Saksa väike spits

Saksa spitsid on nagu nimestki arusaadav Saksamaalt pärit koerad. Spitse on mitut erinevat tõugu. Esialgsest spitsist on arenenud mitmesuguseid kaasaegseid tõugusid ning neid registreeritakse kas eraldi tõugudena või saksa spitsi sortidena - wolfspitz (spitsidest kõige suurem, hollandlastel on ka selle tõu sõsartõug - keeshond), grosspitz (suurspits), mittelspitz (keskmine spits), kleinspitz (väike spits) ja pomeranian.

Saksa väike spits – väike ja häälekas, rebaseilmega koer

Foto Meeli Tulik

Seekordses Lemmikus teeme juttu saksa väike spitsist ehk kleinspitzist. Tõuga aitab tuttavaks saada Virve Käes, kellel on kodus kuus seda tõugu koera – Tempore United Motive ehk Jette (14-aastane), Tirhan Zenith ehk Pipi (11-aastane), Fireset Kiss Of Life ehk Käpik (9-aastane), Fireset Winter Sky ehk Teddy (6-aastane), Fireset Skywalker ehk Winnie (3,5-aastane) ja Fireset Loren ehk Loren (3,5-aastane). Kohe alguses pean tõdema, et kõik kuus on igati vahvad sellid, kõigil omamoodi iseloom, kuid kõik on nad igati krapsakad ja tegusad tegelased.

Virve Käes ja tema koerad

Virve Käes on saksa väikese spitsiga tegelenud juba 14 aastat, täpselt sama vana on tema praegune vanim koer, kes on vaatamata vanusele igati terve, vitaalne ja ilus koer, kusjuures siiani ka oma karja boss. Ütlen karja, sest Virvel on kodus tõepoolest kuus kleinspitzi, kellest noorimad on 3,5-aastased.

Enne väikespitse tegeles Virve collie’dega, esimene seda tõugu koer oli Virvel juba alates 1978. aastast, kes toodi Eestisse Peterburist. Virve kuulus juba noore neiuna klubisse ALMAVÜ, kust ta sai ka oma teadmised koerte treenimise ja kasvatamise kohta. Nõukogude ajal ei olnud tõukoera sugugi lihtne saada, tuli käia ALMAVÜ kursustel, et saada üldse luba tõukoera ostmiseks. Lisaks veel see, et tõukoeri oli vähe saada, Virve ootas kaks aastat, et esimene collie saada. Toona olid populaarsed saksa lambakoer, puudel, bernhardiin, neid tõugusid oli saada, teistega oli keerulisem.

Kui Virve teine collie oli juba 15-aastane plaanis ta kõrvale võtta veel teise koera, teise tõu. Virve meenutab, et tema sõbrannal olid vene laikad, kes on ka nagu spitsilised, püstkõrvad ja veidi suuremad koerad, kuid Virvele meeldis nende võitlusvaim ja aktiivsus. Laikad on siiski jahikoerad ja neid ilukoerana pidada ei saa. Virve soovis väiksemat tõugu, kes oleks elurõõmus, krapsakas, rohke karvkattega, kes meenutaks oma välimuselt ka colliet. Ja väikespits oma karvakattelt colliet ja sheltiet ju meenutabki. Esimese väikespitsi sai Virve Soomest (toona oli Eestis kaks-kolm väikespitsi, pomeraniane oli rohkem, kuid need oli Virve jaoks liiga väikesed), kus tõug oli populaarne ja on seda ka täna. Esimene Virve väikespits (täna karja vanim koer) on rendikoer, kuna soomlased sellal väga palju väikespitse müüa ei tahtnudki, pigem ikka rendikoerad. Täna võib öelda, et mitmed Virve koerte järeltulijad on aastate jooksul liikunud Soome ja Rootsi (vaid kaks Virve koerte järeltulijat on jäänud Eestisse).

Siinkohal peab mainima seda, et Virve koertel on aastate jooksul olnud ca 5-6 pesakonda, mida pole sugugi palju, kuid Virve teab, et väikespits ei ole populaarne tõug, mistõttu ei ole vajadust ka paljudele järeltulijatele. Soovimatuid kutsikaid pole ju kellegi vaja. Virve Käes lisabki, et Eestis on näitustel ca 10 saksa väike spitsi, Soomes ca 70-80 koera. Lisaks kleinspitzile on Soomes suhteliselt populaarne ka mittelspitz.

Välimuselt ilus ja rikkaliku karvkattega

Saksa väike spits on väike, rikkaliku ning pika karvaga (topeltkarvaga) püstkõrvaline koer. Tal on tüüpiline spitsi-tüüpi pea ning selja kohale keerduv saba. Oma näolt ja ilmelt on ta väike rebasenägu, nii kinnitab ka Virve.

Neid esineb kõiksugu värvides ja kombinatsioonides. Näitustel hinntakase neid erinevate värvide kaupa – mustad ja pruunid, valged, ja kõik teised värvitoonid. Must, pruun ja valge on kleinspitzi algupärased värvid, teised värvitoonid on uued värvid, näiteks kreemikas (nii heledam kui ka tumedam), kreem-soobel, oranž (heledam ja tumedam), nn wolf-soobel ja hall, on ka lapilisi koeri, kellel põhivärv on valge, millel on erinevat värvi laike.

Koera sugu peaks paistma juba välimusest – isased on maskuliinsemad ja emased feminiinsemad. Täiskasvanud saksa väikese spitsi turjakõrgus on 23–29 cm ja kaal 3-5 kg.

Karvkate ja selle hooldamine

Nagu mainisin, siis saksa väikesel spitsil on topeltkarv – pealiskarv on pikk ja üsna jäik, aluskarv on pehme ja tihe. Kuigi karvkate on rikkalik, siis midagi väga keerulist selle hooldamisel ei ole. Võiks öelda, et karvahooldus on lihtne (samas kui näiteks pomeraniane tuleb lausa soengusse pügada), kleinspitzidel tehakse kõrvad ja käpad lihtsalt pikemast karvast puhtaks. Enne näitusi tuleks neid pesta, kammida ja föönitada.

Harjata tuleks kleinspitzi vastukarva, erilist tähelepanu tasub pöörata kõrvadele ja küünarnukkidele, kus karvab kipub kiiremini pulstuma. Isased koerad ajavad karva üks kord aastas, emased kaks korda aastas.

Iseloomult aktiivne ja häälekas

Iseloomult on kleinspitz elav, mänguline, aktiivne, ergas, sõbralik, tähelepanelik ja igati tarmukas. Kleinspitz on iseloomuga koer, ta ei ole lihtne koer, ei ole lihtsalt diivanikoer, vaid aktiivne koer. Kleinspitz on koer, kes vajab tegevust, tegutsemist, liikumist, sotsialiseerimist, treenimist. Ta on koer, kes sõltub väga palju omanikust.

Virve lisab, et tema jalutab oma koertega iga päev Harku metsas mitmeid kilomeetreid, kusjuures mõned suuremad tema karjast jaksavad joosta talvel isegi tõukekelgu kõrval. Nad võivad olla ka kõvad “valvurid”, mistõttu on nad ka üsnagi häälekad kaaslased. Pean tunnistama, et väikespits on tõepoolest häälekas, hauguvad võõraste peale üsna korralikult. Seda kogen ma ka ise, kui lähen Virve juurde intervjuud tegema. Samas pean tõdema, et ca tunni möödudes on koerad mind „omaks“ tunnistanud, mistõttu ei pea nad enam vajalikuks minu peale klähvida.

Samas, mis teha, kuid spitsid on ajaloos olnud just õue- ja valvekoerad, siis on see häälekus geenidega kaasa antud, loomulikult on võimalik seda liigset haukumist ka vähemaks koolitada.

Virve meenutab ühte kunagi loetud vana legendi, milles räägiti spitside kaugetest eelkäijatest, kes saatsid karavane – toona andsid ka nemad häälekalt märku, kuni kohale tuli suurem koer, kes „uuris, keda hammustama peaks“. Virve lisab, et tegelikult on väike spits väga hea valvur ka täna, võõras inimene majja ja korterisse ei pääse, sest väike spits annab võõra tulekust kohe häälekalt märku.

Õpihimuline koer

Saksa väike spits on väga nutikas, intelligentne ja õpihimuline koer, kuid võib aeg-ajalt ka oma kangekaelsust välja näidata. Koer on väga osav agility- ja sõnakuulekusvõistlustel, kuid ka muus koeraspordis. Treenimisel on headeks abilisteks maius või mänguasi, mida kinnitab ka Virve tütar Anu, kes ongi selle pere koerte treenimise ja koolitamisega tegelenud.

Virve sõnul on ka selliseid omanikke, kes ütlevad, et tema kleinspitz on ilus, aga loll. Kuid ei maksa unustada, et tegelikult on see paljuski kinni ikkagi omanikus, tema oskamatuses ja viitsimatuses oma koeraga tegeleda.

Siinkohal võib lisada, et kleinspitz on tõug, kes kiindub tugevalt omanikku, ta tahab olla temaga koos, ja temaga koos ka igasugu asju teha. Sellega peab omanik arvestama ja selleks ka aega leidma.

Saksa väike spits saab inimestega hästi hakkama (kindlasti ei tasu unustada ka selle tõu puhul sotsialiseerimist, sest valesti koolitades võivad nad olla võõraste suhtes agressiivsed, nagu näiteks ka pomeranianid), sobib kokku ka teiste loomadega ning ka lastega. Kuid alati tasub meelde tuletada, et lastele tuleb selgitada, kuidas koeraga käituda, kuidas tema eest hoolitseda, ja ei maksa unustada, et tegemist on siiski pisikese ja õrna koeraga.

Kleinspitzi omanik?

Kleinpitzi omanik peaks olema inimene, kes viitsiks oma koeraga tegeleda ja liikuda, vähemalt paar jalutuskäiku päevas. Nõukogude ajast on vahva meenutada seda, et spitsid olid tublid tsirkusekoerad (nagu ka puudlid ja bolonkad) ja paljud kodused spitsid kuulusid just vanematele prouadele. Virve lisab, et ka täna võib spitsi omanik olla keskealine või vanem proua, peaasi, et oleks viitsimist ja tahtmist oma koeraga liikuda ja tegeleda.

Tervise üle kurta ei saa

Tervis on kleinspitzidel hea, kuigi Virve tõdeb, et on ka neid kleinspitze, kellel on rohkem pomeranianide verd sees. Neil võib olla mõningaid terviseprobleeme, näiteks nn black skin, karv võib osadest kohtadest ära kaduda, kuid näiteks Virve 11- ja 14-aastane koer on väga ilusad ja väga vitaalsed.

Virve annab oma koertele toortoitu – kvaliteetne liha, hakkliha, ka nn rupskeid, millele lisatud muna või kodujuustu. Kleinspitzi portsjonid ei ole suured, ca 30-50 grammi ja oma portsjoni saavad Virve koerad kaks korda päevas.

