Stephen Davis „Duran Durani lugu: Please Please Tell Me Now“ (Tänapäev)

Duran Duran, new wave’i kuningas, on päris kindlasti üks 80ndate kõige tuntumaid popbände. Tänu säravale välimusele ja rabavatele videotele sai Duran Duranist MTV algusaegade suurim täht. Edu muusikas võlgnevad nad paljudele geniaalsetele hittidele, mis kummitavad muusikute loomingus ja inimeste meeltes siiamaani. 80ndate lõpuks olid nad müünud üle 60 miljoni plaadi, nüüdseks on see number ületanud 100 miljoni piiri ja aina kasvab.

Duran Durani juured ulatuvad tagasi 1970. aastate Briti kasinatesse aegadesse, kust kasvas välja ka Sex Pistols. Nägusad noored britid – just see oli Duran Duran, kes kutsuti esinema Live Aid muusikafestivalile, mitte Bob Dylan või Led Zeppelin. Bändi liikmed liikusid kõige glamuursemates ringkondades: Nick Rhodesil oli lähedane suhe Andy Warholiga, Simon Le Bon oli printsess Diana suur lemmik ja John Taylor abiellus skandaalse Amanda de Cadanet’ga.

Ajatute hittidega, nagu „Hungry Like the Wolf“, „Girls on Film“, „Rio“, „Save a Prayer“ ja ühe kõige armastatuma Bondi filmi tunnuslauluga „A View to a Kill“ on Duran Duran kindlustanud endale koha popijumalate seas – ja nüüd, kui väljas on uus album ja käimas maailmatuur, on selge, et sõu kestab edasi.

Tuntud biograafi Stephen Daviese raamat põhineb ainult vähestele valituile kättesaadavatel intervjuudel bändi liikmete, nende sõprade, pere ja ametikaaslastega ning siit leiab ka vähemtuntud fotosid kogu Duran Durani karjäärist.

„Please Please Tell Me Now“ on kaasakiskuv ja põnev lugu, üks neid seni rääkimata legende rock'n'roll’i ajaloost – tõeline maiuspala nii fännidele, uutele kuulajatele kui ka kõigile muusikasõpradele.

Kui eesti keeles ilmub raamat minu lapsepõlve ja noorusaja ühest lemmikbändist ehk Duran Duranist, siis tuleb see raamat saada ja läbi lugeda.

Ma olin siis 12-aastane, kui 1981 ilmus Duran Durani debüütalbum “Duran Duran” (tänaseks on Duran Durani albumeid müüdud maailmas üle 100 miljoni eksemplari!), millel hittlood “Girls on Film”, “Planet Earth”, aasta hiljem teine stuudioalbum “Rio”, millel hittlood “Rio”, “Hungry Like the Wolf” ja “Save a Prayer”. Toonasele teismelisele oli selge, et see on üüratult kõva bänd, bändiliikmed nägid väga ägedad välja ja veidi hiljem oli selge, ah jaa, see ongi siis see nn new wave! Uus laine!

Abiks oli toona ka Soome TV, kust ikka muusikasaateid näidati, milles ka Duran Durani lugusid mängiti, nagu kindlasti ka Tõnis Erilaiu juhitud raadiosaade “Soovid soovid soovid”, ajakiri Suosikki (kes seda mäletab, kust seda toona saadi) ja kindlasti ka sõprade ja iseenda lindistatud kassetid, mida Sony Walkmanis uhke ja õndsa näoga kuulatud sai.

Eriti sümpaatseks sai 1986. aastal ilmunud bändi neljas stuudioalbum “Notorious”, mille nimilugu oli jäägitult peas, kusjuures toona sai hangitud Tallinna plaadipoest ka LP – ma ei mäleta, kas see oli sakslaste või ungarlaste väljalase, kuid see oli hämmastav, et Duran Durani LP ka meie kaubandusvõrgust osta sai!

Tore on see, et Duran Duran on jaksanud (no veidike on ju bändi koosseis aastate jooksul muutunud) muusikat teha ka 1990. aastatel ja sellelgi sajandil, kusjuures kõige värskem album “Future Past” on aastast 2021! Ja tegelikult oli ka see üks igati äge kuulamine!

Stephen Davis on kirjutanud igati põhjaliku ja huvitava raamatu Duran Duranist ja kõikidest bändiliikmetest, ka nendest, kes olid bändis enne seda, kui Duran Duran päris valmis oli. Fakte ja huvitavaid “leide” on selles raamatus palju. Ma ei tahaks Sulle kõike ümber jutustada, sest biograafiate puhul on see oht, et hakkad jutustama ja jutustama, lõpuks oled kõik ümber jutustanud, mistõttu pole lugemine ja ise avastamine enam sedavõrd huvitav, kuid ma püüan kokkuvõtlikult põhitõed välja tuua …

Raamat algab sellest, kuidas Duran Duran nime sai. Seetõttu on juttu sellest, kuidas neljakümne tuhande aasta pärast maandub üks kaunis naine nimega Barbarella, kes põgeneb purunenud suhte eest, raketiga planeet Lythionile ja peab rea lahinguid galaktilise ebaõigluse kaotamiseks … tema põhiline liitlane on ühesilmne kääbus Durand. Barbarella debüteeris ühe müütilise peakangelasena prantslase Jean-Claude Foresti koomiksisarjas, mida on sageli kirjeldatud kui esimest koomiksit, mis on mõeldud vaid täiskasvanutele.

Prantsuse intellektuaalid hakkasid Barbarellat peagi imetlema ka muu kui vaid välimuse pärast ja tema kohta ilmus artikleid isegi tõsiseltvõetavate kultuurikriitikute sulest.

Ei läinduki kaua aega, kuni rahvusvahelised kirjastused Barbarellat tähele panid, ning Forest hakkas müüma Barbarella koomiksi avaldamisõigust välisriikides. Ameerikas omandas selle Grove Press. Barbarella filmiõigused omandas tuntud itaallasest produtsent Dino de Laurentis, ja 1966 anti teada, et teda hakkab kehastama Ameerika kuumim filmistaar Jane Fonda, ja Prantsuse uue laine auteur Roger Vadim (Fonda abikaasa) lavastab selle filmi. “Barbarella” tuli linale 1968, stuudiodekoratsioonid näisid odavad ja dialoog oli hale, kuid Jane Fonda striptiis filmi algupoolel ei valmistanud seksika Barbarella austajatele pettumust. Filmi ülistati popkunsti meistriteosena ja sõimati kõigi aegade halvimaks ulmefilmiks …

Huvitav algus Duran Durani biograafiale, kas pole. Liigume ajas edasi. Kümme aastat hiljem vaatasid kaks teismelist poissi “Barbarellat” Hollywoodis telekast. See polnud siiski Lõuna-California glamuuripealinn, vaid Hollywoodi-nimeline eeslinn, mis asub Inglismaa suuruselt teise linna Birminghami lõunaosas. Kuupäev oli 20.10.1978. BBC näitas “Barbarellat” ja mõlemad poisid – kaheksateistaastane Nigel John Taylor ja tema kuueteistaastane sõber Nick Bates – olid sellest võlutud.

Poisid olid suured muusikafännid ja teadsid palju rokkbändidest ja uutest trendidest, ning olid parajasti loomas bändi koos veel ühe sõbraga. Ükski neist teismelistest ei mõistnud tollal küll pilli mängida, aga see ei tundunudki oluine; oma noorusliku androgüünse välimuse, lauvärvi ja huuleläike abil meenutasid Nigel ja Nick juba niigi pungijärgse uusromantilise uue laine ajastu staare.

Poisid üritasid filmi jälgida, ühel hetkel oli juttu kurjast teadlasest Durand-Durandist. Nigel kargas püsti ja hüüdis, see ta on, see saab meie nimeks. Nick oli segaduses, mis saab nende nimeks? Duran Duran!

Nicki arust see sobis. Duran Duran kõlas laheda ja futuristlikuna ja erines piisavalt nende bändide nimest, mis neile meeldisid, nagu Human League, Simple Minds ja Tubeway Army. Nii sai nimeks Duran Duran, ja on seda tänapäevani.

Nimi oli olemas. Edasi on juttu sellest, et Duran Durani sünnitasid kaks noort poissi, kellest kumbki ei osanud laulda ega pilli mängida. Kui nad “leidsid veidi aega mängima õppimiseks”, siis Nigel avastas end basskitarri hoidmas, Nick seisis aga elektriklaveri ja süntesaatorite taga. Duran Duranis saavad neist küll suured rokkstaarid, kuigi neid nähti endiselt pigem karismaatilise solisti toetusmeestena.

Nigelil ja Nickil oli mitmeid olulisi omadusi, mis aitasid neil rokitaeva tähtedeks tõsuta. Esiteks, pea entsüklopeedilised teadmised popmuusikast, kuna raadio kuulamine, kontsertidel käimine ja Inglismaa muusikaajakirjade uurimine oli neile lausa kinnisideeks saanud.

Teiseks, ebatavaliselt hea välimus, mida nad rõhutasid meigi ja juuksevärviga, tahtes sarnaneda oma iidolite, nagu Bowie, Bolan ja teised glämmroki ikoonid. Kolmandaks jagasid Nick ja Nigel ühist ambitsiooni ja enesekindlust, mis aitas neil nende uue bändi tähelendu üllatavalt täpselt ette ennustada ja järgida seda rada vastupandamatu energiaga, mis aitas neil kaasa tõmmata inimesi, kes aitasid neil sihte saavutada. Seejärel räägitakse meile pikemalt Nigel John Taylori ja Nicolas James Batesi lapsepõlvest, sirgumisest teismeliseks nende muusikalisest maitsest, juttu on ka Nicolase ema Sylvia Batesi avatud mänguasjapoest, mis asus tolles eespool mainitud Hollywoodis … mõlema kuti üks suuremaid lemmikuid oli Roxy Music ja nende solist Bryan Ferry, kes oli ütelnud: “Teised bändid tahavad hotellitube segi peksta. Roxy Music tahab neid ümber kujundada”. Täpselt samad trendikad ja moeteadlikud olid ka Nigel ja Nick. Nigeli vanemad ostsid pojale kuueteistkümnendaks sünnipäevaks musta akustilise kitarri, mis oli koopia pillist, mida Nigel oli näinud Bryan Ferry käes. Nigelil kitarrimängust toona suurt asja ei saanud, ta lahkus koolist ja andis kodus teada, et hakkab sõpradega bändi tegema!

1977 rajaski Nigel koos David Twistiga bändi, ka Nick tahtis osa võtta, kuid ta oli liiga noor, ta pidi koolis käima. Nädalalõppudel aitas ta ema mänguasjapoes, ja nii sinnani kuni ta kuusteist täis saab. Ühe päeval võttis Nick oma hinnalised albumid ning läks nendega Reddingtoni haruldaste plaatide poodi ja ta leppis selle piskuga, mida ta plaatide eest sai, et saaks osta esimese kitarri ja võimendi. Nick ostis Fender Telecasteri odava võltskoopia, mille poiss leidis ühe Moseley muusikapoe kasutatud pillide riiulist.

Koolist leiti Roy, kes tuli sooliotrummi ja taldrikuga ning Gareth, kes tuli basskitarriga. David Twist laulis. Äkki oligi bänd koos, toona küll nimega Shock Treatment, kuid üsna ruttu hakkas bänd Birminghami konkurentsitihedal noorte rokkbändide maastikul kõlapinda saavutama.

Saame lugeda ka süntesaatoritest ja nende ajaloost. Ka Nick oli süntesaatorite fänn, eriti meeldis talle Roxy Musicu klahvpillide mängija Brian Eno. 1978 aastal sõidutati Nick muusikapoodi, kus ema pojale Birminghamis vamistatud odava Waspi süntesaatori ja võimendi ostis. Nüüd hakkas Nick Waspiga eksmperimenteerima, ta õppis tudnma helisid, mida süntesaatot toota oskas. Kuuteistkümneseks saanud Nick võis koolist lahkuda ja Nigeliga liituda, et luua uus bänd.

Ja see on alles selle raamatu algus … Edasi loeme 1978. aastast, ansambli Blondie kontsertist klubis Barbarella’s, mida külastasid ka noorukesed Nigel ja Nick, loeme ka Shock Treatmenti esimestest ülesastumistest, Nigeli teistest ansamblitest (Dada ja The Assassins) ja tema kunstiõpingutest Birminghami Polütehnikumis, saame tuttavaks Stephen Duffyga, kellest sain mõneks ajaks laulja Nigeli ja Nicki bändis (hiljem sai Stephen Duffyst üsnagi edukas sooloartist), ja just Duffy oli see, kes arvas, et nende bänd võiks kõlada nii, et Velvet Undergroundi produtsent on Giorgio Moroder! Nüüd oli neil juba ka nimi – Duran Duran, ja Nickist sai Nick Rhodes ning Nigel John Taylorist lihtsalt John Taylor.

Saame osa ka Duran Durani esimestest esinemistest, kuid siis olid nad lihtsalt üks äärmiselt veider kunstikooli bänd, lisaks Nigelile, Nickile ja Duffyle oli nendega ka Simon Colley, kuid ühel heal päeval haihtusid õhku nii Duffy kui ka Colley. Nigel ja Nick ei saanud nendega enam ühendust, ja veidi hiljem kuulsid nad, et Duffy ja Colley olid läinud hoopis ansambli TV Eye juurde! Duffey ja Colley tahtsid teha rokilikumat mussi, Duran Duran tahtis teha elektropoppi.

Nii ei olnud Nigelil ja Nickil ei bassimängijat ega lauljat. Lauljana prooviti Andy Wicketti, Jeff Thomast, kitarrist Alan Curtist, kuid neist ei saanud siiski asja. Lõpuks leiti trummariks Roger Taylor! Nii muutus Duran Duran glämmroki, disko ja elektroonilise muusika hübriidiks. Rogeri trummide taha saamine muutis nende saundi täielikult.

Loeme ka Duran Durani esimestest salvestustest stuudios, toona laulsid eelpool mainitud Andy Wickett ja Jeff Thomas. Käime ka kuulsas klubis Rum Runneris (see oli peaaegu nagu Kesk-Inglismaa Studio 54, mis oli 1977 New Yorgis avatud, täna Rum Runnerit enam ei ole, selle asemel on hotell), kus tahaks ka Duran Duran esineda. Klubi omanikud, vennad Paul ja Michael Berrow on uuest ja huvitavast ansamblist huvitatud, nad hakkavad Duran Durani mänedžerideks . John Taylor kinnitab, et Paulist ja Michaelist said nende patroonid ja Duran Duran võis nende toetusele loota … Bändi töö oli laule luua ja saundi edasi arendada ning Berrow’d pidid neile esinemispaiku otsima ja bändile vajaminevat varustust ostma ning viimaks ka plaadilepingu leidma.

Rum Runneris astus Duran Duran esimest korda lavale 12.03.1980, seda klubi põhisaali madalal laval. Klubi klientuurile paistsid nad meeldivat, kuid juba järgmise päeval andis Alan Curtis teada, et tema lahkub Duran Duranist ja läheb Londonisse tagasi. Lahkuma pidi ka laulja Jeff Thomas, sest tema ei meeldinud Paul Berrow’le.

Ja nüüd otsiti kitarristi ja lauljat! John Taylor, Nick Rhodes ja Roger Taylor otsisid uusi liikmeid, kes oskaksid pilli mängida ja näeksid ka head välja. Sellist kooslust oli väga keeruline leida. Paul Berrow otsustas panna kitarristi otsimise kuulutuse Melody Makerisse, ja sellest oli abi, sest nüüd saame tuttavaks Andy Tayloriga!

Põneva lapsepõlve ja noorusajaga kitarrist, Andy Taylor oli juba “vana kala”, kui ta Melody Makeris kuulutust nägi ja helistas. Kohtudes Duran Durani teiste liikmetega, oli kohe alguses selge, et tema ongi see õige.

Puudu oli vaid laulja. Isegi hittlugu “Girls on Film” oli olemas, kuni lõpuks … Rum Runneri baaridaam Fiona kinnitas Paul Berrow’le, et tema endine kallim nimega Simon võiks Duran Durani jaoks sobida. Fiona selgitas, et Simon pole päriselt laulja, sest Simon õppis ülikoolis näitejaks, kuid ühtlasi kirjutas ta luuletusi ja laulusõnu kladesse, mida ta alati kaasas kandis. Simon oli suur kasvu ja talle meeldis tantsida. Fiona mainis Paulile, et ta on Simonit alati pidanud selliseks seksikaks tüübiks, kes solisti mõõdu välja annaks. Seejärel saame lugeda pikemalt ka Simon Le Bonist, kes sündis Oxfordshire’i väikeasulas nimega Bushey 27.10.1958.

Kui Simon esimest korda Duran Durani liikmetega kohtuma tuli, siis olid tal jalas kitsad lillakasroosad leopardimustriga püksid. Tal oli kaasas ka suur klade, mille kaanele oli kirjutatud “ROSOVTROV”, selles oli lugematul arvul laulusõnu. Teised kutid olid kindlad, et Simon Le Bon näeb õige välja. Ta nimi on Simon Le Bon, tal on roosad leopardipüksid ja tal on terve sõnu täis raamat! Ja kui Simon suu avas, siis kuulsid teised, et ta tõesti oskab ka laulda, ja Simonil oli unikaalne, ebatavaline ja väljendusrikas hääl. Andy Taylor on öelnud, et Simon Le Bon nägi välja nagu Elvis Presley ja tema jaoks oli Duran Durani ajaloo olulisim hetk see, kui Simon Le Bon oma laulusõnade raamatu välja võttis!

Ja juba oligi Duran Duran koos Simon Le Boniga Rum Runneri laval. Seejärel juba Londonis stuudios, kus salvestati lugu “Girls on Film”, stuudios kohtuti Paul ja Linda McCartneyga, kes samuti samas stuudios salvestasid. Stuudios nimega AIR, mis osaliselt kuulus biitlite produtsendile George Martinile.

Seejärel esinemised, esimene kontsertturnee ning plaadileping EMI’ga. Duran Durani liikmed oli imetlusväärselt ühtsed – nad leppisid kokku, et kogu raha – autoritasud, tulud pileti- ja nännimüügist – jagatakse nende vahel võrdselt. Duran Durani olid loonud “kõrvalmehed” – John ja Nick -, seega polnud selles “liidrit” erinevalt enamikust bändidest. Komplimente ja heakskiitu väljendati silmapilgutuste, noogutuste ja kehakeelega. Kõigil olid omad tugevad küljed. Nicki aristokraatlik jahedus ja Johni ilu ja raskelt kättetulnud bassimänguoskused. Roger oli vaikne ja stoiline tüüp, bändi usaldusväärne mootor. Andy tõi ansamblisse särtsu juurde. Simon oli teistest vanem ja rohkem maailma näinud. Tema biitniku maailmavaatest kantud laulusõnad, mis keerulisi lugusid jutustasid, avaldasid teistele muljet.

Saame lugeda ka “uusromantikutest” ja Duran Duran just uusromantikute hulka kuulus, nagu ka Spandau Ballet, Depeche Mode, Adam & the Ants, Heaven 17, Visage jt. Bändide jaoks tähendas uusromantiline stiil satsilisi särke, lendlevaid juukseid, disainerülikondi (eelistatavalt Anthony Price’ilt, kes riietas Bowie’t ja Roxy Musicut), kosmeetikat ja siidist kaelarätte.

Loeme ka sellest, kuidas Duran Duran oma esimest stuudioalbumit tegi, saame tuttavaks muusikaprodutsent Colin Thurstoniga. Andy Taylor kinnitab, et just Colin Thurston avaldas produtsentidest neile kõige suuremat mõju, sest tema kujundada Duran Durani esialgse saundi.

Andy Taylor on ütelnud: “Duran Duran ärkas ellu. Colin oli see filter, mis aitas meil tervikuks saada.”

Ja meid ootab ees veel 300 lehekülje Duran Durani lugu. Mõned märksõnad – unikaalne saund, esimene album, esimesed hitid (“Planet Earth”, “Girls on Film”), esimene video, tutvus Walesi printsess Dianaga, esinemine populaarses telesaates “Top of the Pops”, megaedu Jaapanis, kontsertturnee “Faster Than Light” Inglismaal, saabumine USAsse ja kontsertturnee seal, tutvus Andy Warholiga, bändi teine stuudioalbum “Rio” (1982, seda peetakse tänaseni Duran Durani parimaks albumiks), hittlood “Hungry Like the Wolf”, “New Religion”, “Save a Prayer”, seiklused Sri Lankal, Austraalias (seal tutvus Simon Le Bon ansambli INXS legendaarse, kuid varalahkunud laulja Michael Hutchence’iga), Jaapanis ja Antigual (seal filmiti videot laulule “Rio”), eemaldumine uusromantismi juurtest, bändiliikmete suhted naistega, Nick Rhodesi produtsenditöö noore Londoni ansambliga Kajagoogoo, esinemine Blondie soojendusbändina USAs.

Kuid juttu on ka kadedusest, armukadedusest, ühest kummalisest esinemisest Münchenis Saksamaal, kus kismaks läks, nii et mõned Duran Durani liikmed haiglasse sattusid.

Vaatamata sellele oli Duran Duran 1983. aasta jaanuariks kerkimas popimaailma tippu! Paljudele ei meeldinud see, et Duran Duran sai sedavõrd palju tähelepanu, paljude arvates kirjutas media neist liigagi palju. Nii nimetati Duran Durani liikmeid üleskiidetud egomaniakkideks ja meesbimbodeks, tobedateks playboy’deks.

Kuid Duran Duran jätkas edukalt. Hittlugu “Is There Something I Should Know?”, esinemised USAs, Prantsusmaal, kuid oli juba ka rivaalitsemist bändiliikmete vahel, nagu näiteks, kellel on uhkem ja kallim auto … John Taylor unistab sellest, et võiks kirjutada loo James Bondi filmile. Juttu on kohtumisest printsess Dianaga, kuid ka IRA’st ja pommidest, millest üks oleks võinud “tabada” ka Duran Durani. Ka Duran Durani liikmete omavahelised suhted lähevad kriitiliseks, vaidlusi tekitavad laulud, stuudio, elukorraldus, kuid ka tervisehädad. John Taylor on ütelnud, et 1984 oli tema ja Andy ühel, Simon, Nick ja vennad Berrow’d teisel pool. Roger Taylor ei osanud poolt valida. Johnile ja Andyle meeldisid alkohol ja meelemürgid, teistele mitte … ja nii need asjad lähevad …

Saame lugeda ka Duran Durani esinemistest suurtel areenidel, 1983. aasta novembri keskel alanud tuurist, millest sai bändi originaalkoosseisu kõige suurejoonelisem ja pikem kontserdiseeria, hõlmates Austraaliat, Jaapanit, Inglismaad, USAd ja Kanadat. Järgmise kaheksa kuu kestel esines Duran Duran rohkem kui 750 000 inimese ees, ning raskesti sündinud album “Seven and the Ragged Tiger” jõudis Inglismaa edetabeli tippu.

Duran Duran teeb uut muusikat, esineb ja tuuritab, ilmuvad uued singlid “The Reflex”. “The Wild Boys”, kuid bändi sisemine “hingamine” läheb järjest halvemaks. Probleeme on just John Taylori ja tema meelemürkidega, kuid samas oli just John see, kes suutis alustada läbirääkimisi mõjuka produtsendi Albert “Cubby” Broccoliga, kellele kuulusid 007 filmiõigused. Uus James Bondi film oli äsja valmis saanud, ja see pidi nimeks saama “A View to a Kill”. Õige varsti kutsus filmimuusika helilooja John Barry John Taylori New Yorki ning nii sai alguse omalaadne ja viimaks väga edukaks kujunenud koostöö helilooja ja rokkbändi vahel.

Ja veel. Juttu on ka projektist Band Aid ja nende laulust “Do They Know It’s Christmas?”, millele 1984 pani aluse Bob Geldof. Selles heategevusprojektis kaasa lõid ka peaaegu kõik Duran Durani liikmed. Veidi hiljem on Duran Duran lagunemas, sest John Taylor ja Andy Taylor otsustavad käivitada oma vabaksmurdmise projekti ehk ansambli Power Station, appi kutsutakse ka laulja Robert Palmer.

Samal ajal üritas Duran Duran ikkagi veel koos püsida, üritati salvestada lugu James Bondi filmile, kuid ka Simon ja Nick alustasid oma kõrvaprojekti ehk ansamblit Arcadia.

Duran Duran käis 1985. aastal esinemas ka suurel heategevuskontserdil Live Aid. Juttu sellestki, kuidas Simon Le Bon oleks laevaõnnetuses uppunud, see juhtus veidi peale Live Aidi, kusjuures olid Andy Taylor ja John Taylor teda hoiatanud merele minemast. Andy ja John ise olid Power Stationiga esinemas USAs.

1987. aastaks oli Duran Duranil Andy Taylori asemel uus kitarrist – Warren Cucurullo, kes oskas suurepäraselt elektrikitarri mängida. Oli arvamusi, et ta on isegi parem kui Andy Taylor.

Duran Duran jätkab esinemistega, jõutakse ka Brasiiliasse (Riosse!). 1988 ilmub uus album “Big Thing”, algab Big Live Thing Tour, konstertid Euroopas, kuid John Taylori narkoprobleemid jätsid jälje ka kontsertitele. 1989 ilmus kogumikplaat “Decade: Greatest Hits”, mis USA plaadimüügitabelis jõudis kohale 67 … vaid 67. koht …

Nüüd algasid üheksakümnendad, millest ei saanud Duran Durani hiilgeaega. Duran Duran võitles mitte ainult uuemate bändidega, vaid ka muusikamaailmast lainetena ülevoogavate uute stiilidega. Kui kaheksakümnendad olid “kümnend, mil hea maitse ununes”, siis üheksakümnendatest sai dekaad, mis vaatas tagasi Suurbritannia kultuurilisele minevikule.

1990 ilmus veel üks Duran Durani stuudioalbum – “Liberty”. Andy Taylor ja Roger Taylor olid lahkunud, algupärasest koosseisust olid alles Nick Rhodes, John Taylor ja Simon Le Bon.

Veidi pärast albumi “Liberty” ilmumist, otsustas Duran Durani juhtimise oma õlgadele võtta Warren Cuccurello. Nüüd hakati tööd tegema tema stuudios ja valmis sai lugu “Ordinary World” (ma usun, et paljud Duran Durani fännid peavad seda bändi üheks parimaks looks). 1993 ilmus uus album “Duran Duran”, mida on kutsutud ka “Pulmaalbumiks”, lisaks laulule “Ordinary World” leiab sealt veel mitu hittlugu, näiteks “Come Undone”. Briti edetabelis tõusis album neljandaks, USAs seitsmendaks! Duran Duran oli tagasi! Kui juba veidi aega hiljem jätkus hoopis Duran Durani allakäiguspiraal. Johnil olid probleemid narkootikumidega, mistõttu läks ta võõrutusravile, ansamblile Power Station tehti ametlikult lõpp, USAs kurikuulsas ööklubis Viper Room, tegi John Taylor siiski veel ühe bändi – Neurotic Boy Outsiders, kampa l’id Duff McKagan, Matt Sorum, Steve Jones, Billy Idol, Ian Astbury, Izzy Stadlin, Slash.

1997 jaanuaris lahkus John Taylor Duran Duranist. Nüüd oli bänd trio – Nick, Simon ja Warren. Oktoobris 1997 ilmus siiski uus Duran Durani album “Medazzaland”, sellel oli muusika, mis oli karm ja käre . See oli sihitud 21. sajandile ja kõlas valjult, intensiivselt ja pealetükkivalt. Fänne ajasid need lood segadusse. Kriitikud olid ebatavaliselt julmad.

1997 hukkus autoavariss printsess Diana. Michael Hutchence tappis end ühes Sydney hotellitoas, Nick Rhodes haigestus viirusesse, Simon Le Bon sai bakteriaalse angiini. Uus album tõusis USA albumitabelis vaid 58. kohale, sest muusikaareenile olid tulnud elektroonilise tantsumuusika ansamblid The Chemical Brothers, The Prodigy jpt.

1998 anti ametlikult teada, pärast 17-aastast koostööd ei kuulu Duran Duran enam EMI/Capitoli artistide nimekirja. Anti teada sedagi, et bändile kuuluvad vaid ühe albumi õigused – selleks oli kurva saatusega “Medazzaland”.

Kuid, kuid. 1999 oli Duran Duranil taskus leping Hollywood Recordsiga, ja 19.07.2000 ilmus uus album “Pop Trash”. Kahjuks polnud see edukas, ja 2001 lasi Hollywood Records Duran Durani lahti!

Duran Duran ei jätnud jonni. Nii jätkati kolmekesti – Simon, Nick ja Warren, esineti USAs, Venemaal, Ukrainas, Horvaatias, ja ka Eestit on selles raamatus mainitud (esines ju Duran Duran tõepoolest selle sajandi alguses, 2001 Tallinna Linnahallis). Kuid levisid kuulujutud, et õige varsti tuleb Duran Duran kokku algupärases koosseisus, sest kolm Taylorit olid juba koos ja harjutasid ühes kõrvalises paigas Walesis.

2003 oli Durani Durani kahekümne viies tegutsemisaasta, ilmus pressiteade, et Fab Five (Kuulus Viisik) läheb esimesele rahvusvahelisele tuurile kaheksateistkümneaastase pausi järel. Ja algaski Reunion Tour – Jaapan, USA, Austraalia, Duran Duran oli ka Robbie Williamsi soojendusartist Austraalias ja Uus-Meremaal. Alustati läbirääkimisi EMI ja Virginiga Inglismaal ja Epic Recordsiga USAs, üks neist pidi saama Duran Durani järgmiseks plaadifirmaks. Seejärel juba ka 17 kontserti Suurbritannias, mida käis vaatamas 250 000 pealtvaatajat!

2004 teatati, et Epic Records on sõlminud Duran Duraniga lepingu neljale albumile, neist esimene “Astronaut” ilmuski 2004. Bänd esines USAs, New Yorgis suleti Lääne 44. tänav, et Duran Duran saaks keset tänavat esitada kolm lugu ABC televõrgu “Good Morning America” hommikuprogrammile. Ilmus uus singel “What Happens Tomorrow. Jaanuaris 2005 algas Astronaut Tour. Alustati tööd uue albumiga, mida kunagi ei avaldatud. 2006. aasta kevadeks oli selge, et Andy Taylor lahkub taas bändist. Tülitseti raha üle ja ta polnud mänedžeritööga rahul. Oktoobris 2006 Andy lahkuski, asemele võeti Dominic Brown. 2007 ilmus album “Red Carpet Massacre”, millel polnud edu.

Duran Duran hakkas koostööd tegema muusikaprodutsent Mark Ronsoniga, kes üritas Duran Durani turgutada. 2010 ilmus album “All You Nee Is Now”. 2011 haigestus Nick, kuid ta taastus üsna ruttu. Nii valmis ka video singlile “Girl Panic”, millel lõid kaasa kaheksakümnendate aastate supermodellid Naomi Campbell, Cindy Crawford, Eva Herzigova, Helena Christensen ja Yasmin Le Bon ning veel tosin nooremat modelli. 2014 naasis Duran Duran stuudiosse, seekord abiks Mark Ronson. Alustati tööd albumiga “Paper Gods”. Enne seda saadi ka plaadistusleping Warner Bros. Recordsiga. 2015 ilmuski album “Paper Gods”, mis oli ülimalt edukas, sest tõusis Inglismaal viiendaks ja USAs kümnendaks!

Raamatu viimane peatükk on “Aajaloo soosikud”, milles on juttu sellest, mida teevad Duran Durani liikmed praegu. Simon Le Bon on üle kuuekümne, John Taylor, Roger Taylor ja Nick Rhodes on kohe kuuekümneseks saamas. Kuid nad ei ole muusikast loobunud, ja 2020. aastaks plaaniti suurt kontserti Londoni Hyde Parkis, et tähistada bändi esimese Rum Runneri kontserdi neljakümnendat aastapäeva … koroona-viiruse tõttu jäi see katki, lükati edasi. Kuid õnneks ei takistanud viirus meestel avaldamast uut ja väga head albumit “Future Past” (2021). Uue albumi andis välja plaadifirma BMG, selle produtsentideks on Mark Ronson, Giorgio Moroder (!, temast oli eelpool ka juttu) ja Erol Alkan. Kaasa lööb mitmeid suurepäraseid külaliartiste nagu Tove Lo, Ivorian Doll, Chai ja Mike Garson, kusjuures kitarri mängib Graham Coxon, kes muusikasõpradele tuttav ansamblist Blur!

Raamatu viimasel leheküljel on vahva mõttetera Lord Byroni “Ravenna päevikust” 2. veebruarist 1821: “Oh! Tänaval mängib leierkast – ja valss! Ma pean minema seda kuulama. Nad mängivad valssi, mida ma olen Londoni ballidel kuulnud kümme tuhat korda aastatel 1812-1815. Muusika on kummaline asi.”

Selline on see raamat - lugu Duran Duranist. Sünnist, tõusust tippu, tipus olemisest, langemisest ja tagasitulekust ... Palju põnevaid fakte, suurepäraselt kirjutatud lugu. Lisaks ka lahedaid fotosid.

Anja Portin „Raadio Popov“ (Vesta/Ühinenud Ajakirjad)

Üheksa-aastane Alfred elab peaaegu üksi. Alfred ei ole kunagi näinud oma ema ja alati tööreisidel viibiv isa õieti ei mäletagi enam, et ka Alfred on olemas. Ühel ööl lahkub Alfred kodust ja järgneb salapärasele hiilijale, kes pistab koos ajalehega postkasti veel üht-teist: õunu, villaseid sokke ja võileibu.

Algab unustamatu seiklus, mis muudab nii Alfredi kui ka paljude teiste üksildaste laste elu. Veider hiilija on Amanda Lehtla, postiljon, kes kuulub Õrnakõrvaliste sekka. Amanda kodust leiab Alfred vana raadiosaatja, mille on leiutanud vene füüsik Popov, ja alustab unustatud lastele öise salaraadiosaate tegemist.

Aga kuidas saavad Amanda ja Alfred lapsi aidata ning mida teeb Alfredi isa, kui märkab, et poeg on kadunud? Ja kes õigupoolest on Õrnakõrvalised?

Põnev, humoorikas ja südamlik raamat meenutab lastekirjanduse armastatuima klassiku Astrid Lindgreni muinasjutulisi lugusid, kus hirm, kurbus ja üksindus on põimitud haaravaks seikluseks. „Raadio Popov” pärjati 2020. aastal Finlandia kirjandusauhinnaga laste- ja noorteraamatute kategoorias.

Mulle on soome lastekirjandus ikka ja alati meeldinud. Meenuvad Zacharias Topelius ja tema muinasjutud (eesti keeles 1990 “Muinasjutte”), loomulikult Tove Jansson ja tema muumitrollid, Kirsi Kunnas ja tema kirjutatud “Siil ja kuu”, Aapeli ja tema “Üle linna Vinski”, Hannu Mäkelä loodud Härra Huu raamatud, kuid kindlasti ka sama autori kirjutatud võrratu “Hobune, kes kaotas prillid ära”.

Tänapäevastest Soome lastekirjanikest meenuvad mulle kindlasti Tuutikki Tolonen ja tema Agnese lood, Mauri Kunnas ja tema igasugused lood jõuluvanast, päkapikkudest ja loomadest, Timo Parvela humoorikad Ella lood, Riikka Jäntti väikelastele kirjutatud vahvad väikese hiire raamatud, Sinikka Nopola ja Tiina Nopola kirjutatud Risto Räppari raamatud, Siri Kolu “Meie, Rööbelid”-raamatusari, Salla Simukka “Sõsarla”, Tomi Kontio “Koer nimega kass” ja “Luugiga lehm”, Marko Leino “Jõululugu” jpt.

Täpselt sama võin öelda ka Anja Portini kirjutatud "Raadio Popovi" kohta - loed ja hakkab kohe meeldima ...

Nii nagu eelpool mainitud on raamatu üheks peategelaseks üheksa-aastane Alfred, kes tõepoolest elab peaaegu üksi. Raamatu alguses kinnitab peategelane, et tema on Alfred. Alfred Unustatu, selle loo jutustaja.

Ühel oktoobriööl lamas poiss esikus ja kuulas öö hääli … Alfred kinnitab, et tal oli nälg. Ta kõht korises kõvemini kui eales. Alfred jutustab, et ta elas koos isaga Savitee majas number neli, kuid isa polnud juba pikemat aega kodus näha olnud. Isa lahkumisest oli möödas vähemalt kuu, võib-olla rohkemgi. Isa tegi tööd, enda sõnul ajas oma bisnist või pidas kusagil maailma otsas tähtsate inimestega nõupidamisi. Võib-olla Itaalias või Mehhikos või Balil. Tavaliselt ostis isa Alfredile enne minekut koju toitu, aga seekord oli ta unustanud poes käia. Ka raha oli ta unusatnud rahakassasse jätta. Seega, toiduga oi kehvasti. Alfred oli üritanud teed teha, kuid seda pidi ta tegema kuuma kraaniveega, sest vett ei õnnestunud keeta. Isa oli nimelt unustanud elektriarve tasuda …

Alfred lamas kottpimedas esiku põrandal. Trepikojast kostsid sammud. Lõpuks jäid sammud Alfredi ukse taga seisma. Hiilija seisis poisist vaid käsivarre kaugel. Ukse tagant kostis krabinat. Alfred küsis, kes ukse taga on. Vastust ei tulnud. Postiluuk kolksatas ja midagi kukkus põrandale. Alfred võttis taskulambi ja valgustas põrandat. Ukse ees vedeles … ajaleht.

Hiilija oligi siis ainult lehekandja, kes arvatavasti eksis uksega, sest isa oli ajalehe tellimuse juba ammu ära lõpetanud, sest ta oli kogu aeg reisil. Alfredile ajalehed meeldisid, mõnikord tõi poiss prügimajast vanu lehti ja luges otsast lõpuni läbi. Praegu polnud ju elektrit, mistõttu ei töötanud mobiil, sest seda ei saanud laadida. Televiisorisse ei tulnud voolu, nagu ka arvutisse, mitte ühtegi seadmesse. Seetõttu oli Alfred lehe üle väga õnnelik. Seekord oli see eriline ajaleht, sest ajalehe vahel olid ka väike punapõskne õun, villased sokid ja köögipaberisse keeratud võileib! Kas see oli mingi tobe nali? Alfred kargas püsti ja lükkas ukse lahti … hiilija oli kadunud.

Järgmisel ööl heitis Alfred jälle esikuvaibale pikali. Poiss tahtis teada saada, kes see hiilija õigupoolest on ja kas ta tuleb tagasi. Alfredi kõht oli jällegi tühi. Lehe vahelt leitud toidukraam oli söödud, kodus oli vaid marineeritud kurki ja näkileiba, sooja toitu oli lootus saada nädala pärast koolis, sest järgmisel päeval pidi algama koolivaheaeg, mistõttu polnud lootust ka koolilõunale.

Oli pühapäeva öö, kui trepikojas välisuks klõpsatas ja koridorist kostsid hääled. Sammud, peatus, KOLKS, sammud, peatus, KOLKS. Hiilija seisi nüüd jällegi Alfredi ukse taga. Poiss ei teadnud mida teha, kuid talle meenus isa öeldud mõttetera – parim kaitse on rünnak. Nii lükkas Alfred ukse lahti ja kargas trepikotta otse hiilija ette. Kokkupõrge on üsna naljakas, sest hiilija õlakotist kukkusid välja õunad, mida hakkasid hiilija ja Alfred üheskoos kotti tagasi toppima …

Kuna koridoris oli pime, siis ei näinud Alfred hiilija nägu, aga ta kõlas nagu naine, kellel kurk kipitab. Ta ei olnud kuigi pikk ega näinud ka muidu eriti ähvardav välja. Seejärel ütles hiilija, et Antero võib nüüd rahuneda, sest ta ei hammusta. Alfred ei saanud aru, mis Antero? Kuid selgus, et Alfredi õige nimi ongi Antero, ja seda hiilija teadis. Hiilija teadis sedagi, et poiss oli üks nendest!? Unustatutest! Hiilija otsustas lahkuda, sest poiss oli lehe ja õuna kätte saanud, kuid Alfred jooksis hiilijale järele.

Alfred kinnitab, et ta kalpsas hiilijale järele, ilma et tal oleks aimugi, kuhu on nad teel, aga see ei seganud poissi. Alfred jooksis meelsamini mööda öiseid tänavaid, kui vähkres unetult oma voodis. Õhk oli värske ja lõhnas sügise järele, seda oli hea hingata. Hiilija ütles, et Alfred võib temaga kaasa tulla, aga sel juhul peab poiss teda aitama. Hiilija tutvustas end, tema on Amanda Lehtla.

Alfred ja Amanda jõudsid kitsale tänavale, tänavalaternad lõppesid, tänavat ääristasid madalad plekkseintega hurtsikud. Tänaval valitses ebamaine vaikus. Peategelased kõndisid trööstitute hurtsikute vahelt läbi tänava lõppu. Seal algas heinamaa, mille servi ääristas tihe põõsastik. Amanda hakkas üle heinamaa minema. Heinamaa teises otsas kõrgus tihe kuusehekk. Amanda tegi äkki ootamatu pöörde ja lükkas käru kuuskede vahelt teisele poole hekki. Alfred oli segaduses, kas järgneda Amandale või minna koju. Poiss kattis näo kätega ja tungis kuusehekist läbi.

Teisel pool hekki ootas poissi üllatus. Pimedus polnudki pime, vaid sellest hiigas iseäralikku valgust. Seal kasvasid külg külje kõrval vanad köökus õunapuud, mille oksad olid õunte raskuse all lookas. Seal oli ka teerada, mis viis vana ja viltu vajanud verandaga puumaja juurde. Alfredi kõrvalt kostus kraaksatus. KRAAK! Õunapuu oksal istus suur vares.

Amanda Lehtla elas mannavahuvärvi puumajas Maailma serval, kõigi pilkude eest peidus. Alfred kinnitab, et kutsub seda kohta Maailma servaks, sest seda ta tõesti oli – no kõige servas! Alfred lisab, et alles päevavalgel märkas ta maja taga avanevat kivist kuristikku. See oli koht, kuhu keegi eksikombelgi sattuda ei või.

Amanda majakeses oli paras segadus. Esikupõrandal vedelesid külili kukkunud järi ja raske puukast ning nende ümber kilode kaupa õunu. Amanda hakkas õunu kokku korjama, need olid mõeldud Unustatutele, kuid nüüd pidi nende tee moosipotti viima.

Alfred pakkus välja, et moosipurgid võiks ju ka lehe vahele keerata ja Unustatudeni viia!? Amandale ei tundunud see sugugi mitte halb mõte. Piisavalt väikesed ja lamedad purgid … ja villased sokid …

Hetk hiljem astus esikusse kass, kelle kasukas oli punasetriibuline. Kassi nimi oli Huvitus, varese, keda Alfred oli õunapuu oksal näinud, nimi oli Harlamovski. Selgus, et kass ja vares olidki selle segaduse korraldanud, ja nüüd luges Amanda oma loomadele sõnad peale, ülejäänud öö peavad nad hästi läbi saama.

Kell oli palju. Oli aeg magama minna. Alfred sai magada võrkkiiges, mis asus verandal. Alfred koperdas mingite kastide otsa, kuni üks pappkast talle sülle kukkus. Sellel oli kirjas: Popovi asjad. Alles hoida. Ja uskuge mind, see on selles loos üks ilmatuma oluline pappkast!

Järgmisel päeval küsis Alfred Amandalt salapärase pappkasti kohta, milles olid venekeelsed paberid. Amanda oskas veidi vene keelt, mistõttu said nad teada, et paberite hulgas olid väga varajase raadiosaatja skeemid ja kasutusõpetus. Need oli teinud Amanda vanaema tädi Olga sõber, Vene füüsik Aleksander Stepanovitš Popov, kes oli üks esimesi raadio leiutajaid. Tädi Olga ja Popov olid sõpradeks saanud siis, kui Popov oli Soomes käinud. Tal oli uur katki läinud, mistõttu oli ta läinud tädi Olga poodi, et kell parandusse anda. Nüüd vaatasid Alfred ja Amanda ka ülejäänud pappkasti, milles oligi raadiosaatja prototüüp. Esialgu tundus meie peategelastele, et ega selline vana riistapuu ei tööta, kuid võta näpust …

Tuleme raadiosaatja juurde veidi hiljem tagasi, sest nüüd hakkasid Amanda ja Alfred õunapüreed tegema. See meeldis Alfredile, sest ometigi sai ta teha midagi kellegiga koos! Lisaks sai ta süüa Amanda küpsetatud saia ja määrida sellele sooja õunapüreed. Samal öösel pidi Amdanda jällegi minema posti laiali vedama, seekord oli tal plaanis ka õunapüreepurke kaasa võtta …

Osa purke viidi ka maakeldrisse, kus Alfred märkas Amanda juures midagi imelikku. Amanda kõrvad olid juuksepuhma keskelt välja kerkinud ning liikusid edasi-tagasi nagu väikesed uudishimulikud lokaatorid. Siis hakkasid Amanda kõrvad tarretise kombel võdisema … Alfred tundis Amanda kõrvade osas suurt huvi. Nii pidi Amanda poisile selgitama, et tema on Õrnakõrvaline, mis tähendas, et tema kõrvad ei ole päris tavalised kõrvad. Need tajusid unustatud laste ligiolekut ja hakkasid värisema alti siis, kui keegi neist ohkas. Oli ju ka Alfred hetk tagasi maakeldris ohanud. Lisaks suutsid Amanda kõrvad vahet teha ehtsal ohkel ka võltsohkel.

Sel öösel läks Amanda üksinda ajalehti laiali viima, ja Unustatutele ka õunapüreed, kuid veidi enne seda selgus, et raadiosaatja töötas! Nüüd tuli Amandale hea mõte. Nad hakkavad tegema raadiosaadet unustatud lastele, ja Alfred võiks olla saatejuht. Mis panna raadiole nimeks? Unustatud laste raadio? Lasteraadio? Alfredi raadio? Raadio Popov! See oli suurepärane nimi!

