Jüri Parijõgi „Tsemendivabrik“ (Tänapäev)

„Tsemendivabriku“ kuueteistkümnes pooleluloolises novellis jutustab seitsme-kaheksa-aastane Jaan Pari oma lapsepõlvest 20. sajandi alguse külakeskkonnas, maalides siira pildi laste toonastest töödest ja mängudest ning muredest ja rõõmudest. Ühelt poolt mõjuvad selleaegse eluolu lapselikud kirjeldused millegi kauge ja uskumatunagi, teisalt panevad oma üldinimlikkusega ära tundma ja kaasa elama.

„Tsemendivabrik“, 1926. aasta esitrükis „Semendivabrik“, on üks Jüri Parijõe tuntumaid ja armastatumaid teoseid, mis pärjati 1935. aastal Raamatuaasta auhinnaga.

Oma lapsepõlvest mäletan Jüri Parijõe kirjutatud raamatuid väga hästi. 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguses ilmus mitu Parijõe raamatut/kogumikku – muinasjuttude raamat „Külaliste leib“ (1977), „Kui isa kinkis raamatuid“ (1973 ja 1981) ja „Jutte“ (1982). Olid ju need raamatud kõik ammu enne seda aega ilmunud, kuid meeles on need raamatud lapsepõlvest kindlasti.

Eelmisel aastal kirjutasin oma blogis veel ühest Parijõe raamatust ehk raamatust „Teraspoiss“, mis ilmus eelmisel aastal taaskord, ja ka selles raamatus oli ju pearegelaseks Jaan Pari, kes tegutseb ka raamatus „Tsemendivabrik“.

„Tsemendivabrikus“ on kokku tõepoolest 16 juttu, milles Jaan Pari (vanuses 8-9 aastat) jutustab igasugu asjadest. Ja ka tema puhul võiks öelda, et lapsesuu ei valeta. Ta räägib kõik ausalt ära, nii nagu asjad juhtusid ja olid.

Esimene lugu on „Katkine kruus“. Jaani ja tema noorema venna Joosepi ema on ostnud räbalakaupmehelt ilusa valge kruusi. Poistele ei anna see uus ja ilus kruus sugugi mitte asu, nad võtavad selle kapist välja ja uurivad lähemalt. See on ilus kriis, millel üksteist hane ja mees, suur vits käes. Pildi kõrval oli veel vene või saksa või teab mis keeli salm, millest vennad aru ei saa. No ja nagu arvata võis, kukkus see ilus kruus maha ja läks katki. Poisid peidavad katkise kruusi sahvrisse kapi taha nurka, kuid Joosepil on nüüd ilmatuma suur hirm. Nüüd on oht ema käest peksa saada. Jaan pöördub isegi Jumala poole, et kuidas sellega saaks nii, et ta ema käest peksa ei saaks. Järgmisel päeval läheb Jaan koos isaga kirikusse, ka seal palub ta Jumalat, et kui nad kirikust koju lähevad, siis oleks kruus terve. Jaan lubab olla igati viks ja viisakas poiss, kuid mõte katkisest kruusist ei anna asu. Teel koju mõtleb ta kogu aeg sellest, et äkki on nüüd ikkagi kruus terve. Kui kirikust koju jõutakse, on kruus ikkagi katki. Kas Jaan ema käest peksa saab, sellest selles loos juttu ei ole, sest lugu lõpeb sellega, kui kirikust koju jõutakse, ja kruus ikkagi katki on. Näib, et ka palumisest polnud siiski abi.

Teine lugu „Uued saapad“. Ma usun, et see lugu on paljudele minu ealistele vägagi tuttav, sest seda lugu oleme saanud kuulata 1970. aastate alguses ilmunud heliplaadil, millel luges lastele jutte suurepärane Imbi Valgemäe.

Selles loos on Jaan-poiss jällegi ootusärevuses, sest isa on läinud hommikul kirikusse ja lubanud Sahaarovi poest poisile saapad tuua. Jaan pidi enne meieristi õpetuse sealt saadik pähe õppima, kus käsud lõpevad, et siis saab kindlasti saapad. Aga see oli kolepikk päev, see honmmikki oli pikk. Jaan räägib meile, mis sellel päeval kõik juhtus – ema talitas lehma ja lambad, ema läks külla juttu rääkima ja vanaema hakkas jutlust lugema, Jaan peab seda kuulama, kuigi ka see on kolepikk jutlus. Jaan läheb välja ka, ta teeb sulalumest kantsli ja peab ise jutlust. Ta palub ka saabaste pärast, et need ikka vett peaksid ja kaua käiksid. Saame lugeda, et sel päeval ema lõunaks suurt süüa ei teinud, soovitas poistel võileiba võtta, eks siis saa kapsasuppi, kui isa koju tuleb. Ema kinnitab Jaanile, et isa peaks juue paiku tulema, aga kui ta Kalmu tädile sisse läheb, siis hiljemini. Õhtu läheneb, väljas läheb pimdeamaks, ema hakkas tuld tegema ja kapsasuppi keetma. Jaan aitab ema ja raiub hagu katki. Jaan ise veel mõtleb, et kui hagu ühe hoobiga katki läheb, siis toob säärsaapad, kui ei lähe, siis poolsaapad. Jaan paneb silmad kinni ja lööb kirvega – tulid säärsaapad. No ja teisel korral tulid hoopis poolsaapad. Mine võta kinni!

Jaani ootusärevus kasvab ja kasvab. Ta kinnitab, et tahtis olla hea laps, mistõttu aitas ta emal vett tuua, lehmale heinu viia ja hakkas ise, ilma käskimata seakartuleid peeneks raiuma. Kõik tööd saavadki tehtud, kuid aeg on ikka kolepikk, kell on ikka alles viis. Jaan üritab kellaseiereied keerata, et kell saaks juba kuus, kuid selle kella keeramise peale saab ta vanaema käest riielda. Mis see poiss seda kella kisub! Kella võib ju lükata, aga ega siis aeg edasi lähe.

Lõpuks ongi õhtu käes. Ema tuli tuppa, pani lambi põlema ja Jaan hakkas Joosepiga mürama, kusjuures ema ei keelanudki. Ja lõpuks on ka isa õues. Ta võttis saanilt kaks pakku, andis need Jaani kätte ja käskis tuppa viia. Jaan kinnitab, et tema sai kohe lõhnast aru, et on saapad ja sai!

Jaan saigi mustad säärsaapad, pikkade säärtega!. Jaanil oli kohe nii hea meel, et ta ühtelugu naeris, aga just kui nutt kippus ka peale. Jaan lubas, et ega ta neid iga päev kandma ei hakka, vaid nii pühapäeviti ja kui tuleval talvel kooli läheb. No ja Reedule lubas ta ka minna, et las Reedu poiss vaatab ka... ja kevadel läheb ta kord ka sügavast veest läbi. Aga siis ta kuivatab ära ja määrib ja ...

Jaan lubab loo lõpus, et kui ta suureks saab, siis ostab ta ka isale uued viltsaapad, ja emale ostab ka asju ja on neile hea poeg. Kui Jaan loo lõpus magama heidab, siis toob ta saapad oma sängi ette, et keegi neid ära ei varastaks. Selline vahva lugu sellest, mis toonasel ajal lastele rõõmu tehi ja korda läks. Nutividinaid ju ei olnud, kuid ka uued ja korralikud saapad tegid lapsele suurt headmeelt.

Kolmas lugu on „Vargus“, milles Jaan räägib sellest, et tal oli hiljuti suur mure. Näris südant ööd ja päevad ega saanud enam sugugi rahu. Ta kinnitab, et siis viis ta selle toru Sepale tagasi ja pani höövelpingi peale, kus see ennegi oli.

Edasi saame lugeda, kuidas kõik juhtus. Jaan jutustab, kuidas talle hakkas meeldima üks plekk-toru, mis oli Sepal eeskambris höövelpingi peal. Kui seda päikese käes liigutasid, siis helis igalt poolt vastu, ja kui näpuga teisest otsast augu kinni panid ja teisest otsast ouhusid, siis tegi ka vilet, just kui oleks vabrikuvile puhunud. Jaan kinnitab, et esialgu ta ei teadnudki, mis selle toruga tehakse, kuid pärast sai ta teada, et sellega ouhuti kella sisse õli, kui kell seisma jääb. Jaan üritab endale ka sellist toru teha, kuid ta ei saa kuskilt niisukest läikivat plekki.

Ja ühel korral, kui tal jällegi Sepale läks, pistis ta toru endale varrukasse. Jaan pistis tänaval jooksu, just kui oleks keegi taga ajanud, kuid kodus ei julge ta selle toruga mitte midagi teha. Ta pani toru lauda taha seinaprao vahele ja samblaid sellele peale.

Edasi on Jaanil kogu aeg tunne, et keegi justkui teab, mida ta teinud on. Ühel päeval on Jaanil selge, et ta ei tahagi seda toru. Ta tulevad kurvad mõtted, süda läks raskeks ja hakkas valutama. Jaan hakkas mõtlema, et nüüd ongi ta varas, siis hakkas süda veel rohkem valutama. Lausa nutt kippus kurku. Jaan kinnitab, et enne oli hea olla, kui seda toru veel ei olnud. Jaan kardab, et nüüd on ta varas, nüüd läheb ta põrgusse. Ta küsib nõu vanaemalt, kes teab neid jumala-asju kõige paremini.

Lõpuks võtab Jaan julguse kokku ja läheb viib selle toru Sepale tagasi. Ta laseb salaja torul varrukast välja kukkuda, ja kui toru kolks tegi, siis käis tal veel just kui piste südamest läbi. Aga pärast oli palju kergem. Jaan kinnitab, et nüüd polnud tal enam seda toru, aga see mure, see oli veel kaua aega südames.

Sellised lood selles vahvas raamatus on. Vana-aja elust ja tegemistest, rõõmudest ja muredest, ühe poisi kasvamisest ja sirgumisest. Lood, mis viivad lugeja tõepoolest ammustesse aegadesse, kuid on ju põnev avastada, kuidas lapsed kasvasid sadakond aastat tagasi. Ja Jüri Parijõe jutustamisoskus on meisterlik, juba see on oskus omaette, et ta suudab anda edasi just lapse mõtteid ja tundeid.

Siin on lugusid veel – juttu on jõuludest ja jõulude ettevalmistustest (ja uskuge mind, need jõulud on hoopis teistsugused kui meie praegused jõulud), juttu on ka külast, kus Jaan elab ja inimestest selles külas, juttu on sellestki, kuidas kaheksa-aastane Jaan esimest korda elus tööl käis - turbasoos, kusjuures ta pidi ennast paar aastat vanemaks valetama, et tööle saada (ja ega see töö turbasoos pole lihtne). Jaan käib isaga laadal, mängime poistega tsemendivabrikut, käime koos Jaaniga poissmeeste kasarmus, saame tuttavaks kojamehega, saame teada, mis asi on vabrikutont, kuidas vabrikumehed streikisid, ootame viimset päeva jpm. Viimane lugu raamatus on eriti kurb, ja selle pealkirjaks on „Vanaema surm“.

Imbi Valgemäe esituses lugu "Uued saapad" saad kuulata siit:

https://arhiiv.err.ee/vaata/15286

Jan Brzechwa „Pan Kleksi Akadeemia“ (Tänapäev)

„Pan Kleksi akadeemia“, mis ilmus esimest korda 1946. aastal Poolas, on kaheteistaastase Aadam Põikpea jutustus oma õpingutest veidra ja salapärase professor pan Kleksi juures. Professori ja tema õpilaste fantastilistes seiklustes põimub tegelikkus unenägude ja muinasjuttudega, igal sammul ootab mõni üllatus ning miski pole võimatu. 

Jan Brzechwa (1898–1966) on üks tuntumaid ja armastatumaid poola kirjanikke, hinnatud eelkõige oma rikka ja ebatavalise kujutlusvõime ning leidliku ja peene huumori poolest. Ta kirjutas lugejaile „kolmest kuni saja aastani“ ning leidis, et „laste jaoks on head ainult need teosed, mida loevad meeleldi ka täiskasvanud“.

Raamatus on „Pan Kleksi akadeemia“ väljaannete kuulsaima illustraatori, ka poolakeelse esitrüki illustreerinud kunstniku Jan Marcin Szanceri (1902–1973) pildid.

Pean tunnistama, et „Pan Kleksi akadeemia“ on üks nendest lastekirjanduse kullafondi kuuluvatest raamatutest, mida mul lapsepõlves lugeda ei õnnestunudki. Põhjus arvatavasti selles, et esimest korda ilmus „Pan Kleksi akadeemia“ eesti keeles 1968. aastal, ja siis polnud ma veel sündinud. Teist korda ilmus raamat eesti keeles 2000. aastal, ja nüüd siis raamat kolmandat korda eesti keeles. Seetõttu on avastamisrõõm suur, sest loomulikult olen ma sellest teosest ka varem kuulnud, kuid nüüd õnnestus seda ka lugeda.

Raamat ilmub kirjastuse Tänapäev sarjas „Prantsuse köide“, ja selles sarjas on ka varem ilmund igati häid lastekirjanduse kullafondi kuuluvaid raamatuid – „Salaaed“, „Doktor Dolittle“, „Doktor Dolittle’i reisid“, „Alice Imedemaal“, „Karupoeg Puhh“, „Pinocchio seiklused“, „Robinson Crusoe“, „Mary Poppins“, „Prints ja kerjus“, „Džungliraamat“ jt.

Seekordne „Pan Kleksi akadeemia“ on muideks veel selline uhke väljaanne, mille tagakaanel on ka hologramm. See on tõestus, et ilmunud raamat on igati õiguspärane!

Raamatu alguses tutvustab raamatu peategelane Aadam Põikpea ennast. Ta on kaheteistkümneaastane ja elab juba pool aastat pan Kleksi akadeemias. Ta kinnitab, et kodus oli ta alati igavene hädavares, kes jäi alati kooli hiljaks, ei saanud iialgi järgmiseks päevaks õpitud ja tal olid lihtsalt pudrust käed. Kõik, mis Aadam kätte võttis, pillas ta põrandale ja tegi katki. Ta ei sallinud tangutummi ega porgandeid, mida talle iga päev lõunaks anti, kuna need olevat toitvad ja tervislikud. Kui ta kõige kurja krooniks ükskord oma pükstele, laudlinale ja ema uuel kostüümile tinti peale ajas, otsustasid vanemad anda ta pan Kleksi kasvatada ning panna tema juurde õppima.

Seejärel saame tuttavaks akadeemiaga, mis asub Šokolaadi tänava lõpus ja võtab enda alla suure neljakorruselise hoone, mis on ehitataud värvilistest telliskividest. Neljandal korrusel hoitakse pan Kleksi saladusi, mida keegi ei tunne ja mis on täiesti salajased. Keegi ei tohi sinna minna, aga kui ta tahakski seda teha, siis ta lihtsalt ei saa,sest trepp viib ainult kolmanda korruseni. Pan Kleks pääseb oma saladuste juurde läbi korstna. Esimesel korrusel asuvad klassid, kus toimuvad tunnid, teisel korrusel on magamistoad ja ühine söögituba, kolmandal korrusel elab pan Kleks koos Matteusega ühesainsas toas, kuna kõik teised toad on lukus.

Ja veel, saame teada, et pan Kleks võtab oma akadeemiasse ainult neid poisse, kelle eesnimi algab A-ga, sest nagu ta ütleb, ei mõtlegi ta oma pead kogu tähestikuga vaevata. Seetõttu on akadeemias neli Aadamat, viis Aleksandrit, kolm Andreid, kolm Alfredit, kuus Antoniust, üks Artur, üks Albert ja üks Anastassi, ühtekokku kakskümmend neli õpilast. Pan Kleksi enda nimi on Ambrosius. Matteus on selles akadeemias ainuke, kelle nimi ei alga A-ga. Matteus ei ole õpilane. Ta on pan Kleksi kodustatud kuldnokk. Matteus oskab suurepäraselt rääkida, aga ta hääldab ainult sõnade lõppe ega hooli kõige vähematki sõnade algusest.

Akadeemia asub ilmatu suures pargis, kus on palju nõgusid, orge ja kuristikke, parki piirab kõrge müür. Tänava poolt on müür täiesti sile, ainult keskpaigas on suur klaasvärav. Müüri taga ja kummalgi küljel asuvad pikas katkematus reas üksteise kõrval raudväravad, mis on suletud väikeste hõbedaste tabalukkudega. Kõik need väravad viivad naabermuinasjuttudesse; nendega on pan Kleksil väga hea ja sõbralik vahekord. Iga värava kohal ripub silt, mis ütleb, missugusesse muinasjuttu see värav viib. Seal on kõik Anderseni ja vendade Grimmide muinasjutud, muinaslugu Pähklipurejast, kalamehest ja kalakesest, hundist, kes kerjust mängis, vaeslapsest ja pöialpoistest, inetust pardipojast ja palju teisi muinasjutte.

Aadam kinnitab, et pan Kleks saadab neid väga tihti igasugustesse muinasjuttudesse sisseoste tegema. Enamasti langeb see ülesanne Aadamale, sest ta hakkab oma punase pea pärast hästi silma. Aadam meenutab, kuidas ühel päeval said pan Kleksil tuletikud otsa ja ta saadeti Anderseni muinasjuttu tuletikkudega tütarlapsest. Selles muinasjutus kohtub Aadam isegi Anderseni endaga ja ka väikese tütarlapsega, kes müüb tuletikke. Andersen kinnitab, et Aadam ei pea muretsema, et tütarlaps vaene on ja külmetama peab, see kõik on näiline, vaid muinasjutt. Kõik on väljamõeldis ja ebatõeline. Lisaks tuletikkudele on Aadam pidanud pan Kleksile tooma saapad saabastega kassi muinasjutust ja luua palja mäe muinasjutu nõialt. Ühel päeval peab Aadam etendama ühte vendadest muinasjutus uinuvast kuningatarist ja seitsmest vennast. Kuningatari käest saab Aadam teada, et ka pan Kleksil on omad muinasjutud, kuid nendega saab Aadam tuttavaks märksa hiljem.

Saame lugeda ka pan Kleksi tedretähtedest, mis pan Kleksi näol iga päev asukohta vahetasid. Tedretähti toob pan Kleksile linnast igal neljapäeval habemeajaja Filip, kes on need oma klientide näolt habet ajades kokku kraapinud. Pan Kleks kinnitab, et tedretähed mõjuvad suurepäraselt mõistusele ja kaitsevad nohu eest. Kui mõni õpilane tunnis silma paistab, siis saab ta selle eest kasutamata tedretähe, sest see on akadeemia kõrgeim aumärk. Aadam tedretähte ei ole veel saanud, sest pan Kleksi arvates Aadam midagi suurt veel ei teadvat. Kuldnokk Matteus himustab samuti pan Kleksi tedretähti, pidades neid kõige suuremaks maiuspalaks. Mõnikord pan Kleks annabki tedretähe Matteusele, kes selle ära sööb. See on rohi Matteuse tõrksuse vastu, kes hakkab kohe pärast tedrerähe söömist rääkima ja küsimustele vastama.

Järgmiseks selle kummalise looga tuttavaks saame. Tegelikult võiks seda Matteuse lugu võtta lausa iseseisva muinasjutuna, sest seda see ju ometigi on. Matteuse jutust selgub, et ta ei ole lind, vaid kuningapoeg. Lapsena jutustati talle sageli muinasjutte linnuks või loomaks moondatud inimestest, aga ta ei uskunud, et tegelikult nii võib juhtuda.

Matteus oli kuninga ainuke poeg, suure ning võimsa valitseja ainus troonipärija. Ta elas kullatud marmorlossis, ta käis mööda pärsia vaipu, tal olid ministrid ja teenijad, kes ta soove täitsid. Matteuse isa oli kuningas, kes valitses paljusid riike ning rahvaid. Miljonid inimesed värisesid tema nime kuuldes. Matteuse isale kuulasid määratu suured varandused ja loendamatud paleed, kuldkroonid ja kuldsauad, kalliskivid. Rikkused, millest keegi ei oska unustadagi. Kuninga laevastik valitses nelja merd, tema sõjavägi aga oli nii suur ja võimas, et nende riigil ei olnud vaenlasi, vaid kõik valitsejad maailmas püüdsid kuninga soosingut ning sõprust võita.

Matteuse lemmiktegevuseks juba õige noorena oli jahipidamine ja ratsutamine. Matteuse isiklikus tallis oli sada kakskümmend araabia ja inglise tõugu ratsahobust ning nelikümmend kaheksa stepi mustangi. Kui Matteus sai seitsmeaastaseks, usaldas isa oma poja kaheteistkümne kõige kuulsama teadlase hoolde ja käskis õpetada talle kõike, mida nad ise teavad ning oskavad. Matteus õppis hästi, kuid ta ohjeldamatu kihk sadula ning püssi järele ajas poisi meeled nii elevile, et ta millestki muust mõtelda ei suutnud. Kartes poja tervise pärast, keelas isa tal ratsutamise.

Selline otsus pani Matteuse mitmeks päevaks nutma. Riigis oli kolmepäevane lein. Igatsusest oma hobuste järele kaotas Matteus söögiisu, ta ei tahtnud õppida ja istus päevad läbi väikesel troonil, ta ei rääkinud kellegagi ega vastanud ühelegi küsimusele.

Ühel öösel ärkas Matteus vaiksest hirnumisest akna all. Jalgteel seisis poisi tore ratsu, saduldatud Ali-Baba, kes kutsus poissi ratsutama. Otse loomulikult Matteus teebki seda. Nii ratsutatakse sügavasse metsa, kus nad kohtuvad hiigelhundiga. Hundil olid kihvad irevil ja ta lõugade vahelt tilkus vahtu. Kummaline on see, et hunt kihistas inimese kombel naerda, ja tungis poisile ja hobusele peale. Õnneks oli Matteusel kaasas püss, millega ta hundi tappis, kuid enne surma lõi hunt pistodana teravad kihvad poisi reide.

Poiss jõudis koju, kuid iga hetkega läks tema tervis halvemaks, sest haavast immitses kogu aeg verd. Kuningas kutsus kokku tohtreid omast riigist ja mujalt, kuid keegi ei suuda aidata, kuni lõpuks saabus tark Hiinamaalt. See oli Hiina keisri õuearst, kel nimeks Pai-Chi-Vo. Hiinamaa tark vaatas poisi haava, pani huuled selle vastu ja hakkas oma hingust poisile sisse puhuma. Kuningapoeg saigi terveks. Samas pole kõik siiski hästi, sest Hiinamaa tark teab sedagi, et Matteus oli maha lasknud hundikuninga, ja tema sõnul ei anna hundid seda iialgi andeks ning maksavad Matteusele julmalt kätte. Pai-Chi-Vo andis Matteusele võlumütsi. Kui poisi elu on ohus, tuleb see khaanide võlumüts pähe panna ja poiss võib muutuda ükskõik kelleks tahes. Kui hädaoht möödas on, tuleb sikutada mütsil olevat nööpi ja poiss muutub tagasi endiseks.

Möödusid aastad ja kõik läkski nii nagu Hiinamaa tark oli ennustanud. Hundid vallutasid terve kuningriigi. Hundid tapsid Matteuse isa ja ema, lossis võimutsesid hundid, kuid Matteusel õnnestus pääseda. Ta pani pähe võlumütsi ja soovis muutuda linnuks. Temast saigi kuldnokk, ja tal õnnestus pääseda. Kuid, Matteus oli aastate jooksul suutnud ära kaotada võlumütsil oleva nööbi, mistõttu jäigi ta kuldnokaks, kes Salamanca linnuturult jõudis Ambrosius Kleksi kätte.

Selline imeline lugu. Aadam kinnitab, et ta hakkas koguma leitud nööpe, ta isegi varastas neid ja lõikas neid inimeste riietelt. Ta soovis Matteust aidata, kuid ükski nööp polnud õige. Aadam leiab, et pan Kleks võiks ju Matteust aidata, kuid pan Kleks kinnitab, et tema ei ole mustkunstnik ega võlur. Või äkki ta ei tahagi Matteust aidata?

Seejärel saame teada veel igasugu kummalisi asju nii pan Kleksist kui ka tema akadeemiast. Selgub, et pan Kleks muutub öösel imikuks, kes hommikul paneb suurenduspumba kõrva ja saab sedasi mõne silmapilgu jooksul oma loomuliku suuruse tagasi. Suurenduspumba abiga saab pan Kleks teha peopesasuurusest lihatükist lõunasöögi tervele akadeemiale.

Hommikueineks sööb pan Kleks värvilisi klaaskuulikesi ning joob peale rohelist vedelikku. Vedelik taastavat pan Kleksi mälus kõik eelneva, sest magamise ajal on ta kõik ära unustanud. Ühel hommikul ei olnud seda rohelist vedelikku ja pan Kleks ei suutnud meenutada isegi oma nime, rääkimata sellest, kus ta on, mis akadeemia see on jne. Matteus lendas üle müüri ja tõi lõbusate pöialpoiste käest seda vedelikku. Juttu on ka pan Kleksi kummalisest välimusest, kuid selle jätan ma Sulle endale avastada ja lugeda. Saad lugeda sedagi, kuidas pan Kleks suudab peast võtta oma silma ja saata selle õhupallide küljes rippuva korvikesega asju lähemalt uurima. Pan Kleks sööb ka liblikaid, suudab ennast täis puhuda ja lennata, kusjuures ühel päeval suudab ennast täis puhuda ja lennata ka Aadam.

Ja veel. Juttu on ka õpingutest akadeemias. Ja uskuge mind, need ained on seal ikka päris kummalised. Näiteks kleksograafia, mis on teadus tindiplekkide tegemisest. On ka tund, milles kootakse tähti – trükitähed raamatuis koosnevad mustadest, omavahel kõige erinevamal viisil põimitud niidikestest. Pan Kleks õpetas oma õpilasi neid tähti lahti harutama, nendest üksikuid väikesi jupikesi välja noppima, üheks niidiks kokku siduma ning rulli peale kerima. Nii on niidirulliks keritud palju pan Kleksi raamatuid, jättes riiulitele järele tühjade lehtedega, ilma ühegi täheta raamatud. Pan Kleks sõlmab need niidirullid sõlmedesse või mügaratesse. Selgub, et sedasi loeb ta silmi vaevamata terve raamatu läbi. Ühes tunnis õpitakse ka vigase mööbli ja majapidamistarvete ravi. Geograafiat õpitakse hoopis spordiväljakul. Mängitakse jalgpalli ja palliks on suur gloobus. Palli jalaga lüües tuli öelda selle linna, jõe või mäe nimi, mida saapanina parajasti tabanud oli. Sageli lendas pall/gloobus üle müüri. Poisid olid kimbatuses, sest nad ei teadnud, missugusest muinasjutust palli otsida – kas Pöial-Liisi, kolme põrsakese või koguni Sinihabeme juurest. Ühel päeval lendas pall/gloobus jällegi üle müüri. Ja poiste juurde tuli imekaunis Lumekuninganna ja tema kannul kaksteist pöialpoissi, kes tassisid poiste gloobust. Lumekuninganna kinnitas, et pall lõi mitu tema mänguasja puruks, kuid ta oli nõus selle tagasi andma, kuid tingimusel, et tema pöialpoistele õpetatakse geograafiat. Sellest ei tule mitte midagi välja, sest väljas oli suvi. Lumekuninganna ja tema pöialpoisid sulasid üles. Nad muutusid niredeks, mis omakorda voolasid ühise ojana värava poole, koju tagasi. Täiesti hämmastav lugu.

Nagu Sa ise näed, siis oskab raamatu autor igati vahvalt ja ootamatult kokku siduda erinevaid muinasjutte ja tegelasi, no ja eks ole ju ka pan Kleksi akadeemia igati muinasjutuline koht.

Ma ei tahaks Sulle kõike ära rääkida, sest põnev on ju ikka ise lugeda ja teada saada. Kuid saame osa põnevast aadreotsimise mängust, käime koos Aadamaga lendamas ja külastame sellist vahvat paika nagu koerteparadiis, kus Aadm kohtub ka oma kunagise mopsiga. Koerteparadiisis viibib Aadam lausa 12 päeva, kuid pärast seda peab ta pan Kleksile lubama, et ta enam mitte kunagi lendama ei lähe. Käime ekskursioonil aukude ja augukeste vabrikus, kus toodetakse võtmeauke, ninasõõrmeid, kõrvaauke, küünarnukiauke, sillaauke, taevaauke jne.

Saame osa ka ühest põnevast Aadama unenäost, mis meid konnade juurde viib, ja ka Hiinamaale, kusjuures see Hiina-teema käib läbi veel mitmekestki kohast selles raamatus. Mulle tundub, et kuidagi on siin mängus ka eelpool mainitud Hiinamaa tark, aga kuidas?

Ühel ööl tuuakse akadeemiasse veel kaks poissi – habemeajaja Filipi lapsed Anatol Kikerik ja tema noorem vend Aloisi. Järgmisel hommikul selgub, et Aloisi on hoopiski nukk, kuigi üsna loomutruu. Pan Kleks suudab ka Aloisi elusaks teha, kuid see ei olegi vägagi tark ja nutikas tegu, sest Aloisiga tuleb akadeemiasse ainult suuri sekeldusi. Ta suudab aia taha keerata isegi suure peo, millel pan Kleks räägib elust Kuul ja kuuinimestest (oli ju mõni aeg tagasi saatnud pan Kleks ühe oma silma õhupalliga korvis Kuu suunas). Peole tuleb palju igasugu tegelasi muinasjuttudest, kuid Aloisi keerab terve ürituse pea peale.

Antoine de Saint-Exupery „Väike prints“ (Rahva Raamat)

„Väike prints“ on kirjandusklassika, mis on olnud 75 aastat järjepidevalt nii laste kui ka täiskasvanute lugemisvaras. Raamatut peetakse maailma tõlgituimaks ja loetuimaks teoseks.

Lugu võib käsitleda kui fantaasiajutustust lendurist, kes kohtab teiselt plaanedilt pärit pisikest poisikest; samas on tegu sügava alltekstiga inimese iseloomust ja tõekspidamistest, lugeja jaoks kohati irooniline, kuid tänaseni päevakajaline.

Prantslased hääletasid "Väikese printsi" loetumaks 20. sajandi raamatuks.

2018. aastal valminud tõlge on kaasajastatud, aga originaalilähedane, noorema lugeja jaoks selgitavate joonealuste märkustega. Teksti ilmestavad autori originaalillustratsioonid 1943. aastast.

Kaanekujundusele on uue, kaasaegse välimuse andnud lasteraamatute illustraator Gerda Märtens.

“Väike prints” on prantsuse kirjaniku ja lennunduspioneeri Antoine de Saint-Exupery väike(lühi)romaan, mis ilmus 1943. aastal. Saint-Exupery kirjutas ja illustreeris selle raamatu käsikirja USA’s, kuhu ta oli II maailmasõja ajal põgenenud. Omalt poolt võin ütelda, et see raamatuke on tõepoolest väikeromaan, kuid ega alati ei peagi väga palju sõnu ritta seadma, et lugejat kõnetada, et panna lugeja kaasa mõtlema, kaasa tundma. Sama võib ju öelda ka näiteks veel ühele teisele väikesele raamatule, mis on sisult suur ehk Ernest Hemingway lühiromaan “Vanamees ja meri”.

“Väike prints” on loetuim ja tõlgituim prantsuskeelne raamat, ja seda müüakse veel ka praegu üle miljoni eksemplari aastas. Raamat on tõlgitud 250 keelde ja mitmesse murdesse. Raamatut on müüdud maailmas üle 200 miljoni eksemplari, millega on see üks populaarseim maailmakirjanduse teos.

Sageli on raamatut nimetatud ka muinasjutu- ja fantaasiaraamatuks, mis pakub elulist filosoofiat kõikidele lugejatele, erinevatele vanusegruppidele. Raamat kritiseerib “täiskasvanute maailma” ja see on pühendatud Leon Werthile, kui ta oli veel väikene poiss. Leon Werth oli prantsuse kirjanik ja Saint-Exupery hea sõber.

Raamat on kirjutatud lastele, kuid see sobib lugemiseks kõikidele, ja tegelikult on ju sellest saanud maailma üks populaarsemaid raamatuid. Raamat, mis jutustab väikeste vihjete abil inimese õnne otsingutest. Raamatus on palju sügavaid mõtteid, idealistlikke tähelepanekuid, räägitakse üksindusest, armastusest, sõprusest ja kaotusest.

Maal kohtub väike prints ka jutustaja ehk kirjaniku endaga, kes on olnud sunnitud maanduma Sahara kõrbes, kuna tema lennuk läks katki. Saint-Exupery ja Andre Prevot olid sattunud lennuõnnetusse 30. detsembril 1935, mil nende lennuk kukkus alla Wadi El Natruni orus, kui nad olid võtnud osa võistlusest, üritades teha kiirusrekord lennul Pariisist Saigoni. Nende lennuk kukkus alla, kui nad olid lennanud 19 tundi ja 44 minutit. Mehed olid kõrbes neli päeva, nendel polnud ei vett ega süüa, kes teab, mis neist oleks saanud, kui neid poleks leidnud kõrbes kaameliga liikunud beduiin.

Saint-Exupery oli töötanud postilennuki lendurina Sahara kõrbes, kus ta nägi ka kõrberebast, kes tõenäoliselt inspireeris teda looma kõrberebase ka sellesse raamatusse. Targa rebase eeskujuks peetakse ka kirjaniku sõpra Sylvia Hamilton Reinhardti, kes elas New Yorgis. Arvatakse, et just tema oli see, kes tegi Saint-Exuperyle ettepaneku kasutada sellist ikoonilist lauset nagu: “Üksnes südamega näed selgelt.”

Väikese printsi turtsaka ja nipsaka roosi inspiratsiooniks peetakse kirjaniku naist Consuelo de Saint-Exuperyd, kes pärit El Salvadorist. Väikese printsi väikese koduplaneedi inspiratsiooniks peakski olema just see väikeriik, kust kirjaniku naine pärit. On räägitud ka sellest, et väikese printsi kohatud hiiglaslik roosipõld Maal esindab Saint-Exupery truudusetust ja kahtlusi abielu suhtes. Hirmuäratavate, väikese printsi planeeti ohustavates ahvileivapuudes on nähtud natsismi, ja selle soovi hävitada meie planeet.

Väikese printsi kinnitused sellest, et tema surev keha on vaid kest, meenutavad Saint-Exupery sureva väikevenna Francoisi viimaseid sõnu kirjanikule: “Ära muretse. Minuga on kõik hästi. Ma ei saa sinna midagi parata. See on ju lihtsalt minu keha.”

Kes oli inspiratsiooniks väikese printsi loomisel? Selles ei ole 100% kindlust. On arvatud, et selleks oli belgia-kanada filosoofi Charles De Konincki 8-aastane poeg, keda Saint-Exupery oli kohanud 1942 Quebecis, Kanadas või hoopis USA lenduri Charles Lindberghi noorim poeg, keda Saint-Exupery oli kohanud Long Islandil. Mõlemal poisil olid heledad juuksed. On arvatud, et eeskujuks võis olla ka kirjanik ise – ka temal oli poisina heledad juuksed, ja teda kutsuti Päikesekuningaks.

Saint-Exupery kirjutas esimesi lugusid väikesest printsist juba 1935. aastal, kui ta töötas kirjasaatjana ajalehes “Paris-Soir”. Nendes lugudes kirjutas ta rongisõidust Prantsusmaalt Nõukogude Liitu, kus ta kohtus poolakate perekondadega, kes olid teel koju. Nende seas oli ka üks väike poiss, kes äratas kirjanikus tähelepanu.

“Väike prints” - süžee

Raamatu alguses räägib jutustaja oma lapsepõlvest, kus ta kuueaastaselt nägi ürgmetsadest pajatavas raamatus “Tõestisündinud lood” üht võrratut pilti. See kujutas boamadu mingit metslooma alla neelamas. Pilt meeldis poisile sedavõrd, et ta joonistas ka ise ühe pildi (see pilt on raamatus ka olemas), lootuses, et see pilt ajab ka suurtele inimestele hirmu nahka, kuid suured inimesed nägid sellel pildil kaabut, kuigi see oli ju ometigi boamadu, kes elevanti seedis. Poiss joonistas uue pildi, nüüd oli elevanti palju selgemalt näha, kuid suured inimesed soovitasid tal siiski joonistamine sinnapaika jätta ja huvituda pigem geograafiast, ajaloost, aritmeetikast ja grammatikast. Poiss loobuski kuueaastaselt paljulubavast kunstnikukarjäärist, mis teda ka suuresti heidutas.

Nii pidi ta leidma mõne muu ameti ning ta õppis lennukit juhtima. Jutustaja kinnitab, et ta maailmas peaaegu igal pool lennanud, ja geograafiast on tal kasu olnud. Ta on elu jooksul kohtunud suure hulga tõsiste inimestega, kuid arvamus nendest pole aga eriti paranenud. Ta proovis taaskord oma kahte lapsepõlves joonistatud pilti näidata, kuid jällegi aravati, et esimesel pildil on kaabu.

