooste, Andrus Kivirähk, Jaanus Vaiksoo, Markus Saksatamm, Anti Saar, Helena Koch jpt.

Ma ei hakka Sulle kõike raamatus olevaid muinasjutte ümber jutustama, sest millist võtta, millist jätta. Kõikides neis muinasjuttudes on midagi õpetlikku, midagi tarka ja nutikat, on põnevust, seiklusi ja lihtsalt vahvaid sündmusi, mis mõnikord on kummalised ja iseäralikud, mõnikord aga suisa argipäevased.

Raamatu esimeses osas on muinasjutud, mis ilmunud kuni aastani 1940. Selles osas saame lugeda Matthias Johann Eiseni salapärast rahvalugu “Ussist neiu”, Ernst Peterson Särgava “Hunt püüab jääaugust kalu” (legendaarne lugu, milles rebane hundi järvele kalu püüdma meelitab, kusjuures järv on jääs, nii et hundi saba jäässe kinni jääb), Jüri Parijõe “Imekivi” (selles on juttu emast ja pojast, poeg aitab ussi, kes hiljem osutub olevat kuningatütar, kes poisile imekivi kingib, mis kõik ta soovib täidab. Kui mõisahärra selle imekivi poisilt välja petab, siis tulevad appi kass ja koer, keda poiss oli varem ise aidanud), A.H. Tammsaare ilus ja kurb “Poiss ja liblik” (lugu, milles poiss ajab taga liblikat, kuid samal ajal tallub ära kõik kaunid lilled), Juhan Jaigi “Mesikäpa saunaskäimine” (selles loos toimetavad karu ja rebane, minnakse sauna ja karuga juhtub nii nagu veidi varem hundiga, ka tema jääb oma sabast ilma).

Seejärel on esimeses osas veel Marta Sillaotsa “Lugu vana kana kolmest tütrest”, August Kitzbergi kaunis ja armas “Piibelehe-neitsi”, Karl August Hindrey “Kuidas vaenelaps-karjapoiss oma õnne leidis” ja Juhan Kunderi kuulus lugu “Vaeslaps ja talutütar” (selles loos toimetavad vaeslaps, talutütar, Vanapagan ja tema pojad, ja selles loos osutub kõige nutikamaks vaeslaps, keda “juhendab” väike hiireke).

Raamatu teine osa viib meid aastatesse 1941-1960. Seda osa alustavad kaks August Jakobsoni kirjutatud muinasjuttu, milles toimetavad siil, kes praeb sitikat ning kana ja prussakas, kusjuures see prussakas on ilmatuma upsakas ja arvab, et just tema on inimeste maja PEREMEES, ja inimesed on ainult selleks, et teda teenida. Kolmas lugu on Erni Krusteni lugu vanast öökullist Täpi-Tähnist, kes jääb haigeks ja mitte keegi ei tule teda vaatama. Lõpuks tulevad siiski igasugu linnud vanale öökullile külla.

Kahe järgmise loo autoriks on Leida Tigane. Juttu on sellest, kuidas Krants koolitarkusest ilma jäi. Loos “Miks sina kisendad?” läheb hunt inimhoone juurde, lootuses leida sealt vana lammas ja see endaga metsa vedada. Hunt saab saagiks hoopis põrsa, kes on kõva karjuja. Varsti ongi hundil koerad kannul, ja põrsas …

Selle osa viimane lugu/muinasjutt on katkend Vladimir Beekmani kuulsast lasteraamatust “Aatomik”, milles üks tark ja kuulus mees, Teadlane loob metallitükikesest imelise poisi, kellel suured sinised silmad ja punased punnis põsed. Poisike kasvab kämblasuuruseks, saab nimeks Aatomik ja läheb maailma rändama. Aatomik üritab aidata pallimängijaid, vana Ekskavaatorit, kuid asjad ei kuku päris sedasi välja nagu mõeldud oli.

Kolmas osa on aastatest 1961-1970. Ellen Niit räägib loo Otist kosmoses, Harri Jõgisalu jutustab loo sellest, miks ööbik laulab öösiti. Siin on ka Eno Raua populaarne lugu “Huviline filmikaamera”, mis samuti iseseisva raamatuna ilmunud.

Huviline filmikaamera filmib igasugu asju, ühel päeval ka üleannetut autojõmpsikat ja aitab sellega miilitsat. Seejärel filmib filmikaamera sadamas kraanat. Sadamas hakati parajasti ühelt suurelt kaubalaevalt võõramaa loomi maha laadima, kuid kraanal ei tulnud see väga hästi välja. Õnneks oli filmikaamera seda tööd filminud ja nüüd näidati kraanale see ette, et ta saaks õppida, mida valesti tegi. Lõpuks filmis filmikaamera üles ka selle, kuidas üks vana kaval laternapost möödujatele jala ette pani, nii et möödujad kukkusid. Ja selline asi ei saanud ju ometigi huvilisel filmikaameral märkamata jääda.

Edasi juba Heljo Männi kirjutatud lugu “Täpiline kleit”, milles toimetavad väike Lepatriinu, onu Mesilane, tädi Põrnikas ja ka Lepatriinu ema. August Jakobson jutustab sellest, kuidas tekkisid hiired ja kassid. Juhan Saare loos “Päev ja öö” toimetavad kodujänes, kel nimeks Vaabus ja öökull, kel nimeks Totuu. Öökullile meeldib öö, jänesele meeldib päev. Nüüd otsustakse mõõtu võtta, kui võidab jänes, siis on alati päev, kuid võidab öökull, siis on alati öö. Võistlust tulevad vaatama igasugu linnud, oravad, mäger, mutt. Kuidas see võistlus lõppes? Selle saad teada, kui loo lõpuni loed, kuid ei maksa unustada, et lastelegi on päev töödeks ja mängudeks, öö aga puhkamiseks.

Selles osas on veel Venda Sõelsepa lugu “Nannipunn” ja Erni Krusteni “Laps ja koer”.

Neljas osa viib meid aastatesse 1971-1980. Sinna jäi ka minu lapsepõlv. Umbes 1976-77 sain ka mina lugemise käppa ja hakkasin raamatuid lugema, kusjuures ikka päris korralikult ja suure hoolega. Kas ka selles raamatus on mõni selline lugu, mis mullegi lapsepõlve meenutab.

Sellest osast leiame Paul-Eeri Rummo kirjutatud loo, milles ta kasutab vahvasti kuulsat muinasjuttu kolmest karust, kuid selles loos läheb karu külasse mett otsima ja satub majja, milles elavad kolm tüdrukut. Edasi räägib Aino Pervik meile lambalugu, milles hunt ajab taga lammast, kellele tuleb appi lepalind. Eno Raua lugudes on juttu koera haukumisest ja kalkuni vihast ning jäätiseauto äpardusest. Holger Pukk räägib meile muti murest, Robert Vaidlo loos otsivad tüdruk, kel nimeks Kessu ja mängukloun, kel nimeks Tripp, sooja jäätist. Ma olen kindel, et Kessu ja Tripp on paljudele lastekirjanduse sõpradele tuttavad tegelased nii raamatust kui ka telelavastusest.

Neljandas osas saame lugeda veel Asta Kassi muhedat lugu trepist ja liftist, Kalju Kangur kirjutab kuningalossi kummitusest, kes elas pööningul. Iko Maran jutustab meile kahest plüüskassist – Lumivalgekesest ja Lubivalgekesest – kes saavad kokku planguserval. Nad arutlevad selle üle, millist värvi kassid on parimad. Selge on see, et valged, kes on paremad kui mustad, kollased ja hallid. Kuid kas lumivalged või lubivalged? See tekitab tõsise arutelu ja riiu, mistõttu mõlemad kassid kukkusid plangult alla suurde tahmahunnikusse, nüüd polnud ka nemad enam päris valged kassid …

Viies osa viib meid aastatesse 1981-1990. Usun, et ma ise veel mõnda lasteraamatut ikka lugesin, kuigi kindlasti hakkasin lugema ka suuremate poiste raamatuid.

Seda osa alustab Eno Raua lugu “Elupäästja”, milles väike hiireke tahab minna külla naabriperesse sõprade juurde, kuid teel sinna ohustab teda rästik. Siil tuleb appi ja päästab hiirekese rästiku käest, kuid tänutäheks selle eest tahab siil ka hiire nahka pista! Kas see tal ka õnnestub või pääseb hiireke jooksu?

Teises loos, “Linnaehitajad” jutustab Helvi Jürisson sellest, kuidas putukad hakkavad linna ehitama, sest on ju sipelgatel linn, mesilastel linn. Kahjuks ei tule putukatel linnaehitamisest midagi välja, sest on liiga palju ohtusid, mis ehitamist takistavad.

Siin on ka Uno Leiese kirjutatud lugu “Tipp, Täpp ja suur porgand”. Kindlasti on ka Tipp ja Täpp meie lastekirjanduse sõpradele tuttavad tegelased nii raamatukaante vahelt kui ka telelavastusest.

Tiia Toometilt on selles osas kaks lugu. Saame teada, kuidas kaelkirjakupoeg salli sai ja sellest, kuidas väike lepatriinu ei tahtnud punast mustade täppidega kleiti, aga kirjut nagu liblikal. Ira Lemberilt on lugu, milles toimetavad hobune ja auto (Žiguli Lux), Asta Kass viib meid loomade karnevalile, Henno Käo jutustab loo sellest, kuidas ta lumememm oleks, Olivia Saar räägib kurvast kuusest. Kuuseke oli nii väike, et vaevu paistis lume alt välja. Ta oli kurb, sest ei saanud tuulega rääkida, sest tuul tuhises temast üles. Ta oli nii väike, et ei sobinud isegi näärikuuseks. Veidi hiljem olid asjad hoopis teisiti, ka siis ei sobinud kuusk nääripuuks, kuid mis võis olla selle põhjuseks aastaid hiljem?

Kuues osa on muinasjuttudest, mis ilmunud 1991-2000. Jaan Rannap jutustab loo sportlikust teost, kel nimeks Tõnu ja tema teest tippu. Tigu Tõnu oli suur spordihuviline, kes istus televiisori ees ja vaatas hommikust õhtuni sporti. Siis otsustas ta ise sporti teha. Kahjuks ei sobinud talle kõrgushüpe ega kaugushüpe, aga sobis … mis ala Tõnule sobis? Teises Jaan Rannapi loos “Talveuni” toimetavad metsaloomad, kes arutavad talveune üle.

Eno Raualt on selles osas kolm lugu, milles on juttu Kataleena isemoodi juustest, jänesepoegadest ja jänesehaakidest ning valgest liblikast ja jänesepoegadest. Hiljem selgus, et valge liblikas oli kapsaliblikas, kes juhatas jänesepojad kapsaste juurde.

Aino Pervik jutustab meile põdrast, kes otsib vett ja eksib linna, Henno Käo loos toimetavad eit ja taat, kes ostsid uhke vaiba, mida oli vaja ka kloppida. Suures hirmus põgenes vaip, kuid võttis kaasa ka taadi. Henno Käo teine lugu jutustab kuningriigist, kus ei tahtnud herned kuidagi kasvada. Rahval meeldis neid süüa, kuid herneid ei olnud. Üks tark kinnitas, et ega herned muidu kasva, neid tuleb ehmatada! Nüüd hakati otsima head herneste ehmatajat, kuigi ükski mees ei tahtnud hernehirmutiseks hakata, kuni kuningriiki saabus üks vaene noormees ...

Üks lugu on selles osas veel ka Lehte Hainsalult (tema räägub meile Kollamütsikesest) ja Asta Kassilt, kes räägib võlurist ja tema naisest, kes oli päris tavaline naine, kes tahtis, et ka nende lapsed oleksid päris tavalised.

Raamatus on kaks osa veel. Esimene neist viib meid aastatesse 2001-2010, milles saame lugeda Aino Perviku lugu härra Raamatuhullust, Jürgen Rooste lugu tüdrukust, kes oskas loomadeks muutuda, Indrel Koffi lugu ruudulisest taskurätikust, Andrus Kivirähk kirjutab mereröövlist lusikast ehk lusikast, kes otustas hakata mereröövliks. Jaanus Vaiksoo jutustab soovaimust ja murakatest, Jaan Rannap jänesepoeg Jussist, kes ehitab maja. Henno Käo räägib meile sellest, miks puud talveks alasti jäävad ja miks puud kohisevad. Peep Pedmanson viib meid koos ühe prügikastiga õpetlikule ümbermaailmareisile.

Viimases osas on lood alates aastast 2011. Piret Raud jutustab printsessi pahadest jalgadest, Andrus Kivirähk sellest, kuidas lohel hambaid raviti, Markus Saksatamm sellest, kuidas jänes hakkas kangelaseks. Anti Saar tutvustab meile kahte venda, Eskot ja Askot, Priit Põhjala räägib baarikapi kapibaarast, Helena Koch räägib herne üksindusest ja redise maailmareisist.

Viimases osas on ka Kristiina Kassi lugu Une-Mati õest Katist, Aino Perviku lugu padjast, kes tahab unejuttu kuulata, Epp Petronelt on kaks muinasjuttu “Miks koerad ei räägi” (Indiaani muinasjutt) ja “Kuidas orav endale saba sai” (Aafrika muinasjutt). Selle vahva ja huvitava muinasjuturaamatu lõpetab Andry Ervaldi kirjutatud “Jõulumuinasjutt”.

Selline vahva raamat see “Meie laste muinasjutud”. Lugusid on erinevatest aegadest, erinevatelt autoritelt ja kõikidele on kindlasti midagi sellist, mis neile meeldib. Ja tegelikult, muinasjutud võiksid ju meeldida meile kõigile!

Piret Raud „Meri“ (Tänapäev)

Meri hoolitses oma kalade eest ja luges neile alati unejuttu. Kui ühel päeval olid kalad liiga lärmakad, meri ärritus ja läks minema. Nüüd polnud kaladel enam kedagi, ainult näljane kass tundis nende vastu huvi ...

"Meri" on Piret Raua fantaasiarohke lugu sõprusest ja lugemise tähtsusest.

Piret Raud on kindlasti üks meie populaarsemaid, hinnatumaid ja armastatumaid lastekirjanikke, kelle sulest ilmub ikka ja jälle midagi väga omanäolist ja lahedat. Nii olen saanud minagi lugeda tema kirjutatud raamatuid “Juurtega aed” (2020), “Teistmoodi printsessilood” (2019, 2015), “Kõik minu sugulased” (2017), “Sanna ja salakütid” (2017), “Emili ja oi kui palju asju” (2015), “Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist” (2015), “Mina, emme ja meie igasugused sõbrad” (2014), “Printsess Luluu ja härra Kere” (2014, 2008), “Natuke napakad lood” (2012), “Kolm soovi” (2012), “Ernesto küülikud” (2010, 2004), “Tobias ja teine B” (2010) jpt.

Rääkimata sellest, et Piret Raud ka illustreerib raamatuid, ja illustratsioonidki on väga omanäolised ja lahedad. Mulle meenuvad lisaks tema enda kirjutatud ja illustreeritud raamatutele ka illustratsioonid Aino Perviku kirjutatud Paula-lugudele ja sama kirjaniku raamatutele “Presidendilood”, “Kallis härra Q” ja Astrid Reinla raamatule “Pätu”. Viskad pilgu peale ja kohe on selge, kelle sulest need on.

Täpselt sama võib öelda ka Piret Raua uue raamatu “Meri” kohta. See ei ole väga mahukas, siin ei ole palju sõnu, aga see-eest on selles raamatus palju ilusaid sõnu ja mõtteid, ja taaskord need lahedad illustratsioonid.

Loo alguses tõdeb autor, et meri armastas oma kalu väga. Meri hoolitses kalade eest hästi: toitis ja vannitas, käis pargis jalutamas … Mulle hirmsasti meeldib see mõte, kuidas meri oma kalu vannitab. Lisaks sellele luges meri oma kaladele ka unejuttu. Pean tunnistama, et ka mulle meeldisid lapsena unejutud, eriti need jutud, mida ema ja vanaema lugesid. Eks ma lugesin ise ka, aga siiski … no ja selles raamatus loeb oma lapsukestele unejuttu meri.

Piret Raud räägib meile, kuidas vahel meri väsis ja oli kurb. Mõnikord tahtis ta mõelda oma mõtteid, aga ei saanud, sest kalad lärmasid ja jonnisid. Sellistel hetkedel vaatas meri taevas liuglevaid pilveharju ja igatses ära. Kuhugi, kus oleks vaikne. Ilusad mõtted, kas pole. Minagi mõtlen mõnikord, et tahaks vaikust ja rahu, tahaks ära …

Ja ühel päeval, kui kalad eriti kõvasti kisasid, võttis meri kätte ja lahkus. Läks minema, ilma kaladeta! Esialgu kalad ei kurvastanud, neile meeldis, et meri oli ära. Nad tegid igasugust nalja, lärmasid valjusti, aga õhtul ei saanud kalad und. Midagi oli justkui puudu. Puudu oli unejutt. Kalad uurisid unejuturaamatut, kuid nad ei osanud lugeda … jah, lugemine … minagi mäletan, kuidas ma lasteaia viimastes rühmades lugemise käppa sain, ja oh seda vahvat ja põnevat elu, kui mõne vahva ja ägeda lasteraamatu läbi lugesin!

