„Laste tegevusraamat. Jõulud ja päkapikud“ (DADA FUN)

Jõuluteemalisest tegevusraamatust leiad ohtralt tegevusi päkapikkude, põhjapõtrade, jõuluvana ja lumememmedega. On otsimismänge, täherägastikke, tuleb leida erinevusi ja paarilisi, loendada ja joonistada. Ka numbreid saab ühendada, et teada saada, kes on pildil peidus ja nii edasi 95 lehekülge. Sõna-, numbri- ja piltmõistatused arendavad laste lugemis-, kirjutamis-, arvutamis- ja vaatlemisoskust. Kokku on 50 väljarebitavat lehte. Pliiatseid eraldi kaasas pole.

Tegevusraamatud on minu arust igati vahvad, sest neis saab ju alati midagi teha, ülesandeid lahendada, jooni tõmmata, joonistada, arvutada, kaasa mõtiskleda. Täpselt sama võib öelda, kas selle regevusraamatu kohta, mis on pühendatud jõuludele ja päkapikkudele, kusjuures siin löövad kaasa veel ka jõuluvanad, põhjapõdrad jpt.

Esimese ülesandena on siin vahva pilt, millel päkapikud, jõuluvana ja põhjapõder. Lisaks veel kolm väiksemat ja suhteliselt sarnast pilti. Nüüd tuleb joonistada ring ümber ühele neist, mis on viimati tehtud ehk sarnane suurema pildiga.

Teises ülesandes toimetavad Bella ja Bruno. Meil tuleb neil aidata leida tee Päkapikukülasse. Kolmandas ülesandes tuleb hakata loendama ja välja selgitama kas pildil on rohkem päkapikumütsi kandjaid või põdrasarvedega inimesi. Neljas ülesanne on joonistamise ülesanne – siin tuleb joonistada jõulusokid lõpuni, abiks numbrid, mis tuleb omavahel õiges järjekorras ühendada.

Järgmises ülesandes on jällegi igati vahvad jõuluteemalised pildid. Neist tuleb leida teatud asjad ja neile omakorda ring ümber joonistada. Vaata, kas leiad punase lehvi, lumememme, viis lindu ja kaks sinist mütsi.

Loomulikult ei hakka ma Sulle siinkohal kõiki ülesandeid ära jutustama, kuid peatun mõnel veel. Ühel pildil on palju ägedaid põhjapõtru ja porgandeid. Nüüd tuleb põhjapõdrad ja porgandid kokku lugeda ja välja selgitada kas igale põhjapõdrale jagub vähemalt üks porgand. Ühes ülesandes on hiiglama palju igati vahvaid päkapikke. Päkapikud on erinevad, kuid pildil on ka kolm ühesuguste riietega päkapikku. Kas leiad need üles?

Ühes ülesandes toimetab Kaire, kes on teel teatud kioski juurde, kuid millise? Siin on antud vihjed, et sellel kioskil on elektriküünlad, sellel on roheline katus ja toitu seal ei müüda. Kas leiad koos Kairega õige kioski üles?

Selles tegevusraamatus võid ühelt leheküljelt leida ka koerad. Kokku kaheksa koera, neljast erinevast tõust, neli emmet ja neli kutsikat. Nüüd tuleb iga kutsikas ühendada oma emaga.

Täherägastikke on selles raamatus samuti. Tuleb leida neist õiged sõnad, mis on ülesande juures ka välja toodud, et oleks lihtsam otsida ja need sõnad tuleb täherägastikus ka välja tuua.

Ühel pildil on inglid. Kokku 7 inglit. Kuid millise ingli vari on pildil? Hülgeid on ka – tuleb tõmmata joon mööda kanalit, kus on kõige vähem hülgeid. Siin on ka jõulumarke, erinevate piltidega. Nende hulgast tuleb leida joonistada ring ümber nendele, millel on mütsiga pingviin, punased käpikud, ingel ja hiir.

Chicago „Chicago XXXVII: Chicago Christmas“ (Warner Music)

USA legendaarse ansambli uue jõuluplaadi produtsendiks on ansambli liige Lee Loughnane. See on järjekorras 37 ansambli stuudioplaat ja neljas pühadealbum. Kui varasemad jõuluplaadid on koosnenud tuntud meloodiatest, siis sellel albumil on suurem enamus originaallood, mis kirjutatud just selle albumi jaoks (nt „All Over The World“, „(Because) It’s Christmastime“ ja „I’m Your Santa Claus“), kuid ka kaks varasemast tuttavat jõululugu „Here We Come A Caroling“ ja „Sleigh Ride“ (viimati mainitud lugu on Chicago ka varem mänginud, seda albumil „Chicago XXXIII: O Christmas Thee“ (2011)). Uuel albumil on Chicago intepretatsioon ka Hal David ja Burt Bacharachi laulust „What The World Needs Now Is Love“, mis Chicago liikme Robert Lammi arvates sobib suurepäraselt ka jõuluaega.

