AdamLambert

„HighDrama“

(WarnerMusic)

„Grammyle nomineeritud rahvusvaheline superstaar AdamLambert avaldas albumi “High Drama”. Albumi peamiseks produtsendiks on Adamisiklikult, abiks Tommy English (Kacy Musgraves, Carly Rae Jepsen), AndrewWells (Halsey, OneRepublic), George Moore ja Mark Crew. Mitmekesine lugude nimistu ulatub klassikast kaasaegsete hittideni. Teiste seas kõlavad näiteks juba varem avaldatud “Ordinary World” ja “Holding Out For A Hero”, uuteks üllatajateks aga tantsulise hingamise saanud “Sex On Fire” ja võimas fookusträkk “Chandelier”.“

Sedasi tutvustab Adam Lamberti uut albumit Warner Music.

Adam Mitchel Lambert (29.01.1982 Indianapolis, Indiana, USA) on USA laulja, laulukirjutaja ja näitleja. 2009. aastal saavutas tatelesaate/staarisaate „American Idol“ teise koha ja sai seejärel tuntuks nii USAs kui ka mujal maailmas. Adam Lambert on kinnitanud, et tema suurteks eeskujudeks on olnud Michale Jackson, Queen, David Bowie, Aerosmith ja LedZeppelin.

Aastate jooksul on Lambert avaldanud neli sooloplaati, „High Drama“ on tema viies album, ja alates 2011. aastast on ta tegutsenud ka ansambli Queen lauljana ehk siis ühe oma eeskuju ja suure lemmiku lauljana!

Tema esimene sooloalbum „For Your Entertainment“ ilmus 2009, kolm aastat hiljem ehk 2012 ilmus teine album „Trespassing“, samal aastal käis ta koos Queeniga ka kontsertturneel Euroopas. 2014 käis Lambert koos Queeniga kontsertturneel USAs.

2015 ilmus tema kolmas sooloplaat „The Original High“, samal aastal ja ka järgmistel aastatel käis Lambert koos Queeniga taaskord kontsertturneedel nii Põhja-Ameerikas kui ka Euroopas, sügisel 2018 esineti ka Las Vegases.

Lambert sündis Indianapolises, Indianas, kui tema pere kolis Californiasse kohe pärast Adami sündi. Adam käis mitmes erinevas koolis ja juba 10-aastasena hakkas ta tegelema laulmise ja ka näitlemisega.

Ta alustas esinemisi kooliteatris, laulukooris ja ka kooli dzässibändis MCJazz. Juba enne kooli, kooli ajal ja ka pärast kooli lõpetamist lõi ta kaasa erinevates muusikalides ning muusikashow’des, mistõttu on üsna selge, et tal on koolitatud hääl.

Adam mängis San Diego Lyceum-teatri etenduses „You´re a Good Man, Charlie Brown“. Kaks aastat hiljem mängis 12-aastane Adam juba ka etenduses „Viiuldaja katusel“. Teismelisena lõi ta kaasa paljudes etendustes, kus tal tuli ka laulda: „Hello, Dolly!“, „Chess“, „Camelot“, „The Music Man“, „Grease“ ja „Peter Pan“.

19-aastaselt läks Adam Lambert koos Anita Mann Productionsiga turneele. Seejärel naases ta USAsse ja esines ooperis Orange County´s, Californias.

Seejärel juba rollid muusikalides „Hair“, „Brigadoon“ ning Kodak Theatre´is esitatud muusikalis „The Ten Commandments: The Musical“, milles lõi kaasa ka Val Kilmer.

Edasi otsustas Adam Lamber kandideerida ka telesaatesse „American Idol“. Prooviesinemisel laulis ta Michael Jacksoni laulu „Rock With You“ ja Queeni laulu „Bohemian Rhapsody“. Adam Lambert oli edukas ja saavutas saatesarja kaheksandal hooajal teise koha!

Siinkohal tasub mainida, et kui USA suur ajaleht ”The L.A. Times” pani järjekorda 120 telesaate ”American Idol” osavõtjat, siis Adam Lambert oli kohal number viis! Igati korralik saavutus, kui arvestada palju supertähti sellest saatesarjast esile on kerkinud.

20. mail 2009 ilmus Lamberti esimene singel „No Boundaries“. 23.novembril 2009 ilmus laulja debüütalbum „For Your Entertainment“, mis debüteeris Billboard 200 edetabelis kohal number kolm. Esimesel nädalal müüdi seda USAs veidi alla 200 000 eksemplari, tänaseks on seda müüdud üle 2miljoni!!!

Adam ise on ütelnud, et tema esikplaat oli segu erinevatest muusikastiilidest. “See oli selline roki-popi-elektroonika-tantsumusa värk.”

Pärast edukat debüütalbumit hakati Adam Lambertist palju rääkima, ja eks ta andiska palju kõneainet nii oma välimuse, väljaütlemiste kui ka esinemistega. Kuid vaatamata kõmule on mees olnud tõeline täht ning kandideerinud paljudele muusikaauhindadele, sh Grammy-auhinnale kui parim meesartist.

15. mail 2012 ilmus Lamberti teine sooloplaat „Trespassing“, millelt

ilmusid ka singlid ”Better Than I Know Myself”, ”Never Close Our Eyes“ ja

”Trespassing”.

Plaat tõusis ilmudes Billboard 200 edetabelis esikohale, ja seda müüdi esimesel nädalal peaaegu 80 000 eksemplari!

”Trespassing” oli suurepärane popiplaat, sest plaadi tegemisel ja laulude kirjutamisel olid Lambertile abiks paljud muusikamaailma tipptegijaid nii produtsendid kui ka laulukirjutajad: Pharrell Williams, Dr. Luke, Claude Kelly, Benny Blanco, Josh Abraham, Bonnie McKee, Nile Rodgers, Sam Sparro, Bruno Mars, Nikka Costa, Lester Mendez ja BC Jean ehk tegijad, kes muusikasõpradele hästi tunda-teada.

2014. aasta mais ilmus laulja kogumikplaat „The Very Best of Adam Lambert“,milles oli lugusid kahelt esimeselt sooloplaadilt, kuid ka teesaadetest „American Idol“ ja „Glee“.

Juunis 2014 alustas Adam Lambert koos ansambli Queen liikmete RogerTaylori ja Brian Mayga kontertturneed (kokku 35 kontserti), mis viis neid Põhja-Ameerikasse, Lõuna-Koreasse, Jaapanisse, Austraaliasse ja Uus Meremaale.

Muusikasõbrad kiitsid Adam Lambertit, sest tema esitus, hääl ja kõik muu sobisid suurepäraselt Queeni lugudesse.

Jaanuaris 2015 andis Lambert teada, et lõpetas lepingu plaadifirmaga RCA ja sõlmis uue lepingu Warner Bros. Recordsiga. Sama aasta aprillis ilmus uus singel „Ghost Town“, mis oli paljude muusikakriitikute arvates parim Lamberti lugu.

Juunis 2015 ilmus Lamberti kolmas stuudioalbum „The Original High“. Billboard 200 tabelis debüteeris see kohal number kolm, ja sellest sai esimeneAdam Lamberti album, mis tõusis ka briti plaadimüügitabelis TOP10 sekka, kohale number 8.

Juunis 2017 andsid Adam Lambert ja Queen teada, et alustavad maailmaturneed, mis viib neid Põhja-Ameerikasse, Euroopasse, Austraaliasse ja Uus Meremaale.

2019 andis Lambert hääle imperaator Maximusele filmis „Playmobil: TheMovie“, sama aasta lõpus käis Lambert koos Queeniga kontsertturneel „The Rhapsody Tour“ Põhja-Ameerikas.

Veebruaris 2019 avaldas laulja kauni ballaadi „Feel Something“, laulu, milles kiideti laulja häält ja lausa tema hääle akrobaatilisi võimeid. Mais 2019 ilmus veel üks singel „New Eyes“.

20. märtsil 2020 ilmus laulja neljas sooloalbum „Velvet“, mis oli paljude muusikasõprade ja ka muusikakriitikute arvates seni parim Lamberti album.

Album, milles oli nii diskot kui ka glämm rokki.

Sama aasta oktoobris ilmus album „Queen + Adam Live Around the World“, mis tõusis ilmudes brittide plaadimüügitabelis esikohale!

Jaanuaris 2021 ilmus ka samanimeline kontsertfilm. Kahjuks jäi ära Lamberti ja Queeni kontsertturnee Suurbritannias ja mujal Euroopas, nagu ka eelmisel aastal, sest maailma oli vallutanud pandeemia.

Aastal 2023 on Adam Lambert jõudnud juba üsna palju teha. Nii on ta mänginud üht peaosa Sophia Coppola produtseeritud ja Andrew Durhami lavastatud filmis „Fairyland“, mida näidati esimest korda selle aasta jaanuaris Sundance´ifilmifestivalil.

Ta on mänginud Las Vegases halloweeni-teemalises kontsertsarjas „The Witch Hunt“.

Lambert on tagasi ka plaadifirmas Warner Bros. Records ning ilmus ka uue albumi „High Drama“ esimene singel „Mad About the Boy“ (see on algupäraselt lugu aastast 1932, autoriks Noel Coward).