Selles raamatus läheb asi päris ohtlikuks, kui kalade muret märkab näljane kass. Ta lubab kaladele lugeda. Kui raamat läbi saab, peavad kalad lubama end ära süüa! Kalad olid lahkesti nõus. Piret Raud ütleb lihtsalt – rumalad kalad!

Suur näljane kass hakkaski lugema. See oli ilus jutt. Kaladele meenus meri ja kõik need head ajad, mil meri oli olnud koos nendega. Kus oli meri nüüd? Millal ta tagasi tuleb? Kalad puhkesid nutma … lisaks kaladele nutsid ka meritähed, kilpkonnad ja ussikesed. Pisaratel ei olnud lõppu. Peagi loksus ja lainetas kogu ümbrus …

Siinkohal pean oma kokkuvõtva loo lõpetama. Muidu räägin ma Sulle kogu raamatu sündmused ära.

Mis juhtus pärast seda, kui kõik merelanikud on nutnud? Mida tegi näljane kass? Kas meri naasis? Mida kalad loo lõpus õppisid? Kas haritud kala on hea olla? Nendele küsimustele saad vastuse, kui selle vahva ja õpetliku loo lõpuni loed …

Aino Pervik „Tuulelohe saab sõbraks“ (Tänapäev)

Tuulelohel oli küljes pikk pael. Selle abil kavatses peremees juhtida tuulelohe liikumist nii nagu vaja.

Tuulelohele ei meeldinud ei pael ega juhtimine mitte üks põrm. Tuulelohe tahtis olla täiesti iseseisev. Ta tahtis olla vaba nagu lind. Tuulelohel oli kindel plaan põgeneda. Ja ära ta põgeneski.

Oma teel kohtab tuulelohe igasuguseid isevärki tegelasi. Neil kõigil on oma kodu ja oma tähtis eesmärk. Aga kus on tuulelohe kodu? Mistarvis tema üldse olemas on?

Ma olen üsna kindel, et Aino Pervik on mitme põlvkonna raamatusõprade üks lemmikkirjanikke, kelle sulest on ilmunud mitmeid ja mitmeid väga ägedaid laste- ja noorteraamatuid: “Väikesed vigurijutud” (1972), “Kaarist on kasu” (1972), “Kunksmoor” (1973), “Kunksmoor ja kapten Trumm” (1975), “Arabella, mereröövli tütar” (1982), “Sookoll ja sisalik” (1986), “Kallis härra Q” (1992), raamatusari “Paula elu” (2001-2008), “Dixi ja Xixi” (2005), “Presidendilood” (2008), “Ühes väikeses veidras linnas” (2009), “Härra Tee ja Proua Kohv” (2014), “Tähenärija ja Kriksadull” (2015), “Hädaoru kuningas” (2016) jpt.

Kuid Aino Pervik on kirjutanud romaane ka täiskasvanutele: “Kaetud lauad” (1979), “Kiikujad väravakaartel” (1989), “Üks hele valge tuvi” (1995); novellikogusid: “Impulss” (1982) ja “Tulesõitjad” (1988) ning luulekogusid: “Umimetsades” (1977), “Kiljub ning kumiseb” (1982), “Kellavalaja” (1985) ja “Puusseastuja” (1991).

Lisaks on Aino Pervik tõlkinud eesti keelde ka ungari kirjandust, minu enda lapsepõlve üks lemmikutest oli 1977 eesti keeles ilmunud Ivan Mandy kirjutatud “Csutak astub lavale”.

Aino Perviku raamatute alusel on valminud mitmed filmid: “Kunksmoor” (1977, animafilm), “Kunksmoor ja kapten Trumm” (1978, animafilm), “Arabella, mereröövli tütar” (1982, mängufilm) ja “Kalls härra Q” (1988, mängufilm). Mulle meenub ka televisioonile seatud lastelavastus “Kunksmoor” (1992, mille peaosades mängisid Helgi Sallo ja Mihkel Smeljanski) ning teatrietendus “Kunksmoor ja kapten Trumm” (esietendus Draamateatris 22. veebruaril 2004. aastal, peaosades Ita Ever, Tõnu Kark ja Anti Reinthal).

Aino Pervik on saanud ka mitmete kirjandusauhindade omanikuks: J. Smuuli nimeline preemia” (1976), Friedebert Tuglase novelliauhind (1983), Eesti Kirjanike Liidu aastapreemia (1993), Eesti Kultuurikapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (2001, 2012 ja 2016)), J. Oro nimeline lastekirjanduse preemia (2006), Aasta Rosin (2010), Järje Hoidja (2008 ja 2014), kuid ka Valgetähe V klassi teenetemärk (2001) ja Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest (2018).

Ja nüüd üks uus, igati armas ja tore lasteraamat “Tuulelohe saab sõbraks”, mille peategelaseks on tõepoolest tuulelohe!

Raamatu esimeses peatükis “Tuulelohe esimene lend” saame teada, et tuulelohe elus algas väga otsustav päev. Õieti oli see üldse esimene päev tuulelohe elus. Tuulelohe oli alles varahommikul lõplikult valmis saanud. Tuulelohe meeldis endale väga, sest ta oli lahedalt värviline, tal olid peas hästi suured silmad, millega nägi absoluutselt kõike ja oli ka suu, millega sai rääkida. Tegelikult tuulelohel ainult pea oligi, ja kohe pea küljes oli tal kolm värviliste lintidega saba.

Tuulelohe peremees sõitis autoga lagendikule mere ääres. Tuulelohe oli tal kaasas. Peremehel oli plaan hakata tuulelohet karmilt treenima. Tuulelohel oli küljes pikk pael. Selle abil kavatses peremees juhtida tuulelohe liikumist nii nagu vaja.. Tuulelohele see pael ei meeldinud, sest ta tahtis olla täiesti iseseisev, ta tahtis olla vaba nagu lind. Tuulelohel oli kindel plaan põgeneda!

Ja põgenema ta pääseski. Abiks tugev tuulehoog, mis tõmbas tuulelohe paela küljest lahti. Tuulehoog oli pöörane ja kandis tuulelohe mere kohale. Tuulelohe sabad olid sassis ja sõlmes ja see ei meeldinud talle. Mida tuulehoog ometigi teeb! Tuulelohe käskis tuulehool sabad rahule jätta, mida tuulehoog ka tegi. Nüüd hakkas tuulelohe langema, all oli tuule käes lainetav meri. Kas tõesti saab tuulelohe oma ootamatu lõpu? Äkki nägi tuulelohe veest kerkimas kedagi suurt ja tumedat, kes kutsus tuulelohet enda juurde.

“Tüüri siia, pisike!” hüüdis too tundmatu. See suur ja tume oli vana allveelaev, kes tegi luugi lahti ja kutsus tuulelohe enda juurde. Tuulelohe hüppaski allveelaeva varjule, seal sai ta ilusasti kuivaks. Järgmisel päeval, kui torm oli vaibunud sai ta edasi lennata, kuigi vana allveelaev oleks tahtnud, et tuulelohe talle seltsiks jääks … Ja nii ütles vana allveelaev, et tuulelohe võib alati tema juurde tormivarju tulla.

Teises peatükis “Tiibadega kivijõmm” saab tuulelohe tuttavaks tuuleveskiga, kes küll tiibadega vehkis, kuid ei kerkinud sellest hoolimata üldsegi õhku. Tuulelohe läks asja lähemalt uurima, ja selgus, et veidral olendil oli küll neli suurt tiiba, kuid tiibade küljes oli igavesti tömp ja raske kivikeha. Tuulelohe läks lähemale, ja jäi tuuleveski tiibadesse kinni. Alles õhtul, kui tuul vaibus, sai tuulelohe lahti. Tal käis pea hirmsasti ringi ja ta oli surmani väsinud. Tuulelohe sai teada, et tuuleveski jahvatab kamajahu ja oma suure kerega ta õhku ei tõusegi. Tuuleveski kinnitas, et talle meeldib kamajahu jahvatada. Tuulelohe vastas, et talle meeldib vabalt ringi lennata. Hommikul asus tuulelohe jällegi teele.

Kolmandas peatükis “Tuulelohe ja õnnelik õõtsuja” märkas tuulelohe ühel ilusal õhtupoolikul all maa peal kedagi, kes hakkas parajasti suure hooha taevasse tõusma. Tõusis, tõusis, kuid siis peatus äkki ja laskus kaarega alla tagasi. Siis proovis ta seda teha teiselt poolt, ent ka seekord ei suutnud ta end kõrgustesse rebida. Tuulelohe läks jällegi uurima, tegi seda üles-alla sõitu kaasagi ja sai teada, et sellele visale vennale meeldiski ühe koha peal kiikuda. Nüüd on selge, kes see õnnelik õõtsuja oli, see oli ju kiik. Tuulelohe kinnitas, et temale meeldis rohkem edasi liikuda ja ka nüüd haaras tuulepuhang tuulelohe kaasa ja juba ta kerkiski taevasse.

Neljandas peatükis jäi tuulelohe pajupõõsasse kinni. Selles peatükis toimetavad ka konnad. Suur ja vägev konn ronis mättale, et õpetada pisikestele konnapoegadele konnatarkusi. Neist esimene tarkus oli see, et konnade kõige suurem vaenlane on kurg. Kui kurg läheneb, peavad konnad silmapilk vee alla sukelduma.

Ühel hetkel osutas üks konnapoegadest paju poole, sest keegi oli paju otsas! Vana konn sai väga pahaseks, et konnapoeg julges tema jutule vahele segada, kes seal paju otsas ikka olla sai! Vana konn oli pahane, sest ta mõtles, et maailmas ei ole midagi ega kedagi, kellest tema pole kuulnud või keda näinud. Ei saa olla olemas mitte midagi niisugust, mida tema ei tea. Ongi ainult tema oma kodune konnatiik, pajupõõsad selle kaldal, ja tema on tiigi kõige targem konn. Muud maailma peale tiigi ei ole lihtsalt olemas.

Vana konn käskis kõikidele konnapoegadel sukelduda ja maailmale tiir peale teha. Samal ajal tuli tuuleiil, kes äratas pajuoksale magama jäänud tuulelohe, ja nii lendas tuulelohe edasi. Pajuoksale jäi vaid ribake punasest lindist.

Konnapojad tõusid veepinnale. Tuulelohet enam okstel ei olnud. Vana konn oli rahul, sest mitte midagi ega kedagi ei olnud. Nüüd hakati hoopis krooksumist harjutama. Terane konnapoeg märkas pajuoksa külge jäänud tillukest punast lindikest, kuid ta ei ütelnud midagi, ja krooksus teistega kaasa. Vahel mõtles terane konnapoeg endamisi salaja, et mis see siis ikka oli, mis vana targa konna nii pahaseks ajas …

Tuulelohe-raamat ei ole sugugi mitte paks ega suur, mistõttu on oht, et ma jutustan Sulle terve raamatu ette, ja siis on lugemine hirmus igav. Seetõttu räägin nüüd veidi lühemalt, kuid lugemist on siin veel päris mitu peatükki.

Nendes sai tuulelohe tuttavaks/sõbraks koduloomadega (tegelikult ta lausa päästis väikese tibu kanakulli käest), tuletorniga ehk pika tüübiga (pärast seda kohtumist muutus tuulelohe rahutuks, kus on ikkagi tema kodu), umbuskliku kõrghoonega (temaga rääkis tuulelohega väga tõsistel teemadel, juttu oli nendest, kes lendasid ringi, pommid kaenlas), lõokese ehk pisikese tüübikesega (lõokesele meeldis laulda ja oma lapsukesi kasvatada, aga kus olid tuulelohe pojad?). Tuulelohe läks korra veel ka tuletorni juurde, sest tuulelohel oli mure – kus on tema kodu, kus tema pojad, kas teda üldse on vaja? Tuletorn oli kindel, et ka tuulelohet on vaja, sest ta oli lihtsalt üks väga lahe tüüp, kuna tuulelohe oli tuletorni parim sõber, siis oli tuulelohet väga vaja!

Raamatu viimases peatükis “Tuulelohel on mõtted peas” saame teada, et tuulelohe tähtsaim mõte oli mõte vabadusest. Teine mõte oli see, et ta ei tahtnud mingil juhul katki minna. Ülejäänud mõtted olid kas rõõmsad või kurvad. Kurvad mõtted tulid siis, kui tuulelohe pidi mõnest sõbrast lahkuma, aga tal oli selline iseloom, ta kohe pidi minema, ta ei suutnud püsida paigal. Rõõmsad mõtted tulid siis, kui tuulelohe vabana taeva all lendas. Ja iseäranis siis, kui ta endale kuskil jälle uue sõbra leidis.

Tuulelohel oli juba mitu head sõpra. Igast sõbrast mõtles tuulelohe rõõmsaid mõtteid.

Selline igati mõnus ja lahe raamat see tuulelohe-raamat. On ju siin igasugu vahvaid kohtumisi, huvitavaid ja armsaid mõtteid, mis panevad kindlasti ka väikse lugeja kaasa mõtlema ja arutlema, et mismoodi need sõpruse- ja maailmaasjad ikkagi käivad ja on.

Raamatu vahvad pildid on Ulla Saare sulest.

Aino Pervik „Paula jõulud. Paula õpib emakeelt“ (Tänapäev)

Raamatu esimeses loos on juttu Paula pere jõuludest. Päris jõulukuu alguses panevad päkapikud Paula ja Patriku sussi alla aknalauale jõulukalendri, kummalegi oma. Edasi on kõik nii, nagu ikka enne jõule. Jõulumeeleolu läheb kogu aeg võimsamaks, kuni lõpuks on seda igal pool tunda. Siis ongi jõuluõhtu käes.

„Paula õpib emakeelt“ räägib koolielust. Isa viib Paula hommikul kooli ja siis algavad tunnid. Esimene tund on eesti keel. Tundide vahel on vahetunnid. Vahetunnis võib juhtuda igasuguseid asju.

Aino Perviku kirjutatud Paula-lood on varem ilmunud 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses, kuid need on sedavõrd vahvad ja lastesõbralikud, lihtsad ja mõnusad lugeda, mistõttu on hiiglama tore, et need nüüd jälle uuesti ilmuvad. Selle raamatu kaante vahel on jällegi kaks lugu ehk “Paula jõulud” ja “Paula õpib emakeelt”.

“Paula jõulud” saab alguse sellest, et detsembrikuu ei olnud veel peale hakanudki, kui ühel hommikul klassis enne tundide algust ütles Tolli (veidi hiljem saame teada, et selle tüdruku nimi on tegelikult Dolores), et päkapikud tõid öösel tema sussi sisse kolm suurt šokolaadikommi. Jorma oli kindel, et päkapikud ei käi veel, sest jõuludeni on kõvasti aega, kuid Tolli jäi endale kindlaks, sest temal päkapikud käivad, ükskord lausa suvel, kui tõid talle sussi kõrvale suure ämbritäie maasikaid! Karl teadis ütelda, et suvel ei käi mingid jõulupäkapikud ringi, mille Tolli solvub, et need olidki suvepäkapikud! Paula ei suutnud uskuda, et Tolli ka suvel sussi akna peale paneb, kuid selgus, et Tolli tegi seda ka suvel.

Paula ja Joosep läksid pärast kooli koos koju ja arutasid ikka seda päkapiku värki, kas tõesti käisid Tollil päkapikud kogu aeg igasuguseid asju sussi sisse panemas? Paula sõber Joosep arvas, et äkki käivadki, aga ju need polnud siiski päris õiged päkapikud, sest õiged päkapikud käivad jõulu ajal. Sel õhtul otsustas ka Paula sussi aknale panna, kuigi Paula ema polnud sugugi mitte kindel, kas see ikka on õige tegu …

Paula mõtiskles veidi selle päkapikunduse üle, ja selle mõtiskluse jätan ma Sulle endale lugeda, kuid igal juhul oli Paula kindel, et just päkapikud oskavad imehästi jõulumeeleolu luua.

Jõudis kätte detsembrikuu esimene laupäev. Paula ja tema väikevend Patrik panid enne magama minekut sussid akna peale. Hommikul ruttas Paula susse vaatama, kuid aknalaual polnud mitte midagi! Isegi sussid olid kadunud! Ka Patrik märkas, et sussid olid kadunud.

Nüüd läksid Paula ja Patrik emale kurtma, et sussid olid kadunud. Ema soovitas lastel minna kööki, äkki oli nende kass Kiti viinud sussid kööki! Ja üllatus-üllatus. Köögiaknal oli neli pikka valget küünalt ja nende kõrval Paula ja Patriku sussid olidki! Susside all olid jõulukalendrid, esialgu tekkis ka pisike tüli, sest Patrik tahtis endale just seda jõulukalendrit, mis oli Paulale jäetud. No õnneks tuli ema appi, kes pisikese tüli ära lahendas.