Legendaarne Chicago

Chicago on USA roki-, softroki-, poproki- ja džässroki ansambel, mis tuli kokku 1967. aastal Chicagos. Aastani 1968 mängiti nime all Chicago Transit Authority, kuni 1969. aastal otsustati, et sobib ka lühem nimi ehk lihtsalt Chicago. Bändiliikmed on ütelnud, et Chicago on rock and rolli bänd koos puhkpillidega (pillimeeste keeles „torudega“). Alustati lauludega, milles oli ka poliitilist sõnumit, kuid aastatega kujunes välja tõeline „Chicago saund“, mis oli pehmem, ja tuntakse Chicagot palju ka tänu nende kaunitele ballaadidele.

Ameeriklaste „Billboard“ paigutas Chicago 2008. aastal 13. kohale kõigi aegade singlimüügitabelis, 2015. aastal oldi samas tabaelis kohal number 15. 2015. aastal paigutas „Billboard“ Chicago üheksandale kohale kõigi aegade plaadimüügitabelis. Tänaseks on Chicago albumeid müüdud tublisti üle 100 miljoni eksemplari, mistõttu võib öelda, et Chicago on kõigi aegade üks edukamaid bände ja ka üks pikemat aega järjepanu tegutsenud ansambleid. Näiteks juba 1971. aastal sai Chicagost esimene rokibänd, kes müüs välja Carnegie Hall’i terveks nädalaks.

Chicago muusikat on kasutatud filmides, telesaadetes, reklaamides. Chicago endise liikme ja laulja Peter Cetera kirjutatud laul „If You Leave Me Now“ (ilmus Chicago 1976. aasta plaadil „Chicago X“) on kõlanud filmides „Three Kings“ (1999), „Shaun of the Dead“ (2004), „A Lot Like Love“ (2005), „Happy Feet“ (2006), „Daddy’s Home 2“ (2017) ja telesarjades „Sex and the City“ ja „South Park“. Chicago liikme Robert Lamm’i kirjutatud „25 or 6 to 4“ (Chicago 1970. aasta albumilt „Chicago II“) on kõlanud filmis „I, Tonya“ (2017) ja joonistelesarjas „King of the Hill“. Teine Lamm’i kirjutatud megahitt „You’re the Inspiration“ on kõlanud filmides A Hologram for the King“ (2016) ja „Deadpool“ (2016) ning telesarjades „It’s Always Sunny in Philadelphia“ ja „Criminal Minds“ – ja need on näited värskematest filmidest ja telesarjadest.

Chicago esitatud laulud on inspireerinud ka paljusi teisi artiste – „If You Leave Me Now“ on leidnud esitamist 90 artisti poolt, „Hard to Say I’m Sorry“ 30 artisti, „Colour My World“ 24 artisti ja „You’re The Inspiration“ 18 artisti poolt!

Chicago mängib täna koosseisus (seda ka uuel jõuluplaadil): 

Robert Lamm – klahvpillid, kitarr, laul (alates 1967. aastast)

Lee Loughnane – trumpet, flüügelhorn, laul (alates 1967)

James Pankow – tromboon, laul (alates 1967)

Walter Parazaider – saksofonid, flööt, klarnet, laul (alates 1967, kuid alates 2017. aastast tema enam Chicago kontsertturneedel kaasa ei löö)

Uuemad liikmed on:

Keith Howland – kitarr, laul (alates 1995)

Lou Pardini – klahpillid, laul (alates 2009, kuigi kontsertturneedel osales ta juba aastast 1999)

Walfredo Reyes Jr. – trummid (alates 2018) ja löökriistad (2012-2018)

Raymond Hermann – saksofonid, flööt, klarnet, laul (alates 2016, kuid kontsertturneedel juba aastast 2005)

Brett Simons – basskitarr, laul (alates 2018)

Ramon „Ray“ Yslas – löökriistad (alates 2018)

ja Neil Donell, kes on juhtlauljaks alates aastast 2018.

On ju varem laulnud Chicago juhtlaulja kohal kaks väga kuulsat ja suurepärast artisti – Peter Cetera (1967-1981) ja Bill Champlin (1981-2009). Peter Cetera lahkus seetõttu, et alustada soolokarjääri, kuigi ta pakkus välja võimaluse jätkata nime all Peter Cetera & Chicago, kuid see ei sobinud teistele bändiliikmetele. Kuigi pean mainima, et on ju ka Peter Cetera soolokarjäär olnud igati edukas.

Uus juhtlaulja Neil Donell (s. 23. mai 1962 Montrealis, kolis 80ndate aastate keskpaigas Torontosse)) on Kanada laulja, kes olnud väga töökas stuudiomuusik (ta on osalenud üle 10 000 stuudiosalvestusel), võitnud mitu Juno Award’i, tema hääleulatus on 4 oktavit ja ta on olnud varem ka Chicago tribüütansambli Brass Transit laulja. Siinkohal pean mainima, et Neil Donelli tämber sobib suurepäraselt Chicago muusikaga ja kõlab suurepäraselt ka jõuöualbumil, on ju tema hääles sügavust, jõudu, elukogemust ja ka häid kõrgeid noote.

