Kyra Sundance ja Chalcy „101 trikki koertele“ (Tänapäev)

Mida teha pimedatel sügisõhtutel, kui vihma sajab hommikust õhtuni ja pori tundub olevat igavene? Igav on nii sinul kui su neljajalgsel sõbral. Võibolla õpetaks talle mõne triki, millega eelkõige iseennast, aga miks mitte ka oma perekonda lõbustada?

Siin on sellest raamatust palju abi.

Mõned trikid on päris rasked, mõned aga lihtsamad ja mõned saavad peaaegu iseenesest selgeks. Alusta, kust ise tahad! Iga triki juures on toodud selle raskusaste ja märge „oskab juba“, mis ütleb, millised oskused oleks vaja enne selle triki õppima hakkamist omandada.

Kuid olgu su koer noor või vana, liikuv või laisk, taiplik või mitte nii väga – ta on sinu koer ja tema edu on tähtis ainult sinu jaoks.

Iga koer peab oskama hästi käituda ja kuuletuda. Selleks on kindlasti vaja juba kutsikaeas kuulekuskursused läbi teha. Usaldus ja koostöövaim, mis selle protsessi käigus tekivad, kestavad kogu elu.

Aga kui sa tahad, et su koer puhuks pasunat, mängiks klaverit, tooks sulle sussid kätte või koristaks oma mänguasjad ära, loe seda raamatut! Loodetavasti innustab see sind oma koera seltsis rohkem aega veetma.

Sellel raamatul on kaanel veel mitu „pealkirja“ ehk kuidas oma koeraga rohkem tegelda ja suhelda ning teda õpetada, ja õpi koolitamise saladusi tunnustatud koeratreenerilt ja maailma kõige targemalt koeralt.

Pean tunnistama, et olen ka oma koeraga igasugu trikivärki harrastanud, mistõttu oli igati põnev see raamat kätte võtta, et uurida, mida pakuvad Kyra Sundance ja tema koer Chalcy. Kas on ka selliseid trikke, mida olen õppinud oma koeraga tegama, mida on uut ja huvitavat.

Raamatu eessõnas tõdeb Bill Langworthy (tema oli aastaid David Lettermani lemmikloomade trikisaate „Late Show“ koordinaator ning Animal Planeti talendisaate „Pet Star“ stsenarist ja kaasprodutsent), et „101 trikki koertele“ on raamat sellest, kuidas kõike koos teha. Kyra ja Chalcy kasutavad ainult positiivseid meetodeid ja motiveerivaid võtteid, kinnistamaks trikkide õppimist kui vahvat moodust koos mängida, mitte asju kohustuslikus korras teha.

Saame teada, et Kyra ja Chalcy on ise kõiki neid trikke õpetanud. Raamatus on nõuanded, mis on oma nahal läbi proovitud. Juhtnöörid on olemas kõige jaoks alates sellest, kuidas õpetada oma koer loendama, kuni selleni, kuidas õpetada ta korvpalli mängima …

Ja veel. Kyra ja Chalcy ütlevad alati, et tegele oma koeraga rohkem!

Seejärel saavad sõna Kyra Sundance ja tema viieaastane weimari linnukoer Chalcy. Raamatu autor kinnitab, et tegi aastate jooksul Chalcy õpetamisel lugematu arvu vigu. Õpetas koerale valesid asju, kasutas valet lähenemist, andis valet tagasisidet. Nad rikkusid asja ära, aga nad tegid kõik ka korda! Nad alustasid otsast peale ning õppisid ümber. Sel moel on muidugi natuke raskem, aga kindlasti on see võimalik.

Kyra Sundance kinnitab, et ta ei oota, et ta koer oleks robot ja ta ise pole seda ka. Nad püüavad, õpivad, saavutavad edu. Nad teevad koostööd ja annavad teineteisele lõputult uusi võimalusi.

Autor ütleb, et olgu lugeja koer noor või vana, liikuv või laisk, taiplik või mitte nii väga, on ta konkreetse inimese koer ja tema edu on tähtis ainult omaniku jaoks.

Raamatu sissejuhatuses saame lugeda sellest, kuidas seda raamatut kasutada. Kas iga koer suudab trikid selgeks õppida? Juttu on käsklusest, tegevusest ja tasust, kuid ka ajastusest, motivaatoritest/tasudest, kuidas aidata koeral olla edukas. Saame lugeda sellest, miks inimesed ebaõnnestuvad, et lõpetada tuleb positiivses meeleolus, vabastavast sõnast „hästi“, käemärkidest, käskluste ühendamisest, realistlikest ootustest ja sellest, kui kaua võtab koera õpetamine aega.

Siin on ka kümme põhilist soovitust: tasusta maitsva maiusega; tasusta siis, kui koer on õiges asendis; tasusta kohe (mitte ära hakka taskust maiust otsima); tegele õpetamisega enne õhtusööki; enne õpite, siis mängite; lõpeta harjutuskord siis, kui koer tahaks veel jätkata; ole järjepidev; motiveeri – kasuta rõõmsat häält; ole kanntlik – midagi ei juhtu üleöö; ole selline lõbus inimene, kelle seltsis koer olla tahaks.

Raamatu esimene peatükk on põhikäsklustest. Kuulekust mõistetakse koerte õpetamisel tihti valesti, see viitab justkui koera üle domineerimisele. Ent unustame korraks selle sõna ja mõtleme põhilistele kuulekusoskustele kui vundamendile, millele rajada koera ja tema omaniku meeldiv elukorraldus. Istu, lama, siia ja seisa märgivad kasvatatud ja hästi käituvat koera. Neid oskusi on vaja peaaegu kõikide selle raamatu trikkide juures ja nende õpetamisele kulutatud aeg võimaldab rahulikumat elu.

Hakkame õppima (iga käskluse juures on eraldi kastikestes vastuseid probleemidele, soovitusi, vihjeid jpm) – istu, lama, koht, siia.

Teine peatükk on traditsioonilistest lemmikutest. Too, anna käppa, haugu ja mängi surnut … need kasulikud või ka täiesti kasutud, kuid alati vahvad trikid on olnud olemas sestsaadik, kui koopainimene hundile esimest korda kondi viskas. Olenemata sellest, kas koer on midagi saavutanud või mitte, on loom, kes käskluse „Pauk!“ peale pikali kukub või külalistele viisakalt käppa annab, sinu sõprade silmis kõige vingem koer! Koertelt oodatakse neid trikke ja sinu ülesanne – ehk koguni kohus – on neid oma nutikale koerast sõbrale õpetada.

Ja jälle õppima – anna käppa, parem ja vasak, too/võta, lase lahti/anna, hoia ja püüa, istu ilusti/küsi, haugu, rulli, mängi surnut.

Kolmas peatükk on kodustest töödest. Koerad ja inimesed on elanud koos aegade algusest, pakkudes vastastikku väärtuslikke teeneid. Inimesed andsid koertele toitu, peavarju ja aitasid tervisehädade korral; koerad teenisid inimesi, pakkudes kaitset, olles abiks jahil, karja hoides, kahjureid tappes, kärusid ja kelke vedades. Tänapäeval ei oodata koeralt selliseid traditsioonilisi tegevusi, aga see ei tähenda, et ta midagi tegema ei peaks! Koer võib elatist teenida sellega, et aitab tänapäevaste koduste töödega.

Hakkame õppima – too suss, too oma rihm, jaluta koeraga, too ajaleht, palveta, mine puuri, kanna kotti, korista oma mänguasjad ära, keera end teki sisse.

Neljandas peatükis loeme koomilisest koerast. Naera ja su koer naerab koos sinuga … isegi kui sa naerad tema üle! Üks koeraga koos elamise rõõme on tembud, mida koer igapäevaellu kaasa toob. Samamoodi kui koeraga koos elamise äärmiselt oluline osa on kuulekus, nii on tobedad trikid suhete süvendamise tähtis osa.

Taaskord, hakkame õppima – tuututa pasunat, piilumismäng, kätekõverdused, häbenemine, lonkamine, taskuvargast koer, klaverimäng. Meie peres õpetati koer „trummi mängima“, kuid ka see pasuna tuututamine tundub igati vahva trikk.

Viies peatükk räägib kaasaegsetest mugavustest. Tänapäeval on koerad täieõiguslikud pereliikmed, nad magavad voodis ja söövad gurmeetoitu. Oskused, mida kunagi õues elavatel koertel vaja oli, on asendunud oskustega, mida saab õpetada, ja mis lähtuvad kaasaegsest eluviisist. Kui kunagi oli tähtis koera oskus aidata saaklooma küttida, sis nüüd meeldib inimestele rohkem see, kui koer vastab telefonile, toob teleripuldi, ja eriti see, kui ta külmikust külma joogi kätte toob!

Selles peatükis õpime – too telefon, kui see heliseb, kustuta tuled, ava/sulge uks, helista tuppa saamiseks kellukest, tõmba nööri, too külmikust õlut, postiljon, otsi autovõtmeid/pulti, lükka ostukäru, too salvrätt.

Kuues peatükk on mängimisest/sportimisest, sest on ju üsna selge, et rahvas hullub, kui su koerast sportlane oma meeskonnale punkti toob! Lendav Fido viskab, paneb pealt, püüab ja blokeerib, saades sellega kogu naabruskonna lemmikuks, kui õpib teie mängudes osalema.

Ja taaskord õppima – jalgpall, ameerika jalgpall, korvpall, jäähoki väravavaht, peitus, kummas käes on maius, lihavõttemunade otsimine, rõnga viskamine, topsimäng, tardumine saagi märkamisel.

Seitsmes peatükk on hüppamisest ja püüdmisest. Tiimitöö on oluline, kui sina ja su koer hüppeid ja püüdmist harjutate. Koos trikke tehes õpite teineteist usaldama ja teineteise mõtteid lugema. Tasu on teekond ise ja edusamme mõõdetakse naeratuste, haugatuste ja sabaliputustega.

Selles osas harjutame ja õpime – hüppa üle lati, hüppa üle põlve, hüppa üle selja, hüppa sülle, kukerpalli/kätelseisu ajal üle hüppamine, pulgaga hüppamine, hüppenööriga hüppamine, lendava taldriku püüdmine.

Kaheksandas peatükis hakkame hüppama läbi rõnga! Hüppa läbi rõnga, hüppa läbi käterõnga, kahe rõngaga trikk, hüpe läbi rõnga üle selja, veerevast rõngast läbijooksmine, läbi maas lebava rõnga pugemine, paberiga kaetud rõngas.

Üheksas peatükk tutvustab meile takistusradasid. Tunnel, rooma, puuduta sihtmärki, alt/üle, kiik, slaalom, roni redelil, veereta tünni. Kümnendas peatükkis hakkame tantsima! Freestyle! Koeratants! Kõrval ja tagasi, tagurdamine, keerutamine, kummardamine, kõrvale tulemine, küljele tulemine, slaalom jalgade vahel, kaheksate tegemine, moonwalk ehk tagurpidi libistamine, rõõmust hüppamine, sünkroonis jalatõsted.

Eelvimases, üheteistkümnendas peatükis loeme mõtleva inimese koerast. Loomade intelligentsuse teemal on alati vaieldud, aga kõik koeraomanikud võivad kinnitada, et tema koera nutikus on teda hämmastanud. Nagu inimestel, nii kasvab ka koerte ajumaht seda kasutades. Mida rohkem sa esitad koerale väljakutseid, mis nõuavad arusaamist, loogikat ja mõtlemisoskust, seda kiiremini ta uutest asjadest aru saab.

Selles peatükis õpetame koera arvutama, esemeid eristama, treenime suunatud toomist ja suunatud hüppamist, koer õpib kaardipakist kaarti valima, kuid ka toidust keelduma. Otsitakse ka omaniku lõhnaga eset ja salakaupa, võetakse üles inimese jälg.

Viimane peatükk, kaheteistkümnes kannab pealkirja „Armastad mind, armastad minu koera“. Koera silmad suudavad sulatada ka kõige kalgima südame ja kõigutada ka kõige tugevamat kindlameelsust, sest me ju armastame oma koeri. Teised võivad ju põlastada, kui me magame koos oma karvaste jalasoojendajatega või võtame oma kutsa sülle ning anname talle musi. Aga reeglid on loodud rikkumiseks ja me lubame … et ei räägi kellelegi!

Milliseid õrnuseid ja helluseid selles peatükis õpetatakse? Musitamine, käppade omaniku peale panemine, koera pea maha panemine, koera silmade katmine, hüvastijätuks lehvitamine.

Raamatu lõpus on ka lisad. Esimene neist on trikid raskusastme järgi ehk lihtsad, keskmised, rasked ja väga rasked. Teine lisa on trikid teema järgi ehk agility, lendav taldrik, tantsimine, koerast abiline/teenindaja, otsimine/toomine, kuulekus, otsimine ja päästmine/politseikoer, teraapiakoer, jäljeajamine.

Lisaks on juttu ka Kyra Sundance´ist ja Chalcyst, kuid ka vahvate fotode autorist Nick Saglimbenist.

Ma olen kindel, et kui raamatu läbi loed või veel parem, kui Sul on koer ja proovid neid trikke järk-järgult õppida ja õpetada, siis on see raamat igati suurepärane abimees. Kindlasti saad siit esimesed põhitõed ja soovitused ning näpunäited, mida ja kuidas koeraga teha, kuidas oma lemmikuga mõnusalt, aktiivselt ja kasulikult aega veeta.

James M. Russell „Elementaarne. Perioodilisustabel lahtiseletatult“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Haaravalt kirja pandud ülevaatlik käsitlus universumi ehituskividest ja inimestest, kes avastasid, eraldasid ja isegi lõid keemilisi elemente.

Meie praegune arusaam universumi keemilisest koostisest põhineb Vene teadlase Dmitri Mendelejevi (1834–1907) loodud keemiliste elementide perioodilisustabelil.

Tähtsa teadusavastuse sünniks ei läinud vaja keeruka sisseseadega teaduslaborit ega paljusid eksperimente, Peterburi ülikooli keemiaprofessor mõtles selle välja oma kirjutuslaua taga. 1860. aastatel reastas Mendelejev kõik keemilised elemendid – mida siis teati olevat 62 – nende aatommassi ja omaduste järgi tabelisse.

Mendelejevi tabel mitte ainult ei ennustanud toona veel avastamata ainete olemasolu, vaid andis keemikutele sügavama arusaama aatomitest enestest. Järgneva 150 aasta jooksul on leitud ja sünteesitud uusi elemente, nagu näiteks argoon, boor, neoon, poloonium, radoon. Raamatus käsitletakse ükshaaval kõiki nüüdseks tuntud 118 keemilist elementi.

Autor James M. Russell kirjeldab üksikasjalikult elementide avastamist ning tutvustab nende omadusi ja kasutusalasid tänapäeval.

See huvitav ja vajalik raamat algab sissejuhatusega „Mendelejevi geniaalne idee“, milles raamatu autor kinnitab, et perioodilisustabel on viimase kahe sajandi üks kõige enam muudatusi läbi teinud teadussaavutus, kuid selle sünd ei vajanud teadusinstrumente ega -eksperimente – ainult pliiatsit, paberit ja andekat Vene keemikut Dmitri Mendelejevit (1834-1907).

1860. aastate alguses tahtis aatomiteooriast vaimustunud Mendelejev proovida kõik tuntud keemilised elemendid ühte lihtsasse diagrammi paigutada.

Sellel ajal teati, et mateeria koosneb elementidest, mida oli tuvastatud 62. Mendelejev alustas nende järjestamist aatommassi järgi, mille saab vastava elemendi prootonite ja neutronite arvu kokku liites (aatomituum koosneb prootonitest ja neutronitest ning seda ümbritseb elektronpilv: elektronid on niivõrd kerged, et aatommassi arvutamisel neid ignoreeritakse).

Esialgu paigutas Mendelejev elemendid lihtsalt üksteise järel pikka ritta. Siis jäi talle aga silma, et selles reas esinesid mustrid: elemendid, mille keemilised omadused olid üksteisega sarnased, esinesid perioodiliselt. See mõttevälgatus oli otsustava tähtsusega.

Kui Mendelejev oli elementide rea mitmetesse lühematesse ridadesse jaganud, nii et sarnased elemendid asuksid üksteise kohal tulpades, oligi ta loonud perioodilisustabeli esimese versiooni. Kõige vasakpoolsemas tulbas paiknesid naatrium, liitium ja kaalium – need kõik on toatemperatuuril tahked, tuhmuvad kiiresti ning reageerivad energiliselt veega.

Mendelejev mõtles välja ka perioodilisusseaduse – kokkuvõtte tema avastustest elementide korduvatesse gruppidesse kuulumise kohta, st sarnaste omadustega elemendid ilmutavad end regulaarsete intervallide tagant. Need sarnased omadused on elektronegatiivsus, ionisatsioonienergia, metallilisus ja reaktiivsus.

Jätkates tööd oma tabeli kallal, mille Mendelejev avaldas esmakordselt 1869. aastal, tegi ta selle ehituses siin-seal mõningaid muudatusi ning leidis, et mustrid muutusid tugevamaks, kui ta mõnikord enda reeglitest üle astus, paigutades teatud elemendid uutesse kohtadesse ning jättes tabelisse tühimikke …

Mendelejev reastas tabeli ümber intuitiivselt, sõltuvalt elementide omadustest, kuid tema eluaja jooksul jätkati tabeli järjestamist aatommassi järgi. Alles 1913. aastal tõestas Henry Moseley, et elemendid ei järjestunud mitte aatommassi, vaid mõnevõrra teist laadi aatomnumbri järgi. Viimase määrab üksnes prootonite arv aatomis … Moseley leid viis ka edasiste elementide avastamiseni, kuna järjekordselt ümber korraldatud tabelisse tekkis vabu kohti veelgi juurde.

Nüüdseks on ammu kindlaks määratud, et iga elementi tähistab unikaalne aatomnumber. Kuid neutronite arv on sellegipoolest ouline, kuna määrab elemendi isotoobi …

Mendelejevi tagasihoidlik tabel mitte ainult ei ennustanud avastamata ainete olemasolu, vaid andis keemikutele sügavama arusaama aatomitest enestest. Lõpuks jõudsid keemikud mõistmiseni, et erinevused perioodilisustabeli rühmade vahel määrasid ka elemendi subatomaarse ehituse iseärasused. Elektronid on aatomis jagatud eri elektronkihtide vahel. Igal kihil on piiratud arv kohti: esimesel kihil ainult kaks ning mõlemal järgneval kihil kaheksa …

… meie praegune arusaam universumi keemilisest koostisest põhineb raudselt Mendelejevi perioodilisustabelil. Selle rakendus teoreetilise tööriistana oli üks võtmetest, mis avas meile subatomaarsete osakeste hämmastava mikromaailma. Kuid selle läbimurde tegid võimalikuks arengud aatomiteoorias, mis 19. sajandil laialdaselt vastu võeti.

John Dalton oli 19. sajandi alguses elanud andekas amatöörteadlane. Teisitimõtleja staatuse tõttu keeldus enamik Briti ülikoolidest teda vastu võtmast, kuid ta omandas hariduse pimedalt filosoofilt John Gough´lt.

Daltoni kõige olulisem pärand oli aatomiteooria postuleerimine. Mõtiskledes, kuidas elemendid üksteisega kindlatel ja etteaimatavatel viisidel kombineeruvad (ühendid lagunevad alati kindlates proportsioonides oma koostiselementideks), lõi Dalton esimese aatommasside nimekirja. 1810. aastal avaldas ta nimekirja, mis sisaldas vesiniku, hapniku, lämmastiku, süsiniku, väävli ja fosfori aatommasse.

Just see arusaam, et vastava elemendi individuaalsed aatomid on identsed ning neil on määratav mass, oli aluseks keemia valdkonnas aastakümneid väldanud progressile ning andis meile lõpuks Mendelejevi perioodilisustabeli.

Eessõna loetud, suundume nüüd aatomnumbri järjekorras 118 tuntud elemendi ekskursioonile. Kindlasti ei ole mul plaanis hakata ümber jutustama seda, mida James M. Rusell meile nende elementide kohta räägib. Sel juhul peaksin ümber jutustama terve raamatu, kuid teen lühidalt kokkuvõtte, ja toon mõned huvitavad näited.

Raamatu esimene osa on „Elemendid 1 – 56“. Seda alustab vesinik. Kõikide elementide juures on autor välja toonud kategooria (vesinik on mittemetall), aatomnumbri (vesinikul on see 1), värvuse (vesinik on värvitu), sulamispunkti (vesinikul on see – 259 kraadi), keemispunkti (vesinikul on see -253 kraadi) ja avastamisaasta (vesinik avastati juba 1766).

Vesinik on ehituslikult kõige lihtsam võimalik aatom, mille tuum koosneb ühest prootonist ja selle ümber tiirlevast elektronist. See oli üks kõige esimesi elemente, mis pärast Suurt Pauku tekkis, ning on jätkuvalt kõige levinum element terves universumis.

Kerge, värvitu ja kergesti süttiva gaasina leidub seda meie planeedil kõige rohkem vee kujul (kaks vesiniku aatomit, mis on ühinenud hapniku aatomiga). Nõrgad sidemed, mida vesinik molekulide vahel loob, annavad veele selle suhteliselt kõrge keemistemperatuuri, võimaldades sellel Maa atmosfääris vedelana esineda, samal ajal kui madalatel temperatuuridel vesiniksidemed nihkuvad ning hoiavad teatud sorti kristallstruktruurina hapniku aatomeid üksteisest eemal.

16. sajandi alkeemik Paracelsus oli esimene, kes täheldas nähtust, et metalli kokkupuutel tugevate hapetega tekivad kergesti süttiva gaasi mullid. 1671. aastal täheldas Robert Boyle sama nähtust, kui segas kokku raualaaste ja soolhapet (vesiniku ja kloori ühendit). Kulus peaaegu terve sajand, enne kui Henry Cavendish 1766. aastal taipas, et see gaas oli iseseisev element, kuigi ta kutsus seda põlevaks õhuks, pidades seda ekslikult flogistoniks. 1781. aastal, kui Cavendish avastas, et gaasist tekkis põletamisel vett, pakkus ta välja, et hapnik ühines deflogistoneeritud õhuga. Alles 1783. aastal andis Prantsuse geniaalne keemik Antoine Lavoisier vesinikule selle praeguse nime, mis tulenes kreekakeelsest sõnast „veemoodustaja“.