Ja 24. veebruaril 2023 (Eesti Vabariigi sünnipäeval) ilmus Adam Lamberti viies stuudioplaat „High Drama“, millel laulja esitab ajatuid lugusid ehk siis teiste artistide poolt tuntuks lauldud lugusid, kuid uskuge mind, Lambert annab nendele uue hingamise päris kindlasti.

Enne uue albumi avaldamist ilmus veel ka üks singel – „Ordinary World“, mille algupäraseks esitajaks legendaarne Duran Duran aastal 1992.

Plaadil kokku 11 laulu.

1. „Holding Out for a Hero“, algupärane versioon on aastast 1984, esitajaks Bonnie Tyler, lugu kõlas menukas filmis „Footloose“. Lamberti esituses on see igati äge avalöök uuele albumile, hea minekuga rokipala, millesLambert esitleb oma võimast ja uhket häält!

2. „Chandelier“, algupärane versioon on aastast 2014, esitajaks ja laulu autoriks Austraalia lauljatar Sia. Minu jaoks on see laul üks viimase kümne aasta parimaid poplugusid, milles on jõudu ja ka sõnumit, ka Adam Lamberti esituses kõlab see võimsalt ja uhkelt, nii nagu peabki;

3. „Ordinary World“, algupärane versioon aastast 1992, esitajaks Duran Duran. Toona, kui Duran Duran selle laulu avaldas, oli see üks minu lemmiklugudest (ja on seda tegelikult ka täna), Adam Lamberti esituses on see samuti igati võrratu, esitus, milles on õrnust, kuid ka jõudu. Igati lahe on see, kuidas see lugu „toimib“ ka tänases päevas, 31 aastat pärast selle laulu esmaesitlust!

4. „Getting Older“, algupärane versioon aastast 2021, esitajaks Billie Eilish. Jällegi üks suurepärane poplugu, mida on hea kuulata ka Adam Lamberti esituses, selles versioonis on veidi ka Queeni hingamist juures;

5. „I Can't Stand the Rain“, algupärane versioon aastast 1973, esitajaks Ann Peebles, kuid aastate jooksul on seda laulnud ka Eruption, Tina Turner jt. Adam Lamberti esituses on see igati seksikas ja funkilik lugu;

6. „West Coast“, lugu aastast 2022, algupärase versiooni esitajaks USA poprokipunt One Republic. Adam Lamberti esituses on selles rokiloos jõudu ja võimsust;

7. „Do You Really Want to Hurt Me“, lugu aastast 1982, algupärase versiooni esitajaks brittide new wave´i bänd Culture Club. Lamberti esituses on see igati kaunis ja rahulik ballaad, milles igati põnevaid rütmilahendeid ja harmooniaid;

8. „Sex on Fire“, lugu aastast 2008, algupärase versiooni esitajaks USA rokipunt Kings of Leon. Lamberti esituses on selles laulus veidi glämmroki hingamist, igati head minekut, ja Lambertil ON võimas hääl;

9. „My Attic“, lugu aastast 2019, algupärase versiooni esitajaks Pink, ja see kõlas lauljatari albumil „Hurts 2B Human“. Adam Lamberti esitus on kaunis, ilus, veidi folgilik, kindlasti selle albumi üks kaunemaid esitusi;

10. „I'm a Man“, lugu aastast 1967, algupärase versiooni esitajaks brittide The Spencer Davis Group, laulu autoriks legendaarne Steve Winwood. Lamberti esituses on see uhke ja võimas laul, ja jälle tabab minu kõrv veidi Queeni ja Freddie Mercuryd …

11. „Mad About the Boy“, lugu aastast 1932, autoriks Noel Coward, aastate jooksul on seda suurepärast laulu esitanud Dinah Washington, Caro Emerald, Marianne Faithfull, Jackie Gleason, Lena Horne, Eartha Kitt, Amanda Lear, Julie London, Cybill Shepherd, Elaine Paige, Dinah Shore jpt.Muusikamaailma üks stiilsemaid lugusid on stiilne ka Adam Lamberti esituses, tõeline pärl selle suurepärase albumi lõpuks!

Kuula ise ka:

Drew Sycamore

“Superfaith”

(Warner Music)

“Drew Sycamore on pärast viimase kümnendi üht suurimat läbimurret Taani muusikamaastikul valmis saanud oma kolmanda albumi ”Superfaith”.

Lühike, kuid võimas album, mis kõlab nagu "futuristlik illegaalne reivipidu kosmoselaeval koos hulga usufanaatikutega”.

Albumile jõudnud lood on sensuaalsed, ega takerdu semantikas. Sisemiste vaatluste asemel heidavad nad pilgu taamale ning võtavad eeskuju hilistest 90ndatest ja R&B diivadest.

Nagu varasematel albumitel, vastutas ka sel korral Drew lüürika ja meloodiate eest, Fridolin ja Frederik Nordsø tegelesid aga produktsiooniga.
Drew Sycamore tegi aastatel 2021 ja 2022 Taanis puhta töö. 8 auhinda, 4 esikohta ja avaetteaste 2022. aasta Roskilde festivalil.”

Niimoodi tutvustatakse Drew Sycamore´i uut albumit Warner Music pressiteates.

Mul on jätkuvalt hea meel, et viimastel aastatel on hakatud tegema popmuusikat, mille kohta võib julgelt öelda, et see on nostalgiline popmuusika, mis viib tänase kuulaja oma saundide ja esitustega 1980-90. aastatesse. Aega, mil kirjutati suurepärast ja meeldejäävat popmuusikat, sündis palju lugusid ja meloodiaid, mida tuntakse, teatakse ja kuulatakse ka täna. Suurepärasteks näideteks tänasest muusikamaailma tipust on lauljatarid Dua Lipa, Bebe Rexha jt.

Seetõttu oli paar aastat tagasi igati äge avastada veel üks lauljatar, kes esitas just sellist nostalgilist poppi, mis kuulaja ajas tagasi viis, kusjuures tegemist on lauljatariga, kellel on suurepärane hääl ja võrratu esitus.

Selleks lauljatariks on Taanis elav Drew Sycamore, kelle juured ulatuvad ka Walesi, ta on tegutsenud ka Suurbritannias, kuid hetkel on ta toimetamas ja vägagi populaarne just Taanis.

Aastal 2021 ilmus tema album “SYCAMORE”, mis oli kindlasti selle aasta üks oodatumaid Taani uusi muusikaprojekte, millel olid ka hitiks mängitud singlid “45 Fahrenheit Girl” ning “I Wanna Be Dancing”.

2020 oli Drew Sycamore Taani muusikaauhindade galal nomineeritud koguni kahes kategoorias - parim uus artist ja parim uus live artist.

Lauljatar on ütelnud, et ta ongi taanlanna ja uelslanna, kes on väga lähedane oma vanaemaga, kes on uelslanna. Drew on ütelnud, et tema vanavanema nõbu oli kuulus uelsi helilooja ja näitleja Ivor Novello, tema enda nõbu laulab Inglismaal klassikalist muusikat, mistõttu võib öelda, et tema suguvõsas on muusika üsnagi tähtsal kohal.

Lauljatar meenutab sedagi, kuidas suurepärase häälega vanaema laulis talle rahvalugusid ja mängis kitarri (selliseid kauneid lugusid, millel ka kitarrimängu kuuleb, oli ka lauljatari teisel albumil, näiteks albumi viimane lugu ”Crying Wolf”).

Kitarri mängib ka Drew Sycamore. Ta on õppinud ka klaverimängu, kuid täna meeldib talle välja võtta elektrikitarr ja sellel meloodiaid luua.

On küsitud, kes on Drew Sycamore lemmikud. Ta on ütelnud, et need muutuvad sageli, kuid ta on välja toonud: Snoh Allegra, 6Lack, Kylie Minogue. Tema lemmikuteks on alati olnud Roisin Murphy, Amy Winehouse, kuid ka Whitney Houston, Mariah Carey, James Blake.

19-aastaselt, pärast gümnaasiumi lõpetamist läks lauljatar Inglismaale, kus armus elektroonilisse muusikasse. Koos oma sõbra Phil Hilli’ga tehti mõned lood, mis jõudsid kõlada ka Radio One’is tänu legendaarsele Pete Tong’ile. Sycamore’i ja Hill’i duo kandis nime DrewXHill, kusjuures nad avaldasid koos ka mitu üsnagi edukat EP’d.

DrewXHilli kohta on lauljatar ütelnud, et nad tegid paar väga head laulu ja tegelikult nad duona lahku polegi ju läinud. Veel tänagi räägivad Drew ja Phil, et peaks ja võiks üheskoos muusikat teha.

Kahjuks haigestus lauljatari ema vähki, ja suri. Lauljatari jaoks oli see valus löök. Ta on ütelnud, et ema lahkumine muutis teda väga palju.

