Mira Lobe

„Rohelise südamega linn“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Metsa keskel oli väikene linn. Seal, kus lõppesid majad, algasid puud. Võib ka öelda, et kus algasid puud, lõppesid majad. Kõik linna elanikud tundsid metsast rõõmu. Ainult linnapea ei märganud metsa ilu ning käis ringi ja nuputas, kuidas saaks linna veel võimsamaks, veel uhkemaks ja veel suuremaks muuta.
Austria kirjanik Mira Lobe on Eestis tuntud ennekõike raamatu „Vanaema õunapuu otsas“ autorina. Tema sulest on ilmunud rohkem kui sada lasteraamatut, nende hulgas ka mitu auhinda saanud „Rohelise südamega linn“.

Pean tunnistama, et üsna veidi aega tagasi mõtlesin, miks on eesti keeles ilmunud sedavõrd vähe raamatuid Mira Lobe sulest, kelle sulest on ju ometigi ilmunud igati populaarne „Vanaema õunapuu otsas“ (1973, Eesti Raamat; 2003, 2008 Avita), millest on meil tehtud ju ka samanimeline telelavastus (ETV 1977, peaosades Salme Reek, Andi-Peeter Pirksaar jt, režissöör-lavastaja Elvi Koppel), ja paar aastat tagasi etendus samanimeline muusikaline koguperelavastus Tartu Mänguasjamuuseumi Teatri Kodu sisehoovis (peaosades Viire Valdma, Robert Annus jt, lavastajaks Marko Mäesaar).

Uurisin veidi veel ja leidsin ühe Mira Lobe kirjutatud raamatu eesti keeles veel ehk „Hiir kipub välja“ (1984, Eesti Raamat).

Mira Lobe (s. Hilde Mirjam Rosenthal, 17.09.1913 Görlitz, Sileesia – 6.02.1995, Viin) oli Austria lastekirjanik, kelle sulest on ilmunud üle 100 lasteraamatu! Täna jagab Austria Föderaalne Haridus-, Kunsti- ja Kultuuriministeerium välja ka Mira Lobe-nimelist laste- ja noortekirjanduse stipendiumi.

Pärast kooli lõppu tahtis tulevane kirjanik õppida kunstiajalugu, saksa keelt ja kirjandust, kuna ta oli juudi päritolu, siis ei pääsenud ta õppima soovitud erialadele. Õnneks pääses ta siiski tekstiili- ja moekooli Berliinis.

1936 emigreerus ta Palestiinasse, kus 1940. aastal abiellus saksa näitleja ja režissööri Friedric Lobe´ga, kes tegutses Tel Avivi töölisteatris „Ohel“.

Mira Lobe esimene raamat „Insu-Pu“ ilmus 1948 Tel Avivis.  1985. aastal tegid britid just selle raamatu ainetel populaarse 8-osalise telesarja „Children´s Island“.

1951 kolisid Lobe´d Viini, kus Lobe abikaasa sai tööd teatris, mil nimeks  „Neuen Theater in der Scala“.

Kuus aastat hiljem sai Freidrich Lobe tööd Berliini saksa teatris ja nii said neist Ida-Berliini elanikud.

1958 teenis Mira Lobe oma esimese kirjandusauhinna ehk Austria lastekirjanduse auhinna raamatu eest „Titi im Urwald“.

„Rohelise südamega linn“ („Das Städtchen Drumherum“) ilmus algupäraselt 1970. aastal.

Vahvad pildid on sellesse raamatusse joonistanud Susi Weigel, kes on illustreerinud ka paljud teisedki Mira Lobe lasteraamatud.

Loo algus on selline: metsa keskel oli väikene linn. Seal, kus lõppesid majad, algasid puud. Võib ka öelda, et kus lõppesid puud, algasid majad …

Kõik tundsid metsast rõõmu. Lapsed, sest nad ei pidanud tänaval mängima. Suured, sest neil polnud pühapäeval rohelusse sõitmiseks autot vaja. Vanemad inimesed, sest nad said toas kükitamise asemel kõrgete puude all istuda ja linnulaulu kuulata.

Ainult üks inimene ei rõõmustanud. See oli linnapea, kes nuputas, kuidas saaks väikese linna suuremaks teha. Keegi ei tohtinud teda segada, isegi mitte tema lapsed Julius ja Juliane.

Selline algus sellel lool. Üsna tuttavlik, kas pole. Rohepööre, lageraie, Tallinn ja puude maha võtmine, Sütiste tee parkmets ja puude maha võtmine … vaatame, kuidas sellel linnal läheb, millest selles raamatus juttu.

Linnapea plaanis linnakesest suuremat linna teha. Linna tuleks suurem kool, äkki isegi lõbustuspark ja loomaaed. Suured majad ja suured vabrikud. Hiigelsuur jaamahoone, hiigelpostkontor. Linnapea oli joonistanud juba 99 plaani … ja siis, just sajanda juures, turgatas talle lõpuks hea mõte. Mets peab kaduma!

Linnapea arvates oli ta tõeline tarkpea, ja juba järgmisel päeval pidid tulema kopad ja sahad, maakaevajad, puude üleskiskujad, juurte väljarebijad.

Linnapea läks uudisega linnarahva juurde. Homsest kaob mets ja kerkivad majad!

Linnarahvale see uudis ei meeldinud. See ei meeldinud linnapea lastele, tüdrukutele ja poistele, täiskasvanutele, vanematele inimestele. Metsa ei tohi maha võtta … kuid linnapea ei kuulanud linnarahvast.