Esmaspäeval oli Paula jällegi koolis. Selgus, et peaaegu kõik lapsed olid saanud midagi sussi sisse, enamasti jõulukalendri, kuigi mõned lapsed polnud sussi akna peale pannudki. Näiteks Oliver, kes kinnitas nüüd, et mingeid päkapikke ei ole olemas! Hoopis vanemad panevad lastele kommi sussi sisse! Anette ei olnud samutu sussi aknale pannud, kuid temale oli vanaisa toonud terve šokolaadikommi-mannergu! Lapsed lähevad riidu, nii et Oliver tõukas pisikest Triinu, kes kukkus vastu lauda ja sai haiget. Paula sai päris vihasesks ja ütles, et väiksemaid ei tohi lüüa!

Õnneks astus klassi ka õpetaja, kes vestles lastega veidi just päkkapikkudest, ja Paula kinnitas, et päkapikud loovad jõulumeeleolu. Lapsed teavad ütelda, et jõulumeeleolu loovad ka kingitused, jõululaulud, jõulupuu, küünlad, piparkoogid, jõulumuusika, jõulukalender ja jõulurahu. Aga kas ka jõulukaardid aitavad luua jõulumeeleolu? Lapsed on õpetajaga nõus, ja nii hakatakse meisterdama jõulukaarte. Saame osa sellest, kuidas lapsed jõulukaart meisterdavad, kuid ka siin on Oliveril ütlemist, mistõttu vihastab ta välja nii Paula kui ka Joosepi.

Ja veel. Paula ja Patriku kodus hakatakse ka piparkooke meisterdama, ja selleks on vaja teha ka piparkoogitainas. Esialgu tehakse valmis tainas, seejärel valmistatakse proovipiparkooke. See on taaskord üsna naljakas ettevõtmine, sest väikesel Patrikul ehk Patil ei taha õnnestuda piparkoogipoisi meisterdamine.

Seejärel käime ka Paula ja Patriku isa töö juures jõulupuul. Seal vaadati nukuteatrit, mängiti veidi teistsugust Punamütsikest. Mängiti ka ringmängu “Kes aias, kes aias” ja lõpuks tuli jõuluvana! Jõuluvana jagas lastele kommikotid, Paula luges vahva salmi, aga Patrik oli täitsa vait, ta ei ütelnud jõuluvanale isegi oma nime. Kommikotid olid lahedad, komme oli palju ja erinevaid.

Saabus jõulureede, koolis lõppes esimene poolaasta ja algas koolivaheaeg. Jõulureedel oli veel klassijuhatajatund, milles õpetaja rääkis, kuidas lastel oli esimesel poolaastal läinud, koolisaalis toimus ka koolijõulupuu. Paula laulis oma klassi ansamblis, laulid lausa kaks jõululaulu. Pärast tuli jõuluvana, kuigi kõik teadsid, et jõuluvana oli viimase klassi õpilane Jull, kusjuures Jull oli see õpilane, kes esimesel koolipäeval oli toonud Paula koolisaali aktusele.

Juttu on ka jõululaupäevast, mil tuli onu Kalju suure jõulukuusega. Jõululaupäeva päev oli hirmus pikk, Joosep oli perega Soome sõitnud, isa tuli hilja, sest ta oli käinud poes viimaseid oste tegemas, väljas oli juba pime, kuid lõpuks sai Paula hakata kuuske ehtima. Terve pere ehtis kuuske, isegi väike Pati üritas kaasa lüüa, kuigi tema võttis kogu aeg mõne ehte kuuse küljest ära. Ja viimaks ometi oligi käes jõuluõhtu! Saame teada, mida süüakse, milliseid kinke jagatakse, kuid selle jätan ma jällegi Sulle endale lugeda.

Raamatu teine lugu on “Paula õpib emakeelt”. Selles loos läheme ajas veidi tagasi, sest loeme Paula teisest koolipäevast, mil kool päriselt peale hakkas. Paula pani juba õhtul koolikoti valmis ja kooli läks ta koos isaga. Paula isa läks koolist edasi tööle. Paljud lapsed toodi kooli autoga, näiteks ka Paula sõber Joosep.

Paula ja Joosep läksid koos klassi. Tund algas, tuli õpetaja Reekon. Esimeses tunnis hakati õppima meie ilusat emakeelt, milleks on eesti keel, kuigi üks ilusate paksude juustega türduk ütles, et tema emakeel on leedu keel. Lapsed said teada, et maailmas on palju keeli – soome, inglise, vene, ja on ka palju rahvaid, kes räägivadki erinevaid keeli. Õpetaja rääkis lastele ka igasuguseid asju häältest ja häälikutest ja tähtedest ja kõik lapsed pidid nende tähtede ja häälikutega oma nimesid ütlema.

Esimesele tunnile järgnes vahetund. Vahetunnis leidis asset ka üks pisike kaklus. Kaklesid Paula klassi poisid Oliver ja Tõnis, ja õpetaja Reekon kirjutas Oliverile päevikusse märkuse, et Oliver solvab kaasõpilasi ja kakleb!

Järgmiseks päevaks käskis õpetaja Reekon igaühel tuletada meelde üks luuletus, mida ta oli lasteaias või kodus õppinud. Seda tuli eesti keele tunnis peast öelda. No ja luuletus on ju kirjandus. Eesti keele tunnis õpitakse ka kirjandust. Lapsed said teada sedagi, et kirjandust kirjutavad kirjanikud. Õpetaja Reekon luges samuti ühe luuletuse, mille oli kirjutanud kirjanik Juhan Liiv. Sada aastat tagasi! See on kuulus luuletus, mis on selleski raamatus kirjas. Üks pahandus oli ka selles tunnis. Missugune? Selle jätan ma Sulle endale avastada. Kodus hakkas Paula kohe mõtlema, mis luuletust ta järgmisel päeval koolis ütleb, kuid Paulale ei meeldinud ükski, mida ta juba peast oskas. Lõpuks leidis Paula ema Paula raamaturiiulilt raamatu, mille oli kirjutanud kirjanik Eno Raud, ja selles oli vahva luuletus “Pesa”, milles oli juttu kesast, pesast, linnumunadest jm.

Kuidas Paula luuletus pähe sai, selle jätan ma jällegi Sulle endale avastada. Lõpuks kirjutas Paula ka kirja maale, Pontule (Pontu oli ju kunagi Paula ja tema pere koer, kuid pärast seda, kui Paula pere linna kolis, siis jäi Pontu maale vanaema ja vanaisa juurde elama), milles Paula rääkis sellest, kuidas nad koolis emakeelt õpivad, et emakeeles peab eesti keelt rääkima ja luuletust lugema.

Sellised vahvad lood nende kaante vahel, ja nagu näed, siis jätkuvalt mõnusad ja lastesõbralikud lood, milles on nii huumorit, teadmisi ja tarkuseteri, mida väikesel lugejal on lihtne meelde jätta. Jätkuvalt lahedad on ka Piret Raua joonistatud pildid.

Kristiina Kass „Õpetaja Kusti kummitab“ (Tänapäev)

„Nali naljaks, aga see läheb juba veidi liiale,” ütles direktor õpetaja Kustile. „Kui sa ainult natukene läbi paistsid, siis sain ma sellest veel kuidagi aru. Aga nüüd, kus sind üldse enam näha pole, ei saa ma sind enam õpetama lasta. Inimesed ehmatavad ju, kui näevad koridori peal raamatuid või portfelli ringi hõljumas. Kord läheb käest ära, lapsed satuvad liiga elevusse.”

Kristiina Kassi põnevas ja lõbusas jutukogus seiklevad peale kummitava õpetaja ka mustkunstnik, hambahaldjas, hiiglased, nõiad, päkapikud, printsid ja metsakollid. Ja muidugi ka mõned üsna tavalised lapsed ning natuke ebatavalised kassid ja koerad.

Kristiina Kass (snd 1970) on varem avaldanud raamatud „Kasper ja viis tarka kassi“, „Käru-Kaarel“, „Petra lood“, „Samueli võlupadi“, „Peeter ja mina“ ning „Nõianeiu Nöbinina“.

Raamatu pildid on joonistanud Heiki Ernits.

Kristiina Kass on kindlasti viimaste aastate üks lahedamaid ja populaarsemaid Eesti lastekirjanikke, sest tema sulest on pärit palju vahvaid lasteraamatuid ja ta on loonud palju uusi ning mõnusaid tegelaskujusid, no kasvõi Nõianeiu Nöbinina. ”Õpetaja Kusti kummitab” ilmus esimest korda 2012. aastal, mistõttu on igati vahva, et see raamat nüüd jällegi uuesti ilmub.

”Õpetaja Kusti kummitab” on igati äge ja humoorikas jutukogu, julgeksin nimetada seda lausa muinasjutukoguks, sest Kristiina Kass on kirjutanud sedavõrd vahvaid ja paljuski ju ka muinasjutulisi lugusid, et need ongi nagu kaasaegsed muinasjutud. Nagu eelpool mainitakse on siin palju erinevaid tegelasi, alates kummitavast õpetajast printside ja metsakollideni välja, kuid kõik tegelased on omamoodi lahedad, veidi väikese ”kiuksuga” ja nalja saab peaaegu kõikides lugudes.

Raamatu esimene lugu on ühtlasi ka raamatu nimilugu ”Õpetaja Kusti kummitab”, milles õpetaja Kusti hakkab ühel päeval hägusaks muutuma, no selliseks läbipaistvaks. Iga päevaga muutub ta järjest läbipaistvamaks ja ühel päeval on täiesti läbipaistav, nähtamatu, nii et teda võis lausa kummituseks pidada. Pärast seda ta koolis õpetada ei saanud, kuid kooli kummitama tuli ta küll, sest ega koolis käimine ei pea sugugi mitte tõsine asi olema.

Kummitavale õpetajale järgneb lugu nõiakassist, kel nimeks Sinaseal ja varesest, kelle nimi nõial meeles ei olnud, mistõttu kutsuti teda lihtsalt Vareseks. Nõia nimi oli Krumeluuria. Ühel päeval otsustas nõid proovida sulgede ja karvade eemaldamise leent, mistõttu otsustasid kass ja vares nõia juurest jalga lasta, no nii igaks juhuks. Kas see neil ka õnnestus? Kui loed loo läbi siis saad teada. Teada saad sedagi, kes on Lontu, kes Kurnäu.

Nõiakassile järgneb lugu Ulla Udusulest ja sellest, kuidas ta tuulelohet lennutas või tegelikult – mitte tema ei lennutanud lohet, aga ... seda peate ise välja selgitama, mis temaga tehti.

Ulla Udusulele järgneb kaks lugu hiiglasepoisist, kel nimeks Hiigel-Herbert. Tal oli suur soov, ta tahtis endale koera, ja hiiglasepoisi esimeses loos saame teada, kuidas ta endale koera sai, kuigi veidi hiljem tuleb tal koerast loobuda, aga ühe vahva kaaslase saab ta küll. Teises loos tuleb ka sellest kaaslasest pikemalt juttu, õigupoolest saame teada, kuidas see äge kaaslane lendama õppis, ja miks ta tahtis sügisel rändlindudega kaasa minna.

Kui hiiglase lood läbi, siis on juttu ühest poisist, kel nimeks Elmer ja tema voodi alla elavast kummitusest, kel nimeks Ruudi. See on väga väike kummitus ja ka väga sõbralik, mistõttu saavad Elmerist ja Ruudist head sõbrad.

Ja neid lahedaid ja muinasjutulisi jutte on veel ja veel – juttu on sellest, kuidas Kaisa ja tema ema riided vahetusse lähevad, nii et Kaisa riided saavad suureks, ema riided muutuvad väikseks, juttu on päkapikkudest, õigupoolest sellest, et Meeri ei taha uskuda, et päkapikud päriselt olemas on, küllap on need nn isa päkapikud, kuid ühel päeval Meeri näeb midagi uskumatut! Juttu on Jõuluvanast ja tema kaduma läinud habemest, mistõttu tuleb ta nendel jõuludel läbi ajada üsna nadi habemega, kuigi raamatu autor kinnitab, et kui jõuluvana habe näeb välja veidi pulstis ja ebaloomulik, siis see on kindlasti pesuehtne Jõuluvana. Ja ikkagi, kes pani Jõuluvana habeme pihta?

Saame lugeda ka päikesepaistelise kuningriigi kahest printsist, Rinaldost ja Leonardost. Ühel heal päeval olid kuningas ja kuninganna keerulise küsimuse ees, kellest saab uus kuningas. Olid ju Rinaldo ja Leonardo kaksikud. Seetõttu otsustati küsida rahva käest ja korraldati lausa ideevõistlus. Appi tulid võluvad talutüdrukud Riina ja Liina, kes olid samuti kaksikud. Neil oli suurepärane idee!

Seejärel loeme Lille-nimelise linna limonaadivihmast, Pille piimahambast ja hambahaldjast. Üks vahva lugu kannab pealkirja ”Uku paha uni” ja see räägib loo poisist, kellele meeldis küüsi närida. Paar lugu on ka kummalisest mustkunstnikust Punavuntsist, kes suutis ennast lausa telerist välja võluda.

Väikesed lugejad saavad tuttavaks ka kass Nospeliga, kellele meeldis legomaju ehitada. Ühel päeval ehitas ta jällegi legomaja, kuigi ”kogu au” läks hoopis pisikesele beebile, kel nimeks Janek. Emme arvates oli beebi Janek tõeline imelaps, kuigi pärast seda Janek uusi legomaju rohkem ei ehitanud. Ka kass Nospel otsustas legomajade ehitamise lõpetada. Ta hakkas hoopis raamatuid lugema, kuid ka nüüd tuli mängu beebi Janek!

Järgmises loos teeme tutvust Une-Mati ja tema õe Katiga, kes elasid Unemaal. Une-Mati käis lastele uneliiva viskamas, vahel harva võttis Mati Kati liivaviskamisretkele kaasa, aga liiva Kati visata ei tohtinud. Kati oli tüdruk ja tüdrukud ei ole Une-Matid! Ühel õhtul üritas ka Kati uneliiva visata, kuid sellest ei tulnud mitte midagi head välja, lapsed ei jäänud mitte magama, vaid ärkasid üles! Nüüd mõtles Une-Mati välja, et Kati võiks olla hoopis Äratus-Kati!

Ja see pole veel kõik – Kristiina Kass esitab oma versiooni sellest, kuidas Punamütsikese muinasjutt jätkus, saame lugeda ka koerast, kel nimeks Pontus. Pontus oli väga vana koer, ja tema perekond kartis, et varsti hakkab koer surema, aga võta näpust, ühel päeval hakkas Pontus hoopis noorenema, ja lõpuks muutus ta kutsikaks, kuni lõpuks muutus ta mittemillekski. Raamatu eelviimane lugu jutustab Tommist, kuldlilledest ja imelikust unenäost, milles toimetab ka üks kuningas. Vahva ja muinasjutulise raamatu lõpetab lühinäidend ühest kolliperest ja nende jõuludest.

Kokku on raamatus 21 juttu ja kõik need on hiiglama vahvad lugeda. Lood sobivad hästi nii pere pisematele, kuid miks mitte ka veidi suurematele, kes lihtsalt lahedaid lastelugusid lugeda tahavad.

Ja muidugi, ei tohi unustada ka Heiki Ernitsa suurepäraseid pilte!

Tiia Selli „Härra politseinik Jasper ja kõrvits Kusti“ (Eesti Raamat)

Lustakas seikluslugu Jasperist, kes tahab saada politseinikuks, ja tema erilisest kõrvitsast Kustist.

Jasperil on kindel plaan politseinikuks hakata, sest kõik röövlid on ju vaja kinni püüda ja vangi panna. Juhuse tahtel saab politseinikuks ka eriline kõrvits Kusti, kelle Jasper on kompostihunnikus täitsa ise üles kasvatanud. Kõigepealt asuvad nad koos pannkoogivarast otsima. Siis aga saab Jasper kogemata hakkama suure pahateoga. Selle varjamiseks põgeneb poiss kodust, kõrvits Kusti läheb temaga kaasa. Aga kaks sõpra satuvad hoopis ise röövlite kätte vangi. Nüüd teeb lugu tõeliselt põneva ja ohtliku pöörde … Kes jääb peale, kas politseinikud Jasper ja Kusti või lapseröövlid Peet ja Pihv? Ühtlasi kerkib päevakorda küsimus: kas musta südametunnistust on võimalik kuidagi puhtaks pesta?

Tiia Selli sulest on varem ilmunud raamatuid nii väikelastele kui ka kooliealistele: „Neletriin ja Kapi-Kaarup“, „Kass Kriibik“, „Kuningas Lambapea ja Piripoti Kuningriik“, „Rõõmus Miia“, „Pelle parim päev“ ja „Väike piss“.