„Chicago Christmas“

on tõepoolest jõulualbum, kuid see on tõepoolest ka ansambli Chicago album. Sellise Chicago album, mida mulle meeldis kuulata juba 1980. aastatel. Muusika ja esitus, mida saab lühidalt kokku võtta sõnadega – kvaliteetne, suurepäraselt mängitud ja esitatud. Saab ju siin kuulda ülimalt heal tasemele pillimehi, kes kõik on oma instrumentidel maailma parimad, no ja mulle on muusikas alati meeldinud see, kui kasutatakse rohkelt puhkpille, sellel albumil „näitab“ Chicago suurepäraselt, kuidas tuleb puhkpille popilikus rokis kasutada. Puhkpillide seaded ja esitus on lihtsalt fantastiline, no ja mitmes loos on ka ägedaid saksofonisoolosid.

Juba plaadi avalöök „(Because) It’s Christmastime“ on kõige „ehedam“ Chicago. Selle on kirjutanud Robert Lamm. Võrratud harmooniad, seaded, puhkpillid on suurepärased, rääkimata saksofoni soolost laulu lõpust. Teise laulu „All Over The World“ on kirjutanud Chicago uus juhtlaulja Neil Donell, milles härra Donell „näitab“ oma häält ja selle võimsust, lisaks jällegi võrratud puhkpillid. Lugu, mis töötab nagu kellavärk.

Kolmas lugu on kübe tempokam „Bring My Baby Back“, mille on kirjutanud Lee Loughnane, kuid ka see on kõige „ehedam“ Chicago puhkpillide ja heade rütmilahenditega, suurepäraste harmmoniatega ja modulatsioonidega. Neljandaks looks on Lee Loughnane’i kirjutatud „Merry Christmas, I Love You“ (R&B Version), seejärel juba eelpool mainitud Hal Davidi ja Burt Bacharachi kirjutatud suurepärane „What the World Needs Now Is Love“, mis kõlab suurepäraselt ka „Chicago-kastmes“. Ka sellesse loosse sobivad puhkpillid, Neil Donell laulab seda rahulikult, mõnuga ja lugu ennast nautides. Ägedad on ka lugu saatvad kitarrisaundid, veidi funkilikud.

Kuues lugu on Michael James Burnsi ja Ramon Yslase kirjutatud „All Is Right“, mõnusalt kulgev lugu, milles kuuleb ka Keith Howlandi suurepärast kitarrisoolot. „Sõna saavad“ jällegi puhkpillid, kuid ka klaveril on selles loos oluline koht. Seejärel juba jõuluhitt „Sleigh Ride“ (pealkirjaga „Sleigh Ride 2019“), vana ja hea jõulumeloodia, millele Chicago annab oma hingamise. Ja uskuge mind sellesse loosse sobivad suurepäraselt ka puhkpillid. Lisaks veel ka mitmehäälset laulu, ja taustakoori.

Kauni laulu on plaadile kirjutanud ka Chicago klahvpillimängija Lou Pardini, pealkirjaks „I’d Do It All Again (Christmas Moon)“, veidi selline rumbavõtmes lugu. Rahulik, mõnus ja talviselt ilus. Sellised meloodiad on need, mis mind on viimased 30-40 aastat võlunud. Lou Pardini või äkki hoopis Robert Lamm mängib ka kauni ja džässiliku klaverisoolo.

Plaadile on laulu kirjutanud ka Chicago trombonist James Pankow, see on kübe rokilikum „I’m Your Santa Claus“, kuid ka Chicago puhkpillimängija Raymond Hermann, see on kübe ladina-ameerikalik, salsa-hingamisega „Here We Come a Caroling“. Vahvad löökriistad, suurepärased puhkpillid. Võrratu lugu.

Plaadi lõpetab juba eelpool kuuldud „Merry Christmas, I Love You“, seekord palju rahulikum, mille on bändiliikmed nimetanud lausa balaadi versiooniks, ja nii see ju tegelikult ongi. Kauni harmoonia, kauni meloodiaga on mõnus see suurepärane jõuluplaat ka lõpetada. Walter Parazaideri saksofon paitab kuulaja kõrva nagu mesi... rääkimata Neil Donelli võrratust ja mahedast esitusest. Ilus, lihtsalt ilus lõppakord.

Kuula ise ka:

https://Rhino.lnk.to/ChicagoChristmas

„Igal pool on ainult tähed. Eesti lasteluulet läbi kolme aastakümne“ (Tänapäev)

Leelo Tungla koostatud lasteluule kogumik „Igal pool on ainult tähed“ erineb teistest varasematest selle poolest, et siin ei ole alustatud meie lastekirjanduse ja luule algusaegadest, mis tuttav ka mitmetest varasematest raamatutest. Praeguse kogumiku peamine eesmärk on tutvustada uuemat lasteluulet selle kogu rikkuses, mis aitaks ka viimaste aastakümnete luuleparemiku teha lihtsamini kättesaadavaks nii lastele, õpetajatele kui teistele lugejatele.