Jutustaja kinnitab, et siis elas ta üksinduses, ilma et oleks saanud kellegagi tõeliselt rääkida, kuni kuue aasta eest läks jutustaja lennuk Sahara kõrbes rikki. Mootoris oli miski katki läinud. Tal ei olnud kaasas ei mehhaanikut ega reisijaid, seega pidi ta valmis olema, et tal tuleb ihuüksi keerulise parandustööga hakkama saada. See oli tema jaoks elu ja surma küsimus. Joogivett oli napilt nädalaks.

Jutustaja kinnitab, et oli jahmatanud, kui koidu ajal üks kummaline peenike hääl ta üles ajas. Hääl ütles, et jutustaja võiks talle lamba joonistada. Jutustaja nägi äärmiselt iseäralikku väikest mehikest, kellest ta on raamatusse ka pildi joonistanud. Jutustaja üritas joonistada, ja tegelikult need pildid lambast (vähemalt selles raamatus) on ju igati asjalikud, kuid need ei meeldi väikesele mehikesele. Lõpuks joonistas jutustaja kasti, mille sees peaks olema lammas. See sobis suurepäraselt väikesele mehikesele. Jutustaja kinnitab, et just selline oli tema esimene kohtumine väikese printsiga.

Väike prints ja jutustaja hakkavad rääkima. Igasugu asjadest räägitakse. Selgub, et väike prints on pärit planeedilt, mis on vaevu suurem kui üks tavaline maja. Jutustaja kinnitab, et ta teab küll, et on ju sadu planeete, mis on nii pisikesed, et neid ei priigi teleskoobigagi näha. Seetõttu arvas jutustaja, et väikese printsi koduplaneet on asteroid B612. Seda on teleskoobiga nähtud vaid korra: üks türgi astronoom avastas selle 1909. aastal. Kuigi esialgu ei tahetud ka seda türgi astronoomi uskuda.

Jutustaja kinnitab, et iga päev sai ta väikese printsi koduplaneedi, ja sellelt lahumise ja reisi kohta midagi uut teada. See juhtus pikkamööda, juhuslike mõtiskluste käigus. Nii sai jutustaja kolmandal päeval kuulda ahvileivapuude tragöödiast. Väikese printsi koduplaneedi muld kubises hirmaste ahvileivapuude seemnetest, millest tõusnud võrseid väike prints igal hommikul kitkub. Selgub seegi, et väike prints armastab päikeseloojanguid ja ühtainust roosi, mis on sündinud ühel hommikul koos päikesega. Väikese printsi armastus roosi vastu on tegelikult ka tema saladus, kuid mis juhtub siis, kui jutustaja joonistatud lammas väikese printsi ainsama lille ära sööb? See teeb väikesele printsile suurt muret, kuid jutustaja lohutab poissi, kinnitades, et ta joonistas joonistatud lambale suukorvi, mistõttu ei saa lammas roosi ära süüa. Õnneks.

Kuid, ega selle roosiga pole asjad samuti väga hästi. Selgub, et roos on äärmiselt pirtsakas ja paljunõudlik, mistõttu väike prints otsustabki oma koduplaneedilt lahkuda. Äralennu hommikul tegi väike prints oma planeedi kenasti korda. Ta pühkis põlvini küündivate tegevvulkaanide lõõrid hoolega puhtaks (tegevvulkaane oli tal kaks), kuid ta puhastas ära ka kustunud vulkaani, sest ei või kunagi ette teada. Seejärel tõmbas väike prints mast välja viimased ahvileivapuu võrsed. Ta kastis viimast korda ka oma lille. Poiss tundis ka kanget soovi nutta. Ta jätab lillega hüvasti, kuid lill ei vastanud. Lõpuks lill vastas. Ta palus vabandust, kuid ütleb väikesele printsile: “Katsu õnnelikuks saada.”

Väike prints lahkuski koduplaneedilt. Jutustaja arvates kasutas ta liikumiseks rändlinde, kuid väike prints külastab kuut asteroid numbritega 325, 326, 327, 328 ja 329. Kõik need on asustatud üsna kummaliste ja veidrate tegelastega. Ja nendest saame ka lugeda – esimesel asteroididest elas alamateta kuningas, kes soovis kangesti käske jagada, teisel edvistaja, kolmandal joodik, neljandal ärimees, kes endale kõik taevatähed oli kokku ostnud ja viiendal laternasüütaja koos ainsama laternaga, mida ta pidi kogu aeg süütama ja kustutama, sest asteroid oli sedavõrd väike, ja päev sedavõrd lühike, et tuli kogu aeg süüdata ja kustutada. Kuuendal asteroidil elas kummaline geograaf, kes palus väikesel printsil oma planeeti kirjeldada. Väike prints mainis roosi, kuid see on geograafi arvates liiga üürike, mistõttu ta lille üles ei märgi. Nii haaras väikest printsi esimest korda kahjutunne. Geograaf soovitas väikesel printsil reisida Maale, sest see on hea kuulsusega planeet. Väike prints lahkuski kuuendalt asteroidilt, kuid mõtles siiski oma lillele.

Väike prints saabuski Maale. Esialgu oli ta väga imestunud, kui siit hingelistki eest ei leidnud. Kas ta oli planeediga eksinud? Ühtäkki hakkas üks kuukarva võru liiva sees liigutama. See oli madu, kes kinnitas, et väike prints on jõudnud Maale, Aafrikasse. See siin on kõrb, kus keegi ei ela, ja Maa on suur. Väike prints kinnitas maole, et tal olid kodus lahkhelid lillega ja uuris, kus on inimesed. Madu kinnitas, et ka inimeste juures võib üksik olla, nagu ka kõrbes.

Väike prints on hämmastunud sellest, kui habras madu on. Madu oli peenike kui sõrm ja ilma jalgadeta, kuid madu kinnitas, et võib väikese printsi viia kaugemale kui mis tahes laev, keda iganes ta puudutab, annab ta selle tagasi mullale, kust ta võetud on. Madu kinnitas, et väike prints on nii puhas, kuna ta tuli tähe pealt. Madu saaks väikest printsi aidata, kui ta peaks hakkama ühel päeval oma planeedi järele igatsema.

Väike prints jätkas teekonda kõrbes. Ta kohtas vaid üht täiesti keskpärast lille, kes oli kunagi näinud karavani möödumist, kuid ka tema ei tea, kus inimesed olla võiksid. Lill kinnitas, et inimestel pole juuri ja see teeb nende elu keeruliseks. Lõpuks ronis väike prints kõrge mäe otsa, kus oli vaid kaja. Väike prints leidis, et see on üks kummaline planeet. Üleni kuiv, nurgeline ja soolane. Inimestel puudub igasugune kujutlusvõime. Nad lihtsalt kordavad seda, mida neile öeldakse. Väike prints kinnitas, et kodus oli tal lill, kes alustas alati ise vestlust.

Pärast pikka teekonda mööda liivaluiteid, kaljusid ja lumevalle, leidis väike prints viimaks tee. Ja kõik teed juhatavad inimeste juurde. Prints jõudis õievahus roosiaeda. Kõik roosid sarnanesid viimane kui üks tema lillele. Väike prints oli väga õnnetu, sest tema lill oli väitnud, et ta on ainus omasugune kogu universumis. Aga siin aias oli viis tuhat temasugust lille! Väike prints on pettunud, ta ei olegi suursugune prints, kellel haruldane lill. Väike prints heitis rohule pikali ja nuttis.

Sel hetkel ilmus rebane! Väikesele printsile rebane meeldis, ta kutsus teda mängima, kuid rebane kinnitas, et ei saa poisiga mängida, kuna ta pole taltsutatud. Väike prints ei tea, mida tähendab taltsutama. Rebane kinnitas, kui väike prints ta taltsutaks, siis oleks neil teineteist vaja. Siis oleks väike prints rebasele ainuke maailmas, ja tema oleks ainuke väikesele printsile. Rebasele meeldis see, kui väike prints kinnitas, et tema koduplaneedil pole jahimehi, kuid teisalt, seal pole ju ka kanu.

Rebane palus väikesel printsil ennast taltsutada, mida väike prints ka tegi, kui vaatamata sellele peab ju väike prints edasi liikuma. Lahkudes avaldas rebane väikesele printsile saladuse: “Üksnes südamega näeb selgelt. Kõige tähtsam jääb silmale nähtamatuks.” Lisaks veel mõttetera, millest eelpool rääkisin: “Aeg, mis sul kulus roosi eest hoolitsemisele, muutiski ta su jaoks nii oluliseks.” Ja veel ka see, et sa vastutad kõigi eest, kelle oled kord taltsutanud. Nii kinnitas väike prints ka endale, et ta vastutab oma roosi eest.

Sellega väikese printsi kohtumised Maal veel ei lõpe. Ta kohtus rööpaseadjaga, kes sordib reisijaid tuhande kaupa pakkidesse ja saadab nad rongidega kord paremale, kord vasakule. Inimesed liiguvad pidevalt ja nad pole kunagi rahul paigaga, kus nad parasjagu on. Väike prints kinnitas, et vaid lapsed teavad, mida otsivad.

“Nad kulutavad nõnda palju aega ühele lihtsale kaltsunukule, et see muutub nende jaoks väga oluliseks, ja kui see neilt siis ära võtta, puhkevad nad nutma…” Nii ütles väike prints, mille peale rööpaseadjal jäi üle vaid öelda, et lapsed on õnnelikud.

Väike prints kohtub veel ka kaupmehega, kes kaupleb peente janukustutustablettidega. Ühest tabeltist nädalas piisab ja polegi vaja rohkem juua. Väike prints ei suuda mõista, miks kaupmees seda teeb. Kaupmees kinnitab, et see säästab tohutult aega. Nädalas saab kokku hoida viiskümmend kolm minutit. Mida selle viiekümne kolme minutiga peale hakata? Väike prints on kindel, kui tal oleks viiskümmend kolm minutit, siis astuks ta vaikselt mõne kaevu poole…

Just sellel meenutuse hetkel oleme tagasi reaalses hetkes. Jutustaja/lendur on neelanud viimase veelonksu. Kõrbes juhtunud lennuõnnetusest oli möödas nädal aega. Jutustaja kinnitas, et varsti surevad nad janusse… Väike prints tõdes, et isegi kui tuleb surra, ja on hea, kui sul olnud sõber. Väike prints on õnnelik, et tal oli rebane… Jutustaja ei suuda seda mõista, kuid väike prints kinnitas, et ka temal on janu, ja tuleb minna otsima kaevu. Kust aga kõrbes leida kaevu?

Loo jutustaja/lendur ja väike prints kaevu leiavad, sest nad otsisid ju südamega. Nad saavad ka juua, kuid ühel hetkel on käes aeg, kus tuleb hüvasti jätta, tuleb lahkuda. Selgub, et väike prints on Maal olnud juba aasta, ta tahaks tagasi oma koduplaneedile, oma lille juurde, ta tahaks kaasa võtta eelpool joonistatud lamba. Lamba koos suukorviga, et see tema lille ära ei sööks.

Huvitaval kombel asub see leitud kaev just selle koha läheduses, kus väike prints aasta aega tagasi maandus. Kuid kas väike prints saab ikka tagasi oma koduplaneedile või on siin mängus hoopis midagi muud? Mulle tundub, et siin on mängus midagi muud, millest raamatu autor väga hästi rääkida ei tahagi, äkki on see hoopiski surm? Kinnitab ju ka väike prints, et tema keha on lihtsalt kest…

Ma usun, et iga lugeja mõistab selle imelise loo lõppu isemoodi, ja äkki nii ongi kõige parem. Laps mõistab omamoodi, täiskasvanud lugeja mõistab seda omamoodi. Seda ma võin öelda omast käest, sest olen ju lugenud “Väikest printsi” koolilapsena, ja nüüd, täiskasvanuna uuesti.

L. Frank Baum „Võlur Oz“ (Pegasus)

Maailma lastekirjanduse klassikasse kuuluv kaasahaarav muinasjutt jutustab väikesest tüdrukust Dorothyst, kelle keeristorm kannab salapärasele Ozi võlumaale. Seal saab ta sõbraks Hernehirmutise, Plekkmehe ja Argliku Lõviga. Koos asuvad nad mööda kollast telliskiviteed teele Smaragdlinna, et leida üles võlur Oz, kes täidaks nende soovid. Raamatus on üle 70 värvilise illustratsiooni, mille autor on austraalia kunstnik Robert Ingpen, kes on Hans Christian Anderseni lastekirjandusauhinna laureaat ja 2020. aasta Astrid Lindgreni mälestusauhinna kandidaat.

Lyman Frank Baum (1856-1919) oli USA kirjanik ja ajakirjanik, kelle kuulsaim teos on kindlasti „Võlur Oz“ (ilmus esimest korda 1900), mille põhjal on tehtud ka samanimeline ja väga imeline muusikafilm aastal 1939. Filmis kehastas Dorothyd 16-aastane Judy Garland, ja kindlasti teate ka selles filmis kõlanud suurepärast laulu „Somewhere Over The Rainbow“. „Võlur Oz“ kuulub kindlasti maailma lastekirjanduse kullafondi, mida saab ütelda ka samanimelise filmi kohta.

Kokku kirjutas Baum 15 võlur Ozi maailmaga seotud lasteraamatut, lisaks veel luuleraamatud ja muud fantaasiaraamatud, kusjuures kõiki neid kirjutas ta erinevate varjunimede all. Sedagi peaks mainima, et Baumil oli endal neli poega, kellele ta õhtuti lugusid jutusid, ja sealt need Dorothy ja Ozi lood alguse saidki. Baum kirjutas oma lood raamatuks, avaldas need oma kulu ja kirjadega, ja saavutas tohutut edu ja menu. On ju ameeriklaste jaoks „Võlur Oz“ üks tähtsamaid lasteraamatuid veel tänagi.

Pärast Baumi surma kirjutasid paljud kirjanikud Võlur Ozi lugusid edasi, kuulsaim neist kindlasti Ruth Plumly Thompson, kes on kirjutanud kokku 19 Ozi-raamatut!

„Võlur Oz“ on küll raamat, mis ilmus väga palju aega tagasi, kuid see on imeline ja ajatu lugemine ka praegu. Tegelikult igati seikluslik ja imeline lugemine, omamoodi muinasjutt. Usun, et seda on paljud inimesed lugenud, kuid seda tasub ikka ja jälle uuesti lugeda, sest raamatus on palju positiivset, mis võiks mõjutada ka tänapäeva lapsi ja inimesi.

"Võlur Oz"

Väike tüdruk, kel nimeks Dorothy, elab koos onu ja tädiga rahulikku elu maal, farmis Kansases, kui äkitselt tekib võimas tuulispask, mis võtab endaga kaasa maja, milles Dorothy elab. Koos majakesega tõusevad lendu ka Dorothy ja tema vahva koerake, kel nimeks Toto. Majake koos Dorothy ja Totoga maandub Ozi-nimelisel maal, kusjuures maandub maja selle maa idaosa oma võimu all hoidnud jubeda Idanõia peal, nii et nõid saab surma. Kohalikud (need on nämmikud, sellised väikesed, sinist värvi inimesed/päkapikud) arvavad, et ka Dorothy on võimas nõid, kes suutis alistada kurja Idanõia. Lisaks on tal seljas ka sinise-valgeruuduline seelik, ja sinine on nämmikute värv, valge heade nõidade värv.

Hea Põhjanõia soovitusel alustab Dorothy teekonda Ozi maa keskmes asuvasse Smaragdlinna. Dorothy loodab, et äkki suudab võlur Oz aidata tal pääseda tagasi koju Kansasesse. Dorothy saab endale ka jubeda Idanõia võlukingad, Põhjanõid annab tema otsaesisele kaitsva suudluse, nii ei tohiks keegi pikal teekonnal Dorothyle halba teha. Tee Smaragdlinna on kaetud kollaste tellistega.

Vahva reisiseltskond

Teekonnal Smaragdlinna liituvad tüdruku ja koeraga veel ka Hernehirmutis, Plekkmees ja Lõvi. Seltskond on kirju, kõigil neil on omad plussid ja miinused, kuid üheskoos on nad igati tublid ja vaprad, et igasuguste ohtude ja raskustega silmitsi olla. Tuleb olla vaid nutikas ja julge, siis saad kõikidest raskustest jagu, ja kindlasti on vaja ka häid sõpru.

Esimesena liitub Dorothy ja Totoga Hernehirmutis, kes valvab põldu lindude eest. Dororthy aitab Hernehirmutise maha ja too räägib tüdrukule oma loo. Saame teada, kuidas ta on valmis tehtud, et ta on üleni õlgedest, ja ta sooviks saada oma õlgedest pea sisse veidi arunatukest, ja äkki võlur Oz suudaks seda talle anda.

Seejärel aidatakse rooste läinud Plekkmeest, kes räägib samuti oma loo. Selgub, et kunagi on ta olnud inimene, kuid kurja nõia plaanide tõttu on kogu tema keha vahetatud välja plekist jalgade, käte, pea ja kehaga, ja tema unistuseks oleks saada endale süda, et tunda armastust, mida ta kunagi ühe kena neiu vastu tundis.

Meie seltskonnaga liitub veel ka Lõvi. Esimene kohtumine on üsna hirmuäratav, kuid Dorothy on julge tüdruk, tema astub julgelt Lõvi juurde. Ja selgub see, et meie Lõvi on hirmus arg! Loomade kuningas ja arg? Nii see on. Ka Lõvi räägib oma loo, ja tema sooviks saada endale veidike julgust. Kas võlur Oz suudaks aidata ka teda?

Põnev ja seikluslik teekond

Nüüd jätkatakase põnevat ja seiklusrikast teekonda Smaragdlinna, et kohtuda võlur Oziga. Teekonnal puututakse kokku igasugu raskuste ja takistustega, tuleb ületada kuristik, kohtutakse kalidaadega (karu kere ja tiigri peaga olendid), sõidetakse parvega mööda jõge, kusjuures ka parve peavad meie peategelased ise valmistama (peaasjalikult teeb seda Plekkmees), peatutakse uinutaval moonipõllul (moonide lõhn põhjustab sedavõrd sügava une, et sellest on raske üle saada, meie Lõvi jääbki sügavasse unne).

Teekonnal on siiski ka abilisi, näiteks väikesed ja tragid põldhiired ja nende kuninganna. Terve teekonna mõtisklevad peategelased ka selle üle, milline võiks võlur Oz välja näha ja kas ta ikka suudab neid aidata.

Smaragdlinna jõutakse, ja saadakse ka võluri „jutule“, kusjuures võlur räägib kõigi nelja peategelasega ja ilmutab neile erineval kujul – kord on ta lihtsalt tohutu suur pea tooli peal, kord maailma ilmusam naine, kelle seljal säravad tiivad, kord hirmuäratavaim koletis, kord lihtsalt suur tulekera. Võlur Oz ei ole veel valmis peategelasi aitama, kuid nad kõik saavad ühe ja sama ülesande, nad peavad tapma kurja Läänenõia, siis oleks ta nõus neid aitama.

Kurja Läänenõia vastu

Nii peavad Dorothy ja Toto, Plekkmees, Hernehirmutis ja Lõvi minema otsima kurja Läänenõida, aga kust teda leida. Smaragdlinna väravavalvur teab ütelda, kui nõid saab teada, et nad on vilkide maal, siis otsib ta neid ise üles ja teeb oma orjadeks. Risk on suur, kuid meie reisiseltskond asub teele. Ja ei möödu palju aega, kuid jube ja kuri Läänenõid saab teada, et võõrad liiguvad tema maal.

Nüüd saadab ta oma „käsilased“ meie reisiseltskonda hävitama – „käsilasteks“ on suured hundid, metsikud varesed, tigedad mustad mesilased, tiivulised ahvid, kuid peategelased ei anna alla, nad võitlevad visalt, kuigi just tiivulised ahvid on need, kes viskavad Plekkmehe kõrgelt kaljudele alla, Hernehirmutis rebitakse tükkideks, Lõvi viiakse vangi ja Dorothyst saab kurja Läänenõia ori. Kuri Läänenõid soovib endale saada Dorothy võlukingad, sest siis ei saaks enam mitte keegi tema vastu, ja ühe kinga ta kätte saab, kuid teist õnneks mitte. Ja täiesti juhuslikult, lausa kogemata suudab Dorothy „alistada“ ka Läänenõia. Kuidas see käib, seda ma Sulle praegu ei räägi, raamatut lugedes saad teada.

Vilkide abiga saadakse „eluvaim“ sisse ka Plekkmehele ja Hernehirmutisele, ja tiivuliste ahvide abiga jõutakse tagasi Smaragdlinna, kus selgub üks üsna uskumatu seik võlur Ozi kohta.

Tõde võlur Ozist

Selgub, et ta polegi võlur, ta on hoopis .... No seda ma ka ei tahaks hetkel välja lobiseda. Kui loed, siis saad teada, kuid see on vägagi ootamatu ja teeb meele kibedaks ka meie peategelastel. Kas võlur Oz, kes polegi sedavõrd võlur, suudab kõiki aidata? Ütleme nii, et ta suudab, kuid väga olulisel kohal on see, et Hernehirmutis ise usub, et tal on aru peas, et Plekkmees usub, et tal on süda rinnus ja Lõvi usub, et ta on joonud jooki, mis teda julgeks teeb, ja tegelikult – äkki oli neil kõik see juba ka varem olemas...

Kuid sellega meie lugu veel otsa ei saa. Dorothy ja Toto, Plekkmees, Hernehirmutis ja Lõvi käivad veel portselanmaal, kohlukeste maal, kus nad näitavad jällegi üles julgust ja vaprust, kohtutakse hea Lõunanõiaga.

Muinasjutuline „Võlur Oz“ lõpeb positivselt, nagu enamus muinasjutulise lugusid ikka lõpeb. Kuidas täpselt? Selle pead ise välja selgitama. Igal juhul leiavad oma koha Plekkmees, Hernehirmutis ja Lõvi. Kas ja kuidas Dorothy ja Toto koju saavad? See selgub raamatu viimastel lehekülgedel.

Robert Ingpen ja tema illustratsioonid

Imeline lugu see „Võlur Oz“, mida võib öelda ka Robert Ingpeni imeliste illustratsioonide kohta, mis sellele loole ja raamatule täiesti uue hingamise annavad. 1936. aastal sündinud austraallane Robert Ingpen räägib raamatu lõpus mõne sõnaga ka sellest, miks just „Võlur Oz“, ja selgub seegi, et see klassikaline lugu on üheksas väljaanne Ingpeni klassikasarjas. Hakkasin uurima veebi avarustest ja leidsin, et muu hulgas on Robert Ingpen illustreerinud raamatud „Salaaed“, „Peeter Paan“, „Inetu pardipoeg“, „Džungliraamat“, „Alice Imedemaal“, „Pinocchio“, „Tuulesahin pajudes“, „Aarete saar“, „Tom Sawyer“ jpt. Ja seda ka, et eks ole Robert Ingpen ka ise lastele raamatuid kirjutanud.

J.R.R. Tokien „Kääbik ehk sinna ja tagasi“ (Pegasus)

Lugu väikese kääbiku isand Bilbo Bagginsi suurtest seiklustest, mille raskustest ja ohtudest ta auga välja tuleb ja mille käigus kodustest mugavustest hoopis tähtsamaid asju, nagu näiteks vaprust, abivalmidust ja suuremeelsust, hindama õpib.

Mõnusast kodusest elust kiivalt kinni hoidev Bilbo Baggins käib harva kaugemal oma sahvrist või keldrist, kuni tema uksele koputab võlur Gandalf koos kamba päkapikkudega. Sealt algab meeletu seiklus, mis viib teda kokku suure ja ohtliku lohe Smaugi ning teiste hirmutavate olenditega.

Inglise kirjanik ja teadusmees J.R.R. Tolkien (1892-1973) kuulub kahekümnenda sajandi mõjukaimate ja armastatuimate kirjanike sekka. Tema „Kääbik“ on „Sõrmuste Isanda“ eellugu ning seda on pärast 1937. aasta esmatrükki müüdud miljoneid eksemplare.

John Ronald Reuel Tolkien (1892-1973) ehk J.R.R. Tolkien oli briti kirjanik ja filoloog, kes töötas inglise keele professorina Oxfordi ülikoolis. Tema tuntumad raamatud on fantaasiaromaanid “Kääbik ehk sinna ja tagasi”, “Sõrmuste isand” ja “Silmarillion”. Kuigi Tolkien polnud maailma esimene fantaasiakirjanik, peetakse sageli just teda kaasaegse fantaasiakirjanduse isaks. Tolkien fantaasiamaailm oli äärmiselt täpne, sest Keskmaal oli ma ajalugu ja geograafia. Innustust oma fantaasiamaailma loomiseks sai Tolkien erinevate maade mütoloogiast ja eepostest, näiteks isegi soomlaste “Kalevalast”.

1930. aastate alguses parandas Tolkien oma õpilaste töid, kui märkas, et üks õpilastest oli jätnud ühe koha vastuste lehel tühjaks. Tolkien kirjutas sinna “urus maa sees elas kääbik” ja otsustas anda selgituse sellele, kes on see kääbik. Kääbik ja kõik teised tegelased toimetasidki esimest korda raamatus “Kääbik ehk sinna ja tagasi”, mis algupäraselt ilmus 1937. aastal. Enne seda oli Tolkien rääkinud põneva loo ka oma lastele, ja alles seejärel pakkus ta selle välja erinevatele kirjastustele (kusjuures lugu polnud siis veel ka valmis, pigem oli tegemist kavandiga). Kirjastus Allen & Unwin ning selle töötaja Susan Dagnal olid kindlad, et Tolkien peab selle loo valmis kirjutama. Raamatu ilmudes läks sellel igati hästi, rääkimata sellest, millisesse staatusesse on see tõusnud tänaseks.

Kes tahab J.R.R. Tolkieniga pikemalt tuttavaks saada, siis tasuks lugeda Humphrey Carpenteri kirjutatud raamatut “J.R.R.Tolkien”, mis on ka eesti keeles ilmund (Tänapäev, 2002), ja kui soovite tuttavaks saada Tolkieni raamatute tegelaste, sündmuspaikade ja kõige muuga, siis on olemas eesti keeles ka David Day kirjutatud raamat “Tolkieni entsüklopeedia” (Varrak, 2002).

Ma mäletan (tegelikult kontrollisin isiklikust raamaturiiulist), et eesti keeles ilmus fantaasiatriloogia “Sõrmuste isand” eellugu “Kääbik” esimest korda 1977. aastal (selle on eesti keeled tõlkinud Lia Rajandi, ja igati ägedad pildid joonistanud Maret Kernumees), ja usun, et lugesin seda paar-kolm aastat hiljem, kuigi toona ei kõnetanud see väikest lugejat (mind) sedavõrd, kuidas see kõnetab nüüd, kui loed raamatut täiskasvanuna.

Ja kes oleks toona arvanud, et “Kääbikust” ja “Sõrmuste isandast” saavad sedavõrd kuulsad teosed. Kindlasti oma panuse andnud ka tõeliselt suurepärased filmid, mis kogunud miljoneid ja miljoneid vaatajaid. Kusjuures naudivad neid lugusid nii suured kui ka väikesed. Pärast 1977. aastal ilmunud raamatut on “Kääbik” ilmunud eesti keeles mitmel korral – 1995, 2002, 2008 ja 2012, ja nüüd siis jällegi on “Kääbik” värskelt olemas (ka see on Lia Rajandi tõlge, kuid J.R.R. Tolkieni enda joonistatud piltidega).

Usun, et Tolkieni lugude fännid teavad “Kääbiku” algust peast: “Maa all urus elas kääbik. See polnud mingi ilge räpane niiske urg, mis on täis ussipuru ja kõduhaisu, aga ka mitte paljas kuiv liivaurg, kus pole midagi istumise alla panna ega midagi süüa; see oli kääbiku-urg, ja see tähendab kõiki mugavusi.”

Selles urus elas kääbiku isand Bilbo Baggins, ja Bagginsid olid elanud Künka ünbruskonnas juba hallidest aegadest peale ja naabrid pidasid neist väga lugu, mitte üksnes sellepärast, et nad oli enamasti kõik rikkad, vaid ka sellepärast, et nad ei käinud kunagi seiklemas ega teinud üldse midagi ootamatut.

Autor kinnitab, et see siin on aga lugu sellest, kuidas üks Baggins ometi seiklemas käis ja endalegi ootamatult täiesti tavatuid asju tegi ja ütles. Tolkien tõdeb, et kääbikud on (või olid) väikesed olendid, väiksemad kui habemekandjad päkapikud. Kääbikutel ei ole habet. Nõiakunsti tunnevad nad vähe või ei tunne üldse – peale harilike igapäevaste võtete, mis aitavad neil vaikselt ja kähku kaduda, kui meiesugused suured rumalad inimesed lähenevad hirmsa elevantliku trampimisega, mida nad juba miili kauguselt ära tunnevad.

“Kääbik” jutustabki kääbik Bilbo Bagginsi seiklustest koos võlur Gandalfi ja 13 päkapikuga – Dwalini, Balini, Fili, Kili, Dori, Nori, Ori, Oini, Gloini, Bifuri, Bofuri, Bomburi, ja nende juhi Thoriniga.

Ühel hommikul ilmub pahaaimamatu Bilbo ette üks rännusauaga vanamees. Peas oli sellel vanamehel teravatipuline kübar, seljas pikk hall mantel ja kaelas hõbedakarva kaelarätt, mida varjas allapoole vööd ulatuv pikk valge habe. Esimene tervitus ei ole just sümpaatne, ja kui Bilbo saab teada, et tema ees seisab kuulus Gandalf, rändvõlur Gandalf, ei suuda ta seda esialgu uskuda, on ju Gandalfist räägitud igasugu imelugusid. Ja tegelikult saadab Bilbo Gandalfi esialgu viisakalt minema. Gandalf pidas peenikest naeru ja kriipis oma võlukepi teravikuga kääbiku ilusale rohelisele välisuksele imeliku märgi. Pärast seda Gandalf lahkus.

Kuid juba järgmisel päeval hakkasid Bilbo juurde tulema päkapikud! Kõik 13 ja lõpuks ka Gandalf. Süüakse, juuakse, lauldakse ja mängitakse pilli, kuid lõpuks jutustab Thorin Üksildasest mäest, millelt kuri ja pahatahtlik lohe Smaug on ajanud ära Thori vanaisa, Thorini ja teised päkapikud ning röövinud nende aarded. Gandalf annab Thorinile selle isalt, Vana Thrainilt saadud kaardi, kuhu on märgitud salajane sissepääs Mäele ja Gandalf annab ka siksakilise keelega hõbevõtme. Gandalf soovib, et nendega tuleks kaasa ka Bilbo, kes on muuhulgas meister-murdvaras. Rahulikku elu nautiv Bilbo on lõpuks nõus kaasa lööma. On ju vaja varandus Smaugi käest ära tuua.

Nii alsutavad kääbik ja 13 päkapikku ponidel, Gandalf uhkel valgel hobusel teekonda. Üsna ruttu satub meie reisiseltskond kolm trolli vangiks. Õnneks lähevad trollid omavahel tülli, ja Gandalf õhutab tülile ka kaasa, mistõttu ei märka trollid päikesetõusu ja nad muutuvad kiviks, kui päikesekiired neid tabavad. Trollide koopast leitakse kolm mõõka. Reisiseltskond saabub Kaljulõhe orgu, kus Viimases Lahkes Majas elab haldjate pealik Elrond, kes räägib, et kaasa võetud mõõgad on valmistatud kaua aega tagasi hävinenud Gondolini linnas, võitluseks mäekollide vastu. Thorini mõõka nimetavad ruunid Orcristiks ehk Mäekolliraiujaks. Gandalfi mõõk on Glamdring ehk Vaenlaselööja. Bilbo võetud mõõk on õigupoolest vaid pistoda.

Jaaniõhtu noorkuu ajal näeb Elrond päkapikkude kaardil tavaliste ruunide kõrval kuumärke, mis ütlevad, et “viis jalga kõrge uks, ja kolm saavad kõrvuti läbi minna.” Kuid see pole veel kõik, kirjas on seegi, et tuleb seista halli kivi kõrval, kui vainurästas toksib, ja Durini päeval paistab loojuva päikese viimane kiir lukuaugu peale. Thorin lisab, et päkapikkude uusaasta esimene päev langeb viimase sügise kuu esimesele päevale talve künnisel. Seda nimetatakse Durini päevaks, ja see on päev kui viimane sügisene kuu ja päike on ühekorraga taevas. Kuid kas keegi oskab seda enam välja arvutada, milline niisugune aeg jälle tuleb. Gandalf tõdeb, et eks seda ole siis näha.

Meie seltskond jätkab teekonda itta Udumägede-tagusele maale, kus nad peavad otsima kaitset ja varju. Koobas on alalõpmata näljaste mäekollide elukoha väljapääs, eesvärav. Mäekollid võtavad reisiseltskonna vangi, v.a. Gandalfi, ja viivad need oma juhi, Suure Mäekolli juurde. Õnneks on vabaduses Gandalf, kes tapab Suure Mäekolli ja aitab Bilbol ja päkapikkudel põgeneda.

Bilbo kaotab kontakti reisiseltskonnaga, kuna lööb pea ära, ja ta ärkab täielikus pimeduses. Ta kätte satub juhuslikult pisike sõrmus, mille ta pistab taskusse, enese teadmata. Väike, vana ja limane olend nimega Guglunk lubab juhatada Bilbo koobastest välja, kui Bilbo suudab teda võita mõistatuste lahendamises. Lõpuks küsib Bilbo, mis on tal taskus, sellele ei oska Guglunk vastata. Guglunk läheb oma elukohta, kus ta märkab, et on ära kaotanud sõrmuse, mis võiski olla Bilbo taskus. Kummaline olend hakkab Bilbot taga ajama, Bilbo põgeneb, kuid kas ta suudab pääseda? Ühel hetkel satub sõrmus Bilbo sõrme ja ta muutub nähtamatuks. Järgnedes nähtamatuna Guglunkile pääses Bilbo koobastikust välja.

Bilbo leiab jällegi päkapikud ja Gandalfi, kuid ei räägi mitte kellelegi sõrmusest. Seltskond jätkab teekonda mäest alla, kuni satuvad vastamisi huntidega, kes ajavad Gandalfi, päkapikud ja Bilbo puude otsa. Gandalf üritab hundid minema ajada (põlevate käbidega põlema panna), ja varsti on kohal ka vihased mäekollid, kelle pealik sai Gandlfi poolt tapetud. Õnneks saabuvad Kotkaste Isand ja tema ihukaitsjad, ja viivad päkapikud puude otsast ära Karurahnule. Seal jõuab reisiseltskond Beorni majja. Beorn on hiigelsuur mees, tiheda musta habeme ja paksude mustade juustega. Lisaks on ta ka nahamuutja, kes muutub aeg-ajalt suureks karuks. Reisiseltskond puhkab Beorni juures kaks ööd ja jätkab reisi Sünklaande. Gandalf ratsutab koos nendega Sünklaane piirini, Laaneservani, kuid seejärel pöördub tagasi. Ka Beorni antud ponid saadetakse tagasi Beorni juurde. Enne minekut hoiatab Gandalf teisi, et teerajalt ei tohi mitte mingil juhul kõrvale kalduda.

Mets on sünge ja pime, pole midagi süüa. Ühel päeval jõuavad nad jõe äärde, mille vett oli Beorn keelanud juua. Jõest tuleks üle saada, kuid vette kukub Bombur, kes endale vett ka suhu tõmbab ja vee mõju tõttu vajub ta sügavasse unne. Lõpuks ta ärkab, ja reisiseltskonnal on otsas söök ja vesi. Ühel ööl jälgivad päkapikud metshaldjate pidu. Seejärel eksib Bilbo jällegi ära, ja lõpuks leiab Bilbo teised ämblikuvõrku seotutena puudelt alla rippumas. Bilbo suudab ämblikud eemale ajada, tapab neist mitu oma mõõgaga ja suudab päkapikud vabastada. Bilbo annab oma mõõgale nimeks Astel.

Thorin on aga viidud metshaldjate kuninga juurde vangi, sest too ei avaldanud põhjust, miks kääbikud metshaldjate maadel liiguvad. Lõpuks võtavad metshaldjad vangi ka teised kääbikud, kuid Bilbo kasutab sõrmust, ja muutub jällegi nähtamatuks. Ta jälgib nähtamatuna maaluseid käike, kuhu päkapikud on viidud, ja suudab nad jällegi vabastada. Päkapikud ja Bilbo peidavad end vaatidesse, mida metshaldjad kavatsevad viia mööda Laanejõge Pikkjärve äärsesse Järvelinna.

Kahe nädala möödudes suundub reisiseltskond kolme suure paadiga mööda Pikkjärve jällegi Üksildase mäe poole. Nad läbivad Smaugi asustatud maa, ja jõuavad kohta, kus peaks olema salajane sissepääs. Ühel hilissügise päeval nokib vainurästas hiigelsuure teo kivikõva koort, taevas on kuusirp ja Bilbo mõistab, et see ongi see hetk, millest on olnud varem juttu. Salajasele uksele paistab peenike päikesekiir, vainurästas karjatab, eraldub peenike kivitükk, mille alt paljastub lukuauk. Thorin proovib hõbevõtit, lukk avaneb ja lõpuks avaneb ka uks. Mäe alla ja sisse viib kottpime koridor.