Jasperi ja Kusti lugu on mõeldud nooremale koolieale, aga sobib ettelugemiseks ka lasteaialastele.

Illustratsioonid Kersti Selli.

Pean tunnistama, et “Härra politseinik Jasper ja kõrvits Kusti” on hiiglama naljakas ja lahe lasteraamat, milles on ka kübeke põnevust, no nii täpselt parajalt, et väiksematel lugejatel oleks mõnus ja vahva lugeda.

Lugu saab alguse sellest, et Jasperi kodu lähedale oli hakatud ehitama uut maja. Iga kord, kui Jasper koos emaga majast mööda kõndis, oli see jälle natuke suuremaks kasvanud. Jasper kahtlustas, et äkki on maja endale juured alla ajanud, kuidas ta muidu sai nii kiiresti kasvada. Sama kiiresti kasvas kõrvitsataim, mille seemne oli Jasper kevadel kompostihunnikusse idanema pannud. Nädal otsa ei olnud taimest kippu ega kõppu, aga siis järsku ilmus mulla seest nähtavale ilus roheline leht. Tegelikult oli neid lehti koguni kaks. Jasperi ema ütles, et need on kõrvitsa idulehed. Lõpuks ilmusid ka suured kollased õied ja ühel päeval märkas poiss, et kõige uhkemal õiel oli pisike pallike küljes ja see pallike hakkas iga päevaga suuremaks paisuma.

Jasper oli kindel, et oma hoolealusele tuleks ka nimi panna. See võttis aega, kuid ühel päeval oli selge, et kõrvits on täpselt Kusti nägu. Jasper on poiss, väike poiss, keda otse loomulikult huvitas seegi, mis on kõrvitsal maa sees. Juured! Seetõttu otsustab poiss kõrvitsa juured maa seest välja kaevata ja kõrvitsale ka süüa pakkuda – pannkooki! Ega me vist väga palju pannkooke söövatest kõrvitsatest kuulnud ei ole, mistõttu ei hakka ka Kusti seda sööma … Jasper otsustab minna tuppa multikaid vaatama, äkki on kõrvits olnud liiga kaua mullatoidu peal ja vajab uue menüüuga harjumiseks aega.

Veidi hiljem on õue jäetud pannkoogid kadunud, mis üllatab Jasperit, kuid eriti suur on üllatus (õigem oleks öelda vist – jahmatus!) Jasperi emal, kes näeb, et kõrvitsal on juured välja kaevatud. Seekord lõpeb kõik hästi. Juured kaetakse uuesti mullaga ja kastekannuga valatakse vett peale ka. Jasper on rahul, tema päästis ju ometigi Kusti elu!

Aga ikkagi, kaduma on läinud pannkook! Kusti seda ju ei teinud. Jasper otsustab pannkoogiröövlit otsima hakata. Jasper on veidi nukker, et ta röövlit ei leia, ja mõtiskleb, kui ta oleks politseinik, siis suudaks ta kindlasti röövli tabada!

Järgmisel päeval saab Jasper teada, et lähedale kerkiv maja, on igati põnev maja. Sellest saab uus politseimaja. Nüüd on Jasper kindel, temast peab saama politseinik.

Politseinikumängu saab ka emaga mängida, kuid tegelikult tahaks Jasper ikka päriselt politseinik olla. Nii õnnestub tal aidata väikest tüdrukut, keda vanem vend koduteel kiusab. Jasper on rahul – küll oli hea tunne olla politseinik, kui inimesi hädas abistad.

Seejärel saame lugeda, kuidas Jasper Kustile tähti õpetab, sest ka Kustist peab politseinik saama. Äkki on kõrvits Kusti seetõttu vait, et ta pole kunagi tähti õppinud. Ja võta näpust! Jasperi üllatus on suur, kui Kusti järgmisel päeval rääkima hakkab!

Loeme sellestki, kuidas Jasper koos ema ja isaga porgandeid harvendab, see lõpeb vahva ühsilaulmisega. Perekond teeb ka sporti, täiesti juhuslikult toimub ka äge pastlavise – ema vasaku jalg king kargab jalast otse vastu isa nina – veidi hiljem näeb see välja nagu seakärss. Nüüd võiks isa minna tööle tsirkusessse! Klouniks!

Jasper ei unusta, et oleks vaja välja uurida, kes on pannkoogiröövel! Selleks on vaja peibutist! Uut pannkooki! Seetõttu otsustab Jasper ise pannkooke küpsetada ja uskuge mind, see on üks igati lõbus küpsetamine. Pannkooke saab üleliia palju, kuid igal juhul on peibutis olemas.

Kas röövel võiks olla sipelgas? Või nagu Jasper kirjutab – sipelkass! Sipelgas pannkoogiröövel ei ole, kuid sipelgas satub hädaohtu, mistõttu tuleb Jasperil teda aidata. Ja lõpuks ilmuvad välja ka pannkoogiröövlid – kes nad on? Selle jätan ma Sulle endale avastada.

Pannkoogiröövlid avastatud, oli Jasperil aega tsirkust teha. Issi ju tsirkusesse tööle minna ei tahtnud, kuid Jasper võis ju tsirkust ikkagi mängida. Kui röövleid ja pätte parajasti silmapiiril pole, on politseinikel kindlasti lubatud vahelduse mõttes tsirkust teha. Nüüd oli Jasperil probleem, tal ei olnud ühtegi looma, aga tsirkuses peab esinema vähemalt üks loom! Tal oli küll mänguloomi, aga tsirkuses peab esinema ikka päris loom.

Jasperile meenub naabri-Manni paks kass Nuhvik. Nuhvik oli kollast värvi ja pika karvaga, seetõttu sobis ta täpipealt tsirkuselõviks. Nüüd saame lugeda, kuidas Jasper Nuhvik enda juurde meelitab, kuidas Jasper lõvitaltsutajaks hakkab, kuidas selgub, et Nuhvikust ikka tsirkuselõvi ei saa, kuid temast saaks suurepärane politseikoer või vähemalt politseikass, kuid selleks on vaja teha temaga jooksutrenni! Sellest hetkest saab alguse enneolematu seiklus, millest saame edasi lugeda.

Ma ei tahaks Sulle sellest enneolematust seiklusest väga palju rääkida. Nii räägin ma Sulle jälle terve raamatu sündmused ära. No ja mis lugemine see siis on …

Ütlen veel vaid seda, et Nuhviku koolitamine polistekoeraks ebaõnnestub, mistõttu müüb Jasper vahva kassi ära! Seetõttu on naabri-Mann üsna õnnetu, sest Nuhvik oli ju ikkagi tema kass, kes nüüd kadunud on. Jasper ei julge midagi ütelda, vaid otsustab kodust põgeneda! Jasper ja kõrvits Kusti asuvad teele maale, vanaema juurde.

Raamatu teine osa sellest teekonnast räägibki, kusjuures see teekond on üsnagi ohtlik, sest Jasper ja Kusti võetakse kinni kahe üsnagi käpardliku röövli poolt ehk onu Peet ja onu Pihv. Jamad saavad alguse juba raudteejaamas ja rongis, millega Jasper ja Kasper kavatsesid maale sõita.

Probleemid jätkuvad ka siis, kui kaks onu, vendadest röövlid (nüüd ju tegelikult juba ka lapseröövlid) otsustavad Jasperi ja Kasperi pealt raha teenida (lunaraha). Küll on röövlitel auto liiga logu, küll hakkab üks röövlitest uppuma, küll ei saa nad oma lagunenud majja sisse jne jne. Seetõttu on raamatu teine osa igati põnev, kuid uskuge mind, ka väga naljakas!

Kuidas see põnev ja kaasahaarav ja humoorikas lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale avastada, kuid lõpuks tulevad lastele appi täiesti võõrad inimesed (reisiseltskond väikebussist), kuid ka politseinikud.

Saame teada, miks on Jasper murelik, miks tal on must südametunnistus. Mis saab naabri-Manni kassist, ja kas naabri-Mann annab Jasperile malakat? Päris lõpus saame teada sedagi, mis juhtub röövlitega. Mulle tundub, et ka neis on kübeke inimlikkust.

Selline vahva, põnev, seikluslik, humoorikas ja kaasahaarav lugu nende kaante vahel. Mine tea, äkki saame lugeda Jasperi ja kõrvits Kusti seiklustest ka edaspidi, sest minu arust on see küll selline vahva tegelaskujude paar, kellest lapsed ja lapsemeelsed (pean silmas ennast) tahaksid veel lugeda.

Urvi Grossfeldt „Mai tänava hiirte suvi“ (Eesti Raamat)

Mai tänava hiired tegutsevad jälle! On saabunud suvi ja hiirelapsed saavad endale uue sõbra – kaelushiir Kiku. Pole ühtegi asja, millega see lustlik hiirepere hakkama ei saaks! Üheskoos peetakse maha korralik juustulahing, hakatakse filmistaarideks, päästetakse vanadekodu sulgemisest, võžetakse appi šokiteraapia, et ravida Monika ema stressi, ja tehakse palju muud põnevat. Urvi Grossfeldtilt on varem ilmunud ka lasteraamat „Mai tänava hiired“ (2010).

Illustreerinud Pilleriin Jürisoo.

Pean tunnistama, et üksteist aastat tagasi ilmunud raamatut “Mai tänava hiired” mul ei ole õnnestunud lugeda, mistõttu on tutvus Mai tänava hiirtega minu jaoks esmakordne, kuid see esimene tutvus oli igati lahe.

Raamatu esimene peatükk on “Kiku” ja sündmused algavad suvel, mil Mai tänaval õitsesid sirelid. Need lõhnasid nii tugevasti, et hiirelapsed, kes suvel enamiku ajast õues veetsid, olid sellest suurepärasest lõhnast pisut uimased. Hiirelapsed istusid kirsipuu otsas ja jälgisid, kuidas kallur naabermaja hoovi suure hunniku kaminapuid kallutab. Korraga tundus Toomasele, et puuvirnas liigutas keegi. Mulle aga tundub, et Toomas on üks hiirelastest. Seal olid veel ka Jane ja Karl (samuti hiirelapsed), kes olid üsna kindlad, et ei liiguta seal keegi. Lõpuks otsustati lähemalt vaatama minna ja hiirelapsed nägid, et puuhalgude vahel ukerdas üks hiir! See hiir polnud üldse nende moodi. Mai tänava hiired olid kõik hallid, võõras hiir oli pruun ja valge kõhualusega. Hiirelapsed uudistasid, kes see hiir on. Nad said teada, et tegemist on kaelushiirega, kel nimeks Kiku.

Kiku kinnitas, et tema kurgu all on oranžikas kaelus, ja seal, kust tema tuleb, on kõik hiired tema moodi. Kiku kinnitas, et tema tuli metsast. Seal seisid eelmisest aastast suured puuriidad ja hiired tegid sinna pesad. Äkki tõsteti puuriidad autosse ja nii Kiku linna sattuski, kusjuures kõik teised hiired jõudsid põgeneda. Kiku on kindel, et ta saab metsa tagasi. Seniks kutsusid hiirelapsed Kiku enda juurde elama.

Seejärel lähemegi hiirelaste koju, kus hiirelapsed annavad oma emale ja isale teada, et nad leidsid puuhunnikust Kiku, kes olevat hirmus õnnetu, kuna tal ei ole hetkel kodu, mistõttu tuleb ta nende juurde elama. Hiireemal pole selle vastu midagi, neil on ruumi piisavalt. Nüüd ütleb üks hiirelastest, kel nimeks Silvia, et nad peavad minema Monika juurde – Monika on inimlaps, mitte hiirelaps – Monikal olevat hädaolukord.

Nüüd lähevad hiirelapsed Monika juurde, kus selgub, et Monika emaga on midagi lahti. Varem oli ema rõõmus, laulis kodus ja tegi nalja. Nüüd ta ei räägi ka enam. Monika räägib hiirelastele, et ta kuulis, kuidas ema rääkis naabrinaisele, et ta stress on üle kasvanud depressiooniks. Hiirelaps Silvia teab ütelda, et siis on asi lihtne – naiste stressi ravitakse uue soenguga. Kuna ema magas, siis asusid hiirelapsed soengut tegema – õigupoolest hiirelapsed hakkasid magava ema soengut näksima. Monika hakkas juuksevärvi segama. Silvia kinnitab, et šokiteraapia on alati kõige tõhusam, seda kasutatakse ka hullumajas.

Monika ema ärkas õhtul kella üheksa ajal. Kui ta oma juukseid nägi, siis ehmatas ta üsna kõvasti. Monika kinnitab emale, et seda tegid hiired, mistõttu on ema kindel, et nüüd on tema hull ja ka tema laps on hull! Seetõttu otsustab Monika tutvustada emale hiiri. Hiirelaps Karl räägib Monika emale, et pole midagi imestada, et tal stress on, sest emal on kogu aeg töö ja töö. Tuleb ka lõbutseda. Ka hiireelu on väga stressirohke, ja kui nad ei oskaks lõõgastuda, siis oleks nad ammu närvihaiglas.

Seetõttu lähevad Monika, tema ema ja hiirelapsed randa. Esialgu näib rannas kõik igati vahva, kuni ema jääb pikemaks ajaks magama ja loomulikult saab ta päikesepiste. Kui nad koju jõuavad, käib emal ka kiirabi. Ka Monika oli saanud päikesepõletuse.

Hommikul peab Monika ema tööle minema, kuid ta räägib hiirtele, et ta töötab ühes väikeses vanadekodus, kus elavad toredad vanamemmed ja –taadid. Maja on juba vana ja selle katus laguneb, kuid remondiraha ei ole! Kui sügiseks ei saa katus parandatud, siis peavad vanakesed sealt välja kolima. Ema räägib ka vanadekodus elavast tädi Leidast, kes on suurepärane õunamoosikeetja! Ta teeb moosi nii palju, et seda ei jaksa mitte keegi ära süüa! Ja edasi!? Nüüd ütleb hiirelaps Karl, et nad võiksid ju moosi maha müüa ja sedasi katuse parandamiseks raha saada! Ema arvates on see hea mõte – nad teevad laada! Tädi Leida moos, tädi Alma sokid, tädi Meida kampsunid!

Kuna „Mai tänava hiirte suvi“ ei ole sugugi mitte väga „tüse“ raamat, siis ei saa ma Sulle ju kõiki sündmusi ära rääkida. Lugemine oleks sedasi ilmatuma igav. Lühidalt veidi veel – käime hiirelastega tiigis hullamas, käime koos nendega ka ühe naise juures kreemitorudega maiustamas, saame tuttavaks tüürimees Ivani bolonkaga, osaleme koos hiirelastega filmivõtetel (filmi teeb üks poiss, kel nimeks Ralf), käime koos hiirelastega pürotehniku juures, et tähistada Silvia sünnipäeva, kusjuures see käik oleks võinud lõppeda üsna õnnetult (ja Kiku satub ikkagi loomaarsti juurde). Saame tuttavaks hamstriga, kel nimeks Edgar (tema on pisut pahane, et hiirelapsed on ta unustanud, kuid hiirelastel on olnud Kikuga tegemist). Ja veel – vaatame üheskoos Ralfi tehtud filmi, milles ka meie hiirelapsed kaasa löövad, osaleme Silvia sünnipäeval, mistõttu käime tänavanurgal hamburgeriputkas maiustamas, saame osa sellest, kuidas hiirelapsed valmistavad Kikule lohutuseks kukekomme! Meie hiirelapsed kohtuvad varastega, peetakse juustusõda, Karl jääb pesukaussi lõksu ja lõpuks viiakse Kiku, Monika ema autoga, metsa tagasi! Kiku kutsub ka linnahiiri metsa elama, kuigi ka seal on omad ohud – maod ja öökullid. Linnahiired lubavad kindlasti Kiku juurde metsa külla tulla.

Selline vahva raamat see „Mai tänava hiirte suvi“. Põnevad, seiklusrikkad ja naljakadki sündmused, igati vahvad peategelased.

Suurepärased on ka Pilleriin Jürisoo illustratsioonid.

Kaidi Kruus „Pilve teel“ (Rahva Raamat)

“PILVE TEEL” on põnev, hariv ja armas lugu pisikese pilvekese arengust ja eneseleidmisest. Olenemata meie taustast ja isiklikust eluteest on kõigil soov olla armastatud, aktsepteeritud ja õnnelik. Mõned sündmused võivad meid elus tabada ootamatult ja võti nende ületamiseks on läheneda avatud südamega. Raamat on luulevormis ja trükitähtedega, mis teeb selle sobivaks juba päris pisikesele lapsele ette lugemisel, aga heaks harjutamisvahendiks ka iseseisvat lugemist õppivale lapsele. Sisu toetub meteoroloogiale ja kujutab päris pilvede elukäiku: kuidas nad hommikul temperatuuri tõustes veeaurust tekivad, soojade õhuvoolude abil kasvavad. Kui rünkpilved liituvad võivad neist saada tormipilved. Õhtuks, kui maapinna temperatuur langeb ja soojad õhuvoolud peatuvad, pilved lahtuvad või sajavad alla. See on väga põnev teadus, mis nüüd lihtsalt ja lapsesõbralikult raamatukaante vahele saanud on. ***

Autorist: Kaidi Kruus on lõpetanud Tallinna Ülikooli kunsti erialal. Inspiratsiooni selle raamatu piltide jaoks sai ta külastades Norrat, kus nägi pilvekesi mäe külgedel puu latvade peal "magamas". Praegu elab ta perega Lõuna-Rootsis, Lundis, aga käib tihti ka Eestis ega pea end tegelikult väliseestlaseks.

