Eno Raud

”Kilul oli vilu”

(Tänapäev)

Eno Raua lasteluulet aastatest 1970–1985
Kogumiku kolm esimest tsüklit on varem ilmunud eraldi raamatutena: „Kalakari salakaril“ (1974), „Käbi käbihäbi“ (1977) ja „Padakonna vada“ (1985).

Ma ei hakka keerutama, Eno Raud (1928 – 1996, aastast 1978 Eesti NSV teeneline kirjanik) oli ja on üks minu lemmikutest meie lastekirjanduses. Seda kindlasti tänu tema loodud suurepäraste naksitrallide (Muhv, Sammalhabe, Kingpool) ja Sipsiku tõttu, kuid tegelikult kirjutas Eno Raud aastate jooksul veel palju teisigi imetabaseid lasteraamatuid. Vahva on seegi, et Eno Raua sünnipäev on 15. veebruaril, nii nagu minulgi ...

Eno Raua kirjutatud proosast meenutan oma lapsepõlves loetud raamatuid: ”Roostevaba mõõk” (ilmus algupäraselt 1957), ”Sõjakirves on välja kaevatud” (1959), ”Kurjad mehikesed” (1961), ”Rein karuradadel” (1962), ”Sipsik” (1962), ”Väike motoroller” (1965), ”Helikopter ja tuuleveski” (1966), võrratu ”Peep ja sõnad” (1967), ”Tuli pimendatud linnas” (1967), ”Päris kriminaalne lugu” (1968), ”Huviline filmikaamera” (1969), ”Lugu lendavate taldrikutega” (1969), ”Telepaatiline lugu” (1970), ”Anu ja Sipsik” (1970), ”Karu maja” (1972), ”Naksitrallid. Esimene raamat” (1972), ”Konn ja ekskavaator” (1972), ”Toonekurg vahipostil” (1974), ”Väike autoraamat” (1974), ”Naksitrallid. Teine raamat” (1975), ”Märgutuled Padalaiul” (1977), ”Jälle need naksitrallid. Esimene raamat” (1979), ”Ninatark muna” (1980), ”Jälle need naksitrallid. Teine raamat” (1982) ,jpt.

Luulest meenutan raamatuid: ”Kalakari salakaril” (1975), ”Käbi käbihäbi” (1977), ”Padakonna vada” (1985), ”Kilul oli vilu” (1987).

Lisaks veel ka Eno Raua rahvaloomingu töötlused: ”Kaval-Ants ja Vanapagan” (1958), ”Suur Tõll” (1959), ”Kalevipoeg” (1961), ”Kilplased” (1962), ”Tark mees taskus” (1971).

Aastate jooksul on ilmunud mitmetest Eno Raua raamatutest kordustrükke, uusi trükke, rääkimata sellest, et paljud tema teosed on tõlgitud mitmetesse teistesse keeltesse.

Nüüd on ilmunud taaskord Eno Raua lasteluule kogumik ”Kilul oli vilu” (esimest korda ilmus see 1987. aastal, toona olid raamatu illustratsioonid Heldur Laretei sulest, nüüd on need Tuulike Kivestu-Rotella sulest), milles on tema kirjutatud lasteluulet aastatest 1970-1985. Raamatutest on esindatud eelpool mainitud ”Kalakari salakaril”, ”Käbi käbihäbi” ja ”Padakonna vada”, ja selles raamatus on veel üks tsükkel ehk ”Lõunatuul õunapuul”.

Piilume raamatusse.

Esimene osa/tsükkel/raamat on ”Kalakari salakaril”, milles 14 luuletust. Loomulikult ei hakka ma Sulle luuletusi ümber jutustama, kuid juba raamatu avaluuletus on igati vahva

”Tõsilugu”:

On tõesti täitsa tõsilugu see –

üks väike poiss kord kõndis üle vee,

kuid kala pani talle jala ette

ja poisikene kukkus sumdi vette.

Seejärel räägib Eno Raud meile atsakast vanapaarist; sellest, et kui eemal on märgata pilveharju, siis ei tohiks koju jätta vihmavarju; juttu on ka tülitsevatest pajast ja katlast; vanast priimusest, kes on jäetud kolikambrisse. Siin on ka teekannu laul, voki laul karule, luuletus jänesest ja kapsast, kuid ka rukkiräägust. Ühes luuletuses toimetavad kägu ja tigu, järgmises hoopis mesilased. Kaladest on ka juttu, näiteks puruvanast, säinast, kalakarjast ja vaalast.

Teine osa/tsükkel/raamat on ”Käbi käbihäbi”, milles on 18 luuletust.

Selle osa esimene luuletus on ”Nägemus”:

Aasal kümme härga kõndis reas,

igaüks neist pärga kandis peas.

Härjapeadest olid tehtud pärjad,

mida härjapeadel kandsid härjad.

Nõnda iga härja peapärg

oli härja härjapeapärg.

Sellist mõnusat sõnamängu ja luulemängu on kõikides Eno Raua luuletus, mis selles raamatus kirjas on. Ja see on igati vahva.

Seejärel loeme naljahambast naljalambast, oina arust, kalast hädas, kure murest (kurel ei õnnestu kuidagi kala püüda), põrsalaulust (selgub, et põrsas on väga laisk ja veab seanahka), laisast laiskloomast, boast ja kilpkonnast, sisalikust ja vapsikust, oravast ja lendoravast, kes on lendvennad. Lisaks veel luuletused porist, rosinatest, aedpillidest, hernestest kaunas, kurgist ja kõrvitsast, murumunadest, käbist ja tema valehäbist.

Kolmas osa/tsükkel/raamat on ”Padakonna vada”, milles on 24 luuletust.

Selle osa avalöök on luuletus ”Tuhk ja tina”:

Mul tuhka kadus tina

ja tuha näppas tuul.

Neid kurvalt otsin mina,

nüüd nutuvõru suul.

Ma otsin oma tina

ja otsin tuhkagi,

ei leia aga mina

siit mitte tuhkagi.

Mul kadunud on tina

ja kadunud on tuhk

just nagu tuhka tina,

just nagu tuulde tuhk.

On ju jällegi üks igati äge sõnamäng ja vägagi humoorikas luuletus. Selles osas loeme luuletusi trepist ja kepist, erinevatest lastest (lõbusatest, rõõmsatest, virkadest, ülbetest ja suplevatest lastest), õigest ja valest peast, poja palvest isale, röövpoisit (selgub, et röövpoiss on teisi poisse lööv poiss!). Juttu on ka päevavargast, puupeast, paadist ja taadist, nõialoost, jäärast, vabast rabakanast.

Selle osa üks ägedamaid luuletusi on ”Ka kanapime kana leiab tera”:

Taevas polnud enam päiksekera,

aga siiski leidis väikse tera

mullast üles kanapime kana,

kuigi polnud mingi imekana.

Seejärel luuletused meest, rumalast mesilasest, võilillevõist (siin on juttu lehmast, kes aasal lilli sõi), suve silmadest (kui suve silmad on lahti, siis on kenad suveilmad, kui suvi silmad suleb, siis tuleb varsti vihma), lepamaimu maimust, vetesellist (kõige etem ja vetem vetesell on kala), külmast merest (sellises külmas vees hakkab ka kilul vilu), mere peremehest (selleks on vaal), lestadest, konnast ohus, padakonna konnavadast.

Neljas osa/tsükkel on ”Lõunatuul õunapuul”, milles on 18 luuletust. Kokku on selles vahva luuleraamatus seega 74 luuletust!

Neljanda osa avalöök on ”Juhtum Võrumaal”:

Sealt, kus laiub Võrumaa,

leidsin tammetõru ma.

Panin tõru taskusse

ja nüüd mul ongi taskus see.

Lihtne, aga igati äge luuletus, kas pole. Edasi loeme saiast, taksikaksikutest, pullimullikatest, seast õuel, suvest maal, lainest ja jälle üks pisike, kuid nutikas luuletus, mil peakirjaks ”Pesa”:

Kui sa kõnnid mööda kesa,

märkad lõpuks väikest pesa,

mis on väikseid mune täis.

Kes küll munemas neid käis?

Ja on ka luuletusi kaladest: haugidest, havidest, kalamehest, ja ka sägast. Linde ja loomi on nejandas osas veelgi. Part toimetab meres, siilil on nohu, metsatukas elab mudakukk (see on liik tigusid), seenel elab tigu. Viimastes selle raamatu luuletustest kutsub Eno Raud meid metsa, kuid luuletab ka silmapiirist ja õunapuust.

Kokku seega 74 luuletust, ja usu mind, kui need läbi loed, siis on tuju hoopis parem, ja ka sügis muutub päikselisemaks.

Sellised mõnusad ja päikselised on ka Tuulike Kivestu-Rotella joonistused selles vahvas luuleraamatus.

Anne-Catherine Vestly

„Kaheksa väikest, kaks suurt ja veoauto. Vanaema

ja kaheksa last metsas“

(Tänapäev)

Ühe suure linna suures majas elab üks suur perekond: isa, ema ja kaheksa last, kelle nimed on Maren Kaksteist, Martin Kümme, Marte Üheksa, Mads Kaheksa, Mona Kuus, Milly Viis, Mina Neli ja väike Morten Pesamuna Kaks.

Kuigi nende pere on nii suur, pole neil elamiseks palju enamat kui ainult üks tuba ja köök ning veoauto, millega isa sõidus käib ja raha teenib. Ent lustist ja seiklustest neil sellepärast veel puudust ei ole – eriti veel siis, kui neile tuleb külla vanaema või kui nad otsustavad endale koera võtta.

Norra lastekirjaniku Anne-Catherine Vestly lõbus raamatusari isast, emast, kaheksast lapsest, vanaemast, veoautost ja nende koerast Suitsutorust kuulub juba enam kui pool sajandit armastatud lastekirjanduse klassikasse. Käesolevas raamatus on sarja esimene ja teine osa koos Johan Vestly algupäraste illustratsioonidega.

Anne-Catherine Vestly (15.02.1920-15.12.2008) oli Norra lastekirjanik ja näitleja. Vanemas eas sai temast Norra rahvuslik ikoon, kes sai ka mitmeid ja mitmeid kultuurielu auhindu.

Vestly oli kirjanik, kes oskas näha ja kogeda maailma lapse seisukohast vaadatuna ja anda sellele ka keeleline väljund, mida laps mõistis/mõistab.

Ka tema isa oli kirjanik, Mentz Oliver Schulerud, tema vendki oli kirjanik, Mentz Schulerud ja tema abikaasa oli kunstnik ja illustraator Johan Vestly.

Vestly isa suri siis, kui tulevane kirjanik oli alles laps, see mõjutas tema elu, sest perekond elas mitmes kohas, kuni 1939. aastal koliti Lillehammerisse. Aasta hiljem, 1940 kolis Vestly Oslosse ja liitus sealse teatriseltskonnaga, just seal kohtus ta ka oma tulevase abikaasa Johan Vestlyga (nad abiellusid 1946), kes hakkas hiljem ka Anne-Catherine Vestly kirjutatud raamatuid illustreerima.