Ajalugu viib sajandite taha

Kõik saksa spitsid – pomeranian, kleinspitz, mittelspitz, grosspitz ja wolfspitz põlvnevad kiviaegsest sookoerast ja veidi hilisemast Canis familiaris palustris tõust, mis võib arvatavasti olla koeratõugudest üks vanimaid. Arheoloogilised leiud kinnitavad, et sellised koerad elasid Euroopas juba 10 000 aastat tagasi ja arvatavasti oli spitsi-tüüpi koer ka Euroopa esimene kodustatud koer.

Spitsi-tüüpi koerad tulid Kesk-Euroopasse koos viikingitega ja neid on Saksa kirjanduses mainitud juba 1450. aastate paiku. On teada, et krahv Eberhard zu Sayn oli kiindunud koertesse, mistõttu keelas ta oma alamatel kasutatud vandesõnana sõna spitzenhund.

Spitsid olid Kesk-Euroopas inimeste kaaslased sadu aastaid, koerad olid omanikele kasulikud ja tähtsad, kuid spitsi-tüüpi koeri väga kõrgelt siiski ei hinnatud, mistõttu paljud spitsid olid lihtsalt õuevalvurid, kuigi on teada, et keskmist spitsi kasutati isegi karjakoerana. 18. sajandil kasvatati Pommeris väikseid valgeid püstkõrvalisi koeri seltsikoerteks ja Württembergis musti keskmist kasvu püstkõrvalisi koeri veinitalude valvuriteks. Hiljem, 19. sajandil saidki spitsidest seltsi- ja näitusekoerad.

Üks huvitav fakt veel – arvatakse, et tänaste spitside eelkäija on just mittelspitz ehk keskmine spits, kuid kui 19. sajandi lõpus loodi Saksamaal koerasõprade ühing Verein für Deutsche Spitze, siis tunnustati erinevate tõugudena grosspitzi, wolfspitzi, kleinspitzi ja pomeraniani, kuid mittelspitz jäeti tõuregistrist ja tõumääratlustest välja! Alles 1960ndatel ja 70ndatel aastatel sai ka mittelspitzist ametlik tõug.

Welsh corgi pembroke ja welsh corgi cardigan

Welsh corgi pembroke ja welsh corgi cardigan on aktiivne seltsi- ja sportkoer, kellele meeldib olla koos oma perega. Welsh corgi pembroke populaarsusele ja kuulsusele on kindlasti aidanud kaasa see, et ta on olnud ju briti kuninganna Elizabeth II lemmiktõug.

Welsh corgi pembroke ja cardigan – lühikesed jalad, aga suur hing

Foto Meeli Tulik

Märtsis 2019 jõudis ka Eesimaa kinodesse muhe kogupere multifilm „Kuninganna Corgi“ („The Queen’s Corgi“), mis kindlasti selle tõu populaarsust ka siinmail tõstab, mistõttu uurime lähemalt, millised koerad need welsh corgid on, ja juttu saame teha ju nii welsh corgi pembroke’ist kui ka welsh corgi cardiganist.

Welsh corgidega aitavad tuttavaks saada kasvataja Astrid Lundava, selle tõu omanikud Kristjan-Jaak Nuudi ja Helen Valkna, kasvataja Moskvast, Svetlana Masyagina.

Welsh corgid olid Walesi farmides tublid karjakoerad, kes ajasid karja karjamaadele, või laatadele, valavasid karjaaedikuid, aitasid kodus kaasa ka pisinäriliste hävitamisele. Kirjandusest võib lugeda, et mõned corgid käisid koos omanikuga isegi jahil. Kuna farmides elavad inimesed ei olnud rikkad, pigem vaesed, siis said nad lubada endale koera, kes suutis täita mitut „ametit“.

Võib öelda, et nad on kõige väiksemad karjakoerad, keda algselt kasutati lammaste, hobuste ja lehmade karjatamisel. Welsh corgi cardigani kasutati karjaajamisel, kuid pembroke’id aitasid karja paigal hoida (nn heeler, kes vajadusel naksab kannast).

On teada mitmeid legende, millest räägitakse neist kui „nõiutust“ koertest. Walesi rohelistel küngastel vedasid nad haldjate ja nõidade tõldu, karjatasid nende loomi ja olid väikestele rüütlitele lausa hobuse eest. Räägitakse, et ka täna võib tähelepanelik inimene näha nende seljal „võlusadulat“.

Üks legend jutustab kahest lapsest, kes karjatasid karja ja leidsid kaks kutsikat. Nad arvasid, et need on rebasekutsikad, kuid kodus selgus, et tegemist on koertega, kes olid haldjate kingitus lastele.

Ingliskeelne nimetus „corgi“ tuleneb kahest kõmrikeelsest sõnast – cor (kääbus) ja gi (koer).

Astrid Lundava ja tema koerad 

Astrid hakkas koertega tegelema juba 1987. aastal. Tema esimesed koerad olid saksa lambakoerad, kuid esimese welsh corgi pembroke’i võttis ta endale 1993. aastal, esimene welsh corgi cardigan tuli tema peresse 2010. aastal.

Astridile kuulub kennel Astersland, ja täna on tal kodus 11 nende kahe tõu esindajat – 8 pembroke’i ja 3 cardigani. Lisaks jõuab aktiivne daam tegeleda ka harrastusega- välimikukohtunikuna koertenäitustel. Kenneli kodulehel tõdeb Astrid, et tema nädalavahetused mööduvadki kas kusagil koeri hinnates või oma koertega näitustel olles.

Astrid Lundava kinnitab, et 80ndate aastate lõpus, 90ndate aastate alguses oli ta tegev üsna pikka aega saksa lambakoerte ühingus. 90ndate aastate alguses töötas ta ka ühes Soome kennelis, kus nägi jooksmas miskit madalat, punast ja kiiret – see oli pembroke, ja sealt see kõik algaski.

„Welsh corgi pembroke meenutab oma iseloomult paljuski just saksa lambakoera,“ lisab Astrid, „seetõttu oli ka üleminek ühelt tõult teisele väga kerge. Mõnda aega olid nad mul paralleelselt.“

Aastate jooksul on Astridi kennelis sündinud mitmeid ja mitmeid pesakondi, kellest paljud kutsud on jäänud Eestisse, kuid on „rännanud“ ka kaugemale - USAsse, Jaapanisse, Itaaliasse, Kanadasse, Lätti, Prantsusmaale, Poola, Rumeeniasse, Rootsi, Saksamaale, Soome, Ukrainasse, Venemaale, Vietnami. Tõug on aastate jooksul muutunud populaarsemaks ja populaarsemaks.

Svetlana Masyagina lisab, et täpselt sama lugu on ka Venemaal. Mõlemad welsh corgi tõud on ka seal väga populaarsed (Venemaal on hetkel siiski pembroke populaarsem kui cardigan), kindlasti on sellel tendentsil omad plussid ja omad miinused. Svetlana lisab, et üks põhjus populaarsuse kasvule on kindlasti see, et welsh corgi on suurepärane perekoer, linnakoer.

2019 aasta alguses võttis Eesti Welsh Corgi’de Tõuühing vastu ka aretusreeglid. Enam nii ei ole, et võtan endale koera ja kahe aasta pärast paaritan, nüüd on teatud konkreetsed tingimused ees, mida tuleb järgida. Eestis kasvatab cardigane kolm kennelit, pembroke’isid neli-viis kasvatajat. Pesakondi sünnib Eestis õnneks siiski üsna vähe, ületootmist hetkel kindlasti mitte ei ole. Aastate jooksul on muutunud see, et kui varem olid populaarsemad pembroke’id, siis täna muutub järjest rohkem populaarsemaks cardigan, kuna ta on iseseisvam kui pembroke.

Üks asi, millele Astrid juhib tähelepanu on see, et tuues endale koera väljapoolt Euroopa Liitu, peab koer olema vähemalt neljakuune, kuid selles vanuses peaks olema need welshi tõud juba väga tublisti sotsialiseeritud. Sageli jääb õhku küsimus, kuidas kasvataja on oma kutsikaid sotsialiseerinud.

Omanikust ikka ka!

Kuidas Astrid oma kutsikatele omaniku valib?

„Inimesed kirjutavad mulle endast veidi pikemalt,“ kinnitab Astrid, „tahan teada, kuhu see koer elama läheb, kellega see koer elama hakkab ja millised on inimese ootused koerale. Kui meil on pesakond olemas, siis kutsume inimese/inimesed endale koju. Vestluse käigus selgub, kas nad on sobivad kutsikaomanikuks saama. Mõnikord tekib kõhutunne, et parem vist siiski mitte.“

Milline peaks olema omanik, kes nendele tõugudele sobiks?

„Inimesel peaks olema kindlasti aega, et koeraga tegeleda“ räägib Astrid. „Iga koer „läheb käest ära“, kui temaga ei tegeleta. Inimene, kes endale wels corgi pembroke’i võtab peab olema hoolas toiduga, sest mitte ükski asi (toit) ei tohi kukkuda põrandale, kuna seda tõugu koerad on üsna suured õgardid. Ja veel – welsh corgi pembroke on ilus koer, ta oskab armsalt omanikule silma vaadata ja jätta mulje et nad pole kunagi süüa saanud,ning nad võivad väga kergesti omanikule ka lihtsalt „pähe istuda“. Sealt edasi on väga väike samm, et koerast saab probleemkoer.“

Kuna meie vestluslauas on ju ka omanik ehk Kristjan-Jaak Nuudi, siis on võimalus ka tema käest asja uurida – temal on kodus 4-aastane ja 3-kuune welsh corgi pembroke. Ta kinnitab, et ega esialgu päris täpselt aru ei saanudki, mis tõuga on tegemist, kuid ta nägi igati „koera moodi“ välja, kuid oli ka piisavalt kompaktne, et teda igale poole kaasa võtta. Ka Kristjan-Jaak käis oma vanema koeraga kuulekuskoolitusel ja ta kinnitab, et koer võttis väga hästi õppust.

Välimuselt peaaegu nagu rebane ja „naeratus“ suul

Welsh corgi tõud on suuruselt veidi erinevad. Cardiganid veidi turskemad, nende kaal on 11-17 kilo ning turjakõrgus ideaalsena 30 cm. Cardigan on küll veidi jässakas, kuid ei ole robustne, ta on pigem lihaseline ja jõuline koer. Vaatamata lühikestele jalgadele võib ta ka söögilauale hüpata. Astrid meenutab, kuidas üks tema koer söögilaual piparkooke käis söömas. Pembroked on veidi kergema olemisega, kui cardiganid – nende turjakõrgus jääb sinna 26-30 cm piiridesse ja kaalu on keskmiselt siiski 11-15 kg.

Tõustandardist saame lugeda, et welsh corgi pembroke ja welsh corgi cardigan on madal, tugev, jässakas, valvas ning aktiivne koer, kes jätab väikesele kerele vaatamata jõulise ning vastupidava mulje. Tähtsate proportsioonide kohta öeldakse, et koonu pikkuse ja kolju pikkuse suhe on 3:5.