Bilbo saadetakse mäge uurima. Ta jõuab mäe alumisse kambrisse, kus lohe Smaug magab hiiglasliku aardehunniku peal. Bilbo võtab sealt kaasa suure kahe kõrvaga karika ja naaseb päkapikkude juurde. See ongi Thorini vanaisa kuldne karikas, mis päkapikkudele on vägagi oluline. Smaug ärkab ja märkab, et kuldne karikas on puudu. Autor kinnitab, et lohed ei oska kõiki oma rikkusi ehk küll eriti hästi kasutada, kuid need on reeglina kuni viimase kullauntsini arvel – eriti kui aare on kaua aega nende valduses olnud. Vihasena läheb Smaug otsima vargaid.

Kui Smaug oma koopast lahkub, lähevad päkapikud seda lähemalt uurima. Nad võtavad kaasa aardeid. Bilbo võtab salaja kaasa kalliskividest väärtuslikuma – Laekakivi ehk Mäe Südame ja hõbeterasest sepistatud rõngashame. Smaug ründab Järvelinna Esgarothi. Linna kaitsjate, vibuküttide pealik ja Oru valitseja järglane Bard Vibukütt saab vanalt rästalt teate Smaugi nõrgast kohast, vasakpoolsest rinaa-alusest ja Bard tapab Smaugi Musta noolega. Smaug kukub Järvelinna peale, mis hävineb. Saades teada Smaugi surmast, võtavad kääbikud kõik aarded endale, kuid lähedal elavad Järvelinna elanikud ja Sünklaane kaistjad tahavad neist osa endale, et linna uuesti üles ehitada. Thorin ei ole sellega nõus, mistõttu inimesed ja haldjad piiravad Mäe sisse.

Bilbo viib Bardile ja haldjakuningale Laekakivi, mille need lubavad anda Thorinile vastutasuks aarete eest. Thorin ajab Bilbo minema, ja kutsub kohale Raudmägedest oma sugulase Daini ja 500 kääbiksõdurit. Hetkel, kui olukord on muutumas kriitliseks, algamas on sõda, teatab Gandalf, et asjad lähevad kohe veel hullemaks, sest lähenemas on suur mäekollide ja huntide armee, mida juhib Azogi poeg Põhjala Bolg. Mäekollid ratsutavad huntide seljas. Nii algabki Viie Väe lahing, mida keegi ei osanud oodata, ja see oli ka väga hirmus lahing. Mäekollid ja hundid näivad võtvat võidu inimeste, haldjate ja päkapikkude üle, kuni saabuvad kotkad ja karu kuju võtnud Beorn.

Suur osa mäekollidest saab surma, ja kui Beorn tapab Põhjala Bolgi, põgenevad kõik ülejäänud mäekollid. Thorin saab lahingus surma, nagu ka tema õepojad Fili ja Kili. Dainist saab uus Mäealuse kuningas.

Pärast lahingut naaseb Bilbo koju, kaasas kaks väikest kirstu kulla ja hõbedaga. Aastate möödudes külastavad teda Gandalf ja Balin, et rääkida Bilbole, mis on juhtunud.

Selline seiklusrikas ja äärmiselt kaasahaarav lugu on see lugu kääbik Bilbo Bagginsist. Põnev, ootamatute pööretega sündmuste jadas, palju suurepäraseid tegelaskujusid. Tõeline pärl fantaasiakirjanduse maailmas.

Frances Hodgson Burnett „Salaaed“ (Tänapäev)

Lastekirjanduse klassikasse kuuluva „Salaaia“ tegevus algab Indias. Kui kümneaastase Mary ema ja isa koolerapuhangu ajal surevad, saadetakse tüdruk elama tädimehe suurde süngesse mõisasse Inglismaal. Seal peab isekas ja ärahellitatud laps õppima teistega arvestama ja iseenda eest hoolt kandma. Ühel päeval avastab Mary sissepääsu mõisa territooriumil peituvasse salapärasesse suletud aeda, ja see ei muuda mitte üksnes tema, vaid ka paljude teiste inimeste elusid.

Frances Hodgson Burnett (1849–1924) oli Inglismaal sündinud Ameerika kirjanik. Tema loomingu väärtuslikema osa moodustavad lasteraamatud, millest tuntuimad on „Väike lord Fauntleroy“ (1886), „Väike printsess“ (1905) ja „Salaaed“ (1911).

Raamatus on viljaka inglise raamatuillustraatori Charles Robinsoni (1870–1937) pildid, mis kaunistasid ka „Salaaia“ esimest, 1911. aastal ilmunud originaalväljaannet.

Frances Hodgson Burnett (1849-1924) oli briti kirjanik, kelle lapsepõlv möödus üsna suures vaesuses, eriti pärast seda, kui tema isa suri. Lapsed pidid aitama perel raha teenida, mistõttu hakkas Frances juba üsna varakult kirjutama. Kui Frances Hodgson oli 16. aastane kolis tema pere Tennesseesse, USA’s, seal võttis ta kirjanikutöö tõsiselt käsile. USA’s abiellus ta doktor Burnett’iga ja neil sündis kaks poega. Kirjanik abiellus ka teist korda ja temast sai USA kodanik.

Burnett kirjutas üle viiekümne raamatu, enamus neist olid laste- ja noorteraamatud. Kuulsaimad neist kindlasti “Väike lord Fauntleroy” (1886, USA poiss Cedric kolib Inglismaale tigeda ja iseka vanaisa juurde, kuid neist saavad väga head sõbrad), “Väike printsess” (1888, Sarah Crewe viiakse kallisse internaatkooli, kuid tema rikas isa sureb, ja kooli direktriss teeb väikese tüdruku elu vägagi raskeks, õnneks on keegi salapärane sõber, kes tüdrukut aitab), “Kadunud prints” (1915, peategelane on elanud koos isaga erinevates kohtades, kuid nüüd kolitakse Londonisse, kus poiss tutvub tänavapoiste kambaga. Peategelane ja üks poistest saab salajase ülesande, neil tuleb kohale viia teade Samavia-nimelise riigi õige juhi toetajatele), ja “Salaaed” (1911, orb Mary viiakse Indiast Inglismaale oma onu juurde, tüdruk on veidi ära hellitatud ja upsakas, mistõttu on tal esialgu uues keskkonnas raske. Ta leiab kümme aastat lukus olnud aia, tutvub kohaliku rõõmsameelse poisiga ja leiab hiigelsuurest majast haiglase sugulase, üheskoos pannakse lukus olnud aed jällegi elama).

Burnetti teostest on filmilinale on jõudnud: “Väike lord Fauntleroy” (1936), “Salaaed” (1993, režissöör Agnieszka Holland, peaosades Kate Maberly, Heydon Prowse, Andrew Knott, Maggie Smith ja John Lynch) ja “Väike printsess” (1995).

Eesti keeles on ilmunud: “Väike printsess” (1933, 1994, 2008), “Väike lord Fauntleroy” (1923, 1937, 1992, 2008), “Valge rahvas” (2004), “Salaaed” (1993 (2 erinevat trükki)), 2000 (ümberjutustus), 2008, 2019 (ümberjutustus)), “Pillapallamaja” (2006), “Kahe väikese palveränduri teekond” (1995), “Kadunud prints” (2002) ja “Homse koit” (2003).

Raamatu "Salaaed" peategelane Mary Lennox on 10-aastane tüdruk, kes elab üsna rikkalikku, mõnusat ja ära hellitatud elu Indias. Raamatu autor tõdeb, et Mary oli kuueaastaselt selline türanlik ja isekas jonnipulk, millist harva leida. Noor inglise kooliõpetajanna, kes oli tulnud õpetama talle lugemist ja kirjutamist, vihkas teda niivõrd, et lahkus kohalt kolme kuu pärast, ning teised õpetajannad, kes tulid tema asemele, lahkusid veel lühema aja järel. Kui Mary ise poleks tõsiselt teada soovinud, kuidas raamatuid lugeda, siis poleks ta kunagi tähti selgeks saanud.

Kui Mary on üheksa-aastane surevad tema vanemad, hoidjad ja teenijad koolerasse. Õnneks leiavad briti sõdurid Mary suurest lossist üles, kuna kõik teised on surnud. Mary on õnneks pääsenud, kuid nüüd peab Mary minema elama Inglismaale oma onu söör Archibald Craveni juurde, keda tüdruk ei tunne. Saame lugeda, et onu elab määratu suures, üksildases vanas majas maal Misselthwaite’i mõisas ning keegi ei lähe ta lähedusse, sest ta on nii kuri, et ei laseks kedagi enda ligidale.

Mary jõuab kenasti kohale, mõisas antakse talle oma tuba, kuid majapidajanna proua Medlock tõdeb, et esialgu ei tohi tüdruk sellest toast välja minna. Mary on ka seal esialgu üsna isekas, pahatahtlik ja vägagi üksik, kuni hakkab paremini läbi saama noore toatüdruku Martha ja aednik Beniga. Tüdruk pole ju ise ennast varem isegi riidesse pidanud panema, mistõttu ei suuda Martha mõista, kuidas Mary senini hakkama on saanud. Loomulikult ei taha Mary ka süüa, kes siis pudru ja pudingit ikka sööb. Mary ei suuda mõista sedagi, mis asi see nõmm on – suur ja paljas. Martha on see, kes kinnitab, et temale nõmm meeldib, ja see ei ole sugugi paljas. See on kaetud igasuguste taimedega ja lõhnab magusasti. Seal on väga armas kevadel ja suvel, kui õitsevad leetpõõsad ja kanarbik. Mesilased sumisevad ja lõod lõõritavad.

Saame teada sedagi, et Martha perekonnas on kokku 12 last, kes terved päevad nõmmedel veedavad. Palju räägib ta oma vennast, kaheteistkümneaastasest Dickonist, kes olevat sõbralik poiss, keda kõik loomad armastavad. Poisil olevat isegi oma poni, kelle ta oli kunagi soost leidnud.

Mida sellises üksildases kohas teha? Martha soovitab Maryl välja minna ja nõmmel jalutada. Mõisa lähedal on ka aiad, kuid üks neist on lukustatud. Keegi pole seal käinud kümne aasta jooksul. Söör Craven pani selle lukku siis, kui ta naine oli äkitselt surnud. Aiavärav oli lukustatud, võti peidetud.

Mary otsustabki esialgu ümbruskonda uurima minna, käib ka avatud aedades, kus saab tuttavaks aedniku Ben Weatherstaff’iga, kes kinnitab, et tüdruk võib avatud aedades julgesti käia, keegi ei keela teda. Aednik kinnitab Maryle, et nad on türdukuga kaunis sarnased – neil pole kummalgi ilusat välimust ja nad mõlemad on niisama hapud, nagu välja näevad. Neil mõlemal on ühesugune pahur iseloom, kuid näib, et aednik tunneb ja hindab loodust. Tema sõbraks on punaserinnaline leevike, kellest saab sõber ka Maryle. Juba esimesel kohtumisel leevikesega suudab Mary näidata ennast igati inimlikuna, sellisena nagu üks väike tüdruk peakski olema. Ka aednik on seetõttu imestunud ja kinnitab, et Mary rääkis leevikesega nii kenasti ja inimlikult, nii nagu suhtleb loomadega Martha vend Dickon. Autor kinnitab, et Mary tundis Dickoni vastu peaaegu niisama suurt huvi kui mahajäetud aia vastu.

Mary hakkabki nüüd iga päev väljas käima. Ühel hommikul ärkas ta teadmisega, mida tähendab olla näljane. Enam ei põlga ta ka pudru ära. Martha kinnitab, et see on nõmmeõhk, mis annab Maryle söögiisu. Üks, mis Maryle muret teeb, on see, et tal pole väljas millegagi mängida. Martha soovitab tal lihtsalt ringi joosta, kisada, mängida keppide ja kividega. Suurepäraseks “mängukaaslaseks” Maryle osutub leevike, kes näitab tüdrukule kätte ka selle, kus asub suletud aia värav, kuid miks ikkagi söör Craven seda aeda sedavõrd vihkab, et on lasknud selle kinni panna?

Martha teab rääkida, et söör Craven ja tema naine käisid selles ajas kahekesti, nad võisid olla seal mitmeid tunde, nad ajasid seal juttu ja lugesid. Aias kasvas vana puu, mille üks oks oli istmekujuliselt lookas, ja seal meeldis proual istuda. Ühel päeval, kui naine sellel istus, oks murdus, proua kukkus maha ja sai nii haiget, et ta järgmisel päeval suri. Seepärast söör Craven seda aeda vihkaski. Nüüd tunneb Mary esimest korda elus kellelegi kaasa, ta tundis oma onule kaasa. Mary teeb edusamme.

Ühel päeval uurib Mary Marthalt, kas ka tema kuuleb, et keegi selles suures majas nutab. Martha kinnitab, et see on vaid tuul, mis ulub, kuid Mary on kindel, et Martha ei räägi tõtt. Mida päev edasi, seda rohkem hakkab Mary suures mõisas ringi käima, tahaks ta ju teada, mis nendes kõikides tubades on. Nii leiab ta ka uhke raamatukogu, ühes toas magavad väike hall hiireke ja tema kuus pojukest, Mary vaatab neid heldinult. Uskumatu, kas pole, väike tüdruku vaatab väikest hiirekest ja lugeja mõistab, et Mary on tõepoolest muutumas.

Kuid, jällegi kuuleb Mary nuttu. Talle tundub, et see on lühike pahur, lapselik virisemine, mida summutasid seinad. Ühes toas varjas tapeet ust, mis äkki lahti kargas, kui Mary oli tapeedile käe pannud. Selle ukse taga oli jällegi koridor ning seda mööda lähenes proua Medlock, kelle näol oli väga kuri ilme. Miks Mary kolab mööda maja ringi? Miks ta ei ole seal, kus ta olla tohib? Ja mis nutust Mary räägib? Pole siin kedagi, kes nutaks!

Saabub kevad. Loodus ärkab. Nõmm ärkab. Mary on muutumas. Toosama leevike on jätkuvalt Mary sõber, kes suudab tüdrukule osutada ka koha, kus on salapärane võti. Mary on kindel, et see peab olema võti suletud aeda. Ja veel, näib, et Maryst ja Marthast on saamas head sõbrad. Mary räägib Indiast, elevantidest ja muust, Martha räägib nõmmest, oma perest ja Dickonist. Ja vaatamata sellele, et Martha perekond on ülimalt vaene, otsustab Martha kulutada kaks penni ja ostab Maryle hüppenööri, millest saab türdukule suurepärane kaaslane.

Mary huvitub suletud aiast, hakkab selle eest hoolitsema, ta õpib loodust jälgima, aednik Ben õpetab talle aianduse põhitõdesid, veidi hiljem saab ta nõu ja abi ka Martha vennalt, noorelt Dickonilt, kes oskab rääkida nii loomade kui ka taimedega. Saame teada sedagi, kes on see, kes mõisas nutab, kes pole mitte kunagi päikesevalgust näinud ega väljas käinud.

Ma ei tahaks seda Sulle hetkel välja ütelda, kes see on, kuid ka tema on laps, poiss, kes lähedalt seotud nii söör Craveni kui ka mehe varalahkunud abikaasaga.

Mary hakkab kasvama ja särama, salaaed hakkab särama ja kasvama ja Mary saab teada vana mõisa ja aia varjatud saladused.

“Salaaed” on kindlasti lastekirjanduse kullafondi kuuluv raamat, mis on oma žanris vägagi võluv ja ilus lugemine. See räägib ühe kevade ja suve jooksul looduse ärkamisest, puude pungade kasvamisest, lillede õitsemisest ja lindude pesaehitamisest. Samas on see ka lugu väikse türduku kasvamisest ja arenemisest ärritunud ja ebameeldivast väiksest türannist tavapäraseks ja vahvaks kümneaastaseks türdukuks, kes saab hakkama nii teiste inimeste kui ka loodusega.

Lugege ja nautige tõelist lastekirjanduse pärli, ja kui võimalik, siis vaadake ka 1993. aastal valminud samanimelist filmi, kuid mainin sedagi, et 2020. aasta kevadel peaks kinodesse jõudma uus “Salaaia” film, mille peaosades Colin Firth, Julie Walters jt.

Ole Lund Kirkegaard “Kummi-Tarzan” (Tänapäev)

Ivan Olsen on koolipoiss, kellel kõik kipub nihu minema – ta ei oska jalgpalli mängida ja pole hirmus nutikas, isa nõudmised tunduvad liiga suured ning pealekauba teised lapsed pidevalt kiusavad. Kuid äkitselt on tal võimalus lasta ühel soovil täide minna ning nüüd on ta teistest tugevam, osavam ja isegi sülitab kaugemale kui keegi teine. Aga kas see lahendab kõik probleemid?

Ole Lund Kirkegaard (1940–1979) oli taani õpetaja ja lastekirjanik. Tema sulest on pärit mitmed armastatud ja palju tõlgitud lasteraamatud, millest on eesti keeles ilmunud ka “On üks ninasarvik Otto”, “Albert” ja “Väike Virgilius”, lisaks on valminud mitu lastefilmi.

“Kummi-Tarzan” ilmus algupäraselt Taanis juba 1975. aastal! Eesti keeles esmakordselt 1990. Vaatamata sellele, et raamatu esmailmumisest on möödas üsna pikk aeg, on see aktuaalne ka täna, sest tegelikult tehakse siin ju juttu koolikiusamisest, sellest, kuidas isa ei peaks oma poega kasvatama ja teisalt on tegemist omamoodi muinasjutuga, mis toimub kaasajas.

Raamatu peategelane on Ivan Olsen. Ta on selline väikesevõitu, kleenuke kutt, kellel pole muskleid, mistõttu teda pidevalt narritakse ja kiusatakse. Raamatu autor tõdeb, et poiss saab lausa iga päev tubli nahatäie. Nii kiusavad teda koolis suured poisid, kes valavad Ivanile vett püksi, kusjuures talvel on asjalood eriti keerulised, sest vesi külmub ju pükstes külmaga ära. Kodus saab Ivan isa käest riielda, et poiss ei suuda iseenda eest seista ja teistele vastu hakata. Isa arvab, et poiss on seetõttu lausa nannipunn!

Ivanil on koolis veel teisigi probleeme – ta ei suuda tähti õppida, mistõttu ei suuda ta ka lugeda. Ka võimlemistunnis ei lähe tal hästi, sest ta ei suuda üle kitse hüpata. Sellest ei suuda aru saada võimlemisõpetaja, kes poisil ikkagi hüpata käsib ja asi lõpeb Ivanile kukkumise ning verise ninaga.

Ühel päeval toob Ivani isa koju raamatu “Tarzan ürgmetsas”. Selle seikleb ahvide kuningas Tarzan, kes elab ürgmetsas ja on maailmatu tugev. Ta oskab puu otsas ronida, ahvidega ahvide keelt rääkida ja tal on ka pruut, kel nimeks Jane. Ivani isa tahaks, et tema poeg oleks sama võimas ja tugev nagu Tarzan. Isa käsib pojal samuti puu otsa ronida ja ka seal läheb Ivanil kehvasti – ta kukub alla ja jälle on nina verine! Nüüd tõdeb isa, et Ivan on nannipunn ja lisaks sellele veel ka Kummi-Tarzan! Seda kuulevad pealt mööda kõndivad lapsed ja nii saab Ivan endale hüüdnime.

Ivan üritab veel jalgpalli mängida, kuid ka see läheb aia taha. Ka jalgrattasõit ebaõnnestub nii, et ta kukub rattaga vette ja kalamehed peavad teda päästma.

Kuid, ühel heal päeval kohtub Ivan pesuehtsa nõiaga! Ivan tõdeb, et nõidasid pole olemas, kuna ka tema isa arvab sedasi, siis lubab nõid täita ühe poisi soovi! Ivan mõtleb terve öö, mida soovida, kuni ta selle ka välja mõtleb.

Ja mida ta soovis? No seda peate juba ise edasi lugema. Igal juhul on see suur soov ja selle täitmisel on teatud nüansid…

“Kummi-Tarzan” on ajatu raamat. Tegelikult on see ju humoorikas, kuid kõik, mis lugejale mingil hetkel naljakas tundub pole seda teps mitte Ivanile. Kindlasti tasub seda raamatut lugeda ja teha sellest omad järeldused.

Väga lahedad on ka raamatus olevad pildid, mis on kirjaniku enda joonistatud!

Hugh Lofting „Doktor Dolittle’i reisid“ (Tänapäev)

Maailmakuulsa armastusväärse doktor Dolittle’i seiklused jätkuvad teises raamatus. Seekord on jutustajaks külapoiss Tommy Stubbins, kelle doktor oma assistendiks võtab. Koos loomadega minnakse appi dr Dolittle salapärasele sõbrale erak Luke’ile, keda tahetakse ebaõiglaselt vangi panna. See käivitab kummaliste juhtumiste ahela, mis lõpuks juhatab arsti koos kõigi oma vahvate loomadega kuulsat indiaani loodusteadlase Pika Noole jälile. Otsingud viivad rändurid läbi mitmete riikide kuni lõpevad imelikul liikuval saarel, mille veel imelikumate asukatega tuleb ette hulgaliselt sekeldusi.

Briti kirjaniku Hugh Loftingi (1886-1947) doktor Dolittle’i lood kuuluvad kindlasti maailma lastekirjanduse varamusse ning on tegelikult ju üsnagi ajatud, vaatamata sellele, et algupäraselt ilmusid esimesed Dolittle’i lood juba 1920. aastal! See raamat ehk „Doktor Dolittle’i reisid“ ilmus esimest korda 1922.

Ka eesti keeles on doktor Dolittle’i lugusid mitmel korral avaldatud, esimesed eestikeelsed Dolittle’i-lood ilmusid juba 1930-ndatel aastatel, minu enda esimesed kokkupuuted Dolittle’iga jäävad 1980-ndate aastate algusesse, kui ilmus kaks raamatut: „Doktor Dolittle. Doktor Dolittle’i tsirkus“ ja „Doktor Dolittle’i postkontor. Doktor Dolittle’i reisid“. Seega kokku lausa neli Dolittle’i lugu. Algupäraselt peaks Dolittle’i lugusid kokku olema 12, kusjuures eesti keeles on ilmunud veel „Doktor Dolittle ja roheline kanaarilind“, „Doktor Dolittle ja saladuslik järv“, „Doktor Dolittle kuul“, „Doktor Dolittle’i aed“, „Doktor Dolittle’i loomaaed“, „Doktor Dolittle’i Puddleby seiklused“, „Doktor Dolittle’i tagasitulek“ ja „Doktor Dolittle’i ratasmajake“ ehk eesti keeles on saadaval kõik kuulsa doktori 12 raamatut! Ja ei maksa unustada ka lahedaid doktor Dolittle’i filme aastail 1998 - 2008, kokku oli neid viis, millest kahes esimeses mängis peaosa suurepärane koomik Eddie Murphy.

Seekordses raamatus on jutustajaks külapoiss Tommy Stubbins, üks vahva poiss, kes selle raamatu sündmuste ajal on umbes kümneaastane. Selles raamatus on Tommy kirja pannud selles osa Dolittle’i elust, mida ta ise pealt nägi ja osa võttis. Tommy Stubbins on raamatu alguses üheksa ja poole aastane, ta on Puddleby kingsepa poeg. Tol ajal oli Puddleby-on-the-Marsh üpris väike linnake. Tommy meenutab, et tal oli selles linnakeses kolm sõpra: merekarbimees Joe, kassilihamees Matthew Mugg ja erak Luukas. Kõigi nendega puutume selles raamatus veel ka kokku.

Ühel heal päeval satub Tommy kulli peale, kellel on orav küünte vahel. Poisil õnnestub orav kulli käest päästa, kuid vaesel loomakesel on kaks jalga kõvasti viga saanud. Tommy pöördub abi saamiseks täiskasvanute poole, kuid tal soovitatakse minna John Dolittle’i juurde, kes elab just nende linnakeses. Dolittle peaks teadma kõiksugu asju loomadest, liblikatest, taimedest, kividest ja muust. Räägitakse, et ta on kõige targem loodusteadlane terves ilmas. Selgub, et Dolittle elab oma lemmikloomadega täitsa omaette. Ta on teinud oma elu jooksul mitu suurt reisi ja palju hiilgavaid avastusi. Ja veel – John Dolittle oskab loomade keelt! Uskumatu lugu!

Seda meest läheb Tommy otsima, kuid selgub, et loodusteadlast pole kodus. Tommy näeb mehe aias vaid ühte üsna vana koera, kelle nimi pidi olema Jip. Mõned päevad hiljem on loodusteadlana linnakeses tagasi ja Tommy temaga täiesti juhuslikult ka kohtub. Dolittle kutsub poisi enda juurde koju, kus elab ja toimetab väga palju loomi. Tuttavaks saame näiteks majapidajannast pardiga, kel nimeks Däb-Däb, papagoi Polüneesiaga, kes andis loodusteadlasele nõu loomade keelt õppida ja loomi arstima hakata. Praegu olevat Polüneesia Aafrikas, kuid just selle raamatu alguses nutikas lind naaseb. Lisaks naaseb Aafrikast ka üks vahva ja õpetatud pärdik, kel nimeks Tšii-Tšii.

Lugeja saab teada sedagi, et Dolittle on tulnud reisilt ning kaasa toonud merinõela, mida pärismaalased kutsuvat vihh-vahhiks. Kuna see merinõel on pooleldi karp, pooleldi tavaline kala ja Dolittle’il on plaanis õppida karpide keelt, siis peaks vihh-vahh olema suurepäraseks abiliseks. Veidi hiljem läheb Dolittle ka Tommy juurde ja aitab oravat, pannes loomakese jalad lahasessse. Seejärel hakkab Tommy käima iga päev loodusteadlase juures. Poiss on suurepärane abiline ja usin õpilane. Papagoi Polüneesia hakkab poisile õpetama loomade keelt ja õpetab ka loomi jälgima, sest loomad kõnelevad sageli saba või jalgade abiga. Selgub, et loomade keele õppimisel tuleb olla hästi tähelepanelik.

Tommy tutvub lähemalt ka Dolittle’i aia ja eraloomaaiaga. Selles loomaaias puure ei ole, on kivist majakesed, mille uksed on suletavad seestpoolt, mitte väljast. Tommy aitab doktorit, ta toidab doktori lemmikuid, aitab loomaaias uusi maju ja tarandikke ehitada, abistab haigete loomade vastuvõtmisel. Õige ruttu hakkab ka poiss loomade keelest veidi aru saama. Tommy ja ka lugeja saavad teada veel sedagi, et tegelikult peaks olema maailma suurim loodusteadlane hoopis indiaanlane, Kuldnoole poeg Pikk Nool. Ta ei oska küll lugeda ega kirjutada, kuid ta teab loodusest väga palju. Ta elab kusagil Peruu mägedes ja ükski valge pole teda iial näinud. Pika Noole erialaks olevat botaanika – taimed ja kõik nendesse puutuv, kuid ta teab väga palju ka lindudest ja loomadest.

Ka Tommy on üsna kindel, et ka tema tahaks saada loodusteadlaseks, õppida ka lugema ja kirjutama. Kõige parem oleks sellise tee alguseks see, et temast saaks Dolittle’i assistent. Kuna ka poisi ema ja isa on sellega nõus, siis saabki kümneaastasest Tommyst maailmakuulsa loodusteadlase assistent! Seejärel hakatakse planeerima minekut merereisile. Purjekas „Koovitaja“ hangitakse merekarbimehe Joe käest. Purjekale oleks vaja veel ühte liiget, kes see võiks olla? Kassilihamees Matthew? Erak Luukas?

Viimane tundubki olevat hea variant, kuid erak on kadunud. Selgub, et erak on võetud ühe vana kuritöö eest kinni ja ta ootab kohtuistungit. Näib, et ainus, kes teab juhtunu kohta tõde on eraku koer Bob, mistõttu nüüd on vaja abi ka Dolittle’i käest, sest tema on ju ainus, kes oskab koertega rääkida! Et kohtus seda tõestada, tuleb loodusteadlasel suhelda ka kohtuniku koeraga. Luukas saab päästetud.

Järgmisena saabub doktori juurde Brasiiliast punane paradiisilind. Lind toob endaga kaasa ärevaid teateid – Pikk Nool on kadunud! Viimati olevat teda nähtud Ämmalahvi saarel, mis on muideks liikuv saar. Nüüd on Dolittle ja Tommy suures segaduses, kust Pikka Noolt otsida? Kas ta on ikka Ämmalahvi saarel? Mängitakse hoopireisimängu ning üllatus-üllatus Tommy paneb silmad kinni ning suunab pimesi oma pliiatsi kaardil just Ämmalahvi saarele! Sinna tulebki minna!

„Koovitaja“ asub teele. Kolmandaks meheks meeskonnas on Dolittle’i vana sõber, mustanahaline Bumpo Kahbooboo, kes on Jolligenki kroonprints. Ta on olnud Inglismaal õppimas, lausa Oxfordi ülikoolis, kuid nüüd tahaks ta kingad jalast võtta, unustada õpingud ja lihtsalt reisile tulla! Nii lähebki.

Eno Raud „Roostevaba Mõõk“ (Tänapäev)

Armastatud lastekirjaniku Eno Raua (1928–1996) igihaljas „Roostevaba Mõõk“ viib lugejad autori lapsepõlveaega, toonaste Eesti koolipoiste murede ja rõõmude ning põnevohtlike mängude ja seikluste keskele.

Raamatu esimene jutustus „Must Surm ja SMK“ (esitrükk 1957) räägib kahe poistekamba, hirmuäratava Roltsi ehk Musta Surma juhitud indiaanlaste ning Jaani juhitud Sõjaliste Mängude Komitee omavahelisest arveteklaarimisest.

Kahe poisi seiklused jätkuvad jutustuses „Sõjakirves on välja kaevatud“ (esitrükk 1959), kus nad peavad – nüüd juba sõpradena metsas indiaanilaagris asudes – astuma vastu ülekaalukale külapoiste kambale.

Mõlemas loos saab kaasakiskuvate seikluste keerises ruttu selgeks, kes on tõeline sõber ja kes vihavaenlane ning kui suurt rolli mängivad elus ustavus, reetmine ja andestamine ning ausameelsus ja valed.

Tegelikult on vägagi vahva, et täna avaldatakse ka selliseid lasteraamatuid, mis kuuluvad kindlalt Eesti lastekirjanduse klassikute hulka, mida „Roostevaba Mõõk“ ju ometi on. Selline põnev „poisteraamat“, mis on kuulunud kindlasti mitme põlvkonna poiste lugemislauale. Mina lugesin "Roostevaba Mõõka" arvatavasti Eno Raua kogumikust, mis ilmus 1978. aastal, ja selles raamatus olid lisaks "Roostevaba Mõõgale" ka "Tuli pimendatud linnas", "Lugu lendavate taldrikutega" ja "Märgutuled Padalaiul".

Ma ei teagi, kas tänapäeval sellist „poistekat“ enam kirjutada saaks ja tohiks, sest on ju selles raamatus veidi kaklemist, lüüakse käega näkku, loobitakse kividega ja kiusatakse endast väiksemaid, kuid eks on ju see „poiste-elu“ kord selline olnud. Ma ei tea sedagi, kas tänapäeval lapsed iniaanlasi ja kahvanägusid mängivad? Mina oma lapsepõlves mängisin ja mulle meeldis olla kauboi ehk siis kahvanägu. Mäletan, et mul oli isegi papist kauboikaabu, mis oli küll veidi sombrero moodi, kuid sellel kaabul oli ka ägeda kauboi pilt.

Selle ägeda ja põneva raamatu sündmused saavad alguse sügisel. Esimesena kohtume Männilinna algkooli vormimütsi kandva viienda klassi poisi Uuduga, kes näib kedagi ootavat. Siinkohal pean mainima, et Uudu ei ole selle raamatu peategelane, kuid siiski üsna oluline tegelane. Juba langevad vihmapiisad, kui tulebki veel üks poiss, keda Uudu kõnetab kui Roltsi. Uudu tahab Roltsiga rääkida.

Saame teada, et teine poiss on kahe-kolmeteistkümneaastane, kellel on mustad juuksed, tumedad kulmud on ninajuure kohalt kokkukasvanud. Tulija õppis Uuduga ühes klassis ja oli selle lastekodu kasvandik, mille juhatajaks oli Uudu isa. Poisi nimi on Roland Sahk. Roland käratab Uudule, et ta ei ole mingi Rolts, vaid Must Surm – mees, kes kustutab inimelusid nagu küünlaid jõulupuul. Siinkohal tuleb mainida, et Roland Sahk ei ole teps mitte mõrvar, aga see on lihtsalt osa poiste mängudest. Autor lisab, et Rolandiks kutsusid teda tüdrukud, perekonnanime Sahk kasutasid õpetajad, kes teda ei armastanud. Poisid hüüdsid teda tavaliselt Roltsiks, no ja siis oli tal ka hüüdnimi Must Surm.

Saame lugeda, et Rolts on olnud seni võitmatu. Julge ja osav, parajalt kaak, kes isegi ühe hundikoera oli kunagi sutsakaga pimedaks lasknud, peksnud vaeseomaks ühe kuuenda klassi poisi ja oli indiaanlaste kamba pealik. Arusaadav, et selline tegelane õpilaste lemmiklaps ei ole.

Nüüd selgitab Uudu Roltsile, et uus poiss – Jaan – kes nende klassi tuli, tahab teha oma kampa. Jaan on ka Uudut oma kampa meelitanud, kuid Uudu tahaks pigem Roltsi kambas olla. Ta lubab, et võib hakata salakuulajaks ja Jaani kamba kohta Roltsile infot tuua. Rolts esialgu kahtleb, kuid on Uudu mõttega päri.

Järgmisena saame tuttavaks Männilinna algkooli uue õpilase Jaan Kiviga, ja need sündmused toimuvad nädal aega enne Uudu ja Roltsi kohtumist. Jaan istus kodus laua taga ja lahendas matemaatikaülesannet, kui äkki lendas lahtisest aknast tuppa nool, mille saba külge oli kinnitatud kiri, milles Must Surm kutsus Jaani indiaanlastega liituma ja kutsus teda välja ennast näitama, et mis mees see uus poiss on.

Jaan läkski õue, temal polnud karta midagi. Seal ootas teda Roland. Roland rääkis Jaanile indiaanlaste kambast, nende mõtetest, "maailmavaadetest" ja kõigest muustki, kuid üsna ruttu muutus kõnelus sõnasõjaks, ja juba poiste esmakohtumisest on selge, et vastamisi on kaks kõva selli, ja Jaanil pole plaaniski indiaanlastega liituda. Tundub, et Jaani põhitõed on oluliselt teistsugused kui indiaanlaste omad.

Järgmisel päeval koolis „laenas“ Rolts Jaanilt matemaatika-vihikut, et sealt koduse ülesande lahendus maha kirjutada, kuid vihikut ta klassivennale tagasi ei anna. Nüüd jääb hoopis Jaan matemaatikaõpetaja silmis rumalasse seisu – pole vihikut, pole koduse ülesande lahendust. Jaan teab, kelle käes tema vihik on, kuid ta ei ütle seda õpetajale. Lausub vaid: „Ma ei saa teile vastata.“ Nii jäetakse hoopis Jaan pärast tunde, kuid klassi teised poisid saavad aru, et Jaan ei ole argpüks, ta on tubli poiss, on täitsamees... Siinkohal meenub mulle üsna hiljuti loetud Jüri Parijõe „Teraspoiss“, mille peategelane oli sarnane Jaan Kivile, sest ka tema ei käinud teiste peale kitumas, pidas ise vastu.

Pärast koolipäeva kohtus Jaan oma pinginaabri Ants Hakkajaga. Jaanil on mõte – asutada oma kamp! Antsu arvates on see maruvahva mõte ja tema on nõus Jaani kambas olema küll.

Jaan ja Ants tegid alustuseks ajakirja – Sõjaliste Mängude Komitee (SMK) häälekandja! Ajakirjal nime ei ole, kuid seda nime otsitakse, kuulutatakse välja isegi võistlus nime leidmiseks. Ajakirja näidatakse esialgu vaid putkavahile, kes on vanem mees, kes oli olnud tubli sõjamees, kes võttis osa lahingutest Valgevenemaal ja jätnud sinna oma parema jala. Tegelikult oli mees raudteevaht, kellele poiste ajakiri meeldis. Lubasid ju uue kamba loojad ajakirjas, et astuvad välja indiaanlaste vastu, teevad hoolega sporti, võimlevad, lubatakse teha isegi pisike staadion Luitehaku metsa, kus saaks sporti teha. Putkavaht uuris ajalehte ning näitas Jaanile ja Antsule mõõka, millega ta sõjas käis, nüüd oli see roostetama läinud, kuid just sellest mõõgast saavad poisid idee – ajakirja nimeks saab "Roostevaba Mõõk". Lahe on seegi, et seda ajakirja saame me ka selles raamatus lugeda, nii nagu poisid seda kirjutasid ja illustreerisid.

Jaani kambaga liitub teisigi poisse, isegi üks hulkuv koer võetakse omaks, temast saab eruseersant Kolumbus, veidi hiljem liitub Jaaniga ka väiksemaid poisse, kes on omakorda moodustanud Vanaraua Korjajate Ordu, kelle juhiks on väike, aga tubli - Porka. Nemad korjavad vanarauda ja viivad seda kokkuostupunkti. Mäletan minagi seda aega oma lapsepõlvest, tänasele lapsele on see vanaraua korjamise teema vist veidi tundmatu. See pole hetkel oluline, ja kui väikesed poisid jäävad hätta ühe indiaanlasega, kes neid kiusama hakkab, siis sekkub Ants Hakkaja, kes kutsubki väikesed kutid Jaani kambaga liituma.

Ma ei tahaks Sulle kõike ära rääkida, kuid Jaani-poisid ja Rolandi-poisid madistavad selles raamatus veel üsna hoolega, metsas peetakse „lahinguid“, mis on vahetevahel üsna vihased, võetakse „pantvange“ ja käiakse luurel, tegeletakse salakuulamisega, kuni jõutakase viimase suure lahinguni, milles Jaan ja Roland vastamisi lähevad. Kes võidab? Kui raamatut loed, siis saad teada. Raamatu esimese jutu ehk „Roostevaba Mõõga“ lõpus juhtub veel mõndagi – Roland tahetakse koolist välja visata ja internaatkooli saata, kuid kas ikka just Roland on süüdi selles, miks teda koolist välja tahetakse visata. Nüüd on Rolandile abiks tema „vihavaenlane“ Jaan, kes aitab tõe päevavalgele tuua.

Raamatu teine jutt on „Sõjakirves on välja kaevatud“, milles Roland Sahk on läinud suveks maale, et seal tööd teha, veidi taskuraha teenida. Ta on abiks Rabaranna peremehele ja Roland on pärast seda, kui teda koolist välja taheti visata üsnagi muutunud poiss. Ta on igati töökas ja tubli, kuid läheb ka selles loos tülli maapoistega ja peremehega, kuid kinnitan, et nendes sündmustes pole Roltsil mitte mingisugust süüd. Talle ei meeldi lihtsalt alatus ja vale, mistõttu püüab ta seda ka välja näidata ja öelda. Ühel hetkel ütleb Roland lepingust peremehega lahti.

Kuna Rolandile tulevad maale külla Jaan Kivi ja Ants Hakkaja, et maal suve nautida, kala püüda ja muid põnevaid asju teha, siis lähevad kolm poissi lähedal asuvasse metsa – Mustmetsa, kus teevad lõkkel süüa (sütekartuleid), plaanivad kalale minna ja veeta igati mõnusat aega, kuid asjad lähevad ka põnevamaks, kui poisid kohtuvad mustlastega, kellega Roland väikest äri ajab, mistõttu saavad poisid endale ka kana, kellele pannakse nimeks Tipa. Tänu sellele kanale lähevad meie peategelatsel lood keeruliseks maapoistega, kes kahtlustavad linnapoisse varguses.

Meie peategelased märkavad lähedal oleval järvel kahtlast valgust, tutvuvad lähedal oleva saarega, käivad luurel ja peavad vastu hakkama ka maapoistele, kuid seekord saavad sündmused hoopis positiivsema lahenduse, kuid selle lõpplahenduse pead ise välja uurima. Raamatu lõpus saad lugeda veel "Roostevaba Mõõga Lõuna-Eesti erinumbrit", mis poiste suvised sündmused igati mõnusasti kokku võtab ja lõpus veel ka Rolandi kiri sõpradele, milles ta jutustab, kuidas tema tööd ja tegemised maal edasi läksid.

Sellised põnevad lood ja sündmused selles raamatus. Igati selline poiste värk, aga usun, et sobib lugemiseks suurepäraselt nii poistele kui ka vanematele poistele, ja miks mitte ka türdukutele.

Oscar Wilde „Õnnelik prints“ (Varrak)

Nende kaante vahel on Wilde’i kaks muinasjuttude kogu – „Õnnelik prints“ ja „Granaatõuntest maja“. Ta ise on öelnud, et need on lood lastele ja lapsemeelsetele ning mingit vanuselist piirangut neil muidugi ei ole. Wilde, kes pidas oma kinnituste kohaselt kunsti kõlblusest kõrgemaks, on oma loomingus osutunud üsnagi suureks moralistiks. Omaenda elus koges ta suurt rikkust ja nägi Londoni toretsemist, samal ajal kuulus tema kogemusse ka näljahäda-järgne Iirimaa, läbi ja lõhki iirlasena säilitas ta Inglismaal omamoodi kõrvaltvaataja pilgu ning see peegeldus ka tema mõistujuttudes. Aga isegi kui neid allhoovusi ja tagamaid mitte arvestada, võib igas vanuses lugeja elada kaasa kaunitele lugudele armastusest ja eneseohverdusest, sellest, milline on tegelikult oma hingest loobumise hind ning et mõnikord avanevad südamed alles siis, kui need purunevad. Omaette väärtus on Wilde’i stiilil, sest algselt jutustas ta oma lugusid ja kuulajad läksid temaga kaasa, lastes end lummata. Need lood leiavad üha uusi lugejaid, neid lavastatakse, tõlgitakse ja avaldatakse praegugi ja küllap ka edaspidi.

Oscar Fingal O'Flahertie Wills Wilde (1854 Dublin – 1900 Pariis) oli näite- ja proosakirjanik, luuletaja. Ta on viktoriaanliku aja Londoni edukaim ja kuulsaim näitekirjanik, ja ka tuntud esteet. Kirjaniku isa Sir William Wilde oli Iirimaal tunnustatud kõrva- ja silmakirurg, kes oli avaldanud raamatuid arheoloogiast, folkloorist ja satiirik Jonathan Swift’ist. Kirjaniku ema Jane oli luuletaja, kes uuris ka keltide mütoloogiat ja folkloori ja avaldas oma luuletusi nime all Speranza. Kirjaniku vanem vend Willie Wilde oli ajakirjanik ja luuletaja. Oscar Wilde oli keigar, kes nautis seda, kui talle tähelepanu osutati. Ta kritiseeris kogu oma elu viktoriaanliku aja Inglismaa kitsarinnalisust ja ei sallinud mehelikeks peetud spordialasid. 1870ndatel aastatel, kui ta õppis Oxfordi ülikoolis, kasvatas ta oma juuksed pikaks ja hakkas kaunistama oma tuba liiliate, päevalillede ja paabulinnu sulgedega. Aastast 1875 oli ta ka vabamüürlane.

Oma elu ajal oli ta kindlasti üks edukamaid briti näitekirjanikke, kuid tema näidendeid esitatakse edukalt terves maailmas ka praegu. Tema mitmeid teoseid on ka korduvalt ekraniseeritud. Tema elust on tehtud filmid “Oscar Wilde” (1960) ja “Wilde” (1997). Viimati mainitud filmis mängis peaosa suurepärane Stephen Fry. Eesti keeles on ilmunud mitmel korral Oscar Wilde’i kuulsaim teos ehk „Dorian Gray portree“, kuid ka „Salome“, „Canterville’i lossi vaim“, „De profoundis“, „Esseed. Readingi vangla ballaad“, „Näidismiljonär“, „Vested“, „Valitud aforismid, seigad ja mälestused“ Aastal 2003 ilmus Barbara Belfordi kirjutatud raamat „Oscar Wilde. Vaieldamatu geenius“, Peter Ackroydi suurepärane „Oscar Wilde’i viimane testament“.

Oscar Wilde’i muinasjutud ei ole lihtsad muinasjutud, mistõttu võiks vist öelda, et need pole muinasjutud lastele, pigem täiskasvanutele. Mitmed Wilde’i muinasjutud ei lõppe positiivse alatooniga, pigem õnnetult või lausa traagiliselt, kuigi alati jääb ka pisike lootuskiir. Palju on neis muinasjuttudes õpetlikku, kuid Wilde näitab sedagi, et elus ei saagi kõik asjad olla ainult ilusad ja positiivsed, elus on valu ja vaeva, on ebaõiglust ja negatiivsust. Tegelasteks on Wilde’i lugudes tavalised inimesed, kuid on ka printse ja teisi, kes elavad lossides, on linde ja loomi, kes on sageli positiivsemad kui inimesed. Wilde räägib om lugudes armastusest, kunstist, ilust, kuid sageli ei suuda ka armastus imet teha, sageli valmistab armastus hoopis pettumust.

Raamat koosneb kahest muinasjuttude kogust – „Õnnelik prints“ ja „Granaatõunetest maja“, kokku 9 muinasjuttu. Raamatu lõpus veel Krista Kaera kirjutatud sisukas „Meenutuseks lugejale“.

Esimene muinasjutt on „Õnnelik prints“, mis on kindlasti üks kuulsamaid ja ilusamaid Wilde’i kirjutatud lugusid.

Üleval linna kohal, kõrge sama otsas, seisis Õnneliku Printsi kuju. Ta oli üleni kaetud õhukese puhta lehtkullaga, silmadeks oli tal kaks säravat safiiri ning tema mõõgapidemel ergas suur punane rubiin. Nii alustab Wilde seda imelist ja nukrameelset muinasjuttu. Õnneliku Printsi kuju meeldib nii linnanõunikule, emale ja pojale, meestele ja naistele, isegi vaestekooli lastele. Vaestekooli lastele tuletab Õnnelik Prints meelde inglit, keda nad on vähemalt oma unedes näinud.

Seejärel tuleb mängu selle muinasjutu teine peategelane – üle linna lendav väike Pääsuke. Tema sõbrad olid juba ammu Egiptusesse lennanud, aga tema oli maha jäänud, sest ta oli armunud imekaunisse Pillirookõrresse. Esialgu on ju armumine ilus, kuid ühel hetkel avastas Pääsuke, et ta oli ikkagi üksildane ja armastus hakkas teda ära tüütama. Põhjuseid selleks oli mitmeid – Pääsuke leidis, et Pillirookõrs ei osanud vestelda, arvatavasti oli ta ka edvistaja, sest ta flirtis alalõpmata tuulega, lisaks oli ta veel ka kodusistuja. Pääsuke kutsus Pilliroogu endaga kaasa, kuid too raputas pead, ta oli nii kodu küljes kinni. Pääsuke oli kindel, et Pilliroog oli temaga ainult mänginud ja ta ostustas lennata püramiidide juurde.

Pääsuke otsustas linnas veel öömajale jääda ja ta peatus Õnneliku Printsi jalgade juures. Nüüd oli ta kuldne magamistuba. Ühel hetkel märkas Pääsuke piisku, mis tema peale langesid. Öine taevas oli selge, tähed särasid taevas, aga vihma sadas! Selgus, et Õnneliku Printsi silmad olid pisaraid täis ja need voolasid mööda tema kuldseid põski alla, Pääsukese peale.

Õnnelik Prints kinnitas Pääsukesele, et elades uhkes lossis oli ta õnnelik, kõik tema ümber oli kaunis. Nüüd oli ta pandud kõrgele ja ta nägi oma linna inetust ja häda, ning kuigi tema süda oli tehtud seatinast, ei jäänud tal muud üle kui nutta. Õnnelik Prints palus Pääsukesel jääda üheks ööks tema juurde ja hakata tema käskjalaks, et aidata vaest õmblejannat, kelle poeg oli väga haige. Emal polnud pojale anda midagi muud peale jõevee. Pääsuke viis vaesele õmblejannale Printsi mõõgapidemest suure rubiini. Kuigi väljas oli külm, oli Pääsukesel tunne, et tal on soe. Prints kinnitas, et soe oli tal seepärast, et Pääsuke oli teinud heateo.

Pääsuke tahaks nüüd ära lennata, kuid Prints palus tal veelkord jääda – oleks vaja aidata ka vaest näitekirjanikku, väikest tüdrukut, kes tikke müüs ja vaelapsi, kes magasid sillakaare all. Prints ohverdas oma silmadeks olnud safiirid ja keha katnud kuldlehed. Pärast seda, kui Prints oli loovutanud oma silmad, otsustas Pääsuke jääda tema juurde igaveseks, olla Printsi silmadeks, rääkida sellest, mis linnas toimus. Kahjuks läks talv järjest külmemaks ja lumisemaks, ja ühel päeval kinnitas Pääsuke, et nüüd läheb ta lõplikult ära. Pääsuke tõdes, et nüüd läheb ta Surma kotta, sest on ju Surm lihtsalt Une vend. Pääsuke suudles Printsi juuli ja kukkus surnult tema jalge ette.

Nii oleks ju ilus see muinasjutt lõpetada, kuid Wilde jätkab. Linnapeale ja linnanõunikele ei meeldinud enam armetuks jäänud Õnneliku Printsi kuju. Nad otsustasid kuju üles sulatada ja teha sellest kas linnapea või kellegi teise, tähtsa isiku kuju. Valukojas selgus, et Printsi seatinast süda ei sula ahjus. Nii visati see prügimäele kus lebas juba ka surnud Pääsuke. Ja kui Jumal palus ühel inglil tuua talle selle linna kaks väärtuslikumat asja, siis tõi ingel talle tinast südame ja surnud linnu. Jumal kinnitas, et see oli õige valik, sest nüüd laulab linnuke igavesti paraidiisiaias ja Õnnelik Prints kiidab teda tema kuldses linnas. Seegi on ju ilus lõpp, õhkuma jääb positiivne noot ja jumalateemat kasutab Wilde oma lugudes veel.

Teine selle raamatu muinasjutt on „Ööbik ja roos“, mille peategelasteks on armunud Üliõpilane ja Ööbik (ja jällegi lind, nii nagu esimeses muinasjutus oli Pääsuke). Üliõpilane oli armunud ja tahtis minna printsi korraldatud ballile, kuhu pidi minema ka tema armastatu. Üliõpilane peaks viima oma kallimale punase roosi, siis tantsiks armsam temaga kuni koidikuni, ta saaks hoida armsamat oma käte vahel. Ööbik leidis, et Üliõpilane oli üks tõeline armastaja, kellest Ööbik oli laulnud öö öö järel. Ööbik otsustas Üliõpilast aidata ja tuua talle punase roosi. Ta külastas mitut roosipuud, kuid ühel oli roosid valged, teisel kollased. Üliõpilase akna all kasvas samuti roosipuu, kelle õied pidid olema punased, kuid talv oli külmutanud kinni tema sooned, pakane näpistanud tema pungi, torm murdnud tema oksi ja sel aastal ei puhke tal ühtegi roosi.

Oli üks võimalus – Ööbik peaks looma punase õie kuuvalgel oma muusikast ja immutama omaenda südameverega. Ööbik peaks terve öö laulma ja okas peaks tungima tema südamesse ja veri peaks voolama roosipuu soontesse ja saama roosipuu vereks. Surm on kõrge hind ühe punase roosi eest ja elu on kõigile armas. Nii arvas ka Ööbik, kuid armastuse nimel oli ta nõus ennast ohverdama. Ööbik palus Üliõpilaselt vastutasuks seda, et ta oleks tõeline armastaja, sest armastus on targem kui filosoofia.

Ööbik ohverdaski end. Ühel hetkel tõi ta kuuldavale viimase helidevoo. Isegi kahvatu kuu kuulis seda, unustas koidiku ja viivitas taevas. Punane roos avas oma õielehed, kuid Ööbik lamas surnult kõrges rohus. Ilusad, kuid väga nukrameelsed motiivid, kas pole. Üliõpilane sai oma roosi, ja viis selle oma armsamale, kelleks oli professori tütar, kes siiski ei vaimustunud sellest. Kammerhärra nõbu oli saatnud talle ehtsaid kalliskive ja kalliskivid maksavad palju rohkem kui lilled. Nii said Üliõpilane ja armastus löögi vastu nägu, tõelise „obaduse“, mis pani Üliõpilase mõtlema, et armastus on ikka tobe ja ebapraktiline. Üliõpilane vihastas oma armastatu peale ja viskas roosi tänavale. Roos kukkus rentslisse ning vankriratas sõitis sellest üle.

Mida tegi Üliõpilane edasi? Ta läks oma tuppa, võttis välja suure tolmunud raamatu ja hakkas lugema, sest ta ostsutas pöörduda tagasi filosoofia juurde ja hakata uurima metafüüsikat. Taaskord vägagi kummaline lõpp sellel muinasjutul - ja kaotajaks taaskord armastus.

Kolmas lugu raamatus on „Isekas Hiiglane“. See on lugu Hiiglasest, kes oli 7 aastat eemal oma kodust, lossist ja aiast, kuna oli külas oma sõbral Cornwalli Kollil. Sel ajal, kui Hiiglane oli eemal, olid tema aias mänginud lapsed ja see aed oli tõeliselt imeline. Siin oli kogu aeg kevad, lilled õitsesid ja kõik oli hiiglama ilus. Koju naastes ajas Hiiglane lapsed minema, sest oli ju ometigi tema aed ja seal võis mängida ainult tema ise. Ta ehitas ümber aia kõrge müüri ja pani sellele isegi sildi, et sissetungijad võetakse vastutusele.

Pärast seda närbus Hiiglase aed ja seal oli püsivalt talv. Lilled ei õitsenud, oli vaid külm, tuul ja rahe. Ühel päeval kuulis Hiiglane kanepilinnu laulu ja ta vaatas aknast välja – aias oli jällegi kevad, sest tema aeda olid lapsed salaja tagasi tulnud. Lapsed istusid puude otsas ja kõik oli hiiglama ilus. Hiiglane mõistis, et ta oli olnud isekas, lammutas ära kõrge müüri ja kõik lapsed olid sellesse aeda teretulnud. Hiiglasele meeldis eriti üks väike poiss, kes ühel päeval ära kadus. Hiiglane igatses seda väikest poissi taga, kuid poissi ei tulnud ega tulnud.

Päras pikki aastaid tuli väike poiss tagasi, kuid keegi oli talle viga teinud – lapse peopesades ja jalgades olid naelte jäljed. Laps kinnitas, et need olid armastuse haavad, kuid täiskasvanud lugeja saab vist üsna hästi aru, kellele Wilde viitab. Ja just sel päeval, kui väike poiss tagasi tuli, tõdes ta Hiiglasele, et ta on tulnud selleks, et võtta Hiiglane endaga kaasa ja viia ta oma aeda – Paradiisiaeda.

Ühest muinasjutust tahaksin veel rääkida. See on raamatu neljas lugu, millel pealkirjaks „Ustav sõber“, mis tuletab meelde meilegi väga hästi tuttavat Kaval-Antsu ja Vanapagana lugu, kuigi selles loos on kanntajaks hoopis Väike Hans, üks hea südamega vaene mees, kes üritab olla heaks sõbraks rikkale ja omakasupüüdlikule Möldrile, Suur Hugh’ile.

Muinasjutu alguses toimetavad Vesirott, Part ja Kanepilind (näib, et linnud meeldivad Wilde'ile väga). Vesirott on uhke ja upsakas, kes tõdeb, et armastusest palju ülevam on sõpus, kuigi ega ta vist isegi ei tea, mis see sõpruski täpselt on. Kanepilind jutustab loo Väikesest Hansust ja Möldrist, milles Väike Hans ohverdab kõik Mödrile, ja seda sõpruse nimel, ja seda selleks, et saada endale Mödri käest katkine aiakäru.

Väike Hans ohverdab kõik, oma lilled, oma taimed, oma väikese varanatukese ja lõpuks ka oma elu. Ja nagu Mölder hiljem kinnitab, seda kõike sõpruse nimel. Kuid kas see ongi sõprus, kui üks annab endast kõik, teine ainult lubab ja lubab, ajab lolli juttu ja mängib sõprusega...

Selles raamatus on veel viis imelist muinasjuttu, mille jätan Sulle endale lugeda – „Erakordne Rakett“, „Noor Kuningas“, „Infanta sünnipäev“, „Kalur ja tema Hing“, „Tähelaps“.

Colin Dexter „Näitsik on surnud. Inspektor Morse’i juhtumid“ (Tänapäev)

Joanna Franksi surnukeha leiti Oxfordi kanali Duke's Cut'i nimeliselt lõigult kolmapäeval, 22. juunil 1859 umbes kell pool kuus hommikul.

Umbes kell 10.15 ühel 1989. aasta laupäeva hommikul toimetati peainspektor Morse'i keha – tõsi, sugugi mitte surnud – Oxfordi John Radcliffe'i haiglasse. Perforatsiooniga maohaavandi ravi osutus hiljem õnnestunuks.

Haiglas paranedes satub Morse'i silma alla Joanna Franksi surmajuhtumi uurimine ja kohtuprotsess ning asja lähemalt uurides kasvab temas veendumus, et kaks meest, kes toona naise mõrva eest poodi, olid süütud ...

Otsustasin, et sel suvel peaks läbi lugema ka ühe krimka, ja mis võiks olla parem, kui hiljuti eesti keeles ilmunud raamat inspektor Morse’i juhtumite sarjast, mis algupäraselt ilmus 1989. aastal. Eesti keeles on Morse’i-sarjast ilmunud (kokku on neid inglise keeles ilmunud 13) 7 raamatut (see raamat on kaheksas) ja Colin Dexteri (briti krimikirjanduse suurkuju, kes elas aastail 1930-2017) loodud Morse’i tegelaskuju on üks minu lemmikutest krimikirjanduse maailmas, Hercule Poirot' ja miss Marple’i kõrval.

Kindlasti on Morse’i-lugude populaarsusele kaasa aidanud ka brittide telesari “Inspector Morse” (33 osa, suurem osa neist (28 osa) aastail 1987-1993, kuid veel ka viis osa 1995, 1996, 1997, 1998 ja 2000, milles peaosa kehastas suurepärane John Thaw (elas aastail 1942-2002)), kusjuures on ju sellest telesarjast “välja kasvanud” veel ka teised seriaalid ehk “Inspector Lewis” (42 osa, aastail 2006-2015, peaosas Kevin Whatley), mis jutustab Morse’i abilise seersant Lewise juhtumitest, muideks, seersant lööb loomulikult kaasa ka selles raamatus) ja “Noor inspektor Morse” ehk ingliskeelse pealkirjaga “Endeavour” (28 osa, aastail 2012-2020, peaosas Shaun Evans), mis jutustab noore Morse’i juhtumitest. Siinkohal peaks vist mainima seda, et Endeavour on inspektor Morse’i üsna iseäralik eesnimi, mida vanem Morse väga vist isegi ei maininud, vähemalt mulle tundub nii.

Seekordne raamat algab sellega, et Morse satub haiglasse. Tõsist häda teevad talle veritsevad maohaavandid, mistõttu jääb lugejale esialgu tunne, et kas mees enam ikka jalule tõusebki. Üle 50-aastane inspektor pole kunagi ära ütelnud alkoholist (rohkelt õlu ja viskit igal nädalal), kuid alkohol on olnud see, mis mehe mõtted kenasti tööle pannud ja aidanud tal ka mitmeid kuritegusid lahendada. Haiglas turgutatakse mees siiski üles, talle tehakse süste ja antakse ravimeid, kuid loomulikult vihjavad arstid ka sellele, et mees peaks alkoholist loobuma, elama tervislikku elu ja ka sporti tegema.

Paljuski toimuvad selle raamatu sündmused haiglas, kus Morse viibib, mistõttu saame tuttavaks ka haigla personaliga. Morse’il on neist kõigist oma arvamus. On neid, kes talle meeldivad (nooruke ja ilus, õde Fiona) ja ei meeldi (range ülemõde). Morse saab tuttavaks ka oma palatikaaslasega, kellel on meeldiv 30-aastane tütar Christine, kes hakkab Morse’ile meeldima, ja tundub, et ka Christine’ile avaldab Morse muljet.

Morse’i tuleb vaatama ka seersant Lewis, kes talle kaks raamatut lugemiseks toob. Ühe on saatnud Lewise naine ja see on üsna igav raamat kuritegudest aastate tagant, teine on Lewise enda valitud “Sinine palat”, mis on selline kergem ja erootilisem lugemine. Morse’ile esimene raamat on liigagi kuiv ja igav, teine, see erootilisem lugu, seda ta üritab ikka lugeda. Kuid need kaks raamatut ei ole ainukesed, mis Morse endale saab. Üks vanem proua toob talle oma mehe Wilfred M. Denistoni kirjutatud raamatu “Mõrv Oxfordi kanalil”, mis jutustab loo ühe noore naise jubedast surmast Oxfordi kanalil 1859. aastal. Raamatu autor on samas haiglas suremas, ja mulle tundub, et selle raamatu saab Morse ekslikult, aga mine tea, võib olla siiski mitte.

Morse üritab esialgu lugeda Lewise toodud raamatuid, kuid ühel hetkel võtab ta kätte raamatu “Mõrv Oxfordi kanalil”. Nüüd avaneb ka selle raamatu lugejal võimalus lugeda paralleelselt kahte lugu – seda, mis toimub Morse’iga haiglas ja tema peas, kui ta mõrvalugu loeb, ja seda, mille on Deniston kirjutanud oma raamatusse. Vana mõrvalugu tekitab Morse’is tõsist huvi, sest talle tundub, et midagi on selles juhtumis paigast ära, ja kas kolm süüdimõistetud meest ikka olid süüdi.

Kuna Morse on haiglas, siis palub ta eelpool mainitud kena naisterahvast ehk Christine’i, kes töötab ülikooli raamatukogus, et ta otsiks talle mõningaid vanemaid materjale/raamatuid/dokumente, mis räägiksid 19. sajandil tegutsenud kindlustusfirmadest, eriti Medlandsi kompaniist, millest räägitaks ka Denistoni kirjutatud raamatus. Christine toobki meie inspektorile haiglasse mehele huvipakkunud materjalidest fotokoopiad.

Morse mõtiskleb juhtunu üle, loeb raamatut edasi, kus jõutakse ka kohtuistungini, mille käigus neli paadimeest süüdi mõistetakse ja kolm neist ka hukatakse, kuid Morse’il on ikkagi see sisemine hääl, mis ei anna rahu. Ta paneb tööle ka Lewis’e, kes samuti vajalikke materjale hakkab otsima, näiteks vanu riideid, mis mõrvatud naisel seljas olid, ja need on osaliselt politsei asitõendite laos/arhiivis ka alles. Morse’i häirivad tapetud naise jalanõud, katki tehtud alusriided, naine ise, paadis toimunu, mis näitab seda, et tapetud naine käitus ka ise üsna provokatiivselt, tapetud naise mees, kes samuti näib olevat asjaga seotud jne jne.

Ma ei saa Sulle ju kõike siinkohal välja tuua, sest sel juhul ma räägin kõik ära, ja mis krimka lugemine see siis on, kui asjad kõik teada. Igal juhul saab Morse haiglast ka välja, käib ära Iirimaal, et seda vana mõrvalugu uurida, kaevatakse lahti üks väga vana haud, ja kummalisel kombel tuleb mängu kindlustuspettus, ja saad teada ka seda, kes selles vanas mõrvaloos on kes, sest kõik pole sugugi mitte nii nagu esialgu tundus.

Kindlasti on ka see Morse’i-juhtum/raamat igati põnev lugemine, nagu ka eelmised eesti keeles ilmunud Morse'i-lood. Raamat kulgeb rahulikult, mõnusas tempos, pole üleliia vägivaldne, on palju mõtisklusi ja näitab seda, kuidas üks hea inspektor suudab oma peas paljud keerulised sõlmed lahti harutada, mis viivad ka selles loos vana mõrvajuhtumi lahenduseni.

Max Velthuijs „Konn ja sõbrad“ (Varrak)

Raamatus „Konn ja sõbrad” on kuus südantsoojendavat lugu lastele ja vanematele. Üle maailma armastatud tegelaskuju Konna 30. aastapäeva puhul välja antud kogumik sisaldab leebe huumoriga kirja pandud lugusid elulistel teemadel.

Max Velthuijs (1923–2005) on mainekaid auhindu pälvinud Hollandi kunstnik ja lastekirjanik.

Juubelikogumikus on lood „Konn ja armastus”, „Konn ja linnulaul”, „Konn ja talv”, „Konn ja võõras”, „Konn ja hirm”, „Konn ja kangelane”.

Mul on väga hea meel, et nüüd on eesti keeles saadaval selline äge raamat nagu seda on „Konn ja sõbrad“. Max Velthuijs on tegelikult ju maailma lastekirjanduse legend (2004. aastal sai ta ka Hans Christian Anderseni medali, mis on vägagi tunnustatud auhind lastekirjanduse maailmas), kelle loodud Konn on paljudele lasteraamatute sõpradele üks suurimaid lemmikuid. On ju Konnast jutustavad lood imearmsad, rääkimata nunnudest piltidest (Velthuijsi stiil on üsnagi omanäoline ja huvitav), sest tegelikult on piltidel ka selles raamatus väga suur tähtsus ja osakaal (võiks vist öelda, et tekst saadab nendes lugudes pilte). Eesti keeles on varem ilmunud kolm Konna seiklustest ja toimetamistest jutustavat raamatut (sellised veidi õhemad) „Konn ja talv“, „Konn ja võõras“ ja „Konn on konn“. Neist kaks on nüüd ka selle kogumiku kaante vahel, kuid mulle tundub, et neli lugu ehk „Konn ja armastus“, „Konn ja linnulaul“, „Konn ja hirm“ ning „Konn ja kangelane“ ilmuvad eesti keeles esimest korda. Tegelikult peaks Konnast jutustavad raamatuid olema üle 20 raamatu, ja inglise keeles ilmus neist „Konn ja armastus“ esimest korda tõepoolest 1989. aastal ehk 30 aastat tagasi.

Nii nagu ikka löövad ka selle raamatu kaante vahel kaasa lisaks Konnale ka tema sõbrad ehk Notsu, Jänes ja Part. Raamatu autor kirjutab igati lahedalt ka väiksele lugejale tunntest, rõõmudest ja muredest, elulistest asjadest, nagu isegi surm.

Esimeses loos „Konn ja armastus“ ongi juttu armastusest ja armumisest. Konn ei suuda mõista, kas ta on rõõmus või kurb. Juba nädal otsa oli ta ringi kõndinud justkui unes. Ta rääkis sellest Notsule, kes arvas, et äkki on Konn külma saanud. Ta soovitas Konnal koju teki alla minna. Konn rääkis oma segastest tunnetest ka Jänesele. Konn kinnitas, et kord on tal palav, kord on külm ja süda lööb imelikult. Jänesele oli asi selge – Konn on armunud! Konn oli nüüd õnnelik, sest nüüd ta teadis, mis temaga lahti oli. Esialgu oli ta rõõmus maalis kauneid pilte, kinkis lilli, hakkas tegema meeletuid hüppeid, kuni ühel hetkel kadus isegi söögiisu. Kuid, kellele ta need pildid ja lilled kinkis, kellesse ta armunud oli? Seda ma Sulle siinkohal ei ütle, selle uurid juba ise raamatust välja.

Teine lugu on „Konn ja linnulaul“ – selles loos peatub kirjanik sedavõrd õrnal teemal nagu seda on surm. Kuid ta teeb seda väga ilusasti ja annab mõista, et elu läheb siiski ka edasi, vaatamata sellele, kui keegi sureb. Väljas oli sügis, Notsu oli viljapuuaias ja korjas küpseid õunu. Tema juurde tuli Konn, kes kinnitas, et leidis ühe asja. Notsu läks Konnaga kaasa, et teada saada, mille Konn oli leidnud. Raiesmikul lamas maas musträstas. Tal oli midagi viga, ta ei liigutanud. Notsu arvas, et väike lind lihtsalt magab. Tuli ka Part, kes arvas, et lind võib olla hoopis haige. Lõpuks tuli Jänes, kes oli kindel, et linnuke on kahjuks surnud, sest eks ükskord ju kõik surevad. Sõbrad matsid linnukese maha, kuid elu läheb ju edasi ja meie sõbrad hakkasid nüüd hoopis... Mida meie sõbrad tegema hakkasid? Kui loed selle loo lõpuni, siis saad teada.

Kolmas lugu on „Konn ja talv“. Selle loo alguses Konn ärkas ja mõistis, et maailmaga oli midagi lahti. Midagi oli muutunud. Ta läks akna juurde, vaatas välja, kõik oli muutunud valgeks. Konn polnud sugugi mitte rõõmus, sest tal oli külm, isegi jõgi oli jääs! Kust ta nüüd vett saab, et ennast pesta? Seevastu Pardile, Notsule ja Jänesele talv meeldis, neile meeldis uisutada, joosta jne, ja mis neil viga, ühel olid soojad suled, teisel paks rasvakiht ja kolmandal soe kasukas, kuid meie Konn oli ju puhta paljas. Siiski üritas Konn hakkama saada, ta oli kodus, küttis ahju, kuni puud said otsa. Oh seda häda ja viletsust, Konn pidi minema metsa, et puuronte korjata ja asjad oleks võinud lõppeda talle üsna kehvasti, kui mitte poleks talle appi tulnud kolm tema sõpra, ja tegelikult, kaugel see kevadki on.

Neljanda loo pealkiri on „Konn ja võõras“. Metsa serva oli elama tulnud võõras. Notsu nägi teda esimesena ja kinnitas, et see on üks jube vastik Rott! Notsu ja Part on lausa hirmul, sest on ju rotid ühed varganäod, häbematud, laisad, tahavd sind vaeseomaks süüa. Näib, et Notsu ja Part on kinni eelarvamustes, millega me kõik oleme ju kokku puutunud. Selle loo Rott oli hoopis teistsugune – tal oli kogu aeg tegemist, ta korjas metsast puid, meisterdas laua ja pingi, pesi ennast iga päev ja oli üks tore Rott. Veidi hiljem saavad meie sõbrad teada sedagi, et Rott oskab lugeda, kirjutada, mõistis kolme võõrkeelt, ja tegelikult oli ta lausa omamoodi filosoof, kellel palju huvitavaid mõtteid ja talle jõe ääres meeldis. Siiski on Notsu ja Part jätkuvalt kindlad, et Rott ei sobi nende lähedale elama, ta peab lahkuma. Ainult Konn oli see, kes hakkas Rotiga suhtlema ja läbi käima. Ja kui Notsul oli tulekahju, kui Jänes oli uppumas, siis kes läks neile appi? Mis Sa arvad? Kui loed selle loo lõpuni, siis saad teada, mida head Rott tegi ja kas ta jäi jõe äärde elama.

Viies lugu on „Konn ja hirm“, milles konn tõepoolest tundis hirmu. Ta lamas voodis ja kuulis kõikjalt imelikke hääli. Kapp nagises ja põrandalaudade all krabises. Ta mõtles, et keegi on tema voodi all. Konn otsustas kodust põgeneda, jooksis läbi pimeda metsatuka Pardi majja. Ta rääkis Pardile, et tema voodi all elab koll! Part on igati julge, tema ei karda midagi ja ta kutsus Konna enda juurde. Kuid äkki kostus ka Pardi maja katuselt kraapimist! Nüüd jooksid Konn ja Part läbi pimeda metsa, kusjuures ka seal tundus neile, et metsas on kollid ja koletised. Nad jõudsid Notsu juurde. Nüüd on neil kolmekesti üsna mõnus ja julge olla. Järgmisel hommikul tuli Konna maja juurde Jänes, kes märkas, et uks on avatud ja Konna polegi kodus! Nüüd tundis hirmu ka Jänes, ja tema hirm läks veelgi suuremaks, kui ta ka Parti kodust eest ei leidnud. Millist hirmu, ja miks tundis Jänes? Kui selle loo läbi loed, siis saad teada, ja lisaks veel sedagi, et hirme võib olla igasuguseid ja erinevaid.

Raamatu viimane lugu on „Konn ja kangelane“. See on lugu sellest, kuidas hakkas meeletult palju vihma sadama, ja sadas mitu päeva järjest. Sadas sedavõrd, et ka jõgi hakkas üle kallaste ajama. Konna, Pardi ja Notsu maja on vett täis, mistõttu pidid nad minema elama Jänese majja, mis asus veidi kõrgemal. Esialgu oli neil neljakesti Jänese majas igati mõnus, süüa jätkus, kuid vihma sadas edasi. Ühel päeval selgus, et neil oli järgi jäänud viimane leivapäts ja järgmisel päeval polnud enam sedagi. Mis saab sedasi edasi? Kas nad peavad nälga surema? Konn oli see tegelane, kes läks abi otsima, sest konnad ju vett ei karda, kuigi ka Konn satub uppumisohtu, veevool on sedavõrd kiire ja vett on palju. Kas Konn pääseb, kas ta leiab abi? Võin öelda, et abi ta leidis, kuid see, kes appi tuleb oli üks selline tegelane, kellega me selles raamatus juba tuttavaks saime!

Sellised vahvad ja lahedad lood on raamatus „Konn ja sõbrad“. Palju selliseid teemasid, mis väiksele lugejale äkki isegi veidi keerulised esialgu tunduvad, mistõttu võiks ju Konna-seiklusi näiteks vanematega koos lugeda, sest usu mind, need on sedavõrd ägedad lood (rääkimata piltidest), et ka vanematel lugejatel saab see lugemine olema igati nauditav.

Annie M.G. Schmidt „Jip ja Janneke“ (Eesti Raamat)

Väga populaarse lasteraamatu kauaoodatud kordustrükk on lugu kahest sõbrast, väikesest poisist ja tüdrukust, kes lugejaga jagavad oma igapäevast, kuid ometi nii põnevat mängumaailma. Pealtnäha täiesti tavalised tegemised ja toimetamised on lihtsas vormis köitvateks ja meeldejäävateks lugudeks kirjutatud.

Tähelepanuta ei tohi ka jätta kunstnik Fiep Westendorpi (1916-2004) isikupäraseid illustratsioone, mis tekstiga võrdselt tunnustust on pälvinud.

Minu lapsepõlve üks lemmikraamatutest oli kindlasti Annie M.G. Schmidti kirjutatud „Viplala lood“. Mina lugesin selle raamatu eesti keelset versiooni 1975. aastal, kuid pärast seda on väikese mehikese, kel nimeks Viplala, seiklused ilmunud eesti keeles üsna mitmel korral. Ma olen üsna kindel, et paljud lasteraamatusõbrad on varem lugenud lisaks „Viplala lugudele“ ka teisi Annie M.G. Schmidt’i lasteraamatuid nagu „Plukk ja punane autokraana“, üsna hiljuti ilmusid eesti keeles ka igati vahvad raamatud „Miisu“ ja „Lendav lift“. Anna Maria Geertruida Schmidt ehk Annie M.G. Schmidt elas aastail 1911-1995. Ta oli hollandi kirjanik, keda on nimetatud ka hollandi lastekirjanduse kuningannaks ning hollandi rahvuslikuks ikooniks. Ta on kirjutanud luuletusi, laule, näidendeid, muusikale, raadio- ja telesaateid, kuid eelkõige teatakse teda ikkagi lastekirjanikuna. 1988. aastal sai ta ka Hans Christian Anderseni medali, mis mõeldud just lastekirjanikele.

„Jip ja Janneke“ on minu käes raamatuna, mis ilmunud eesti keeles 2010. aastal, kuid miks mitte just suvel ka mõnda varem ilmunud lasteraamatut veidi lähemalt uurida.

Jipi ja Jannekese lood on hästi lihtsad, lastesõbralikud ja kirjutatud nii nagu asjad elus ikka võivad juhtuda. Raamat on üsna „tüse“, mistõttu on siin ikka sadu lugusid, mida on vahva näiteks õhtuti ka unejutuks lugeda, kasvõi üks lugu igal õhtul. Lood ei ole pikad, mistõttu saab ka laps ise lugemisega hakkama, kuid usun, et lahe on see, kui emme või issi neid ette loeks. Ja kuna neid lugusid on tõepoolest palju, siis jätkub neid ikka üsna mitmeks õhtuks, kasvõi terveks suveks või sügiseks. Kusjuures jutte on raamatus sedavõrd mitmeid ja need toimuvad läbi mitme aasta, siis saavad ka esialgu viieaastased Jip ja Janneke kübe suuremaks ja vanemaks.

Raamatu lõpus on vahvalt välja toodud teemad, mis selles raamatus käistletust leiavad – aastaajad (kevad, suvi, sügis, talv), ilm, pühad (lihavõtted, Sinterklaas (see on meie jõuluvana), jõulud, aastavahetus), peod ja külasjäigud (sh sünnipäevad), haigus, söömine, loomad (kass, koer, teised loomad), pood ja sisseostud, perekond. Lisaks Jipile ja Jannekesele löövad kaasa mõlema lapse vanemad, kuid ka Jipi koer Raki ja Jannekese kass Sipi, ka tädi Mies ja tädi Truus on üsna mitmes loos osaliseks.

Kuid, millest lugeda saab. Esimeses loos saaavad Jip ja Janneke tuttavaks. Jip jalutas aias ja tal oli väga igav. Äkki märkas poiss heki see väikest ava. Ta istus maha ja vaatas läbi ava. Teiselpool ava oli väike tüdruk, kes oli täpselt sama suur kui Jip. Selgus, et türduku nimi on Janneke, kes eile seal veel ei elanud. Janneke kutsus Jipi mängima. Väike poiss üritas avast läbi ronida, kuid jäi sinna hoopis kinni. Õnneks on lähedal ka Jannekese isa, kes poisi avast jälle tagasi välja aitas. Jipi isa kinnitas hiljem, et nüüd on poisil naabritüdruk, kuid enne temaga mängima minemist peab Jip oma välisuksest välja minema ja Jannekese välisuksest sisse minema.

Teises loos on Jip juuksuri juures. Jipile see värk väga ei meeldi, ta lausa kardab juuksurit, mistõttu ta jookseb juuksuriärist minema, valge juuksurilina õlgadel. Jip istub teepervele maha ja nutab, seetõttu et ta oli nii väga kartnud. Janneke märkab nutvat Jipi ja läheb uurima, mis on juhtunud. Tüdruk hakkab Jippi nähes naerma, sest poisi pealael on üks juuksesalk alles jäänud ja see on nüüd nagu saba. Nüüd tuleb Jipil juuksuriärisse tagasi minna, kes ikka tahab, et tema pealael saba on.

Nagu näed, siis raamatus on tõepoolest sellised lühikesed ja vahvad lood, on rõõmu ja veidi ka ka nukramaid toone, on sellist igapäevast sekeldamist ja toimetamist, on õnnestumisi ja ebaõnnestumisi jne jne.

Ühes loos mängivad Jip ja Janneke türduku nukuga, kel nimeks Nukutirts. Nukutirts peab kehastama haigeks jäänud last, Janneke on ema ja Jip on arst. Jip on veidi „eriskummaline“ arst, kes Nukutirtsule lusikaga vastu pead lööb ja soovitab nuku sooja seebivette panna. Kes on varem kuulnud, et kõrge palavikuga laps sooja seebivette pannakse! Janneksele ei meeldi sellised „ravivõtted“, mis lähevad lapsed omavahel riidu ja hakkavad nukku kõvasti sikutama. Õnneks tuleb tuppa Jannekese ema, kes kinnitab, et tema pole küll varem näinud, et arst ja ema rebivad teineteiselt last. Nukutirts pannakse nüüd hoopis voodisse ja nukk mõtleb: „Jumal tänatud, et mul veel ka vanaema on.“

Järgmises loos palub Jipi ema kastel korvitäis õunu vanaisale viia. Korvis on rohelised ja punased õunad. Huvitav oleks ju teada, kas rohelised või punased õunad on maitsvamad. Lapsed hakkavad õunu maitsma ja varsti on kõikidel õuntel hambajäljed sees. See on küll hirmus lugu ja vanaisa võib nüüd vist ikka väga kurjaks saada. Lapsed otsustavad siiski vanaisa juurde minna ja räägivad talle, mis tee peal juhtus. Kas vanaisa saab kurjaks? Ei ta saa, nüüd hakatakse hoopis üheskoos õunu sööma.

Ühes loos on Janneke natuke gripis, mistõttu ei tohi Jip tema juurde minna. Jipi arvates on see kohutav lugu, sest tema vurr on katki, ja ka Karu (see on Jipi mängukaru) ei taha temaga mängida, vaid ainult magada. Ka pea peal seismisest ei tule mitte midagi välja. Lõpuks läheb Jip siiski õue ja ta seisab Jannekese maja juures. Majja ei tohi ju minna, sest tüdruk on haige. Poiss näeb, et akna peal on Jannekse ema ja Janneke, kellel villane sall kaelas. Aken on kõrgel, kuid Jip leiab ühe prügiurni. Ta sikutab selle akna alla, ronib sinna otsa ja surub oma nina vastu Jannekese akent. Nii teeb seda ka Janneke, ja ka sedasi saab ju ometigi mängida, nina vastu klaasi ja sedasi ei hakka ka gripp külge.

Ja veel – Jip ja Janneke lõikavad raamatutest pilte välja, ilusaid ja värvilisi pilte. Jipi ema on andnud lastele kolm raamatut, millest võib pilte välja lõigata. Lapsed lähevad hoogu ja varsti on kõik kolm raamatut ära lõigatud. Nad arvavad, et sellest ei juhtu midagi, kuid nad mõned raamatud raamaturiiulist lisaks võtavad. Veidi hiljem selgub, et see polnud sugugi mitte hea mõte, sest Jipi isa saab üsnagi kurjaks.

Jip ja Janneke värvivad ka ema punase küünelakiga küüsi. Kui kõik kümme küünt on värvitud, siis otsustakse värvida punaseks ka Karu nina. No õnneks tuleb Jannekese ema ja aitab lapsed ja mängukaru puhtaks saada.

Jip käib ka Jannekese sünnipäeval, kus on veel kaks Jannekese sõbrannat. See tähendab, et Jip on sünnipäeval ainuke „härra“. Janneke on saanud sünnipäevaks uue nuku ja türdukud mängivad nüüd sellega. Jip ei taha nukkudega mängida, tema tahab röövleid mängida. Poiss haarab nuku, kuid Janneke ei lase seda lahti. Ja nii nad seal rüselevad, kuid Jannekse ema tuleb ja käsib neil lõpetada. Palju parem on mängida üheskoos pimesikku, see sobib nii türdukutele kui ka poistele. Ja hiljem süüakse veel ka sünnipäevatorti, kusjuures Janneke lubab Jipil sünnipäevatordi viis küünalt ära puhuda.

Lapsed käivad ka postkontoris. Jipi ema palub neil osta kümme postmarki, ühe neist kleepima kirja peale, mis läheb onu Kaarelile, ja ülejäänud üheksa marki koju tuua. Potsmargid on sedavõrd ilusad, et Jip ja Janneke kleebivad neid kirjale lausa kuus tükki. Ja nüüd on ju palju kindlam ka, et kiri ilusasti kohale läheb. Kodus annavad nad emale neli marki, mistõttu tõdeb ema, et nad on ikka veel täitsa väikesed lapsed.

Mis veel – lapsed kohtuvad karjamaal lambatallega, kelle otsustavad koju tuua, kuid üsna varsti peavad nad armsa talle karjamaale tagasi viima, käiakse ka suures veelombis müttamas, nii et Jip ninapidi oma uhkete ja puhaste riietega porilompi kukub. Üheskoos külvatakse lilleseemneid, mis läheb jällegi veidi käest ära, käiakse kingsepa juures, saame teada sedagi, kuidas lapsed endale koera saavad, kuidas koer ja kass omavahel läbi saavad. Jip käib ka tänaval laulmas, et endale raha teenida, saame tuttavaks Jannekese onuga, kel nimeks Paul ja tal on hiiglama uhke habe. Esialgu tundub see Jipile lausa hirmuäratav, kuid onu oskab väga lahedaid jutte rääkida. Koorime ka õunu, nii et Jip endale sõrme lõikab, voolime plastiliinist kujukesi, peame Jipi ja Jannekese mängupulmi, sööme suurel hulgal pannkooke, leiame aiast siili, puhume seebimulle, ostame kauneid postkaarte, käime ära isegi kanakuudis, sööme ka palju kaerahelbeid, sest kaeraleveste karpides on vahvad loomapildid ja Jipil on känguru pilt puudu, mängime koos lastega poodi, käime ka loomaaias, võtame päikest, käime poes sisseoste tegemas ja sõidame liikuva trepiga, sõidame karusselliga jne jne.

Igati vahva ja armas raamat, mida soovitan teil kõikidel kindlasti lugeda, kui te seda juba teinud ei ole. Loed, muigad, meenutad oma lapsepõlve või vaatad oma lapsi kasvamas, ja tegelikult just sellised lood ju juhtuvadki.

Jorge Luis Borges

„Kujuteldavate olendite raamat“

(Tänapäev)

„Kujuteldavate olendite raamat” on üks eriline pärl Borgese loomingu pikas reas. Kirjutatud keskaegse bestiaariumi vormi järgides, viib see meid Läänemaise kultuuri juurte juurde, kirjeldades lugejale rohkeid inimmõistusest sündinud olendeid, kes on asustanud mütoloogiaid ja religioone, kirjandust ja filosoofiat, müstikute nägemusi ja poeetide unenägusid. Samal ajal kannab see raamat meid ka Borgese loomingu juurte juurde, tema mõjutajate ja inspiratsiooniallikate juurde, ja annab võimaluse näha ühekorraga neid kive, millest see maailmakuulus kirjanik on oma loomingut ehitanud.

Jorge Francisco Isidoro Luis Borges Acevedo (24. August 1899 Buenos Aires, Argentiina –14. juuni 1986 Genf, Šveits), kes kasutas kirjanikuna oma nimest veidi lühemat versiooni ehk Jorge Luis Borges. Võib vist öelda, et Borges oli/on Argentiina kuulsaim tänapäevane kirjanik, keda peetakse üheks maagilise realismi suurimaks autoriks, nagu näiteks ka teised Ladina-Ameerika kirjanikud - Gabriel Garcia Marquez, Miguel Angel Asturias, Isabel Allende. Inglise kirjanduses on maagilise realismi tipptegijad Salman Rushdie, Toni Morrison, saksakeelses kirjanduse Franz Kafka, Günter Grass.

Oma ametilt oli Borges raamatukoguhoidja, mida on näha ka tema raamatutes: nendes on palju viiteid tõelistele ja väljamõeldud allikatele ja autoriteetidele. Sageli mõtiskleb Borges oma teostes kirjandusteaduse või teoloogiliste küsimuste üle. Borgese lemmikvormiks oli novell, kusjuures selline novell, mis sarnases paljuski esseele või artiklile. Talle meeldis avaldada täpsemalt määratlematute lühikeste tekstide kogumikke (täpselt seda võib öelda ka selle raamatu kohta). Borgese kirjutamisstiil tõstatas küsimusi, kuid ei andnud nendel vastuseid, teemasid käsitleti erinevatest vaatepunktidest ja kirjanik oli üsna sageli ka irooniline. Tema novellides on ka palju huumorit, nagu ta ise on ütelnud: “soov lõbustada ja meeldida meelele, kuid mitte midagi kinnitada”.

Borges sündis Argentiinas juristide ja psühholoogide peres, suguvõsa juured ulatusid Inglismaale, Itaaliasse. Inglise keelt õppis Borges juba lapsena, ta tundis ka suurt huvi ingliskeelse kirjanduse vastu. Juba 9-aastasena tõlkis ta hispaania keelde Oscar Wilde’i muinasjutulise jutustuse “Õnnelik prints”.

Kui Borges oli koolipoiss elas tema pere Šveitsis, veidi aega ka Hispaanias. Euroopast võttis ta kaasa ka saksa ekspressionistide ja hispaania ultraistide mõjutusi, kuid 1920ndatel aastatel kasutas oma luuleloomingus (1923 ilmus tema esimene luulekogu “Fervor de Buenos Aires”) palju ka seda, mis oli pärit Argentiinast, eriti Buenos Airesest. Teda huvitas ka populaarkultuur, nt. tango, kohalik släng. Huvitaval kombel pakkusid talle huvi ka allmaailma noakangelaste “kangelasteod”, ta kirjutas oma novellides ka tänavavägivallast ja noamõrvadest. Huvitaval kombel pooldas Borges ka Argentiina sõjaväelist huntat ja see peaks olema üks peamiseid põhjuseid miks ta ei saanud Nobeli preemiat. 1938. aastal elas Borges üle raske liiklusõnnetuse, peavigastused olid väga tõsised, tekkis ka sepsis. Pärast seda hakkaski ta kirjutama “teistmoodi”, ja otsustas valida lühilood ja novellid.

Kodumaal töötas Borges inglise kirjanduse professorina Buenos Airese ülikoolis, ja oli ka Rahvusliku Raamatukogu juhtaja. Oma elu viimased aastakümned oli Borges pime, mis avaldas mõju ka tema novellide maailma muutumisele. Tema tuntuimad lood käsitlevad aega, ääretust, labürinte, tõelisust, identiteediküsimust. Peeglid tekitasid Borgeses lapsepõlve ulatuvaid hirme, mistõttu on peeglid ka tema teostes hirmutavad ja müstilised võluasjad, mille kohalolek loob salapäraseid tundeid. Eesti keeles on ilmunud „Hargnevate radade aed“ (1972, see ilmus algupäraselt 1941, mis on raamatu ja labürindi kombinatsioon, millega Borges leiutas hüperteksti), „Kunsttükid“ (1976), „Aleph“ (1987), „Fiktsioonid. Aleph“ (2000), „Valik esseid“ (2000) ja „Liivaraamat. Shakespeare’i mälu“ (2017).

„Kujuteldavate olendite maailm“ on igati omapärane ja põnev ning huvitav lugemine, mis koosnebki lühikestest lugudest, milles Borges tutvustab salapäraste ja müstiliste olendite maailma, võttes abiks varasemat kirjandust. Ta jutustab lugejatele olenditest, mida pole reaalselt eksisteerinud, need on elanud raamatutes (kirjanduses), mütoloogias, religioonides ja filosoofias jne, kuid kindlasti on selle raamatu lugeja nendest olenditest varem kuulnud, varem lugenud, varem nende peale mõtelnud. See ongi põnev, kuidas kujuteldavad olendid võivad seetõttu tunduda üsnagi reaalsed. Inimese lugemus ja mõttemaailm võivad mõjutada reaalset maailma vägagi salapärasel ja müstilisel moel. Leiad end äkki mõttelt, et kas tõesti seda „olendit“ polegi päriselt olemas, ja see on omamoodi kummastav, hämmastav, hirmuäratav ja veidi isegi naljakas.

Raamat algab proloogiga, milles Borges tõdeb, et täiesti teadlikuna sellest, millele sõnapaar „kujuteldavad olendid“ otseselt viitab, oleme koostanud käsiraamatu kummalistest olenditest, mida inimese fantaasia on sigitanud aja ja ruumi laial skaalal. „Oleme“ viitab tegelikult ju mitmele autorile ja nii see ongi. Raamatu lõpus on raamatu tõlkija (Ehte Puhang) väga huvitav ja sisukas saatesõna „Mitmekihiline Borges“, kus selgub, et Borges on selle raamatu kirjutanud koos oma sõbra ja kaastöölise Margarita Guerrero’ga, kellesse Borges oli ka veidi kiindunud. Omamoodi kummaline on ju seegi, et selles raamatus on ka teiste autorite (nt. Kafka) tekste, mis mõnel hetkel muutunud selles raamatus justkui Borgese omaks, sest mõnikord Borges viitab kellelegi või millelegi, mõnikord ei viita, mistõttu on selle raamatu tõlkija neid asju veidi „täpsustanud“. Kuigi, ka Borges ja Guerrero vabandavad lugeja ees, kui mõned on viited on „ununenud“.

Huvitav fakt on seegi, et paljude suurte keelte (prantsuse, inglise jne) Borgese tõlgetesse on jõuliselt sekkunud Borgesi pärandi haldajad, mistõttu on mõningad tõlked lausa keelustatud. Eesti keelse tõlke puhul on nõutud konkreetset tõlkijat, mistõttu peame oleme õnnelikud, et meil on võimalus seda raamatut lugeda.

Tagasi proloogi juurde, milles autorid kinnitavad, et seda laadi raamat on paratamatult mittetäielik: iga uus väljaanne on tuumaks tulevastele väljaannetele, mis võivad paljuneda kuni lõpmatuseni. Tegelikult on see ju igati õige väide, sest neid kujuteldavaid olendeid tuleb ju pidevalt juurde, mõeldes kasvõi tänapäevase fantaasikirjanduse, Kääbiku, Harry Potteri, lohede, draakonite, vampiiride jpt. peale.

Proloogis on ka üleskutse võimalikele lugejatele (siin on küll mainitud konkreetselt Colombia ja Paraguai), et nad saadaksid autoritele oma kohalike koletiste nimesid, usaldusväärseid kirjeldusi ja kõige silmapaistvamaid kombeid. Kurb on see, et Borges lahkus ju meie hulgast juba üsna ammu. Ja veel, raamatu autorid tõdevad, et see raamat ei ole kirjutatud järjest läbi lugemiseks. Autorid soovivad, et uudishimulikud pöörduksid tema juurde sageli tagasi nagu need, kes mängivad kaleidoskoobis paistvate muutlike vormidega. Mina lugesin raamatu küll kohe läbi, ilma tagasitulekuteta, kuid see oli ka väga-väga huvitav ja nauditav lugemine.

Raamatu esimene kujuteldav olend on A Bao A Qu. Tõlkija järelsõnast selgub, et see olend on sündinud hoopis Borgese enda peas. Borges viitab küll söör Richard Francis Burtonile, kes tõlkis inglise keelde „Tuhat ja üks ööd“, kuid ühtegi viidet sellele olendile Burtoni tõlke märkustest ei leia. Borges „mängib“ oma lugejaga juba esimeses loos ja Ehte Puhang kinnitab, et see lugu A Bao A Qu’st paigutatuna selle kogumiku algusesse annab võtme terve raamatu lugemiseks.

Ma ei hakka neid kujuteldavaid olendeid oma loos „lahti kirjutama“, sest pole ju vaja edasi anda Borgese teksti, kuid teen siiski veel ka väikese kokkuvõtte, kes lugejat selles raamatus „ees ootavad“.

Abtu ja Anet (Egiptuse mütoloogia), ahelates siga (Argentiina folkloor), Annami tiigrid (Hiina), Bahamut (Araabia), Baldanders (Hans Sachs Nürnbergist ja Grimmelshauseni romaan „Simplicitus Simplissimus“), basilisk, behemot, borametz (Tatari taimne tall), Buraq (viited koraanile), Cheshire’i kass („Alice Imedemaal“), draakon, hiina draakon, läänemaailnma draakon ehk lohe, džinnid, elevant, kes ennustas ette Buddha sündi. Ja veel – elfid (germaani soost olend), Eloid ja morlokid (H.G.Wells „Ajamasin“), fööniks, gnoomid, golem, greif (tiivuline koletis, kellest räägib Herodotos), haldjad, kõuejumal Haokah (siuu indiaanlased), harpüiad, hobugreif, kaheksakordne madu (Jaapan), kentaur (fantastilise zoloogia kõige harmoonilisem olend), Kerberos, kimäär, kraaken (Skandinaavia mütoloogia), Kronos ehk Herakles, kuujänes, Kuyata (islami legend), Lerna hüdra, kuid näiteks ka loomad, keda nägid unes nii C.S. Lewis, Kafka ja Poe. Lisaks veel majahaldjad, mardus, Minotauros, nümfid, peegliloomad, rok-lind, saatürid, sfinks, Skylla, sireenid, sülfid, trollid jt.

Borgese „Kujuteldavate olendite raamat“ on üks väga omanäoline lugemine, tegelikult võiks öelda, et lugemisnauding, ja maailmakirjanduse klassikuid peab kindlasti vahetevahel lugema.

Hugh Lofting

„Doktor Dolittle“

(Tänapäev)

Ükskord ennemuiste, paljupalju aastaid tagasi elas arst, kelle nimi oli John Dolittle. Doktor elas väikeses Puddleby-on-the-Marshi nimelises linnakeses ja armastas nii väga loomi, et tema maja oli neid täis. Tema kõige suuremad lemmikud olid Pat-Pat, koer Naks, põrsas Rui-Rui, papagoi Polüneesia ja öökull Huu-Huu. Kuna nii palju loomi hirmutasid inimestest patsiendid eemale, otsustas hea doktor hakata hoopis loomaarstiks. Papagoi Polüneesia abiga õppiski ta kärmelt selgeks loomade keele. Ja kui siis jõudis külakesse kuuldus kohutavast haigusest Aafrika ahvide seas, otsustas hea doktor koos oma loomadest sõpradega neile appi sõita. Sellest kujunes pöörane seiklus, mida nad keegi kunagi ei unustanud …

Olen kindel, et Hugh Loftingi kirjutatud “Doktor Dolittle” on üks kuulsamaid ja legendaarsemaid lasteraamatuid, mis kindlasti kuulub maailma lastekirjanduse kullafondi. On ju neid raamatuid, milles toimetab loomade keelt oskav, sõbralik ja vahva doktor Dolittle, üsna mitmeid.

Mina oma lapsepõlvest/noorusajast mäletan 1982. aastal ilmunud raamatuid “Doktor Dolittle. Doktor Dolittle’i tsirkus” ja “Doktor Dolittle’i postkontor. Doktor Dolittle’i reisid”. Mälestused neist raamatutest on ainult vahvad ja lahedad, sest olid ju need lood igati lapsesõbralikud, neis olid vahvad peategelased (pean silma doktorit ja tema kõnelevaid loomi), need tutvustasid lastele loomi ja loodust, viisid väikese lugeja igasugu põnevatesse paikadesse ja väike lugeja sai osa vahvatest seiklustest. Eesti keeles on ilmunud Doliitle’i-raamatuid juba 1930-40-ndatel aastatel, kuid ka sellel sajandil. Ja tegelikult võiks Dolittle’i-lood kuuluda kõikide laste lugemislauale. Ma ei teagi täpselt, kas neid raamatuid koolides soovitatakse lugeda, kuid tegelikult ju võiks.

Raamatu alguses saame lugeda, et ükskord ammu-ammu, palju aastaid tagasi, mil me vaarisad olid veel lapsed, elas arst, kelle nimi oli Dolittle, John Dolittle, dr.med. – „dr.med“ tähendab, et ta oli meditsiinidoktor ja päris arst, kes teadis kõigest väga palju. Dr. Dolittle elas Inglismaal ühes väikeses linnas mil nimeks Puddleby-on-the-Marsh. Kõik sealsed elanikud tundsid teda nägupidi. Maja, milles doktor linna ääres elas, oli üpriski väike, kuid seda ümbritsev aed oli väga suur. Doktori majapidajaks oli ta õde, Sarah Dolittle, kuid aia eest hoolitses doktor ise.

Saame teada, et doktorile meeldisid väga loomad ja tal oli hulganisti lemmikloomi. Aias asuvas tiigis elasid kuldkalad, sahvris küülikud, klaveris valged hiired, pesukapis orav ja keldris siil. Tal oli ka lehm koos vasikaga, üks vana (25-aastane) hobune, kanad, tuvid ja kaks lambatalle. Doktori suurimateks lemmikuteks olid aga part Pat-Pat, koer Naks, põrsas Rui-Rui, papagoi Polüneesia ja öökull Huu-Huu. Viimati mainitud loomad löövad selles raamatus doktori seiklustes ka kaasa.

Loomade rohkus doktori majas tekitab pisukesi probleeme – tavainimesed ei taha enam doktori juurde vastuvõtule tulla. Vaid kassilihamees käib korra aastas vastuvõtul – jõulude paiku ja ostab kuue penni eest ravimipudelikese. Kuus penni aastas pole just palju (pehmelt öeldes) ja ka rahakarpi korjatud raha hakkab otsa saama. Doktor hangib lemmikloomi juurde ja raha jääb järjest vähemaks. Doktor peab maha müüma oma klaveri ja pruuni pühapäevaülikonna, ta on puruvaene ja isegi ta sokid on auklikud.

Ühel päeval vestleb doktor oma köögis kassilihamehega, kes arvab, et Dolittle võiks inimeste arsti ameti maha panna ja hakata loomade arstiks. Teab ju Dolittle loomade kohta palju rohkem kui kõik teised loomatohtrid. Ta kiidab ka doktori kirjutatud raamatut kassidest. Kassilihamehe arvates ongi doktor nagu kass, doktor teab isegi seda kuidas kassid mõtlevad. Veidi hiljem tõdeb ka papagoi Polüneesia, et doktor võiks hakata loomade arstiks. Papagoi lisab, et loomad oskavad rääkida. Papagoid oskavad rääkida kahes keeles – inimeste ja lindude keeles. Niimoodi saigi Dolittle teada, et loomadel on oma keel ja et nad saavad üksteisega rääkida. Polüneesia õpetab, et loomad ei räägigi alati oma suuga, nad räägivad oma kõrvade, jalgade, sabaga – kõigega.

Mõne aja möödudes õppis doktor papagoi abiga loomade keelt nii hästi tundma, et suutis nendega ise rääkida ja mõista kõike, mida nad talle ütlesid. Nüüd hakkasid inimesed oma loomadega doktori vastuvõtul käima. Doktor aitab isegi künnihobust, kes vajas prille. Prillid saavad endale paljud teisedki koduloomad Puddleby ümbruses. Mõne aasta pärast teadsid kõik ümbruskonnas ja kaugemalgi elavad loomad, kes on meditsiinidoktor John Dolittle. Rändlinnud rääkisid imelisest doktorist ka kaugetel maadel elavatele loomadele. Niimoodi sai doktor kuulsaks kõigi maailma loomade seas – palju kuulsamaks, kui ta oli olnud Lääne-Inglismaa elanike hulgas. Doktor oli õnnelik ja oma eluga väga rahul. Doktori loomade hulka lisandub leierkastimehe käest päästetud ahv, kes saab nimeks Tšii-Tšii. Elukoha doktori juures aias saab isegi tsirkusekrokodill. Pärast krokodilli tulekut lahkub doktori juurest tema õde.

Kuid, on ka probleeme. Ikka selle rahaga. Doktor on kindel, et raha on tõeline nuhtlus, parem kui seda poleks kunagi leiutatud. Loomad püüavad doktorit aidata, nad võtavad enda peale isegi majapidamistööd. Loomad panid aiavärava kõrvale püsti köögivilja ja lillede müügileti ja müüsid möödujatele rediseid ja roose. Nad ei teeninud sellegipoolest piisavalt raha, et kõik saabunud arved ära maksta ja sel aastal saabus ka talv varakult ja oli väga külm. Dolittle ja loomad soojendavad end kamina ääres. Doktor loeb loomadele raamatuid.

Ühel külmal talveõhtul, kui doktor loomadega kamina ees istub ja neile raamatut loeb, jookseb tuppa Tšii-Tšii. Ta on saanud ärevaks tegeva sõnumi oma nõbult Aafrikas. Seal on ahvide hulgas puhkenud kohutav haigus. Nad kõik nakatuvad sellesse ja surevad sadade kaupa. Ahvid on doktorist kuulnud ja paluvad teda sinna appi, et haigusel lõpp teha. Kuidas Aafrikasse saada? Laevapileti ostmiseks doktoril raha ju ei ole. Doktor tunneb ühte meremeest, kelle last ta kunagi aitas, kui sellel leetrid olid. Äkki meremees laenaks oma laeva.

Meremees ongi nõus laeva laenutama. Nüüd on doktoril tõepoolest võimalus Aafrikasse süita. Krokodill, ahv ja papagoi on eriti rõõmsad, sest nemad saavad nüüd naasta Aafrikasse, oma päris koju. Doktor on nõus nad kaasa võtma, lisaks veel koera Naksi, pardi Pat-Pati, sea Rui-Rui ja öökulli Huu-Huu. Kaasa tuleks võtta muudki merereisiks vajalikku, näiteks süüa. Meremehel õnnestub doktori jaoks vürtspoodniku käest kõik vajalikud asjad laenata. Meremees ise kaasa ei lähe, kuid õnneks on pääsuke nõus kaasa lendama ja doktorile teejuhiks olema. Merereis ookeanilainetel kestab kuus nädalat. Aafrikasse jõutakse, kuid veidi enda randumist sõidab laev karile ja vajub põhja. Meie reisiseltskond pääseb, kuid nüüd seiklused alles algavad.

Ma olen üsna kauaks jutustama jäänud, kuid veidi veel – Aafrikas kohtuvad meie peategelased Jolliginki kuningaga, kes käsib neil tema maadelt lahkuda, kuna ta on kunagi kohtunud väga halva valge mehega. Valge mees oli kuningaga esialgu olnud igati sõbralik, kuid oli seejärel hakanud kulda välja kaevama ja tapnud kõik elevandid, et kätte saada nende vandlist võhad. Seejärel oli valge mees põgenenud laevaga. Loomulikult saame aru ka kuninga pahameelest, kuid doktor on tulnud ju ainult ahve aitama. Vaatamata sellele laseb kuningas doktori ja teemad loomad vangistada. Tänu Polüneesia nutikusele ja kavalusele pääsevad nad vangistusest, kuid doktoril ja tema loomadel tuleb põgeneda läbi džungli, kannul kuninga sõdurid. Nüüd tulevad doktorile appi ahvid, kes moodustavad imelise ahvide silla.

Doktor suudabki ahve aidata ja nad terveks ravida. Doktor kutsub appi ahve põetama ka kõik teised loomad, isegi lõvid. Lõvikuningas esialgu küll keeldub, kuid kuningaid on ju alati juhtinud nende naised, mistõttu suudab Lõvikuninga naine oma „mehele“ mõistuse pähe panna. Ahvid tahaksid doktorile midagi tänutäheks kinkida, aga mida? Raha? Loomulikult ei tea ahvid rahast mitte midagi. Seetõttu kingitakse tänutäheks loom, mida ükski valge inimene polnud kunagi näinud – lükka-tõmba. Kummaline ja haruldane loom, kellel polnud saba – selle asemel oli tal kaks teravate sarvedega pead, üks kummaski otsas. Et saada Aafrikast naasmiseks laev, peab doktor tüssama prints Bumpot, kes tahaks saada valgeks printsiks. Doktorile on abiks arstiteadus ja võlukunst.

Merereisil koju kohtutakse Berberi mereröövlite ja nende pealiku Bel Ali ehk Berberi Draakoniga. Ka mereröövlitest saavad doktor ja tema loomad jagu, seekord on abiks haid. Kuidas doktor ja tema loomad koju jõuavad, kelle laevaga, kelle nad laevalt leiavad, selle pead juba ise välja uurima. Igal juhul ootab lugejat ees veel üks seiklus, et leida üles üks oluline inimene. Ja ega ka Inglismaal doktor kohe veel koju jõua. Millal ja kuidas doktor koju saab, see selgub juba raamatu lõpus.

Igal juhul on „Doktor Dolittle“ üks hiiglama äge ja kaasahaarav lugemine, mis sobib suurepäraselt ka tänastele lastele, juhul, kui ikka raamatuid meeldib lugeda. Minu arust on „Doktor Dolittle“ selline raamat, mida on mõnus lugeda suvel (seda mäletan oma lapsepõlvest), sest seiklused on igati vahvad ja ka põnevad, peategelane ja tema loomad samuti igati mõnusad.

A.A.Milne

„Karupoeg Puhh. Maja Puhhi Salu servas“

(Tänapäev)

Siin ta nüüd ongi, see meie kaisukaru. Tuleb teine parajasti Christopher Robini järel trepist alla, kukal põntsumas põnt-põnt-põnt vastu trepiastmeid. Niipalju kui Puhh mäletab, on see ainuke viis, kuidas alla saada. Tõsi küll, mõnikord tundub talle, et peaks nagu ikka veel mõni teinegi võimalus olema, kui vaid hetkekski saaks selle igavese põntsutamise jätta ja asja üle aru pidada. Aga kui siis jällegi mõtlema hakata, kaovad kõik need teised võimalused kus seda ja teist. Noh, olgu selle asjaga kuidas on, praegu igatahes on ta juba alla jõudnud ja valmis end teile esitlema. Niisiis, saagem tuttavaks: Winnie Puhh.

Raamat sisaldab mõlemat Puhhi seikluste osa: "Karupoeg Puhh" ning "Maja Puhhi salu servas". Armastatud lasteraamatu uus väljaanne ilmub eesti keeles kordustrükina koos E. H. Shepardi värviliste illustratsioonidega.

Karupoeg Puhh ja tema lood on kindlasti ühed populaarsemad maailma lastekirjanduse ajaloos. „Karupoeg Puhh“ ilmus esmaskordselt juba 1926, „Maja Puhhi Salu servas“ 1928. Võib öelda, et Puhhi-lugudega on üles kasvanud mitu põlvkonda. Eesti keeles ilmusid Puhhi-lood esimest korda 1968. Mina lugesin Puhhi-raamatut, mis oli ilmunud 1974, ja samast raamatust ilmus kordustrükk 1977. Pärast seda on paaril korral veel Puhhi-raamatud ilmunud, kuid usun, et nüüd on olnud piisavalt pikk vaheaeg, et üks vahva kordustrükk kulub igati marjaks ära, et ka tänased lapsed saaksid Puhhi-seiklustest osa.

Aastate jooksul on Puhhile oma näo andnud Disney-kompanii, on tehtud multifilme, avaldatud koomikseid. Väga meeldejääv oli Puhh vene multifilmides (ülimalt laheda hääle andis Puhhile suurepärane näitleja Jevgeni Leonov), mida oli kokku kolm ja need valmisid aastail 1969-1972. Algupärase Puhhi on joonistanud Ernest Howard Shepard, kelle pilte (seekord tõepoolest värvilisi) näeme just selles raamatus. Aga nüüd raamatu juurde!

Raamatu autor jutustab Karupoeg Puhhist ja tema sõpradest väikesele Christopher Robinile (raamatu autoril Alan Alexander Milne’il oli endal samanimeline poeg), kes ka ise nendes lugudes kaasa lööb. Karupoeg Puhh ehk Winnie Puhh on väikese poisi mängukaru, kes lugudes igati elavaks muutub. Siinkohal pean mainima, et tegelikult on olemas ka mänguasjadena nii Puhh kui ka kõik tema sõbrad, keda praegugi New Yorgis näha saab. Christopher Robin Milne pani aga oma mängukarule nimeks Winnie tänu sellele, et ta käis sageli Londoni loomaaias vaatamat Kanada pruunkaru, kelle nimi oli Winnie. Puhh ehk ingliskeeles Pooh oli aga luik, mida poiss koos isaga olid näinud ühel koolivaheajal.

Esimeses raamatus saame lugeda sellest, kuidas Puhh käib mett noolimas suure tamme otsas. Tänu mesilinnuksetele ehk mesilastele kukub ta puu otsast alla, mistõttu läheb vaja Christopher Robini abi. Siiski ei õnnestu Puhhil ka õhupalli abil väikest pilvekest mängides mett kätte saada.

Edasi läheb Winnie Puhh külla Jänesele, kelle kodu asub urus. Seal sööb Puhh mett ja kondenspiima sedavõrd palju, et lahkudes jääb ta jänese uru uksele kinni. Puhh peab seal lausa nädala olema, et alla võtta ja lõpuks pääseda. Puhhil on palju sõpru. Notsuga saame tuttavaks siis, kui Puhh ja Notsu jahile lähevad. Nad käivad mööda jälgi ja otsivad Pusa!? Kuid seiklusi on veel – nii üritavad Puhh, Notsu ja Christopher Robin kinni püüda Elevantsi. Toimub ka üsna nukrameelne Iiahi sünnipäev – ta saab kaks kingitust: Puhhilt tühja meepurgi ja Notsult katkiläinud õhupalli. Kuid Iiahil on ka nende üle hea meel, sest need on ju mõeldud just talle.

Esimeses raamatus saame tuttavaks veel ka Kängu ja Väikese Ruuga, läheme Christopher Robini ja tema sõpradega ekspeditsioonile Põhjanabale. Metsa tabab ka hirmus vihmahoog, mistõttu satub Notsu lausa uppumisohtu, kuid Puhh ja Christopher Robin päästavad ta. Esimese raamatus ja ka teises on mitmeid väga vahvaid Puhhi esitatud laulukesi ja salmikesi, mida ta ise kutsub üminateks. Kindlasti tasub neid lugeda ja kaasa „ümiseda“.

Teine raamat „Maja Puhhi Salu servas“ algab sellega, et Iiahile ehitatakse Metsa serva maja. On ju Puhhil, Notsul, Christopher Robinil, Öökullil, Kängul ja Väikesel Ruul ja Jänesel maja. Saame tuttavaks ka Tiigriga. Hommikusöögil koos Puhhiga saame teada, et Tiigrile ei maitse mesi, Notsu juures selgub, et talle ei maitse ka tõrud, Iiahi juures selgub, et ka ohakad pole Tiigrile meelt mööda. Kängu ja Ruu juures selgub, et Tiigrile maitseb kalamaksaõli!!! Vot sedasi!

Kuid ka siin on seiklusi veel ja veel – käime otsimas Jänese väikest sõpra-sugulast Pisikest, saame teada, et Tiigrid ei oska puu otsa ronida, elame kaasa Jänese kibekiirele päevale, saame osa uuest mängust, mille Puhh leiutab. Otsime Öökullile uut maja, ja kõige lõpuks läheme Christopher Robini ja tema sõpradega Võlutud Paika.

Puhhi-lood on ajatud ja kindlasti vägagi legendaarsed. Nii nagu ka kõik tegelaskujud nendes raamatutes. Minu jaoks oli põnev avastus see, et Puhhi lood toimisid neid lapsena lugedes, kuid need on väga lahedad ka praegu, täiskasvanuna lugedes.

„Punamütsike“

(Dada Fun)

Punamütsike läheb vanaemale külla. Kuid metsas järgneb talle näljane hunt. Tuntud muinasjutu ümberjutustusest saad teada, kuidas Punamütsike apla hundi küüsist pääseb.

Liimköites raamatus on 24 lehekülge, mida täiendab tore 30-osaline pusle!

Pusle suuruseks kokkupanduna on 35×35 cm. Mängukarbi mõõdud: laius 260 mm, kõrgus 260 mm, sügavus 47 mm.

Ma olen üsna kindel, et pole vist palju inimesi, kes ei teaks muinasjuttu Punamütsikesest. „Punamütsikese“ loo kirjutasid umbes kahesaja eest aasta eest üles vennad Jacon ja Wilhelm Grimm Saksamaalt. Grimmid kogusid veel palju lugusid, mis muinasjuttudena tuntuks said. Näiteks „Uinuv kaunitar“ ja „Lumivalgeke“.

Seekordne „Punamütsike“ on ümber jutustatud Rob Lloyd Jonesi poolt ja kaunid illustratsioonid on joonistanud Lorena Alvarez.

Ka seekordses loos läheb Punamütsike vanaema poole, et viia talle purgike mett, ja selgub, et Punamütsikese ema on mesinik, kuna peab mesilasi, ja Punamütsikese isa on tubli puuraidur.

Teel vanaema juurde märkab Punamütsikest hunt, kes oli kaval ja talle meeldis hiilida ja oodata, kuni saak (seekord Punamütsike) lõksu langeb. Nii üritab hunt tabada Punamütsikest puude vahele seotude võrguga, sügava auguga, mis kaetud okste ja lehtedega, kuid Punamütsike lõksudesse ei lange.

Seetõttu otsustab hunt minna Puunamütsikese vanaema juurde, kus pistab vanaema pintslisse ja jääb ootama väikest türdukut, kuna tema on hundi jaoks „põhiroog“. Hunt on iseenda üle uhke, ja kinnitab, et just tema on metsa kõige targem loom.

Punamütsike saabubki. Väike türduk on imestunud, et vanaemal, kes on ju tegelikult hunt, on sedavõrd suured silmad, suured karvased käed ja suured hambad. Seejärel kugistab hunt Punamütsikese üheainsa suure ampsuga alla. No jah, tegelikult ju üsna vägivaldne lugu, kas pole, kuid õnneks on see vaid muinasjutt, mistõttu saavad asjad vaid paremuse poole minna. Vahejuhtumit vanaema juures märkab Punamütsikese puuraidurist isa, kes appi tõttab ja Punamütsikese ning vanaema päästab.

Hundi kõht lõigatakse lahti ja vanaema soovitusel pannakse sinna sisse hoopis kivid, sest nüüd saadab tema igat liigutust kivide kolin kõhus. Hundile on selge, et nüüd ei saa ta enam mitte kunagi vaikselt hiilida ja kavalaid lõkse seada. Edaspidi sai hunt süüa vaid ussikesi, põrnikaid ja väikesi aeglasri sitikaid, ja ta ei olnud enam kuigi kaval ega nupukas.

Selline lugu Punamütsikesest. Üsna sarnane algupärasele, kui mõned väikesed seigad välja jätta. Ja ju nii ongi, et üsna raske on Punamütsikest kuidagi teistmoodi kirjutada, kuigi ma olen näinud ühte väga põnevat prantslaste versiooni, kus Punamütsike kehastab hoopis ise kurja ja kavala hundi rolli...

Ja veel, „Punamütsike“ ei ole lihtsalt ainult raamat, sest see ilmub ilmatuma uhkes pappkarbis (selline parajalt suur ja väga ilus karp), ja lisaks raamatule on kaasas ka pusle, mis koosneb 30 tükist. Seetõttu on igati vahva, et saab lugeda nii raamatut (muinasjuttu) ja samal ajal ka puslet kokku panna.

Usun, et see on selline ilus lahendus, mis sobib suurepäraselt ka väiksematele lugejatele kingituseks. Väga vahva!

Jüri Parijõgi „Teraspoiss“

(Tänapäev)

Jaan jääb kaheteistaastaselt orvuks ning satub heade naabrite toetusest ja omaenese parimatest kavatsustest hoolimata laste varjupaika, seejärel aga ulakate poiste kooli. Kõigi oma kõhkluste ja hirmude kiuste on Jaan otsustanud iga hinna eest ise hakkama saada ning alati tubli, õiglane ja kartmatu olla. Aga kas sellest on küllalt, et kõigist ohtlikest seiklustest ja katsumustest võitjana välja tulla?

Meie tuntud laste- ja noorsookirjaniku Jüri Parijõe „Teraspoiss“ ilmus esimest korda 1937. aastal kirjastuse Loodus sarjas „Looduse kuldraamat“ ja pärjati 1938. aastal Vabariigi Presidendi auhinnaga.

Ma meenutan oma lapsepõlve, sest Jüri Parijõe kirjutatud lugusid olen ma ka just siis lugenud. Meenuvad raamat “Jutte” (see oli 1982. aastal välja antud kogumik), milles olid jutud “Tsemendivabrik”, “Jaksuküla poisid”, “Jõulud! Jõulud!”, “Suuskadel Vallastesse” ja “Teraspoiss”, kuid ka raamat “Kui isa kinkis raamatuid” (neid oli mul lausa kaks tükki, üks 1973 ja teine 1981. aastal ilmunud raamat) ja “Külaliste raamat” (selles oli mitmeid eesti muinasjutte, ja raamat, mida mina lugesin ilmus 1977).

Tegelikult elas Jüri Parijõgi aastail 1892-1941 ja kahjuks tuleb tõdeda, et suurepärane noorsookirjanik ja pedagoog hukkus NKVD massimõrva ohvrina Tartu vanglas. Õpetajana alustas ta tööd 1910 ja kirjanikuna 1912. Parijõgi kirjutas peamiselt laste- ja noortejutte ja ka ühe muinasjutukogu. 1926. aastal ilmus “Semendivabrik” (hiljem tuntud kui “Tsemendivabrik”), 1927 ilmus “Laevapoisi päevilt”, muinasjutukogumik “Külaliste leib” ja “Teraspoiss” ilmusid 1937.

Pean tunnistama, et “Teraspoiss” on igati huvitav, kaasakiskuv lugemine ka tänapäeval, kuigi raamatu ilmumine oli juba 1930ndatel aastatel. Poisid on ju poisid ka täna, kuigi toona polnud igasugu nutividinaid, internetti ega muid kiusatusi, kuid vahva ongi lugeda ka sellest, mida toonased kutid sellal tegid.

Raamatu peategelane Jaan Kattai on tõepoolest tõeline teraspoiss, kes suudab vastu siesta eluraskustele, on töökas, aus, kartmatu, tõeline sõber oma sõpradele, kaitseb nõrgemaid, ei käi kaebamas ja püüab ise kõigega hakkama saada. Ja kuigi elu on tema jaoks raske ja keeruline, läheb ta ikka pea püsti edasi.

Lugu saab alguse kurva sündmusega. Peategelase Jaani ema on surnud, on matused, kirikuõpetaja peab kõnet. Jaan matusel ei nuta, sest ta olio ma nutud nutnud juba kodus, põlvitades ema kirstu kõrval või tõstes ühest kohast teise emast järelejäänud asju. Nüüd olid pisarad otsa lõppenud ja süda oli tühi.

Jaan loodab, et see on unenägu ja kõik on jälle hästi, kui ta ärkab. See ei ole siiski uni, ema on surnud, matusel on kojamees ja kojanaine, üliõpilane hoovimajast. Siinkohal võin etteruttavalt öelda, et nii kojamees kui ka kojanaine ja üliõpilane etendavad Jaani loos veel suurt rolli.

Kojamees tõdeb Jaanile, et nüüd on poisi ema rahus, pole enam muresid ega vaeva, kuid Jaan peab oma mured nüüd ise kandma, oma eluted ise käima, ilma isata ja emata. Jah, Jaanist on saanud orb.

Matuselised hakkavad lahkuma, ka Jaan on lahkumas, kui ta äkki ümber pöörab ja hauale tagasi jookseb. Ta heidab kummuli kalmukünkale, puurib sõrmed liiva sisse ja hakkab valjusti nuuksudes nutma. Nii nagu autor ütleb: “Ta ei kuulnud ega näinud midagi, oli kogu oma väikese kehaga, kogu olemusega muutunud suureks kaebeks ning leinaks.”

Jaan ei ole jäänud kalmukünkale siiski üksi, seal on ka üliõpilane, üliõpilane Pärn. Ta kutsub Jaani endaga kaasa, üheskoos minnakse kodu poole. Jaan teadis üliõpilast juba ammu. Jaan käis tal sageli külas. Üliõpilane näitas pildiraamatuid, kõneles võõraist maist ja rääkis ka muud juttu nagu suure inimesega.

Nüüd jõutakse kodu. Kojamees ja kojanaine kutsuvad Jaani enda juurde, kuid sel ööl on Jaan üliõpilase juures.

Pärast seda elabki Jaan kord kojarahva, kord üliõpilase juures. Just üliõpilane on see, kes kinnitab Jaanile, et nüüd tuleb unustada kurb minevik ja tuleb vaadata, mis tulevik toob. Nüüd peab Jaan ise igal pool mehe eest väljas olema. Ole vaid mees ja ära pead norgu lase! Kusjuures kojamees on Jaani ütelnud, et oma elu peab igaüks ise elama. Need on õpetussõnad, mis Jaani selles raamatus pidevalt saadavad.

Esialgu tundubki, et selline elukorraldus on Jaanile sobilik. Ta teeb ka väikest viisi tööd, jagab lehti ja teenib sellega veidi taskuraha, aitab kojarahval puid lõhkuda ja muudki teha, kuid eks ole ka talle selge, et tegelikult on ta omamoodi “lisakoormaks” kojarahvale, kellel on ka endil rahaliselt ikkagi keerulised ajad. Veelgi keerulisemaks läheb siis, kui kojamees haigestub. Jaan ja kojanaine küsivad abi ka linnalt, kuid lõpuks on Jaan see, kes kinnitab, et ta läheb hoopis laste varjupaika.

Laste varjupaigas on palju lapsi, osad sõbralikud ja abivalmid, osad hoopis teistusgused, sellised, kes tahavad kakelda ja rumalusi teha. Jaan peab ennast tõestama, kuid tal tuleb see hiilgavalt välja. Ta armastab teha tööd, ja teeb seda korralikult ning targalt, ta kaitseb nõrgemaid, aitab teisi lapsi, kuid suudab ennast ka “kraadede” vastu maksma panna, mistõttu saabki ta endale hüüdnimeks Teraspoiss. Ja Teraspoiss on ta tõepoolest, kuni raamatu lõpuni välja.

Lugedes seda, kuidas Jaan laste varjupaigas elab, siis meenub veidi ka Oskar Lutsu “Kevade”, sest eks ole ka siin igasugu tegelaskujusid, kuigi huumorit sedavõrd palju ei ole, kuid ka Parijõgi näitab laste elu ja tegemisi sama südamlikult nagu seda tegi ka Luts. Siin on kübe nalja, kuid ka tõsisemaid teemasid, Parijõgi avab oskuslikult seda, mis toimub ühe tubli 12-aastase poisi hinges, miks ja kuidas ta erinevates olukordades käitub. Kõik on selline eluline ja ehe.

Kuid ka laste varjupaigas tuleb ette igasugu juhtumisi, ka halbu, sugugi mitte Jaani süül, pigem ikka mõne kaasõpilase (Jaan ei kaeba mitte kellegi peale, on liigagi aus ja kindlameelne) või ebameeldiva õpetaja tõttu, siis on ta sunnitud edasi minema ulakate poiste kooli. Ka seal suudab Jaan ennast maksma panna, ta õpib, teeb sporti (aitab linnas koolide võistlusel ulakate poiste kooli võitjaks nii rahvastepallis kui ka korvpallis ja jällegi tänu sellele, et ta teeb korralikult trenni, sunnib ka teisi trenni tegema ja oskab teisi juhendada ning ergutada, Parijõgi kirjeldab väga kaasakiskuvalt ka spordivõistlusi), mängib puhkpilliorkestris (orkester annab ka eduka kontserti), aitab jällegi teisi kaasõpilasi, juhib neid õigele teele, et nad mitte rohkem ulakust ja pättust ei teeks (ühest “kraadest”, kellega Jaanil kõva kisma oli, saab isegi Teraspoisi sõber), mistõttu on selge, et pikaks ajaks Jaan sellesse kooli ei jää. Seda mõistab ka ulakate poiste kooli juhtaja, kes kinnitab, et Jaan on ennast tõestanud, et ta tõepoolest on Teraspoiss.

Ma ei saa Sulle loomulikult kõiki sündmusi ära rääkida, sest sel juhul läheb lugemine igavaks, kuid raamatu lõpus peab Jaan ennast veelkord ületama ja tegema midagi sellist, mis päästab ühe väikese tüdruku. Midagi sellist, millest hakkab rääkima terve Tartu. Nii, et Jaanist kirjutatakse isegi ajalehes. Alles nüüd on Jaan iseendaga rahul ja ta on kindel, et ka tema ema oleks olnud temaga rahul.

Kuidas raamat lõpeb, selle pead ise välja uurima.

Igal juhul on “Teraspoiss” väga huvitav ja kaasakiskuv lugemine, tõeline Eesti lastekirjanduse klassika. Põnev on lugeda, kuidas elasid lapsed 1930ndatel aastatel, mida tehti varjupaigas, mida ulakate poiste koolis, millega tegeleti, millest unistati, mida taheti, kuidas tehti tööd, kuidas sporti jne. Ja võib öelda, et Teraspoisid ei eksisteeri ainult koomiksites ja multifilmides ning kinoekraanil, vaid siiski ka tavalisemas elus.

Otfried Preussler „Väike nõid“

(Tänapäev)

Väike nõid on alles sada kakskümmend seitse aastat vana ja suured nõiad ei võta teda veel sugugi tõsiselt ega taha Walpurgi ööl Blocksbergi mäele pidussegi lasta. Aga kui ta polegi veel suur nõid, tahab ta olla vähemalt hea, ja see peab ometi midagi lugema. Selle otsusega vallandub põnev ja lustakas sündmustekeeris.

„Väike nõid“ on olnud kindlasti üks populaarsemaid ja kuulsamaid lasteraamatuid läbi aegade, mis algupäraselt ilmus juba 1957 ja eesti keeles esimest korda 1975. Pärast seda on ilmunud mitmeid kordustrükke. Raamatu põhjal on tehtud meil ka vahva telelavastus, milles peaosa mängib Mari Lill. 2009. aastal jõudi „Väike nõid“ ka Nukuteatrisse, siis oli tegemist muusikalise etendusega, peaosas oli Iiris Vesik!

Tõepoolest, elas kord väike nõid, kes oli vaid 127 aastat vana. Ta elas üksikus nõiamajakeses, mis asus sügavas metsasüles. Majake polnud kuigi suur, see oli vildaka katuse, kõvera korstna ja logisevate aknaluukidega. Maja taga oli leivaahi, sest igal nõiamajakesel peab olema leivaahi!

Väike nõid ei elanud üksi, talle pakub seltsi rääkiv kaaren, kel nimeks Abraksas. Ta on erakordselt tark kaaren, kes räägib alati tõtt! Umbes kuus tundi päevas õpib väike nõid nõidumist. Ta on jõudnud nõiaraamatus leheküljeni 213, mida pole just palju ja parajasti harjutas ta vihmategemist. Väikesel nõial ei tule nõidumine eriti hästi välja ja nii on ta vihma asemel nõidunud taevast alla valgeid hiiri, konni, kuusekäbisid ja petipiima! Uskumatu lugu! Samas on väike nõid maruvihane! Mitte sellepärast, et taevast hakkas petipiima sadama, aga sellepärast, et käes on Walpurgi öö, millal kõik nõiad tulevad kokku Blocksburgi mäe otsa tantsima! Väikest nõida pole kutsutud, kuna ta olevat liiga väike nõiatantsude jaoks! Vaatamata sellele otustab väike nõid minna. Ta loodab, et ei jää vahele, kuid kaaren aimab ohtu!

Kõik oleks läinud Blocksburgi mäel hästi, kui väike nõid poleks jäänud jalgu oma tädile, piksenõid Rumpumpelile, kes ta välja annab. Nõiad nõuavad väikese nõia karistamist ja viivad ta ülemnõia ette. Ülemnõid mõtleb välja üsna pehme karistuse – väike nõid pääseb järgmisel aastal Walpurgi ööl teiste nõidadega tantsima, kui ta on saanud heaks nõiaks. Lisaks võetakse ära tema luud nii, et väikesel nõial kulub koju jõudmiseks kolm ööd ja päeva!

Kui väike nõid koju jõuab on ta üdini väsinud, tema jalad on katki ja kingatallad kulunud! Väike nõid peab saama heaks nõiaks, kuid ta lubab kätte maksta ka tädi Rumpumpelile. Kaarenil on mõistest hea nõid hoopis teistsugune arusaam – head nõiad ei tohi mitte midagi halba teha! Ma pole päris kindel, kas nõidadel on samasugune arusaam, ma arvan, et hea nõid on see, kes suudab pigem kõige rohkem halbusi teha?

Väike nõid valmistab jalgade ravimiseks üsna jubeda salvi, kasutab võlusõnu ja tema jalad saavadki terveks. Seejärel lähevad väike nõid ja kaaren külapoodi, mida peab härra Piprakaun. Milline suurepärane nimi! Nad ostavad üsna palju klaaskompvekke, kuid väikesel nõial on ju vaja ka uut luuda, kasevitstest ja paraja varrega. Luua ta saab ja poepidaja on üllatunud, kui selle luuaga tema poe juurest minema lennatakse! Kes poleks, luuad on ju eelkõige mõeldud pühkimiseks!

Väike nõid peab uut luuda veidi taltsutama ja sisse sõitma, kuid ta saab sellega väga hästi hakkama. Seejärel otsustab väike nõid, et temast saabki hea nõid ja ta hakkab ainult häid asju tegema.

Nüüd õpib väike nõid nõiaraamatust tarkusi 7 tundi päevas! Ja ta hakkabki heategudega peale – ta aitab kolme eidekest, kes otsivad talviseks kütteks puukoort ja murdunud oksi, ta „õpetab“ ka metsnikku, kes tahab eidekestel haokorjamise ära keelata. Väike nõid aitab linnaturul väikest ja vaest tüdrukut, kes müüd paberlilli, et aidata oma ema ja seitset õde-venda. Ja need ei ole veel kõik väikese nõia heateod – ta aitab hobuvankrit vedavaid hobuseid kurja kutsari vastu, ta aitab metsaeksinud lapsi ja nõiub isegi reedel, kuigi see on keelatud, ta aitab lapsi, keda suuremad poisid kiusavad, ta aitab kaarnaid, keda lapsed kiusavad! Ta lööb kaasa vastlapeol metsas ja lepitab loomi nii, et isegi rebane saab sõbraks väiksemate metsaloomadega. Vot selline vahva väike nõid! Heatahtlik ja abivalmis!

Lõpuks on aastaring täis saanud ja väike nõid peab astuma nõianõukogu ette. Kuidas tal seal läheb ja mis lõpuks saab, seda peate juba ise välja uurima. Igal juhul on raamatu lõpp üsna ootamatu ja vägagi õpetlik ning naljakas!

Selline vahva raamat see „Väike nõid“ on. Saab nalja, on veidi õpetlik, kuid tähtis on seegi, et headus on alati esikohal! Tegelikult on ju see ka omamoodi muinasjutt, kuid minule muinasjutud meeldivad. Loodan, et ka teistele lugejatele.

Raamatu on illustreerinud Winnie Gebhardt ja nüüd on pildid värviliseks koloreerinud Mathias Weber, selliseid „Väikese nõia“ pilte me varem näinud pole!

James Krüss „Timm Thaler ehk Müüdud naer“

(Tänapäev)

Timm Thaler müüb oma nakatava naeru võime eest võita kõik kihlveod. Peagi mõistab ta aga, et võime naerda on palju rohkem väärt kui kõik maailma rikkused. Kuidas oma naer tagasi saada? See tundub olevat üsna võimatu ettevõtmine ...

Populaarselt saksa lastekirjanikult James Krüssilt (1926–1997) on eesti keeles ilmunud ka "Timm Thaleri nukuteater", "Majakas vähimadalal" ning "Minu vaarisa ja mina ehk Suur ja väike Boy".

James Krüss on üks minu lastekirjanduse suurtest lemmikutest. Lugesin juba lapsepõlves raamatuid “Minu vaarisa ja mina ehk Suur ja väike Boy”, “Timm Thaler ehk Müüdud naer” ja “Timm Thaleri nukuteater”. Timm Thaleri lood jäid päris pikaks ajaks meelde, sest need olid sedavõrd toredad.

Nüüd on rõõm avastada, et “Timm Thaler ehk Müüdud naer” on lühikese aja jooksul juba kolmandat korda raamatulettidel – äkki ilmub ka “Timm Thaleri nukuteater”, mis on omamoodi järg esimesele raamatule?

Timm Thaler on üks vahva sell, kes kasvab vaesuses. Tema isa sureb, kui poiss on päris väike ning teda kasvatab pahatahtlik ja ahne võõrasema ja võõrasvend. Eks unistab Timm Thalergi paremast elust ja võimalusest edasi liikuda, kuid unistada on ju lihtne – reaalne elu on hoopis midagi muud.

Hipodroomil kohtub ta salapärase mehega, parun Tarukiga, kes poisiga kavala lepingu sõlmib. Esialgu tundub see Timmile üsna mõistlik, sest ta võidab ju kõik kihlveod, kuid varsti on selge, et naer on rahast olulisem.

Sirgudes üritab poiss oma naeru tagasi saada, kuid ta kaaslaseks on pidevalt Taruk ja mida rohkem Timm paruniga kokku puutub ja koos on, seda selgemaks saab, et naeru tagasi saamine on üsna võimatu ettevõtmine. Järjest rohkem tekib lugejas tunne, et parun Taruk on saatan ise ehk kurat (ja lugege nüüd nime Taruk tagurpidi).ü

Õnneks viib ta elutee kokku laevafirma omaniku härra Richteri, tüürimees Jonny ja stjuuard Kreschimiriga ning neist saavad sõbrad. Ja kui Timmist saab isegi vaata et maailma rikkaim inimene, on selleks ajaks juba noormeheks sirgunud Timmil asi selge, et palju olulisem rahast on see, kui sul on sõbrad ja kui sul on naer.

Aga kas Timm saab naeru tagasi?

”Timm Thaler ehk Müüdud naer” on vahva, põnev ja kaasahaarav lasteraamat, kus seiklused viivad lugeja Saksamaalt Itaaliasse, Mesopotaamiasse ja ümbermaailma reisile ning lõpuks ringiga Saksamaale tagasi.

James Krüssi jutustamisoskus on võrratu. Ta suhtub nooresse lugejasse kui suurde inimesse ning jutustab sellest, et elus ei ole ainult rõõmu ja naeru, vaid on ka raskusi, pisaraid ja muresid.

Soovitan kindlasti lugeda, kes tõeliselt head lasteraamatut tahavad nautida.

Carlo Collodi, Roberto Innocenti „Pinocchio seiklused“ (Varrak)

Pinocchio on kogu maailmas tuntud ulakas puunukk, kelle haaravatest seiklustest on saanud lugeda juba mitu põlvkonda lapsi. Saatus veeretab tema teele kõikvõimalikke katsumusi, kuid ta kuulab oma lõbusa südame häält ja võidab nii ka paljude teiste südamed.

Käesoleva suureformaadilise raamatu imelised pildid on joonistanud Roberto Innocenti.

Tegu on täiendatud kordustrükiga 2006. aasta väljaandest ja ühe kaunimate illustratsioonidega eesti keeles ilmunud Pinocchio-raamatuga, mis vääristab iga raamaturiiulit.

Mina mäletan Pinocchiot juba oma lapsepõlvest, toona küll nime all Buratino ja raamatust pealkirjaga “Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused”, mille autoriks oli Aleksei Tolstoi, ja raamat oli aastast 1964, kuigi “Kuldvõtmeke” ilmus esimest korda eesti keeles juba 1946. aastal.

Eesti lugejate enamikule on vahva puunukk tuttav jutustuse «Kuldvõtmeke» järgi, mille vene kirjanik Aleksei Tolstoi kirjutas Pinocchio-lugusid aluseks võttes. Nii algupärandi kui ümberjutustuse kangelaseks on elav ning üleannetu, ebatavaliselt pika ninaga puunukk, kellest pärast rohkeid seiklusi ja katsumusi saab lõpuks aus ning tubli poiss.

Usun, et paljud mäletavad ka Buratino seiklusi ja juhtumisi ka televisioonist, 70ndatel oli eetris telesari “Buratino ja ta sõbrad” ning sellel sajandil “Buratino tegutseb jälle”. Legendaarne on ju ka 70ndate aaste keskpaigas stuudios Belarusfilm valminud mängufilm “Buratino seiklused”, kuid kindlasti ka Walt Disney poolt tehtud multifilm “Pinocchio” (1940).

Meenutan veidi veel - 1983.a. möödus sada aastat nimeka itaalia lastekirjaniku Carlo Collodi (1826-1890) populaarseks saanud raamatu «Pinocchio seiklused» esmatrüki ilmumisest. Seda tähistati ka eesti keeles ilmunud Collodi raamatuga, mis ilmus 1985. aastal. Selle raamatu illustratsioonid oli teinud Jarõna Ilo.

Eelmisel, 2018. aastal ilmus kaks raamatut – “Pinocchio seiklused” (kirjastuselt Tänapäev), mille kaante vahel leiame klassikalise muinasloo täiesti originaalsel kujul, mida kaunistavad Enrico Mazzanti originaalillustratsioonid.

See raamat, mida ma siinkohal tutvustan on üks kaunimate ja uhkemate illustratsioonidega, mida mina Pinocchio seiklustest tean – suurepäraste, värviküllaste ja väga põnevat illustratsioonide autoriks on maailmakuulus Roberto Innocenti. See versioon ilmus esimest korda eesti keeles juba 2006. aastal, kuid nüüd siis raamat uuesti saadaval.

Selle raamatu võlu on loomulikult Pinocchio loos endas, kuid kindlasti ka just Innocenti illustratsioonides, mida võibki vaatama jääda, sest need on sedavõrd detailsed ja loovad imelise maailma selle põneva loo juurde.

Siinkohal pean tunnistama, et mina mäletan Pinocchio (Buratino) seiklusi siiski pigem just Aleksei Tolstoi raamatu ja Nõukogude ajal valminud film järgi, mistõttu paljud sündmused ei tulegi tuttavad ette. Ma ei tea, kas lihtsalt ei mäleta või neid äkki ei olnudki nendes versioonides, mida mainisin. Tundub, et selle raamatu teine pool polegi nendes versioonides kajastamist leidnud.

Lugu algab sellest, et elas kord puuhalg, mis sattus vana tisleri Antonio töökotta. Tisleril on plaanis teha sellest puuhalust oma lauale uus jalg. Antonio alustab tööd, abiks kirves ja höövel, kui puuhalg temaga rääkima hakkab. Antonio ei suuda seda uskuda ja arvab, et kuuleb seda lihtsalt oma peas, kuid puuhalg jätkab rääkimist. Samal ajal astub töötuppa vanataat, nimega Geppetto, kellel on plaan endale puidust nukk meisterdada ja sellega mööda maailma rändama minna ja elitist teenida. Geppetto sooviks Antonio käest veidi puitu, kuid puuhalg suudab “korraldada” üsna suure tüli, lausa väikese kakluse, kuid Geppetto selle sama puuhalu endaga kaasa saab.

Edasi oleme juba Geppetto tillukeses toas keldrikorrusel, kuhu valgus pääses ainult trepialusest aknast. Geppetto elab tõelises vaesuses, kuid ta on vägagi heasüdamlik vanataat. Geppetto hakkabki puuhalust nukku meisterdama, tal on plaanis panna nukule nimeks Pinocchio. Mida rohkem ta meisterdab, seda rohkem on selge, et tegemist on elus nukuga, kuigi üsna kiuslikuga, kes Geppetto kallal tänitab. Ühel hetkel paneb puunukk põgenema, kuid ta püütakse siiski kinni. Geppetto üritab puunuku koju tagasi viia, kuid rahvas arvab, et kindlasti käitub vanataat nukuga kodus väga halvasti, mistõttu Geppetto hoopis vangimajja pannakse! Juba algusest peale hakkab juhtuma igasugu jamasid, mida Pinocchio suudab oma kiuslikkuse ja laiskuse ning rumalusega korraldada.

Seejärel püüab Pinocchiole aru pähe panna Kõnelev Kilk, kes elab Geppetto toas. Kõnelev Kilk kinnitab, et neid lapsi, kes oma vanemate vastu hakkavad ja isamaja mõtlematult maha jätavad, ootab ees ainult häda. Nad ei leia siin ilmas kunagi õnne ning varem või hiljem tuleb neil kibedasti kahetseda. Pinocchio ei kuula Kõneleva Kilgi õpetussõnu ja tõdeb, et tema ei taha ei kooli ega tööle minna, sest tema tahaks ainult süüa, juua, magada, lõbutseda ja hommikust õhtuni ringi hulkuda. Selle asemel, et vana kilgi õpetussõnu kuulata, viskab Pinocchio teda puust haamriga, nii et kilk jääb laiaks litsutuna seinale. Üsna vägivaldne, kas pole, kuid selliseid asju juhtub selles loos ju tegelikult veel.

Edasi üritab Pinocchio endale munarooga teha, kuid munast koorub linnuke, kes aknast välja lendab. Pinocchiol on nälg ja ta otsustab linna peale kerjama minna, kuid ta saab kaela vaid suure kausitäie vett. Seejärel läheb Pinocchio koju tagasi, kus ta jääb sügavalt magama, nii et tema puust jalad on hõõguvate sütega täidetud söepannil. Veidi hiljem hakkavad tema jalad söestuma ja muutuvad lõpuks tuhaks.

Õnneks pääseb Geppetto vangimajast koju ning meisterdab Pinocchiole uued jalad, kuid Pinocchio on uskumatult kangekaelne ja rumal puunukk, kes ei taha ka Geppetto õpetussõnu kuulda võtta. Puunukk lubab, et ta muutub heaks, läheb kooli ja ei tee Geppettole häbi. Pinocchio lubab, et ta on kõigist parem ja räägib alati tõtt, et ta õpib mõne ameti selgeks, et olla Geppettole vanaduses toeks ja lohutuseks.

Geppetto meisterdab nüüd Pinocchiole ka riided – värvilisest paberist kuuekese, puukoorest kingad ja leivasisust mütsi. Lisaks läheb ta ja müüb maha oma kuue, et osta Pinocchiole uhke aabits.

Juba järgmisel päeval otsustab Pinocchio kooli minna, kuid ta satub hoopis nukuteatrisse (enne seda müüb ta maha aabitsa, et teatripiletit osta). Nukuteatris tunnevad teatrinukud Pinocchio ära, kutsudes teda lausa oma vennaks. No ju siis kõik nukud ongi omavahel õed ja vennad, kuid ka nukuteatris ei lähe kõik hästi. Teatriomanik, nimega Tuleneelaja, plaanib õhtul endale süüa küpsetada, kuid tal pole lõkke jaoks puitu – Pinocchio peaks ju selleks suurepäraselt sobima. Pinocchiol õnnestub siiski pääseda, ja päästa ka mõned teised nukud tuleroaks saamisest, ja lõpuks saab ta jubeda teatriomaniku käest ka viis kuldmünti, et need Geppettole viia, kuid loomulikult, jälle ei lähe kõik nii nagu plaanitud.

Pinocchio põrkab kokku kahe päevavargaga – Rebase ja Kassiga, kes lubavad puunukule, et tollel on võimalus oma kuldmüntide hulka suurendada, selleks tuleks minna Lollide maale, kus on Imede põld. Seal tuleks kuldmündid maha matta, purskkaevu veega kasta ja ka veidi soola peale riputada ja juba järgmisel päeval kasvab seal puu, mille küljes ripuvad kuldmündid!

Pinocchio jääb seda kõike uskuma, kuid jamad jätkuvad.

Ma ei tahaks sulle kogu lugu ära rääkida, sest siis kaoks ju põnevus lugemisel, kuid mõningad vihjed siiski veel – Pinocchio satub röövlite kätte, puunukk pannakse rippuma Suure Tamme külge, et kuldmünte kätte saada, appi tuleb Siniste Juustega Tütarlaps ehk Haldjas, kes otsustab Pinocchiot aidata. Pinocchio ei oska hinnata ka Haldja abi, jätkab valetamist, mistõttu tema nina kasvab oluliselt pikemaks. Käime ära ka Lollide maal ja Imede põllul, kuid Pinocchio jääb oma kuldmüntidest ilma ja pannakse hoopis vanglasse, teel Haldja maja juurde kohtub ta hiigelsuure maoga, satub talumehe kätte, kes paneb puunuku koera asemel oma kanalt valvama. Pinocchio suudab siiski kanavargad paljastada ja lastakse vabaks, kuid seegi pole veel kõik. Pinocchio lendab tuvi seljas, satub töökate mesilste saarele, kus kohtab jällegi Haldjat, puunukk läheb kooli, kus läheb koolikaaslastega kaklema ja satub jällegi ohtu sattuda vanglasse. Puunukk põgeneb, kuid satub jällegi hädaohtu, seekord tahab teda pannil praadida üks vana ja jubeda välimusega kalur. Kuid ka see pole siiski veel kõik – Pinocchio lahkub Haldja juurest Laiskvorstide maale, kus temast saab eesel, eeslina satub ta esinema tsirkusesse, kus asjad jällegi üsna täbarasti lähevad.

Kuidas kogu lugu ja Pinocchio seiklused lõppevad, selle pead juba ise järele uurima. Igal juhul oleme korra isegi suure Haikala kõhus!

Sellised need klassikalised Pinocchio seiklused on. Põnevad, kaasahaaravad, mõnikord isegi üsna hirmsad ja jubedad, mistõttu ei julgeks 100% väita, et tegemist on just lasteraamatuga. Usun, et väiksemad lapsed võiksid seda raamatut lugeda pigem koos täiskasvanutega.

Eno Raud „Jälle need naksitrallid“

(Tänapäev)

"Selles raamatus ilmuvad meie ette taas Sammalhabe, Kingpool ja Muhv, kes pärast linna vabastamist rottidest on saanud kuulsaks. Kuid kuulsus muutub väsitavaks ning naksitrallid otsustavad selle eest põgeneda puhkusele. Järjekordne seiklus algab sellest, kui kummaline daam otsustab Sammalhabeme röövida ja teda pidada lemmikloomana. Raamatu teises osas tuleb aga sõpradel päästa Muhv, kelle viisid endaga kaasa hundid. Naksitrallid peavad looduses üksi hakkama saama ja unistus mere äärde jõudmisest muutub üha keerulisemaks.

„Jälle need naksitrallid“ on järg raamatule „Naksitrallid“. Eno Raua (1928–1996) kirjutatud ja Edgar Valteri (1929–2006) joonistatud naksitrallid on juba mitme põlvkonna raamatusõprade lemmikud."

On lasteraamatuid ja lasteraamatute tegelasi, kellega koos on sirgunud mitme põlvkonna lapsed. Kindlasti on naksitrallid üks selline äge kolmik, kes rõõmustas lapsi juba 1970ndatel aastatel, ja kokku on ilmunud naksitrallide lugusid 4 raamatut – „Jälle need naksitrallid“ on kordrustrükk, milles ühiste kaante vahel sarja kolmas ja neljas raamat.

No ja üks tähelepanek veel, pean silmas just selliseid minuealisi lugejaid, kes lapsepõlves (70ndatel) naksitralle fännasid, kuna nüüd on kordustrükk ilmunud, siis on ka kodus hea põhjus olemas, miks nüüd jälle naksitrallide raamat käes on...

Esimene lugu saab alguse vabaõhukohvikus. Naksitrallid on istunud ümmarguse laua taha, seenekujulise triibulisest riidest varju alla. Plaanitakse kõhud head-paremat täis süüa ja seejärel puhkusele minna. Kingpool kinnitab, et võiks sõita kuskile sooja mere äärde ja ennast seal mõnusasti lõdvaks lasta. Muhv ja Sammalhabe leiavad, et see ettepanek on võrdlemisi mõistlik. Samalhabe lisab, et enne tehakse ilus automatk ja seejärel kuulatakse merekohinat. Äkki märkavad naksitrallid, et neid peaaegu kõikidest laudadest uudishimulikult jälgitakse. Muhv võtab oma muhvi põuest värske ajalehe, Sammalhabe palub tal vaadata, kas pohlakorjamise luba on juba ametlikult välja kuulutatud. On ju ka tema uhkes habemes mõned sellesuvised pohlad päris punaseks läinud. Ajalehes pole pohladest sõnakestki, kuid juttu on hoopis naksitrallidest. On ju nemad linna rottidest vabastanud, mistõttu on nad vägagi kuulsaks saanud. Ajaleheartikkel lõpeb üleskutsega, et naksitrallidele tuleb kõikjal teenitud tähelepanu pöörata ja väärilist austust avaldada. Nüüd saavad ka naksitrallid aru, miks neid kohvikutäis rahvast kangesti vahib.

Kuid asi ei piirdu vahtimisega. Kõrvallauast tõuseb üks naisterahvas, kes tuleb ja topib kõikidele naksitrallidele suhu kompveki, kuid see pole veel kõik. Sama naisterahvas haarab Muhvi oma käte vahele ja hakkab teda mudima. See valmistab Muhvile suurt piinlikust. Järgmiseks kallistatavaks oleks Kingpool, kuid Kingpool on omamoodi „vennike“, ta lihtsalt hammustab naisterahvast, mida siis muud ikka teha. Muhv ja Sammalhabe tõdevad, et Kingpool on nagu üks koer, millele Kingpool vastab, et igatahes ei ole ta sülekoer.

Naksitrallid otsustavad vabaõhukovikust lahkuda, kuid nüüd tabab neid järgmine üllatus. Ettekandja hakkab nende lauale igasuguseid kooke ja mitmeid limonaadipudeleid laduma. Naksitrallid on üllatunud, nad pole jõudnud ju midagi tellida. Selgub, et söögid ja joogid on maja poolt.

Naksitrallid üritavad kooke endale sisse ajada. Sammalhabe tõdeb, et koogikoorem on tõepoolest raskem, kuid kuulsusekoorem om veelgi raskem. Naksitrallidel õnnestub siiski kohvikust minema hiilida. On ju Muhvi punane auto veidi maad eemal parkimisplatsil, kuid ega naksitrallid autoni jõua – neil seisab veel ees üks „katsumus“ – nad peavad hakkama autogramme jagama, ja autogrammi tahtjaid on ikka väga palju. Ja nii nad kirjutavad, Sammalhabe, Kingpool ja Muhv, Sammalhabe, Kingpool ja Muhv. Ja ühel hetkel Kingpool minestab. Kas kuulsusekoorem on tõesti muutunud juba sedavõrd raskeks, et see hakkab naksitralli tervise peale?

Nüüd pääsevad naksitrallid oma auto juurde. Muhv ja Sammalhabe kannavad Kingpoole autosse, kus too silmad lahti teeb ja küsib, kuidas neile tema sõjakavalus meeldis! Kas nüüd pääsevad naksitrallid väljateenitud puhkusele! Vara veel. Puhkuse ajal võib neil igasugu asju vaja minna, mida kindlasti kaubamajast on võimalik osta. Nii suudnume kaubamajja. Kauabamajas jõuavad nad täispuhutavate kummiloomade leti juurde – Kingpoolele täispuhutavad loomad meeldivad, mere ääres läheks neid kindlasti ka vaja. Kas osta krokodill või lõvi või elevant? Kuid selgub, et müügile on tulnud ka uus partii – täispuhutavad naksitrallid! Muhv osta ühe Muhvi, Sammalhabe ostab ühe Sammalhabe ja Kingpool? Tema ostab kümme Kingpoolt, teinekord oleks neid hea ju tuttavatatele kinkida. Edasi liiguvad naksitrallid järgmise leti juurde, kus müüakse üleskeeratavaid lelusid. Kingpool tahaks ka endale just üleskeeratavat mänguasja. Ta kinnitab, et tal on olnud raske lapsepõlv, teda ei hellitatud kunagi mänguasjadega. Nüüd oleks võimalus endale mõned soetada. Millist müüja talle soovitaks?

Müüja pakub välja üleskeeratava Kingpoole mänguhiire! See on viimane eksemplar, mida müüja kavatses oma tuttavale hoida, kuid müüja leiab, et see hiir peaks Kingpoolele väga hästi sobima. Kingpool on ülimalt õnnelik, üleskeeratav hiir liigub ja liigub, kuni jääb letil seisma, samal ajal kukub midagi põrandale – see on Kingpoole mänguhiir, väiksed rattad all.

Kulunud ja luitunud, aga päris. Kingpool sosistab mänguhiirele: „Sa kullake, kuidas ma küll võisin sinu ära unustada.“ Nii kadus ka naksitrallide ostutuhin. Üleskeeratav mänguhiir jäi ostmata, ja kõik muu jäi samuti ostmata.

„Tunded on tähtsamad kuid asjad,“ ütleb Sammalhabe. „Seda ei tohiks me kunagi unustada.“

Kas nüüd pääsevad naksitrallid linnast minema? Siiski mitte. Rahvas ümbritseb neid igapool. Kingpool tõdeb, et nad on kuulsuse vangid. Näib, et linnast nad välja ei pääse, mistõttu otsustakse hotellis peatuda. Hotellis saavad nad loomulikult luksusnumbri, kuigi hotelli administraator neid kohe alguses ära ei tunne. Luksusnmber on uhke, kuid üsna ootamatult külastab neid üks keskealine, hoolitsetud välimusega ning hästi riietatud daam. Külaskäik muutub veelgi ootamatuks, kui daam kinnitab, et tal on kaua aega tagasi olnud üks koerake, kes hiljuti suri, kuna oli juba sedavõrd vana. Nüüd tahaks ta endale uut koera, ja Sammalhabe sobiks sellesse „ametisse“ kõige paremini! Sammalhabe kinnitab, et ta pole mitte koer vaid naksitrall, kuid see meeldib daamile veelgi rohkem, sest kellegil ei ole ju ehtsat naksitralli! Naksitrallid selgitavad, et nemad kuuluvad kolmekesti kokku. Kingpool lisab, et daam võiks endale hoopis merilõvi muretseda, kuigi mulle tundub, et Kingpool peab silmas pigem merisiga.

Daam lahkub, kuid mul on tunne, et sellega asjad veel ei lõpe, sest naksitrallid poleks naksitrallid, kui nendega ei hakkaks juhtuma igasugu põnevaid asju! Nii ka seekord - enne puhkuse algust Sammalhabe röövitakse! Muhv ja Kingpool ööbisid luksusnumbris, kuid Sammalhabe otsustas ööbida hotelli aias, koerakuudis, sest tema juba on harjunud õues magama. Seekord oli otsus vale, sest keegi tuli öösel ja ta endaga kaasa viis.

Kingpoolel ja Muhvil on kahtlus, et seda tegi toosama meeldiva välimusega daam, kes oli hiljuti oma lemmikkoerast ilma jäänud ja Sammalhabe olevat talle kõige sobilikum “asendaja”.

Ei lähegi kaua aega, kui ongi asjad selged. Just toosama daam Samalhabeme ongi röövinud, Õnneks ei ole tal halbu kavatsusi. Tegelikult ta tahab Sammalhabemest leida endale head ja truud kaaslast, kes asendaks talle koera.

Loomulikult ei ole see meeltmööda Sammalhabemele, kes on harjunud elama vabas looduses, kuid nüüd on asjalood hoopis teised. Daam käib temaga küll pargis jalutamas, kuid Sammalhabe peab olema rihma otsas nagu koer. No vähemalt ööseks riputatakse ta magama harjavarre otsas oleva kotti, aknast välja.

Paaril korral üritab Sammalhabe ka põgeneda, kuid ebaõnnestunult.

Muhv ja Kingpool ei kaota lootust oma sõpra üles leida ja otsingutel kohtuvad nad näiteks maailma pikima mehega, kes samuti linna külastab, kuid ka Voldemariga, kes töötab loomaaias elevanditalitajana. Voldemar on parajasti haiglas, sest tema armastatud elevant astus talle kogemata peale. Just Voldemar on see, kellel tuleb suurepärane plaan, kuidas Sammalhabe daami käest vabastada ja selle plaani elluviimisel on vaja ka elevandi abi.

Teine raamat viib Naksitrallid üha lähemale puhkusel ja mere äärde, kuid nad otsustavad sinna jõudmiseks kasutada lühemat teed ning sõidavad läbi metsa, aga just seal hakkavadki teise raamatu sündmused toimuma.

Seekord on sündmuste keskmes Muhv, kelle viivad endaga kaasa hundid! Seetõttu ongi kõik sündmused seotud metsaga, raamatu autor jutustab mõnusalt, kuidas hundikutsikad Muhviga mängivad, kuidas nad jahipidamist harjutavad jne. Selline omamoodi vahva lugemine ka kõikidele loodusesõpradele.

Kingpool ja Sammalhabe on teises raamatus need, kes Muhvi otsivad, kuid ka nemad satuvad igasugu sekeldustesse ja täbaratesse olukordadesse. Mängus on ka kaks koduloouurijat, kes peavad Muhvi huntide kasvatatud lapseks, teisi naksitralle aga rääkivateks nukkudeks! Jan ii tuleb naksitrallidel otsida pääsu huntide ja koduloouurijate käest, kohtutakse rästikutega, jäädakse jänesepüünisesse kinni, Muhvi auto jääb puude vahele kinni, Kingpool teeb endale piimapütist raudrüü jne jne. Kuidas naksitrallide seiklused huntidega lõpevad, peate juba ise välja uurima.

“Jälle need Naksitrallid” on suurepärane lasteraamat, peaosas legendaarsed naksitrallid. Raamat on kirjutatud mõnusa huumoriga ja seda on igati lahe lugeda. Kõik naksitrallid on isemoodi, kuid üheskoos on need väikesed mehikesed igati tublid ja hakkajad ning ei hülga oma sõpru ka hädas!

Naksitrallide lugude suur väärtus on ka raamatu illustratsioonid, mille autoriks Edgar Valter.

John Bellairs „Müstilise kellaga maja“

(Pegasus)

Orvuks jäänud kümneaastane Lewis Barnavelt läheb elama onu Jonathani juurde ja saab õige ruttu teada, et nii tema onu kui ka nende naabrinaine on võlurid, kes püüavad üles leida onu Jonathani maja seinte sees tiksuvat õudset kella. Kas nad suudavad kolmekesi maailma kindlast hävingust päästa?

John Bellairsi raamatust „Müstilise kellaga maja” valmis 2018. aastal samanimeline maagiline seiklusfilm, peaosades Jack Black ja kahekordne Oscari-võitja Cate Blanchett. Lewist kehastab Owen Vaccaro.

Kohe alguses ütlen ära, et ma kahjuks selle raamatu põhjal tehtud filmi kinno vaatama pole veel jõudnud, mistõttu olen selle raamatu lugemist alustades üsnagi “puhas leht” – ei tea, mis mind ees ootab, kuid etteruttavalt võib öelda, et see on üks hiiglama põnev ja kaasakiskuv lugemine, mida soovitan nii lastele ja kindlasti ka kõikidele suurematele, kes tahavad midagi põnevat ja müstilist lugeda.

Kumaline on see, et “The House with a Clock in its Walls” ilmus juba 1973. aastal ja alles eelmisel (2018) aastal tehti sellest igati põnev film, mis ka meie kinodesse jõudis. 45 aaastat pärast raamatu algupärast ilmumist.

Lewis Barnavelti seiklustest on ilmunud peale selle raamatu veel kaks raamatut, mille autoriks on John Bellairs (elas aastail 1938-1991, ja tema kuulsaimaks raamatuks peetakse 1969 ilmunud täiskasvanutele mõeldud fantaasiaküllast romaani „The Face in the Frost“, kuigi pärast seda kirjutas ta peaasjalikult lasteraamatuid), kuid lisaks veel mitu raamatut peale autori surma – kolm raamatut erinevate autorite koostöös ning kuus raamatut Brad Stricklandi sulest. Üsnagi kummaline ja teisalt igati lahe, et üks tegelaskuju on elanud läbi erinevate autorite sule.

„Müstilise kellaga maja“ alguses saamegi Lewis Barnaveltiga tuttavaks. Tsiteerin raamatu algust: „Lewis Barnavelt niheles ja pühkis oma higiseid pihke New Zebedee poole vurava bussi istme külge. Oli 1948. aasta soe ja tuuline suveõhtu.“ Raamatu tegevus just sel aastal toimubki. Kohe raamatu alguses on ka foto uhkest kivihäärberist, kuhu poiss on teel, kusjuures juures on tekst, et fotol on Marshalli linnas Michigani osariigis asuv Cronin House, mis andis inspiratsiooni Barnavelti maja loomiseks.

10-aastane Lewis oli elanud koos oma vanematega Milwaukee lähedal ühes väikelinnas. Aga tema isa ja ema olid ühel ööl äkki autoõnnetuses surma saanud ja nüüd oli ta teel New Zebedeesse. Ta läks elama onu Jonathani juurde, keda ta polnud kunagi varem näinud. Kui buss New Zebedee linnas ühe ketiapteegi juures seisma jääb, on seal poisil vastas ka onu Jonathan. Üheskoos jalutatakse kolmekorruselise kivihäärberi juurde, mille fassaadi ehtis kõrge torn.

„Kogu maja säras tuledes, nii alumine, ülemine kui ka katusekorrus. Tuli põles isegi väikeses ovaalaknas, mis kiikas tornikiivrit katvate sindlite keskelt välja nagu silm. Eesaias kasvas kastanipuu. Selle lehed sahisesid soojas suvetuules.“

Jonathanile see vaatepilt meeldib, ja ta kinnitab onule, et alati tahtnud häärberis elada, ja on see vast häärber!

Ja jõuamegi uhkesse häärberisse. Oleme uhkes toas, kus on ka üks hallipäine naine, seljas lilla kottkleit. Naine kuulatas, kõrv vastu seina. Üpris kummaline, kas pole. Saame teada, et hallipäine naine on proua Florence Zimmermann, kes elab naabermajas. Näib, et nii onu Jonathan kui ka proua Zimmerann on igati sõbralikud inimesed, mistõttu tundub, et ka Lewisel on selle üle hea meel.

Üheskoos hakatakse mängima! Mis te arvate, mida? No loomulikult pokkerit. Lewisel läheb mängus igati hästi, kuigi talle tundub, et laual on võlukaardid. Ühel hetkel hakkavad kõik majas olevad kellad kesköötundi lööma.

„Lewis istus võlutult ja kuulas heledaid kõlle, plekiseid plõnne, meloodilisi elektriuksekella tilinaid, käokellade kukkumist ning sügavahäälseid kurjaendelisi Hiina gonge... Kogu maja kaikus nendest ja kõikvõimalikest muudest kellahäältest.“ Südaöö on käes, on aeg magama minna. Onu Jonathan uurib Lewiselt, mis poiss arvab häärberist aadressil High Street 100. Lewis kinnitab, et seal on väga vahva, talle meeldib see maja, talle meeldib see linn ja onu ning proua Zimmermann meeldivad talle samuti. Onu juhatab poisi oma tuppa ja ütleb, et ta loodab, et kogu see kellakupatus poisi und ei sega, sest nad löövad üsna valjusti.

Lewis jääb oma toas seisma, kui onu on lahkunud. Selles majas toimus midagi, millele poiss päriselt pihta ei saanud. Lewis otsustab veidi veel lugeda, kuni jääb magama. Veidi aega hiljem ärkab ta üles, sest on kuulda, kuidas keegi hiilib kikivarul mööda koridori. Lewis otsustab piiluda – ta näeb koridoris taskulambi nõrka kahvatut valgust. Hiilijaks on onu Jonathan, kes põrutab taskulambiga vastu seina – kõvasti! Poiss sulgeb oma toa ukse, kuid leiab end mõttelt – kas onu Jonathan on hull!

Seejärel tutvume me veidi ka linnaga ja häärberiga. Lewis märkab, et selles häärberis on üsnagi kummalisi asju. Majas on üsna palju vitraažaknaid, mis näivad muutuvat, esikus on riidevarn, mille otsas on peegel. Ja see pole mitte tavaline peegel. Kui Lewis ühel päeval peeglisse vaatas, nägi ta kesk auravat rohelist džunglit maiade astmikpüramiidi. Ainult et nagipilt ei jätnud kolmemõõtmelist muljet nagu slaidid. Pigem tekkis poisil tunne, nagu võiks käe otse läbi peegli sirutada ja liaane puudutada. Kas need aknad ja riidevarn on nõiutud? Lisaks tahaks poiss teada sedagi, miks kondab Jonathan igal öösel taskulambiga mööda maja ringi.

Veidi hiljem saab nii lugeja kui ka Lewis teada, et Jonathan kondab öösel seepärast ringi, et majas olevaid kellasid seisma panna. Saame teada sedagi, et varem on selles majas elanud keegi Isaac Izard, kelle nimetähtesid II võis majas igal pool kohata. Jonathan kinnitab, et vana Isaac Izard oli sorts ehk meesnõid. Jonathan kinnitab, et eks ole ka tema veidi sorts, kuid ta ei ole kuri sorts, ja pigem võiks öelda, et ta on seltskonnamustkunstnik. Selgub, et ka proua Zimmermann on võlur, kellel on lausa maagiadoktori kraad. Jonathan selgitab, et Isaac Izard jändas musta maagiaga, mis on kõige hullem asi, mida üks võlur teha saab. Vana Isaac suri ühe pöörase äikese ajal ja välgulöök sulatas kokku selle hauakambri uksed, kuhu vana Isaac maetud on. Samasse hauakambrisse on maetud ka vana Isaaci naine, kes oli surnud enne oma meest.

Edasi saame teada, et kusagil selle häärberi seina sees on kell, mis kogu aeg tiksub, kui hästi kuulatada või kõrv vastu seina panna. Kummaline on see, et see kell näib olevat terve maja sees. Kus täpselt, seda ei tea ei onu Jonathan ega proua Zimmermann, kuid igal juhul on nad kindlad, et see on võlukell, mis on vana sortsi poolt pandud tegema midagi jubedat. Mida täpselt? Ka seda ei oska onu ega proua Zimmermann täpselt öelda.

Vot selline põnev algus sellel raamatul. Loomulikult ei saa ma Sulle ühe põneva raamatu tervet sisu ära rääkida. Sel juhul pole ju lugemine enam põnev. Veidi ütlen veel. Saad lugeda sellest, kuidas Lewis kohalikku kooli läheb, kus tal küll väga hästi ei lähe. Saad lugeda sellest, kuidas Lewis loodab sõbraks saada kooli ühe popima poisiga, kes tegelikult on ju üks paras põrsas. Saad lugeda sellest, kuidas onu Jonathan maagilisi trikke teeb, ja sellest, kuidas Lewis üritab maagilisi trikke teha, et „sõbrale“ näidata, kui „vägev mees“ ta on. Saad lugeda sellestki, mis juhtub siis, kui Lewise üks maagiline „trikk“ käest läheb, millest saab alguse sündmuste ahel, mis viib välja väga põneva lõpuni. Raamatu lõpus saad teada sedagi, kus asub see müstiline kell, kui võimas nõid on Isaac Izardi abikaasa, kuid ega ka onu Jonathan ja proua Zimmermann „papist tegelased“ ei ole!

„Müstilise kellaga maja“ on vägagi põnev ja kaasahaarav lugemine. Raamat, mida on käest üsna raske ära panna, sest tahaks ju teada, mis edasi juhtub, kuhu sündmused viivad ja mis kell selles majas küll tiksub. Ja kas head nõiad võidavad halvad nõiad! Mis saab Lewisest, kui sündmused ohtlikuks lähevad.

Tore oleks muidugi ka see, kui saaks lugeda eesti keeles ka teisi Lewis Barnaveltist jutustavaid raamatuid. Kas need on sama põnevad kui see raamat...

Kenneth Grahame „Tuulesahin pajudes“

(Varrak)

Lastekirjanduse klassikasse kuuluvas Kenneth Grahame’i raamatus „Tuul puhub pajuokstes” ootavad ees võrratud ja isevärki seiklused, mis viivad lugeja imelise looduse rüppe ja heidavad pilgu metsaasukate põnevatele seiklustele. Teose sündmused arenevad ühe jõe kaldal ja seda ümbritsevatel niitudel, kus kõigil raamatu tegelastel – Mutil, Vesirotil, Kärnkonnal, Mägral jt – on igal ühel ajada oma asi. Nad kutsuvad lugeja endaga uitama, sõpru leidma, üksteist aitama ja lõbutsema. Kuid alatihti satuvad nad mingitesse sekeldustesse, täpselt nagu inimesedki. Raamatu autor ongi kõigile tegelastele omistanud inimeste parimad omadused, mis aitavad nad üle kõigist takistustest.

Nendes lugudes on peidus tõeline võlumaailm, millele lisavad omakorda värvi Ernest H. Shepardi imelised pildid.

Kenneth Grahame’i kirjutatud „Tuulesahin pajudes“ on üks kõigi aegade armastatumaid lasteraamatuid, võiks öelda, et omamoodi ajatu lugu. Vesiroti, muti, mägra ja konna seiklused inglise maakohas on olnud populaarsed juba mitmeid põlvkondi. Ilmus ju raamat esimest korda juba 1908. aastal. Tegelikult on ju raamatukaante vahele pandud unejutud, mida raamatu autor oma pojale jutustas, kuid igal juhul on tore, et Kenneth Grahame seda tegi. Raamatu lõpus saata autorist ka veidi pikemalt lugeda.

Eesti keeles on raamat ka varem ilmunud (1995. ja 2001. aastal pealkirja all „Pajud tuules“ ja 2002. aastal pealkirja all „Tuul pajuokstes“ (see on nn ümberjutustus)). Kirjastuse Varrak „Tuulesahin pajudes“ on ühtlasi ka uus tõlge ja selle suurepärase tõlke on teinud Linda Tinnu Targo.

Brittide jaoks on raamat olnud väga oluline juba aastakümneid, millest annab tunnistust ka see, et raamatu põhjal on tehtud mitmeid nuku-, multi- ja mängufilme. Mina oma lapsepõlvest mäletan nukufilmi (telesarja, mida näidati ka Soome televisioonis), mis valmis 1983. aastal. Seal andsid hääle peategelastele suurepärased briti näitlejad Richard Pearson, Ian Carmichael, David Jason ja sir Michael Hordern.

Kuid varasemast on meenutada multifilmi aastast 1949 (hääle on andnud loo jutustajale Basil Rathborne), 1987. aastal jällegi multifilm (hääled Charles Nelson Teddy, Roddy McDowall, Jose Ferrer jt), 1995. aastal samuti multifilm, milles jällegi briti staarid on oma häält laenanud – Michael Palin, Michael Gambon, Rik Mayall jpt.

Mängufilmidest on meenutada 1996. aastal Monty Pythoni staari Terry Jones’i lavastatud „Mr. Toad’s Wild Ride“, milles mängisid Steve Coogan (Mutt), Eric Idle (Rott), Terry Jones (Konn), Nicol Williamson (Mäger) ja ka John Cleese, Stephen Fry, Michael Palin jt Näib, et Monty Pythoni staarid lõid kõik selles filmis kaasa, mis on ju igati uhke.

Väga vahva filmiversioon valmis ka aastal 2006. Ka siin on peaosades ridamisi väga andekaid näitlejaid: Matt Lucas (Konn, näitleja tuntud komöödisarjast „Little Britain“), Mark Gatiss (Rott, näitleja, kes eesti publikule tuttav telesarjast „Sherlock“, kus ta kehastas Mycroft Holmes’i), Lee Ingleby (Mutt, näitleja, keda krimisarjade sõbrad teavad seriaalist „Inspektor Gently“) ja legendaarne Bob Hoskins (Mäger, selle mehe filmirolle nimetades võiks kirjutada terve loo, kuid meenutagem: „The Long Good Friday“ (1980), „The Cotton Club“ (1984), „Mona Lisa“ (1986), „Who Framed Roher Rabbit“ (1988), „Hook“ (1991), „Nixon“ (1995) jpt).

Kõik eelpool mainitud nimed räägivad iseenda eest.

Lisaks veel 1993. aastal ilmunud videomäng ja praegu on teada, et britid teevad juba uut multifilmi, mis peaks jõudma teleekraanile sarjana juba 2019. aastal.

Raamatu peategelased on Vesirott, raamatus ka lihtsalt Rott, Mutt, Mäger ja Konn (paljudes tõlgetes ka Kärnkonn). Tegevus toimub 20. sajandi alguses Inglismaal. Võiks ju öelda, et raamat jutustab jõe ääres elavatest loomadest, kes käituvad nagu inimesed: nad kasutavad riideid, elavad majades, joovad teed, söövad peekonit, sinki ja mune ning isegi kihutavad autodega (vähemalt üks neist – Konn).

Tegelastest on Rott igati rahulik ja tasakaalukas ning abivalmis, Mäger veidi karm ja ka väga tark, Mutt veidi tagasihoidlik, alalhoidlik ja närviline, Konn üliagar ning üsnagi enesekeskne uhkustaja, kes ei suuda jätta uhkustamist isegi siis, kui ta hädas on. Kõik neli on kokku üks igati vahva ja sümpaatne seltskond, kes tegelikult loo arenedes ka igati kokku hoiab ja üksteisele abiks on.

Raamat saab alguse sellest, et Mutt toimetab oma kodus, ta teeb kevadpuhastust, kuid kes ikka koristada tahab kui õues on tunda kevade lõhna. „Üleval õhus ja maa all, kõikjal ümberringi liikus kevad ning tungis oma jumaliku rahutuse ja igatsusega isegi Muti pimedasse madalasse majakesse.“

Mutt lööb käega, ja saadab kevadpuhastuse kuu peale ning tormab majast välja, maldamata kuubegi selga tõmmata.

Hetk hiljem on mutt päikesevalguses ning veerleb avaral aasal sooja rohu sees. Loomulikult on see palju parem kui kevakoristus ja lupjamine. Mutile tundub kõik liiga hea, et olla tõsi, Ta uitab aasadel, piki põõsastarasid ja läbi salude, näeb kõikjal linde pesi punumas, õied puhkevad ning puud on lehtimas. Ümberringi on aina rõõm ja edenemine ja agar tegevus. Selles loos on palju kauneid ja ilusaid looduskirjelduisi, mida autor edasi annab jutskui kasutades pintslit, millega ta vahvaid pilte loob.

Lõpuks jõuab mutt jõe kaldale. Nüüd leiab mutt, et tema õnn on täielik, sest mitte iialgi varem polnud ta veel näinud jõge.

Mutt kohtub Vesirotiga, kes elab jõe ääres. Vesirott sõidutab Muti teisele kaldale, oma koju. Mutt on nüüd veelgi õnnelikum, sest ta pole mitte kunagi paadiga saanud sõita. Vesirott teeb ettepaneku minna üheskoos pärijõge sõitma, nii saaksid nad endale ühe hea matkapäeva. Loomulikult on Mutt selle ettepanekuga päri, kusjuures Rott võtab kaasa ka uhke einekorvi, milles on külm kana, külm keel, külm sink, biifsteek, hapukurgid, salat, prantssaiad, pajapraad, ingveriõlu, limonaad, mullivesi jpm.

Kaugemal paistab metsamüür, mille kohta Mutt Vesirotilt infot küsib. Selgub, et see on Metsikmets, kus jõekaldalased suurt ei käi. Seal on oravad, küülikud ja Mäger, kes elab kõige sügavamas padrikus. Vesirott kinnitab, et vana hea Mägraga keegi tüli ei nori, kuigi Metsikmetsas elavad ka nirgid, kärbid, rebased, kes mõnikord kukuvad möllama. Võin ennatlikult öelda, et seda möllu me selles raamatus veel näeme.

Samal matkapäeval kohtuvad Mutt ja Rott ka Saarmaga, isegi Mäkra on näha, kuid tema nende juurde ei tule, sest Mägrale seltskond ei meeldi. Nad kohtuvad ka Konnaga, kes meeletu kiirusega sõuab oma uhiuues süstas. Ka Mutt tahab sõudmist proovida, kuid see lõpeb pisukese õnnetusega – Vesiroti paat läheb ümber. Teel kodu tagasi teeb Vesirott Mutile ettepaneku, et too võiks ju veidi aega hoopis tema kodus elada. Ta õpetaks Mutile sõudmist ja ujumist. Mutt on sellega loomulikult nõus.

Kevadest liigume suvesse. On ilus suvehommik. Mutt uurib, kas Rott ei tahaks teda viia külla isand Konnale. Mutt on temast väga palju kuulnud ja sooviks temaga tuttavaks saada. Rott kinnitab, et Konn on lahke ja südamlik, mitte just väga tark ja on võimalik, et ta on upsakas ja hoopleja.

Nii sõidetakse paadiga Konnamõisa, mis on tõepoolest imekena eluase. Mutt kiidab Konna sõudmisoskust, kuid Konn tõdeb, et teda on vallanud nüüd uus kirg – rännukirg. Ta tutvustab oma uhiuut vankermajakest. See vankermajake on täiuslik vabale rännurajale. Konn kutsubki Mutti ja Vesirotti rändama, ja seda juba samal päeval, samal pärastlõunal. Esialgu on Rott ja Mutt vastu, kuid Konn suudab nad siiski kaasa tulema.

Nüüd on vaja kinni püüda koplis vana hall hobune, sest keegi peab ju ka vankrit vedama. Esimene päev on ränduritele igati vahva, kuid juba teisel päeval saab rändamine ootamatu lõpu, sest nende teele tuleb auto, mistõttu vana hobune perutama hakkab ja vankri teeäärsesse kraavi lükkab/tagurdab. Reisiseltskond on vapustatud, Konn on tulivihane, kuid üsna ruttu saab lugejale selgeks, et Konnale on jätnud möödunud auto unustamatu mulje, ja kui on haaranud uus narrus, uus kirg, siis ta peab selle ka saame. Nii ta linnast endale auto ka tellib, kuid uskuge mind sellest autost veel kõik jamad alguse saavad.

Ma ei taha Sulle kõiki selle raamatu sündmusi ära rääkida, sest siis jääb Sul avastamisrõõm väiksemaks, kuid igal juhul käime ära Metsikmetsas, sest Mutt tahab Mägraga kangesti tuttavaks saada. Mutt läheb üksinda Metsikmetsa, kus ta ära eksib ja Rott peab teda otsima minema. Kuna kätte on jõudnud hilissügis, siis jäävad Mutt ja Rott lume kätte, kuid õnneks siiski jõuavad Mägra majani. Mäger võtab neid lahkesti vastu, pakub süüa ja juua ja ulualust. Jutuks tuleb ka Konn, kes on teinud mitmeid autoavariisid, olnud kolm korda haigemajas, maksnud lugematul hulgal trahve, kuna ta kihutab, ja kõike pärast seda kui ta endale linnast auto lasi tuua, kusjuures uus auto on tal juba seitsmes, kõik eelmised on ta lihtsalt latki sõitnud.

Mäger lubab, kui ilmad jälle soojemaks lähevad, siis võetakse Konn käsile.

Ja veel, Rott ja Mutt lähevad Metsikmetsast koju tagasi, kusjuures Mutt jõuab oma koju, kus ta ammu polegi olnud. Põldhiired tulevad Muti juurde jõululaule laulma. Need on ilusad jõulud.

Järgmisel kevadel võtavad Mäger, Mutt ja Vesirott Konn käsile ning üritavad teda autodest „võõrutada“, kuid võta näpust, kõik ei lähe nii nagu soovitud. Konna hotakse Konnamõisas lausa kinni, kuid Konnal õnnestub põgeneda. Tegelikult on see põgenemine üsna suur rumalus, sest nüüd satub Konn veel suurematesse sekeldustesse, ta ei suuda vastu panna oma kirele ja ta varastab auto. Maapolitsei peab ta kinni, ja ta mõistetakse süüdi auto varastamises, avalikku korda ohustavas kihutamises ja maapolitseile vastuhakkamises. Karistus! 20 aastat vanglas!

Vahepeal otsivad Mutt ja Vesirott ka kaduma läinud Saarampoega Pontsut ning kohtuvad fantastilise metsavaimu Paaniga. Eriti Mutile on see kohtumine imeline ja mõistatuslik.

Loo jätkudes saame osa Konna põgenemist vanglast ja tema põnevatest seiklustest (pesunaiseks maskeerumine, põgenemine rongiga, kohtumine pesunaisega ja tolle üle kavaldamine, kihutamine juba kord varastatud autoga jne), kuni jõudmiseni koduradadele, kus selgub, et Konnamõisa on endale vallutanud kärbid, nirgid ja tuhkrud, üsna paras kamp pätte. Nii nagu loo alguses Vesirott Metsikmetsa elanike kohta ütles, et need võivad mõnikord möllama hakata!

Raamatu lõpus saamegi osa sellest, kuidas meie peategelased otsustavad Konnamõisa Konnale tagasi saada, ja selleks on vaja ka pingelist ja põnevat võitlust.

Kuid kas ka uhke ja suurustav Konn muutub?

Kas lool on ikka õnnelik lõpp?

Selle peate ise välja uurima.

Väga vahvad illustratsioonid on teinud Ernest H. Shepard, kes on joonistanud pildid ka Karupoeg Puhhi lugudele. Usun, et kui selle raamatu avate ja näete sisekülgedel vahvat kaarti, siis meenub teile, et samasugust lahedat kaarti võisime näha ka Karupoeg Puhhi raamatus.

Annie M.G. Schmidt „Lendav lift“

(Eesti Raamat)

Annie M. G. Schmidti uus põnev raamat seiklushuvilistele lastele!

Aabel töötab uues suures Knotsi kaubamajas liftipoisina. Ta teab, et kõige ülemist, salapärast rohelist nuppu ei tohi ta mingil juhul vajutada. Kuid uudishimulik nagu ta on, teeb ta seda juba esimesel tööpäeval. Enne kui Aabel ja tema kolm reisikaaslast arugi saavad, lendab lift hoonest välja ja tõuseb noolekiirusel kõrgusse. Algul ehmatavad kõik koledasti, kuid siis mõistavad, et lendav lift on suurepärane! Hullumeelsel reisil, mis viib neid New Yorki, Lõuna-Ameerikasse ja lõpuks Uus-Meremaale, kogevad nad uskumatuid seiklusi. Annie M. G. Schmidt (1911–1995) oli 20. sajandi populaarseimaid lastekirjanikke. Tema lugudest on tuntumad „Viplala lood”, „Plukk ja punane autokraana”, „Jipp ja Janneke”, „Miisu” ja „A nagu Aabel“.

„Lendav lift“ ilmub eesti keeles raamatuna esimest korda.

Ma olen üsna kindel, et paljud lasteraamatusõbrad on varem lugenud Annie M.G. Schmidti raamatuid nagu „Viplala lood“, „Plukk ja punane autokraana“ ja „Jipp ja Janneke“, üsna hiljuti ilmus eesti keeles ka igati vahva lugemine ehk „Miisu“.

Anna Maria Geertruida Schmidt ehk Annie M.G. Schmidt elas aastail 1911-1995. Ta oli hollandi kirjanik, keda on nimetatud ka hollandi lastekirjanduse kuningannaks ning hollandi rahvuslikuks ikooniks. Ta on kirjutanud luuletusi, laule, näidendeid, muusikale, raadio- ja telesaateid, kuid eelkõige teatakse teda ikkagi lastekirjanikuna. 1988. aastal sai ta ka Hans Christian Anderseni medali, mis mõeldud just lastekirjanikele.

Nüüd on võimalus eesti keeles raamatuna lugeda vägagi kaasahaaravat ja põnevat seiklust „Lendav lift“. Algupäraselt ilmus see juba 1953. aastal ja pealkirjaks oli/on „Abeltje“. Selle raamatu järjeks on „A nagu Aabel“. Alates 1988. aastast on „Lendavas liftis“ kasutatud hiina kunstniku The Tjong-Khingi illustratsioone, kusjuures mees elab Hollandis. „Lendava liftiga“ sarnast tegevust ja tegelasi võib leiad ka Roald Dahli raamatus „Charlie and the Great Glass Elevator“ (1972, eesti keeles „Charlie ja Suur Klaaskabiin“, 2006), sest ka selles loos lenadavad peategelased mööda maailma ringi just liftiga.

Raamat saab alguses sellest, et ühes väikeses linnakeses, mil nimeks Middelum otsib proua Roef oma pojale Aabelile tööd. Selle töö ta leiabki, sest kohe-kohe on avanemas uhke ja suur Knotsi kauabamaja, kus pakutakse tööd liftipoisile.

Liftipoisina Aabel tööd alustabki, ta saab endale uhke kuldsete lampassidega punase mundri, ta õpib selgeks selle, mis korrusel mida täpselt müüakse, ta teab, et olemas nupp „Alarm“, kuid on ka ülemine, roheline nupp, millel ei olevat mingit otstarvet.

Kaubamaja avamispäeval on Aabelil siiski kange tahtmine proovida just seda rohelist nuppu, mistõttu ta seda teebki, sest mingi otstarve peab ju sellel nupul olema. Lift alustab liikumist, läbi klaasukse on näha, kuidas lift liigub esimeselt korruselty teisele, seejärel kolmandale, neljandale, edasi juba pööning, kuid lift ei peatu. Seejärel on kuulda raginat ja klassiklirinat, just nagu puruneks klaaskatus. Ja lõpuks on lift õhus. Lift oli hoonest välja lennanud ja tõusis nüüd nolekiirusel, järjest kiiremine kõrgusse.

Ah jaa, ma unustasin mainida, et samal ajal on liftis lisaks Aabelile veel kolm inimest Samal ajal on liftis ka koitõrjefirma koitõrjetablettide müügimees Joosias Tump, lauluõpetaja preili Klaterhoen, kes kunagi ka härra Tumpile laulmist õpetanud, ja väike türduk, Aabeli naabritüdruk kõrvaltänavast, kel nimeks Laura. Nemad moodustavadki selle loo vahva reisiseltskonna, kes avastavad, et liftiga on võimalik siiski ka maanduda. Nad otsustavad kasutada lifti kõige alumist nuppu, millel kiri „Parter“. Lift maandubki, kuid esialgu hoopis Põhjameres. See pole just kõige etem lahendus, kuid õnneks siiski lift ei upu. Vajutades jällegi toda rohelist nuppu tõuseb lift kõrgustesse tagasi.

Järgmine maandumispaik on New York ja kui päris täpne olla siis Central Park. Kõik nad otsustavad veidi raha teenida, et süüa osta, sest kõhud on pikast teekonnast juba tühjad. New Yorgis satuvad nad igasugu sekeldustesse – Aabelit aetakse segamini ühe kadunud poisiga, mistõttu üks rikas perekond tahab poisi endale võtta, preili Klaterhoen õpetab New Yorgi elanikele laulmist ja üks kioskimüüja tahab teda endale naiseks kosida, mistõttu peab preili põgenema, härra Tump üritab newyorklastele koitõrjetablette müüa, kuid ka temal ei lähe müük hästi, kuid õnneks satub samasse seltskond, kes on Aabeli enda hoole alla võtnud ja üheskoos pääsetakse põgenema. Ainus, kelle päev on veidike õnnestunud on Laura – tema on leidnud pargist must-valge küüliku, kellele pannakse nimeks Sam ja selgub, et Sam on üks igati vahva küülik, kes oskab igasugu trikke teha, mistõttu Laura annab koos küülikuga Central Parkis peaaegu et tsirkuseetenduse. Vastutasuks saab ta sööke ja jooke, mis edasisel lennureisil marjaks ära kuluvad.

Lühidalt öeldes, peab meie reisiseltskond New Yorgist üsna kähku minema lendama, ja nad suunduvad edasi lõunasse, kuni otsustakse maanduda ja nad satuvad üsnagi kummalisse Lõuna-Ameerika väikeriiki, mil nimeks Perugoona, kus juuakse õunaveini ja räägitakse poliitikast, valitakse presidenti, kes kohe ka kukutakse. Sellises pehmelt öeldes kummalises riigis kahtlustatakse esialgu meie reisiseltskonda salakuulamises ja luuramises, mistõttu pannakse neid üsna mõnusasse vanglasse, kuid tänu härra Tumpi koitõrjetablettidele, mis aitavad Perugoonas tähtsaid isikuid, saab härra Tump presidendiks, mis esialgu tundub üsnagi vahva lahendus sündmustele, kuid veidi hiljem võtavad asjalood hoopis teistsuguse pöörde. Meie reisiseltskond peab ka Perugoonast põgenema.

Järgmine maandumispaik on Uus-Meremaa, kus on ka varem hollandlasi elama läinud. Tump teab, et seal peaks olema ka üks tema vana sõber, härra Jansen, kellega nad (üllatus-üllatus!) Aucklandi lähedal ka kohtuvad. Härra Jansen on seal linnapeaks saanud! Uus-Meremaal selgub, et nende lift on veidi kannatada saanud, kuid kohe leitakse ka liftimontöörid, kes lifti töökorda seavad, et meie vahvad seiklejad siiski ka koju saaksid lennata, kuid kas ikka saadakse lift sõidukorda?

Kuidas raamat lõpeb, selle pead ise välja selgitama. Kas meie peategelased pääsevad Hollandisse tagasi? Kuidas nad seda teevad? Kas nad lendavad lifiriga edasi või hoopis...

Igal juhul on „Lendav lift“ sama vahva ja põnev lasteraamat nagu ka Annie M.G. Schmidt teised lasteraamatud. Kui Sulle põnevad ja veidi muinasjutulised sündmused meeldivad, siis on „Lendav lift“ vägagi sobilik lugemine.

Otfried Preussler „Röövel Hotzenplotzi uued seiklused“ (Eesti Raamat)

Hoidke alt - seitse nuga ja piprapüstol!

„Röövel Hotzenplotzi uued seiklused“ on tuntud saksa lastekirjaniku Otfried Preussleri röövlilugude uue, värvipiltidega väljaande teine raamat.

Teeseldes pimesoolenihestust ja kavaldades üle Dimpfelmoseri, põgeneb röövel pritsimajast vangistusest, seljas ülemvahtmeistrilt varastatud munder. Hotzenplotz röövib vanaema ja nõuab tema eest lunaraha. Kasperl, Seppel ja ülemvahtmeister Dimpfelmoser on kimbatuses. Mida nad peaksid tegema? Selgeltnägija proua Schlotterbecki ja krokodilliks nõiutud mägrakoer Wasti abiga õnnestub õiglus taas jalule seada.

Preussleri kerge, ladus ja stiilipuhas kirjutamismaneer muudab erinevas vanuses lugeja jaoks nauditavaks kõigi nende kohutavate, süngete ning naljakate juhtumiste jälgimise, mis toimuvad röövel Hotzenplotziga ja tema ümber.

Hotzenplotzi lugude sarja esimene raamat – „Röövel Hotzenplotz” – ilmus 2018. aasta suvel, järgnevalt on ilmumas „Hotzenplotz 3. Röövel seikleb jälle”, „Rangelt salajane röövli käsiraamat“ (autor Martin Verg) ning „Röövel Hotzenplotz ja kuurakett”. Hotzenplotzi lood kuuluvad koos „Krabati“ ja „Väikese nõiaga“ Otfried Preussleri tuntuimate teoste hulka.

Alles see oli, kui kirjutasin sraamatust “Röövel Hotzenplotz”. See oli selle röövliraamatu-sarja esimene raamat. Nüüd on ilmunud ka teine raamat “Röövel Hotzenplotzi uued seiklused”.

Varem on vahvad röövli uued seiklused eesti keeles ilmunud 1995. aastal, siis oli kaks raamatut ühtede kaante vahel, nime all “Röövel Hotzenplotz” ja raamatusarja teise osa tõlkijaks on legendaarne Vladimir Beekman. Vahva on seegi, et ka teine osa on saanud värvilised pildid - need on tõepoolest väga lahedad ja värviküllased.

Ka raamatusarja teises osas toimetavad meile esimesest raamatust tuttavad röövel Hotzenplotz, Kasperl ja Seppel, Kasperli vanaema ja vahtmeister Dimpfelmoser.

Kõik saab alguse sellest, et Kasperli vanaema seisis lõunasel ajal köögipliidi ees ja praadis sellel praevorste. Praepanni kõrval seisis suur pott hapukapsastega. Selgub, et tegemist oli neljapäevaga, sest neljapäeviti pakuti Kasperli vanaema juures praevorsti hapukapsaga. Praevorst hapukapsaga oli Kasperli ja Seppeli lemmikroog. Seepärast peaksid Kasper ja Seppel lõunasöögiks täpselt koju jõudma, kuid seekord olid poisid hilinenud. Kuhu on Kasperl ja Seppel jäänud?

Hetk hiljem astus keegi vanaema kööki. Kuna köök oli hapukapsa auru täis, läksid vanaema näpitsprillid uduseks. Vanaema võttis prillid ninalt, et neid põllenurgaga pühkida, mistõttu nägi ta üsna uduselt. Mundri järgi arvas ta, et tulijaks oli politseiülemvahtmeister Alois Dimpfelmoser. Punase kraega mees kinnitas, et vanaema köögis lõhnab õudsalt hästi.

Vanaemale tuleb hääl tuttav ette, kuid vahtmeistri hääl ei ole see kindlasti mitte. Kuna raamatus on pildid, siis lugeja juba teab, kes see on. See on röövel Hotzenplotz, kes peaks ju olema pritsimajas vangis, esimese raamatu lõpus ta sinna ju ometigi viidi. Vanaema pühkis prillid puhtaks ja pani need ette. Nüüd sai ka tema aru, et tulijaks oli ju hoopiski röövel!

Hotzenplotz, va põrsas, sõi ära kõik praevorstid ja hapukapsa. Seejärel ta lahkus, sest vanaema minestas – nagu kirjanik ütleb: “Osalt nördimusest ja osalt hirmust”.

Seejärel saame teada, mida olid teinud Kasperl ja Seppel, miks nad lõunale hiljaks jäid. Kasperl ja Seppel käisid linnast läbi voolava jõekese ääres õngitsemas, kuid nad polnud saanud midagi peale vana luuakontsu ja tühja äädikapudeli. Luua olid nad tagasi vette visanud, pudelit aga mitte, sest sellega on ju võimalik pudeliposti saata, kui selleks vajadus tekib.

Nüüd sammusid nad vanaema juurde, et lõunale jõuda, kuid üle turuplatsi minnes kuulsid nad pritsimajast summutatud karjumist. Kasperl ja Seppel olid kindlad, et karjujaks on röövel Hotzenplotz, kuigi hääl pritsimajast kinnitas, et ta on hoopis politsei. Kasperl ja Seppel piilusid pritsimaja aknast sisse, kuid ei näinud kedagi. Hääl kinnitas, et ta on kinniseotud ja on tuletõrjeauto all, kuid Kasperl ja Seppel olid jätkuvalt kindlad, et see on röövli rumal nali ja nemad selle õnge otsa ei lähe.

Kasperl ja Seppel jõudsid vanaema juurde, kes istus liikumatult ja vaikides köögilaua ääres. Nad arvasid, et vanaema on pahane, kuna nad hilinesid ja seetõttu lihtsalt ei räägi nendega. Samas nägid nad ka tühja praepanni ja hapukapsapotti.

Kas vanaema oli sedavõrd pahane, et sõi kõik üksinda ära ja seejärel minestas!?

Vanaema toibus ja rääkis poistele, mis oli juhtunud ja alles nüüd saavad Kasperl ja Seppel aru, et pritsimajas võib tõepoolest ülemvahtmeister olla! Nüüd ruttu pritsimajja tagasi.

Pritsimajas nad leidsidki ülemvahtmeistri, kes oli tuletõrjevoolikuga kinni seotud. Pähe oli pandud ka veepang. Isegi tema munder, sealhulgas püksid olid röövli poolt kaasa viidud. Selgub, et röövel Hotzenplotz oli ülemvahtmeistri enda juurde meelitanud, kinnitades et tal on pimesoolenihestus (kes teab, mis haigus see veel on…) ja seejärel ülemvahtmeistrile vooliku joaotsikuga vastu pead virutanud. Nüüd tuleb röövel uuesti tabada!

Kuid on üks aga, kuidas minna röövlit püüdma, kui ülemvahtmeistril pole pükse jalas. Ühe mundri on röövel kaasa viinud ja teine munder oli samal hommikul puhastusse viidud. Püksata vahtmeister ei saa ju ometigi röövlit jahtima minna.

Nii pannakse ülemvahtmeister aedviljamüüjalt laenatud kurgitünni. Kasperl, Seppel ja vanaema sõidutasid Dimpfelmoseri vanaema majakese pööningkorrusele, kus oli väike längus toake, kus seisis külalistele mõeldud voodi. Vanaema meisterdas suure kuhja võileibu, sest kõigil olid kõhud tühjad.

Kasperl ja Seppel (õigupoolest küll Kasperl, see nutikam sell) nuputasid, kuidas röövel uuesti kinni püüda. Näib, et röövel tuleks uuesti pritsimajja meelitada ja seal ta kinni püüda. Selleks peab kasutama pudeliposti. Nüüd kulub hommikul leitud äädikapudel marjaks ära.

Samal ajal naasis röövel Hotzenplotz oma röövlikoopasse, mille uks oli küll politsei poolt kinni naelutatud ja selle omavoliline lahtinaelutamine oli karmilt keelatud. Kes seda teeb, saab karistada! Kuid, isegi politsei ei teadnud seda, et koopal oli veel teinegi sissepääs, milleni viis allmaakäik.

Nii oli röövel üsna ruttu oma koopas tagasi. Politsei oli koopas kõik segi paisanud ja selgus, et puudu oli seitse nuga, piprapüstol, röövlimõõk, püssirohutünn ja pipravaat! Need oli härra Dimpfelmoser koobast läbi otsides arestinud ja lasknud ära viia.

Röövel avas varjatud põrandaluugi, mille all oli tagavarakelder, kus oli kõik olemas, mis röövel oma ameti pidamiseks vajas. Korraloomine koopas võttis palju aega, mistõttu röövel lubas, et ta maksab kätte nii Dimpfelmoserile, kuid ennekõike Kasperlile ja Seppelile!

No nii. Oleme jõudnud raamatuga poole peale ja nüüd alles need kõige põnevamad seiklused algavad.

Ma ei tahaks sulle kõike ära rääkida, sest sel juhul ei viitsi sa ju raamatut kätte võttagi ja loeksid vaid kokkuvõtet, kuid annan aimu lühidalt, mis lugejat ees ootab – Kasperl ja Seppel andsid röövlile üle pudeliposti, milles oli kiri, milles räägiti suurest varandusest pritsimajas, nad lootsid, et röövel läheb seda pritsimajast otsima, seal saaks ta kinni nabida. Pritsimajas läksid asjad taaskord valesti ja kinni nabitakse hoopis keegi teine! Samal ajal röövis Hotzenplotz vanaema.

Lugeja saab osa ka põnevast tagaajamisest, milles kasutatakse isegi tuletõrjeautot. Röövel saadab ka kirja, milles ta nõuab vanaema eest lunaraha.

Kas lunarahast on abi? Millised on röövli plaanid Kasperli ja Seppeliga? Kes on proua Schlotterbeck, milleks on selles loos vaja klaaskuuli? Kes on taksikoer Wasti, kes on nõiutud krokodilliks? Milline roll on koerakesel, vabandust, krokodillikesel täita selles loos? Kas seenesuppi tasub ikka süüa? Millised seened on paukseened ja kas need võivad tõepoolest olla mürgised? Kas vanaema, Kasperl ja Seppel vabastatakse? Kas röövel Hotzenplotz nabitakse uuesti kinni?

Kõigest sellest saad teada, kui selle mõnusa huumoriga röövliloo lõpuni loed.

Tegemist igati ägeda looga, milles on nii põnevust kui ka huumorit. On vahvad peategelased ja kaasahaaravad sündmused.

Ja varsti peaks ilmuma ju ka röövel Hotzenplotzi sarja kolmas raamat!

Emil Kästner “Emil ja detektiivid”

(Eesti Raamat)

Emil tohib esimest korda üksi Berliini sõita. Rongis varastatakse talt kogu raha ära. Vaevalt on Emil rongist väljunud, kui ta asub varast jälitama. Õnneks saab ta peagi tuge signaalpasunaga Gustavilt ja tolle sõpradelt, kes aitavad Emilil korraldada pingelist tagaajamist risti läbi suure linna, et varas kinni võtta.

Erich Kästneri esimene lasteraamat on ühtlasi tema kõige tuntum lasteraamat. Lugu Emilist ja tema sõpradest on nii Saksamaal kui ka mujal mitmeid kordi menukalt ekraniseeritud, lisaks filmidele on sellest igihaljast ainesest tehtud ka muusikal, teatrilavastus ja kuuldemäng.

Erich Kästner (1899–1974) kuulub enimloetud lasteraamatute autorite hulka. Oma teoste eest on ta pälvinud arvukalt auhindu, muu hulgas on teda tunnustatud Hans Christian Anderseni medaliga ja Georg Büchneri nimelise kirjandusauhinnaga. Kogu maailma lapsed armastavad tema lugusid ja nende põhjal valminud filmid on samuti vaimustunud publiku leidnud.

Erich Kästnerit tuntakse eelkõige vahva lasteraamatu “Veel üks Lotte” autorina. Sellest raamatust on ilmunud eesti keeles lausa neli trükki. Eesti keeles on saadaval veel ka tema huvitav noorsoolugu “Fabian” ja koolipoistest jutustav “Lendav klassituba”.

Erich Kästneri “Emil ja detektiivid” ilmus esmakordselt saksa keeles 1929. aastal, kuid vaatamata sellele on seda lugeda väga huvitav ka täna.

Eesti keeles ilmus “Emil ja detektiivid” esimest korda 1995. aastal, kuid siis oli raamatu pealkiri “Emil ja salapolitseinikud”.

Kohe alguses manin, et raamatu illustratsioonid pärinevad Walter Trierilt, nagu ka teiste Erick Kästneri raamatute omad.

Raamat algab üsna pika sissejuhatusega, milles Erich Kästner selgitab, kuidas ta tahtis kirjutada hoopis teist raamatut, kuid läks siiski nii, et ta kirjutas raamatu Emilist ja tema põnevast ja kaasahaaravast loost.

Seejärel saame tuttavaks Emiliga, proua juuksur Tischbeiniga ehk Emili emaga, meile tutvustatakse ühte õige olulist kupeed, kõvakübaraga härragt, kes täidab selles loos kurjami rolli, Pony Mütsikest, kes on Emili täditütar, hotelli Nollendorfi platsil, signaalpasunaga poissi, kelle nimi on Gustav, väikest pangafiliaali, Emili vanaema ja suure ajalehe ladumisruumi.

Kõikide tegelaste või tegevuspaikade kohta on ka vahvad joonistused.

Nii oleme kohe raamatu alguses saanud tuttavaks oluliste tegelaskujudega ja oluliste paikadega, kus tegevus toimub.

Seejärel sündmused algavadki.

Emil elab Neustadis, mis on üsna pisike kohake. Tema ema on Neustadis juuksur, isa Emilil ei ole, kuid Emil ja ema saavad siiski hakkama.

Lugeja saab kohe raamatu alguses teada, et Emili ema plaanib saata poja Berliini, kus elavad tema ema ehk Emili vanaema, Emili tädi Martha ja täditütar, keda kutsutakse Pony Mütsike. Nad on ammu kutsunud Emilit ja ema endale külla, kuid seni pole sõiduks läinud. Nüüd on Emili ema suutnud kõrvale väikese summa raha, mida ta tahaks saata vanaemale ja tegelikult oleks ju vahva, kui Emil ka veidi suurlinna näeks.

Siinkohal pean mainima sedagi, et Emili ja tema ema suhe on igati vahva ning sõbralik, Emil on igati tubli poiss, õpib hästi, aitab oma ema ja võiks öelda, et ta on veidi paipoiss, kuid ta suudab ka iseenda eest siesta, no ja vajadusel ka mõne jamaga hakkama saada. Nagu ikka poistega mõnikord juhtub.

Lähme edasi - Emil hakkabki sõitma Berliini. Selleks peab ta kasutama rongi, mis viiks teda Neustadist Berliini. Seal ootavad teda ees vanaema ja Pony Mütsike, aeg ja koht on kokkulepitud.

Kahjuks ei lähe kõik nii nagu loodetud. Rongis istub Emil ühes kupees ühe kõvakübaraga härraga, kes jätab esialgu igati sümpaatse mulje. Ta räägib Emiliga juttu ja poiss viisakalt vastab härra küsimustele.

Reisi jätkudes jääb Emil magama, ta näeb üsna kummalist unenägu, ja kui poiss ärkab, on kõvakübaraga härra tema kupeest kadunud! Emilil on kummaline tunne, et ema kaasa antud 140 marka on kaduma läinud, no ja mis siin ikka keerutada, täpselt nii ongi juhtunud!

Emil väljub rongist, kui rong peatub, sest ta märkab rongiakanast välja vaadates hulga inimeste keskel ühte musta kõvakübarat. See võibki olla ju varas! Too härra, kes istus tema kupees, kes see muu sai tema raha varastada.

Kuna Emil rongist vales peatuses väljub, siis loomulikult ei saa ta kokku vanaema ja täditütrega, kes ootavad poissi kokkulepitud ajal ja kokkulepitud kohas. Kui Emilit ei saabu, on nemadki loomulikult suures mures.

Emil järgneb samal ajal kõvakübaraga mehele ja veidi hiljem on selge, et tegemist on sama härraga, kes Emiliga rongis rääkis. Sama mees peabki olema varas!

Edasi algab põnev jälitustegevus – Emil järgneb härrale, kuid ta ei ole kindel, mida ette võtta, samas ei tohiks kaabakat ka silmist lasta. Emil on sunnitud sõitma isegi trammis, kuigi tal pole ju piletirahagi, kuid õnneks on trammis üks lahke härra, kes Emilile piletitraha annab.

Kes teab, kuidas lugu edasi läheks, kui Emil üksi peaks jälitustegevusega tegelema, kuid õnneks põrkab Emil kokku ühe signaalpasunaga poisiga, kel nimeks Gustav. Esialgu tundub, et maapoisi ja linnapoisi vahel läheb väikeseks kismaks, kuid õnneks siiski mitte, Gustav kuulab Emili loo ära ja otsustab Emilit aidata. Ja see on ju igati vahva.

No ja eriti vahva on see, et Gustavil on ka palju sõpru. Õige varsti on kohal paar tosinat poissi, kes kõik on nõus Emilit aitama, et kurjamit mööda Berliini jälitada. Poistekambas on ka üks väga nutikas sell, keda kutsutakse Professoriks, kuid tegelikult on ju igati nutikad sellid ka Emil ja Gustav.

Poisid panevad paika vägagi asjaliku plaani, kuidas kurjamit jälitada, mida üldse ette võtta, kuidas omavahel infot jagada jne. Jälitustegevus on igati põnev ja kaasahaarav.

Kuidas lugu lõpeb? Kas kurjam saadakse kätte? Kas Emil saab raha tagasi? Kas Emil saab kokku vanaema, tädi ja täditütrega? Kas appi tuleb politsei? Miks on ühel hetkel koos peaaegu 100 last?

Nendele küsimustele saad vastuse, kuid selle põneva ja vahva ning legendaarse lasteraamatu läbi loed.

Otfried Preussler „Röövel Hotzenplotz“

(Eesti Raamat)

«Röövel Hotzenplotz» on tuntud saksa lastekirjaniku Otfried Preussleri (1923-2013) röövlilugude uue, värvipiltidega väljaande esimene raamat.

Otfried Preussler on üks tuntumaid saksa lastekirjanikke tänapäeval. Ta raamatud on kõik omamoodi muinasjutud, milles kummatigi palju kaasaegse reaalsusega haakuvat. Preussleri muinasjutumaailma on tugevasti aidanud kujundada tema sünnikodu Sudeedimaa muistendite õhustik – see on nimelt see paikkond Euroopas, kus läbi sajandite on laialt liikunud rahvajutud küll nõiduse õpilastest kuradiveskites, küll seitsmenurkset õnnekivi otsivaist mäekaevureist.

Preussler on Saksamaal väga populaarne. Tema vahest kõige levinum raamat röövel Hotzenplotzist on saksa keeles ületanud juba miljonilise trükiarvu. Eesti keeles on Preussleri teostest seni ilmunud «Väike nõid» (1975, 1979) ja «Krabat» (1982).

Seikluslik lugu röövel Hotzenplotzist, kes oma seitsme noa ja piprapüstoliga hoiab hirmul kogu ümbruskonda. Kui hirmus röövel varastab vanaemalt tema lemmikviisi mängiva kohviveski, otsustavad sõbrad Kasperl ja Seppel pahategija kavala plaani abil kinni nabida. Algab pöörane seiklus, milles löövad kaasa ka vahtmeister Dimpfelmoser, suur ja kuri võlur Petrosilius Zwackelmann ning haldjas-kärnkonn.

Preussleri kerge, ladus ja stiilipuhas kirjutamismaneer muudab erinevas vanuses lugeja jaoks nauditavaks kõigi nende kohutavate, süngete ning naljakate juhtumiste jälgimise, mis toimuvad röövel Hotzenplotziga ja tema ümber.

«Röövel Hotzenplotziga» algab Hotzenplotzi lugude sari, järgnevalt on ilmumas «Veel röövel Hotzenplotzist», «Hotzenplotz 3» ning «Röövel Hotzenplotz ja kuurakett». Hotzenplotzi lood kuuluvad koos «Krabati» ja «Väikese nõiaga» Otfried Preussleri tuntuimate teoste hulka. Illustratsioonid F. J. Tripp.

“Röövel Hotzenplotzi” lugu algab sellega, et kord istus Kasperli vanaema päikesepaistel oma majakese ees pingil ning jahvatas kohvi. Kasperl koos sõber Seppeliga olid kinkinud talle sünnipäevaks uue kohviveski, see oli nende enda leiutatud. Kui veskit vändata, mängis see vanaema lemmiklaulu “Lehekuu kõik uueks loob”.

Ilus algus, kas pole, kuid hetk hiljem asjalood muutuvad. Vanaema ette ilmus musta tüükas habeme ja koletu kongus ninaga mees, kes nõuab seda vahvat kohviveskit endale. Peas oli mehel kõvera sulega pehme kaabu ja paremas käes hoidis ta püstolit. Tema laia vöö vahel olid mõõk ja seitse nuga! Täitsa hirmus värk! Vanaema ei tunne esialgu seda jubedat meest ära ja ei taha talle oma kohviveskit loovutada, kuid õige varsti saab vanaema aru, et see ongi röövel Hotzenplotz! Vanaema loovutab oma kohviveski ja röövel läheb minema.

Vanaema peab lugema üheksasaja üheksakümne üheksani ja alles seejärel võib ta tuua kuuldavale appikarje. Nii oli röövel vanaemale ütelnud, enne kui lahkus.

Õige varsti saabuvad vanaema juurde Kasperl ja Seppel ning ka vahtmeister Dimpfelmoser. Vahtmeister kinnitab, et röövel tuleb kindlasti kinni võtta, kuid politsei ei tea, kus röövel ennast varjab. Vahtmeister kinnitab, et ta loodab elanikkonna agarale kaasabile röövli tabamisel, mistõttu otsustavad panustada ka nutikas Kasperl ja mitte nii väga nutikas Seppel.

Kasperl mõtlebki välja nutika idee – nad ehitavad suure kasti, mille peale maalivad suurte, kaugele kumavate tähtedega “Ettevaatust, kuld!” Kast täidetake liivaga ja pannakse käru peale. Seejärel teeb Kasperl kasti sisse sisse pisikese augu, et liiv võiks sealt vaikselt välja voolata. Nüüd, kui tuleb röövel “kullakasti” röövima jääb maha liivarada, mille abil on lihtne leida röövli asukoht. Tundub, et tegemist on hea plaaniga!

Veidi hiljem selgub, et esialgu tundus see hea plaan, kuid tegelikult polnudki see hea plaan, sest röövel Hotzenplotz märkab liivajälge ja mõistab, mida Kasperl ja Seppel on plaaninud. Vihale ajab röövlit seegi, et kastis pole ju mitte kuld, aga liiv. Röövlit on petetud ja see ei saada jääda karistamata! Röövel Hotzenplotz otsustab nüüd hoopis ise Kasperli ja Seppeli haneks tõmmata ning nad kinni nabida!

Veidi enne seda, kui röövel Kasperli ja Seppeli kinni püüab, vahetavad nad omavahel mütsid – Kasperl saab endale Seppeli kaabu ja Seppel Kasperli ludumütsi. Ja sellest on Kasperlil ja Seppelil sündmuste arenedes väga palju abi, sest meie teame, kes on kes, kuid röövel seda ju ei tea, sest tema teab, et Kasperl kannab ludumütsi ja Seppel kaabut.

Edasi tuleb selles loos mängu veel ka suur ja kuri võlur Petrosilius Zwackelmann, kes jumaldab üle kõige kartuleid, kui täpsem olla, siis kartuliputru ja kartulikäkki. Selleks peab ta ise kartuleid koorima, mis talle mitte üldse ei meeldi. Ta on soovinud endale teenrit, kes kartuleid kooriks, süüa teeks ja palju muudki, kuid ka teenrit pole tal, kuniks tuleb võluriga kaupa tegema röövel Hotzenplotz. Röövel toob võlurile Seppeli (kes pole keegi muu kui Kasperl), kinnitades, et Seppel on piisavalt rumal, et olla hea teener. Võlurile kaup sobib, sest ta peab vastu andma vaid kotitäie kanget nuusktubakat.

Röövel jätab endale teenriks Kasperli (kes tegelikult on ju Seppel).

Loomulikult pole teenrite elu lust ega lillepidu. Nad peavad tegema rasket tööd ja ka uneaeg on üsna lühike.

Ma ei saa Sulle ju kõike jällegi ära rääkida, sest sel juhul Sa ju raamatut ei viitsigi lugeda, kuid ma annan vihjeid – mängu tuleb kärnkonn-haldjas (haldja nimi on Amarüllis), toimub põgenemine vangistusest, otsitakse haldjarohtu, keegi võlutakse leevikeseks, keegi hukkub konnatiigis, keegi vangistatakse ja keegi saab sõrmuse, mis täidab kolm soovi. Seda võin ka lisada, et selle raamatu lõpuks on kolm soovi ka soovitud.

Selline vahva, kaasahaarav ja muinasjutuline lugu on “Röövel Hotzenplotz”. On vahvad ja humoorikad tegelaskujud, on põnevaid sündmusi, on vaja nutikust ja osavust ning kübe ka õnne.

Igal juhul suurepärane lugemine, mis saab ju varsti ka järje, kui ilmub raamat “Veel röövel Hotenplotzist”, ja seejärel juba “Hotzenplotz 3” ja “Röövel Hotzenplotz ja kuurakett”.

Raamatu illustratsioonid on teinud F.J. Tripp ja neid on koloreerinud Mathias Weber.

Astrid Reinla „Teofrastus“

(Tänapäev)

Teofrastus on väikeses rongijaamas elav kass, kes leiab endale uue kodu. Uudishimuliku iseloomuga Teofrastus sattub peremeestega suurde linna ning eksib seal ära. Kuidas leida uuesti tee koju?

Astrid Reinla (1948–1995) kirjutas lasteraamatuid, novelle ja näidendeid. „Teofrastuse“ põhjal valmis 2018. aastal animafilm.

Astrid Reinla kirjutatud „Teofrastus“ on üks lihtne ja armas lugu ühest üsna tavapärasest kodukassist, kellel on ilmatuma uhke nimi – Teofrastus Bombastus Filippus Aureolus. Nimi on uhke, kuid kass on täiesti tavaline, halli-mustatriibuline, valge maniski ja valgete käpaotstega.

Raamat ilmus esimest korda 1985. aastal, mistõttu on piisavalt (liigagi) pikk aeg möödas, et raamat võiks uuesti ilmuda.

Lugu saab alguse sellest, et Teofrastus ärkas Peedu jaamas, kus ta ka elas. Selgub, et Peedu on teivasjaam, kus pole piletikassat ega jaamaülemat, seal pole isegi ahju. Väljas oli külm talvepäev, mistõttu on Teofrastusel üsna külm olemine. Peedu ootas jaamas oma Perenaist, kes oli lume tulekust saadik kadunud. Teofrastus oli terve Peedu läbi käinud, isegi metsas teisel pool jõge, kuid Perenaisest polnud mingit märki.

Ühel väga külmal päeval tundis Teofrastus ühe rongi lahtisest vaguniuksest tuttavat lõhna. Teofrastus kõhkles hetke ja hüppas vagunitrepist üles. Nii saavad alguse selle raamatu sündmused.

Rongis loomulikult ju Perenaist ei ole. Seal olid reisijad, kellele hulkuv kass ei meeldi. Kui rong järgmine kord peatus ja uksed avas, hüppas Teofrastus uuesti välja. Nüüd oli ta hoopis suuremas jaamahoones, ta oli Elva jaamahoones. Seal tahtis üks rohelises palitus mees kassi kinni võyya, sest ega Elva jaamahoone ei ole kasside koht! Teofrastusel õnnestus põgeneda Elva jaamaparki. Kassi haaras meeletu koduigatsus, kuid nüüd oli ta hoopis võõras kohas. Rongi peale ta ei julge minna, kuid ta järgnes ühele rongile mööda rööpaid, lootuses jõuda koju.

Teekond oli pikk, kuni Teofrastus jõudis jällegi jaamahoonesse. Raamatu autor tõdeb: „Nüüd oli ta teinud kõik, mis võimalik, et Perenaist otsida. Perenaist ei olnud enam. Teofrastus oli päris üksi. Ta kõht oli hirmus tühi ja käpad valutasid. Lõpuks tuli uni.“

Pärast seda püsis kass pikka aega paigal, kuni ühel neljapäeva astus rongist maha lambanahka kasukas mees, kes võttis Teofrastuse endaga kaasa. Mees viis kassi koju, kus oli ka naine. Kass sai piima ja rupskikonservi, ja mees pani talle ka selle uhke nime, millest ma teile alguses rääkisin. Teofrastus oli saanud endale uue kodu.

Ma ei saa tervet raamatut ju ümber jutustada, kuid saame lugeda sellest, kuidas Teofrastus oma uue kodu ja territooriumiga tutvust tegi. Saame teada, kes seal veel elasid (mitu koera, siiami kass, kes käis tüli norimas, tihased jpt). Ühel päeval pidid Peremees ja Perenaine siiski linna kolima, mistõttu sai Teofrastusest linnakass. Linnas lähevad sündmused vägagi pingeliseks, sest Teofrastus eksis linnas ära… ta elas paar nädalat hulkuva kassi elu, pidi ise endale süüa hankima, pidi ellu jääma, pidi hakkama saama hulkuvate kasside, koerte ja eriliselt julmade inimestega.

Kuidas raamat lõpeb? Selle pead ise välja uurima.

Igati vahva ja kaasahaarav lugemine, kuid üks viga on ka – raamat võiks olla palju paksem, sest Teofrastuse juhtumitest loeks hea meelega ka pikemalt.

Kui raamatu läbi saad, siis ma usun, et hakkad suhtuma ka hulkuvatesse kassidesse ja kõikidesse kassidesse veidi teistmoodi, sest on ju ka kassid tükike loodust, mis meid ümbritseb. Ja on ju kassid ühed igatui vahvad loomad, kellel on kõikidel vägagi erinev iseloom, ja kui nad on valinud sind oma sõbraks, siis austage ja hinnake seda.

Suurepärased illustratsioonid on teinud Lea Malin.