Kaidi Kruus on kirjutanud ja joonistanud ühe imeliselt ilusa lasteraamatu, mille tekst on luulevormis, kuid “Pilve teel” on lugu, mida saab lugeda ka vahva juturaamatuna. Mulle on lasteluuletused alati meeldinud, olen püüdnud neid ka ise kirjutada, kuid eks need selliseks lauasahtli-katsetuseks jäänud on, mistõttu on vahva lugeda just sellist raamatut ja mõelda, et inimestel on antud annet – luuletused ja võrratud joonistused veel ka …

Kaunis lugu saab alguse tärkaval hommikul, kui udust sünnib keegi, kes magusalt magab puulatvade peal. Esimene koidukiir suudleb ta püski ja paitab pead, kuigi hetkel me veel ei tea, kellest on jutt. Edasi soovitab päike tal ärgata, sest ta peab kasvama suureks ja tubliks. Päike lubab teda valvata ja tema käike saata.

See salapärane keegi tõuseb üles ja näeb, et udu seest ärkab veel teisigi pilvi. Nüüd on selge, jutt on pilvest. Kõik pilved asuvad teele. Autor ütleb, et pilved söövad isuga hommikust kastepiiskadest, ja järvede, jõgede, metsade veerel võtavad nad udust veel rüübet. Ilusasti öeldud, kuidas pilved tekivad.

Kõik pilved kosuvad, kõik peale ühe, kes jäöb teistest lühemaks ja ta mõtiskleb, kuidas kasvada suuremaks? Teised pilved kasvasid veelgi suuremaks, värvus muutus tumesiniseks, välku hakkas sähvima, tuli ka sõber, tormine tuul.

Meie raamatu pilveke on õnnetu, ta lausa nutab. Temast ei saanud äikesepilve, tema saab võtta vaid naljakaid kujundeid. Pilveke on õnnetu, kuid äkki on kuulda laste kilkeid! Lastele meeldib vaadata väikest pilvekest, kes võtab erinevaid kujundeid – karu, jänes, konn! Lapsed oskavad ju neid vahvaid kujundeid näha.

Nüüd on meie pilveke rahul. Päike silitab pead ja pilvekese pisaratest saab vikerkaar! Uskumatu lugu, kas pole. Kaidi Kruus kinnitab, et igaüks peab oma tee elus leidma.

Kuidas meie imeline lugu õhtusse jõuab? Selle jätan ma Sulle endale avastada.

Igal juhul on “Pilve teel” imeline lasteraamat, milles on imelise pilvekese imeline lugu, tekst on edasi antud ilusa luuletusena ja lisaks need värviküllased ja kaunid illustratsioonid. Kõik on lihtsalt hästi ilus …

Sandra Heidov „Minu robot“ (Varrak)

„See on minu robot. Ma ehitasin selle ise. Tegin ise pea, keha, käed ja jalad. Minu robot on väike. Ta seisab kirjutuslaual pliiatsitopsi kõrval. Ta ei oska kõndida. Ta ei käi minuga kaasas. Ta ootab mind minu toas. Ma kutsungi teda niimoodi – robot –, sest rohkem roboteid mul ei ole. Ta ei saa kellegi teisega segi minna.”

Selles raamatus on kaks peategelast – laps ja robot. Robot oskab õigel ajal rääkida ja õigel ajal tasa olla. Ta oskab kuulata ja nõu anda. Ta saab lapsest aru ja laps saab temast aru, ehkki robot ajab kõneldes sõnad sassi. Sellise roboti mõistmiseks on vaja just sellist last. Sõna „robot” kasutuselevõtust möödub 2021. aastal 101 aastat. Sõna väljamõtlejate ja esmakordsete kasutajate au kuulub tšehhi kirjanikele, vendadele Josef ja Karel Čapekile.

Sandra Heidovi sulest on varem ilmunud raamatud „Ema, kes armastas kaua magada” ja „Lapsed ja natuke vanemad”. Tema lastejutte on avaldatud ajakirjas Täheke.

Pean tunnistama, et “Minu robot” on üks igati imeline lasteraamat, mida lugedes hakkab ka täiskasvanud lugeja asjade üle mõtlema, vaatama maailma läbi lapse pilgu. See on raamat, mis koosneb lühikestest ja argistest lugudest, milles peategelane ehk laps suhtleb nii oma vanemate kui ka oma robotiga, kes oskab poisile nõu anda. Nutikat ja sageli ka üsna tavatut nõu …

Esimeses peatükis “Minu robot” saamegi kahe peategelasega tuttavaks – laps ja robot. Laps (poiss) on selle ise ehitanud ja ta kinnitab, et tema robot räägib rahulikult. Roboti hääl on kogu aeg ühesugune. Roboti tuju on kogu aeg ühesugune. Ta ei ole kunagi kurb. Ta ei ole kunagi rõõmus. Ta on robot, kes ajab rääkides sõnade järjekorra sassi, kuid poiss on sellega harjunud. Neid sassi aetud sõnu lugedes tekib roboti öeldule juurde ka roboti ääl, selline monotoonne, mida oleme harjunud ulmefilmides kuulma, kus ka robotid mängus on.

Ma toon raamatust roboti kõnest paar näidet: “Sa nüüd teed mida” (see on küsimus), kui laps vastab, et ta teeb matemaatikat, siis ütleb robot: “Matemaatika raske on” (seegi on küsimus). Laps kinnitab, et hetkel ei ole matemaatika raske, kuid tema vanema venna matemaatikaõpikus on pikad ja rasked ülesanded. Sellele vastab robot: “Nagu matemaatikaülesanne inimene on. Pikem mida raskem seda. On pikk ja raske su isa.”

Laps on selle väitega nõus, isa on ühes kohvikus peene vanaaegse tooli katki istunud, kuid laps on veel lühike ja lihtne, kuid mõnikord on ka lapsega keeruline, kringlikeeruline. Nii ütleb lapse ema.

Teises peatükis “Pimedus ja valgus” on juttu sellest, et lapse toas põleb alati laualamp. Tuli jääb põlema ka siis, kui ta juba voodis on. Robotit see valgus ei häiri, ta on küll väike ja õrn, kuid seisab kindlameelselt. Ta ei kurda kunagi. Laps jääb lambivalguses magama, kuigi hommikul laualamp ei põle, ema on selle öösel ära kustutanud. Emale ei meeldi mõttetu valgus, ema ei talu ülepea mõttetuid asju – münte, mis on laiali kapi peal, puhtaid, märgi nõusid, mis tuleks alustuseks ikkagi ära kuivatada jne. Laps kinnitab, et tema valgusel on siiski mõte, vähemalt tema jaoks, ka siis, kui tal on silmad kinni, ka siis, kui ta magab.

Kolmandas peatükis “Korvpall” on juttu sellest, et isa käib neljapäeviti korvpalli mängimas. Laps tahab temaga iga kord kaasa minna, sest talle meeldib vaadata, kuidas mehed platsil ringi jooksevad, talle meeldib spordisaali lõhn. Isa ei taha last kaasa võtta, sest laps ei pea trenni lõpuni vastu, hakkab pingil nihelema, nurub haleda häälega jäätist. Nüüd koputab neljapäev jällegi uksele ja robot on kindel, et laps läheb jällegi pallitrenni, kuigi laps ise selles sedavõrd kindel ei ole. Robot juhib tähelepanu sellele, et isa pole ju ka “ei” ütelnud ja spordisaali minekut peaks laps küsima siis, kui isa hambaid peseb. Miks? Selle ma jätan Sulle endale avastada, kuid järgmisel päeval on spordisaalis nii isa kui ka laps. Järelikult oli roboti antud nõu väga hea.

Saame lugeda veel ka sahtlite koristamisest ja sellest, mis on vajalikud asjad, mis mitte. Loeme ka sellest, kuidas vanem vend on haigeks jäänud, laps ei saa vanema vennaga suhelda, mistõttu soovitab robot vennale sõnum saata, tuleb saata lõbus foto. Ühes loos mängib laps klaverit, ta mängib valssi, mis läheb veidi sassi, kuid jällegi on robotil head nõu jagada.

Teatrisse lähme ka – laps ei taha selga panna pidulikku valget särki, mille ema on valmis pannud – see on seljas kõva ja torkiv (ma mäletan omagi lapsepõlvest neid pidulikke särke, mis seljas ei jätnud sugugi mitte väga pidulikku tunnet). Ka siin on robotile varuks üks omamoodi mõte – särgile oleks vaja plekki … kas see nüüd teab mis hea nõu ja mõte oli, kuid laps läheb seekord teatrisse tumesinise kampsuniga ja saab ka emalt kallistuse …

Peatükis “Lill” on juttu sellest, et laps on rattaluku koodi ära unustanud. Robot ütleb, et koodil peab olema mõte, kuid milline mõte? Laps küsib emalt, isalt, vanemalt vennalt, kas see võiks olla kirjas kasutusjuhendil? Kus on kasutusjuhend? Robot soovitab lapsel akna lahti teha. Aknast tuleb tuppa kevade lõhna ja lapsele meenub rattakood!

Loeme veel ka uutest takjapaeltega tossudest, mis ema lapsele ostis ja koju tõi. Laps peab uued tossud kohe jalga panema, kas need ikka on parajad? Tossud on musta ja valget värvi, see meeldib ka robotile. Selgub, et emal on sõbranna, kes ostab endale iga kuu uusi jalanõusid. Peamiselt kingi. Sõbranna näeb sageli õudusunenägusid, milles on kõik kingad vasaku jala omad! Nii otsustavad laps ja robot, et tossud tuleb ikkagi jalast ära võtta, muidu tuleb … mis võiks tulla? Selle jätan Sulle endale avastada.

Käime ära ka mere ääres, saame tuttavaks vanaemaga, kellele meeldib vanaegne muusika, kes tantsib vanamoodsalt, kuid on ikkagi lahe vanaema. Loeme, mis on selle raamatu peategelase perekonna traditsioon (esialgu langeb liisk magamisele!), laps valmistub karnevaliks, milleks laps valib ise välja/paneb kokku vägagi suvise riietuse/kostüümi, sest lapsele meeldivad soe ja suvi.

Loeme sellestki, kuidas laps ja robot peavad üksi koju jääma – vend on sõpradega kinos, ema ja isa lähevad sünnipäevale. Ema on murelik, kas laps saab ikka üksi hakkama. Ema ütleb, et köögis on kausitäis küpsiseid, mida laps võib süüa. Kas ka küpsised võivad muutuda hädaohtlikuks? Seda lugu lugedes selgub, et võivad küll … midagi tõsist õnneks ei juhtu, kuid ikkagi …

Raamatu eelviimases peatükis “Liivast linn” ehitab laps liivakastis liivast imelisi maju. Ühtäkki on terve liivakast maju täis. Ta tahaks sellest teistele jutustada, kõigepealt robotile. Laps jookseb tuppa, kuid robot ei ole oma kohal! Kas vend teab, kus robot on? Kas ema või isa teavad, kus robot on? Tundub, et keegi isegi ei tea, millest või kellest laps räägib!? Robotist! Loo lõpuks selgub, et sellele on ka konkreetne põhjus … milline? Selle jätan Sulle endale avastada.

Viimases peatükis “Sünnipäev” on tulekul lapse sünnipäev. Külla peaks tulema mitmeid lapsi - klassikaaslased, lapsed muusikakoolist, ema sõbranna tütar, kokku seitse last. Laps on veidi murelik, sest robot on väike ja õrn, ta võib kergesti katki minna. Laps lubab roboti sünnipäeva ajaks ära panna, sellisesse kohta, kust keegi teda ei leia, kus robotil on rahulik olla. Kas see robot on ikka päriselt olemas? Kas see robot on äkki hoopis lapse fantaasia?

Mulle tundub, et paslik on lõpetada raamatu lõpusõnadega, mida ütleb laps, kui ta lubab roboti ära peita: “Ma ei taha, et teised teda näevad. Ma ei taha, et teised teda katsuvad. See on ainult minu robot. Temast ei pea teised teadma. Teistel on oma robotid. Igaühel isemoodi. Sinul on oma robot. Ja sinul. Ja sinul. Ja sinul ka.”

Imelised pildid on raamatusse joonistanud Toomas Pääsuke, kelle joonistatud pilte oleme näinud varem Hugo Vaheri kirjutatud raamatus “Ümera mehed roosa villast”, Reeli Renausi raamatus “Täiesti tavaline perekond”, Rudyard Kiplingi “Muinaslugusid” jt.

Tarvi Ojala „Ühetähejutud“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Kunagi kooliajal kästi kirjanduse koolitunnis kirjutada kirjatükk, kus kõik käib k-ga. Kirjutades kogesin kirge: koostasin konkreetset kirjutist, kuid kurdudesse kogunes küllaga kõrvalisi kõnekäände, küsimusi – kõik k-ga. Kodus katsusin koolis kirjutamata kirjed kaustikusse kokku koguda. Kukkusin kirjutama kamraadidele, kaaslastele, külalistele – kõik kulges kenasti. Kergeks katsumuseks kujunes kirjutamine kõigi kirjatähtedega, kuid kogemuse kogunedes klappis kõik kokku. Kadusid kahtlused keele kesisest kujundiküllasusest …

Tarvitage teost tujutõstvana.

Tarvi

Pean tunnistama, et oli ka mul kunagi mõte, et prooviks kirjutada lugusid, milles kõik sõnad hakkavad ühe ja sama tähega. Mõtlesin ja mõtlesin ja sinna see jäi, aga mõni mees on võtnud kätte ja sellise raamatu valmis teinud. Seetõttu võib Tarvi Ojalat ainult kiita, sest ma olen üsna kindel, et see ei ole sugugi mitte lihtne kirjutamine.

Loomulikult algab raamat A-tähega, ja selle raamatu esimeses loos “Asjade algusest” on juttu aegade alguses asuvast august, mis asendub aegamisi ainetega. Siin on aatomid, aegruum, asjade alused, ajalugu, aju anatoomia, amööb, ahv, ametnik jne jne. Esimene lugu lõpeb hüüdlausega: “Au ajudele!”

Teises loos “Bandiit bambuskaru” tegutseb beeži baretiga brünett bambuskaru Bruno, kes barvuuritseb Brasiilias, kes loo lõpus Berliinis blondeeritakse. Sellegi loo lõpus on pisuke hüüdlause: “Bukett bordoopunaseid begooniaid Bennole!”

Kolmandas loos algavad sõnad D-tähega. Selles loos disainis delfiin Daisy detsembris diplomitööna diivani. Diivani, mis on detailselt dekoreeritud. Diivani, mida demonstreeriti daamidele, džentelmenidele, direktoritele Dublinist Damaskuseni. Loo lõpuks diivan deformeerub, mistõttu detsimeeter diivanit demonteeritakse ja desinfitseeritakse.

Kuidas tundub? Igati lahe ju. Raamat, mida lugedes tuleb vägisi muie suunurkadesse ja naeratus suule. Ma hakkasin mõtlema selle peale, kuidas raamatu autor nuputab ja nuputab, milliseid sõnu veel kasutada, et nendel lausetel oleks ka sisu ja mõte, kuid ma ei väsi kordamast, see tuleb tal igati hästi välja.

Neljandas loos jõuame täheni E. Loo pealkirjaks on “Elevantide eest ehk edu eeldustest”. Selles loos ehitas eesel Erno Elvasse ebatavalise ehitise – esimese elevantide erakooli Euroopas. Edu eeslile!

Viiendas loos fantaseerib flamingo firma formeerimisest, fookusega fotodele, filmidele, abiks F-täht. Flamingo filoseerib, kuidas ta fotografeeriks forelle fjordis, foksterjereid flöötidega, faasaneid farmis; filmiks frikadelle fooliumis, fontäänid fooniks … See kõik on sedavõrd fenomenaalne, et kõlagu lausa fanfaarid!

Kuuendas loos “Gurmaanid gümnaasiumis” oleme G-tähe juures. Gotlandi gümnaasiumi galeriis gastroleeris grupp globaalseid gurmaane. Vägagi omanäoliseks teeb selle loo garderoobis galopeeriv gnuu, kes generaliseerib galal genereeritu grammatiliselt: “Gurmaanidel gastronoomia geenides!”