Vestly alustas tööga teatris 1945. Esimene teater oli Studioteateret, kus ta töötas viis aastat. 1950 sai ta tööd Norra raadios (NRK), sealt sai alguse Anne-Catherine Vestly töö lastesaadetega raadios.

1952 algas raadios lastesaade „Barnetimen for de minste“, millele tegid kaastööd ka mitmed teised populaarsed Norra lastekirjanikud, nagu näiteks Thorbjørn Egner (kes meist ei teaks tema kirjutatud lasteraamatuid „Sööbik ja Pisik“, „Kardemoni linna rahvas ja röövlid“) ja Alf Prøysen (alles hiljuti on eesti keeles ilmunud tema populaarsed raamatud „Jõuluvanade vahetus“ ja „Kitsetall, kes oskas lugeda kümneni“).

Raadio lastesaade sai ka kirjaliku vormi, ja nii algaski Anne-Catherine Vestly pikk ja väga produktiivne kirjanikukarjäär.

Tema esimene raamat „Ole Aleksander Filibom-bom-bom“ ilmus 1953. Ole Aleksander oli esimene Vestly loodud populaarne tegelaskuju. Seejärel saavutas populaarsust vanaema, kes toimetab ka just selle raamatu kaante vahel, millest kohe juttu teen. Vanaema seiklustest tehti lavastus, veidi hiljem ka film, ja filmis kehastas vanaema kirjanik ise!

1950. aastatel tõdes ta ühes lastele suunatud raadiosaates, et lapsi ei too mitte kurg, aga lapsed tulevad ema kõhust. See tekitas suure meediakära, ja paljud raadiokuulajad arvasid toona, et sellised jutud raadios on kurjast …

Oma raamatuteski kirjutas Vestly veidi teistsugustest peremudelitest, millega toona olid inimesed harjunud. Ühes raamatus oli perekonna ema jurist ja hoopis isa oli lastega kodus. Teises raamatus kasvatas ema lapsi üksinda, ja samal ajal käis ka tööl.

Vestly kirjanikukarjäär jätkus ka sel sajandil, ja aastate jooksul on ta kirjutanud peaaegu 50 raamatut! Tema raamatuid on tõlgitud paljudesse keeltesse. Pärast abikaasa surma illustreeris Anne-Catherine Vestly oma raamatuid ise.

Aastal 1990 ilmusid Vestly memuaarid „Lappeteppe fra en barndom“, 2000 ilmus teine osa „Nesten et helt menneske – lappeteppe 2“.

Mina oma lasepõlvest mäletan samuti Anne-Catherine Vestly raamatuid – „Kaheksa väikest, kaks suurt ja veoauto“ (1970, algupäraselt ilmus see juba 1957. aastal) ja „Vanaema ja kaheksa last metsas“ (1971, algupäraset 1959) – need ilmuvadki nüüd ühiste kaante vahel, kuid mitu Vestly raamatut on ilmunud eesti keeles ka sel sajandil, nagu näiteks ka „Väikevend ja Pulkson“ (2014, kirjastus Karrup).

Nende kaante vahel on esimeseks raamatuks „Kaheksa väikest, kaks suurt ja veoauto“. Vaatamata sellele, et lugu ilmus esimest korda juba 1957. aastal, sobib see lugemiseks väga hästi ka täna. On ju siin vahvad tegelased, veidi huumorit, südamesoojust jpm., mis ühele heale laseraamatule kohane.

Loo alguses saame tuttavaks suure perekonnaga: isa, ema ja kaheksa last – Maren, Martin, Marte, Mads, Mona, Milly, Mina ja väike Morten Pesamuna.

Lapsed olid harjunud kohe nime järel vanust ütlema, nii saame meiega teada, et Maren oli Kaksteist, Martin Kümme, Marte Üheksa, Mads Kaheksa, Mona Kuus, Milly Viis, Mina Neli, Morten Pesamuna Kaks.

Isa, ema ja kaheksa last elasid kivimajas keset suurt linna, ja neil oli ainult üks tuba ja köök. Isa ja ema magasid öösel köögis sohval ja kõik lapsed toas. Saame teada, et Maren Kaksteist armastas tantsida, Martin Kümme hüpata, Marte üheksa joosta, Mads Kaheksa haamriga taguda, Mona Kuus laulda, Milly Viis trummi lüüa, Mina Neli kisada ja Morten Pesamuna kolistada.

Laste isal oli veoauto ja see veoauto toitis tervet peret. Isa aitas veoautoga paljudel inimestel kolida, jaamast kaupa tuua, isegi metsast palke oli selle veoautoga võimalik vedada.

Tuleme tagasi laste harjumuse juurde kõvasti häält teha, kolistada, mis häiris naabreid, eriti alumist naabrit, naisterahvast, kes ei talunud müra. Kui lapsed müra tegid, tuli naabrinaine ukse taha ja lubas peremehele kaevata!

Nii läksid ka sel päeval ema ja kaheka last kodust minema. Nad läksid tänavale avastusretkele. Umbes samal ajal tuli koju isa, kes parkis veoauto maja ette ja läks tuppa, et veidi puhata.

Ema ja lapsed tulid tunni pärast tagasi, kuid selle tunni jooksul oli juhtunud midagi halba – nende roheline veoauto oli ära varastatud! Sellest teatati politseile, kuid lapsed otsustasid ka ise linna peale otsima minna.

Järgmisel hommikul märkasid Mads ja Mona linnas sarnast veoautot, aga see oli punane! Nende oma oli ju roheline! Tänu õnnelikule juhusele selgus, et see punane veoauto oli alles hiljuti punaseks värvitud ja varas tabati! Kuidas see täpselt käis, selle jätan Sulle endale lugeda.

Esimeses raamatus saame tuttavaks ka vanaemaga, kes saatis kirja, et tuleb linna külla. Vanaema elas maal ja käis linnas väga harva, mistõttu oli see külaskäik üsnagi humoorikas, sest esialagu ei tahtnud vanaema meie suure perekonna korterist välja minna, rääkimata sellest, et rongijaamas ei julgenud vanaema rongistki väljuda, sest linn on ikka linn, kus on palju inimesi, palju autosid ja kõike muud.

Kaks esimest päeva, mil vanaema linnas oli, istus ta vaid akna juures ja loendas autosid. Lõpuks tahtis vanaema ka linna lähemalt vaatama minna, ta tahtis kangesti trammiga sõita! Õnneks läksid koos vanaemaga kaasa Mona ja Milly. Linnaliikluses juhtus igasugu humoorikaid asju, rääkimata sõidust trammiga lõpp-peatusesse.

Lõpp-peatusest koju tuldi jalgsi, teel koju kohati pargipingil seda meest, kes oli veoauto pihta pannud. Vaatamata sellele kutsuti mees endale külla, ja ema pakkus mehele isegi korraliku õhtusöögi, rääkimata sellest, et isa pakkus mehele tööd.

Vanaema külaskäigu viimasel päeval ostis ta endale ihaldatud vurrvispli, kuid seetõttu polnud tal enam raha, et oma koju (vanadekodus) tagasi sõita. Mads tegi vanaemale ettepaneku, et vanaema peaks koju jõudmiseks hääletama, kuid see hääletamine pole sugugi mitte lihtne. Õnneks jõudisd talle järele ka isa, ema, kaheksa last ja veoauto, nii sai vanaema maale tagasi, kus valmistas vurrvispliga suurepärase koogelmoogeli.

Ja veel. Suvepuhkus jätkus. Ilmad läksid suures linnas lämmatavaks. Kooli alguseni oli jäänud üks nädal. Lastel oli mure. Nad polnud puhkuse ajal mitte kusagil käinud. Millest rääkida koolis teistele, mida põnevat nad puhkuse ajal tegid? Vanaema oli viidud koju vanadekodusse, kuid selleks oli kulunud üks päev … ja ülejäänud aeg?

Nüüd tegi isa ettepaneku! Nad lähevad reisile! Nad saaksid ometigi ju veoautoga sõita. Nad saaksid kaasa võtta viis madratsit ja need veoauto kasti laduda. Nii saaksid nad ka magada. Süüa saaksid nad osta poest ja toitu lõkkel keeta.

Juba järgmisel hommikul asutigi teele. Nad sõitsid mööda maanteed, jõuti ühte linna, kuid teekond jätkus.

Marten Kaksteist märkas midagi sinist! See oli meri. Mere äärde nad läksidki. See oli vahva päev, käidi ujumas, möllati rannas, tehti süüa. Õhtu saabudes roniti autokasti oma madratsitele magama. Neil olid villased tekida kaasas, nii et külma nad ei kartnud.

Järgmisel päeval otsustasid Milly ja Mina minna koos Morten Pesamunaga metsa mustikaid korjama, no ja juhtus see, et Morten kadus ära …kuidas Morten üles leiti, selle jätan Sulle endale lugeda.

Pärast kuut päeva puhkust sõideti koju tagasi.

Koju jõudes ootas neid üllatus, loo alguses veoauto varastanud Henrik oli kaheksale lapsele voodid meisterdanud. Nüüd ei pidanud lapsed enam põrandal madratsitel magama.

Ühel päeval kurtis Mads Kaheksa, et neil ei käi kunagi külalisi. Nii kutsus Mads külla oma sõbra Sigurdi. Selleks puhuks tegi isa nende ühest ja ainsast toast vahva kuunari, nii et külalist kostitati kuunari pardal, ja uskuge mind, see oli hiiglama vahva.

Ja veel. Henrik ja suure perekonna naabrinaine Hulda (ehk Alt-Hulda) kihlusid. Seejärel lahendas meie suur perekond probleemi hommikuse ärkamisega. Üheskoos meisterdati vahva „äratuskell“, mida hakkas helistama Morten Pesamuna, kuna tema oli ka varajasem ärkaja.

Ühel pühapäeval läks terve pere metsa, seal kohtuti taksikoeraga, keda hakati kutsuma Suitsutoruks. Kui perekond metsast kodu poole teele asus, tuli koerake nendega kaasa. Kas tal ei olnudki omanikku? Järgmisel päeval oli lehes kuulutus, milles üks vanaproua otsis just sellist koera, kes oli metsast kaasa tulnud. Mona ja Mads läksid koera vanadaamile ära viima, kuid seal juhtus üks igati vahva asi. Mis juhtus? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Saame lugeda ka Henriku ja Hulda pulmadest. Jõuludestki on juttu, ja ka sellest, kuidas isa, ema ja lapsed märkasid aknast tulekahju naabermajas. Üheskoos kutsuti kohale tuletõrje. Tänutäheks sa meie suur perekond sada krooni naiselt, kelle korteris tulekahju oli olnud.

Sada krooni tundus suure rahana, aga mida selle eest osta? Ilus vaip? Ei, sest see maksis üheksasada krooni. Palju kartuleid? Ei … Lõpuks ostis perekond oksjonilt igati vahva käokella köögiseinale ja see oli igati vahva jõulukingitus tervele perele.

Esimese raamatu lõpus avastas isa ühe vahva metsamaja, milles elasid memm ja taat, kes tahtsid kangesti linna elama tulla. Metsamajas oli kahel vanal inimesel keeruline olla. Isale metsamaja meeldis, sest selles oli palju rohkem ruumi kui linnakorteris, seetõttu otsustas isa, et … millise otsuse isa tegi? Selle pead ise välja uurima.

Ja teine raamat! „Vanaema ja kaheksa last metsas“. Selles raamatus elavadki isa, ema, vanaema ja kaheksa last metsamajas! Saame meiegi metsamajaga tuttavaks.

Lapsed pidid uues kohas ka uude kooli minema. Kooli läksid Maren, Martin, Marte ja Mads. Sellel kohal ja koolil oli vahva nimi – Tirilitipp!

Mads sai uues koolis ka uue sõbra – Ole-Aleksanderi, kes kutsus Madsi endale külla, ja seal oli ka vann, mis meeldis Madsile väga.

Saame lugeda sellestki, kuidas talve saabudes vanaema suusatas ja suusahüppeid harjutas. Libedaga väänas ema jala välja, kui ta oli läinud kaevust vett tooma. Nüüd pidid veidi aega vanaema ja lapsed ise hakkama saama, sest isa oli läinud pikemale tööreisile.

Ühel pimedal talveõhtul kartsid vanaema ja lapsed, et nende ukse taga on kummitused, kuid tulijateks olid hoopis Hulda ja Henrik!

Vanaema ja lapsed mängisid poodi, üheskoos käidi ka Tirilitipu poes. Vanaema hakkas pühapäeviti vahvleid tegema ja neid ka müüma. Ta pani vahvlimüügist saadud raha kõrvale ja ostas perele igati vahva üllatuse.

Terve perekond tegeles ka peenardega. Teise raamatu lõpus saabus suvevaheaeg. Nüüd sõitsid vanaema ja lapsed linna. Nad läksid tivolisse, ja sealgi oli igati vahva. Teise raamatu viimases peatükis mängivad vanaema ja lapsed ratsureid (rüütleid) ja indiaanlasi!

Sellised vahvad sündmused ja toimetamised nendes kahes raamatus. Igati vahvad ja lastepärased tegevused, mis omased just toonasele ajale, kuid seda ägedam on lugeda täna, kuidas käisid asjad toona. Kuidas said hakkama toonased lapsed ja nende toredad vanemad ja vanaema.

Georges Simenon

„Komissar Maigret. Maigret ja tapja“

(Pegasus)

Õhtusöögilt sõbra juures satub komissar Maigret otse kuriteopaika. Mõrvatu on heast perekonnast noormees Antoine, kelle kireks oli käia magnetofoniga Pariisis ringi ja lindistada salaja inimeste hääli. Ühe tema salvestatud vestluse põhjal lahendab politsei kuriteo, millel pole aga Antoine´i surmaga seost. Ootamatult sekkub anonüümne kirjasaatja ja telefonihääl... 

Georges Simenoni haaravas romaanis, mille tegevus toimub 1960. aastate Pariisis, saame taas imetleda Maigret´ võimet mõista sügavuti inimelu probleeme ja tema humaanset suhtumist ka kurjategijaisse.

Euroopa nüüdisaegse krimikirjanduse isaks nimetatud Georges Simenon (1903–1989) on kirjutanud üle 400 teose, mis on tõlgitud umbes 50 keelde ja müüdud kogu maailmas üle 600 miljoni eksemplari. Simenoni loodud politseikomissar Jules Maigret on üks maailma tuntumaid detektiive, kellest on aastatel 1931–1972 avaldatud 75 romaani ja 28 lühijuttu. 

„Maigret ja tapja“ (1969) ilmub eesti keeles esimest korda.

„Maigret ja tapja“ on Georges Simenoni detektiivromaan, mis ilmus tõepoolest 1969. aastal. See on üks viimastest Maigret´ raamatusarjas, sest peale seda ilmus veel vaid viis raamatut – üks neist samal, 1969. aastal, üks aasta hiljem, 1971. aastal kaks raamatut ja 1972. aastal viimane lugu „Maigret ja Monsieur Charles“.

Lugu leiab aset Pariisis (Bastille'i linnaosa, Île Saint-Louis) ja Jouy-en-Josasis, 1960. aastatel; ajaraamistik on vägagi täpne, sest Maigret kuulab kahtlusalust üle 18. – 26. märtsini.

Romaanil on kaks süžeed: loo alguses toimuv mõrv viib politsei valejälgedele; teine, lühem osa keskendub tapja patoloogilise juhtumi kirjeldusele ja rõhutab selle vajalikku mõistmist.

Antoine Batille´l, kes selle põneva loo alguses mõrvati Popincourt´i tänaval seitsme noahaavaga (veidi hiljem saame teada, et olid pealtnägijad – itaallasest vürtspoodnik, koos oma naisega, kes kinnitasid, et tapjaks oli olnud heleda vihmamantliga mees, kellel oli ka kaabu, ja esialgu oli ta andnud neli noahoopi, ja kui tapetu oli maha vajunud, oli ta järgmised noahoobid andnud), oli omamoodi „hobi“ koguda vestlusi kaasaskantava magnetofoni abil, nii nagu paljud inimesed pildistavad.

Antoine Batille tegi seda salaja, inimeste eest magnetofoni varjates, kuigi paljudel kordadel ei olnud tal võimalik oma magnetofoni ka varjata. Loos saame teada, et ta lootis saada endale õige varsti Jaapanist pisikese magnetofoni, sellise, mis mahub peopessa, nii nagu tänapäevased dikitofonid seda on …

Batille oli veendunud, et ta uurib sedasi inimesi, teeb lausa psühholoogilisi uuringuid (helilinte nimetas ta elavateks dokumentideks). See kirg ajendas teda sageli külastama mõnda üsna kahtlast baari ja kohvikut, keskkonda, kus liikus ringi „igasugust“ seltskonda. Sarnaseid kohti külastab selle loo jooksul ka komissar Maigret, no ja tegelikult on Maigret seda ju peaaegu kõikides raamatutes teinud.

Antoine Batille oli pärit väga rikkast ja edukast suguvõsast, sest tema isa oli edukas parfüümide ja kosmeetikatoodete firma Mylene omanik. Komissarile ei ütle see kaubamärk mitte midagi, kuid kodus kinnitab Maigret´ naine, et tegemist on väga kuulsa ja tunnustatud kaubamärgiga.

Maigret´l (ta on selles loos üks esimesi, kes mõrvapaika jõudis, nagu ka doktor Pardon, kelle juures Maigret õhtusöögil oli) on küsimus, kas Batille´ tapeti sellepärast, et ta kuulis pealt mõnda kompromiteerivat vestlust? Või on põhjuseks miski muu …

Noormehe salvestatud viimase helikasseti kuulamine suunab politseid kahtlustama maalivaraste jõuku. Jõuku hakatakse jälgima, kuid kas see on ikkagi just see kurjamite kamp, kelle hulgas on ka Batille´ mõrvar? Või on tegemist siiski lihtsalt pättidega, kes mõrvasid ei soorita?

Maigret hakkas uurima. Ta kohtus mõrvatu isa ja emaga, 18-aastase õega, kes elas üsnagi „aktiivset“ elu. Tänu Antoine Batille´ lindistustele tabatakse ka maalivaraste kamp.

Kirjutav press haaras härjal sarvist, üles võeti maalivargustee afäär ja seostati seda loomulikult ka Batille'i mõrvaga.

Seejärel ilmutas end võõras inimene, kes kirjutas ajalehtede toimetusse ja helistas ka Maigret´le, et võtta vastutus mõrva eest. Võõras oli nördinud, kuidas võivad ajalehed valeinfot levitada! Kahtlustada tapmises kedagi teist?

Võõras kirjutas ajalehele, et ta ei kiitle mõrvaga, ta pole selle üle uhke, vastupidi, aga kogu see klaperjaht mõrvarile väsitab teda. Võõras ei tahtnud, et üks ilmsüütu mees maksaks tema teo eest …

Võõras helistas ka Maigret´le, esimeses kõnes kinnitas tapja, et ta pole mitte kunagi olnud õnnelik … Maigret võiks lasta selle võõra mehe kiiresti üles otsida ja vahistada, kuid ta tajus võõra isiklikku tragöödiat ja eelistas oodata, kuni mõrvar end ise paljastab. Maigret kartis sedagi, et tapja võiks sooritada enesetapu!

Möödus neli päeva, mille jooksul kahtlustatav helistas sageli Maigret´le, et temalt mõistmist ja lohutust leida.

Lõpuks tuli ta isiklikult Maigret' le pihtima, eelistades Maigret´ kodu oma kodule Boulevard Richard-Lenoir'il. Tapja püüdis oma juhtumit Maigret´le selgitada - juba lapsena tahtis Robert Bureau (mees oli kolmekümnendates eluaastates, vallaline ja töötas kindlustusfirmas) tappa ja tegi seda kord neljateistkümneaastaselt, mõrvates omavanuse teismelise – kuritegu, mille pärast ta ei muretsenud, sest keegi ei osanud teda kahtlustada.

Vajadus tappa, ja samal ajal hirm uue löögi ees, oli teda jälitanud tänapäevani, kuid ta oli alati suutnud oma mõrvarimpulsside üle domineerida, välja arvatud sel ööl, mil ta mõrvas Batille', keda ta ei tundnudki.

Tapja oli lasknud end mitmel arstil üle vaadata, kuid ta ei julgenud kellelegi tunnistada oma sügavat tapakirge. Ta arvas, et tema vaenlaseks on kogu inimkond. Inimene, kui selline, kuid ta lootis siiski ka ravile ja paranemisele. Tapja jaoks oli oluline see, et tal oli võimalik kedagi usaldada. Maigret´d ta usaldas, sest tundub, et komissar näib tapja sisemist draamat mõistvat …

Missugune oli tapja karistus? Selle jätan Sulle endale lugeda, kuid tuleb tunnistada, et „Maigret ja tapja“ on üks väga huvitav krimilugu, mis esialgu viitab hoopis millelegi muule, kui sellele, mis tegelikult juhtus.

„Maigret ja tapja“ on jõudnud ka teleekraanidee 1978. aastal valmis prantsuse telefilm „Maigret et le Tueur“, režissöör Marcel Cravenne, peaosas Jean Richard.

Samal aastal said telefilmiga „Keishi to rokuon mania“ valmis ka jaapanlased, režissöör Inoue Akira, peaosas Kinya Aikawa. Siinkohal tuleb mainida, et jaapanlastel valmis 7-osaline telesari Maigret´ lugudest, mille sündmused toimusid Tokyos, telesarja pealkiri oli „Tokyo Megure Keishi“.

Rex Stout

“Nero Wolfe´i juhtumid. Üle minu laiba”

(Tänapäev)

Kui Balkani päritolu kaunitar satub kadunud teemantide tõttu pahandustesse siis pöördub ta otse loomulikult mailmakuulsa Nero Wolfe'i poole. Eriti kui väidab end olevat Wolfe'i unustatud tütar.