Järgmisel päeval testisid Alfred ja Amanda raadiosaatjat. Lainepikkuseks oli AM 1895 kilohertsi, just sel aastal oli Popov esitlenud ka oma kuulsat leiutist, mis ilmselt oli selle leitud aparaadi eelkäija. Leiti ka antenn, mille abil oli võimalik raadiosignaale kaugele saata. Amanda majal oli ka pööning ja sellel torn, just sinna tehakse raadiostuudio ja antenn kinnitatakse torni tippu!

Sügisene koolivaheaeg möödus lennates. Amanda käis öösiti lehti laiali viimas ja pärastlõunal hakati tornitoas tööd tegema. Seal oli vaja koristada ja kasida. Õues tuli õunu korjata ja õunapüreed teha. Alfred pelgas veidi seda, et varsti võis ju ka isa koju tulla, kas siis peaks ta tagasi minema? Õnneks ei teinud Amanda sellest juttu.

Varsti oligi raadiostuudio valmis, antenn püsti. Raadiosaated pidid toimuma laupäeva öösel vastu hommikut kella kolme ja nelja vahel, sest sel kellaajal oli ohkamine tavaliselt kõige valjem ning võis järeldada, et Unustatud olid siis ärkvel. Raadiosaate kuulamiseks tehti Unustatutele juhend. Kuulamiseks oli vaja ka raadiovastuvõtjat ehk raadiot (õnneks leidis Amanda pööningult kaks töötavat matkaraadiot, need sai ta anda nendele lastele, kellel oli raske aparaate ise hankida) ja näpunäiteid oli teisigi.

Pärast nädalat Amanda juures pääses Alfred Amandaga lehti laiali jagama. Ta oli seda pingsalt oodanud. Nüüd oli vaja laiali jaotada ka kuus juhendit (Alfred oli juhendile juurde köitnud enda joonistatud koomiksi), kuidas Raadio Popovi kuulata. Sel öösel sai Alfred teada, kes olid need Unustatud, kes juhendi said – nende hulgas olid 5-aastane poiss, kellel oli mõnikord kõht tühi ja mõnikord ei saanud ta päev otsa toast välja, ta istus liiga palju televiisori ees, keegi polnud talle õpetanud, kuidas leiva peale võid määrida või kingapaelu kinni siduda, poisi vanematel oli igasugu muresid, need olid nagu tumedad pilved, mille varju poiss oli jäänud.

Olid ka vend ja õde. Poiss oli üheksane ja väike õde kahene. Nende ema oli palju kodunt ära. Jäi mulje, et ta tegi liiga palju tööd – hommikul koristas ühes kohas ja õhtul teises kohas ja selle vahel püüdis ta veel õppida. Poiss pidi oma väikest õde aitama, lasteaaeda viima, lasteaiast ära tooma, ja süüagi tegema.

Oli veel ka kaheksa-aastane tüdruk, kelle vanemad ja külalistekari olid iga päev “janused”.

Oli seitsmeaastane poiss, kes hoidis ema uuest mehest iga hinna eest eemale, sest mees oli kogu aeg kõigi peale ja kõige pärast vihane ning valas raevu välja peaaegu ükskõik kelle või mille peale, ja paraku sattus pahatihti tema raevupursete adressaadiks see poiss. Tundus, et poiss veetis rahu saamiseks aeg-ajalt öid õues … Ja oli ka üheteistaastane tüdruk, kes oli väiksena tihti haige ja nüüd hoidsid vanemad tal kogu aeg silma peal, sest kartsid, et tüdruk haigestub uuesti, kui teiste inimestega kokku puutub. Tüdruku toa uks oli väljastpoolt lukus. Ta pääses sealt välja ainult vanemate loal. Tüdrukul käis eraõpetaja, et ta ei peaks majast väljuma.

Ja taaskord olen jäänud ma pikalt lobisema, mistõttu üritan siinkohal veidi lühemalt teha …

Algas kool, sest koolivaheaeg sai läbi. Alfred ei tahtnud minna, kuid Amanda oli kindel, et Alfred peab koolis käima, nagu ka kõik teised lapsed. Kuna Alfred lahkus kodust pidžaamas, siis pidi Amanda midagi välja nuputama. Riided olid pehmelt öeldes kummalised, kusjuures Alfred kinnitab, et tema riided kisendasid, et me tuleme minevikust, oleme muuseumikraam, muinasräbalad, vitriiniriided!

Igal juhul läks Alfred kooli, kus põrkas kokku ühe teise klassi tüdrukuga. Mulle tundub, et tüdrukul tundus Alfredis midagi tuttavlikku, äkki tema hääl? Juhul, kui tüdruk oli üks Unustatutest, kes juhtus Raadio Popovi saadet kuulama?

Ja veel. Saame teada, nagu ka Alfred ja Amanda, et poisi isa oli koju tulnud. Üsna ootamatu oli see, et ta isegi märkas, et Alfred oli kadunud, sest linna pandi üles kuulutused, milles otsiti Alfredi moodi poissi! See oli ootamatu nii Alfredile kui ka Amandale, kuid koju Alfred siiski minema ei pidanud. Isa tuli isegi kooli Alfredit otsima, kuid koolis oli õpetaja Täheste, kes Alfredi “ära peitis” … huvitav-huvitav! Igal juhul saame juurde veel ühe tegelase, kusjuures tundub, et õpetaja Täheste tedis ka Amandat.

Alfred põrkas kokku veelkord selle teise klassi tüdrukuga, kes tundub olevat kirjandushuviline, sest ta räägib 1974. aastal ilmunud Eduard Uspenski raamatust “Onu Fjodor, kass ja koer”.

Alfred jäi nädalaks ajaks ka haigeks. Tal oli palavik, mistõttu sai ta kodus olla, ja vanu raamatuid lugeda (neist tuleb veel juttu) ja Alfredile ning Raadio Popovile tulevad ka kaks esimest kuulajakirja!

Loomulikult saame lugeda Raadio Popovi saadetest, ühes räägib Alfred loomade seltsis elanud lastest – Mowgli, Tarzan, Romulus ja Remus. Pärast seda, kui Alfred oli lugenud vanu raamatuid ja saanud esimesed kuulajakirjad, tegi ta saate, milles oli juttu nii kirjadest kui ka loetud raamatutest. Saates oli juttu Simpsonitest, oktonautidest, Harry Potterist, Pipi Pikksukast, Oliver Twistist, kuid ka Hector Malot’ 1878. aastal kirjutatud raamatust “Perekonnata”. See on vahva, kuidas Anja Portin põimib oma loo sisse ka teisi raamatuid, kirjandust ja ajalugu.

Seejärel sai Alfred teada, et too teise klassi tüdruk oligi üks Unustatutest, kes oli saatnud ka kuulajakirja, milles ta Harry Potterist rääkis. Saame teada, et tüdruk nimi on Iiris, ja tema oli see laps, kelle vanemad “janused” olid. Iiris sai endale taskuraha, kui ta tühje pudeleid ära viis. Raha kulutas ta peamiselt raamatute peale. Kui esialgu tundus, et Alfredi ja Iirise sõprusest ei tule midagi head välja, siis nüüd tundub, et nad leidsid siiski ühise keele.

Ja jällegi raadiosaade. Seekord jagas Alfred kuulajatele söögisoovitusi. Alfred tutvustas spagette oakastmega (spagetid on odavad, oakaste on lihtne ja odav teha), kuid ka Olga õunamaiust. Selleks oli vaja õunu, kaerahelbeid, margariini, fariinsuhkrut ja peale ka vanillijäätist.

Saame osa ka Õrnakõrvaliste aastakoosolekust, mis toimus Iivari Mölleri tuletikutehases, mis oli tegutsemise lõpetanud juba kakskümmend aastat tagasi. Kuna Amanda oli sättinud end pidulikesse riietesse, siis oli ka Alfredil huvi, kuhu Amanda läheb. Nii jõuti vana punastest tellistest hooneni, mis oligi too endine tuletikutehas. Alfred piilus aknast sisse, mis tehasesaalis toimub, nii saame ka meie aastakoosolekust osa. Seal oli mitmeid inimesi, erinevate ametite inimesi – raamatukoguhoidja, majahoidja, aednik, bussijuht, õpetajad, hambaarst, kohtunik jt. Äkki märkas Alfred veel ühte tuttavat inimest – seal oli ka õpetaja Täheste! Seetõttu teadis ka Täheste, kes Alfred oli.

Märgates Tähestet, ehmatas Alfred, nii et ta akna taga pikali käis, kolinaga. Õnneks tuli õue olukorda kontrollima Täheste, kes poisi oma autosse peitis. Polnud ju vaja teistel Õrnakõrvalistel teada, et keegi nende koosolekut salaja vaatas. Täheste rääkis hiljem Alfredile, et Amandat tundis ta juba paar aastat, kuid ega nad omavahel väga ei lävinud. Amanda oli saanud endale paar aastat tagasi Õrnakõrvaliste tähtsaima auhinna ehk hõbedase kakumärgi, mis anti sellele Õrnakõrvalisele, kes oli aasta jooksul olnud kõige tublim Unustatutega toimetamisel.

Täheste rääkis pärast koosoleku lõppu Alfredile, kui nad olid teel Amanda juurde, igasugu olulisi asju ka Amanda kohta. Milliseid, selle jätan ma Sulle endale avastada. Igal juhul olid need olulised ja põnevad faktid Amanda kohta, kindlasti ka nende raamatute kohta, mida Alfred oli leidnud, lugenud ja raadiosaates tutvustanud.

Mõnest raadiosaatest saame raamatu lõpus veel osa. Näiteks raadiolainete teekonnast kosmoses, ja sellest, mida teha kui öösel und ei tule.

Raamatu lõpus saame teada, milliseks kujuneb Alfredi ja tema isa suhe, millist rolli on selles mängida Amandal. Saame osa ka Raadio Popovi tegijate ja kuulajate jõulupeost, kusjuures tuleb ka paar üllatuskülalist, ja on võimalus, et Raadio Popovil on palju rohkem kuulajaid, kui arvata võis. Saame teada sedagi, mis oli juhtunud Alfredi emaga, ja mis ikkagi oli poisi õige nimi. Lõpuks loeme veel ka veidi Aleksander Stepanovitš Popovist.

Selline raamat ongi see “Raadio Popov”. Imeline lugu, suurepäraselt kirjutatud ja jutustatud lugu, mis on igati kaasahaarav, muinasjutuline ja kõike muudki. Vahvad on tegelased. Ja on see ju igati vajalik teema, sest on siin juttu lastest, kes on tõepoolest unustatud, mistõttu on tore, et leidub selliseid tegelasi nagu Amanda, õpetaja Tärnaste, ja ka Alfred, kes püüavad kõiki neid aidata.

Pildid on raamatusse joonistanud Miila Westin.

Christine Naumann-Villemine „Suur kuri hunt ja tema 14 väikest kutsikat“ (Vesta/Ühinenud Ajakirjad)

Kolme põrsa lugu oleks pidanud minema nagu tavaliselt, kuid ühel hommikul oli hundikutsikakool kinni. Seega ei jäänud suurel kurjal hundil muud üle, kui oma neljateistkümnel kutsikal ise silma peal hoida.

Ja nõnda satuvadki klassikalise muinasjutu tegelased uude seiklusesse, mis lugejad naerust kõverasse ajab.

Pean tunnistama, et Christine Naumann-Villemine ja David B. Draperi eelmine raamat “Suur kuri hunt, tema 14 väikest kutsikat ja … Punamütsike”, mis eesti keeles ilmus, oli samuti üks igati vahva lugemine pere väiksematele lugejatele, kuid miks mitte ka kõikidele neile, kellele muinasjutud lihtsalt meeldivad. Oli ju ka Punamütsikese muinasjuttu veidi “kompav” lugu igati mõnus ja naljakas, mida võib öelda ka selle raamatu kohta.

Seekordne muinasjutuline lugu algas sellest, et sellel hommikul oli hundikutsikakool kinni, ja suur kuri hunt pidi ise oma 14. kutsikal silma peal hoidma. Hundiissi ütles, et kutsikad peavad temaga tööle kaasa minema, mis oli hundikutsikatele igati meelepärane, eriti meeldis see väikesele Lisetile.

Hundiissi jõudiski koos kutsikatega esimese sihtmärgini. Selleks oli rumala põrsa ehitatud õlgedest maja. Hundikutsikad olid samuti rahul, sest kas saab kellelgi olla midagi selle vastu, kui pastaroas on peekonit! Seetõttu hüüdiski Lisett valjusti, et ta nii ilmsasti almastab peekonit! Lisett oli väike, ja ei osanud r-tähte veel öelda. Aga tema hüüd oli nii vali, et pisiplika hüüatus kajas metsas vastu.

Seda kuulis ka esimene põrsas oma hapras majakeses ja pani punuma. Ta jõudiski oma venna, teise põrsa juurde. No ja kui suur kuri hunt majakese juurde jõudis, siis polnud seal enam kedagi. Nüüd palus hundiissi, et tema lapsed peavad käituma korralikult, ja lisas, et ta teab küll, kust teist põrsast otsida.

Nii kõndisid hundiissi ja kutsikad laudadest ehitatud maja juurde. Hundiissi koputas uksele, õigupoolest ta kolkis ust. Samal hetkel läksid hundikutsikatel asjad jällegi käest, üks neist pani teisele käpa ette, üks hammustas teist kõrvast, üks neist komistas ja kukkus otsa teisele, ja see omakorda Lisetile. Oh seda häda. Lisett soovis nüüd plaastlit, alstilohtu, mis ei oleks kibe, ja musi! Hundiissi uuris põrsastelt, ega neil pole juhtumisi plaastrit. Põrsad olid kindlad, neil on nii plaastrit ja ka arstirohtu, mis pole kibe. Hundiissi lubas, et kuid nad neid asju talle annavad, siis ei söö ta põrsaid ära.

Sel ajal, kui hundiissi Liseti eest hoolitses, pagesid põrsad edasi. Ja jällegi pidi hundiissi oma kutsikaid korrale kutsuma ja noomima, sest üks maja ootas neid veel ees. Tugev maja. Kutsikad pidid väga hästi käituma, mida kutsikad olid nõus ka tegema.

Minna oli veel pikk tee ja varsti hakkasid kutsikad kurtma, et neil on kõht tühi, nad on väsinud ja tahavad juua.

Lõpuks jõuti suure, uhke ja tugeva majani, kuid uskuge või mitte, hundiissi oli sedavõrd väsinud, et jääb magama. Nüüd läks Lisett ukseni ja andis põrsastele teada, et tal on pissihäda ja oleks talvis vetsu minna.

Kas Lisett sai pissile? Mida tegi hundiissi siis, kui ta ärkas ja märkas, et Lisett oli kadunud? Ja kas põrsaste juurde mindi veel? Seda kõike saad teada, kui selle mõnusalt muheda ja naljaka lasteraamatu läbi loed.

Super vahvad pildid on raamatusse joonistanud David B. Draper.

Benji Davies „Lumehelbeke“ (Rahva Raamat)

Ajatu jõulujutustus hinnatud ja armastatud pildiraamatute autorilt, „Tormivaala“ loojalt!

Ühel talveööl kõnnivad õues pisike tüdruk ja tema vanaisa. Kõrgel-kõrgel taevas valmistub väike lumehelbeke maa poole langema. Mõlema peategelase südames on suur soov. Üks neist igatseb lund ja langevat tähte, teine kohta, kuhu maanduda ja kodu luua.

Peagi avastavad nad elu tõsiasja: kui kõvasti tuul meid ka ei pillutaks, on meil kõigil võimalik leida pehme paik maandumiseks.

Läbitunnetatult jutustatud ja kaunilt illustreeritud. Eestikeelset raamatut on võimalik lugeda trükitähtedes.

Autorist: Benji Davies on auhinnatud illustraator, autor ja animatsioonifilmide režissöör. Ta on kirjutanud ja pildid joonistanud mitmetele lasteraamatutele. Tema raamatud on tõlgitud rohkem kui 40 keelde, müünud maailmas enam kui 6 miljonit eksemplari ning kaks neist on Suurbritannia maineka Oscar’s Book Prize’i nominendid. Benji elab koos abikaasa ja tütrega Londonis.

"Lumehelbeke" esitati 2021. aastal Suurbritannias välja antava Kate Greenaway Medali nominendiks. See auhind tunnustab igal aastal silmapaistvaid laste pilidiraamatuid, võttes lähtepunktiks illustratsioonide kvaliteedi.

Benji Daviesi sulest on ilmunud mitmeid suurepäraseid ja kauneid lasteraamatuid, milles on alati imelised lood ja võrratud illustratsioonid. Nii olen ka oma blogis saanud rääkida raamatutest “Vanaema linnupoeg”, “Tormivaal” ja “Tormivaal talvel”.

Benji Davies kirjutab selle raamatu alguses pühenduse: “Minu isale, kellelt sain selle loo jaoks inspiratsiooni – tõelisele papale.”

Ja lugu algabki. Ühel ilusal talveööl tekkis kõrgel taevas lumehelves, kes keerles ja pöörles pehmete pilvede vahel. See oli lumehelbe jaoks lausa imeline. Peagi hakkas ta langema. Lumehelbeke ehmatas, sest ta ei tahtnud kukkuda.

Pilv lohutas lumehelvest, et langemine ongi lumehelbe töö, kuid helves oli kindel, tema ei taha langeda ja ta palus pilvel kukkumine peatada, kuid pilv ei saanud seda teha. Langedes keerlemine pani helbekese pea ringi käima.

Samal ajal kaugel-kaugel ühes linnas, mägede vahel kõndis pisike tüdruk vanaisaga, keda kutsuti papaks. Tüdruku nimi oli Noelle. Tüdruk mõtles, et kas täna hakkab lund sadama? Juba pildilt on näha, et ilm on külm, sest papa ja Noelle on soojalt riides, tüdruku soojast hingeõhust moodustus pakaselises õhus väike pahvak.

Lumehelbeke langes samal ajal puudega ääristatud mäenõlvade poole. Ta liugles üle orgude ja jõgede ning lootis, et varsti langemine lõppeb … kuni jõudis kohani, mis näis kutsuv. Siin on üks vahva pilt majade katustest, ühest katuseaknast vaatab välja kassike. Lumehelbeke lendas edasi, sest tuul puhus teda edasi, ja midagi polnud parata.

Siin on ka pilt öisest linnast, õhtuvalguses kumavad paljud aknad. Ühest vaateaknast paistis tuledega kaunistatud puu, mille tipus sätendas särav täht. Lumehelbeke unistas, kui tore oleks olla täheke selle sädeleva puu küljes!

Ka Noelle oli sama vaateakna juures ja temagi unistas. Selline kaunis eri värvi ehetega kaunistatud puu, mille kõige tipus helkis kaunis täht, võiks olla ka temal. Papa arvas, et äkki juhtub see järgmisel aastal.

Üsna kodu lähedal leidis Noelle kõnnitee kõrvalt oksakese. See on tema pisike puu!

Kõrgel taevas muutus õhk külmemaks, taevas tumedamaks ja tuul puhus kõvemini. Lumehelbeke kiirustas tormiga kaasa, järsku kandis tuul temani naeru … Taevas lendles veel teisigi lumehelbeid. Nad tantsisklesid ja keerlesid koos talveõhus. Teised lumehelbed tegid meie lumehelbekesel tuju paremaks.

Noelle jõudis koju ja asus tegutsema. Emme tõstis riiulilt alla pabereid ja vanad kastid ning Noelle kaunistas koos papaga kuusekese ära. See oli see vahva oksake, mille Noelle oli koduteel leidnud. Väike kaunistatud puu oli imeilus. Noelle tõstis selle akna taha ja lootis, et selle pisikesed oksad on varsti kaetud päris lumega. Aga kui Noelle magama hakkas minema, tundis ta, et midagi on tema puukeselt siiski puudu, kuid ta ei olnud kindel, mis see on.

Kui Noelle järgmisel hommikul ärkas, tundus maailm teistsugune. Kõik oli erksam, vaiksem, pehmem. Mis oli juhtunud? Selle jätan ma Sulle endale avastada.

Miks oli maailm teistsugune? Mis oli juhtunud Noelle puukesega? Ja kas meie lumehelbeke oli leidnud koha kuhu maanduda? Nendele küsimustele saad vastuse, kui selle imeliste piltidega imelise raamatu lõpuni loed.

Silk Sonic „An Evening with Silk Sonic“ (Warner Music)

Ma olen ka sel aastal kuulanud ja kirjutanud igasugustest põnevatest ja veel põnevamatest albumitest, kõik need kuulamised on olnud igati head, ja tänud selle eest Warner Music’ule, kuid see album ehk Silk Sonic’u debüütalbum “An Evening with Silk Sonic”, see on midagi sellist, mis on selle aasta SEE PLAAT, minu jaoks kindlasti. Kui oled juba nooremas eas kuulanud souli, funki, R&B’d ja nendest muusikasuundadest ka raadiosaateid teinud ning jutte kirjutanud, siis jah, nii see on. Bruno Marsi ja Anderson .Paaki kokku pandud Silk Sonic on lihtsalt sedavõrd hea!

Warner Music poolt saadetud pressiteates saab lugeda: “Mitmekordsed Grammy võitjad Bruno Mars ja Anderson .Paak avaldasid oodatud debüütalbumi “An Evening With Silk Sonic” ja selle nädala fookusloo “Blast Off” nende uuelt üllatusprojektilt Silk Sonic.”

Bruno Marsil ja Anderson .Paakil on ette näidata mitu Grammy-auhinda ja nad mõlemad on tänases R&B muusikas olnud ja on väga-väga kõvad tegijad.

Warner Music jätkab: “Legendaarse Bootsy Collinsi poolt Silk Sonic’uks nimetatud duo poolt on varasemalt ilmunud laulud “Smokin Out The Window”, “Skate”, “Leave The Door Open”, millest viimane tõi artistidele koju parima R&B video auhinna 2021. aasta MTV videoauhindade galalt. Loo ilmumisega algatati suur sotsiaalmeediakampaania (#LetSilkSonicThrive), millega kaasnes bändil võimalus esitleda oma uut projekti Grammyde galal.”

Järgnesid mitmed meeldejäävad etteasted, sealhulgas ülesastumised iHeartRadio Music Awards ja BET Awards galal. Loost “Leave The Door Open” sai bändi esimene Billboard Hot 100 edetabeli esikoha saavutanud singel, püsides top 10 hulgas kokku lausa 18 nädalat.

Anderson .Paak ehk Brandon Paak Anderson (8.02.1986) on USA laulja, räppar, produtsent, laulukirjutaja, trummar. Ta on artist, kes esitab souli, funkit, hiphoppi ja R&B’d. Aastate jooksul on ta avaldanud mitu edukat sooloalbumit (“Venice” (2014), “Malibu” (2016), “Oxnard” (2018) ja “Ventura” (2019, sellel albumil lööb kaasa rida muusikamaailma tähti – Andre 3000, Smokey Robinson, Brandy, ja see album tõi Anderson. Paak’ile parima R&B-plaadi Grammy-auhinna)) ja teinud koostööd näiteks Dr. Dre, Chance the Rapper’i ja Mac Milleriga. Aastaks 2021 on tal ette näidata kogunist neli Grammy-auhinda, ja sel aastal otsusts teha koostööd Bruno Marsiga, nii sündis ansambel Silk Sonic, ja ilmus ka selle ägeda bändi album “An Evening with Silk Sonic”.

Bruno Mars ehk Peter Gene Hernandez (8.10.1985) on USA laulja-laulukirjutaja, produtsent, kes on viimaste aastate üks populaarsemaid artiste. Bruno Mars sündis ja kasvas Havail, ja sõlmis plaadistuslepungu Atlantic Recordsiga juba 2009. Aastate jooksul on ilmund tema kolm sooloalbumit ja mitmeid ja mitmeid üliedukai singleid. Aastal 2010 kandideeris Bruno Mars koguni seitsmele Grammy-auhinnale ja võitis neist parima meesartisti Grammy.

Enne seda, kui Bruno Mars hakkas ise lugusid laulu ja lindistama, kirjutas ta laulutekste Flo Rida’le, K’naan’ile ja Cee Lo Green’ile. Kuulsust hakkas Bruno Mars koguma siis, kui ta laulis B.o.B’i laulus “Nothin’ on You” ja Travie McCoy laulus “Billionaire”. 2010 ilmus Bruno Marsi debüüt-EP “It’s Better If You Don’t Understand”, samal aastal ka tema üliedukas debüütalbum “Doo-Wops & Hooligans”. Plaat tõusis ilmudes USA plaadimüügitabeli 3. kohale, hittsingel “Just the Way You Are” aga USA singlimüügitabeli esikohale. Singlitena ilmusid veel ka edukad lood “Grenade” ja “The Lazy Song”.

2012. aasta detsembris ilmus mehe teine album “Unorthodox Jukebox”, mis oli samuti edukas. Ka sellel plaadil oli mitu hittlugu, näiteks “Locked Out of Heaven”. Ja see polnud veel sugugi mitte kõik, sest 2016 ilmus Bruno Marsi kolmas album “24K Magic”, mis võitis 2018 Grammy-auhinna kui aasta parim album, plaadi nimilugu sai aasta plaadistuse Grammy-auhinna ja laul “That’s What I Like” võitis aasta parima laulu Grammy-auhinna. Põhimõtteliselt “puhas vuuk” Grammyde osas …

Kuid veidi ka Silk Sonic’u debüütalbumist, mis on tõeline maiuspala, kellele meeldib R&B, soul, muusika, mida esitati 60., 70. ja 80. aastatel, sest Silk Sonic’u saundides ja esituses on seda miskit, mis toob meelde vanad ja head ajad.

Silk Sonic’u albumi avalöök on mõnusalt retro “Silk Sonic Intro”, selline lühike ja meeleolu loov, millele järgneb vanakooli soulilugu “Leave The Door Open” (see on kindlasti selle albumi üks ilusamaid lugusid, võrratu refrääniga, no ja see mitmehäälne laul, uskumatu, kui head ikka nende meeste hääled on!).

Kolmas lugu “Fly As Me” on mõnusasti funkilik, milles kuuleme ai kui head mitmehääslet laulu! No ja seejärel üks ilmatuma ilus ja seksikas lugu “After Last Night”, milles löövad kampa ka USA legendaarne funk ja soulmuusika artist Bootsy Collins, kes teinud muusikat koos James Browni ja superbändiga Parliament-Funkadelic. Selles loos veel ka USA basskitarrist Thundercat.

Viies lugu on võrratult hea soulilugu “Smokin Out The Window”, milles igati mõnus meloodia, ülimalt ägedad harmooniad ja orkestratsioon, mitmehäälne laul ja tegelikult sobivad Bruno Mars ja Anderson .Paak ikka võrratult suurepäraselt kokku. Oi kui hea see lugu on.

Kauni meloodia ja suurepärase hingestatud esitusega on lugu “Put On A Smile”, rääkimata refräänist, mis üsna ruttu “kummitama” hakkab. Uskumatult nostalgine lugu kõikidele soulmuusika austajatele! Motown on tagasi!

Seitsmendas loos “777” on Silk Sonic oluliselt funkilikum, kas James Brown on tagasi? Tundub küll. Ja see tuleb Silk Sonic’ul väga hästi välja.

Albumi kaheksas laul “Skate” viib meid ajas tagasi, justkui oleks 60.- ja 70.- aastad tagasi. Selline tempokam R&B-lugu, jällegi suurepäraselt esitatud. Rahulik vanakooli soulilugu lõpetab ka selle albumi ehk “Blast Off”.

Kokku 9 lugu ehk tegelikult isegi intro + 8 laulu. Miks küll nii vähe! Rohkem tahaks ju, aga eks tuleb ootama ja lootma jääda, et see ei ole mitte Silk Sonic’u esimene ja viimane album, aga et mehed viitsiksid üheskoos muusikat teha ka edaspidi.

Kuula ise ka:

https://silksonic.lnk.to/AEWSS

James Norbury „Suur panda ja tilluke draakon“ (Tänapäev)

Eksinud virdavas udus, uinuvad nad sädeleva tähistaeva all. Kui nad uuesti ärkavad, on kevad käes ning kui nad istuvad ja vaatavad sooja päikese tõusu, koidab neile, et ees ootab järjekordne vaimustav seiklus …

Armsad sõbrad suur panda ja tilluke draakon rändavad üheskoos läbi aastaaegade. Ja kuigi nad eksivad sageli ära, avastavad nad tänu sellele palju kaunist. Nad kogevad raskusi ja rõõme, mis meid kõiki ühendavad. Nad õpivad, kuidas elada hetkes, kuidas leppida ebakindlusega ja leida jaksu eluraskuste ületamiseks – alati koos.

“Suur panda ja tilluke draakon” on üks imeliselt ilus raamat. Nii oma sisu, mõtete, kujunduse, kui ka illustratsioonide poolest. Kindlasti ka seetõttu, et paneb lugeja kaasa mõtlema. Mulle tundub, et see sobib lugemiseks täiskasvanutele, kuid miks mitte ka lastele ja noortele, sest siin on sedavõrd ilusaid ja häid mõtteid, millest peaksime me kõik aru saama.

Raamat algab pisikese, aga ilusa mõttega: “See raamat on pühendatud kõigile, kes mõnikord eksivad.” Ja ma usun, et me kõik eksime, oleme eksinud või eksime ka tulevikus, sest eksimine on ju inimlik.

Raamatu esimene osa on kevadest. Suur panda ja tilluke draakon kohtuvad. Meile öeldakse, et tuleb julge olla, sest me ei tea kunagi, milleni võib viia esimene kohtumine. Ma üritan siinkohal meenutada omi esimesi kohtumisi … paljud neist on olnud toredad ja meeldejäävad, kuid on olnud ka neid, mis ei ole viinud oodatud tulemuseni, täitnud lootusi … Tilluke draakon ütleb, et on uus päev ja uus algus, mis sellega peale hakata? Suur panda küsib vastu, mis on tähtsam, kas teekond või sihtpunkt? Tilluke draakon teab sellele küsimusele vastust, tähtis on seltskond.

Seejärel arutlevad suur panda ja tilluke draakon looduse üle. Tilluke draakon leiab, et tal on liiga palju tegemist, et lilli vaadata, kuid suur panda on kindel, et seda enam tuleb neid vaadata, sest homme ei pruugi neid enam olla. Tilluke draakon hüüatab: “Kas pole loodus imeline!” Suur panda on sellega nõus, ka nemad on samavõrra osa loodusest nagu puu või ämblik – ja täpselt sama imelised.

Tilluke draakon kinnitab, et talle meeldib, kuidas suur panda teda kuulab, temaga räägib ja temaga rändab, kuid kõige rohkem meeldib tillukesele draakonile see, mida ta koos suure pandaga koos olles tunneb.

Suur panda ja tilluke draakon märkavad putukaid, mutukaid, lilli ja puid. Suur panda tõdeb, et tuleb püüda leida aega väikeste asjade jaoks, sest sageli on just need kõige tähtsamad.

Kaks sõpra jätkavad teekonda. Kas nad on tõesti eksinud? Nad märkavad puud, mis on näinud raskeid aegu, kuid puu seisab endiselt ning on tugevam ja kaunim kui kunagi varem, nagu ka jõgi, millel pole kiiret, ja vaatamata paljudele takistustele jõuab jõgi alati sinna, kuhu on teel. Suur panda ja tilluke draakon jõuavad oma teekonnal ka veidi tembutada, sest vahel lihtsalt peab tembutama. Kindel on ka see, et iga otsus, mille oma teekonnal langetad, viib su sihile lähemale või sellest kaugemale.

Ühel hetkel ütleb tilluke draakon, et ta tahab maailma muuta. Suur panda soovitab tal alustada järgmisest isikust, kes vajab tillukese draakoni abi. Teekond jätkub. Suurele pandale tundub, et tee edasi tundub väga raske, kuid tilluke draakon teab, et pole oluline, kui raskeks see läheb, sest nad astuvad sellele vastu üheskoos.

Teekond jätkub. Kevadest saab suvi. Meie kaks semu on kindlad, et jõudeaeg pole kunagi raisatud, kuni tilluke draakon uurib, mis on tema eesmärk. Suur panda teab, et selleks on istuda sellel kivil ja olla koos oma sõbraga. Lihtne ja loogiline, kas pole.

Saame tuttavaks ka vana draakoniga, kes on samuti tilluke draakon, kes ei andnud kunagi alla. Suur panda tuletab meelde, et neil on pikka tee minna, kuid tillukest draakonit see ei heiduta, sest draakonitaadil oli kombeks öelda: “Tuhandemiiline rännak algab tassi teega.” Edasi on juttu kuulamisest, täiuslikkusest ja ebatäiuslikkusest, suur panda teab sedagi, et parim asi tee kõrvale on hea sõber! Meie sõbrad kinnitavad lugejale, et kui otsid õnne teiste jaoks, võid leida selle hoopis endale, kuid ka seda, et armastus ei vaja selgitusi, et koos suudame kõike, et mõned inimesed on nagu küünlad – nad põletavad end lõpuni ära, et valgustada teiste teed.

Suve viimane mõttekäik on samuti huvitav. Tilluke draakon ütleb, et suur panda ei tee just palju. Suur panda haigutab ja kinnitab, et ta on tulvil võimalusi. Väga huvitav põhjendus, kuid tahad pigem vähem teha … on ju nii.

Suvele järgneb sügis. Suur panda on murelik, sügis on käes, ja varsti tuleb talv. Tilluke draakon on sellega rahul, sest nii on neil veel rohkem mõnusaid koosveedetud õhtuid … ja teed. Suur panda märkab, et nad on jälle eksinud, kuid tilluke draakon teab omast käest – kui tema on avastanud, et on eksinud, siis aitab see, kui minna tagasi algusesse ja püüda meelde tuletada, kus ta alustas. Edasi loeme närtsinud lillest, lahkusest ja loomulikult ikka ja jälle ka teest ja selle joomisest, sest kui sa jood teed … siis joo teed. Teest ja tee joomisest on selles raamatus ikka päris palju juttu.

Ühel pildil on suur panda üsna mõtlik. Tilluke draakon uurib, millest sõber mõtleb. Suur panda ei mõtle millestki, ja see on tema jaoks imetore. Ma usun, et tegelikult on mitte millestki mõtlemine meile kõigile igati tore …

Seejärel on tilluke draakon kukkunud auku, kust ta ei suuda välja ronida, kuid suur panda naeratab – tema tuleb ja istub seal koos tillukese draakoniga.

Juttu on ka sügisest endast. Sügis on looduse sõnum, mis näitab meile kui kaunis võib olla lahtilaskmine. Ja kui suur panda vaikseks jääb ja tilluke draakon talle seda ütleb, siis naeratab suur panda – tal ei ole vihma häälele midagi lisada. Juttu on ka puust, tormist, juurtest, tuulest puuokstes. Tuul puuokstes? See on looduse viis meile öelda, et on aeg peatuda, hingata ja lihtsalt olla.

Sügise-osas on juttu veel kuulamisest, lendamisest, väsimusest (selle vastu aitab peatus, tähtede vaatamine ja loomulikult ka tass kuuma teed), ka valgusest, küünlast ja laternast on juttu, sest suur panda teab, et olgu valgus kui tahes väike, on see parem kui pimedus.

Ja kas lugeja seda ikka teab, et vahel on tassike teed ainus asi, mida võid kellegi heaks teha. Ja sellest ehk piisabki.

Joome teed. Mõnuleme, ja jätkame raamatuga, mis viib meid vastu talvele. Suur panda ja tilluke draakon jätkavad teekonda. Suur panda kinnitab, et kõik aastaajad on täiesti erinevad, igaüks omamoodi imeline. Tilluke draakon täiendab seda mõtet, et täpselt nagu nemadki.

Huvitav on mõte sellestki, et vahel on hea asuda teele, teadmata, kuhu sa lähed. Ühel hetkel on käes kõige lühem päev, talv on tõeliselt käes, kuid suur panda teab, et koos sellega tuleb kõige pikem öö ja sellel on omad imed. Ja kui tilluke draakon muretseb, et on sel päeval on nii külm ja pime, siis teab suur panda, et hommikul tõuseb jälle päike.

Teekond jätkub. Tilluke draakon tõdeb, et ta on nii väsinud. Suur panda vaikis viivu, kuid kinnitas, et talv on aeg, kui loodus peatub, puhkab ja kogub energiat uueks alguseks. Tilluke draakon võib teha seda sama.

Tillukesel draakonil on üks mure veel. Ta unustas uueks aastaks midagi lubada. Suur panda lohutab ja ütleb, et muretsemiseks ei ole põhjust, sest kui tahad midagi muuta, võib sellega kohe algust teha.

Talve üks viimastest mõtetest on samuti väga ilus. Suur panda tõdeb, et ilu on kõikjal, aga vahel on seda raske märgata …

Ja oleme taaskord jõudnud kevadesse. Tilluke draakon uurib, kas suur panda usub taassündi? Suur panda haigutab ja vastab, et tema usub, et me võime iga päeva igal hetkel olnust lahti lasta ja uuesti alustada. Kui tilluke draakon uurib, kas nad on varsti kohal? Naeratab suur panda ja vastab: “Ma loodan, et mitte.”

Sellega meie imeline raamat ja kahe sõbra teekond lõpeb, kuid raamatu lõpus on veel järelsõna, milles raamatu autor räägib, et mõni aeg tagasi, kui tal oli raske ajajärk, juhtus talle ühes kasutatud raamatute poes pihku raamat budismist. See köitis teda ja ta hakkas spirituaalsust ja meditatsiooni süvitsi uurima. Mida rohkem ta teada sai, seda enam ta mõistis, et ta ei pea olema negatiivsete mõtete ori.

Raamatu autor otsustas hakata ka joonistama, et väekad, transformatiivsed ideed jõuaksid inimesteni lihtsal ja arusaadaval moel. Ta polnud alguses aimugi, kui edukaks see osutub, aga nüüdseks on temaga ühendust võtnud inimesed paljudest eri kultuuridest, riikidest ja vanusegruppidest, et talle öelda, kui palju on tema pildid neid rasketel aegadel aidanud. James Norbury kinnitab, et ta on igasse pilti pannud kogu oma südame ja ta usub, et tänu sellele need inimesi kõnetavadki – igas viimases kui ühes neist on killuke tema hinge.

Rod Stewart „The Tears of Hercules“ (Warner Music)

Rod Stewart on minu üks lemmikartiste läbi mitme ja mitme kümnendi. Tegelikult juba 1970. aastate lõpust, kui muusikamaailma vallutasid tema esitatud hittlood “Sailing”, “Da Ya Think I’m Sexy”. Paaril viimasel aastal olen hakanud otsima ja ostma ka Rod Stewarti vinüülalbumeid, mis ilmunud nii 1970. kui ka 1980. aastatel. Ei maksa unustada sedagi, et 2010. aastal jõudis Rod Stewart esinema ka Tallinna Lauluväljakule, kus ta andis igati ägeda ja eduka kontserti.

Roderick David “Rod” Stewart saab järgmise aasta 10. jaanuaril juba 77-aastaseks, kuid on ka tema üks nendest artistidest, kes jäävad igavesti nooreks, mida ta tõestab ka oma uuel albumil.

Kähedahäälne briti laulja ja laulukirjutaja alustas oma karjääri juba 1964, mil teda teati ja tunti tubli bluusiartistina. Kuulsust saavutas ta lauljana The Jeff Beck Group’is ja ansamblis Faces. Sooloartistina hakkas ta plaadistama 1970. aastate alguses, kuid samal tegutses ta koos ansambliga Faces, kuni aastani 1973.

Rod Stewart on aastate jooksul avaldnud mitmeid ja mitmeid plaate, tal on mitmeid ja mitmeid laule, mis jõudnud muusikatabelite tippu, kes muusikasõpradest ei teaks laule “Maggie May”, “Da Ya Think I’m Sexy” ja “Sailing”. Ta on esitanud bluusi, folki, rokki, hard rokki, poppi ja isegi diskot, kusjuures ka mehe uuel albumil kuuleme teda esitamas nii tantsulikku poppi, rokki, hard rokki ja ka kauneid ballade. Selle sajandi alguses saavutas Rod Stewart edu plaadistades 5-osalise plaadisarja vanadest USA popstandardidest.

Rod Stewart sündis ja kasvas Londonis, tema isa oli šotlasest kaupmees. Noor Rod mängis jalgpalli Finchley alla 15-aastaste noorte võistkonnas. Kord kutsus ta oma treeningutele isegi profiklubi Brentford FC, kuid pärast seda Rod Stewartiga enam ühendust ei võetud. Aastate jooksul on Stewartit alati teatud ka tõsise jalgpalli-fännina, täna on tema lemmikuteks FC Glasgow Celtic ja FC Manchester United. Tal on üks tõsine harrastus veel – mudelraudteed, ja ta on ka selles valdkonnas igati kõva tegija.

Muusikasõpradel läks tegelikult ju õnneks, et Rod Stewartist jalgapllurit ei saanud, sest Rod Stewart avastas üsna varakult enda jaoks ka muusika. Juba 1960. aastate alguses esines ta Euroopas koos folklaulja Wizz Jonesiga. 1963 oli ta Inglismaal tagasi. Ta hakkas lauljaks ja suupillimängijaks ansamblis Jimmy Powell & the Five Dimensions, mis tegutses Birminghamis. Ansambel lindistas ka ühe laulu, millel Rod Stewart mängis just suupilli.

Oma lauljakarjääri alustas Rod Stewart 1964, kui ta lindistas stuudios tõelise bluusiklassiku “Good Morning Little Schoolgirl”. Seejärel naases ta Londonisse, kus laulis erinevates R&B-bändides nagu Long John Baldryn Hooche Cooche Men, Steampacket ja Shotgun Express.

Kuuslust kogus Rod Stewart aga ansamblis The Jeff Beck Group, mis avaldas ka kaks albumit, enne kui bänd 1969 laiali läks. Seejärel kutsuti Stewartit laulma USA rokipunti Cactus, kuid selle asemel Stewart ja Jeff Beck Groupi basskitarrist Ron Wood liitusid ansambliga The Small Faces, mis üsna ruttu vahetas ja nii sai bänd tuntuks nime all Faces.

Faces saavutas väga kiiresti populaarsuse, kuid Rod Stewartil oli selle kõrvalt aega teha ka soolokarjääri. Plaadifirma Mercury avaldas tema sooloalbumid “The Rod Stewart Album” (1969), “Gasoline Alley” (1970), “Every Picture Tells a Story” (1971) ja “Never a Dull Moment” (1972). Laulja soolokarjääri murdepunktiks oli hittlugu “Maggie May” (1971), mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale! Kui siia lisada ka ansambli Faces albumid, siis laulis Rod Stewart aastail 1969-1973 koguni kaheksal albumil!

Plaadifirma Mercury avaldas veel ühe Rod Stewarti sooloalbumi “Smiler” (1974). Seejärel kolis laulja USAsse ja tegi firmale Warner Bros albumi “Atlantic Crossing” (1975). Nüüd oli Rod Stewartist saanud särav 1970. aastate rokitäht! Kui seni oli tema muusikas olnud kübe ka folgilikku hingamist, siis nüüd tuli mängu ka popmuusika – nii ilmusid üliedukad albumid “A Night on the Town” (1976) ja “Foot Loose & Fancy Free” (1977). Diskomuusika mõjutusi oli albumil “Blondes Have More Fun” (1978), mis tõusis USA plaadimüügitabelis esikohale. Seda müüdi üle 4. miljoni eksemplari.

Aastail 1970-1995 oli Rod Stewartil peaaegu igal aastal vähemalt üks hittlugu, mis edetabelites edukas. Nii tasub meenutada tema lugusid “Tonight’s the Night” (1976) ja megahitti “Da Ya Think I’m Sexy” (1979). Stewart säras plaatidel ja säras ka kontsertlavadel oma edevate esinemisriietega ja ka sellega, et lõi jalgpalli palle publiku sekka. Ja tegelikult on Rod Stewart alati olnud artist, kes on suutnud laval publikut võluda ja enda haardes hoida alates esimesest laulust kuni viimaseni välja.

1980. aastate alguses tõi Stewart oma muusikasse uut hingamist, tehes palju popmuusikat, milles kasutati ka rohkelt süntesaatoreid, näiteks album “Tonight I’m Yours” (1981). Seejärel ilmus Stewartilt veel neli albumit (“Body Wishes” (1983), “Camouflage” (1984) ja “Every Beat of My Heart” (1986)), mis enam sedavõrd edukad ei olnud, kuid 1988 ilmunud LP “Out of Order” ja 1989 ilmunud hittsingel “Downtown Train” tõstsid laulja taaskord tippu.

1991 ilmus album “Vagabond Heart”, mis oli varasematest küpsem ja rahulikum, kuid ka see meeldis publikule. 1993 esines Rod Stewart telesaates “MTV Unplugged”, sellest saatest tehti ka album “Unplugged … And Seated” (1993), mis andis lauljale järjekorde hittsingli “Have I Told You Lately”. 1995 ilmus album “A Spanner in the Works”, mis oli suurepärane saundi ja teostusega, 1996 ilmus album “If We Fall in Love Tonight”, millel oli nii uusi kui ka vanemaid lugusid ja 1998 ilmus album “When We Were the New Boys”, mis viis Stewarti tagasi juurte juurde ehk see oli rokiplaat.

Rod Stewart jätks edukalt ka selle sajandi alguses, kuigi ei maksa unustada, et 2000 avastati lauljal kilpnäärmevähk, talle tehti lõikus läbi kurgulihaste, mistõttu pidi ta uuesti laulma õppima, kuid vaatamata sellele ilmus 2001 album “Human”, mis ei olnud küll väga edukas, seejärel neli albumit sarjast “Great American Songbook”, millel Stewart esitas nn USA popmuusika standardlugusid. Plaadid olid ülimalt edukad.

2006 ilmus rokkmuusika hittlugude album “Still the Same: Great Rock Classics of Our Time”, 2009 ilmus veel üks coverite album, seekord soulmuusika ja Motowni lugude album “Soulbook”, kuni 2010 ilmus “Great American Songbook” viies album “Fly Me to the Moon”.

2012 avaldas laulja biograafia “Rod: The Autobiography”. Huvitaval kombel pole seda raamatut “leidnud” meie kirjastajad, sest ometigi võiks ju sellise mehe elulugu ka eesti keeles olemas olla …

Pärast seda hakkas ta kirjutama üle pika aja ka uut muusikat, viimati oli ta seda teinud ju 1990. aastatel. Ilmusid albumid “Time” (2013), “Another Country” (2015). 2018 ilmus album “Blood Red Roses”, mis tõusis kohe ilmudes brittide plaadimüügitabeli esikohale!