Ta kolis tagasi Taanisse ja alustas algusest. Ta hakkas ise muusikat kirjutama ja 2019 ilmus album ”Brutal”, mis osutus Taanis vägagi populaarseks, sellel ka hittlood ”Perfect Disaster” ja ”Hard To Love”. Muusikasõbrad ja ajakirjanikud on visanud nalja, et kui sa elad Taanis, siis sa kindlasti Drew Sycamore’i tead.

2020 ilmus igati edukas EP ”I Wanna Be Dancing”, millel ka hittlugu ”Take It Back”.

2021 aastal aga uus album ”Sycamore”, millelt ilmusid igati edukad Taani raadiojaamade hitid ”Take It Back” ja ”I Wanna Be Dancing”.

Albumil kuulis tõeliselt ägedaid ja nostalgilisi popmuusikameloodiaid, mis panid ka jala kaasa tatsuma, kuid oli ka suurepäraseid ja ilusaid rahulikke lugusid, millega lauljatar tõestas, et tal on väga äge hääl, milles on jõudu, võimsust, tal on oskust olla suurepärane esitaja, kes kuulaja kohe endaga kaasa haarab.

Veebruaris 2023 ilmus lauljatari uus album ”Superfaith”, millel küll vaid kaheksa laulu, kuid mõnikord ei olegi ju kvantiteet kõige olulisem näitaja.

Uue albumi ”Superfaith” esimene lugu ”Destiny” on suurepärane poplugu, millel on kõik väga hea poploo elemendid – meeldejääv meloodia, kergelt meeldejääv refrään, suurepärane esitus, vahvad harmooniad, mis kuulaja ajas jällegi tagasi viivad. Minu jaoks oli kummaline see, et selles laulus ja esituses oli midagi sellist, mis mulle Michael Jacksonit meelde tuletas!

Ka teine lugu ”Paradise” on suurepärane poplugu, jällegi kergelt kummitama hakkav. Taaskord põnevaid saunde ja harmooniaid. Ja jälle hakkab ka minu jalg kaasa tatsuma.

”Fever” on laul, milles on rohkem ka kaasaegsemaid poploo saunde, kuid refräänis liigub ajas jälleg tagasi. Selle loo rütmilahendid on vägagi huvitavad ja põnevad. Palju anna juurde laulu taustavokaal. Järgmine lugu ”Electric Motion” ongi elektropopi lugu.

Viies laul ”Madonna” on tõeline diskomuusika pärl, väga äge refrään, milles ka lahe vokaliisi osa. Refräänis laulab Drew Sycamore kellestki Madonnast, kes võiks olla tema ema. Selle Madonna võtaks ta kaasa diskole, sest Madonna on sedavõrd ikooniline, lausa supersonic. Ja tegelikult, see on ikka ülimalt äge lugu.

”Into Your Arms” on rahulikum lugu, väga ilusa meloodiaga, ”Surfer” on jälle selline vanakooli poplugu, milles ülimalt ägedaid saunde, ja tegelikult ka pisut funkilikku olemist. Esitus on suurepärane.

Viimase loos ”In The Club” viib lauljatar kuulaja 80.-90. aastate tantsuklubisse. Ja selles loos on üks igati äge soolo – on see nüüd kitarr või hoopis süntesaatoriga mängitud kitarr, mine võta kinni.

Kõik see kokku on 5+ plaat just sellele muusikasõbrale, kellele meeldib nostalgiline tantsu- ja popmuusika …

Kuula ise ka:

Paramore

„This Is Why“

(Warner Music)

„Pärast kolme energilist singlit on Paramore lõpuks kuulajate ees oma kuuenda stuudioalbumiga “This is Why” (Atlantic Records). Tegemist on bändi esimese kauamängivaga pärast 2018. aastal tekkinud pausi.

Kui Paramore avalikustas 2022. aasta jaanuaris, et nad on tagasi stuudios, reageerisid muusikafännid üle maailma koheselt ja pidulikult. Pärast seda, kui RIAA sertifikaadiga multiplaatinabänd avaldas oma viimase albumi “After Laughter” ja Hayley Williams sai valmis kaks sooloalbumit, on Paramore menukam kui kunagi varem.

Viimase paari aasta jooksul on nende mõju ja populaarsus kasvanud meeletul kiirusel, kuna voogedastusajastu on orgaaniliselt tõstnud nad maailma ühe suurima ja kultuuriliselt mõjuvama rokkbändi positsioonile. Teismeeas loodud bändi jaoks on nende 20-aastane trajektoor muutunud nooruslikest autsaideritest popkultuuri ikoonideks, inspireerides uut põlvkonda muusikalisi talente.

Sel kevadel võtab Grammyga pärjatud trio ette tuuri, mis viib neid Lõuna-Ameerikast Põhja-Ameerikani. Tuge pakuvad sellised artistid nagu Bloc Party, Foals, The Linda Lindas ja Genesis Owusu.

Bändi jaoks on see viimase kümnendi suurim tuur, mis peatub maailma kõige kuulsamates esinemispaikades. Ette võetakse Londoni O2 Arena, New Yorgi Madison Square Garden, Toronto Scotiabank Arena, Austini Moody Center, Los Angelese Kia Forum, Seattle’i Climate Pledge Arena ja paljud teised. Paramore annetab osa oma piletimüügitulust nende jaoks olulistele organisatsioonidele, sealhulgas Support & Feed ja REVERB.“

Niimoodi räägitakse Paramore´i uuest stuudioalbumist Warner Music pressiteates. Ja õigus see on, et Paramore on kindlasti üks hetke kuumimaid rokibände, kellel on miljoneid ja miljoneid fänne terves maailmas.

Paramore on tõusnud paarikümne aastaga (bänd tuli kokku Tennessees 2004. aastal) üheks kuulsamaks USA rokkbändiks, just teismeliste ja noorte seas. Juba aastal 2008 kandideerisd nad esimest korda ka Grammy-auhinnale, aastate jooksul on bänd avaldanud kuus stuudioalbumit: „All We Know Is Falling“ (2005), „RIOT!“ (2007), „Brand New Eyes“ (2009), „Paramore“ (2013), „After Laughter“ (2017), seejärel väikene paus ja nüüd „This Is Why“ (2023). Nagu eelpool mainitud, on uuelt albumilt ilmunud kolm singlit: „This Is Why“, „The News“ ja „C´est Comme Ca“.

Meenutame veidi ka ansambli algusaegu ja ajalugu

2002. aastal oli lauljatar Hayley Williams vaid 13-aastane, kui ta kolis Mississippist Tennesseesse, kus kohtus vendade Josh ja Zac Farroniga.

Hayley käis toona erakoolis ja hakkas kohe ka pärast kolimist laulutunde võtma.

Aastaks 2003 oli lauljataril taskus plaadistusleping Atlantic Recordsiga, kuid seda sooloartistina. Plaadifirmal oli plaan teha Hayley Williamsist poplauljatar, kuid Williamsile see mõte ei sobinud. Ta tahtis olla rokkmuusika artist ja teha muusikat koos oma bändiga. Plaadifirma oli nõus, aga Hayley Williams peab näitama, mida ta suudab.

Esimene laul, mille Paramore valmis sai oli „Conspiracy“ ja see ilmus ka nende debüütalbumil „All We Know Is Falling“ (2005). Albumi esimene singel oli „Pressure“, sellele tehti ka video, kuid laul ei olnud edukas. Järgmisena prooviti teise singliga „Emergency“, ka sellele laulule tehti video, nagu ka kolmandale singlile „All We Know“.

2007 jaanuaris hakkas Paramore lindistama teist albumit, mil nimeks „RIOT!“. See sai valmis märtsis ja ilmus USAs sama aasta juunis. Teine album oli esimesest edukam, sets see tõusis Billboard 200 tabelis kohale 20, Suurbritannia plaadimüügitabelis kohale 24. Ilmus ka singel „Misery Business“, mille kohta Hayley Williams on ütelnud, et see on üks tema ausamatest lugudest, mida ta kunagi kirjutanud on.

2008 kandideeris Paramore parima uustulnuka Grammy-auhinnale, kuid selle võitis sel aastal hoopis Amy Winehouse. Veebruaris 2008 läks Paramore ka oma esimesele kontsertturneele Euroopas.

2009. aasta alguses hakkas Paramore kirjutama uusi lugusid ja tegema stuudiotööd uue albumiga. „Brand New Eyes“ ilmus septembris 2009. See tõusis ilmudes Billboard 200 edetabelis teisele kohale. Selle plaadi esimene singel oli „Ignorance“, ka sellele laulule tehti video.

Detsembris 2010 lahkusid ansamblist vennad Farrod: kitarrist Josh ja trummar Zac. Paramore´i teised liikmed kinnitasid, et nad teadsid sellest juba ammu, sest oli näha, et vennad ei soovinud enam bändis olla.

2011 suvel avaldas Paramore uue laulu „Monster“, mis jõudis ka filmi „Transformers: Dark of the Moon“ heliribale.

Seejärel möödus aasta, kui juulis 2012 hakkas Paramore tegema tööd uute laulude ja albumiga. Produtsendiks seekord Justin Meldal-Johnsen. 2013. aasta alguses ilmusid singlid „Now“ ja „Still into You“, uus album „Paramore“ ilmus aprillis 2013.