See kogumik on tõeline maiuspala kõikidele nendele väikestele ja suurtele lasteraamatute sõpradele, kes peavad lugu lasteluuletustest. Usun, et me kõik oleme pidanud aastate jooksul mõne lasteluuletuse pähe õppima, ja seda näiteks klassi ees esitama, mõni parem luuletuste ettekandja on esitanud neid kindlasti ka suurema publiku ees. Leelo Tungal on teinud igati põneva valiku lasteluuletustest läbi kolme aastakümne ehk luuletused aastaist 1989-2019. Valikus on lausa 64 autorit, kes on raamatus esitatud tähestikulises järjekorras, vaid raamatu esimene luuletus ei ole tähestikulise järjekorra alusel, sest selle autoriks on Henno Käo, kuid tema luuletust “Tähed” saab pidada ka raamatu nimiluuletuseks:

Kuhu vaatad, kuhu lähed,

igal pool on ainult tähed –

kirjatähed, rokitähed,

üle kõige taevatähed.

Taevatäht, kas suur või väike,

on ju tegelikult päike,

annab elu, annab sooja,

tõuseb, läheb jälle looja.

Mõne päikse all ehk mõni

mõtleb, võtab hoogu,

kuni tõuseb üles, vaatab kella,

ja siis tuleb meile külla.

Seejärel juba Priit Aimla, kellelt on selles kogumikus kolm luuletust: “Abiks arvutihädalisele”, “Kraanilugu” ja jõuluteemaline “24. detsember”. Edasi tulevad Ave Alavainu (3 luuletust), Otta Arder (9 luuletust), Contra (ehk Margus Konnula, 6 luuletust). Toon siinkohal välja ka ühe Contra luuletuse ehk “Inimene pole kala”:

Kooli tulema pean jala,

aga ega ma ei hala,

sellest jube hea on tuju,

et ma kooliteel ei uju,

parem käia ikka jala:

inimene pole kala!

Contrale järgneb selles kogumikus minu lapsepõlve üks suurimatest lemmikutest, Erika Esop, kes elas aastail 1927-1999. Temalt on selles raamatus 5 luuletust, toon siinkohal ühe näiteks ka:

“Peeglid lompides”

Kes lompidesse peeglid sättis?

Kes lompidesse peeglid jättis?

Kes hoolitses, et iga konn

võiks näha, milline ta on?

Selline lihtne, aga ilus, ja jääb ka ruttu meelde. Kogumikus ongi vahva ka see, et siin on nii pikemaid kui ka lühemaid luuletusi, mistõttu saavad luuletusi pähe õppida need, kellele meeldivad raskemad “pähklid”, kellele lühemad luuletused.

Vaatame edasi. Valikus on Lehte Hainsalu (7 luuletust), Viiu Härm (4 luuletust), Heli Illipe-Sootak (pean tunnistama, et temast kuulen ma sellest kogumikust esimest korda, valikus 4 luuletust), Peep Ilmet (4 luuletust), Aapo Ilves (7 luuletust), Helvi Jürisson (7 luuletust), Kalju Kangur (jällegi üks minu lapsepõlve lemmikuid, 6 luuletust) ja toon siinkohal ühe näite ka Kalju Kanguri sulest:

“Pikk Päkapikk”

Kord elas päkapikk,

kes oli liiga pikk,

jäi napiks iga voodi,

mis talle tuppa toodi.

Küll mitut tahku ta

seal mõõtis neid ja vaagis

ja lühemaks neid saagis,

et neisse mahtuda.

Kalju Kangurile järgneb legendaarne Jaan Kaplinski (7 luuletust), jällegi üks minu lemmikluuletajatest Doris Kareva (3 luuletust), Tormi Kevvai (3 luuletust), Helle Kirsi (5 luuletust), Aita Kivi (3 luuletust), Jaak Kõdar (3 kuuletust), Henno Käo (7 luuletust), Ülle Kütsen (6 luuletust), Siiri Laidla (4 luuletust), Ira Lember (3 luuletust), Laur Lopmer (ehk Tõnu Oja, 3 luuletust), Venno Loosaar (3 luuletust), Viivi Luik (7 luuletust), Merca (ehk Merle Jääger, 5 luuletust), Heljo Mänd (4 luuletust). Nagu Sa loetelust näed, siis on valikus nii vanemaid luuletajaid kui ka nooremaid autoreid, mis ongi põnev, sest see annab ülevaate ka sellest, kuidas erinevate põlvkondade luuletajad on aastate jooksul lastele kirjutanud. Vahva on ka see, et siin on ju ka palju autoreid, kes ei ole lastele mitte ainult luuletusi kirjutanud, vaid on kirjutanud ka igati ägedaid lasteraamatuid. On neid autoreid, kes on kirjutanud raamatuid ja luuletusi ka täiskasvanutele. Ma olen alati mõtelnud ka selle peale, kas luuletajal on kergem ja lihtsam kirjutada lastele või täiskasvanutele. Paljudest intervjuudest, mida luuletajad on andnud, olen jõudnud järelduseni, et lastele kirjutamine on raskem.