Pea sarnaneb kujult ja üldmuljelt rebase peaga. Ilme on tähelepanelik ning arukas, tuntud ka corgide naeratav suu. Ninapeegel on must, koon otsast pisut kitsenev. Neil on tugevad lõuad, korrektne, ühtlane ja täielik käärhambumus.

Silmad on hea asetusega, ümarad, keskmise suurusega, pruunid, sobivad karvkatte värvusega. Cardigani silmanurgad peavad olema hästi nähtavad, mis annab neile ilme ja kinnitab, et need ei ole ümarad (ümarad silmad võivad olla pembroke’idel).

Nende kõrvad on kikkis, keskmise suurusega ning kergelt ümara kujuga. Kael on üsna pikk. Rindkere lai ja sügav, madala asetusega esijalgade vahel. Saba on lühike, eelistatult sünnipärane.

Pembroke’i karv on keskmise pikkusega ja sirge, karv ei ole pehme, lainjas ega traatjas. Cardiganide karvkate on natuke karmim ja natuke lühem kui pembroke’il. Mõlematel tiheda aluskarvaga.

Pembroke’i karvkatte värvus võib olla ühevärviline punane, soobel, kollakaspruun (nn fawn), must piirdega (black and tan), valgete märgistega jalgadel, rinnal ja kaelal või ilma märgisteta. Pisut valget näol ja koonul on lubatud. Enimlevinud standarsed värvused on punane, valgete märgistega, tricolor (sh. mustpea tricolor), soobel, valgete märgistega.

Cardigani lubatud värvused on blue merle, brindle, punane, soobel, tricolor brindle märgistega ja tricolor punaste märgistega. Kõik eelpoolmainitu koos või ilma tüüpiliste valgete märgistega peas, kaelal, rinnakul, “underpants”, jalgadel ja käppadel, sabaotsas. Valge ei tohi domineerida kehal ega peas,kus see ei tohiks kunagi ümbritseda silma. Nina ja silmalaud peavad olema mustad. Maksavärvi ja “dilute” värvid on äärmiselt ebasoovitavad.

Nii pembroke kui ka cardigan peaks ajama karva kaks korda aastas. Siis ajab koer ka üsna palju karva ning karv vajab rohkem hoolitsust, kammimist ja harjamist. Astrid lisab, et kui tahta teha oma elu lihtsamaks, siis kindlasti saab abi ka koertesalongidest, kus on võimalik koera föönitada, pesta ja sedasi lahtisest karvast hõlpsamini lahti saada.

Kui koer ajab karva rohkem, kui kaks korda aastas, siis peaks mõtlema sellele, kas koera tervisega on ikka kõik korras.

Iseloomult kartmatu karjakoer

Need mõlemad tõud on kartmatud karjakoerad, kes enda arvates on maailma suurimad koerad. Nad ei tohi olla arad ega agressiivsed.

Astrid räägib mulle nii pembroke’ist kui ka cardiganist ja selgub, et cardigan saab iseendaga veidi paremini hakkama. Pembroke vajab rohkem inimese tuge.

„Kui ma hommikul oma koerad õue lasen, siis cardiganid lähevad jooksevad, mängivad ja saavad ise väga hästi hakkama, pembroke’id on viie minuti pärast ukse taga ja annavad justkui teada, et kuna Astrid nendega kaasa ei tule, siis tahaksid nemad ka tuppa tagasi tulla.“

Astrid leiab, et põhjuseks on see, et cardiganis on sees ka nn jahikoera verd täna aretuses kasutatud bassetile, siis pembroke’is on sees spitsi verd. Astrid lisab, et tema cardiganid jahivad ka veel täna hiiri ja toovad koju mutte, mistõttu on cardiganidel õues palju rohkem tegevust.

„Kui ma õhtul telekat vaatan, siis tulevad pembroke’id sülle ja vaadatakse koos, cardigan läheb oma aseme/diivani peale, ja vaatab sealt,“ naerab Astrid.

Ja veel – cardiganid ei kakle söögi pärast, kuid pembroke’id võivad seda teha. Seetõttu ei tohiks kindlasti mitte kahte dominantset pembroke’i kõrvuti sööma panna, võib minna kakluseks. Astrid kinnitab, et cardigane ei huvita isegi ka nn võimuvõitlus hierarhia pärast suuremas karjas (Astridil on ju 11 koera), kuid pembroke’id on nõus ka sellepärast veidi „nagelema“, kuid Astridi sõnul saab karjahierarhia selle tõu puhul üsna ruttu paika, kui omanik ise asjale kaasa mõtleb.

Nii nagu paljud teised karjakoerad, vajab ka welsh corgi pembroke korralikku kombeõpetust. Kui kodus ei ole corgile „piire“ paika pandud, siis võivad nad võtta juhtimise üle ja hakkavad määrama terve oma pere elu.

Nii nagu paljude teiste tõugudega, peab ka neid welshi tõuge varakult sotsialiseerima hakkama. Seda peaks hakkama tegema juba kasvataja, mida omakorda omanik jätkaks. Cardiganid on koerad, kellel võib puberteedieas igasugu hirme välja lüüa, mistõttu tuleb nendega väga palju ringi käia ja liikuda, et neil ei tekiks sisemist hirmu. Astrid lisab, et pembroke’id on palju avatumad, nendel selliseid hirme ei teki, kuid ilmtingimata peab ka nendega tegelema.

Ja veel - pembroke’id on igati tähelepanelikud, nutikad ja targad (psühholoogiaprofessor Stanley Coren on nutikate koeratõugude „edetabelis“ pannud corgi kohale 11!), energilised, rõõmsameelsed, vastupidavad. Nad on küll väikest kasvu, kuid diivanikoeraks nad siiski väga hästi ei sobi.

Neile meeldib olla koos oma perega ja ka argitoimetustest osa saada. Öeldakse, et pembroke võib olla kogu lähinaabruse lemmikkoer, sest ta armastab kõiki neid, kes talle vastu tulevad. Pembroke võib olla ka hea majavaht, kes annab märku kõigist, kes hoovis või ukse taga liiguvad.

Pembroke vs cardigan?

Kui võtta aluseks geograafia, siis on welsh corgid pärit Walesi erinevatest osadest. Cardiganid on Cardiganshire’ist, pembroke’id Pembrokeshire’ist.

Cardigan on tavaliselt veidi tugevam, mistõttu tundub olevat ka veidi suurem. Cardigani kõrvad on suuremad ja otstest ümaramad. Cardigan on ka kehalt veidi pikem, kuna pembroke on veidi ümaram ja lühem. Öeldakse, et pembroke’i ilme peaks oleme rohkem rebaselikum kui cardigani oma.

Vahetevahel ei ole pembroke’il saba (Eesti tingimustes on lühisaba kaasasündinud, Venemaal ja USA neid sabasid siiski veel lõigatakse).

Kristjan-Jaak naerab, et cardigan on voolujoonelisem, justkui sportmudel pembroke’ist. Cardiganil võivad (ei pea) esijalad olla 30 kraadi välja keeratud, pembroke’il peavad esijalad olema alati sirged.

Sport ja treenimine 

Nende tõugudega võib harrastada igasugu alasid – neid näeb nii rallikuulekuse kui ka agility võistlustel, nendega tehakse isegi päästekoera katseid. Neile meeldib otsida seeni, karjatada karja, teha koeratrikke, valvata lapsi jne.

„Lühikesed jalad „kannavad“ igasugu koerspordi üsna hästi välja,“ kinnitab ka Astrid, „kuid nagu ikka, enne trenni ja võistlust korralik soojendus ning pärast ka „maha jahutamine“.“ Kuid kindlasti ei tohiks tõsisemat trenni teha enne aastaseks saamist.

Nad õpivad uus asju suhteliselt kergesti, kuid nendega peab arvestama, et nad võivad üsna ruttu ka ühest asjast tüdineda. Astrid kinnitab, et need tõud võiks teha ühte asja viis minutit, seejärel väike paus, ja siis järgmist asja viis minutit jne. Kui tegevus pakub neile lõbu, siis teevad nad kõike väga hea meelega.

Cardigan on kindlasti suurem „isemõtleja“ kui pembroke, sest pembroke tahab, et temaga tegeletakse. Cardigan võib ka ise oma asjadega tegeleda.

Paljudes riikides peetakse neid madalajalgseid koeri tulevikutõuks, sest suurtes linnades on üha vähem ruumi suurtele koertele, mistõttu väiksemat kasvu koer on suurepärane kaaslane. Seei on tõug, kes sobib elama nii maal kui ka linnas, maal on ju isegi rotte ja rotiauke, mida uurida, linnas inimesi, kellele meeldida.

Tervis – welsh corgit tõuge ei tohi üle toita!

Pembroke’id ja cardiganid elavad üsnagi pika elu, 12-15 aastat on üsna tavaline, kuid on ka 16-17-aastaseid corgisid. Vanemate koerte elutee lõpetavad tavaliselt erinevad kasvajad, kuid see on ju praktiliselt kõikide koeratõugudega.

„Welsh corgi mõlemad variatsioonid on tugevad ja terved tõud, kui neid ei söödeta paksuks,“ tõdeb Astrid. „Kui koeral on kaaluprobleemid, siis tulevad koheselt ka probleemid liigeste, selja ja südamega. Kui koer on heas füüsilises vormis, vanemad on kontrollitud, kutsikad on kontrollitud, siis ei tohiks suuremaid terviseprobleeme esineda.“

Astrid lisab, et pembroke’idel pole seljaprobleeme olnud juba 20-30 aastat, cardiganidel on olnud mõningaid liine, kus seljahädasid on siiski esinenud. Pembroke’idel on olnud ka kaasasündinud südamehädasid (ka Eestis), kuid need on õnneks avastatavad kui veterinaar kutsikatele tervisekontrolli teeb.

Toidu (kuivtoidu) valikul peaks jälgima siiski ka seda, kui palju on selles proteiini ja rasvu. Astrid kinnitab, et welsh corgide puhul võiks proteiinide protsent olla 25-26% ja rasvu kuni 15%.

Üks tähelepanek siiski veel - agilityd, rallikuulekust ega karjatamist ei tohiks alustada pembroke’ide ja cardiganidega enne, kui koer on saanud aastaseks. Nad on madalad ja rasked koerad, seetõttu saavad nad ise ja ka nende luustik „valmis“ alles siis, kui koer on aastane või isegi veidi vanem. Nii hoidutakse ka igasugu hädadest, mis puudutavad näiteks liikumist.

Ajaloos mängivad oma osa keldid ja viikingid

Arvatakse, et corgid elasid Walesis juba 3000 aastat tagasi.

Welsh corgi cardigan arvatakse olevat vanim kahest welsh corgi tõust. Tõu pikk ajalugu on suuresti legendide põhine, tema esivanemateks peetakse teckel (hagijatüüpsed) koeri, kelle keldid brittidele tõid ca 1000 a.e.Kr. – pika kerega, lühikeste ja kõverate jalgadega, tol ajal lontis kõrvadega. Neist arvatakse olevat pärandunud ka taksid, bassetid.