Panused tõusevad veegi, kui naise vehklemiskooli õpilane leitakse pärast tundi surnuna.

“Üle minu laiba” (“Over My Dead Body”) on seitsmes raamat Nero Wolfe´i juhtumitest, mille autoriks USA krimikirjanduse klassik Rex Stout. Lugu ilmus esimest korda 1939 ajakirjas “The American Magazine”, ja raamatuna aasta hiljem, kirjastajaks Farrar & Rinehart.

Selles raamatus hakkas Rex Stout ”lahkama” veidi ka Nero Wolfe´i tausta ja tema juuri, mis viivad Montenegrosse. See on ju raamatusarja seitsmes raamat, kuid Wolfe´i noorusaeg pole lugejale veel teada ega tunda.

Seetõttu toob Stout mängu mõned ”kliendid” Euroopast, sh Montenegrost, juttu on ka sündmustest Jugoslaavias. Selle raamatu esimeses peatükis külastab Wolfe´i ka FBI agent Stahl, ja Wolfe kinnitab, et ta on sündinud USAs, kuid kas ikka on.

Pigem on tunda, et Wolfe ei tahagi agendile tõtt rääkida, ja kas seda ongi vaja teha …

Olid ju toona FBI agendid eriti uudishimulikud, mistõttu jälgiti ka paljude seaduskuulekate kodanike eraettevõtteid ja nende tegevust.

Olen lugenud, et Rex Stout oli esialgses versioonis ütelnud, et Wolfe oli sünnipäralt montenegrolane, kuid kirjastajatele see siiski ei meeldinud.

Sündmustest ka, kuigi üritan Sulle kõike mitte ümber jutustada, sest krimilugusid peab ikka ise lugema …

Nero Wolfe´i poole pöördub Carla Lovchen, noor vehklemisinstruktor ja illegaalne immigrant Montenegrost. Seda on palunud teha tema töökaaslane ja kaasmaalane Neya Tormic. Neyat on alusetult süüdistatud teemantide varastamises vehklemisstuudio jõuka õpilase Nat Driscolli mantlitaskust. Vehklemisstuudios töötasid nii Carla kui ka Neya.

Esialgu reageeris Wolfe Carla kohalolule ebatavaliselt vaenulikult, tormas ruumist välja ja keeldus isegi naisterahva palvet kuulamast, rääkimata sellega tegelemisest.

Pärast Carla lahkumist selgus, et naisel oli varjatud motiiv Wolfe´i külastamiseks. Ta oli peitnud kirja Wolfe´i kontoris asuva raamatu sisse. Kiri oli kirjutatud serbohorvaadi keeles ja see andis Horvaatia aristokraadile, printsess Vladanka Donevičile õiguse pidada salaja võõrvõimuga läbirääkimisi Bosnia metsa kontsessioonide üle.

Wolfe kahtlustas rahvusvahelist intriigi, ja sellised intriigid on kõige räpasemad.

Wolfe täpsustas, et ta mõistab Balkani segadust ainult pealiskaudselt, aga isegi pealispinnal võib näha korruptsiooni ussikesi vingerdamas.

Jugoslaavia asevalitseja taotles ekslikult teatud riikide sõprust. Prints Stefanit kasutasid ära teatud teised riigid ja prints kasutas neid enda huvides. Wolfe´ile tegi muret, et nad toovad selle intriigi Ameerikasse, kuid Wolfe lubas seda intriigi kasutada nende kõigi hävitamiseks.

Kas kiri oli peidetud meelega Wolfe´i kabinetti, et FBI agendi naastes Wolfe kinni võetakse või oli Carla Lovchen selle printsessilt lihtsalt pihta pannud.

Wolfe otsustas Carla Lovcheni enda juurde tagasi kutsuda.

Veidi enne selle kirja leidmist oli Wolfe´i külastanud eelpool mainitud FBI agent, kes uuris ka Wolfe´i sidemete kohta prints Stefan Donevičiga. Kas Wolfe oli saatnud printsi toetuseks Euroopasse raha? Kas Wolfe esindas mõnda välismaist firmat, tööandjat, üksikisikut, oragnisatsiooni? Selline ”suhtlemine” ärritas Wolfe´i.

Carla Lovchen naasis, kuid nüüd üllatas ta Wolfe´i ja Wolfe´i abi Archie Goodwini uudisega, et Neya väidab end olevat Wolfe´i kaua kadunud tütar ja tal on tõendiks lapsendamistunnistus.

Wolfe oli skeptiline, kuid tunnistas, et adopteeris Montenegros sõjaväeteenistuse ajal orvuks jäänud tüdruku, kuid kaotas temaga kontakti I maailmasõja järgsete poliitiliste muutuste ajal. Vaatamata sellele oleks Neya vahistamine Wolfe´i jaoks piinlik skandaal ja ta otsustas Neyat aidata.

Nüüd saadeti Archie Goodwin vehklemisstuudiosse asja uurima. Seal kohtus ta ka Neyaga.

Veidi pärast seda väitis üks briti tudeng, Percy Ludlow, et Neya oli ikkagi oma mantlist lihtsalt sigarette võtnud, ja keegi madam Zorka (õmblejanna) teadis kinnitada, et Neya ja härra Driscolli mantliriie oli sama, mis tekitaski segadust, justkui oleks Neya võõra mantlitaskutes ”toimetanud”.

Archie oli esialgu pisut üllatunud, sest Ludlow alibi oli tekitanud Neyas segadust. Veidi hiljem saabus ka Driscoll, kes tunnistas, et teemante ei varastatud, ta lihtsalt oli unustanud, kuhu oli need jätnud … kas tõesti?

Ei möödu palju aega, kui vehklemisstuudios leiti laip. Keegi oli tapnud Percy Ludlow!

Ta oli tapetud epeemõõgaga. Vehklemisstuudios olid kõik mõõgad nürid, kuid oli üks seade – col de mort, mida oli võimalik epeemõõga külge panna ja selle abiga mõõk surmavaks relvaks muuta. Veidi enne tapmist oli vehklemisstuudio omanik Miltan kinnitanud Archiele, et neil oli selline seade olemas, nad olid saanud selle kingituseks, kuid see oli stuudiost varastatud …

Archie märkas pärast laiba leidmist, et keegi oli tema mantlit puutunud, vasakpoolse tasku klapp oli sisse lükatud ja tasku punnitas kahtlaselt, kas seal oli col de mort? Archie lahkus. Ta läks Wolfe´i juurde, kus selgus, et keegi oligi just Goodwini taskusse sokutanud col de morti!

Nüüd oli Ludlowi surmas peasüüdlaseks Neya Tormic!

Oli ju Neya Ludlowi vehklemisinstruktor ja viimane inimene, keda Ludlow´ga koos nähti.

Nüüd pakkus Neyale alibit teine õpilane – Rudolf Faber, kuid see alibi oli üsna nõrguke.

Olukord läks veelgi keerulisemaks, kui eelpool mainitud õmblejanna Zorka väitis, et nägi kuidas Neya col de morti Goodwini mantlitaskusse pani, kuid Neya kinnitas, et see surmav seade oli olnud tema taskus, ja suure hirmuga oli ta selle Goodwini taskusse pannud! Kes räägib tõtte, kes mitte?

Veidi hiljem said Wolfe ja Goodwin teada, et Ludlow oli briti agent, kes uuris kahtlasi tehinguid.

Wolfe oli kindel, et uurimisobjektiks olid eelpool mainitud Jugoslaavia, Bosnia metsandustehningud.

Wolfe´i külastas ka Rudolf Faber, kes kinnitas, et ta tegutseb Neya huvides. Kui Wolfe ja Goodwin hetkeks kabinetist lahkusid, otsis Faber juba raamatut, millel vahel pidi olema eelpool mainitud kiri, volitus.

Veel üks vehklemisõpilane, Donald Barrett külastas Wolfe´i. Ka tema väitis, et tegutseb Neya huvides. Donald Barrett on pankur ja tema isa John Barrett oli seotud metsandustehingutega, ja ei maksa unustada, et need metsandustehingud olid Ameerika seadustega keelatud.

Tapetuid on selles loos veel.

Järgmisena leiti Rudolf Faberi surnukeha! Neya ja Carla korteris. Carla oli põgenenud, ja näis, et ta oli ka süüdi. Carla oli põgenenud ühte büroohoonesse, kus oli ka Nat Driscolli äri, ja Nat Driscoll pakkus Carlale varjupaika.

Goodwin palus Carlal tulla Wolfe´i juurde, kuid selleks oli vaja Carla maskeerida hotelli liftipoisiks, et politsei ei avastaks tema liikumist.

Loo lõpp läheb igati põnevaks ja veelgi segasemaks, sest taaskord saab ka lugeja teada, et mitmedki tegelased pole need, keda nad on kinnitanud end olevat.

Me saame teada, mis mängu mängit metsandustehingutega, ja kes oli Neya tegelikult? Immigrant? Printsess?

Miks tapeti Ludlow ja Faber? Sedagi saame teada.

Loo viimastel lehekülgedel satub hädaohtu ka Wolfe. Keegi ründab teda. Kes? Sedagi saad teada.

Ja veel. Üks tegelastest on siiski ka Wolfe´i adopteeritud tütar. Kuid, kes? Sedagi saad teada.

”Üle minu laiba” on üks nendest Wolfe´i juhtumitest, mis jõudnud ka teleekraanile. Seda telesarjas ”A Nero Wolfe Mystery”, mida tehti kaks hooaega – 2001 ja 2002. Nero Wolfe´i kehastas Maury Chaykin ja Archie Goodwini Timothy Hutton.

Mira Lobe

„Rohelise südamega linn“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Metsa keskel oli väikene linn. Seal, kus lõppesid majad, algasid puud. Võib ka öelda, et kus algasid puud, lõppesid majad. Kõik linna elanikud tundsid metsast rõõmu. Ainult linnapea ei märganud metsa ilu ning käis ringi ja nuputas, kuidas saaks linna veel võimsamaks, veel uhkemaks ja veel suuremaks muuta.
Austria kirjanik Mira Lobe on Eestis tuntud ennekõike raamatu „Vanaema õunapuu otsas“ autorina. Tema sulest on ilmunud rohkem kui sada lasteraamatut, nende hulgas ka mitu auhinda saanud „Rohelise südamega linn“.

Pean tunnistama, et üsna veidi aega tagasi mõtlesin, miks on eesti keeles ilmunud sedavõrd vähe raamatuid Mira Lobe sulest, kelle sulest on ju ometigi ilmunud igati populaarne „Vanaema õunapuu otsas“ (1973, Eesti Raamat; 2003, 2008 Avita), millest on meil tehtud ju ka samanimeline telelavastus (ETV 1977, peaosades Salme Reek, Andi-Peeter Pirksaar jt, režissöör-lavastaja Elvi Koppel), ja paar aastat tagasi etendus samanimeline muusikaline koguperelavastus Tartu Mänguasjamuuseumi Teatri Kodu sisehoovis (peaosades Viire Valdma, Robert Annus jt, lavastajaks Marko Mäesaar).

Uurisin veidi veel ja leidsin ühe Mira Lobe kirjutatud raamatu eesti keeles veel ehk „Hiir kipub välja“ (1984, Eesti Raamat).

Mira Lobe (s. Hilde Mirjam Rosenthal, 17.09.1913 Görlitz, Sileesia – 6.02.1995, Viin) oli Austria lastekirjanik, kelle sulest on ilmunud üle 100 lasteraamatu! Täna jagab Austria Föderaalne Haridus-, Kunsti- ja Kultuuriministeerium välja ka Mira Lobe-nimelist laste- ja noortekirjanduse stipendiumi.

Pärast kooli lõppu tahtis tulevane kirjanik õppida kunstiajalugu, saksa keelt ja kirjandust, kuna ta oli juudi päritolu, siis ei pääsenud ta õppima soovitud erialadele. Õnneks pääses ta siiski tekstiili- ja moekooli Berliinis.

1936 emigreerus ta Palestiinasse, kus 1940. aastal abiellus saksa näitleja ja režissööri Friedric Lobe´ga, kes tegutses Tel Avivi töölisteatris „Ohel“.

Mira Lobe esimene raamat „Insu-Pu“ ilmus 1948 Tel Avivis.  1985. aastal tegid britid just selle raamatu ainetel populaarse 8-osalise telesarja „Children´s Island“.

1951 kolisid Lobe´d Viini, kus Lobe abikaasa sai tööd teatris, mil nimeks  „Neuen Theater in der Scala“.

Kuus aastat hiljem sai Freidrich Lobe tööd Berliini saksa teatris ja nii said neist Ida-Berliini elanikud.

1958 teenis Mira Lobe oma esimese kirjandusauhinna ehk Austria lastekirjanduse auhinna raamatu eest „Titi im Urwald“.

„Rohelise südamega linn“ („Das Städtchen Drumherum“) ilmus algupäraselt 1970. aastal.

Vahvad pildid on sellesse raamatusse joonistanud Susi Weigel, kes on illustreerinud ka paljud teisedki Mira Lobe lasteraamatud.

Loo algus on selline: metsa keskel oli väikene linn. Seal, kus lõppesid majad, algasid puud. Võib ka öelda, et kus lõppesid puud, algasid majad …

Kõik tundsid metsast rõõmu. Lapsed, sest nad ei pidanud tänaval mängima. Suured, sest neil polnud pühapäeval rohelusse sõitmiseks autot vaja. Vanemad inimesed, sest nad said toas kükitamise asemel kõrgete puude all istuda ja linnulaulu kuulata.

Ainult üks inimene ei rõõmustanud. See oli linnapea, kes nuputas, kuidas saaks väikese linna suuremaks teha. Keegi ei tohtinud teda segada, isegi mitte tema lapsed Julius ja Juliane.

Selline algus sellel lool. Üsna tuttavlik, kas pole. Rohepööre, lageraie, Tallinn ja puude maha võtmine, Sütiste tee parkmets ja puude maha võtmine … vaatame, kuidas sellel linnal läheb, millest selles raamatus juttu.

Linnapea plaanis linnakesest suuremat linna teha. Linna tuleks suurem kool, äkki isegi lõbustuspark ja loomaaed. Suured majad ja suured vabrikud. Hiigelsuur jaamahoone, hiigelpostkontor. Linnapea oli joonistanud juba 99 plaani … ja siis, just sajanda juures, turgatas talle lõpuks hea mõte. Mets peab kaduma!

Linnapea arvates oli ta tõeline tarkpea, ja juba järgmisel päeval pidid tulema kopad ja sahad, maakaevajad, puude üleskiskujad, juurte väljarebijad.

Linnapea läks uudisega linnarahva juurde. Homsest kaob mets ja kerkivad majad!

Linnarahvale see uudis ei meeldinud. See ei meeldinud linnapea lastele, tüdrukutele ja poistele, täiskasvanutele, vanematele inimestele. Metsa ei tohi maha võtta … kuid linnapea ei kuulanud linnarahvast.

Uudis metsa maha võtmisest jõudis ka metsaelanikeni – kaks jänest, orav, põrnikas, metssiga, mutt, linnud ja hiired. Kõik metsaelanikud olid mures ja hädas. Kas kellelgi pole siis head nõu? Isegi puud ei osanud vastata. Õhtul tõusis taevasse kuu, kes kuulis ööbiku laulu. Ööbik istus kibuvitsapõõsas, laulis ja halises. Laulu lõppedes oli kuu kõike taibanud, ja ta oli kindel, et siin saab aidata vaid üks! Väike proua Hullevulle.

Väike proua Hullevulle oli metsavaim. Väike sõbralik kummitus, kes armastas kangesti vaheldust. Ta oskas pisut võluda, sest tema vanaema oli olnud nõid. Kuukiir äratas proua Hullevulle, kes märkas, et midagi oli valesti. Puuokste vahel rippus miskit, teda ümbritses tüdrukute nutt, mitte kaugel sellest oli poiste kisa. Kaks oksa allpool rippusid vanakeste ohked. Veel allpool siili kaeblemine, hiirte hädakisa, põrnika lein, metssea raev ja kõikide teiste loomade mure.

Väikese proua Hullevulle jaoks oli see uskumatu. Ta otsustas külastada linnapead. Ta torkas oma kotti kõik hädad, mis puude okste vahel rippusid. Istus valgele rongasulele ja tuhises minema. Üks tammeleht, kase- ja pöögilehed lendasid temaga kaasa. Täpselt südaööl vihises väike proua Hullevulle koos oma rohelise saatjaskonnaga linnapea avatud aknast sisse.

Rohelised lehed kohtusid linnapea juures laual olevate valgete paberilehtedega. Proua Hullevulle oli kaasa võtnud linnapea jaoks mõned unenäod. Kotisuust lasi ta välja tüdrukute nutu, poiste kisa ja vanakeste ohked.

Linnapea hakkas nägema unenägusid, mis olid päris hirmsad! Ma jätan need unenäod Sulle endale lugeda ja avastada. Viimasena nägi linnapea ka üht ilusat unenägu. Linnapea oli liblikas ja lendas läbi metsa. Kõik oli ilus!

Proua Hullevulle tegi ühe asja veel. Ta pühkis kõik rohelised puulehed oma rongasulega vagete paberilehtede keskele. Paberilehtedel olid linnapea joonised suursugusest linnast.

Järgmisel hommikul olid linnapea lapsed suurte plakatitega väljas, metsa ääres. Ja seal oli teisigi linnaelanikke. Plakatitel oli juttu 100. aastatest puudest, mis tahtsid saada 1000. aastateks, juttu oli linnupesadest munadega, jänese kodust, sipelgapesast, 80. konnast jpm.

Kuid, juba olid platsis ka masinad, mis tulid metsa maha võtma!

Mida tegi linnapea? Milline oli tema otsus? Selle jätan Sulle endale lugeda, sest oleme jõudnud peaaegu raamatu viimaste lehekülgedeni.

Viimasel leheküljel saad teada sedagi, miks selle raamatu pealkirjaks on „Rohelise südamega linn“.

Selline vahva, oluline ja kaasahaarav lugu selles Mira Lobe raamatus. Vaatamata sellele, et see on kirjutatud 53. aastat tagasi, on see lugu aktuaalne ka täna.

Georges Simenon

„Komissar Maigret. Öö teeristil“

(Pegasus)

Komissar Maigret kutsutakse uurima Antwerpeni teemandikaupmehe salapärast mõrva. Kuigi peamise kahtlusaluse Carl Anderseni ülekuulamine kestab kaheksateist tundi, kinnitab too järjekindlalt oma süütust.

Miks siis leiti tema garaažist teemandikaupmehe surnukeha?

Miks on tema õde alati oma tuppa suletud?

Ja miks on kõigil Kolme Lese teeristi majade elanikel midagi varjata?

Keegi pole tegelikult see, kes ta väidab end olevat, aga kes neist on süüdlane? Kõik niidid põimitakse osavalt kokku komissar Maigret’ raudse loogika abil.

Eesti keeles ilmus see komissar Maigret´ lugu esimest korda 2004. aastal (kirjastus Tänapäev).

„Öö teeristil“ (prantsuse keeles „La Nuit du Carrefour“) on belgia kirjaniku Georges Simenoni krimiromaan, mis ilmus algupäraselt juba 1931. aastal. Vaatamata sellele, on põnev seda lugeda ka täna.

See on üks varasemaid lugusid, milles tegutseb komissar Maigret. Pärast seda on Maigret´ lugusid ilmunud kümneid ja kümneid, mistõttu võib julgelt öelda, et komissar Maigret on üks kuulsamaid krimilugude tegelaskujusid!

Sellest loost tegid prantslased ka filmi, ja sedagi juba 1932. aastal. Režissööriks Jean Renoir, peaosas filmi režissööri vanem vend Pierre Renoir.

2017 tegid britid sellest loost ühe osa ITV-kanali seriaalist „Maigret“, mille peaosas Rowan Atkinson. Seda sarja filmiti kokku kaks hooaega, aastail 2016-2017, kokku siiki vaid 4 osa …

Selle loo keskmes on juudi päritolu teemandikaupmehe Isaac Goldbergi mõrv. Veidi Pariisist eemal, majas, mida tuntakse kui Trois-Veuves´i ristmikul asuvat maja.

Lugu algab sellega, et komissar Maigret on küsitlenud juba 17 tundi Carl Anderseni. Nüüd juba 18 tundi! Maigret kuulas kahtlusalust üle vaheldumisi vaneminspektor Lucas´ega. Kas tõesti pidid Maigret ja Lucas seekord alla andma?

Maigret´d ei pannud imestama mitte niivõrd ülekuulatava füüsiline ja moraalne vastupidavus, vaid mehe lõpuni säilinud hämmastav elegants ja vaoshoitus. Carl Andersenis oli aristokraatlikku elegantsi, ilma jäikuse ja kõrkuseta.

Taanlane Carl Andersen kandis vasakus silmas monoklit, selleks, et varjata klaassilma. Maigret uuris, kas see oli juhtunud sõjas, kuid Andersen kinnitas, et taanlased ei pidanud sõdima, see oli juhtunud lennuõnnetuses, sest Andersenil oli väike eralennuk …

Seejärel saab lugeja teada, et Carl Andersen tuli Prantsusmaale kolm aastat tagasi koos oma õe Elsega. Nad elasid ühe kuu Pariisis. Seejärel üürisid nad maja Pariis-Emilietampes´i kiirtee ääres kolm kilomeetrit Arpajonist, paigas, mida kutsutakse Kolme Lese teeristiks.

Sellele paigale viitab ka seekordse loo pealkiri.

Andersenid olid elanud seal kolm aastat kõige rangemas eraldatuses. Ei mingitki läbikäimist naabritega. Carl Andersen oli ostnud vana tüüpi sõiduauto 5CV, mida ta kasutas sisseostude tegemiseks Arpajoni turul. Igal kuul käis ta selle autoga ka Pariisis, et viia mööbliriide mustreid firmasse Dumas ja Pojad. Iga mustri eest teenis härra Andersen viissada franki, ta tegi neid keskmiselt neli tükki kuus, kokku teenis kaks tuhat franki.

Maigret tõdes, et Andersenidel ei olnud sõpru. Laupäeva õhtul oli Carl Andersen läinud magama nagu tavaliselt. Ta oli lukustanud õe tema tuppa Carl Anderseni toa kõrval, kuna õde olevat väga kartlik …

Kell seitse hommikul, pühapäeval, läks kindlustusagent härra Emile Michonnet, kes elas majas sadakond meetrit Andersenidest eemal, oma garaaži ja märkas, et tema uus kuuesilindriline auto oli kadunud ning selle asemel seises härra Anderseni auto …

Härra Michonnet oli läinud Andersenide poole, kuid raudvärav oli lukus. Umbes poole tunni pärast oli mees rääkinud sellest kurvast loost juba sandarmeerias ja sealt mindi uuesti Andersenide juurde, kuid ei leitud ei Carl Anderseni ega tema õde …

Andersenide garaažist leiti hoopis härra Michonnet´ auto, mille esiistmel, kummargil rooli peal, oli surnud mees, keda oli lähedalt rindu tulistatud. Mehe dokumendid olid alles, tegu oli kellegi Isaac Goldbergiga, Antwerpeni teemandiärimehega.

Sadarmeria pöördus viivitamatult Arpajoni raudteejaama töötajate poole, kes olid näinud Andersene minemas esimesele Pariisi rongile, ja nad võeti kinni Orsay´ jaamas, kus vend ja õde olid kõike eitanud.

Carl Andersen eitas kõike ka ülekuulamisel. Ta kinnitas, et ei olnud kedagi tapnud. Ta kinnitas, et nägi meest esimest korda surnult autos, mis temale ei kuulunud, kuid oli tema garaažis.

Maigret vestles ka antud asjaga tegeleva uurija Comeliau´ga, kellel oli oli palju küsimusi. Milleks see autode vahetamine? Miks Anderen ei kasutanud autot, mis oli tema garaažis, et põgeneda, vaid läks jaama jalgsi ja seal rongile? Mida tegi see juveelikaupmees Kolme Lese teeristil?

Hetk hiljem vabastas Maigret ülekuulatava. Carl Andersen lahkus, kuid ooteruumis oli järgmine mees. Härra Michonnet, kes oli tulnud selleks, et saada kätte oma kallis auto, milles oli olnud tapetu juveelikaupmees. Kindlustusagent Michonnet´le oli auto vajalik töövahend, kuid hetkel ei saanud Maigret autot selle omanikule tagastada.

Tund aega pärast ülekuulamist sai Maigret telegrammi Antwerpenist, milles öeldi, et Isaac Goldberg oli olnud neljakümne viie aastane teemantide edasimüüja, kes sõitis kord nädalas rongi või lennukiga Amsterdami, Londonisse ja Pariisi. Tal oli luksuslik villa Borgerhoutis, ta oli abielus, kahe lapse isa ja proua Goldbergile oli kurvast loost teatud, mistõttu oli naine asunud teele Pariisi.

Järgmisel päeval sõitis Maigret Kolme Lese teeristile. Seal oli vaid kolm maja. Autoremondi garaaž, mille ees seisis suur alumiiniumkerega sportauto, töömehed parandasid lihuniku kaubikut.

Seal oli paekivist villa stiilis ehitis aiaribaga, ümber kahe meetri kõrgune raudaed. Sellel vasksilt: Emile Michonnet, kindlustus.

Kolmas valdus oli kahesaja meetri kaugusel. Parki ümbritsev müür ei võimaldanud näha muud kui teist korrust, kiltkivikatust ja mõningaid ilusaid puid.

Maigret oli kohal. Ka Lucas oli kohal.

Maigret seadis end sisse Arpajoni hotellis. Lucas oli välja selgitanud miks seda kohta nimetati Kolme Lese teeristiks.

Maigret kohtus garaažipidaja, härra Oscariga, kuid ka Carl Anderseni ja tema õega. Maigret´le oli selguseta, miks keegi ei olnud midagi näinud, midagi kuulnud, kuigi see koht oli vägagi piiratud, ja samas, kellelgi polnud ka alibit!

Samal õhtul toimus veel üks mõrv! Kolm Lese teeristile oli saabunud auto, millest väljus proua Goldberg. Kõlas lask, naine karjatas ja vajus kokku. Lask oli tulnud põllult. Maigret alustas tagaajamist, kuid põllul polnud kedagi näha.

Nüüd juba kaks tapetut! Ja tundus, et mitte keegi Kolme Lese teeristilt ei tundnud neid, kellegil polnud nendega olnud varasemat kontakti. Maigret sai infot, et Isaac Goldberg oli saabunud Pariisi sportautoga Minerva. Sellesama autoga pidi ta ka Pariisist teeristile tulema.

Järgmisel päeval oli kadunud ka Carl Andersen. Tundub, et ta oli põgenenud Prantsusmaalt Belgiasse. Anderseni õde Else ei teadnud sellest midagi … või?

Maigret sai telegrammi Belgia Julgeoleku käest, milles öeldi, et Isaac Goldbergi oli juba mitu kuud jälgitud, sest väidetavalt oli mees ostnud kahelt rahvusvaheliselt kurjategijalt ehteid, mis olid varastatud Londonis. Ehteid väärtuses kaks miljonit! Goldberg oli ostnud need ehted Antwerpenis ja seejärel oli ta liikunud edasi Prantsusmaale.

Maigret jätkas küsitlemist.

Ühel ööl selgus, et Carl Andersen oli tagasi, kuid ka teda oli tulistatud. Andersen jäi ellu, kuid kõik asjalood olid nüüd veelgi segasemad.

Veelgi keerulisemaks läksid asjad siis, kui Maigret avastas täiesti juhuslikult, et härra Oscari autotöökoda ja bensiinijaam olid vägev kattevari vägagi mustale ärile, milles oli mängus varastatud kraami, ehteid ja juveele, ja isegi narkootikume!

Olukord hakkas selgemaks saama siis, kui ühest mööduvast autost tulistati ka Maigret pihta. Õnneks läks lask mööda ja Maigret´l õnnestus näha, kes oli mööda kihutava auto roolis …

Nii nagu ikka. Krimilugude kokkuvõtteid kirjutades on olemas see oht, et räägid kõik sündmused ja sündmuste keerdkäigud ära, mistõttu hakkan siinkohal kokkuvõttele joont alla tõmbama.

Igal juhul saame loo lõpus teada, et paljud tegelastest polnudki üldse need, keda me arvasime neid olevat.

Saame teada, kes on kellega seotud, ja kuidas.

Saame teada, miks tapeti juveelikaupmees ja tema naine, miks taheti tappa Carl Anderseni.

Otse loomulikult saame teada, kes on süüdi, ja mis süüdlastest saab.

Tõeline sündmuste tulevärk leiab aset loo viimasel paarikümnel leheküljel, kui Maigret leiab vastused paljudele küsimustele …

Taaskord pean tõdema, et George Simenon hoiab lugeja teadmatuses ja põnevuses kuni viimaste lehekülgedeni, ja tema loodud komissar Maigret on meisterlik tegelaskuju, kellel on alati oma tavad ja kombed, kuidas kurikaelad tabada.

Mõnikord on selleks vaja ka kübeke õnne, ja kindlasti ka paar piibumahvi.

Aino Pervik

„Sookoll ja sisalik“

(Tänapäev)

Ühes tavalises soos elab sookoll, heasüdamlik mehike, kes oma äratundmise järgi meeleldi ka loomade elu korraldaks. Ühel päeval tabab sookolli õnnetus, ta kaotab mälu ning unustab kodu ja sõbrad. Mehike muutub järjest töntsimaks ja kurjemaks, unustades igatsuse ilu ja headuse järele. Kas teised sooelanikud – rästik, konn, rabakukk ja sookurg – oskavad teda aidata?

Juba ligi neli aastakümmet lugejaid rõõmustanud „Sookoll ja sisalik“ on jutustus kodu ja sõprade tähtsusest ning sellest, et paljalt erinev olek ei tee ühtki olendit heaks ega halvaks.

Aino Perviku suurepärane looduslugu, ja samas ka muinasjutuline lugu „Sookoll ja sisalik“ ilmus esimest korda juba 1986. aastal (kirjastus Eesti Raamat). Toona mina seda ei lugenud, sest keskkooli viimases klassis ju väga lasteraamatuid enam ei lugenud … Selle raamatu pildid olid Piret Selbergi sulest.

Kui raamat 1986. aastal ilmus, siis selles olevas tutvustuses/pisikeses kokkuvõttes oli kirjas, et selles raamatus on rõhutatud isiksuse ja kodu seost ning mitmesuguste olendite erinemisvõimalust, kuid paljalt erinev olek ei tee kedagi heaks ega halvaks. Üsna aktuaalne teema, kas pole ...

Aastal 2004 avaldas kirjastus Tiritamm selle ägeda raamatu uuesti, ja siis olid raamatu pildid pärit juba Piret Raua sulest, nagu ka sel aastal ilmunud raamatus. Ei maksa unustada sedagi, et suurepärane kirjanik ja kunstnik Piret Raud on ka Aino Perviku tütar.

Raamatu alguses saame sookolliga tuttavaks. Raamatu autor tõdeb, et sookoll oli rebasest veidike vähem, siilist ivake suurem. Ümariku keha küljes lühikesed käed ka tilluksed jalad. Peas laiad lamedad kõrvad ja suured tumedad silmad. Selg tihedalt karvane. Sookoll kõndis jalgade peal püsti kui pisike inimene, aga inimene see mehike ei olnud.

See kummaline tegelane oli sookoll, kellel oli kollisüda sees ja kollimõtted peas. Soo, kus sookoll elas, oli õige lai ja suur, kuid soo oli ka ohtlik, sest soo ei taha, et teda tallatakse, soopind on väga õrn. Sookollil polnud soos häda midagi, sest soo ja raba olid kolli kodu.

Saame teada, et lausa vee ja muda sisse ei läinud ka tema elama. Sookolli tuba oli kõrgemal rabas. Raba oli kindlam ja kuivem, kuigi tüma oli ka raba. Sookolli kodu polnud just päris maja moodi, kuid pesa ei olnud see ka mitte.

Katus oli männikoorest, põrand oli kuivast turbast, magamisase oli pehmest kahvaturohelisest samblast, ukse ees rippusid tihedalt peente niitide otsas tumepunased läikivad jõhvikad. Toole ja lauda sookollil ei olnud. Istumiseks olid samblatutid, seina ääres oli ilu pärast ka üks kuldsädemetega kivi. Kolli toas oli sageli ka lilli, kuid ka lõhnav sookail, küüvits, kanarbik, sinikad ja murakad, pohlad ja jõhvikad.

Natuke maad sookolli toast eemal oli õõtsuva taimevaiba all poolenisti peidus sügav tumeda veega järv. Järve taga algas mädasoo.

Igati vahva algus.

Raamatu teine peatükk kannab pealkirja „Täbar lugu“.

Saame tuttavaks sookolli sõpradega, kuid nende sõpradega on üks pisike aga, tegelikult üsna suur aga, mistõttu saamegi lugeda täbarast loost.

Selle peatüki tegevus toimub varasel kevadajal, kui lumi oli juba käinud. Saame kohe aru, et sookollile kevad meeldis, ja meeldis ka kevadine soo ja raba.

Sookollil oli mitmeid sõpru: rästik Küi, rabakukk Atarr ja tema kanake, sookurg Kuruu.

Täbaraks läks olukord seetõttu, et rästik tahtis ära süüa rabakana pesas olevad kümme pruunitähnilist muna, rabakukk tahtis ära süüa mardika, sookurg tahtis suutäit rästikut!

Sookollile tulid nutt ja naer korraga peale. Ta teadis, et kõigil neil oli pärast pikka talve vaja tihedasti einet võtta, aga misjaoks nad siis üksteist sööma peavad? Kõik tema head sõbrad!

Seda, mida sookoll nüüd tegi, seda ma Sulle ära ei räägi. Pead ise lugema, kuid seekord laabus kõik hästi.

Järgmises peatükis läks sookoll asju parandama. Sõpradega asju parandama.

Sookoll viis sookurgdele (Kuruu ja Uula) lepituseks torbikutäie jõhvikaid ja pohli. Rästikule pakkus sookoll pähkleid, need ka ju nagu linnumunad, koor ümber ja magus sisu sees. Rästik Küi selgitas, et tema pähkleid ei taha, sest ta ei ole orav ega hiir.

Neljas peatükk on „Sisalik“. Sookollil oli kodus üks eriti südamelähedane asi, mis tal meele ka nukraks tegi. See oli tilluke kuivanud sabaots. Eelmisel suvel oli koll sattunud oma rännakutel raba kõige kaugemasse otsa, kust edasi algas kuiv ja kõrge kuusik. Kuivas kohas oli sookollil paha olla, kuid seekord sai teadmishimu kollist võitu. Sookoll läks õige kaugele metsa. Ühel raiesmikul sattus ta maasikate peale. Maasikad soos ei kasva, kuid uued marjad maitsesid sookollile pööraselt. Ta sai maasikaid palju ja jäi magama.

Ärgates märkas sookoll laial kivirahnul kõige ilusamat olendit, keda koll iial ette oleks osanud kujutada. Loomakesel oli sale ja sile keha. Õrnalt roheka ja pruunika keha küljest sirutusid kõige ilusamad väikesed jalad, mida sookoll kunagi näinud. Pea oli hunnitult pisike, silmad säravad. See oli nii ilus olend, et sookoll lausa ohkas.

Sookoll tahtis loomakest lähemalt vaadata, kuid loomake pages üle kivi minema. Sookoll sirutas käe ja haaras väiksel olendil sabast kinni. Nüüd juhtus aga õnnetus. Saba tuli looma küljest ära ja jäi sookollile pihku. Sabata loomake puges kiviprakku.

Sookoll oli ehmunud, sest ta ei tahtnud loomakesele viga teha, ainult vaadata. Sookoll lootis, et loomake tuleb tagasi, aga ei. Saba peos, vantsis sookoll kurvalt koju tagasi.

Juhtum jäi sookollile raskelt südamele. Sagedasti võttis ta saba välja ja silmitses seda ohates. Ajapikku kuivas saba jäigaks, nüüd kõlbas see ainult mälestuseks, mis meeletu kurbuse peale ajas, kuid kollile meeldis mõnikord ka kurb olla.

Rästik Küi oli sookollile hiljem ütelnud, et loomake ei saanud olla keegi muu kui kivisisalik. Kollil oli kindel kavatsus metsa tagasi minna ja sisalik üles otsida, kuid suvi ja sügis kulusid sedasi ära, et koll ei saanud südant rindu võetud ja teele asutud. Kollil oli imelik hirm uuesti soost välja metsa minna.

Järgmises peatükis „Kollisüda“ saame lugeda, et sookoll istus oma kodukese lävel ja igatses. Ta mängis roopilli, taevas oli kollane kuu. Roopillilugu muutus üha nukramaks, sookolli süda muutus ühe kurvemaks. Sookolli hing oli täis piiritut igatsust ja valu.

Sookolli juurde tuli konn Rana, kes oli sookolli lähim naaber rabas. Ranal oli mure, kas sookoll oli haigeks jäänud, et nii kurba viit mängis. See oli nii kurb viis, et teistel oli veidi paha seda kuulata, kuid pärast kohtumist oli sookollil asi selge, ta läheb metsa ja otsib sisaliku üles!

Sookoll läkski metsa, kuid, oh seda jama, ta eksis seal ära! Ja tegelikult! Ta jäi metsa kinni.

Koll oli nagu metsa vang, kes enam iial ära ei pääse. Sookoll jäi metsa väga pikaks ajaks – kevadest sai suvi, suvest …

Üha kitsamaks jäi lopsakalt kasvavate tihnikutaimede vahel sookolli ase. Aina raskem oli tal pead tõsta, et laiemalt ringi vaadata. Kuuse alumised oksad surusid selga, rasked rohud rõhusid kuklasse.

Sookoll märkas ühel päeval, et ta hakkas tigedaks minema. Ta ründas sipelgaid, kes tema peal ronisid. Kollile tundus, et kõik olendid tundsid kolli kurjuse justkui läbi õhu ära ja hoidusid ta lähedusse sattumast.

Kui koll märkas, et kõik ta lähedusest põgenesid, läks ta veelgi vihasemaks. Raev lausa kees ta sees. Koll turtsus ja pritsis sülge, sülg aga kääris järjest mürgisemaks. Taimed, mis kolli läheduses olid, hakkasid kuivama, kuivas toomingas, mille okstel oli laulnud ööbik. Lõpuks kuivas ka kuusk, mille alla koll ennast kinni oli kiilunud. Kolli vangipõlv läks üha rängemaks, ta hakkas oma endist elu unustama. Kõik läks meelest ära …

Ma ei saa Sulle kõiki sündmusi ümber jutustada, pead ikka ise ka lugema, kuid ühel päeval sai koll metsast siiski tulema. Ta leidis end järvekaldalt, talle meenus, et on vist koll, kuid, kas ta on järve- või hoopis metsakoll?

Koll eksles metsas, märkas sisalikku ja püüdis vilka kivisisaliku kinni. Miks tal sisalikku vaja oli, seda koll ei teadnud. Tal oli mõte, et ta võiks sisaliku koju viia, ja see tähendas, et kollil on siis kuskil ka kodu!

Sookoll pani sisaliku tohumärssi. Samal ajal oli suvi kuumaks ja põuaseks läinud. Sookoll tundis ennast metsas õige pahasti. Maa oli käimiseks liiga kõva, õhk hingamiseks liiga kuiv, isegi samblast polnud abi, sest ka sammal oli kuiv. Nõrgaks oli jäänud ka sisalik, sest tal oli nälg, janu …

Sookoll taipas sisalikult vett anda, kuid süüa mitte, sest sookoll ei söönud mitte kunagi mitte midagi … See, et olenditel võivad olla erinevad vajadused, oli kolli jaoks liiga keeruline mõte.

Nii olid nad mõlemad hädas. Sookoll eksles võõrsil ringi, teadmata, kes ta on või kust ta pärit. Sisalik aga kidus sõgedaks jäänud kolli käes vangis surm silma ees.

Ühel päeval jõudis koll päris kogemata sooservale. Kollile meeldis seal kõik. Murakad, sooõhk. Üle pika aja tundis sookoll ennast jälle sookollina. Ta hakkas aimama, et on päris õigesse paika juhtunud. Ja äkki ta ongi sookoll!

Sookoll ei mäletanud oma sooelust midagi, kuid kõik oli kuidagi väga tuttav. Kuni … juhtus ootamatu lugu. Kolli palja alla jäi midagi külma, libedat ja elavat. Samas tundis koll varba otsas valusat sähvatust. Ettevaatamatult ja pahaaimamatult oli koll rästikule peale astunud. Rästik oli kollile muidugi kohe mürgihamba varbasse löönud. Rästik oli sookolli sõber, Küi!

Küi üllatus kolli nähes. Tema viha läks sedamaid mööda, asemele astus mure. Ei võinud ju teada, kuidas rästikumürk sookollile mõjub. Koll oli väike, samas iseäralik mehike, kuid Küi teadis, et mürk ei tohi sookolli kehasse laiali valguda ja vastumürki Küi oma mürgile ei teadnud.

Küi lõi välkkiirelt end sookolli reie ümber rõngasse ja pigistas veresooned tugevasti kinni. Sookoll ehmatas ja käskis Küil ta vabaks lasta, kuid Küi käskis sookollil mürgi varba seest välja imeda. Haav oli aga liiga pisike, mürk ei tahtnud enam välja tulla. Küi hammustas, et haava suuremaks saada. Seekord lahenes tõsine olukord õnnelikult.

Sookoll sai veidi hiljem Küilt teada, et ta ongi just sookoll. Sookoll näitas Küile ka oma sisalikku, kuid lahti ei tahtnud sookoll sisalikust lasta. Äkki jookseb minema!

Küi aitas sõber sookollil koju jõuda, kuid sookollil oli tõsine probleem. Sisalik oli ikka tohumärsis ja üsna kehvas seisus, kuid sookoll ei tahtnud teda vabaks lasta. Ta kartis jätkuvalt, et sisalik jookseb minema.

Sookoll otsustas ehitada sisalikule toa, kuid sisalik oli jätkuvalt sookolli käes vangis. Sookolli sõbrad – konn, rabakukk, sookurg, rästik olid mures. Nad olid mures sookolli tervise pärast ja otse loomulikul ka sisaliku pärast, kes oli vangis.

Selleks pidid sookolli sõbrad kokku tulema ja ühe hea plaani välja nuputama. Selleks plaaniks oli vaja ka põdraema piima.

Kuidas lugu lõpeb? Selle jätan jällegi Sulle endale avastada.

Kas sookollist saab vana hea ja sõbralik ja vahva sookoll?

Kas sisalik pääseb vabadusse ja tagasi metsa?

Mis juhtub siis, kui saabub talv?

Igati imeline ja ajatu on see Aino Perviku lugu. Looduslähedane, muinasjutuline ja südamlik.

IkoMaran

„Londiste,õige nimega Vant“

(Tänapäev)

Eesti lastekirjanduse klassikasse kuuluv lugu Siimust, kes saab sünnipäevaks täispuhutava kummielevandi nimega Londiste, kelle õige nimi on Vant. Koos suudavad nad teha päris palju pahandust, aga ka targemaks saada. 

Iko Marani tuntud loo juurde kuuluvad lahutamatult Heldur Laretei vahvad pildid.

Pean tunnistama, et „Londiste, õige nimega Vant“ oli üks minu lapsepõlve lemmikraamatuid. Selle peategelane kummielevant Londiste oli üks minu lemmiktegelane Naksitrallide, Sipsiku, Nublu, Kunksmoori, Viplala, Pipi Pikksuka, meisterdetektiiv Blomqvisti ja katuse Karlssoni kõrval.

Raamatu esmatrükk ilmus juba 1972. aastal ehk 51 aastat tagasi. Londiste ja Siimu seiklused on ilmunud aastaid tagasi ka vene ning saksa keeles. 2017 ilmus raamatust kordustrükk ja sel aastal uuesti kordustrükk, mis näitab, et raamatu vastu on huvi ka täna, aga raamat on seda ka väärt.

Meenutan sedagi, et Iko Marani sulest ilmus ju veel mitmeid ja mitmeid vahvaid lasteraamatuid, mis mulle lapsena meeldisid: „Pikk päev“ (1975, see oli raamat, mis kingiti mulle esimese koolipäeva puhul), „Jass“ (1975), „Aga palju kasse!“ (1977), „Tuline jäätis“ (1978), „Piki ja Tohotiise“ (1980).

Veidi hiljem olen avastanud, et Iko Marani sulest ilmus ka veelgi varem raamatuid: „Lauri ja Kaie kummaline matk“ (1964), „Läki metsa!“ (1966), „Kirjud lood“ (1970). Lisaks on ta tõlkinud ka mitmeid populaarseid lasteraamatuid eesti keelde: „Totu ja ta sõprade seiklused“, „Totu Kuul“, „Totu Päikeselinnas“ jt.

Raamatu „Londiste, õige nimega Vant“ esimene osa kannab pealkirja„Sünnipäevakingitus“ ja lugu algab raamatu teise peategelase, Siimu sünnipäevaga.

Väike poiss saab 4-aastaseks. Ta ärkab, laual on tort ja lilled, voodi ees seisavad ema ja isa. Isal on suur kirju karp käes. Lugeja saab teada, et poes on lausa soovitatud see kirju karp Siimule kinkida. Kas seal sees on ehitusklotsid, sest isa on alati Siimule ehitusklotse kinkinud. Kuid ei. Karbis on kommid, kreeka pähklid, õunad ja apelsinid ja pontsakas, kangesti armsa tuttava näoga kummielevant.

Siim on õnnelik. Just sellist kummielevanti ta endale tahtis. Isa ütleb, et kummielevandi nimi on Londiste, sest elevant oli seda talle ise ütelnud. Siim ei taha seda esialgu uskuda, ju isa teeb lihtsalt nalja, et mänguelevant on seda just ise ütelnud.

Veidi hiljem peavad isa ja ema linna minema. Siim jääb üksinda koju. Ja oh üllatust! See kummielevant oskabki rääkida. Lugeja saab teada, et kummielevandi õige nimi on Vant, kuid teda võib ka Londisteks kutsuda. Ka temal on just sel päeval sünnipäev, sest tema sündis just siis, kui kirju karp lahti tehti.

Vaatamata sellele, et Londiste just sel päeval sündis, kinnitab ta, et ta on elanud kaugel Limpopo jõe ääres, mis asub teatavasti ju Aafrikas. Londiste ongi selline naljakas tegelane, mistõttu ei teagi kunagi uskuda, kas ta räägib tõtt või viskab nalja, ja kas mänguelevant ikka üldse rääkida saabki? Siim ja Londiste lepivad omavahel kokku, et Londistest saab Siimu poja.

Ja nii saavadki alguse igasugu naljakad ja halenaljakad juhtumised ja sündmused. Londiste on üsna uudishimulik, veidi üleannetu ja rumaluke, sest ta on ju alles väike nagu ka Siim, mistõttu juhtubki nendega igasugu asju.

Mis täpselt juhtub?

Ma ei saa sulle muidugi kõike ära rääkida, sest siis oleks lugemine hirmus igav, kuid mõned näited siiski – Siim ja Londiste käivad üheskoos vannis, kuigi Siim ei tohiks seda üksinda teha. Pärast on vannituba vett ja hambapastat täis.

Lööme kaasa Siimu sünnipäevapeol, kuhu tuleb palju igasugu täiskasvanuid inimesi, kes on üsna igavad, kuid Siimule meeldib ju kingitusi saada.

Käime ka Siimu Viimsi vanaema juures. Vanaema juurde sõidetakse bussiga ja oh kui põnev on ümbritsev maailm väikese Londiste jaoks – miks majad bussist mööda jooksevad, mis on see suur ja sinine, mis ühtäkki bussi kõrvale tekib? Siimule ja Londistele vanaema juures meeldib, kuid seekordne külaskäik oleks peaaegu lõppenud väga tõsise õnnetusega, kuid õnneks läks seekord kõik hästi.

Ja veel. Saame lugeda sellest, kuidas Siim herilase käest nõelata saab, veidi hiljem saab nõelata ka Londiste. Siim jääb kinni ka liimisesse kärbsepaberisse ja kõige lõpuks „ründab“ veel ka kaktus.

Saame osa ka Siimu ja Londiste talverõõmudest. Siim ja Londiste teevad lumest kaalikaid ja otsustavad proovida kumma kaalikad on magusamad. Loomulikult ei lõpe selline lume söömine hästi ja Siim jääb haigeks. Tal on kõrge palavik, ta higistab palju ja talle tuuakse maitsvaid apelsine, ema ja isa hoolitsevad Siimu eest.

Londiste tahaks ka, et tema eest hoolitsetakse ja apelsine tuuakse, mistõttu otsustab ta samuti haigeks jääda. Kas on see üldse võimalik, et kummielevant jääb haigeks ja isegi higistab? Kui loed, siis saad teada.

Talvele järgneb kevad. Kevadine maailm on põnev nii Siimule kui kaLondistele. Loodus ärkab, väljas on palju põnevaid asju, Londiste saab nüüd ka endale pojad – sipelgad!

Raamatu teise osa pealkiri on „Kolma aastat hiljem“.

Siimust on saanud koolipoiss, ta on nüüd 7-aastane ja ta läheb esimesel koolipäeval kooli. Londistet kooli kaasa ei võeta, sest kummielevandid ei käi ju koolis. Londiste otsustab kooli siiski minna ja võtab ise ette ohtliku koolitee, ja kooli ta ikkagi ka jõuab.

Koolis saab ta endale üsna ootamatu juhendaja/õpetaja, kelleks on valge maniskiga kass Kissa, kes õpetab Londistele koolitarkust, mis teab mis tarkus polegi ...

Kissa tutvustab Londistele ka kooli – riidehoid, söökla, looduslooklass, kus elab ka üks vahva papagoi, keemiaklass, kus Londiste ja Kissa teevad ühe „katse“.

Lõpuks jõuab Londiste ka Siimu klassi, kus ta saab tuttavaks Siimu pinginaabri, ühe igati vahva, tedretähnilise tüdrukuga, kel nimeks Maris.

Klassis valmistab Londiste Siimule veidi piinlikkust, sest Londiste koolitarkused ei ole eriti suured.

Raamatu teises osas saab lugeja tuttavaks ka Kihvloomaga, kes vahetevahel Siimu külastab. Kissa kutsub seda kummalist „looma“ ka mustaks ussiks. Mis loom see selline on? Või polegi see üldse mitte loom, aga hoopis üks tuju?

Loomulikult saab Siim koolis ka uusi sõpru, kellega koos mängitakse ja igasugu asju ette võetakse. Seetõttu jääb Londiste üsna sageli ka üksinda. Ükskord üritab Londiste Siimu uutest mängudest osa võtta ja oma sõpra aidata, kuid see lõpeb üsna halvasti.

See lõpeb sedavõrd halvasti, et Londiste võtab vastu ühe väga tõsise otsuse ja ta otsustab... Mida Londiste otsustab?

Mida tähendab see, kui Kissa tõdeb, et Londiste on mänguasi ja igal eal on omad, erinevad mänguasjad?

Selle ülimalt mõnusa ja laheda raamatu lõpp on veidi nukrameelne, kuid kunagi ei tea, millal üks igavesti vahva kummielevant võib Sulle vastu jalutada, ja siis tasuks temast kindlasti ka välja teha.

Suurepärased pildid on raamatusse joonistanud Heldur Laretei, kes oli ka minu lapsepõlve üks lemmik illustraatoreid. Tema illustratsioone ilmus ajakirjades „Täheke“, „Pioneer“, „Põhjanael“, kuid mulle meenuvad tema illustreeritud raamatud (sulgudes raamatu autor ja ilmumisaasta):

„Koer taskus“ (Heljo Mänd, 1967),

„Lahtiste uste päev“ (Ellen Niit, 1970),

„Kalakari salakaril“ (Eno Raud, 1974),

„Hoia oma silmi“ (Heljo Mänd, 1974),

„Padakonna vada“ (Eno Raud, 1975),

„Põrgupõhja uus Vanapagan“ (Anton Hansen Tammsaare, 1975),

„Kuukaraadža lugu“ (Heino Väli, 1976),

„Poola muinasjutte“ (1976, sarjas „Saja rahva lood“),

„Kalevipoeg“ (Eno Raud, 1976),

„Käbi käbihäbi“ (Eno Raud, 1977),

„Ajaloolised jutustused“ (Eduard Bornhöhe, 1977, sarjas „Ajast aega“),

„Tuline jäätis“ (Iko Maran, 1978),

„Värvilised muinasjutud“ (Imants Ziedonis, 1978),

„Vene muinasjutte“ (1978, sarjas „Saja rahva lood“)

„Unenäod kristaalkohvris“ (Kalju Kangur, 1979),

„Katja ja krokodill“ (Grigori Jagdfeld, Niina Gernet“, 1979),

„Piki ja Tohotiise“ (Iko Maran, 1980),

„Imeflööt“ (Emil Kolozsvar Grandpierre, 1981),

„Kümme keerusaia“ (Erika Esop, 1982)

veidi hiljem ka

„Dungaani muinasjutte“ (1984, sarjas „Saja rahva lood“),

„Ahvipoeg, kes ei tahtnud areneda“ (Tiia Toomet, 1984),

„Kus on rändurite kodu“ (Aleksandr Mirer, 1984),

„Pesakast“ (Mart Helme, 1984),

„Pelle Tömpsaba seiklused“ (Gösta Knutsson, 1986),

„Tsirkus“ (Holger Pukk, 1986),

„Kilul oli vilu“ (Eno Raud, 1987)

„Itaalia muinasjutte“ (1988, sarjas „Saja rahva lood“),

„Kümme Setu muinasjuttu lastele“ (Julius Mägiste, 1990),

„Kolm juttu neljast kassist“ (Katrin Jakobi, 1991),

„Vallooni muinasjutte“ (2006, sarjas „Saja rahva lood“)

Our Services

Get in Touch