Seejärel juba H ehk “Heietus haanjameeste hundijahist”. Hiljuti hoomati Himaalajas halli habemega hunti. Hulk Haanja härrasmehi huvitus haruldasest hundist, haistes honorariks hunnikut hõbedat, I-tähe lugu on “Igavikuline idüll”, milles saame lugeda ilves Ivost, kes imetleb ikka oma isa. Isast imbus igasugust imetlusväärset infot, ivake ideid, innovatsiooni, imesidki. J-tähe lugu “Jäädvustus” viib lugeja ja jänkupere jääkaru jurtasse jalakajuure jalamile jäävangi. Seal on Jänku-Jaanus ja Jääkaru Juhan, juuakse jõhvikajooki, jagatakse juustu, joonistatakse, jutustatakse jutukesi.

Järgmises loos “Karule külla” on sõnade alguses täht K. Kaks kiisut kõnnivad kõrvuti kaasikus, nad lähevad karule külla. Teel karu juurde liituvad kiisudega ka küülik ja konn. Karule külla see vahva seltskond jõuab. Karu on vahva kostitaja, kes pakub kooki, kakaod ja tantsitakse isegi kankaani.

Et ma Sulle nüüd jälle kõike ära ei räägiks, siis teen veidi lühemalt, ma usun, et lugude pealkirjad räägivad iseenda eest: “Loomade lasteaia loomise lugu” (leopard, lõvi, lammas, liblikas, leemur, lendorav, lemming jpt.), “Maasika moosekandid” (mäger, mutt ja mõmmi), “Neli ninasarvikut ja nugis” (neli noort ninasarvikut – Nopi, Nipi, Napi ning Nupi – kohtuvad nugis Norbertiga), “Osav Oskar” (osav orav Oskar ja tema onu Olmar), “Pesupäev” (pingviinidel on pesupäev), “Rebase riisikarestoran” (rebane on avanud riisikarestorani), “Siilide saunaskäik” (seitse siili lähevad siilide sauna), “Tiigri Tipp” (uhked tiitlivõistlused, kus kaasa löövad Tiiger Tipp, Taani terjer, Teherani termiit, Tenerife tigu), “Uruhiire unistus” (siin on juttu ulakatest urvalindudest ja uruhiir Urvest, kes unistab uuest ulualusest), “Visionäärid” (selles loos vestlevad viis varest verandal), “Õunaussi õiglus” (juttu on õunaussidest, kuid ka õuntest), “Ämbliku äpardused” (ämblik Äpul on probleeme äratuskellaga, mistõttu on ta hiljaks jäämas), “Ööpimeduses ööbijad” (see on selle vahva raamatu kõige lühem lugu, milles öises Öresundis ööbivad ökoloogilises öömajas öösärgiga ökoloog, öökapiga ökonomist ja öölambiga öövaht, öeldavasti ka öökullid, kuid öösorrid koos ööbikutega ööbivad Ölandis, mis tagabki öörahu) ja viimane lugu “Ülepinge” (see viib lugeja ürgsesse ühiskonda ürginimeste juurde).

Selline raamat see “Ühetähejutud”. Mulle tundub, et sobib lugemiseks lastele, noortele ja otse loomulikult ka täiskasvanutele. Lapsed loevad siit vahvaid loomajutte, täiskasvanud naudivad seda mõnusat ja oskuslikku sõnamängu, mida ühetähejuttudes on võimalik edasi anda … Ma proovin ka: Marko mõnules mõnusasti mõistujutte maiustades, mis meelele mõõdetult maitsesid … keeruline … kas pole!

Aino Pervik „Paula esimene koolipäev. Paula ja Patrik“ (Tänapäev)

Raamatusarjas “Paula elu” on juttu Paulast ja tema perest.

Seekord jutustatakse, mis juhtub Paula esimesel koolipäeval. Kõigepealt ei jõua vanaonu Kalju õigeks ajaks Paula poole. Seega ei ole Paula emal kedagi, kelle hoolde võiks jätta Paula pisikese venna Patriku. Patrik tuleb kooli kaasa võtta.

Teises loos tuletatakse meelde aega, kui Paula oli viie aastane. Siis sündiski Patrik. Paula pere elas veel vanas kodus väikeses alevikus järve kaldal. Nüüd on Paula juba seitsmene ja Patrik kahene. Nüüd elab Paula pere linnas. Ühel õhtul lähevad ema ja isa isale uusi pükse ostma. Paula ja Patrik jäävad kahekesi koju.

Aino Perviku kirjutatud “Paula elu” raamatusarja raamatud on minu arust ajatud, väga vahvad, lastesõbralikud ja mõnusad lugeda ka täna. “Paula esimene koolipäev” ilmus esimest korda 2001. aastal, “Paula ja Patrik” paar aastat hiljem ehk 2003.

“Paula esimene koolipäev” jutustab väikesele lugejale tõepoolest Paula esimesest koolipäevast. Lugu algab Paula murega, sest Paulal on pisike hirma esimest korda linnas kooli minna. Vanas kodus, mis asus väikeses alevikus, kus Paula enne elas, olid kõik lapsed ja ka kooliõpetajad omavahel tuttavad ja teada. Nüüd on Paula mitu nädalat elanud uues kodus, linnas ja linnakooli Paula lähebki. Uues koolis pole ju mitte ühtegi tuttavat, mis ongi Paula mure põhjuseks.

Paula ema kinnitab, et tegelikult on koolis ka üks Paulale tuttav laps – Joosep, kes elas Paulaga ühes ja samas majas ning isegi ühes ja samas trepikojas. Nad läksid ühte ja samasse kooli ja klassi. Paula on nüüd palju rahulikum, ja Joosepil on samuti üks tuttav laps – see on ju Paula!

Paula teine mure on seotud riietega, mis ta peab esimesel koolipäeval selga panema. Ta on lootnud panna selga heleroosa kleidi, millel olid volangid ja pitsid ja lehvid, ta on lootnud panna juustesse kahele poole kõrvade kohale suured kuldnupsud ja jalga hästi kõrged ja paksu tallaga kingad. Tegelikult on ema Paulale valmis pannud sinise kleidi, millel oli valgest pitsist krae, ema seob Paula juuksed hoopis kuklasse sinise paelaga kokku ja jalga saab Paula harilikud punased kingad, mis olid kunagi olnud Paula kõige lemmikumad kingad. Need osteti lasteaia lõpupeoks. Harilikkudeks olid kingad saanud vahepeal, siis kui nad käisid jaanitulel ja jäid vihma kätte.

Igal juhul saab Paula esimese koolipäeva hommikul riidesse, kuigi tema tuju ei olnud just kiita. Ta ei tahtnud niiviisi kooli minna. Kindlasti on kõigil teistel ilusad roosad või vähemalt lillelised kleidid. Ja kõigil on juustes kuldnupsud. Kuigi ma usun, et ega see vist ikka nii ei ole …

Esimese koolipäeva hommikul läheb ka Paula ema veidi närvi, sest väikevend Patrikut ja kass Kitit pidi tulema valvama onu Kalju, kes oli Paula vanaema vend ehk siis lausa vanaonu. Huvitaval kombel teda ei olnud veel tulnud, kuigi onu Kalju oli olnud eluaeg koolijuhataja! Äkki ei leia on Kalju neid üles, sest ta polnud Paula uues kodus veel käinud. Nii ei jäänudki muud üle, kui Patrik kooli kaasa võtta. Kiti jäi üksi koju, sest tema võib küll natuke üksi olla, ta on täiskasvanud kass.

Seejärel jõuame koos Paula, ema ja Patrikuga kooli. Nad on küll veidi hilinenud, sest lapsed läksid parajasti trepist üles saali. Koolimaja ukse juures ootas Paulat üks onu, tegelikult oli see viimase klassi õpilane ehk abiturient, ja on ju ikka ja alati olnud selline komme, et esimesel koolipäeval võtavad abituriendid esimese klassi õpilased käekõrvale ja lähevad pikas reas mööda treppi üles. Nad viisid lapsed saali aktusele ehk pidulikule koosolekule. Nii ka nüüd.

Saalis oli palju esimese klassi õpilasi, abituriente, isasid ja emasid, õpetajaid. Otse loomulikult ei taha ma Sulle kõike ära rääkida, siis oleks lugemine igav, kuid me saame osa Paula esimese koolipäeva aktusest, koolidirektori pikast ja üsna igavast kõnest (selle katkestab Patrik, kuigi koolidirektor ei märkagi katkestust), esimese klassi lapsed saavad kätte aabitsad, käime ära ka Paula klassis (esimene b klass), saame tuttavaks õpetaja Reekoniga, saame teada, kelle pinginaabriks Paula hakkab.

Pärast kooli minnakse koju, kus Paulat, Patrikut ja ema ootab onu Kalju! Temagi oli lõpuks kohale jõudnud. Süüakse torti, juuakse kakaod, Paula paneb järgmiseks päevaks valmis ranitsa, kuhu lähevad aabits, päevik, kaks vihikut, pinal, pliiatsid ja kustukumm. Päev on olnud pikk ja Paula jaoks ka väsitav, kuid ta otsustab kirjutada siiski kirjakese Pontule, kes on koer ja elab Paula vanaema-vanaisa juures maal. See on lühike kiri, milles Paula tõdeb, et homme peab jälle kooli minema.

Teises loos “Paula ja Patrik” liigume ajas veidi tagasi ehk sellesse aega, kui Paula oli viiene ja väikevend polnud veel sündinud. See on täpselt kaks aastat tagasi. Selles loos saame lugeda üsna humoorikalt ja mõnusalt sellest, kuidas Patrik sündis, kuidas ta endale nime sai. Sellestki on juttu, kuidas Paula vastsündinud venda vaatamas käis, kusjuures Paula arvates oli väikevend alguses üsna “kole” – punane ja krimpsus – aga eks vastsündinud ju sellised ongi. Saame lugeda ka sellest, mis juhtub siis, kui Patrik ja Paula on rõõmsad või hoopis jonnivad.

Ja taaskord jõuame ajas tagasi sinna, kui Paula juba kooli läks. Loeme, kuidas Paula vihikusse S-tähtesid teeb, see ei meeldi talle üldse mitte, ta vaataks pühapäeva õhtul parem telekat, kui teeks neid jonnakaid S-tähtesid. Saame osa ka Paula ja Patriku vahvast teejoomise mängust, milles osalevad ka Patriku kaisujänku ja Paula kaisukaru, Paula nukud Tiina ja Maibelliin, Patriku sinine hiireke ja kollane teletups Laa-Laa.

Ühel päeval peab isa minema endale uusi pükse ostma, ema läheb kaasa. Tavaliselt nad lapsi üksi koju ei jäta, ja seegi kord peaks tulema onu Kalju lapsevahiks, kuid onu Kaljut ei tule ega tule. Nii nagu teda ei tulnud ka esimesel koolipäeval.

Isa ja ema lähevad ning Paula ja Patrik peavad üksi hakkama saama. Esialgu on neil üsna hirmus. Nad panevad korteris kõik lambid põlema, lülitavad televiisori sisse. Televiisorist näidakse koledaid asju, mistõttu Paula lülitas televiisori välja. Nüüd kuulasid lapsed hoopis raadiot. Kaua nad seda ei teinud, kui raadio kõvasti mängib, siis ei kuule nad ju seda, kui onu Kalju ukse taga on …

Nüüd hakkasid Paula ja Patrik kuulama maja hääli – väikese beebi nutt, keegi lõi tänaval auto ukse kinni, jubedat häält tegid veetorud. Nii koledat, et Patrik neid hääli kartis ja ronis Paulale sülle. Paula lohutas Patrikut, sest oli ju tema ikkagi vanem õde.

Seejärel keegi helistab, kuid Paula ei saa aru, mida telefonis räägitakse. Seejärel helistab onu Kalju, ja me saame teada, miks teda Paula ja Patriku juures ei ole …

Lõpuks otsustavad lapsed midagi süüa. Paula keedab teed, mis ei taha küll hästi õnnestuda. Kaetakse laud ja õnneks jõuavad koju ema ja isa, kes on imestunud, et onu Kaljut ei olegi. Süüakse õhtust ja Paula kirjutab jällegi kirja Pontule, milles kinnitab, et ta oli Patiga üksi kodus ja keetis teed.

Sellised kaks lugu seekord ühtede kaante vahel. Lood, mis on lihtsad, mõnusad, südamlikud, lapsesõbralikud, lihtsad lugeda ja aru saada, sageli ka naljakad ja lõbusad, kuid ikka elust endast.Vahvad on ka Piret Raua joonistatud pildid.

Rita Mets „Numbrilood“ (Eesti Raamat)

Kindlasti oled taevasse vaadates märganud, kuidas mõni pilv näeb välja nagu mõni loom. Aga kas oled tähele pannud ka seda, et mõni kujund on kangesti numbri moodi?

Rita Metsa lasteraamat „Numbrilood“ kutsub kaasa elama kümnele vahvale numbritega seotud seiklusele. Muu hulgas saame teada, miks meeldivad koolitüdruk Klaarale just number kahed, mitut moodi saab kirjutada number viit, miks kulmud Kuu peale minema kipuvad, mis spordialal võib parimaks saada tigu ja mis asi on võlukaheksa.

„Numbrilood“ on toredate illustratsioonidega südamlik raamat sõprusest ja erinevuste märkamisest. Raamat sobib lastele alates viie aasta vanusest.

Ma mäletan oma lapsepõlvest, et ega see numbrite õppimine väga lihtne ei olnud, rääkimata nende kirjutamisest. Mul oli abiks numbriloto ja paar raamatut/töövihikut, millesse sai numbreid kirjutada. Seetõttu on igati vahva leida uus lasteraamat, milles õpetatakse lastele igasugu vahvate lugude ja tegelaste abil numbreid.

Rita Mets on kirjutanud tõepoolest väga-väga lahedad, nupukad ja nutikad lood, mille abil on igati vahva numbreid õppida. Siin on väga palju lahedaid tegelasi, kes õppimisel abiks on, lugudes saab ka nalja, kuid siin on ka õpetlikke tähelepanekuid ja mõtteid.

Selle raamatu numbrid algavad nullist ja esimene lugu kannab pealkirja “Sõõrik Sam otsib sõpra”. Selle peategelaseks on sõõrik Sam, ilus, ümmargune ja sinise glasuuriga. Ta läks külla läheduses elavatele küpsetistele, kes vaidlesid selle üle, kes on kõige ilusamat värvi või kõige kaunima kujuga. Sõõrik Sam mainis teistele, et tema on kõige värvilisem, kuid teiste küpsetiste arvates polnud Sam ei kook ega tort ega küpsis, ta oli seest tühi, ta oli null, ja kui sa oled null, siis pole sind olemas! Sam üritas siiski teistega sõprust luua, kuid ta aeti minema.

Sam läks tänavale, kus teda ründas lõrisev koer, kuid õnneks Sam pääses koera käest. Tänaval kohtus ta autorehvidega, kes olid Sami kujuga, kuid ka autorehvid ei tahtnud sõõrikuga sõprust luua. Ka tänaval olev tänavapost ei soovinud sõprust luua. Seejärel läks sõõrik Sam parki, kus ta kohtus kahe ringiga, kollase ja rohelisega. Ka nemad olid seest tühjad, kas ka nemad olid nullid? Need kaks ringi olid hoopiski O-tähed, kes tulid inimeste suust. O-tähed olid nõus sõõrikuga sõbrad olema, varsti liitusid nendega ka tantsuking, jooksutoss, väike varblane, nööp ja plekkpurk.

Teises loos “Uss, kes läks tülli oma sabaga” saame tuttavaks lilla ussiga, kelle nimi on Miila. Ta nägi välja nagu jässakas nuudel. Tema juuksed kasvasid väga-väga kiiresti, mistõttu käis Miila sageli juuksurist orava juures neid lõikamas. Ühel hommikul jääb Miila saba suure kivi taha kinni, mistõttu saab ta väga pahaseks. Oleks parem, kui seda saba polekski! Appi tuli kobras, kes saba otsast ära naksas! Hammustatud sabatükike kukkus maha ja nägi välja nagu number üks. Miila oli rahul.

Rahul oli ta alguses, kuid see rõõm ei kestnud kaua. Miila hakkas sabast suurt puudust tundma. Miila ostustas minna oma vana saba otsima, seltsiks võttis ta rohutirtsu. Lõpuks leiti saba üles! Saba oli kleebitud medali peale, mis rippus jänese kaelas. Jänes oli saavutanud võidujooksus esimese koha ja medali, millele oli saba kleebitud, sest ta nägi välja ju nagu number üks. Sabal oli nüüd ka oma nimi – Miilo. Ka Miilo oli Miila peale kogu aja mõtelnud. Probleemiks oli see, et jänes ei tahtnud oma medalist loobuda. Nüüd sekkus mängu rohutirts. Kas Miilo päästetakse? Seda saad teada, kui loo lõpuni loed.

Kolmandas loos “Klaara saladus” saame tuttavaks Klaaraga ja number kahega. Klaara oli isemoodi tüdruk. Klaara ei olnud paha tüdruk, ta oli lihtsalt veidi kummaline. Ta armastas hullupööra number kahtesid. Kui Klaara sai päeva jooksul koolis mitu mitterahuldavat, hüppas ta rõõmust lausa ringi. Ta nutti siis, kui sai koolis neljasid ja viisi.