Walesis need „teckel“ koerad arenesid kiirelt cardigani tüüpseks, sest neid ristati seal kohalike lambakoertega, et saada veelgi mitmekesisemat töökoera. Juba varakult kasutati neid karjatamises ja on öeldud, et cardiganis on alles rohkem algupärast corgit kui pembroke’is.

Welsh corgi pembroke’i ajalugu on uuritud palju. Kõige tõenäolisem on teooria, et Rootsi viikingid viisid endaga kaasa spitsilised (lääne-göta spitside eellased) või see, et nad tõid corgide esiisad tagasi Rootsi sõjasaagina (nii algas nö. lääne göta spitside tõug). Lääne-göta spits ja welsh corgi pembroke on omavahel sugulased ja nende tööomadused on sarnased. Pembroke’i ristati seejärel samatüüpse cardiganiga, kes olid corgi tõugudest vanimad ja sealt edasi läheb ajalugu üheks mõlemil corgi tõul kuni aastani 1934.

Algaegadest on neid kahte corgi tõugu omavahel paaritatud ja väga vanade pembroke’ide tõutunnistustelt võib leida cardiganidest esivanemaid. See oli ka üks põhjus, miks toimus ka ühest tõust teise viimine välimiku põhjal.

Alles 1920ndatel aastatel hakati kasutama tõu nimetusena corgit (inglise kennelklubi tunnustas tõugu welsh corgi 1925), kuid pembroke’i ja cardigani ei peetud kaheks eraldi tõuks, mistõttu neid isegi ristati omavahel, kuid aastal 1934 see lõpetati ja hakati rääkima kahest tõust, keda omavahel ristata enam ei tohtinud.

Eestisse toodi esimene welsh corgi pembroke Soomest 1994. aastal. Koera nimeks oli Svarzekoks It’s Up To You ehk Gigi. Eestisse on aastate jooksul koeri toodud väga paljudest riikidest.

Tšehhoslovakkia huntkoer

Tšehhoslovakkia huntkoer ehk ceskoslovensky vlcak on üsna uus koeratõug, kelle aretus sai alguse 1955. aastal Tsehhoslovakkias sooritatud katses, kui ristati saksa lambakoera ja karpaatide hunti. Eesmärgiks oli luua koer, kellel oleks mõlema looma soovituslikud iseloomujooned. FCI kinnitas tõu alles 1989. aastal.

Peaegu nagu hunt - tšehhoslovakkia huntkoer

Foto Meeli Tulik

Tšehhoslovakkia huntkoer on maailmas üsna haruldane koeratõug, näiteks Soomes on neid veidi üle 200 isendi, Eestis on neid ca 20. Tõuga aitab tuttavaks saada Ireen Neiland, kellele kuulub kennel Lupus in Fabula.

Ireen Neiland ja tema koerad

Ireen Neiland on koertega tegelenud juba 30 aastat, alates lapsepõlvest. Enne tšehhoslovakkia huntkoeri on Ireeni elus olnud dogid, kesk-aasia lambakoerad, huntkoertega on Ireen tegelenud 13 aastat, sest selle aasta aprillis saab tema vanim huntkoer 13-aastaseks.

Ireen „avastas“ tšehhoslovakkia huntkoera paarkümmend aastat tagasi, kuid ta lehitses koerte entsüklopeediat, kus tutvustati ka tšehhoslovakkia huntkoera, kes toona ei olnud isegi veel FCI tõug. Ireenile see tõug meeldis, ilus ja suur ja esinduslik koer, kelles ka hundiverd. Ireen lisab, et hundid on talle alati meeldinud, kuid hunti ju kodus pidada ei saa, mistõttu tundus just see koer olevat hundile kõige sarnasem ja lähedasem. Esimese tšehhoslovakkia huntkoera tõi Ireen endale Leedust.

HUNTkoer!? Rõhutan just sõna „hunt“, kui palju selles tõus hunti on?

Ireen tõdeb, et hunti on selles koeras väga palju, ca 30%. Aretati ju see tõug 1950ndatel aastatel Tšehhoslovakkias just selleks, et parandada saksa lambakoera omadusi. Uus tõug aretati piirivalve jaoks, ja eesmärgiks oli, et uus tõug oleks kiirem, parema haistmisega, hea liikumisega.

„Tšehhoslovakkia huntkoera tõu ideaalne eksterjöör oleks võimalikult sarnane hundile,“ kinnitab Ireen. „Aretuse mõte oli see, et uus tõug oleks terve ja füüsiliselt hästi tugev.“

Ireenil on täna kodus viis huntkoera (13-aastane Wesper, 10-aastane Santa, lisaks veel Santa kutsikad Hehewuti ja Hamza, kes on 7-aastased, Hehewutil oli pesakond, kellest üks jäi Ireenile, tema nimi on Lyhann ja tema on 3-aastane, meie kohtumisel osalesid just Santa ja Lyhann ning pean tunnistama, et nad on imelise välimusega imelised koerad!) ja karjahierarhia on selle tõu puhul üsna keeruline.

Tšehhoslovakkia huntkoer on pärit Kesk-Euroopast, kus hundikarjad on hästi pisikesed, kuna Euroopa kliima on kerge, ei ole saakloomade küttimiseks vaja suure karja olemasolu. Reeglina moodustab huntide karja karja ema- ja isahunt ning mõned eelmise aasta pesakonna kutsikad. Võõraid hunte ei sallita, reviire märgistatakse ja valvataksae kiivalt.

Ka tšehhoslovakkia huntkoer ei ole leplik samasoolise huntkoeraga. Koeri koos pidades tekib võitlus hierarhia pärast. Samas on ka erandeid, mõned isendid on leebemad ja saavad omavahel läbi. Ireen kinnitab, et tema koerad omavahel väga hästi läbi ei saa. Seetõttu elavad Ireeni koerad eraldi, suurtes aedikutes, jalutamas käiakse paarikaupa – emane ja isane, kes on välja selekteeritud. Ireen ei saa kunagi kokku panna kahte emast ja kahte isast.

Ireen lisab, et tšehhoslovakkia huntkoer võib elada õues ja aedikus, kuid tuleb arvestada, et sel juhul peabki neid olema rohkem, sest nad on sotsiaalsed koerad, kes üksinda õues elada ei taha. Üksik huntkoer ei jää omanikust sammugi maha, ja ta ei jää ka üksinda õue elama.

Tšehhoslovakkia huntkoer võib elada täiesti vabalt ka korteris, kuid ta peab saama piisavalt palju liikuda ja piisavalt palju tegevust (sh ka mõttetegevust). Ireen kinnitab, et võrreldes tavalise koeraga on huntkoerad hüperaktiivsed, kes teevad kogu aeg midagi, kuid nad võivad olla ka üsna kannatlikud – kui näitakes kuhugi autoga sõita, siis võivad nad autos oodata tunde ja tunde.

Välimuselt hunt

Tsehhoslovakkia huntkoer meenutab hunti nii oma kehaehituselt (pikk, kerge ja tugev) kui ka karvkattelt. Turjakõrgus on isastel vähemalt 65 cm ja emastel vähemalt 60 cm. Maksimumi ei olegi ette antud.

Pean tunnistama, et olen kirjutanud aastate jooksul üle 100 tõututvustuse ja see tõug „rabas“ mind oma välimusega 100%, sedavõrd uhke, elegantne ja hundlik see koer on!

Oluline ongi see, et tšehhoslovakkia huntkoer peab oma välimuselt meenutama hunti. Tal peab olema kena ja lühike, sabajuure pealt üleshoidev hundisaba, mis ulatub kandadeni. Koera pea on sümmeetriline ja kiilu-sarnane, kõrvad peavad olema ilusad ja tõustandardi kohaselt kuni 8 cm pikad, seestpoolt sirged ja väljastpoolt kaarega. Kui koeral on pisikesed, kolmnurksed kõrvad, siis võivad nad olla nii seestpoolt kui ka väjastpoolt kaarega.

Silmad peaksid olema merevaigu-karva ja hundile sarnaselt veidi viltu, kuid osadel koertel muutub vananedes silmavärvus tumedamaks, pruunimaks. Koeral on hele hundimask, must ninapeegel. Ka koera käpavad peavad olema hundi moodi. Kui koertel on ümmargused käpad, siis huntkoeral peaksid need olema piklikumad, hundi käppade moodi. Kui talvel huntkoeraga metsas käia, siis nende jälg lumel sarnanebki hundi omaga ja kui nad metsas rahulikult liiguvad, siis nad panevadki oma käpad jälgede sisse, läheb üks rida jälgi (nagu ka hunt teeb).

Keha pikkuse suhe kõrgusesse on ca 10:9. Koer on väga tugev, lihaseline ja vastupidav. Karvkatte värvus vaheldub pruunikashallist hõbehallini. Karvkate on sirge, tihe, paks ja neil on nii pealis- kui ka aluskarv.

Iseloomult julge ja hundilik

Iseloomult on koer elav (lausa väsimatu), kartmatu ja vägagi aktiivne. Oma liikumises on koer kiire ja vastupidav. Nad võivad joosta ka väga kiirelt (12 km tunnis loetakse huntkoera keskmiseks kiiruseks vastupidavuskatsete ajal , neil on suurepärane suunataju ja kiire reaktsioon. Kui nad midagi tahavad siis ei huvita neid see, kas on öö või päev, kas paistab päike või sajab vihma või lund.

Ireen lisab, et ideaalis peaks huntkoer olema tõepoolest kartmatu, kuid on ka pelglikumaid ja reserveeritumaid isendeid. Neile on tõukohaselt eriti omane hundile iseloomulik enesealalhoiuinstinkt, mistõttu tuleb neid kutsika-eas väga varakult ja väga palju sotsialiseerida – erinevad inimesed, erinevad situatsioonid, erinevad koerad jne.

Huntkoera sotsialiseerimises tuleb olla väga ja väga tähelepanelik, sest huntkoer õpib ühest korrast. Kui teed ühe vea, või tuleb mängu üks ehmatus või üks negatiivne emotsioon, siis on raske seda pärast välja kasvatada.

Ei maksa unustada sedagi, et huntkoer armastab omanikku seetõttu, kui inimene on aus ja õiglane, ja ei maksa unustada, et huntkoera ei tohi kunagi petta.

Lastega saavad hästi läbi. On ju ka hundikarjas nii, et kutsikaid hoitakse.

Neil on ka tugev karjavaist. Kohtumine võõraste loomadega võib olla probleemne. Ta teab täpselt, kus on tema peremees, kuigi ta isegi ei jälgi omanikku pidevalt, sest pigem jälgib ta ümbruskonda ning on väga tähelepanelik.

Imeline suunataju

Üks põnev otsimise ja leidmise lugu on Ireenil samuti rääkida.

Üks tema viimase pesakonna kutsikas (sündisid 2015) läks elama väga vahvate ja tublide peremeeste juurde, kes omavad Kesk-Eestis ka maamaja. Peremees sõitis mõneks päevaks maamajja puhkama, koer oli kaasas.