Ka albumil “You’re in My Heart” (2019) esitas Stewart omasid lugusid, seekord saatjaks Royal Philharmonic Orchestra. Veidi varem, 2016, oli Rod Stewartil avastatud eesnäärmevähk, mida ta hoidis saladuses ja andis sellest teada alles 2019, mil ta korraldas hetegevusgala, et korjata raha just eesnäärmevähki ennetava töö jaoks.

Aastate jooksul on Rod Stewart olnud abielus kolm korda ja tal on kaheksa last viie erineva naisega. 2016 löödi Rod Stewart rüütliks, ja nii sai temast Sir Roderick.

Nüüd on mul hea meel tõdeda, et Rod Stewart on 2021. aastal tagasi uue albumi ja uue muusikaga. Rod Stewart sattus pandeemia ajal olukorda, kus esineda ei olnud võimalik ning sunniviisilise vaba ajaga tuli ette võtta midagi muud. Nii leidiski laulja inspiratsiooni, et taas uue loomingu kirjutamisega tegelema hakata, ja avaldas 12. novembril uue albumi “The Tears of Hercules” koos singliga "Touchline".

“The Tears of Hercules” on Rod Stewarti 32. stuudioalbum, selle produtsetideks on Rod Stewart ise ja Kevin Savigar, kes on ka varem Rod Sewartiga koostööd teinud. Savigari teised tuntumad “koostööpartnerid” on olnud George Harrison, Bob Dylan, John Mellencamp, Pat Benatar, Marily Manson, Willie Nelson jpt.

Uuel albumil on üheksa laulu, mille autoriks on Rod Stewart koos Kevin Savigari ja Emerson Swinfordiga. Näiteks laul “I Can’t Imagine” on pühendatud Stewarti abikaasale Penny Lancasterile, kes omakorda on teinud uue albumi kaanefoto (fotol on Rod Stewart uhkes armee-kuues, kaelas kett “Celtic”, et anda märku, milline jalgpalliklubi jätkuvalt talle meeldib). Laul “Hold On” võitleb rassisimi vastu, “Born to Boogie” on pühendatud varalahkunud rokkmuusika superstaarile Marc Bolanile.

Plaadi nimiloo autoriks on Kanada laulja-laulukirjutaja Marc Jordan ja helilooja Stephen Moccio, ja see ilmus algupäraselt Marc Jordani albumil “Make Believe Ballroom” (2004). Marc Jordan on kirjutanud koos John Capekiga ka ühe varasema Rod Stewarti hittloo “Rhythm of My Heart” (1991).

Uuel albumil on veel kaks coverit – “Some Kind of Wonderful” (ansambli The Drifters esitatud laul aastast 1967) ja Johnny Cashi laul “These Are My People”. Singlitena on uuelt albumilt ilmunud “One More Time” (september 2021), “Hold On” (oktoober 2021) ja “I Can’t Imagine” (november 2021, selle laulu video filmiti Rod Stewarti kodus Los Angeleses).

Uue albumi avalöök on igati kantrilik (kübe ka folgilik) ja mõnusa refrääniga lugu “One More Time”, milles kuuleb nii viiulit kui ka bändžot. Sellele järgneb tõeline tantsuhitt “Gabriella”, mis meenutab mulle kunagist Stewarti megahitti “Da Ya Think I’m Sexy”, vanameister on jätkuvalt suurepärases vormis, ja laulab kellegist Gabriellast! Ja milline seksikas taustavokaal selles laulus on! Rääkimata igati ägedast kitarrisoolost, mis peaks olema mängitud Emerson Swinfordi poolt.

Ka albumi kolmas lugu “All My Days” igati mõnus popilugu, milles palju ka Mehhiko hingamist, sest Stewart kinnitab, et ta seilab just Mehhikosse, aitab küll sellest muust jamast. Stewart kutsub ka kuulaja endaga kaasa, midagi ju kaotada pole! Taaskord väga meeldejääv refrään ja igati ägedad puhk- ja keelpillid. Kuna juttu on päikesest ja tekiilast, siis mida veel tahta!

Neljas lugu on väga hea vanakooli rokilugu, taaskord midagi sellist, mida me oleme harjunud Rod Stewarti esituses kuulama. Laulu peakirjaks “Some Kind of Wonderful”, no ja täpselt sama äge on ka albumi järgmine laul – “Born To Boogie”, mis tõepoolest pühendatud Marc Bolanile. On tunda, et vanameister Rod Stewart naudib seda laulu 100%, kusjuures ägedalt on ära kasutatud ka Marc Bolani laulude pealkirju ja tekste! Väga äge! Väga glämm!

No ja kui Sa arvad, et plaadi ägedamad lood on kuuldud, siis eksid. Kuues lugu! Kummalise pealkirjaga, aga ülimalt seksika olekuga lugu “Kookooaramabama”, milles Stewart laulab, et seks on cool ja igati tore ja viib sind tõelisesse paradiisi. Rod Stewart teab, mida ta laulab!

Seejärel igati vahva hingamisega popilugu “I Can’t Imagine”, mille Rod Stewart on pühendanud oma abikaasale Penny Lanacsterile. Stewart tõdeb, et ta ei oskaks enda kõrval näha ega tunda mitte kedagi teist, kui just teda! Ilusasti öeldud, on ju nii. Ka selles loos on vahvat taustalaulu ja mõnusaid puhkpille.

Ka järgmine lugu on ilus … plaadi nimilugu, tõeliselt ilus mõtisklus, milles Stewart juurdleb elatud elu üle. Tõeliselt kaunid sõnad ja hämmastavalt kaunis meloodia. Albumi lõpus ongi Rod Stewart rahulikum, lugudes “Hold On”, “Precious Memories” (mõnusalt doo-wop’ilik lugu, mis meenutab 1950.-60. aastaid), “These Are My People” ja “Touchline” on ilusad meloodiad, meeldejäävad refräänid ja on ju Rod Stewart alati kauneid lugusid suurepäraselt esitanud, sest on mehes seda vajalikku hinge, nagu ka sellel albumil.

Väga hea kuulamine 100%!

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/2sjLgnR7JeVPRayrFoYjHs

Martin Sodomka „Kuidas ehitada mootorratast“ (Rahva Raamat)

On varakevad ja kolm vaprat seiklejat - rott Ärni, värvuke Villu ja konn Kristjan - on just isetehtud aeroplaaniga kaugelt lõunast tagasi jõudnud. Reis on nad ära väsitanud ja nende uued kogemused on muutnud nende maailmavaadet.

Ent kodus ootavad neid sõbrad Tirts ja Fred - ning ennekõike uus ülesanne. Ärni ei tunne, et tahaks osaleda milleski uues, tema veedaks pigem aega oma tüdruku Liisuga. Aga asjade käik sunnib teda meelt muutma. Järgneb ridamisi tõuse ja mõõnu ning viimaks keeratakse kõik pea peale. Ainus, milles lugeja saab kindel olla, on võimalus mõista, kuidas üht mootorratast kokku pannakse ja kuidas see ülepea töötab!

Loe ka eelmist raamatut "Kuidas ehitada autot".

Pean tõdema, et Martin Sodomka kirjutatud raamat “Kuidas ehitada autot” on minu arvates üks ägedamaid lasteraamatuid, mis eelmisel aastal eesti keeles ilmus. Raamat nägi igati vahva välja (oli selline natuke vanaaegne ja “kulunud”, nagu paljudel meistrimeestel on raamatud mõnes garaažis), illustratsioonid olid lahedad (nende autoriks on ju samuti Martin Sodomka), sündmused olid õpetlikud (usun, et paljudki lapsed hakkasid hoopis teistmoodi vaatama autode peale ja said teada, millistest osadest auto koosneb) ja peategelased olid hiiglama mõnusad!

Kõike seda sama saab öelda ka Martin Sodomka uue raamatu “Kuidas ehitada mootorratast” kohta, sest rott Ärni, värvuke Villu ja konn Kristjan ning Tirts ja Fred on jällegi tagasi!

Seekordne lugu saab alguse sellest, et Ärni, Kristjan ja Villu on isetehtud aeroplaaniga lõunast tagasi tulnud. Fredil ja Tirtsul on Ärnile põnevadi uudiseid – Pikk Jaak pani kokku uue kamba ja nad hakkasid ehitama mootorratast.

Autor tuleb hetkeks ajas tagasi ja selgitab, et eelmisel septembril läksid rott Ärni, varblane Villu ja konn Kristjan isetehtud aeroplaaniga lendu lõunamaise kliima poole, kus nad veetsid talve ja jõudsid just nüüd tagasi. Fred ja Tirts on nende sõbrad, kes aitasid neil lennukit ehitada, raamatus on ka nendest kõikidest pilt, ja pildil on veel ka üks ilus tüdruk, kel nimeks Liisu.

Uudis sellest, et Ärni kamba kunagine juht Pikk Jaak oli ehitamas mootorrarast, oli uskumatu, sest Pikk Jaak ja tema kamp olid pigem sellised, et neile meeldis lõhkuda või midagi pihta panna … aga et mootorratas! Nüüd oli võimalus, et Pikk Jaak ehitab mootorratta ja temal on linna kiireim sõiduk.

Tirts ja Fred räägivad Ärnile, et ka nemad peaksid mootorratta ehitama. Ärnile on see veidi ootamatu, tal pole asjadki veel lahti pakitud. Liisu teeb ettepaneku, et sellega võiks oodata esmaspäevani.

Nii nagu raamatu pealkiri viitab ja edasised sündmused meile jutustavad, hakkavadki meie peategelased mootorratast ehitama. Nii saab ka lugeja teada, millistest osadest mootorratas koosneb. Juttu on raamist, millele kinnituvad esihark ja tagumine õõtshark, amortisaatorid ja mootor, saame lugeda ka nendest osadest, mis raamile kinnituvad. Saame teada, et mootorrattal töötavad amordid teisiti kui autol. Nii nagu autol, peavad ka mootoorrattal pidurid olema – selles raamatus peatutakse mehaanilisel trummelpiduril.

Rotid olid juba alustanud tööd, kui saabub ka konn Kristjan. Ta tuleb koos mootoriga, mis on omadega täiesti läbi. See oleks vaja põhjalikult ümber teha ja oleks vaja ka värvukese Villu abi. Tulebki Villu. Meil on võimalus piiluda mootorratta mootori hinge … juttu on kahetaktilise mootori tsüklist (esimene ja teine takt), kuid ka mootorist. Villu kinnitab, et kõige tähtsam ja keerukam operatsioon mootori kallal on see, et silindriõõs tuleb üle käia ja väntvõll ära tasakaalustada. Fred on kindel, et seda nad ei suuda, aga äkki tema vanaisa suudaks!

Õige varsti tulevad meie peategelaste mootorratta ehitamist uudistama ka Pikk Jaak ja tema semu Tõnu. Loomulikult pakub selline asi Pikale Jaagule huvi, kes teeb ettepaneku, et nad võiksid mootorratastega võidu sõita. Ka Ärnile näib see mõte sobivat.

Edasi loeme ka käigukastist, jalaga vajutatavast vahetusmehhanismist, hammasratastest peavõllil ja vahevõllil, sidurist, esirattast ja tagaratta veost. Samal ajal, kui rotid ehitavad, hoiatab Villu, et mootorratastel kihutamine on väga ohtlik. Ärni ja Villu lähevad lausa riidu, kuid lepivad õnneks siiski ära.

Mootorratas pole veel valmis. Järgmisena saame lugeda ja teada elektrist ja elektriskeemist, toitesüsteemist, juhtimisseadmetest. Kui mootorratas hakkab peaaegu valmis saama, tunnistab Ärni sõber Kristjanile, et ta ei oska isegi jalgrattaga sõita, kuid suve lõpul peab ta Pika Jaagu vastu mootorrattal võistlema! Kristjan teeb ettepaneku, et sõita võiks ju Fred, on ju Ärni juba küll ennast tõestanud – ta on ehitanud auto, lendas pool maailma läbi isetehtud aeroplaaniga, Ärni ei pea ennast enam kellelegi tõestama.

Nüüd hakatakse mootorratast värvima, ja Tirts teab rääkida, et ka Pikk Jaak ei pidanud võistlema, hoopis Tõnu või teine tema kannupoiss, Piimakas, pidi sõitma. Väidetavalt pidi Jaak mootorratta jaoks liiga pikk olema …

Ja ongi mootorratas valmis! Nüüd tuleb panna veel õli ja bensiini, alustatakse katsesõitudega, juttu on kiirusest, kaugusest ja ajast, ja veidi ka füüsikast. No ja natuke veel ka mootorrattast ehk süütest ja dünamost.

Veidi enne võistlust, läheb Fred oma sõpradega tülli – miks, seda ma Sulle hetkel ei ütle, selle jätan Sulle endale lugeda. Ja võistlusel selgub vägagi ootamatu asi! Vastamisi on Tirts ja Pika Jaagu meeskonna poolt … mis Sa arvad, kes?

Võistlus algab. Saame teada, mis on tsentrifugaal- ja hõõrdejõud, kuid kahjuks ei lähe võistlustel kõik asjad nii nagu võiks minna ja juhtub tõsine õnnetus.

Missugune õnnetus? Kellega ja miks? Kas selles on oma osa täita ka Pikal Jaagul?

Seda saad teada, kui selle väga huvitava, vahva, suurepäraste illustratsioonidega ja faktirohke raamatu läbi loed.

Oluline on ju ka see, et vaatamata kõigele saavad nii Ärni kui ka Tõnu ridamisi tellimusi uute mootorrataste valmistamiseks.

Bill Bryson „Jalutuskäik metsas“ (Eesti Raamat)

Georgiast algav, 14 osariigi piire ületav ja Maine’is lõppev Apalatši matkarada Ameerika Ühendriikides on maailma pikim märgistatud matkarada. Just sel rajal alustas neljakümne nelja aastane Bill Bryson oma sõbra Stephen Katzi seltsis teekonda ääretutesse laiuvatesse laantesse, mis on mõistlikumaid inimesi kolmsada aastat hirmutanud. Ees ootas üle kolme tuhande kilomeetri muust maailmast ära lõigatud metsikut loodust ja mägesid täis karusid, ilveseid, lõgismadusid, mürgiseid taimi, haiguseid levitavaid puuke, siin-seal sekka mõni maniakaalselt naeru kõkutav mõrtsukas ja lisaks see kõige hullem kaader: inimesed, kelle meelistegevuseks on matkaseljakottide erinevate mudelite plusside ja miinuste arutamine. Kurjade ilmade, halastamatute putukate, kõlbmatute kaartide ja tujuka, peamiselt motellis vedeleda ja „X-faile“ vaadata ihkava kaaslase kiuste saavutas Bryson ürgloodust trotsides oma eluaegse eesmärgi – mitte surra vabas looduses.

Majesteetlikud mäed, laiuvad laaned, sillerdavad järved. Bill Bryson on parim giid, kellega Apalatši matkarajale minna. „Jalutuskäik metsas“ tutvustab matkaraja ajalugu, loodust, rajal kohatud hulljulgeid (või lihtsalt hulle) rändajaid – ja lisaks paari karu.

Klassikaks saanud “Jalutuskäik metsas” paneb teid igatsema metsiku looduse järele – või hoopis mugava tooli järele, kus istet võtta ja sellest lugeda.

Raamatu ainetel valmis 2015. aastal film, milles mängisid peaosi Robert Redford ja Nick Nolte.

Bill Brysoni “Jalutuskäik metsas” ilmus algupäraselt juba 1997. aastal, kuid selle raamatu puhul ei ole oluline ilmumisaasta, sest see on ajatu raamat ja väga põneva lugu, mis viib lugeja matkarajale ja metsa. Pean tunnsitama, et on ka mind viimasel paaril-kolmel aastal jangesti metsa tõmmanud, ja seal olen ka oma koertega käinud … ja tegelikult aitab see inimese hingeelu küll.

Bill Bryson on USA-Inglise kirjanik (s. 8.12.1951 Des Moinesis, USA’s), kes elanud nii USAs kui Suurbritannias. Ta on kindlasti üks populaarsemaid reisiraamatute autoreid, kuid ta on kirjutanud ka populaarseid teadusraamatuid, ja ka raamatuid inglise keelest. Tema esimesed raamatud ilmusid juba 1980. aastatel, esimene raamat, mis teda laiemalt tuntuks tegi oli “Notes from a Small Island” (1996) ja aasta hiljem ju see raamat, millest täna juttu teen.

Eesti keeles on ilmunud mitmed Bill Brysoni raamatud: “Kõiksuse lühiajalugu. Teekond Suurest Paugust inimeseni” (kirjastus Pegasus, 2006, 2008 ja 2017), “Ei siin ega seal. Reisid Euroopas” (Tänapäev, 2011), “Ringkäik kodumajas. Eraelu lühiajalugu” (Pegasus 2011), “Üks suvi. Ameerika 1927” (Hea Lugu, 2016), “Maakera kuklapoolel. Rännud päikesest kõrbenud riigis” (Hea Lugu, 2017), “Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias” (Eesti Raamat, 2018), “Inimkeha. Kasutusjuhend asukale” (Eesti Raamat 2019, 2020). Viimati mainitud raamat on seni ka viimane, mis Bill Brysoni sulest ilmunud.

Raamatu “Jalutuskäik metsas” esimeses peatükis räägib Bill Bryson, et üsna varsti pärast seda, kui ta oli koos perekonnaga New Hampshire’i väikelinna kolinud, komistas ta linnaservas otsapidi metsa kaduvale rajale. Infotahvlilt sai ta teada, et tegemist pole mitte tavalise jalgtee, vaid kuulsa Apalatši matkarajaga. Enam kui 3380 kilomeetri pikkuselt läbi suursuguste ja peibutavate Apalatši mägede mööda Ameerika idarannikut kulgev matkarada on kõigi märgistatud pikamaa matkaradade esiisa.

Autor ütleb, et siin see matkarada oligi, täiesti ootamatult, ja lookles ohtlikult ahvatleval moel läbi meeldiva Uus-Inglismaa kogukonna, kuhu ta oli end vastselt sisse seadnud. Bill Bryson ei vajanud palju aega otsuse tegemiseks – sellele matkarajale peab ta minema. Üks põhjus oli ka see, et Apalatši mäed on koduks ühele maailma suurimale lehtpuumetsale – see on jäänuk maailma kõige lopsakamatest ja mitmekesisematest metsamaadest, mis on eales mõõduka kliimavöötme ehteks olnud – ja see mets on hädas. Juba toona oli hädas, sest tänu kliimasoojenemise tõttu võib see mets muutuda varsti hoopis savanniks! Bill Bryson oli kindel, et niisuguse ürgloodusega tutvumiseks oli õige aeg.

Bill Bryson rääkis sellest kavatsusest kõikidele – sõpradele, naabritele, kirjastajatele. Ta uuris raamatuid ja rääkis inimestega, kes matkaraja tervikuna või osaliselt läbi olid käinud. Ta jõudis arusaamiseni, et see on väga hull plaan, sest metsad olid täis ohtusid: rästikute, lõgis- ja kilplõugmadude pesi; ilveseid, karusid, koiotte, hunte ja metssigu; end tohututest puhastamata maisipuskari kogustest segi joonud ja põlvkondi kestnud sugulasabielude tagajärjel sündinud kohalikke napakaid; marutõvest hullunud skunke, pesukarusid ja oravaid; halastamatuid tulisipelgaid ja aplaid kihulasi; mürgiseid puid, mürgiseid põõsaid ja mürgiseid salamandreid; siin-seal tuli ette ka end nende ajju puurinud parasiitusside tõttu ohtlikult segi pööranud põtru. Lisaks loomadele ja taimedele räägib Bill Bryson ka igasugu haigustest, mis metsas võisid varitseda: Giardia lamblia, ida hobuste entsefa(lomüe)liit, Lyme’i tõbi, Kaljumägede tähniline palavik, Helicobacter pylori, Ehrlichia chaffeenis, skistostomiaas, brutselloos, šigelloos ja hantaviirused. Autor räägib neist haigustest ka lähemalt, kusjuures üks on hullem kui teine.

Lisaks eelpool mainitule lisab autor, et matkarajal on alates 1974. aastast mõrvatud vähemalt üheksa matkajat, ja kinnitab, et sellal kui tema rajal oli, leidsid seal oma otsa kaks noort naist. Loeme veel ka autori mõtteid, millisel aastaajal tasuks matkarajal alustada, ja kui pikk ikkagi see (kuri)kuulus matkarada on.

Ja see pole veel kõik. Omamoodi humoorikaks kujuneb see, kuidas Bill Bryson matkale vajalikku varustust ja riietust otsima ja ostma läks. Ta saab teada, et oluline on jälgida matkavarustuse kaalu ja vastupidavust, kuid jutuks on ka hämmastavad hinnad, mida ta matkavarustuse hinnalipikutel näeb. Bill Bryson tõdeb, et lõpuks ostis ta kokku nii palju asju, et nende tassimisel jätkunuks tööd tervele orutäiele šerpadele: kolmel aastaajal kasutamiseks sobilik telk, isetäituv magamisalus, üksteise sisse sobituvad potid ja pannid, kokkupandavad söögiriistad, vikerkaarevärvides pakkimiskotid, õmbluste veekindlaks muutmiseks kasutatav materjal, paikamistarvikute komplekt, magamiskott, riputusrihmad, venivad kummipaelad, veepudelid, veekindel pontšo, veekindlad tikud, seljakotikate, igati nutikas kompassi ja termomeetriga võtmehoidja, väike kokkupandav matkapliit, gaasiballoon ja varu-gaasiballoon, pealamp, mis meenutas kaevurilampi, suur väits karude ja maakate tapmiseks, pikkadest aluspükstest ja särkidest koosnev kehasoojust isoleeriv aluspesu, neli kaelarätikut ja rohkesti igasugu muud tavaari, ka selliseid asju, mille puhul pidi ta minema tagasi küsima, mis otstarvet see siis ikkagi täidab.

Seejärel läks Bill Bryson kohalikku raamatupoodi ja ostis raamatud: “Läbimatkaja käsiraamat”, “Apalatši matkarajal rändajale”, mitu looduse- ja looduslooteemalist raamatut, Apalatši matkaraja geoloogiline ajalugu, 59 eri mõõtu, eri stiilis ja mõõtkavaga kaarti, mis hõlmasid tervet matkarada, alates Springeri mäest kuni Katahdini mäeni (selle kolmplekti hinnaks oli 233,45 dollarit!). Teel kassasse märkas Bryson raamatut pealkirjaga “Karude ründed: põhjused ja neist hoidumine” ja viskas ka selle ostukorvi.

Kodus (keldris) pani Bryson telgi püsti, avas isetäituva magamisaluse ja puges kohevasse magamiskotti ning üritas kohaneda. Ta kinnitas endale, et asi ei kujune kõige hullemaks. Kuid salaja ta teadis, et eksib selles osas täielikult.

Matkale me siiski veel ei pääse. Teises peatükis räägib Bill Bryson karudest ja nende ohtlikkusest matkajale. Abiks on eelpool mainitud raamat, mille ta raamatupoest ostis ehk Kanada teadlase Stephen Herrero kirjutatud “Karude ründed: põhjused ja neist hoidumine”. Nii saame meiegi lugeda karude rünnetest, mida nende puhul ette võtta, juttu on nii grislidest kui ka baribalidest, mõlemad on võrselt ohtlikud loomad. Ühed väiksemad ja kiiremad, teised suuremad ja võimsamad.

Teises peatükis on juttu ka Brysoni vanast koolisemust Stephen Katzist (see on muideks varjunimi), kes oli Brysoniga ühendust võtnud ja soovinud matkale kaasa minna. Esialgu tundub lugejale, et Katz pole vist just kõige paremas vormis (ei vaimselt ega kehaliselt), et sellisele matkale kaasa minna. Bryson kirjeldab tulevast matkakaaslast üsnagi humoorikalt, kuigi mängus on ka kübe irooniat, kuid mine tea … äkki on Katz siiski suurepärane matkakaaslane.

Kolmandas peatükis saame tuttavaks Benton MacKayega. Leebe, sõbralik ja äraütlemata heasoovlik visionäär, kes avaldas 1921. aasta suvel oma matkarajaga seotud ambitsioonikad plaanid sõbrale, Charles Harris Whitakerile, kes pidas juhtiva arhitektuuriajakirja toimetaja ametit. Saame lugeda, kuidas MacKayel matkaraja idee sündis, kuidas tal õnnestus see ellu viia, kusjuures see ei olnud sugugi mitte lihtne. Saame teada, et paljud MacKaye esmases nägemuses olnud asjad on tõeks saanud. Tervel enam kui 3000 kilomeetri pikkusel matkarajal ja selle kõrvalradadel leidub rohkesti sillakesi, viitasid, lõkkekohti ja matkaonne, mida vabatahtlikud laitmatus korras hoiavad. Bryson kinnitab, et tegelikult väidetakase, et Apalatši matkarada on maailma suurim vabatahtlike poolt käigus hoitav ettevõtmine. Apalatši Matkaraja Ümarlaud võttis esimese palgalise töötaja tööle alles 1968. aastal ja mõjub tänini sõbraliku, ligipääsetava ja häid kavatsusi järgiva organisatsioonina.

Bryson kinnitab, et kõige raskem on Apalatši matkaraja matkaja jaoks rajale pääsemine ja kõige keerulisem on see raja otstes … Igal aastal asub märtsi alguse ja aprilli lõpu vahelisel perioodil Springerist teele umbes 2000 matkajat, kes loodavad enamasti Katahdinini välja jõuda. Sellega tuleb toime vaid ligikaudu kümme protsenti alustajatest. Pooled ei läbi isegi kolmandikku marsruudist ja lõpetavad Virginiasse jõudmata. Neljandik jõuab üksnes järgmisesse osariiki ehk Põhja-Carolinasse. Kümme protsenti annavad alla juba esimesel nädalal.

Vaatamata kõigele sellele, millest Bryson raamatute esimesel neljakümnel lehel kirjutab, olidki Bryson ja Katz teel. Oli 9. märts. Teekonna alguses tõdeb Bryson, et tee viis neid läbi metsase oru, kus voolava vuliseva ojakese kaldaid kattis rabe jää, ja kulges umbes poolteist kilomeetrit selle sängiga kaasa, kuni suundus viimaks järsult ülespoole, tihedamasse metsa. Neile sai kiiresti selgeks, et nad olid oma esimese suurema mäe, Frosty mäe jalamil, ja ülespoole liikumine osutus äärmiselt vaevarikkaks. Päike paistis ja taevas oli reipalt sinine, kuid maapinna tasandil oli kõik pruun – pruunid puud, pruun mullapind, pruunid külmunud lehed – ja külm ei mõelnudki järele anda. Bryson rühkis umbes viiskümmend meetrit ülesmäge ja jäi siis seisma, silmad pealuust välja tungimas, ta hingas raskelt, süda kloppis hirmutava kiirusega. Katz jäi temast kõvasti maha ja ähkis veel rohkem. Bryson kinnitab, et see oli põrgu. Jalgsimaktka esimesed päevad on alati sellised. Ta oli lootusetult vormist väljas. Seljakott oli liiga raske. Ta ei olnud veel kunagi kokku puutunud millegi nii rängaga, olles selleks halvasti ette valmistatud. Iga tema samm valmistas talle piina.

Bryson kaotas paari esimese tunni jooksul Katzi silmist ja läks teda otsima. Mõne aja pärast leidis ta oma matkakaaslase, kes oli jõundud juba väga palju asju minema visata. Õnneks jõuavad mehed esimesse laagripaika, kus oli onnike, mitmeid telke ja palju ringi askeldavaid noori inimesi. Bryson pani telgi üles, kuna Katz seda ei osanud. Hommikul ärgates oli üsnagi külm, nende hommikusöök koosnes Snickersi batoonist ja kohvist, siis panid nad laagri kokku, hiivasid kotid ühele küljele vankudes selga ja asusid taas teele.

Järgmiseks räägib Bryson lugejale ka üsna omanäolisel viisil metsast. Ta kinnitab, et metsad ei sarnane ühegi teise ruumiga. Esiteks on need kuubikukujulised. Puud ümbritsevad meid, kõrguvad meie kohal, pressivad igast küljest ligi. Metsad piiravad vaateid, tekitavad meis segadust ja võtavad suunataju.

Bryson ütleb, et metsad tekitavad meis kõhedust … Ameerika metsad on inimesi hirmutanud juba 300 aastat. Autor räägib lugejale Henry David Thoreau’st, Daniel Boone’ist ja lisab, kui esimesed eurooplased Uude Maailma jõudsid, kasvasid metsad, kus ära eksida ja millest jagus hiljem neljakümne kaheksale osariigile, 384 451 360 hektaril.

Antud hetkel olid Bryson ja Katz Chattahoochee riigimetsas. Chattanhoochee on üks osa umbes pooleteise miljoni hektari suurusest riigile kuuluvast metsast, mis ulatub kuni Great Smoky Mountainsini ja seal edasi, hõlmates nelja osariiki. Ja seal Bryson ja Katz kõndisid. Autor räägib lugejale sellestki, kuidas Ameerika mets on jagatud, palju sellest kuulub riigilile, kui palju USA metsamajandamise ametile, seejärel räägib Bryson veidi ka sellest ametist, mis on tema sõnul täiesti erakordne ametkond. Selgub seegi, et peaasjalikult tegeles metsamajandamise amet teede ehitamisega, sest Ameerika riigimetsades on 610 000 kilomeetri jagu teid. See on kaheksa korda pikem kui Ameerika osariikidevaheline teedevõrk kokku. Tegemist on maailma pikima üheainsa organisatsiooni hallatavad teedevõrguga. See amet on väidetavalt võtnud endale eesmärgi ehitada 21. sajandi keskpaigaks täiendavalt veel enam kui miljoni kilomeetri jagu metsateid.

Bryson ei ole rahul sellega, kuidas too amet on andnud erafirmadele loa võtta aastas sadade hektarite kaupa metsa maha, kusjuures enamus sellest tehakse nn lageraiena, mis ei ole Brysoni sõnul teadus, see on rüvetamine.

Autor tuleb matka juurde tagasi. Neljandal õhtul leidsid Bryson ja Katz endale sõbra. Naise nimi oli Mary Ellen, ta oli pärit Floridast ja tegemist oli tõelise fruktiga, vähemalt Katz arvas nii. Esimesel õhtul ütles Mary Ellen meie matkajatele (kui nägi, et need sõid nuudleid), et nuudlid ei anna mingit energiat. Nende väärtus on null. Mary Ellenile ei meeldinud ka Brysoni telk, ja kindlasti oli mees selle eest ka liiga palju maksnud. Suureks veaks olid ka Timberlandi saapad, ja see, et Katz oli naise arvates liiga paks! Bryson sõnul oli ka Mary Ellen priskemapoolne. Autori sõnul olid Mary Elleni tagapalged piisavalt suured näiteks sõjaväebaasis kinolinana kasutamiseks … Bill Bryson on terve raamatu vältel ülimalt aus ja otsekohene, ta ei hoia end vaos, vaid ütleb välja, mida asjadest arvab.

Igal juhul jätkub matkarada kolmekesi, kuid seda üsna lühikest aega, sest Bryson ja Katz plaanivad Mary Elleni maha raputada, mis neil üllataval kombel ka õnnestub. Veidi hiljem kuulsid meie matksellid, et Mary Ellen oli villis jalgade tõttu matka katkestanud … ja mida oligi naine rääkinud veidi aega tagasi Timbalandi saabaste kohta …

Edasi räägib Bryson ka vahemaadest. Ta kinnitab, et jalgsi liikudes omandavad vahemaad täiesti teistsuguse tähenduse. Kahest kilomeetrist saab pikk maa, viiest mõeldav, viieteistkümnest midagi suurt, kahekskümnest kilomeetrist pikemat distantsi on juba raske hoomata. Me mõistame maailma tohutut suurust viisil, mis on mõistetav üksnes meile endile ja kaasmatkajate väikesele vennaskonnale. Bryson lisab, et ka elu ise omandab imelise lihtsuse. Ajal ei ole enam tähtsust. Meil pole kokkuleppeid, kohustusi, töid ega tegemisi. Kiirustamisel pole mõtet, sest tegelikult ei lähe me ju kuskile. Kui kaugele või kaua me ka ei kõmbiks, oleme ikka samas kohas: metsas. Metsas olime eile, metsas oleme homme. Bryson kinnitab, et nii nad siis kõndisid, tundide kaupa, üle Ameerika mägedena mõjuvate tippude, mööda nugateravaid mäeharju ja üle rohtunud platoode, läbi põhjatu tamme-, haava-, kastani- ja männipuude mere. Taevas tõmbus pilve ja õhk muutus külmemaks, aga lund hakkas sadama alles kolmandal päeval.

Seiklus matkarajal jätkub, kuid mehed peavad tänu lumele rajalt lahkuma, nii jõutakse Rainbow Springsi laagripaika, kust saadakse kaks narikohta nn suures ühises magalaruumis. Seal kohtutakse väga erinevate matkasellidega, kes kinnitavad, et ühismagala pole sugugi mitte mõnus ega puhas koht olemiseks, rääkimata söökidest, mida seal pakuti … Õnneks said Bryson ja Katz ühe minibussi peale, mis neid Franklinisse viis.

Bryson kinnitab, et Franklin oli koht, mis oli väike, igav ja võlutu, kuid ennekõike igav. Mingit meelelahutust polnud, mitte kuskilt polnud võimalik osta ühtki raamatut või ajakirja, milles poleks olnud juttu kaatritest, ümberehitatud autodest või relvadest ja laskemoonast. Linn oli täis matkajaid, kelle lumi oli mägedest alla peletanud … Katzile meeldis selline lebotamine, lihtsalt lamamine ja mitte midagi tegemine või lihtsalt teleka vaatamine. Bryson tahtis kõndida ja liikuda, mistõttu pikalt nad ei peatunud. Nad asusid uuesti teele ja neil vedas, sest lumi oli paks, kuid läbitav. Järsud nõlvad olid libedad ja mõnikord tuli kõrgetes kohtades suurte hanged ümbert ringi minema, aga polnud kohta, kust nad poleks läbi pääsenud. Ilm paranes. Päike tuli välja, õhk muutus mahedamaks ja raskemaks, väikesed mägiojad ärkasid sulaveest sulisedes ja vulisedes ellu. Bryson kuulis isegi lindude ettevaatlikku sädinat. Bryson ütleb, et ta lihtsalt kõndis ja oli väga õnnelik.

Ja taaskord olen ma pikalt rääkima jäänud, kusjuures see on alles selle põneva ja kaasahaarava raamatu esimene kolmandik. Seetõttu teen veidi lühemalt ja toon välja mõned märksõnad, millest meil veel lugeda õnnestub – Great Smoky Mountains (tõeline maapealne Eedeni aed, mida botaanikud nimetavad maailma parimaks mesofüütseks segametsaks, need metsad on koduks 130 kohalikule puuliigile, kusjuures terves Euroopas on neid vaid 85, see on elupaik 67 erinevale imetajale, enam kui 200 linnuliigile ja 80 roomaja- ja kahepaikseliigile), Fontana järv, Little Tennessee jõgi, hüdroelektrijaama 150 meetri kõrgune tamm, Tennessee osariik (matkajate jaoks kolmas osariik), karud, salamandrid, magevees elavad karbid ehk liistaklõpuselised, vikerforell, Gatlingburg, mis asub Great Smoky Mountainsi rahvuspargi peasissepääsu kõrval, kus kaks burgerit maksis 20 dollarit (ettekandja põhjendas selle hinna ilusasti ära – kaks burgerit, kaks limonaadi, osariigi käibemaks, linna käibemaks, karastusjoogimaks, jootraha – aus mäng), Earl V. Shaffer (esimene inimene, kes ühe suve (1948) jooksul Apalatši matkaraja ostast otsani läbi käis, kusjuurs ta matkas ilma telgita), Stewart Udall (USA siseminister, kellele meeldis matkamas käia, tema võimul oleku ajal võeti 1968. aastal vstu üleriigiliste matkaradade seadus, mis nägi ette enam kui 40 000 kilomeetri uute matkaradade rajamist USAs, ent suurt osa neist ei hakatud kunagi ehitama, aga selle tulemusena sündis Pacifoc Crest ja Apalatši matkarada sai uue tuleviku rahvuspargina).

Kuid see pole sugugi mitte veel kõik. Eatl V. Shafferi matkale järgnenud poole sajandi jooksul on umbes 4000 matkajat seda saavutust korranud. Matakaraja ostsast otsani läbi käijate seas on kahte tüüpi inimesi: need, kes tevad seda ühe hooajaga ehk läbimatkajad, ja need, kes teevad seda lõikude kaupa ehk jupiti matkajad. Kõige rohkem on raja jupiti läbimiseks kulunud nelikümmend kuus aastat. Saame lugeda matkaraja läbijatest, kes oli vanim, kes noorim, kes tegi seda kõige kiiremini, kes tegi seda selleks, et kaalust alla võtta.

Loeme ka botaanikutest, erinevatest ekspeditsioonidest, et avastada uusi liike, juttu on uhkest ja kaunist Ameerika kastanipuust, mis sai üsna õnnetu lõpu, kuni neid tabas Aasia päritolu seenhaiguse tekitaja, mis arvatavasti toodi mõnelt idamaalt koos nakatanud puude või puidukoormaga sisse.

Bryson räägib sellestki, et ameeriklased on hakanud väga vähe käima ja matkama, iga kahekümne minutiga Apalatši matkarajal veedetud minutiga läbisid Bryson ja Katz kõndides pikema vahemaa, kui keskmine ameeriklane nädala jooksul läbi käib. Olenemata kaugusest või eesmärgist istuvad ameeriklased tänapäeval 93 protsendi väljapoole kodu tehtavate käikude puhul autosse, mis on naeruväärne. Keskmine ameeriklane liigub jalgsi kokku umbes 2,2 kilomeetrit nädalas, napid 350 meetrit päevas.

Juttu on ka probleemsest kuid kaunist Shenandoah’ rahvuspargist, öisest kohtumisest mingite metsloomadega, kusjuures Katz suutis ka sellises rahutus ja ärevas olukorras lihtsalt magama jääda …

Raamatu kolmeteistkümnenda peatüki alguses (see on umbes raamatu teise kolmandiku lõpp) tõdeb Bryson, et see ongi nende suure seikluse alguse kohta kõik. Bryson pidi kuu aega tegelema muude asjadega. Katz pidi minema tagasi Des Moinesi, kus talle pakuti suveks tööd ehitusel, aga ta lubas tagasi tulla ja Maine’is koos Brysoniga kuulsal kurjakuulutaval Hundred Miles Wildernessi (Sada Miili Ürgloodust) nime kandval lõigul matkata. Seni olid nad matkanud kaheksasada kilomeetrit, astunud pärast Amicalolast teele asumist 1,4 miljonit sammu. Nüüd olid nad tõelised matkajad, kes olid metsas asjal käinud ja karude keskel maganud.

Ja juba juunis on Bryson matkarajal tagasi! Ta läks Pennsylvaniasse, umbes viiskümmend kilomeetrit põhja poole. 1987. aastal oli keegi National Geographicu reporterile ütelnud, et see on osa matkarajast on see “kuhu saapad surema lähevad”. Seal on kümneid kilomeetreid maastikku, mida katavad teravate servadega veidrate nurkade all asetsevad kivilahmakad, millele matkaja peab pidevalt tähelepanu pöörama, et mitte jalga välja väänata või kõhuli prantsatada.

Saame lugeda Pennsylvania osariigist, kivisöest, naftast, Centralia kaevandamiskogukonnast, Apalatši mägedest ja nende moodustumisest, mägiojadest, puumadest (seal, kus puumasid on nähtud, matkas ka Bryson), laululindudest, keda tänaseks enam ei ole – lammipapagoi, rändtuvi, kuid ka bambusesäälik – Bryson kinnitab, et tänapäeval on mets üsna vaikseks kohaks muutunud. Bryson kohtub ka kuulsa matkajaga, keda hüütakse Kana-Johniks. Kohtumine on küll üsna lühike.

Käime ka Cheshire’is ja Adamsis, Greylocki mäel (millest on kirjutanud Herman Melville, Nathaniel Hawthorne, Edith Wharton), Strattoni mäel, Vermontis. Bryson räägib lugejale 1755. aastal Norwichis sündinud Alden Partridge’ist, kes oli pöörane kõndija, arvatavasti esimene inimene planeedil, kes lihtsalt lõbu pärast jalgsi pikki vahemaid läbis. Juttu on ka alajahtumisest, mis on ilmselt üks kõige ettearvamatumaid ja jubedamaid saatuselööke, mis võib inimest looduses viibides tabada. Juttu on ka tuultest ja külmast, Washingtoni mäest.

Raamatu lõpus saavad Bryson ja Katz jällegi kokku, et seekord läbida matkaraja seda osa, mis kulges Maine’i osariigis ehk seda osa, millest eelpool juttu oli – Sada Miili Ürgloodust. Kui raske ja keeruline see lõik rajast on, selle jätan ma Sulle endale avastada. Igal juhul on sellel lõigul katsumusi palju, nii et Bryson ja Katz suudavad isegi tülli minna …

Raamatu lõpus kinnitab Bryson, et ta käis veel ka pärast seda keerulist lõiku matkamas, ja kui ühel päeval kilomeetrid kokku lõi, sai ta 1400 kilomeetrit, mis oli õige pisut rohkem kui kolmandik Apalatši matkarajast.

“Kõik see vaev ja valatud higi ja rõve mustus, kõik need lõputult edasi rühkides möödunud päevad, kõval maapinnal veedetud ööd – kõik see tegi vaid 39,5 protsenti raja kogupikkusest,” räägib Bryson. “Ma ei kujuta ette, kuidas keegi selle tervenisti läbi käib. Ma suhtun neisse, kes selle katsumuse lõpule viivad, imetluse ja uskumatusega. Aga vabandage mind, ka 1400 kilomeetrit on päris pikk maa.”

Ja veel: “Ma ei hakka rääkima, nagu oleks see kogemus meie elu muutnud, ja Katzi eest ma rääkida ei saagi, aga päris kindlasti õppisin ma hindama ja austama metsi, kõnnumaad ja Ameerika tohutu avarust. Võtsin kaalust alla ja olin mõnda aega tähelepanuväärselt heas vormis.”

Mulle tundub, et nende sõnadega saan lõpetada ka oma loo ja tutvustuse raamatust, mis oli hiiglama huvitav, kaasahaarav, veidi isegi naljakas ja ülimalt kütkestav lugemine metsadest, mägedest, loodusest, loomadest, inimestest, väikelinnadest, matkajatest, matkamisest ja matkaradadest …

Josh Groban „Harmony“ (Warner Music)

Josh Groban sai selle aasta 27. veebruaril 40-aastaseks. Suurepärane bariton Josh on pärit Los Angelesest, kuid tema päritolus on juudi, vene, poola ja norra juuri. Joshi vanemad julgustasid igati tema ja noorema venna huvi näitekunsti, muusika ja kunsti poole. Laulma hakkas ta juba 7. klassis, kuid jättis selle mõneks ajaks pooleli, kuna tundis, et ei saa koolitükkidega hakkama.

Kõrgkoolis õppis ta teatrikunsti, kuid võttis ka laulmistunde, kuni 1998. aastal tutvus ka tema produtsent David Fosteriga, kes kinnitab: “Mulle meeldis see, kuidas Josh tunnetas poppi ja rokki, kuid see, kuidas ta suhtus klassikalisse muusikasse - see võlus mind.”

Samas on Grobanil olnud abi ka teatrikunsti õpingutest, sest 2019 hakkas Netflixi sarjadest silma uus mõrvamüsteerium „The Good Cop“, milles Groban peaosa mängis. Sarja oli kirjutanud legendaarse „Monki“ looja Andy Breckman, ja peategelase Tony Caruso Jr. (Groban) isa kehastas suurepärane Tony Danza.

Tagasi muusika juurde. Pärast tutvumist David Fosteriga alustati tõsist tööd, kuni Josh pääses esinema erinevatele heategevusüritustele ning inimesed olid kõikjal hämmastunud, et nii noorel mehel on selline võimas hääl – hääl nagu paljudel nimekatel baritonidel. Tema talenti märgati, 2001 ilmus debüütalbum “Josh Groban”, mis saavutas suurt edu. Just Josh oli see, kes laulis koos Charlotte Churchiga laulu “The Prayer” (“Palve”) 2002. aasta taliolümpiamängude lõpetamisel. Kuid Josh esines ka Nobeli rahupreemia tseremoonial Oslos, Norras, ja ka Vatikanis.

2003 ilmus tema teine plaat “Closer” (“Lähemal”), mis Joshi enda sõnul tuvustas rohkem sellist muusikat, mis talle eriti hingelähedane on.

“Selle plaadi lood on suur samm lähemale sellele, kes ma tõesti olen ja millest minu muusika räägib.” Ja see polnud sugugi kõik, sest Joshi häält sai kuulda ka filmimuusikaplaatidel “Troy” (“Trooja”) ja “The Polar Express” (“Polaarekspress”).

2006 ilmus album “Awake”, jällegi segu popist ja klassikast, 2007 ilmus kaunis jõululalude plaat “Noel”, 2010 ilmus “Illuminations”, 2013 “All That Echoes”, ka need albumid olid segu popist ja klassikast, 2015 ilmus “Stages”, millel Groban esitas lugusid Broadway muusikalidest.

Ainuüksi USAs on Grobani plaate müüdud üle 20 miljoni ja neist edukamad on olnud albumid “Closer”, “Noel” ja “Josh Groban”. Singlitest on USA singlimüügitabeli tippu tõusnud “To Where You Are” (2001), “O Holy Night” (2002), “You Raise Me Up” (2002), “Believe” (2004), “I’ll Be Home for Christmas” (2006), “Have Yourself a Merry Little Christmas” (2016).

Joshi enda muusikalised lemmikud on Radiohead, Paul Simon, Sting, Peter Gabriel ja Björk ning Luciano Pavarotti. Ta mängib ka klaverit, trummi, flööti ja vilepilli. Ta on mänginud kaasa seriaalis “Ally McBeal” ning multikas “American Dad” (“Ameerika isa”), kuid ta ise kinnitab, et oleks õnnelik, kui tema tegelaskuju sattuks näiteks multikasse “The Simpsons”. Ka suurel filmilinal on Josh Groban kaas löönud, seda filmides „Crazy, Stupid, Love“ (2011), „Coffe Town“ (2013), „Muppets Most Wanted“ (2014) ja „The Hollars“ (2016).