Vesiniku kohta on veel palju huvitavaid fakte ja teadmisi. Vesinik on erakordselt kerge, mis on üks põhjustest, miks seda puhtal kujul tavaliselt õhus ei leidu (see põhimõtteliselt lihtsalt hõljub minema ning lendub vaikselt atmosfäärist kosmosesse).

Vesnikku kasutatakse mõnedes NASA rakettide, kaasa arvatud kosmosesütiku peamootorites, mis põletavad kütusena vedelat vesinikku ja puhast hapnikku. See võib osutuda puhtaks tulevikukütuseks, mis asendab autodes fossiilkütused kas otse või tõenäolisemalt kütuselementide näol, kus see toodaks heitgaasina vaid veeauru.

Vesinikul on mitmeid teisi rakendusi: ammoniaagi valmistamine väetiste jaoks, ühendite nagu tsükloheksaani ja metanooli valmistamine (mida kasutatakse omakorda plastmassi ja ravimite tootmiseks) ning margariini, klaasi ja ränikiipide valmistamine, lisaks mitmed teised tähtsad tooted.

Teine element raamatus on värvitu väärisgaas heelium, aatomnumber 2, mis avastati alles 1895.

Peaaegu kõik, mis pole universumis vesinik, on heelium – kõik teised elemendid moodustavad universumi massist vaid umbes 2%, kuigi need on kahest kõige kergemast ja lihtsamast elemendist palju raskemad.

Heeliumi ei esine Maal väga palju – selle olemasolu tehti siin kindlaks alles 1895. aastal. Kuuludes väärisgaaside hulka, on heelium teine kõige vähem reaktiivne element, nii et erinevalt vesinikust ei leidu seda paljudes ühendites. Nii nagu vesinikki on heelium puhtal kujul õhust kergem ning kipub Maa atmosfäärist kosmosesse lenduma. Heeliumi leitakse üldiselt maa alt koos maagaasiga, kus see on moodustunud radioaktiivsete elementide tooriumi ja uraani lagunemisel.

Heelium moodustab Päikese massist ligikaudu 24%: tähe ekstreemsete temperatuuride käes osalevad vesiniku tuumad termotuumareaktsioonis ning moodustavad heeliumi. Selle käigus vabaneb tohutul hulgale energiat ning sellest võib kujuneda lõppematu ja loodussõbralik energiallikas tuleviku nõudluse rahuldamiseks, kuigi termotuumareaktsiooni jäljendamiseks kulub Maa peal arvatavasti veel mitmeid aastakümneid.

Heeliumil on kõigist ainetest kõige madalam keemistemperatuur (-269 kraadi) ning seda saab kasutada teiste ainete ülijahutamiseks; heeliumi kasutatakse näiteks Suures Hadronite Põrgutis, ülijuhtivates magnetites, nagu näiteks magnetresonantstomograafides ning mõnedes NASA rakettides vedela vesiniku jahutamiseks. Osa autode turvapatju kasutab heeliumi, kuna see difuseerub rõhu vähenedes ülikiiresti (kuigi samal eesmärgil kasutatakse ka lämmastikku ja argooni).

Heeliumivarude pärast peaksime me muret tundma. Pärast USA heeliumivarude erastamist 1990. aastatel on gaasi turuhinnad järsult langenud, kuid see on piiratud ressurss, mida tekib Maale juurde väga aeglaselt. Nii et kuigi heeliumiga täidetud peoõhupallid on väga toredad, tuleb meeles pidada, et nendes sisalduv heelium lendub tõenäoliselt lõpuks atmosfäärist minema, mistõttu ei pruugi see olla kõige targem viis väärisgaasi kasutamiseks.

Kolmanda aatomnumbriga kolmas element raamatus on hõbevalge leelismetall liitium, mis avastati 1817.

Teadlased usuvad, et ainus element, mis algselt Suure Paugu käigus peale vesiniku ja heeliumi tekkis, oli metall liitium, kuigi oluliselt väiksemates kogustes.

Liitium avastati esmakordselt 1800. aastal petaliidis, kahvatus või läbipaistvas maagis, mida on võimalik kalliskivideks lihvida, kuid alles 1817. aastal taipas keemik August Arfwedson, et petaliit sisaldab enetundmatut elementi. Ta nimetas selle kreeka sõna „lithos“ järgi, mis tähendab kivi, kuna seda leiti maagist, erinevalt teistest leelismetallidest nagu kaalium ja naatrium, mis tuvastati esmakordselt orgaanilises aines nagu taimetuhas ja loomaveres.

1821 kasutas William Thomas Brande elektrolüüsi, et eraldada liitiumoksiidist puhast liitiumi. See on pehme ja hõbedane, kõikidest metallidest väikseima tihdusega ning reageerib tormiliselt veega.

Liitiumi ei esine Maa peal puhtal kujul, kuna see on niivõrd reaktiivne. Korrosiooni eest kaitsmiseks tuleb seda hoida õli sees. Väikestes kogustes leidub seda mitmetes tardkivimites ning mineraalallikate vees.

Liitiumkarbonaati on meditsiinilistel eesmärkidel kasutatud alates 19. sajandist vahelduvate tulemustega; eriti alates 1940. aastast on seda kasutatud bipolaarse häire ravimisel, vaatamata kergele poleemikale selle kõrvalnähtude ja potentsiaalse mürgisuse üle.

Liitiumi võib kasutada ka alumiinium- ja magneesiumisulamites, muutes neid tugevamaks ja kergemaks – neid kasutatakse lennukites, jalgratastes ja rongides, kus kergem sulam tähendab suuremat kiirust. Liitiumiühendeid kasutatakse liitiumakude katoodides, mis kestavad kauem kui enamiku teiste akude omad.

Siinkohal pean mainima sedagi, et iga elemendi juures on ka üks tumedam kastike, milles autor toob välja mõne eriti põneva fakti. Liitiumi kohta on teada seda et 7 Up sisaldas algselt liitiumtsitraati, millega leevendatakse meeleolumuutusi. Ligi 30 aastat võis seda teha, kuid 1948. aastal keelati joogitootjatel oma toodetele liitiumi lisada.

Neljanda aatomnumbriga neljas element raamatus on hõbevalge leelismuldmetall berüllium, mis avastati 1798.

Enne, kui inimkond berülliumist midagi teadis, lummas meid seda haruldast metalli sisaldav mineraal: berüll (teadusliku nimetuega berüllium-alumiiniumsilikaat) moondub mitmeteks ilusateks vääriskivideks, näiteks akvamariiniks, heliodooriks ja smaragdiks (viimasele annab atraktiivse rohlise värvuse hulk kroomi või vanaadiumi).

18. sajandil küsis Prantsuse preester ja mineraloog Rene-Just Haüy keemikult Louis Nicolas Vauquelinilt, kas berülli keemilises koostises võib esineda uus tundmatu element. 1798. aastal tuvastas Vauquelin uue metalli, mille ta nimetas glautsiiniumiks kreekakeelse sõna „glykys“ („magus“) järgi, kuna mõned selle ühendid maitsesid magusalt. Kuid nimi berüllium, mis tulenes berüllist, osutus populaarsemaks ning jäi kasutusse.

Berülliumi ei esine universumis väga palju, kuna see tekkis vaid pärast Suurt Pauku ning ei teki tähtedes, vaid ainult supernoovades.

Berülliumil on mõningaid iseäralikke omadusi – James Chadwick võitis 1935. aastal Nobeli preemia avastuse eest, et element peegeldab neutroneid, kuid laseb samal ajal läbi röntgenkiirgust. Need omadused selgitavad mõningaid selle tänapäevaseid rakendusalasid – röntgenlitograafias kasutatakse berülliumfooliumit ning metalli kasutatakse röntgenitorude klaasides, kosmoseteleskoopides ja tuumalõhkepeades, kus seda kasutatakse uraani pommitavate neutronite tagasi peegeldamiseks.

Huvitava faktina on eraldi välja toodud, et berüllium on ohtlik metall. Esimesed lumunofoorlambid kasutasid keemilist luminofoori, kaasa arvatud berülliumioksiidi; kahjuks on berülliumiaurud mürgised ning põhjustavad põletikulist kopsuhaigust berüllioosi. Pärast haiguspuhangut Ameerika lambitehases 1940. aastate lõpus võeti kemikaal kasutusest maha. Tuumafüüsik Herbert L. Anderson, kes panustas märkimisväärselt Manhattani projekti, suri 1988. aastal pärast nelja aastakümmet kestnud võitlust selle haigusega, mille ta sai tuumaprogrammis pärast uraaniga töötamist.

Aatomnumbriga viis on värvuselt mitmekesine poolmetall boor, mis avastati juba 1732. aastal.

Nii nagu berülliumigi tunti boori sajandeid vaid oma ühendi booraksi kaudu (mis seletab ka, kuidas naatriumboraat, naatriumtetraboraat ja dinaatriumtetraboraat oma nimed said). Booraks on boorhappe sool ning esineb valgete pehmete kristallide kujul, mis lahustuvad vees.

Ajalooliselt on seda kasutatud pesuainena, kosmeetikavahendina, leegiaeglustina, putukatõrjevahendnina.

Keskajal olid ainsad booraksi allikad kristalliseerunud lademed Tiibetis asuvas järves – see jõudis mööda Siiditeed Araabia poolsaareni ning lõpuks Euroopasse. Laialdasemalt hakati seda kasutama 19. sajandil pärast uute lademete avastamist, eriti California ja Nevada kõrbetes.

1732. aastal märkas Prantsuse keemik Claude Francois Geoffroy, et booraksit väävelhappega töödeldes ja alkoholiga süüdates oli tulemuseks omapärane roheline leek. Katse näitas, et soolas esines boori ning meetodit hakati laialdaselt kasutama booraksi tuvastamiseks – sellel oli keskne tähendus Surmaoru lademete avastamisel.

1808 suutsid nii Prantsuse keemikud Joseph Louis Gay-Lussac ja Louis-Jacques Thenard kui ka Inglismaal Sir Humphry Davy korraga kaaliumiga booraksit kuumutades boori eraldada. See ei olnud veel puhas boor, mille eraldas alles 1909 USAs Ezekiel Weintraub.

No nii. Need on selle raamatu viis esimest elementi, kuid neid on kokku 118!

Esimeses peatükis on veel järgmised elemendid: süsinik (mittemetall, mis avastati umbes 3750 eKr), lämmastik (mittemetall, 1772), hapnik (mittemetall, 1770ndad), fluor (halogeen, 1886), neoon (väärisgaas, 1898), naatrium (leelismetall, 1807), magneesium (leelismuldmetall, 1755), alumiinium (metall, 3. sajand või 1827), räni (poolmetall, 1824), fosfor (mittemetalliline, 1669), väävel (mittemetall, avastatud eelajaloos), kloor (halogeen, 1774), argoon (väärisgaas, 1894), kaalium (leelismetall, 1807), kaltsium (leelismuldmetall, 1808), skandium (siirdemetall, 1879), titaan (siirdemetall, 1791), vanaadium (siirdemetall, 1801), kroom (siirdemetall, 1798), mangaan (siirdemetall, 1774), raud (siirdemetall, avastatud iidsete tsivilisatsioonide poolt), koobalt (siirdemetall, 1735), nikkel (siirdemetall, 1751), vask (siirdemetall, avastatud iidsete tsivilisatsioonide poolt), tsink (siirdemetall, 1746), gallium (metall, 1875), germaanium (poolmetall, 1886), arseen (poolmetall, avastatud iidsete tsivilisatsioonide poolt), seleen (mittemetall, 1817), broom (halogeen, 1826), krüptoon (väärisgaas, 1898), rubiidium (leelismetall, 1861), strontsium (leelismuldmetall, 1790), ütrium (siirdemetall, 1828), tsirkoonium (siirdemetall, 1789), nioobium (siirdemetall, 1801), molübdeen (siirdemetall, 1781), tehneetsium (siirdemetall, 1937), ruteenium (siirdemetall, 1844), roodium (siirdemetall, 1803), palladium (siirdemetall, 1803), hõbe (siirdemetall, avastatud eelajaloos), kaadmium (siirdemetall, 1817), indium (metall, 1863), tina (metall, avastatud iidsete tsivilisatsioonide poolt), antimon (poolmetall, u 1600 eKr), telluurium (poolmetall, 1783), jood (1811), ksenoon (väärisgaas, 1898), tseesium (leelismetall, 1860), baarium (leelismuldmetall, 1808).

Sellega sai raamatu esimene osa läbi. Teine osa on lantanoididest, mis on elementide grupp, mis on koondatud ülejäänud perioodilistabeli all paiknevale eraldiseisvale ribale.

Neid tuntakse ka (koos skandiumi ja ütriumiga) haruldaste muldmetallidena, kuna need eraldati kõik oksiididest ning neid saadakse haruldastest mineraalidest.

Enamik lantanoididest on hõbedased metallid, nii pehmed, et neid saab noaga lõigata. Selles osas saame tuttavaks: lantaan (avastamisaasta 1839), tseerium (1803), praseodüüm (1885), neodüüm (1885), promeetium (1945), samaarium (1879), euroopium (1901), gadolliinium (1880), terbium (1843), düsproosium (1886), holmium (1878), erbium (1842), tuulium (1879), üterbium (1878) ja luteetsium (1907).

Raamatu kolmas osa tutvustab lugejale elemente 72-94. Selle osa esimene element on hafnium (siirdemetall, 1923), tantaal (siirdemetall, 1802), volfram (siirdemetall, 1783), reenium (siirdemetall, 1925), osmium (siirdemetall, 1803), iriidium (siirdemetall, 1803), plaatina (siirdemetall, u 7. sajand eKr), kuld (siirdemetall, avastatud iidsete tsivilisatsioonide poolt), elavhõbe (siirdemetall, avastatud iidsete tsivilisatsioonide poolt), tallium (metall, 1861), plii (metall, avastatud iidsete tsivilisatsioonide poolt)), vismut (metall, 15. sajand), poloonium (mittemetall, 1898), astaat (halogeen, 1940), radoon (väärisgaas, 1900), frantsium (leelismetall, 1939), raadium (leelismuldmetall, 1898), aktiinium (aktinoid, 1899), toorium (aktinoid, 1829), protaktiinium (aktinoid, 1913), uraan (aktinoid, 1789) neptuunium (aktinoid, 1940), plutoonium (aktinoid, 1940).

Neljas osa tutvustab lugejale elemente 95-118. Neptuunium on viimane looduslikult esinev element, samal ajal kui plutoonium, mis tekib supernoovades (ja uraani kiiritamise käigus), on mänginud meie ajaloos tähtsat rolli. Neile järgnevad nüüd üha müstilisemad elemendid – neid on Maal võimalik luua vaid käputäies kõrgtehnoloogilistes laborites teiste elementide elementaarosakestega pommitamise kaudu ning need on kõik ülimalt ebastabiilsed, lagunedes ruttu uraaniks ja muudeks saadusteks. Autor tõdeb, et selle asemel et pühendada igaühe jaoks terve peatükk, on raamatus nende kohta mõned olulisemad faktid koos sulgudes toodud keemiliste sümbolite ja aatomnumbritega.

Ameeritsium (inimesed valmistasid seda esimest korda 1944), kuurium (avastati 1944), berkeelium (valmistati 1949), kalifornium, einsteinium ja fermium (avastati novembris 1952 Bikini atollil aset leidnud tuumakatsetuse saastes), mendeleevium, nobeelium (avastati 1956), lavrentsium, rutherfordium ja dubnium, seaborgium (valmistati esimest korda 1970), bohrium, hassium, meitneerium, darmstadtium, röntgeenium ja koperniikium, nihoonium (valmistati 2004), fleroovium, moskoovium, livremoorium, tennessiin ja oganessoon (kõik viimased viis elementi lõid JINRis Juri Oganessian ja tema teadusmeeskond).

Tennessin oli 2010. aastal kõigist saja kaheksateistkümnest viimane sünteesitud element. Kõik eeltoodud elemendid on ülimalt ebastabiilsed ning on sünteesitud vaid üliväikestes kogustes, mistõttu nende omadustest teatakse suhteliselt vähe.

Raamatu viimane osa/peatükk on „Element 119 ja edasi“. Autor kinnitab, et tegeliku elemendi 119 ja teiste üli-raskete elementide otsingud toimuvad ka päris maailmas, mitte ainult ulmefilmides. Neid elemente on erakordselt keeruline valmistada, kuna protsess nõuab aatomite elementaarosakestega pommitamist, teinekord lausa aastaid, et saada lõpuks vaid paar üksikut uue elemendi aatomit (mis on ülimalt ebastabiilised ning lagunevad kiiresti).

Jaapani teadusmeeskond RIKEN, tehes koostööd Tennessees paikneva Oak Ridge´i Riikliku Laboratooriumiga (ORNL), usub, et nad võivad ülesandega toime tulla, pommitades kuuriumi vabaadiumi ioonidega. Venemaal kavatseb Juri Oganessiani meeskond seda üritada berkeeliumiga, mida nad pommitavad titaani ioonidega.

Ja veel. Carl Sagan ütles kunagi, et „me oleme kõik valmistatud tähtedest“, väljendades tohutut imetlust, kuidas kõik elemendid olid loodud kas Suure Paugu käigus või tähtede ja supernoovade tuumareaktsioonides, kuidas need keerlesid lõputult kosmoses ning tõmbusid viimaks kokku, et luua kõik, millest meie meie maailm koosneb, nii elava kui mitteelava, ning iga molekuli meie kehas.

Enne 1668. aastat tunti vaid kahtteist elementi. 18. sajandi lõpuks tunti kolmekümmend nelja. Mendelejevi perioodilisustabel sisaldas kuutkümmend kahte tuntud elementi. Nüüd tuntakse kõiki esimest sadat kaheksatteist, mis sisaldab kõiki meie planeedil looduslikult esinevaid elemente …

Bill Bryson „Kõiksuse lühim ajalugu. Imeline raamat peaaegu kõigest“ (Pegasus)

Kuidas me jõudsime mitte millestki millenigi? Kas Maad on võimalik kaaluda? Mis toimub universumi äärel?

„Kõiksuse lühim lühiajalugu. Imeline raamat peaaegu kõigest“ on Bill Brysoni ülipopulaarse raamatu „Kõiksuse lühiajalugu. Teekond Suurest Paugust Inimeseni” noortele lugejatele kohandatud versioon, kus värvilistel joonistustel esinevad dinosaurused, maavärinad, aatomid ja palju muud.

Selles erakordses raamatus avame aja, ruumi ja meie planeedi elu saladused, see on rännak aegade algusest tänaseni ja jutustus (peaaegu) kõigest, mis jääb sinna vahele.

""Kõiksuse lühim lühiajalugu“ on teravmeelne, haarav ja asjatundlik teejuht“ – The Times.

Bill Brysoni sulest on eesti keeles ka varem ilmunud mitmeid ja mitmeid väga huvitavaid populaarteaduslikke raamatuid – „Jalutuskäik metsas“ (2021, Eesti Raamat), „Inimkeha. Kasutusjuhend asukale“ (2019, 2020, Eesti Raamat), „Maakera kuklapoolel. Rännud päikesest kõrbenud riigis“ (2017, Hea Lugu), „Kõiksuse lühiajalugu. Teekond Suures Paugust inimeseni“ (2006, 2019/2020, Pegasus), „Ringkäik kodumajas. Eraelu lühilugu“ (2011, Pegasus), „Ei siin ega seal. Reisid Euroopas“ (2011, Tänapäev).

See raamat ilmub igati uhkes ja esinduslikus köites. Raamatus on mitu osa, mis koosnevad mitmetest peatükkidest. Osad on: kadunud kosmoseavarusse, maakera suurus, uue ajastu koidikul, ohtlik planeet, elu ise ja tee meieni.

Raamatu eessõnas tõdeb Bill Bryson, et seda raamatut koostades õppis ta ära kaks asja. Esiteks ta tõdes, et pole olemas midagi, mitte midagi, mis lähemal uurimisel poleks üllatav ja huvitav. Ükskõik, kas me räägime sellest, kuidas universum tekkis mittemillestki, või sellest, kuidas igaüks meist koosneb triljonitest mõistuseta aatomitest, mis mingil moel töötavad üsna vastuvõetaval viisil, või sellest, miks ookeanid on soolased, või sellest, mi juhtub, kui tähed plahvatavad, või ükskõik millest muust – kõik on imepäraselt huvitav.

Autor lisab, et teiseks sai ta aru, et meie olemasolu siin on uskumatu õnn. Sest praegu teadaolevalt on kogu hõlmamatus universumis vaid ühel tillukesel planeedil elu ja juhus on meid paigutanud just siia.

Kui meile on osaks saanud selline juhuslik õnn, on täiesti loomulik endalt küsida: „Kuidas see juhtus?“

Billy Bryson võtab lugeja endaga kaasa, et proovida sellele küsimusele vastus leida.

Alustame raamatu esimes osaga ehk kadunud kosmoseavarusse, mille esimene peatükk üritab vastata küsimusele, kuidas nad seda teavad? See raamat räägib sellest, kuidas SEE juhtus, täpsemini, kuidas alguses ei olnud mitte midagi ja nüüd on. Ja kuidas selle olemasoleva raasukesest kasvasime välja meie. Aga räägib ka mõningatest asjadest, mis toimusid vahepeal – ja sestsaadik.

Teine peatükk räägib meile universumi vaaritamisest, milleks on vaja üht miljard korda väiksemaks surutud prootonit, olemasolevaid aineosakesi (tolmukübemeid, gaasiosakesi ja kõik muud) igalt poolt kus võimalik ja ruumi, palju-palju väiksemat kui väga-väga väike prooton! Sellele järgneb ettevalmistustöö – tuleb võtta aineosakesed ja pressida need väga-väga väikesesse ruumi ning teha seda nii kõvasti, et väga-väga väike ruum kaotab üldse mõõtmed.