Kuid vaatame edasi, kes selles vahvas valikus veel on. Leelo Märjamaa (4 luuletust), suurepärane Ellen Niit (elas aastail 1928-2016, 8 luuletust), Andrus Norak (3 luuletust), Kai-Mai Olbri (3 luuletust), Sulev Oll (6 luuletust), Milvi Panga (4 luuletust), Jaan Pehk (4 luuletust), Aino Pervik (6 luuletust), Alar Pikkorainen (7 luuletust), Aivar Pohlak (5 luuletust), legendaarne Eno Raud (9 luuletust). Siinkohal ka üks mõnus Eno Raua luuletus:

"Teo maja"

Teol pole vaja

kütta maja,

sest majal pole

üldse ahju

ja köögis pliiti pole

kah ju.

ja veel üks Eno Raua luuletus:

“Liig mis liig”

See oleks tõesti liig mis liig,

kui järvest välja tuleks siig

ja kõnniks järve kaldal jala,

just nagu polekski ta kala.

Eno Rauala järgnevad Astrid Reinla (3 luuletust), Jürgen Rooste (3 luuletust), Paul-Eerik Rummo (6 luuletust), Hando Runnel (7 luuletust), Valeria Ränik (5 luuletust), Olivia Saar (jällegi üks minu lapsepõlve lemmikutest, 5 luuletust), Markus Saksatamm (ehk Margus Eiche, 6 luuletust), Evelin Samuel-Randvere (2 luuletust), Joel Sang (4 luuletust), “Karl Martin Sinijärv (4 luuletust), Triin Soomets (3 luuletust), Venda Sõlesepp (4 luuletust), Ilmar Särg (3 luuletust), Jaanus Tamm (3 luuletust), Urve Tinnuri (2 luuletust), Ilmar Trull (11 luuletust, mulle tundub, et see on selle raamatu suurim ühe luuletaja luuletuste arv), Leelo Tungal (7 luuletust). Siinkohal ka üks näide raamatu koostaja Leelo Tungla sulest:

“ABC”

Isa kuulab uut CD-d,

ema vaatab DVD-d,

õde kirjutab CV-d…

Laps ei tunne ABC-d

ja otsib üksinda WC-d.

Raamatust leiame veel ka Tarmo Vaarmetsa (6 luuletust), Jaanus Vaiksoo (6 luuletust), Aidi Valliku (4 luuletust), Kalev Vapperi (4 luuletust), Heiki Vilepi (6 luuletust), Peeter Volkonski (3 luuletust), Ain Väädi (5 luuletust), Wimbergi (ehk Jaak Urmeti, 6 luuletust). Raamatu lõpetab Viivi Luige luuletus “Kolmed tähed” ehk tähtedega alustasime ja tähtedega ka lõpetame.

Lõpus on veel ka Leelo Tungla huvitav kokkuvõte “Enne ja nüüd. Saateks kirjule kimbule”, milles ta räägib vägagi põnevalt luuletajatest ja lasteluuletustest, kusjuures meenutab veidi ka aega enne 1989. aastat, kuidas olid asjad siis meie lasteluulega.

Raamatu on illustreerinud Marko Mäetamm.

Los Lobos „Llego Navidad“ (Warner Music)

Jõululaulud on ikka ja jälle mulle meeldinud, ja kui ühel päeval oma plaadiriiuleid korrastasin, siis avastasin, et mul on jõululauludega plaate ca 80 ringis. Kusjuures on ju peaaegu kõik endast lugupidavad maailmastaarid avaldanud oma karjääri jooksul vähemalt ühe jõululaulude plaadi, mõni lausa kaks või kolm. No meenutame mõnda – Elvis Presley, Frank Sinatra, Barbra Streisand, Michael Buble, Bette Midler, Pentatonix, Bing Crosby, Dean Martin, James Brown, Louis Armstrong, Ella Fitzgerald, Willie Nelson, Johnny Cash, Carpenters, Beach Boys, Bob Dylan, Cee-Lo, Sufjan Stevens, Kylie Minogue, Weezer, Ariana Grande, Amy Grant, Kenny G, Nat King Cole, Mariah Carey, Josh Groban, Celine Dion, Harry Connick Jr., Andrea Bocelli, Garth Brooks, Neil Diamond, New Kids On The Block, Reba McEntire, Vince Gill, Alabama, Kenny Rogers, John Denver, Andy Williams, The Jackson 5, Barry Manilow, Hanson, Sarah McLachlan, Susan Boyle, Rod Stewart, Kelly Clarkson, Tony Bennett, Taylor Swift, Leona Lewis, Justin Bieber jne jne. Jõululauludega albumeid on müüdud miljoneid ja miljoneid, ja mulle tundub, et üks edukamaid neist on Elvis Presley jõululauludega plaat, kuid siin on siiski üks aga – väga paljudele erinevate esitajate albumitel kuuleme ikka ja jälle samu jõululaule. Loomulikult on tehtud ka uusi jõululaule ja tehakse neid ka praegu, kuid on siiski jõululauludest hitid (ma usun, et neid on ca 20-30 laulu), mida kõik esitajad on tahtnud ka ise vähemalt korra plaadile laulda. Seetõttu on mul väga hea meel, et sel aastal olen saanud kuulata kahte uut jõuluplaati, millelt leiab nii uut jõulumuusikat kui ka jõululaule, mida varem polegi kuulnud.