Alles hiljuti ehk 2019. aastal sain kuulata ja ka kirjutada Josh Grobani albumist„Bridges“, mis oli jällegi Josh Grobani nägu ehk igati ilus ja kaunis album, millel nii head poppi, kauneid ballaade ja nn classical crossover stiilis lugusid. Tegelikult oli see üsnagi kauaoodatud album, sest eelmisest Grobani albumist, millel oli ka algupärast muusikat, oli möödas lausa viis aastat. Albumi „Bridges“ 12 laulust olid 9 Grobani enda kirjutatud. Albumi produtsentideks olid taaskord tuntud nimed: Bernie Herms, Toby Gad, Lester Mendez, Steve Jordan, Dann Huff.

Josh Groban ütles toona, et eelmisest albumist mööduski sedavõrd palju aega tänu sellele, et ta tahtis ka ise lugusid kirjutada, sest on albumeid, kus ta tahab olla vaid laulja, kuid sellel albumil tahtis ta ise ka midagi luua.

Kuid vaid ca aasta pärast albumit „Bridges“ ilmus 20. novembril 2020 uus album „Harmony“, millel Groban esitab taaskord juba tuttavaid ja maailmakuulsaid lugusid ehk seekord on ta valinud tee, millel tahab olla lihtsalt laulja, esitaja. Plaat on Grobani üheksas stuudioalbum, mille on tõepoolest väga kuulsaid ja kauneid lugusid, ja Groban esitab neid jällegi väga võimsalt ja tundeküllaselt, nii nagu oleme tema puhul esitusi nautima. Albumi enamus lugusid on teiste heliloojate kirjutatud ja pärit aastate ning aastakümnete tagant, kuid on kaks uut lugu, mille autoriks on Josh Groban ise.

"The World We Knew (Over and Over)" on populaarne lugu, mille 1967 salvestas Frank Sinatra. Lugu põhineb populaarse saksa muusiku ja helilooja Bert Kaempferti loodud muusikal. Bert Kaempferti oli ka tunnustatud orkestrijuht ja sellist vana kooli võimast orkestrit kuuleb ka Grobani esitatud versioonis. Laulu seaded on sellised, et see võiks vabalt sobida ka mõnda James Bondi-filmi.

"Angels" on populaarse laulja ja laulukirjutaja Robbie Williamsi kaunis ballaad, mis ilmus singlina 1. detsembril 1997 ja Williamsi soolokarjääri debüütalbumil “Life thru a Lens” (1997). Grobani esitus on samuti suurepärane, esitus, milles on tundeid ja jõudu. Ilus, väga ilus.

"Celebrate Me Home" autoriteks on Bob James ja Kenny Loggins, ja see salvestati Kenny Logginsi debüütalbumi nimiloona 1977. Taaskord väga ilusa meloodia ja kauni harmooniaga lugu, millele ka Grobani esituses on jäetud sellist 70. aastate muusika hingamist, siin igasugu põnevaid instrumente, suurepärast mitmehäälset laulu, võrratu taustakoor (see annab veidi souli ja gospel hõngu juurde) ja palju muud head, mis sellest ajastust pärit.

"Shape of My Heart" on Stingi laul, paljude arvates üks ilusamaid Stingi kirjutatud lugusid. See avaldati singlina augustis 1993, ja see oli Stingi populaarse plaadi “Ten Summoner’s Tales” viienda singlina. Laulu kaasautoriks on kitarrist Dominic Miller ja seda lugu kuulis ka populaarses filmis “Leon” (1993, peaosades Jean Reno, Gary Oldman ja Natalie Portman). Koos Grobaniga laulab seda lugu ka USA suurepärane laulja ja näitleja Leslie Odom. Ka Grobani esituses kuuleme suurepärast orkestratsiooni, õrnust, õhulisust ja kergust, mis on ju sellele kaunile loole omane.

“Your Face” on Josh Grobani kirjutatud väga ilus laul, milles on jällegi õrnust, kuid samas ka võimsust. Lugu algab klaverimänguga, mis paneb kuulaja kuulama ja mõtisklema, seejärel tuleb sisse laul, ja veidi hiljem juba muud instrumendid, mis annavad laulule jõudu juurde.

“Both Sides Now" on kindlasti üks kuulsamaid ja populaarsemaid lugusid, mille on kirjutanud Kanada lauljatar-laulukirjutaja Joni Mitchell. Lugu, mida kindlasti paljud muusikasõbrad teavad, võrratu meloodiaga lugu, mis ikka ja jälle ka mind kuulama paneb. Esimesena salvestas selle Judy Collins, ja 1968 tõusis laul ka USA singlimüügitabelisse. 1969 ilmus see lugu loo autori enda esituses tema albumil “Clouds”. Pärast seda on laulu esitanud mitmed maailmakuulsad artistid nagu Frank Sinatra, Glen Campbell, Herbie Hancock ja Joni Mitchell uuesti aastal 2000 albumi “Both Sides Now” (toona lindistas Mitchell laulu uuesti ja tegi ka põneva seade suurele orkestrile).

Josh Grobani esitus on kaunis, mees laulab esimesed salmid, ja siis tuleb laulma USA võrratu lauljatar-laulukirjutaja Sara Bareilles (üks minu suurtest lemmikutest). Ja Grobani ning Bareilles’i koos esitatud refrään on võrratu.

“She" on laul, mille autoriteks on Charles Aznavour ja Herbert Kretzmer. Esimest korda esitas seda just Charles Aznavour, 1974. aastal. Ingliskeelset versiooni sai esimest korda briti telesarjas “Seven Faces of Woman”. Kindlasti jällegi laul, mis on üks maailma kaunemaid ballade ja armastuslaule. Ja Groban esitab selle võrratult.

"The Impossible Dream (The Quest)" on vägagi populaarne laul, mille heliloojaks on Mitch Leigh, sõnade autoriks Joe Darion. See on kindlasti üks populaarsemaid lugusid Broadway muusikalist “Man of La Mancha” (“Mees La Manchast”). Lugu on kõlanud ka samanimelises filmis (1972, peaosas Peter O’Toole) ja ka filmis “Nobody” (2021). Ja eks ole seda ka eesti keeles lauldud, näiteks Georg Otsa suurepärane esitus. Oli ju ka Georg Ots baritone, mida on ka Josh Groban, ja on ka Grobani esitus suurepärane.

"The First Time Ever I Saw Your Face" on lugu aastast 1957, kui Ewan MacColl kirjutas selle Peggy Seeger’ile, kellest hiljem sai laulu autori naine. Loo kirjutamise aegu olid MacColl ja Seeger armukesed, kuna MacCollil oli samal ajal abielus. Maailmakuulsaks laulis laulu Roberta Flack 1972. Esitus tõi Flack’ile kaks Grammy auhinda ja Billboardi edetabelis Hot 100 oli see 1972. aasta kõige edukam laul. Grobani esituses on selles loos midagi pühalikku, kaunist … lihtsalt väga ilus …

"It's Now or Never" on kaunis ballaad (üks minu lemmiklugudest), mille autoriks Bill Porter ja 1960. aastal laulis maailmakuulsaks Elvis Presley. See on Elvis Presley üks edukamaid laule (singlina on seda müüdud üle 5 miljoni!). Grobani esituses on sellele loole antud veidi rumbalikku rütmi, ja see on igati mõnus.

"I Can't Make You Love Me" autoriteks on Mike Reid ja Allen Shamblin. Selle esitas esimesena USA lauljatar Bonnie Raitt oma 11 stuudioalbumil “Luck of the Draw” (1991). Lugu ilmus mainitud plaadi kolmanda singlina, kuid sellest sai kindlasti üks edukamaid ja tuntumaid Bonnie Raitt’i lugusid. Josh Grobani esitab seda lugu vägagi rahulikult, on tunda, et mees naudib seda lugu igati.

Viimane lugu on “The Fullest”, millel lööb kaasa ka USA gospel-laulja, koorijuht, laulukirjutaja ja kirjanik Kirk Franklin. Laulu on kirjutanud Josh Groban, Kirk Franklin ja Glen Hansard. Ja see on võimas kuulamine plaadi lõpuks, kaasa lööb gospelkoor, mis annabki loole selle gospel-hingamise juurde.

Kuula ise ka:

https://joshgroban.lnk.to/Harmony

James Herriot „Kui nad vaid rääkida oskaksid“ (Tänapäev)

James Herriot (1916–1995) oli armastatud inglise loomaarst ja kirjanik. „Kui nad vaid rääkida oskaksid“ on tema esimene, suurele menule ja maailmakuulsusele aluse pannud teos. Autor jutustab siin oma loomaarstitöö algusaastatest maalilises Yorkshire’is, vestes ühtviisi südamliku huumoriga nii oma suurtest ja väikestest patsientidest, keda tuleb mõista sõnadetagi, kui ka nende värvikatest peremeestest, kes küll kõnelevad, aga kellega on sellegipoolest vaata et rohkemgi sekeldusi kui loomade endiga.

James Herrioti sulest on eesti keeles avaldatud mitmeid paeluvaid loomaraamatuid: „Ja kõigi loomade üle ...“ 1. ja 2. osa (Eesti Raamat 1993), „Loomaarst pöörises“ (Valgus 1994), „Loomaarstist lenduriks“ (Valgus 1994), „Koerajutud“ (Eesti Raamat 1995), „Lood igasugu ilusatest ja imelistest loomadest“ (Eesti Raamat 1998), „Kõik see Issanda loomaaed“ (Eesti Raamat 1999) ja „Suured loomad, väiksed loomad“ (Eesti Raamat 2000).

Paljud on kindlasti näinud ka populaarseid telesarju „All Creatures Great and Small“ (1978-1990, peaosades Christopher Timothy, Robert Hardy, Peter Davison“ ja samanimelist ning värsket telesarja (2020,2021, peaosades Nicholas Ralph, Anna Madeley, Samuel West). 1975 valmis ka film „All Creatures Great and Small“ (peaosades Brenda Bruce, Christine Buckley, John Collin).

James Herriot (tegelikult James Alfred Wight, 3. oktoober 1916, Sunderland, Inglismaa – 23. veebruar 1995, Thirlby, Yorkshire, Inglismaa) oli inglise loomaarst ja kirjanik. Tema biograafilised raamatud jutustavad tema tegevusest loomaarstina Põhja-Inglismaal Yorkshire Dales’is ning tema kogemustest ja koolitusest õhuvägedes II maailmasõja ajal.

Veidi pärast abiellumist kolisid tulevase kirjaniku vanemad Glasgow’sse, Šotimaal, kus isa James hakkas töötama laeva plekksepana ja ka pianistina kohalikus kinoteatris. Ema Hannah oli lauljanna ja õmblejanna. Lapse sünniks kolis Hannah tagasi Sunderlandi, Inglismaal, kuid kolis Glasgow’sse tagasi, kui James Alfred oli kolmenädalane.

Kui James Alfred Wight oli 23-aastane, siis lõpetas ta Glasgow’s ülikooli ja temast sai loomaarst. 1940 töötas ta lühikest aega Sunderlandis, kuid sama aasta juunis kolis ta Thirski, Yorkshire’is, kus elas elu lõpuni. 1941 abiellus ta Joan Catherine Anderson Danbury’ga, neil sündis kaks last – James Alexander (Jim) sündis 1943 ja temastki sai loomaarst, Rosemary (Rosie) sündis 1947, ka tema plaanis hakata loomaarstiks, kuid lõpuks sai temast arst, kes inimestega tegeleb.

Wight oli 1942 ka lendur Briti Kuninglikus Lennuväes, samal ajal kolis tema naine oma vanemate juurde, ja pärast lennuväest lahkumist elas ka James mõnda aega naisevanemate juures. 1946 kolisid nad Thirskisse tagasi. Toonane kodu aadressil 23 Kirkgate on praegu muuseum “The World of James Herriot”. Thirskis elati alates 1953. aastast Topcliffe-nimelisel tänaval. Veidi hiljem koliti Thirskist Thirlbysse, kus James Herriot ka suri.

James Alexander Wight üritas kirjutada raamatut mitmeid aastaid, kuid suurem osa tema ajast kulus tööle loomaarstina. 1966. aastal soovitas ta naine, et mees ikkagi hakkaks raamatuid kirjutama. Valid oli vaja vaid õige teema. Nii plaanis Wight kirjutada raamatu jalgpallist (kaalukausil oli teisigi teemasid), kuid lõpuks ta otsustas, et kirjutab sellest, mida ta kõige paremini oskab ehk oma tööst loomaarstina.

1969. aastal kirjutas ta just selle raamatu (millest täna juttu teen) “If Only They Could Talk” (“Kui nad vaid rääkida oskaksid”, see ilmub eesti keeles esimest korda). Kuna Wight oli toona vägagi populaarne loomaarst ja tuntud persoon, siis otsustas ta võtta kirjanikunime. Ta vaatas telekast Birmingham City jalgpallimängu Manchester Unitedi vastu, Birminghami meeskonna väravasuul oli šotlane James Herriot, ja nii oligi kirjanikunimi olemas!

“Kui nad vaid rääkida oskaksid” ilmus 1970. Veidi hiljem avaldati see raamat ja veel üks teos USAs ühiste kaante vahel, nime all „All Creatures Great and Small“, ja see muutus hetkega ülimalt populaarseks.

Oma raamatutes viib James Herriot lugeja külasse, kus ta töötab. Ta nimetab seda Darrowby’ks, mille eeskujudeks on Thirsk ja Sowerby. Loomaarsti-praksise omanikuks on Siegfried Farnon (tema prototüübiks on Donald Sinclair) ja tema vend Tristan Farnon (tema prototüübiks on Brian Sinclair). Mitmed lood on sarnased reaalsetele sündmustele, veidi on juttu ka inimestest, kellega kirjanik/loomaarst reaalselt kokku puutus. On öeldud, et James Herrioti raamatud on autobiograafilised, kuid seda siiski mitte väga suures osas.

Oma raamatutes kirjeldab Herriot suurepäraselt toonast aega, kui põllumajandus suuresti muutus, hobuseid asendasid traktorid ja ka veterinaaria oli lapsekingades. Toona leiutati ka mitmeid uusi ravimeid, näiteks antibiootikume ja muid arstimeid, mida ka tänapäeval kasutatakse. Lemmikloomade eest hoolitseti vähem ja loomaarstid tegelesid peamiselt põllumajandusloomadega. Täna on olukord hoopis teine ja loomaarstid tegelevad peamiselt koerte, kasside ja muude väikeste koduloomadega.

James Herrioti raamatuid kutsutakse sageli loomaraamatuteks (kirjanik ise kutsus neid “väikesteks kassi- ja koeralugudeks”), kuid tegelikult räägivad need ju ikkagi loomaarstist ja tema elust. Tema lugudes saavad lugejale tuttavaks ka teised külaelanikud ja nende roll loomade eest hoolitsemisel. Raamatutes jälgib Herriot nii loomi kui ka inimesi (loomaomanikke).

James Herrioti viimane raamat “Every Living Thing” ilmus 1992 ja see tõusis Suurbritannias TOP10 loetuma raamatu hulka, ja ainuüksi USAs oli selle esmatrükk 865 000 tiraažis.

Selle raamatu lugu saab alguse, kui raamatu peategelane, James Herriot oli väga keerulises olukorras. Lehm oli väitamas, kuid vasikas oli vales asendis, mistõttu oli Herriot tegelenud sünnitusega juba paar tundi. See polnud lihtne ei talle ega ka lehmale. Peategelane kinnitab, et sellest küll õpikutes juttu ei olnud, kui tühjast ukseavast tuiskas sisse lumi ja langes tema katmata kuklale. Ta lamas näoli munakividest põrandal mingit arusaamatut löga täis lombis, käsi sügaval väitava lehma sees, ja püüdis rapsides varbaid mõne kivi taha haakida. Ta oli vööni alasti, keha katmas lumega segunenud sopp ja kuivanud veri.

Seda keerulist sünnitust jälgisid eemalt ka peremees, kes oli nukker ja sõnaaher, tema poeg, kes oli pikk, nukker ja sõnaaher ning keegi Onu, kes pidevalt õpetas, kuidas oleks ikka õige sünnitust vastu võtta, mida vasika ja lehmaga tegema peaks ning lisaks kõigele muule kiitis oma loomaarsti, härra Bloomfieldi, keda kõik pidid teadma ja tundma. Vot ikka härra Bloomfieldi oleks vaja, sest tema teeks kõik nii nagu peab …

Herriotil oli hetkeks tunne, et ta loobub ja lahkub, kuid lõpuks sai ta asjad ikkagi korda. Vasikas sündis, hakkas hingama. Peremees pakkus sünnituse lõpuks juua – Herrioti silme ette kerkis nägemus kuumast teest ohtra viskiga, kuid selgus, et peremees pidas silmas lehma ja vett loomale …

Raamatu teises peatükis läheme ajas veidi tagasi. Peategelane oli 1937. aastal äsja väljaõppe saanud veterinaarkirurgina, kuigi ta ise kinnitab, et samahästi oleks võinud ta töötu abirahasid taotleda. Pärast kümmet aastat valitsusepoolset hooletust oli põllumajandus nigelas seisus ja veohobuse, selle elukutse peamise tugisamba tähtsus oli samuti hääbumas. Herriot kinnitab, et tavaliselt kuulutati igal nädalal välja kaks-kolm töökohta, kuid ühele kohale oli keskmiselt 80 taotlejat!

Kuid nüüd oli Herriot väikeses loksuvas bussis, oli palavalt kuum ja ta istus valel pool, seal, kus juulikuu päike akendest sisse lõõmas. Ta ei olnud uskunud oma silmi, kui oli saanud kirja Darrowby külast Yorkshire Dalesi piirkonnast. Härra Siegfried Farnon, Kuningliku Veterinaariakolledži liige, soovis Herriotiga kohtuda. Herrioti oodati teejoomise ajaks ja kui nad teineteisega klapivad, võib Herriotist saada Farnoni abiline.

Nüüd oli Herriot Darrowbysse teel. Ta meenutas bussis mõningaid üsna jubedaid lugusid, mida olid kolledžis rääkinud need, kes olid naasnud oma paar kuud kestnud praktikatelt. Assistendid olid madalamad kui muru, no ja üks lugu oli lausa sellest, kuidas üks assistant lauda maha põletas! Herriot arutles ka Siegfried Farnoni üle – kas tegemist oli sakslasega, kes oli Inglismaal väljaõppe saanud ja otsustanud just seal praksise püsti panna?

Buss tõi Herrioti väikesesse Darrowby külakesse. Herriot leidis üles ka maja, milles Farnon pidi teda ootama, kuid kohal oli vaid Farnoni majapidaja, proua Hall. Lisaks veel ka viis koera (hurt, kokkerspanjel, šoti terjer, whippet ja pisike, lühijalgne jahiterjer), kes tulijat häälekalt ja üsna tõredalt tervitasid. Herriot oskas koertega käituda, seetõttu sai ta üsna ruttu vaikuse majja.

Selgus, et Farnon oli läinud ema juurde! Kas tõesti oli ta kohtumise unustanud? Herriot oli segaduses, kuid juba pidi ta suhtlema mõne kohalikuga, kes tulid Farnoni käest nõu küsima. Lõpuks ilmus veel ka üks noor neiu, kes oli samuti kohtumisele tulnud! Ühel hetkel jäi Herriot magama, kuni saabus Farnon, kes polnud sugugi mitte sakslase välimusega mees. Ta oli kõige inglisepärasema välimusega mees, keda Herriot eales näinud oli.

Seejärel tutvustas Farnon Herriotile oma vastuvõttu ja maja, juttu oli rohtudest ja töövahenditest. Mulle tundub, et Farnon ja Herriot said kohe alguses üsnagi hästi läbi.

Farnon kutsus Herrioti endaga kaasa, sest tal oli vaja teha paar visiiti, lisaks saaks ta tutvustada Herriotile ümbruskonda. Nii asuti teele päevinäinud Hillmaniga, mille rehvid olid soonteta, kere roostes ja tuuleklaasid peaaegu läbipaistmatud ja mõralised. Vaatamata sellele arendas Farnon sellega hetkeliselt kiirust 110 kilomeetrit tunnis, mis Herriotile meeldiv kogemus ei olnud.

Visiidid kujunesid selleks, et Herriot sai näidata oma oskusi ja teadmisi Farnonile, sest Herriot pidi aitama klaidsdeili ruuna, kellel oli kabjas mäda sees, vigastatud jalaga vasikat ja ummistunud nisajuhaga lehma, kusjuures nalja saab ka, sest raske hobune otsustas toetuda Herrioti peale ning lehm äsas sõraga, nii et Herriotil oli hing rinnus kinni.

Pärast visiite sõidutas Farnon Herrioti kohalikul maastikul veel ringi, kuni jõuti väikese külakese väikesesse kõrtsi (Herriot kinnitab, et sellist kõrtsi polnud ta varem näinud, sest see oli lihtsalt üks suur ja kandiline kivist laotud köök, mille ühes otsas oli üüratu suur kamin ja vana musta värvi pliit), kus Farnon kaks õlut tellis ja kohe ka Herriotile assistendi kohta pakkus. Isegi palgalist kohta, neli naela nädalas ja täismajutus! Herriot oli pahviks löödud, ja ta võttis pakkumise vastu, sest oli kuulnud, kuidas isegi vilunud veterinaarkirurgid töötasid lihtsalt öömaja ja toidu eest. Aga temale pakuti ju lausa neli naela nädalas!

Samal ajal kirjeldab raamatu autor igati mõnusalt ka õhkkonda kõrtsis, räägib ka külameestest, kes seal aega viitsid. Kes ajas juttu, kes jõi õlut, kes mängis doominot. Farnon tõdes, et sealtkandirahvas on tore ja nad hakkavad Herriotile küll meeldima, aga oma rahakotti nad naljalt ei kergenda, kui Herriot just ei tõesta, et nad midagi vastu saavad. Herriot sai jutule ka kõrtsis viiviba tillukese vanamehega, kes rääkis, et teab, kuidas hobuste sügelistest lahti saada. Ta oli loonud selleks spetsiaalse salvi, mida tuli hobusele peale määrida. Herriotil tärkas huvi, mis imeasi see on? Vanamees tõdes, et selleks imeasjaks on vahukommisalv. Herriot surus viisakalt vanamehe kätt ja asus koos Farnoniga Darrowbysse teele.

Seejärel juba Herrioti juurde tagasi, kes ootas pingsalt oma esimest visiiti, et saaks minna täiesti üksinda. Ta kinnitab, et viimased viis aastat oli ta elanud vaid ühe hetke nimel ja seni polnud see veel kätte jõudnud. Ta oli nüüdseks Darrowbys veetnud terve ööpäeva, aga päris oma visiidil polnud ta veel käinud. Sel päeval oli Farnon jälle oma ema vaatama sõitnud, Herriot istus narmendava kattega tugitoolis ja vaatas aknast, kuidas õhtupäike pulstunud muru peale varje heitis. Ja äkki, koridoris helises (plärises) telefon. Helistajaks oli härra Soames, lord Hultoni farmijuhataja, kellel oli mure hinnalise jahihobusega. Herriotil tuli minna, ja esimest korda oli ta visiidil päris üksi!

Kahjuks ei ole esimene “soolo”-visiit õnneliku lõpuga. Herriot märkas üsna ruttu, et hinnalisel jahihobusel oli viga midagi väga tõsist. Hobusel oli torsioon ehk soolte keerdumus, mis tegi loomale tõsist valu. Herriot oli kindel, et hobune oli põrgupiinades, mistõttu otsustas ta hobuse kiiremas korras valudest vabastada. Herriot tõi autost püstoli ja … Veidi hiljem oli ka Farnon Herriotiga nõus, et see oli hobuse suhtes ainuõige käitumine.

Mõned päevad hiljem palub Farnon Herriotil minna vastu oma nooremale vennale Tistanile, kes tuleb pöidlaküüdiga Edinburghist, kus ta käib veterinaariakolledžis ja eelmisel päeval oli lõppenud semester. Herriot on hämmeldunud kahe venna eesnimedest – Siegfried ja Tristan. Farnon kinnitas, et nende isa oli suur Wagneri austaja, just selle helilooja ooperitest olid võetud ka vennakeste nimed.

Herriot saigi Tristaniga kokku. Noorem vend kinnitas, et tegi hiljuti ära eksamid patoloogias ja parasitoloogias. Veidi hiljem selgus, et Tristan oli siiski patoloogias läbi kukkunud, mistõttu oli Siegfried tõeliselt vihane. Ta kinnitas, et noorem vend oli laisk nagu kuradi lohe ja lubas noorema venna lõplikult välja visata!

Tristan kinnitas veidi pärast ähvardust, et varsti on Siegfriedil kõik ununenud ja ei lähe noorem vend mitte kuhugile, kusjuures … lisaks patoloogiale ei saanud Tristan läbi ka parasitoloogias!

Nüüd olen ma jälle üsna pikalt lobisema jäänud, ja see on ju alles raamatu algus. Püüan teha jällegi lühemalt, kuigi huvitavaid sündmusi on selles raamatu veel ja veel. Nii saame teada, kuidas Herriot käis tuberkuliinitesti tegemas, sest üleriigiline kopsuhaigustega võitlemise kava oli hakanud otsaga ka nende kanti jõudma ja progressiivsemad loomapidajad olid uuringutest huvitatud. Nii käis Herriot testi tegemas gallovei veisekarjas, milles oli 85 looma ja neid polnud ühtegi kunagi kinni seotud! Nad elutsesid välja peal mäekingul, põhimõtteliselt olid nad metsloomad. Õnneks olid abiks karjaomaniku kaks poega, kuid see oli Herriotile unustamatu päev.

Ühel hetkel tõdes Herriot, et aeg möödus märkamatult, kui ta oma igapäevastel ringidel mööda nõmmedevahelisi mägiteid rappus, kuid aegamisi hakkas piirkond ise ilmet võtma ja inimestest said eraldi isiksused. Saab ka lugeja osa nendest igapäevastest ringidest, milles mahub nii nalja kui ka nukrameelsust, rõõmu ja kurbust, on visiite, kui Herriot ja Farnon saavad aidata, on neid, kus on juba liiga hilja. Siegfried Farnon õpetab Herriotile põhitõde, et loomaarst peab alati kohale ilmuma, kui kutustakse, kuigi on ka neid hetki, kus mõni helistab hommikul kell neli, mis sugugi mitte ei meeldi Farnonile …Herriot räägib meile ka nooremast vennast Tristanist, kes tundub olevat end mõnusasti sisse seadnud, ja Herriot ei mõista, kas Tristan on seal praktikal või puhkusel või tööl või kuidas? Omavahel tehakse ka väikesi vingerpusse, mis kukuvad Tristanil palju paremini välja. Ühel hetkel otsustas Siegfried anda raamatupidamine Tristani kätte ja ei möödu palju aega, kui Tristan tõdes, et kaotas arveraamatu ära … mistõttu saavad nii mitmedki kohalikud loomaarsti teenuste eest topeltarve …

Juttu on sellestki, kuidas paljud kohalikud daamid Siegfriedi “piiravad”, ja vana Farnon tunneb selle üle head meelt. Juttu on ravimitest ja sellest, kuidas neid kokku segatakse. Loeme sellestki, kuidas Siegfried Farnon nendele sekretäri palkab (preile Harbotle oli vägagi konkreetne ja asjalik daam, kes üritas korrale kutsuda ka Siegfriedi, kellel oli kombeks valimatult rahakarbist raha võtta ja seda kulutada), kuidas Siegfried otsustas sigu ja kanu pidama hakata, kuid see ettevõtmine saab kiire ja naljaka lõpu, vähemalt kanadega.

Ühel päeval tõdes Herriot, et tal oli selja taga kuus kuud praktilist kogemust karmil tööpõllul. Ta oli ravinud lehmi, hobuseid, sigu, koeri ja kasse seitsmel päeval nädalas nii hommikul, lõunal, õhtul kui ka varastel hommikutundidel, mil ülejäänud maailm magas. Ta oli ilmale aidanud nii palju vasikaid ja põrsaid, et ta valutavatelt käsivartelt tuli nahka. Teda oli pikali lükatud, tema peal oli trambitud ja teda oli kaetud kõiksugust laadi sõnnikuga. Samas tundub mulle, kui lugejale, et Herriot jätkab selle ametiga veel pikalt. Saame ka meie lugeda sellest, mis juhtus talvel, mis juhtus talvele järgnenud kevadel (Herriot teeb palju tööd lammaste ja uttedega, hobuste ja varssadega, Herriot sai sel kevadel ühelt tõutäkult ka üsna valusa kabjahoobi, mis tekitas talle reielihasesse väikese augu).

Otse loomulikult ei saa ma Sulle ju kõikidest visiitidest ja juhtumistest oma loos rääkida, mistõttu jätan Sulle need ka endale lugeda ja avastada, kuid uskuge mind, “Kui nad vaid rääkida oskaksid” on igati südamlik ja kaasahaarav raamat neile, kes tahavad loomaarsti ametiga tuttavaks saada, neile, kes tahavad lugeda loomadest ja nende omanikest (mõned neist on üsnagi kummalised, mõned siirad ja vahvad), neile, kes tahavad tuttavaks saada toonase briti külaeluga, ja neile, kes on näinud telesarja, ja tahavad nüüd ka raamatuga tuttavaks saada …

Sally Harris „Topelt-Felix“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Üheteistkümneaastase Felix Twaini elu keerleb number kahe ümber.

Ta võtab trepist minnes kaks astet korraga, koputab kaks korda vastu uste käepidemeid ja sätib asju paarikaupa.

Asi on nii hulluks läinud, et Felixit hakkab ähvardama koolist väljaviskamise oht, sest direktor ei jaksa enam elu Felixi uskumatult keeruliste reeglite järgi seada. Ja siis saabub Charlie Pye ning keerab Felixi elu pea peale!

Pean tunnistama, kui olin 11-12.aastane, siis oli ka minu elus periood, kus miski käskis asju ütelda kolm korda, kontrollida kolm korda jne jne. Ju see oli seotud kasvamise ja varase puberteediga, mistõttu ajus toimusid mingid kummalised sündmused … Ja kui seda raamatut lugeda, siis tundub, et ega mu oletus väga vale ei olegi. Selle raamatu peategelane on kinni numbris kaks …

Austraalia kirjaniku Sally Harrise kirjutatud “Topelt-Felix” saab alguse sellest, kui peategelane Felix Twain tõdeb, tema arvates saab kõik päevad paigutada ühte liiki kahest:

A) Päev, mis kujuneb täpselt selliseks nagu peab – ja seda kõige paremas mõttes.

B) Päev, mis kujuneb täiesti teistsuguseks – ja mitte üldsegi heas mõttes.

See päev oli Felixi jaoks alanud A-päevana, kuid oli pööranud valesse suunda ja muutus pigem B-päevaks. Oli esmaspäev ja Felix Twain istus direktori, proua Lovejoy kabinetis, kusjuures proua direktor ei olnud koos Felixiga kabinetis. Felix oli kabinetis omapäi ja uks oli lukus! Proua Lovejoy oli väljaspool ja karjus ukse taga!

Felix ei saanud aru, miks peaks direktor karjuma, sest hoopis tema peaks endast väljas olema, sest Felix oli see, kes oli kabinetis luku taga. Direktor püüdis ust avada, kuid see ei õnnestunud. Felix oli direktori kabinetis, et teha seal mõningased ümberkorraldused – ta jättis seinale neli pilti ja riputas need uuesti kahekaupa üles, ta võttis ühe kolmest erksamustrilisest padjast, mis olid direktori kabineti tugitoolides, sest kolm patja oli lihtsalt väär. Nüüd üritas Felix kolmandat patja suruda paberihunti!

Ja sel hetkel kui direktor kooli majahoidja abiga oma kabinetti sisse sai, rebenesid padja õmblused ja suled lendasid toas laiali nagu plahvatav seen. Suled sadasid laest alla ja katsid terve kabineti valge pehme kihiga, mis nägi välja nagu lumi. Ja kuna paberihunt hakkas suitsu välja ajama, siis hakkas sadama ka vett, sprinkleritest, mis suitsu peale käivitusid.

Felix kinnitas, et täna ei ole hea päev, ja ta uskus, et ka proua Lovejoy arvas samuti!

Seejärel jutustab Felix lugejale ka sama päeva hommikust, saame tuttavaks Felixi ema, vanema venna Henry, vanema õe Alice’i ja noorema õe Lavenderiga. Felixi jutust saame aru, et ema ootab veel üht last (kõhus olevat beebit kutsus Felix Mühuks), mistõttu oli see Felixi jaoks probleem, sest siis oleks nende peres 5 last, 2 vanemat, ja see oleks kokku 7. Viis on vilets arv, seitse samuti, palju parem oleks neli või kuus.

Pärast kodust hommikusööki läks Felix kooli. Esimene tund pidi olema proua Greeniga, kuid klassi ees oli hoopis üks teine naine, kes tutvustas ennast kui preili Grey-Smith. Kuna preili Grey-Smithil oli sinine peapeal, siis Felixi arvates tuletas ta meelde Alice’it Imedemaal.

Preili Grey-Smith ütles, et õigekirja õppimise asemel hakkavad nad tegema loodusteaduslikke katseid. See ei meeldinud Felixile, kes sellest õpetajale ka märku andis. Esmaspäeviti õpitakse esimeses tunnis õigekirja! Vaatamata Felixi sõnavõtule hakatakse klassis katseid tegema. Felix tundis, kuidas veri tema kõrvades kohises ja süda tagus nagu trumm! Liblikad tema kõhus tundusid olevat nahkhiire suurused ja lõpuks haaras Felix ühe pudeli, raputas seda metsikult, nii et paks sinine vaht igale poole laiali lendas! Sini vaht oli klassi laes, vaipadel ja kõigi peal klassis! Felix kordas, et esimene tund esmaspäeviti pidi olema õigekiri ja jooksis klassist välja.

Kuhu Felix jooksis? Kuna direktori kabineti uks oli lahti, siis pages ta sinna, ja mis seal edasi juhtus, sellest lugesime juba raamatu alguses.

Pärast segadust direktori kabinetis, oli Felix jätkuvalt seal, sest kooli oodati Felixi ema, kes lõpuks ka tuli. Direktor kurtis emale, et Felixiga oli probleeme (saame nendest vahejuhtumistest ka lugeda). Mistõttu tõdes direktor, et kui Felixi käitumine ei parane, siis tuleb emal hakata otsima teisi haridusasutusi. Ema kinnitas, et Felix peaks ikka Scribbly Gumis klassi ära lõpetama, et ta saaks minna Green Hilli gümnaasiumi, kus käisid ka Felixi vend ja õde. Kui Felix algkoolist välja visatakse, siis ei pääse ta sellesse gümnaasiumi. Direktor jäi resoluutseks ja tõdes, et seda enam on Felixil põhjust muutumiseks!

Ema ja Felix sõitsid koju. Õhtul saabus ka isa, kes oli remondimees (Felix kinnitab, et ainus maja, mida ta remontinud polnud, oli nende endi maja), kuid enne seda oli isa olnud matemaatikaõpetaja. Isa oli kunagi vaadanud telekast mitmeid remondisaateid ja äkki hakanud arvama, et ka tema on tubli remondimees. Ühel hetkel oli isa loobunud matemaatikaõpetaja ametist, müünud nende igati hea kodu maha ja ostnud uue maja, mis tegelikult oli igivana ja vajas üles kõbimist, kuigi Felixi arvates oleks pidanud selle hoopis maha tõmbama.

Isa uuris sel õhtul, kuidas Felixil läheb, poiss kinnitas, et kõik on hästi ja ta peab minema koduseid ülesandeid tegema. Seejärel saame teada, et Felix oli juba väiksest peale kogunud laevu, lisaks oli tal kaheksa erisugust raamatut Noa loost, mitu raamitud pilti Noa laevast Arkist, ja isegi voodi päevatekk, millel oli iga tähestiku tähe kohta kaks looma ja alumises otsas suur laev. Sellest oli saanud Felixi teema ja sugulased kinkisid talle endiselt sünnipäevaks Noa laevaga seotud asju.

Enne magamaminekut tuli isa Felixiga rääkima. Ema oli talle rääkinud, mis koolis oli juhtunud. Isa tõdes, et Felix ei saa õpetajate peale karjuda ja ennast direktori kabinetti luku taha panna. Poiss peab hakkama oma tujusid kontrollima. Inimestele ei meeldi, kui Felix kogu aeg nende peale kuri on.

Felix selgitas isale, et on lihtsalt mõned asjad, mida tuleb õigesti teha ja mõnikord ei saa teised inimesed aru, kuidas neid asju korralikult teha. Felixile ei meeldinud, kui asju valesti tehti. See tekitas temas väga imeliku tunde.

Isa jäi mõtlikuks. Ta küsis pojalt, äkki võiks nad kodus remonti teha? Felix oli kindel, et kõik peab jääma nii nagu on … eks lugeja otsustab ise, kas Felix pidas silmas remonti või oma käitumist või mõlemat.

Järgmisel päeval läks Felix jällegi kooli. Ema ütles talle hommikul, et ta peaks täna kohtuma härra Fieldingiga, kes äkki oskaks aidata, kuidas mõni Felixi reegel ja mõni kooli reegel omavahel kokku võiksid sobida.

Felix lubas härra Fieldingi juurde minna, ja kooli jõudes oli Felixil hea meel näha, et kõik oli nii, nagu olema pidigi. Proua Green oli koolis tagasi. Proua Green alustas tundi, kui avanes klassi uks. Seal seisis üks tüdruk. Tal oli Scribbly Gumi algkooli punasinine vormiriietus, aga see ei näinud välja selline nagu Felixi oma. Tüdruku lühikeste pükste all olid triibulised sukkpüksid ja ta punase polosärgi all oli pikkade varrukatega must T-särk. Käes olid tal villased ära lõigatud sõrmeotstega mustad kindad. Tüdruku hobusesaba oli pikk ja väga punane. Ta oli must peapael tibatillukeste kassikõrvadega ja piha ümber vöö, mille külge oli kinnitatud pikk must saba.

Proua Green tutvustas tüdrukut, kui nende algkooli uut õpilast, et ta nimeks on Charlottina Pye. Tüdruk tõdes, et tegelikult ei kutsu teda keegi Charlottinaks. See oli tema arvates pikk ja täiesti jabur nimi. Ta on lihtsalt Charlie. Ta oli käinud ainuüksi sel aastal viies erinevas koolis! Huvitav küll, miks?

Õpetaja soovitas nüüd Charliel minna ja istuda, näiteks Felixi kõrvale, sest Felix kõrval oli vaba koht. Charlie soovis tunni alguses laenata Felixilt pastakat, sest oli ju poisi laual neid neli – kaks sinist ja kaks punast, kuid Felix ei saanud neid laenata, sest need olid paaris ja need olid varuks, sest kunagi ei tea, millal võis üks pastakas tühjaks saada.

Vahetunnis üritas Charlie Felixiga sõprust luua, kutsus ta teiste klassikaaslatega mängima, kuna Felix üritas mängus oma reegleid kehtestada, siis ei tulnud sellest midagi head välja.

Järgmise tunni alguses läks Felix kohtuma Hugo Fieldingiga, kes näib olevat koolipsühholoog. Noor mees üritas Felixiga tutvust sobitada, kuid esimene kohtumine oli üsna ebaõnnestunud, sest Felix kordas taaskord seda, kui tunniplaanis on kirjas õigekiri, siis peabki olema õigekiri. Miks ei suutnud õpetaja sellest aru saada? Pahanduses polnud süüdi Felix, aga õpetaja!

Järgmistel päevadel üritas Felix vältida igasugu jamasid ja pahandusi, kuid asjad läksid jällegi käest, kui õpetaja matemaatikatunni kontrolltöid tagasi andis. Felixi tööle oli õpetaja kirjutanud erepunase pastakaga 17! See ajas Felixi taaskord endast välja. Miks proua Green seda tegi? Felix soovis, et õpetaja vabandaks tema ees, kuid ka sellest ei piisanud. Felix rebis kontrolltöö pisikesteks tükkideks ja lahkus tunnist, joostes kokku direktoriga. Õnneks oli läheduses ka Hugo Fielding, kes kinnitas, et Felix tulebki just tema juurde.

Nende teisel kohtumisel rääkis Felix Hugo Fieldingile number kahest, käitumismustritest, miks ta midagi kaks korda teeb või ütleb, mis teda häiris, mida ta kartis , mis võiks juhtuda siis, kuid ta ei tee mingit asja nii nagu ta teeb. See kohtumine oli juba palju õnnestunum, sest Felix hakkas rääkima oma muredest.

Veidi hiljem läks Felix appi raamatukokku, kus ta pani alati raamatud väga korrektselt ja täpselt tagasi. Raamatukogus töötas õpetaja, preili Claudette, kellele Felix meeldis, ja ta lootis, et Felixil hakkavad asjad laabuma, et ta jääks ikkagi just nende algkooli. Felix kontrollis korra veel, et kõik raamatud olid õigetele kohtadel. Alles seejärel tundus talle, et kõik oli täiuslik, nüüd võis ta asuda koduteele. Nüüd oli ta kindel, et ei juhtu midagi halba.

Et ma Sulle nüüd kõike taaskord ära ei räägiks, siis teen edasi lühemalt. Felix jätkas Hugo juures käimist. Ta tutvustas Hugole märkmikusse kirja pandud 52 asja, mida ta tegi mitu korda, mis oli seotud numbriga kaks või muu paarisarvuga. Hugo rääkis Felixile omakorda ajust, tutvustas poisile basaalganglioni, mis on see osa ajust, mis Felixile raskusi tekitas. See on osa, mis põhjustab ärevust, kui asjad ei lähe täiuslikult õigesti või kui need ei ole nii, nagu Felix tahaks. See on nagu kiusaja Basil Felixi peas ja Felixil tuleb talle lihtsalt vastu hakata. See saab olema raske, ja kas see ka õnnestub? Seda saad teada, kui raamatu läbi loed.

Lisaks Hugole, suhtles Felix edasi ka Charliega. Poiss kutsus tüdruku raamatukokku, et näidata, mida ta seal tegi. Raamatukogus avaldas Charlie poisile saladuse – ta ei osanud lugeda. Ühel päeval kutsus tüdruk Felixi endale külla. Kutse oli Felixile vahva üllatus, sest keegi polnud teda juba ammu külla kutsunud. Poiss oli nõus minema. Veel suurem oli poisi üllatus, kui selgus, et Charlie elas jõekaldalt veepiirile ankrusse pandud paatmajas. Felix läks veidi närviliseks, see see polnud ju maja, kuid ta suutis end rahustada sellega, et see oli ju ometigi Charlie kodu.

Charlie kodus saame tuttavaks ka tüdruku venna Beniga, kes ei käinud koolis, kuna ta peaaegu ei lahkunudki kodust, sest ta kartis mustust, pisikuid jm. Charlie kinkis Felixile ka isetehtud koomiksi “Reeglepoisi seiklused”, mille õigekiri oli täiesti jube, kuid kõik oli siiski arusaadav. Saame tuttavaks ka Charlie ema Jasmine’iga, kes töötas nende paatmajas, kus ta valmistas torte. Charlie viis tordid klientidele, kasutades abiks vahvat jalgratast (see ratas vaatab meile vastu ka raamatu esikaanel). Saame teada sedagi, miks Charlie oli pidanud sageli kooli vahetama – sellega oli seotud paatmaja ja sidumislubade inspektor.

Lisaks vahvale koomiksile, õpetas Charlie Felixile ka sõrmede peal kudumist, ja nüüd oli Felix üsna kindel, et nad ongi Charliega sõbrad!

Charlie jätkas “võitlust” Basiliga, mis ei olnud lihte, kuid ühel päeval mängis poiss juba oma klassikaaslastega isegi korvpalli. Felix hakkas Charliele ka tähti ja häälikuid õpetama, kodus hakatakse Felixi nõusolekul remonti tegema … kõik näikse sujuvat juba paremini, kuni Felix “lobiseb” tervele klassile välja, et Charlie ei oska lugeda. Felixi ema läks ka sünnitama, sündis tüdruk, kes oli enneagne, Basil Felixi peas kinnitas, et poiss oli selles kõiges süüdi!

Psühholoog Hugo kinnitas uuesti, et Felix peab ise Basiliga hakkama saama, kuid õnneks tuleb appi ka raamatukoguhoidja, kes näitab Felixile ühest maailmakuulsast raamatust maailmakuulsat pilti. Milline raamat, milline pilt? Seda ma Sulle siinkohal ei ütle … Kuidas lugu lõpeb, selle jätan ma Sulle endale avastada, kuid mulle tundub, et Felix on igati tubli oma “võitlustes” Basiliga.

Selline igati kaasahaarav ja huvitav lugemine, milles on kübe huumorit, on rõõmu ja pisaraid, on tõsiseid probleeme, kuid alati on vaja, et Sul oleksid ka sõbrad, kes oleksid Sinu kõrval ja aitaksid.

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud hispaanlanna Maria Serrano.

Lembit Uustulnd „Operatsioon „Lossivaim““ (Varrak)

Saaremaale vanavanematele külla sõitnud poisid Tõnn ja Mats sattuvad vanaisa poolt ettesöödetud interneti artiklit uurides Taani piraadist Kuressaare piiskopilossi jäänud huvitavatele jälgedele, mis lõpuks viivad välja tänapäeva poliitika keerdkäikudeni.

Lembit Uustulnd (s. 25. juuli 1952) on eesti kirjanik ja laevakapten, kes töötab kaptenina Paldiski-Kapellskäri liinil sõitval laeval Regal Star. Tema isa on samuti tuntud kirjanik Albert Uustulnd. Lembit Uustulnd on kirjutanud mitmeid romaine, neist esimene “Kiikhobune Antverpenist” ilmus 1999. Seejärel juba: "Süvameri" (2001), "Reis võlgu" (2004), "Ruutuemanda sündroom" (2007), "Avameri. Kapten" (2018), "Avameri. Kalamehe mõrsja" (2019) ja "Avameri. Naerukajaka nutt" (2020). Tema sulest on ilmunud ka kaks väga huvitavat biograafiat: “Kapten Kollo” (2010) ja “Kapten Toivo Ninnase üheksa lainet” (2012).

2011 kirjutas Lembit Uustulnd ka väga huvitava lasteraamatu “Ta ujub siiski …” (see ilmus teist korda 2018, väljaandjaks samuti kirjastus Varrak). Raamat on pooldokumentaalne jutustus sellest, kuidas Uustulndi tütrepojad Mats ja Tõnn vanaisaga reisi Rootsi kaasa tegid, mida nad laevas nägid ja millistest sündmustest osa said.

Oli ka mul võimalus seda raamatut lugeda ja sellest kirjutada. Meenutan, mida aastaid tagasi sellest raamatust rääkisin: vahva raamat laevasõidust on see küll ja mitte ainult, sest on ju see väikesele lugejale omamoodi õpiku eest, sest teada saab üsna palju vahvaid meretermineid ning sõnu, mis laevaga seotud. Mats ja Tõnn pääsevad koos vanaisa juhitud laevaga sõitma Stockholmi ja selle reisi ajal tutvuvad nad mitme põneva inimesega, kes laeval töötavad. On neid, kes laeva juhivad, on neid, kes mootorite ja tehnika eest hoolitsevad, on neid, kes tegelevad reisijatega ja neid, kes tegelevad laevas meelelahutusega. Lisaks ka need toredad mehed ja naised, kes reisijate söögi eest hea seisavad. Poisid näevad ka seda, kuidas merre kukkunud inimest aidatakse. Kirjaniku jutustamistiil on meremehelikult muhe ja mahlakas, kuid samas igati lapsesõbralik, pean tunnistama, et ka vanemal inimesel on vahva seda raamatut lugeda, sest mõningad sõnad ja terminid olid uued ka minu jaoks.

Ja nüüd uue raamatu “Operatsioon “Lossivaim” juurde, mis on jällegi väga põnev, huvitav ja kaasahaarav lugemine, milles toimetavad jällegi Mats ja Tõnn ning nende vanaisa ehk lihtsalt Papa.

Seekordne lugu algab põneva mõttega: “Juba Skandinaavia viikingid teadsid oma kibedatest kogemustest, et Eesti ja Osilia saar on õudustäratavate ja ohtlike seikluste pärusmaa …”

Eellugu, piraat Carsten Rode

Raamat algab kaasahaarava eellooga, milles saame tuttavaks Carsten Rodega, kes toetus oma laeva Lustakas Pruut vööri reelingule ja lasi pilgul üle vahuse Läänemere libiseda … Lustaka Pruudi ja tema kapteni viimase viie kuu tegevus oli muutnud Rootsi, Poola ja Hansa Liidu tigedaks kui herilased, kes kasutasid nüüd igat võimalust, et vihatud taani soost vene piraadile koht kätte näidata. Vene tsaar Ivan Groznõi ei olnud Rodega samuti mitte päris rahul. Tsaar oli andnud Rodele kaaperpatendi, mis nägi ette vaenulike riikide sõjalasti kandvate laevade kaaperdamist Läänemeres ja seda ümbritsevates sadamates. Rode laiendas seda aga ka Hansa Liidu laevadele. Ta oleks pidanud iga kolmanda kaaperdatud aluse viima Narva, kuid Rodel tahtmist sinna sõita ei olnud ja ta turustas oma saagi Bornholmil ja Kopenhaagenis. Selleks hetkeks oli Carsten Rode laevastik kasvanud kuue laeva suuruseks ja kujutas Läänemere kaubandusele ohtu.

Autor viib meid ka aastasse 1959, juttu on Öseli saarest, väikesest Arensburgi linnakesest, metsarikkast Abbruchi saarest, lihtsast maamehest Peeter Rhosenist, kes rääkis suurepärast saksa keelt, mis imestas Carsten Rodetki. Peeterist ja Carstenist sain head sõbrad, kes omavahel ka “äri” ajasid.

Oleme ka aastais 1569 ja 1570 kui Rodest sai Taani kuninga Frederik II soovitusel Ivan Groznõi abiline Läänemerel. Viie kuuga kaaperdati 28 laeva, saagi kogumaksumusega pool miljonit taalrit ehk ligikaudu 14 tonni hõbedat!

Rodest oli saanud Läänemere isand, kellest sõltus kogu ülemerekaubandus. Rode oli hakkanud ennast admiraliks kutsuma. Taani kuningas oli ülimalt tahul ja lubas Rodele jätkuvat toetust, kuid selgus, et see oli üsnagi näiline, sest üsna ruttu hakkas Rode valitsejatele “jalgu jääma”. Nii kutsuti Rode Arensburgi, kus temaga pidi kohtuma Öseli asehaldur Claus von Ungern. Kohtumist polnudki, sest Rode arreteeriti Taani ja Norra kuninga Frederik II nimel, kes oli talle hiljuti toetust avaldanud … Nüüd oli plaanis saata Rode vahi all Kopenhaagenisse, et tema üle kohut mõista.

Arensburgis aitas teda eelpool mainitud Peeter Rhosen, kes aitas Rodel põgeneda. Nad jõudsid Tieflandi ehk Laiamadalale. Rhosen teadis rääkida, et Rootsi ja Taani olid sõlminud sõjarahu ja kohalikud raehärrad olid hakanud sakslaste ees koogutama. Nüüd mõistis Rode, et nüüd olid nad Läänemerel lindpriid, keda võis rünnata ja purustada igaüks.

Eelloo lõpus saame teada, et 1570 olevatki Rode vangistatud ja silmapiirilt ootamatult kadunud, kuid meremeeste hulgas liikus põnevaid lugusid Taani korsaarist, keda olla nähtud küll Cadizi sadamas Hispaanias, siis jälle admiral Drake’i käe all Lääne-Aafrika rannikul Portugali laevadega võitlemas ning lõpuks osalemas Inglise admiral ümbermaailmareisil …

Mulle meeldib see, kuidas raamatu autor toob neid eelloos juhtunud sündmusi ka raamatu arendes uuesti ja uuesti esile, sest hakkavad ju meie peategelased just seda ajastut uurima ja nii saab ka lugeja piraatide teemat raamatust veelgi rohkem lugeda.

Papa viib Matsi ja Tõnni Saaremaale

Pärast eellugu oleme meie seekordse loo alguses. Peategelased Mats ja Tõnn (vennad elavad Sindis koos ema Rita, isa Kalle (tema on eesti keele ja kirjanduse õpetaja) ja väikese õe Lindaga) on saanud vanaisalt ehk Papalt meili. Vanaisa lubab järgmisel kolmapäeval Sinti tulla. Poisid peavad keskpäeva aegu ootama, et nad jõuaksid päevase Muhu uisu peale. Saaremaal ootavat neid põnevad seiklused, mis on seotud Kuressaare piiskopilossi, selle salajaste varakambrite ja vanade saarlaste meresõitudega. Vanaisa saadab poistele ülesande uurida internetist ühe taani soost piraadi ehk Carsten Rode kohta. Tema peaks olema seotud Kuresaarega, sest 16. sajandil kuulus suurem osa Saaremaast Taani riigile.

Poistel on esialgu vanaisa meiliga pisuke segadus, sest mis uisust ja uisutamisest vanaisa ikkagi räägib? Äkki on hoopis suusk, mitte uisk? Üsna varsti saavad vennad ja ka lugeja teada, mis uisust Papa kirjutas ja leitakse ka infot Carsten Rode ja tema laeva kohta.

Ja lõpuks on käes kolmapäev. Vanaisa tulebki Sinti, ta toob väikesele Lindale igati ägeda rootsi keelt rääkiva uue põlvkonna nuku, mis reageerib omaniku häälele, ja nüüd on vahva nuku uueks omanikuks Linda.

Mis asi see Samsala on?

Vanaisa kinnitab, et tema ja poiste sõit Samsalasse võib alata? Mis Samsalasse, kui pidi mindama ju Saaremaale? Poisid ei saa aru, millest vanaisa räägib. Selgub, et Samsala on Saaremaa läti keeles, nagu näiteks Eesti ja Läti piirijõgi Koiva on läti keeles Gauja. Eesti nimetus läti keeles on Igaunija ehk maa, mis jääb teisele poole Gaujat. Ja veel, poisid ja ka lugeja saavad teada, et rootslased kutsusid Saaremaad Öseliks, sakslased Oeseliks, ladina keeles on Saaremaa Osilia ja vananorra viikingite saagades kõlab Eysysla nimi.

Mats tõdeb, et heal lapsel ongi mitu nime. Matsile Saaremaal meeldis, ta tundis enda seal nagu kala vees. Vanaisa kinnitas, et Mats on ihult ja hingelt saarlane.

Saame teada sedagi, et Saaremaad oli kutsutud ka Kurssaareks (praegu teame sellenimelist linna), millega haakus Kuramaa ja kuralased, kes olid loomult sõjakad ja heade meresõiduoskustega. Nende üheks tegevuseks oli röövimine Läänemerel, mille pärast teised nad pahalasteks ehk kuratlasteks ristisid. Aravatakse, et kuralased elasid mõlemal pool Irbeni väina (nn Kura kurk) ja sellest ka saare nimi Kurelaste saar ehk lühidalt Kuressaar.

Onu Oskar ja tema lapselaps Marta

Sõit Saaremaale algab. Ja varsti olemegi kohal. Mats ja Tõnn on läinud külla sadamakaptenile, onu Oskarile ehk Ossile. Poisid räägivad talle reisist Stockholmi ja Vaasa muuseumi külastusest. Vennad uurivad, kas onu Oskar teab midagi Carsten Rodest, kuid onu Oskar mereröövlist kuulnud ei ole, kuid ta soovitab poistel uurida Kuressaare lossi Lossivaimu käest!?

Poisid saavad tuttavaks ka onu Oskari lapselapsega, kel nimeks Marta. Ta on Matsi ja Tõnniga enam-vähem samavanune. Ta õpib Saaremaa Ühisgümnaasiumi keelte eriklassis ja abistab suvel sadamakohvikus ema. Ta oskab inglise keelt, mistõttu on Mats kindel, et just Marta saab neid aidata Carsten Rodest rääkiva artikli tõlkimisega.

Kuressaare loss ja Lossivaim Number Üks

Järgmisel päeval lähevad Mats ja Tõnn koos vanaisaga (Saaremaal on veel ka Emsi, kes peaks olema poiste vanaema) Kuressaare lossi. Seal arutatakse, miks loss kunagi ehitati ja miks just sinna. Uuritakse lähemalt ka kahureid, mida eelmisel aastal seal ei olnud ja saadakase tuttavaks ka lossi töömehega, kel nimeks Leopold Tamm. Näib, et Leopold Tammele meeldib poiste huvi ajaloo vastu, mistõttu ta kinnitab, et just tema ongi Kuressaare Lossivaim Number Üks. Leopold Tammel on parema käe asemel käe moodi protees, mistõttu Mats uurib, mis mehel käega juhtus? Leopold Tamm vastab, et süüdi on ikka vaenlased ja nende kuulid.

Kuna lossis on sel päeval koristuspäev, siis poisid kõike ei näegi, kuid nad lähevad jällegi onu Oskari juurde, kes teab rääkida, et Leopold Tamm oli Nõukogude Liidu aegadel töötanud Eesti Geoloogia Instituudis ja ühe ekspeditsiooni ajal oli ta oma käe kaotanud karu hammaste vahel.

Poisid lähevad koos onu Oskariga paadisõidule. Jõutakse Laiamadalale (sellest paigast oli juttu ka meie raamatu alguses) ehk Tieflandi. Onu Oskar teab rääkida, et üks lossist kaevatud maa-alune salakäik lõppes Laiamadalal. Nii said muistsed piiskopid vajadusl lossist põgeneda. Teine salakäik oli viinud lossist keskpaika linna, Meedla kotta, kus ennevanasti oli nunnaklooster.

Mats ja Tõnn ei suuda uskuda, et lagedal ja siledal Laiamadalal võiks olla salakäik. Aga igas legendis on alati kübeke tõtt. Kas Papa võiks teada, kustkohast võiksid need salakäigud lossis alguse saada?

"Vene mereataman Carsten Rode"

Marta tuleb poistele külla, et üheskoos uurida artiklit “Vene mereataman Carsten Rode”, abiks Papa juures leiduvad sõnaraamatud. Papa abiga saavad lapsed teada, et 1570 kamandas esimest Vene sõjalaevade flotilli taani soost piraat, kes ainult neli kuud jõudis Läänemerel laevu röövida, kuid selle mõju ümberkaudsetele riikidele oli muljetavaldav. Papa teab rääkida, et käis Liivi sõda, mille käigus oli Eestimaa jagatud paljude soovijate vahel – idapoolse osa oli hõivanud Vene riik, põhjaosa, Tallinna ehk toonase nimega Reveli ümbrus, oli rootslaste omanduses, saared ja Läänemaa taanlaste hertsogi Magnuse valduses ning Lõuna- ja Kesk-Eestis peremehetsesid poolakad. Carsten Rode oli Läänemerel Taani kuninga Frederik II ja tema noorema venna hertsog Magnuse teenistuses. Ta oli kaaper ehk mereröövel, kellel oli valitsuse ametlik kaaperkiri või kaaperpatent, mis lubas röövida merel vaenuliku riigi laevu. Piraadid ja korsaarid olid aga sellised mereröövlid, kes tegutsesid omal käel ja ilma valitsuse nõusolekuta.

Rodest on juttu veelgi, ka sellest, et Hamburgi ja Kieli linnavõimud mõistsid Rode tagaselja surma, kuid tänu Taani ja Norra kuninga Frederik II soosingule, kelle huvides oli Rootsi ja Hansa Liidu kaubalaevade ründamine, sai Rode oma “äri” jätkata, turustades röövitud saaki Kopenhaagenis ja Bornholmil.

Vennad lähevad koos Papaga uuesti Kuressaare lossi, et muuseumi külastada. Relvad vaatamiseks olid 18. sajandist või nooremad. Ainukesena võis Carsten Rode ajajärku liigitada vitriinis välja pandud raudrüü. Muuseumis kohtutakse uuesti ka Leopold Tammega, kes selgitab, et tegelikult on ta ajaloohuviline pensionär, kes peab muuseumis majahoidja ametit. Parandab vitriine, stende ja mööblit ning teeb neid töid, mida teadusinimesed ei oska. Leopold Tamm juhatab poisid ja Papa saali, kus on väljapanek “Kuressare piiskopiloss varasematel aegadel”. Siin on näha igasugu relvi vanematest aegadest – akerbuus ehk harkpüss, musket. Relvad meeldivad eriti Tõnnile, kes teab vägagi täpselt, mis on mis. Nüüd räägitakse ka Leopold Tammele Carsten Rodest, ja vanahärra Tamm oleks huvitatud samuti seda artiklit lugema …

Kahtlased vene turistid!? Või tedlased!?

Üks põnev süželiin tuleb meie loosse veel – Leopold Tamm kohtub linnas kolme vene turistiga, kes riietuse järgi tunduvad olevat purjetajad: kaks meest ja üks naine. Nad kinnitavad Tammele, et nad on Piiterist ja neid huvitab periood, mil linnus kuulus veel taanlastele. Nad uurisid sedagi, kas aastaist 1565-1570 on säilinud mingeid ürikuid. Venelased tõdesid, et selle ajaperioodi kohta on mitmeid hüpoteese, mis võivad isegi ajalookäsitlust muuta! Mulle tundub, et Leopold Tammel need inimesed ei meeldi, küsivad liiga palju ja uudishimutsevad, mistõttu ta nendega pikemalt ei räägi …

Marta on aga Rode-artiklit edasi uurinud ja räägib poistele, mida uut oli teada saanud. Carsten Rode oli 1570 saadetud Taani kuninga poolt Vene tsaarile Ivan Groznõile appi. Ta oli ostnud Arensburgis Vene tsaari kulla eest pink tüüpi laeva, mis oli kiire ja manööverdamisvõimeline. Laeval oli ka kolm suurtükki ja selle nimeks sai Lustakas Pruut. Samas, oli teada sedagi, et vaatamata värskele ostule, laev lekkis, kuid ka sellise laevaga suutis Rode vallutada rootslaste sõjalaeva ja viia see Bornholmi saarele, mis tol ajal kuulus Taani riigile. Laste jaoks oli uskumatu see, et 1570 Carsten Rode arreteeriti Taani kuninga käsul, kes oli ju ise Rode ametisse pannud …

Rahvusvaheline sümpoosion

Mats ja Tõnn lähevad jällegi lossi Leopold Tamme otsima. Lossihoovis oli palju lätlasi, sest toimub esinduslik rahvusvaheline sümpoosion “Arensburgi piiskopiloss ja selle tähendus varases Läänemere kultuuriruumis”. Poisid saavad Leopold Tammelt teada, et külalisi on Soomest, Rootsist, Venemaalt, Taanist, Poolast, Lätist ja isegi Hispaaniast on Euroopa varasema ajaloo professor kohal.

Nüüd saavad poisid teada, et ka Leopold Tamm oli uurinud artiklit Carsten Rodest ja ta oli lugenud veel muidki artikleid, mis viitasid sellele, et Inglismaa oli saatnud Venemaale relvi, kusjuures suurt laevakaravani oli kaitsnud Rode, kuid Narva jõudis 14 laeva asemel 13! Neljateiskümnes laev pidi siiani kusagil olema, äkki Saaremaal? Tamm oli lugenud sedagi, et Rode oli olnud vangis, kuid seda koduarestis ja juttu oli ka admiral Francis Drake’ist, kes oli samuti piraat. Inglise kuninganna andis Drake’ile hispaanlaste kimbutamise eest aadlitiitli! Nii Drake kui ka Rode olid sündinud 1540 – seega olid nad eakaaslased. Juttu oli sellestki, et Drake oli rünnanud Hispaania kaubalaeva Santa Senora Elisa ja liitnud selle oma laevastikuga. Hispaania laeva kapteniks oli keegi don Charstein Rhodes! Kas tõesti Rode!?

Sümpoosionil käisid Venemaa Ajaloo Instituudi teadurid välja hüpoteesi Venemaa sõjalaevastikust, mis oli tegutsenud juba 1570. aastal Läänemerel. See hüpotees tekitas elevust, sest oli teada fakt, et enne Peeter I ja 18. sajandit polnud venelastel Läänemerele asja. Kas kolm vene turisti olidki need teadurid?

Legendid, legendid

Nüüd hakkavad asjad minema põnevaks, sest mängu tuleb veel üks salapärane legend, milles olid Hispaaniast pärit rüütel, kes oli ka inkvisiitor ja väidetavalt oli ta piiskopilossi kinni müüritud, lisaks veel kohalik blond neiu, kuid ka kuninganna Elisabeth ja ka kadunud, neljateistkümnes kaubalaev. Kas ka suured varandused?

Raamatu ja sündmuste arenedes, tuleb mängu ka uusi tegelasi. Nii saame tuttavaks muuseumi peavarahoidja Peeter Saarega, keda kolleegid kutsuvad Museaaliks ehk lühidalt Musiks. Peeter Saarele tundub, et äkki on KÕIK huvitatud lossi sissemüüritud rüütlist ja mõõtmistest lossis 1785. Sellest on huvitatud sümpoosionil osalevad venelased, üks rootslane, ka Leopold Tammele pakkus just see teema huvi. Peeter Saar arvab, et sissemüüritud rüütel võiks olla hüpokausti ruumis, vahitorni eraldusšahtis ehk Lõukoerte augus, vangitorni eeskojas. Nende ruumide seinte mõõtudele on tehtud parandusi. Peeter Saare arvates on see lihtsalt ilus muinasjutt, nagu ka Venemaa sõjalaevastik Läänemerel 1570. aastal. Peavarahoidja arvates on ajalugu üks suur küsimus ja tema isiklikult usub dokumente, vanaaegseid ürikuid ja arheoloogilisi leide.

Sündmused lähevad põnevaks

Sündmused ja tegevuspaigad vahelduvad kiirelt. Nüüd oleme koos Matsi, Tõnni ja Martaga sadamakohvikus, seal, kus töötab ka Marta ema. Kohvikus istuvad ka kolm venelast, kelle juttu satub pealt kuulama Marta, kes oskab lisaks inglise keelele ka vene ja soome keelt. Sama päeva õhtul jutustab Marta vendadele, mida ta päeval kohvikus kuulis – selgub, et venelased uurivad sama, mida nemadki. Nad olid ütelnud, et Carsten Rode peitis selle lossi, juttu oli ka kuust ja selle tõusmisest, ja et just siis pidi midagi nägema!

Veel samal õhtul näevad Tõnn, Mats ja Marta, kuidas kolm salapärast venelast lähevad lossi poole, mistõttu otsustavad lapsed neile salaja järgi minna, mida nad ikkagi õhtupimeduses lossis teevad? Veidi hiljem selgub, et kolm teadurit (kui nad ikka on teadurid) ei läinud teps mitte lossi, aga olid hoopis valli sees, katakombides, kuid tundub, et nad ei leidnud seda, mida olid otsinud.

Kuninganna Elisabeth ja Ivan Groznõi

Ühes kohaga saame veel tuttavaks. Mats ja Tõnn lähevad külla Leopold Tamme koju. See on väike puumaja, milles on kummaliselt palju elektroonikat, valveseadmeid ja seina seest tuleb välja suure ekraaniga arvuti. Tamm räägib poistele Ivan Groznõist ehk Ivan Julmast, kes 1547 krooniti esimeseks Venemaa tsaariks. 1550 oli Venemaa Lääne-Euroopast peaaegu isoleeritud, ja neil oli hädasti vaja arendada kaubavahetust. 1555 sõlmiti Venemaa ja Inglismaa vahel kaubandusleping. Kaubavedu toimus põhjast Valge mere kaudu, mis talvel mitmeks kuuks kinni külmus. Liivi sõja käigus õnnestus Groznõil enda kätte saada tükike Eestimaad koos Narva linna ja sadamaga – nii oli Inglismaale palju lühem tee.

Kuninganna Eliabethile oli kaubavahetust Venemaaga samuti vaja, sest tollal oli Venemaa üks peamisi kanepi- ja linatootjaid ning Inglismaal oli kanepit ja lina vaja. Ivan Groznõi tahtis rajada Inglismaaga poliitilist ja sõjalist liitu. Kõige kindlam oleks selleks olnud Inglismaa kuninganna kosimine. Groznõi oli seda oma kirjas kuningannale ka vihjanud, kuid kuninganna polnud sellest mõttest vaimustunud.

Kuninganna hakkas udutama ja pakkus Groznõile kaasaks hoopis oma noort sugulast leedi Mary Wastingsit, kelle väidetav kaasavara oli just selles neljateistkümnendas laevas, mille Carsten Rode oli ära pätsanud.

Samas lisab Leopold Tamm, et kõik need on vaid oletused, millest pajatas internet. Kas ka tõsi?

No nii. Nüüd ma olen jäänud jutustama juba ikka tükiks ajaks. Aga lugemine on olnud põnev ja kaasakiskuv. Samas ei tahaks Sulle kõike ka ära rääkida, mistõttu teen nüüd väga lühidalt.

Katakombis!

Meie vennad lähevad jällegi lossihoovi ja ronivad katakombi, kus ka venelased olid käinud. Nad leiavad sealt seljakoti, milles on üks aparaat, mis arvatavasti on kajalood, kuigi Tõnni arvates on see suisa plasmarelv! Tundub, et venelased on tõepoolest midagi seal otsimas.

Esimesel korral poisid katakombist midagi ei leia, kuid nad lähevad uuesti. On näha, et keegi on allavarisenud paekivid hoolikalt hunnikusse ladunud, jupp käigust oli puhastatud ja toestatud mõne puust prussiga, vabastades kitsa sissepääsu tunnel sügavusse, kuid seda tunnelit oli vaid 3-4 meetri jagu. Vaatamata sellele otsustavad poisid asja edasi uurida, kuid …

Mis katakombis poistega juhtub? Olukord seal läheb vägagi ohtlikuks, kuid vennad jäävad õnneks üsna rahulikuks ja kindlameelseks. Mida poisid sealt leiavad ja avastavad? Kas see võib olla käik varakambrisse? Salakäik? Varakamber?

Loo lõpus saame teada sedagi, missugune dokument salakäigust leiti. Dokument, mis viib meid aastasse 1570. Ja saame teada sedagi, millist elu oli Carsten Rode elanud, mis temaga pärast 1570. aastat juhtus.

Raamatu epiloogis saame teada sedagi, millise ootamatu kirja ja vahva kutse vennad saavad Briti Akadeemialt. Leopold Tamm räägib Papale ka sellest, mida oli kuninganna Elisabeth oma kaduma läinud kirjas Ivan Groznõile lubanud. Kirjas, mida otsisid suure innuga ka kolm vene “teadurit”. Kirja, milles oli juttu ka Krimmist. Kirja, mis oleks olnud vägagi oluline ka tänases poliitikas ja riikidevahelistes suhetes …

Selline põnev lugu lastele ja noortele Lembit Uustulndilt sellel korral. On põnevust ja kaasahaaravaid sündmusi, vahvad peategelased, on põnevat ajalugu, on põnevaid seiklusi, on legende, ja nagu öeldakse raamatu esiküljel – tegemist on pseudoajaloolise noorteromaaniga, mistõttu mine võta nüüd kinni, mis on tõsi, mis mitte … aga eks iga lugeja saab ise otustada, kui selle ägeda raamatu läbi loeb.

P.G. Wodehouse „Lase käia, Jeeves!“ (Tänapäev)

Kui Bertie Wooster palkab endale kammerteenriks Jeevesi, ei oska ta aimatagi, et on peagi mehest täielikult sõltuv ja et isegi sokid, mida ta kannab, peavad kodurahu nimel pälvima Jeevesi heakskiidu. Kuid kas see pole väike hind, mida maksta selle eest, et oma imetlusväärse nupukusega päästab Jeeves ikka ja jälle hädast, kui Wooster või mõni tema käpardlikest sõpradest on taas täbarasse olukorda sattunud?

Inglise kirjaniku P. G. Wodehouse’i (1881–1975) lood jõude elavast Londoni härrasmehest Bertie Woosterist, tema geniaalsest teenrist Jeevesist ja nende koomilistest sekeldustest on lugejaid naerutanud juba enam kui sada aastat.

Sir Pelham Grenville Wodehouse (15. oktoober 1881 Guildford, Inglismaa – 14. veebruar 1975 Southampton, New York, USA) oli inglise kirjanik, kes peamiselt kirjutas humoristlikke lugusid. Tema sulest ilmus üle 90 raamatu ja 20 filmikäsikirja. P.G. Wodehouse oli populaarne lugejate seas, kuid teda on kiitnud ka paljud teised kirjanikud: Hilaire Belloc, Evelyn Waugh, Rudyard Kipling, Salman Rushdie, Douglas Adams ja Terry Pratchett. Tänapäeval teatakse Wodehouse’i eelkõige just Jeevesi-lugude tõttu.

P.G. Wodehouse õppis Londoni Dulwichi kolledžis, pärast seda töötas paar aastat HSBC-pangas, ja hakkas kirjutama raamatuid. Esimene tema raamat ilmus juba 1902. aastal, kui ta oli 21-aastane. Pärast seda kestis tema kirjanduslik karjäär kuni tema surmani 1975, ja ta kirjutas igal aastal ühe või rohkem raamatut, ainus paus oli tingitud II maailmasõjast. 1912 kolis kirjanik Hollywoodi, kus ta teenis kopsakaid summasid filmide käsikirjade eest. Mitmeid tema lugusid ilmus sarjadena ka populaarses lehes The Saturday Evening Post. 1914 Wodehouse abiellus, 1920 kolis ta Suurbritanniasse tagasi, kuid alates 1924. aastast elas ta Holyywoodis ja Prantsusmaal Le Touquet’s.

Poliitika ja maailmasüdnmused Wodehouse’i ei huvitanud, kuid vaatamata sellele oli tal mitmeid “sekeldusi”. II maailmasõja alguses 1939 jäi kirjanik oma Prantsusmaa-koju, kuna ilmselt ta ei mõistnud, millised tagajärjed võivad sõjal olla. 1940 võtsid sakslased ta vangi ja hoidsid teda vangis aasta aega, esmalt Belgias, seejärel Ülem-Sileesias. Kui Wodehouse vangist vabanes, siis tegi ta mitu raadiosaadet Berliinis, milles ta vägagi humoristlikult käsitles oma sõjakogemusi ja elu vangis. Suurbritannias tekitasid need saated tõelise tormi. Wodehouse’i süüdistati riigireetmises, koostöös natsidega, paljud raamatukogud võtsid ära oma riiulitelt Wodehouse’i kirjutatud raamatud!

Nüüd asusid Wodehouse’i kaitsele näiteks Evelyn Waugh ja George Orwell. Viimane neist kirjutas artikli “In Defence of P.G. Wodehouse”. Kuna kriitika Wodehouse’i vastu oli sedavõrd suur, siis otsustas ta koos oma naisega lõplikult Suurbritanniale selja keerata. 1954 sai temast ameeriklane ja ta kolis lõplikult USAsse. Kuninganna Elizabeth II lõi 93-aastase Wodehouse’i rüütliks 1975, veidi enne kirjaniku surma …

On üsna kindel, et just tänu Jeevesi-lugudele teatakse Wodehouse’i kõige paremini nii Suurbritannias kui ka mujal maailmas. Nende lugude peategelasteks on noor kõrgklassi kuuluv ja jõude elab Bertram “Bertie” Wooster, kes on rikas, kuid veidi saamatu ja abitu ning tema teener Jeeves, kes aitab oma isandat ja tolle sõpru nii nais- kui ka rahaküsimustes. Esimest korda olid Wooster ja Jeeves raamatus juba 1917, viimast korda 1971, kusjuures nende vanus ja persoonid on alati olnud muutumatud.

Eesti keeles on mitmedki Jeevesi-lood ka varem raamatukaante vahel ilmunud: “Väga hea, Jeeves!” (kirjastus Monokkel, 1997), “Olgu, Jeeves” (Monokkel, 1997), “Lase käia, Jeeves!” (Hotger, 1998,tõlkijaks nagu ka sellel väljaandel Kaja Greenbaum) ja “Suur tänu, Jeeves!” (Hotger, 1998).

Jeevesi-lugudest on tehtud ka telesari ja seda kahel korral. 1960ndatel aastatel BBC poolt toodetuna ja 1990ndatel aastatel Granada poolt toodetuna. Olen kindel, et ka meie telepublik peaks teadma just 1990ndatel aastatel valminud telesarja, milles Woosterit kehastas suurepärane Hugh Laurie ja Jeevesi suurepärane Stephen Fry. Just sellest televersioonist on ilmunud ka eestikeelsete subtiitritega 4-osaline DVD-sari, mida aastaid tagasi sai ka ühtses kinkekarbis osta.

Wodehouse’i teistest lugudest on kuulsamad Blandingsi-lood, milles ta viib lugeja fiktiivsesse Blandingsi linna. Lugude peaosaliseks on eksentriline lord Emworth, kelle elu keskmes on tema auhinnatud siga “Blandingsi keisrinna” ja auhinnatud kõrvits. Lisaks veel ka Mullineri-lood, milles härra Mulliner räägib The Angier’s Rest-nimelises pubis lugusid oma imelikest sugulastest. Tuntud on kindlasti veel üks tegelaskuju ehk Psmith, kes teeb igasugu töid, kuid mõnikord astub Psmith üles ka Blandingsi-lugudes, kus ta teeb tööd lord Emsworthile.

Raamatu “Lase käia, Jeeves!” esimeses loos “Jeeves võtab juhtimise üle” saame tuttavaks jõude elava härrasmehe Bertram “Bertie” Woosteriga, kes otsib endale uut teenrit. Selle ta ka leiab. Uueks teenriks on Jeeves, kelle kohta Wooster tõdeb, et paljude inimeste arvates on ta Jeevesist liialt sõltuv. Woosteri tädi Agatha nimetab Jeevesi Woosteri hoidjaks. Wooster kinnitab, et miks ka mitte, sest Jeeves on geenius … nädal pärast tema saabumist loobus Wooster pingutustest oma isiklike afääridega ise toime tulla.

Saame teada, et Jeeves tuli Woosteri juurde umbkaudu pool aastat tagasi ja esimesel päeval oli Jeeves teinud Woosterile hommikuse pohmelli raviks imelise joogi – Worcesteri kaste, toores muna ja punane pipar. Jeeves kinnitab, et talle tundus hetkeks, nagu oleks keegi tema peakolus pommi õhanud, kuid järsku oli kõik kombes. Jeeves oli teenistusse võetud.

Esimeses loos on hädas Wooster ise ja ka tema kihlatu, leedi Florence Craye. Leedi kutsub Woosteri äkitselt Easebysse Shropshire’s, kus elab Woosteri onu Willoughby, kellest Wooster sõltus väga palju. Woosteri onu oli tuttav ka Florence’i isa, lord Worplesdongiga. Wooster läheb ja selgub, et tema onu on kirjutamas ja avaldamas raamatut, milles on juttu nii temast endast kui ka Florence’i isast, ja selles raamatus on üsnagi pikantseid seiku, pummelenge jpm., mis kindlasti ei tohiks ilmavalgust näha. Vähemalt Florence on selles kindel. Nii paneb Woosteri kihlatu oma tulevase mehe fakti ette, et käsikiri tuleb varastada ja hävitada.

Appi tuleb otse loomulikult Jeeves! Ja kui esialgu tundub ka lugejale, et käsikiri on hävitatud, siis võta näpust! Raamat ilmub, kihlus tühistatakse ja meie saame teada, mida ja miks oli Jeeves teinud. Ja kas Wooster ja Florence olekski olnud sobiv paar?

Teises loos “Corky kunstnikukarjäär” viib autor meid New Yorki, kus on ka Wooster ja Jeeves.

Seekord on hädas Woosteri hea sõber Corky ehk mr Corcoran, kes peab end kunstnikuks ja elab oma onu Alexander Worple’i rahadest, kes teda toetab. Onu tegeleb džuudiäriga, kusjuures raamatu jutustaja ehk Wooster kinnitab, et tal pole aimugi, mis asi on džuut, kuid raha on sellel onul igal juhul palju. Lisaks sellele on onu on suur lindude sõber, ornitoloog, kes avaldanud paar raamatut ameerika lindudest.

Ühel päeval tutvustab Corky Woosterile oma mõrsjat, Muriel Singerit, kes on nn kooritantsijanna, ja Corky ei ole kindel, kuidas onu sellise naisterahva ja kihluse peale “vaatab”, kas ta on ikka temakesega päri, kas ta jätkab Corky rahalist toetamist?

Wooster küsib Jeeves’ilt, mida teha. Ja taaskord on hea nõu varnast võtta. Neiu peaks kirjutama raamatu ameerika lindudest lastele ja kiitma ka Corky onu linnuraamatuid. Kuna neiu on tantsijanna, siis ta kinnitab, et kirjutada ta ei oska. Ta saab vaevu mõne kirjaga hakkama.

Jeeves tõdeb, et vaeseid kirjamehi on palju, kes on väikese raha eest valmis kirjutama kõike! Nii saab valmis ka Muriel Singeri kirjutatud linnuraamat, mis Corky onule kangesti meeldib. Meeldib sedavõrd, et ta võtab Murieli hoopis endale naiseks!

Ja sellega pole see lugu veel lõppenud. Üsna ruttu on lugejale selge, et Corky ei oska maalida. Ta on maalinud valmis väikelapse portree (kusjuures see lapsuke on Alexander Worple’i ehk Corky onu ja Muriel Singeri järglane!), mis näeb välja nagu liiderlik “keegi”, kes on keset suurt pummelungi ja tal on kohe kindlasti joobe tunnused!

Kui seda maimukese “portreed” näeb Alexander Worple, siis on selge, et onu ei jätka Corky rahalist toetamist, kuid taaskord tõttab appi Jeeves! Mis oleks, kui sellest portreest kujuneks välja koomiks? Pealkirjaga “Prullaka põngerja seiklused”?

Koomiks hakkabki Sunday Star’is ilmuma ja ka Corky rahalised probleemid on ilmselgelt lahendatud.

Kolmas lugu on “Jeeves ja kutsumata külaline”, milles Wooster ja Jeeves on ikka veel New Yorgis, ja on umbkaudu see aeg aastast, mil New York on oma parimas vormis. Wooster kinnitab, et oli üks neid oivalisi hommikuid, kui ta oli just külma duši alt välja roninud ja oli veel vannitoas, kui tuli Jeeves, kes ütles, et leedi Malvern ootab Woosterit elutoas!

Kas tõesti on sellisel varajasel tunnil keegi külla tulnud? Jeeves räägib, et kõrgeauline proua on saabunud varahommikul ookeaniaurikuga. Ja veel, armuline proua on koos lord Pershore’ga, kes peaks olema proua poeg!

Wooster ei suuda esialgu meenutada, kes võiks too leedi Malvern olla. Jeeves lisab, et leedi on tädi Agatha sõber ja lugeja ei tohi unustada, et tädi Agatha on ülimalt oluline ka Woosterile, pidades silmas just rahalist toetust! Woosterile hakkab meenuma, et ta on seda leedit oma tädi juures näinud ja see leedi on üks vägagi õel naine, kes kirjutas raamatuid sotsiaalsetest oludest Indias.

Nüüd kohtubki Wooster leedi Malverni ja tema poja Wilmotiga ehk Mottyga. Leedi on tulnud USAsse, et külastada Sing-Singi vanglat, kuna ta on huvitatud vanglatingimustest Ameerikas. Pärast seda plaanib ta jätkata oma teekonda ranniku suunas, ja tal on plaanis kirjutada raamat Ameerikast, nagu ta oli kirjutanud raamatu “India ja indialased”.

Leedi Malvern tahab jätta oma poja kuuks ajaks Woosteri hoole alla, kusjuures ta kinnitab, et poeg on koduskonutaja. Kuna lauale on löödud ka tädi Agatha soovitus, et just Wooster on selleks õige mees, siis ei jää Woosteril muud üle kui nõustuda …

Koduskonutaja Motty osutub aga üsnagi teistsuguseks noormeheks. Selliseks, kes tahaks nautida kõiki Ameerika pakutavaid pahesid, ja nii on ta juba esimesel õhtul sedavõrd purjus, et Jeeves ja Wooster leiavad ta magamast Woosteri uksematil!

Wooster otsustab Mottyga kaasas käia ja olukorda kontrollida, kuid noormehe “tempo” on üsnagi väsitav. Lõpuks hakkab ta oma joomasõpru ka Woosteri juurde tooma, ja kui ühel õhtul leiab Wooster oma toast bullterjeri, kel nimeks Rollo, siis on Wooster kindel, et ta vajab puhkust. Seetõttu sõidab Wooster oma sõbra juurde, kes elab Long Islandi metsades, ülimas vaikuses ja rahus.

Kui Wooster naaseb, on lord Pershore ehk Motty hoopiski vanglas! Kuidas ja miks ta sinna sattus? Sellest annab Jeeves põhjaliku ja põhjendatud ülevaate. Ka seekord on tegemist vägagi nutika plaaniga, nii et ka reisilt naasnud leedi Malvern jääb rahule, vaatamata sellele, et ta poeg hoopis vanglas viibib.

Neljas lugu on “Jeeves ja vintske vanamees”. Meie peategelased on jätkuvalt Ameerikas. Wooster kinnitab, et aastate jooksul on mitmedki inimesed püüdnud Jeevesi tema juurest ära hiivata, kuid seni on Jeeves jäänud Woosterile truuks, mistõttu on Wooster rahul ja toob näiteks loo Jeevesi nutikusest.

Ühel õhtul tõdeb Jeeves, et mr Bickersteth (hüüdnimega Bicky) on käinud Woosterit otsimas. Ta oli üsnagi ärritunud ja lubanud hiljem tagasi tulla. Wooster mõtiskleb, mis võiks Bickyl mureks olla. Jeeves loeb samal ajal ajalehest, et Bicky onu saabub laevaga “Carmatic”, ja see onu on Tema Hiilgus Chiswicki hertsog, kes saatis Bickyle igakuiselt rahakaarte. Wooster teab rääkida, et Chiswicki hertsog oli rikas, kuid ka kõige ihnsam kulutaja Inglismaal. Wooster teab, et selliseid mehi kutsuvad ameeriklased vintskeks vanameheks!

Heliseb uksekell. Tulijaks ongi Bicky, kes kurdab Woosterile oma muret. Onu oli saatnud ta kunagi Ameerikasse selleks, et Bicky läheks Coloradosse, õpiks põllundust või karjakasvatust mõnes rantšos või farmis. Coloradot nimetab Bicky hädaoruks ja New Yorgis oli ometigi ju palju mõnusam. Onu rahakaardid saabusid jätkuvalt ja Bicky oli onule telegrafeerinud, et oli saanud New Yorgis mõistliku äriotsa, kuid nüüd on onu kohe siin ja mingit äriotsa ei ole …

Wooster kutsub appi Jeevesi, kes teeb ettepaneku, et Bicky võiks laenata mõneks ajaks Woosteri luksuslikku korterit ja ka teda, et luua onule ilus pilt edukast ärimehest. Onu saabub, luksuslik korter on suurepärane ja onu on rahul, kuigi ta ei suuda uskuda, et Bicky on sedavõrd edukas. Onu on sedavõrd rahul, et otsustab lõpetada Bickyle igakuise kuluraha maksmise.

Kuidas edasi? Pole äri, pole rahakaarte? Jeevesil on varuks järgmine plaan, mille hulka kuulub prominentse isiku kätlemine (Chiswicki hertsog seda ju ometigi on!), mille eest on osad ameeriklased nõus lausa raha maksma! Jeeves leiab ka kätlejad, kuid ee üritus läheb pehmelt öeldes aia taha … Seetõttu tuleb appi võtta hirmutamine ajakirjandusega, kavalad mõtted kanafarmi ja kanamunadega … ja kõik saab korda!

Viies lugu on “Tädi ja laiskvorst”, mille alguses tõdeb Wooster, et Rockmetteller Toddi afääri paiku oli aeg, kui ta arvas, et Jeeves jätab ta maha.

See lugu Rocky Toddiga hakkas pihta ühel kevadisel varahommikul, kui Rocky miilide kauguselt New Yorgist ehk Long Islandilt Woosteri juurde tuli. Rocky Todd oli luuletaja või vähemalt kirjutas ta luuletusi, kui ta midagi tegi. Kuid Woosteri arvates oli Rocky enamuse ajast mingis transis. Tal oli peensusteni paika pandud plaan terveks eluks. Umbes kord kuus planeeris ta kulutada kolm päeva mõnede luuletuste kirjutamiseks, ülejäänud kolmsada kakskümmend üheksa päeva ta puhkas. Rocky luuletused ei olnud teps mitte suurteosed, kuid ometigi trükiti neid lausa mõne ajakirja esikaane siseküljel. Lisaks oli Rockyl varuks ka rahakas tädi kuskil Illinoisis. Wooster hämmastub, kui paljudel ta sõpradest paistab olevat kas tädi või onu, kes on nende peamiseks sissetuluallikaks.

Nüüd on Rocky tulnud Woosteri juurde kirjaga just sellelt tädilt, kes kinnitab, et Rocky pärib kogu ta raha, kuid seda tingimusel, et Rocky elaks New Yorgis ja tunneks elust rõõmu, lisaks peaks ta sukelduma New Yorgi rõõmsasse ellu, olema suurejooneliste õhtusöömaaegade hingeks ja kirjutama tädile vähemalt ühe kirja nädalas, andes üksikasjaliku ülevaate oma tegemistest ja kõigest linnas toimuvast, nii et tädil oleks võimalik kaudselt nautida seda, mida ta närune tervis takistab tal isiklikult nautimast.

Rocky on kindel, et selline ettepanek ei ole võimalik, sest New Yorgis elamine tapaks ta! Nüüd on vaja leida keegi, kes teeks seda Rocky eest. Keegi, kes naudiks elu ja kirjutaks tädile kirju. Ja see keegi on loomulikult Jeeves!

Kirjad tädile on sisukad ja suurepärased ja põhjalikud, kuni ühel päeval ilmub Woosteri korterisse New Yorgis ei keegi muu kui miss Rockmetteller, kes on saanud kirjadest jõudu ja jaksu edasi elamiseks ja nüüd on tulnud ta Rocky koju, sest kirjadel oli ju Woosteri korteri aadress! Tädi on tulnud vennapojale külla ja tahab ennast sisse seada, sest ta kavatseb jääda pikaks ajaks. Meie sõber Wooster peab kolima hotelli … Kuna tädi kavatseb New Yorki jääda pikaks ajaks, siis peatab ta elatusmaksed Rockyle, sest on ju ta ka ise olemas.

Keerulises olukorras on vaja jällegi Jeevesi abi, kes mehkeldab tädi ühe Jimmy Mundy kõnekoosolekule, kus selgub, et New York on üks suur patupesa ja sellises kohas ei saa ometigi ka Rocky elada!

Et ma Sulle nüüd kõiki lugusid ära ei räägiks, siis jätan raamatu järgmised viis lugu (“Kentsakas lugu vana Biffyga”, “Valikuvabaduseta”, “Kõik Freddie õnne nimel”, “Trall ümber noore Bingo” ja “Bertie muudab meelt”) Sulle endale lugeda ja avastada, kuid uskuge mind ka need on mõnus-mahedalt, ja samas ka britilikult humoorikad.

Ette tuleb igasugu afääre ja juhtumisi, iseäarlikke tegelaskujusid ning ikka ja jälle on Jeevesil varuks mõni nutikalt nupukas plaan või idee, kuidas olukord kõikidele osapooltele edukalt lahendada.

Adam Kay „Kay anatoomia. Täielik (ja täiesti vääritu) inimkeha käsiraamat“ (Tänapäev)

Inimkeha on erakordne, huvitav ja ... noh, üsna imelik. Sinu keha on imelik. Minu keha on imelik. Su mataõpsi keha on veel imelikum. See raamat vastab kõigile olulistele küsimustele, nagu näiteks:

Kas ninakollid on söödavad?

Kui pika aja oma elust veedad sa kempsus?

Miks elavad meie ripsmetes jõledad elukad?

Täiega naljakas, aga õpetlik päris arsti kirjutatud lasteraamat.

Adam Kay on endide arst, kelle teoseid on müüdud üle kolme miljoni eksemplari! Nüüd on eesti keeles ilmunud tema “Kay anatoomia” (põnev oleks teada, kas see on vihje populaarsele telesarjale “Grey anatoomia”?), mis on igati sisukas, faktirohke ja põnev raamat lastele, mis kirjutatud mõnusa huumoriga. See räägib lugejale inimese kehast ja anatoomiast, kusjuures autor on vägagi aus ja otsekohene, sest on ju siin juttu ka ninakollidest, tatist, peerust jpm.

Raamatu autor on pühendanud selle raamatu oma reaalainete õpetajale härra Andersenile, kes ta 1991. aastal seetõttu pärast tunde jättis, kuna Adam Kay ütles talle, et ta ebameeldivalt lõhnab. Nüüd tõdeb Adam Key uuesti, et õpetaja lõhnaski ebameeldivalt, ja ta veab kihla, et lõhnab jätkuvalt, ja nüüd on asi ametlik, sest see on nüüd ka raamatus kirjas.

Raamatu sissejuhatuses küsib Adam Kay, kas lugeja mõtleb vahest oma kehale? Mõtleb sellele ka tegelikult, nagu korda ja kohus? Kas lugeja teab, mis kehas tegelikult toimub? Kas lugeja on kunagi mõelnud, et keha on vaid üks veider lihatükk, mida hoiab püsti suur hunnik nahast kotti pakitud luid, ja et seda kõike ohjab peas asuv hullumeelne superarvuti? Adam Kay tahab ütelda, et lugeja keha on kummaliselt veider.

Ta jätkab. Inimese keha on kõige ehtsam teadusime – uskumatu masin, mis on viimase seitsme miljoni aasta jooksul, pluss-miinus mõni põev – täiuseni viidud. See on keerulisem kui kosmosejaam ja targem kui kõige kiirem superavuti. Inimese lugeja aju suudab töödelda 400 miljardit asja ainsa sekundi vältel.

Adam Kay kavatseb viia lugeja retkele läbi inimese keha, elund elundi järel. Ta lubab, et saadakse jälile kõigile lugeja keha veidratele ja imelistele saladustele. Nagu näiteks ajule, mis ei tunne valu. Nagu näiteks süda, mis pole ei ereroosa ega ka südamekujuline. Nagu näiteks kopsud, mis puhuvad iga päev välja piisavas koguses õhku, et täita tuhat õhupalli. Adam Kay lubab lugeja viia ka kõige suuremate vaatamisväärsuste, näiteks naha juurde, mis on inimkeha suurim elund – ilma selleta näeks ka lugeja välja veidramast veidram.

Adam Kay lubab selles raamatus vastata igale küsimusele, mis lugejal võiks tekkida inimese keha kohta, kaasa arvatud sellised asjad, mille puhul vanemad ja õpetajad kiiresti teemat vahetavad, kui neilt midagi küsida. Autor toob mõned näited küsimustest: mis on keha kõige suurem lihas? Selgub, et selleks on tagumik. Kas ninakolle on ohutu süüa? Selgub, et on. Kui suure osa oma elust veedad tualetis? Selgub, et umbes aasta.

Autor lubab selgitada, kuidas lugeja keha võib mõnikord liimist lahti minna. Ta selgitab täpselt, mida tähendab haiguslik seisund, mis lugejal või ta sõpradel juba on, nagu näiteks epilepsia, diabeet või astma. Autor räägib külmetusest ja sinikatest ja vistrike rünnakust. Lisaks veel ka neist muutustest, mida keha läbi teeb, kui valmistab lugejat ette täiskasvanujks saamiseks. Autor lubab pöörata tähelepanu ka neile asjadele, mille puhul lugeja keha ei sooviks, et ta nii talitab, näiteks suitsetamine, narkootikumide ja alkoholi tarvitamine, ebatervisliku toidu söömine või siis liiga vähene magamine ja füüsiline koormus.

Seega, kui lugeja on valmis teada saama asju, mida tal pole enam eales võimalik mälust kustutada ja fakte, mida, ehkki need on uskumatud, ja arvatavasti söögilauas ei peaks mainima, siis on see raamat just sellise lugeja jaoks.

Raamatu 1. peatükk on “Nahk”. Nagu kõik muu keha, koosneb ka nahk rakkudest – 35 miljardist, kui täpne olla. Kui paks nahk on, sõltub sellest, kus see kehal paikneb. Kõige paksem on nahk jalatalla all. Naharakud asendavad end kiiremini kui muud keharakud, iga jumala päev tekib miljonite kaupa uusi rakke. Viiruseid ja baktereid ning mitut tüüpi seeni ja tillukesi putukaid leidub õlg õla kõrval naha igal sentimeetril.

Saame lugeda ka naha kihtidest: epidermis (pindmine kiht), dermis ja nahaalune kude. Juttu on ka naha funktsioonidest: temperatuuri ohjamine, kaitse, puudutus, kuid ka tompudest ja muhkudest, vesivillidest, sinikatest, ekseemist, põletushaavadest, armidest, päikesekahjustusest, vinnidest, impetiigost ehk mädasest nahapõletikust, sünnimärkidest.

Esimese peatüki lõpus saame vastused küsimustele, miks me ei saa iseennast kõdistada, miks nahk vannis kortsu tõmbub, miks tekitab kellegi sügelemise nägemine tunde, et ka vaatajal midagi sügeleb?

2. peatükk on “Süda”, mille alguses küsib Adam Kay, kas lugeja kuuleb mõnikord nõrka, vaikset trummitagumist? Vahest siis, kui lugeja jookseb ringi või istub täiesti vaikselt toas, kus teler on välja lülitatud. See on süda, mis istub rinnakorvis ja ajab oma asju, ja mitte eriti vaikselt, kuid inimese kehas ei juhtu mitte midagi ilma selleta, et süda verd pumpab. See pole just väike saavutus elundi puhul, mis on vaid rusikasuurune.

Edasi loeme juba sellest, kuidas süda töötab, vereringest, südame rütmist, pulsi mõõtmisest, tervetest südametest, kardiovaskulaarhaigusest, august südames, südame seiskumisest ja siirdamisest, südameinfarktidest. Autor vastab küsimustele kas on võimalik valmistada kunstlikku südant, kui palu verd süda iga päev pumpab, kui mitu korda lööb süda inimese eluajal?

3. peatükk on “Veri”, mille alguses autor ütleb, et rääkigem sellest kleepuvast, limasest, sogasest punasest vedelikust, mis on meie kõigi sees. See on üks väheseid asju sisemusest, mida meil üldse näha õnnestub, mistõttu autor arvas, et ehk soovib lugeja selle kohta mõnda fakti teada saada.

Selles osas loeme, mida veri teeb, kuidas veri ringi liigub, juttu on arteritest, veenidest, kapillaaridest, millest veri koosneb, punastest vererakkudest, valgetest vererakkudest, vereliistakutest, plasmast, veregruppidest, verekaotusest. Kolmanda osa lõpus vastab Adam Kay küsimustele, miks on kärnad kõvad, kui need on verest tehtud, kui mu veri on punane, kuidas mu veenid siis sinised saavad olla, miks mõned inimesed verd nähes minestavad?

4. peatükk on “Kopsud” ja selles kinnitab Adam Kay, et hingamine – või respiratsioon, kui soovime peenemalt väljenduda – seisneb kudedesse hapniku toimetamises. Hapnik on see, mis hoiab neid, ja seega ka meid, elus. Asjad, mida iga päev teeme, nagu näiteks liikumine, söömine, mõtlemine ja peeretamine, on võimalikud ainult O2 (hapniku) tõttu.

Hingamine on kahesuunaline protsess: hingad sisse värsket õhku ja hingad välja enam mitte nii värsket õhku. Sissehingamise osa nimetatakse ladinakeelse tüve järgi inspiratsiooniks. Pärast seda, kui hapnik on verre pakendatud, peab ülejäänud õhk välja tulema, ning ärakasutatud hapniku asemel on seal nüüd teine gaas, mida nimetatakse süsihappegaasiks (ehk CO2). Väljahingamist tuntakse ladinakeelse tüve järgi ekspiratsioonina.

Edasi on juttu sellest, mis on kopsude sees, limast, suitsetamisest, reostusest, astmast, õhkrinnast, stetoskoobist ja autor vastab küsimustele, kui kaua saame hinge kinni hoida, kas meil on vaja mõlemat kopsu, mis on luksumine?

5. peatükk on “Aju”. Autor ütleb, et ta ei tea, kui kaua lugeja seisatab, et oma ajule mõelda, aga kui lugeja seda siiski teeb … siis on see ju lugeja aju, mis iseendast mõtlemisega tegeleb. Selgub, et aju on superavuti, mis paikneb pealuus ja kontrollib peaaegu kõike, mida me teeme. Aju on võimsam kui ükski arvuti Maa peal, see koosneb 100 triljonist ühendusest!

Adam Kay räägib meile aju osadest: otsmikusagarad, oimusagarad, kiirusagarad, kuklasagarad, väikeaju, ajutüvi, hipokampus, hüpotalamus, vere-aju tõke, amügdala ehk mandelkeha. Seejärel ka meie närvilisest süsteemist, perifeersetest närvidest, kuid ka ATH’ist (aktiivsus- ja tähelepanuhäire), autismist, epilepsiast, düsleksiast, unest, mälust, emotsioonidest, ärevusest (ärevsuhäire, paanikahood, foobiad), insuldist ja narkootikumidest.

Selle osa lõpus küsib autor, miks vajavad mõned inimesed ratastooli, kui palju und me vajame, mis põhjustab külma jäätise peavalu, miks me jäsemed ära surevad?

6. peatükk on “Juuksed ja küüned”. Autor tõdeb, et me pöörame oma juustele heldelt tähelepanu, peseme neid, ostame kalleid tooteid, et juuksed ilusad oleksid ja hästi lõhnaksid, ning iga paari kuu tagant käiakse juuksuris, et soeng korralik välja näeks. Kuid karvad kujutavad endast palju enamat kui see taltsutamatu kohev juuksepahmakas pea otsas – karvu leidub meil peaaegu igal pool ja karvadel on mõned väga tähtsad asjad ajada. Saame lugeda, mis asi on karv, teist liiki karvadest (kulmud, ripsmed, kubemekarvad, ninakarvad, näokarvad), juuste halbadest päevadest (peatäid, hallid juuksed, kõõm, juuste kaotus).

Juustele järgnevad küüned. Küüntel on üsna lihtne töö: kaitsta meie sõrmede ja varvaste otsi, mitte lasta neil viga saada. Need saavad seda teha seetõttu, et koosnevad keratiinist, mis on väga tugev aine. Küüned aitavd meil asju haarata, asju koorida ja asjadel ronida ning need ütlevad meie ajule, kui tugevasti sõrned millelegi survet avaldavad.

Kuuenda osa lõpus vastab autor küsimustele, miks pole valus kui lõikad oma juukseid ja küüsi, miks on mõnel inimesel sirged juuksed, mõnel aga lokkis, kas märgade juustega välja mines võid külmetada?

7. peatükk on “Silmad ja kõrvad ning suu ja nina”. See algab silmadest ja Adam Key meenutab, et see oli vist William Shakespeare, kes kunagi kirjutas, et silmad on hinge peegel. Adam Kay arvates pole see õige, sest silmad on pigem rohkem fotoaparaatide moodi, kusjuures kõige täiuslikumad fotoaparaadid. Silmad panevad igas sekundis tähele miljoneid asju ja saadavad siis kogu informatsiooni superkiirusel meie ajusse, et see mõtestaks nähtu lahti.

Silm koosneb kõvakestast, konjunktiivist, sarvkestast, klaaskehainestest, iirisest, pupillist, läätsedest, võrkkestast. Saame lugeda ka silma muudest funktsioonidest – pilgutamine, nutmine, kuid ka prillidest, nägemise kaotusest.

Silmadele järgnevad kõrvad. Kõrvade põhiülesanne on koguda meie ümber kuuldavale toodavaid helisid, seejärel vuhistada need edasi ajule, mis jõuab selgusele, millele kuuldu osutab. Kõrv koosneb kõrvalestast, kuulmekanalist, trummikilest, keskkõrvast, sisekõrvast. Juttu on tasakaalust (see on seotud meie sisekõrvaga), kõrvavaigust, kõrvahaigustest, kuulmise kaotusest.

Seejärel loeme suust. Suus on mandlid, kurgunibu, suulagi, huuled, keel, kuid ka hambad (kaheksa lõikehammast, neli kaniini ehk silmahammast, kaheksa esipurihammast, kaheksa purihammast, neli tarkusehammast), juttu on emailist, dentiinist, juuresäsist, hambatsemendist.

Suule järgneb nina. Ninatöödeks on haistmine, juttu on tatist, aevastamisest, ninaverejooksust ja otse loomulikult on ka selle peatüki lõpus küsimused. Miks meil on kaks silma, mida tähendab värvipimedus, mis on need veidrad asjad, mida me mõnikord näeme oma silme ees, kuidas me räägime, miks on meil hommikul halb hingeõhk, mis asi on detsibell, miks on kuulda ookeani kohinat, kui merikarbi kesta kõrva ääres hoida?

8. peatükk on “Luud”. Selle alguses küsib Adam Kay, kus me küll oleksime ilma luudeta? Ja ta vastab ka – põrandal, üks tohutu lotendav nahka ja siseelundeid täis kott, mis istub suures vormitus hunnikus. Loeme edasi. Skelett toetab meie kehakuju, aga mitte ainult, see tähendab lisaks, et saame teha selliseid asju nagu ringi kõndida, soojendushüppeid teha jpm. See on raudrüü, mis hoiab meie käsnjaid osi ohutuses – ümbritseb meie aju, südant ja kopse. Saame teada, millised on luukihid: luuümbris/periosteum, luu plinkollus, luu käsnollus, luuüdi. Juttu on ka pealuust, lülisambast (kaelaluu, rinnalülid, nimmelülid, ristluu ja õndraluud), kätest ja sõrmedest, labajalgadest, liigestest (üheteljelised plokkliigesed, keraliiges, pöördliiges), luumurdudest, artriidist. Selle peatüki lõpus vastab Adam Kay küsimustele, kui palju luid on meie kätes, miks me edasi ei kasva, kui palju roideid meil on?

9. peatükk on “Lihased”. Selles osas räägib Adam Kay lihastest ehk musklitest. Ilma 600 lihaseta, mida leidub kõikjal keha sisemuses, ei suudaks me üldse eriti midagi korda saata. Lihaseid on vaja hingamiseks, lihaseid on vaja söömiseks, isegi meie süda on lihas – ilma lihasteta ei saa elada. Saame lugeda, mida meie lihased teevad – liikumine (biitseps, triitseps, reie nelikpealihased ehk kvadriitsepsid, tagumised reielihased, säärelihased, suur rinnalihas, suur tuharalihas, jaluselihas), kaitse, hingamine, söömine ja kakamine, temperatuur ja süda. Selles osas on juttu ka füüsilisest koormusest, meie näost ja ilmetest, nihestustest ja venitustest, krampidest. Adam Kay vastab selle peatüki lõpus küsimustele, miks põrutavad arstid haamriga inimeste põlvele, miks inimesed lendavad üle toa, kui saavad elektrilöögi, kuidas inimesed võidujooksul petavad, et kiiremini joosta.

10. peatükk on “Sisikond”, milles tuleb juttu meie seedesüsteemist ja sellest, kuidas see toimib. Adam Kay alustab suust, liigub edasi söögitorru ja makku, peensoolde ja jämesoolde, sealt edasi pärasoolde. Juttu on kakast, kõhulahtisusest ja –kinnisusest, soole ärritussündroomist, laktoositalumatusest, tsöliaakiast, kuid ka peeretamisest, oksest. Seejärel veel ka diabeedist ehk suhkrutõvest (esimest tüüpi diabeet, teist tüüpi diabeet). Autor peatub ka tervislikul toitumisel (süsivesikud, valgud, suhkur, puu- ja juurviljad, piimatooted, rasv, vitamiinid) ning keha suurusel (anoreksia, bulimia). Selle peatüki lõpus vastab Adam Kay küsimustele, miks meie kõht koriseb, kui see tühi on, miks me lennukites rohkem peeretame, miks maomahl ei lahusta meie maoseina?

11. peatükk on “Neerud ja maks”, milles Adam Kay tõdeb, et jääkproduktid on elu tõsiasjad – alati on olemas asju, mida on vaja ära visata. Selles osas saame lugeda neerudest, pissist (uriinist), elust ühe neeruga ja maksast, puhastamisest, kütuse ladustamisest, sapi tootmisest. Selles osas on juttu alkoholist, mis ei ole sugugi mitte sõber maksaga. Peatüki lõpus vastab autor küsimustele, miks mõned inimesed voodit märgavad, kui palju vett peaksime päevas jooma, miks meie piss aurab?

12. peatükk on “Paljunemine”, milles Adam Kay üritab vastata küsimusele, kuidas me siia saime? Loeme paljunemissüsteemist, nii naise kui ka mehe omast, kuid ka puberteedist, karvadest, kehakujust, nahast, häälest, peenisest, rindadest, ajust, päevadest ehk menstruatsioonist, inimese paljunemisest, rasedusest, ultrahelist, kehavälisest viljastamisest. Peatüki lõpus vastab autor küsimustele, mis põhjustab kaksikuid, mis mõte on meie nabal, miks on mehed sageli pikemad kui naised?

Eelviimane, 13. peatükk on “Elu ja surm”, milles saame lugeda geenidest, rakkudest (membraan, tsütoplasma, mitokondrid, tuum), DNA-st, pärilikkusest (dominantne geen, retsessiivne geen, X-liiteline geen), vähihaigusest (kirurgiast, kemoteraapiast, kiiritusravist, luuüdi siirdamisest), surmast. Peatüki lõpus jällegi mitu küsimust ja vastust. Kas geneetilised mutatsioonid on alati halvad, millistes rakkudes on me geenid, kas loomad haigestuvad samuti vähktõvesse?

Selle põneva, huvitava ja mõnusa huumoriga kirjutatud raamatu viimane peatükk on “Pisikud”, mille alguses ütleb Adam Kay, et pisikuid on kõikjal. Sõna otseses mõttes triljoneid, ja igal pool. Paanikasse ei tasuks sattuda, sest maailm ei suudaks tegelikult ilma nendeta toime tulla. Enamik teisi loomaliike sureks ilma pisikuteta välja ja peaaegu kõik taimed sureksid välja, kuna need vajavad baktereid kütuse tootmmiseks. Kuid mitte kõik pisikud pole meie sõbrad.

Juttu on bakteritest, mis on vaid ühe raku suurused, kuid neil on suur mõjuvõim ja need võivad põhjustada igasuguseid haigusi, mis teevad meid õnnetuks. Edasi loeme ka viirustest, mis on umbes kakskümmend korda väiksemad kui bakterid, seejärel juba ka seentest ja algloomadest. Adam Kay püüab lugejale selgeks teha, kuidas end tervena hoida (kätepesu jpm), räägib ka immuunsüsteemist, lümfisüsteemist, vaktsiinidest, allergiatest, nakkushaigustest (toidumürgitus, koroonaviirus, tavaline nohu. Meningiit ehk ajukelmepõletik, viiruslikud tüükad). Viimase peatüki lõpus saame vastused küsimustele, mis asi on nabasodi, miks on vaja süste, kui me välismaale reisime, kas viie sekundi reegel on ohutu?

Raamatu lõpust leiame järelduse, milles autor kinnitab, et on ametlikult õpetanud meile kõike, mida on vaja teada keha kohta. Paar asju meenub autorile siiski veel. Siin on ka meditsiinitunnistus, märkus trükikojale, humoorikas pilt pimesoolest, kes ei tee ikka mitte kui midagi ja ka sõnastik.

Väga lahedad illustratsioonid on Henry Pakeri sulest.

Maja Lunde „Päikesevalvaja“ (Rahva Raamat)

Lilli ei ole enam laps, aga ta pole veel ka teismeline. Ta on muutumas, kuid loodus ta ümber on selline, nagu see kogu aeg on olnud. Tüdrukul on päikesest ainult ähmane mälestus, maailm, nagu tema seda tunneb, on vihmane ja pime. Mitte miski ei taha märjas mullas kasvada, ühelegi taimele ei meeldi igavene hämarus.

Lillil ei ole vanemaid, ta elab koos vanaisaga, kes hoolitseb selle eest, et külarahval oleks köögivilju. Ühel päeval unustab vanaisa oma lõunasöögi koju ja kui Lilli talle kasvuhoonesse järele jookseb, avastab ta midagi, mille tõttu muutub kõik...

Lilli märkab saladuslikku teed, mis viib metsa, kuhu ükski laps minna ei tohiks. Aga uudishimulik tüdruk ei ole nagu teised lapsed, ta surub hirmu alla ja otsustab teed järgida. Sealt, tumedate puutüvede vahelt, leiab ta teistsuguse, õitseva maailma, millest saab alguse suur seiklus. Lilli peab seisma vastamisi oma suurima hirmuga, kuid leiab ka õnne ja armastuse – ja lootuse uuest kevadest.

Aastaaegade kvartett, mis algas talveraamatuga “Lumeõde”, on nüüd jõudnud uue iseseisva jutustusega kevadesse. “Päikesevalvaja” on suurejooneline lugu nii väikestele kui ka suurtele, teos, mille ümber võib koguneda terve pere.

Autorist: Maja Lunde esimest täiskasvanutele kirjutatud raamatut “Mesilaste ajalugu" saatis kohene märkamine ja kiire edu paljudes riikides, Saksamaal oli teos koguni kolm aastat menukite nimekirjas. Järgnesid “Sinine” ja “Prževalski hobune”. Lunde raamatuid on tõlgitud enam kui neljakümnesse keelde.

Kunstnikust: Lisa Aisato on üks Norra tuntumaid illustraatoreid. 2019. aastal ilmus “Elupildid”, mis on kogumik nii tema klassikaks saanud illustratsioonidest kui ka uutest töödest. Ta on illustreerinud ka pildiraamatud “Tüdruk, kes tahtis päästa raamatud”, mille autor on Klaus Hagerup, “Odd on muna” ja “Kala Lunale” ning koos Tor Åge Bringsværdiga raamatuseeria troll Tambarist. Lisa Aisato on illustreerinud ka kaks kriitikutelt kiidusõnu saanud menuraamatut “Varsti sa magad”, autoriks tema õde Haddy Njie, ja “Noortele”, mille on kirjutanud Linn Skåber. Tema illustratsioonid on ilmunud ka Dagbladeti laupäevalehes aastatel 2009–2020.

2018. aastal ilmus lastele mõeldud menuraamat “Lumeõde”, mille on samuti illustreerinud Lisa Aisato. “Päikesevalvaja” on selle iseseisev järg.

Mulle on muinasjutud ja muinasjutulised lood alati meeldinud. Meeldisid need juba lapsepõlves ja meeldivad ka praegu. On ju muinasjutulised lood heaks “abimeheks” veidikeseks ajaks reaalsest maailmast “põgenemiseks”. Täpselt selline imeline ja muinasjutuline on ka see raamat ehk Maja Lunde kirjutatud “Päikesevalvaja”.

Selle loo alguses meenutab raamatu peategelane Lilli päikest. Ta mäletab päikese puudutust põskedel ja ninal, see tegi südame soojaks ja tunde turvaliseks, kuid päike kadus, siis kui tüdruk oli üheaastane.

Lilli kinnitab, et tema maailmas ei leidunud päikest. Tema maailmas sadas põldude ja metsade kohal raske vihm. Selles maailmas ei leidunud suve, sügist, talve ega ka kevadet, mis oli tüdruku vanaisa arvates neist kõigist kõige ilusam aastaaeg. Selles maailmas polnud ei ööd ega päeva, anult igavene hämarik. Päevast päeva oli ilm vihmane ja hall, aga mitte kunagi ei müristanud ega löönud välku. Lilli lisab, kui vanaisa ei oleks ühel päeval tööle minnes oma moonakotti maha unustanud, ei olekski ta avastanud, missugust saladust vanaisa kasvuhoones varjas. Siis oleks kõik võib-olla igavesti selliseks jäänudki – raskeks ja pimedaks. Vanaisa oli sel päeval maha unustanud kuiva leivatüki, sest leib oli ainus, mis neil oli, kui köögiviljad otsa said.

Lilli läheb kasvuhoonesse vanaisale leiba viima. Kasvuhoonesse, kuhu tüdrukul on keelatud minna. Vanaisa käis kasvuhoones ja tõi külarahvale iga kolme päeva tagant suuri värskeid köögivilju. Külarahvas naljatas, et vanaisal on arvatavasti maagiline väetis, sest tomatid olid veripunased, apelsinid erkoranžid, kurgid sügavrohelised, suhkruherned olid väikesed ja magusad. Lilli kinnitab, et tundis vanaisa üle uhkust, arvatavasti oli vanaisa kõige tähtsam inimene nende külas, ilma temata oleksid inimesed arvatavasti surnuks nälginud. Kõik, mis toimus kasvuhoones, oli vanaisa saladus.

Nüüd oli Lilli kasvuhoones, kus ei olnudki vanaisa! Lilli hämmastus ja kohkumus oli suur, kui ta leidis kasvuhoonest vaid mõned väga pisikesed ja üsna õnnetu välimusega taimed. Vanaisa oli kadunud, kuid saabus õige varsti kasvuhoonesse tagasi ja oli selge, et talle ei meeldinud, et Lilli oli kasvuhoonesse tulnud. Lilli läheb koju tagasi, ja talle on tunne, et keegi jälgib teda, kusjuures tüdrukul on selline tunne olnud juba pikka aega.

Samal õhtul ja ööl järeldas Lilli, et vanaisal peab olema mingi saladus, kust saab ta need imelised juurviljad ja puuviljad, mida ta külarahvale jagas. Kasvuhoones selliseid taimi polnud ju kusagil näha.

Nii otsustas Lilli vanaisa jälitada ja ta jõudis pimedasse metsa, kus ära eksis. Ta nägi ka vanaisa, kes oli jõudnud tühja köögiviljakorviga mäekuruni, pannud selle maha, astunud paar sammu helendava mäekuru sisse ja sealt midagi võtnud. See oli nüüd hoopis teine korv, täpselt samasugune nagu vanaisa oma, aga köögivilju ääreni täis! Vanaisa lahkus korviga, mis oli köögivilju ääreni täis …

Lilli suundus mäeseinte vahele. Mäekuru oli kitsas, aga mitte sünge, sest valgus muutus aina eredamaks ja igal pool olid väiksed mullataskud, kus kasvasid taimed. Mida kaugemale türduk läks, seda ilusamaks kõik muutus. Seal olid sinised kannikesed, valged põisrohud ja kollased tulikad. Tüdruk silitas sõrmeotstega ettevaatlikult lille kroonlehti. Lilli liikus edasi, maapind muutus, nüüd kõndis ta värskel murul ja imeline lõhn muutus igal sammul tugevamaks. Tüdruk kuulis ka imelisi hääli – lehed, muru ja kõrred võbelesid kergelt tuule käes, linnulaul! Koduküla põldudel oli kuulda vaid vareste karjeid. Lõpuks jõudis Lilli rohelisse ja õitsvasse orgu, tüdruku silmad täitusid pisaratega, sest kõik oli nii ilus.

Mägi ümbritses orgu igast küljest. Maas kasvasid muru ja lilled koos, värvides, mida Lilli kunagi näinud ei olnud, välja arvatud värvipaletil. Siin oli õunapuu, mille okste küljes rippusid punased õunad, teistel okstel olid suured valged õied. Siin oli pirnipuu, mis samuti õitses ja kandis vilju ühekorraga. Ja sama tegi ka ploomipuu. Lilli võttis ühe ploomi, maitses, see oli veel veidi hapukas, kuid sellel oli sama maitse nagu ploomidel, mida vanaisa külakesse tavaliselt tõi! Orus lendasid liblikad, töntsakas mesilane, hüppas orav, seal oli kolm kaagutavat kana, kaks küülikut. Kuid Lilli ei olnud üksi, sest äkki kuulis ta kaugemal orus haukumist, keegi vilistas.

Lilli hiilis lähemale. Seal oli üks poiss, umbes sama pikk kui tüdruk. Poisil olid nii heledad juuksed, et need olid peaaegu valged. Poiss nägi välja nagu aednik: tunked jalas, labidas ja hark vööl rippumas, põlved mullased. Poisil olid lahked pruunid silmad ja punased naerulohkudega põsed. Ta oli täiesti teistmoodi kui kõik teised lapsed, keda Lilli oli näinud. Poiss nägi välja, nagu poleks ta elus kordagi haige olnud. Tema kannul jooksis väike koer ja poiss jutustas temaga pidevalt. Poisil oli puu küljes kiige, millega ta kiikus. Lilli mõtles, kas ta peaks sealt lahkuma või hoopis poisiga rääkima minema, kui koer haugatas, andes poisile märku.

Poiss ja koer liikusid sügavamale orgu. Läks soojemaks ja valgemaks. Mäest endast oleks nagu soojust kiiranud. Poiss ütles koerale, et nad peaksid nüüd tõepoolest veidi oma tööd tegema. Poiss läks mäes oleva suure raudvärava juurde. Tal oli käes hiigelsuur liivakell. Poiss keeras selle ümber ja liiv hakkas ülevalt alla jooksma. Poiss pani kätte kaks suurt nahast käpikut, mis ulatusid talle tublisti üle küünarnukkide. Ta pani pähe tumepruuni nahast kapuutsi, mis kattis kõik peale silmade. Poiss võttis kinni redelist, mis värava kõrval seisis, ja ronis ülespoole, kuni ulatus luugini.

Luugist tungisid välja nii tugevad valguskiired, et kogu org sai valgustatud. See oli kõige võimsam, soojem valgus, mida Lilli kunagi tundnud oli, nagu tuhat lõket korraga. Soojus täitis Lilli keha, ka taimed nautisid seda. Õienupud avanesid, tomatid läksid punaseks, mustikad mätta otsas muutusid tumesinisemaks jpm.

Ja siis, kui kogu liiv oli liivakella põhja jooksnud, ronis poiss kähku redelist üles, haaras luugist ja lükkas selle kiiresti kinni. Tema töö oli tehtud.

Nüüd otustas Lilli poisiga rääkima minna. Poiss uuris, kas Lilli on ikka päriselt olemas, ta lausa näpistas tüdrukut. Poiss rääkis, et ta on ka varem inimesi näinud, sest iga kolme päeva tagant tuleb üks vana mees oru sissepääsu juurde, ja poiss pidi talle valmis panema korvitäie köögivilju, puuvilju ja marju. Poiss korjab ära kõik, mis on küps, iga viimase kui õuna, iga viimase kui porgandi, välja arvatud nii palju, kui tal enda ja koera jaoks vaja on. Poiss ei tohtinud end vanale mehele kunagi näidata. Lilli kinnitas, et see on tema vanaisa! Vanaisa viib selle toidu külla, kus nad elavad.

Seejärel uuris Lilli, mis on selle värava taga, mille poiss oli hetk tagasi avanud? Poiss kinnitas, et selle raudvärava taga on päike! Poiss jutustas Lillile oma loo – ta mäletas, et ta oli tulnud metsa, kui ta oli veel väga väike. Päikesevalvaja oli leidnud ta metsast ja toonud orgu. Poiss kinnitas, et Päikesevalvaja oli päästnud ta elu. Poiss tõdes, et päike oli Päikesevalvaja oma, nagu ka org, koos kõikide taimedega, ja poiss oli tema aednik. Poiss pidi päevas korra peenraid koristama, kaks korda päevas väravaluugi avama ja igaks kolmandaks päevaks vana mehe jaoks korvi valmis panema. Päikesevalvaja tuli ja läks, nii kuis tahtis, poiss ei küsinud temalt kunagi midagi muud.

Lilli uuris, mis on poisi nimi. Selgus, et poiss on lihtsalt Poiss, koer on lihtsalt Koer. Lilli arvas, et päikese omamine peaks inimese rõõmsaks tegema, kuid Poiss kinnitas, et Päikesevalvaja ei olnud kunagi rõõmus, aga ta võis saada vihaseks, kohutavalt vihaseks! Poiss oli Päikesevalvajat paaril korral vihasena näinud, ja ta oli kindel, et sellega, kes päikest omab, ei ole mõtet jamada!

Lilli otsustas selleks päevaks orust lahkuda, kuid lubas Poisile, et tuleb tagasi. Juba järgmisel päeval!

Lilli alustas teed orust ja metsast välja, kuni keegi peatas ta. See oligi Päikesevalvaja, kes lõhnas lõkke, tahma ja tulekahju järele. Ta riided rippusid räbalatena, need olid mustad, peaaegu kaltsudeks põlenud. Silmad läikisid hirmutava pilguna näos, mis oli tahmast üleni must. Lilli tundis selle pilgu ära, see oli jälitaja pilk, kes oli tüdrukut ka külakeses salaja jälginud!

Päikesevalvaja ütles, et on hea, et Lilli Poisiga on. Tüdruk võib Poisile uuesti külla tulla, kuid tüdruk ei tohi orust mitte kellelegi rääkida. Mitte ühelegi hingele. Org ja päike on Päikesevalvaja omad, ja nii see ka jääb!

Lilli ja Poisi sõprus oli ilus. Nad nautisid juba nädal aega päikest ja loodusande. Kodus märkas vanaisa, et Lillile olid tedrerähnid tekkinud, neid tal varem ei olnud. Ka nägu oli ümmargusem, isegi põsed olid ümaramad. Ju see oli päike, soojus ja loodusannid, mis türduku tervemaks tegid, kuid vanaisa seda ju ei teadnud.

Ühel päeval tundis Lilli, et kõik see, mis kaunis ja hämmastavas orus oli, oli valesti, sest ka külas oleks vaja päikest, oleks vaja toitu, mida süüa ja ilusamat elu. Ta kutsus Poisi külakesse vaatama, kuidas seal elatakse, ja kui ühes peres tita kõht tühjaks jäi, sest lihtsalt ei olnud rohkem süüa, siis olid Lilli ja ka Poiss kindlad, et päike tuleb väravast välja lasta!

Edasi loemegi sellest, kuidas Lillil ja Poisil päikese vabastamine õnnestus. Esialgu tundub, et see oli õige otsus, sest külale oli seda soojust ja päikest vaja. Inimesed olid rõõmsad, kuni selgub, et ka liigne päike ja kuumus on liiast! Inimesed ei suuda isegi magada, sest kuum on, inimesed ei taha olla väljas, väljas lendavad ainult kärbsed, taimed on närtsinud ja kurbade lehtedega. Lilli oli kindel, et kõik sureb, nemad ka!

Lilli oli kindel, et ta peab minema otsima Päikesevalvajat, kes oli varem üritanud lapsi takistada, kui need päikese väravast välja lasid. Ta oli hoidnud kinni põlevast köiest, mis oli päikese küljes, ta oli hüüdnud lastele, et oli ohverdanud kõik ja ta ei lase päikesest mitte kunagi lahti. Lilli rääkis kõigest ka vanaisale, kes omakord rääkis Lillile sellest, et just põud ja päike olid need, kes olid tapnud tüdruku perekonna. Nad olid pidanud jooma järvevett, mis ei olnud hea, see oli mürgine, selles oli nakkus … nii surid Lilli isa ja ema, õde ja vend, vanaema. Lilli jäi ellu, kuna ta oli sedavõrd väike ja jõi emapiima, vanaisa pääses surmast … Vanaisa oli lubanud oma tütrele, et kannab Lilli eest hoolt, kuid nüüd pidi Lilli ise hakkama saama …

Lilli ja Poiss alustasid teekonda. Nad järgnesid päikesele. Lilli ei suutnud mõista, et päike, mida ta oli terve oma elu igatsenud, oli võtnud tema inimestelt elu. Kuri päike!? Lilli ja Poiss kõndisid läbi metsa, läbi oru, nad jõudsid jõeni, mille kaldal oli maja, kus oli keegi kunagi elanud. Saame teada, et selles majas oli elanud Poiss oma perega, saame teada sedagi, mis oli juhtunud, oli tulnud vihm ja pimedus, jõgi oli hakanud üle kallaste ajama. Üleujutuses olid pääsenud vaid Poiss ja Koer.

Kas Lilli ja Poiss leiavad Päikesevalvaja? Kas Päikesevalvaja laseb päikese vabaks? Kas loodus ja aastaajad taastuvad? Selle pead ise välja selgitama. Saame teada sedagi, kes oli Päikesevalvaja ja see on kõikidele üsna ootamatu. Saame teada, mis on tegelikult Poisi nimi ja lõpuks jõuame ka suvise pööripäevani!

Selline ilus muinasjutuline lugu loodusest ja lastest, sõprusest ja lootusest, mida rikastavad ka Lisa Aisato imelised pildid.

KALEO „Surface Sounds“ (Warner Music)

Island näib olevat selline imeline paik, kus paljud inimesed tahaksid korra oma elu jooksul ära käia ja sealsest müstilisest loodusest osa saada.

Ka muusika, mis on Islandilt pärit on igati põnev ja huvitav. Mulle endale meenub ansambel The Sugarcubes, mis 80ndate lõpus 90ndate alguses ka Eestimaal esinemas käis. See oli bänd, kust sai alguse suurepärase Björki edukas karjäär. Kuid Islandilt on tulnud veel väga head muusikat, näiteks Emiliana Torrini, Jonsi, Jonsi & Alex, Mezzoforte, Of Monsters and Man, Olafur Arnalds, Sigur Ros jpt. Kõik eelpool mainitud artistid on teinud muusikat, mis ühel või teisel moel on puudutanud kuulajaid üle terve maailma.

Mida aga arvata sellest, et minu arust on antud hetkel üks parimaid bluusi ja bluusi-roki bände pärit Islandilt? Üsna ootamatu, kuid ometigi Kaleo on just selline bänd. Tõeliselt põnev muusikaline leid ja vahva on kuulda ülimalt kvaliteetset bluusi just selliste noorte meeste esituses, nagu Kaleo-mehed seda on.

Kaleo (kirjutatakse ka KALEO) tuli kokku 2012. aastal ja bändis mängivad: JJ Julius Son ehk Jökull Juliusson (laul, kitarr, klaver, tema on Kaleo lugude autor), David Antonsson (trummid, löökriistad ja laul), Daniel Kristjansson (basskitarr) ja Rubin Pollock (kitarr ja laul). Novembris 2012 osales Kaleo Islandil Airwaves Music-nimelisel festivalil ning äratas koheselt ka tähelepanu. Samal aastal saavutas edu nende lugu „Vor i Vaglaskogi“, mida kuuleb ka sellel albumil ning lugu sai kuulda ka edukas Islandi telesarjas „Trapped“. 2014 jätkus Kaleo edu lauluga „All the Prety Girls“, mida Spotify’s striimiti 23 miljonit korda! 2015. aasta alguses sõlmis Kaleo plaadistuslepingu Atlantic Recordsiga ning saavutas edu USA’s. See pole sugugi ootamatu, sest eks ole ju USA’s bluusmuusika alati kõrges hinnas olnud. Kaleo lõi kaasa ka kuulsal „South by Southwest“-nimelisel muusikaüritusel, mis on nii muusikafestival, konverents kui ka interaktiivse meedia kokkutulek ning Kaleod hinnati seal väga kõrgelt.

Aasta hiljem, 2016, ilmus uus singel „Way Down We Go“, mis oli samuti edukas (ka see lugu on sellel plaadil olemas). Lugu sai kuulda USA telesarjas „Blindspot“, „FIFA 16“ heliribal ning USA telesarjas „Suits“. USA rokkmuusika edetabelis tõusis lugu 9. kohale! Kõik see näitas, et Kaleo andis endast märku ja tegi seda igati korralikult.

2016 ilmus Kaleo esimene rahvusvahelisele muusikaturule suunatud album „A/B“, millest olen Sulle ka kirjutanud, kuid meenutan seda igati suurepärast albumit, millel nii rokilikumat bluusi kui ka rahulikumat bluusi. See oli ilmudes üks minu lemmikuid. Plaadi kümme lugu olid justkui pooleks jagatud – esimesed viis olid rokilikuma minekuga, teised viis kübe rahulikumad, kuid ka nendes rahulikemas lugudes oli seda ehedat bluusi ja suurepärast muusikalist hingamist. Minu jaoks on hämmastav, kust võtab selline noor laulja nagu seda Jökull Juliusson ehk JJ Julius Son on, sellise tõelise roki- ja bluusimehe hääle, justkui oleks noore Jim Morrisoni või Robert Plantiga tegemist, sest selle mehe hääles on seda bluusilikku alfaisast ja siiraid tundeid, mis selles muusikas sedavõrd olulised on. Lisaks muidugi ka suurepärased kitarrisaundid ja –soolod ning ka saundis on saavutatud üsna ehedat klassikalist bluusi või bluusrokki.

Ja nüüd, siis kauaoodatud uus album, mis raputab kuulajat jällegi igati korralikult – mind raputas küll (kas tõesti jällegi selle aasta parim album minu hingele ja kõrvale)! „Surface Sounds“ on salvestatud üle kogu maailma, nii stuudios kui teel olles. See on album, mis on bändi ninamehe JJ Julius Son’i ”vaimusünnitis”. Albumi kaasprodutsendiks on Grammy auhinna võitnud Dave Cobb, tänu kellele sai Julius oma visiooni kõige paremini teostada.

Albumit promov singel “Break My Baby” live-video salvestati ikoonilises ÞRÍDRANGAR tuletornis, mis asub üksiku suure kivist moodustise tipus Atlandi ookeani põhjaosas. Ja oh sa ..., kui äge on ka see lugu! Selline tõeline rokilugu, mis viib meid vanadesse rokkmuusika hiigelaegadesse. Siin on kitarri, siin on tunnet, siin laulja, kellel on häält, jõudu ja võimsust, ja kui vaja, siis võib lihtsalt ka karjuda!!! JJ Julius Son jätkuvalt suurepärane!!!

Suurepärast hard rokki ja raskemat bluusi kuuleme lugudes ”Alter Ego” (selles loos võib julgelt tõmmata paralleele Steven Tyleri ja JJ Julius Son’i vahele, rääkimata loos kõlavast vihasest kitarrisoolost), ja ”Skinny” (uskumatult hea lugu!).

Rokilikumat bluusi kuuleb lugudes ”Free The Slave” (selles loos on jälle seda tõelise roki- ja bluusimehe hingamist ja tunnet, ilma milleta ei saagi sellist muusikat teha), veidi mahedamalt kõlavad laulud ”Hey Gringo” (veidi americana-hingamisega lugu, juttu on Mehhikost, seksist, narkootikumidest ja rock’n’roll’ist, lugu milles kuuleb nii puhkpille, kui ka suupilli ja mitmehäälset taustalaulu), kaunis rokiballaad on ”My Fair Lady” (kuna mulle on alati meeldinud Bruce Springsteeni rahulikud rokimõtisklused, siis selleski loos on tunda härra Springsteeni mõjutusi), veidi sellist 70ndate aastate hipilikku lillelapse olekut on tunda laulus ”I Want More” (mõnusalt positiivse vaibiga lugu, milles võib ju vahepeal ka lihtsalt vilistada), tõelised bluusipärlid on ”Backbone” ja imelise meloodiaga ”I Walk On Water”. Unenäolise lõppakordi paneb albumile nukrameelne ja võimas, imelise meloodia ja esitusega ”Into My Mother’s Arms”!

KALEO jagas äsja ka imekaunist akustilise etteaste videot loole “Skinny,” mis salvestati aktiivse Falgradalsfjall vulakaani juures. KALEO tuleb tagasi võimsamalt kui kunagi varem, asudes 2022. aastal teele kontserttuuriga “Fight or Flight Tour.”

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/1ZuNUNl8jvYmW4w1lR2CW3?si=PRwCFFFeSgmRW9sUkej1Zw&nd=1#_=_

Shaun Bythell „Raamatukaupmehe pihtimused“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Otsereportaaž raamatupoest!

Shaun Bythelli humoorikas päevikuvormis jutustus Šotimaal asuvast raamatupoest toob lugejani tegelased, kes said tuttavaks autori eelmises raamatus „Raamatukaupmehe päevik“. Uute pihtimuste nautimiseks pole eelmise raamatu tundmine siiski vajalik. Autor vestab oma igapäevaelust haaravalt ning räägib inimestest ja nende tegemistest mõnusa huumoriga, tema toon on britile omaselt korraga nii sarkastiline kui ka kaastundlik.

Värvikaid kujusid leidub nii poe heaks töötavate inimeste kui ka klientide seas. Nalja saab parasjagu. Puudu ei tule ka imestamisest: oi ajad, oi kombed, ja – oi, inimesed! Üsna ettearvatavalt tuleb palju juttu raamatutest ja raamatute müümisest, raamatumaailma uutest trendidest, sekka meenutusi vanadest headest ja aeglastest aegadest. Ja muidugi inimestest, kes raamatuid loevad.

Shaun Bythell on Šotimaa „ametlikus raamatupealinnas“ Wigtownis asuva raamatupoe omanik ja üks Wigtowni raamatufestivali korraldajatest.

Shaun Bythelli eelmine raamat “Raamatukaupmehe päevik” ilmus eesti keeles paar aastat tagasi ehk 2019. Toona oli see üks minu lemmikraamatutest. Põhjuseks see, et lugemine oli vägagi humoorikas, see oli elust enesest, see oli vanadest raamatutest ja raamatupoest. Oma teises raamatus jätkab Shaun Bythell täpselt sama humoorikalt ja mõnusalt nagu ta tegi seda ka eelmises raamatus. Siinkohal tasub mainida sedagi, et “Raamatukaupmehe päevikust” on Suurbritannias valmimas ka telesari!

Seekordses raamatus jutustab Shaun Bythell taaskord iseenda ja oma raamatupoe argipäevast, mis on mõnikord humoorikas, mõnikord nukrameelne, mõnikord lihtsalt tavaline. Seekord on üsna palju juttu juurdeehitusest, mis on seotud sellega, et külakeses toimub populaarne raamatufestival, mistõttu on vaja sellel esinevatele kirjanikele elamispaika ja öömaja pakkuda. Kõik, mis on seotid juuurdeehitusega on aeganõudev, kusjuures paljud tööd ja neid tegevad inimesed on sageli üsna “omamoodi”.

Bythell räägib ausalt ja pisukese sarkasmiga ka oma kaastöötajatest (siinkohal kinnitan, et Bythell on sageli sarkastiline ka iseenda suhtes). Ka Bythelli poes kaasa löövad abilised (töötajana on ainsana palgal Nicky, ta on ainuke, kes on järele jäänud raamatupoe personalist, mis omal ajal koosnes kahest täiskoormusega ja ühest osaajaga töötajast) on üsna “omamoodi” tegelased.

Selles raamatus tuleb Bythellile appi vabatahtlikuks, toidu ja elukoha eest, naisterahvas Itaaliast, kel nimeks Emanuela. Bythell paneb talle hüüdnimeks Vanaema, sest vaatamata oma üsna noorele eale, on tal üsna mitmeid kummalisi tervisehädasid. Vanaema on tubli töötaja, mõnikord liigagi aktiivne, rääkimata tema vigasest ja otsekohesest inglise keelest, mis ka lugejale muige suule toob.

Bythell räägib ka oma elukaaslaslest Annast, kellega nad üsna hiljuti lahku läksid, mistõttu läheb Anna USAsse tagasi, kuid nad jätkavad suhtlemisest vaatamata kõigele ja saavad omavahel igati hästi läbi. Ka oma emast räägib Bythell, kuna selles raamatus käib ema üsna sageli raamatupoes pojal külas. Vanemad daamid on sageli üsna konkreetsed, nii ka raamatu autori ema.

Lisaks kaastöötajatel peatub Bythell loomulikult ka oma klientidel. Neil, kes käivad poes raamatuid otsimas, mõni ka ostmas. Juttu on ka neist, kelle juures käib Bythell raamatuid kokku ostmas, kusjuures valikus on väga häid ja kalleid raamatuid, kuid on ka tõelist pahna, kuid inimesed ei saa sageli aru, milline raamat on väärtuslik, milline mitte. Samas on ka neid, kes teavad seda väga hästi. Kindel on see, et raamatupoodi külastavad paljud vägagi omanäolised inimesed, osadega neist saime tuttavaks juba esimeses raamatus.

Toon ka mõned näited klientidest.

“Helistaja: Kas teil on raamatuid Esimese maailmasõja kohta? Shaun Bythell: Ja, meil on neid paarsada tükki. Helistaja: On need ka paksud?” või “Üks tänaseid kliente – mees Sherlock Holmesi mütsiga – käis tunni aja jooksul kuus korda sisse-välja. Ta ei ostnud midagi.” või “Kell üksteist astus leti ette klient, kaasas raamat, millel hinnaks üks nael. Tema ja ta naine kulutasid neil minutit taskutes tuhlamiseks, et raha kokku kraapida. Neil jäi puudu 20 penni ja nad küsisid, kas nad saaksid puudujääva osa maksta krediitkaardiga.” Jne jne.

Bythell räägib ka raamatutest, mida ta ise loeb, kuigi tal selleks väga palju aega ei ole, näiteks Nathanael Westi “Miss Lonelyhearts”, Kingsley Amise “Õnneseen Jim”, William Boydi “The New Confessions”, Nan Shepherdi “The Living Mountain”, seekord on Bythelli suureks lemmikuks Mihhail Bulgakovi “Meister ja Margarita”, mille kinkis talle Vanaema, kui ta raamatupoest tagasi Itaaliasse minema hakkas.

Bythell annab selleski raamatus kajastatava aasta kohta igapäevast infot - ta teeb kokkuvõtte sellest, palju telliti raamatuid internetist, palju ta raamatuid leidis, milline oli tema poe kassa, kui palju kliente külastas poodi. Raamatut lugedes tekkis mul tunne, et Bythell kulutab vanade raamatute kokku ostmiseks oluliselt rohkem raha, kui pood või veebitellimused sisse toovad, kuid see tunne võib olla ka petlik, sest ega ilma rahata ta ju elada, poodi remontida ja ehitada ei saaks. Lisaks peab ta ju palka maksma ka mõnele inimesele, kes tal abiks käivad. Tal on ka kass, kel nimeks Kapten, ka tema tahab süüa …

Selles raamatus “laenab” Bythell ka ühe teise autori raamatut. Selleks on 1942. aastal ilmunud šoti kirjaniku, ajakirjaniku ja ajaloolase Augustus Muiri (1892-1989) kirjutatud “The Intimate Thoughts of John Baxter, Bookseller” (“Raamatumüüja John Baxteri sügavad mõtted”). Shaun Bythell küsib, kui Augustus Muir John Baxteri paroodiapäevikut kirjutas, oli ta siis tõesti teadlik, et millegi haruldase ja olulise leidmine ning sellega ümber käimine on kahtlemata parim osa kasutatud raamatute ärist ja arvatavasti ka raamatute kollektsioneerimisest?

Bythell tõdeb, et maailmale midagi kultuuriliselt või teaduslikult olulist andnud raamatutega tegelemisest saadav nauding on kahtlemata suurim selle äriga kaasnev luksus ja väga vähesed elukutsed – kui üldse mõni – pakuvad võimalusi säärast naudingut tunda.

“Just seepärast ei tähenda hommikuti voodist välja ronimine, et ees ootab järjekordne päev täis töörügamist, vaid ootust, et minu kätte võib sattuda köide, mis omal ajal tõi inimesteni ajalookäiku muutnud mõtteid,” kinnitab Bythell.

Augustus Muiri raamatust laenatud mõtteid ja teemasid kasutab Shaun Bythell oma raamatu iga peatüki ehk iga kuu alguses. Nii mõtisklevad Muir ja Bythell raamatukogudest, trükitud raamatute hulgast (Suurbritannias on neid nädalas 3500 uut nimetust!), raamatukaupmeestest (ausatest ja ka ahnetest), raamatute hindadest ja nende üle tingimisest, raamatupoodidest ja nende arvu vähenemisest, millised raamatupoed on elujõulised, millised mitte, sellest, et teoloogilisi raamatuid on raske müüa, raamatukaupluste klientidest ja nende stereotüüpidest, eksliibristest ja nende väärtustest jm.

Iga juhul on Shaun Bythelli kirjutatud “Raamatukaupmehe pihtimused” taaskord üks igati mõnus ja nauditav lugemine, mis viib lugeja argisest maailmast raamatute ja raamatupoe maailma. Ja olgem ausad, see on igati põnev ja kindlasti ka humoorikas maailm …

“500 inspireerivat jalutuskäiku” (Tänapäev) koostanud Kath Stathers

See hoolikalt koostatud, rohkete värvifotode ja kaartidega varustatud valik 500 jalutuskäigust aitab rändajal avastada maailma suurimate kunstnike, kirjanike ja muusikute kirevat pärandit. Siin on kultuuriliselt olulisi ja looduslikult kauneid radu mitme kontinendi matkaradadel, maakohtades, rahvusparkides, metsikul maastikul ning suurlinnades.

KATH STATHERS on koondanud sellesse valikusse 500 põnevat retke lühikestest jalutuskäikudest ühepäevareisijatele kuni mitmepäevaste matkadeni neile, kes otsivad tõsisemaid väljakutseid. Ükskõik, kas teil on plaanis uidata Rooma tänavail Raphaeliga, matkata Yorkshire'i nõmmedel õdede Brontëdega või liikuda mööda Mississippi jõge koos Mark Twainiga, siin raamatus leidub kogu vajalik informatsioon huvitava retke planeerimiseks.

Ma vaatasin üsna hiljuti ETV 2’st väga huvitavat dokumentaalfilmi “Maailm jalge ees” (“The World before your Feet”), mille režissööriks Jeremy Workman. See jutustas Matt Greenist, kes oli otsustanud läbi käia kõik New Yorgi tänavad, mis tegi ühtekokku kõvasti üle 12 000 kilomeetri. Matt Green ei osanud selles filmis päris täpselt seletada, miks ta seda teeb, kuid ta oli selle nimel loobunud tööst, korterist ja kõigest oma varast. Avastused, mida ta linnas kõndides teeb, on talle parim tasu. See oli hämmastav dokumentaal, mis pani ka mind veidi teistmoodi linnade ja jalutuskäikude üle mõtlema, mistõttu on vahva leida ka uus raamat, milles on juttu lausa 500 inspireerivast jalutuskäigust!

“500 inspireerivat jalutuskäiku” ilmub ilusas ja suures köites, on sisukas ja “tüse” lugemine (lehekülgi on 400) ja on illustreeritud paljude-paljude fotodega.

Sissejuhatuses tõdeb raamatu koostaja/toimetaja Kath Stathers, et kõndimine võib olla nii nauding kui ka vajadus. Jalutada võib ainuüksi selleks, et pead selgeks saada, ja ümbritseva nautimiseks, ent võib kõndida ka kohalikku poodi, kuna on vaja osta liiter piima. Kuid iga teekond võib olla inspireeriv.

See raamat tutvustab väga erinevat tüüpi jalutuskäike alates maalilistest palverännakutest läbi mitme riigi kuni lühikeste kulgemiseteni teatud naabruskonnas. Ent need kõik on siiski saanud inspiratsiooni mõnest kirjanikust, kunstnikust või muusikast.

Jalutuskäike on nii pikki kui ka lühikesi, nii maal kui ka linnas, nii tuntud marsruute kui ka neid, mis loodud spetsiaalselt selle raamatu jaoks.

Jalutuskäikude taga olevad lood lähendavad lugejat isiksustele, täpselt nagu jalutuskäigud isegi. Kui käime teadlikult teise jälgedes, otsime nende maalitud vaateid ja külastame maju, kus nad elasid, teeme seda neile mõeldes – ja seda tehes võiksime loota, et meile avaneb nende mõtetesse väike aken.

Kath Stathers kinnitab, et jalutamine ja avastamine on kaks suurt naudingut. On olnud inspireeriv ühendada need selles raamatus tervikuks koos ümbritsevate kunsti-, muusika- ja kirjandusmaailma suurkujudega. Ja veel, on jalutuskäike, mille kasuks võite otsustada, kui külastate mõnda piirkonda, ja jalutuskäike, mille ettevõtmiseks võiksite reisida läbi maailma.

“Inspiratsiooni võib esineda paljudes vormides,” ütleb Kath Stathers. “Loodan, et leiad seda selle raamatu lehekülgedelt.”

Sissejuhatuses on ka näpunäited, kuidas seda raamatut kasutada. Raamat on koostatud maailmajagude järgi (Põhja- ja Kesk-Ameerika, Lõuna-Ameerika, Euroopa, Aafrika ja Lähis-Ida, Venemaa ja Aasia ning Australaasia) ning igast peatükist leiab lugeja sissekanded üksikute riikide – või Põhja- ja Kesk-Ameerika puhul oariigi, provintsi ja territooriumi kaupa. Sissekanded on varustatud ka värvikoodiga, et näidata, millise loomevaldkonnaga on inimene tihedalt seotud.

Raamatu esimene osa viib meid Põhja- ja Kesk-Ameerikasse, mille alguses ütleb raamatu koostaja, et lugeja võib end kujutleda sellel äärmiselt mitmekesisel kontinendil Albert Bierstadti Kaljumäestikku kujutavale maalile, kõndida Prints Edwardi saarel “Roheliste Viilkatuste Anne’i” radadel ning leida Mexicost Frida Kahlo inspiratsiooniallikaid.

Raamatu esimeses osas liigume Kanadas: Vancouveri saarel, Nootka saarel, Vancouveris, Haida Gwaiil, Winnipegis, Ontario järvel, Huroni maakonnas, Montrealis, Bretoni neemel Nova Scotias, Prints Edwardi saarel, kuid ka USAs: Hawaiil, Alaskal, Washingtoni osariigis, San Franciscos, Montereys, Yosemite’i rahvuspargis, Oaklandis, Las Vegasese, Los Angeleses, Joshua Tree rahvuspargis, Bryce Canyonis, Colorado Kaljumäestikul, Suurel Soolajärvel, Detroitis, Great River Roadil, Nebraskas, Minneapolises, Grand Isle’is, Maconis, Duluthis, Monroeville’is, Buena Vistas, Knoxville’is, New Orleansis, Key Westis, Baltimore’is, Hannibalis, New York Citys, Catskillis, Concordis, Cape Codil, Hampshire’i ja Vermonti metsades jm. Käime ka Mehhikos ja Mexico Citys, kuid ka Kuubal, Jamaikal, Martiniquel.

Meile avanevad rajad, mida mööda käisid ja said ideid ja mõtteid - kunstnikest Emily Carr, Bill Reid, Georgia O’Keeffe, Jackson Pollock, Thomas Cole, Edward Hopper, Frida Kahlo, kirjanikest Douglas Coupland, Carol Shields, Gabrielle Roy, Alice Munro, L.M. Montgomery, Paul Theroux, Jack Kerouac, John Steinbeck, Jack London, Hunter S. Thompson, Stephen King, Laura Ingalls Wilder, F. Scott Fitgerald, Rachel Carson, Ernest Hemingway, Kate Chopin, William Faulkner, Tennessee Williams, Carson McCullers, Philip Roth, Mark Twain, Langston Hughes, Paul Auster, Edith Wharton, Edgar Allan Poe, Toni Morrison, Federico Garcia Lorca, William Styron, Henry James, James Fenimore Cooper, Washington Irving, Margaret Atwood, Emily Dickinson, Robert Frost, muusikutest ja heliloojatest Leonard Cohen, Kurt Cobain, Joni Mitchell, Olivier Messiaen, John Denver, Billie Joel, Otis Redding, Bob Dylan, Bruce Springsteen, Frank Sinatra, John Lennon, Patti Smith.

Raamatu teises osas liigume Lõuna-Ameerikasse. Saame kõndida sellel värvikireval ja kirglikul kontinendil Kolumbias romaani “Sada aastat üksildust” lehekülgedel, esitada Tšiilis koos Violeta Parraga protestilaule ning kujutleda, millised võisid Boliivias olla Che Guevara viimased elupäevad.

Selles osas avanevad meile Aracataca (Kolumbia), Medellin (Kolumbia), Galapagose saared (Ecuador), Roraima mägi (Venezuela), Lima (Peruu), Salvador, Bahia (Brasiilia), Montevideo (Uruguay), Elqui org (Tšiili), Brumadingo, Minas Gerais (Brasiilia), Santiago (Tšiili), Valparaiso (Tšiili), Ruta del Che (Boliivia), Patagoonia (Argentiina), Mar del Plata (Argentiina), Buenos Aires (Argentiina).

Kirjanikest on esindatud Gabriel Garcia Marquez, Fernando Botero, Arthur Conan Doyle, Mario Vargas Llosa, Jorge Amado, Gabriela Mistral, Pablo Neruda, Julio Cortazar, Jorge Luis Borges, kuid kq revolutsionäär Ernesto Che Guevara, laulja ja näitleja Carlos Gardel.

Raamatu mahukaim, kolmas osa viib meid Euroopasse. Käime maades, kus romantikud hakkasid enda lõbuks jalutama, mööda vanu radu, millel on astunud Wordsworth ja Brahms, aga ka uusi, Andy Goldsworthy ja Christa Wolfi radu.

Meile tutvustatakse sellised põnevaid ja ilusaid paiku Euroopas nagu Snaefellsjökull (Island), Ballynahinchi järv (Coonemara, Iirimaa), Lough Gill (Iirimaa), Dublin (Iirimaa), Belfast (Põhja-Iirimaa), Mourne’i mäed (Põhja-Iirimaa), St. Ives (Cornwall, Inglismaa), Tintagel (Cornwall, Inglismaa), Dartmoor (Inglismaa), Torquay (Devon, Inglismaa), Dorchester (Dorset, Inglismaa), Somerset ja Devon (Inglismaa), Bath ja Bristol (Inglismaa), Dorseti mäed (Inglismaa), Chawton (Hampshire, Inglismaa), Rodmell (Ida-Sussex, Inglismaa), Burwash (Ida-Sussex, Inglismaa), Ashdowni mets (Ida-Sussex, Inglismaa), Higham (Kent, Inglismaa), London (Inglismaa), Ceredigion (Wales), Cardiff (Wales), Elwy org (Wales), Wye Valley (Wales), Oxford (Inglismaa), Oxfordshire (Inglismaa), Stratford-upon-Avon (Inglismaa), Haworth (Yorkshire, Inglismaa), Manchester (Inglismaa), Yorkshire (Inglismaa), Cumbria (Inglismaa), Cairngorms (Šotimaa), Edinburgh (Šotimaa), Staffa saar (Šotimaa), Mull of Kintyre (Šotimaa), Skien (Norra), Oslo (Norra), Stockholm (Rootsi), Vimmerby (Rootsi), Pellinki (Soome), Helsingi (Soome), Hämeenlinna metsad (Soome), Kopenhaagen (Taani), Skagen (Taani), Amsterdam (Holland), Camino de Compostela (Hispaania), Cadaques (Kataloonia, Hispaania), Malaga (Hispaania), Barcelona (Hispaania), Madrid (Hispaania), Granada (Hispaania), Lissabon (Portugal), Brüssel (Belgia), Brugge (Belgia), Pourville (Normandia, Prantsusmaa), Pariis (Prantsusmaa), Amboise (Prantsusmaa), Lyon (Prantsusmaa), Auvergne (Prantsusmaa), Chateau de Boussac (Prantsusmaa), Arles (Prantsusmaa), Collioure (Prantsusmaa), Frankfurt (Saksamaa), Berliin (Saksamaa), Pfalz (Saksamaa), Leipzig (Saksamaa), Bonn (Saksamaa), Reini org (Saksamaa), Dresden (Saksamaa), Bayreuth (Saksamaa), Schwarzwald (Saksamaa), Nürnberg (Saksamaa), Reichenbachi juga (Šveits), Davos (Šveits), Genfi järv (Šveits), Montagnola (Šveits), Trentino (Itaalia), Como järv (Itaalia), Lecco (Itaalia), Piemonte (Itaalia), Torino (Itaalia), Veneetsia (Itaalia), Trieste (Itaalia), Firenze (Itaalia), Napoli (Itaalia), Rooma (Itaalia), Attersee järv (Salzkammergut, Austria), Doonau jõgi (Austria), Bad Ischl (Austria), Viini metsad (Austria), Budapest (Ungari), Praha (Tšehhi), Jihlava (Tšehhi), Gdansk (Poola), Ithaka (Kreeka) jpt.

Kirjanikest on selles osas esindatud Jules Verne, Seamus Heaney, William Butler Yeats, Oscar Wilde, C.S. Lewis, Arthur Conan Doyle, J.D. Salinger, Agatha Christie, Thomas Hardy, John Fowles, Daphne du Maurier, Laurie Lee, Jane Austen, Virginia Woolf, Rudyard Kipling, A.A. Milne, Roald Dahl, John Keats, Charles Dickens, Sylvia Plath, George Orwell, Muriel Spark, Hilary Mantel, lord Byron, Geoffrey Chaucer, Dylan Thomas, William Wordsworth, Iris Murdoch, J.R.R. Tolkien, D.H. Lawrence, E.M. Forster, William Shakespeare, George Bernard Shaw, W.G. Sebald, George Eliot, õed Bronted, Lewis Carroll, Bram Stoker, Beatrix Potter, J.K. Rowling, Robert Burns, Henrik Ibsen, August Strindberg, Stieg Larsson, Astrid Lindhren, Tove Jansson, Hans Christian Andersen, Paulo Coelho, Federico Garcia Lorca, Jose Saramago, Jean-Paul Sartre, Charles Baudelaire, Emile Zola, Victor Hugo, Dan Brown, Ezra Pound, Anais Nin, Marcel Proust, Antoine de Saint-Exupery, George Sand, Henry James, Vincent van Gogh, Johann Wolfgang von Goethe, Christa Wolf, Bertolt Brecht, Anna Seghers, vennad Grimmid, Thomas Mann, Mary Shelley, Hermann Hesse, Umberto Eco, Rainer Maria Rilke, August Strindberg, Franz Kafka, Günter Grass, Homeros; muusikutest/heliloojatest leiame selles osas mitmed maailmakuulsad nimed: Van Morrison, sir Edward Elgar, Amy Winehouse, Ralph Vaughan Williams, Mick Jagger, Georg Freidrich Händel, Shirley Bassey, Jimmy Page ja Robert Plant, John Lennon, Felix Mendelssohn, sir Paul McCartney, Jean Sibelius, Ludwig van Beethoven, Richard Wagner, Claudio Monteverdi, Antonio Vivaldi, Giacomo Puccini, Johannes Brahms, Johann Strauss, Wolfgang Amadeus Mozart, Ferencz Liszt, Gustav Mahler ja kunstnikest on selles osas: Alfred Wallis, Samuel Taylor Coleridge, Frances Hodgkins, John Constable, J.M.W. Turner, Benjamin Britten, Claude Monet, Horatio McCulloch, Edvard Munch, Rembrandt Harmenszoon van Rijn, Salvador Dali, Pablo Picasso, Antoni Gaudi, Eduardo Chillida, Francsico Goya, Jan van Eyck, Pierre-Auguste Renoir, Amedeo Modigliani, Paul Gauguin, Leonardo da Vinci, Henri Matisse, Albrecht Dürer, Paul Klee, Gustav Klimt.

Neljandas osas liigume Aafrikas ja Lähis-Idas. Muistse Pärsia luuletajatest kogu maailmas kuulsate Lääne-Aafrika muusikuteni ja apartheidiajastu Lõuna-Aafrika vabadusvõitlejateni – selle mandri mitmekesisus on lõputu.

Põnevatest paikadest ja kohtadest leiame siit: Tanger (Maroko), Tunis (Tuneesia), Kairo (Egiptus), Atlase mäed (Alžeeria), Nsukka (Nigeeria), Abeokuta (Nigeeria), Cape Coasti loss (Ghana), Bale’i mäestiku rahvuspark (Etioopia), Lagos (Nigeeria), Nakuru (Rifti org, Nigeeria), Durban (Lõuna-Aafrika), Wadi Rum (Jordaania), Shiraz (Iraan) jpt.

Kirjanikest on esindatud: Paulo Coelho, Naguib Mahfouz, William S. Burroughs, Wole Soyinka, Nadine Gordimer, Hafizi, Sa’di, kunstnikest Paul Klee, Andy Warhol ja heliloojatest ja muusikutest Gustav Holst, Fela Kuti.

Viiendas osas oleme Venemaal ja Aasias. Jalutame Tolstoi ja teiste eepiliste vene jutuvestjate linnades, leiame koos Agha Shahid Aliga India mägedest rahu ning Katsushika Hokusaiga Jaapani maalidest tarkuse. See kultuuride mitmekesisus on pidu kõigile meeltele.

Ka selles osas on mitmeid ja mitmeid põnevaid jalutuskäike ja paikasid: Peterburi (Venemaa), Patriarhi tiigid (Moskva, Venemaa), Jasnaja Poljana (Moskva, Venemaa), Lahore (Pakistan), Multan (Pakistan), Srinagar (Kashmir, India), Shimla (Himachal Pradesh, India), Mumbai (India), Kalkuta (India), Dhaka (Bangladesh), Narail (Bangladesh), Kaifeng (Hiina), Peking (Hiina), Hiina müür, Fuji magi (Honshu saar, Jaapan), Obuse (Jaapan), Kyoto (Jaapan), Kobe (Jaapan), Sa Dec (Vietnam), Ubud (Bali, Indoneesia) jpt.

Kirjanikest leiame sellest osast paljudele tuntud nimed: Fjodor Dostojevski, Mihhail Bulgakov, Lev Tolstoi, Faiz Ahmad Faiz, Rudyard Kipling, Salman Rushdie, E.M. Forster, Rabindranath Tagore, Haruki Murakami, Marguerite Duras, Elizabeth Gilbert, muuskutest, heliloojatest leiame sellest osast Igbal Bano, Nusrat Fateh Ali Khani, George Harrisoni, kunstnikest Katsushika Hokusai jt.

Raamatu viimases, kuuendas osas jõuame Austraalaasiasse. Austraalia sisemaa värvirohkus ja Uus-Meremaa imelised vaated on inspireerinud paljusid kunstnikke. Meil on võimalus käia nende radadel ja kogeda Albert Namatjira teoste suurejoonelisust või sattuda just selle üksiku hoone peale, mida on maalinud Rita Angus.

Põnevatest paikadest on selles osas palju imelisi kohti: Põhjaterritoorium (Austraalia), Grampiansi rahvuspark (Victoria, Austraalia), Sydney (Uus-Lõuna-Wales, Austraalia), Fraseri saar (Queensland, Austraalia), Melbourne (Austraalia), Victoria (Austraalia), Canterbury (Uus-Meremaa), Wellington (Uus-Meremaa), Titirangi (Auckland, Uus-Meremaa), Karekare rand (Aucklandi lähedal, Uus-Meremaa), Mataiea (Tahiti, Prantsuse Polüneesia) jt. Kunstnikest leiame sellest osast Arthur Streetoni, Margaret Prestoni, Sidney Nolani, Rita Anguse, Colin McCahoni, Ralph Hotere’i, Paul Gauguini, muusikutest ja heliloojatest Michaler Nymani.

Selline põnev ja kaasahaarav raamat on see “500 inspireerivat jalutuskäiku”, mis annab põnevaid vihjeid selleks, kuhu minna jalutama, kui maailm viirusekütkeist vabaneb. Ja miks mitte seda teha just mõne kuulsa ja tunnustatud kirjaniku, kunstniku või muusiku jälgedes, ja saada ka endale inspiratsiooni edaspidiseks.

Maria Aldave „Suured maadeavastajad. 500 aastat esimesest ümbermaailmareisist“ (Ühinenud Ajakirad/Vesta)

Rikkaliku pildimaterjaliga raamat maailma avastamisest ja kaardistamisest.

Esialgu jättis inimene tuttavad paigad seljataha ja siirdus uusi teid avastama eelkõige selleks, et hinge sees hoidmiseks toitu leida, kuid tõelised põhjused, mis tõukasid inimkonda edu pandi või turvalisuse puudumise kiuste tundmatuid maailmu avastama, olid vallutusiha, janu rikkuste või teadmiste järele ja eelkõige armastus seikluste vastu.

Maadeavastajad, kes vanadel hallidel aegadel söandasid merd künda, teadmata, mis neid ees ootab, olid uudishimulikud reisimehed, keda innustasid tegudele teadus, usk või unistus kuulsusest ja aaretest. Nende eeskuju ja kogemused innustavad jätkuvalt astuma paikadesse, mida me veel ei tunne. Ja meile on selle vapruse üles näitamiseks valla terve ilmaruum.

Ma mäletan seda, kuidas mu vanaema armastas lugeda igasugu maade avastamiste ja maadeavastajate lugusid, mis ilmusid aastakümneid tagasi raamatusarjas “Maailm ja mõnda”, sealt hakkasid ka mulle mõned põnevad lood silma, mida hiljem sai ka loetud. Meenuvad Alexander von Humboldti “Lõuna-Ameerika rohtlates ja jõgedel”, Otto von Kotzebue “Reis ümber maailma”, “Scotti viimne ekspeditsioon” I ja II osa, James Cooki “Reis lõunapoolusele ja ümber maailma”, David Livingstone’i “Reisid Lõuna-Aafrikas” jt. Paljudest nende raamatute autoritest omavad kindlat kohta ka selles raamatus.

Raamatu “Suured maadeavastajad” eessõnas ütleb Maria Aldave, et sellesse raamatusse on koondatud nende vaprate inimeste saavutused, kes viskusid tundmatusse, teadmata, mis neid ees ootab. Maadeavastajad on teadmis- ja seiklushimulised, harjumuspärasest erinevad inimesed, kelle iseloom sunnib tuttavast ümbrusest välja astuma. Samuti jagavad nad vaba mõttemaailma, mis on avatud uuele, aitab neil vastu astuda raskustele ja haarata võimalustest. Teost alustab teekond vanaajast, mil Egiptuse vaaraod saatsid uurimisretki kaugetesse paikadesse nagu Nuubia ja Puntimaa. Selle lehekülgedel võtavad retkede järje üle foiniiklased, kreeklased ja roomlased, kelle uudishimule võrdset näitavad üles ka Hiina maadeuurijad.

Saame teada, et meil on võimalus lugeda viikingitest, Siiditeest, Marco Polost, Portugali meresõitjatest, kes purjetasid ümber Aafrika mandri ja jõudsid Indiasse, hispaanlastest, kes avastasid Uue Maailma. Raamatus jõutakse ka maailma esimese ümbermaailmareisini, mille võttis ette Fernao de Magalhaes, räägitakse mereröövlitest, kuid ka jäise Põhja uurijatest Willem Barentsist ja Henry Hudsonist, meresõitjast James Cookist ja maadeuurijast Rene-Robert Cavelier de La Sallest. 19. sajand tõi kaasa uued katsumused aladel, millest mõni oustus päris kõvaks pähkliks, nagu salapärane Aafrika, mille sisemaale söendasid tungida vaid vähesed, nagu näiteks David Livingstone. 19. sajand oli ka Ameerika Lääne vallutamise ajastu, näiteks Buffalo Bill. Juttu on Põhjapoolusest ja Antarktisest, Roald Amundsenist ja Ernest Shackletonist.

19. sajandil Euroopas läksid moodi taime- ja loomaliikide kogud ning etnograafilised uuringud. Seda ajastut iseloomustasid harukordsed helged pead nagu Alexander von Humboldt, kelle teosed võtsid kokku oma aja teaduslikud teadmised, ja Charles Darwin oma liikide evolutsiooni teooriaga – inimesed, kes ei kõhelnud katsetamise ja õppimise nimel ka ise maadeuurijaks hakkamast. Raamatus soovitakse esile tõsta ka mitut naist, kes pakkisid kõiki sotsiaalseid eelarvamusi trotsides asjad ja asusid teele tundmatusse. Teiste seas toimisid just nii Ühendriikides, Aasias ja Põhja-Aafrikas ringi rännanud Isabella Bird ning Lääne-Aafrika uurija Mary Kingsley.

Raamatus on juttu ka 20. sajandist. Maailma kõrgeim mägi, Himaalajas asuv Džomolungma alistus inimestele 1953, kui Edmund Hillaryl õnnestus tõusta selle 8848 meetri kõrgusesse tippu. Seitse aastat hiljem sukeldusid uurijad Jacques Piccard ja Don Walsh üle 10 900 meetri sügavusse merepõhja: Mariaani süvikus asuvasse Challengeri sügavikku, kuhu keegi polnud kunagi varem jõudnud.

Kui Maa jääb väikeseks, siis miks mitte seada sammud ilmaruumi? Esimesena tegid seda Vene kosmonaudid. Neile järgnesid ameeriklased, kes jõudsid Kuule ja isegi astusid selle pinnale.

Edasi raamatu sissejuhatus, milles autor tõdeb, et ehk on see meil aegade algusest veres, kuid inimestele meeldib avastada. Kui on tõsi, et meie liigi sünnikodu asub Aafrikas, siis miks oleme asustanud kogu maakera? Muidugi seetõttu, et inimene on loomult uudishimulik ja naudib tundmatute paikade otsimist, mis omandavad tema jaoks avastamata imede aupaiste. Edasi juttu on nendest avastajatest, kes jäid raamatust välja, et kõrvale jäeti ka need ekspeditsioonid, mille eesmärk oli peamiselt sõjaline.

Autor mõtiskleb ka selle üle, mida tähendab olla maadeuurija? Juttu on maadeavastajate “abilistest” – kaardid, kompass, astrolaab, laevad, ohtudest, millega maadeavastajad kokku puutusid, kuid ka haigustest (rõuged, düsenteeria, malaaria, skorbuut), näljast, meeleheitest, hirmust tundmatuse ees.

Ja seejärel olemegi juba maadeavastajate lugude juures ehk “Suured maadeavastajad. Elud ja retked”.

Esimene peatükk on “Nuubia aare”, milles on juttu egiptlasest Harkhufist, kes oma vaaraole väärtuslike kaupade toomiseks avas turvalised kaubateed lõunasse. Ta tõi Nuubia aladelt kulda, eebenipuud ja isegi ühe pügmee. Samal ajal avastas ta Egiptuse kõrbest kaks tähtsaimat oaasi. Siin on juttu ka salapärasest Puntimaast.

Teine peatükk “Tinatee” jutustab meile Himilconist, kes oli esimene Vahemeremaadest pärit rännumees, kellest on teada, et ta maabus Loode-Euroopa rannikul. Retke eesmärgiks oli leida uus kaubatee Inglismaalt tina toomiseks. See saigi leitud, ent mees soovis avastust saladuses hoida, mistõttu jutustas, et teekond kubised hädaohtudest.

Kolmas peatükk “Müütiline Thule saar” on Pytheasest, kes võttis ette retke läbi La Manche’i väina Britannia, arktiliste polaaralade ja müütilise Thule saareni. Seikluseks kulus aasta, mille käigus mees läbis üle 12 000 kilomeetri. Tema saavutustest silmapaistvaimad olid seose nägemine loodete ja Kuu liikumise vahel ning sõna “Hispaania” kasutamine Ibeeria poolsaare kohta.

Neljas peatükk “Üksikasjalik pilk Indiast” jutustab lugejale Megasthenesest, kes oli Kreeka rändur ja geograaf, üks esimesi eurooplasi, kes kujutas kirjasõnas Indiat. Neile aladele tehtud uurimisretkedel kogutud andmete põhjal pani Megasthenes kokku tänaseks kadunud raamatu “Indika”, millest sai klassikaliste ajaloolaste hilisemate teoste nurgakivi.

Viies peatükk “Merereis ümber Aafrika Indiasse” jutustab meile Eudoxosest Kyzikosest. See Kreeka geograaf ja maadeavastaja jõudis Indiasse mööda Punast merd Egiptuse vaarao ülesandel ja India meremehe juhatusel. Usutakse, et ta üritas kahel korral purjetada ümber Aafrika mandri ja kaotas teisel katsel elu.

Kuues peatükk “Teadmiste otsinguil” räägib meile stoikust filosoofist Posidoniusest, kes rändas Kreekas, Ibeeria poolsaarel, Gallias, Itaalias, Sitsiilias, Liibüas, Egiptuses ja Vahemere idaosas. Uurimisretkedel pööras ta tähelepanu paljudele valdkondadele, sest Posidoniust huvitas kõik: nii geograafia, füüsika, astronoomia, matemaatika, meteoroloogia, ajalugu kui ka etnograafia.

Seitsmendas peatükis “Elueliksiir” loeme Vana-Hiina maagist Xu Fust, kes asus teele keisri käsul, et leida surematuse valem. Xu Fu otsis seda kaugetest mägedest kahel korral: 219. ja 210. aastal eKr. Talle usaldatud ülesanne jäi täitmata, ent siiski avastas ta piirkonna, mis oli hiinlastele seni tundmatu: Jaapani saared.

Kaheksas peatükk “Retk suure Hiina müüri taha” tutvustab meile Zhang Qiani. See 2. sajandi Hiina maadeavastaja oli esimene, kes tõi keisri õukonda usaldusväärseid uudiseid Kesk-Aasiast ja võimaluse ära kasutada juba olemasolevaid suhtluskanaleid. Tema retkedel kogutud teave võimaldas Hiinal vallutada ja koloniseerida üüratuid maa-alasid, mis oli seni olnud pisikuningriikide valduses, ning avada läände kulgev Siiditee.

Järgmistes peatükkides loeme Süüria kaupmehest Maes Titianusest, maadeavastajast ja rüüstajast Ragnar Lodbrokist, esimesest eurooplasest Aafrikas ehk viiking Leif Erikssonist, kuid ka Abu Hamid Al-Gharnatist, Al-Idrisist, Marco Polost ja tema retkest Hiinasse, Ibn Battutast, Zheng Hest, Gil Eanesest, Veneetsia meremehest Alvise Cadamostost, kes avastas Rohuneemesaared.

19. peatükk “Hea Lootuse neem” tutvustab lugejale Bartolomeu Diast, kes oli Euroopa maadeavastaja, kes purjetas 1488. aastal esimesena ümber Hea Lootuse neeme, avades sellega uue meretee üle India ookeani ja kümne aasta pärast ka Indiasse. Hiljem osales Dias Vasco da Gama mereretkel, mis jõudis indiaanlaste aladele ja hõivas Brasiilia.

20. peatükis “Vürtsitee” jõuamegi Vasco da Gama juurde. Tema oli esimene meritsi ümber Aafrika lõunatipu Indiasse seilanud eurooplane, kes õnnistas sisse niinimetatud Vürtsitee, mis tõi Portugalile kirjeldamatut majanduskasu.

Järgmised maadeavastajad selles põnevas ja huvitavas raamatus on Christoph Kolumbus, Vasco Nunez de Balboa, Hernan Cortes, Francisco Pizarro, Lope de Aguirre, Gonzalo Guerrero, Juan Ponce de Leon, Alvar Nunez Cabeza de Vaca, Francisco Vazquez de Coronado, Juan de Onate y Salazar, Juan Rodriguez Cabrillo.

32. peatükk kannab pealkirja “Reis ümber maailma”, milles räägitakse Fernao de Magalhaesist. Ta oli Hispaania kuningakoja palgatud maadeavastaja, kes avastas tee Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani, mida tänapäeval tuntakse Magalhaesi väinana. Ja ehkki ta suri enne oma retke lõppu, oli tema ekspeditsioon ajaloo esimene ümbermaailmareis.

Seejärel astuvad meie ette Francisco Jose Garcia Jofre de Loaisa, Francisco Javier, Miguel Lopez de Legazpi, Hasekura Rokuemon Tsunenaga, kuningannat teeninud korsaar Francis Drake, Põhja uurimise teerajaja Willem Barents.

39. peatükk “Inglismaa esimene koloonia Põhja-Ameerikas” tutvustab raamatu lugejale John Smithi. Tema oli inglise meresõitja ja maadeuurija, kelle nime tegi kuulsaks sõprus indiaanlanna Pocachontasega. John Smith asutas esimes Briti asula Põhja-Ameerikas: Jamestowni. Lisaks uuris ta Virginia jõgesid, kaardistas Cheaspeake’i lahte ja Uus-Inglismaa rannikut.

40. peatükis “Loodeväil” on juttu inglise meresõitjast Henry Hudsonist, kes otsis lühimat teed Euroopast Aasiasse piki Ameerika põhjarannikut – Loodevälja. Tema ekspeditsioonid sillutasid teed New Amsterdami ehk praeguse New Yorgi sünnile.

Järgmised peatükid räägivad meile Madalmaade maadeuurijast ja kaupmehest Abel Tasmanist, prantsuse maadeavastajast Rene-Robert Cavelier de La Sallest, Taani päritolu maadeuurijast Vitus Jonassen Beringist, Vaikse ookeani isandast James Cook’ist, La Perouse’i krahvist Jean-Francois Galaup’ist, šoti admiralist ja loodusteadlasest John Ross’ist, kes võttis kahel korral ette Atlandi ja Vaikset ookeani lahutava Loodevälja otsingud.

47. peatükk kannab pealkirja “Läbi ja lõhki teadusemees”, milles on juttu Alexander von Humboldt’ist, kes oli väga mõjukas teadlane. Tema, koos prantsuse loodusteadlase Aime Bonplandiga ette võetud viie aasta pikkusel rännakul Ladina-Ameerikas uuris paljusid valdkondi zooloogiast ja botaanikast etnograafia ja antropoloogia ning vulkanoloogia ja geograafiani. Ta talletas saadud tulemused teostesse, kuhu koondas kogu oma aja teaduslikud teadmised.

Seejärel liigume koos Meriwether Lewise ja William Clarkiga Metsikusse Läände, loeme liikide tekkimisest ja Charles Darwinist, käime Robert O’Hara Burke’iga Austraalias, kuid ka Loodeväilast ja Rootsi geoloogist ja geograafist Adolf Erik Nordenskiöldist. Šotlase David Livingstone’iga seikleme Aafrikas, kus liigub ka veel teinegi šotlane ehk Henry M. Stanley. Metsikut Läänt taltsutab Buffalo Bill, oma jälje on maadeavastajate sekka jätnud ka kolm kanget naist – Isabella Bird, Mary Kingsley ja Alexandra David-Neel. Külmadel aladel seiklevad Roald Amundsen, Ernest Shackleton, Robert Peary, põnevale ekspeditsioonile viib meid Norra seikleja Thor Heyerdahl, Tiibetisse aga Austria maadeuurija, geograaf ja kirjanik Heinrich Harrer, kes vallutas kogu maailma mäetippe ja sai kuulsaks seitsme Tiibetis veedetud aastaga. “Maailma katusele” viib meid Uus-Meremaa maadeuurija ja alpinist Edmund Hillary, merepõhja aga Jacques Piccard ja Don Walsh, raamatu viimases peatükis käime koos ameeriklaste ja venelastega kosmoses ja Kuul.

Selline sisukas ja kaasahaarav raamat on see maadeavastajate raamat. Usun, et seda võib võtta ka omamoodi õpikut, mis sobib lugemiseks nii noortele lugejatele kui ka täiskasvanutele. Raamatus on palju pilte ja fotosid, kaarte ja jooniseid.

„Vendade Grimmide muinasjutud“ (Eesti Raamat)

Selle raamatu kaante vahelt leiate üle 30 lastepäraselt jutustatud vendade Grimmide muinasjutu – Hansust ja Gretest, Lumivalgekesest, Bremeni linna moosekantidest, Okasroosikesest ja paljudest teistest.

Anne Hofmann on nende juurde joonistanud imeilusad pildid, mille kaudu saab muinasjuttude võlumaailma sukelduda.

Head haldjad, söakad printsessid, metsikud hiiglased, kavalad kääbused, vaprad printsid ja võimsad võlurid satuvad põnevatesse ja suurejoonelistesse seiklustesse, milles üks on kindel: lõpuks võidab alati hea!

„Vendade Grimmide muinasjutud“ on tõeline muinasjutuaare 4-aastastele ja vanematele lastele ning tervele perele.

Ma mäletan oma lapsepõlvest kahte suurepärast ja kaunist muinasjuturaamatut, üks neist oli Charles Perrault’ „Muinasjutud“ (eesti keeles 1979) ja teine Jakob ja Wilhelm Grimmi „Muinasjutte“ (eesti keeles 1981). Mõlemad ilmusid suures köites ja olid imeliste illustratsioonidega (Grimmide raamatu omad olid Jaan Tammsaare sulest, Perrault’ raamatu omad Lilian Härmi sulest). Sealt sai alguse minu huvi muinasjuttude vastu, mida täiendas veel ka 1987 ilmunud Hans Christian Anderseni muinasjuttude kogumik „Väike merineitsi“ , mille illustratsioonid olid jällegi Jaan Tammsaare sulest. Kindlasti ei unusta ma ka vahvaid raamatusarju (samuti ju muinasjutud) „Saja rahva lood“ ja väikeses formaadis ilmunud „Muinaslugusid kogu maailmast“.

Selles ilusas muinasjuturaamatus, millel on samuti väga ilusad illustratsioonid, mis on Anne Hofmanni sulest, on tõepoolest 30 muinasjuttu, mida paljud kindlasti teavad. Lastepärasesse kuube on need muinasjutud jutustanud Ulrike Sauerhöfer.

Esimene muinasjutt on maailmakuulus „Okasroosike“, milles kuningas ja kuninganna igatsesid endale väga last. Ühel päeval, kui kuninganna suples, hüppas tema juurde konn, kes ütles, et kuninganna soov läheb täide ja varsti toob ta ilmale tütre. Tüdruk sündis, korraldati suur pidu, kuhu kutsuti ka teadjanaisi, et need lapsele head sooviksid. Kuningriigis oli 13 teadjanaist, aga kuna kuningal oli vaid kaksteist kullast taldrikut, pidi üks neist koju jääma. Kolmeteistkümnes teadjanaine tuli ka, ta oli maruvihane, et teda poldud kutsutud. Ta hüüdis kõikidele, et kuningatütar torgaku end viieteistkümnendel sünnipäeval värtnaga ja kukkugu surnult maha! Kaheteistkümnes teadjanaine, kes polnud oma soovi veel öelnud, lausus nüüd, et ta ei saa needust maha võtta, kuid ta saab seda leevendada – kuningatütar ei sure, vaid jääb sajaks aastaks magama.

Kuningas käskis küll ära põletada kõik kuningriigis olnud värtnad, et tema laps oleks ohu eest kaitstud, kuid siiski jäi alles üks, mis asus kuningalossi kõige kõrgemas tornikambris. Kuidas asjad edasi lähevad, selle jätan ma sulle endale lugeda.

Siin on veel mitmeid väga kuulsaid, tuntuid ja populaarseid muinasjutte, näiteks „Rapuntsel“, mis jutustab naisest ja mehest, kes elasid koos kenas pisikeses majas, mille akendest paistis oivaline aed. Aed oli täis taimi, lilli ja värsket juurvilja. Aia ümber oli aga kõrge müür ja keegi ei söandanud sellesse aeda astuda, sest see kuulus kurjale nõiale, kes oli väga võimas ja keda kartis kogu maailm. Ühel päeval tuli naisel isu rapuntslite järele, mis kasvasid selles aias, ja ta palus oma mehel endale neid paar tükki tuua!

Mees armastas oma kaasat väga ja nii ronis ta pimedas üle müüri ning murdis mõned lehed. Naine valmistas sellest kohe oivalise salati. Salat oli suurepärane ja mees pidi järgmisel õhtul jälle minema rapuntsleid tooma, kuid nüüd oli aias ka kuri nõid, kes pakkus välja, et mees võib rapuntsleid võtta, kuid peab talle vastutasuks tooma lapse, kui see naisel ja mehel on sündinud! Hirmunud mees oli kokkuleppega nõus ja kui laps oli sündinud, ilmus kuri nõid, võttis tüdruku kaasa ja pani talle nimeks Rapuntsel.

Laps kasvas ja oli oma pikkade kuldete juustega imeilus. Kui tüdruk sai kaksteist aastat vanaks, pani nõid ta pimedasse metsa kõrgesse torni kinni. Sel polnud treppi ega ust, torni tipus oli vaid pisike aken. Tüdruk elas tornis ihuüksi, kui nõid tahtis Rapuntslile külla tulla, pidi tüdruk oma juuksed aknast alla laskma, ja neid mööda ronis nõid üles torni nagu mööda köit.

Ühel päeval hakkab torni juures käima kuningapoeg, kellele meeldib tüdruku laul. Lõpuks saab ta ka torni, kuna palub Rapuntslil juuksed tornist alla ulatada. Veidi hiljem saab sellest teada ka kuri nõid, mistõttu võtavad lood üsna halva pöörde. Kuningapoeg kukub kibuvitstesse, mistõttu jääb ta pimedaks, tüdruk viiakse kaugele tühjale maale. Kas Rapuntsel ja kuningapoeg saavad kokku? Selle pead ise välja selgitama.

„Hans ja Grete“ on samuti tuntud muinasjutt, milles õde-venda Hans ja Grete viiakse ema ja isa poolt metsa, kuna neil ei ole kodus enam piisavalt süüa. Esimesel korral õde-venda pääsevad metsast välja, kuna Hans oli isa ja ema jutuajamist pealt kuulnud ja kaasa võtnud valgeid kruusakive, mida oli taskust teele visanud. Teisel korral enam nii hästi ei lähe, sest Hans oli kaasa võtnud leivatükikesi, mida nad hiljem teelt ei leidnud, kuna linnud olid need kõik ära söönud.

Nüüd lähevad lapsed sügavasse metsa ja satuvad nõia majja! Esialgu oli nõid üsna sõbralik, kuid hiljem selgus, et tal oli plaanis lapsed lihtsalt nahka panna! Kas Hans ja Grete pääsevad? Ja kuidas? Selle saad teada, kui muinasjutu läbi loed.

Siin on ka jällegi väga tuntud ja kuulus muinasjutt ehk „Hunt ja seitse kitsetalle“, milles seitse kitsetalle peavad üksi koju jääma, kuna nende ema läheb metsa toitu otsima. Ema hoiatab enne minekut oma lapsukesi hundi eest, sest hunt on kuri ja võib kitsetalled nahka panna!

Hundil õnnestub kitsetalled siiski ära petta ja pääsebki nende majja sisse, kuid ... ma ei saa jälle ju siinkohal edasi rääkida, kuidas lugu lõpeb, kuid sina saad selle ise kindlasti lõpuni lugeda.

Raamatust leiame ka muinasjutu „Tuhkatriinu“, mis on kindlasti paljudele muinasjutusõpradele hästi tuttav. See räägib heasüdamlikust tütarlapsest, kelle ema sureb. Tema isa võtab uue naise, kellel on ka endal kaks tütart – silmale kenad vaadata, kuid kurja südamega. Nüüd pidi vaene kasutütar päevast päeva tõusma enne päikesetõusu ning vett tassima, tuld tegema ja süüa keetma. Mõnikord, kui kasuõed olid eriti õelad, puistasid nad ahju ette tuha sisse herneid ja läätsi ning tüdruk pidi neist head välja noppima. Ja kui töö sai õhtuks valmis, ei tohtinud ta magada voodis, vaid pidi kolde kõrvale tuha sisse heitma. Seepärast nägi vaene tüdruk alati must ja tuhane välja ning teda hüüti Tuhkatriinuks. Nüüd oli tulekul uhke ball, mille korraldas kuningas. Kutsutud olid käik maa vallalised naised, et prints saaks nende hulgast endale pruudi valida.

Ka Tuhkatriinu tahtis minna, kuid mida selga panna? Polnud tal ka kingi ega ehteid ... Õnneks oli Tuhkatriinu ema haual üks imepuu, millel oli linnuke, kes viskas Tuhkatriinule uhke kleidi ja hõbedast kingad. Kui Tuhkatriinu nendega ballile ilmus, ei tundud keegi teda ära. Ta oli nii kaunis, et teda peeti võõraks kuningatütreks! Kui ball läbi sai, jooksis Tuhkatriinu ruttu koju.

Järgmisel päeval ball jätkus. Tuhkatriinu sai linnukeselt veelgi uhkema kleidi ja prints tantsis Tuhkatriinuga terve õhtu. Balli lõppedes jooksis tüdruk kähku koju.

Kolmandal päeval sai Tuhkatriinu kõige uhkema kleidi, see oli kuldne ja selle juurde käisid ka kuldsed kingad. Kui Tuhkatriinu ballile ilmus, oli terve saal imetlusest keeletu. Kesköö paiku hakkas pidu lõppema ja Tuhkatriinu jooksis minema, kuid seekord oli prints välja mõelnud kavaluse ning lasknud lossitrepi astmed katta tõrvaga, et ilus tundmatu ei saaks putku panna. Tuhkatriinu jäi tõrva külge kinni ja jättis ühe kuldse kinga maha. Prints leidis selle kinga ja kinnitas, et kelle jalga see king sobib, see saab tema naiseks! Kas ja kuidas jõuab prints koos kingaga Tuhkatriinu juurde, selle jätan ma Sulle endale lugemiseks.

Raamatust leiad veel ka muinasjutud: „Kalamees ja tema naine“, „Saabastega kass“, „Lumeeit“, „Lumivalge ja Roosipuna“ (see on jällegi vahva lugu, kahest õest, keda hüüti Lumivalgeks ja Roosipunaks, mängus on ka suur ja võimas karu, kes hiljem osutub hoopis kuningapojaks ja ka kuri kääbus, kes kuningapoja karuks oli nõidunud), „Lauake, kata end“ (lugu rätsepast, tema kolmest pojast ja kitsest), „Läbitantsitud tallad“ (lugu kuningast ja tema kaheteistkümnest tütrest, kes käivad öösiti salajas imelises metsas printsidega tantsimas, hommikuks on tütarde kingad katkti tantsitud, mis öösiti toimub, sellele aitab vastuse leida haavatud sõjamees), „Kuningas Rästahabe“ (siin toimetavad ühel kaugel maal heasüdamlik kuningas, tema ära hellitatud tütar, kellel jõuab kätte aeg abielluda, kuid ükski mehekandidaat ei sobi talle, lõpuks antakse ta naiseks ühele veiderdajale, kes hiljem osutub hoopis ...).

Lisaks veel ka muinasjutud: „Konn-kuningas“, „Kuldne hani“, „Vahva rätsep“ (lugu vahvast, kavalast ja nutikast rätsepast ja suurest hiiglasest), „Jänes ja siil“ (selles loos hakkab upsakas jäneseisand siiliga võidu jooksma), „Metsamajake“, „Eluvesi“, „Kurat kolme kuldse juuksekarvaga“, „Kaksteist kütti“, „Seitse kaarnat“, kuid ka „Punamütsike“ ja „Bremeni linna moosekandid“ (selles loos toimetavad üheskoos eesel, jahikoer, kass ja kukk, kes ajavad hirmu nahka suisa röövlitele), „Lumivalgeke“ (lugu ilusast kuningatütrest, keda kutsutakse Lumivalgekeseks, kurjast võõrasemast, kes tahab olla kõige ilusam kogu maal, mistõttu satub Lumivalgeke metsa, kus asub elama koos seitsme pöialpoisiga, mängus ka imetabane peegel, nõiutud kamm, mürgitatud õun, uninunud Lumivalgeke, klaasist kirst ja vapper kuningapoeg).

Sellised muinasjutud on selles ilusas ja uhkes muinasjuturaamatus. Need on vahvalt ja lihtsalt väiksemale lugejale ümber jutustatud, et lastel oleks kergem lugeda ja aru saada, kuid ma arvan, et neid lugusid võivad lugeda ka suuremad lugejad, miks mitte täiskasvanud, et oma lapsepõlve ja vanu häid muinasjutte meelde tuletada.

“The United States vs. Billie Holiday” (Warner Music)

Pean tunnistama, et on hämmastav leida sedavõrd ehe plaat, mis meenutab aastakümnete taguseid aegu, millal Billie Holiday oli kindlasti paljude muusikasõprade arvates maailma parim lauljatar.

Vaatasin üle ka oma isikliku vinüülplaatidekogu, sest meenus, et ka nn nõukogude ajal ilmus Billie Holiday loomingut vene plaadifirmalt “Melodija”, ja mälu ei petnud mind, leidsin 1990 ilmunud albumi “Strange Fruit”, millel Billie Holiday esitatud lugusid erinevatest aastatest, nagu näiteks “God Bless The Child” (1941), “All Of Me” (1941), “Strange Fruit” (1939), “What A Little Moonlight Can Do?” (1935), “Gloomy Sunday” (1941), “Mean To Me” (1937), “The Man I Love” (1939), “Them There Eyes” (1939), “Summertime” (1936), “Fine And Mellow” (1939), “I Cover The Waterfront” (1941) ja “Billie’s Blues” (1936). Tõelielt hea valik, ja loetlesin lood üles, et veidi hiljem vaadata, kas nendest lugudest mõni ka uuele heliribale on pääsenud.

Etteruttavalt võin öelda, et uuel heliribal on nendest lauludest olemas “All of Me” (mis on uue heliriba avalöök), “God Bless The Child”, “Strange Fruit” ja “Them There Eyes”.

Aga lähen nüüd selle uue heliriba juurde, sest valmis on saanud uus film Billie Holidayst ehk “The United States vs. Billie Holiday”, mille peaosas mängib suurepärane Andra Day, kes ka albumil olevad laulud esitab. Vaid ühes laulus “The Devil & I Got up to Dance a Slow Dance” laulavad suurepäarse dueti Charlie Wilson ja Sebastian Kole.

Filmi heliribal kuuleb Billie Holiday poolt tuntuks lauldud laule, mida nüüd esitab Andra Day, kuid albumil on ka mitu uut lugu, mis hingavad ajastule kohases võtmes – “Tigress & Tweed” (autoriteks Day & Raphael Saadiq), “Break Your Fall” (autoriteks Warren Oak Felder ja Coleridge Tillman) ja “The Devil and I Got Up to Dance a Slow Dance” (autoriteks loo esitaja Charlie Wilson, Jamie Hartman, Warren Oak Felder ja Coleridge Tillman).

Filmi režissööriks on Lee Daniels, peaosa mängib Andra Day, teistes osades Trevante Rhodes, Natasha Lyonne, Garrett Hedlund, Da’Vine Joy Randolph, Tone Bell, Tyler James Williams, Evan Ross ja Erik LaRay Harvey. Filmis jälgitakse 1940ndaid aastaid New Yorgis, kui valitsus oli võtnud “jälgimise alla” Billie Holiday, põhjuseks toodi narkootikumid ja nende tarvitamine … Filmi aluseks on Johann Hari kirjutatud raamat “Chasing the Scream: The First and Last Days of the War on Drugs”. Andra Day on osa eest juba kandideerinud parima näitlejatari Kuldsele Gloobusele ja ka sama auhinna parima laulu (“Tigress and Tweed”) kategoorias.

Andra Day (s. Cassandra Monique Batie, 30. detsember 1984) on USA lauljatar, laulukirjutaja ja näitlejatar. 2015 ilmus tema seni ainus album “Cheers to the Fall”, mis tõusis USA plaadimüügitabelis 48. kohale. 2016 kandideeris see album Grammy auhinnale parim R&B albumi kategoorias, selle albumi lugu “Rise Up” kandideeris samal aastal Grammy auhinnale parima R&B loo kategoorias. 2015. aasta lõpus esines Andra Day koos legendaarse Stevie Wonderiga Apple TV reklaamis, kusjuures Stevie Wonderit peetakse ka Andra Day “avastajaks”.

Billie Holiday (ehk Eleanora Fagan, 7. aprill 1915 – 17. juuli 1959) oli USA džässi ja swingilauljatar, kelle karjäär kestis 26 aastat. Tema hüüdnimeks oli “Lady Day”, mille pani talle tema sõber ja muusikaline partner, saksofonist Lester Young.

Billie Holiday on väga palju mõjutanud jazzi- ja poplaulu arengut. Tema vokaalne stiil sai paljuski mõjutusi jazzmuusikutelt, ja Billie Holiday oli üks esimesi lauljatare, kes oskuslikult kasutas laulmisel ära fraseerimist ja lauldes veidi muusikast hiljem, justkui meloodiale järgi (sellist laulustiili kasutas hiljem ka Frank Sinatra). Billie Holidayl oli ka hämmastav improviseerimisoskus, kusjuurs tema hääleulatus oli üsna väike.

Joachim E. Berendt kirjutab raamatus “Jazziraamat. Ragtime’ist tänapäevani” (Vagabund 1999) nii: “Räägitakse, et Billie Holiday stiil, mida peeti omal ajal uueks ja revolutsiooniliseks, koosnes põhiliselt hääle “mikrofoniseerimisest”, laulmisviisist, mis ilma mikrofonita olnuks mõeldamatu. See “mikrofonistiil” on igasuguse popmuusika jaoks saanud nii tavaliseks, et vaevalt leidub neid, kes oskavad ette kujutada, kui revolutsiooniline see oli ajal, mil Billie Holiday mikrofoni avastas.”

Berendt kinnitab oma raamatus sedagi, et Billie Holiday oli suurim jazzlauljatar pärast Bessie Smithi, võib olla üldse suurim, igatahes oli Holiday swingi kehastus.

“Billie Holiday hääl on väike, nõtke ja tundlik,” kinnitab Berendt, “Holiday laulmises on Lester Youngi elastsust, mida võis märgata juba enne nende kohtumist. Holiday on esimene artist jazzis (mitte ainult naiste või jazzlauljate seas), kelle muusikas on selgelt näha saksofoni mõju stiilile ja soundile. Võib öelda, et tänu Billie Holidayle algas moodne jazz laulmises varem kui pillimängus.”

Billie Holiday sündis Philadelphias, kasvas üles Baltimore’is, kuid tema lapsepõlvest on üsna vähe teada, sest lauljatari 1956. aastal räägitud lood lapsepõlvest, osustusid valeks. Juttu on olnud tema teenijatööst, vägistamistest ja prostitutsioonist, kuid Billie Holiday oli 15-aastane, kui tema pere kolis elama New Yorki ja just siis alustas ta laulmisega Harlemi ööklubides, kus teda kuulis ka produtsent John Hammond. 1933 aitas Hammond valmis teha esimese Billie Holiday salvestuse, see oli lugu “Your Mother’s Son-in-Law”, milles saatis teda ka nooruke Benny Goodman.

1935 sõlmis lauljatar lepingu firmaga Brunswick. Koostöös Teddy Wilsoniga sündinud hittlugu “What a Little Moonlight Can Do” tegi Billie Holiday kuulsaks. Berendt kirjutab oma jazziraamatus, et see oli väike banaalne laul, kuid tulemuseks oli täisväärtuslik kunstiteos.

1930. aastatel oli lauljatar populaarne, tehes koostööd plaadifirmadega Columbia ja Decca. Billie Holiday laulis ja teda saatsid tolle aja kuulsaimad jazzmuusikud Lester Young, Roy Eldridge, Buck Clayton, Ben Webster ja Bunny Berigan, neid koosseise juhendas tavaliselt pianist Teddy Wilson. Billie Holiday oli ka üks esimesi mustanahalisi jazzartiste, kes esines ka koos valgete muusikutega, ta oli mõnda aega isegi Artie Shaw’ orkestri solist, kuigi on teada sedagi, et Holiday pidi kuude kaupa kasutama tagaust, samas kui tema valged kolleegid käisid peauksest. Billie Holiday elas räpastes hotellides ning ei tohtinud vahel oma töökaaslastega isegi lõunalauda jagada. Ja pidi kõike seda kannatama mitte ainult ainsa musta, vaid ka naisena orkestris.

Enne seda esines Holiday ka Count Basie’ orkestriga, kus ta koges veelgi rängemat alandust: kuigi Holiday oli samavõrd must nagu iga teine Basie’ muusik, võis tema nahavärv tunduda mõnele külastajale liiga hele. Tollal oli mõeldamatu, et valge lauljatar esineb koos mustadega. Nii pidi Holiday ühes Detroidi teatris kasutama tumedat grimmi.

1940. aastatel hakkas Billie Holiday lindistama vähem jazzilikke lugusid, lugudes oli rohkem swingi, kübe bluusi, näiteks 1939. aastal salvestatud suurepärane lugu “Strange Fuit”, mis jutustas hoopis mustanahaliste lintšimisest … Teema oli sedavõrd keeruline, et esialgu keeldus plaadifirma Columbia seda lugu avaldamast, ja see ilmus ühe väikese plaadifirma alt. Berendt kirjutab jazziraamatus, et sellest laulust sai kõige jõulisem muusikaline protest rassilise diskrimineerimise vastu, sest puu otsas rippuv “kummaline vili” on lintšitud mustanahalise keha. Billie Holiday laulab seda laulu justkui konstateerides fakti.

1940. aastate lõpus oli Billie Holidayl tõsiseid juriidilisi probleeme ja ka probleeme narkootikumidega. Tema mitmed suhted meestega lõppesid õnnetult. Esialgu tarvitas lauljatar kanepit ja alkoholi, hiljem juba ka heroiini. Narkootikumid hakkasid mõjuma halvasti ka tema häälele.

Ta viibis lühikest aega ka vanglas, kusjuures on ju ka neid jutte, milles räägitakse, et laujatari narkosüüdistused olid fabritseeritud FBI poolt … Vanglast naastes andis Billie Holiday kontserdi täismajale Carnegie Hall’is, kuid kahjuks jätkusid ka mured nii alkoholi kui ka narkootikumidega. Kui ta oli jäänud vahele heroiiniga, siis keelati tal esinemised New Yorgis Tema viimaseks albumiks jäi 1958 ilmunud suurepäarne “Lady in Satin”. 1959 sattus Billie Holiday haiglasse südame- ja maksaprobleemidega. Lauljatar suri maksatsirroosi tagajärjel 17. juulil 1959, olles vaid 44-aastane … Berendt kirjutab jazziraamatus, et oma elu viimastel aastatel oli Holiday minetanud tippaastate vormi.

“Ta laulis ilma varasema vilkuse ja kiirguseta; tema hääl kõlas kulunult, rohmakalt ja vanalt. Siiski oli isegi siis tema laulus magneetilist jõudu. On imekspandav, kui palju jääb suurest kunstnikust alles, kui hääl, tehnika ja paindlikkus on kadunud ning säilinud on üksnes vaimne jõud. Seda Billie Holiday viimastel plaatidel kuulda on peaaegu kõhedustekitav: laulja on kaotanud oma elukutse materiaalsed ja tehnilised atribuudid, kuid jääb siiski suureks kunstnikuks.”

Berendt tõdeb, et Billie Holiday on kogu jazzilaulmise keskpunkt. Pärast Holidayd tuleb terve hulk naislauljaid, kelle ühisnimetaja oli (ja on endiselt) Holiday järgmine selles konkreetses stiilikategoorias, kuhu nad kuuluvad. Pärast surma on Billie Holiday postuumselt võitnud neli Grammy-auhinda! Kategooriaks “Best Historical Album” – 1980 album “Billie Holiday – Giants of Jazz”, 1992 “Billie Holiday – The Complete Decca Recordings”, 1994 “The Complete Billie Holiday” ja 2002 “Lady Day: The Complete Billie Holiday”.

1972 linastus film Billie Holiday elust, “Lady Sings the Blues”, peaosas Diana Ross. 1973 valiti Billie Holiday Grammy Hall of Fame’i. 1986 sai valmis ka teatrietendus “Lady Day at Emerson’s Bar and Grill”, mis räägib samuti Billie Holidayst, peaosa kehastas Reenie Upchurch, veidi hiljem tehti sellest ka Broadway muusikal ning 2016 tehti sellest ka telefilm, peaosas Audra McDonald.

“The United States vs Billie Holiday” heliriba on võrratu kuulamine, sest vanade laulude uued seaded on võrratud, ja kõlavad nii nagu vanasti … Andra Day esitused, orkestratsioonid, pillimehed on suurepärased, kusjuures mõnel hetkel lausa raske vahet teha, kas laulab Andra Day või Billie Holiday, ja seda ainult heas mõttes … Ka plaadil kõlavad uued laulud, millest eespool juttu tegin on võrratud. Olen üsna kindel, et heliribale valitud laulud esindavad Billie Holiday jazzilikku, swingilikku kui ka bluusilikku poolt, mis ongi igati äge.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/6NYYohGLKbj1z3XfORwrQv?si=L9cEL9-uSyCoM0JmSf-L2w&nž=1

„Müüdid ja legendid. Õpilase entsüklopeedia“ (Varrak)

Tutvume põneval reisil ümber maailma vägevate kangelaste ja kangelannadega, maagiliste võimetega elukatega ja hirmuäratavate koletistega. Kohtume Lääne-Aafrika vembumehest jumala Anansiga, kes esineb ämbliku kujul, samuti Vana-Kreeka kartmatu sõja- ja tarkusejumalanna Athenaga, jaapanlaste imelapsest jumala Kintaro ning veel paljude teiste huvitavate tegelastega.

Kirjastuse Varrak “Õpilase entsüklopeedia” sarjas on varem ilmunud uhked ja sisukad raamatud geograafiast, kosmosest, teadusest, leiutistest, inimkehast ja kunstist. Nüüd siis ilusas ja suures köites raamat müütidest ja legendidest. Raamatus on palju fotosid, joonistusi, jooniseid jne.Kirjastuse Varrak “Õpilase entsüklopeedia” sarjas on varem ilmunud uhked ja sisukad raamatud geograafiast, kosmosest, teadusest, leiutistest, inimkehast ja kunstist. Nüüd siis ilusas ja suures köites raamat müütidest ja legendidest. Raamatus on palju fotosid, joonistusi, jooniseid jne.

Sissejuhatuses öeldakse lugejale, et juba ammustest aegadest on inimesed üksteisele lugusid rääkinud. Lugusid maailma ja ühiskonna nähtuste tekkimisest ning seda põhjustanud üleloomulikest olenditest – jumalatest ja jumalannadest, kangelastest ja kangelannadest – nimetatakse müütideks. Lugusid sündmustest, mis võib-olla võisidki toimuda, või inimestest, kes võisidki kunagi elada, nimetatakse sageli legendideks. Mõne loo aineks võivad olla kultuuri või usuga seotud sündmused, mida ümbritseb teatud pühapaiste. Kõik niisugused lood, ükskõik kui uskumatud nad ka ei tundu, peegeldavad inimeste tegelikku elu: need räägivad sellest, kuidas elasid inimesed väga ammu ja mida nad tänapäeval usuvad.

Sissejuhatuses on juttu veel lugudest kogu maailmas, lugude eesmärgist, maagilisest maailmast, ühistest teemadest (maailma loomine, surnute riik, traditsioonide tekkimine, hea ja kurja võitlus, suured jumalad, petturid ja sulid), suurest inspiratsiooniallikast (aegade jooksul on müüdid andnud inspiratsiooni nii raamatute ja muusikateoste ning maalide loomiseks).

Raamatu esimeses osas oleme Euroopas. Euroopa rahvaste müütides, alates Vana-Kreeka jumalatest ja jumalannadest ning lõpetades Skandinaavia vembumeeste ja koletistega, leiame vägagi ettearvamatuid tegelasi, kes on vahel vägivaldsed, vahel head ja armulikud. Ehkki need müüdid pole enam osa praegustest uskumustest, kirjeldavad need maailma, kus jumalustel on võimalik inimeste elu otseselt mõjutada ja muuta kõike nii armastuses kui ka sõjas.

Selle osa esimene peatükk on universumi loomisest. Vanadel kreeklastel oli universumi tekkimise ning jumalate ja jumalannade päritolu kohta mitu lugu. Tuntuima müüdi peategelased on maajumalanna Gaia ja kõikide jumalate esiisa Uranos, kes lõid maailma ja esimesed elusolendid. Siin on juttu algmunast, esimestest elusolenditest, kuid ka sellest, et pärast Uranose surma sai titaanide kuningaks ja maailma valitsejaks Kronos.

Teine peatükk räägib meile titaanidest ja nende lastest. Surematud ja mõjuvõimsad titaanid olid Gaia ja Uranose järeltulijad. Nad olid oma suure jõu ja vastupidavuse poolest tuntud hiiglased. Alguses oli titaane 12, aga hiljem sünnitasid mõned neist veel omasuguseid, teistest jälle said Olümpose jumalate vanemad. Selles peatükis saame tuttavaks Kronose, Rhea, Okeanose, Themise ja Heliosega, kuid ka hesperiitide ja muusadega.

Kolmas peatükk jutustab meile Kronose kukutamisest, seejärel saame tuttavaks kaheteistkümne olümplasega – Kreeka mütoloogia kõige tähtsamaid jumalaid nimetati olümplasteks, sest nad elasid suure Olümpose mäe tipul. Sealt valitsesid nad maailma ja pidasid inimesi silmas. Vanad kreeklased kartsid ja austasid seda kõige mõjuvõimsamat jumalate põlvkonda väga. Need 12 olid: Aphrodite, Apollon, Ares, Artemis, Athena, Demeter, Hephaistos, Hera, Hermes, Hestia, Poseidon ja Zeus.

Edasi on juttu inimkonna loomisest, Aphroditest ja Hephaistosest, Pandora laekast, muusik Apollonist, Delfi oraaklist, Daphne kimbatusest, Athena kingitusest, Arachne ülbusest, allilmast, Persephone röövimisest, Heraklase vägitegudest, Orpheusest ja Eurydikest, Perseusest ja Medusast, Theseusest ja Minotaurosest, Bellerophontesest ja Pegasosest, Ikarose alla kukkumisest, Iasonist ja argonautidest, Kreeka merejumalatest (Pontos, Proteus, Poseidon, Triton, Leukothea), Oidipuse tragöödiast, Trooja sõjast (Vana-Kreeka luuletaja Homerose eepos “Ilias” kirjeldab lõpuosa sõjast, mida kreeklased pidasid rannikuäärse Trooja linnaga, kümme aastat kestnud sõda lõppes Trooja hävitamisega, selles peatükis on juttu ka Trooja hobusest), Odysseuse teekonnast koju, Orestesest kohtu all, Aenease ülesandest, kodukoldejumalannast Vestast, kevadejumalannast Florast.

Kreekast liigume edasi Skandinaaviasse. Ka siin on juttu maailmas loomisest – tänapäeva Skandinaavia aladel ajavahemikus 800-1300 elanud Põhjala rahvaste maailmaloomise lugu jutustab, kuidas maailm tekkis kahe, äärmiselt palava ja jäiselt külma ala vahele. Lugu kirjeldab ka seda, kuidas tekkisid jääst esimesed elusolendid – Põhjala koopajumalate esivanemad -, aga ka esimene mees ja naine. Edsi loeme maailmapuust – Põhjala mütoloogias ühendab hiiglaslik saarepuu Yggdrasil tervikuks kogu universumi. Puule toetub eri tasanditel üheksa maailma (maad), kus elavad erinevad olendid. Muinas-Skandinaavia koguteosed “Vanem Edda” ja “Noorem Edda” annavad nende maade paiknemise kohta erinevaid kirjeldusi, mistõttu on nende täpset asukohta puul raske määratleda.

Edasi loeme Põhjala ühest kõige tugevamast ja vapramast jumalast Odinist, kes oli ka väga tark. Aaside juhina otsis ta alati uusi teadmisi, aga nende hankimiseks tuli tuua ohvreid, juttu on ka ruunikirjast, sest müüdi ühe versiooni kohaselt olevat Odin loonud esimese muinaspõhja tähestiku, mis sai ruunikirja aluseks.

Seejärel juba Odini pojast, piksejumal Thorist, kes valitses oma suure võlujõuga vasara abil. Öeldakse, et viikingid kandsid enese kaitseks Thori vasarat kujutavaid amulette. Loeme ka juamalatest Lokist ja Baldrist, Ragnarökist – lugu Ragnarökist ehk jumalate saatusest on Põhjala mütoloogias ebatavaline, sest see ennustab tulevikku: seda, kuidas tuleb maailma lõpp. Selle kohutava sündmuse tagajärjel pühitakse minema nii jumalad, jumalannad, hiiud kui ka inimesed.

Lugusid on raamatu esimeses osas veel. Sõrmuse saaga – see kuulus Põhjala müüt räägib õnnetustest ja hädadest, mis juhtuvad nendega, kelle käes on härjapõlvlase Andvari neetud aare. Põhiliselt jälgitakse kangelase Sigurdri saatust ja kirjeldatakse, kui hukatuslikult mõjub talle Andvari aarete hulgast pärinev sõrmus. Juttu on ka Soome rahvuseeposest “Kalevala”, mis algab kirjeldusega maailma loomisest ja jutustab palju lugusid. Selles on juttu soomlaste maa Kalevala ja Pohjola (Põhjala) omavahelisest kemplemisest. Kesksel kohal on kolme soome vägilase – Väinämöineni, tema sõbra imesepp Ilmarineni ja vembumees Lemminkäineni – seiklused.

“Kalevalale” järgneb ajavahemikus 975-1010 anglosaksi (vanainglise) keeles kirja pandud eepos “Beowulf”, mis jutustab loo kangelasest, kes rändab taanlaste maale, et vabastada nad koletisest. Seejärel naaseb ta koju ja saab kuningaks.

Meil on võimalus saada tuttavaks ka Iiri mütoloogias tegutseva Dagdaga, kes oli eriliste võluvõimetega hõimu mõjuvõimas juht. Dagda oli iseäranis tuntud oma tarkuse ja üliinimliku jõu poolest, aga samas oli ta ka koomiline tegelane, kelle mõnigi ettevõtmine tegi rahvale nalja. Juttu on ka iirlaste armastusjumalast Aongusest, kes oli Dagda ja jõejumalanna Boanni poeg. Teda hüüti sageli lihtsalt nooreks pojaks, sest armunuid kokku airdates esines ta ka ise kena noormehena. Ja veel, surelikust naisest ja Iiri päikesejumalast Lugh’st sündis pooljumal Cuchulainn, kes oli Iirimaal Ulsteri kuningriigi parim sõjamees.

Palju vanu Iiri lugusid räägib kuulsast kangelasest Finn MacCoolist, kes oli väga tugev ja vapper ning oskas ka tulevikku ennustada, Finni poeg Oisin oli kuulus luuletaja, aga ka ühtlasi sõdalane ja seikleja. Suurem osa temast rääkivaid lugusid kirjeldab retke legendaarsele Nooruse maale ehk teise ilma, kus elasid üleloomulikud olendid. Iirimaalt liigume edasi Walesi. Loeme Walesi printsist Pwyllist ja tema armastatud Rhiannonist, kuid ka nende pojast Pryderist, kes koos sõbra Manawydaniga sõitis Walesist Inglismaale.

Loeme ka kivisse peidetud mõõgast. Kuningas Arthuri ja tema õilsate rüütlite vägiteod kujutavad enesest kõige põnevamaid lehekülgi Britanniast ja Prantsusmaalt pärit legendidest. See kuulus lugu jutustab sellest, kuidas Arthur sai Britannia kuningaks, võites ebatavalise võitluse, ja koondas hiljem enda ümber ümarlauarüütlid. Järgmised peatükid jutustavad Püha Graali otsimisest, Sir Lanceloti reetlikkusest, kuid ka Robin Hoodi seiklustest.

Britanniast liigume raamatu esimse osa lõpuks veel ka Venemaale. Juttu on nõiamoor Baaba-Jagaast, neiu Vassilissast, kelle õnnestus Baaba-Jagaast jagu saada, kurjast võlurist Kaštšeist ja tema surmast sõdalaskuningatar Marja Morjevna käe läbi. Kaks esimese osa viimast peatükki räägivad meile Ivanist ja tulilinnust ning näkineiust ja kuningapojast.

Raamatu teine osa viib meid Aasiasse. Hiinas, Jaapanis ja Indias levinud müüdid on aluseks tänapäevalgi laialt levinud religioonidele. Nendes tegutsevaid jumalaid ja taevariigi valitsejaid peetakse maapealsete inimeste valitsejate ning nende elu, mõtteid ja uskumusi mõjutavate tarkade esivanemateks. Teistest Aasia piirkondadest pärit lood on üldse vanimad, mida inimkond teab.

See osa algab jumalate sünniga. “Enuma Eliš” on pärit 2000 eKr Mesopotoomias tekkinud linnriikide loomist kirjeldav eepos. Mesopotaamia on Tigrise ja Eufrati jõe vahele jääv ala tänapäeva Iraagis. Üks osa sellest eeposest räägib jumalate päritolust. Edasi on juttu, kuidas Marduk loob Babüloni – Babülon oli Mesopotaamia vägevamaid linnu, “Enuma Eliš” annab teada, et seda linna ei rajanud inimesest kuningas, vaid hoopis jumal.

Juttu on ka Inannast, kes oli Mesopotaamias elanud sumerite kõige rohkem austatud jumalus. Inannat peeti armastus-, viljakus- ja sõjajumalannaks. Selles raamatus olev lugu jutustab tema retkest allilma ja sellest, kuidas tal läks korda sealt tagasi tulla. Samuti selgub siit, kuidas maa peal hakkasid vahelduma aastaajad.

Inannale järgneb türann Gilgameš. Mesopotaamias elanud legendaarne kuri kuningas Gilgameš on vanima meie ajani säilinud iidse eepose peategelane. Sumeri eepos “Gilgameš” on umbes 4000 aastat vana ja üldse üks vanimaid säilinud kirjandusteoseid. Selle peateemad on võim, julmus, kangelaslikkus ja sõprus, aga ka igavese elu otsingud.

Loeme ka iidsest Ugariti linnast, Baali tõusust võimule, hirmuäaratavast Ugariti jumalannast Anatist, Anatoolias elanud hetiitide ilmajumalast Tešubist, võitlusest kurjusejõududega, Pärsia eeposest “Šahname” ja selle peategelasest kangelaslikust sõdalasest Rustamist, taevajumalast ja tema loomistööst, Mongoolia müütidest (neis püütakse sageli seletada inimesi ümbritsevat loodust, palju on juttu loomadest ja sellest, kuidas nad said endale iseloomulikud jooned).

Juttu on loomulikult ka Hiina mütoloogiast. Selles on universumi loomine seotud vägivaldse ürglooja Pan Gu ja leebema olemusega Nü Wa nimega. Pan Gu lõi üleüldisest kaosest universumi, Nü Wa aga esimesed inimesed. Mitu Hiina loomise lugu jätkuvad kirjeldusega, mis juhtus siis, kui maailma tabas suur veeuputus ja kõik inimesed uppusid. Enamik neist lugudest räägib, kuidas jumalanna Nü Wa tuli maad päästma ja taastas elu maailmas. Juttu on ka taevasest valistejast Nefriitkesirist, kes on Hiina mütoloogia kõrgeim jumal. Temast räägib palju lugusid, millest mõni väidab, et just tema lõi universumi ja inimsoo. Saame tuttavaks ka kaheksa surematuga, kes on Hiina mütoloogias legendaarsed erakordsete võimetega olendid. Nende elu algas inimesena ja nad said surematuks, kui olid pühendunud täielikult taoismile, iidsele eluviisile kooskõlas loodusega.

Hiina mütoloogiast saame tuttavaks veel ka taevase ammuküti Yiga, ahvikuningaga, seejärel juba Jaapanisse. Jaapani loomise lugu on jäädvustatud Jaapani vanimas säilinud kirjandusteoses “Kojiki”, mis avaldati esmakordselt 712. aastal. Selles väidetakse, et Jaapani saarestikku ei loonud üks jumal, vaid abielupaar Izanagi ja Izanami. Nemad tõid kasutusele ka mõiste “kami” (loodusvaimud), millel on Jaapani mütoloogias tähtis osa.

Meile räägitakse ka Jaapani päikesejumalannast Amaterasust, kuid ka rebasnaisest (Jaapani müütides on loomadel sageli üleloomulikke võimeid, rebast peetakse väga arukaks ja ta suudab oma kuju muuta), juttu on ka abivalmis Okuninushist, legendaarsest kangelasest Kintarõst (“kuldne poiss”), kes on imelaps, kelle jõud ja kangelasteod olevat veelgi suuremad kui enamikul Jaapani sõdalastel.

Seejärel saame tuttavaks ka hinduismi ja Hindu mütoloogiaga. Loojajumal Brahma, kes moodustab hinduismis koos Višnu ja Šivaga kõige võimsamate ja kõige enam kummardatud jumalate kolmiku ehk Trimurti. Brahma sündis lootoseõiest, mille lõi Višnu, ning alustas siis suurt tööd universumi ja kõikide eluvormide loomisel. Juttu on ka hävitaja Šivast, suurest jumalannast ehk Devist ehk Mahadevist, India eeposest “Ramajana”, Višnu avataaradest.

Entsüklopeedia kolmas osa viib meid Aafrikasse. Vana-Egiptuse mütoloogiat tunneme tänu tuhandeid aastaid vanadele kirjalikele ülestähendustele ja arheoloogilistele leidudele, mis annavad meile sellest ammusest tsivilisatsioonist väga hea ülevaate. Seevastu lood niisugustest praegugi elavatest kultuuridest nagu on masaidel või sanidel aitavad seletada eluviisi, tavasid ja kombeid, mis kestavad tänapäevalgi.

Vana-Egiptuse maailmaloomise loost on mitu variant, mis kirjeldavad, kuidas kõik elusolendid sündisid lõpmatust merest. Peamine looja oli päikesejumal Ra, kes lõi maailma oma laste ja lastelaste abiga. Vana-Egiptuse linna Memphise loomise lugu on seotud käsitöö-, arhitektuuri-, skulptuuri- ja metallitööjumala Ptahiga. Usuti, et Ptah on kuulsa arhitekti Imhotepi esiisa.

Lugu jumal Osirisest ning tema vennast ja rivaalist Sethist oli muistsete egiptlaste hulgas väga armastatud. See pajatab kuningas Osirise imelisest võidust surma üle ja tema poja Horose võitlusest enda kui Egiptuse õigusjärgse valitseja koha eest. Müüt kinnitab egiptlaste usku, et nende valitsejad on jumalate järeltulijad ja et elu jätkub pärast surmagi.

Saame lugeda ka egiptlaste hauatagusest elust, Egiptuse jumalannadest (Hathor, Bastet, Taveret, Meshenet, Neith, Maat, Renenet), vembumehest ja kangelasest Anansist, kelle vingerpussid on Lääne-Aafrikas laialt levinud. Ehkki Anansi on väike ja pole jõu poolest kuigi tugev, kasutab ta mõistust ja kavalust ning trumpab üle palju inimesi ja loomi. Paljudes lugudes tegutseb koos Anansiga loojajumal Nyame.

Lääne-Aafrikas elava joruba rahva legendides tegutseb palju jumalaid ja vaime, nende hulgas ka peajumal Olorun (tuntud ka kui Olodumare), kelle nimi tähendab “kõigeväeline”. Jorubade maailma loomise loos laskub jumal Obatala taveast alla ja loob Oloruni abiga maa ja elusolendid.

Keenias elavale masai rahvale annavad põhilise osa toidust ja kehakatetest kariloomad. Selle kohta, kuidas masaid endale kariloomad said, on palju lugusid. Üks neist räägib sellest, et kariloomad olid jumalate kink masaidele, nii et nad said omaks võtta paiksema eluviisi.

Aafrika lõunaosas elava sani rahva traditsioonilised eluviisid on küttimine ja korilus. Nende lugu kannajahist (kanna on üks antiloobi liik) seletab ühtlasi, kuidas maailmas tekkis öö. Lõuna-Aafrikas elava sani rahva loojajumal on /Kaggen. Maailma loomise lugu räägib, kuidas ta aitas inimesed ja loomad maapinnale elama ja kuidas tuli rikkus nende omavahelised suhted.

Üks lugu on Aafrikast veel. Lugu supervõimetega lapskangelasest Mwindost on Kongo Demokraatlikus Vabariigis elava njanga rahva tradistiooniline muinasjutt. See räägib poisist, kes võitleb tugevate vastastega ning käib ära nii allilmas kui ka taevas. Müüt õpetab austama jumalaid ja seda, et kõik loomad on pühad.

Aafrikast liigume Ameerikasse. Ameerika põlisrahvaste müüdid pajatavad asteekide ja inkade, aga ka maiade ja tainode – nende järeltulijad elavad Ameerikas tänapäevani – iidsetest kultuuridest. Neis lugudes leidub palju elulisi tegelasi, aga ka jumalaid ja jumalannasid, kes korraldavad ilma, põlluharimist ja kõike muudki.

Tänapäeva Mehhiko keskosas ajavahemikus 1300-1521 elanud asteekide tähtsamaid jumalaid oli Quetzalcoatl. Üks tema lugudest räägib maailma hävingust ja sellest, kuidas ta võttis ette teekonna allilma, et tuua sealt ära inimluud, millest luua uusi inimesi. Samuti kinkis ta inimkonnale maisi, mis oli asteekide peamine põllukultuur.

Tuttavaks saame ka asteekide loodusejumalatega – Chicomecoatl, Xipe Totec, Tlaloc, Centeotl, Tonatiuh, Coatlicue.

Inimeste loomine ja kangelastest kaksikute Hunahpu ja Xbalanque seiklused moodustavad maiade eepose “Popl Vuh” (“Rahva raamat”) peamise sisu. Suust suhu edasi antud loo kirjutasid arvatavasti üles kitše maiad (Lääne-Guatemaala keskosas elanud rahvas) veel enne, kui üks hispaanlasest vaimulik selle 1700. aasta paiku hispaania keelde tõlkis. See ongi üks parimaid varaseid ülevaateid maiade müütidest.

Kariibi meres Hispaniola saarel (praegu Haiti) elanud tainode uskumust mööda vältas universumi loomine viis ajastut. Iga ajastu peegeldab üht järku tainode endi ajaloost. Ebaharilikul kombel lõpeb kogu lugu reaalses ajaloolise minevikus 1492. aastal, kui Euroopast saabusid asunikud, kes tegid tainode seinisele eluviisile lõpu.

Mitu müüti räägib inkade kultuuri tekkimisest Lõuna-Ameerikas tänapäeva Peruu aladel, aga kõige kuulsam on siiski lugu loojajumal Kon Tiki Viracochast. Müüdi selles variandis annab Viracocha oma loodu üle Manco Capacile, esimesele valitsejale ja kõikide inka kuningate esiisale. Loeme ka mitmetest inkase jumalatest – Mama Kilya, Pachamama, Urcuchillay, Inti, Catequil, Illapu.

Andides elanud yauyo hõimu uskumuse kohaselt oli Coniraya Viracocha küll maailma looja, aga kõige paremini teatakse teda kui vembumeest. Ta oli vägev jumal, ehkki mõnikord, kui ta inimeste ellu sekkus, ei läinud kõik just nii nagu kavatsetud.

Varao indiaanlased Venezuelas Orinoco jõe deltas saatsid suurema osa elust mööda jõel puutüvest õõnestatud kanuudes. Üks nende müüte kirjeldab esimese kanuu leiutamist ja selle muutmist tegelaseks, keda hüüti Metsaemaks.

Wanadi on Orinoco jõe ülemjooksul elavate yekuana (makiritari) indiaanlaste loojajumal, kes uskumust mööda on tülis deemon Odoshaga.

Ja oleme jõudnud selle põneva ja huvitava entsüklopeedia viimase osani – Okeaania. Tohutu suurel territooriumil, Austraalias ja seda ümbritsevatel Vaikse ookeani saartel leidub veel tänapäevalgi elavaid kultuure, mis on sünnitanud palju huvitavaid müüte. Need lood on küll erinevad, aga seal leidub hulk ühiseid jumalusi, näiteks loodusejumalaid ja vembumehi. Samuti iseloomustavad neid niisugused jooned nagu austus esivanemate ja kangelaste vastu, aga ka tihe side loodusega.

Lumaluma on Põhja-Austraalias Arnheimi maal elava gunvingu hõimu püha esivanem ja looja. Ta tuli merest vaalana, muutus inimeseks ja temast sai kultuurikandja, kes õpetas inimestele tähtsaid rituaale, mis on nende elus kesksel kohal. Paraku võib Lumaluma olla ka ohtlik, nimelt on ta ahne ja paneb sageli nahka kogu inimeste toiduvaru.

Palju Austraalia põliselanikke teab rääkida lugusid vägevast ja ohtlikust vikerkaaremaost, kes võib luua elu, aga põhjustada ka suurt hävingut. Tal on pikk keha ja ta saab end välja sirutada niiviisi, et meenutab vikerkaart. Sellel jumalikul tegelasel on peaosa Austraalia maastiku kujundamisel ja tema abiga ilmusid maailma ka esimesed inimesed.

Põhja-Austraalias Arnheimi maal elavad põliselanikud räägivad lugu õestest Wawilakitest (või Wagilakitest). Need õed olid jumalikud olendid, kes mööda maad ringi rännates kujundasid seda. Sellel teekonnal tuli neil võidelda ametüstpüüton Wititj’iga. Wawilak’i hõim peab õdesid oma esivanemateks.

Uus-Meremaal elavatel maooridel ja teiste Vaikses okeaanis asuvate Polüneesia saarte rahvastel on samad jumalad ja jumalannad, ehkki nende nimed (ja mõnigi kord ka rollid) on piirkonniti erievad. Paljud nendest jumalatest ja jumalannadest on seotud maailma loomisega, teised aga esindavad loodusjõude, ellujäämisoskusi või käsitöökunsti. Meile tutvustatakse – Rangi ja Papa, Tangaroa, Tawhiri, Rongo ja Haumia, Tane, Tu, Hine-nui-i-te-põ.

Selle entsüklopeedia viimane peatükk/lugu jutustab meile vembumees Mauist, kes on üks peategelasi peaaegu kõikidel Vaiksel ookeanil Uus-Meremaast kuni Hawaii saarteni laiuvatel Polüneesia saarte tuntud lugudes. Mõnes müüdis on Maui jumal, mõnes jälle surelik. Kuigi nii mõneski loos teeb ta igasuguseid pahandusi, on Maui samas ka kangelane, kes kasutab oma oskusi, et parandada inimeste elu.

Eraldi peatükkidena on teiste peatükkide vahele pikitud ülevaated vembumeestest, allilma jumalustest, müütilistest asjadest, müütilistest relvadest, suurtest valitsejannadest (Guinevere, Isis, Hippolyte, Medb, Klytaimnestra, Nü Wa, Dido, Rambha, Kaikeyi), müütilistest olenditest (harpüia, mantikore, kraken, Skylla, kolme jalaga kaaren, Garuda, Sirruš, Namazu, Airavata, kimäär), nõiduslikest olenditest (Yama-Uba, Baaba-Jagaa, Medeia, Div-e Sepid, Väinämöinen, Merlin, Kirke, Ravana), saatusest ja õnnest (Lakšmi, nornid, moirad, Shai, Ganeša, Gefion, Fortuna, Camaxtli, San Xing) ning müütilistest õdedest-vendadest.

Selline on seekordne õpilase entsüklopeedia, igatu uhke ja sisukas raamat, ilusas ja suures köites, palju põnevat lugemist ja teadmisi müütide ja legendide kohta. Palju suurepäraseid fotosid ja pilte. Huvitav lugemine nii lastele kui ka noortele ja miks mitte ka täiskasvanutele.