Ülar Allas „Eestimaa looduse rekordid“

Ülar Allas

„Eestimaa looduse rekordid“

(Pegasus)

See raamat on pühendatud Eesti looduse tippsaavutustele. Siit leiab pea sadakond huvitavat objekti, nähtust või elusolendit, mis ühel või teisel viisil rekordi väärilised. 

Eestimaa loodus on rekorditest tulvil. Meil kasvab ligi 50 liiki pärismaiseid puid. Kui leida igast liigist vanim, pikim ja suurima tüve ümbermõõduga puu, oleme saanud juba 150 rekordit. Aasta hiljem on need rekordid purustatud, sest puud on vahepeal vanemaks saanud ja suuremaks kasvanud. Seetõttu ei püüa käesolev raamat kõikvõimalikke rekordeid kokku koondada, vaid keskendub üksnes kõige olulisematele.
Mõnel juhul tuli rekorditiitel jagada mitme kandidaadi vahel, sest raske või lausa võimatu oli üht teisele eelistada. Sellistel puhkudel saab vaid rõõmu tunda Eesti looduse mitmekesisuse üle. Lisaks on rekordid erineva elueaga. Pole kahtlust, et Suur Munamägi jääb veel väga kauaks meie kõrgeimaks mäetipuks. Seevastu uus sooja- või sademeterekord võib sündida igal aastal.

Pean tunnistama, et mulle loodusraamatud meeldivad. Usun, et see omalaadne „kiiks“ sai alguse lapsepõlves, kui vanemad ja vanaema loodusraamatuid ostsid ning lugeda soovitasid. Tänaseks on raamaturiiulitel loodusraamatuid üsna rohkelt, kuid neid võiks alati rohkem olla.

„Eestimaa looduse rekordid“ on väga huvitav raamat, milles on juttu, nii nagu pealkirigi viitab, Eestimaa looduse rekorditest, kusjuures erinevad valdkonnad on jaotatud eri osadeks. Kokku on neid 18: pinnavormid, kivid, puud ja taimed, linnud, loomad, putukad ja ämblikud, kalad, seened, ainulaadsed liigid, jõed ja joad, järved, allikad, sood ja rabad, saared, rannikud, looduskaitsealad, ilmastikunähtused ja aeg. Teemasid on palju ja need koosnevad omakorda peatükkidest.

Raamatu alguses tõdeb Ülar Allas, et Eestis on rekordiraamatuid ilmunud varemgi. See teos on aga esimene, mis on pühendatud üksnes meie maa looduse tippsaavutustele. Siia raamatusse on koondatud pea sadakond kõige huvitavamat objekti, nähtust ja elusolendit, mis on ühel või teisel viisil rekordi väärilised. Lugeja leiab nende hulgast nii mõndagi üllatavat. Ka mina nõustun raamatu autoriga: üllatusi on selles raamatus mitmeid, kuid eks iga lugeja otsustab ise, mida on tema jaoks üllatus, millest on ta võib-olla ka varem kuulnud või lugenud.

Esimene osa räägib lugejale pinnavormidest. Alustame kõige kõrgema mäetipuga, milleks on Suur Munamägi. Saame teada, et esimese torni olevat Munamäele ehitanud 1812. aastal Vene soldatid. See olevat aga saanud nii kõrge, et hakkas mere peal laevu eksitama. Nii ei jäänudki muud üle, kui tuli torn lammutada.

Suurele Munamäele järgneb Kohtla-Järve poolkoksimägi, mis on kõige kõrgem tehismägi. Seejärel juba kõige kõrgem voor (Laiuse mägi), kõige künklikum maastik (Karula rahvuspark), kõige suurem ürgorg (Kütiorg, millel on pikkust 4,7 kilomeetrit ja laiust kuni 600 meetrit). Juttu on selles osas veel koobastest, puuraukudest, meteroriidikraatritest, liivakivipaljandist, karstialast.

Raamatu teine osa on kividest. See algab mahult suurimate rändrahnudega, milleks on Ehalkivi ja Muuga kabelikivi. Lugeja saab teada, et hiidrahnuks nimetatakse sellist rändrahnu, mille pikem mõõde on vähemalt 10 meetrit või ümbermõõt üle 25 meetri. Eestis on teada ligi 120 hiidrahnu ja selle näitaja poolest olema Euroopa rikkaim maa. Edasi on juttu kõige suuremast veealusest hiidrahnust (Toodrikivi, see on Eesti territooriumi suurim hiidrahn, kuid see asetseb merepõhjas), kõige suurematest rändrahnudest (Tammispea suurkivi ja Vaindloo hiidrahn).

Kas tead, et kõige suurem kivikülv on Käsmu kivikülv, kõige suurem ohvrikivi on Ukukivi, mis asub Tallinnast 30 kilomeetrit edelas, Lossi talu maadel ja kõige suuremate lohkude arvuga kivi on Assaku nõiakivi.

Raamatu kolmas osa on „Puud ja taimed“. Lugeja on kindlasti kuulnud, et Eesti kõige vanem puu on Tamme-Lauri tamm, mida paljud inimesed on ka oma silmaga vaatamas käinud. Sama puu on ka kõige jämedam puu, kuid jagab seda tiitlit koos Rasina remmelgaga.

Edasi räägitakse meile Eesti kõige kõrgematest puudest, haruldasemast puuliigist (tuhkpihlakas), esinduslikumast tammikust (Mihkli tammik), metsasemast maakonnast (Hiiumaa), väiksemast õistaimest, kiiremini kasvavast taimest (humal), suuremast marjast (kõrvits), liigirikkamast puisniidust jm.

Neljas osa jutustab meile lindudest. Kõige väiksem lind on pöialpoiss, kes kaalub kõigest 5–7 grammi, seega ligikaudu sama palju kui 20-sendine euromünt. Linnukese pikkus on umbes 9 sentimeetrit. Kõige väiksem röövlind on  värbkakk, kellel pikkust kõigest 15–18 sentimeetrit ja kaal ainult 50–70 grammi.

Kõige raskem lind on kühmnokk-luik, kõige suurema tiibade siruulatusega lind on sookurg, kelle tiibade siruulatus võib ulatuda kuni 2,5 meetrini. Kõige kiiremad linnud siinmail on piiritaja ja rabapistrik, kõige pikema rändeteega lind on randtiir ja kõige linnurikkam paik on loomulikult Matsalu rahvuspark. 1997. aasta maikuus loendasid ornitoloogid Haeska tornist ühe ööpäeva jooksul 128 linnuliiki.

Viies osa viib meid loomadeni. Kõige suurem metsloom on põder, kõige väiksem imetaja on kääbus-karihiir, kõige väiksem kiskja on nirk ja kõige haruldasem imetaja on euroopa naarits.

Kuues osa tutvustab meile putukaid ja ämblikke, seitsmes osa kalu (kõige suurem mageveekala on säga, kõige väiksem kala on pisimudil, kõige suuremaks püütud kalaks on atlandi tuur, kes leiti siplemas räimekastis 1996. aastal. Kala oli 290 sentimeetrit pikk ja 136 kilogrammi raske! Atlandi tuur sai nimeks Maria. Tema topist säilitatakse praegu Eesti loodusmuuseumis ja tema seljafilee leidis tee Tallinna restorani Gloria, kus sellest valmistati 268 portsjonit rooga nimega Balti Sümfoonia.

Loomulikult ei saa ma tervet raamatut siinkohal ümber jutustada, kuid lugeja saab sellest väga sisukast ja huvitavast raamatus lugeda veel seentest, ainulaadsetest liikidest (Saaremaa robirohi, jaanimardikas, emakala, rästik, jugapuu), jõgedest ja jugadest (kõige pikem jõgi, kõige suurema langusega jõgi, kõige suurem looduslik juga, kõige kõrgem tehislik juga), järvedest (kõige suurem järv on Peipsi järv, kõige suurem Eestile kuuluv järv on Võrtsjärv, kõige suurem tehisveekogu on Narva veehoidla, kõige sügavam järv on Rõuge Suurjärv jpm), allikatest, soodest ja rabadest (kõige suurem raba on Võlla raba, kõige sügavam soo on Vällämäe soo), saartest (kõige suurem saar on Saaremaa, kõige väiksem saar, kus elab inimene, on Pihelgalaid), rannikutest, looduskaitsealadest, ilmastikunähtustest (kõige kõrgem õhutemperatuur, kõige madalam õhutemperatuur, kõige suuremad sademetehulgad, kõige suuremad raheterad, kõige paksem lumikate, mis mõõdeti 1924. aasta veebruaris Lasnamäel – selle paksus oli 104 sentimeetrit!) ja ajast (aasta kõige pikem päev on suvine pööripäev, aasta kõige lühem päev on talvine pööripäev).

Selline huvitav raamat, sellised huvitavad teemad.

Raamatus on ka väga palju väga ilusaid fotosid, mille autoriteks on Karl Adami, Remo Savisaar, Ragnar Vutt jt.

Hille Kilk “Eesti metsloomad”

Hille Kilk

“Eesti metsloomad”

Mis on saarma teine nimi?
Millest loomad toituvad?
Milline on mägra kodu?
Raamatus annavad lihtsad laused teadmisi paljude Eesti metsades elavate loomade ja nende elukeskkonna kohta. Suurtähtedes raamat sobib ettelugemiseks väikelastele ja on algajale lugemishuvilisele jõukohaseks lugemisvaraks. Teksti toetavad värvilised pildid, mis pakuvad avastamis- ja äratundmisrõõmu. Mis on saarma teine nimi?

Vahva, et ilmub ka selliseid loomaraamatuid, mis on igati asised, kuid mõeldud hoopis pere väiksematele lugejatele. “Eesti metsloomad” on just selline raamat: lühikeste ja sisukate lausetega tutvustatakse metslooma, tekst on suurtähtedes, et pisikesed lugejad aru saaksid ja iga looma juurde on joonistatud tore pilt. Piltide autor on Kristi Kindel ja loomad nendel piltidel näevad ehedad välja.

Kokku on siin 23 metslooma: hunt, ilves, karu, metskits, metssiga, nugis, orav, kärp, jänes jt.
Väike lugeja saab teada, et
• hunt tunneb lõhna 100 korda paremini kui inimene,
• ilves kuuleb väga hästi,
• jänesele maitseb puukoor,
• karu maiustused on mesi ja kaer,
• kopra tagumisel jalal on eriline küüs, millega ta ennast kammib,
• saarma teine nimi on udras,
• kährik on ööloom,
• mägra urus on mitu tuba, mitu ust ja mitu korrust,
• nirk on kõige pisem kiskja,
• kärp ujub hästi jne.

Iga metslooma kohta on kirjutatud 6-10 fakti, mida on kindlasti tark meelde jätta, sest nii ongi ju vahva metsloomadega tuttavaks saada.

Väikelastele kirjutatud loomaraamat on oivaline mõte!

Marina Rachner, Anne-Kristin zur Brügge „Kuidas loomalapsed magama jäävad“

Marina Rachner, Anne-Kristin zur Brügge

„Kuidas loomalapsed magama jäävad“

(Pegasus)

Toredad salmid ja uinumisrituaalid üheskoos lugemiseks ja matkimiseks. Niimoodi saab pere kõige pisemaid südamlikult magamajäämisele häälestada.

Tegelikult on hiiglama vahva, et meil ilmub igal aastal mitmeid pappraamatuid, mis mõeldud pere väiksematele. Ma olen üsna kindel, et pappraamat on lastele vahva teejuht raamatute maailma, et nad ka edaspidi tahaksid raamatuid kätte võtta ja lugeda ning uurida. Enamus väikelastele mõeldud pappraamatud on kaunilt illustreeritud, mistõttu arendavad need ju lastes ka ilumeelt ja aitavad mõista erinevaid asju. Pappraamatuid saavad väikesed lapsed ise kätte võtta, ilma et need katki läheksid, mistõttu on juures ju ka käeline tegevus.

“Kuidas loomalapsed magama jäävad” on samuti väga ilus ja vahva lugemine. Raamatu tagakaanel on vahva luuletus:

Kuupaistes õrnas näha saad,
kuis loomakesed uinuvad.
Üksteise kaisus nõnda hea,
silm kinni vajub õige pea.

Raamatus tegutsevad loomad, kes aitavad oma pojakestele magama jääda.

Esimene loom on lõvi, kes paitab käpaga lõvilapse kasukat ja tõdeb, et tuleb panna silm kinni, siis jääb pojake ka tudule. Lõvile järgnevad hiired. Vanem hiir laulab unelaulu ja sügab väikese hire kõrva, nii jääb magama ka väike hiireke.

Seejärel on raamatus ahvid. Ahvivanem otseb pojakeselt kirpe ja annab talle musumopsu. Järgmisena on meie ees öökullipoju, kes oma emale või isale kaissu poeb. Raamatukeses on ka siilid, siilimamma kannab lehevaiba pojakese peale ning lükkab veel ka ninaga.

Nii jäävad loomalapsed magama. Kuid selles raamatus on veel ka emme ja tütreke. Kuidas jääb tütreke magama? Emme teeb kõike seda, mida tegid eelnevalt loomalaste vanemad ja lõpuks antakse veel ka kussu-kalli-unemusi.

Ja ei jää ka mul muud üle, kui öelda – head ööd!

Stephane Garnier „Mõelda ja tegutseda nagu kass“

Stephane Garnier

„Mõelda ja tegutseda nagu kass“
(Eesti Raamat)

Kass on parim õpetaja!
Võtkem kassist eeskuju, sest tema oskab elada! See arusaam innustas Stéphane Garnier’d kirjutama täiesti uutmoodi isiksuse arendamise käsiraamatut. Kass on vaba, rahulik, vaatlev, ettevaatlik, elegantne, karismaatiline, sõltumatu, uhke, iseseisev... Nii palju kadestamist väärivaid omadusi, mida te võite iga päev temast eeskuju võttes endaski arendada.
Võtkem teejuhiks Stéphane Garnier ja tema kass Ziggy, ja nad selgitavad, kuidas kassi sammhaaval matkides oma elu paremaks muuta. Olge niisama uudishimulik, rahulik ja nõudlik, vaba oma tegutsemises, mõtlemises ja nõudmistes! Loobuge allumast argielu survele ja käskudele! Nii töö juures, pereelus kui ka sõprade seltsis aitab kass teil paremini stressile vastu seista, arendada sõltumatust ja suurendada karismat...
Stéphane Garnier ja Ziggy pakuvad teile mõtisklemiseks üllatavaid, kavalaid praktilisi kassitarkusi ja nõuandeid, mis toovad muutuse teie ellu!

See on esimene raamat, mis õpetab, kuidas kassi järgides igapäevaelu paremaks muuta.