Uudis metsa maha võtmisest jõudis ka metsaelanikeni – kaks jänest, orav, põrnikas, metssiga, mutt, linnud ja hiired. Kõik metsaelanikud olid mures ja hädas. Kas kellelgi pole siis head nõu? Isegi puud ei osanud vastata. Õhtul tõusis taevasse kuu, kes kuulis ööbiku laulu. Ööbik istus kibuvitsapõõsas, laulis ja halises. Laulu lõppedes oli kuu kõike taibanud, ja ta oli kindel, et siin saab aidata vaid üks! Väike proua Hullevulle.

Väike proua Hullevulle oli metsavaim. Väike sõbralik kummitus, kes armastas kangesti vaheldust. Ta oskas pisut võluda, sest tema vanaema oli olnud nõid. Kuukiir äratas proua Hullevulle, kes märkas, et midagi oli valesti. Puuokste vahel rippus miskit, teda ümbritses tüdrukute nutt, mitte kaugel sellest oli poiste kisa. Kaks oksa allpool rippusid vanakeste ohked. Veel allpool siili kaeblemine, hiirte hädakisa, põrnika lein, metssea raev ja kõikide teiste loomade mure.

Väikese proua Hullevulle jaoks oli see uskumatu. Ta otsustas külastada linnapead. Ta torkas oma kotti kõik hädad, mis puude okste vahel rippusid. Istus valgele rongasulele ja tuhises minema. Üks tammeleht, kase- ja pöögilehed lendasid temaga kaasa. Täpselt südaööl vihises väike proua Hullevulle koos oma rohelise saatjaskonnaga linnapea avatud aknast sisse.

Rohelised lehed kohtusid linnapea juures laual olevate valgete paberilehtedega. Proua Hullevulle oli kaasa võtnud linnapea jaoks mõned unenäod. Kotisuust lasi ta välja tüdrukute nutu, poiste kisa ja vanakeste ohked.

Linnapea hakkas nägema unenägusid, mis olid päris hirmsad! Ma jätan need unenäod Sulle endale lugeda ja avastada. Viimasena nägi linnapea ka üht ilusat unenägu. Linnapea oli liblikas ja lendas läbi metsa. Kõik oli ilus!

Proua Hullevulle tegi ühe asja veel. Ta pühkis kõik rohelised puulehed oma rongasulega vagete paberilehtede keskele. Paberilehtedel olid linnapea joonised suursugusest linnast.

Järgmisel hommikul olid linnapea lapsed suurte plakatitega väljas, metsa ääres. Ja seal oli teisigi linnaelanikke. Plakatitel oli juttu 100. aastatest puudest, mis tahtsid saada 1000. aastateks, juttu oli linnupesadest munadega, jänese kodust, sipelgapesast, 80. konnast jpm.

Kuid, juba olid platsis ka masinad, mis tulid metsa maha võtma!

Mida tegi linnapea? Milline oli tema otsus? Selle jätan Sulle endale lugeda, sest oleme jõudnud peaaegu raamatu viimaste lehekülgedeni.

Viimasel leheküljel saad teada sedagi, miks selle raamatu pealkirjaks on „Rohelise südamega linn“.

Selline vahva, oluline ja kaasahaarav lugu selles Mira Lobe raamatus. Vaatamata sellele, et see on kirjutatud 53. aastat tagasi, on see lugu aktuaalne ka täna.

Georges Simenon

„Komissar Maigret. Öö teeristil“

(Pegasus)

Komissar Maigret kutsutakse uurima Antwerpeni teemandikaupmehe salapärast mõrva. Kuigi peamise kahtlusaluse Carl Anderseni ülekuulamine kestab kaheksateist tundi, kinnitab too järjekindlalt oma süütust.

Miks siis leiti tema garaažist teemandikaupmehe surnukeha?

Miks on tema õde alati oma tuppa suletud?

Ja miks on kõigil Kolme Lese teeristi majade elanikel midagi varjata?

Keegi pole tegelikult see, kes ta väidab end olevat, aga kes neist on süüdlane? Kõik niidid põimitakse osavalt kokku komissar Maigret’ raudse loogika abil.

Eesti keeles ilmus see komissar Maigret´ lugu esimest korda 2004. aastal (kirjastus Tänapäev).

„Öö teeristil“ (prantsuse keeles „La Nuit du Carrefour“) on belgia kirjaniku Georges Simenoni krimiromaan, mis ilmus algupäraselt juba 1931. aastal. Vaatamata sellele, on põnev seda lugeda ka täna.

See on üks varasemaid lugusid, milles tegutseb komissar Maigret. Pärast seda on Maigret´ lugusid ilmunud kümneid ja kümneid, mistõttu võib julgelt öelda, et komissar Maigret on üks kuulsamaid krimilugude tegelaskujusid!

Sellest loost tegid prantslased ka filmi, ja sedagi juba 1932. aastal. Režissööriks Jean Renoir, peaosas filmi režissööri vanem vend Pierre Renoir.

2017 tegid britid sellest loost ühe osa ITV-kanali seriaalist „Maigret“, mille peaosas Rowan Atkinson. Seda sarja filmiti kokku kaks hooaega, aastail 2016-2017, kokku siiki vaid 4 osa …

Selle loo keskmes on juudi päritolu teemandikaupmehe Isaac Goldbergi mõrv. Veidi Pariisist eemal, majas, mida tuntakse kui Trois-Veuves´i ristmikul asuvat maja.

Lugu algab sellega, et komissar Maigret on küsitlenud juba 17 tundi Carl Anderseni. Nüüd juba 18 tundi! Maigret kuulas kahtlusalust üle vaheldumisi vaneminspektor Lucas´ega. Kas tõesti pidid Maigret ja Lucas seekord alla andma?

Maigret´d ei pannud imestama mitte niivõrd ülekuulatava füüsiline ja moraalne vastupidavus, vaid mehe lõpuni säilinud hämmastav elegants ja vaoshoitus. Carl Andersenis oli aristokraatlikku elegantsi, ilma jäikuse ja kõrkuseta.