Detsembris 2015 anti muusikasõpradele teada, et ansamblist lahkub basskitarrist Jeremy Davis (veidi hiljem oli bändil ja Davisel arusaamatusi ansambli tulude osas, ja nii mindi ka kohtust abi saama).

2016 alustati tööd uue albumiga, ja anti teada, et ansamblis on tagasi trummar Zac Farro! Kusjuures uuel abumil mängiski trumme just see kutt. Aprillis 2017 ilmus uus singel „Hard Times“ ja mais 2017 ilmus album „After Laughter“. Sellel plaadilt avaldati lausa viis singlit!

Pärast uue albumi ilmumist läks Paramore maailmaturnele ning septembris 2018 otsustati teha tegevuses väikene paus.

Detsembris 2019 teatas Hayey Williams, et alustab ka soolokarjääri, mistõttu arvati, et see ongi Paramore´i lõpp, kuid Williams kinnitas, et sellised kuulujutud on naeruväärsed. Ilmus kaks sooloalbumit: „Petals for Armor“ (2020) ja „Flowers for Vases/Descansos“ (2021).

Ja vastupidiselt sellele, mida arvati, oli Paramore muusikaareenil tagasi juba 2022. aasta septembris. Ilmus nende singel „This Is Why“ ja 10. veebruaril 2023 ilmus ka album „This Is Why“.

Pärast singli avaldamist käis Paramore 2022. aasta sügisel ka väikesel kontsertturneel, mängiti mitmel muusikafestivalil USAs.

2023 märtsis-aprillis läheb Paramore konsertturneele, mis viib neid Põhja-Ameerikasse, kuid ka Suurbritanniasse ja Iirimaale.

Kuna Paramore´is on mitmed liikmed aastate jooksul vahetunud, siis tänaseses koosseisus on Hayley Williams (laul, akustiline kitarr, klahvpillid, ansamblis alates algusest), Taylor York (soolokitarr, ansamblis alates aastast 2007) ja Zac Farro (trummid, löökriistad, 2004-2010, 2017 - … ).

Varem on ansamblis mänginud: Jason Bynum (kitarr, 2004-2005), John Hembree (basskitarr, 2005), William „Hunter“ Lamb (kitarr, 2005-2007), Josh Farro (soolokitarr, taustalaul, 2004-2010), Jeremy Davis (basskitarr, 2004-2005, 2005-2015).

Olulisel kohal on Paramore´is ka need liikmed, kes käivad bändiga kontsertturneedel: Joey Howard (basskitarr, 2015- …), Logan MacKenzie (kitarr, 2017- …), Joseph Mullen (trummid, 2017- …) ja Brian Robert Jones (kitarr, taustalaul, 2022- …).

Paar sõna ka Paramore´i lauljatarist

Hayley Nichole Williams (s. 27.12.1988) on USA lauljatar-laulukirjutaja, kes on saavutanud kuulsust lauljana ansamblis Paramore, kus ta mängib ka kitarri ja klahvpille.

Esmese Grammy-auhinna võitis Hayley Williams 2015 (tema kirjutatud oli aasta parim rokilugu “Ain’t It Fun”) ja ta on kandideerinud sellele auhinnale neli korda!

2017 nimetas ajakiri Forbes ta üheks mõjukamaks alla 30-aastaseks muusikuks, kusjuures ta oli selles edetabelis ainsa rokkmuusikuna.

Paljud muusikainimesed on kinnitanud, et just Hayley Williams on see, kes on praeguste naismuusikute suur eeskuju, kes avanud naismuusikutele muusikamaailma uksi.

Hayley Williams sündis Mississippi Meridianis, kus ta ka kasvas. Tema vanemad läksid lahku, kui Hayley oli laps. Pärast lahutust tema vanemad abiellusid mitmeid kordi teistega.

Williams on avalikkuse ees rääkinud ka oma põrgulikust võõrasisast, kelle eest nad koos emaga 2002. aastal olid sunnitud lausa põgenema. Nii kolisid Hayley ja ta ema Franklinisse, Tennessee osariigis.

Franklinis hakkas Hayley õppima kodus, kuna koolis teda kiusati, kuna tal oli väga tugev aktsent. Esimesel kodukooli kohtumisel tutvus ta vendade Josh ja Zac Farro’ga, seejärel juba teiste tulevaste Paramore’i liikmetega. Nende kõikide suureks kireks oli muusika, mistõttu hakati üsna ruttu bändi tegema. Williams hakkas ka laulutunde võtma ja jõudis mängida ka koos Jeremy Davis’ega funk-ansamblis The Factory.

2003 sõlmis plaadifirma Atlantic Records lepingu just Williamsiga, sest neil oli plaan teha lauljatarist sooloartist. Samas oli lauljataril kange soov kuuluda ansamblisse, mis mängiks indie-rokki. Siinkohal peab mainima sedagi, et Hayley Williams on ainus Paramore’i liige, kes plaadifirmaga on lepingu sõlminud, teised liikmed pole seda teps mitte teinud.

2004 panid Williams, Josh ja Zac Farro ning Jeremy Davis kokku ansambli Paramore. Aastate jooksul on Paramore’ilt ilmunud mitmeid hittlugusid, kuulsamad kindlasti “Misery Business”, „Decode”, “The Only Exception”, “Still Into You” ja “Ain’t It Fun”.

Enne soolokarjääri algust oli Hayley Williams ka varem proovinud “üksinda hakkama saada” – tal oli kirjutanud laulu “Teenagers” filmile “Jennifer’s Body” ja avaldanud kaveri Tegan and Sara laulust “Nineteen”. Lisaks on ta löönud kaasa lauljana ka mitmete teiste artistide lugudes: B.o.B. laulus “Airplanes”, Zedd’i laulus “Stay the Night” jt.

2019 andis Hayley Williams teada, et 2020 ilmub tema esimene sooloplaat, kuigi ta oli varem mitmel korral öelnud, et temast ei saa kunagi sooloartisti.

Uue plaadi esimene singel “Simmer” ilmus 2020 jaanuaris, teine singel “Leave It Alone” veidi hiljem. Sooloplaat ilmus kolmes osas (“Petals for Armor I” veebruaris 2020, “Petals for Armor II” aprillis 2020), kuni lõpuks ilmus kolmas osa “Petals for Armor III” ja terve album “Petals for Armor” mais 2020.

Kui singel “Simmer” ilmus, siis teatas Williams, et sooloprojekt andis talle suurema vabaduse proovida uusi asju muusikat tehes.

Viimaste aastate jooksul on Williams rääkinud avalikult ka oma vaimse tervise probleemidest, näiteks teda vaevavast masendusest. Just masendus oli see, miks Williams otsustas 2018 pidada pausi muusika tegemist koos bändiga ja uute laulude kirjutamisest, kuid tema terapeut oli see, kes soovitas tal siiski jätkata muusika kirjutamist.

Paramore´i uus album „This Is Why“ on igati suurepärane kuulamine. Kokku kümme uut ja väga head lugu, sest on ju Paramore alati head muusikat teinud ja esitanud. Albumi produtsendiks on Carlos de la Garza, kes teinud koostööd mitmete artistidega: M83, Jimmy Eat World, Tegan and Sara, Charly Bliss, Bad Religion, , Third Eye Blind, Ziggy Marley jpt.

Plaadi avalugu/nimilugu „This Is Why“ algab laheda mõnusa muusikalise segadusega, seejärel liitub Hayley Williams, kellel on vägagi omanäoline hääl. Meeldejääv on ka laulu refrään.

Veidi pungilikku hingamist on kuulda laulus „The News“, vägagi omanäoline on albumi kolmas lugu „Running Out Of Time“, põnevad meloodiad, põnev esitus, nagu ka laulu ülesehitus. Ja tegelikult on ju Paramore´i uut albumit „lahterdatud“ mitmeti: post-punk, dance-punk, pop-punk, math rock, alternatiivne rokk, new wave.

Kübe rahulikumalt kõlab albumi viies laul „Big Man, Little Dignity“, lugu, milles on ägedat taustalaulu, põnevaid soolosid. Kas laulu lõpus kuuleme tõepoolest ka flööti? Või on see klarnet. Mulle tundub nii … Uurisin, kes plaadil muusikutest kaasa löövad ja selgus, et üks neist on Henry Solomon, kes mängib nii flööti kui ka klarnetit.

Plaadil peaks olema kasutatud ka kellamängu (glockenspiel), mida mängib Phil Danyew, kuid ka Zac Farro on märgitud sellel albumil just seda instrumenti mängima.

Huvitava instrumendina on kirjas ka vibrafon, mida peaksid mängima nii Zac Farro kui ka Taylor York ehk siis Paramore´i põhijõud Hayley Williamsi kõrval.

Huvitavate saundidega algab ka kuues laul „You First“, milles on igati pungilikku hingamist. Jätkuvalt kiidan lauljatari, ja ka selle laulu põnevaid harmooniaid. Täpselt sama saab ütelda ka järgmise laulu „Figure 8“ kohta. Ja see on kindlasti üks selle albumi vägevamaid lugusid, milles on jõudu ja head minekut.