Kolmas peatükk räägib Suurest Paugust. Selle teooria ei räägi paugust endast, vaid sellest, mis juhtus pärast pauku. Silmas tuleb pidada, et see „pärast“ on väga lühike aeg. Pikkade arvutuste toel usuvad teadlased, et suudavad vaadata ajas tagasi hetkeni, mis on üks kümnemiljondik triljondikust triljondikust triljondikust sekundist pärast universumi sündi, kui too oli nii väike, et tema nägemiseks oleks vaja olnud kujuteldamatult võimsat mikroskoopi. Selles peatükis juttu veel gravitatsioonist, elektromagnetismist, Päikesest, Maast, Kuust, atmosfäärist jne.

Järgmised peatükid peatuvad inimese sünnil, Suure Paugu häältel, universumi äärel, reisil ilmaruumi, Pluutol. Ja veel, kas me ikka teame, kes seal väljas on? Mis seal Päikesesüsteemist väljaspool veel on? No mitte just eriti palju ja samas väga palju, kõik oleneb vaatenurgast. Bill Bryson kinnitab, et ainuüksi Linnutee-nimelises galaktikas võib arenenud tsivilisatsioonidega planeete olla miljoneid.

Edasi loeme reverend Robert Evansist, kes on suurepärane supernoovaotsija, kuid ka astronoom Edmond Halleyst, Sir Isaac Newtonist, mõõdame ka Maad (saame teada, mis on triangulatsioon), ja kas Maa võiks olla hoopis lopergune või siiski ümmargune? Põnevaid peatükke on raamatu esimeses osas veel. Jälgime Veenust, kaalume Maad (briti kuninglik astronoom Nevil Maskelyne, Charles Mason ja õpetlane Jeremiah Dixon, matemaatik Charles Hutton).

Bill Bryson teeb vahepeal ka väikese kokkuvõtte, millest on lugeja teada saanud. Oleme teada saanud, mis on Suur Pauk, milline on Päikesesüsteem, kuidas supernoovad tekivad ja plahvatavad, mis on gravitatsioon, kuidas kasutada triangulatsiooni kauguste mõõtmiseks nurkade abil, kuidas leiti Pluuto kadunud kaaslane, mis on kosmiline taustkiirhus jpm.

Esimeses osas on juttu veel Maa vanusest, fossiilide leidmisest, kivimite vanusest, tutvume aegkondade ja ajastute või ajastikega – prekambrium, paleosoikum (kambrium, ordoviitsium, silur, devon, karbon, perm), mesosoikum (triias, juura, kriit), kainosoikum (paleotseen, eotseen, oligotseen, miotseen, pliotseen, pleisotseen ja holotseen). Loeme hammastest ja küünistest, dinosauruseküttidest, luudest, aatomist, keemiast, perioodilisustabelist ja professor Dmitri Mendelejevist, helendavatest elementidest ja Marie Curie´st.

Raamatu teine osa on viib meie uue ajastu koidikule. Selle esimene peatükk jutustab meil geniaalsest Einsteinist ja relatiivsusteooriast, seejärel loeme aegruumist (kõige suurema väljakutse esitas Einstein väitega, et aeg on ruumi osa). Saame tuttavaks ka ameeriklase Edwin Hubble´iga, kellest sai XX sajandi väljapaistvam astronoom, kes lahendas kaks põhiküsimust universumi kohta: kui vana see on ja milline on täpselt tema suurus?

Teises osas on juttu ka meteoriitide ajast ja taaskord võtab Bill Bryson kokku, mida oleme saanud teada – seda, et mateeria koosneb aatomitest, et elementideks nimetatavad ained moodustavad Maa ja tema atmosfääri, et vanade elukate ja taimede jäänused on säilinud fossiilidena, et fossiilid aitavad välja selgitada meie planeedi kivimikihtide vanust, et Maa on väga vana – lausa 4550 miljonit aastat, et galaktikad pidevalt liiguvad.

Kolmas osa jutustab ohtlikust planeedist. Saame lugeda rändavatest trilobiididest, maakoore kohrutamisest, triivivatest mandritest, tulest meie all, vulkaanipursetest, Yellowstone´i pargist, mis tuletab meile meelde, et elame kuumal ja suure purustusjõuga planeedil. Selles osas räägib autor ka suurtest maavärinatest (Richteri skaalast, kolmest suurest „purakast“: 1964 Alaskal, 1960 Vaikses ookeanis Tšiili ranniku lähedal ja 1755 Portugalis, mis rebis Lissaboni tükkideks), kosmosest (asteroidid, meteoorid), asteroidide tabamustest.

Neljas osa on „Elu ise“, mis peatubki meie planeedil. Siin on juttu atmosfäärist, ilma selleta oleks Maa elutu jääkera temperatuuriga -50 kraadi. Lisaks sellele atmosfäär neelab või peegeldab tagasi terveid kosmiliste kiirte, laetud osakeste ja ultraviolettkiirte parvi. Teadlased jagavad atmosfääri viieks erinevaks kihiks – troposfäär, stratosfäär, meosfäär, termosfäär ja eksosfäär. Juttu on kuumast ja külmast, metsikust ja tuulisest, elust vee all, nn valgussupist, sõdivatest bakteritest, haigustest.

Bill Bryson võtab lühidalt ka neljandas osas loetud kokku – oleme saanud teada, et me saame ajada jälgi kuni ajani, mil maailma tektoonilised laamad moodustasid ühe suure tüki, mida me nimetame Pangaeaks. Meie planeet on suur sulanud kivimite kera, millel on jahedamaid kihte ja tugev koor. Atmosfäär ja ookeanid aitavad säilitada Maa temperatuuri. Vesi ja gaasid meie väga noorel planeedil võimaldasid tekkida mikroskoopilisel elul. Mikroskoopilised organismid ja viirused on meie planeedi kõige arvukamad ja hästi toime tulevad asukad.

Ja seejärel neljas osas jätkub. Loeme rakuriigist. Kõik algab ühest rakust. See pooldub kaheks, siis saab kahest neli ja nii edasi. 47 pooldumise järel on meil 140 triljonit rakku, mis on valmis meid moodustama.

Järgmistes peatükkides püüab autor leida vastuse küsimusele kui kauaks meid on, kuid jutustab ka edukast kadumisest (selles peatükis on juttu trilobiitidest).

Autor surub Maa ajaloo 4500 miljonit aastat kokku 24 tunni pikkuseks ööpäevaks, mis tähendab, et ainuraksed lihtsad organismid ilmusid kell 4 hommikul, edasi seiskus kõik kuueteistkümneks tunniks.Vahetult enne kell 22 hakkavad taimed maismaale ilmuma, dinosaurused ukerdavad areenile vahetult enne kelle 23 ja nad kaovad 23.39, mil algab imetajate ajastu. Inimesed ilmuvad 1 minut 17 sekundit enne südaööd.

Edasi on juttu sellest, kuidas meie eelkäijad veest välja tulid, esimestest taimedest, nendest, kes õppisid õhust hapnikku hingama jne. Loeme ka elust maismaal, liikide tulemistest ja minemistest. Ja siiski, mitut liiki orgaisme elab meie planeedil? Hinnagud kõiguvad kolme ja kahesaja miljoni vahel, aga on võimalik, et kuni 97% maailma taime- ja loomaliikidest on veel avastamata.

Neljandas osas saame tuttavaks ka loodusuurija Charles Darwini, liikide tekkimise, munk Gregor Mendeli, eluketi ehk DNAga.

Raamatu viimane, viies osa on teest meieni. Siin on juttu kuumast ja külmast, sest meile on ellujäämiseks vaja teatud tüüpi kliimat – mitte liiga kuuma ega ka mitte liiga külma. Loeme pakaselisest ajast ja inimesest – Homo habilis, Homo erectus, Homo sapiens neandethalensis ja Homo sapiens sapiens. Eraldi peatükk on ka tööriistameistritest.

Autor võtab loetu kokku – elu meie planeedil on miljardite aastate jooksul pidevalt muutunud. Meie eellastel oli jaksu (ja õnne) ellu jääda, mistõttu me oleme siin. Me alustasime üheraksete organismidena, isegi selle saavutamiseks oli meile vaja meie ainulaadset planeeti koos tema gaaside segu, niiskuse ja soojusega. Me üha muutusime ja muutusime, kuni jõudsime praegusesse valitseva hominiidi seisusesse.

Raamatu viimastes peatükkides loeme sellest, et inimese ilmumine oli halb uudis teistele elusolenditele, sest looduslike liikide väljasuremise kiirus on üks liik nelja aasta jooksul. Mõnede arvates on inimese tekitatud väljasuremine 120 000 korda kiirem. Keegi ei tea täpselt, kui suured hävitajad inimolendid on. Aga tõsiasi on see, et ükskõik kuhu me oleme viimase 50 000 aasta jooksul läinud, on seal kadunud hämmastavalt palju loomi.

Juttu on ka sellest, kuhu me oleme 15 miljoni aastaga jõudnud. Ületäitumine, ohtlikum nõudlus, kiire soojenemine on märgusõnadeks. Bill Bryson tõdeb, et hea uudis on, et viimane kord, kui elu meie planeedil hävis tõusis ta jälle jalule. Halb uudis on, et see võttis aega 60 000 aastat, mis tähendab, et keegi meist ei saa seda nautida.

Ma usun, et on õige lõpetada ka selle vahva ja vajaliku raamatu tutvustus Bill Brysoni kahe mõttega: fakt on see, et me ei kujuta ette, kuidas meie praegune tegevus mõjutab tulevikku. Teame ainult seda, et meil on elamiseks vaid üks planeet ja meie oleme ainus liik sellel, kes on võimeline otsustama tema saatuse üle.

Ja teine mõte: me oleme alles alguses. Nüüd tuleb olla valvas, et kunagi ei saabuks lõpp. Ja see nõuab juba hoopis enamat kui õnnelike juhuste jätkumist …

Raamatu on illustreerinud Daniel Long, Dawn Cooper, Jesús Sotés, Katie Ponder.

Tõnu Ojala „Ajalugu neljal rattal“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Mis autoga sõitis 1960. aastatel malekuulsus Paul Keres? Millise sõidukiga saabus vastvalitud president Lennart Meri 1992. aasta sügisel Toompeale ametivannet andma? Kuidas eestlased autod ära rikkusid ja miks arvati 1980. aastate Tallinnas, et Mercedes-Benz SL on auto vaid hädapärast?

Sellest kõigest ja veel paljust muust saab teada, kui külastada Halingal asuvat automuuseumi.

Raamatusse on koondatud ülevaade Tallinna-Pärnu maanteel Halingas tegutseva automuuseumi Via Baltica väljapanekust – alates väikestest kolmerattalistest motorolleritest ja omaaegsetest invaautodest ning lõpetades luksuslike Mercedeste ja Rolls-Royce´idega.

Autode käekäiku, nende tehnilisi omadusi ja tootmise ajalugu täiendavad muuseumi asutaja, autoentusiasti Peeter Kalli mahlakad taustajutud.

Eesti keeles ei ilmu kahjuks väga sageli raamatuid autodest, nende ajaloost, tänapäevast ja tulevikust. Ei teagi, mis selle põhjus võiks olla. Seetõttu on vahva leida uus autoraamat, mille autoriks on Tehnikamaailma peatoimetaja Tõnu Ojala, kelle sulest on ka varem huvitavaid autoraamatuid ilmunud: „Unistuste autod“ (2013 ja 2017, Ühinenud Ajakirjad), „Unistuste veokid“ (2019, Ühinenud Ajakirjad).

Nüüd siis raamat, mis viib meid Halingas tegutsevasse automuuseumi Via Baltica.

Raamatu sissejuhatuses tõdeb autor, et Tallinna-Pärnu maanteel Halingas on paljud tähele pannud automuuseumile juhatavat viita – alates 2016. aastast tegutseb seal automuuseum Via Baltica. Tõnu Ojala kinnitab, et see raamat sündiski tänu automuuseumile ja selle eksponaatidele ning igal juhul tuleb need enam kui sadakond autot ka oma silmaga üle vaadata.

Ma olen üsna kindel, et see, kes selle huvitava ja pildi- ja faktirohke raamatu läbi loeb, see läheb kindlasti ka muuseumisse, sest oma silm on ikkagi kuningas. Ka mul on nüüd teada üks muuseum, mida peab minema lähemalt vaatama.

Sisukas autoraamat/muuseumiraamat on jaotatud mitmeks osaks. Esimene osa neist on „Mercedes-Benz“. Otse loomulikult ei ole mul plaanis hakata ümber jutustama, mida Tõnu Ojala põnevat ja huvitavat on autode kohta välja uurinud. Selle jätan ma Sulle endale lugeda, aga teen väikese kokkuvõtte, millest raamatus lugeda saab.

Mercedes-Benzidest on raamatus nii vanemaid kui ka uuemaid mudeleid, kuid selge on see, et Mercedes-Benz on olnud ja on üks autotööstuse lipulaevadest. Selle raamatu valikus on Mercedes-Benz 190 SL (aastast 1959), 560 SL (1988), SL 60 AMG (1992), SL 500 (2007). Raamatu autor lisab, et SL on Mercedes-Benzi mudelivalikus sõna otseses mõttes omaette „liik“, mis läbi aegade midagi erilist on tähistanud.

Ja ega sellega Mercedes-Benzide valik ei lõpe. Edasi saame tuttavaks: 300 SE Coupe (1963), 560 SEC (1990), CL 55 AMG (2005), 300 Adenauer (1961), 350 SE (1976, kindlasti üks nendest autodest, mis ka mulle tänavapildis alati silma torganud), S 600L Saloon (2006).

Raamatu teine osa kannab pealkirja „Laiast maailmast“. Selle osa esimene auto on automuuseumi vanim eksponaat (minu arust igati uhke ja esinduslik) Chevrolet Independence Coach aastast 1931! Järgmisena vaatab meile vastu jällegi üks uhke ja võimas, „äärmiselt“ punane (lahe!) Cadillac Series 62 (1959). Ma ei tea miks, kuid mulle on alati just 1950.-60. aastate autod alati meeldinud … Loeme edasi. Packard 120 (1940), Packard 180 (1942), Rambler Classic (1963, kusjuures selle autoga sõitis ka meie malegeenius Paul Keres, kes võitis 1963 USA-s Los Angeleses maleturniiri ja võitja sai endale kataloogist valida sobiva sõiduauto, arvatavasti oli Kerese Rambler esimene uus välismaa auto tollases Eesti NSV-s), Volvo 760 GLE Limo (1990)/780 Bertone (1987), Adler Trumpf-Junior (1939) (Eesti Vabariigi algusaegadel oli juba 1900. aastal autotootmisega alustanud sakslaste Adler siinmail üks levinumaid automarke), Opel Kapitän (1954, auto, mille välimus mulle igati meelepärane), Jaguar XK 120 (1954, no sama võin ka selle auto kohta ütelda – väga ilus!), Morgan Plus 4 DHC (1961), seejärel kaks Rolls-Royce´i ehk Silver Dawn (1952), Silver Cloud I (1959).

Kuid see pole veel kõik. Austin-Healey 3000 (1964), Aston Martin DB7 (1996) (Topp Geari legendaarne saatejuht Jeremy Clarkson on pidanud seda kõigi aegade kauneimaks autoks).

Seejärel jõuame juba nõukogude autode juurde. Kolmas osa on „Moskvitš“, mis omakorda on jaotatud erinevateks põlvkondadeks. Esimese põlvkonna valikus on Moskvitš-400-420, puitkerega furgooniga 400-422, kuid ka 401. Teise põlvkonna valikus on 402, 423 ja 430, uhke välimusega 407, igati lahe 410 N, kuid ka 403 Scandinavia. Kolmandat põlvkonda esindavad selles raamatus 408 ja 408 Elite, 426 ja 433, kuid ka 427, 2140 SL/1500 SL ja 2140 ning 2137. Kolmandale põlvkonnale järgneb üks neljanda põlvkonna auto ehk Moskvitš-2141.

Eraldi on juttu ka Iž´idest, sest alates 1966. aastast hakati Moskvitš-408 kokku panema vastloodud Iževski autotehases. Raamatus näeme ja loeme Iž-412 ja Iž-412 Rallyst, kuid Iž-2125 Kombist, Iž-2715 ja Iž-27151-013-01.

Raamatu viies osa viib meid GAZ´ide juurde. Esimene neist on GAZ-M 20 Pobeda (I ja II seeria), GAZ-21/22 (siinkohal meenutan heldimusega ka oma vanaisa Volgat 😊), GAZ-24/24-02, GAZ-3102, GAZ-69/GAZ-704, GAZ-12 ZIM, GAZ-13 Tšaika (1950. aastate USA luksusautode stiilis Tšaika ilmus parteikomiteede ette esmakordselt 1959. aastal, aasta pärast selle esitlust Brüsseli maailmanäitusel). Siinkohal üks põnev fakt – muuseumis oleval nn uuel Tšaikal (GAZ-14) on oma lugu, sest just selle autoga saabus vastvalitud president Lennart Meri oma esimese ametiaja alguses Toompeale ametivannet andma.

Kuues osa raamatus jutustab meile VAZ´idest. Valikus on VAZ-2101/2102/2103/2106 kuid ka Fiat 124. Seejärel juba VAZ-2105/2104/2107, kuid ka VAZ-2108/2109, VAZ-2121 Niva.

Seitsmes osa kannab pealkirja „Veel idablokist“. Ka siin on mitmeid ja mitmeid igati põnevaid ja omamoodi ka nostalgilisi autosid. RAF-977, ZAZ-965 (kõnekeeles sapakas või maanteemuhk), ZAZ-966, ZAZ-968, üsnagi kummalise välimusega LuAZ-969 ja LuAZ-967. Seejärel juba SMZ-S-3 A (sellist autot oleme näinud ka Kaljo Kiisa menufilmis „Keskpäevane praam“ ja SMZ-S-3 D. Raamatu kolm viimast lugu pajatavad meile mootorratastest/motorolleritest: GTS-1 Muravei, Ural-650, Jawa 360/Velorex (1973).

Raamatu lõpus saame pikemalt tuttavaks ka automuuseumi Via Baltica omaniku ja juhiga, Peeter Kalliga, kusjuures siin on ka huvitav lugu mehe taastatud Fiat 500 Topolinost, kusjuures seda tegi Peeter Kalli juba 1970. aastate alguses.

Selline raamat see „Ajalugu neljal rattal“. Igati huvitav valik ja kokkuvõte automuuseumi eksponaatidest, ja ma olen kindel, et see sobib lugemiseks kõikidele autohuvilistele, nii suurtele kui ka väikestele. Ja kindlasti tasub minna ka muuseumisse külla, et neid tutvustatavaid juba ise lähemalt vaadata.

Kaie Eha, Kadri Maikov, Hanna-Maria Põldma, Kristiina Didrik, Grete Eiche „Roheteraapia toas ja õues. Käsiraamat kõigile“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

See käsiraamat inspireerib sind, su lapsi ja peret aiategevuste ja looduses viibimise kaudu kogema positiivseid emotsioone ning õpetab milliseid oskusi ja võimeid on selle abil võimalik säilitada või arendada, et püsiks tervis ja heaolu. Siin kirjeldatud tegevused on kõik seotud looduse ja eriti taimedega ning on väga mitmekesised – vaikset ja mõtisklevat omaetteolemist võimaldavatest tegevustest mänguliste ja lõbusate ühistegevusteni. Osa tegevusi ei nõua mingit jõupingutust ja osa on jälle trenni eest. Neid saab teha nii kodus kui ka selle ümbruses, nii siseruumides kui ka vabas õhus, ja täpselt endale sobival ajal. Iga tegevuse juures on kirjas ka selle täpsem mõju kehale ja vaimule.

Tegevused on välja töötatud tegevusteraapia, botaanika ja maastikuarhitektuuri taustal ning jagatud kolme suuremasse ossa: kuidas toetada lapse arengut, kuidas arendada enda loovust ja tasakaalu ning kuidas soodustada suuremas seltskonnas koostegutsemist. Lisaks leidub raamatu lõpuosas nõuandeid roheruumi loomiseks ja ergonoomiliseks aiategevuseks, et kõik kulgeks väsimuse ja valuta.

Selle huvitava, sisuka ja vajaliku raamatu on kokku pannud/kirjutanud neli naisterahvast (Hanna-Maria Põldma, Kaie Eha, Kristiina Didrik, Grete Eiche) Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolist ja Kadri Maikov Eesti Maaülikoolist.

Raamatu eessõnas öeldakse, et roheteraapia on lai termin, mis hõlmab endas kõike loodusega seonduvat. Et ka meie ise oleme osa loodusest, siis vajame tervise ja tasakaalu jaoks tema olemasolu ja tuge. Käsiraamatusse on kokku pandud loodusest inspireeritud terapeutilised tegevused, mille abil turgutada nii ennast kui ka lähedasi, et püsiks tervis ja heaolu.

Käsiraamat on mõeldud kasutamiseks tavalisele Eesti perekonnale. Tegevused on valitud raamatusse Eestimaa olusid arvestades – kaante vahele on jõudnud ideed, mis meile kliima, roheruumide või kultuuri taustal sobivad.

Eessõna lõpetab huvitav mõte: loodus on palju enamat kui roheline mass – ta võib olla abiline, turgutaja, lõõgastaja või lihtsalt pelgupaik. Loodus ei pea ilmtingimata tähendama ürgmetsa või raba, piisab ka potilillest aknalaual või kimbukesest vaasis – igaühele leidub sobilikke tegevusi omal ajal ja omas kohas.

Seejärel raamatu sissejuhatus, milles on samuti mitmeid huvitavaid mõtteid. Näiteks, maa sügavam tähendus, see, mis me talle anname ja mida temalt vajame, on muutunud, ning oluline on tekitada uus seos – uus loodusega kooskasvamise rütm. Kuigi meie teadmised elusa looduse kohta on muutunud, vajame jätkuvalt ja jäämegi vajama tema tuge – seda aeg ei mõjuta. Et olla tasakaalustatud, terve ja õnnelik, peaksime elama rohkem loodusega ühes rütmis, meenutama, et oleme ka ise osake loodusest ning võtma oma heaolu tagamise eesmärgil kasutusele nii vanad ja tuntud kui ka uudsed tegevused, mis toimuvad looduses või loodusest saadud vahendeid kasutades.

Roheteraapia on suhteliselt uus mõiste, kuid põhimõttel on päris pikk ajalugu – see hõlmab looduse loomuliku ja positiivse mõju kasutamist parema tervise saavutamiseks, alates lihtsalt istumisest-vaatamisest kuni aktiivse füüsilise tegevuseni.

Kas iga loodusega seotud tegevus on automaatselt roheteraapia? Vastus on korraga nii EI kui JAH, sest tegevusel ja tegevusel on vahe. Terapeutiline moment lisandub juhul, kui mõju suunatakse teadlikult, et arendamist vajavaid võimeid ja oskusi toetada-treenida.

Raamatu autorid tõdevad, et lugeja teejuhiks võiks olla tegevusteraapia üks alusteadmistest, mis ütleb, et tegevusel, mis on sinu jaoks tähendusrikas ning huvitav, kaasahaarav ja inspireeriv, on tervisele positiivne mõju.

Raamatu esimene osa on „Roheteraapia ja lapsed“. Loodus stimuleerib kõiki meeli. Silmadega saadakse kätte kõige suurem osa ümbritsevast ning teadlik looduse vaatlemine aitab lapsel avastada palju rohkem kui lihtsalt looduses viibimine. Sageli vajab laps kõrvale täiskasvanut, kes aitaks suunata tähelepanu ümbritsevatele lindudele, loomadele ja taimedele, sest lapsed ei veeda enam nii palju aega looduses ning pole harjunud loodust sellisel viisil uudistama. Kui aga paluda lapsel panna näiteks mere ääres silmad kinni ja küsida, mis heli ta kuuleb, mis lõhna tunneb ja kuidas tundub liiv tema jalataldade all, saab last suunata avastama loodust veel rohkemate meelte kui ainult nägemise abil.

Esimese osa koosneb omakorda mitmest osast, näiteks „Tegevused lastega õues“. Neist esimene on riisumine ja lumerookimine. Nende tegevuste peamisteks eesmärkideks on koordinatsioon, üldfüüsiline toonus, liikumine ja tasakaal, nägemine, keskendumine, orineteerumisvõime, kannatlikkus. Vajaminevateks vahenditeks on lapse suurusele vastav lumelabidas ja reha.

Otse loomulikult ei saa ma Sulle ju kõiki neid roheteraapilisi tegevusi ümber jutustada, püüan teha lühidalt ja välja tuua, millest lugeda on võimalik. Meile tutvustatakse loodusbingot ja aardejahti, mudanägude voolimist, maisiaia kasvatamist, miniaia rajamist (mulle see miniaia mõte meeldib!), enese ehtimist taimedega, looduse koristamist.

Järgmine osa on „Tegevused lastega toas“, milles saame lugeda lehetrükist ja lehtede varjutamisest, meisterdamisest looduslike materjalidega (siin tulevad mängu õunad, käbid, oksad, sammal ja puukoor), taimede istutamisest ja kasvamisprotsessi jälgimisest (tundub jällegi väga huvitav tegevus, milleks on vaja läbipaistvat potti, plastpudelit või grip-kinitusega kotti, seemneid, taime, klaasi vett ja mulda), sensoorikakasti valmistamisest, taimedest jääskulptuuride tegemisest, maitsetaimeaia valmistamisest, liiva- ja poripiltide meisterdamisest, terraariumi valmistamisest, savi voolimisest, taldrikuaiast (jälle üks väga huvitav värk), loodusvärvides ringist, lihavõttemurust munakoores, kuivlillekunstist, loodusega koos värvimisest.

Nagu Sa näed, siis tegevusi, mida teha lastega on väga-väga palju.

Raamatu teine osa on „Roheteraapia ja täiskasvanud“. Tegevusteraapia filosoofia ütleb, et inimene on tegevuslik olend, kelle heaolu ja elukvaliteet sõltuvad sellest, kas tal on võimalik iga päev osaleda enda jaoks olulistes tegevustes. Tavaliselt kuuluvad siia õppimis- ja töötegevused, enda ja lähedaste ning kodu eest hoolitsemine, aga ka vabaaja tegevused, mis peaksid olema harmoonilises tasakaalus nii päeva kui ka elu lõikes laiemalt!

Looduse mõju on inimese psüühikale üleüldiselt taastav, ükskõik, kas tegemist on passiivse või aktiivse tegevusega. Olenevalt soovist, võib inimene minna ja olla omaette, vaadata endasse, väljendada oma loovust, järgida ainult enda kehtestatud reegleid, kogeda õnne- ja kindlustunnet. Aga inimene võib ka tegutseda koos teistega, tunda rõõmu koosolemisest, jagada ülesandeid ja vastutust, vahetada kogemusi ja luua ühiselt midagi uut.

Lisaks psüühikale toetavad loodusega seotud tegevused ka meie vaimseid ja füüsilisi funktsioone. Peaaegu iga tegevuse juures kasutame, ja seeläbi ka arendame, võimeid, mille abil me mõtleme, kasutame loogikat, võtame vastu otsuseid, planeerime tegevusi, õpime nii uusi asju, kui toetume ka seinistele kogemustele, muudame vajadusel tegevuskava, lahendame tekkinud probleeme, kasutame mälu, keskendumis- ja tähelepanuvõimet.

Edasi teise osa esimene peatükk „Tegevused täiskasvanutele õues“. Siin on juttu loodusvaatlusest, mõtestatud jalutamisest ja mõtestatud istumisest ja mõtestatud töötamisest. Seejärel saame tuttavaks emotsioonide tasakaalustamise aiaga, aktiviseermise ja tegutsemistahte tõstmisega, isikliku meelteaiaga (sellega arendatakse haistmist, kuulmist, maitsmist, nägemist, puutetundlikkust, mälu ja loovust, saame tuttavaks lõhna-, katsumis-, vaatamis-, kuulmis-, maitsmispeenraga, kuid ka sibulaaia, pitsa-, pähkli- ja mündipeenraga). Selle peatüki viimane lugu peatub lapsepõlve ja nooruse meenutamisel taimede abil.

Teise osa teine peatükk on „Tegevused täiskasvanutele toas“. Selles peatükis teeme riivsaiast või liivast aiaplaani, valmistame lõhnavett, joonistame taimemandala, kirjutame taimesilte, kasvatame taimi kingituseks, teeme rõdule aia.

Oleme jõudnud raamatu kolmanda osani „Põlvkondadeülesed tegevused“. Selle osa kõige olulisem märksõna on kaasamine. Pere ja lähedased on inimesed, kes muudavad meid tugevamaks, julgemaks, loovamaks, avatumaks ja hoolivamaks … Kui koos on eri põlvkonnad, tekib hea võimalus üksteiselt õppida ja (elu) kogemusi vahetada.

Raamatu autorid toovad välja, et 1937-1951 sündinud on praktilise meele ja kõrge tööeetikaga; 1952-1966 sündinud on töökad, lojaalsed ja ettevõtlikud; 1967-1981 sündinud on iseseisvad, hea suhtlemisoskusega ning väärtustavad uuenduslikkust; 1982-1999 sündinud väärtustavad isiklikku arengut ning on orienteeritud meeskonnatööle; 2000-2022 sündinutel on väga head digioskused ja nad suudavad korraga täita erinevaid ülesandeid.

Sedagi osa alustav peatükk viib meid õue - „Kogu pere tegevused õues“, milles istutame perepuu, kasvatame aedvilju, mängime taimede äratundmismängu, teeme vertikaalse taimeseina, teeme loodusfotosid, mängime arhitekti, treenimine eesmärgipärast kõndimist, korjame loodusande, valmistame kõrvitsast linnumaja, aktiveerime meeli, mängime sarnasuste otsimise mängu.

Kolmanda osa teine peatükk jutustab meile kogu pere tegvustest toas. Teeme pot-pourri ehk segu kuivatatud lõhnavatest taimeosadest anumas, kuid teeme ka lihtsad ja põnevad lõhnakotikesed, kasvatame toataimi ja beebitaimi, valmistame köögiviljabuketi, peame aiapäevikut.

Raamatu neljas osa on „Roheruumi loomine“. Loodust saab nautida nii selle keskel viibides kui kõrvalt vaadates. Maastik, mida jälgime vähemalt kolm minutit järjest, mõjub teraapiliselt.

Oma aiaruumi loomist peaks vaatama nagu majas tubade planeeringut, kus aed jagatakse mitmeks roheruumiks, ainult selle vahega, et põrandaks on muru, seinteks eri kõrgusega põõsad ning laeks puud, mis tekitavad katuse.

Tänapäeva Eesti inimestel on väga erineva suurusega maa-alad, kuhu aiaruume rajada, ulatudes ruutmeetritega mõõdetavast kuni hektariteni. Kui palju ja milliseid tsoone sinna teha, sõltub soovidest ja pindalast. Suurte maa-alade planeerijatel on näiteks parkide või tervishoiuasutuste haljasalade rajamisel abiks kaheksa maastikukarakteristikut, millega tutvumine võib ka eraaia omanikule kasuks tulla. Need kirjeldavad roheruumide omadusi ja annavad inspiratsiooni. Need kaheksa on: selgus, metsik, liigirohkus, ruum, avalik, naudingute aed, pidulik ja kultuur.

Kuid see pole veel kõik. Viies osa on „Aiatööde ergonoomika“, sest aias töötamisega seotud tegevused nõuavad sageli väga konkreetseid asendeid ja liigutusi, mis pikemaajalistel töödel muutuvad sundasenditeks ja -liigutusteks. Need on seotud seismise, kummardamise, istumise, kükitamise, põlvitamise ja mitmesuguste käeliigutuste tegemisega. Ergonoomika on lai termin, mille alla kuuluvad kõik mõjutegurid, mis aitavad kaasa tõhusale ja turvalisele tegutsemisele: toetav keskkond, mugavad tööriistad ja ohutud tegevusvõtted. Siin on oluline peale harjumuste ja vajaduste arvestada ka keha võimete ja oskustega, et kohandada tegevused endale sobivaks. Saame lugeda ergonoomikast seismisel, kummardamisel, kaevamisel, taimede kastmisel, asjade teisaldamisel ja ka ergonoomiliste töövahendite valimisest.

Selline sisukas ja vajalik raamat on see roheteraapia raamat. Ja miks mitte kosutada oma füüsilist ja vaimset tervist tegevustega õues, aias, toas. Mina isiklikult tunnen abi juba sellest, kui saab kevadel, suvel kasvõi aias istuda, ja omi mõtteid mõtelda … rääkimata sellest, kui saad loodust lähemalt vaadata ja vaadelda.

Laurits Leedjärv „Meie kosmiline kodu“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Igaühel meist on kodu, on koduküla või kodulinn, on kodumaa. Planeet Maa on kõigi inimeste kodu. Päike on meie kodutäht ja vähemalt 200 miljardist tähest koosnev Linnutee kodugalaktika. Ja seegi pole veel kogu kosmos. Galaktikaid leidub omakorda sadu miljardeid. Kui laps õpib selgeks tähed, saab ta hakata lugema ja kirjutama. Taevatähtede tundmine juhatab meid galaktikateni, galaktikaparvedeni ning lõpuks kogu universumini.

See raamat on teejuhiks meie kosmilises kodus, kuhu kuuluvad nii Päike kui Kuu, nii Veenus kui Jupiter, nii Siirius kui Antaares, nii Kassisilm kui Kaelakee ja veel palju-palju muud huvitavat. Rändama on oodatud eelkõige lapsed ja noored, kes on juba mõne aasta koolis käinud, aga lahkesti on kaasa kutsutud ka nende vanemad ja kõik, kes tahavad tutvust oma kosmilise koduga süvendada või värskendada.

Laurits Leedjärve sulest on ilmunud veel paar väga huvitavat raamatut: „Teekond tähtede poole“ (2022, kirjastus Maagiline Ruum, raamat, mis jutustab ühe teadmishimulise poisi viljakaks astrofüüsikuks kujunemise loo) ja „Rännakud kõiksuses“ (2020, kirjastus Ilmamaa, raamat sarjas „Eesti Mõttelugu“, ja selles raamatus on mitmeid huvitavaid kirjutisi Universumi uurimise ajaloost, olemusest kui ka saamisloost).

Laurits Leedjärv (s. 1960) kuulub Tartu–Tõravere observatoorimi teadlaste ritta, kuhu kuuluvad suurmehed Ernst Öpik ja Jaan Einasto.

Selle raamatu alguses saame tuttavaks Villemiga, kes on tavaline poiss, kes elab tavalises kohas ja käib tavalises koolis. Aga Villemil on ebatavaline mure. Loodusõpetuses on ta õppinud, et maakera tiirleb ümber Päikese, et sedasama teevad teisedki planeedid Merkuur, Veenus, Marss … Villem teab sedagi, et Päike on tegelikult täht, kuid ühel õhtul ehmus poiss oma mõttest – kas Päike võib ükskord ära kustuda, lihtsalt ei tõuse enam, ja kõik, kas Maal on siis igavesti pime ja külm?

Poiss küsis seda ka oma emalt ja isalt, kuid nemadki ei osanud sellele küsimusele vastata. Emale turgatas pähe mõte, et poisi vanaonu Ferdinand töötab ju Tartu lähedal Tõraveres observatooriumis. Vanaonu on eluaeg tähti uurinud, küllap tema oskab kõik taevased asjad ära seletada.

Ja varsti sõitiski Villem koos ema ja isaga onu Ferdinandi juurde Tõraverre. Onu Ferdinand näitas suurt teleskoopi, millega astronoomid tähti vaatavad, ning muudkui rääkis ja rääkis. Ta tegi juttu hiiglaslikust Jupiterist ja selle Suurest Punasest Laigust, rääkis sellest, miks Pluuto enam planeet ei ole. Ta rääkis ka neutrontähtedest, mis on raskemad kui Päike, aga nii väikesed, et mahuksid ära Tallinna linna. Juttu oli ka mustadest aukudest.

Lõpuks ütles Villemi ema onu Ferdinandile, et onu oskab nii huvitavalt rääkida. Ta peaks selle kirja panema ja raamatuna avaldama. Siis saavad kõik uudishimulikud poisid ja tüdrukud põnevatele küsimustele vastused.

Raamatu autor tõdeb, mida paremini oskame lugeda kirjatähti, seda keerukamaid tekste suudame mõista. Kui taevatähed on selged, saame neist kokku panna täheparvi, galaktikaid, galaktikaparvi ja lõpuks kasvõi terve universumi … Kogu inimkonna jaoks on planeet Maa tema kodu. Ja Päike on Maa kodutäht. Päike on vaid üks täht sadadest miljarditest, mis moodustavad Linnutee galaktika. Sedagi võime nimetada oma kodugalaktikaks, sest on olemas veel sadu miljardeid teisi galaktikaid. Mida rohkem me neid kaugeid taevakehasid tundma õpime, seda kodusemad need meile tunduvad. Nii võimegi mõelda, et kogu hiigelsuur universum on meie kosmiline kodu. Vaatame seal natuke ringi.

Alustame kosmilist ringkäiku. Raamatu esimene osa on „Päike ja tema perekond“. Mille esimeses peatükis loeme, et Päike on kõige tähtsam täht, sest ilma temata poleks elu. Ainult tänu Päikesele on Maal mitmekesiseks eluks piisavalt soojust ja valgust. Paras kaugus Päikesest tähendab seda, et Maal leidub vedelat vett, milleta oleks raske elu ette kujutada.

Päike on tavaline täht ehk väga kuum gaasikera. Füüsikud nimetavad sellist aine olekut, mis esineb tähtedes, plasmaks … Päikese nähtaval pinnal on sooja 5500 kraadi, ja kui mõttes liikuda pinnalt sisemusse, läheb kuumus järjest kõrvetavamaks. Kui päikesekera keskpunktis saaks olla kraadiklaas, siis näitaks see 15 miljonit kraadi.

Päikese läbimõõt on 1,392 miljonit kilomeetrit ehk 109 korda suurem kui Maa oma. Päikese ja Maa vaheline kaugus on 150 miljonit kilomeetrit … Valgusel kulub Päikeselt Maale jõudmiseks ainult 8 minutit ja 20 sekundit.

Siin on ka huvitav pilt/joonis Päikese ehitusest: kroon, üleminekuala, kromosfäär, fotosfäär, konvektsioonivöönd, kiirgusvöönd ja tuum.

Otse loomulikult ei ole mul plaanis hakata raamatu tutvustuses/ kokkuvõttes tervet raamatut ümber jutustama, kuid järgmises peatükis saame lugeda planeetide vennaskonnast. Lisaks Maale on Päikese vennaskonnas (Päikesüsteemis) Päikesele lähemad planeedid – Merkuur, Veenus, Maa ja Marss – on Maa tüüpi ehk tahked planeedid. Kaugemad neli – Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun – on hiidplaneedid, millest kaks esimest on gaasilised, teised aga jäised. Seejärel saame kõikide nende planeetide tuttavaks.

Merkuur, kus päev on pikem kui aasta; Veenus, kõige tulisem; kodune Maa ja talle truu Kuu; punane Marss, natuke Maa moodi; Jupiter, tõeline hiiglane; rõngastega Saturn, hõredam kui vesi; Uraan, isemoodi pöörleja; Neptuun, külm ja tuuline. Seejärel on juttu ja põnevaid pilte Pluutost ja Erisest, Halleyst ja Ceresest … ja veel miljonitest.

Raamatu teine osa on „Tähtede mitmekesine maailm“. Saame lugeda tähtede tüüpidest, sest olemas on külmad ja kuumad tähed, kääbused ja hiiud. Raamatu autor kinnitab, kui saaksime kõik meie Linnutee vähemalt 200 miljardit tähte üles rivistada nii, et eespool on suurema massiga tähed ja taga pool väiksema massiga, oleks meie Päike üsna rivi eesotsas. Umbes 85% tähtedest jääks temast tahapoole.

Selle osa teises peatükis on juttu tähtede elukäigust. Tähed ei ole igavesti muutumatud. Tinglikult võib rääkida tähtede sünnist, elust ja surmast. Ajaarvamine on siin küll hoopis teistsugune kui maiste elusolendite puhul. Sada või tuhat aastat on enamasti väga lühike aeg, mille jooksul midagi märkimisväärselt ei muutu. Pigem räägime miljonitest ja miljarditest aastatest. Seetõttu on selge, et inimestest astronoomid ei suuda ühe tähe elukäiku jälgida. Õnneks on korraga olemas väga erineva vanusega tähti ja nii saab nende omavahelisest võrdlemisest ikkagi tähtede arengu põhitõed teada.

Tähe üks olulisemaid omadusi on tema mass. Mida suurem on mass, seda kiirem on tähe areng ja seda lühem on eluiga … Tähed tekivad külmades gaasi- ja tolmupilvedes …

Teise osa kolmas peatükk peatub säravatel supernoovadel, neljandas peatükis loeme neutrontähtedest ja mustadest aukudest ning viiendas peatükis saame teada, et tähed ei armasta üksindust. Selgub, et sellised üksiklased nagu Päike oma planeetidega on pigem erand. Tähed, nagu inimesedki, armastavad elada paarikaupa. Tuleb ette ka kolmik- ja neliktähti, võimatu pole isegi kuue tähe sõbralik kooselu.

Selles peatükis on juttu sellestki, et planeete väljaspool Päikesesüsteemi nimetatakse eksoplaneetideks. Alates 1995. aastast, mil Šveitsi astronoomid Michel Mayor ja Didier Queloz esimese teadaoleva eksoplaneedi avastasid (selle eest pälvisid nad 2019 Nobeli füüsikaauhinna), on nende arv pidevalt kasvanud. 2022. aasta kevadel oli teada üle 5000 eksoplaneedi. Astronoomid on arvutanud, et tõenäoliselt leidub meie Linnutee galaktikas eksoplaneete sama palju kui tähti – vähemalt 200 miljardit – aga võib-olla isegi keskmiselt 1,5 planeeti iga tähe kohta … Teadasaamine, kas eksoplaneetidel leidub elu ja eriti veel mõistusega olendeid, on üks suuremaid küsimusi, millega astronoomid 21. sajandil tegelevad ja mis huvitab kogu inimkonda.

Jõuame selle põneva raamatu viimase osani „Linnutee ja teised galaktikad“, mille neljas peatükis saame lugeda sadade miljardite tähtede kogumitest, galaktikate kogunemisest parvedesse (meie Linnutee lähim suurim naaberriik on Andromeeda galaktika), eriti säravatest tähetaolistest galaktikatest ja sellest, kuidas kõik alguse sai.

Teaduse jaoks on olemas universumi algus. Selleks on sündmus, mille ametlik nimi on Suur Pauk. See toimus 13,8 miljardit aastat tagasi … Umbes 250-400 miljonit aastat pärast Suurt Pauku hakkasid sündima tähed, mis koondusid galaktikatesse. Neid kõige esimesi tähti tänapäevaks enam alles pole. Tähtede kerasparvedes on näha n-ö teise põlvkonna tähti. Meie Päikest ja tema eakaaslasi võib pidada tähtede kolmandaks põlvkonnaks. Päike sündis umbes 9 miljardit aastat pärast Suurt Pauku.

Ja veel. Tegelikult ongi universum keskmiselt üks suur tühjus, palju tühjem kui ükskõik milline vaakum ehk õhuvaba ruum, mida inimene suudab Maal tekitada. Keskmiselt leidub universumis tumeda aine ja energia kõrval üks vesiniku aatom 4-5 kuupmeetri kohta. Selles tühjuses on aga saared – galaktikad -, mis on ka keskmiselt väga hõredad. Ainukesed n-ö tavapärase tihedusega ehk paremini ettekujutatavad taevakehad on tähed ja planeedid, väikeplaneedid, komeedid jms. Vahetult pärast Suurt Pauku koosnes universum ainult vesiniku ja heeliumi aatomitest. Kõik muud keemilised elemendid, sealhulgas need, mida teame Maa atmosfääris ja sisemuses kõige rohkem leiduvat (lämmastik, hapnik, süsinik, fosfor, räni, raud jt), on sündinud tähtede sisemuses termotuumareaktsioonide või supernoova plahvatuste käigus.

Raamatu viimases peatükis räägib onu Ferdinand Villemile sellest, kuidas ta kõike seda, mis raamatus kirjas, teab. Ja kui Villem ütleb Ferdinandile, et tahab tema juurde veel tagasi tulla ja kuulda pikemalt teleskoopidest ja kiirgustest ja tse-tse-dedest ja automaatjaamadest ja … Kas see võib tähendada ka seda, et saame lugeda kõigest sellest veel ühest raamatust? See oleks ju vahva.

Olen kindel, et Laurits Leedjärve kirjutatud raamat on põnev ja huvitav lugemine meile kõigile. See on raamat, mis teeb astronoomia vägagi põnevaks ja huvitavaks ka lastele.

Rein Luik „Vormel 1 kuulused. Sõitjad, skandaalid, autod“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Kas teate, et vormel 1 etapil on sõitja teinud meelega avarii või et üks tiim on spioneerimise eest saanud 100 miljonit dollarit trahvi?

Uus, täiendatud trükk 2007. aastal ilmunud raamatust „Vormel 1 kuulsused“ pakub lisaks esimeses väljaandes ilmunud tekstidele ja faktidele uusi lugusid vahepealsete aastate jooksul esile kerkinud tippsõitjatest, autodest, skandaalidest ja paljust muust huvitavast.

Raamatusse on koondatud lugusid inimestest ja sündmustest, kes või mis on mingil moel teistest rohkem esile tõusnud ja mõjutanud vormel 1 arenguid, jätnud märgi selle spordiala ajalukku. Juttu on ka neist, kelle teod, oskused ja väärtused kipuvad unustusse vajuma ning vajaksid meeldetuletamist.

Kümne teema vahele on pikitud mitmesuguseid fakte – enamalt jaolt kindlasti vähetuntud, kuid huvitavaid ja põnevaid, kasulikke või kasutuid.

Pean tunnistama, et vormel 1 (F1) on mulle alati südamelähedane olnud. Sõite on olnud alati meeldiv ja põnev jälgida, kusjuures mäletan eriti hästi ka seda aega, mis jääb 1980. aastatesse, kui vormel 1 võistluste ülekandeid sai jälgida Soome TV abiga. Sõitjatest olid lemmikuteks austraallane Alan Jones, prantslased Alain Prost ja Rene Arnoux, ameeriklane Mario Andretti, austerlane Niki Lauda, kuid kindlasti ka soomlane Kejio „Keke“ Rosberg.

Veidi hiljem sai pöialt hoitud brasiillasele Ayrton Sennale, austerlasele Gerhard Bergerile, sakslasele Michael Schumacherile, kuid kindlasti ka „lendavatele soomlastele“ ehk Mika Häkkinen, JJ Lehto, Mika Salo, Kimi Räikkönen jt.

Ja oi seda rõõmu, kui 80. aastatel ajalehekioskist mõne välismaise (tšehhi, ungari) spordiajakirja said, ja sealt ka mõne vormelisõitja pildi või plakati kätte said! Nii olid ka minu toaseintel lisaks lauljatele, näitlejatele ja bändidele mõne vormel 1 superstaari pilt. Meenub ka üks uhke ja suur, välismaine vormel 1 kalender, mis võis olla aastast 1985. Seal oli superpilte ju 12 kuu jagu!

Ja nüüd on kõik need sõitjad, autod, ringrajad ühtede kaante vahel uuesti ilmunud, sest esimest korda ilmus Rein Luige kirjutatud raamat tõepoolest 2007. Ka see raamat on mul raamaturiiulil olemas …

Selle raamatu autori eessõnas tõdeb Rein Luik, et loomulikult on see raamat läbinisti subjektiivne – pole olemas inimest, kel ei oleks oma sümpaatiaid ja antipaatiaid. Raamatu autor ei pretendeeri sellele, et see raamat annaks mingi täiuslikkusele ligilähedasegi ülevaate F1-ajaloost … Autor räägib ka neist, kelle teod, oskused ja väärtused kipuvad unustusse vajuma ning vajaks veidi meeldetuletamist.

Ma ei hakkas ka oma kokkuvõttes ümber jutustama kõike seda, mida Rein Luik lugejale räägib ja pajatab. See võtaks hiiglama pika aja ja mahu, mida valida, mida mitte. Kuid kokkuvõttes püüan ma edasi anda selle, millest Sul on võimalik nende kaante vahel lugeda, ja seda lugemist ja huvitavat materjali on palju!

Raamatu avab paljude F1-sõprade arvates see kõige-kõige ehk Ayrton Senna, kelle kohta Rein Luige loo pealkiri kinnitab, et tegemist oli vastuolulise talendiga, kes kahjuks hukkus 1994. aasta 1. mail Imola ringrajal ja see oli šokk kogu maailmale. Ma ei hakka keerutama, ka mulle …

Teise sõitjana on raamatus Jim Clark ehk legend tänaseni, kelle kohta Rein Luik ütleb, et oma ajastu parim ja nii mõnegi meelest läbi aegade parim võidusõitja. Seejärel saame tuttavaks Maestroga ehk Juan Manuel Fangioga, kes võitis oma esimese MM-tiitli 40-aastasena ja viimaseks jäänud viienda tiitli 46-aastasena. Argentiinlasele järgneb Michael Schumacher, jällegi, paljude arvates parim ja legendaarseim, ja samuti kahjuks vägagi kurva elusaatusega. Ikka ja jälle loodetakse, et mees paraneb, aga …

Seejärel juba kaks nooremat sõitjat, kes viimasel kümnendil on olnud tõelised tipud. Rekordite purustaja Lewis Hamilton (temal on tänaseks lausa 103 F1 etapi võitu!, Michael Schumacheril kogunes neid 93) ning kirglik ja privaatne Sebastian Vettel, kellel on samuti päris palju etapivõite – 53, millega tasub edetabelis lausa kolmandal kohal. Vettelile järgnevad selles etapivõitude edetabelis Alain Prost ja Ayrton Senna.

Hamiltoni ja Vetteli juurest liigume ajas tagasi. Järgmised mehed on samuti legendaarsed sõitjad: ebausklik rekordiomanik, itaallane Alberto Ascari ja britt, esimene tõeline elukutseline Jackie Stewart.

Seejärel kaks minu lemmikut, keda olen ammustel aegadel ka televisiooni vahendusel sõitmas näinud. Prantslasest „Professor“ Alain Prost ja ameeriklane, mees Nazarethist Mario Andretti. Lisaks veel ka kaks maailmakuulsat austerlast ehk Niki Lauda, kes elas 1976. aastal üle peaaegu traagilise avarii ja Jochen Rindt, kellest sai ainus postuumselt F1 maailmameistriks kroonitud sõitja, kuna ta hukkus 1970. aasta Monza etapil, kuid punkte oli piisavalt palju koos …

Seejärel saame lugeda igasugu põnevaid fakte. Üks maailmameister õppis autoga sõitma alles 24-aastaselt, Lewis Hamilton hoiab enda käes enim järjest finišeeritud etappide rekordit – 48 jpm.

Edasi saame tuttavaks parimate vormel 1 autodega. Siin on Ferrari F2004, Mercedes-Benz W196, Lotus 49, Lotus 79, Ferrari 312T/T2, McLaren-TAG MP4/4, Red Bull RB7, Mercedes WO5, Maserati 250F, Coope-Climax T51/T53, Williams-Honda FW11/11B, Brabham BMW BT52/52B.

Seejärel saame tuttavaks põnevate, kõmulisemate skandaalidega F1-maailmas. 2007. aastal sai sabotaaži eest hiigeltrahvi McLaren; 1976 võeti James Huntilt võit; 2008 kasutasid toonased Renault´ sõitjad Fernando Alonso ja Nelson Piquet jun. valskust, üks neist tegi meelega avarii, et teine saaks võita; 2002 tegid Ferrari sõitjad Michael Schumacher ja Rubens Barrichello Austria GP-l seda, et täitsid Ferrari tiimijuhi Jean Todti käsku, ja Barrichello lasi Schumacheril võita; juttu on ka sellest, kuidas politseikopterid jahtisid Marchi meeskonna autosid, kuidas 1982 sõitjad streikisid ja 1978 toimunud Shadow ja Arrowsi tülist. Tüli kisuvad üles ka Michael Schumacher ja Jacques Villeneuve, Alain Prost ja Ayrton Senna, 2005 toimus Indianapolise rajal rehviskandaal, 1984 oli pahandusi Tyrrelli autoga.

Ja jällegi igasugu fakte. 1976 loobus Briti ringhääling BBC 1 F1 ülekannetest, esimest korda ilmusid GP-radadele sponsorkirjadega autod (Lotused, millel oli sigaretimark Gold Leaf) 1968. aastal, enne kui F1-autosid hakati värvima sponsorite värvidesse, kihutasid need võistlustel tootja kodumaa rahvuslikes värvides jpm.

Faktid loetud, jätkame sõitjatega. Britt Stirling Moss, üdini võidusõitja; kanadalane Gilles Villeneuve, imetegija, kes kahjuks hukkus 1982. aastal Zolderi GP treeningutel, ka tema pojast Jacques Villeneuve´ist sai legendaarne F1 sõitja. Edasi britt David Coulthard, viimane härrasmees?; rootslane Ronnie Peterson, vaikne viiking, kes kahjuks hukkus 1978 Itaalia GP-l. Sõitjaid on raamatus veel ja veel: Gerhard Berger, Bruce McLaren, Valtteri Bottas, Francois Cevert, Carlos Reutemann, Patrick Depailler, Mark Webber, Felipe Massa.

Pikemalt on juttu ka põnevamatest F1 etappidest: Abu Dhabi GP 2021, Kanada GP 2011, Saksamaa GP 1957, Briti GP 2003, Hispaania GP 1986, Itaalia GP 1971, USA GP 1986, Itaalia GP 1969, Kanada GP 1973, Hispaania GP 1981, Belgia GP 1964 ja Monaco GP 1982.

Juttu on ka F1 traagilisemast küljest ehk autosporti mõjutanud avariid. Ayrton Senna traagiline avarii 1. mail 1994; 1955 toimunud LeMans´i avarii, milles hukkus 80 pealtvaatajat; Jackie Stewarti avarii 1966 Belgias; Wolfgang von Tripsi avarii 1961 Monzas, milles hukkusid sõitja ja 14 pealtvaatajat; Jim Clarki traagiline avarii 1968 F2 roolis; Jules Bianchi traagiline avarii 2014 Jaapani F1-etapil. Avariisid on raamatus veel, jätan need Sulle endale avastada.

Ka mõjukatest persoonidest loeme: Bernie Ecclestone, Max Mosley, Enzo Ferrari, Colin Chapman, Jean Todt, Frank Williams, Alfred Neubauer, Luca di Montezemolo, Ken Tyrrell, Ron Dennis, Toto Wolff, Christian Horner on need mehed, kes sellesse raamatusse on autori poolt valitud. Mehed, kes kõik on mõjutanud F1-maailma.

Raamatus on ka kuulsaid ringradasid: Monaco, Nürburgring (Nordschleife), Spa-Francorchamps, Monza, Silverstone, Imola, Zandvoort, Bakuu, Kyalami, Österreichring/Spielberg, Long Beach, Montjuich.

Ringradadele järgnevad veel mõned olulisemad sõitjad: Nigel Mansell, Emerson Fittipaldi, Jacky Ickx, John Surtees, Riccardo Patrese, Mike Hailwood, Jo Siffert, Jacques Villeneuve, Pedro Rodriguez, Juan Pablo Montoya, Fernando Alonso, Sebastien Bourdais.

Raamatu viimane osa räägib meile F1-maailma märgilistest innovatsioonidest, sest on ju aastate jooksul toimunud igasugu põnevaid arenguid ja muutusi: süsinikkiust šassii, turbomootor, maaefekt, kuuerattaline Tyrrell, aktiivvedrustus, süsinikkiust pidurid, nelikvedu, ventilaatoriga Brabham, pneumaatilised klapid, tagamootor, Mercedese DAS, „puhutav“ difuusor.

Raamatu lõpus on kirjas ka kõik vormel 1 maailmameistrid aastaist 1950-2021, neist viimane Max Verstappen Red Bullil ja esimene Giuseppe Farina Alfa Romeol. Enim tiitleid, 7, on Michael Schumacheril ja Lewis Hamiltonil, 5 tiitlit on Juan Manuel Fangiol, 4 tiitlit on Alain Prostil ja Sebastian Vettelil.

Ülevaade on konstruktorite maailmameistritest 1958-2021, neist esimene Vanwall, viimane Mercedes. Ferraril on kokku 15 tiitlit, McLarenil 12, viimase 8 aasta valitsejal Mercedesel on 9 tiitlit. Tiitleid on mitu ka Williamsil – 7 ja Lotusel – 6.

Selline vahva ja sisukas raamat on Rein Luige kirjutatud „Vormel 1 kuulused. Sõitjad, skandaalid, autod“. Olen kindel, et igati „magus tükk“ kõikidele nendele, kellele meeldib autosport, eriti vormel 1 ja selle autospordiala ajalugu. Palju fotosid, palju põnevaid ja isegi ootamatuid fakte.

Cat Jarman „Jõekuningad. Uus vaade viikingitele Skandinaaviast kuni Siiditeeni“ (Tänapäev)

„Jõekuningad“ on raamat, mis vaatleb viikingiaega tähelepanuväärselt värskete nurkade alt. Kui üldlevinud arvamuse kohaselt sai viikingiaeg alguse ühel 8. sajandi lõpu juunipäeval, kui Lindisfarne’i saarelele Inglismaa rannikul maabusid põhja meresõitjad, kes rüüstasid sealse kloostri. Järgmised paarsada aastat Põhja- ja Lääne-Euroopas möödus viikingite rööv- ja kaubaretkede tähe all. Ainult et … see pole päris tõsi. Lindisfarne on lihtsalt mugav koht viikingite loo alguseks – ja see lugu on viimastel aastatel täienenud paljude uute avastuste ja andmetega, mida Cat Jarman oma raamatus avab.

2012. aastal sattus autori kätte karneoolist helmes. “Jõekuningates” jälgib ta selle Inglismaale saabumise võimalikke teid kuni Bagdadini välja. Sel teekonnal selgub: et viikingite retked ja kaubandusvõrk oli kaugelt laiem ja keerukam kui seda tavaliselt on arvatud; et migratsioon ei toimunud üldsegi mitte ainult Skandinaaviast välja, vaid ka sisse; et retkeliste hulgas oli lisaks traditsioonilistele “karvastele ja isastele” viikingitele ka palju naisi; ja et ida ja läänt ühendav viikingiretkede võrgustik võis algimpulsi saada Siiditeest kuni Inglismaani ulatuvast orjakaubandusest.

Ma mäletan, et üks esimesi raamatuid viikingitest, mis sai lapsepõlves loetud, oli Jean Ollivieri kirjutatud laste- ja noorteraamat „Viikingite avastusretk“ (Eesti Raamat 1978), pärast seda on viikingite lood mulle ikka ja jälle huvi pakkunud, meenuvad raamatud: Aron Gurevitši „Viikingite retked“ (Valgus 1975), Richard Halli „Avastusretk viikingite maailma“ (Koolibri 2008), John Haywoodi „Viiking. Põhjala sõdalase käsiraamat“ (Äripäev 2014), „Viikingid Vinlandis. Erik Punase saaga ja Gröönlaste saaga“ (Perioodika, Loomingu Raamatukogu, 2003), Tony Allani „Viiikingid“ (Ilo, 2004), Philip Wilkinsoni „Viikingid“ (Varrak 2009), Neil Granti „Viikingid“ (Koolibri 2005, raamatusari „Ajalugu avastamas“), J. M. Clementsi „Viikingid“ (Sinisukk 2008), kuid kindlasti ka August Mälgu „Läänemere isandad“ (algupäraselt 1951, kirjastus Orto, mina lugesin seda 2008 Eesti Päevalehe raamatusarjas „Eesti lugu“). Ja tegelikult on neid raamatuid ju veel, mis eesti keeles ilmunud, mistõttu võib öelda, et viikingite lugu on kõnetanud meid aastakümneid.

Kusjuures ka selles uues raamatus on veidi juttu Saaremaast ja Salme laevadest ...

Cat Jarmani kirjutatud uus viikingite raamat „Jõekuningad“ toob viikingite loosse palju uut ja põnevat, uusi avastusi ja leide, mis tõepoolest näitavad viikingeid ja viikingite maailma veidi teistsuguses valguses.

Selle raamatu eelloos „Karneool“ jutustab raamatu autor, et samal 1982. aasta suvel, kui ta sündis, leidsid unises Derbyshire´i külas Reptonis viikingite talvelaagrit välja kaevanud arheoloogid ligi kolmesaja inimese massihaua segamini luude vahelt väikese oranži helme. Järgmised kolmkümmend viis aastat oli helme olemasolu unustuses.

2017. aastal jõudis helmes ajutiselt Cat Jarmani valdusesse. Selleks ajaks oli Reptoni surnute lugude lahtiarutamine saanud tema elu oluliseks osaks. Jarman oli nende luude teadusliku analüüsiga veetnud juba enam kui pool aastakümmet, pannes kokku infotükke patoloogiauuringuist ja keemilistest analüüsidest, püüdes mõista, kes need inimesed olid ja kust nad olid tulnud. Sel ajal ei teadnud Jarman veel, et see helmes viib ta viikingi-otsingud täiesti uude suunda ning muudab ta arusaamu viikingiajast põhjalikult.

Jarman kinnitab, et helmes oli läbipaistvas kilekotis ja hoolikalt pehmesse paberisse keeratud. Selle oranž värv oli peaaegu pruun, helme pikkus oli umbes sentimeeter ja laius pool sellest, nurgad olid korralikult lõigatud ja lihvitud, pinnad siledad ja säravad. Jarman püüdis aru saada, kas helmes leiti koos viktoriaanlike, viikingi või rooma esemetega. Seetõttu võttis ta abiks väljakaevamiste leidude kaheksaköitelise nimekirja. Samas kihis oli olnud erinevaid leide, sealhulgas anglosaksi aknaklaasi kild, peen luust võrestiknikerdus – tõenäoliselt pärit saksi raamatukaanest, metallitöötlemise jääke ja ebamääraseid rauatükke, kuid miski ei olnud ajaliselt uuem kui üheksas sajand. Teisisõnu, helmes oli leitud viikingite rünnakust jäänud prahi hulgas, kõrvuti 264 inimese säilmetega, kes olid Jarmani arvamust mööda üks osa viikingite Suure Väe lahinguis langenuist.

Lähmalt uurides oli koti ülaosas kahvatult kirjutatud sõna „karneool“. Veebist otsides leidis Jarman, et karneool on tavaliselt poolvääriskivina kasutatav mineraal, räniühend kaltsedoni üks variant. See oli hilisel üheksandal ja varasel kümnendal sajandil viikingite hulgas üsna moes, kuid pärit pidi see olema kas Indiast või siis praeguste Iraani-Iraagi aladelt. Seega tõendavad sellised helmed kontakti olemasolu Araabia Kalifaadi ja kaubateedega, mis moodustasid osa Siiditeest – iidsest kaubandusvõrgustikust, mille sooned ulatusid üle enamiku Aasia ja Kesk-Euroopa. Jarman lisab, et kuigi viikingite liikumised läbi Ida-Euroopa ja mööda kaubateid, kustkaudu nad kõikvõimalikku kaupa tagasi Skandinaaviasse tõid, on hästi teada, peetakse Inglismaale tulnud viikingeid eraldiseisva ekspansiooni osaks …

Reptonitega oli sama lugu – Jarmani uuritud luude aktsepteeritud tõlgendus näis samuti sobivat traditsioonilise vaatega viikinglusest: kaheksanda sajandi lõpus hakkasid „põhjamaalased“ ja „taanlased“ liikuma läände, alustades 793. aastal jõhkra rünnakuga pahaaimamatute Lindisfarne´i saare munkade vastu ning lükates sellega viikingiaja käima.

Järgnevate kümnendite edukad röövretked viisid üheksandal sajandil omakorda juba vallutus- ja asustuspüüdlustele. Ja selle tulemusena – oli üldine arvamus – tekkis seesama Suur Vägi, 865. aastast kuni 870. aastate lõpuni Inglismaal tegutsenud sõjajõud, mis vallutas 873. aastal Reptoni ja kogu anglosaksi Mercia kuningriigi. Igati sujuv lugu, kuid seesama väike tükk karneooli pani Jarmani kahtlema, kas see ikka oli terve lugu. Üldine konsensus ütles, et ida kaubateed mängisid lääne viikingite loos väga vähest osa. Mida aga tegi sellisel juhul Lähis-Ida või Aasia päritolu helmes üheksanda sajandi Derbyshire´is.

Raamatu autori jaoks oli ses tillukeses helmes midagi paeluvat. Sile, peaaegu läbikumav materjal, täpselt lõigatud nurgad, nii täiusliku ja nii nüüdisaegse moega tahud … Kellele see oli kuulunud? Oli see kogemata massihauda kukkunud või sinna meelega pandud? Kuidas see Reptonisse sattus ja kas oli olemas veel seoseid idaga, mida varem ei oldud arvesse võetud? Oli see helmes uus teedrajav leid? Jarman küsib, kas võis see tilluke helmes – koos eelmainitud leidudega – näidata suuremat seost viikingiaegse ida- ja läänemaailma vahel, kui varem arvata osati?

Selle põneva raamatu eelloo lõpus kinnitab Cat Jarman, et siinses raamatus läbib ta tagurpidi tee, mida mööda karneoolhelmes usutavasti rändas oma viimasele puhkepaigale Derbyshire´is, kuni arvatava päritolukohani Gujaratis, Indias. Siinne järk-järguline liikumine itta, otsides erilisi seoseid ida ja lääne vahel, annab viikingeist uue ja teistsuguse vaatenurga.

Lähenemine selles raamatus on arheoloogiline, lähtudes esmalt ja eelkõige leidudest ja säilmetest, eriti keskendudes neile uutele teaduslikele meetoditele, mis meie teadmistesse suuri muutusi on toonud … Teel eesmärgile on rida peatuskohti – leide, mis esindavad selle loo olulisi aspekte. Iga leiu-eseme puhul alustab Jarman looga kellestki, kelle elu võis seda sisaldada. Mõned on tegelikud inimesed, mõned kujuteldavad. Lugeja peab otsustama, kes on kes.

No nii, ja see on alles selle raamatu eellugu …

Raamatu esimene osa on „Lääs“, mille esimene peatükk on „Thori vasar: luud“, mis omakorda koosneb kolmest alapeatükist: „Viikingisõdalane“, „Surnute maja“ ja „Noored“.

Selle osa alguses räägib Cat Jarman, et traditsioonilise käsitluse järgi algas viikingiaeg 793. aasta 8. juunil, kui salk viikingeid ründas jõukat mungakloostrit Lindisfarne´i saarel Northumbrias – mis küll tegelikult polnud esimene kirjapandud retk Inglismaa pinnal …

Viikingite röövretkede algamise põhjuseks peetakse tavaliselt sisemiste ja väliste asjaolude summat: peibutavad ja kaitsmata saksi kloostrite rikkused, mis täiendas Skandinaavia kasvava rahvaarvu surve, Norra kehvad põllumaad, poliitilised tülid ning võibolla isegi abiellumiseks sobivate naiste puudus kodumail. Tulemusena algas uus ajajärk. Viikingiaja lõpuks, 19. sajandi keskpaigaks, oli skandinaavlaste mõju Briti saarele olnud tohutu, puudutades kõike alates linnade arengust kuni raha, kultuuri, keele ja kunstini välja.

Kui jõuame 873. aastal Reptoni ja Suure Väeni, olid viikingid juba vanad uudised. 850. aastail olid viikingid hakanud juba Inglismaal talvituma, selle asemel, et rüüstamiseks sobiva perioodi lõpul tagasi koju Skandinaaviasse sõita. „Anglosaksi kroonika“ jutu järgi ilmus Suur Vägi esmakordselt Inglismaa pinnale 865. aasta talvel. See sõjajõud maabus Ida-Anglias ja jäi Therefordi talvituma … Järgneva 13. aasta jooksul liikus see armee ringi, vallutades 866. aastal Yorki ja 868. aastal Ida-Anglia … 870. aastaiks oli hooajaline kohalikest laagritest toimuv rüüstamine muutunud juba tavaliseks sõjastrateegiaks.

Reptoni laager on jäänud üheks kõige tähtsamaks Inglismaa viikingiaja arheoloogia muistiseks rohkem kui 40. aastaks. 1970. aastail polnud Suure Väe kohalolekust teada peaaegu mitte midagi, ja arheoloogide väljakaevamised keskendusid esialgselt küla anglosakside aegsele St. Wystani kirikule, kuid kaevates välja kiriku ümber asuvaid haudu, leidsid arheoloogid suure, kiriku seinaga külgneva ja läbi varasemate haudade lõikuva kraavi. Sealt lähedalt leidsid nad mitu selgelt skandinaaviapärast matust, lisaks peenelt nikerdatud anglosaksi risti ülaosa tükke ja Mercia ratsasõduri kujukese. Kraav oli ilmselt kindlustatud ala osa ja jättis seega vähe kahtlust, et tegu on tõesti ajaloolise Suure Väe talvelaagriga.

Jarman tõdeb, et arheoloogilised leiud ümber St. Wystani kiriku sobisid häst tuttava pildiga viikingeist. Saame lugeda, et pärast 873.-74. aasta talve jagunes Suur Vägi kaheks. Üks osa liikus põhja Northumbriasse ja teise lõunasse sõdima Weesexi kuninga Alfred Suure vastu.

Edasi saame tuttavaks nn „Reptoni sõdalasega“ ehk „Haud 511“, keda on peetud stereotüüpseks, suure algustähega Viikingiks: pikk, tugev, heledajuukseline ja sinisilmne. Ta oli maetud Skandinaavia tüüpi mõõgaga kõrval ning kaelas oli tal Thori vasarast hõberipatsiga kee. Tema matjad olid talle kaasa pannud mitmeid muidki esemeid, eeldatavasti hauataguses elus kasutamiseks: võti, kaks raudnuga ning mitu pannalt ja haaki riietele. Mõlemal pool Thori vasara kõrval oli eredat värvi klaashelmed …

Hiljem, kui luud olid juba maa seest välja võetud ja puhastatud, selguski, et nn G511 oli saanud mitmeid raskeid ja surmavaid haavu … Jarman tõdeb, et sel matusel on kõik sõdalashaua tunnused ja G511 haud on tähtis, kuna see on kogu Inglismaal ainuke korralikult välja kaevatud viikingisõdalase haud.

Seejärel saame lugeda G511 DNA analüüsist, isotoopanalüüsist, strontsiumist ja sellest, kas üldse jõutakse teadmiseni, kes G511 võiks olla. Seejärel on juttu ka kaevamiste käigus leitud kahst ruumist, tõenäoliselt anglosaksi kloostri aega dateeritava anglosaksi ehitisest, kus oli ka suur hulk segiläbi inimsäilmeid, seal oli ka selgelt üht viikingikirve tüüpi kirves, mündid, mis dateeriti aastaisse 872-875 – täpselt sellesse aega, mil Suur Vägi Reptonis laagris oli. Põnev teadmine on seegi, kui leitud inimsäilmete hapniku isotoobi väärtused viitasid, et nad olid pärit soojemast kliimast kui Kesk-Inglismaa. Võimalike päritolukohtade hulgas oleksid ka Ibeeria poolsaar ja Vahemere alad. Muudest viikingiaegsetest kohtadest tulev sarnane info vihjab samuti, et viikingigrupid olid kokku kogutud, ühise juhtimise all sõjajõud …

Esimese osa lõpus tõdeb Jarman, et kui karneoolhelmes uuesti välja ilmus, oli Repton saanud taaskinnituse kui 873. aasta viikingilaager. Kogu tõendusmaterjal viitas, et massihaud oli röövretkel olnud viikingigrupi oma, keda võib-olla juhatasid sinisilmne kiilanev sõdalane ja tema poeg ning neil võis ka naisi kaasas olla … Kuid lahtisi otsi oli ikka veel palju, ja kõige tähtsam oli see, kuidas sobis sellesse pilti karneoolist helmes oma idamaise olemusega? Intrigeeriv on esimese osa viimane lause: järgmine avastus ootas kõigest mõni miil mööda jõge allavoolu.

Siinkohal pean tegema oma kokkuvõttes pausi, sest ma ei saa Sulle ju kogu seda põnevat raamatut ümber jutustada. See on piisavalt põnev ja huvitav lugemine, et see „rännak“ ajaloos ja ka geograafias koos autoriga ette võtta. Cat Jarman pakub meile palju põnevat ja huvitavat, et viikingitemaailmaga ja nende arusaamade, nägemuste ja muuga tuttavaks saada. See „rännak“ ja „teekond“ on pikk, ja viib meid vägagi põnevatesse ja üsna ootamatutesse paikadesse, kuni raamatu lõpus on autor juba Indias! Ma usun, et pisuke kokkuvõte eelseisvatest pealkirjadest räägib iseenda eest.

Raamatu esimese osa teine peatükk on „Dirhem: hõbe orja eest“, mis omakorda koosneb jällegi kolmest alapeatükist: „Kaubavahetus“, „Lainetus idast“ ja „Uued avastused“. Kolmas peatükk on „Laevaneet: jõekuningad“, ja siin on neli alapeatükki: „Mereratsud“, „Rändaja“, „Linnad rändamas“ ja „Luure“.

Raamatu teine osa on „Kodumaad“, milles jällegi kolm peatükki, mis liigenduvad mitmeks alapeatükiks: „Buddha: ahvatlev eksootika“ („Sissetoodud esemed“, „Kaubalinnad“, „Idasidemed“ ja „Skandinaavlased“), „Valküürid: jõekuningad?“ („Taani, 2012“, „Viikinginaist otsimas“, „Naissõdalased“ ja „Ränne“), „Kuninganupp: suund itta“ („Austmarr: idapoolne meri“, „Siiditeede poole“, „Salme“ ja „Idapoolsed asunikud“).

Raamatu kolmas osa on „Ida“, milles jällegi kolm peatükki ja mitu alapeatükki: „Kaelavõrud: rus´ide lood“ („Rus“, „Stepiteed“, „Karm elu“ ja „Pealiku surm“), „Helmes: ristteed“ („Võpovziv, Ukraina, 2018“, „Poliitilised miiniväljad“, „Kaubad“, „Dnepri naised“ ja „Segatud identiteedid“), „Lohe pea: Miklagardi ja kaugemalgi“ („Miklagard“, „Konstantinoopol“, „Grafiti“, „Kaspia meri“ ja „Globaliseerumise ootamatud tagajärjed“).

Raamatu lõpus veel ka järelsõna „Gujarat“ ja viimane peatükk „Khambat, Gujarat, umbes 825“.

Olen kindel, et need, kellele pakuvad viikingid huvi, on see vägagi põnev lugemine. On ju siin ka palju uut ja ootamatut, mis kindlasti ka viikingitemaailma hoopis teistsugusena näitab, kui seda varem teadsime.

Raamatu lõpus kinnitab Jarman, et sadu aastaid liikusid kaubad, inimesed ja uued ideed kaamelikaravanidega Lähis-Ida kõrbete vahel. Kusagil seal ühendusid ka jõekuningad Siiditeede liiklusega. Esemed – kaasa arvatud helmed – liikusid mööda iidseid kaubateid, et rahuldada uut nõudmist läänes ja nende lood levisid kaugemale, kui keegi oleks osanud oodata.

Reet Hiiemäe „Pärimuslikud märgid ja sümbolid Eestis“ (Varrak)

Sümboltähendusega kujutisi hakati kasutama juba ürgajal ja inimene eristub tänini teistest liikidest oma abstraktse mõtlemis- ja seostamisvõime poolest, samuti omaduse poolest tajuda sümbolitega seoses ülevaid emotsioone, kaitstuse või pühadustunnet. Selles raamatus on põhirõhk eesti pärimuslikel märkidel ja sümbolitel, kuid vajaduse korral on nende tõlgendused asetatud laiemasse kultuurilisse konteksti, sest vaid harva eksisteerivad ühe kultuuri sümbolid muust maailmast täiesti eraldiseisvana. Ent teisalt annab iga kultuurilis-pärimuslik aegruum ometi antud piirkonna ideedele oma ainulaadsed nüansid, seega on eesti pärimuslikud sümbolid ilmekad teabekandjad just siinse usundi ja kultuuri taustal. Raamatu eesmärk ongi eesti pärimuskultuuri tähenduskeele tutvustamine ja sellega seotud sisu ja funktsioonide kirjeldamine. Näitetekstid on valdavalt kogutud 100–150 aastat tagasi, kuid kirjeldatud märksõnade tähendus ulatub ajaloos palju kaugemale.

Reet Hiiemäe on folklorist ja usunditeadlane, kelle huvikeskmes on uskumuste psühholoogiline aspekt, rahvapärimuses avalduvad kaitseviisid ning hirmude ja traumadega toimetulek.

Reet Hiiemäe sulest on ka varem väga huvitavaid raamatuid ilmunud: „Usundid ja vaimsed õpetused Eestis“ (2019, Varrak), „Kaitsemaagia Eesti rahvausundis“ (2012 ja 2022, Pegasus), „Armastus Eesti rahvapärimuses“ (2015, Pegasus), „Eesti rahvatarkused kodust, loodusest, tervisest ja suhetest“ (2017, Paradiis).

Selle raamatu sissejuhatuses tõdeb Reet Hiiemäe, et pärimuslike märkide ja sümbolkujutiste valdav seos on usundiline, neid on sageli kasutatud ühenduse loomiseks või säilitamiseks üleloomulike jõududega või on neile endile omistatud kaitsemaagilist toimet. Ka eesti pärimusest on andmeid, et eriliste märkidega kaunistatud esemeid ohverdades püüti mõjutada tulevikku, taotleti tööõnne, viljakust, sigivust …

Maagilis-usundilise tähenduse tõttu on sümbolitel olnud oluline koht ennustajate, maagide ja alkeemikute vaimuarsenalis, kusjuures üke nende kasutamise eesmärke oli ka kiriku mõõdupuu järgi ketserlike püüdluste varjamine. Kohati on religiooni tervikuna defineeritud kui sümbolite süsteemi ehk ideekogumit, mis formuleerides arusaamu eksistentsi üldise korralduse kohta …

Käesolevas raamatus on põhirõhk eesti pärimuslikel märkidel ja sümbolitel, kuid vajaduse korral on nende kirjeldused ja tõlgendused asetatud laiemasse kultuurilisse konteksti, sest vaid väga harva eksisteerivad ühe kultuuri sümbolid muust maailmast täiesti eraldiseisvalt … Raamatu eesmärk on eesti pärimuskultuuri tähenduskeele tutvustamine ja sellega seotud sisu ja funktsioonide kirjeldamine. Näidistekstid on valdavalt kogutud 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi esimesel poolel, järelduste tegemisel on tuginetud mõnevõrra ka varasemate sajandite kroonikatekstidele ja muudele ajaloolistele allikatele, kuid kirjeldatud märksõnade tähendus ulatub tihtilugu ajaloos palju kaugemale.

Seejärel peatub raamatu autor ka märgi ja sümboli terminoloogial. Kuigi termineid „märk“ ja „sümbol“ kasutatakse sageli sünonüümselt ja kumbagi omakorda mitmes eri tähenduses, seostub sümbol pigem sügavama mõtte või allegooriaga, hõlmates oma otsesest objektilisest või sõnalisest tähendusest enamat, kusjuures vahel võib üks sümbol viidata ka tervele tähenduste jadale … Sõna „märk“ on tuletatud ladinakeelsest sõnast margo „piir“ ja viitab piiritlemisele, piiri tähistamisele, sellel võib – aga ei pruugi – olla esindav, viitav või suunda näitav iseloom.

Füüsiliselt kohtab sümbolkujutisi sagedamini arhitektuuris, rõivastusel, esemetel (nt ehted, tööriistad) ja inimkehal. Aegadel, kui inimeste kirjaoskus oli napp, olid ka rohket kristlikku sümboolikat sisaldavad ikoonid, kirikute seinapannood ja muu avalikus ruumis nähtav kunst üks olulisi infomeediumeid, võttes omakorda üle juba varasemalt kasutusel olnud sisu ja kohandades seda kristlikku kontekstiga. Ent sümboleid kirjeldatakse rohkelt ka suulises usundilises pärimuses, rahvalauludes ja loitsudes, kusjuures ka mitteverbaalne suhtlus või tegu võib sisaldada pärimussidusaid tähendusi. Suur osa sümboleid on saanud inspiratsiooni loodusest – taevakehadest (eelkõige päike ja kuu), loodusnähtustest (äike, vihm) ja -objektidest (nt kivi), kuid ka inimkehast (nt silm). Paljud sümbolid kannavad jumalikkuse või teispoolsusega seotud tähendusi, eriti juhul, kui püütakse vältida jumaluste isikustatud kujutamist, nagu on tehtud näiteks varasemas keldi kultuuris.

Seejärel juba raamatus olevate märksõnade juurde. Neist esimene on aevastamine. Reet Hiiemäe räägib, et aevastamist on usundilises mõtlemises tajutud teatava märgilise kommunikatsioonivormina. Seda on nii eesti usundis kui laiemalt Euroopas peetud ennustuslikuks, isegi jumala sõnumiks, kuid mõne keskajast dokumenteeritud tõlgenduse järgi ka märgiks, et inimese hing tahab kehast lahkuda … Eesti pärimuseski on peetud aevastamist sageli haigusohu märgiks, kuid mõningate usunditekstide järgi viitas see, vastupidi, hoopis haige inimese tervenemisele. Aevastamise võimalikke halbu tagajärgi püüti leevendada vastuütlusega „terviseks“ või „hoia jumal“, mis on tuntud rahvusvaheliselt juba vähemalt antiikajast ja mida saab käsitada ennustuse täitumist (ehk haigestumist või muud halba) ennetava loitsuna.

Näidetena tuuakse meile see, mida vanarahvas rääkis söögi ajal aevastamisest, aevastamise vihjest kirjale ja sellest, et mõte saab tõeks.

Teine märksõna on alastiolek. Tõenäoliselt tunnevad kõik rahvad riietusega seotud sümboleid, kuid paljudes kultuurides on võimas sümboolne tähendus ka alastiolekul. Alastiolek viitab tagasipöördumisele tsivilisatsioonieelsesse staadiumisse, mis ühtlasi seostub ürgväega, ehk siis takistamatule kokkupuutele kõigi ürgelementidega.

Euroopa kultuuris viitab alastus vähemalt viimastel sajanditel valdavalt tavavälisusele, kristliku õpetuse kaudu lisaks pärispatule, hirmule ja häbile. Ent renessansiaja kristlikus kunstis võis alastus sümboliseerida ühtaegu nii puhtust ja süütust, kui selle vastandit – meelelisust ja vooruste puudumist. Eestis ja mujalgi Euroopas on rahvausundis alastusel kohati seos üleloomulikkusega. Nii on mõningatele vaimolenditele muistendite järgi tunnuslik just alastiolek (nt. näkk, metsavaimud).

Näidetena jällegi vanarahva mõtteid sellest, et armastuse sõnad tuleb lugeda alasti, et alasti poterman kuulutab hukku. Saame lugeda ka veidrast alasti poisikesest Holstre Nõmme lähedal asuval Toomemäel, kuid ka rahapaja püüdmisest.

Kolmas märksõna on alkohol. Erinevaid alkohoolseid jooke on pruulitud joobe saavutamiseks ja rituaalseks kasutuseks umbes 10 000 aastat ning maailmas pole tõenäoliselt ühtegi piirkonda, kus alkoholi ei tuntaks. Eesti vanimad teadaolevad rituaalsed joovastavad joogid on mõdu ja õlu. Ajalooliselt on olnud viinast olulisem roll just õllel – see kuulus vähemalt Eestis ja naabermajades juba paganlusajal ohvrikommete juurde …

Õllerüüpamisega kinnitati eesti traditsioonilises kultuuris sõlmitud lepingud, samuti märgistati sellega tähtsamate tööde lõppu ning perekondlikke ja kalendritähtpäevi.

Kui Eestis hakkas levima viinatootmine – selle algusajaks loetakse 15. sajandit, kuid massilise ulatuse sai viinaajamine 18. sajandil -, kandusid õlle maagilised funktsioonid osalt viinale üle, sellele aitas kaasa viina tugevalt meeleseisundit muutva, aga ka desinfitseeriva toime tajumine. Viina on Eesti matmispaikadest leitud ka hauapanusena.

Näidetena on toodud vanarahva mõtted õlle abist mehele, hiiepuudele õlle viimisest, viina pealt vaatamisest ja viina kurkuminekust.

Järgmised märgusõnad on ankur, armulaualeib, auk ja draakon!

Draakon sümboliseerib vaenulikku stiihiat ja kaost – muu hulgas ka inimese enda hingemaailmast tulenevat. Lohet kui Jumala vaenlast on värvikalt kirjeldatud Piiblis, renessansiaja kristlikus kunstis on lohe või madu sageli kuradi allegooria. Draakonit ehk lohet tunnevad nii vanad orientaalsed kultuurid, antiikaeg kui neile järgnenud perioodide rahvajutud … Müütides, legendides ja muinasjuttudes märgistab draakonite ja muude koletiste tapmine kaosesse korra loomist, inimese võitu ähvardava kurja üle. Samas on draakon ka võimu ja valitsemise sümbol, tulesülgajana on teda seostatud äikese ja tuleprintsiibiga, ent lohede elupaigana kujutatakse sageli hoopis merd – seega on nad seotud veeprintsiibiga.

Vanarahva mõtetest on näited inglitest ja lendavast maost ja Pühast Jürist.

Seejärel märksõnad: ekskremendid, elavhõbe, eluoks, eluvesi, genitaalid, haihtumine, hobuseraud.

Hobuseraud on läänemaailma üks tuntumaid õnnetoovaks peetud esemeid. Hobuseraua leiutamine omistatakse muistsetele roomlastele, teistel andmetel nende eellastele etruskidele ja juba Vana-Roomast on andmeid ka uskumusest hobuseraua kurjapeletava mõju kohta. Hobuseraua kujunemist õnnesümboliks on seostatud semiidi hõimude umbes 8. sajandisse dateeritud uskumustega, mis lähtusid hobuseraua visuaalsest sarnasusest poolkuuga ning sealt edasi kuujumalustega, kellelt loodeti kaitset kurja silma vastu … Laiemalt on aga hobuseraua kui õnnetähisega seoses tuntud 10. sajandist pärit legend, mille järgi seppade, kullasseppade ja lukkseppade patroon püha Dunstan kuradit tüssas, lüües hobust rautama tulnud kuradile hoopis endale hobuseraua kabja alla.

Eestis levis komme kinnitada leitud hobuseraud õnnetoova sümbolina aida või maja külge 19. sajandil. Valdavalt on pärimustekstides põhjenduseks toodud, et see hoiab ära piksest tingitud ja muud tulekahjud ning haigused, püüab kinni kurjad vaimolendid, kes tahavad tuua majja haigusi või muidu halba, aga hoiab eemal ka vargad.

Vanarahva näidetena toodud lood sellest, kuidas hobuseraud varandust näitas, et laste ristimisel tuleks mähkme vahele hobuseraud panna, siis vanapagan seisab lapsest eemal.

Järgmised märgusõnad on hõbe, ilmakaared, ingel, isikustatus, jalajälg, jalats, joon, juuksed, kaheksakand, kala.

Kala sümboolika on mitmekesine. Budismis tähistab kala vaba liikumine, aga ka täiendav vee enda sümboolika voogamist ja vabanemist ihadest ja maisest klammerdumisest. Hinduismis võivad vahel kala kuju võtta jumalad Brahma ja Višnu. Lisaks tuleb paljudes kultuurides esile kala seostamine viljakuse ja küllusega – tõenäoliselt on selle üheks ajendiks suurtele kalaparvedele sattumisest tulenev saagirohkus, aga ka seos kastva ja eluandva veega.

Vanarahva uskumustest on näidetena toodud, et rahakotti tuleks panna kalasoomus, siis ei puudu sealt iial raha, ja juttu on ka veerahva pullist, ja siin saame teada, et Sinihallika sinises vees pole muid kalu kui vaid vanu suuri lutsusid.

Vaatame, millised on järgmised märgusõnad. Kamm, karjane, karvad, katel, kepp, kese, kiik, kiri, kolle, kolmjalg, kolmnurk, komeet (täht), konn, kukk, kuld, kurat, kuu, kuuskand, käärid, küünal, küüslauk.

Küüslauk on üks imeravimi kehastusi. Tugeva vänge lõhna ja antiseptiliste omaduste tõttu on omistatud küüslaugule tõrjemaagilist toimet kogu Euroopas ja ka kaugemal (nt Egiptuses, Jaapanis), katkuaegadel loodeti selle lähedalhoidmisest ja tarbimisest abi isegi katku vastu. Itaalia pärimuses on peetud juba ainuüksi sõna „küüslauk“ väljaütlemist kaitsemaagiliseks. Mitmel pool Euroopas on olnud tavaks riputada küüslauguvanikuid kööki – selle usundiline põhjendus on, et siis ei saa pahatahtlikud vaimolendid toitu ära rikkuda (nt võitegemist nurjata), samuti võidi neid riputada vastsündinu hälli äärde, et kurivaim ei saaks last ära vahetada … Küüslauku on soovitatud süüa, nuusutada või sellega haiget kohta vajutada ka otsesel ravieesmärgil.

Meie vanarahva näidetena on toodud küüslauk hambaravi vastu ja ka sööjasõnad.

Vaatame edasi järgmisi märksõnu: laev, paat, leease, pliit, leib, linnusümbolid, loomsümbolid, luud, luukere, lõng, lävi, maailmalõpp, maailmapuu, madu, mask, mesi.

Mesi on iidne toiduaine, selle kogumist ja kasutamist on kujutatud juba Hispaania alal leitud kaljujoonistel, mida dateeritakse umbes 6000. aastasse eKr. Vana-Egiptuses kasutati mett mumifitseerimisel ja hauapanusena. Usundiliselt on mesi surematuse sümbol mitte ainult Euroopa kultuuriruumis, vaid seda nimetatakse elu ja suremuse allikaks näiteks ka India veedades. Keldi kultuuris peeti meega magustatud mõdu surematuse joogiks. Surematuse assotsiatsioon on osalt seotud mesilastega, kelle talveunest ärkamist ja taas ringlendude alustamist seletati rahvapäraselt uuestisünnina, kuid ka mee pika säilimisvõimega. Isegi väljend „mesinädalad“ seostub kunagise germaani vastabiellunute kombega pärast pulmi kuu aega meemõdu juua, tagamaks püsiv ja õnnerikas liit …

Laialdaselt on mesi tuntud rahvaravis. Eesti pärimusmeditsiinis on see tänini kasutusel hingamisteede haiguste leevendamisel, kuid varem on seda mainitud korduvalt ka haava- ja paiseravis.

Vanarahva mõtetest on näidetena toodud seos armastuse ja mee vahel, juttu on leerikunstist.

Loen raamatut edasi. Lugeda saame veel ka metallist, munast, mõistatusest, mõõgast, mängukaartidest, nelinurgast, ruudust, nimest, noolest, nukust, numbritest, arvudest, nõelast, nõiast, ohvrist, patuoinast, peeglist.

Peeglit on selle tagasipeegeldamise võime tõttu peetud maagiliseks esemeks ja tõe sümboliks. Peegli (sh veepeegli) kasutamine ennustamisel on üks vanimaid ennustamismooduseid. Rahvausundis üldiselt ja tänini levinud ütlus, et killud toovad õnne, on seotud kaitsemaagiaga: puruneva klaasi klirin usuti eemale peletavat kurje vaime.

Peeglit on käsitatud usundites lisaks kui ust siinpoolse ja sealpoolse maailma vahel ning arvatavasti on selle arusaamaga seotud ka ennustamisrituaalid, mille juurde kuulub ka üksisilmi peeglisse vaatamine … Rahvusvaheliselt tuntud muinasjuttudes on sageli juttu võlupeeglitest, millest tuntuim on ehk Lumivalgekese muinasjutu kurja kuninganna oma, kuid kirjeldatakse ka tulevikku või kaugete vahemaade taha vaatamist võimaldavaid peegleid – näiteks nõia atribuudina.

Vanarahva lugudest on toodud näidetena lugu kahe peegli vahel ja varga tuvastamine peegliga.

Järgmised märksõnad on peidetud varandus, peremärgid, piim, pillid ja pillimäng, puhtus, puhumine, põll, põrgu, pähkel, pöidlahoidmine, pööriajad, raamat.

Raamat seostub enamikus kirjakultuurides teadmistega, sealhulgas ka eriliste ja vaid asjassepühendatutele mõeldud oskuste õppimisega. Mõningad kultuurid tunnevad surnute raamatuid (nt Egiptus, Tiibet), mis annavad juhiseid surmajärgselt teispoolsuses rändamiseks ja sellel teekonnal ohtude vältimiseks. Juba antiikajast on andmeid ennustamise kohta mõne raamatu avamisega juhuslikust kohast, näiteks kasutati selleks poeetide teoseid. Kristlik kirik suhtus sellisesse paganlikku kombesse halvakspanuga, juba varakeskajal üritas Karl Suur selle üldse keelustada, kuid võtte enda võtsid kristlased ometi üle ja samal moel ennustamine Piiblit või kristlikku lauluraamatut kasutades on tuntud ka rahvausundis.

Näidetena on toodud vanarahva mõtteid sellest, et piibel näitab haige saatust, et peale surma, kui surnukeha juba kirstu on pandud, pannakse temale mõni raamat juurde, ja sellestki on juttu, et ühel peremehel olnud Seitsme Moosese raamatud.

Raamatule järgnevad ratas, redel, rehepapp, ring, sõõr, rist (ratasrist, võrdhaarne Kreeka rist ehk püha Andrease rist, diagonaalrist, sulusrist, Antoniouse rist), risttee, sarv, sau, sepp, siksakjoon, sild, silm, silmusnelinurk, sool, sootunnused, suguelundid, spiraal, labürint, sõel.

Sõel on nõu, mis ühtaegu nii hoiab kinni, kui laseb läbi, nii varjab, kui võimaldab läbi vaadata. Tõenäoliselt sellest vastuolulisusest tuleneb ka sõela tähendus maagilise esemena, lisandub sõõrikuju ja ristmärkide koosluse sümboolika. Kuna kõige sagedamini kasutati sõela viljasõelumiseks, andis lisamõõtme viljale omistatud pühadus. Taevasõel (Plejaadid) on eesti pärimuses oluline orienteerumise ja ennustamise pidepunkt. Väljend „sõelaga vett kandma“ on üldiselt metafoor mingi võimatu ettevõtmise tähistamiseks, tõenäoliselt fragment mütoloogiast, milles kujutatakse sõela teatud tingimustel vettpidavaks muutuva maagilise esemena.

Näidetena on vanarahava mõtteid uusaastaööl sõelaga viina saamisest, kuidas ehitati Jumindale esimene kabel, juttu on ka sõelast ja kanapimedusest ning sõela sisse lugemisest.

Järgmised märksõnad on sõlm, sõna, sõnajalaõis, sõrmus, süda, sülg, tarkade kivi, teekond, triskele (kolmeharuline hark), tuhk, täheruudud, unenäosümbolid, vaha, vandumine ja sõim, vanker, vari, vastandid, veri, viiskand (pentagramm), vikerkaar, vilistamine, voodi, võrk, võti, võõras, väljaheited, värav, õun, ürgelemendid.

Usun, et Reet Hiiemäe kirjutatud uus raamat on igati põnev ja huvitav lugemine meie ajaloost ja kultuurist, mistõttu tasuks seda kindlasti lähemalt uurida ja kaasa mõtelda, mida need pärimuslikud märgid ja sümbolid on meile tähendanud või tähendavad.

Christoph Dösser „100 last“ (Tänapäev)

Sul on tuba täis mänguasju, armastavad vanemad, rohkem kui üks paar jalatseid ja sa käid igal aastal puhkusereisil: sa arvad, et see kõik on täiesti normaalne?

Saksamaal, Austrias ja Šveitsis võib see tervel hulgal lastel nii olla. Aga milline näeb olukord välja siis, kui me kogu maailma lapsed luubi alla võtame? Tahad sa teada, kus ja kuidas nad elavad ning kui paljud neist lugeda oskavad või töötama peavad? Siis loe seda raamatut. Sa üllatud, olen selles kindel!

Christoph Dösseri kirjutatud ja Nora Coenenbergi illustreeritud raamat “100 last” on väga huvitav ja sisukas raamat, mis jutustab lastele lastest, kuid ma usun, et seda raamatut võivad lugeda ka täiskasvanud, kes tahavad maailmas elavatest lastest huvitavaid, põnevaid ja olulisi fakte teada saada.

Raamatu esimene osa on “100 last – kes me oleme?”, mille alguses saame teada, et maakeral elab umbes seitse ja pool miljardit inimest, ligikaudu kaks miljardit neist on alla 15-aastased lapsed.

Need on kujutlematult suured arvud. Seepärast on inimesed on juba mõnda aega mõtisklenud: kuidas oleks, kui maailm oleks üksnes 100 inimesega küla? Raamatu autorid muutsid seda küsimust: kuidas oleks, kui maailm oleks 100 lapsega küla? Kuidas elavad lapsed, kes sümboliseerivad kõiki maailma lapsi?

Esimene küsimus oleks kindlasti, kui palju on nende hulgas poisse ja kui palju tüdrukuid? Nende hulgas on 52 poissi ja 48 tüdrukut, sest peaaegu kõigis maailma maades on poisid ülekaalus.

Seejärel on raamatus üks vahva kaart: “Kus me elame?” Saame teada, et 56 last elavad Aasias, 25 last elavad Aafrikas, 8 last elavad Ladina-Ameerikas, 6 last elavad Euroopas, 4 last elavad Põhja-Ameerikas ja 1 laps elab Austraalias/Okeaanias.

Tõepoolest on 56 last Aasiast, mistõttu on üsna loogiline, et 13 neist räägivad hiina keelt, kui päris täpseks minna, siis üheksa neist räägib mandariini keelt, kuus last räägivad hispaania, viis hindi keel, mis on kõige kasutatavam keel Indias. Nelja lapse emakeeleks on araabia keel, kolmel bengali keel, mida räägitakse Bangladeshis, kaks räägivad portugali ja pandžabi keelt, mida kasutatakse Pakistanis.

Millesse meie maailmaküla lapsed usuvad? Kõige suurem rühm on kristlased, 33 last on katoliiklased või protestandid, 25 last on moslemid, niisiis islamiusulised. Hinduismi, mis on levinud eelkõige Indias, järgib 14 last, seitse on budistid.

Raamatu teine osa on “Kuidas me elame?”, milles selgub, et 48 last elavad linnas. Kui võtta vaatluse alla kogu linna territoorium, elab kõige rohkem inimesi veel Tokyos, umbes 37 miljonit. Peaaegu sama palju inimesi elab Sao Paulos Brasiilias, sellele järgneb Jakarta Indoneesias 30 miljoni elanikuga.

Kahjuks peab mainima sedagi, et 12 last elavad slummides (seal elavad inimesed väga tihedalt üksteise kõrval mustuses, haigused levivad kiiresti, inimesed on vaesed, paljudel pole tööd). Õnneks on olukord veidi paranenud, sest 1990. aastal elasid veel 18 meie maailmaküla lastest slummides. Veelgi kurvem on see, et 5 lastest elavad tänaval – enamikul lastest, kes elavad slummides, on vähemalt katus pea kohal ja nad elavad oma perega koos, aga viis meie lastest on niinimetatud tänavalapsed, kellel pole päris oma kodu pereliikmetega, kes neid armastavad ning vägivalla ja kuritegevuse eest kaitsevad.

Loeme edasi. Enamikus maades, mis merega piirnevad, on rannikud tihedasti asustatud. Umbes 40 meie lastest elab kõige rohkem 100 kilomeetrit merest eemal. Ja 15 nendest elavad otse rannikul, see tähendab, et nad elavad kõige rohkem kümme meetrit merepinnast kõrgemal. See on kindlasti ilus, kuid see võib endaga ka probleeme kaasa tuua, sest meri ei jää alatiseks sinna, kus see on. On tormist põhjustatud üleujutusi ja tsunamisid – hiidlaineid, mis võivad täiesti äkki ranniku üle ujutada.

13 meie maailmaküla last elavad mägedes, näiteks Boliivia pealinn La Paz asub 3800 meetri kõrgusel Lõuna-Ameerika Andides, Mehhiko pealinn Mexico asub 2200 meetri kõrgusel.

6 lapse üle valitseb kuningas või kuninganna, 42 last elavad demokraatlikul maal. Siin on ka kaart, millel on näha, kus eksisteerib demokraatia, kus hübriidrežiim või autoritaarne režiim.

13 last elavad maal, kus käib sõda. Kahjuks on see nii. Sõda käib Süürias, Jeemenis, Afganistanis, nüüd lisandub siia veel ka Ukraina … kurb on seegi, et üks meie maailmaküla lastest on põgenik.

85 lapsel on puhas vesi. Enamikus maades on veega varustatus linnas parem kui maal. 100 lapsest, kes elavad maal, on ainult 76 lapsel puhas vesi ja 45 lapsel tualett majas – vähem kui pooltel!

Eestiski on viimastel kuudel palju poleemikat tekitanud elekter, eelkõige selle hind, kuid 21 maailmaküla lapsel pole üldse mitte elektrit!

Selle osa viimastes peatükkides selgub et 16 lapsel ei ole midagi jalga panna ja 16 on väga vaesed. Saame teada, et tõeliselt vaene on see, kelle käsutuses on näiteks toidu ostmiseks ja korteri ees maksmiseks 1,90 eurot päevas …

Kolmas osa selles huvitavas raamatus on “Kellega koos me elame?” Maailmaküla 20 last elavad ainult ühe vanemaga, 6 last on isa või ema kaotanud (eriti palju vaeslapsi on piirkondades, kus käib sõda). Üsnagi hämmastav on fakt, et kolm meie 48 tüdrukust pandi juba 14-aastaselt mehele, kümme abielluvad lähematel aastatel. Mõnedes Aafrika maades on juba pool tüdrukutest enne 18-aastaseks saamist abielus. 9 tüdrukut saavad lapse enne 18-aastaseks saamist, kuid näiteks 10 lapse vanemad on töötud!

Veidi rõõmsamaid teemasid ka. 33 lapsel maailmakülas on koer (need andmed pärinevad küll vaid 22 maalt), lisaks koertele on 23 lapsel kass ja 43 lapsel ei ole kodulooma.

Neljas osa raamatus "100 last" on “Kuidas me oma aega veedame?” Selle osa esimeses peatükis selgub, et 50 lapsel on kodus internetiühendus, ja isegi vaestest riikidest kõige vaesemates on 70 mobiiltelefoni 100 elaniku kohta.

Ja veel. 80 lapsel on kodus televiisor (kuigi 21 lapsel pole elektrit, siis tundub mulle, et 1 laps vaatab kodus televiisorit, millel puudub elektriühendus …), 98 last teavad, kes on Miki Hiir, väga populaarsed on ka robot Doraemon, Lego, Barbie, Tom ja Jerry, Ämblikmees, printsess Sofia.

5 maailmaküla last mängivad legodega, vahva on seegi, et 100 maailmaküla last (kõik lapsed) teevad muusikat! 17 last reisivad sel aastal välismaale, 52 lapsel on kodus jalgratas, 4 poissi ja 1 tüdruk mängivad jalgpalli ning 75 last ei oska ujuda! Kas tõesti on ujumisega sedavõrd keerulised lood?

Raamatu viies osa on “Kuidas meil läheb?” Selles peatükis räägitakse meile lastest ja tervisest. Selgub, et 12 maailmaküla lastest on vegetaarlased (kusjuures kuus neist on Indiast, kus üks kolmandik rahvastikust sööb taimset toitu), 16 last on ülekaalulised, 64 on leetrite vastu vaktsineeritud, 5 lapsel on puue (pimedad, sügava nägemispuudega lapsed, kurdid lapsed, lapsed, kes ei saa üldse või mitte nii hästi kõndida, kasutavad ratastooli, lapsed, kellel on albinism, autistidest lapsed, Downi sündroomiga lapsed). Paljudes maailma osades häbenevad pered ikka veel, kui neil on puudega laps, tihti nad peidavad teda ega saada kooli. 13 last on lühinägelikud, 66 on sündinud haiglas ja 52 langesid möödunud aastal vägivalla ohvriks (kuigi selliseid juhtumeid ei tohiks olla mitte ühtegi!).

Viimane, kuues osa on “Mida me õpime?” Vaid 54 last käivad lasteaias või koolis, 46 poissi ja 43 tüdrukut õpivad hiljem lugema ja kirjutama, 38 last jätkavad pärast kooli oma haridusteed ja 10 last käivad tööl …

Raamatu eelviimases peatükis on juttu sellest, kuidas maailm on viimaste aastatega muutunud – enne viiendat eluaastat surnud laste arv on kogu maailmas kaks korda vähenenud, nälga kannatavate laste arv on vähenenud ühe kolmandiku võrra, üks kolmandik rohkem lapsi käib koolis, 40 protsenti lapsi peab vähem töötama, türdukute osakaal, kes pandi vanemate soovil mehele enne nende 18. eluaastat, on neljandiku võrra langenud.

Viimases peatükis räägib raamatu autor sellest, kust selle raamatu arvud pärit on.

Selline huvitav raamat on “100 last”. Kindlasti põnev ja vajalik lugemine meile kõikidele, ja et ka meie lapsed saaksid aru, kuidas elavad lapsed mujal maailmas.

Eddie Jaku „Maailma kõige õnnelikum mees. Buchenwaldist ja Auschwitzist pääsenud vana mehe elutarkus“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Eddie Jaku sündis 1920. aastal Saksamaal Leipzigis juudi perekonnas. Ta pidas end alati kõigepealt sakslaseks ja alles seejärel juudiks ning oli uhke oma riigi üle. Eddie oli kõigest 19-aastane, kui tema maailm pea peale pöörati: 9. novembril 1938 ta arreteeriti ja saadeti koonduslaagrisse. Järgmise seitsme aasta jooksul seisis Eddie iga päev silmitsi kirjeldamatute õudustega, alguses Buchenwaldis, seejärel Auschwitzis ja lõpuks vangide surmamarsil. Ta kaotas oma pere, oma sõbrad, oma riigi.

Eddie jäi ellu. Rääkides oma lugu, jagades oma tarkust ja elades oma elu parimal võimalikul moel avaldab ta austust neile miljonitele, kes holokaustis elu kaotasid.

Läbielatud õudustele vaatamata peab Eddie end maailma kõige õnnelikumaks meheks: „Kui ma oma vanimat poega Michaeli esimest korda kätel hoidsin, oli see tõeline ime. Selle ühe hetkega sai minu süda terveks ravitud ja tundsin end taas kohutavalt õnnelikuna. Ma lubasin endale, et alates sellest päevast kuni oma elupäevade lõpuni olen ma õnnelik, viisakas, abivalmis ja lahke. Lubasin endale, et ma naeratan.“

100-aastasena on Eddie ikka veel kaasakiskuv jutuvestja, kellel on noorematele põlvkondadele palju pakkuda. Soojalt ja avameelselt räägib ta sellest, mida on pika elu jooksul õppinud tänulikkuse, sallivuse ja lahkuse kohta ning jagab lihtsaid, kuid tema elu muutnud tõekspidamisi sõprusest, perekonnast, tervisest, eetikast ja vihkamisest.

See on ajatu raamat, mida me samas just praegu väga vajame. Kogu maailma jaoks dramaatilisel ajal on Eddie pühendumine lootuse leidmisele ka süngeimatel eluhetkedel see, millest eeskuju võtta ja lohutust leida.

Pean tõdema, et see Eddie Jaku raamat on raamat, mida peaksid lugema kõik inimesed. On see ju lugu mehest, kes on pidanud taluma oma elus igasugu raskusi, kannatama, kuid siiski peab ta ennast maailma kõige õnnelikumaks meheks, ja see on tõeline oskus, olla üle igasugu raskustest.

Raamat algab proloogiga, milles raamatu autor tõdeb et on elanud terve sajandi ja teab, mis tunne on kurjusele näkku vaadata. Ta on näinud inimkonna kõige hirmsamat palet, surmalaagrite õudusi, natside püüdlusi tema ja paljude teiste elusid hävitada.

Kuid nüüd peab Eddie Jaku end kõige õnnelikumaks meheks maailmas. Elatud aastate jooksul on ta õppinud, et elu võib olla ilus, kui sa selle ise ilusaks teed.

Eddie Jaku lubab selles raamatus jutustada oma loo. See on kohati väga kurb, täis süngust ja meeleheidet. Kuid kokkuvõttes on see õnnelik lugu, sest õnn on meie enda valik.

Raamatu esimeses peatükis “Elus on palju asju, mis on rahast väärtuslikumad” viib Eddi Jaku lugeja 1920. aastasse, mil Jaku sündis Leipzigi linnas Ida-Saksamaal. Tema nimi oli Abraham Salomon Jakubowicz, ent sõbrad kutsusid teda lihtsalt Adiks. Inglise keeles hääldatakse tema nimi Eddie.

Ta kinnitab, et neil oli armastav perekond, suur pere. Eddie Jaku isa oli uhke Saksa kodanik, kui see üldse võimalik oli, ta oli Poola sisserändaja, kes endale Saksamaale kodu rajas. Kõigepealt rändas ta Poolast Ameerikasse, et töötada seal masinaehituse õpipoisina kirjutusmasinate tootja Remingtoni juures. Eddie Jaku isa sai Ameerikas oma erialal tõeliseks meistriks, ent igatses siiski oma perekonda ja ostustas sõita Saksa kaubalaeva pardal Euroopasse külla. Ta jõudis Saksamaale just esimese maailmasõja alguseks, ja kuna ta reisi Poola passiga, pidasid sakslased ta ebaseadusliku sisserändajana kinni!

Peagi taipasid Saksa võimud, et Eddie Jaku isa oli osav mehaanik, ning lubasid tal kinnipidamisasutusest lahkuda ja minna tööle Leipzigis asuvasse tehasesse, kus valmistati sõja tarbeks raskerelvastust.

Autor kinnitab, et mitte miski ei suutnud kõigutada tema isa Saksa patriotismi ja uhkust Saksamaa üle. Nende pere pidas end eelkõige sakslasteks, seejärel sakslasteks ja alles siis juutideks. Eddie Jaku oli uhke, et oli pärit Leipzigist, mis ooli juba 800 aastat olnud kunsti ja kultuuri keskus – seal oli üks maailma vanimaid sümfooniaorkestreid ning see oli linn, mis oli inspireerinud Johann Sebastian Bachi, Clara Schumanni, Felix Mendelssohni, kirjanikke, luuletajaid, filosoofe nagu Goethe, Leibniz ja Nietzsche, ning paljusid teisi.

Leipzig suhtus ka juutidesse soosivat, sest selles linnas olid mõned Euroopa kauneimad sünagoogid. Harmoonia oli osa nende pere elust, ja lapse jaoks oli see väga hea elu. Kaks korda aastas toimus Leipzigis suur kaubandusnäitus, kuhu isa oma poja alati viis – just see näitus tegi Leipzigist Euroopa ühe kultuurseima ja rikkaima linna. Leipzigi ülikool, mis oli Saksamaal vanuselt teine, avati 1409. aastal. Maailma esimene päevaleht hakkas ilmuma Leipzigis 1650. aastal. See oli raamatute, muusika ja ooperi linn.

Perekond elas õnnelikku ja töökat elu, hoidis kokku. Üheskoos saadi väga hästi hakkama, kuid õnneliku perekonna kohal hõljus must pilv. Saksamaa oli hädas. Sakslased olid viimase sõja kaotanud ja riigi majandus oli hävitatud. Võidukad liitlasväed nõudsid sõjakahjude hüvitamiseks rohkem raha kui Saksamaa suutnuks eales tasuda ja 68 miljonit inimest kannatas. Riigis oli toidu- ja kütusenappus ning inimesed olid vaesed – uhked sakslased tajusid seda iseäranis teravalt. Paljusid tarbekaupu ei olnud võimalik hankida, tõsiseid probleeme oli toiduga …

1933. aastal, kui Hitler võimule tuli, tõi ta endaga kaasa antisemitismi laine. Eddie Jaku meenutab, et õppis väga heas koolis, nimega 32. Volkschule, mis asus väga ilusas hoones. 1933. aastal lõpetas Eddie Jaku põhikooli ja kavatses õpinguid jätkata Leibnizi gümnaasiumis. Kui ta ühel päeval kooli läks, siis sai ta teada, et ta ei tohtinud enam koolis käia – ta visati välja, sest ta oli juut. Eddie Jaku isa oli kangekaelne mees ja Leipzigis suurepäraste tutvustuga, mistõttu oli poja koolist väljavisamine vastuvõetamatu. Isa aitas poega – Eddie jaoks valmistati valedokumendid ja ühe perekonnasõbra abiga asus ta õppima Jeter und Sheareri masinaehituse kõrgkooli, mis asus Tuttlingenis, Leipzigist kaugel lõunas.

See oli tollal masinaehituse tehnoloogia keskus, mis varustas maailma peenmehaaniliste seadmetega. Kooli sisse saamiseks pidi Eddie Jaku tegema mitmeid eksameid, kuid kooli ta sai. Teda võeti kooli vastu kui Walter Schliefi, Saksa orbu, kellel ei olnud midagi karta seoses sellega, et Hitler Saksamaa kantsleriks määrati. Oma uute dokumentidega sai Eddie Jaku alsutada uut elu ja asuda õppima koolis, kus hakkas ka masinaehituse praktikandina tööle.

Kool asus Leipzigist üheksatunnise rongisõidu kaugusel. Nüüd pidi Eddie Jaku ise hakkama saama, kandma hoolt oma riiete ja õpingute eest, ning iga hinna eest oma saladust hoidma. Elu Walter Schleifina oli üksildane. Ta ei tohtinud kellelegi öelda, kes ta tegelikult on, ei saanud kedagi usaldada – nii oleks ta ta oma juudi päritolu reetnud ja ennast ohtu seadnud. Kodustega oli tal vähe ühendust. Neil harvadel kordadel, kui ta oma perekonnaga rääkida sai, murdis see Eddie Jaku südame.

Koolis möödus viis aastat. Viis aastat täis pidevat tööd ja üksildust. Noorele mehele oli see keeruline aeg. Vaatamata oma üksildusele hindas ta kõrgelt haridust, mille omandas. 1938. aastal, kohe pärast oma kaheksateistkümendat sünnipäeva, tegi ta ära lõpueksamid ning teda valiti oma lennu parimaks praktikandiks ja kutsuti ametiühingusse liituma. Pidulikul lõputseremoonial kutsuti noor mees kõigi ette ja ta sai kiituskirja peenmehaanika ametiühingu meistrilt … Vaatamata kiituskirjale puhkes Eddie Jaku (Waltet Schief) nutma, ja ta nuttis lohutamatult. Ta oli kohutavalt õnnetu, et ta vanemad ei saanud seal olla ja teda näha.

Esimese peatüki lõpus kinnitab Eddie Jaku, et peab kalliks kõiki teadmisi, mida nende aastate jooksul kogus, ent kahetseb alati aega, mille oma perekonnast eemal veetis. Eddie Jaku isa oli tark, kui oli pojale ütelnud, et elu on rohkem väärt kui pangakonto. Maailmas on palju asju, mida ei saa raha eest osta, ja mõned asjad on mõõtmatult kallid. Esikohal on perekond, seejärel perekond ja lõpuks perekond.

Raamatu teine peatükk on “Nõrkust saab muuta vihkamiseks”, mille alguses Eddie Jaku kinnitab, et tegi oma noore elu suurima vea 9. novembril 1938, mil ta otsustas sõita koju, Leipzigi, et tähistada oma vanemate 20. pulma-aastapäeva.

Suletud koolikeskkonnas polnud tal mingit ligipääsu ajalehtedele ega raadiole. Ta polnud aimugi, mis oli juhtunud riigiga, mis oli talle nii armas, samuti polnud ta midagi kuulnud Saksamaal üha enam pead tõstvast antisemitismist.

Eddie Jaku jõudis koju ja leidis ees pimedate akende ja lukustatud ustega maja. Tema perekond oli haihtunud. Tal oli veel koduvõti alles, ta keeras ukse lahti ja seal oli tea taksikoer Lulu, kelles Eddie Jaku ka esimeses peatükis oli rääkinud.

Eddie Jaku otsustas magama jääda … Teda äratas kell viis hommikul see, et keegi lõi esiukse sisse. Kümme natsi murdsid majja sisse, tirisid ta voodist välja ja peksid ta poolsurnuks. Üks nats hakkas täägiga talle käe peale haakristi kraapima. Väike taksikoer Lulu hüppas peremehe kaitseks välja … nats lasi Eddie Jaku lahti ja pussitas oma vintpüssi küljes oleva täägiga väikese koera surnuks … Ise karjudes: “Juudi koer!”

Eddie Jaku mõtles, et tema viimane tund oli tulnud, kuid natsid ei olnud tulnud teda tapma, vaid ainult peksma ja alandama. Pärast kallaletungi lohistati ta tänavale ja sunniti vaatama, kuidas hävitati nende 200-aastane maja, kus oli üles kasvanud mitu põlvkonda tema perekonnaliikmeid. Eddie Jaku kinnitab, et sel hetkel kaotas ta oma väärikuse, oma vabaduse ja oma usu inimkonda. Ta kaotas kõik, mille nimel oli elanud. Kui ta enne oli olnud mees, siis nüüd polnud ta enam keegi.

Seda ööd tuntakse nüüd kurikuulsa Kristallööna, mil pruunsärklased, natside rünnakrühmlased, rüüstasid ja hävitasid juutidele kuuluvaid poode, kodusid ja sünagooge. Saksa võimud ei teinud selle peatamiseks midagi.

Eddie Jaku lisab, et nende vastu ei pöördunud mitte ainult Natsi-Saksamaa sõdurid ja fašistlikud pätid. Tavalised kodanikud, nende sõbrad ja naabrid, kes olid Eddie Jaku peret tundnud juba enne tema sündi, läksid vägivalla ja rüüstamisega kaasa. Kui rahvajõuk oli juutide vara hävitanud, siis kogusid nad kokku juudid – paljud neist väikesed lapsed – ja viskasid nad samasse jõkke, millel raamatu autor lapsena uisutamas oli käinud. Jää oli õhuke ja vesi jääkülm …

Eddie Jaku tõdeb peatüki lõpus, et kui piisavalt inimesi oleks tollal, Kristallööl, neile vastu hakanud ja öelnud: “Aitab! Mida te teete? Mis teil viga on?”, siis oleks ajalugu võinud teisiti minna. Ent seda ad ei teinud. Nad kartsid. Nad olid nõrgad. Ja nende nõrkus võimaldas nendega manipuleerida ja neid vihkama panna.

Kui Eddie Jaku autokasti pandi, et teda ära viia, siis tundis ta, et pole enam uhke, et on sakslane. Seda pole ta enam kunagi olnud.

Kolmas peatükk “Homme tuleb siis, kui sa tänase üle elad. Üks samm korraga” algab sellega, et veoauto viis Eddie Jaku loomaeda (sellest loomaiast oli autor esimeses peatükis uhkusega rääkinud), kus ta pandi koos teiste noorte juudi meestega ühte angaari. Sealt edasi viidi neid Buchenwaldi koonduslaagrisse, kuigi Eddie Jaku viidi sealt kohe edasi lähimasse haiglasse, sest ta oli kaetud sinikatega ja verine.

Haiglast viidi Eddie Jaku Buchenwaldi tagasi. See oli suurim Saksamaal asu koonduslaager. See sai oma nime lähedal asuva pöögimetsa järgi, mida tunti laagris “laulva metsana” – karjete tõttu, mida tõid kuulavale metsas piinatavad vangid.

Toona ei suutnud vangid mõista, miks neid oli kokku kogutud ja vangi pandud. Nad ei olnud kurjategijad. Nad olid tublid kodanikud, tavalised töökad sakslased, kellel oli töö ja lemmikloomad, kes armastasid oma perekonda ja kodumaad.

Eddie Jaku jutustab meile igasugu õudustest Buchenwaldis, sest Saksamaa oli 1938. aastal muutunud – polnud moraali, austust ega inimlikkust. Esimesel korral pääses Eddie Jaku Buchenwaldist. Seal oli üks sõdur, kellega Eddie Jaku oli elanud samas kostimajas, kui ta inseneriks õppis. Nüüd see natsi sõdur kostis Eddie Jaku eest. Ta kutsuti komandantuuri ja küsiti, kas ta tahaks nende heaks töötada.

Jah öelda ei maksnud midagi, sest juutidest oli tehtud patuoinad, nagu ka eelnevalt ajaloos. Eddie Jaku kirjutas alla töölepingule ja dokumentidele, milles kinnitas, et natsid hoolitsesid tema eest laagris hästi …Seejärel tehti plaanid tema üleviimiseks, ja nii sai Eddie Jaku isa pojale laagrisse järgi tulla ja poja koju viia. Seejärel pidi Eddie Jaku viidama vabrikusse, kus ta pidi töötama oma surmatunnini. Isa oli ülejäänud perekonnaga Leipzigisse naasnud ja vaikselt oodanud, et asjad paremuse poole liiguksid. Kuus kuud (2.05.1939 kell 7 hommikul) pärast saabumist lahkus Eddie Jaku koonduslaagrist.

Raamatu autor kinnitab, et pääsemine koonduslaagrist oli paradiis, vabaduse tunne, tagakiusamise lõpp. See tunne tuli talle järgnevatel aastatel tihti meelde, tuletades meelde, et kui ta suudab üle elada veel ühe päeva, ühe tunni, ühe minuti, siis saab valu läbi ja käes on homme.

Nüüd olen ma taaskord pikalt jutustama jäänud. Ma usun, et raamatu edasisest sisust annavad hea ülevaate järgmiste peatükkide pealkirjad, nagu “Lahkust leidub kõikjal, isegi võõraste juures”, “Kallista oma ema”, “Üks hea sõber on kogu mu maailm”, “Haridus on elupäästja”, “Kui kaotad moraali, kaotad iseenda”, “Inimkeha on parim masin, mis kunagi loodud”, “Kus on elu, seal on lootust”, “Maailmas juhtub alati imesid, isegi siis, kui kõik süngena tundub”, “Armastus on parim arstirohi”, “Jagatud mure on pool murest, jagatud rõõm on poole suurem”, “See, mida ma tahan jagad, ei ole mu valu. Ma jagan oma lootust”.

Kui lühidalt raamatu põnev ja kaasahaarav teine pool kokku võtta, siis Eddie Jaku teekond jätkub põgenemisega Saksamaalt Belgiasse. Esialgu ta Belgiasse ei jõuagi, hoopis Hollandisse. Põgenemisel võetakse Belgia politsei poolt kinni Eddie Jaku isa, keda pekstakse, vahistatakse, kuid tal õnnestub põgeneda. Seejärel reisivad Jaku ja tema isa üheskoos Brüsselisse. Kahjuks saavad nad teada (helistavad koju), et ema on Gestapo poolt vahistatud, kuna nemad olid Saksamaalt põgenenud. Jaku ema oli kolm kuud vangis, kuid tal õnnestus ennast ja Jaku õde vabaks saada. Ema ja õde tulid samuti Brüsselisse, kuid selleks ajaks (pärast kahte nädalat vabaduses) oli Eddie Jaku Belgia politsei poolt arreteeritud. Seekord mitte kui juuti, vaid kui sakslast, kes oli ebaseaduslikult piiri ületanud!

Eddie Jaku saadeti Exarde pagulaslaagrisse, kus oli veel 4000 sakslast. Nüüd tegi mees Belgia valitsusele avalduse, milles kinnitas, et on valmis Belgia riigi noortele masinaehitust õpetama. Nii pääses Eddie Jaku Genti ülikooli juhendajaks masinaehituse teaduskonnas. Seal oli ka tema sõber Kurt, kes oli olnud koos Jakuga ka Buchenwaldis. Kurtil oli õnnestunud laagrist põgeneda.

Eddie Jaku oli Belgias aasta aega (ta on nimetanud seda ka oma elu üheks õnnelikumaks ajaks), kuid Saksamaa vallutas Belgia ja pagulastel ei olnud seal enam turvaline. Nüüd hakati tegema plaane evakueerimiseks Suurbritanniasse, kuid see ei õnnestunud. Nii jäädi hoopis Saksamaa ja liitlaste vägede vahele lõksu! Eddi Jaku alustas pikka teekonda jalgsi Lõuna-Prantsusmaale, kuid ka seal arreteeriti teda kui sakslast ja saadeti Gurs’i koonduslaagrisse, mis asus Pau lähedal Prantsusmaa edelaosas.

Kuna Hitler oli huvitatud Euroopa juutidest, iseäranis neist, kes oli põgenenud aladele, mille ta nüüdseks oli okupeerinud. Paljud neist olid kõrgelt haritud spetsialistid – arstid ja teadlased ehk inimesed, keda Hitleril oli vaja oma riigi teaduse ja tööstuse arendamiseks. Nii vahetati oskustöölistest Prantsuse sõjavangid Prantsusmaal viibivate välismaalastest juutide vastu. Nüüd saadeti Eddie Jaku edasi Poola koonduslaagrisse. Jõuame Auschwitzi …

Saame lugeda jubedast teekonnast Auschwitzi, Eddie Jaku saab teekonnal uuesti kokku oma ema ja isaga. Auschwiti jõudes ootas seal kõiki saabujaid Surmaingel ehk doktor Josef Mengele, üks kõige kurjemaid mehi inimkonna ajaloos. Tema oli see, kes otsustas, milline vang kuhu läheb, kas vasakule või paremale. Kas Auschwitzi orjatööle või otsejoones gaasikambrisse. Nii surevad Auscwitzi gaasikambris ka Eddie Jaku isa ja ema … Jaku kinnitab, et tal ei olnud võimalust oma armsa emaga hüvasti jätta ja ta on teda igatsenud iga päev kogu oma elu.

Nüüd oli Eddie Jaku vang number 172338. Ta alustas orjatööd erinevates Auscwitzi tehastes, sest ta oli ju õppinud meister, osav töömees, kuid samas pidi ta ka ellu jääma. Ja nii päevast-päeva. Saame lugeda kõigist neist jubedustest, mis Auschwitis inimestega tehti. Ka Eddie Jaku saab korduvalt valvurite käest peksa, kuid õnneks on ta sedavõrd osav ja väljaõppinud meister (õhusurve reguleerimine, manomeetrite korrashoid, operatsioonilaudade tootmine jne), et surnuks teda siiski ei peksta.

Auschwitzis kohtus Eddie Jaku taaskord oma sõbra Kurtiga, ja üksteisele toeks olles, elati edasi. Üks päev korraga. Ühel päeval õnnestus Jakul laagrist põgeneda, kuid see lõpeb sellega, et üks poolakast mees tulistab teda jalga, mistõttu naases Jaku laagrisse. Jaku kinnitab, et tema ainuke suveniir põgenemiskatselt oli Poola kuul jalas.

18. jaanuaril 1945 pandi Auschwitzi vangid mööda teed Saksamaa suunas marssima. Natside jaoks oli sõda väga kehva pöörde võtnud. Vene armee oli lähenemas, ja Auschwitzi juhtivad natside sattusid paanikasse, et nende koletud teod tulevad päevavalgele. Saabus käsk Auschwitzi ja selle all-laagrite evakueerimiseks ning krematooriumite õhkulaskmiseks. Natsid ei teadnud, mida vangidega peale hakata ja nad otsustasid lasta neil marssida Auschwitzist laagritesse, mis Saksamaa territooriumil asusid. Maailm tunneb seda nüüd kui Auschwitzi surmamarssi, sest kokku suri selle rännaku käigus igi 15 000 vangi. Eddie Jaku pääses, ja sai tööle ühes masinatehases Auma linnakeses, ent vaba polnud ta sugugi. Teda aheldati ketiga ühe masina külge, mida kasutati hammasrataste parandamiseks. Õnneks oli selle tehase/vabriku direktor olnud koos Jaku isaga Esimese maailmasõja päevil sõjavang, mistõttu aitas direktor Jakut nii palju kui oli tema võimuses. Nii sai Jaku süüa, mille direktor oli Jaku jaoks masinasse peitnud.

Lõpuks õnnestus Jakul tehasest põgeneda. Ta oli vabaduses. Ta oli väga nõrk, kuid vabaduses. Lõpuks kohtus ta ka Ameerika sõduritega, kes ta ühte Saksa haiglasse toimetasid. Jakul oli koolera ja tüüfus, ta oli alatoitunud, ta kaalus 28 kilo! Haiglas ütles talle õde, et mehel on 65% tõenäosus surra, kui tal veab, siis 35% tõenäosus ellu jääda.

Sel hetkel lubas Jaku Jumalale, et kui ta ellu jääb, siis saab temast uus inimene, et ta läheb Saksamaalt ära ega naase enam kunagi. Jaku hoidis oma lootusest kinni, ja ta jäi ellu!

Jaku oli haiglas kuus nädalat. Seejärel otsustas ta Belgiasse sõita. Jaku jõudis Brüsselisse, kus kohtus ühel päeval oma sõbra Kurtiga! Taaskord! Brüsselis kohtus Jaku ka oma tulevase naisega. Nad abiellusid, sündis laps, kuid Jaku kinnitab, et kui ta abiellus, siis oli temaga raske, sest ta ei tahtnud minna kuskile, kus oli palju rahvast. Jaku kinnitab, et need, kes laagrites polnud käinud, ei teadnud, kui julmad võivad inimesed olla ja kui lihtne on oma elust ilma jääda.

Pärast lapse sündi muutus ka Jaku. Ta lubas endale, et hakkab naeratama. Tema jaoks olid parimaks ravimiks tema kaunis naine ja tema laps! Jaku kinnitab, et nende elu Brüsselis ei olnud täiuslik, kuid nad olid elus! Nad polnud rikkad, kuid neil oli kõike piisavalt. Nad elasid väikeses, kuid ilusas korteris vaatega Belvedere’i lossile, neil ei olnud autot, kuid neil oli tandemjalgratas, millele Jaku paigaldas hiljem ka kaks väikest mootorit.

Jaku sai teada, et õnn ei kuku taevast, see on sinu enda kätes. Õnn tuleb sinu seest ja inimestest, keda sa armastad. Ja kui sa oled terve ja õnnelik, siis oled sa miljonär.

Eddie Jaku ja tema pere Belgiasse siiski ei jäänud. Kuna ta oli ametlikult ikka põgenik, siis pidi ta iga kuue kuu tagant oma elamisluba pikendama. Elu ei saa üles ehitada kuue kuu kaupa. Sõber Kurt oli oma naisega Iisraeli kolinud ja Eddie Jaku õde oli kolinud Austraaliasse, seal abiellunud ja perekonna loonud.

Eddie Jaku tegi kaks elamisloa taotlust, ühe Austraaliasse ja teise Prantsusmaale. 1950. aasta märtsis sai ta loa Austraalias eldada ja töötada. 13. juulil oli Eddie Jaku koos naise ja lapsega juba Austraalias, Sydneys.

Milline oli ja on elu Austraalias? Selle jätan ma Sulle endale avastada (lugeda). Igal juhul räägib Eddie Jaku oma perekonnast, lastest, lastelastest, tööst ja sellest, miks ta selle raamatu otsustas kirjutada.

Eddie Jaku lõpetab ilusa mõttega: “Palun püüa meeles pidada, et hindaksid oma elust iga hetke – nii häid kui halbu. Mõnikord on elus pisaraid. Mõnikord naeru. Ja kui sul veab, siis on sul sõpru, kellega seda kõike jagada, nagu minul kogu elu on olnud. Palun pean meeles, et oleksid iga päev õnnelik ja teeksid ka teised õnnelikuks. Saa maailmaga sõbraks.”

Raamatu lõpus on ka fotosid, ja viimasel fotol on vanahärra Eddie Jaku, kelle käes on tema vana püksirihm, ainus isiklik ese, mida temalt Auschwitzi sisenedes ära ei võetud …