Klaara oli väga nutikas tüdruk ja kahtesid õnnestus tal saada harva. Klaara nuputas välja selle, et ta kriipsutas õpetaja kirjutatud hinde, nelja või viie maha, ja kirjutas asemele kahe! Lõpuks hakkas Klaara matemaatikas ainult kahtesid kirjutama, ta kirjutas neid igale poole, ja mõnikord kirjutas ta kahtesid hoopiski valesti, justkui peegelpildis.

Matemaatikaõpetaja oli juba üsna pahane ja keelas Klaaral kahtesid kirjutada. See pani Klaara nutma ja ta jooksis klassist välja. Ta jooksis pisarsilmi koju, kus ta pidi emale ja isale selgitama, miks talle kahed sedavõrd olulised olid. Kahed tuletasid talle meelde kauneid luiki, kuid viis ja neli? Nemad tuletasid meelde … mida tuletasid Klaarale meelde number neli ja number viis? Seda saad teada, kui loo lõpuni loed.

Neljandas loos “Onu Aadu kulmud” saame tuttavaks Onu Aaduga ja kulmudega ja number kolmega. Selgub, et Onu Aadu polnudki kellegi onu, vanemad olid talle nimeks pannud Onu Aadu, et teda teiste samanimelistega segamini ei aetaks. Kui Onu Aadu suureks kasvas, läks ta tööle Une-Mati juurde. Algul töötas ta kontoris, kuid hiljem hakkas unepulbrikontrolliks. Tema ülesanne oli enda peal kontrollida, kas pulber ikka tõepoolest toimib.

Onu Aadu kulmudele see unepulbri asi ei meeldinud. Iga päev visati seda vastikut pulbrit nende kasukasse. Muud enam teha ei saanudki, kui päevad läbi kasukat pesta! Onu Aadu vasak kulm Kes ja parem kulm Mis otsustasid ära minna. Selleks pidi Kes hüppama Misi kukile ja nii nägid nad välja nagu number kolm!

Nad ronisid akna poole ja märkasid taevas tähti ja poolkuud. Kuu oli kulmude moodi, kuigi kulmud olid punakaspruunid ja karvased, Kuu oli kollane ja karvatu. Kes ja Mis tahtsid minna Kuule külla ja uurida, kas ka kulmud olid taevast pärit. Et kuuni ulatuda, oli vaja väga palju kulme, ja kui Kes ja Mis Kuuni ulatusid siis selgus, et … Mis täpselt selgus? Kas kulmud olidki taevast pärit? Seda saad teada, kui loo lõpuni loed.

Viiendas loos “H, kes armastas juustu” saame tuttavaks H-tähega, kes armastas juustu, kuid oli sattunud hiirelõksu ja vigastanud oma jalga. Mängus on ka hiired, kes olid esialgu H-i peale pahased, sest just H oli nende tagant juustu varastanud. Kuidas viga saanud jalga aidata? No selleks oli vaja kustukummi, sest H ja number neli on suhteliselt sarnased, kuigi loo lõpus oli vaja ka härra Vildikat, sest kas H ikka tahab olla number neli?

Kuuendas loos “Segadus käokella numbrilauaga” õpib väike lugeja number viit. Selles loos toimetavad käopere, käokell ja kella numbilaualt kaduma läinud number viis. Käopojad pidid minema metsa, et leida üles number viis või otsida päris uus viis. Varsti oli käopegadel kolm kandidaati – viie kujuline tordiküünal, arvutikella juures töötanud seitseteist, kes ekraanile ilmudes andis teada, et kell on viis ja Roomast tulnud V-tähe kujuline viis. Kõik olid vahvad kandidaadid, kuid polnud ikka need õiged.

Lõpuks tuli appi hoopis üks karu, kellel oli käes pudrukauss, millest ta aeg-ajalt ühe suutäie võttis. Selleks oli vaja ka lusikat, millega karumürakas pudru sõi. Loo lõpuks saad teada, kuidas karu käoperet aitas ja miks hakati teda edaspidi Mesikäpaks kutsuma.

Et ma Sulle nüüd kõike ära ei räägiks, siis ütlen veel seda, et selles ägedas ja mõnusas raamatus õpime loomulikult ka numbreid kuus, seitse, kaheksa ja üheksa, kusjuures väikesele lugejale tulevad numbrite õpetamisel appi veel ka sportlik tigu Turbo, väike tüdruk Sofia, kelle hinges oli helin ja ta läks alati kõikjale tantsiskledes, siilipoiss Pallike, tema sõber jänes, mutionu ja prillid. Viimases loos toimetavad õde-venda Sander ja Sanna, komad, must värv ja kratt, kel nimeks Ei Tunne Tähti.

Igati vahva, vajalik ja nutikas raamat, mille igati lahedad illustratsioonid on Rita Metsa enda joonistatud. Hakkasin mõtlema sedagi, et selline raamat võiks olla ka neile väikestele lugejatele, kes tahavad tähti õppida …

Kaie Ilves „Iseäralik konnapoeg“ (Rahva Raamat)

Kui konnapoeg sünnib teist värvi nahaga kui teised konnapojad, siis mida see tema jaoks tähendab? Kraavikaldal ringikalpsamine tuleb tal ju sama hästi välja kui õdedel-vendadel. Konnaema pole aga sugugi kindel, et see iseäralik tegelane temale kuulub. Omaks ei kipu meie konnakest tunnistama ka vesirotiemand ega kõrvahargiisand. Kas peabki see väike taevakarva lapsuke eluks ajaks üksinda takjalehe alla konutama jääma? Ei sugugi - ka tema jaoks leiduvad kodu ja sõbrad, kelle silmad ta oma kohaloluga särama paneb.

Ajatu, südamlik ja sügavamõttelise sisuga lasteraamat armastatud eesti lasteautori Kaie Ilvese sulest. Raamatusse on pildid joonistanud staažikas illustraator Ülle Meister.

„Iseäralik konnapoeg“ sobib ettelugemiseks juba päris pisikesele lapsele, aga on hea ka kooslugemiseks lapsega, kes on harjutamas lausetasandil lugemistehnikat. Trükitähtedes font toetab tähtede õppimist.

Seekordne Kaie Ilvese kirjutatud armas lugu saab alguse sellest, et üks iseäralik konnapoeg konutas takjalehe all nagu hunnik õnnetust. Takjaleht oli suur, käes oli suvi, aga iseäraliku konnapoja püksid olid märjad ja meel kurb. Keegi ei pannud teda tähele.

Iseäralik konnapoeg oli esimene, kes kraavikaldale ronis, tema järel tulid teisedki konnapojad. Konnaemand käsutas neil püksid jalast ja riputas heinputkede vahele tõmmatud nöörile kuivama. Iseäralik konnapoeg üritas konnamammale endast märku anda, kuid konnamamma ei märganud teda. Üheainsa pika hüppega kadus konnamamma kraavivette. Mõne aja pärast ilmusid vesikuppude vahele konnaemanda silmad. Konnapoeg üritas talle jälle märku anda. Konnapoeg uuris, kas konnaemand polegi siis tema mamma? Konnaemand polnud selles kindel, sest olid ju tema konnapojad olnud ikka ilusat pruuni värvi, iseäralik konnapoeg oli sinine! Konnaemand mühatas pahuralt ja sukeldus kraavipõhja järele mõtlema.

Veidi hiljem kohtus iseäralik konnapoeg vesirotiemandaga, kes trügis enda ees lapsevankrit. Vanker oli vesirotipõngerjaid pilgeni täis. Vesirotiemandal oli mure, et talv oli tulekul, kuid pesa oli puha vooderdamata. Vesirotiemand uuris, kelle laps iseäralik konnapoeg oli, sest konnapojal polnud ju ka saba! Vesirottidel olid kõigil ilusad pikad sabad!

Iseäralik konnapoeg kohtus veel ka kõrvahark Herbertiga, kellel oli kaasas paun kõrvahargimaimukestega. Kas konnapoeg võiks kõrvahargipapaga kaasa minna? Herbert oli kindel, et seda mitte, sest konnapoeg oli liiga suur!

Liiga sinine, liiga suur, pole isegi saba! Kas iseäralik konnapoeg ikka leiab kodu?

Mängu tuleb ka hull teadlane, kelle majas elas terve hulk konnapoegi – punane konnapoeg nagu jõhvikas, roheline konnapoeg nagu hernes, kollane konnapoeg nagu võilill, tumesinine konnapoeg nagu mustikas ja lilla konnapoeg nagu laukaploom. Aga mitte ühtegi taevakarva konnapoega! See muutis hullu teadlase rahutuks, sest midagi oli puudu.

Mis Sa arvad, mis juhtub siis, kui iseäralik, taevasinine konnapoeg (raamatu lõpus selgub, et tema nimi on Preedik) ja hull teadlane kohtuvad?

Kas teadlane võtab ka taevasinise konnapoja enda juurde?

Kas konnad moodustavad kokku vikerkaare?

Kas hull teadlane avastab uue konnaliigi? Mis saab kõrvahargipapast ja vesirotiemandast?

Seda kõike saad teada, kui selle armsa ja suurepäraste piltidega raamatu lõpuni loed.

Johanna-Iisebel Järvelill, Kristina Tort „Leo ja ninakoll“ (Varrak)

Raamat räägib väikesest poisist, kes ei taha nina nuusata, sest see on üks ütlemata tüütu tegevus. See õpetlik, aga samas lõbus lugu on mõeldud väikelastele, et utsitada neid olema hoolsam ja nina nuuskama.

Esialgu tundub lasteraamatu pealkiri, milles on sees sõna “ninakoll” võib-olla veidi pelutav, siis tegelikult on “Leo ja ninakoll” üks igati äge lugu.

Loo alguses saame teada, et Leo oli külmetanud. Ta käis basseinis ujumas, aga õues puhus tugev tuul. Pärast seda jäi ta haigeks, nina oli väga tatine. Leole ei meeldinud nina nuusata, mida ta ütles ka emale, kes tuli poisi nina pühkima.

Veel vähem tahtis Leo ninarohtu, sest see oli kibe. Leo pühkis oma nina hoopis ise vastu diivani äärt puhtaks. Diivanile jäi kole tatine plekk. Pärast seda mängis Leo autodega, kui kuulis selja taga häält: “Kas ma võin ka autodega mängida?”

Kes see oli? See oli ninakoll, seesama, mille poiss oli pühkinud vastu diivani äärt. Küll ta oli kole! Leo tahtis väga kellegagi mängida, mistõttu kutsuski ta ninakolli mängima!

Ninakolliga oli keeruline mängida, sest ta ei tahtnud asju jagada. Ninakoll võttis endale kõik Leo autod, lõhkus ära legoklotsidest ehitatud maja, kiskus kõigil legoautodel rattad külest! Leo palus küll, et ninakoll asju ei lõhuks, aga see oli asjata.

Seejärel prooviti joonistamist, kuid see oli ninakolli jaoks tüütu tegevus! Leo proovis joonistada kassi, ninakoll kriitseldas niisama. Lisaks sellele joonistas ninakoll nii kõvasti, et rohelise ja punase pliiatsi tera murdusid ära. Nüüd tegi Leo ettepaneku raamatuid lugeda. Ninakoll raamatuid ei lõhkunud, kuid ta määris kõik raamatud ära. Leo lemmikraamat lohedest oli päris ära rikutud.

Kuidas lugu lõpeb? Kas ninakoll lõhub veel midagi ära? Kas ta määrib veel midagi ära? Õnneks märkab ninakolli Leo ema, kes tuleb “appi”! Mida ninakolli ja Leoga tehakse? Kui loed selle vahva lasteraamatu lõpuni, siis saad teada …

Margo Parts „Loore ja Villiam“ (Tänapäev)

Õde-vend Loore ja Villiam elavad siinsamas sinu kõrval, üle nurme. Nad on täiesti tavalised lapsed ja üle kõige meeldib neile koos miskit vahvat ette võtta. Mängida on äge nii toas kui õues, aga ka telefonis, tahvlis ja arvutis.

Ava raamat ning saa Loore ja Villiamiga tuttavaks. Vaata, millised põnevad lood nendega ühel suvevaheajal juhtuvad!

Margo Parts on kirjutanud igati vahva, mõnusa ja humoorika lasteraamatu, mille peategelasteks on kaheksa-aastaseks saav Loore ja viie-aastane Villiam. Nad on õde ja vend, kes ei ela sugigi mitte seitsme maa ja mere taga, vaid hoopis siinsamas üle nurme.

Saame lugeda, et Loore ja Villiami kodumaja asus linnaäärses vaikses piirkonnas tupiktänava lõpus. See oli ühekorruseline hele majake, parajalt suur, kuhu kõik vajalik lahedalt ära mahtus, ka ema ja isa. Laste arvates olid neil kodust puudu veel ainult kass ja koer. Vanemate arvates aga hoopis rahu ja vaikus. Mõlemal lapsel oli oma tuba. Villiam oma toas väga tihti ei olnud, kuna põnevamad tegevused toimusid koos õega teistes tubades ja õues. Maja taga aias said lapsed hüpata batuudil ning lustida mänguväljaku kiikedel ja liumäel. Samasugust rõõmu pakuti ka tänava teistes hoovides.

Seda saame ka teada, et Villiamile meeldisid väga igasugused superkangelased ja nende võitlus pahadega. Tema lemmikuteks olid Ämblikmees ja Välgumees. Kodus riietas poiss end tihti superkangelase kostüümidesse ja võitles siis oma isaga. Isa sai päti mängimisega hästi hakkama, kuna oskas koledat häält teha ja valju mütsatusega pikali kukkuda.

Villiami lemmikmängukaaslaseks oli kahtlemata tema vanem ja targem õde. Loore ju lõpetas juba koolis esimese klassi, kiitusega muide, ning oskas isegi lugeda ja kirjutada. Veel käis Loore ammusest ajast iluvõimlemise trennis. Seetõttu tegi ta kodus igasuguseid trikke, näiteks hundirattaid ja spagaate, sildasid ja rullimisi.

Lisaks emale ja isale oli Villiamile väga armas kodune sülearvuti ning Loorele tema tahvelarvuti ja telefon. Nende olevad mängud ja rakendused pakkusid lastele igapäevaselt põnevaid hetki.

Loore ja Villiami meelest oli igatahes elu üle nurme asuvad tupiktänavas tohutult äge. Igas päevas leidus palju põnevat. Mõnest seiklusest ühel toredal suvevaheajal nüüd juttu tulebki.

Esimese seikluse pealkiri on “Sildid”, ja selles saame veidi tuttavaks ka Loore ja Villiami vanaemaga, kes pidas linnas riidepoodi, kus müüdi kasutatuid riideid. Vanaema tõi ka lastelastele sageli ilusaid, kasutatuid riideid, nii ka seekord. Lisaks riietele olid seekord kottides ka kostüümid! Hirmsad nõiamaskid, superkangelaste riided. Villiam sai selga Välgumehe kostüümi!

Ühel hetkel otsustasid lapsed mängida isa ja last, nii et Villiam on isa ja Loore väike lapsuke, no ja seejärel otsustati, et riietel võiks sildid küljest ära lõigata. Väiksed lapsed ja käärid ei sobi väga hästi kokku, mistõttu on üsna ruttu ka lugejale selge, et sellise sildite eraldamisega ei jää kahjuks ka riietest mitte midagi järgi … Seejärel otsustati proovida kui palju riideid võib üksteise otsa selga panna, ja ühel hetkel oli Villiamil tõsine probleem. Mis probleem see oli, selle jätan ma Sulle endale avastada.

Teises loos “Pikk multa” saame teada, et lastel oli üks suur soov veel, nad tahtsid saada koju suurt telekat, sest praegune telekas oli ostetud siis, kui isa ja ema abiellusid. Vana telekas oli nii pisike, et isa läks tihti mingeid oma saateid vaadates diivanilt ära, telkule lähemale põrandale istuma.

Vaatamata teleka suurusele vaatasid Loore ja Villiam laupäeva õhtuti pikki multifilme, seekord oli kavas “Hotell Transilvaania” esimene osa. Kuna selles multikas oli ka üks priske muumia, kel nimeks Murray, siis otsustasid lapsed, et Villiami võiks ka muumiaks maskeerida. Selleks oli vaja väga palju vetsupaberit, mis keriti ümber Villiami.

Kuidas see lugu lõppes? Ütleme nii, et TikToki rakenduses sai Villiami nn muumiast vägagi populaarne vaatamine, kuid isale päädis päev WC’s vetsupotiga askeldades … miks? Selle pead jällegi ise välja uurima.

Kolmandas loos “Taara” käivad Loore ja Villiam taarat viimas. Teel poodi, et taara ära viia, kohtusid nad ühe üsna hirmsa vanatädiga, kes lapsi hoopis kiitis ja neile ka kommi jagas! Taaraautomaadi juurde jõuame ka, kuigi ka seal juhtus lastel äpardus, mistõttu Villiam minestas ja appi tuli abivalmis turvanaine.