Väga ilus ja väga rahulik on albumi kaheksas laul „Liar“. Ja jällegi kiidan Hayley Williamsi häält ja tema suurepärast esitust. Üsna popilik on albumi eelviimane, üheksas laul „Crave“, milles on ka seda new wave hingamist, kuula ise neid instrumente ja harmooniaid.

Ilusa ja kaunis lõppakord on albumi viimane laul „Thick Skull“. Paramore ja Hayley Williams on suurepärased …

Paraomore´i uue albumi kohta on ajakirjanduses öeldud juba selliseid ägedaid asju:

“Oma generatsiooni üks mõjukamaid bände,“ - The Guardian;

“Järjekordne julge, kuid heliliselt terviklik triumf: kui produktsioon meenutab filmi “After Laughter” art-rocki omapära, siis Hayley Williams keerleb ja lajatab albumilt “Riot!” tuntud visadusega,” - Billboard;

“See on Williamsi kõige puhtam vokaalesitus sel kümnendil,” - New Yorker;

“20 aastat hitte tootnud bänd tähistas kõike, mida nad on saavutanud ja tõestasid, et parim on veel ees," - Rolling Stone

“Nad toovad toorete, poliitiliste ja lõppkokkuvõttes vabastavate lauludega midagi uut,” -Entertainment Weekly.

Kuula ise ka:

Ava Max

„Diamonds & Dancefloors“

(Warner Music)

“Mitme plaatina sertifikaadiga popsensatsioon Ava Max avalikustas oma kauaoodatud teise täispika albumi “Diamonds & Dancefloors”, mis on jätkuks ülimenukale debüüdile “Heaven & Hell”.

See sisaldab hittsinglit “Million Dollar Baby”, mis kogus vaid kahe esimese nädalaga 10 miljonit striimi ja 8 miljonit muusikavideo vaatamist.

Väljaane PAPER on nimetanud seda eufooriliseks tantsupalaks, mida saatmas Andrew Donoho (Khalid, Janelle Monae, Paul McCartney) poolt lavastatud 25 miljoni vaatamisega video.

Värskel kauamängival kõlavad ka Ava Maxi fännide lemmikud “Cold As Ice” ja “One of Us”, 80ndate diskolugu “Dancing’s Done”, võimas “Weapons” ja kirglikult enesekindel “Maybe You’re The Problem”.

Albumi aitas luua muljetavaldav nimistu laulukirjutajaid, kelle seas Henry Walter (Miley Cyrus, Maroon 5), Mathew James Burns (Lady Gaga, Ariana Grande), Peter Rycroft (Little Mix, Becky Hill), Sean Douglas (Lizzo), Pablo Bowman (Jonas Brothers, Anne-Marie), Madison Love (Madison Beer, Camila Cabello), Michel “Lindgren” Schulz (John Legend, Dua Lipa), Melanie Fontana (BTS, John Legend) ja Ryan Tedder (Beyonce, Leona Lewis, Adele).”

Sedasi tutvustab Ava Maxi uut ja väga head albumit “Diamonds & Dancefloors” Warner Music. Lauljatari eelmine väga hea popalbum “Heaven & Hell” ilmus 2020. aastal. Ja uskuge mind, Ava Maxi teine album on täpselt sama hea, kui esimene, ja mine tea, äkki veelgi parem. Igal juhul üks SUUREPÄRANE popalbum!

Amanda Ava Koci’t (sünninimi Amanda Koci; s. 16. veebruar 1994), tuntakse paremini esinejanimega Ava Max. Ta on USA lauljatar-laulukirjutaja, kes üritas juba lapsena läbi lüüa muusikamaailmas, kuid plaadistuslepinguni jõudis ta 2016 firmaga Atlantic Records.

17. augustil 2018 ilmus tema esimene laul “Sweet but Psycho”. Lugu üllatas muusikamaailma sellega, et see tõusis singlimüügitabelite esikohale lausa 22 riigis, sh. Suurbritannia, Saksamaa, Austria, Uus Meremaa,. Rootsi jm. Austraalias jäi selle laulu parimaks kohaks koht number 2 ja USA singlimüügitabelis 10. koht.

2020. aasta septembris ilmus lauljatari debüütalbum “Heaven & Hell”.

Amanda Ava Koci sünids Milwaukees, Wisconsini osariigis, tema vanemad on albaanlased. Kolm aastat enne Amanda sündi tema vanemad lahkusid Albaaniast ja elasid ühes kirikus Pariisis, kuni said lõpuks passed ühelt sealset naiselt, et liikuda edasi USA’sse.

Lapsena nägi Amanda sageli, kuidas vanematel oli raskusi elatise teenimisega, nad ei osanud imglise keelt ja pidasid kumbki kolme ametit. Samas oli lauljatari ema koolitatud ooperilaulja, kes laulis aariaid kodus, isa mängis klaverit.

Kui Amanda oli kaheksane, kolis tema pere Virginiasse. Nüüd hakkas tüdruk osalema erinevatel lauluvõistlustel. 13-aastaselt võttis ta oma eesnimeks Ava, mis oli tegelikult tema teine nimi, kusjuures ta on ise ütelnud, et ta pole end mitte kunagi Amandana tundnud …

14-aastaselt kolis Ava koos emaga Los Angelesse, et alustada karjääri muusikamaailmas. Algus oli raske, mistõttu kolis ta aasta hiljem South Carolinasse, kus hakkas kirjutama lugusid. Kui Ava oli 17, kolis ta Los Angelesse tagasi.

2013 ilmus lauljatari debüütsingel “Take Away the Pain”, siis oli tema esinejanimeks Ava, kaks aastat hiljem tegid sellest hea remiksi kanadalased ehk Project 46.

Ava oli pikalt saatnud oma lugusid erinevatele produtsentidele ja laulukirjutajatele, kuid seni oli see läinud üsna edutult, kuni ta sai tuttavaks Kanada plaadiprodutsendi Cirkut’iga.

Nüüd alustas Ava tööd Cirkut’iga ja 2016 ilmus nende esimene ühine lugu “Anyone but You”. Lugu äratas tähelepanu, nüüd hakkasid hoopis plaadifirmad Avale lepinguid pakkuma, ja nii sõlmis lauljatar lepingu Atlantic Records’iga.

Lauljatar on ütelnud, et just koostöö Cirkut’iga muutis tema elu, sest ta oli juba jõudnud tulla otsusele, et aitab küll muusikamaailmast …

Leping oli olemas, mis võtta esinejanime teiseks nimeks? Valikuks osutus Max ehk Ava Max. 2017 laulis Ava Max ka Le Youth’i laulus “Clap Your Hands”.

2018 oli Ava Maxi jaoks tegus aasta – ilmusid tema uued laul “My Way”, “Salt”, “Not Your Barbie Girl”, ilmus Gashi laul “Slippin”, milles Ava Max laulis. Lauljatar laulis ka USA räppari Witt Lowry laulus “Into Your Arms”. Ja siis, 17. augustil megahit “Sweet but Psycho”, mis tõusis singlimüügitabelite esikohale 22. riigis!

Samal aastal (2018) laulis Ava Max Vice’i ja Jason Derulo laulus “Make Up” ja lõi kaasa ka David Guetta laulus “Let It Be Me”.

2019 ilmus Ava Maxi uus lugu “So Am I”, veidi hiljem ilmus sellest laulust ka remiks, milles lõi kaasa ka Lõuna Korea poitsebönd NCT 127. Sellele laulule järgnesid laulud “Blood, Sweat & Tears”, “Freaking Me Out”, “Torn”.

Novembris 2019 said fännid kuulata Ava Maxi uut lugu “Tabu”, mis oli duet Pablo Alboraniga. Detsembris sai Ava Maxi kuulda Alan Walkeri laulus “Alone, Pt. II”. Detsembris 2019 ilmus Ava Maxilt veel üks laul – “On Somebody”.

Märtsis 2020 ilmus veel üks uus laul “Kings & Queens”, mis oli tegelikult järjepanu juba viies singel, et reklaamida debüütalbumit “Heaven & Hell”. Veidi hiljem laulis Ava Max ühes vahvas kantriloos “On Me”, koos Thomas Rhett’i ja Kane Brown’iga, mida sai kuulda ka filmi “Scoob!” heliribal. Juulis 20020 ilmus veel kuueski singel “Who’s Laughing Now” ja septembris 2020 ka seitsmes singel “OMG What’s Happening”, kuni lõpuks ka kauaoodatud debüütalbum “Heaven & Hell”.

Ava Maxi muusikalist stiili on nimetatud popiks ja dance-popiks. Ta enda lemmikuteks on olnud Alicia Keys, Norah Jones, Celine Dion, Aretha Franklin, Fugees, Mariah Carey ja Whitney Houston. Teda ennast on võrreldud Beyonce’, Madonna, Gwen Stefani, Fergie, Britney Spearsi, Christina Aguilera ja Lady Gaga’ga.

Ava Max on ütelnud, et tema kõige suuremaks eeskujuks on olnud Mariah Carey, eriti laul “Vision of Love” aastast 1990.