Ma ei hakka üldse mitte keerutama, pigem tunnistan üles, et Los Lobos on olnud üks minu lemmikbändidest pärast seda, kui nad saavutasid kuulsust esitades 1987. aastal oma versiooni Ritchie Valensi laulust „La Bamba“. Laulust sai tõeline menuk, mis ka Los Lobosele staarikuulsuse tõi.

Los Lobos on USA rokipunt, mis alustas tegevust juba 1973. aastal East Los Angeleses, Californias (seda kanti on tuntud ka Belvedere või Belvedere Gardens nime all) ja suhteliselt sama koosseisuga on mängitud kuni tänaseni. Los Lobose muusika on segu Tex-Mex muusikast, kantrist, zydeco’st, folgist, bluusist, rock and roll’ist, brown-eyed soulist, americanast, chicano rokist jpm. Nende esitatud muusikat on mõnus kuulata, sest selles on seda miskit, mis kuulajale hea tuju ja rõõmsa meele toob.

Bändi esimene album ilmus 1978. aastal ja see kandis pealkirja „Los Lobos del Este de Los Angeles“. 1980. aastatel ilmus Los Loboselt mitu väga head ja edukat albumit – „How Will the Wolf Survive?“ (1984), „By the Light of the Moon“ (1987) ja „La Pistola y el Corazon“ (1988). Iseloomulikult Los Lobosele oli ka nendel albumitel lugusid nii inglise kui ka hispaania keeles. 1990. aastatel ilmus bändilt veel viis plaati, sellel sajandil kuus plaati, neist seni viimane oli 2015. aastal ilmunud „Gates of Gold“.

Ja nüüd. Nüüd on vanameistrid võtnud kätte ja teinud ühe igati ägeda ja suurepärase jõululaulude plaadi „Llego Navidad“. See ei ole selline tavapärane jõululaulude album, milles klassikalisi, popilikke, kiriklikke ja svingilikke jõululugusid kuuleb. See on ehe Los Lobos, millel 12 lugu – neist üks on päris uus ja Los Lobose meeste enda kirjutatud, üks neist on „Feliz Navidad“ („Merry Christmas“), mida laulis aastakümneid tagasi kuulsaks Jose Feliciano, ja ülejäänud lood on jõululood Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerikast, peaasjalikult siiski Kesk- ja Lõuna-Ameerikast ehk Mehhikost ja Kolumbiast. Seetõttu on need hoopis teistuguse „hingamisega“ kui klassikalised jõululaulud, kuid see „hingamine“ on igati kaasahaarav, lausa suvine ja mõnusalt tantsule kutsuv. On ju siin salsat, boolerot, cumbiat jpm.

Los Lobos mängib ka uuel plaadil algupärases koosseisus (plaadil öeldaks, et „Los Lobos on ikka veel sama koosseisus“) – David Hidalgo (laul, kitarrid, requinto jarocho, trummid, klahvpillid), Louie Perez Jr. (laul, kitarrid, jarana, trummid), Cesar Rosas (laul, kitarrid, bajo sexto, vihuela), Conrad Lozano (laul, bass, guitarron) ja Steve Berlin (saksofonid, klahvpillid). Loomulikult kuuleb siin ka igasugu põnevaid instrumente, mida Americana muusikas kasutatakse – jarocho (väike kitarr, mis pärit Veracruzist Mehhikost), guitarron (kuuekeelne akustiline bass, mida kasutavad bändid, kes esitavad mariachit), jarana (väike nailonkeeltega kitarr), hidalguera (väike Kuuba päritolu kitarr), vihuela (Mehhiko päritolu viiekeelne väike kitarr), bajo sexto (Mehhikost pärit suur 12-keeleline kitarr), Farfisa (elektriorelile sarnane klahvpill), Von Continental klahvpill (pill 1970. aastatest), rääkimata igasugustest pisikestest ja veidi suurematest löökriistadest, kuid kuuleb ka akordionit, kontrabassi ja loomulikult erinevaid saksofone. Mõned pillid on sellised, millest olen ka varem kuulnud, kuid on ka palju avastamisrõõmu.

Kõik on vägagi ehedad instrumendid, mistõtu on plaadil tunda seda esitamis- ja mängurõõmu. Olen kindel, et Los Lobos on selle plaadi kindlasti väga heal meelel valmis teinud. Nad ise ütlevad ka, et kõik, mida plaadilt kuuleme on ehe, pole siin mingeid süntesaatoreid ega tehislikku. Ühes loos on kaustatud trompeti-osa esituseks süntesaatorit. Lahe on seegi, et lauludes vahelduvad ka solistid, sest kord laulab soolo-osa Cesar Rosas, siis Louie Perez Jr., et seejärel anda soolo-osa teatepulk David Hidalgole.

Lauludest - „La Rama (The Branch)“ pärit Mehhikost, „Reluciente Sol“ Puerto Ricost, „It’s Christmas Time in Texas“ on laul, mille laulis kuulsaks USA ladina-ameerika muusika ja kantrimuusika täht Freddy Fender, „Amarga Navidad“ on kirjutatud Jose Alfredo Jimeneze poolt, kes on Mehhiko rancherade suur meister ja esitaja, „Arbolito de Navidad“ viib meid Kolumbiasse, laulu tegi kuulsaks cumbiat esitav La Sonora Dinamita, „Donde Esta Santa Claus?“, mis on lugu aastast 1958 ja selle laulis tuntuks 12-aastane Augie Rios, plaadi nimilugu „Llego Navidad“ on mehhiklase Javier Vazquezi kirjutatud laul, „Las Mananitas“ on lugu Mehhikost, mille algupärase versiooni laulis kuulsaks Mehhiko superstaar Vicente „Chente“ Fernandez, „La Murga“ on salsarütmis laul, mida laulnud salsamuusika superstaarid Willie Colon ja Hector Lavoe (kusjuures on ju salsamuusika senini ülimalt populaarne, näiteks isegi paljudes New Yorgi tantsuklubides), „Christmas and You“ on laul, mille on kirjutanud Los Lobose mehed David Hidalgo ja Louie Perez Jr., „Regalo de Reyes“ on laul, mille laulis tuntuks Mehhiko näitleja ja laulja Javier Solis, rancherade ja boolerode meister. Plaadi viimane lugu on „Feliz Navidad“, mille autoriks ja originaali esitajaks on ju legendaarne Puerto Rico päritolu laulja ja muusik Jose Feliciano, ja selles loos laulavad kõik Los Lobose liikmed ja lisaks veel palju nende sõpru.

Los Lobose jõuluplaat on muhe ja mõnus jõulualbum, igati värske hingamisega kuulamine, mis kindlasti ka meie talvisesse õhku ja jõuludesse seda lõunamaist soojust ja temperamenti juurde annab.

Kuula ise ka:

https://rhino.lnk.to/LlegoNavidad

„Jõua jõua jõuluaega“ (Varrak)

Jõuluaeg on üks ütlemata luuleline aastaaeg. Paljud kuulevad muidu luuletusi ainult laulusõnadena, aga jõulude eel hakkavad ka nemad lapsena õpitud jõululaule ja luuletusi meelde tuletama ning raamaturiiulist jõululaulikuid ja salmikuid otsima. Luuletuste päheõppimine juba lapseeas on tänu väärt, aga ka raamatust luuletuste ettelugemine on suurepärane, sest lugemisoskus on inimesele sama tähtis kui lapsena kõndima ja rääkima õppimine.

Käesolev luuleraamat pakub mitmekülgse valiku jõuluajaga seonduvaid luuletusi nii toast, õuest kui ka metsast. Las neid loevad nii lapsed, vanemad kui ka vanavanemad! Jõuluvanale kindlasti, aga miks mitte ka üksteisele.

Koostanud Peep Ilmet

Jõulud koputavad uksele, on aeg kinkideks ja jõuluimedeks. Kinkide lunastamiseks on tavaliselt vaja ka salme, laule ja tantse jne jne. Mõni viskab anekdoodi, mõni ajab niisama lorajuttu. See vahva jõululuuletuste raamat on suurepärane abimees lahendamaks probleeme salmide osas. Selles raamatus on vanemaid jõululuuletusi, kuid on ka uuemaid, valik on seinast-seina.

Luuleraamatu sissejuhatuses kinnitab Peep Ilmet, et jõuluaeg on aastas üks ütlemata luuleline aeg. Ja ta jätkab: „Vaevalt saab sügisvärvide pillekaar läbi ja päevavalguse aeg lüheneb päev-päevalt, kui inimeste meeltes hakkab midagi küünlaleegina värelema. Väljas on pikalt pime, aga selles pimeduses hakkavad juhtuma imelised asjad.“

Ja veel: „Luuletajad on kirjutanud pikki jutustavaid jõululuuletusi, aga ka lühikesi kelmikaid vemmalvärsse. Valik nendest on jõudnud ka sellesse jõululuule raamatukesse. Valigu igaüks endale meeldiv, ja kui kinke on mitu, siis valigu ka mitu luuletust.“

Raamatus on mitu osa – „Tuleb tali, jõudvad jõulud“, „Jõuluimed mail ja puil“, „Avalikud saladused“, „Valmis salmid valmis“, „Uus aasta“.

Peep Ilmet on esimeseks luuletuseks valinud Eduard Ludvig Wöhrmanni (1863-1934) kirjutatud „Lapsed, tuppa!“ No teate ju küll: „Lapsed, tuppa – tali tuleb! Lumelell on õues ju. Linnud lennand lõunamaale, lilledel on surmakuu.“ 1924. aastal viisistas selle luuletus tuntuks lastelauluks Juhan Aavik.

Teiseks luuletuseks on Peep Ilmeti kirjutatud „Laulu jätkub“, mis tegelikult jätkab esimese luuletusega, „laenates“ mõned luuleread ka Wöhrmanni luuletusest. Igati lahe mõte ja lahendus.

Peep Ilmet jätkab enda kirjutatud luuletusega „Talvepalve“, mis algab nii:

Heljuv vesi on lumi

tahkund vesi on jää.

Tule heljuv ja kata

tahku tahkuv ja jää!

Tee peal põlvini poris

palveks sirutan käe.

Tule heljuv ja kata

tahku tahkuv ja jää!

Seejärel juba Kersti Merilaasi kirjutatud ilus lumeootuse luuletus „Tule, lumi!“ ja Ilmar Trulli üsnagi huumorikas, nii nagu Ilmar Trullile kombekohane, „Kõva vesi“:

Talvel vedel pole vesi.

Ta on talvel tahke.

Talvel kodus me ei lesi.

Talvel meie kambakesi

võime käia vete pääl,

uisutada järvejääl.

Meile ütleb tahke vesi:

„Palun olge lahke.“

See on täpselt selline paraja pikkusega luuletus, et ka minusugune udupea selle endale nendeks jõuludeks jõuab pähe õppida. Edasi juba Ott Arderi „Külm sõda“, Ilmar Trulli „Sajud“ ja legendaarne Juhan Liivi „Lumehelbeke“. Minu arust üks kaunemaid talveluuletusi läbi aegade.

Lumehelbeke

tasa, tasa

liugleb aknale,

tasa... tasa...

Nagu viibiks ta

tasa, tasa

mõtleks tulles ka:

tasa, tasa!

Miks nii tuksud, rind?

tasa, tasa!

Rahu otsib sind –

tasa, tasa...

See võiks olla ju üks neist talvistest luuletustest, mis meil kõikidel võiks peas olla. Juhan Liivile järgneb luuletaja ja lastekirjaniku Julius Oro (Julius Oengo, 1901-1941) kirjutatud „Esimesed lumehelbed“. Seejärel juba Olivia Saar, Ralf Parve, Uno Sikemäe, veelkord Ilmar Trull ja Karl Eduard Söödi „Lumi“ ning Valeria Räniku „Valgele vaibale“:

Sügis on lõppenud, see on küll tõik.

Nüüd tuleb tali.

Ja kui ta on vali,

on valgele vaibale kutsutud kõik.

Siis valendav vaip varjab muru ja mätta.

Vaibale tohib ka jälgi jätta.

Raamatust leiame ka Ilmar Trulli kirjutatud „Talvised puud“, „Valge tekk“, Karl Eduard Söödi „Lumi“, Valeria Räniku „Lumevalgus“, Ott Arderi „Lillenäitus“ ja „Igal talvel oma noorus“, kuid ka Reinhold Kamseni populaarse „Talvel“, mis algab:

Küll on kena kelguga

hangest alla lasta;

kaugel luhal säravad

jää ja lumi vasta!

Lumehelbed hiilgavad,

puudel ehted uued;

kadakatel karjamaal

seljas lumekuued.

Ma usun, et kui seda kuuletust loed, siis tahaks seda ka laulma hakata, sest ka seda luuletust teame me populaarsest lastelaulust, mis tegelikult on ju hoopiski Ukraina rahvaviis.

Loomulikult ei hakka ma Sulle siinkohal kõikidest selles raamatus olevatest luuletustest pikemalt rääkima ega näiteid tooma, sest sedasi läheb minu kokkuvõtlik lugu üsna pikaks. Mainin seda, et sellest väga vahvast luuleraamatust leida veel Ernst Enno „Uisutajad“, Karl Martin Sinijärve „Porgand lumes“, Julius Oro legendaarse „Tiliseb, tiliseb, aisakell“, Erika Esopi „Lumevalgus“, Ellen Niidu „Jõuluks“, Ira Lemberi „Lumehelbed“, Madli Kivimäe „Jõuluks koju“, Juhan Liivi suurepärase „Talvine tihane“, Ernst Enno „Linnukeste jõululaul“, Leelo Tungla „Tihane tukub“, Ellen Niidu vahva „Karu talvelaul“, Heljo Männi populaarse „Jänku jõulupuu“, Julius Oro „Pühade tulekul“, Viivi Luige „Väike kuusk“, Ernst Gebhard Auschutzi kuulsa „Oh kuusepuu!“, Julius Oro kuulsa „Jõulutaadi ootel“ (see, mis algab nii: Sõitsid saanid, sõitsid reed mööda pikka talveteed, helisesid aisakellad, aisal jõulukellad hellad.“), Heiti Talviku „Jõuluööl“, Ernst Enno „Jõulurõõm“, Karl Eduard Söödi populaarne „Krokodill“, Ernst Enno populaarne „Aha ai, aha pai“ jpt.

Mina lugesin kokku 126 luuletus, ja ma usun, et see on igati piisav kogus, et ka nõudlikuma jõuluvana salmisoove täita...

Vahva on lõpetada Leelo Tungla kirjutatud luuletusega „Väikse lapse jõulusalm“:

Olen alles pisikene,

lühike on minu looke:

„Kallis jõuluvana, tere!

Palun anna piparkooke!“