Selle vahva ja muheda raamatu esikaanel on kirjas: „Vaba, rahulik, uudishimulik, jälgiv, usaldav, sitke, ettevaatlik, elegantne, vaikne, karismaatiline, uhke, iseseisev...“ ja mulle tundub, et kõik need sõnad iseloomustavad just kassi.

Raamatu eessõnas tõdeb „Stephane Garnier“, et mõnel päeval ei ole üldse tahtmist tööle minna, uudistega kursis olla, võtta südamesse maailma katastroofe, muretseda oma tuleviku pärast... On ainult tahtmine end välja lülitada, kõigest sellest kas või üheks päevaks, kas või hetkeks eemalduda... lihtsalt hingata.

Seejärel tutvustab ta oma kassi Ziggyt, kes on autori töötuppa astunud, lauale hüpanud ja klaviatuurile pikali heitnud. Autor kinnitab, et kass käitub, nagu talle meeldiks, et ta kirjutab, ent kass reeb samas kõik, et kirjanikku segada.

Autor esitab vahva küsimus: võib-olla on kass kõigi nende aastate jooksul tahtnud talle öelda hoopis seda: „Hei! Kas sa ei võiks täna natuke lõdvemalt võtta?“

Kass on võib-olla tahtnud ütelda, et tuleb osata rihma lõdvemaks lasta, pühenduda kõige tähtsamale, mõelda oma heaolule, käitud nii nagu tema... Elada nagu kass!

Stephane Garnier jätkab: nii oma era- kui ka tööelus tuleb meil õppust võtta kassilt! Seetõttu kutsubki ta lugejat süvenema sellesse raamatusse, et pisut eemalduda argielust, leida taas hea enesetunne ja naeratada. Selleks, et kujundada teistsugust vaadet elule, mõelge ja tegutsege nagu kass!

Ma olen üsna kindel, et need on õiged sõnad ja kui raamatu läbi loete, siis saavad need mõtted kinnitust.

Raamatu esimene peatükk on „Meie sõbrad kassid“ ja see algab Warren Ecksteini mõtteteraga: „Alguses lõi Jumal inimese, kuid nähes, kui nõrk see on, andis ta talle kassi.“ Ja jätkub Frederic Vitoux’ mõtteteraga: „Isegi kõige rääbakamad tänavakassid on alati suursgugused. Neis puudub teesklus. Nad on kassid... sellega on kõik öeldud.“

Seejärel tõdeb raamatu autor, et kassidel on loomuomaselt nii palju trumpe, mida e saame kindlasti iga päev nii era- kui ka tööelus kasutada. Nad harrastavad elufilosoofiat, mis näib mahtuvat mõnesse sõnasse: süüa, mängida, magada, hoolitseda oma mugavuse eest ja teha ainult seda, mis meeldib. Meiega võrreldes on seda väga palju! Ent see pole veel kõik, nagu te peagi avastate.

Tõepoolest, on ju see alles raamatu esimene peatükk, 150 lehekülge ootab meid veel ees.

Teine peatükk kannab pealkirja: „Kass on vaba“, mis algab Jim Davise mõtteteraga: „Sügaval sisimas motiveerivad meid kõiki sarnased vajadused. Kassidel on julgust elada ilma nende pärast muretsemata.“ Stephane Garnier võtab järje üle ja tõdeb, et paradoksaalsel kombel on meil kõigil kalduvus kuhjata endale kokku takistusi ja end ise aheldada, kas pangalaenude külge, mis kohustavad meid aina rohkem töötama, või tühiste, kuid meie silmis nii väärtuslike asjade külge, harjumuste külge, mis on muutunud kohustuseks, nii et seda enam ei märkagi; mürgiste inimeste külge, keda taluma me end ikkagi sunnime... Võib-olla on aeg teha oma elus suurpuhastus... Kuldsed sõnad, kas pole. Teise peatüki lõpus on vahva üleskutse: „Kas tahate elada nagu kass? Olge vaba nagu tuul! Ja tehke ainult seda, mida tahate!“ Huvitav, kas see on reaalselt ka võimalik? Äkki siiski on?

Raamatu kolmas peatükk on „Kass on karismaatiline“, mis algab Fernand Mery mõtteteraga: „Kassidele on omane puhtusearmastus, kiinduvus, kannatlikkus, väärikus ja jukgus; tekib küsimus, kui paljudest meist võiks saada kass?“

Raamatu autor kinnitab selle peatüki alguses, et kassidel pole silmatorkamiseks vaja näuguda, ringi karelda või end muul viisil nähtavaks teha. Tema kohalolekut tajume niipea, kui ta ruumi astub. Tarvitsemata end liigutadagi, tagab talle omane karisma, et kõik teda märkavad. Need, kes kassidega on kokku puutunud, kassi omanud, noogutavd siinkohal kindlasti kaasa, jah, nii ongi. Ja autor jätkab: meil on kassist kõvasti õppust võtta, et omandada loomale sarnasemat käitumist ja karismat: tuleb lihtsalt olla!

Kolmanda peatüki lõpus on tumedas kirjas järjekordne üleskutse: „Et täita ruum oma olemasolu kiirguse ja karismaga, olge siirad, taktitundelised, lihtsad, ehedad!“

Edasi on raamatus ühel leheküljel ülevaade kassi päevast (täpselt öeldes kella 7.30 kui äratuskell heliseb ja neid lehekülgi kassi päeva kohta on raamatus veel mitmeid), mida autor soovitab samm-sammult järgida, kohanduda. Autor lubab, et lugeja elab sedasi paremini. Tasub proovida igal juhul.

Loomulikult ei saa ma siinkohal sulle tervet raamatut ümber jutustada, sest sel juhul muutub lugemine igavaks ja kaob avastamisrõõm. Kuid ma kinnitan, et selles raamatus on vahvaid ja lahedaid mõtteid veel palju-palju. Neid tasub kindlasti uurida, nende peale mõtelda ja võimaluse korral neid ka järgida, sest ma usun, et mõnes osas võib ju elu kindlasti paremaks minna.

Mõned peatükkides läbikäivad teemad siiski veel: kass on rahulik (enamasti), kass oskab end maksma panna, kass on vana mõttetark, kass mõtleb eelkõige iseenda peale, kass armastab ennast, kas oskab end tähtsana näidata, ta on uhke, kass on tähelepanu keskpunktis, kass on kriitika suhtes immuunne, kass on loomult uudishimulik (Stephane Garnier kinnitab, et tasub olla uudishimulik, kõige suhtes, sest see muudab elu paremaks, tuleb ennast üllatada!), kass on enesekindel, kass oskab ülesandeid teistele edasi suunata (siin on ka Dave Barry üks vahva mõttekäik: „Koertel on peremehed, kassidel on teenijad.“), kass oskab elada kiirustamata, kass kohaneb kiiresti kõigega, kass armastab rahu, kass valib ümbruskonda, kas oskab puhata, ta armastab magada, kass oskab ei öelda (siinkohal üks väga äge Jeff Valdezi mõttetera: „Kassi juhtmõte: pole tähtis, mida sa teinud oled, püüa alati teha nägu, et süüdi on koer.“), kass väldib konflikte, kass peab oma kodu kalliks, ta märgistab oma territooriumi, kass kingib usalduse jne jne. Vahvad teemad, mida Stephane Garnier pikemalt lahkab.

Raamatu lõpus on ka test, milles on võimalik välja arvutada oma kassipunktid. Küsimusi on 40 ja vastuste punktide kohta on ka seletused.

Selline väike, aga väga vahva raamat. Võiks öelda heade mõtete ja õpetuste raamat, mida järgides võib su elu muutuda kassilikult mõnusaks ja nauditavaks.

Tuire Kaimio „Koos hobusega“

Tuire Kaimio

„Koos hobusega“

(Varrak)

Seni põhjalikem eestikeelne rikkalikult illustreeritud teatmeteos hobustest.
Vaatluse all on hobuste käitumine ja aistingud, kuidas hobustega ümber käia, kuidas neid õpetada jpm. Hobuse koolitamist on käsitletud raamatus kergesti jälgitavate praktiliste juhiste ja näidete abil. Nõuannetele lisaks jagatakse teadmisi sellest, mis suunab hobuse käitumist, kuidas ta õpib ja millised liigile iseloomulikud omadused tema käitumist mõjutavad. Alustatakse sellisest põhiasjast nagu hobuse kinnivõtmine ning jõutakse ratsahobuse ja traavli koolitamise algtõdedeni. Värvi annavad raamatule lood elust enesest ning näited, kuidas ühe või teise hobusega vastavas olukorras toime on tuldud.
Teoses kergitatakse katet hobulausujate ja probleemhobuste koolitajate meetoditelt ning antakse juhiseid nii probleemide lahendamiseks kui ka hobuse ümberkoolitamiseks. Muu hulgas on ära toodud paljude professionaalide – veterinaari, füsioterapeudi, olümpiaratsude treeneri ja tipptraavlite hooldaja kirjutatud artiklid. Tekste illustreerib üle 300 värvifoto, mis on raamatu tarbeks teinud hinnatud hobufotograaf Minna Tallberg.

Tuire Kaimio on eesti lugejale ja loomasõbrale juba varasemast tuttav, sest eesti keeles on ilmunud tema kirjutatud „Kutsika kasvatamine“ ja „Koerte käitumine“. „Koos hobusega“ ilus eesti keeles esimest korda 2007. aastal, nüüd siis kordustrükk.

Tuire Kaimio on soomlanna, kes tegutseb loomnäitlejate koolitamisega. Tema koolitatud on kaukaasia lambakoerad 2008. aastal linastunud soome filmis „Myrsky“, ilves 1998. aastal linastunud soome filmis „Poika ja ilves“, kuid paljud teised loomad (tuvid, koerad jne) mitmetest telereklaamides. Tuire Kaimio arvestab oma treeningutes alati loomade heaoluga, ja ta teab, et loomade õpetamine ei õnnestu, kui loom on stressis või väsinud. 2006. aastal oli Tuire Kaimio isegi Nepalis, et juhendada kohalikke elevantide kasutamises. Tuire Kaimio on kirjutanud mitmeid raamatuid loomadest.  

„Koos hobusega“ on tõeline maiuspala ja põhjalik lugemine kõikidele hobusesõpradele ja neile, kes ka igapäevaselt hobustega kokku puutuvad või plaanivad seda tegema hakata. Raamat on väga sisukas, mahtu lausa 640 lk.

Raamat koosneb mitmest osast: kes on hobune, hobune ja inimene, raskusi teel, kuidas hobune õpib, hobune inimese juures, loodud liikuma, kõigepealt usaldus, juhised koolitajale, põhioskuste õpetamine, eritreeningust. Kümme osa, mis omakorda jagunevad peatükkideks.

Sissejuhatuses öeldakse, et „Koos hobusega“ on mitmetasandiline raamat ja seda võib lugeda mitmel eri viisil. Raamatus keskendutakse esmalt hobuste liigikohasele käitumisele, heaolule, probleemsele käitumisele, hobuse ja inimese vahelisele suhtele ja ka sellele, kuidas hobune õpib. Alustades raamatu lugemist algusest ja lugedes üht peatükki teise järel, saab enne praktiliste koolitusjuhisteni jõudmist korralikud teadmised hobusest kui loomast. Hobused on kaunid ja hämmastavalt mitmekesiselt käituvad loomad, kelle tundma õppimine võib pakkuda vaimustavaid hetki.

„Koos hobusega“ on mahukas teatmeteos. Kui soovid leida teavet sind huvitava teema kohta, võid kasutada raamatu lõpus olevat registrit.

Esimene osa on „Kes on hobune?“ Esimene peatükk on „Hobuste päritolu ja kodustamine“, milles raamatu autor kinnitab, et hobused on juba mitu tuhat aastat elanud enam või vähem kodustatult. Pärinemisuuringud näitavad, et meie aja koduhobusetõugudes on säilinud hobuste esiisade fossiilidest leitud genotüüpide mitmekesisus. Nii et tänapäeva koduhobuse soontes voolab mitmete metshobuste liinide verd. Esimesed tõendid hobusel ratsutamisest pärinevad nii ammusest ajast kui kuus tuhat aastat tagasi.

Seejärel on selles osas juttu hobuse meeltest: nägemine, mis on hobuse kõige tähtsam meel (saakloom jääb ellu ainult siis, kui ta ümbruskonda kogu aja tähelepanelikult jälgib, hobusel on loomariigi suurimate silmade hulka kuuluvad silmad, millega ta näeb hästi külgedele ja osaliselt ka ette), kuulmine, kompimismeel, maitsmis- ja haistmismeel, tasakaalumeel ja liigutused tasakaalu korrigeerimiseks, tirimispaanika, tasakaalu hoidmise liigutuste vältimine. Esimeses osas on juttu veel sellest, et hobune räägib keha abil, sest hobused teevad paljusid eri liigutusi ning mõistavad sünnist peale üksteise näoilmeid ja märguandeid. Inimesele ei ole hobuse miimika mõistmine siiski mitte alati lihtne ülesanne.

Saame pikemalt lugeda ilmetest, kehaliigutustest, hirnumisest ja hörisemisest. Esimeses osas on veel ka põnev peatükk, mis jutustab hobuste karjaelust, millised on hobuste puhkamise ja magamise tavad, millised on erinevad karjad, mis on täkuline käitumine, millised on märad ja varsad, millised on varsa esimesed elukuud, juttu ka tundlikust mära-varsa suhtest, võõrutamisest, hobustest, keda teised hobused ei huvita, teistest loomadest hobuse kaaslasena.

Lugeja saab teada, et hobune on sünnipäraselt umbusklik kõigi uute asjade suhtes. Hobune uurib pidevalt ümbruskonda ning märkab kohe, kui seal midagi vähekenegi muutub. Juttu on ka hirmu vältimisest ja sellest, et põgenemine on hobuste arvates parim kaitse.

Raamatu teine osa on „Hobune ja inimene“. Selle osa esimene peatükk on „Kas inimene on hobusele inimene?“, milles saad lugeda, et hobune võib õppida ka inimese kehakeelt, kuid selge on see, et hobune tajub maailma suuresti teisiti, kui meie seda teeme. Hobuse läheduses tuleb olla rahulik. Selles osas püütakse anda vastus sellele, kas inimene peab näitama hobusele, et on karja juht, juttu on ka hobusekesksest koolitamisest ja hobulausujatest.

Kolmas osa on „Raskusi teel“, mille esimene peatükk on „Käitumine heaolu mõõdupuuna“. Selles osas selgub, et käitumishäirete ärahoidmine on lihtsam kui nende parandamine. Juttu on sellestki, et käitumisel on alati põhjus, elutingimused mõjutavad hobuse heaolu. Selle osa ühes peatükis räägitakse lugejale isegi hobuste stressist, edasi juba ka valust või halvast käitumisest, agressiivsusest, liigsõbralikust käitumisest, stereotüüpsetest käitumismudelitest, õpitud abitusest ehk valuga harjumisest, üliettevaatlikusest, õpitud käitumisest, probleemkäitumise parandamisest, mis on tegelikult põhjuste parandamine.