Taanlane Carl Andersen kandis vasakus silmas monoklit, selleks, et varjata klaassilma. Maigret uuris, kas see oli juhtunud sõjas, kuid Andersen kinnitas, et taanlased ei pidanud sõdima, see oli juhtunud lennuõnnetuses, sest Andersenil oli väike eralennuk …

Seejärel saab lugeja teada, et Carl Andersen tuli Prantsusmaale kolm aastat tagasi koos oma õe Elsega. Nad elasid ühe kuu Pariisis. Seejärel üürisid nad maja Pariis-Emilietampes´i kiirtee ääres kolm kilomeetrit Arpajonist, paigas, mida kutsutakse Kolme Lese teeristiks.

Sellele paigale viitab ka seekordse loo pealkiri.

Andersenid olid elanud seal kolm aastat kõige rangemas eraldatuses. Ei mingitki läbikäimist naabritega. Carl Andersen oli ostnud vana tüüpi sõiduauto 5CV, mida ta kasutas sisseostude tegemiseks Arpajoni turul. Igal kuul käis ta selle autoga ka Pariisis, et viia mööbliriide mustreid firmasse Dumas ja Pojad. Iga mustri eest teenis härra Andersen viissada franki, ta tegi neid keskmiselt neli tükki kuus, kokku teenis kaks tuhat franki.

Maigret tõdes, et Andersenidel ei olnud sõpru. Laupäeva õhtul oli Carl Andersen läinud magama nagu tavaliselt. Ta oli lukustanud õe tema tuppa Carl Anderseni toa kõrval, kuna õde olevat väga kartlik …

Kell seitse hommikul, pühapäeval, läks kindlustusagent härra Emile Michonnet, kes elas majas sadakond meetrit Andersenidest eemal, oma garaaži ja märkas, et tema uus kuuesilindriline auto oli kadunud ning selle asemel seises härra Anderseni auto …

Härra Michonnet oli läinud Andersenide poole, kuid raudvärav oli lukus. Umbes poole tunni pärast oli mees rääkinud sellest kurvast loost juba sandarmeerias ja sealt mindi uuesti Andersenide juurde, kuid ei leitud ei Carl Anderseni ega tema õde …

Andersenide garaažist leiti hoopis härra Michonnet´ auto, mille esiistmel, kummargil rooli peal, oli surnud mees, keda oli lähedalt rindu tulistatud. Mehe dokumendid olid alles, tegu oli kellegi Isaac Goldbergiga, Antwerpeni teemandiärimehega.

Sadarmeria pöördus viivitamatult Arpajoni raudteejaama töötajate poole, kes olid näinud Andersene minemas esimesele Pariisi rongile, ja nad võeti kinni Orsay´ jaamas, kus vend ja õde olid kõike eitanud.

Carl Andersen eitas kõike ka ülekuulamisel. Ta kinnitas, et ei olnud kedagi tapnud. Ta kinnitas, et nägi meest esimest korda surnult autos, mis temale ei kuulunud, kuid oli tema garaažis.

Maigret vestles ka antud asjaga tegeleva uurija Comeliau´ga, kellel oli oli palju küsimusi. Milleks see autode vahetamine? Miks Anderen ei kasutanud autot, mis oli tema garaažis, et põgeneda, vaid läks jaama jalgsi ja seal rongile? Mida tegi see juveelikaupmees Kolme Lese teeristil?

Hetk hiljem vabastas Maigret ülekuulatava. Carl Andersen lahkus, kuid ooteruumis oli järgmine mees. Härra Michonnet, kes oli tulnud selleks, et saada kätte oma kallis auto, milles oli olnud tapetu juveelikaupmees. Kindlustusagent Michonnet´le oli auto vajalik töövahend, kuid hetkel ei saanud Maigret autot selle omanikule tagastada.

Tund aega pärast ülekuulamist sai Maigret telegrammi Antwerpenist, milles öeldi, et Isaac Goldberg oli olnud neljakümne viie aastane teemantide edasimüüja, kes sõitis kord nädalas rongi või lennukiga Amsterdami, Londonisse ja Pariisi. Tal oli luksuslik villa Borgerhoutis, ta oli abielus, kahe lapse isa ja proua Goldbergile oli kurvast loost teatud, mistõttu oli naine asunud teele Pariisi.

Järgmisel päeval sõitis Maigret Kolme Lese teeristile. Seal oli vaid kolm maja. Autoremondi garaaž, mille ees seisis suur alumiiniumkerega sportauto, töömehed parandasid lihuniku kaubikut.

Seal oli paekivist villa stiilis ehitis aiaribaga, ümber kahe meetri kõrgune raudaed. Sellel vasksilt: Emile Michonnet, kindlustus.

Kolmas valdus oli kahesaja meetri kaugusel. Parki ümbritsev müür ei võimaldanud näha muud kui teist korrust, kiltkivikatust ja mõningaid ilusaid puid.

Maigret oli kohal. Ka Lucas oli kohal.

Maigret seadis end sisse Arpajoni hotellis. Lucas oli välja selgitanud miks seda kohta nimetati Kolme Lese teeristiks.

Maigret kohtus garaažipidaja, härra Oscariga, kuid ka Carl Anderseni ja tema õega. Maigret´le oli selguseta, miks keegi ei olnud midagi näinud, midagi kuulnud, kuigi see koht oli vägagi piiratud, ja samas, kellelgi polnud ka alibit!

Samal õhtul toimus veel üks mõrv! Kolm Lese teeristile oli saabunud auto, millest väljus proua Goldberg. Kõlas lask, naine karjatas ja vajus kokku. Lask oli tulnud põllult. Maigret alustas tagaajamist, kuid põllul polnud kedagi näha.

Nüüd juba kaks tapetut! Ja tundus, et mitte keegi Kolme Lese teeristilt ei tundnud neid, kellegil polnud nendega olnud varasemat kontakti. Maigret sai infot, et Isaac Goldberg oli saabunud Pariisi sportautoga Minerva. Sellesama autoga pidi ta ka Pariisist teeristile tulema.

Järgmisel päeval oli kadunud ka Carl Andersen. Tundub, et ta oli põgenenud Prantsusmaalt Belgiasse. Anderseni õde Else ei teadnud sellest midagi … või?

Maigret sai telegrammi Belgia Julgeoleku käest, milles öeldi, et Isaac Goldbergi oli juba mitu kuud jälgitud, sest väidetavalt oli mees ostnud kahelt rahvusvaheliselt kurjategijalt ehteid, mis olid varastatud Londonis. Ehteid väärtuses kaks miljonit! Goldberg oli ostnud need ehted Antwerpenis ja seejärel oli ta liikunud edasi Prantsusmaale.

Maigret jätkas küsitlemist.

Ühel ööl selgus, et Carl Andersen oli tagasi, kuid ka teda oli tulistatud. Andersen jäi ellu, kuid kõik asjalood olid nüüd veelgi segasemad.

Veelgi keerulisemaks läksid asjad siis, kui Maigret avastas täiesti juhuslikult, et härra Oscari autotöökoda ja bensiinijaam olid vägev kattevari vägagi mustale ärile, milles oli mängus varastatud kraami, ehteid ja juveele, ja isegi narkootikume!

Olukord hakkas selgemaks saama siis, kui ühest mööduvast autost tulistati ka Maigret pihta. Õnneks läks lask mööda ja Maigret´l õnnestus näha, kes oli mööda kihutava auto roolis …

Nii nagu ikka. Krimilugude kokkuvõtteid kirjutades on olemas see oht, et räägid kõik sündmused ja sündmuste keerdkäigud ära, mistõttu hakkan siinkohal kokkuvõttele joont alla tõmbama.

Igal juhul saame loo lõpus teada, et paljud tegelastest polnudki üldse need, keda me arvasime neid olevat.

Saame teada, kes on kellega seotud, ja kuidas.

Saame teada, miks tapeti juveelikaupmees ja tema naine, miks taheti tappa Carl Anderseni.

Otse loomulikult saame teada, kes on süüdi, ja mis süüdlastest saab.

Tõeline sündmuste tulevärk leiab aset loo viimasel paarikümnel leheküljel, kui Maigret leiab vastused paljudele küsimustele …

Taaskord pean tõdema, et George Simenon hoiab lugeja teadmatuses ja põnevuses kuni viimaste lehekülgedeni, ja tema loodud komissar Maigret on meisterlik tegelaskuju, kellel on alati oma tavad ja kombed, kuidas kurikaelad tabada.

Mõnikord on selleks vaja ka kübeke õnne, ja kindlasti ka paar piibumahvi.

Aino Pervik

„Sookoll ja sisalik“

(Tänapäev)

Ühes tavalises soos elab sookoll, heasüdamlik mehike, kes oma äratundmise järgi meeleldi ka loomade elu korraldaks. Ühel päeval tabab sookolli õnnetus, ta kaotab mälu ning unustab kodu ja sõbrad. Mehike muutub järjest töntsimaks ja kurjemaks, unustades igatsuse ilu ja headuse järele. Kas teised sooelanikud – rästik, konn, rabakukk ja sookurg – oskavad teda aidata?

Juba ligi neli aastakümmet lugejaid rõõmustanud „Sookoll ja sisalik“ on jutustus kodu ja sõprade tähtsusest ning sellest, et paljalt erinev olek ei tee ühtki olendit heaks ega halvaks.

Aino Perviku suurepärane looduslugu, ja samas ka muinasjutuline lugu „Sookoll ja sisalik“ ilmus esimest korda juba 1986. aastal (kirjastus Eesti Raamat). Toona mina seda ei lugenud, sest keskkooli viimases klassis ju väga lasteraamatuid enam ei lugenud … Selle raamatu pildid olid Piret Selbergi sulest.

Kui raamat 1986. aastal ilmus, siis selles olevas tutvustuses/pisikeses kokkuvõttes oli kirjas, et selles raamatus on rõhutatud isiksuse ja kodu seost ning mitmesuguste olendite erinemisvõimalust, kuid paljalt erinev olek ei tee kedagi heaks ega halvaks. Üsna aktuaalne teema, kas pole ...

Aastal 2004 avaldas kirjastus Tiritamm selle ägeda raamatu uuesti, ja siis olid raamatu pildid pärit juba Piret Raua sulest, nagu ka sel aastal ilmunud raamatus. Ei maksa unustada sedagi, et suurepärane kirjanik ja kunstnik Piret Raud on ka Aino Perviku tütar.

Raamatu alguses saame sookolliga tuttavaks. Raamatu autor tõdeb, et sookoll oli rebasest veidike vähem, siilist ivake suurem. Ümariku keha küljes lühikesed käed ka tilluksed jalad. Peas laiad lamedad kõrvad ja suured tumedad silmad. Selg tihedalt karvane. Sookoll kõndis jalgade peal püsti kui pisike inimene, aga inimene see mehike ei olnud.

See kummaline tegelane oli sookoll, kellel oli kollisüda sees ja kollimõtted peas. Soo, kus sookoll elas, oli õige lai ja suur, kuid soo oli ka ohtlik, sest soo ei taha, et teda tallatakse, soopind on väga õrn. Sookollil polnud soos häda midagi, sest soo ja raba olid kolli kodu.

Saame teada, et lausa vee ja muda sisse ei läinud ka tema elama. Sookolli tuba oli kõrgemal rabas. Raba oli kindlam ja kuivem, kuigi tüma oli ka raba. Sookolli kodu polnud just päris maja moodi, kuid pesa ei olnud see ka mitte.

Katus oli männikoorest, põrand oli kuivast turbast, magamisase oli pehmest kahvaturohelisest samblast, ukse ees rippusid tihedalt peente niitide otsas tumepunased läikivad jõhvikad. Toole ja lauda sookollil ei olnud. Istumiseks olid samblatutid, seina ääres oli ilu pärast ka üks kuldsädemetega kivi. Kolli toas oli sageli ka lilli, kuid ka lõhnav sookail, küüvits, kanarbik, sinikad ja murakad, pohlad ja jõhvikad.

Natuke maad sookolli toast eemal oli õõtsuva taimevaiba all poolenisti peidus sügav tumeda veega järv. Järve taga algas mädasoo.

Igati vahva algus.

Raamatu teine peatükk kannab pealkirja „Täbar lugu“.

Saame tuttavaks sookolli sõpradega, kuid nende sõpradega on üks pisike aga, tegelikult üsna suur aga, mistõttu saamegi lugeda täbarast loost.

Selle peatüki tegevus toimub varasel kevadajal, kui lumi oli juba käinud. Saame kohe aru, et sookollile kevad meeldis, ja meeldis ka kevadine soo ja raba.

Sookollil oli mitmeid sõpru: rästik Küi, rabakukk Atarr ja tema kanake, sookurg Kuruu.

Täbaraks läks olukord seetõttu, et rästik tahtis ära süüa rabakana pesas olevad kümme pruunitähnilist muna, rabakukk tahtis ära süüa mardika, sookurg tahtis suutäit rästikut!

Sookollile tulid nutt ja naer korraga peale. Ta teadis, et kõigil neil oli pärast pikka talve vaja tihedasti einet võtta, aga misjaoks nad siis üksteist sööma peavad? Kõik tema head sõbrad!

Seda, mida sookoll nüüd tegi, seda ma Sulle ära ei räägi. Pead ise lugema, kuid seekord laabus kõik hästi.

Järgmises peatükis läks sookoll asju parandama. Sõpradega asju parandama.

Sookoll viis sookurgdele (Kuruu ja Uula) lepituseks torbikutäie jõhvikaid ja pohli. Rästikule pakkus sookoll pähkleid, need ka ju nagu linnumunad, koor ümber ja magus sisu sees. Rästik Küi selgitas, et tema pähkleid ei taha, sest ta ei ole orav ega hiir.

Neljas peatükk on „Sisalik“. Sookollil oli kodus üks eriti südamelähedane asi, mis tal meele ka nukraks tegi. See oli tilluke kuivanud sabaots. Eelmisel suvel oli koll sattunud oma rännakutel raba kõige kaugemasse otsa, kust edasi algas kuiv ja kõrge kuusik. Kuivas kohas oli sookollil paha olla, kuid seekord sai teadmishimu kollist võitu. Sookoll läks õige kaugele metsa. Ühel raiesmikul sattus ta maasikate peale. Maasikad soos ei kasva, kuid uued marjad maitsesid sookollile pööraselt. Ta sai maasikaid palju ja jäi magama.

Ärgates märkas sookoll laial kivirahnul kõige ilusamat olendit, keda koll iial ette oleks osanud kujutada. Loomakesel oli sale ja sile keha. Õrnalt roheka ja pruunika keha küljest sirutusid kõige ilusamad väikesed jalad, mida sookoll kunagi näinud. Pea oli hunnitult pisike, silmad säravad. See oli nii ilus olend, et sookoll lausa ohkas.

Sookoll tahtis loomakest lähemalt vaadata, kuid loomake pages üle kivi minema. Sookoll sirutas käe ja haaras väiksel olendil sabast kinni. Nüüd juhtus aga õnnetus. Saba tuli looma küljest ära ja jäi sookollile pihku. Sabata loomake puges kiviprakku.

Sookoll oli ehmunud, sest ta ei tahtnud loomakesele viga teha, ainult vaadata. Sookoll lootis, et loomake tuleb tagasi, aga ei. Saba peos, vantsis sookoll kurvalt koju tagasi.

Juhtum jäi sookollile raskelt südamele. Sagedasti võttis ta saba välja ja silmitses seda ohates. Ajapikku kuivas saba jäigaks, nüüd kõlbas see ainult mälestuseks, mis meeletu kurbuse peale ajas, kuid kollile meeldis mõnikord ka kurb olla.

Rästik Küi oli sookollile hiljem ütelnud, et loomake ei saanud olla keegi muu kui kivisisalik. Kollil oli kindel kavatsus metsa tagasi minna ja sisalik üles otsida, kuid suvi ja sügis kulusid sedasi ära, et koll ei saanud südant rindu võetud ja teele asutud. Kollil oli imelik hirm uuesti soost välja metsa minna.

Järgmises peatükis „Kollisüda“ saame lugeda, et sookoll istus oma kodukese lävel ja igatses. Ta mängis roopilli, taevas oli kollane kuu. Roopillilugu muutus üha nukramaks, sookolli süda muutus ühe kurvemaks. Sookolli hing oli täis piiritut igatsust ja valu.

Sookolli juurde tuli konn Rana, kes oli sookolli lähim naaber rabas. Ranal oli mure, kas sookoll oli haigeks jäänud, et nii kurba viit mängis. See oli nii kurb viis, et teistel oli veidi paha seda kuulata, kuid pärast kohtumist oli sookollil asi selge, ta läheb metsa ja otsib sisaliku üles!

Sookoll läkski metsa, kuid, oh seda jama, ta eksis seal ära! Ja tegelikult! Ta jäi metsa kinni.

Koll oli nagu metsa vang, kes enam iial ära ei pääse. Sookoll jäi metsa väga pikaks ajaks – kevadest sai suvi, suvest …

Üha kitsamaks jäi lopsakalt kasvavate tihnikutaimede vahel sookolli ase. Aina raskem oli tal pead tõsta, et laiemalt ringi vaadata. Kuuse alumised oksad surusid selga, rasked rohud rõhusid kuklasse.

Sookoll märkas ühel päeval, et ta hakkas tigedaks minema. Ta ründas sipelgaid, kes tema peal ronisid. Kollile tundus, et kõik olendid tundsid kolli kurjuse justkui läbi õhu ära ja hoidusid ta lähedusse sattumast.

Kui koll märkas, et kõik ta lähedusest põgenesid, läks ta veelgi vihasemaks. Raev lausa kees ta sees. Koll turtsus ja pritsis sülge, sülg aga kääris järjest mürgisemaks. Taimed, mis kolli läheduses olid, hakkasid kuivama, kuivas toomingas, mille okstel oli laulnud ööbik. Lõpuks kuivas ka kuusk, mille alla koll ennast kinni oli kiilunud. Kolli vangipõlv läks üha rängemaks, ta hakkas oma endist elu unustama. Kõik läks meelest ära …

Ma ei saa Sulle kõiki sündmusi ümber jutustada, pead ikka ise ka lugema, kuid ühel päeval sai koll metsast siiski tulema. Ta leidis end järvekaldalt, talle meenus, et on vist koll, kuid, kas ta on järve- või hoopis metsakoll?

Koll eksles metsas, märkas sisalikku ja püüdis vilka kivisisaliku kinni. Miks tal sisalikku vaja oli, seda koll ei teadnud. Tal oli mõte, et ta võiks sisaliku koju viia, ja see tähendas, et kollil on siis kuskil ka kodu!

Sookoll pani sisaliku tohumärssi. Samal ajal oli suvi kuumaks ja põuaseks läinud. Sookoll tundis ennast metsas õige pahasti. Maa oli käimiseks liiga kõva, õhk hingamiseks liiga kuiv, isegi samblast polnud abi, sest ka sammal oli kuiv. Nõrgaks oli jäänud ka sisalik, sest tal oli nälg, janu …

Sookoll taipas sisalikult vett anda, kuid süüa mitte, sest sookoll ei söönud mitte kunagi mitte midagi … See, et olenditel võivad olla erinevad vajadused, oli kolli jaoks liiga keeruline mõte.

Nii olid nad mõlemad hädas. Sookoll eksles võõrsil ringi, teadmata, kes ta on või kust ta pärit. Sisalik aga kidus sõgedaks jäänud kolli käes vangis surm silma ees.

Ühel päeval jõudis koll päris kogemata sooservale. Kollile meeldis seal kõik. Murakad, sooõhk. Üle pika aja tundis sookoll ennast jälle sookollina. Ta hakkas aimama, et on päris õigesse paika juhtunud. Ja äkki ta ongi sookoll!

Sookoll ei mäletanud oma sooelust midagi, kuid kõik oli kuidagi väga tuttav. Kuni … juhtus ootamatu lugu. Kolli palja alla jäi midagi külma, libedat ja elavat. Samas tundis koll varba otsas valusat sähvatust. Ettevaatamatult ja pahaaimamatult oli koll rästikule peale astunud. Rästik oli kollile muidugi kohe mürgihamba varbasse löönud. Rästik oli sookolli sõber, Küi!

Küi üllatus kolli nähes. Tema viha läks sedamaid mööda, asemele astus mure. Ei võinud ju teada, kuidas rästikumürk sookollile mõjub. Koll oli väike, samas iseäralik mehike, kuid Küi teadis, et mürk ei tohi sookolli kehasse laiali valguda ja vastumürki Küi oma mürgile ei teadnud.

Küi lõi välkkiirelt end sookolli reie ümber rõngasse ja pigistas veresooned tugevasti kinni. Sookoll ehmatas ja käskis Küil ta vabaks lasta, kuid Küi käskis sookollil mürgi varba seest välja imeda. Haav oli aga liiga pisike, mürk ei tahtnud enam välja tulla. Küi hammustas, et haava suuremaks saada. Seekord lahenes tõsine olukord õnnelikult.

Sookoll sai veidi hiljem Küilt teada, et ta ongi just sookoll. Sookoll näitas Küile ka oma sisalikku, kuid lahti ei tahtnud sookoll sisalikust lasta. Äkki jookseb minema!

Küi aitas sõber sookollil koju jõuda, kuid sookollil oli tõsine probleem. Sisalik oli ikka tohumärsis ja üsna kehvas seisus, kuid sookoll ei tahtnud teda vabaks lasta. Ta kartis jätkuvalt, et sisalik jookseb minema.

Sookoll otsustas ehitada sisalikule toa, kuid sisalik oli jätkuvalt sookolli käes vangis. Sookolli sõbrad – konn, rabakukk, sookurg, rästik olid mures. Nad olid mures sookolli tervise pärast ja otse loomulikul ka sisaliku pärast, kes oli vangis.

Selleks pidid sookolli sõbrad kokku tulema ja ühe hea plaani välja nuputama. Selleks plaaniks oli vaja ka põdraema piima.

Kuidas lugu lõpeb? Selle jätan jällegi Sulle endale avastada.

Kas sookollist saab vana hea ja sõbralik ja vahva sookoll?

Kas sisalik pääseb vabadusse ja tagasi metsa?

Mis juhtub siis, kui saabub talv?

Igati imeline ja ajatu on see Aino Perviku lugu. Looduslähedane, muinasjutuline ja südamlik.

IkoMaran

„Londiste,õige nimega Vant“

(Tänapäev)

Eesti lastekirjanduse klassikasse kuuluv lugu Siimust, kes saab sünnipäevaks täispuhutava kummielevandi nimega Londiste, kelle õige nimi on Vant. Koos suudavad nad teha päris palju pahandust, aga ka targemaks saada. 

Iko Marani tuntud loo juurde kuuluvad lahutamatult Heldur Laretei vahvad pildid.

Pean tunnistama, et „Londiste, õige nimega Vant“ oli üks minu lapsepõlve lemmikraamatuid. Selle peategelane kummielevant Londiste oli üks minu lemmiktegelane Naksitrallide, Sipsiku, Nublu, Kunksmoori, Viplala, Pipi Pikksuka, meisterdetektiiv Blomqvisti ja katuse Karlssoni kõrval.

Raamatu esmatrükk ilmus juba 1972. aastal ehk 51 aastat tagasi. Londiste ja Siimu seiklused on ilmunud aastaid tagasi ka vene ning saksa keeles. 2017 ilmus raamatust kordustrükk ja sel aastal uuesti kordustrükk, mis näitab, et raamatu vastu on huvi ka täna, aga raamat on seda ka väärt.

Meenutan sedagi, et Iko Marani sulest ilmus ju veel mitmeid ja mitmeid vahvaid lasteraamatuid, mis mulle lapsena meeldisid: „Pikk päev“ (1975, see oli raamat, mis kingiti mulle esimese koolipäeva puhul), „Jass“ (1975), „Aga palju kasse!“ (1977), „Tuline jäätis“ (1978), „Piki ja Tohotiise“ (1980).

Veidi hiljem olen avastanud, et Iko Marani sulest ilmus ka veelgi varem raamatuid: „Lauri ja Kaie kummaline matk“ (1964), „Läki metsa!“ (1966), „Kirjud lood“ (1970). Lisaks on ta tõlkinud ka mitmeid populaarseid lasteraamatuid eesti keelde: „Totu ja ta sõprade seiklused“, „Totu Kuul“, „Totu Päikeselinnas“ jt.

Raamatu „Londiste, õige nimega Vant“ esimene osa kannab pealkirja„Sünnipäevakingitus“ ja lugu algab raamatu teise peategelase, Siimu sünnipäevaga.

Väike poiss saab 4-aastaseks. Ta ärkab, laual on tort ja lilled, voodi ees seisavad ema ja isa. Isal on suur kirju karp käes. Lugeja saab teada, et poes on lausa soovitatud see kirju karp Siimule kinkida. Kas seal sees on ehitusklotsid, sest isa on alati Siimule ehitusklotse kinkinud. Kuid ei. Karbis on kommid, kreeka pähklid, õunad ja apelsinid ja pontsakas, kangesti armsa tuttava näoga kummielevant.

Siim on õnnelik. Just sellist kummielevanti ta endale tahtis. Isa ütleb, et kummielevandi nimi on Londiste, sest elevant oli seda talle ise ütelnud. Siim ei taha seda esialgu uskuda, ju isa teeb lihtsalt nalja, et mänguelevant on seda just ise ütelnud.

Veidi hiljem peavad isa ja ema linna minema. Siim jääb üksinda koju. Ja oh üllatust! See kummielevant oskabki rääkida. Lugeja saab teada, et kummielevandi õige nimi on Vant, kuid teda võib ka Londisteks kutsuda. Ka temal on just sel päeval sünnipäev, sest tema sündis just siis, kui kirju karp lahti tehti.

Vaatamata sellele, et Londiste just sel päeval sündis, kinnitab ta, et ta on elanud kaugel Limpopo jõe ääres, mis asub teatavasti ju Aafrikas. Londiste ongi selline naljakas tegelane, mistõttu ei teagi kunagi uskuda, kas ta räägib tõtt või viskab nalja, ja kas mänguelevant ikka üldse rääkida saabki? Siim ja Londiste lepivad omavahel kokku, et Londistest saab Siimu poja.

Ja nii saavadki alguse igasugu naljakad ja halenaljakad juhtumised ja sündmused. Londiste on üsna uudishimulik, veidi üleannetu ja rumaluke, sest ta on ju alles väike nagu ka Siim, mistõttu juhtubki nendega igasugu asju.

Mis täpselt juhtub?

Ma ei saa sulle muidugi kõike ära rääkida, sest siis oleks lugemine hirmus igav, kuid mõned näited siiski – Siim ja Londiste käivad üheskoos vannis, kuigi Siim ei tohiks seda üksinda teha. Pärast on vannituba vett ja hambapastat täis.

Lööme kaasa Siimu sünnipäevapeol, kuhu tuleb palju igasugu täiskasvanuid inimesi, kes on üsna igavad, kuid Siimule meeldib ju kingitusi saada.

Käime ka Siimu Viimsi vanaema juures. Vanaema juurde sõidetakse bussiga ja oh kui põnev on ümbritsev maailm väikese Londiste jaoks – miks majad bussist mööda jooksevad, mis on see suur ja sinine, mis ühtäkki bussi kõrvale tekib? Siimule ja Londistele vanaema juures meeldib, kuid seekordne külaskäik oleks peaaegu lõppenud väga tõsise õnnetusega, kuid õnneks läks seekord kõik hästi.

Ja veel. Saame lugeda sellest, kuidas Siim herilase käest nõelata saab, veidi hiljem saab nõelata ka Londiste. Siim jääb kinni ka liimisesse kärbsepaberisse ja kõige lõpuks „ründab“ veel ka kaktus.

Saame osa ka Siimu ja Londiste talverõõmudest. Siim ja Londiste teevad lumest kaalikaid ja otsustavad proovida kumma kaalikad on magusamad. Loomulikult ei lõpe selline lume söömine hästi ja Siim jääb haigeks. Tal on kõrge palavik, ta higistab palju ja talle tuuakse maitsvaid apelsine, ema ja isa hoolitsevad Siimu eest.

Londiste tahaks ka, et tema eest hoolitsetakse ja apelsine tuuakse, mistõttu otsustab ta samuti haigeks jääda. Kas on see üldse võimalik, et kummielevant jääb haigeks ja isegi higistab? Kui loed, siis saad teada.

Talvele järgneb kevad. Kevadine maailm on põnev nii Siimule kui kaLondistele. Loodus ärkab, väljas on palju põnevaid asju, Londiste saab nüüd ka endale pojad – sipelgad!

Raamatu teise osa pealkiri on „Kolma aastat hiljem“.

Siimust on saanud koolipoiss, ta on nüüd 7-aastane ja ta läheb esimesel koolipäeval kooli. Londistet kooli kaasa ei võeta, sest kummielevandid ei käi ju koolis. Londiste otsustab kooli siiski minna ja võtab ise ette ohtliku koolitee, ja kooli ta ikkagi ka jõuab.

Koolis saab ta endale üsna ootamatu juhendaja/õpetaja, kelleks on valge maniskiga kass Kissa, kes õpetab Londistele koolitarkust, mis teab mis tarkus polegi ...

Kissa tutvustab Londistele ka kooli – riidehoid, söökla, looduslooklass, kus elab ka üks vahva papagoi, keemiaklass, kus Londiste ja Kissa teevad ühe „katse“.

Lõpuks jõuab Londiste ka Siimu klassi, kus ta saab tuttavaks Siimu pinginaabri, ühe igati vahva, tedretähnilise tüdrukuga, kel nimeks Maris.

Klassis valmistab Londiste Siimule veidi piinlikkust, sest Londiste koolitarkused ei ole eriti suured.

Raamatu teises osas saab lugeja tuttavaks ka Kihvloomaga, kes vahetevahel Siimu külastab. Kissa kutsub seda kummalist „looma“ ka mustaks ussiks. Mis loom see selline on? Või polegi see üldse mitte loom, aga hoopis üks tuju?

Loomulikult saab Siim koolis ka uusi sõpru, kellega koos mängitakse ja igasugu asju ette võetakse. Seetõttu jääb Londiste üsna sageli ka üksinda. Ükskord üritab Londiste Siimu uutest mängudest osa võtta ja oma sõpra aidata, kuid see lõpeb üsna halvasti.

See lõpeb sedavõrd halvasti, et Londiste võtab vastu ühe väga tõsise otsuse ja ta otsustab... Mida Londiste otsustab?

Mida tähendab see, kui Kissa tõdeb, et Londiste on mänguasi ja igal eal on omad, erinevad mänguasjad?

Selle ülimalt mõnusa ja laheda raamatu lõpp on veidi nukrameelne, kuid kunagi ei tea, millal üks igavesti vahva kummielevant võib Sulle vastu jalutada, ja siis tasuks temast kindlasti ka välja teha.

Suurepärased pildid on raamatusse joonistanud Heldur Laretei, kes oli ka minu lapsepõlve üks lemmik illustraatoreid. Tema illustratsioone ilmus ajakirjades „Täheke“, „Pioneer“, „Põhjanael“, kuid mulle meenuvad tema illustreeritud raamatud (sulgudes raamatu autor ja ilmumisaasta):

„Koer taskus“ (Heljo Mänd, 1967),

„Lahtiste uste päev“ (Ellen Niit, 1970),

„Kalakari salakaril“ (Eno Raud, 1974),

„Hoia oma silmi“ (Heljo Mänd, 1974),

„Padakonna vada“ (Eno Raud, 1975),

„Põrgupõhja uus Vanapagan“ (Anton Hansen Tammsaare, 1975),

„Kuukaraadža lugu“ (Heino Väli, 1976),

„Poola muinasjutte“ (1976, sarjas „Saja rahva lood“),

„Kalevipoeg“ (Eno Raud, 1976),

„Käbi käbihäbi“ (Eno Raud, 1977),

„Ajaloolised jutustused“ (Eduard Bornhöhe, 1977, sarjas „Ajast aega“),

„Tuline jäätis“ (Iko Maran, 1978),

„Värvilised muinasjutud“ (Imants Ziedonis, 1978),

„Vene muinasjutte“ (1978, sarjas „Saja rahva lood“)

„Unenäod kristaalkohvris“ (Kalju Kangur, 1979),

„Katja ja krokodill“ (Grigori Jagdfeld, Niina Gernet“, 1979),

„Piki ja Tohotiise“ (Iko Maran, 1980),

„Imeflööt“ (Emil Kolozsvar Grandpierre, 1981),

„Kümme keerusaia“ (Erika Esop, 1982)

veidi hiljem ka

„Dungaani muinasjutte“ (1984, sarjas „Saja rahva lood“),

„Ahvipoeg, kes ei tahtnud areneda“ (Tiia Toomet, 1984),

„Kus on rändurite kodu“ (Aleksandr Mirer, 1984),

„Pesakast“ (Mart Helme, 1984),

„Pelle Tömpsaba seiklused“ (Gösta Knutsson, 1986),

„Tsirkus“ (Holger Pukk, 1986),

„Kilul oli vilu“ (Eno Raud, 1987)

„Itaalia muinasjutte“ (1988, sarjas „Saja rahva lood“),

„Kümme Setu muinasjuttu lastele“ (Julius Mägiste, 1990),

„Kolm juttu neljast kassist“ (Katrin Jakobi, 1991),

„Vallooni muinasjutte“ (2006, sarjas „Saja rahva lood“)

Our Services

Get in Touch