Muusikaajakiri Rolling Stone on nimetanud ameeriklannast laulukirjutajat Ava Maxi artistiks, keda lihtsalt peab teadma. Lauljatari värvikas karakter on köitnud kõrgelt hinnatud meediaväljaannete tähelepanu, nende hulgas on näiteks Vainty Fair, Billboard, FORBES, PAPER jpt.

Warner Music tutvustas Ava Maxi debüütalbumit nii: ”Ülemaailmne popsensatsioon Ava Max, kelle lugudele on karjääri vältel kogunenud üle 4 miljardi kuulamise, andis välja oodatud debüütalbumi “Heaven & Hell”. Lisaks kaheksale uuele palale on lauljanna esimesel albumil esindatud tema varasemalt ilmunud hittsinglid “Sweet But Psycho”, “Who's Laughing Now”, “So Am I”, “Salt” ja “Kings & Queens”, neist viimane veetis Euroopa raadioeetrite esikohal lausa 5 nädalat ning on praegugi Top 40 enim kuulatud lugude edetabelis kohal nr 21.”

Lauljatari debüütalbum oli jagatud kaheks osaks – Heaven (Taevas) ja Hell (Põrgu).

Ja nüüd, 2023. aasta alguses lauljatari uus, teine stuudioalbum “Diamonds & Dancefloors”. Ja jällegi, suurepärane popmuusika album, nii nagu seda oli ka Ava Maxi debüütalbum. Albumilt on singlitena ilmunud “Maybe You´re The Problem”, “Million Dollar Baby”, “Weapons”, “Dancing´s Done”.

Plaadi avalooks ongi juba hitiks mängitud poplugu “Million Dollar Baby”. Suurepärane lugu.

Teine lugu on ägedate saundidega popilugu “Sleepwalker”, Ava Maxil on suurepärane hääl, kusjuures selles laulus ja esituses midagi sellist, mis mulle Lady GaGat meenutab, ja seda ainult heas mõttes. “Sleepwalkeri” refrään on taaskord selline, mis kohe töötama hakkab, rääkimata sellest väga ägedast kitarrisoolost, mis on mängitud küll läbi imevidinate, ja mine tea, äkki on see hoopis süntesaatorisoolo. Igal juhul sellist head vanakooli tantsuhittide hingamist on selles loos palju.

Täpsemalt sama saab ütelda ka albumi kolmanda loo “Maybe You´re The Problem” kohta. Taaskord selline vanakooli tantsuhittide saundidega lugu, ja see võrratu refrään ning klahvpillide solo. Uskumatult hea.

Veidi Madonna ja Kylie Minogue hittlugude hingamist on neljandas laulus “Ghost”, veidi fankilikku puudutust on laulus “Hold Up (Wait A Minute)”, uhke ja võimas pophitt on ka singlina ilmunud “Weapons”. Ägeda meloodiaga, igati mõnus tantsuhitt on ka järgmine laul ehk plaadi nimilugu “Diamonds & Dancefloors”.

Ja neid hitte on sellel albumil veel ja veel. Lugusid, mis “töötavad”, jäävad suurepäraselt meelde, laulud, milles on väga mõnusaid meloodiaid ja harmooniaid – “Turn Off The Lights”, “One Of Us”, “Get Outta My Heart”, plaadi viimane laul “Dancing´s Done” (kuulake selle laulu süntesaatorite soolot!!!, hingab nagu ABBA!!!).

Ja tegelikult pole selles ju mitte midagi imelikku ega ootamatut, sest on ju Ava Maxi teise stuudioalbumi loomisesse kaasatud väga palju tänase tantsumuusika kõvemaid laulukirjutajaid ja produtsente

Kokku 14 uut poplugu, kõik igati ägedad ja meeldejäävad!

Kuula ise ka:

Lukas Graham

„4 (The Pink Album)“

(Warner Music)

„2022. aastal möödus seitse aastat ajast, mil Lukas Graham pani kaardile Taani väikelinna Christiania ning lummas mitmete hittidega publikut üle kogu maailma. Lood “7 Years” ja “Love Someone” tõid talle kolm Grammy nominatsiooni, miljardeid striime ja kriitikute tunnustust.
Uuel albumil “4 (The Pink Album)” teeb Lukas Graham lõpuks kokkuvõtte kõigest, mis selle aja jooksul juhtus. 11 laulust koosnev komplekt kirjeldab Taani muusiku aastatepikkust eneseleidmise teekonda ning kahtlemata on see tema senine kõige autentsem ja peegeldavam teos.“

Nii tutvustab Lukas Graham uut albumit Warner Music.

Kuna Lukas Graham on Taani ansambel, mida juhib, veab, lugusid kirjutab ja laulab Lukas Forchhammer, siis hakakasin meenutama, milliseid taani artiste tean veel, keda olen kuulnud, kellest on räägitud, kes on või on olnud populaarsed. Tegelikult polegi neid sugugi mitte vähe, sest aastate jooksul on olnud mitmeid väga häid popmuusika artiste, kuid ka raskema roki ja hevi metali bände.

Nii meenusid mulle: Aqua (1989 alustanud popkvartett, kes laulis hitks laulu „Barbie Girl“), Cartoons (90ndate aastate popipunt, kelle suurimaks hitiks oli laul „DooDah!“ aastast 1998), Christopher (viimastel aastatel esile kerkinud laulja, popmuusika staar), Daze (jällegi 90ndate aastate popipunt, kelle 1997 ilmunud album „Super Heroes“ oli ülimalt populaarne tantsusaalide, eriti laulud „Superhero“, „Tamagotchi“ ja „Toy Boy“), Laid Back (legendaarne elektroonilise ja popmuusika duo, mis alustas juba 1979, kuid tegutsevad ka täna, ja kes muusikasõpradest ei teaks nende hitte „Sunshine Reggae“ ja „Bakerman“), Manticora (heavy metal bänd), Me & My (popmuusika duo, milles laulsid õed Susanne ja Pernille Georgi, kellel oli 1995. aastal hittlugu „Dub-I-Dub“), Mercyful Fate (legendaarne heavy metal bänd, mis alustas tegutsemist juba 1981, aastast 2019 on nad suurel areenil tagasi), Michael Learns To Rock (legendaarne poproki bänd, mis alustas aastal 1988, paljud muusikasõbrad teavad nende hittlugusid „The Actor“ (1991), „Sleeping Child“ (1993) jt), MØ (suurepärane elektroonilise ja popmuusika lauljatar), kindlasti ka Olsen Brothers (vennad Olsenid, kes 2000. aastal võitsid Eurovisioni lauluvõistluse lauluga „Fly On The Wings Of Love“), Outlandish (1997 kokku tulnud hip hopi bänd, ks vallutas muusikamaailma 2003. aastal hittlooga „Aicha“), Raunchy (veel üks väga kõva metali bänd), The Raveonettes (väga huvitav indie roki duo – Sune Rose Wagner ja Sharin Foo), Safri Duo (elektroonilise muusika duo, mida tuntakse vägagi laheda hittloo „Played-A-Live (The Bongo Song)“ (2000) poolest), S.O.A.P. (veel üks popmuusika duo, õed Sörensenid, ja nende suurimaks hitiks aastast 2002 „This Is How We Party“), Toy-Box (jällegi popmuusika duo – Anila Mirza, Amir El-Falaki, kelle suurimaks hitiks aastast 1999 „Tarzan & Jane“), Volbeat (väga hea rokipunt, mis tuli kokku 2001), Whigfield (lauljatar Sannie Charlotte Carlson, kelle popilood „Saturday Night“, „Sexy Eyes“ vallutasid 90ndatel aastatel tantsusaale).

Lukas Graham on Taani popibänd, milles mängivad laulja ja multiinstrumentalist Lukas Forchhammer, basskitarrist Magnus Larsson ja trummar Mark Falgren.

Nende esimene album „Lukas Graham“ ilmus 2012. aastal, ja tõusis Taani plaadimüügitabelis esikohale. Teine album ilmus 2015, see äratas tähelepanu juba rahvusvahelisel muusikaareenil (seda eriti tänu lugudele „Mama Said“ ja „7 Years“).

Nende rahvusvaheline debüütalbum „Lukas Graham“ ilmus 2016, väljaandjaks plaadifirma Warner Bros. Records, ja see album ilmus ka USAs.

Lukas Graham alustas tegevust 2011. Esialgu riputati üles paar kodus tehtud muusikavideot („Drunk in the Morning“ ja „Criminal Mind“) ja need pälvisid näitejs Facebook´is sadu tuhandeid vaatamisi.

2011 sõlmis bänd plaadiliepingu firmaga Copenhagen Records, mis kuulub firmale Universal Music Denmark. Ilmus nende debüütalbum, mis oli Taanis edukas, kuid aastal 2012 anti juba 107 kontserti terves Euroopas.

Debüütplaati müüdi üle 80 000 eksemplari, lisaks veel 150 000 müüdud singlit, 5 miljonit vaatamist YouTube´is ja 27 miljonit striimimist!