Neljas osa on „Kuidas hobune õpib“, mille esimene peatükk on „Õppimine ja mälu“. Hobune õpib kergesti uusi asju ja jätab need meelde. Tänu sellele on ta suutnud looduses ellu jääda ja saanud ka inimesele kasulikuks. Juttu tehakse töömälust, lühi- ja pikaajalisest mälust, harjumisest, klassikalisest tingimisest, latentsest õppimisest, tegevuslikust õppimisest. Selle osa teine peatükk on „Tegevuse kaudu õppimine: piits või präänik?“ ja kolmas peatükk on „Tegevuslik õppimine“.

Raamatu viies osa on „Hobune inimese juures“. Pikemalt on juttu hobuse esmasest hooldusest ja tema tervise eest hoolitsemisest, hobusest loomaarsti patsiendina, söötmisest, headest elutingimustest.

Kuues osa on „Loodud liikuma“. Liikumine on hobuse tervisele hädavajalik, saad teada, milline on hobuse liikumine ja selle biomehhaanika (samm, galopp jne), kuidas hobust venitada ja masseerida, kuidas saavutada põhitreenitust, kuidas hobune käitub liikluses.

Selliseid põnevaid teemasid saame uurida raamatu kuuest esimesest osast ja me oleme jõudnud alles raamatu poole peale. Seega on lugemist ja põnevaid teadmisi siin veel ja veel – puudutuste ja varustusega harjutamine, kuid tõsta hobuse jalgu, kuidas hobust valjastada, rakendada ja saduldada, kuidas hobuse selga tõusta, kuidas hobust suuliste ja valjastega harjutada, kuidas harjutada hobust laadimise ja transportimisega. Palju on toodud ka erinevaid harjutusi, et hobusele asju õpetada, palju on põnevaid näpunäiteid ning teemasid elust enesest.

Suurepäraste fotode autor on Minna Tallberg.

Igal juhul on „Koos hobusega“ mahukas ja väga sisukas raamat ning lugemine neile, kellele hobused huvi pakuvad. Hobusesõpradele ja hobuseomanikele peaks see raamat olema lausa kohustuslik.

John Farndon „Suur loomaraamat lastele. Loomade elupaikade täielik teejuht“

John Farndon

„Suur loomaraamat lastele. Loomade elupaikade täielik teejuht“

(Tänapäev)

Oivaline uus teatmeteos loomariigi ja loomade elupaikade tundmaõppimiseks. Raamatus on loomad grupeeritud nende elupaikade järgi, mis annab võimaluse neid tundma õppida loomulikus elukeskkonnas. Põnevatele selgitustele lisab värvi enam kui 500 suurepärast illustratsiooni.

Rändame läbi maailma elupaikade ning uurime loomade ja nende keskkonna vahelisi suhteid.
Näeme põnevat loomamaailma raamatu loomutruudel illustratsioonidel ja fotodel.
Saame teada hämmastavaid ja seni vähetuntud seiku loomade käitumise kohta.
Õpime selle raamatu najal tundma enam kui 1000 loomaliiki.

See on üks igati uhke ja vahva loomaraamat lastele, kuid olen üsna kindel, et see ei ole teps mitte päris kõige pisemate raamat, aga ikka kübe suuremate laste, teismeliste ja miks mitte veelgi suuremate raamat.

Raamatu kaanel on kirjas, et see on põhjalik, enam kui 500 illustratsiooniga ülevaade loomadest ja nende elupaikadest.

Sissejuhatuses tõden John Farndon, et igal liigil on oma kodupaik ja igal paigal on oma liigid. See raamat annab ülevaate, kus loomad maailmas elutsevad ja miks nad just seal elavad. Autor jätkab: „Maailm on veel õnnistatud loomaelu hämmastava rikkusega ja see ongi, miks „Suur loomaraamat lastele“ ülistab käesolevas ainulaadses ülevaates meie planeedi looma- ja taimeriiki.

Raamatu esimene osa on „Troopilised rohtlad“. Selle osa alguses saad teada, et enam kui kolmandiku maailma maismaapinnast hõlmavad rohtlad. Suure hulga rohumaid on kujundanud põlluharijad, kes raadasid metsi oma kariloomade tarbeks. Siiski on veel säilinud suur hulk täiesti looduslikke rohtlaid.

Selles raamatus on eriti tore see, et igas osas on palju fotosid ja pilte, on ka jooniseid ja graafikuid. Esimeses osas saad teada veel seda, kus leidub troopilisi rohtlaid, juttu on troopilise rohtla keskkonnast, päikesest ja vihmast, omavahel võrreldakse Lõuna-Ameerika, Aafrika ja Austraalia rohtlaid. Seejärel on erinevatest rohtlatest pikemalt juttu – Lõuna-Ameerika (maapinnal elavad linnud, röövlinnud, närilised, roomajad ja kahepaiksed, kalad, rohusööjad, linnud õhuvallas, tuhnurid, putukad ja kiskjad), Aafrika (rohusööjad, oksasööjad), Austraalia (kukkurloomad).

Ja olemegi raamatu teise osa juures – „Troopilised vihmametsad“. Seal, kus troopikaaladel sajab küllalt vihma, kasvavad metsad. Aastaringne soojuse ja niiskuse koostoime muudab troopilised vihmametsad Maa lopsakaimateks, rohelisemateks, niiskeimateks ja kõige mitmekesisemateks looduslikeks elupaikadeks. Lugeja saab teada, kus leidub troopilisi vihmametsi, milline on troopiliste vihmametsade keskkond. Seejärel ülevaated Australaasia ja Aasia vihmametsadest, elulemisest džunglis, Lõuna-Ameerika vihmametsadest, elust puude otsas, Aafrika vihmametsadest ja puudel kulgemisest.

Raamatu kolmas osa on kõrbetest, neljas osa parasvöötme metsadest. Seejärel juba parasvöötme rohtlad, taiga ja tundra, märgalad, mäestikud ja polaaralad.

Raamatu üheksas osa on „Loomade tutvustus“, mis omakorda jaguneb mitmeks peatükiks.

Esimene neist on „Loomasüstemaatika“, kust saad lugeda, et loomariik on rühmitatud hõimkondadesk. Üht neist nimetatakse selgroogseteks. Selgroogsed on loomad, kellel on selgroog. Selgroota loomad on selgrootud. Peaaegu kõik Maakera loomad on selgrootud, kelle hulka kuulub ka vähemalt 1 000 000 liiki putukaid. Selles peatükis on vahva skeem, mis esitleb olulisemaid loomarühmi.

Seejärel juba mitmel leheküljel ülevaade imetajatest. Imetajate suurus vaheldub tillukestest karihiirtest tohutu sinivaalani. Imetajad on leidnud võimalusi elada peaaegu igas Maakera elupaigas kuna nad on püsisoojased ehk endotermsed. See tähendab, et nad hoiavad oma keha ükskõik mis välitingimuste puhul eluprotsesside jaoks paremal temperatuuril.

Saad tuttavaks suur-sipelgaõgija, üheksavöötlase, aie, mustkaru, prillkaru, metssea, jääkaru, punailvese, pruunkaru, manuli, gepardi, karakali, punahundi, dingo, delfiini, kaelkirjaku, gorilla, merisea, jaaguari, lõvi, laama, leopardi, surikaadi, paljastuhnuri, ondatra, saarma, panda, pesukaru, soobeli jpt.

Imetajatele järgnevad roomajad, kes erinevalt imetajatest on kõigusoojalised ehk pigem ektotermilised – see tähendab, et nende temperatuur kõigub koos ümbruskonna omaga. Neid soomuselise nahaga olendid on kõigis maailma soojemates piirkondades, nii maal kui vees elamas. Neid on teadaolevalt üle 6800 liigi. Selles osas leiame lühikesed tutvustused paljudest roomajatest: eefa, kuningboa, krokodillkaiman, harikrokodill, meriiguaan, nahkkilpkonn, nastik, munamadu jpt.

Roomajate juurest liigume kahepaiksete juurde. Nagu roomajad, on ka nemad kõigusoojased, kuid neil pole soomuseid ja nende nahk püsib niiske limanäärmete varal. Enamiku kahepaiksete elu algab vees või vedelikuga täidetud munapaunas ja neil on vees hingamiseks lõpused. Arenedes lahkuvad nad veest ja veedavad täiskasvanupõlve kuival maal. Ligikaudu 4780 liigist elab enamik troopikas.

Kahepaiksetele järgnevad linnud. Tõusuvoolus tiirlevatest kondoritest sööstlende tegevate pääsukesteni on enamik lindu õhus lennates niisama meisterlikud kui kalad vees ujudes. Kui mõni neist ei lendagi teeb linde ainulaadseiks sulgrüü. Linde on ligi 10 000 liiki – tillukestest koolibritest hiiglaslike jaanalindudeni ja nad elavad tõesti kõigis elupaikades, Antarktikast Sahaarani. Selles osas on jällegi väga palju lühitutvustusi lindudest: nurmvutt, viirpapagoi, hiireviu, metsis, kardinal, preeriapüü, kõrbejooksur, sookurg, kägu, ürr, sinikael-part, kaljukotkas, hõbehaigur, hahk, emu, flamingo, sõtkas, tuttpütt, teder, hõbekajakas jpt.

Lindudele järgnevad selgrootud. Selgroota loomi, nagu putukaid, tigusid ja usse nimetatakse selgrootuteks. Enamik selgrootuid on väikesed, ent on palju ka selliseid, kes on suuremad kui paljud selgroogsed. Maailmas seni tuntud rohkem kui pooleteisest miljonist loomaliigist on üle miljoni putukad ja teisigi maismaaselgrootuid on tohutu hulk, sh sajajalgsed, ämblikulaadsed ja koorikloomad.

Raamatu lõpus leiame veel ka sõnaseletusi ja loomanimede registri.

Väga vahva, sisukas ja ilusalt kujundatud loomaraamat on see „Suur loomaraamat lastele“, siin on palju huvitavat lugemist, rohkelt põnevaid fakte, palju pilte ja fotosid.

Ernest Thompson Seton „Lugusid loomadest“

Ernest Thompson Seton

„Lugusid loomadest“

(Varrak)

Ernest Thompson Setoni lugudes on loomi kujutatud teisiti kui tavaliselt. Setoni loomadel on tunded, hirmud, vaprus ja väärikus, mida on harjutud seostama üksnes inimestega. Tema rebased, agulikassid, jänesed ja karud elavad oma elu, püüavad ellu jääda ja pojad üles kasvatada. Lugeja hakkab neile paratamatult kaasa elama ja tema suhtumine elusasse loodusesse muutub. 

Ernest Thompson Seton (1860–1946) oli kirjanik, loodust jäädvustav kunstnik, üks looduskaitsealade rajajatest ja ka Ameerika skaudiliikumise alusepanijatest. Setonit on nimetatud ka üheks esimeseks ökoloogiks. David Attenborough on öelnud, et Setoni raamatud mõjutasid teda väga tugevasti. 

Raamat on kordustrükk väljaandest, mis ilmus esmakordselt 1971. aastal kirjastuses Eesti Raamat.

“Lugusid loomadest” oli mul üks lapsepõlve lemmikraamatutest, sest see jutustas põnevaid lugusid loomadest, oli üsnagi paks, mistõttu lugemist jätkus pikemaks ajaks. Usun, et võisin olla umbes 9-10aastane, kui raamatut esimest korda lugesid, mistõttu oli üsna huvitav raamat uuesti kätte võtta ja seda jälle lugeda. Mäletasin seda, et selles olid põnevad ja kaasahaaravad lood võimsast hundist ja karust, hõberebasest, mustangist, koerast jpt.

Loomulikult on täiskasvanuna seda raamatut lugeda hoopis teine tera kui lapsena, sest tegelikult on need lood üsnagi kurvad, vahetevahel isegi julmad, kuid oluline on see, et raamatu autor suudab anda loomadele suured tunded ning ta suudab kirjeldada kõike üsna vahetult, sest on ju kirjaniku elu seotud vägagi palju just loodusega, mistõttu paljud lood ongi antud läbi tema enda silmade.

Autorist ka veidi, sest tema elu oli üsnagi põnev ja sündmusterohke.

Ernest Evan Thompson sündis šotlastest vanemate perekonnas Inglismaal 1860. Perekonnas oli 10 poega ja üks tütar, kes kahjuks suri juba 6aastaselt. Ernest oli perekonnas kaheksas poeg.

Pere kolis Kanadasse (Lindsay, Ontario) 1866, kui Ernesti isa Joseph Thompson kaotas oma varanduse laevaomanikuna. Kanadas ei saanud isa põllumajandusega hakkama ja perekond kolis neli aastat hiljem Torontosse, kus isa hakkas raamatupidajaks. Ernest käiski põhikoolis just Torontos.

Juba lapsena meeldis Ernestil viibida metsades, kus ta õppis joonistama ja uurima loomi. Ernestile kodus ei meeldinud, sest tema isa kohtles poissi üsna halvasti. Hiljem Ernest hülgas oma isa ja muutis oma nime Thompson Setoniks, sest uskus, et Seton oli olnud oluline nimi isa suguvõsas. Üks rikas torontolanna märkas noore Ernesti annet ja soovitas poisil õppima hakata, kusjuures meeldiv daam rahastas poisi õpingud. Ernest võitis kuldse medali oma kunstiande eest juba enne 18. eluaastat.

1879 kolis Ernest tagasi Inglismaale, kuna sai 7 aastase õppestipendiumi Londoni kuninglikus kunstiakadeemias. 1881 halvenes järsult tema tervis, sest toit oli kehv ja elutingimused üsna kesised. Üks tema nõbudest kirjutas Ernesti emale, et Ernest peaks naasma Kanadasse, sest muidu ta lihtsalt sureks.

Perekond saatiski Ernestile reisipileti ja Seton naases Torontosse. Ta tervenes, kuid siiski oli tal tunne, et ta ei ole oodatud oma isa juures, mistõttu ta kolis 1881 oma kahe venna juurde Craberry lähedal Manitobas, kus vennad pidasid põllumehe ametit.

Ernest oli põllumehena sama kehv nagu ta isa, mistõttu Setoni aeg kulus rohkem looduse uurimisele, joonistamisele ja maalimisele. Ta rändas päevade, mõnikord nädalate kaupa lähedal asuvates metsades ja mägedes, kusjuures kohalikud arvasid, et Ernest on laisk nagu lohe.

Just siis kirjutas Seton oma esimesed loodusteaduslikud kirjutised ja hakkas vahetama loomanahku teiste loodusteadlastega Kanadas ja USAs. Üks tema esimesi kirjasõpru oli Theodore Roosevelt.