„See konkreetne koer, kel nimeks Lupe, on selline, kes ei jää kunagi oma peremehest maha,“ lisab Ireen. „Ühel päeval pidi peremees siiski tööle minema. Lupe ootas oma peremeest peaaegu terve päeva, kui kusagil kella nelja paiku päeval otsustas ta jätta maha koos koeraga maamajja jäänud pereliikme, ja oma peremeest otsima minna, Maakodu asub Porkuni järvede lähedal ja koera nähti järgmisel päeval kell 11 Võsul! Vahemaa ca 60 kilomeetrit! Seejärel algas suur otsing, milles osales palju inimesi ja abiks oli ka facebook.“

Otsingutes osales ka Ireen, kes liikus autoga, ja tema oligi see, kes vastavalt facebookis koera otsinguid koordineerinud peremehe juhtnööridele koera lõpuks Peterburi maantee äärest leidis. Arvestati välja, et koer oli paari päevaga liikunud ca 240-300 kilomeetrit! Miks just selline suunavalik koera poolt? Selgus, et koera peremees sõidab Porkuni järvede äärest Tapa kaudu Peterburi maanteele ja sealt juba Tallinnasse. Koer läks tõepoolest oma peremeest otsima just selles suunas, kus peremees pidanuks olema.

Ireen lisab, et huntkoera otsing oli ka seetõttu keeruline, et hunt nagu ka huntkoer liigub pigem metsas, mitte maantee ääres. Lisaks oli keeruline seegi, et kuigi Ireen koera nägi ja kutsus, siis juhtus ta liikuma hoopis teise autoga, kui see mida Lupe teadis, tundis millega tavaliselt, siis Lupe kadus jällegi metsa, sest tema jaoks oli tegemist kellegi võõraga. Peterburi maantee ääres kasutas Ireen jällegi kavalat taktikat – ta ei läinud Lupele mitte lähedale, vaid pigem eemale, nii et koer Ireeni märkas, seejärel hakkas teda vaiksel häälel kutsuma, koer tuli lähemale, kuid siiski mitte juurde, Lupe tõmbas õhust Ireeni lõhna ja oli ju ometigi tuttav lõhn. Seejärel tundis koer, et tegemist on „omaga“ ja koer sai leitud! Taaskohtumine oli igati õnnelik, ja väga emotsionaalne mõlemalt osapoolele.

Imeline oli seegi, et Lupe polnud isegi sellest suurest seiklusest väsinud. Järgmisel päeval sõi ära küll terve kana ja magas veidi, kuid suurt väsimust polnud märgata.

Ireen lisab, et tšehhoslovakkia huntkoer on ettevõtlik, kui nad midagi on kavasse võtnud, siis nad seda ka teevad!

Ja veel. Imeline suunataju on selgelt äratuntav olnud, kui näiteks huntkoertega on Leedust Tallinna poole sõidetud. Teel Leetu on tihti peatutud mere ääres Eestis Pärnu lähedal ja Lätis. Tagasisõidu teel öösel ja pimedal ajal tunnevad koerad eksimatult "peatuskoha" ära, andes omanikule märku. Samas on omanikul peatuskohti ilma navigeerimata pimedal ajal raske märgata.

Miimika ja hääletoonid

Lisaks haukumisele on sellel tõul üsna mitmekesine häälekasutus, mistõttu suhtleb ta omanikuga erinevate häälitsustega.

Olemuselt looduslähedane, kasutab tšehhoslovakkia huntkoer suhtluseks väga erinevat miimikat (kõrvade erinevad asendid, ilmekas kehakeel) ja omapäraseid häälitsusi (ohu märguanded, vähene haukumine, ulgumine). See keel on hästi mõistetav liigikaaslasele ja on võõras kogemusi mitteomavale inimesele (peremehele).

Ireen kinnitab, et tšehhoslovakkia huntkoer ulub palju ja võimsalt, kuid haugub vähe. Ka ulgumisel kasutab huntkoer erinevaid toone – ühe tooniga kutsutakse teist koera, teise tooniga antakse mõista võõrale koerale, et siin oleme meie, siin on meie kari ja territoorium. Lisaks ulgumisele on muidki häälitsusi – urinad, lõrinad, klähvimised.

Ireen naerab, kui tõdeb, et tšehhoslovakkia huntkoer võib olla häirivalt häälekas. On ka isendeid, kes siiski ka hauguvad ja sedagi üsna palju.

Kui taeva tõuseb täiskuu, siis ajavad huntkoerad koonu taeva poole ja hakkavad ulguma?

Ireen kinnitab, et nii see siiski ei ole, sest ilma põhjuseta huntkoer siiski ei ulu.

Pidamine ja koolitus

Kui koeratõud on reeglina aretatud inimese jaoks kindlatel praktilistel eesmärkidel:jahikoer, valvekoer, jälituskoer, narkokoer jms, siis tšehhoslovakkia huntkoera esialgse aretuse eesmärgiks oli jälgede "ülesvõtmine" piirivalveteenistuses ja piiririkkuja füüsiline kinnipidamine. Eeldused selleks olid ülihea haistmine, füüsiline vastupidavus, tugevus ja kiirus.

Ei saa väita, et tšehhoslovakkia huntkoer ei alluks koolitusele, dressuurile. Koolitus on aga võimalik erinevatel viisidel.

„Tšehhoslovakkia huntkoera treenimine on „huvitav“,“ tõdeb Ireen, „neid on väga raske motiveerida, sest neil puudub omadus inimesele meeldida. Ta on inimese sõber, seltsiline, kuid huntkoer ei taha olla inimese teener ega „ori“. Huntkoer ei tule kunagi inimese juurde ja ei vaata talle silma, et mida ma sinu heaks teha saan - käsuta mind!“

Kuna motivatsiooni on treenimiseks raske leida, siis nad tüdinevad üsna kiiresti ka ära. Nad on väga intelligentsed ja saavad asjadest kergesri aru, kuid samu asju korrata nad ei taha. Kuna huntkoeras on väga palju hunti, kes on vägagi uudishimulikud loomad, siis sama kehtib ka huntkoera kohta, just uudishimu on võimalik treenimisel ära kasutada, aga alati ei õnnestu - enesealalhoiuinstinkt on väga tugev - uutes situatsioonides käituvad reeglina ettevaatlikult.

Ireen lisab siinkohal veel ühe huvitava fakti: „Kui tšehhoslovakkia huntkoera hakati kuangi aretama, siis aretati teda just piirivalvuritele. Nende ülesanne oli võtta jälge ja piiririkkuaja ka kinni pidada. Huntkoerad harjusid siiski ühe koerajuhiga (piirivalvuriga) sedavõrd ära, et nad ei suutnud harjuda teise inimesega, teise piirivalvuriga. Piirivalvurid ju vahetuvad, mistõttu muutus ka koera pidamine üsnagi keeruliseks – ühe piirivalvuriga „töötas“ koer hästi, teisega mitte.“

Täna on maailmas tšehhoslovakkia huntkoeri töökoerana kasutusel väga vähe, Saksamaalt on teada mõned isendid. Praegu on huntkoer siiski seltsi- ja kodukoer, kuid loomulikult käiakse nendega ka näitustel. Tšehhoslovakkia huntkoer peaks sobima kõige paremini inimesele, kes käiavad hästi palju looduses, metsas, et koer saaks palju liikuda. Selle tõuga tehakse ka nn vastupidavuskatse, mis on olnud oluline kriteerium koerte valikul aretuse algusaegadest alates– 40 km tuleks läbida 4 tunniga, 70 km tuleks läbida 7 tunniga ja 100 km 10 tunniga.

Täna tehakse nn jooksukatset nii, et omanik sõidab jalgrattaga ja koer jookseb kõrval. Ireen on teinud jooksukatse kõikide oma emaste koertega, tehti seda Leedus ja Ireeni parim aeg 40 kilomeetril oli 2 tundi 28 minutit.

Tervis ja toitumine

Võib öelda, et tšehhoslovakkia huntkoera ei ole inimese poolt veel ära rikutud, mistõttu on tegemist väga terve tõuga.

Ireeni koerad on toortoidulised, mis tähendab seda, et ühe nädala jooksul saab koer ühe looma „koos saba ja karvadega“, mille Ireen „komplekteerib“ turult - ja suuremas osas lihakombinaadist, ca 150-200 kg korraga, kuid valikus peab olema võimalikult palju erinevaid elundeid (kõrid, maksad, neerud maod jne), et lihatükk oleks võimalikult „looduslik“. Ireen lisab, et tema koerad söövad küllaltki palju. Kui nad söövad midagi väga „tõsist“ (nt seapea), siis söövad koerad ka ülepäeva.

On teada, et väga paljud tšehhoslovakkia huntkoerad Tšehhis, Slovakkias, Leedus ongi toortoidulised. Nad on väga terved, neil ei ole allergiaid ega karva- ega nahaprobleeme, silmad on puhtad jne jne. Ka huntkoera hambad (neil on ju suured kihvad, mille pikkus võib olla lausa 3 cm) on toortoitudes puhtad ja terved.

Ireen juhib tähelepanu on kõige vanema (13-aastat) emase koera hammastele, mis on tänaseni korras ja terved.

Toitumine on tšehhoslovakkia huntkoerale omamoodi sotsiaalne suhtlus – konte jagatakse, antakse ja võetakse ära, lihatükkidega näidatakse, kes on boss, kes sööb esimesene, kes viimasena jne jne.

Lisaks veel see, et emane huntkoer oksendab toidu välja, et seda anda kutsikatele (nii nagu ka hundid seda teevad).. Ireen meenutab, et oma üleeelmist, Santa pesakonda ei saanduki ta ise toita, sest emane hoolitses kutsikate eest suurepäraselt ja just ka toitu välja oksendades.

Kusjuures emasel huntkoeral on väga peenike ja vinguv hääl oma kutsikate kutsumiseks. Selle hääle peale lähevad kutsikad lausa pöördesse ja tulevad kindlasti sööma, olgu nad siis juba inimese poolt pakutud toitu söönud või mitte.

Tähelepanuväärne on see, et ka isane huntkoer viib oma toidu kutsikatele, mistõttu võib öelda, et isane huntkoer on väga hea pereisa. Nad ei tee kutsikatele mitte kunagi liiga.

Ajaloos kohtuvad saksa lambakoer ja hunt

1955. aastal otsustati Tšehhoslovakkias proovida paaritada saksa lambakoera kohalike huntidega.

Idee autoriks oli insener Karel Hartl, kes töötas piirivalve kennelis Libejovices. Saksa lambakoera teenistuskoera omadused taheti ühendada hundi vastupidavusega rasketes tingimustes, keerulisel maastikuljust toonase Tšehhoslovakkia, Slovakkia aladel. Nii plaaniti saksa lambakoera suurepäraste tööomaduste veelgi paremaks muutmist.

Esimene kord katse ebaõnnestus, kuid teisel korral oli katse edukas. Esimesed hübriidkutsikad sündisid 1958. aastal. Seejärel võrreldi erinevate kutsikate sitkust ja aktiivsust ning neid ristati jälle saksa lambakoeraga.

1965. aastal katsed lõpetati, kuid tõuaretust jätkati. Koeri hakati kasutama teenistuskoertena sõjaväes, ja tõu geenibaasi laiendati, võttes aretusse juurde uusi hunte ja saksa lambakoeri. Viimati sündis hundi ja saksa lambakoera hübriidkutsikaid 1983. aastal (nn viies liin) ja seejärel jäkati aretusega juba tõu sees.

1982. aastal nimetati ceskoslovensky vlcak ka Tšehhoslovakkia rahvustõuks Täna on FCI regulatsioonis tõu eestkosteriik Slovakkia , kuid ka Tšehhis on tšehhoslovakkia huntkoeri väga palju.

Populaarne on tõug Itaalias, Prantsusmaal (seal elavad nad sageli kahjuks väga suurtes kennelites), Saksamaal, Poolas, mõned koerad on ka USAs ja Brasiilias, Rootsis, Soomes. Kuid näiteks Norras on see tõug keelatud.

Eestis on seda tõugu koeri ca 20 isendit – Ireenil on 5 koera, lisaks mõningad Ireeni koerte kutsikad, kes on saanud endale väga vahvad omanikud, ja on ka selliseid koeri, kes on toodud Eestisse sisse mujalt – näiteks Ukrainast, Poolast.

Kuldne retriiver

Võib öelda, et kuldne retriiver on üks maailma populaarsemaid koeratõugusid. Teda peetakse heaks perekoeraks, sest neil on sõbralik iseloom ja neid on lihtne koolitada.

Kuldne retriiver – maailma parim koeratõug? 

Foto Meeli Tulik

Kuldne retriiver on pärit Šotimaalt, Suurbritanniast. Algselt oli kuldne retriiver jahikoer, kes tõi jahimehele kätte lastud linde, kuid tänapäeval on tegemist eelkõige väga populaarse seltsi- ja sportkoeraga. Paljud kuldsed retriiverid on ka tublid abikoerad. Tõuga aitavad tuttavaks saada Heili Einasto ja Inga Sild, kellele kuulub ka kennel Ringokris.

Heili Einasto ja Inga Sild ja nende koerad

Heilil on koerad olnud juba 1986. aastast alates, esimene kuldne retriiver sai tema omaks 2004. aastal. Enne kuldseid retriivereid tegeles Heili 18 aastat saksa dogidega. Pärast viimase dogi surma plaanis Heili võtta uue dogi, kuid Livia Roometsal, kellel on kennel Guldfynd’s, olid lisaks dogile ka kuldsed retriiverid. Just Livia oli see, kes soovitas Heilile uut tõugu ehk kuldset retriiverit. Livia kinnitas Heilile, et võrreldes dogiga on kuldne retriiver palju „kergem“ koer, oluliselt väiksem, teda on lihtne „kokku pakkida“ ja kaasa võtta, ta on sõbralik, inimesed ei karda teda. Seejärel pani Heili oma arvutiekraanile kuldse retriiveri pildi, et ta harjuks selle tõu ilmega.

Pesakonnast valis Heili endale veidi tumedama kuutsika, kellel oli ka tugev luustik, ja nii sai Heili endale esimese kuldse retriiveri, kelle nimeks sai Carlo, ametliku nimega Guldfynd’s Careful Casillas.

„Carloga oli algusest peale väga lihtne,“ meenutab Heili, „ta oli nii mõistlik ja arusaaja. Ta oli rahulik, käis minuga tööl kaasas, oli vaikne ja ei teinud kabinetis piuksugi. Carlo armastas inimesi ja oskas neid võluda. Näitustel oli ta alati väga populaarne. Nii ma sellesse tõugu armusin ja kõik teised kuldsed tulid meie majja tema tõttu.“

2016. aastal Carlo suri. Kuid Heilil on kuldseid olnud veel ja on praegugi. Carlole järgnes Tim (total Touch v d Issel Hoeve), kes suri kahjuks juba 8-aastaselt, kuid hetkel on Heilil 12-aastane Sarli (Trebell Ticket To Ride), kes on toodud Eestisse Inglismaalt, järgmine koer on temast kolm kuud noorem Alvin (Tenfield Tori), kes jõudis Eestisse samuti Inglismaalt. 2008. aastal toodi Ukrainast Rianna (Tramin Rhyanna). 2010 sündis Riannal ja Carlol esimene pesakond kutsikaid, kellest Ringa käib tihti Heilil ja Ingal külas.

1993. aastal oli Heili registreerinud ka oma kenneli Ringokris (kennel oli Heilil alguses kahasse koos Kristina Aasaga, kes kahjuks on praeguseks meie hulgast juba raske haiguse tagajärjel lahkunud), mille täieõiguslikuks partneriks sai 2012. aastal ka Inga Sild, kes on meie tänase loo teine meeldiv daam, kes aitab tõuga tuttavaks saada.

Inga Sild tegeles enne kuldseid retriivereid bokseritega (esimene bokser tuli tema perre 1994. aastal, oma bokser aga 2002. aastal). Inga bokser Caesar oli kahjuks väga haige koer: 6-aastaselt tabas teda nii südamepuudulikkus kui ka liigesepõletik, siis ennustati, et koeral enam pikka iga ei ole, kuid koer pidas vastu. Kui koer oli 8-aastane, otsustas Inga, et vaatab endale juurde siiski veel ühe koera, uue tõu. Esialgu kaalus ta labradori, sest Caesaril oli nooruses sõbraks just seda tõugu koer. Tema tuttaval oli labrador, kes Caesarile hirmsasti meeldis. Kuid ühel heal päeval kohtasid Inga ja Caesar Vääna-Jõesuu metsas Heilit ja Carlot. Kuigi isane bokser teiste isaste koertega väga hästi toime ei tulnud, siis oli Carlo Caesari jaoks tõeline jumal  Sellest kohtumisest sai alguse tutvus ja sõprus. Inga nägi ka teisi Heili koeri, ja eriti meeldis Ingale Alvin. Inga suureks unistuseks sai Alvini ja Rianna järglane.

2012. aasta kevadel haigestus Kristina Aasa raskelt, ning koertele, kes elasid tema juures, oli vaja leida uus kodu – kõik koerad ei mahtunud Heili Mustamäe korterisse. Algul oli plaanis kaks koera saata Ukrainasse, kuid Inga koos abikaasa Tõnuga otsustasid ulatada abikäe. 2012 aasta novembris algaski uus elu nii Ringokrisis kui Heilil ja Ingal.

Inga meenutab oma esimest kohtumist Carloga, et temal oli kuldse rertriiveri suhtes väike hirm, et kuldne retriiver on haige tõug, kuid siiski otsustas ta hakata uurima ja lugema selle tõu kohta raamatuid ja materjale ning selgus, et ei ole sugugi mitte nii. Inga lisab, et nii Carlo isa kui ka vanaema elasid 16-aastaseks, Carlo ema 12-aastaseks, Carlo ise 12-aastaseks. Mitu Carlo õde ja venda on elus veel tänagi ehk nemadki on 14-aastased.

Priidik (Reval Dream Esprit), Suusi (Tramin Waiting For The Sun), Mirell (Ringokris Kernow Tindomerel), Rianna ja Benito (Mareluna Historia de un Sueno) on täna need kuldsed retriiverid, kes elavad peamiselt Inga juures, kuigi suveti on Ingal hoiul oma kasvandikke. Heilil on püsivalt kodus kaks koera – Sarli ja Alvin, kuid suveperioodil elab tema juures mõni „Inga” koertest.

Maailma üks populaarsemaid koeratõuge

Kuldne retriiver on populaarne tõug terves maailmas, ka Eestis. Heili arvab, et selle põhjuseks on see, et tegemist on „kerge“ ja „mugava“ koeraga, kuid ka sellist koera peab treenima. Kuldne retriiver ei ole diivanikoer, ka temaga tuleb tegeleda nagu teistegi koertega, olgu nad tõuga või tõuta.

Kuldne retriiver on algselt jahikoer. Teda on aretatud selleks, et jahil olles tooks ta kätte sagining kodus oleks hea kaaslane kogu perele, mis tähendab seda, et tegemist on aktiivse koeraga. Kui kuldne rertriiver saab oma aktiivsuse välja elada, siis ta võib olla kodus väga rahulik koer, sest ta ei vaja kogu aeg tähelepanu, ta ei taha kogu aeg midagi teha.

Heili kinnitab, et ka temal on koertele väljaskäimise aeg, tegevuste aeg ja seepärast ongi linnakodus vaikus ja rahu.

Inga lisab, et tema tegeleb kõikide oma koertega. Ta teeb nendega sõnakuulekustrenni, tõu- ja tasemekatset ehk jahitrenni, Priidikuga teeb Inga eraldi veel ka veepäästet (see on selline vahva ala, kus ka Inga peab mõnes ülesandes vette minema ja koeraga koos ujuma, see on selline meeskonna-ala). Siinkohal peabki mainima, et vesi kuldsele retriiverile meeldib. Ta läheb vette meelsasti, olgu vesi soe või külm, nad võivad ka jäätükkide vahele ujuma minna ja ka porilombid meeldivad neile väga. Sellega peab omanik arvestama.

Võib öelda, et kuldne retriiver on koeraspordis tõeline multitalent, sest nad teevad meelsasti agilityd, on teada päästekoeri, ainus millega kuldne retriiver hästi hakkama ei saa – on ipo.

Näituse- ja tööliini koerad

Tööliini (siia kuuluvad nii jaht kui ka sport) kuldsed on tavaliselt saledamad, lühema karvkattega, värvilt tumedamad ja neil on parem jahikihk. Näituseliini koerad on tavaliselt palju lopsakama karvastikuga, nad on tugevama kondiga ja raskemad.

Öeldakse, et ideaalne kuldne retriiver võiks olla hea jahikoer, kes oleks ka oma välimuselt esinduslik, nn dual purpose.

Heili ja Inga lisavad, et Eestis on vaid paar tööliini (jaht, sport) kuldset retriiverit, ülejäänud on näituseliini koerad, kelle hulgas on palju ka neid, kes on nn dual propose: käivad edukalt nii näitustel, võistustel ning ka päris jahis.

Paljud kuldsed on abi- ja teraapiakoerad, sest nende ind inimesele meeldida, asju tuua ja kanda on suureks abiks abivajajatele, keda näiteks on vaja abistada riidesse panemisel või lahtiriietumisel, samuti toob koer kodus asju kätte, aitab pesumasinat täis ja tühjaks laadida, avavad uksi jne. Palju on kuldseid, kes on pimedate juhtkoerad. Ka Heili on esimesest pesakonnast annetanud ühe koera just pimedate juhtkoeraks (Ringokris Kernow Valento). Kaks Inga juures elavat koera – Priidik ja Rianna – on abikoerad, kes aitavad lastel lugemishirmust üle saada ehk nad on lugemiskoerad. Rianna on käinud ka hooldushaiglas vanemate inimeste juures seltskonda pakkumas.