Seejärel juba uus kontsertturnee, mis viis Lukas Grahami Inglismaale, Hollandisse, Norrasse, Rootsi, Saksamaale, Austriasse, Prantsusmaale ja Hispaaniasse. Tänu edukatele esinemistele Euroopas võitis bänd 2013. aastal European Border Breakers Award (EBBA)-nimelise auhinna.

2013 sõlmis Lukas Graham lepingu Warner Bros. Recordsiga, et müüa muusikat ka USAs.

2014 oli Lukas Graham pikalt Los Angeleses, kus kirjutati ja lindistati muusikat, et seda ka USAs avaldada. Euroopas esindas ansamblit jätkuvalt Copnenhagen Records.

2014 oli päevakorral uus kontsertturnee „Then We Take The World“.

2015 ilmus album „Blue Album“ Taani ja Euroopa muusikaturule, ja seegi tõusis Taani plaadimüügitabeli tippu, ja mitmes teiseski Euroopa edetabelis jõudis album tippu. Populaarsed olid laulud „Mama Said“, „Strip No More“ ja „7 Years“. USAs said muusikasõbrad kuulata Lukas Grahami hittlugu „7 Years“ telesarjas „Conan“, 10. detsembril 2015, kusjuures laul tõusis Billboard Hot 100 edetabelis kohale number 2!

Sama lugu esitas Lukas Graham veel mitmel korral USA televaatajatele, sadetes „Jimmy Kimmel Live!“, „Late Night with Seth Meyesr“, „The Late Show with James Corden“ ja „Good Morning America“.

2016. aasta märtsikuu lõpuks oli laulu „7 Years“ kuulatud ainuüksi Spotifys 225 miljonit korda! 2021. aasta novembriks oli seda laulu Sportifys striimitud 1,32 miljardit korda!!!

1. aprillil 2016 avaldas Lukas Graham oma debüütalbumi ka USAs, pealkirjaks „Lukas Graham“. USA jaoks sai album uue kujunduse, lugudega tehti veidi uuesti tööd, ja album ilmus ka Kanadas, Austraalias, Uus Meremaal, Suurbritannias.

Billboard 200 plaadimüügitabelis tõusis see kolmandale kohale ja Suurbritannias ning Uus Meremaal lausa teisele kohale. Esikoht saavutati Austraalias ja Kanadas.

2016 käis Lukas Graham ka kontsertturneel USAs ja Kanadas. Juunis 2016 lahkus ansamblist klahvpillimängija Kasper Daugaard, kes tõdes, et kontsertturneed pole ikkagi tema joaks. Tema asemel hakkas klahvpille mängima ansambli produtsent Morten Ristorp, ja tema mängib klahvpille ansamblis ka täna.

Detsembris 2016 kandideeris Lukas Graham kolmele Grammy auhinnale, laul „7 Years“ kandideeris ka BBC muusikaauhindael parima laulu kategoorias.

2018 ilmus ansambli kolmas album „3 (The Purple Album)“, selle esiksingliks oli hittlugu „Love Someone“. Aastal 2019 esineti külalisartistina ka populaarses telesaates „American Idol“.

Lukas Grahami muusikat on nimetatud popi-souli hübriidiks. New York Times´i ajakirjanik Jon Pareles on ütelnud, et Lukas Grahami saund on selline, kus popmuusika kohtub R&B´ga. USA Today ajakirjanik Patrick Ryan on ütelnud, et Lukas Grahami lugudes võib kuulda ka elemente hiphopist ja isegi folgist.

2023 ilmus Lukas Grahami neljas stuudioalbum „4 (The Pink Album)“, mis on igati vahva popiplaat. Album, millel löövad kaasa ka USA laulja, laulukirjutaja Khalid, kes on ka laulu „Wish You Were Here“ üks autoritest ning USA räppar G-Eazy, kes on ka laulu „Share That Love“ üks autoritest. Laulus „Home Movies“ lööb kaasa USA lauljatar Mickey Guyton, kes on samuti selle loo üks autoritest.

Uuel albumil jätkab Lukas Graham mõnusate popilugudega („Say Forever“), millesse on lisatud veidi souli, veidi R&B´d („Wish You Were Here“, „Share That Love“). Mulle meeldib, kui popilugudes kõlab puhkpille, nagu näiteks laulus „This Is Me Letting You Go“. Loomulikult on albumil ka ilusaid, kauneid ja meeldejäävaid meloodiaid, näiteks laulus „Home Movies“, milles laulab ka Mickey Guyton, selles laulus on kübe ka kantrilikumat hingamist, põhjus vist instrumentides, mida selles laulus kasutatakse (bändžo), „Lie“, „By The Way“, „Never Change“ (lugu, milles on kübe ka sellist James Blunt´ilikku hingamist, väga ilus laul) ja ka albumi viimane lugu „One By One“.

Kokkuvõttes suurepärane popiplaat, millel väga häid meloodiaid, meeldejäävaid refrääne, vahvaid harmooniaid, Lukas Forchhammer õrn, aga suurepärane hääl, esitus, oskus kuulajat kuulama panna. Muusikalised seaded on mõnusad, on puhkille, on kitarre, on klahvpille ja klaverit jpm.

Ilus algus sellele muusika-aastale.

Seni on ilmunud Lukas Grahami albumid:

„Lukas Graham“ (2012, aastal 2016 ka USAs)

„Blue Album“ (2015)

„3 (The Purple Album)“ (2018)

„4 (The Pink Album)“ (2023)

Lukas Grahami tänased liikmed on:

Lukas Forchhammer – laul, klaver, klahvpillid, kitarr, basskitarr, löökriistad;

Mark „Lovestick“ Falgren – trummid, löökriistad, taustalaul;

Magnus Larsson – basskitarr, taustalaul.

Kaasa lööb ka The Rusty Trombones: Lars Vissing, trompet; Nikolai Bogelund, tromboon; Thomas Edinger, saksofon.

Kontsertitel liituvad bändiga: Henrik Möller, basskitarr; Andreas Lund, kitarr ja David Maemone, klaver, klahvpillid.

Bändis on mänginud:

Anders Kirk, klaver, klahvpillid; Morten Ristorp, klaver, klahvpillid (tema teeb Lukas Grahamiga stuudiotööd veel tänagi); Kasper Daugaard, klaver, klahvpillid.

Kuula ise ka:

Iggy Pop

„EveryLoser“

(WarnerMusic)

„Iggy Pop on kõigi aegade üks mõjukamiad artiste - laulukirjutaja, muusik, näitleja, produtsent, plaadikeerutaja ja veel enamat ning nüüd on ta valmis maailma raputama oma 19. sooloalbumiga “EVERY LOSER”!

Nagu viitas avalugu "Frenzy", pöördub “EVERY LOSER” tagasi Iggy ürgsete juurte juurde, säilitades samas vaieldamatult kaasaegse lüürilise vaatepunkti ja helipaleti. See on täielik meistriklass ja eeskujulik ürgse rock ’n’ rolli album. 11 lugu kartmatult mehelt, kelle hoog ei paista raugevat.

Albumi kaas on omaette kunstiteos, mille autoriks Ameerika nüüdiskunstitäht Raymond Pettibon.”

Sedasi tutvustab Iggy Pop uut albumit „Ever Loser“ Warner Music. Pean selle tutvustusega 100% nõustuma, sest Iggy Pop on elav legend, kelle loomingut hindavad väga kõrgelt miljonid ja miljonid fännid.

Kuulasin tema uut albumit, ja kinnitan, et see on uskumatult hea, arvestades ka sellega, et „pungi ristiisa“ Iggy Pop saab sel aastal 76. aastaseks! Vaatamata sellele rokib mees nagu noor rokijumal!

Iggy Pop ehk James Newell Osterberg (s. 21.04.1947 Muskegon, Michigan) on USA rokilaulja, üks tähelepanuväärsemaid punkroki loojaid.

Oma ema poolt on Iggy Popis norra ja taani juuri, isa poolt iiri ja inglise juuri. Tema isa oli adopteeritud USA-Rootsi perekonda, kust on pärit ka tema perekonnanimi Osterberg ehk Österberg.

Tesimeline Iggy Pop oli tavaline noor mees, kes ei tarbinud alkoholi, ei suitsetanud ega kasutanud narkootikume. Ta käis keskkoolis. Pärast kooli käis ta tööl Discount Recordsis, kus ta hiljem kohtus Dave Alexanderi ja Ron ning Scott Ashetoniga.

Iggy Pop alustas oma muusikalist karjääri trummarina erinevates koolibändides Ann Arboris. Üks neist oli The Iguanas, mis andis Iggy Popile ka hüüdnime – iguaan – ja see on saatnud teda terve tema elu.

Iggy Pop mängis bluusi, näiteks ansamblis The Prime Movers, seetõttu otsustas ta õpingud ülikoolis lõpetada ja läks Chicagosse muusikat õppima. Seal oli tema õpetajaks trummar Sam Lay, ja Iggy Pop mängis ka mitmes Chicagos tegutsevas bändis. Iggy Popile meeldisid mustanahalised muusikud ja nende mäng, kuid Iggy Pop oli kindel, et ta ei saa neid jäljendada, tal peab olema oma stiil.