1883 kolis Ernest New Yorki, kus kohtus teiste loodusteadlaste, linnuteadlaste j aka kirjanikega. 1885 sai mees firmalt Century Company tellimuse valmistada tuhat loomamaali teosesse “Century Dictionary”. Palju maalid tegi ta Ameerika Loodusloomuuseumi ruumides.

1890ndate aastate alguses sõitis Ernest Pariisi, et õppida kunsti. Seal tegi ta ka uurimust oma esimese raamatu “The Art Anatomy of Animals” jaoks, mis veidi hiljem ilmus Inglismaal. Seal kohtus ta esimest korda ka Mark Twainiga. Setoni maal “Magav hunt” oli väljas 1891. aastal Pariisi kunstigaleriis.

Sel ajal hakkasid Setonil tõsised silmahädad, mis olid tingitud töötamisest kehva valgustusega. Talle öeldi, et ta võib jääda pimedaks, kui ei säästa oma silmi. Seton lahkuski Prantsusmaalt ja kolis New Mexicosse, kus hakkas küttima hunte. Seal kirjutas ta ka kuulsa loo mahalastud Lobo-nimelisest hundist, mis ilmus esimest korda “Scribner’s Magazin”’is ja seejärel koos teise loomalugudega raamatus “Wild Animals I Have Known”.

Setonist sai kuulus kirjanik, lector, kunstnik ja looduskaitsja. Teda tunti nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas.

1896 abiellus mees esimest korda, 1904 sündis tütar Ann, kes kirjutas hiljem kunstnikunime Anya Seton all mitmeid populaarseid ajalooromaane.

1902 ilmus “Ladies Home Journal”’is esimene Setoni kirjutatud metsaliikumisest rääkiv lugu (nn woodcraft), millest sai alguse woodcraft movement.

1903 ilmus Setoni üks kuulsamatest raamatutest “Two Little Savages”. 1906 kohtus Ernest Seton Inglismaal Robert Baden-Powelliga, kes tundis huvi metsaliikumise vastu ja arendas Setoni ideed ideed, millest arenes välja skaudiliikumine. 1910-1915 oli Seton USA skaudiliikumise juht (chief scout), ta koostas ka esimese skaudiõpiku. Kuna skaudiliikumisele lisati ka sõjalist külge, siis Seton loobus skaudiliikumisest.

1930 kolis ta Santa Fesse ja aasta hiljem sai temast USA kodanik. 1935 abiellus ta teist korda. Tema uus naine Julia Moses Buttree oli samuti kirjanik, kes oli veidi aega tagasi avaldanud oma esimese raamatu “Rhythm of the Redman”, mille oli illustreerinud Ernest Seton.

Kuid raamatust ikka ka.

Raamatu esimene lugu on „Doomino. Hõberebase elulugu“, mis jutustabki ühe igati ägeda ja vahva iseloomuga hõberebase elust, tema lapsepõlvest, rebaselu hädadest ja rõõmudest, kohtumistest küttide ja tigedate jahikoertega, elukaaslase leidmisest, täiskasvanuks saamisest, järglaste sünnist, lõksu jäämisest ja pääsemisest. Autor paneb lugeja suhtuma loodusesse ja loomadesse hoopis teisiti, kuni seni oli harjutud – siin tunda aupaklikust, ja seda, et ka metsloomi on võimalik „armastada“.

Teine lugu on „Telder mustang“, mis jutustab loo teldrist metshobusest ehk küliskäijast hobusest. Kolmas lugu viib lugeja Liivamäe hirve jälile. Vahva on see, kuidas autor kirjeldab loomade käitumist igati tõetruult, sest ta oskab kirjeldada väga täpselt loomade tegevust, käitumist ja harjumusi, mida loomad armastavad, mida vihkavad. Ja selleks eeliseks oli see, et autor oli sedavõrd palju loodust jälginud ja uurinud, et ta teadis täpselt, millest räägib.

Neljas lugu viib meid aastasse 1882, see on „Bingo. Lugu minu koerast“. See jutustab loo ühest vahvast karjakoerast, kes jumaldab üle kõige hobuseid, kuid sõbrustab ka preeriahuntidega, mistõttu satub ta ka ise mitmel korral küttide seatud lõksudesse. Lõpuks aitab Bingo hätta sattunud loo jutustajat, kuid kas too suudab aidata ka koera, kui abi vajab Bingo?

Viies lugu on kuulus hundilugu „Lobo. Currumpaw’ kuningas“. See on lugu hundikarja hiigelsuurest juhist, keda tundsid kõik karjased ja rantšopidajad: kuhu Lobo oma ustava kaaskonnaga ka iganes ei ilmunud, seal haaras loomi kabuhirm ning nende omanikke raev ja meeleheide. Huntide jõuk ei olnud suur. Oli teada, et Lobo valitsusaja lõpus oli tal ainult viis kaaslast – viimane kui üks nendest oli kuulus kiskja. Juhist tähtsuselt järgmine oli tõeline hiiglane, oli ka ilus valge hunt Bianca, keda peeti emaseks ja ta arvati olevat Lobo elukaaslane. Üks huntidest oli erakordselt väle kollane, kes kuulu järgi oli mitu korda jõugu jaoks antiloobi kinni püüdnud. Hundid murravad ümbruskonna lambaid (ühel ööl lausa 250 lammast!) ja veiseid.

Lobot üritatakse kinni püüda, kuid seda asjatult, sest kinni tead ei saada, hunt on lihtsalt liiga tark. Selleks, et Lobo tabada on vaja ühte üsna alatut võtet/tegu, kuid ka kinnipüütud hunidkuningas jääb rahulikuks ja suursuguseks. See ongi vahva, et kirjanik suudab jätta võimsa mulje ka kinnipüütud hundist, nii et ka lugeja mõistab seda, et hunt oli vaja kinni püüda, kuid siiski säilib austus ka kiskja vastu.

Raamatus on ka lugu „Wully. Lugu kollakast krantsist“ ehk jällegi lugu koerast. Wully on vahva krants, lambakoer, kes suudab ajada ka 374 pealist lambakarja. Ta on tubli koer, kes kuuletub oma peremehele Robinile, kes on ühtlasi ka karjus. Ka nüüd on vaja viia suur lambakari punktist A punkti B ja teha seda õigeaegselt, kuid ühel päeval on lambakarjal mulje, et tulekul on suur torm, mistõttu kari laiali jookseb. Wully suudab kõik lambad uuesti kokku ajada, kuid Robinile tundub, et üks on puudu, mistõttu läheb Wully uuesti otsima – ühte lammast. Veidi hiljem selgub, et kõik lambad on siiski koos ja aeg sunnib takka, mistõttu Robin liigub karjaga edasi, ta hülgab oma ustava koera. Koer naaseb, kuid ta ei leia eest enam Robinit ega karja. Koer ootab ja ootab, kuid asjatult. Mõne aja möödudes võetakse ta kaasa uude paika, kus saab lambakarja juhtida, kuid Wully on muutunud. Ta ei salli enam inimesi ja näib, et ta hoolib ainult oma karja lammastest. Kui ümbruskonna lambakarjadest hakkab lambaid kaduma, siis arvatakse , et ju neid murrab mõni rebane või hunt, kuid loo lõpp on hoopis ootamatu, sest Wullyst on saanud tõeline fuuria, kuid ei maksa unustada seda, et põhjuse selliseks käitumiseks andis kunagi ju ta enda peremees, kes koera hülgas.

Ja veel, siin on vahvad lood mustast varesest Hõbetäpist, Doni oru kaeluspüüst Punakraest, Tallaci karuhiiglasest Monarhist (jällegi väga kaasahaarav lugu metsloomast, kelle lapsepõlv on möödunud inimese juures, kuid inimene on oma käitumisega karule halba teinud, mistõttu sirgub vahvast grislipoisist väga ohtlik karu, tõeline tapja).

Ma ei saa Sulle kõiki raamatu lugusid ümber jutustada, sest sel juhul muutub lugemine igavaks, kuid raamatus toimetavad veel Winnipegi hunt, agulikass, ilves, bullterjer Snap, rohtlajänes, kirjatuvi Arnaux, isavarblane, koiott Tito jt.

Thompson Seton kirjeldab oma lugudes mitmeid loomi ja linde, kõik nad on julged ja vaprad, suursugused. Paljud neist saavad oma otsa inimese käe läbi, kuid ka hukkunud loomad on nendes lugudes suursugused ja võimsad. Raamatus on palju uhkeid ja ilusaid looduskirjeldusi, palju põnevaid tähelepanekuid loomade elust.

Soovitan kindlasti lugeda, nii väikestel kui ka suurtel.

Dmitri Krõlov „Mina olen pingviin“

Dmitri Krõlov

„Mina olen pingviin“

(Pegasus)

Pingviine on erinevaid: suuri ja väikesi, lärmakaid ja rahumeelseid, värvikaid ja tagasihoidlikke. Ja mis sellest, et nad lennata ei oska! See-eest mõistavad nad ujuda peaaegu paremini kui kõik ülejäänud linnud kokku! Veel oskavad nad inimese moodi püsti kõndida. Nad korraldavad oma poegadele lasteaedu ega karda sugugi arktilist külma.
Tahad teada, mida teha, et saada tõeliseks pingviiniks? Pingviinid on valmis avaldama oma saladusi ...

Fakte pingviinidest:

1. Kui kuus väikest pingviini üksteise pähe roniks, oleksid nad kokku sama pikad kui üks inimene.
2. Pingviinide tiivad ei paindu.
3. Pingviinid eristavad sinist värvi paremini kui punast.
4. Pingviinid suudavad ujuda 27 kilomeetrit päevas.
5. Kuningpingviinide pojad on üheaastaselt raskemad kui nende vanemad.
6. Pingviinid sulgivad korra aastas.
7. Enamik ujuda oskavaid linde kasutab selleks jalgu, aga pingviinid tarvitavad tiibu!

Kirjastuse Pegasus vahvas loomaraamatute sarjas on ilmunud kolmas raamat. Raamatusari on suunatud lastele vanuses üle 6. eluaasta ja seni on saanud lapsed tuttavaks rebase ja siiliga. Nüüd on võimalik tuttavaks saada pingviiniga, kelle kohta öeldakse raamatu esikaanel, et ta ujub nagu kala, sukeldub nagu delfiin ja kõnnib nagu inimene. Viimastel aastatel on tehtud ka mitmeid põnevaid ja võimsaid filme pingviinide elust, mistõttu on kindlasti väga huvitav selle vahva linnu kohta tedamisi juurde ammutada.

Raamatu alguses kinnitab pingviin, et just tema on emakese looduse kroon. Kedagi täiuslikumat, nooblimat ja peenemat pole emake loodus loonud. Pingviin kinnitab, et nad elavad Antarktises, kuhu mõnikord tulevad ka inimesed neid vaatama.

Juba esimese peatüki juures on palju põnevaid fakte – selgub, et Euroopas kuuldi pingviinidest kõigest umbes 500 aastat tagasi. Meie planeedil elab üle 300 000 keiserpingviini, 3400 erakpingviini ja enam kui 20 000 000 tuttpingviini.

Teises peatükis jutustab pingviin sellest, millised pingviinid on. Nad on ainsad linnud, kes oskavad ujuda, aga ei lenda. Ja milleks pingviinidele lendamine, ega nad mingid aplad kajakad ole. Pingviine on 17-20 liiki – kaljupingviinid, kääbuspingviinid, erakpingviinid, valjaspingviinid, aafrika pingviinid ja kõige suursugusemad – keiserpingviinid. Keiserpingviinid on 120 cm pikad, nagu 7-8-aastased poisid.

Kolmanda peatükis on juttu sellest, kus pingviinid elavad. Pingviinid elavad ainult lõunapoolkeral ja ainult seal, kus vabalt merele pääseb. Pingviinid on suured rännumehed, sellepärast on nad kolinud Antarktisest Lõuna-Aafrika ja Uus-Meremaa rannikule ning isegi Lõuna-Ameerikasse. Keiserpingviinid elavad ainult Antarktises, kus on miinus 50 kraadi, mis on pingviinide eluks kõige soodsam temperatuur. Pingviinid ei karda isegi enam kui 200 kilomeetrit tunnis puhuvaid tuuli. Selgub, et suured pingviinid elavad kuni 25, väiksed kuni 12 aastat vanaks.

Edasi on juttu sellest, miks pingviinidel külm ei hakka. Üks põhjus on selline, et pingviinid kogunevad parvedesse, kuna koos on soojem. Pingviiniparve keskel võib temperatuur olla 50 kraadi kõrgem kui sellest väljaspool. Olulised näitajad on ka paks rasvakiht (no nii umbes kolmesentimeetrine) ja keha kattev sulestik, kusjuures suled peavad olema väikesed, sildeda ja lühikesed, kasvama kolmes kihis ja liibuma tihedalt üksteise külge.

Ja edasi. Et olla pingviin, peaks sul tingimata olema must selg ja valge kõht. Siis ei näe sind vee all elavad vaenlased: hele kõht sulab nende silmis kokku ülevalt tuleva valgusega. Aga nende silmis, kes vees sinu kohal on, sulab tume selg ühte sügava vee värviga.

Väike lugeja saab teada, et pingviinid on tublid ujujad, mistõttu on neil ka voolujooneline keha ja uimelaadsed tiivad, mis sobivad ujumiseks ideaalselt. Pingviinidel on ka ujulestad ja suurte küünistega jalad. Nokk on suur ja sama pikk kui pea. Noka sees peavad olema kõvad sarvestunud naastud, sest ka pingviinid on ju kiskjad. Naaste läheb vaja, et saaki haarata ja kinni hoida. Huvitav fakt on seegi, et pingviinide kõrvaavasid katavad erilised suled, et sukeldudes vesi kõrva ei satuks.

Loomulikult ei saa ma sulle kõike selle raamatu kohta ju ära rääkida. Igal juhul on raamatus juttu veel pingviinide nägemisvõimest ja „rääkimisest“, kõndimisest ja sukeldumisest, sest pingviinid veedavad 80 minutit päevas enam kui 3 meetri sügavusel ja nad võivad ujuda 27 kilomeetrit päevas. Juttu on söögist, kodust, pingiviinipoegade kasvatamisest, sellest, keda pingviinid kardavad.

Raamatu lõpus on kuuel leheküljel igasugu põnevaid fakte pingviinide kohta – pingviinid ilmusid Maale enam kui 60 miljoni aasta eest, pingviinide kõige lähedamad sugulased on tormilinnud, enamik veelinde kasutab ujudes jalgu, kuid pingviinid ujuvad tiibade abil, jalad aitavad neil vee all tüürida. Vaatamata sellele, et pingviinid on üksteise moodi, on igal liigil oma eripära, poegade kasvuajal püüab kuningpingviin kinni ja sööb ära ligi 7 tonni kala!

Viimasel leheküljel on kirjas raamatud, mida lugeda ja filmid, mida vaadata, kui soovid pingviinidest veel rohkem teada saada.

Selline väga vahva ja mõnus raamat pingviinidest, mis sobib lugemiseks suurepäraselt lastele, kuid ma usun, et ka täiskasvanud võivad lugeda ja meenutada, mida nad pingviinidest teadsid, mida mitte. Raamat on kirjutatud mõnusas, lahedas ja lastesõbralikus keeles, on lihtsasti arusaadav, palju on igasugu põnevaid ja olulisi fakte.

Väga lahedad ja humoorikad pildid on joonistanud Artur Dzanikjan.

Põnev oleks teada, mis on selle mõnusa loomaraamatute sarja järgmine raamat...

Francesco Marciuliano „Hea elu õppetunnid. Nõu annavad kassid“

Francesco Marciuliano

„Hea elu õppetunnid. Nõu annavad kassid“

(Helios)

Meie karvased sõbrad on juba ammust aega meid jälginud, siis tukastanud, siis pisut mõtisklenud ja uuesti tukastanud. Uinakute vahel on nad mõistnud, et inimloomad vajavad hädasti nende väärikaid nõuandeid, kuidas toime tulla elu tõusude ja mõõnadega. Selles raamatus jagavad nad oma hinnalist kassitarkust, kuidas alistuda romantikale, kuidas pääseda grupiüritustelt puhta nahaga või kuidas ronida mööda karjääriredelit üles vaid selleks, et mõista – kuidas ma nüüd alla saan? Pärast selle raamatu lugemist oled valmis vallutama maailma! Kuid enne veel üks kiire uinak.

Kui Sulle meeldivad kassid ja üsnagi humoorikad nõuanded eluks, mis antud kasside silmade kaudu ja nende mõtete abil, siis on see raamat just Sulle. Selles raamatus on palju ilusaid ja mõnusaid fotosid kassidest, palju vahvaid ja humoorikaid mõttekäike, väike, taskusse sobilik formaat, mistõttu võib see raamat ka igati lahe kingitus olla.

Sissejuhatuses kinnitab raamatu autor, et kasse tasub kuulata. Kassid on terve igaviku elanud täiuslikust enesekindlusest, iseseisvusest ja õndsast ükskõiksusest pakatavat elu, samas kui inimesed ajavad end oma ebakindluse ja enesepiitsutamisega endiselt hulluse äärele ning kardavad paaniliselt, et kõik see, mida nad just sõnumiga saatsid, tviitisid või meilisid, viib otseselt töö, suhte ja maine kaotuseni.

Samas pole närvilisel inimeseloomal vaja karta, sest kassid on valmis appi tõttama.

Esimsest korda ajaloos on meie karvased sõbrad kogunud kokku oma tarkuse, filosoofia ja vankumatu usu, et just nende filosoofia viib elumuutva egopaitava õndsuseni.

Selles muhedas raamatukeses on neli peatükki: „Isiklikud suhted“, „Sotsiaalne suhtlus“, „Ametiredelil edasijõudmine“ ja „Sina, sina, SINA!“

Esimene peatükk on „Isiklikud suhted“, millel ka alapealkiri „Kui juhtud aeg-ajalt märkama, et jagad oma elu veel kellegagi.“

Milliseid näpunäiteid meile esimeses peatükis antakse? No näiteks, püsi kaaslasest vähemalt kümne meetri kaugusel, näita hoolimist enda tehtud kinkidega, muuda lakkamatult, millal ja kuidas võiks sind puudutada. Usun, et paljudel kassiomanikel tuleb naeratus suule, sest eelpool mainitud käitumine on paljudele kassidele üsna omane.

Lähme edasi. Iga eluaegse kiindumuse saab kokku võtta kuue sekundiga või lämmata ta kavaluse, mitte armastusega või tema oma on nüüd sinu oma.

Esimeses peatükis on kirjas ka pika ja õnneliku suhte kolm reeglit: ära meenuta oma kaaslasele peaaegu kunagi, et teil on suhe; luba tal elada õndsas teadmatuses, et see, mida tema pidas kiindunud naeratuseks, oli tegelikult rõõm salajase kõhutuule üle; kallista teda hellalt, kui ta magab. Nii ei pane ta seda suure kella külge.

Ja veel mõned mõtted raamatu esimesest peatükist: ära lase end kunagi kellelgi riietada, ära talu rohkem kui kahte hüüdnime, naudi privatiseeritud vaikust.

Raamatukese teine peatükk on „Sotsiaalne suhtlus“, alapealkirjaga „Juhtudeks, kui ärkad ja leiad kodust kamba inimesi.“

Milliseid mõtteid leiame raamatu selles osas? Näiteks seda, et ebameeldivate inimestega ei pea olema viisakas, hoia sõprade arv ühe ja nulli vahel, privaatsust pole olemas või sisene tuppa, nagu see kuuluks tervenisti sulle. Mis selle viimati mainitud soovituse all kirjas on? See on üsnagi naljakas. Ära räägi. Ära vaata kellegi poole. Ära mine otse söögilaua juurde ega pista pead pajaroa sisse, sest nii võivad kõik arvata, et käidki hobi korras makaronidesse sukeldumas. Parem ära näita oma nina enne, kui siililegi on selge: sa hävitad kõik toas viibiva, kui nad kohe mõnd liharooga välja ei kraami.

Huvitavaid mõttekäike ja elulisi soovitusi on teises peatükis veel: eira kõiki võrdselt, püsiv silmside vabastab kuulamisest, hinda inimesi distantsilt, ole nunnu, häbelikkus on okei, püüa alati sobituda.

Kolmas peatükk kannab pealkirja „Ametiredelil edasijõudmine“, alapealkirjaga „Kui soovid kõike, mis kuulub sulle, teistele ja nende lõunasöögikarpi.“

Milliseid häid näpunäiteid kassid meile selles osas annavad? Loo oma võrgustik, tallates teiste kubemetel, ajasta oma graafik teisiti kui kõik teised, hommikut alusta laua koristamisega, püsi arvuti peal nii kaua kui võimalik, rõõmusta meeskonna üle, ära tapa konkurentsi, ainult konkurendid, astu üle inimeste nägude, kõik on saak. KÕIK.

Selles osas on ka kolm ametialase edu saladust välja toodud: nõua endale iga istekoht, nii et keegi teine ei saa nõupidamisel osaleda. Isegi kui see tähendab kaheksakohalises saalis lakkamatut edasi-tagasi kappamist. Enneta uute töötajate ametisse võtmist, meenutades tööandjale alalõpmata, milline põrgu see oleks, kui sinusuguseid oleks mitu. Tõsta tõhusust ja söö asju, mis sisaldavad palju kiudu, näiteks pappi.

Häid soovitusi on selles osas veel mitmeid: ilmu tööle alasti, ära palu, nõua, talu kriitikat, ignoreerides kõigi arvamusi, sulle jääb viimane sõna, paiguta kogu kapital lõnga, õpi alati, kui oled ärkvel.

Viimane, neljas peatükk on „Sina, sina SINA!“, alapealkirjaga „Kui pead endale ja teistele meenutama, kui võrratu sa oled.“ Selle osa jätan ma Sulle endale avastada, sest Sa oled ju võrratu. Kuid üks mõte sellest osast minu loo lõppu ka – parim sõber jõllitab sind peeglist.

Vot sedasi. Igal juhul igati humoorikas ja vahva raamat, milles palju kasse ja palju muhedaid mõtteid eluks.

„Õppekaardid. Kus elavad loomad?“ (Dada AD)

„Õppekaardid. Kus elavad loomad?“

(Dada AD)

Kus elab sipelgas, kus jääkaru? Kus aga pääsuke ja siil? Pakk sisaldab 15 tugevat pappkaarti 30 pildiga, millest saab moodustada kolmeosalise pusle. Avasta kümne vahva looma põnevad elupaigad!

Kolmeosalise tervikpildi saab kokku panna kaarte ümbritseva värviriba järgi. Lapsele saab seletada, kus elavad pääsukesed, sipelgad, kotkad, mesilased, mutid, pingviinid, jääkarud, kalad, oravad, siilid.

Ühe kaardi formaat 74x125 mm, ümardatud nurkadega, tervikpildi suurus 223x125 mm.

Need on igati vahvad ja huvitavad õppekaardid, mis sobivad vanusele 2+. Vahvas kaardipakis on 15 tugevat pappkaarti 30 pildiga, millest saab moodustada kolmeosalise pusle. Nii on pere väiksematel vahva võimalus avastada kümne looma elupaigad.

Nii on nendel kaartidel kotkas, kes istub pesas, kus kolmest munast on koorunud ka üks kotkapoeg. Kaks muna on veel koorumata. On näha, kuidas üks linnuvanematest toob noka otsas linnupojale ussikese.

Siin on pingviinid – ema, isa ja nende pojuke pesas. Pingiviinilapsele tuuakse söögiks kala.

On ka suitsupääsukesed. Siin on kolm pääsukesepojukets, kes ootavad nokad pärani lahti süüa. Juba tuuaksegi nedele ussikene.

Kaartidel on ka sipelgapesa, mille ümber toimetab neli sipelgat. Pakis on ka vahva pilt siilidest. Näib, et siililaps on urus ja siiliema või siiliisa on toomas maitsvat õuna. Pilt paistab olevat öine, sest puude ladvus lendab ka öökull.

Jääkaru jäisest koopast on väljunud jääkarupoeg, kelle juurde tuleb üks vanematest, kala suus. See tuuakse vist jääkarupojale.

Siin on ka vahva pilt muttidest. Siin on näha muttide maa-alust urgu, kus on viis mutti, kuues mutt on pistnud pea maapinnale, et õhku hingata. Pildil on ka vihmauss ja üks põrnikas ning liblikas.

Kes meil veel kaartidel toimetavad? Siin on mesilased ja mesilastaru, on kaks oravat, kes puuoksal istudes oamavahel tammetõru jagavad, on ookean või meri, milles ujuvad värviküllased kalad ja toimetab üks krabi.

„Õppekaardid. Kus elavad loomad?“ on vahvad ja ilusad kaardid, need on värviküllased ja rõõmsameelsed, mille abil on võimalik õpetada lapsel jutustama, mida ta piltidel näeb, mis piltidel toimub. Lisaks veel käeline tegevus, sest lapsel on võimalik kolmest kaardist moodustada üks pilt.

Rosamund Young „Lehmade salajane elu“

Rosamund Young

„Lehmade salajane elu“

(Tänapäev)

Kite’s Nesti farmis uitavad lehmad (ning lambad, kanad ja sead) vabalt ringi. Nad otsustavad ise, kuidas järglasi kasvatada, mida süüa ja kus magada. Kui lehmad saavad rahus oma lehmaelu elada, tuleb nähtavale iga looma isikupära, mis on neil kõigil erinev – nagu inimestelgi.

Fat Hat eelistab naistele mehi. Chippy Minton keeldub poriste jalgadega voodisse minemast ning ilmub alati enne magamaminekut lauta sugemisrituaalile. Jake’il on pahe – ta hingab Land Roveri väljalasketorust süsinikdioksiidiaure. Gemima tervitab kõiki inimesi tigeda pearaputusega ning on metsikult iseseisev.

See raamat on hell ja südantsoojendav kroonika, millest selgub, et lehmad armastavad, mängivad, kiinduvad ja loovad sõprussuhteid, mis kestavad elu lõpuni. Nad hoiavad üksteise lapsi, leiutavad mänge, peavad vimma ja leinavad.

Enamik meist ei tea, et midagi sellist on võimalik, sest tänapäeva põllumajanduses ei ole ruumi loomade loomuliku elukorraldusega arvestamisele. Rosamund Youngi võluvas ja kaunite illustratsioonidega raamatus näeme lehma täiesti uues valguses.

Raamatusarjas „Looduse lood“ on ilmunud jällegi üks vahva ja väga huvitav raamat, mis jutustab meile tõepoolest lehmadest ja nende salajasest elust. Üsna ootamatu, et on kirjutatud raamat just lehmadest, kuid tegelikult on ka nende elu igati põnev ja kajastamist väärt päris kindlasti.

Raamatu alguses ütleb autor: „Minu esimesed mälestused loomalugudest on mu vanemate jutustused lehmadest, sigadest, kanadest ja metslindudest. Loodan, et jätkan oma kirjutistega seda jutuvestmise traditsiooni, mis sai alguse suusõnalistest lugudest.“

Seejärel juba raamatu sissejuhatus, milles Rosamund Young räägib sellest, miks ta selle raamatu kirjutas, mis on tema jaoks oluline, ta räägib ka iseendast ja talupidamisest. Autor tõdeb: „Kui jälgite, kuidas lehmad ja vasikad mängivad, üksteise eest hoolitsevad või kiindumust väljendavad, näete neid hoopis uue nurga alt, kui teate, et need on õed-vennad, nõod, sõbrad või vihavaenlased. Kui mõistate, et loomad on isiksused, märkate, kui tihti vanemad vennad nooremaid hoiavad, kuidas õed väldivad üksteise seltskonda ning millised pered tulevad õhtuks alati kokku, et koos magada, ja millised pere ei tee seda kunagi.“

Ja veel: „Nii nagu inimesedki, on ka lehmad erinevad. Nad võivad olla väga nutikad või hoopis aeglase taibuga; sõbralikud, hoolivad, agressiivsed, sõnakuulelikud, leidlikud, igavad, uhked või häbelikud.“

Esimeses peatükis meenutab autor 1968 aastat, kui nad viivad mullikad ja lehmad, kes parasjagu piima ei andnud karjamaale, kuhu loomad jäid kolmeks kuuks. Koju jäid piimaandjad lehmad. Kui karja kaks poolt uuesti kokku said, on autor veendunud, et nad märkasid, kuidas kaks lehma, Päikesekiir ja Kuukiir, ema ja tütar, seisid külg külje kõrval karjaaidas ning andsid teineteisele ülevaate viimase kolme kuu juhtumistest.

Saame lugeda ka sellest, et lehmadel võib olla vahva huumorimeel, et emade ja vasikate vahelised suhted on tihti keerukad ja põnevad. Mõned emad on leebe loomuga ning vasikad kipuvad neile pähe istuma, teised on võimukad ja kolmandad liiga hooletud.

Rosamund Young jutustab meile ka pullidest, näiteks Jake-nimelisest pullist, kellele meeldis nuusutada süsinikoksiidi aurusid! Siin on juttu ka Fat Hat’ist, kes oli autori kinnitusel erakordne lehm – ta eelistas mehi naistele, kuid ega mehed talle ka eriti meeldinud. Fat Hat ei palunud kunagi midagi, ei abi poegimise juures ega lisatoitu. Ta ei olnud kunagi haige.

Raamatu autor on pannud tähele ka seda, et lehm leinab surnud vasikat palju kauem kui vasikas oma surnud ema. Mõlema leina on võimalik leevendada. Oluline on, et lehm saaks oma lähisugulastega „rääkida“. Abiks on ka teistsuguse, isuäratava toidu pakkumine. Vasikaski peab saama sõprade ja sugulastega suhelda. Inimeste eriline hoolitsus toidu, sugemise ja mõnikord ka tähelepanu hajutamise kujul aitab samuti unustamist kiirendada.

Raamatust loeme ka une kohta. Autor kinnitab, et kõik, mida inimeste une kohta öeldakse – tukkumine, uinak, puhkamine, korraks silma looja laskmine jne -, kehtib täpselt samamoodi nii lehmade, lammaste, kanade kui ka sigade puhul. Kui loomad tunnevad end täiesti rahulikena ja turvaliselt ning leiavad end tuttavast keskkonnast sõprade ja sugulaste keskelt, sirutavad nad end magades täielikult välja. Tihti võib lehma või vasika iga lihase ja hingetõmbe või silmade järgi otsustada, et looma magab sügavalt, kuid reetlikud lokaatoritena toimivad kõrvad annavad mõista, et tegelikult analüüsib loom iga sammu, kriiksu ja praksatust.

Juttu on ka ammumisest ja ammumise variatsioonidest, sellest, et lehmad oskavad otsustada, isegi veislaste sõprusest on juttu.

Autor kinnitab, et kõik loomad on isiksused. Mõned suruvad oma iseloomu teile peale, teised aga liuglevad läbi elu, hoides madalat profiili. Mida paremini te looma tunnete, seda kasulikum talle olla saate.

Saame teada sedagi, et ka lehmadel on omad eelistused. Lehm nimega Bonnet jumaldas õunu – ta unistas neist isegi väljaspool õunahooaega. Loeme sellest, et lehmade üks toredamaid omadusi on hea mälu. Juttu on poegimisest, kehakeelest, sugemisest, piimast ja vasikatempudest.

Lisaks lehmadele on raamatus mõned peatükid, milles on juttu hobustest, lamastest, sigadest, kanadest ja lindudest.

Raamatu lõpus on eraldi välja toodud kakskümmend asja, mida võiksid teada lehmadest (lehmad hoiavad ülsteise lapsi, peavad vimma, võivad olla ettearvamatud, igavad, targad, õrnad jne), kanadest (kanad laulavad, kui neil on hea tuju, ning armastavad muusikat kuulata, tükeldavad tibudele toidupalad parajaks, on teadmishimulikud, armastavad mitmekülgset menüüd jne), lammastest (lambad võivad olla väga seltsivad ja hämmastavalt kaastundlikud, võivad olla väga nutikad või juhmid, on enamasti leebe iseloomuga ega käitu agressiivselt, neil on väga pikk mälu, nende vill kaitseb neid külma ja kuuma eest jne) ja sigadest (sead võtavad elu rahulikult, armastavad mugavust ja magavad palju, nad armastavad ümmardamist, on isikliku hügieeni seisukohalt väga nõudlikud, hoiavad oma elamispinna alati puhtana, nad on ainus koduloomaliik, kes rajab tualeti õue jne).

Selline väga huvitav ja põnev ja armas raamat on see „Lehmade salajane elu“. Soovitan soojalt kõikidele neile, kellele meeldivad loomad ja loodus, neile, kes tahaksid koduloomadest veidi rohkem teada saada ja nende elu ning käitumist paremini mõista.

Maria Kutšerskaja „Mina olen siil“

Maria Kutšerskaja

„Mina olen siil“

(Pegasus)

Pahase inimese koht öeldakse: okkaline nagu siil! Aga siilil on lisaks okastele mitte üksnes pea ja jalad, vaid isegi saba! Ja muide, siil kuuleb paremini kui kass, aga saagi lõhna tunneb ära viie meetri kauguselt!
Selles raamatus räägitakse siilist – kuidas ta sünnib, kus elab ja kuidas teda kostitada, kui ta sulle külla tuleb. Saad teada, millised eksiarvamused inimestel siilide kohta on, mida ta tegelikult okastel kannab, milliseid elupaiku armastab, kas ta ka ujuda mõistab ja palju muudki, mida sa okaskera kohta varem ei teadnud.

"Mina olen siil" on teine raamat sarjast "Laste loomaraamat", varem on ilmunud "Mina olen rebane".

Sellest ei olegi palju aega möödas, kui ma kirjutasin Sulle ühest väga lahedast loodusraamatust – „Mina olen rebane“. Nüüd on samas sarjas ilmunud raamat siilist, ja kohe alguses kinnitan, et see on täpselt sama vahva ja huvitav raamat, nagu oli seda ka rebasest jutustanud raamat.

Raamatu kaanel öeldakse, et siil on väga asjalik, väga nunnu ja väga julge. No ja tegelikult seda nad ju ongi.

Saame siiliga tuttavaks. Siiliemme ütleb, et siilike on parim, kuid meie siilil on veel ka kaks venda. Kõik nad trügivad, puhisevad, turtsuvad ja viuksuvad. Siiliemme ütleb, et nad on nagu hanepojad, kuigi meie siilike veel ei tea, kes see hanepoeg on. Esimeses peatükis saame teada, et siilid on sündides päris paljad, seejärel kasvavad neile valged ja pehmed okkad – titekasukas, mis peagi asendub tumedamate ja tugevamate okastega. Selgub, et täiskasvanud siilidel on kaks korda rohkem okkaid kui nende lastel, kõige väiksemad siilid on kõrvuksiilid, kes on sama pikad kui pliiats, ligi 20 cm.

Teises peatükis on juttu sellest, kus siilid elavad. Harilikud siilid elavad Euroopas, neile meeldib mets, kus on valgust, palju rohtu ja mitte minged soid. Nad pesitsevad metsaservades, inimeste aedades, talude läheduses. Kui metsa pole, siis elavad siilid parkides. Selles osas saame põnevate faktidena teada, et Eestis elab kaks siililiiki, siilid ei ela Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Austraalias, Madagaskari saarel ja Kagu-Aasias. Loomaaias elavad siilid kuni 16 aastat, looduses kuni 7 aastat vanaks.

Kolmandas peatükis on juttu siili okastest. Selgub, et okkad on seestpoolt tühjad, aga kihilsed, mistõttu nad ongi väga tugevad. Ühel siilil on kuni 6000 okast, iga okas kasvab umbes 18 kuud!

Neljandas peatükis õpime tundma siili hambaid, küüniseid ja saba. Siili ülemisel lõualuul on 20 hammast, alumisel aga 16. Siili saba on veidi lühem kui sinu pöial – 3 sentimeetrit. Selline päris pikuke saba.

Viiendas peatükis on juttu siili kuulmisest. Põnev on teada saada, et siilid kuulevad paremini kui kassid ja nad võivad haista jahisaaki 5 meetri kauguselt.

Kuuendas peatükis hakkavad siilid jooksma, sest jooks kaitseb siile vaenlase eest. Siiliema õpetab, kui vaenlane on lähedal, on parem mitte kerra tõmbuda, vaid punuma pista! Jooksvat siili on raske kätte saada. Selgub, et öö jooksul võivad siilid läbida kuni 9 kilomeetrit.

Seitsmendas peatükis selgub, et siilid oskavad ka ujuda. Vees keerab siil ennast ringi ja sõuab 4 käpaga nagu koer.

Järgmises peatükis tehakse juttu sellest, keda siilid kardavad. Siilidel on palju vaenlasi – rebane, hunt, tuhkur, mäger, kassikakud ja isegi koerad. Siilide suureks nuhtluseks on ka pisikesed verd imevad puugid, neid võib ühel loomakesel olla kuni 10 000! Uskumatu lugu!

Viimastes selle raamatu peatükkides tehakse juttu sellest, mida siilid söövad (ühe öö jooksul suudab siil ära süüa üle 100 putuka!), milline on nende kodu (kõrvuksiili urg võib olla väga sügav – 150 cm) ja lõpuks kasvab siilike ka suureks.

Seejärel on kuuel leheküljel lühikesi fakte ja põnevaid teadmisi siilide kohta. Näiteks seda, et esimesed siilid ilmusid meie planeedile 15 miljoni aasta eest. Maailmas elab praegu ligi 24 liiki siillasi ja kõik on erinevad. Selgub, et hiina siilil ei ole pea peal üldse okkaid. Saad teada sedagi, et siilidele ei tohi mitte mingil juhul pakkuda piima – see teeb neil kõhu lahti, kuigi siilidel endal ei seisa see meeles ja nad lakuvad piima mõnuga. Vanas Roomas arvati, et siilid ennustavad ette ilma. Eesti vanarahvas pidas siili targaks loomaks, kes Kalevipojale õigel hetkel põõsast õpetussõnu jagas. Siil on kasulik, sest päästab meie aedu ja kapsamaid paljudest kahjurputukatest.

Raamatu lõpus on väike ülevaade nendest raamatutest, milles eesti keeles veel siilidest juttu on, näiteks Friedebert Tuglase „Siil“ (hästi vahva raamat), Paul-Eerik Rummo „Siil Liis ja teised siilid“, Claudia Röseni „Siil otsib ulualust: nii aitan loomadel talve üle elada“, Sergei Kozlov „Siil udus“ jpt.

Väga lahedad ja armsad pildid on sellesse raamatusse joonistanud Ljudmila Piptšenko.

Jan Pedersen „Põhjamaade loodus. 100 põnevat liiki ja nende häälitsused“

Jan Pedersen

„Põhjamaade loodus. 100 põnevat liiki ja nende häälitsused“

(Tänapäev)

Loomad häälitsevad! Imetajad, linnud, konnad ja putukad – kõik laulavad või tekitavad muid helisid, et äratada tähelepanu, hoiatada ohu eest või meelitada ligi partnerit. Mõni häälitsus on kaunis, mõni vali ja mõni lausa ebamaine. Kõik tahavad end kuuldavaks teha. Selles raamatus kirjeldatakse pildi, teksti ja helide vahendusel sadat põhjamaade looma. Nende hulgas on suuri kiskjaid nagu karu ja hunt, aga ka väikeseid taimedest toituvad olendeid nagu niidu-uruhiir ja niidutirts. Suur osa raamatust on pühendatud mõistagi lindudele, kellelt pärinevad looduse kõige kaunimad ja meeldivamad hääled. 

Tervikuks ühendatud fotod, tekst ja helid teevad sellest ainulaadse loomaraamatu kogu perele. Vajuta nuppu ja kuula põhjamaade imepärase looduse hääli! Töötab 3 AAA-tüüpi patareiga.

See on jällegi üks väga huvitav ja uhke raamat kõikidele nedele, kellele meeldivad loomad ja loodus. Lisaks sellele, et see on raamat, on see ka nagu väike raadio, mille abil on võimalik kuulda 100 looma häälitsusi, kes siin raamatus on. Lisaks huvitavale ja sisukale lugemisele, on raamatus ka väga palju väga ilusaid fotosid.

Raamat algab Jan Pederseni eessõnaga, milles ta ütleb, et meid ümbritsevad helid. Muiste tundsid inimesed looduse helisid, sest nad elasid nende järgi. Autor lisab, et elame maailmas, mida aistime suures osas nägemismeele abil, kuid paljud meie mälupildid sisaldavad ka lõike looduse helidest või sosistavast vaikusest. Seepärast tulge loodusesse, kuulatage ja avastage enda jaoks loomad.

Seejärel on raamatus juttu loomade suhtlemisest. Loomad kasutavad üksteisega suhtelmiseks suurt hulka eri tüüpi signaale – häälitsusi, lõhnu, kehakeelt, miimikat, kajalokatsiooni ja liigutusi.

See raamat tutvustab saja põhjamaise liigi häälitsusi. Valik on piiratud iseloomulike liikidega, keda võib kohata põhjamaade looduses, kuid siin on ka ebatavalisemaid liike, kelle heliväljendid on erilised.

Alustame. Esimesena on vaatluse all imetajad. Rootsis (raamatu autor on rootslane) on umbes 70 metsikult elavat imetajaliiki. Neist pisim on väike-karihiir, kes kaalub vaid mõne grammi, ja suurim metsade kuningas põder, kes võib kaaluda üle poole tonni. Imetajate kohastumisvõime on muljet avaldav, aga see on lumistes ja külmades põhjamaades ka väga oluline.

Esimeseks loomaks selles vahvas raamatus ongi põder. Maailma suurim hirvlane on põdrapull. Siin on juttu põdra välimusest, suurusest, järglastest, toidust ja elukohtadest. Lisaks saad mängijast kuulata põtrade häälitsusi ja need on igati võimsad.

Teine loom on metskits ehk kaber, kes on Euroopa metsikutest hirvlastest kõige väiksem. Kui kuulad metskitse häälenäidist, siis on tunne justkui hauguks koer. See on siiski metskitse hoiatushüüd, mis ongi järsk ja lühike haugatus.

Kolmas loom selles raamatus on põhjapõder ehk poro, kes on kõige kaugemal põhjas elav hirvlane. Ta on täielikult kohastunud eluks külmas kliimas. Loomad suhtlevad üksteisega mökitavate ja ammuvate häälitsuste abil. Seda om võimalik selles raamatus ka kuulda.

Neljas loom raamatus on Euroopa suuruselt teine hirvlane punahirv, ainult põder on temast suurem. Raamatus kuuleme lausa hullude punahirvede möirgamist. Nad valivad oma elupaika ja tõrjuvad eemale rivaale, see on võitlus elu ja surma peale.

Edasi tulevad kabehirv, metssiga, polaarrebane, hunt, punarebane, mink, ahm, metsnugis, saarmas, mäger, ilves, siil, randalhüljes, hallhüljes, pruunkaru, põhja-nahkhiir, hõbe-nahkhiir, kobras, orav, leethiir, norra lemming. Hääled, mida need loomad teevad on väga-väga põnevad.

Imetajate juurest liigume edasi roomajate ja kahepaiksete juurde. Maailmas on kaugelt üle 10 000 liigi roomajaid ja kaepaikseid, kuid Rootsi looduses elutseb neist vaid 19. Kõik Rootsis elutsevad roomajad ja kahepaiksed on looduskaitse all. Raamatus on neid kolm – esimesena laulab harilik kärnkonn, teisena esineb rohukonn, kolmandaks saame kuulda rästiku hoiatushüüdu.

Roomajatele ja kahepaiksetele järgnevad putukad. Nad on maailma suurim, tohutu hulga liikidega loomarühm. Rootsi ei ole erand, uusi putukaliike avastatakse sageli. Selle raamatu valikus on kolm putukat: niidutirts, kilklased ja heinaritsikas.

Neljas rühm raamatus on linnud ja neid on raamatus ka kõige rohkem. Linnud on mitmes mõttes inimesele lähim loomade rühm. On vähe looduselamusi, mis soojendavad südant rohkem kui kevadine ja suvine linnulaul. Rootsis pesitseb umbes 250 linnuliiki, keda peetakse Rootsi faunasse kuuluvaks. Selles raamatus saame tuttavaks järvekauri, hallhaiguri, laululuige ja nende lauluga. Kutsehüüdu esitavad kühmnokk-luik, merikotkas, kalakotkas, hiireviu, kanakull ja raudkull. Raamatus laulavad ka sõtkas, hahk, rabapüü, lumepüü, metsis, teder, faasan. Kuid linde on selles raamatus tõesti väga palju: merisk, kiivitaja, mudatilder, metskurvits, tikutaja, naerukajakas, kalakajakas, alk, kaelustuvi, kodukakk, kassikakk, kägu, öösorr, roherähn, musträhn, suur-kirjurähn, põldlõoke, nõmmelõoke, käblik, siidisaba, ööbik, punarind, lepalind, laulurästas, musträstas, pöialpoiss, rasvatihane, sinitihane, puukoristaja, pasknäär, ronk, kuldnokk, metsvint, urvalind, rohevint, siisike, leevike jt.

Väga huvitav ja sisukas raamat, mille väärtust tõstavad veelgi suurepärased fotod ning loomulikult see põnev loomade häältemaailm.

Peter Wohlleben „Loomade hingeelu“

Peter Wohlleben

„Loomade hingeelu“

(Tänapäev)

Hoolitsevad oravad, truult armastavad rongad, kaastundlikud metshiired, leinavad hirvelehmad – kas need tunded polegi mitte ainult inimeste jaoks? Kirglik metsnik ja menukas looduskirjanik Peter Wohlleben räägib loomariigi senitundmatust tahust. Uusimate teaduslike uuringute ja illustratiivsete lugude varal viib ta lugeja maailma, mis on seni üsna tundmatu: metsa ja koduloomade keeruka käitumise, nende emotsionaalse ja teadliku elu maailma. Ning näitab, et loomad seisavad meile lähemal kui aimatagi oskasime.

Ma olen seda vist ka korra varem maininud, et kirjastuse “Tänapäev” raamatusari “Looduse lood” on üks hiiglama huvitav ja põnev sari, sest selles sarjas on ilmunud mitmeid väga huvitavaid raamatuid: Marju Kõivupuu “Loomad eestlaste elus ja folklooris”, Amy Stewarti “Kurjad taimed”, Aleksei Turovski ja Marcus Turovski “Teekond urust templisse ehk mark on vaataja silmades” ja Peter Wohllebeni teine raamat “Puude salapärane elu”.

Ka Peter Wohllebeni uus raamat “Loomade hingeelu” on täpselt sama huvitav ja põnev nagu ka tema puudest jutustanud raamat. Seekord räägib autor loomadest ja nende hingeelust, erinevatest tunnetest jne.

Peter Wohllebeni raamtus on kokku 44 peatükki, mis käistlevad väga erinevaid teemasid. Osade peatükkide pealkirjad on juba igati väljakutsuvad: “Rumal siga”, “Võtke varas kinni!”, “Tagamõtted”, “Nime andmine”, “Kuidas lastest lahti saada?”, “Kõrgklass”, “Kui tuleb Une-Mati” jne. Vaatamat üsnagi inimlikele pealkirjadele on kõigis neis juttu loomadest.

Raamatu eessõnas ütleb autor, et aina rohkem uurijaid jõuab järeldusele, et paljudel loomaliikidel on meiega ühiseid jooni… Aja jookusl on sel teemal ilmunud hulk teadustöid, mis katavad paraku vaid murdosa valdkonnast ja on sageli nõnda kuivalt kirjutatud, et ei sobi meeldivaks lugemiseks ega aita ka teemat paremini mõista. Seepärast tahan siin raamatus tõlkida teile igapäevakeelde põnevaid uurimistulemusi, moodustada pulsetükkidest tervikpilte ja täiendada juttu isiklike tähelepanekutega. Soovin, et see raamat aitaks ümbritsevate loomaliikide esindajaid näha mitte tuimade biorobotitena, kes tegutsevad kindla geneetilise koodi järgi, vaid truuhingeliste armsate olevustena.

Ja nii see tõepoolest on, sest autor näitab kõikide järgmistes peatükkides loomi armsate olevustena, kes tunnevad valu, kirge, igatsust ja muid tundeid, mistõttu tunned ka ise pärast raamatu lugemist loomade vastu veelgi sügavamaid tundeid ja saad neist ka märksa paremini aru.

Loomulikult ei saa ma Sulle tervet raamatut ette jutustada, kuid lugeda saad oravaemade hoolitsusest järeltulijate eest, mis asjad on instinktid ja kas loomad käituvad ainult instinktiivselt? Saad lugeda prantsuse buldogist Babyst, kes lapsendas kuus metsseapõrsast. Kas metsloomad suudavad armastada inimest, kuid ikkagi on lood erinevate emotsioonidega, näiteks hirmuga? Millist rolli etendab siin ajupiirkond, mida hüütakse mandeltuumaks.

Sul on võimalus lugeda sellest, kas kalad tunnevad õnne ja armastust, kas pisikesed äädikakärbsed tunnevad üldse midagi?

Ja veel – selgub, et sead ja metssead on vägagi nutikad loomad, et ka metsloomad võivad tunda tänulikkust. Kas metsloomad oskavad valetada, varastada, kas osad loomad on julged ja hulljulged? Kas loomi tohib lahterdada kasulikeks ja kahjulikeks? Ega vist mitte. Juttu on ka parveintelligentsusest, sellest, et mesilased teavad, kes nad on ja oskavad asju ette planeerida, mõned loomad oskavad isegi loendada. Kas loomad mõistavad nalja? Tundub, et mõistavad küll. Kas loomapaaride puhul võib rääkida abielust? Kas loomad tunnevad leina, kaastunnet? Kas loomad suudavad toimida isetult? Kas loomalapsi “kasvtatakse”? Kas vstab tõele, et metsloom jääb metsloomaks?

Teemasid on selles raamatus veel mitmeid: sõnnik, lõhnad, mugavus, halb ilm, valu, hea ja halb, uni, loomaoraakel, loomade vananemine, kunstlik eluruum jpm.

Raamatu järelsõnas ütleb Peter Wohlleben, et ta soovib pigem seda, et suhtuksime enda ümber olevasse elusolendite maailma pisut suurema austusega, olgu siis tegu loomade või taimedega. See ei pea tähendama nende kasutamisest loobumist, küll aga teatud piiranguid meie mugavuses ja tarbitavate bioloogiliste hüvede koguses. Kui see pingutus saab tasutud rõõmsamate hobuste, kitsede ja sigadega, kui võime selle eest vaadelda rahulolevamaid hirvi, nugiseid või vareseid, kui me viimaste puhul ühel päeval kuuleme, kuidas nad lausa oma nime hüüavad – siis vabanevad meie kesknärvisüsteemis hormoonid ja tekitavad tuned, mille vastu end kaitsta ei saa: see on õnn!

Siinkohal ei jää mul muud üle, kui autoriga nõustuda – see oleks tõepoolest õnn!

Väga vahva lugemine kõikidele looduse- ja loomasõpradele, nii suurtele kui ka väiksetele.

Stefan Casta, Bo Mossberg „Sofi loodusraamat“

Stefan Casta, Bo Mossberg

„Sofi loodusraamat“

(Hea Lugu)

Sipelgas Sofi kutsub kõiki loodushuvilisi põnevale looduse avastusretkele. Raamatus on neli osa: „Sofi lilleretk“, „Sofi puuderetk“, „Sofi marjaraamat“ ja „Sofi seeneraamat“. Siit saad teada, kuidas tunda ära ja leida maitsvaid marju ja seeni ning tutvud taimede ja puude eluga.

Stefan Casta on Rootsi ajakirjanik ja kirjanik. Bo Mossbergi imetoredad pildid rõõmustavad silma. Nad on koos teinud palju raamatuid ja pälvinud väärikaid autasusid.

Pean tunnistama, et see on väga huvitav ja ilusa loodusraamat, mis koosneb eelpool mainitud neljast osast, mis on eesti keeles varem ka eraldi raamatutena ilmunud. See on selline vahva loodusraamat, mis sobib lugemiseks väiksemale loodusesõbrale, kuid ka täiskasvanud leiavad siit igasugu põnevaid fakte ja teadmisi.

Raamatu esimene osa on „Sofi lilleretk“. Loo alguses saame teada, et sipelgas Sofi on saanud ülesande uurida taimede argielu vähem tuntud poolt. Millega lilled õieti tegelevad? Kas on tõsi, et kärbsed, põrnikad ja liblikad leiavad endale toitu õitest? Kas on tõesti lilli, mis püüavad putukaid? Just sipelgas Sofi sobib kõige paremini neile rasketele küsimustele vastuseid otsima!

Sofi valmistub retkeks ülima hoolega. Ta loeb õhtuti vanu taime- ja putukaraamatuid. Ta paneb hoolega kõrva taha igalt poolt saadud nõuanded ja koostab kaardi kohtadest, kus taimed kasvada võivad.

Sofil on välja mõeldud nupukas viis, kuidas taimede õitsemisaegu meelde jätta. Saame teada, kuidas ta tähistab lillede isas- ja emasorganeid. Ta kirjutab üles, kus lilled kasvavad ja kas neid võib korjata. Retkele võetakse kaasa suurendusklaas, binokkel, taskulamp, taimede ja putukate määraja, värvipliiatsid, termos ja toidumoon.

Raamatu alguses on ka küsimused, millele Sofi peab leidma vastused. Lugeja leiab raamatust neile ka vastused.

Seejärel on Sofi lilleretke vahva kaart ja retk võib alata.

Esimene lill/taim on paiseleht, mis kasvab teeservades, kraavipervedel ja muudes taolistes kohtades. Paiselehte tohib korjata, see on sageli esinev taim. Loomulikult raamatus paiselehest veelgi pikemalt juttu ja igal leheküljel on ka väga ilusad ja suurepärased ning detailirohked joonistused.

Järgmisena on Sofi vaatluse all sinilill, mis võib elada lausa 700 aastaseks! Varjulistes metsatukkades võib sinililli varakevadel sageli kohata. Sinilill on mürgine, nii et neid korjates ole ettevaatlik.

Kolmas lill selles raamatus on ülane, rahvakeeles ka anemoon, mis on üsna tavaline lill. Ülased kasvavad lehtmetsades ja niitudel, sageli isegi nii tihedalt, et maa on lausa valge. Korjamisel taaskord ettevaatust, sest lill on mürgine.

Lilleretkel tutvustab Sofi lugejale veel mitmeid lilli/taimi – nurmenukk, varsakabi, ojamõõl, mets harakputk, mägi-seahernes, mets-kurereha, kaunis kuldking, valge iminõges ja kõrvenõges, kahelehine käokeel, ahtaleheline põdrakanep, valge vesiroos, tõrvalill ja nurmnelk, punane ristik, härjasilm, seenlill, võipätakas ja ümarlehine huulhein, aasnurmikas.

Teine osa on „Sofi puuderetk“. Selles osas kutsub Sofi lugeja kaasa puude uurimise retkele. Puud on huvitavad. Need võivad elada mitmesaja aasta vanuseks. On inimesi, kes ütlevad, et puud on nende sõbrad. Seda on kerge mõista, kui puid lähemalt tundma õppida.

Ka selle osa alguses on kaart – „Sofi puuderetke kaart“.

Esimene puu on haab, mis kasvab kõige ees. Haava tüvi on sile ja hele. Lehed on ümarad, tömpide „hammastega“. Lehed värvuvad sügisel kenades värvides. Õied moodustavad pehmeid urbi ja puhkevad aprillis-mais. Haab ei ela väga vanaks, harva üle saja aasta. Haab on meil tavaline puu. Lisaks saame teada, et haab on rähnide lemmik ja vanasti valmistati kõik tuletikud haavapuidust. Ühest puust saab vähemalt miljon tuletikku.

Haavale järgneb kask, Põhjala esimene puu. Valgetüvelist kaske on lihtne ära tunda. Väikesed peaaegu kolmnurksed lehed on samuti kasele omased. Kase kasvuala on väga lai, ehkki kaugel põhjas sirgub see vaid mõne detsimeetri kõrguseks. Lugeja saab teada, et kask kasvab kiiresti, kaisepuidust tehakse ilusat heledat mööblit, Kanada indiaanlased valmistasid oma kanuusid kasetohust.

Kolmas puu raamatus on tamm, mis võib elada tuhandeaastaseks. Tamme tüvi on sügavalt kortsuline ja hiiglaskiku elevandijala sarnane. Tamm on puu, mis hakkab kevadel rohetama viimaste hulgas kaua pärast kaske ja pöök. Tamme õied puhkevad lehtedega samal ajal. Õitsevad aga ainult need tammed, mis on vähemalt 50 aastat vanad. Saame teada, et tammepuul võib elada umbes 1500 looduslikku liiki – seened, samblikud, samblad ja igasugu putukad. Tamm on paadimeistrite puu ja pasknäärid armastavad tammetõrusid.

Puuderetkel saame tuttavaks veel mitme puuga – poopuu, pärn, vaher, hobukastan, pöök, lepp, jalakas, mänd, kuusk, saar, pihlakas, paju ja sarapuu.

Kolmas osa on „Sofi marjaraamat“. See osa viib lugeja metsa ja aitab kõige maitsvamaid marju looduses ära tunda. Saad teada, kus marjad kasvavad ja kuidas neid kasutatakse. Selles osas on Sofil plaanis ka suur marjapidu, kusjuures lugejal tuleb üles leida Sofi sõbrad, keda oodatakse peole.

Marjaraamatus tutvustatakse meile väga mitmeid väga maitsvaid marju – metsmaasikas, mustikas, sinikas, magus kirsipuu, metsvaarikas, lillakas, soomurakas, rabamurakas, põldmurakas, kukemari, pohl, põõsasmurakas, pihlakamari, jõhvikas, mets-õunapuu, laukapuu viljad, kibuvitsamari, kadakamari. Selle osa lõpus toimub suur marjapidu, kuid on ka nimekiri mürgistest marjadest ja lisaks veel ka marjaajad.

Raamatu neljas osa on „Sofi seeneraamat“, mis tutvustab meile põnevat seenemaailma ja seeni. Lugejale tutvustatakse kümneid seeni – lehter-kukeseen, kährikseen, kivipuravik, must torbikseen, võitatik, kukeseen, murumuna, timpnarmik, soomustindik, suur sirmik, kuuseriisikas, ere pilvik. Juttu on ka seentega värvimisest, kärbseseente perekonnast, salapärastest kohtumistest külimitseene, maatähe ja tanuseenega.