Neljandas loos “Batuut” hüppasid Loore ja Villiam batuudil, ja kõik näis olevat igati hästi, kuni Villiam otsustas proovida eelmises loos vanatädi käest saadud komme. Kommid maitsesid veidi imelikult, ja ühel hetkel hakkas Villiamil kõhus paha! Kas need olid mürgikommid? Nagu mõnes muinasjutus, kus tavaliselt nõiad jagavad küll mürgitatud õunu, aga siiski?

Kui loo lõpuni loed, siis saad teada, mis probleem Villiamil oli. Igal juhul on selles loos ka palju puuksutamist.

Viiendas loos loeme vanemlikust kontrollist ja nutiseadmetest ja sellest, mida Villiam ninakollidega ette võttis, kuunedas loos sõitsid Loore, Villiam, ema ja isa Peipsi äärde puhkama, kui päris täpne olla, siis Kauksi randa. Suvi oli ilus, Peipsi järv oli ilus, ehitati liivalosse, puhuti täis madratseid ja kummirõngaid, mängiti piraate ja hakati liivapommidega liivalosse tulistama. Mäng sai ootamatult kiire lõpu, kui üks Villiami visatud liivapomm hoopis … Mis selle liivapommiga juhtus, selle pead ise välja uurima. Igal juhul saad teada, kuidas räägitakse vene keelt ja mida tähendab vene keeles “tsjort”!

Seitmendas loos “Lõks” läksid lapsed, isa ja ema metsa marju ja seeni otsima. Isa lubas, et kui lapsed korjavad kilo mustikaid, siis annab ta neile 25 eurot! Igati vahva pakkumine, kuid ega ka sellest head nahka tule. Loore ja Villiam otsustasid jälle isa ja lapse mängu mängima hakata, ja mängiti nii, et nad eksivad metsa ära. No ja ühel hetkel ongi Loore ja Villiam eksinud!

Olukord läks veel keerulisemaks, kui Loore äkitselt ühte üsna sügavasse auku kukkus! Selles augus oli näha veel miskit … kuidas see lugu lõpeb, kuidas Loore august välja sai, kas lapsed leidsid vanemad üles ja kas nad 25 eurot ikkagi teenisid? Selle saad teada, kui ise loo lõpuni loed.

Eelviimases, kaheksandas loos “Pomm” saame teada, miks ema ütles, et ta plahvatab ja läks üksi metsa jalutama. Saame teada sedagi, kuidas lapsed ja isa otsustasid ema rahustamiseks kodus koristama hakata, kuigi ka selle koristamisega on nii ja naa … Nii pehmelt öeldes … Samas, emale head meelt tehti ju ikka.

Viimases, üheksandas loo “Loore sünna” saame osa Loore sünnipäevast suve lõpus. Loore sai kaheksaseks. Oodatud sünnipäev. Lapsi tuli sünnipäevale kümmekond. Isal ja emal oli plaan, et lapsed võiksid ju õues mängida ja süüa, kuid nüüd muutus peitusemäng peitusemänguks mobiilides ehk Robloxis! No õnneks tehti hiljem ka päris mängu, sest isa oli lastele korraldanud aardejahi!

Raamatu lõpus on üks peatükk veel “Otsi ja mängi!” Raamatust tuleb üles otsida suurtel piltidel peidus olevad Villiami ninakollid ja saame tuttavaks ka mitmete vahvate õuemängudega, mida Loore süünipäeval mängiti – “Valgusfoor”, “Heeringas-heeringas 1-2-3”, “Värvipott”, “Trifaa” ja “Tenniste viskamine”.

Selline vahva ja humoorikas lugemine on see “Loore ja Villiam”, igati lastesõbralik, mõnus ja nalja on ka piisavalt. Vahvad ja humoorikad pildid on joonistanud Raido Sööt.

Aino Pervik “Presidendilood” (Tänapäev)

Ühel päeval valiti meie raamatu peategelane terve riigi presidendiks. Ega ta nii väga ei rõõmustanudki oma uue ameti üle. Presidenditöö on teadagi väga ränk. Mitte keegi ei ole kunagi rahul sellega, mida president teeb. Pealegi pidi ta nüüd oma kodunt presidendilossi kolima. Kuid parata polnud midagi.

Aino Perviku "Presidendilugude" pildid on joonistanud Piret Raud.

Aino Pervik on suurepärane kirjanik, kes kirjutanud suurel hulgal menukaid lasteraamatuid – “Arabella, mereröövli tütar”, “Sookoll ja sisalik”, “Kunksmoor”, “Kunksmoor ja kapten Trumm”, “Kallis härra Q”, “Dixi ja Xixi”, “Ühes väikeses veidras linnas” jpt. Lisaks lasteraamatutele on ta kirjutanud ka mitmeid romaane, novelli- ja luulekogusid.

“Presidendilood” ilmus esimest korda 2008. aastal, teist korda 2013. aastal ja ma usun, et nüüd oli just õige aeg selline vahva ja menukas lasteraamat taaskord avaldada.

“Presidendilood” on kirjutatud mõnusas huumorivõtmes ja sobib lugemiseks nii pere väiksematele kui ka veidi suurematele lastele, kuid kindlasti ka kõikidele lapsemeelsetele, kellele lasteraamatud meeldivad. No , nagu näiteks mina. Raamatus on mitmeid väga lahedaid lugusid presidendist, kelle nimi on Pontus. Juba nimi on vahva, president Pontus!

Saame lugeda, milline on presidendi suur soov, mille ta lõpuks ka ellu viib, kusjuures see soov on kummaliselt lihtne. Raamatu autor kirjutab meile ka presidendi saladusest, milleks on üks karjakrants Polla, kes väga vaikselt ja salaja presidendilossi elama viiakse, sest ta on presidendile väga kallis – mis sellest välja tuleb, sellest loed juba ise. Juttu on sellestki, et presidendile meeldib hirmsasti autoga sõita – kuna presidendil on ametiauto, millel teatavasti ka autojuht, siis peab president auto suisa ärandama, et sellega sõita saaks … uskumatu lugu, kas pole! Tutvume ka presidendi keeleoskusega, ka presidendi auvahti tutvustatakse meile. Selleski loos etendab ühte peaosa üks naljakas kutsu. Loeme ka presidendi muhedast munaseadusest, kuid ka sellest, kuidas president tuhat koolilast päästab. Käime presidendiga kaasas maal, kus ta kohtub lasterikka perega, ja ka seal saab väga palju nalja.

Lugeda saab ka sellest, kuidas president viib Funafuti suursaadiku kelgutama, kuidas president isadepäeva kontsertil väikest laulupoissi aitab, kuidas president humoorika uusaastakõne peab, kuidas ta haigena vabariigi aastapäeva paraadil käib. Ja selliseid vahvaid lugusid on siin veel ja veel.

Aino Pervik näitab väikesele lugejale presidenti kui ühte väga mõnusat ja lahedat meest, kes on igati positiivne ja oskab hädalisi aidata, ja ka nalja visata. On igasugu naljakaid ja lõbusaid juhtumisi, mis presidendi igati inimlikuks teevad. Lood on kirjutatud mõnusalt ja humoorikalt, on kergesti loetavad ja jälgitavad. Lood on sellise paraja pikkusega, et ei hakka igav ja ei saa ka liiga ruttu otsa.

Suurepärased on ka Piret Raua pildid. Tema stiil on väga omapärane ja omanäoline. Vaadates pilte saab kohe aru, et need on just Piret Raua joonistatud. Kusjuures paljud vist teavad, aga võib-olla osad mitte – Piret Raud on Aino Perviku tütar.

Igal juhul on tegemist väga-väga laheda lasteraamatuga, mida on mõnus pimedatel talveõhtutel lugeda ja üks hea suutäis ka naerda.

Jaan Rannap „Metskits Lembi ja verevennad“ (Varrak)

Raamat räägib poisist nimega Eedi ja tema suveseiklustest maal, vanaisa-vanaema juures. Kuidas Eedi koos oma sõpradega leiab metsast valge kitsetalle ning millistesse sekeldustesse see leid neid viib.

Raamatus on palju looduskirjeldusi ja peidetud õpetussõnu laste loodushariduse edendamiseks. Põnevad faktid, muhedad tegelased, vahvad tegevuspaigad ning huumor, mille vanameister Jaan Rannap on põiminud toredaks lastejutuks.

Jaan Rannap on kindlasti üks minu lapsepõlve lemmikkirjanikke, kelle sulest on aastate jooksul ilmunud väga palju väga häid lasteraamatuid. Meenutan mõnda – “Topi” (1970), “Jefreitor Jõmm” (1971), “Nublu” (1972), “Agu Sihvka annab aru” (esmatrükk 1973, pärast seda veel mitmeid kordustrükke), “Seitseteist tundi plahvatuseni” (1975), “Maja metsa ääres” (1976), “Viimane valgesulg” ja “Jefreitor Jõmm” ühiste kaante vahel (1978), “Kukepoks” (1979), “Alfa+Romeo” (1981), “Koolilood” (1981), “Klaabu” (1983), “Maari suvi” (1983), “Loomalood” (1984). Need on raamatud, mida mina mäletan, kuid loomulikult on Jaan Rannapi sulest ilmunud lasteraamatuid ka enne seda ja pärast seda aega, kui mina laps olin. Ja ma olen üsna kindel, et Jaan Rannap jääb kindlasti ka meie lastekirjanduse kullafondi, kasvõi tema loodud tegelaskujude nagu Nublu, Agu Sihvka, Klaabu ja Maari tõttu.

Nii nagu paljud varasemad Jaan Rannapi raamatud, räägib ka vanameistri uus raamat loodusest, millega on omakorda seotud lapsed/noored ja põnevad seiklused.

Seekordne põnev lugu saab alguse sellest, et saame tuttavaks raamatu peategelase Eediga, kes on tulnud maale, vanaisa juurde, Kulbile. Peategelane kinnitab, et teda huvitab hirmsasti minevik. Mitte sellepärast, et õpetaja oli andnud suvetööks “Juured”, oma esivanemate elud ja olud. Eedi tõdeb, et ta oli juba enne hakanud vanaisalt igasuguseid asju pärima. Saame teada sedagi, et Eedi ootab Kulbil oma sõpra, Madist, kes õige varsti koos terve perega ka tuleb – Madis, tema isa ja ema, pere vanim laps, Lilian ja ka väike Laura, Madise õde. Poisid lepivad kokku, et kohtuvad kahe tunni pärast Eedi vanaisa juures.

Edasi räägib Eedi ka endast. Poiss ütleb, et on varsti neljateiskümnene, sügisel kaheksandas klassis jätkaja. Kool on peaaegu kesklinnas. Nende korrusmaja korter peaaegu ka. Eedi kinnitab, et temaealisi majas pole, kossumängudeks tuleb jalgrattaga tükk maad sõita. Tihti ta seda ei tee, sest talle meeldib lugemine rohkem. Suvistel koolivaheaegadel käis Eedi külakorda maal. Ta ütleb, et tema külakorrad kestsid kuidas kunagi, kuu aega, kuus nädalat. Ühel aastal Metsapooles tädi Alma mehevanemate põlistalus, järgmisel Kulbil vanaisa katuse all. Mõlemal pool võeti teda rahuloluga vastu. Eedil endalegi maal meeldis – tädi Almal olid lambd, kanad, vasikas, koer muidugi ka. Lisaks veel redelid, millel ronida, ja pööning, kus tuhnimine tõi alati kaasa avastusi.

Vanaisa juures oli Eedi saanud sõbra, millist tal vaetm polnud. Verevenna, kui raamatu sõnaga öelda. Madise. Päriselt koos olla said nad ju küll vähe, pikemalt üle suve.

Nüüd jõuab Eedi vanaisa majja tagasi. Ta tõdeb, et vanaisal oli käsi küll kipsis, kuid see ei seganud elamast ja vaatamata pensionieale oli ta ikka nagu mees muiste. Eedi laseb vanaisal veidi oma vaarisadest rääkida, kes kõik on olnud Karlid, nagu ka vanaisa ise. Vanaisa räägib oma isast, kes oli uurmaaker ehk Kella Karla, juttu on ka sõjast, valgetest ja punastest. Eedi kuulab hoolega, mida vanaisal on rääkida.

Lõpuks jõuab Eedi ja vanaisa juurde ka Madis. Poisid otsustasid selle suve plaanid paika panna. Plaanidesse kuulus Vidriku poistele (Vidriku talu oli Kulbist paar kilomeetrit Kannerva väikelinna poole, sealt käis Madise kooli kaks meie peategelaste mõõtu poissi) tappa andmine (silmas peetakse “pommitamist” tihkeks pigistatud mudaste mättapallidega), metsa onni ehitamine, kossutrenn ja nn uhhuduur ehk jalgratastel ringi kimamine. Eedi ütleb, et suvine plaan tundus küll natuke nigel, kuid Madis kinnitab et tühja sest plaanist, küll toob elu ise midagi tõelist ja põnevat. No ja uskuge mind, tõelist ja põnevat tuleb poistele sellel suvel küll.

Samal õhtul laseb Eedi vanaisal veel oma vaarisadest rääkida, järgmisel hommikul on Eedi ja Madis toimetamas juba porgandipeenra harvendamisega. Saame tuttavaks ka Rebase Liisuga, kena prouaga, kes on vanaisa kodu lähedal asuva maja perenaine. Ta oli vanaisast noorem, kuid ikkagi ka vanaisale väga hea sõber. Eedi tõdeb, et talle meeldis Liisu ja vanaisa sõprus. Raamatute üle arutamine, poliitikute kirumine. Maailma asjus seisukoha võtmine. Midagi seesugust nagu neil Madisega. Hingeline sobivus?

Järgmiseks otsustavad poisid metsa onni ehitada. Nad küsivad vanaisalt selleks luba ja asuvad jalgratastel teele. Metsast, põõsapuhmastiku tagant leiavad nad pika laudaga kokku ehitatud maja. Polnud sauna, puukuuri ega aita, ainult pisike putka kükitas põõsaste vahel, ilmselt kemmerg. Poistele tundus, et aasta või rohkem tagasi oli seal elatud, kuid praegu seal ei elata, sest rohi maja ees oli maha tallamata. Poistele see elamine meeldib, vahva oleks ju suveks sinna jäädagi. Piilutakse ka majja sisse, Eedit huvitab eriti pööning, kus on igasugu vanaaegseid asju – kolme jalaga tool, lapsele paraja suurusega pesuvann, mitu riiulikest ja kumera kaanega kirst, milles kimpu köidetud ajalehesabad (esimese Eesti ajal käis ajalehega kaasas jutulisa, tavaliselt olid need seikluslood ja kurjategijate püüdmine), Eedi leiab Talurahva Lehe, milles on põnev lugu Kägivere masina-traktorijaam kevadtöödeks valmisoleku kontrollretkest. Mis asi on masina-traktorijaam? Seda Eedi hiljem vanaisa käest ka uurib ja nii saame meiegi teada, mis see oli. Poisid sel korral vahva maamaja juurest lahkuvad, ega ilma loata seal olla ei saa, eramaa ju ikkagi. Poisid on kindlad, et tasub rääkida Eedi vanaisaga, sest tema kindlsti teab ümbruskonna talusid. Vanaisa käest poisid teada saavadki, et see on Sassihane talu, kelle omanikku, Sassihane Villemit, vanaisa ka teadis. Vanaisa helistas Villemile, kes nüüd elas linnas, ja Villemil polnud selle vastu midagi, kui poisid mõne aja Sassihanel elavad.

Edasi saamegi teada, mida Eedi ja Madis Sassihane talus ette võtavad, kuni nad leiavad sealsest metsast valge kitsetalle, kelle ema näib olevat hüljanud. Nüüd ostsutavad poisid abitu kitsetalle üles kasvatada. Kitsetall saab nimeks Lembi, ja õige varsti on maal teada, et kaks poissi kasvatavad haruldast, valget kitsetalle. See toob poiste juurde kaks kahtlast tüüpi, valge kaubikuga. Kahtlased tüübid pakuvad kitsetalle eest raha ja tahaks loomakese kaasa võtta, kuid loomulikult ei ole poisid sellega nõus.

Ei möödu palju aega, kui valge metskitseke röövitakse! Eedi ja Madis otsustavad pöörduda valla uue politseiniku Aleksi poole, kes poistele appi tuleb. Kurjamid tuleb ju tabada ja metskitseke nende käest päästa!

Kas kurjamid tabatakse? Kas metskits Lembiga on kõik hästi? Mis temaga edasi saab? Kui raamatut edasi loed, siis saad kindlasti teada.

Igal juhul on ka selles Jaan Rannapi raamatus vahvad peategelased, tõelised sõbrad, on põnevust, on loodusteemasid, kuid veidi ka esimesest armumisest ja esimesest suudlusest …