Maheda ilmega koer

Isaste turjakõrgus on 56-61 cm, emastel 51-56 cm. Värvustest on levinud kuldne ja kreemikas, kuid ka täiesti valgeid koeri.

Karv peaks olema kas langev või kergelt laines, ei tohi olla kräsus/krussis, kuid võib olla veidi lokkis. Aluskarv on neil sedavõrd tihe, et kui kuldne retriiver läheb vette, siis tema nahk jääb kuivaks. Pealiskarv lükkab vett veidi eemale ja aluskarv hoiab keha soojana. Võib siiski öelda, et on erinevaid karvatüüpe, mistõttu kuiva mõni kuldne pärast vees käimist kiiremini kui teine.

Karvahooldus on üsna mugav. Karvavahetuse ajal karva muidugi tuleb ja lendab ka toas ringi. Koera kammimine sõltub jällegi paljuski konkreetse isendi karvast, tuleb jälgida, et ei tekiks pulste. Kuldset peaks natukene ka trimmima – käpavahesid ja kõrvade tagust peaks trimmima, kas korra kuus või kahe kuu tagant.

Heili kinnitab, et välimuses on oluline ka kuldse retriiveri mahe ilme.

Iseloomult sõbralikud

Kuldne retriiver on iseloomult väga rõõmsameelne, avatud ja sõbralik, talle meeldib olla koos vanemate inimeste ja lastega, mistõttu sobib ta suurepäraselt perekoeraks. Võib öelda, et kuldsele retriiverile inimesed meeldivad. Mõnikord võib kuldne retriiver olla ebakindel või isegi arg, kuid selline ei tohiks ta kindlasti mitte olla.

Heili kinnitab, et kuldsetel retriiveritel on iseloomus ka kindlameelsust ja kangekaelsust, sest on nad ju olnud ja on jahikoerad, kes pidid omanikule ka suurema linnu või jänese faasani kätte tooma, loom võis olla elus ning rabeleda – ja koer ei tohtinud sellest heituda Nad on ka erakordselt nutikad koerad, mistõttu ta võib olla ka „ebamugav”, sest leiab viisi, kuidas oma huvisid omaniku omadest ettepoole seada.

Kuldne retriiver peaks hästi toime tulema nii inimeste kui ka teiste koertega - seegi on seotud jällegi jahiga, sest eks ole ka jaht meeskonnatöö. Kuldne peab olema enesekindel, ei tohi karta pauku.

Kui võrrelda omavahel labradori retriiverit, kuldset retriiverit ja siledakarvalist retriiverit, siis toob Heili ühe põneva võrdluse, mille on välja ütelnud rootslane Filip Johnsson, kes on aastakümneid kasvatanud kuldseid retriivereid: „Kui meil on võsa ja teisel pool võsa on lind, siis labrador läheb läbi võsa, siledakarvaline retriiver hüppab üle võsa ja kuldne retriiver läheb ümber võsa.“

Ah jaa, siinkohal mainin ära koos Inga abiga, et lisaks eelpool nimetatuile on veel kolme tüüpi retriivereid – kiharakarvaline retriiver, Chesapeake Bay retriiver ja Nova Scotia retriiver ehk toller. Ja veel – siledakarvalist retriiverit on kahte värvi: pruun ja must, labradore on kolme värvi: kollane, pruun ja must, kuldseid retriivereid on alates kreemist kuni tumekuldseni.

Milline peaks olema kuldse retriiveri omanik?

Heili kinnitab, et kuldse retriiveri omanik peaks olema aktiivsem inimene. See, kes tahab oma koeraga tegeleda, kes tahab oma koeraga vähemalt üks kord päevas pikemalt väljas käia, et ta saaks tunda erinevaid lõhnu, rahuldada oma uudishimu. Kuldne retriiver on tark koer, tal peab olema tegevust ja liikumist, kui seda ei ole, hakkab kuldne retriiver lollusi tegema.

2018 aastal tähistati kuldse retriiveri 150 juubelit

Kuldne retriiver on pärit Šotimaalt ning nende ajalugu ulatub 19. sajandi lõppu. Võib öelda, et tõu eelkäijad olid kollane retriiver (siledakarvalise retriiveri kollasem variant, ka tänapäeval võib sündida üleni kollaseid siledakarvalisi retriivereid) ja Tweedi (jõe) vesispanjel. Aretuse eesmärgiks oli luua tõug, kes oleks väga hea jahiinstinkti ja töötahtega, lisaks pidi koer olema sõnakuulelik ja tark ning sõbralik.

Kuldse retriiveri algupära kohta on aastate jooksul olnud mitu teooriat. Üks teooria kinnitas, et kuldsed retriiverid on erinevat värvi retriiverite järglased, veidi muteerunud oma värvitoonilt. Teise teooria pooldajad usuvad, et tänane kuldne retriiver põlvneb 6-8 vene päritolu tsirkusekoerast, kelle sir Dudley Marjoribanks, hiljem lord Tweedmouth, oli ostnud Brightonist ja viinud nad oma talusse, mil nimeks Gusiachan, mis asus Šotimaal ja see olevat juhtunud 1858. aastal.

Lord Tweedmouthi mälestusi on uuritud, ja öeldakse, et esimene kirjapanek retriiverist on juba aastast 1842. On juttu ka kollasest retriiverist, kel nimeks Nous ja see olevat sündinud 1864 ja ostetud Brightonist.

1868 paaritas lord oma tweedveespanjelit (Belle) Nousiga. Nii sündis neli kollast kutsikat: Crocus, Primrose, Cowslip ja Ada. Tweedveespanjeleid tänapäeval enam ei ole ja nad olid ka ammusel ajal üsnagi haruldased, välja arvatud Inglismaa ja Šotimaa piirialadel Tweedi jõe lähedal. Seda tõugu koerad olid oma välimuselt väikesed, lokkiskarvased, heledat maksakarva retriiverid. Arvatakse, et selle tõu eelkäijatel võis olla kokkupuuteid ka newfoundlandi koeraga. Tweedveespanjelid olid iseloomult targad, tasakaalukad ja nad tahtsid meeldida omanikule, nad olid ka väga head ujujad ja tahtsid teha tööd. Neid iseloomujooni oodatakse ka ju tänaselt kuldselt retriiverilt.

Lord Tweedmouth jätkas aretustööd, eelkõige Cowslipiga, keda ta esimesel korral paaritas tweedveespanjeliga ja teisel korral iiri setteriga. Lisaks neile on teada seda, et lord kasutas aretuses ka siledakarvalisi või lainja karvaga retriivereid ja ka maksakarva verekoera.

Kuni aastani 1913 registreeriti kuldne retriiver kas siledakarvalise või lainja karvalise retriiverina, kes näitustel eristati vastavalt värvile. Paljud omanikud palusid iseseisvat registrit ja neile lubati nimi retriiver – kollane või kuldne. Alles 1920 jäi kasutusele tõunimetusena kuldne retriiver.

Esialgu võistlesid kuldsete retriiveritega näituste vaid lord Harcourt (kennel Culham) ja Mrs. W.M. Charlesworth (kennel Normanby, hiljem Noranby). Nende kahe kenneli järglased on palju aidanud kaasa tänapäevase kulse retriiveri arengus.

2018 aastal tähistati lord Tweedmouthi maadel ka kuldse retriiveri kui tõu 150 sünnipäeva. Selle korraldas Šotimaa Kuldsete Retriiverite Klubi. Toimusid nii kokkutulek, näitus ja eriüritused. Heili meenutab, et üritus toimus lordi mõisa lähedal ja juures. Toimus pidulik afternoon tea (pakuti teed ja küpsetisi), kuid oli ka väga vahva tõrvikutega rongkäik lordi mõisa varemete juurde. Pakuti šoti viskit, mängiti torupilli ja tantsiti rahvatantse. Seal lähedal on ka kuulus Loch Nessi järv. Lisaks anti põnevaid nippe omanikele, kuidas ona koera (jahikoera) õpetada, kuidas kasutada jahikoera õpetamisel vilet.

„Põnev oli näha seda maastikku, kust see tõug pärit on,“ lisab Heili.

Suurnsautser

Šnautserid on saksa päritolu koerad, kelle eelkäijate kohta on infot juba 15. ja 16. sajandist. Kas tegemist on lihtsalt vahvate habemikega või saksa korrast lugupidavate sellidega, sellele aitab vastuse leida Jaanika Kuldmaa.

Šnautser – saksa habemik

Foto Meeli Tulik

Olen lugenud, et šnautseri nimi tuleb saksakeelsest sõnast „schnauze“, mis tõlkes tähendab „suukorv“, „kärss“, „düüs“. Koeral on jõuline ja karvane koon, justkui oleks tegemist vahva habemikuga. Teisalt on teada sedagi, et 1879aastal toimus Hannoveris suur koertenäitus, kus võitis üks tänapäevase šnautseri eelkäija (traatkarvaline pinšer), kelle nimi oli Schnauzer! Mine võta nüüd kinni. Tänaseks on šnautserid osalenud paljudel koertenäitustel ja teinud seda edukalt. Nii on teada, et maailmakuulsa Westminsteri Kennelklubi näituse võitis 1997aastal just šnautser.

Kohe alguses peab lugejale selgitama, et tegelikult on olemas kolm šnautseri tõugu: suuršnautser, (tavaline) šnautser ja kääbusšnautser. Algupärane šnautser oli sama suur, kui seda on tänapäevane (tavaline) šnautser. Ta oli tubli rotipüüdja, õue- ja valvekoer. Kääbusšnautseri puhul ristati šnautserit ahvpinšeri ja puudliga, suuršnautseri aretuses on appi võetud flaami (flandria) karjakoer.

Jaanika Kuldmaa ja tema koerad

Jaanika Kuldmaa on koertega tegelenud juba 20 aastat, tema kennel „Phoenix Emperor“ sai hiljuti 15 aastaseks. Jaanika esimene koer oligi suuršnautser, kelle ta võttis täiskasvanud koerana, sealt sealt see „pisik“ alguse sai.

Miks just see tõug?

Jaanika töötas Kaitseväes, Vahipataljonis, kus oli ka pataljoni algusaastatel künoloogia rühm. Seal õpetati välja vanglakoeri. Rühm lõpetas tegevuse ja hakati otsima omanikke just nendele koertele, kes selles rühmas olid. Sedasi Jaanika endale esimese suuršnautseri (Dzessy) saigi. Jaanikal on olnud ka kääbusšnautserid (värvitoonilt must hõbedaga), kuid perenaine kinnitab, et see tõug on tema jaoks ikka liiga väike.

„Hing on kääbušnautseril suur, kuid ta on liiga väike ja liiga lärmakas,“ kinnitab Jaanika. Täna on Jaanikal kodus kolm suuršnautserit (9 ja poole-aastane Izzy, 5-aastane Spice ja kuuekuune, Spice’i tütar Sips), kaks norwichi terjerit (Cetu ja Kissu) ja shih tzu (tema nimi on Iti). Lisaks veel ka neli maine coon tõugu kassi.

Jaanika elab Raplas ja tal on Raplas ka koertesalong „Kõik Sõbrale“. Salongi pidas Jaanika esialgu põhitöö kõrvalt, viimased kaks aastat on Jaanika koertesalongi pidanud põhitööna. Nii jääb Jaanikal aega ka oma koeri koolitada, nendega tegeleda ja võistlustel käia. Koertesalongi külastavad põhiliselt Rapla inimesed, kuid eri šnautserid tulevad kohale üle Eesti.

Kas Raplas on palju koeri?

Jaanika kinnitab, et Raplas on tõepoolest palju koeri, kuigi Jaanikat teeb murelikuks see, et Raplas pole ühtegi koeraaedikut/koeraväljakut.

„Ega ma varem ei teadnudki, et meil sedavõrd palju erinevaid tõugusid on,“ kinnitab Jaanika. „Alles salongis selgus, et Raplas on väga palju, väga põnevaid tõugusid.“

Kuid ka see pole veel kõik. Jaanika on ka Raplamaa Koerteklubi juhataja. „Inimesel ei tohi ju vaba aega olla,“ naerab Jaanika.

„Koerteklubil on tegevuseks üks vana hall – katus ja seinad ja vana kunstmuru, et saaks siiski ka trenni teha.“

Kui palju Eestis täna suuršnautsereid on?

Jaanika ütleb, et aastas sünnib Eestis 1-2 pesakonda, mõnel aastal pole mitte ühtegi pesakonda. Jaanika arvab, et täna peaks Eestis elama veidi alla 100 koera. Nõukogude-ajal oli suuršnautser oluliselt populaarsem, võiks isegi öelda, et tegemist oli väga populaarse tõuga. Toona sündis aastas 300-400 kutsikat!

„Paljud suuršnautseri omanikud loobusid tõust, kui muutus koerte välimik, kui ei tohtinud kupeerida saba ega kõrvu,“ lisab Jaanika. „Paljud inimesed kardavad täna ka karvahooldust.“

Võimas, suur ja tugev koer

Suuršnautser on suur ja esinduslik koer. Turjakõrgus jääb 60-70 cm vahele, kaal on 32-45 kilo, koer on tugev ja jõuline, keha on ruutjas - esialgu võib-olla ei julgegi suuršnautseriga tuttavaks saada. Neil on tõule iseloomulikud habe, ja tukk, mis varjab koera silmad. Kui silmi pole näha, siis ei oska ju ka arvata, mida koer mõtleb, millised on tema „plaanid“.

„Kui koer uriseb,“ lisab Jaanika, „siis ei näe sa ka tema hambaid, sest habe varjab need.“

Keeruline lugu – kui lühidalt asi kokku võtta. Aastate jooksul läks selle tõu karvastik pehmemaks, moed muutusid, kuid täna on poulaarsem jällegi karmim karvkate. Pehmema karvkattega suuršnautser meenutas üsna palju must terjerit.

„Täna on karvkate karmim, käpad ei pea olema liiga kohevad, habe ei pea olema uhke ja pikk,“ lisab Jaanika. „Hinnatakse nn vanatõulisust. Pea peab olema piklik, kõrvu ja saba ei kupeerita.“

Põhitooniks on kaks värvi – must ja pipar-sool. Musti suuršnautsereid on tänapäeval oluliselt rohkem, kuigi algupärasem värv on just pipar-sool. Uueks tulijaks on must-hõbedaga suuršnautserid, neid leidub Euroopas ja paar tükki on ka Eestis, Saksamaal lasti sellist värvi koerad sel aastal esimest korda ka näitusele, mitteametlikku ringi. Jaanika kinnitab, et asjad liiguvad selles suunas, et varsti hakatakse tunnustama ka seda värvitooni.

Karvastik on karm, ja seda peab ka trimmima. Neil on ka aluskarv, mida samuti tuleb välja kammida, siis ei ole karvkate liiga puhevil.

Karvahooldus, lihtne või kerge?

„Kõik sõltub sellest, mida omanik tahab,“ räägib Jaanika. „Kui koer on karmikarvalisem, siis on hooldus lihtsam, sest karm karv tuleb ära siis, kui ta on küps. Siis koera trimmitakse. Kui soovitakse, et koer näeb välja ikka suuršnautser, siis tuleb pügada välja põsed, rinnaalune, kael, kõrvad, silmad ja tagumik(nn kosmeetika). Kui tegemist on näitusekoeraga ja karvkate on pehmem, siis on olukord keerulisem, sest tööd on rohkem. Suursnautsereid peab küll trimmima, kuid nad ei aja kodus karva.“

Inimesekeskne koer

Jaanika alustab sellest, et tänapäeval jaguneb suuršnautser kaheks – näituse- ja töökoer. Jaanika kinnitab, et tema on veidi idealist, ja on seda kahte liini seganud.Universaal liin!!

„Mulle meeldivad töötavad, ajudega koerad,“ lisab Jaanika, „koerad, kes suudavad mõtelda, ja ei ole mitte ainult diivanikoerad.Aga peavad ka ilusad ja tõulised olema!"

Iseloomult on suuršnautser inimesekeskne, sest nad tahavad inimesega koos olla, ja kui on vaja, siis nad ka kaitsevad. Nad ei ole tänapäeval enam agressiivsed, kuid nad jälgivad, ja kui on vaja, siis kaitsevad nad ise. Suuršnautserid hoiavad lapsi. Ka tööliini koerad on inimsõbralikud.

Veel võib lisada, et nad on kartmatud, rahulikud, otsustuskindlad ja truud oma peremehele. Nad on nutikad ja targad, ärksad ja tugevad, vastupidavad, kiired, „ilmastikukindlad“.

Treenimine?

Jaanika kinnitab, et suuršnautser õpib kiirelt, kuid teda saab mõjutada ainult positiivselt. Suuršnautser üritab aru saada, miks ta midagi konkreetset tegema peab, kui ta saab aru, et saab selle eest palli või vorsti, siis ta on nõus asju tegema. Oluline on ka see, et ta ei tee ühte asja kümme korda jutti, aitab viiest korrast küll.

„Eksisteerib ka valikuline šnautseri kuulmine,“ naerab Jaanika, „kui motivatsioon on nõrk, siis mõtleb suuršnautser – aga miks?“

Suuršnautserid teevad ka koerasporti – IPO, kuulekuskoolitus, sõnakuulelikkus, agility, teada on ka vetelpääste suuršnautserit (armstavad vett), rallikuulekus, jälg (just jäljes on seda tõugu koerad väga head).

Kas suur koer vajab palju liikumist?

„Pikki jalutuskäike ei ole vaja ette võtta,“ tõdeb Jaanika, „piisab paarikilomeetrisest jalutuskäigust ja ajutööst.“

Omanik?

Suuršnautseri omanik peaks olema inimene, kellele meeldib, et koer tema juures tahab olla. Suuršnautser tahab olla inimese lähedal, poeb omaniku jalgade juurde, istub omaniku kõrval tugitoolis.

Koer võib olla ka väljas, kuid nad tahavad siiski elada toas ja olla toas. Paljude selle tõu omanike koerad magavad lausa voodis. Jaanikal asjad sedasi siiski ei ole, kuid temal kolmel koeral on siiski oma diivan, üks vana voodi. Omanik ei pea olema üleliia sportlik, kuid oluline on koeraarmastus ja positiivsus, ei tohi olla karm.

Tervisega probleeme ei ole

Suuršnautser on terve tõug. Pole olnud probleeme südame ega düsplaasiaga ega silmadega. Loomulikult kontrollitakse nii düsplaasiat kui ka silmi. Võib esineda nahahaigusi, kuid seegi pigem hot spoti näol ja pehmemakarvaliste isendite puhul.

Ajalugu

viib meid 17sajandi lõppu ja Bavaariasse ning Württembergi, kus karjused soovisid endale šnautserist suuremat koera, et karja ajada ja kaitsta. Nii toodi aretusse must taani dogi, flaami karjakoer, saksa lambakoer, dobermann, bokser ja saksa pinšer. Millised tõud täpselt aretusse kaasati, seda väga hästi ei teatagi, sest toonasest ajast aretusdokumente ju ei ole.

Kolmest tänasest šnautserist oli esimene tavaline šnautser, temast aretati edasi suuršnautser ja kääbusšnautser. Suurematest šnautseritest hakati aretama suuršnautserit, kusjuures esialgu peeti ju musta värvi lausa praagiks.

Mõnda aega oli suuršnautser väga populaarne tõug. Kui vähenema hakkasid farmerite eelarved ja sissetulekud, kahanes ka tõu populaarsus. Pärast seda kasutati seda tõugu koeri valvekoertena pruulikodades (Saksamaa ju ikkagi), lihapoodides, tehastes ja kaubaladudes, tunti teda ka politseikoera ja I ning II maailmasõjas tubli sõjakoerana.

Eesti Šnautserite Klubi kodulehelt saab lugeda: „1907aastal loodi Münchenis Baieri Šnautseri Klubi, kuhu kuuluvad „Münchener” ehk siis müncheni šnautserid ja rahvapärane „Bierschnauzers” ehk õllešnautserid. Nimi suuršnautser võetakse kasutusele alles mõne aasta pärast. Tollel ajal oli Müncheni ümbruses selliseid koeri päris palju, teistehulgas kasutasid neid valvekoertena ka õlletootjad (valvasid õlleaame ja vankreid), sellest ka siis nimetus õllešnautser. Klubi aretusraamatus nimetati koeri algul Müncheni šnautseriteks, hiljem suureks Müncheni šnautseriks ja lõpuks siis suureks šnautseriks.“

Ja veel: „Ametlikult loetakse suuršnautseri sünniaastaks 1910.a. sel aastal kanti 6 isast ja 3 emast müncheni šnautserit „Pincheri-Šnautseriklubi” aretusraamatusse.“ 1925. aastal kiideti tõug heaks saksa teenistuskoeraks.

Enne II maailmasõda oli neid alles suhteliselt vähe, paljud koerad ja aretajad hukkusid sõjas. Pärast sõda nende populaarsus kasvas ning nad kogusid kuulsust tublide valvurite ning karjaajajatena. Juba 1949aastal osales Leipzigi näitusel 59 musta suuršnautserit.Eesti Šnautserite Klubi on 18 aastane. Ja Jaanika on ka Eesti Šnautserite Klubi juhataja.....hetkel kõik need 18 aastat.

Kuna Jaanika on elanud kolm aastat ka Saksamaal, siis tahan loomulikult teada, kui populaarne on suuršnautser Saksamaal?

„Väga populaarne,“ naerab Jaanika, „neil on suur šnautseri klubi, millel on omakorda mitu allklubi. Igas maakonnas, igas väiksemas külas on šnautseriklubi. Iga klubi teeb igal aastal mitu näitust. Saksamaal piisab sellest, kui sa tunned šnautserirahvast.“