Selline väga huvitav ja põnev raamat on „Sofi loodusraamat“. Siin on palju põnevaid ja lahedaid fakte, lugeja õpib tundma lilli, puid, marju ja seeni. Olen kindel, kui raamatu läbi loed, siis tekib ka sul endal huvi minna metsa või aasale või põllule, et asju veidi lähemalt uurida.

5+ raamat!

Marju Kõivupuu „Loomad eestlaste elus ja folklooris“

Marju Kõivupuu

„Loomad eestlaste elus ja folklooris“

(Tänapäev)

Rahvapärimus looduse ja loomade kohta köidab inimesi ka nüüd – ja eriti nüüd –, mil moodne maailm kipub loodusest üha enam eemalduma. Just loomadega seotud pärimuse muutumine ja teisenemine on motiveerinud Marju Kõivupuud kirjutama raamatut, mis keskendub inimese ja loomade suhetele.

Kindlasti ei mahu nende kaante vahele kõik põnev, mida Eesti loomapärimusest leida võib – ja see polegi autori eesmärk –, kuid loodetavasti leiavad lugejad raamatust mõndagi põnevat. 

Kirjastuse „Tänapäev“ väga huvitavas ja põnevas loodusraamatute sarjas „Looduse lood“ on ilmunud juba mitu väga vahvat ja sisukat loodusraamatut: Peter Wohllebeni „Puude salapärane elu“, Amy Stewarti „Kurjad taimed“, Aleksei ja Markus Turovski „Teekond urust templisse“. Nüüd on samas sarjas ilmunud neljas raamat, eesti autori oma ehk Marju Kõivupuu „Loomad eestlaste elus ja folklooris“. Jällegi väga põnev lugemine, mis käistleb loodust, folkloori, eestlasi jm. Aastaste jooksul on Marju Kõivupuu ka varem kirjutanud huvitavaid raamatuid: „101 Eesti pühapaika“, „Eestlase eluring“, „Hinged puhkavad puudes“, „Igal hädal oma arst, igal tõvel oma rohi“ jpt.

Marju Kõivupuu us raamat algab sissejuhatusega, milles autor tõdeb, et iga suurem kirjatöö saab millestki alguse. Selgub, et raamatu juured ulatuvad tagasi kaugesse lapsepõlve, kus nagu igal maalapsel, nii ka raamatu autoril olid niivõrd-kuivõrd omad loomad. Autori esimene loom, õigupoolest küll kodulind, oli pruunisuleline kana, kena lopsaka punase harjaga. Autor meenutab oma kana, kuid ka lumivalget kassi, lumivalgeid siile, lehmi-lambaid-sigu, lisaks isegi ka koloraado mardikat, merisiga, sabata rotti jt. Näib, et raamatu autoril on loomi oma elus olnud ikka vägagi mitmeid, mis on ju vahva.

Marju Kõivupuu kinnitab, et pärimus looduses ja loodus pärimuses köidab inimesi ka tänapäeval ning just see motiveeris teda koostama-kirjutama seda raamatut, mis keskendub inimese ja loomade suhetel pärimuspõhisest vaatevinklist. Autor lisab, et pärimuspõhisest vaatenurgast on raamat ka peatükkideks liigendatud: vaatluse all on mets- ja veeloomad, kodu- ja lemmikloomad, ohtlikud loomad, mütoloogilised loomad ja loomad rahvameditsiinis, aga ka loomamatused.

Marju Kõivupuu toob esile ka ameerika psühholoogi Harold Herzogi kaks huvitavat mõtet – inimese ja loomade peamine erinevus on inimese armastus (lemmik)loomade vastu – loomadel puuduvad lemmikloomad. Lisaks ka see, miks me ühtesid loomi sööme, teisi nunnutame, aga kolmandaid tahame iga hinna eest hävitada.

Autor lisab veel seda, et tema mõtiskleb selle üle, miks mõne mets- või kodulooma kohta on suhteliselt rikkalikult rahvapärimust, teiste kohta pole aga ei talletatud ega suulises käibes õigupoolest suurt midagi, kuigi nii ühed kui teised on meie kõrval üsna tavalised kaaslased. Üks selline „vaikitud“ loom on meie 2017. aasta loomaks valitud metskits.

Raamat algab peatükiga metsloomadest. Selgub, et rahvapärimuses on esikohal hunt – kiskja, kes on läbi aegade olnud ohtlik nii koduloomadele kui ka inimestele. Hundist tehakse selles peatükis esimesena ka pikemalt juttu. Autor toob välja vahvaid lõike rahvapärimusest, kuid ka argielust, leiame mitmeid huvitavaid fakte. Saame teada, et hundid on jätnud rohkem või vähem märgatavaid jälgi isegi meie kohanimedesse, palju on Eestis hundikivisid. Kas oled kuulnud, kui hunt ilmutas ennast unenägudes, siis oli oodata kosilasi, kuid sedagi,et tegemist võib tulla mõne halva inimese või kohtuga.

Hundile järgneb karu, täpsemalt pruunkaru. Meil on võimalus lugeda huvitavaid fakte karu ja tema käitumise ning eluviisi kohta, kuid ka seda, mida me pärimustest teada saame. Juttu tehakse karukelladest, talveunest, karu rahvapärastest nimedest (mesikäpp, metsa- või laaneott, ott, laijalg, päntjalg, metsasaks, vader, vanaläll või –lell, (vana)onu, päts jne). Juttu on karudest manside usundis, mordvalaste mütoloogias, lisaks veel karutantsitajatest, karupäevast 13 juulil, kurikuulsast Ruhnu karust aastal 2006, kaisukarudest, karudest kujutavs kunstis, kirjanduses, „Karu-Aabitsast“, karust vapiloomana, karust perekonnanimena, Karuteene medalist jpm.

Metsloomade peatükis järgnevad hundile ja karule mäger, jänes, siil ja rebane.

Teises peatükis „Veeloomad“ jutustab Marju Kõivupuu lugejale ebapärlikarbist, vähist, kobrasest, hülgest ja vaalast.

Kolmas peatükk on „Koduloomad“ – siin toimetavad koer, kass, härg, hobune, lehm, lammas, siga, kodukits.

Neljas peatükk on „Endeloomad“. Siin on juttu mustast kassist, loomade käitumisest, mis ennustab ilma, nirgist – õnneloomast laudas, ämblikust – õnneloomast majas, õnneloomadest postkaartidel.

Viies peatükk võtab kokku ohvriloomad, seejärel juba hirmsad loomad, mütoloogilised loomad (nt. palunõid, ussikuningas, rotikuningas jt.). Eelviimane peatükk on „Loomad ja rahvameditsiin“ ja viimane peatükk on „Lemmikloomad“.

Selline väga huvitav, sisukas ja põnev raamat on Marju Kõivupuu „Loomad eestlaste elus ja folklooris“, mis sobib lugemiseks nii noorele kui ka vanale. Nendele, kes huvituvad loodusest, nendele, kes huvituvad folkloorist ja pärimustest jpt.

5+ lugemine!

Gerald Durrell „Linnud, loomad ja sugulased“

Gerald Durrell

„Linnud, loomad ja sugulased“

(Tänapäev)

See on Gerald Durrelli Korfu-triloogia teine raamat, kus jätkub esimesest raamatust «Minu pere ja muud loomad» tuttavaks saanud perekonna elu Vahemere saarel. 

Kes loeb neid koomilisi episoode noore Gerry elust, sel tuleb kindlasti nõustuda tema vanema venna Lawrence'i sõnadega – nii juhtubki teismelise poisiga, kel lastakse vabalt ringi uidata ja täiskasvanute jutte-tegemisi pealt kuulata. Eriti veel, kui sel poisil juhtub olema vankumatu missioon läbi uurida terve maalilise Korfu saare floora ja fauna ning see koju kaasa tassida. Nii ongi Durrelli perekonna maja ühekorraga loomaaed, lahkamisruumlaboratoorium ja surnukuur. Muidugi pole Gerry ainus, kel Durrellite maja lustaka ja hullumeelse õhustiku loomises oma roll. Kahtlemata annavad oma panuse ka perekond ja Larry ekstsentrilised sõbrad. 

Gerald Durrell (1925–1995) oli loodusuurija ning kirjanik. Mõni aeg pärast pereisa surma kolis Durrellide pere Inglismaalt Korfu saarele, kus elati aastatel 1935–1939. Elust Korful on Durrell kirjutanud kolm raamatut – „Minu pere ja muud loomad“, „Linnud, loomad ja sugulased“ ning „Jumalate aed“. 

Korfu-triloogia põhjal on valminud ka telesari „Durrellid“, mille esimene hooaeg jõudis ekraanile 2016.

Mul on väga hea meel, et Gerald Durrellii raamatud taaskord eesti keeles ilmuvad, sest need on muheda huumoriga kirjutatatud ning jutustavad ju ka kaunist ning põnevast loodusest. Nii nagu ka selle raamatu pealkiri ütleb – selles raamatus toimetavad linnud, loomad ja sugulased. Loetelu võiks täiendada veel ka Korfu imetabalise looduse, kohalike elanike, Durrellite perekonna iseäralike sõprade ja tuttavatega.

Seekordne raamat algab sellega, et Gerald ehk Gerry selgitab oma emale, vendadele Larryle ja Lesliele ning õde Margole, miks ta otsustas kirjutada Kreekst veel ühe raamatu – selle raamatu. Loomulikult annab perekond talle näpunäiteid, millest ta tohib kirjutada, millest mitte, kuid ma olen kindel, et Gerry kirjutab kõigest, mis tal meeles on, kõigest, mis Korful juhtus.

Raamatu sündmused viivad meid esialgu hoopis Londonisse, kuna Margo hakkas äkitselt kaalus juurde võtma. Üsna ruttu on saanud temast ümmargune neiu. Arst Korful arvab, et see on seotud Margo näärmetega ja neiu peaks Londonisse ravile minema. Nii lähebki Margo Londonisse nõbu Prudence’i ja vanatädi Fani juurde. Ema Durrell tunneb Margo pärast muret, sest London on ju ikkagi suurlinn, seda ka 1930ndate aastate lõpus. Õige varsti saabub Lonodnist kiri, milles nõbu Prudence kutsub ema Londonisse, sest Margo on hakanud läbi käima inimestega, keda nõbu heaks ei kiida. Nii ema ja Gerry Londonisse sõidavadki. Seal selgub, et Margo on hakanud käima spiritistilistel seanssidel ja tal on nüüd on ka spiritilistlik teejuht! See ei meeldi emale, kes otsustab ühel seansil osaleda ja uskuge mind, see on üks ilmatuma kummaline ja nalajakas kogemus nii emale, Gerryle kui ka lugejale. Ema ja Gerry võtavad Margo Lonodnist kaasa ja sõidetakse tagasi Korfule. Gerry kinnitab raamatus, et nad jätavad maha Londoni totra, hingetu absurdsuse – nad lähevad tagasi hurmavatesse oliivisaludesse ja sinise mere äärde, sõprade soojuse ja naeru juurde, pikkadesse, kuldsetesse, mahedatesse päevadesse.

Oleme Korful tagasi. Ma ei taha Sulle kõike ära rääkida, kuid selles raamatus kohtub Gerry igasugus põnevate loomade, lindude ja putukatega – sarviksitikad (vend Larry kingib Gerryle isegi vahva raamatu „Skarabeus ja teised“, mille autoriks on kuulus loodusteadlane Jean Henri Fabre), sajajalgsed, ämblikkrabi, kes elutseb Oliivilahes, skorpionkala, kaheksajalg, meritäht, palvetajaritsikad, kaunid liblikad, tarantel, suured teod, angerjad, vesiämblik, seepiad, krabid, merihobukesed, merekilpkonn, siilipojad (nende saatus on üsnagi kurb), kuid ei maksa unustada, et Gerryl on kodus veel ka koerad (Roger, Punks ja Kööts), värbräts, kel nimeks Odysseus, selles osas saab poiss endale veel ka eesli, kes saab nimeks Sally.

Lisaks ägedatele kohtumistele looduses, kohtub Gerry ka igasugu põnevate persoonidega – koduõpetaja George, kellele meeldib „vehelda“ oliivipuudega, dr. Theodores Stephanidesega, keda Gerry peab oma elu tähtsamaks isikuks, kes poisi endaga ka loodusesse kaasa võtab ja loodust „näitab“. Kuid ka Larry sõber, skulptor Sven Olson – tohutu suur mees, kes mängib akordioni, kalur Spiro, keda Gerry kutsub Kokinoks, kes samuti poissi merele kaasa võtab. Lisaks veel isa Demetrios, kes kingib Gerryle labidjalgse kärnkonna. Larry sõbrad, austerlane Max ja inglane Donald, kes on lihtsalt lõbusad sellid, krahvinna Mavrodakis, kes kingib Gerryle haige tiivaga valge öökulli, kelle poiss terveks ravib. Gerry teekond krahvinna juurde on üsnagi naljakas, rääkimata kohtumisest krahvinnaga, kus saab ikka väga palju  nalja. Oih, neid vahvaid tegelasi on siin veel ja veel – hirmsa näoga kapten Creech, kes räägib suurepäraseid lugusid, kuid satub selles osas hoopis uppumisohtu, lisaks veel mustlased, kellest ühel on kaasas tantsiv karu Pavlo, kes Gerryga sõbraks saab ja sellel mustlasel on veel ka Kõnelev Pea. Mis asi see veel on? No selle peate ise välja uurima, kuigi mulle tundub, et ega ka Gerry ise päris täpselt aru ei saanud, millega on tegemist.

Lisaks põnevale loodusele, ägedatele loomadele ja vahvatele tegelastele on selles raamatus ka palju huvitavaid sündmusi – Durrellide teenijanna Maria õe Katerina laulatusest ehk tõelistest kreeka pulmadest, Gerry näeb kogemata pealt ka Katerina sünnitust, mis avaldab sügavat muljet Gerryle. Olukord läheb veidi käest ära siis, kui Gerry leiab surnud merikilpkonna, keda ta otsustab kodus lahata – hais on talumatu tervele perele. Üsnagi humoorikaks käheb olukord ka siis, kui üks naaber süüdistab Gerry koera selles, et too olevat tema kalkunid maha murdnud ja lausa nahka pistnud. Asjaga minnakse lausa kohtusse, kus selgub, et Gerry koer pole süüdi ja õnneks on ka kohtunikuks üks vahva mees, kes korjab marke, ka inglise omi, mistõttu Durrellide pere peab Inglismaalt laskma sõpradel marke saata. Gerryle pakub suurt huvi ka osalemine oliivide korjamises ja nende pressimises õliks, lisaks veel ka viinamarjakoristusel osalemine.

Selline ülimalt muhe ja huvitav on seekordne Gerald Durrelli kirjutatud raamat „Linnud, loomad ja sugulased“. Palju huvitavat loodudest, lindudest ja loomadest, kuid ka vahvaid sündmusi ühe perekonna tegemistest Korfu saarel.