Chicagos proovis Iggy Pop esimest korda ka narkootikume, ja ta on ütelnud, et just siis sai ta aru, et ta peab mängima oma, lihtsakoelist bluesi.

Seejärel(1967) kolis Iggy Pop tagasi Ann Arborisse ja rajas oma bändi – legendaarse TheStooges´i, milles mängisid kitarrist Ron Asheton, trummar Scotty Asheton, bassist Dave Alexander ja lauljaks oli Iggy Pop!

Hakati poove tegema ja üheks suurimaks eeskujuks oli neile The Doors ja Jim Morrison. The Stooges´i kutid nägid The Doorsi 1967. aastal esinemas Michigani ülikoolis.

Nüüd tahtis ka Iggy Pop proovida, mida suudab laval tema, millised on tema piirid. Nii sai temast esimene artist, kes lavalt publiku sekka „sukeldus“, lisaks sellele ta ka kõndis publiku käte peal. Ja see polnud kõik – Iggy Pop keerles laval klaasikildude sees, oksendas ja võttis ennast paljaks …

The Stooges´i esimene esinemine oli Grande Ballroomis. Iggy Pop tuli lavale öösärgis, ja mitte lihtsalt öösärgis, vaid 19. sajandi naisterahva öösärgis. Tema nägu oli maalitud valgeks, ta oli teinud endale alumiiniumfooliumist paruka ja ajanud maha kulmud.

1968 oli ansamblil taskus plaadistusleping firmaga Elektra Records, ja debüütalbumil „The Stooges“ (1969) esines Iggy Pop nime all Iggy Stooge. Album polnud edukas, nagu seda ei olnud ka teine plaat „Fun House“ (1970). Lisaks kahe albumi ebaedule oli Iggy Pop pidanud lahti laskma ka Dave Alexanderi, kellel oli probleeme alkoholiga. Kuid see polnud veel kõik, sest mitmel teiselgi bändiliikmel ja bändipersonalil oli probleeme – narkootikumidega, ainult kitarrist Ron Asheton oli üks, kes keeldus nende tarvitamisest.

Aastal 1971 kohtusid Iggy Pop ja David Bowie baaris nimega Max´s, mis asus Kansas Citys. Sõprus Bowie´ga andis Iggy Popi karjäärile uut hoogu juurde, sest Bowie kutsus Iggy Popi Inglismaale, et aidata tal teha uut albumit.

Nii otsustati, et Iggy Pop jätkab The Stooges´iga, kuid Ron Asheton pandi mängima basskitarri, uueks kitarristiks sai James Williamson. Valmis album„Raw Power“ (1973). Täna on see vägagi kõrgelt hinnalt album, kuid toona ei sobinud see plaadifirmale, sest selline muusika ei sobinud toonasele publikule, mistõttu sai The Stooges plaadifirmalt kinga …

Nüüd kutsuti bändi klahvpillimängija Scott Thurston, ka David Bowie püüdis neid jätkuvalt aidata, kuid bändiliikmetel oli jätkuvalt probleeme narkootikumidega. Iggy Popil oli muidki jamasid, näiteks võltsitud tšekid, mistõttu pidid lauljale tema vanemad appi tulema.

The Stooges´i viimane kontsert lõppes bändi ja mootorrattajõugu vahelise tüliga!

Pärast seda pidas Iggy Pop pausi, jätkuvalt oli tal probleeme narkootikumidega, kuid 1970. aastate lõpus muutus populaarseks punk! IggyPop alustas soolokarjääri ja tänu punkmuusikale sai ka temast tõeline rokkmuusika superstaar!

1977 ilmus kaks Iggy Popi menukat albumit: „The Idiot“ ja „Lust forLife“, kusjuures mõlemas plaadi produtsendiks oli David Bowie. Muusikamaailmas saavutasid populaarsust kaks tema lugu/hitti „Lust for Life“ ja „The Passenger“.

Pärast seda ongi Iggy Pop olnud pidevalt laval, teinud uusi plaate (paljud neist on olnud edukad, paljud mitte, osad on meeldinud muusikakriitikutele, osad mitte), kuid tema lavaenergiat on kiidetud ikka ja alati, jätkuvalt. Paljude punkarite (nii noorte kui ka vanade) ja rokkarite jaoks on Iggy Pop ikka ja jälle olnud suureks iidoliks.

Iggy Popi sooloalbumid: „The Idiot“ (1977), „Lust for Life“ (1977), „Kill City“ (1977) (Iggy Pop & JamesWilliamson), „TV Eye“ (live) (1978), „New Values“ (1979), „Soldier“(1980), „Party“(1981), „Zombie Birdhouse“ (1982), „Blah Blah Blah“ (1986), „Instinct“ (1988), „Brick By Brick“ (1990), „American Caesar“ (1993), „Naughty LittleDoggie“ (1996), „Avenue B“ (1999), „Beat 'Em Up „(2001), „Skull Ring“ (2003) …

Aastal 2003 tuli uuesti kokku ka The Stooges. 2005 ilmus nende kontsertalbum „Telluric Chaos“ ja 2007 stuudioalbum „The Weirdness“ ning 2013 „Ready To Die“. Jaanuaris 2009 lahkus meie hulgast Ron Asheton, tema asemele tuli ansamblisse tagasi kitarrist James Williamson.

2009 avaldas Iggy Pop albumi „Preliminaires“, mis on arvatavasti Iggy Popi karjääri kõige rahulikum album, millel on mõjutusi ka džässist, nagu ka albumil„Apres“ (2012), kuid seejärel juba raskeroki plaat „Post Pop Depression“, mille produtsendiks USA rokipundi Queens of the Stone Age laulja, laulukirjutaja JoshHomme. Albumil lõid kaasa ka Queens of the Stone Age klahvpillimängija ja kitarrist Dean Fertita ning Arctic Monkeysi trummar Matt Helders.

Huvitaval kombel oli just see album esimene Iggy Popi plaat, mis jõudis USA plaadimüügitabeli TOP20 hulka, Suurbritannias tõusis album suisa viiendale kohale. Ei maksa unustada, et enne seda oli Iggy Popi parimad edetabelikohad aastast 1977 – album „The Idiot“ oli USA plaadimüügitabelis 72 ja album „Lustfor Life“ brittide samasuguses tabelis kohal 28.

2019 ilmus Iggy Popi album „Free“, mis oli jällegi džässilik, isegi veidi ambient, kaasa lõid USA kitarrist Noveller ning USA džässtrompetist LeronThomas.

Ja nüüd on Iggy Pop tagasi pungi ja roki juures ehk oma juurte juures, sest just selline tema 19. stuudioalbum „Every Loser“ on.

Albumi produtsendiks on Andrew Watt, kaasa löövad basskitarrist DuffMcKagan, kes mängis pikalt ansamblis Guns N´Roses, Red Hot Chili Peppersi trummar Chad Smith, Jane´s Addictioni kitarrist Dave Navarro, kuid ka eelmisel aastal meie hulgast lahkunud trummar Taylor Hawkins (ansamblist Foo Fighters).

Kokku 11 uut laulu, tegelikult, kui päris täpne olla siis 9, sest kaks neist 11´st on nn vahepalad (interlude).

Plaadi avalöök on vägev, punkroki pala „Frenzy“, ja seda esitust kuulates jäin mõtlema, et kas Iggy Pop on tõepoolest ika 75-aastane? Uskumatu.

„Frenzy“on ühtlasi ka selle albumi esimene singel, ja just selles loos löövad kaasa DuffMcKagan ja Chad Smith.

Rokilik on ka teine lugu „Strung Out Johnny“. Iggy Pop laulab ja räägib vahepeal ka juttu. See madal tämber on ikka äge, on ägedaid kitarre, vahvaid rütmilahendeid, ja ka laulusõnad on väljakutsuvad.

Veidi rahulikum, kuid ikkagi raskerokilik on kolmas laul „New Atlantis“.

Neljas lugu „Modern Day Ripoff“ tõstab taaskord tempot, hea vanakoolipunkrokk! Äge kitarrisoolo, huvitav kas see rütmielement on nn lehmakell? Igaljuhul raputab see lugu väga hästi.

Viies lugu on rahulik „Morning Show“, Iggy Pop jutustab lugu, kitarrid saadavad, lisaks veel klahvpillid.

Seejärel esimene vahepala „The News For Andy“, kuulake teksti ja sõnumit …

Seitsmes lugu läheb pungilt edasi. „Neo Punk“ on loo pealkiri. Iggy Pop laulab, et tema ongi neo punk! Laulus on rahulikumat osa ja kiiremat minekut.Tõsine punk!

Seejärel jällegi raskemat rokki laulus „All The Way Down“, igati ägeda oleku ja minekuga lugu! Ka „Comments“ rokib väga hästi.

Enne viimast laulu vahepala „My Animus“. Iggy Pop ei peagi laulma, ta võib jutustada, aga ikkagi on mõjus.

Albumi võtab kokku punklugu „The Regency“, milles Iggy Pop tõdeb, et f…the regency!

Kuula ise ka: