Kirsten Boie

„Sommerby kogu eluks“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Vanaema Inge juures on alati tore ja sellepärast veedavad Martha, Mikkel ja Mats jõuluvaheaja koos vanematega Sommerbys, kus talvel tundub kõik hoopis teistmoodi.

Kuid ka seekord ei kulge vaheaeg päris idülliliselt ja plaani järgi. Kohale jõudnud, kuulevad nad peaaegu esimese asjana, et Tüürimehesaar pannakse oksjonile. Ja Marthal lähevad ikka veel põlved nõrgaks, kui ta näeb teleriekraanil Enesit. Kõige suurema ehmatuse korraldab aga väike Mats, kes lumetormis kaduma läheb! Omajagu üllatusi on seekord varuks nii noortel kui ka vanadel.
Üks on siiski kindel: Sommerby-lapsed ei lase millelgi ega kellelgi oma jõule ära rikkuda.

„Sommerby kogu eluks“ on armastatud sarja neljas raamat. Varem on eesti keeles ilmunud „Suvi Sommerbys“ 2022. aastal ning „Igatsus Sommerby järele“ ja „Tagasi Sommerbys“ 2023. aastal.

Pean tõdema, et Sommerby-lood on muutunud ka minu lemmikuteks, sest Kirsten Boie kirjutatud lugudes on seda miskit, mis tuletab meelde „vana, head“ lastekirjandust. Need on raamatud, mis meenutavad Astrid Lindgreni lugusid, need on lood, mis jutustavad oma lugu ja haaravad lugeja endaga kaasa … Vaikselt, vaikselt hakkad aduma, mis paik see Sommerby on, ja miks seal raamatu peategelastel meeldib olla.

Seekordne raamat/lugu algab proloogiga. Autor tõdeb, et väikeses linnas oli talv kätte jõudnud.

Seal on ka pisike majake, kus istus vanaema Inge köögilaua ääres ja silmitses mõtlikult  nelja, veel süütamata punase küünlaga pärga. Raadiost tuli vaikset jõulumuusikat ja ta mõtles endamisi, kuidas kõik olema saab. Tema tütrega. Väimeespojaga. Ja lastega. Jõulude ajal kõik seal koos.

Vanaema Inge käest polnud keegi midagi küsinud, kuid otsus oli tehtud, et jõulude ajal ollakse koos.

Vanaema ohkas ja tõusis püsti. Kõuts aknalaual heitis talle väsinud pilgu ja jäi sinna, kus oli, kuid tema kõrval tõusis maast ootusrikkalt vana pruun koer, kel nimeks Mahler.

Nüüd tuli kõigepealt küpsiseid küpsetada. Vanaema kujutas ette, mida lapsed ütleksid, kui jõuluküpsiseid ei oleks …

Kirsten Boie maalib väheste sõnadega vahva pildi vanaemast ja lähenevatest jõuludest. Lugeja paneb silmad kinni ja ongi Somerbys koos vanaema Ingega jõulusid ootamas.

Esimene osa ehk esimene päev. Õde ja kaks venda ehk Martha, Mats ja Mikkel istuvad autos. Ema on Volvo roolis ja nad on teel vanaema Inge juurde. Nad kuulavad jõulumuusikat ja on üsna kindel, et oleks vaja lund, et jõulud oleksid imelised. Ette rutates pean ütlema, et seda lund nad ka saavad ja üsnagi palju …

Nad jõudsid Spmmerbysse. Nad olid puunikerdaja Krischan Boyseni maja juures. See seisis väikese umbtänava lõpus ja sealt edasi vanaema Inge juurde autoga sõita ei saanud. Krischan Boysenil oli hea meel, et lapsed olid jällegi vanaemale külla tulnud. Mees kinnitas, et ta oli Mikkeli jaoks hulga pehmet pärnapuud valmis pannud, nii saaks Mikkel jällegi tema juurde nikerdama minna. Ka Mats oli sellest mõttest huvitatud. Siinkohal tuleb meenutada, et Martha on lastest vanim, siis Mikkel ja pesamuna Mats.

Taevas Sommerby kohal oli tinahall ja sadas ühtlaselt vihma, peenikest vihma. Selline ilm ei meenutanud sugugi mitte lähenevaid jõule.

Ema palus Krischan Boysenit appi, sest neil oli kaasas palju asju, mis oli vaja vanaema juurde viia. Palju oli ka jõulukinke.

Seltskond jõudis vanaema Inge maja juurde. Neid tuli tervitama Mahler. Koerale meeldis Mikkel, mistõttu hüppas ta poisi najale püsti. Mats oli veidi pettunud, Mahler võiks ju ka tema najale püsti hüpata ja koer jooksiski Matsi juurde.

Vanaema Inge väljus majast. Ta tõdes, et nüüd oli terve pere jälle koos.

Lähenevas hämaruses loksusid väikesed lained vastu paadisilda, mille ääres seisis isegi nüüd, talvel, vanaema päramootoriga puupaat Merede Hirm.

Majast tuli välja ka Dilara. Üks kohalik tüdruk, kes kangesti meeldis Matsile.

Vanaema oli pisut õnnetu, et Nils polnud tulnud. Nils oli laste isa, vanaema Inge väimees, kuid Nils oli seotud äriasjadega Dubais, kuigi oli lootus, et temagi jõuab jõuluõhtuks vanaema Inge juurde.

Nii võetigi istet vanaema köögilaua ääres, kuid Mikkel otsustas minna vanaema Inge loomasid vaatama. Kanad olid alles, ka haned olid alles. Suvel oli hanesid palju rohkem, nüüd oli neid ainult kuus. Kas tõesti oli vanaema Inge lasknud osad haned tappa?

Linnukuuri ees peenra sees avastas Mikkel mudases rohus traadist kasti, mis oli mõlemalt poolt avatud ja sees oli muna. Mikkel oli kindel, et see oli lõks loomade tapmiseks! See oli lõks suurema looma jaoks, kes sööb mune … Mikkel ei teadnud, mis loom see olla võiks, kuid ta otsustas lõksu kuuri ära viia.

Mikkel oli kindel, et ta päästis ühe looma elu, kuid …

Samal õhtul rääkis vanaema teistele sellest, et Tüürimehesaar pannaks oksjonile. Saare esimene pool, kuni looduskaitsealani. See osa, kus asus Toidutare. Seal elas ja töötas Aylin, kes oli Dilara ema. Seal elas ka Enes, kes meeldis Marthale. Toidutares müüdi ka vanaema Inge tehtud moose, ja kui nüüd Toidutare kinni pannakse, kuidas saab vanaema hakkama?

Vanaema oli kindel, et Tüürimehesaarele ehitatakse puhkemajad ja puhkekorterid. Martha ei suutnud seda mõista, et Tüürimehesaar maha müüaks, kuid vanaema tõdes, et raha valitseb maailma ja inimesele ei lähe vähimatki korda, kui ta Tüürimehesaare loodust hävitama hakkab.

Vanaema rääkis sedagi, et sellel laupäeval organiseeris just Enes demonstratsiooni. Seal oleksid sildid ja plakatid. Enes uskus, et see muudab midagi, kuid vanaema Inge … ei huvita see Tüürimehesaare saatus mitte ühtegi ministrit.

Aga vanaema teadis sedagi, et järgmisel päeval hakkab lund sadama.

Lapsed läksid pööningule magama, nagu ikka. Saabus öö. Järsku hiilis kanakuudi poole üks loom, peaaegu kõuts Tiigri suurune. See ei olnud Tiiger. Loom oli palju saledam, tal olid lühikesed jalad ja pikk, kohev saba. Loom pidi ise oma toidu eest hoolitsema. Ja ta ründas kanalat!

Teine osa, teine päev. Hommikul oli pime, nagu talviti ikka, aga lund sadas! Ilmateade polnud küll lund ennustanud, mistõttu polnud lastel ühtegi lumeasja kaasas. Äkki oli vanaemal alles tütre vana kelk? Martha oli rahul, sest nüüd saavad nad ikkagi postkaardijõulud.

Hommik võiks olla ilus ja õnnelik, kuid see ei ole seda, sest öösel oli kanakuudis käinud nugis, neli kana oli maha murtud. Kolm tükki murdis nugis niisama maha, ilma neid söömata.

Martha ei taha, et Mikkel ja Mats seda näeksid, kuigi vanaema on kindel, et kolmest maha murtud kanast peab ta tegama kanasuppi.

Mikkel oli õnnetu. Neli kana oli surnud, ja kui ta sai teada, et vanaema plaanis neist suppi teha, siis oli ta eriti õnnetu. Mikkel hüüdis vanaemale, et need kanad ei saa supiks, need kanad maetakse maha … Ja ühel hetkel sai Mikkel aru, et tema oli kanade surmas süüdi, sest tema oli nugisele mõeldud lõksu minema viinud, ja seetõttu oli nugis rahulikult kanalasse ronida.

Autor kinnitab, et selline teadmine oli Mikkeli jaoks suur koorem, ja see oli ühele kaheksa-aastasele poisile liiga raske kanda.

No nii. Nüüd ma olen jällegi üsna pikalt jutustama jäänud. Püüan teha lühemalt, sest Sulle endale peab ju samuti lugemisrõõmu jääma.

Selles loos saame teada, et Dilara leidis aarde, milleks oli karp, milles oli kuldne, sädeleva punase kiviga sõrmus. Dilara näitas seda ka Matsile. Tüdruk olevat selle leidnud vikerkaare otsast!!! Ja see vikerkaare ots asus Krischani maja juures! Mats soovitas peita selle aarde vanaema juurde pööningule, kuid uskuge mind, selle aardega tuleb veel pahandusi.

Käime ära ka Sommerby jõululaadal, Mats külastab juveelipoodi, mis on tema jaoks ju aardepood, sest seal olid samasugused aardekarbid, nagu Dilara oli leidnud vikerkaare otsast.

Ja kui veidi hiljem külastas juveelipoodi ka Krischan, kes kurtis, et tema ostetud sõrmus oli kaduma läinud, siis on lugejale vist selge, et vikerkaare aare pole sugugi mitte see, mida Dilara ja Mats arvasid olevat.

Ja siiski, kellele oli Krischan sellise uhke sõrmuse ostnud?

Koos jõululaadaga toimus ka demonstratsioon, mille Enes oli organiseerinud. Demonstratsioon Tüürimehesaare kaitseks. Ema oli organiseerinud kohale ka televisiooni. Enesega tehti intervjuud, ja Martha oli uhke, et Enes sedavõrd tubli oli.

Kuid see pole veel kõik. Saabus torm, lumetorm.

Kolmas osa, kolmas päev. Neljas advent. Lumemöll jätkub, kuid Krischan ja Enes läksid vanaema mootorpaati veest välja tooma, sest oli oht, et jää pressib puruks ka Merede Hirmu.

Lumemöll jätkus ja ühel hetkel kadus ka elekter! Ja kui pole elektrit, siis ei tööta ju enam miski. Nii juhtus ka vanaema Inge juures. Ei töötanud telekas, köögiraadio, tolmuimeja, külmkapp, triikraud, internet, telefon, polnud ka kütet. Õnneks oli kahhelahi, mis jaksas kogu maja soojaks kütta. Õnneks oli ka söepliit ja veidi varuks sütt, et süüa teha. Kahjuks hakkasid vanaemal küünlad otsa saama.

Kuid seegi pole veel kõik … Kõik lähevad appi Hinnerkile, et lehmi lüpsta. On ju ka lüpsimasinad elektriga töötavad riistad, ja nüüd oli mees ja tema lehmad hädas.

Lehmad said abi, ja saabus ka varugeneraator.

Vanaema Inge juurde tulid lumevarju ka Enes, Dilara ja nende ema Aylin. Ja kui vanaema Inge hakkas tegema ümberkorraldusi, kus keegi magama hakkab ja pööningult oli vaja alla tuua madratsid, siis avastas vanaema ka Matsi peidetud aarde! Vanaema ja ema olid kindlad, et Mats oli selle juveelipoest varastanud … see solvas Matsi ja poiss otsustas lahkuda … ilma jalanõudeta ja lumetormis!

Kõik lähevad väikest poissi otsima. Õnneks taipas Mikkel minna koos koeraga, Mahleriga, ja tänu neile leitakse ka Mats, aga palju polnud puudu, et see põgenemine oleks lõppenud väga-väga kurvalt.

Neljas osa, neljas päev. Jõululaupäeva-eelne päev. Siinkohal pean tegema oma kokkuvõttes pausi, sest oleme jõudnud raamatu lõppu …

Kui seda armast Sommerby-lugu edasi loed, siis saad teada, kas lumetorm ja lumemöll lõpevad, kas elekter tuleb tagasi, kas saabuvad jõulud ja toimub ka jõulupidu, mida teeb Krischan salapärase sõrmusega, kellele ta selle kingib ja miks? Ja mis ikkagi saab Tüürimehesaarest, kas see lähebki oksjonile või …

Loo lõpus külastab vanaema Inget, Matsi, Mikkeli, Marthat, laste ema ja isa (jah, õnneks jõudis ka isa jõuludeks kohale) ja Krischanit üks oluline mees, kes ikka ja jälle jõuludega seotud on.

Raamatu armsad vinjetid on kujundanud Verena Körting.

Ingvild H. Rishøi

„Tähevärav“

(Tänapäev)

Kümneaastane Ronja elab oma vanema öe Melissa ja isaga Oslo ühes armetumas linnaosas Tøyenis. Ronja unistab ja loodab, et saab esimest korda elus oma jöulupuu, kuid isa viib kogu oma napi sissetuleku kohalikku kõrtsi nimega Tähevärav. Ta jääb ilma järjekordselt tööotsast ning lapsed peavad omal käel hakkama saama. Et perele elatist teenida, hakkab Melissa enne ja pärast koolipäeva tööle isa töökohal kuusemüügiplatsil, ning Ronja aitab teda kuidas jaksab.

„Tähevärav“ on lugu Ronja konarlikust lapsepõlvest, unistustest, lootusest ja armastusest.

See mitmete auhindadega pärjatud Norra kirjaniku Ingvild Rishøi ainulaadne liigutav romaan on omaette poeetiline meistriteos H. C. Anderseni ja Astrid Lindgreni vaimus. Selles sulanduvad argielu reaalsus ja jöulude maagilisus, mis ei tohiks ühtki südant külmaks jätta.

Kui lugesin esimest korda selle raamatu tutvustust, siis hakkas süda kiiremini põksuma, sest siin olid kirjas Hans Christian Anderseni ja Astrid Lindgreni nimed ehk siis minu suurimad lemmikud minu lapsepõlvest. Kui nendele lisada ka näiteks Selma Lagerlöf ja tema kirjutatud „Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi“, siis saan väga hästi aru sellest, miks maailma lastekirjandus ja selle kullafond on sedavõrd imeline.

Ka täna otsin ja ootan ma lasteraamatutest just seda Astrid Lindgreni „puudutust“ ja olen seda ka leidnud. Näiteks Kirsten Boie, Nat Amoore´i ja Maria Parri kirjutatud raamatutes.

Lisaks sellele on „Tähevärav“ ka ju jõululugu/jõuluraamat. Raamatu tiitellehel on kirjas, et see on jõulujutustus. Viimastel aastatel on eesti keeles ilmunud mitmeid ja mitmeid välisautorite kui ka meie endi autorite vahvaid jõuluraamatuid, nagu:

Marko Leino „Jõululugu“ (2015, Sinisukk), Jo Nesbö „Kas Doktor Proktor suudab jõulud päästa?“ (2018, Varrak), Kristjan Arunurme ja Kairi Arunurme „Nagu esimene ingel“ (2018, Ühinenud Ajakirjad), Riikka Jäntti „Väikese hiire jõulud“ (2019, Rahva Raamat), Eva Muszynski ja Karsten Teichi „Kauboi Klaus ja jõuluvana kaktusevõsas“ (2019, Ühinenud Ajakirjad), Eva Roosi „Teistmoodi mööblipood. Aramilda esimesed jõulud“ (2020, Varrak), Aino Perviku „Paula jõulud. Paula õpib emakeelt“ (2021, Tänapäev), J.K. Rowlingi „Jõulupõrsas“ (2021, Varrak), Alf Proyseni „Jõuluvanade vahetus“ (2021, Varrak), Motai Hiroko „Miljon triljon jõuluvana“ (2021, Tänapäev), Heidi Viherjuuri „Hilja ja operatsioon jõuluime“ (2022, Eesti Raamat).

Raamatu alguses loeme, et mõnikord mõtleb raamatu jutustaja Toyeni peale. See on Oslo linnaosa, kus inimesed tulevad suurte kottidega toidupoest ja lükkavad lapsevankreid läbi lume, mõnikord jooksevad koolikottide rappudes kooli poole ja suure vahetunni ajal seisab kooli valvur väraval ja teeb suitsu.

Kevadel sulab lumi ära ja paneelmajade ees vedelevad pruunid jõulukuused, muruplatsid löövad rohetama ja need on võililli täis, ja nii see jätkub, inimesed kõnnivad otse, tuigerdavad, jätkavad jälle kindlal sammul, beebid sünnivad ja vanad inimesed surevad ja suure vahetunni ajal nõjatub valvur väravaposti najale ja puhub suitsu taeva poole.

Lugu algab. On jällegi suur vahetund. Valvur tegi suitsu ja loo jutustaja seisis seal, kus ta alati tavatses seista. Mõlemad teadsid, et rikuvad reegleid, kuid mõlemad olid kindlad, et reeglid ongi rikkumiseks. Valvur rääkis loo jutustajale nn the circle of life´ist ja kinnitas, et seal oli ta valvur, kuid kodumaal oli ta suur mõtleja. Ta lisas, et see on sisserännanute puhul hea, et saad alati rääkida, mida kodumaal tegid.

Kas valvur valetas? Valvur kinnitas, et ta ei valeta mitte kunagi, kuid oma kodumaal oli ta üks suurimaid valetajaid, kes võitis rahvusliku meistrivõistluse valetamises!

No mine võta kinni. Kuid valvur osutas ühele kuulutusele, mis oli kinnitatud tänavavalgustuspostile. Kuulutusel pakuti tööd jõulupuumüüjale. Loo jutustaja tõdes, et vaevalt seda tööd kümneaastasele pakutakse, kuid valvur soovitas seda tema isale soovitada.

Valvur soovitas seda isale näidata, ja juurde tasuks öelda, et isa tunneb Alfredi. Valvur tunneb Alfredi, loo jutustaja tunneb valvurit ja isa tunneb loo jutustajat. See ongi the circle of life.

Loo jutustaja jõudis koju. Nüüd saame teada, et loo jutustaja nimi on Ronja (veidi hiljem saame teada, et tüdruku isa kutsus teda ka Röövlitütar Ronjaks, Makaroniaks, Mesilinnuks, Täheks ja Kuuks).

Ronja näitas isale kuulutust, milles pakuti tööd jõulupuumüüjale. Isa oli kindel, et jõulupuumüüja amet on maainimestele, aga Ronja lisas, et kõik on parem kui mitte midagi. Kas siit saame välja lugeda, et isal polnud tööd?

Ronjale meenuvad isa varasemad töökohad: pagariäri, toidupood, trammipesija, luuletaja, kes müüs oma luuletusi kioski ees. Ronja tõdes, et Melissa (veidi hiljem saame teada, et Melissa on Ronja vanem, kuueteistaastane õde, keda isa kutsus ka Melissa Moonlightiks) oli Ronjale ja isale ütelnud, et kui unistamine oleks palgatöö, siis saaksid nad luksuslikku Holmekollenisse kolida …

Nüüdki Ronja unistas. Ta unistas sellest, kuidas isa töötab jõulupuu müügipunktis, kuidas ta läheb pärast kooli isa juurde, ja et isa saab palka, et nad võivad osta midagi Melissale, ja et isa tuleb koos jõulukuusega kooli, ja koolidirektor tuleb isale vastu, kõik on õnnelikud. Ja kui isa oleks jõulupuumüüja, siis saaksid nemadki sel aastal endale jõulupuu!

Järgmisel päeval pärast kooli saavad õed teada, et isa saigi jõulupuumüüja koha. Ta pidi alustama järgmisel päeval, tööpäev pidi algama kell kümme. Kas see oli ime, et isa selle töökoha sai?

Esimesel tööpäeval ootasid õed isa koju. Kas ta ikka oli tööle läinud? Isa tuligi, oli näha, et ta oli olnud tööl, sest kampsun oli kuuseokkaid täis. Isa oli olnud tööl, otse koju tulnud, kuid Melissa mõtles, et seda ei jätku aravatavasti kauaks.

Ja siiski see jätkus. Ronja kinnitab, et nad sõid iga päev spagette. Isa rääkis iga päev tööst. Isa ütles, et šeff oli omaette diktaator ja et hõbekuused olid tihedad ja rasked, ja et ta turi ja tagumik ja kurk ja sõrmed olid kanged.

Saabusid esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev, isa jutustas tüdrukutele mägihütist, mille nad ostaksid, kui ta saaks alalise töö. Saabusid neljapäev ja reede, isa jutustas rajast ja teivasaiast ja kuidas nad hüti ees trepimademel istuvad ja Suurt Vankrit imetlevad. Saabus laupäev ja nende uksele koputati.

Tulijaks oli naisterahvas, kel nimeks Sonja. Ronja kinnitab, et ta oli näinud teda Sõprade baaris, ja naine oli isa poole nõjatunud. Ronja kinnitas, et ta vihkas Sõpru, selle koha nimi pidanuks olema Vaenlased. Ka Täheväravas (see viitab ka selle raamatu pealkirjale) oli Ronja Sonjat kohanud ja Täheväravat vihkas Ronja samuti …

Nüüd uuris Sonja, kuhu oli isa kadunud. Isa kinnitas, et oli saanud tööd, kuid Sonja tegi ikkagi ettepaneku, et isa võiks ka nende juurde tulla.

Ühel päeval tulid tüdrukud pärast kooli koju. Suur oli nende üllatus, kui nad leidsid külmkapist süüa. Sink, juust, maksapasteet, piimapakkidel olid päkapikud ja saanid, leivakapis leib. See oli õdede jaoks tõeline jõulutoit.

Isa tuli samuti koju. Mitme pakiga. Jällegi toiduained, isegi kakaojoogipulber. Selgus, et isa oli küsinud avanssi, et elektri eest maksta, et jõulutoitu ja jõuluhõngu kodusse tuua. Et osta majapidamispaberit.

Seejärel ütles isa, et läheb korraks välja. Melissa uuris ka isa läheb Täheväravasse? Isa kinnitas, et läheb hoopis tütardele jõulukingitusi ostma. See juhtus ööl vastu 1. detsembrit.

Ronja meenutas neid päevi, kui isa kodus istus, kuidas ta käed värisesid, kui ta käed tassi hoidsid. Kuidas Melissa istus köögilaua ääres ja helistas nii ühele kui ka teisele ja seletas igasuguseid asju … peamiselt neid, miks arved maksmata olid.

Pühapäeva hommik. Melissa hakkas kuhugile minema. Kuhu? Ronja ei saanud aru. Melissa selgitas, et Sonja oli isa koju toonud, ja et isa oli jällegi ämbrisse astunud. Melissa kinnitas, et ta peab minema, et töökoht perekonda jääks.

Õhtul Melissa naasis. Töökoht oli jäänud perekonda, kuid nüüd hakkas jõulukuuski müüma Melissa. 16. aastane neiu … Melissa kinnitas Ronjale, et ta pidi seda töökohta endale kerjama, ja ta saab vähem palka kui isa, ja et avanss võetakse tema palgast maha, ja et see oli teene, mida šeff Eriksen oli osutanud …

Melissa käis nüüd tööl. See oli raske töö ja ta kinnitas, et tema oli Tommy (noormees, kes samuti kuusemüügiplatsil töötas) ori, et Tommy oli Erikseni ori ja Eriksen oli jõulude ja Jeesuse ja kristluse ori, ja terve kristlus oli kapitalismi ori. Huvitav ja õige mõttekäik, kas pole.

Eriksenile ei meeldinud, kui Ronja Melissat vaatamas käis, kuid ühel päeval läks Ronja jälle. Seekord polnud Erikseni. Tommy kutsus Ronja soojakusse, kus oli soe, raadio mängis, põrand oli porine. Tommy uuris, kas Ronja tahaks tööd teha?

Tommy tegi ettepaneku, et Ronja võiks hakata müüma dekoratiivrohelist – oksad, vanikud, pärjad, aialindude kaerakimbud jne. Tommyl oli raha juurde vaja, sest ta kaasa oli lapseootel. Tommy oli nõus oma vahendustasu jagama, kui tüdrukud aitaksid tal seda dekoratiivrohelist müüa. Tommy selgitas, et inimesed ei ostnud mitte ainult jõulukuuski, sest nad tahtsid osta ka jõuluunistust, jõuluhõngu, inimesed tahtsid olla lahked ja head, nad tahtsid aidata kerjuseid, nad tahtsid aidata kõhnu lapsi, ja Ronja oli selliseks lapseks sobilik!

Nii alustas ka Ronja tööd. Ta müüs kaerakimpe ja pärgasid, ja hüüdis juurde, et tulu läheb vaestele lastele. Tommy ei olnud kindel, kas see vaeste laste värk on ikka päris õige, kuid inimesed ostsid Ronja käest hea meelega. Nii jätkati tööd, kuid Tommy palus, et Ronja võiks veidi vaiksemalt karjuda.

Sel päeval teenisid nad igaüks kakssada krooni, järgmisel päeval kolmsada. Nad pidid lihtsalt vältima Erikseni, ja Ronja meeldis töö, sest töötades ei olnud vaja asjadele mõtelda, ei olnud vaja asju tunnetada ja asjade üle arutleda.

Kuni ühel päeval tuli Eriksen, ja palus Ronjal lahkuda. Eriksenile oli räägitud, et tema jõulukuuse müügiplatsil käib mingisugune salakaval äri, kuid õnneks ta seda lahti ei hammustanud.

Seejärel saame tuttavaks veel ühe tegelasega, kel nimeks Aronsen. See oli vanem härra, kes elas Ronja ja tema perega ühes trepikojas.

Ja kui õdede isal joomatuur jällegi peale tuleb, siis on just Aronsen see, kes Ronjat aitab. Aronsen tuli isegi kooli, et vaadata luciapeo etendust, milles ka Ronja esines. Ja kui Ronja kinnitas teistele lastele, et Aronsen on tema vanaisa, siis mängis Aronsen seda rolli suurepäraselt.

Ja üks tegelane on veel. Kes on see Alfred, kes näib palju teadvat?

Selle jõululoo lõpp on üsna keeruline … veidi ehk hirmuski … Ronja haigestub. Eriksen saab jälile, et Tommy ja Melissa on teinud tema seljataga sohki, rikkunud lepingut.

Aronson on kadunud.

Ronja üritab Melissaga kokku saada, kuid ta on haigusest sedavõrd väsinud, et heidab asfaldile pikali, surub selja vastu puutüve ja vajub unne …

Ja kui loo lõpulehekülgedel jõuavad Ronja ja Melissa metsa, hüti juurde, siis ei saagi enam täpselt aru, kas see on ilusa lõpuga jõulumuinasjutt või hoopis üks õnnetu lõpuga lugu?

Kui loo lõpuni loed, siis saad teha ise otsuse …

Cher

“Christmas”

(Warner Music)

“Cheri fännid võivad sel aastal oodata väga rõõmsat ja säravat pühadehooaja ametlikku heliriba, tema paljuräägitud uue albumi "Christmas" saabumisega 20. oktoobril. Albumi esimene singel "DJ Play A Christmas Song" on tänasest väljas.

"Christmas" on Cheri esimene uus stuudioalbum viie aasta jooksul ning sisaldab 13 lugu - mitu pühadeklassikut ja neli originaali. Albumil teeb kaasa ka staaride paremik, sealhulgas Darlene Love, Stevie Wonder, Michael Bublé, Cyndi Lauper ja Tyga.

Esimese singli "DJ Play A Christmas Song" kirjutasid Sara Hudson (Dua Lipa, Katy Perry, Troye Sivan) ja tema meeskond, kes panustasid albumile neli uut lugu. (Täielik lugude loend allpool)

Peamiselt LA-s ja Londonis salvestatud albumi "Christmas"produtseeris Cheri kauaaegne koostööpartner Mark Taylor ("Believe"). Laulude hulka kuuluvad armastatud superstaari duetiklassika "What Christmas Means To Me" koos Stevie Wonderiga ja "Christmas (Baby Please Come Home)" koos Darlene Love'iga. Darlene salvestas laulu esmakordselt koos Phil Spectori ja l7-aastase Cheriga, kes laulis taustavokaali. Lisaks leiab albumilt kummitava pala “Home", mis on kirjutatud ja lauldud koos Michael Bubléga.

"Ma ei ütle seda kunagi oma albumite kohta, kuid olen selle üle väga uhke. See on minu karjääri üks hämmastavamaid tipphetki," kommenteeris Cher.

Üks paljudest albumi tipphetkedest on Cheri ja Stevie Wonderi duett “What Christmas Means to Me."

"Iga kord, kui ma seda suupilli kuulen, olen jälle teismeline. Minu isiklik unistus oli salvestada see laul koos Steviega," kommenteeris Cher.

Albumilt võib esile tõsta veel ootamatut koostööd Tygaga, teisel Sara Hudsoni kirjuatud laulul nimega "Drop Top Sleigh Ride", mille produtseerisid Alexander Edwards, Mike Crook ja Ryan OG ning suurepärast "Angels in the Snow" ja  koostöös Cyndi Lauperiga valminud "Put A Little Holiday In Your Heart".

Cher tähistab ka oma mitmekordse plaatina sertifikaadiga, Grammy võitnud albumi Believe 25. aastapäeva uue versiooni - Believe 25th Anniversary (Deluxe Edition), ilmumisega.”

Niimoodi tutvustatakse muusikamaailma superstaari Cheri uut plaati, jõuluplaati Warner Music pressiteates.

Ma usun, et ei pea hakkama pikalt peatuma võrratu lauljatari ja suurepärase näitlejatari Cheri eluteel ja karjääril, kuid usun, et paljud ja veel rohkemad muusikasõbrad teavad tema võluvat häält, mis on muideks kontraalt, kuid lühidalt siiski mõned faktid …

Popmuusika jumalanna ehk Cher ehk Cerilyn Sarkisian on sündinud 20. mail 1946 El Centros, Kalifornias. Ta on USA lauljatar, laulukirjutaja ja näitlejatar, kelle karjäär on kestnud üle 50. aasta, mille jooksul on ta võitnud mitmeid muusika- ja filmiauhindu, sh. Oscar (parima naispeaosatäitja auhind 1987 filmis ”Moonstruck”), Emmy, Kuldgloobus, Grammy jpt. auhinnad.

Kuulsust saavutas ta lauluduos Sonny and Cher (Sonny Bono oli Cheri abikaasa), mis alustas tegevust 1965 ja lagunes 1974, seejärel alustas Cher edukat soolokarjääri. Kohe soolokarjääri alguses ilmusid tema hittsinglid ”Bang Bang (My Baby Shot Me Down)” ja “You Better Sit Down Kids”. 70ndatel aastatel vallutasid USA singlimüügitabeli laulud “Gypsys, Tramps & Thieves”, “Half-Breed”, “Dark Lady”. Toona sai temast USAs ajaloo edukaim naisartist, kui võtta arvesse singlimüügitabeli esikohad.

1975. aastal Cher ja Sonny Bono lahutasid, veidi hiljem ehk 1979 ilmus Cheri edukas diskomuusika plaat ”Take Me Home”.

Edu jätkus ka 80.-90. aastatel, kui ilmusid tema veidi rokilikumad plaadid ”Cher” (1987), ”Heart of Stone” (1989) ja “Love Hurts” (1991). Albumid, millel olid ka hittsinglid “I Found Someone”, “If I Could Turn Back Time” ja “Love and Understanding”.

Ja kui arvati, et Cheri karjäär hakkab lõppema, siis 1998 ilmus tema üliedukas dance-pop plaat ”Believe”. Albumil kasutati põnevat lahendust Cheri häälele, mis veidi moonutas lauljatari häält, sellest hakati rääkima kui Cheri-efektist … Plaadi nimiloost sai 1999. aasta edukaim lugu USAs, ja Suurbritannias oli see kõigi aegade enimmüüdud naisartisti singel!

Lauljatari edu on jätkunud ka sellel sajandil. Albumid ”Closer to the Truth” (2013), “Dancing Queen” (2018) tõusid USA plaadimüügitabelis kolmandale kohale, mis on lauljatari pika karjääri parimad kohad … album ”Believe” tõusis 1998 kohale number 4, vaatamata nimiloo hiilgavale edule. Ka 2003. aastal ilmunud suurepärane kogumikplaat ”The Very Best of Cher” tõusis USA plaadimüügitabelis 4. kohale. Siinkohal peab lisama, et Suurbritannias plaadimüügitabelist on Cheril ka üks esikoht, seda aastast 1991 albumiga ”Love Hurts”.

Aastate jooksul on tema plaate müüdud üle 100. miljoni! 2002 - 2005. aastal käis ta pikal hüvastijätuturneel ”Living Proof: The Farewell Tour” (see oli läbi aegade edukaim naisartisti konstertturnee, mis tõi sisse 250 miljonit dollarit!), kuid Cher naases kontsertlavadele juba 2008!

Cheri albumid:

“All I Really Want to Do” (1965), “The Sonny Side of Cher” (1966), “Cher” (1966), “With Love. Cher” (1967), “Backstage” (1968), “3614 Jackson Highway” (1969), “Gypsys, Tramps & Thieves” (1971), “Foxy Lady” (1972), “Bittersweet White Light” (1973), “Half-Breed” (1973), “Dark Lady” (1974), “Stars” (1975), “I´d Rather Believe In You” (1976), “Cherished” (1977), “Take Me Home” (1979), “Prisoner” (1979), “I Paralyze” (1982), “Cher” (1987), “Heart of Stone” (1989), “Love Hurts” (1991), “It´s a Man´s World” (1995), “Believe” (1998), “Not Commercial” (2000), “Living Proof” (2001), “Closer to the Truth” (2013), “Dancing Queen” (2018) ja“Christmas” (2023)

Nagu eelpool mainisin, siis on Cher tuntud ka suurepärase näitlejatarina, nii kinolinalt kui ka televisioonist. 1970. aastatel alustas ta CBS-kanalil show´ga ”The Sonny & Cher Comedy Hour” (1971-74), seejärel juba telesarjas “Cher” (1975-76). Veidi enne seda oli Cher mänginud juba ka mängufilmides – “Wild on the Beach” (1965), “Good Times” (1967) ja “Chastity” (1969).

1982 debüteeris Cher Broadwayl, mängides peaosa etenduses “Come Back to the 5 & Dime, Jimmy Dean, Jimmy Dean”, mis jõudis samal aastal ka kinolinale.

Seejärel mängis Cher mitmes ja mitmes väga edukas ja populaarses filmis, nagu ”Silkwood” (1983), ”Mask” (1985), ”The Witches of Eastwick” (1987) ja “Moonstruck” (1987). Viimati mainitud filmiga võits Cher ka parim naispeaosatäitja Oscari.

1990 mängis ta filmis “Mermaids”, millel oli ka äge soundtrack, millel Cheri hittlugu ”The Shoop Shoop Song (It´s in His Kiss)”, mis tõusis brittide singlimüügitabelis esikohale.

1996 debüteeris Cher ka filmirežissöörina, filmiks “If These Walls Could Talk”.

Ja ka sellel sajandil on Cher löönud kaasa mitmes edukas filmis ”Burlesque” (2010) ja ”Mamma Mia! Here We Go Again” (2018).

Kuid nüüd ka uuest albumist, mis on Cheri karjääri esimene jõuluplaat. See on igati uskumatu ja üllatav, sest kõik maailmakuulsad lauljad, lauljatarid, ansamblid on oma karjääri jooksul vähemalt ühe jõuluplaadi avaldanud. Cheri jaoks on see esimene kord. Ühtlasi on see ka pärast kümmet aastat esimene plaat, mis sisaldab algupärast materjali, ja seegi on igati vahva.

Cher vihjas jõuluplaadile selle aasta juulis. Ta mainis, et ei olnud varem tahtnud pühadeplaati teha. Kuna uued lood olid sedavõrd head (no nii nagu mõnel tavalisel plaadil), siis otsustas ta jõuluplaadi valmis teha.

Septembris mainis lauljatar telesaates ”Good Morning Britain”, et see pole mitte tavapärane jõuluplaat (nn emade jõuluplaat), see on hoopiski kõige ehedam Cheri jõuluplaat!

Albumil lööb kaasa ka mitmeid ”külalisi” – Darlene Love, Michael Buble, Tyga, Cyndi Lauper ka Stevie Wonder. Cher pole varem avaldanud ka sellist albumit, millel oleks duette, ja seegi kord tuli otsus esitada mõned jõuluduetid üsna viimasel hetkel.

Jõuluplaadil on kokku 13 laulu, millest 7 on uued, 6 vanemad:

“What Christmas Means to Me” (seda esitas algupäraselt Stevie Wonder 1967 ja just tema lööb kaasa nüüd ka Cheriga);

“Run Rudolph Run” (Chuck Berry esitas seda esimest korda 1958);

“Christmas (Baby Please Come Home)” (Darlene Love (s. 1941) laulis seda esimest korda 1963 ja laulab seda nüüd ka koos Cheriga);

“Home” (Michael Buble esitas seda esimest korda 2005 ja laulab seda nüüd koos Cheriga);

“Please Come Home for Christmas” (bluusilaulja ja pianisti Charles Brown lugu aastast 1960);

“Santa Baby” (Eartha Kitt esitas seda koos Henri Rene ja tema orkestriga juba 1953).

Plaadi avalöök on kindlasti nende jõulude hittlugu - ”DJ Play a Christmas Song”, tantsulik ja mõnusa meloodiaga, muusika, mida oleme harjunud lauljatari esituses kuulama.

”What Christmas Means to Me” koos Stevie Wonderiga “hingab” sarnaselt algupärase esitusega aastast 1967, lisaks veel ka igati äge suupilli soolo.

Kolmandaks looks jõululugude klassikasse kuuluv ”Run Rudolph Run”, ja Cheri esitus on igati rock´n´roll, nii nagu seda esitas 1958. aastal Chuck Berry. Ka kitarrisoolo selles loos on igati hää, rääkimata klaverist, mida selles loos kuuleb ja kas mitmehäälne taustalaul. Sellist jõulumuusikat on lust kuulata!

Neljas lugu jällegi jõululugude klassika ehk ”Christmas (Baby Please Come Home)”. Darlene Love laulis seda laulu esimest korda 1963. aastal, ja sarnast hingamist on ka sellel plaadil kõlaval versioonil. Siin on jõulukellasid, siin on ilmatuma äge saksofonisoolo ja Cheri ning Darlene Love´i hääl sobivad suurepäraselt kokku, rääkimata sellest, et kui vaadata lauljataride sünniaastat, siis on nende hääled supersuurepärased ka täna!

Viies lugu on uus ehk ”Angels In The Snow”. Ja jällegi tõeliselt hea tantsulugu, kiirelt meeldejääva refrääni ja kõige muu olulisega, mis ühele hittloole kohane. Ja kui üks jõulualbumi produtsentidest on Mark Taylor, kes on ka varem Cherile hittlugusid produtseerinud, siis pole tulemus sugugi mitte ootamatu.

Kuues lugu. ”Home”. See on ilus, see on ilus juba algupäraselt, ja jõuluplaadile sobib see igati hästi. Cheri esitus on võrratu, ja kui kaasa laulab ka Michael Buble, siis mida veel tahta! Kusjuures Cheri ja Michael Buble hääled koos kõlavad väga-väga hästi. Ka selles loos on pisike, aga ilmatuma ilus kitarrisoolo. Ilus, mõnus ja talvine …

Seitsmes laul on ”Drop Top Sleigh Ride”. Uus lugu. Igati popilik, millel ka hiphopilikku hingamist, kaasa lööb ju ka suurepärane Tyga.

Seejärel jällegi jõululugude tõeline klassik – ”Please Come Home For Christmas”. Laul, mida on laulnud paljud ja paljud muusikamaailma suured tähed. Ka Cheri esituses on see bluusilik ja igati kaunis jõululaul. Cheri esitus, hääl on selle jaoks võrratud, lisaks veel ka mõnusalt bluusilik kitarrisoolo.

Üheksas laul on uus ”I Like Christmas”, mille on kirjutanud Bryan, Maxwell ja Tracy Frasher. Vaatamata sellele, et see on uus laul, hingab ka see nii, nagu oleks see lugu, mis kuulub jõululugude klassika hulka … ja see ongi vahva, et äkki võiks just sellest loost saada lugu, mis tulevikus ongi laul, mida hakatakse laulma.

Kümnes lugu on jällegi tantsulik ja kannab pealkirja ”Christmas Ain´t Christmas With You”. Väga hea ja meeldejääva meloodiaga popilugu, milles kasutatakse ka seda nn Cheri-efekti, et veidi moonutatakse lauljatari häält.

11. laul on ”Santa Baby”, mida algupäraselt esitas Eartha Kitt juba 1953. aastal. Cheri esitus on mõnualt swingilik, orkestratsioon on võrratu ja Cheri esitus … !!! Mul on tunne, et lauljatar on 27 mitte 77 … täiesti uskumatu …

Albumi eelviimases loos saavad kokku Cher ja Cindy Lauper. Ja uskuge mind ”Put A Little Holiday In Your Heart” on üks igati äge jõululugu. Veidi popilik, veidi kantrilik, ja kahte suurepärast lauljatari on suurepärane koos laulmas ka kuulata. Jällegi kergesti meeldejääv refrään. Laulu autoriteks on Greg, Rodger ja Scott Wojohn, kes ka varem kantrimuusika hitte kirjutanud, näiteks LeAnn Rimesile.

Viimane lugu kannab pealkirja ”This Will Be Our Year”. See on lugu, mida sobib kuulata aastavahetusel, kinnitab ju lauljatar, et tulemas on aasta, mis on meie aasta. Kuulasin ja kuulasin, mõtlesin ja mõtlesin, miks see lugu tuttav on? Loo autoriks on Chris White, ja algupäraselt esitas seda laulu ansambel The Zombies juba 1968. aastal, seetõttu on selles loos veidi ka biitlite hõngu.

Kuula ise ka: