Marju Kõivupuu

„Eesti mütoloogia algajale. Jumalatest ja hiidudest tontide, näkkide ja muude õudasjadeni“

(Tänapäev)

„Eesti mütoloogia algajale“ tutvustab kõigile huvilistele populaarses võtmes eesti mütoloogilisi tegelasi, keda kohtab rahvajuttudes, muistendites ja muinasjuttudes, kohalugudes ja ütlustes, kirjanduses ja näitelaval. Mõnest omaaegsest uskumusolendist on aja jooksul saanud lastehirmutis, teise tukuvad arhiivi talletatud pärimuse seas, kust nad aeg-ajalt lühemaks või pikemaks ajaks üles äratatakse.

Müüdid käsitlevad meie maailmapildi olulisemaid osi: maailma loomist, inimese ja ühiskonna tekkimist, ning suhteid maise ja üleloomuliku vahel. Tänapäeva müütide hulka käivad kõikvõimalikud kuulujutud, fiktsioonid, põhjendamata argiarvamused jms. Mütoloogiast ja rahvausundist tuntud motiivid ning tegelased kuuluvad paljude telesarjade ja kirjandusteoste ehitusklotside sekka, mis annab tänases tõejärgses maailmas kõigile huvilistele võimaluse otsida piire tõe ja fiktsiooni vahel.

Loodetavasti pakub see raamat põnevat lugemist ja aitab ühel või teisel moel mõista, kuidas on aegade jooksul välja kujunenud eestlaste populaarsed mütoloogilised tegelased, missugust elu nad elavad tänapäeval ning mida igavikulist või ajalikku on neil meile öelda.

Viimastel aastatel on mul õnnestunud lugeda mitut väga huvitavat Marju Kõivupuu raamatut. Olen neist Sulle ka kirjutanud. Nii meenuvad mulle: „101 Eesti pühapaika“ (Varrak, 2011), „Loomad eestlaste elus ja folklooris“ (Tänapäev, 2017), „Meie pühad ja tähtpäevad“ (Varrak, 2018), „Pärandiaabits lastele ja suurtele“ (Tänapäev, 2019) ja „Eesti põrgute lugu“ (Varrak, 2021).

Marju Kõivupuu on eesti filoloog, kultuuriloolane ja folklorist, kes 2013. aastal valiti aasta kodanikuks, 2014 anti talle Valgetähe V klassi teenetemärk, 2017 võitis ta Oskar Kallase auhinna, 2019 Rukkiräägu kultuuriauhinna, 2019 Eerik Kumari looduskaitsepreemia ja 2021 Muinsuskaitseameti aastapreemia (pärandi tutvustaja). Ja olen kindel, et paljud teavad teda ka populaarsest raadiosaatest „Mnemoturniir“, ja on ju just Marju Kõivupuu esimene naisosaleja selles populaarses raadiomälumängus.

Uue raamatu alguses ütleb Marju Kõivupuu lugejale, et „Eesti mütoloogia algajatele“ on jätk „Pärandiaabitsale“, mis oli mõeldud esmajoones noorematele lugejatele teretutvuseks meie rikkaliku ja elava pärandimaailmaga.

Käesolev raamat tutvustab kõigile huvilistele populaarses võtmes eesti mütoloogilisi tegelasi, keda kohtame usundilistes rahvajuttudes, muistendites ja muinasjuttudes, kohalugudes ja ütlustes, kirjanduses ja näitelaval.

Klassikalised müüdid käsitlevad maailmapildi olulisemaid osi: maailma loomist, inimese ja ühiskonna tekkimist, vahendavad maailmakogemuse sakraalset osa … Marju Kõivupuu lisab, et paljude nüüdisaegsete telesarjade ja ulmejuttude ehitusklotsideks on võetud mütoloogiast ja rahvausundist üldtuntud motiivid ning tegelased, mis tänases tõejärgses maailmas loovad võimaluse huvilistel otsida piire tõe ja fiktsiooni vahel.

Autor loodab, et see raamat pakub põnevat lugemist ja aitab ühel või teisel moel mõista, kuidas on aegade jooksul välja kujunenud eestlaste populaarsed mütoloogilised tegelased, missugust elu nad elavad tänapäeval ning mida igavikulist või ajalikku on neil meile öelda.

Seejärel raamatu sissejuhatus. Marju Kõivupuu tõdeb, et mütoloogia on maailmanägemise viis, pärimusliku mõtlemise üks vorme. Müüdid on seotud rituaalidega ning müütide tegelased on enamasti üleloomulikud olendid. Müütidest on lähtunud ja lähtuvad religioonid, sest müüdid kõnelevad ka maailmakogemuse sakraalsest osast. Müüdid seovad ühiskonna tervikuks ning müüte tunnustades või omaks võttes lülitub inimene teatud kindlasse kultuuriruumi.

Meelelahutus- ja filmikunst otsib nüüdisajal inspiratsiooni kogu maailma rahvaste mütoloogilisest maailmast. (Anima)filmid, arvutimängud ja ulmekirjandus tekitavad erinevates põlvkondades huvi rahvausunudi, usundilise pärimuse, mütoloogia, maagia jms vastu laiemalt, olles ühtaegu nii pärimuse vahendajaks kui selle (taas)loojaks, tõlgendajaks, interpreteerijaks.

Ka eesti mütoloogilised tegelased, näiteks libahunt või kratt, on samuti inspireerinud ja inspireerivad tänaseni meie kirjanikke, heliloojaid, kunstnikke jt.

Sissejuhatuse lõpetab Marju Kõivupuu tõdemusega, et tänapäeval pakuvad paljudele meist müüdid ainest nii maailmavaateliseks tõlgenduseks, kuid täidavad ka sotsiaalset ja meelelahutuslikku rolli – väidame, et müüdid on kuulujutud, väljamõeldud lood, fiktsioonid, muinasjutud. Mütoloogia ehk müüditeadus aga tegeleb jätkuvalt pärimuslike ja loodud lugude kogumise, uurimise ja mõtestamisega.

Jõuame raamatu esimese osani „Maailm meie kohal ja all. Maailma loomine, muna, taevas ja taevakehad“.

Maailma loomise ja hävingu müüdid on inimkonna sakraalsed tekstid, millest rääkimine ja laulmine või mille etendamine on taganud usutavasti maailma püsimise … müüdid kõnelevad hingede saatusest, teispoolsuse ruumilistest omadustest ja olemusest, maailma hukust ja selle taassünnist.

Otse loomulikult ei saa ma Sulle ju tervet raamatut ümber jutustada, sest sel juhul oleks lugemine ja igav. Kuid, esimeses osas saame lugeda kosmoloogiast, rahvaastronoomiast, horoskoopidest, maailmamerest, ilmalinnust, päikesest (pärimuslikus maailmapildis on päike valguse ja aja mõõdupuu, vastandiks öö ja pimedus), kaamosest, dualismist, pööripäevadest ja pööriöödest, maagilisest (täis)kuuvalgusest, kesköötunnist (kikka ajast), Valgest Daamist, pilvedest, ilmapuust, piksest/äikesest, Pikkerist, välkmadudest, päevakoerast, pihlakast (pihlakas on olnud üks taluõuede populaarsemaid puid kaskede, pärande, pajude, toomingate, haabade, tammede, vahtrate, jalakate ja saarepuude kõrval).

Kuid see pole veel kõik. Raamatu esimeses osas on veel peatükid, mis räägivad lugejale virmalistest, päikesetuulest, maksamerelistest, Loksbergile sõitjatest, vikerkaarest, tuulispasast, vesipüksist, põrgust, kuradist, inglist.

Raamatu teine osa on „Suured ja tugevad“, mille esimene peatükk peatub hiidudel ja vägilastel.

Meie rahvajuttude tuntuimad hiiud on Kalevipoeg, Vanapagan, Suur Tõll ja tema naine Piret ning Tõllu vend Leiger ehk Hiiumaa vägilane.

Seejärel saame lugeda väest, Ülemiste vanakesest, rändavatest järvedest ja Linda kivist. Pikemalt loeme veel ka Kalevipojast, Vanapaganast, Suurest Tõllust, Piretist ja Leigrist.

Kolmas osa on „Inimene ja kodu“. Juttu on hingest, animismist, peeglist, kuid ka hingedepäevast ja hingedeajast, surmast, Vikatimehest, Manalast, Toonelast, mardusest, majahaldjatest, Viruskundrast, ahjualusest, kratist, puugist, pisuhännast, tulihännast, päärist, tondist, kodukäijast, kummitusest.

Ja veel, kolmandas osas on juttu ka ohverdamisest, looduslikest pühapaikadest, pühast, märkidest ja sümbolitest (rist, ruut, kolmnurk ja sõõr, kodarattad, kaheksakand, kolmnurk, siksak, silmusnelinurk, kolmjalg), peremärkidest, hobuserauast, tarupuudest, magasipuust, rehepapist.

Kuid see pole veel kõik raamatu kolmandas osas. Saame lugeda mütoloogilistest kehakatetest – õnnesärk, kooljakindad, küüntest kübarast ja seitsmepenikoormasaabastest.

Raamatu neljas osa on „Mütoloogilised tõved“.  Autor räägib lugejale imerohust, eluveest, punasest kärbseseenest, illuminaatidest, ravimtaimede maagilistest omadustest, analoogiamaagiast, kurjast silmast, luupainajast, katkust, halltõvest, maa-alustest, kesköörahvast, lendvast (rabandusest).

Viies osa „Targad ja teadjad“. Selleski osas on palju põnevaid „tegelasi“. Loeme nõiast, ravitsejast, teadjast ja targast, kuid ka pahatahtlikust nõiast, sortsist, mustast ja valgest ehk keelatud ja lubatud maagiast, nõiasõnadest (nõidussõnadest), loitsudest, needustest, nõiavitsast, võluvitsast, pildast, kassist ja mustast kassist, šamanismist (see on ülistav nimetus mitmes kultuuris tuntud usundilistele õpetustele, mille keskmes on vaimudega suhtlemine ekstaatiliste teadvuseseisundite kaudu), Rõugutajast, VII Moosese raamatust.

Jõuame raamatu kuuenda osani „Põllud ja heinamaad“. Maajumalad (Pell, Peko), pühaaiad, ohvriaiad, viljaneitsid, Tõnn ja tõnnivakk, Uku ja ukuvakk.

Seitsmes osa on „Mets, sood ja rabad“, milles ongi juttu metsast, metshaldjast, metsaisast, metsavaimust, eksitajast, Murueidest, Metsikust, palunõiast, ussikuningast, rotikuningast, libahundist, Põhja Konnast, vaenuköiest, rongast ehk kaarnast, kaarnakivist, koerakoonlastest ehk peninukkidest, sootulukestest, Lõuna-Eesti ristipuudest, ristimärgist, kukest kirikutornis, kodukäijast.

Raamatus on kaks osa veel. Kaheksas on „Veekogud“, milles loeme vetevallast, näkkidest, vetevaimudest, näiteks undiinist, kuid ka kotermannist (potermannist), merilehmadest ja -lammastest, müütilisest merihärjast.

Viimane osa kannab pealkirja „Uuema aja tegelased“. Ja seegi on igati huvitav lugemine. Loeme pühadekülalistest – jõuluvana, põhjapõder Rudolf, jõulu- ja näärisokk, päkapikud, kuid ka lihavõttejänes. Raamatu viimases peatükis räägib Marju Kõivupuu meile ka Trükiveakuradist ja Arvutitrükipõrgulisest.

Raamatu lõpus on viited, register ja pildiallikad.

Raamatu suurepärased illustratsioonid on Ed Labetski sulest.

Ernst H. Gombrich

„Maailma lühiajalugu noorele lugejale“

(Varrak)

Paeluv nagu romaan, teabeküllane nagu entsüklopeedia.

20. sajandi üks silmapaistvamaid õpetlasi, Austria päritolu Briti kunstiajaloolane Ernst H. Gombrich suutis 1935. aastal, olles vaid kahekümne viie aastane, jutustada maailma ajaloost kokkusurutud vormis nii, et see kõnetaks eelkõige noort lugejat.

Nüüdseks on tema raamatust saanud klassika. Köitvalt ja värvikalt kirjeldab see inimkonna arengut alates koopaelust kuni Esimese maailmasõjani.

Käesoleva raamatu aluseks on 1985. aastal ilmunud teine, täiendatud väljaanne, millele on lisatud uus lõpupeatükk.

Teadmishimulise lugejaga vesteldes teeb autor pika rännaku läbi aja, lihtsustamata seejuures liigselt olulisi sündmusi. Tänu sellele pakub raamat igas vanuses huvilisele midagi ainulaadset: ta saab elavalt ette kujutada ajaloo suurimaid pöördeid ja hoomata nendevahelisi seoseid.

„Maailma lühiajalugu” rikastavad Franz Katzeri ilmekad pildid.

Ernst H. Gombrich (1909–2001) oli Austria päritolu Briti kunstiajaloolane, kes tegutses Londonis Warburgi instituudis. Ta oli üks maailma tunnustatumaid kunstiajaloolasi. Gombrich mitte ainult ei mõtestanud ümber kunstiteaduse põhiküsimusi, vaid lõi ka sildu kunsti naabervaldkondade juurde alates eksperimentaalpsühholoogiast kuni humanismi uuringute ja retoorika ajalooni.

Lisaks raaatule „Maailma lühiajalugu noorele lugejale“, mis algupäraselt tõepoolest juba 1935. aastal, on tema tuntuimad teosed noorele lugejale suunatud „The Story of Art“, mis ilmus 1950. aastal. See on raamat, mis on tõlgitud 30 keelde, ja öeldakse, et see on üks enimmüüdumaid kunstiraamatuid.

Teine populaarne raamat Gombrichi sulest on „Art and Illusion“, mis ilmus 1960. Populaarseks said ka veidi hiljem ilmunud „The Image and the Eye“ ning kunstiajaloolase Aby Warburgi biograafia.

Ernst H. Gombrich õppis kunstiajalugu oma sünnilinnas Viinis, ja tegi koostööd Ernst Krisiga, kes kuulus ka Sigmund Freudi lähikondsete hulke. 1936 kolis Gombrich Inglismaale. Ta töötas Londoni Warburgi instituudi juhatajana ja ka professorina Londoni ülikoolis.

Gombrich on uurinud renessanssiajastu kunsti, kunstipsühholoogiat ja kunstiajalugu. Teda tunti ka kunstikriitikuna.

1972. aastal löödi Ersnt H. Gombrich rüütliks. Tiitleid ja aumärke oli ta mitmeid ja mitmeid.

Selle raamatu väga huvitava ja sisuka eessõna on kirjutanud autori lapselaps Leonie Gombrich, kes kinnitab, et tema vanaisa ei kirjutanud harilikult lastele. Ta ei olnud ise õppinudki lihtsalt ajalugu, vaid kunstiajalugu. Leoni Gombrich kinnitab, et vanaisa rõõmustas ja pani samas imestama, et tema esimene raamat – „Maailma lühiajalugu noorele lugejale“ – oli leidnud nõnda pikka aega nii palju lugejaid üle kogu maailma.

Seejärel saame lugeda ka selle raamatu sünniloost. Ernst H. Gombrichile oli pakutud võimalus tõlkida üks ingliskeelne lastele mõeldud ajalooraamt saksa keelde, kuid see ei avaldanud mehele erilist muljet. Vanaisa oli kindel, et ta kirjutab sellise raamatu hoopis ise! Kuidas, selle jätan Sulle endale lugeda.

Alustame. Raamatus on 40 peatükki, mis on raamatu alguses olevas sisukorras ilusasti kirjas, kusjuures kõikide peatükkide juures on kirjas mitmeid ja mitmeid märksõnu, millest konkreetses peatükis juttu on.

Esimene peatükk on „Oli kord …“, mille alguses autot tõdeb, et kõik lood algavad sõnadega „Oli kord …“. Selle raamatu lugu hakkab jutustama sellest, mis ükskord oli. Autor räägib meile minevikust ja mälestusest, ajast enne, kui inimene tuli, hiigelsisalikest, Maast ilma eluta, Päikesest ilma Maata ja sellestki, mis on ajalugu.

Teises peatükis „Suurimad leiutajad, kes kunagi elanud“ viib Gombrich meid ammustesse aegadesse, juttu on Heidelbergi lõualuust, Neandertali inimesest, eelajaloost, tulest, esimestest tööriistadest, koopainimestest, rääkimisest, maalimisest ja nõidumisest. Kuid see pole selles peatükis veel kõik, sest saame lugeda ka jääajast ja vanemast kiviajast, nooremast kiviajast, pronksiajast jpm.

Seejärel käime ära Niiluse ääres Egiptuses, saame tuttavaks vaaraode, püramiidide, sfinksiga, hieroglüüfide, papüürusega ja jõuame Mesopotoomiasse, kus tutvume väljakaevamistega Uris, savitahvlite ja kiilkirjaga, Hammurapi seadustega, nädalapäevade nimetustega ja Babüloonia võimsa kuninga Nebukadnetsariga. Edasi juba Palestiina, Paabeli torn, juttu on Moosesest, Saulist, Taavetist ja Saalomonist, kuid ka Iisraeli hävingust, prohvetlusest, Vanast Testamendist ja usust messiasse.

Raamatu kuuendas peatükis jõuame tähtkirjani ning foiniiklaste ja nende kaubakeskusteni.

Raamatu seitsmes peatükk „Kangelased ja nende relvad“ räägib noorele lugejale Homerose lauludest, Schliemanni väljakaevamistest, Kreetast ja labürindist, doorlaste rändest, kangelaslauludest jpm.

Järgmistes peatkükkides saame tuttavaks pärslaste ja nende usuga, Dareiose riigi, Xerxese sõjakäigu, kuid ka olümpiamängude, Delfi oraakli, Sparta ja spartaliku kasvatuse, Ateena, rahvakogu ja türannia, filosoofia, skulptuuri, maalikunsti, arhitektuuri ning teatriga vanas Kreekas.

Järgmised peatükid, ja liigume ajas ikka edasi ja edasi. India, kastisüsteem, Brahma ja hingede rändamine, kuningapoeg Gautama, valgustus, nirvaana, Buddha järgijad. Indiast Hiinasse, juttu on Hiinast enne Kristuse sündi, Hiina keisrist ja vürstidest, kirjakunstist, Kong Fuzist. Seejärel juba Peloponnesose sõda, Delfi sõda, Pärsia riigi langus, Aleksander Suur, Teeba hävitamine, Aristoteles ja tema tarkus, Diogenes, Issose lahing, Aleksandria, sõjaretk Indiasse, hellenism, Aleksandria raamatukogu. Tuttavaks saame ka Rooma ja selle rajamisega, juttu on roomlaste karakterist, Itaalia hõivamisest, Kartaagost, Hannibalist.

See on esimene kolmandik sellest põnevast raamatust.

Edasi on meie ees keiser Qin Shi Huangdi, raamatute põletamine, Suur Hiina müür, Hani dünastia, läänemaailma valitsejad – Rooma provintsid, leegionid, leib ja vaatemängud, Sulla, orjade ülestõus, Julius Caesar, Kleopatra, Augustus ja kesririik. Seejärel juba Jeesus Kristus, mäejutluse õpetussõnad, Nero, Rooma põletamine, Titus, kes hävitas Jeruusalemma, ja see pole ju sugugi mitte kõik. Järhnevad peatükid räägivad noorele lugejale Marcus Aureliuse lahingutest Vindobona (Viini) all, Itaalia langusest, kristluse levimisest, Constantinusest, Konstantinoopoli asutamisest, hunnidest, läänegootidest, Attilast, Leo Suurest, idagootidest ja Theoderichist, Ravennast, gootide lõpust ja langobardidest.

Raamatu 19. peatükk on „Algab tähine öö", milles on juttu keskajast, benediktiinidest, Chlodovechi ristmisest, vaimulikkonnast Merovingide riigis, Bonifatiusest.

Järgmised peatükid peatuvad kõrbemaal Araabial, Mekal ja Kaabal, saame tuttavaks Muhamedi päritolu ja tema elukäiguga, kuid ka Mediinast saame lugeda, nagu ka Aleksandria raamatukogu põletamisest, Konstantinoopoli piiramisest, araablaste kultuurist ja numbritest.

Karl Suur oli vallutaja, kes oskas valitseda. Milline oli Frangi riik? Loeme avaaridest, sõjast saksidega, kangelaslauludest, Karolingide riigi langusest, viikingitest ja normannide riikidest.

Siin on peatükid, mis jutustavad rüütelikest rüütlitest, kes oli paaž, kannupoiss, milline oli rüütlikslöömine. Kas tead, millised olid rüütli kohustused? Aga rüütlite turniirid? Isegi rüütlilaulud olid olemas, rääkimata „Nibelungide laulust“. Saame osa ka esimesest ristisõjast ja loeme ristisõdade tähtsusest.

Friedrich Barbarosse, kolmas ristisõda, Friedrich II, Innocentius III, Magna Charta, Tšingis-khaan ja mongolite kallaletung, Rudolf von Habsburg, turud ja linnad, kaupmehed ja rüütlid, tsunftielu, katedraalide ehitamine, saja-aastane sõda, Jeanne d´Arc, Karl IV ja Rudolf Rajaja.

Jõuame edasi uusaega. Humanism, antiigi taassünd, kunsti õitseng, Leonardo da Vinci, Medicid, trükikunst, püssirohi, viimane rüütel Maximilian. Ka Uuest Maailmast on juttu – kompass, Hispaania ja Granada vallutamine, Kolumbus, Ameerika avastamine, konkistadoorid, Hernan Cortesi Mehhiko, portugallased Indias. Lisaks saame tuttavaks uue usuga – Peetri kiriku ehitamine, Lutheri teesid, Karl V ja tema riik, Luther Wartburgis, piiblitõlge, Henry VIII.

Seejärel juba Ignatius Loyola, Inglismaa Elisabeth, Mary Stuart, inglise kaubakolooniad Ameerikas, India kaubakompaniid, Briti impeeriumi sünd. Teadusliku maailmapildi kujunemine, loodusseadused, Galilei ja tema kohtuprotsess, Charles I Stuart, Louis XIV, Päikesekuninga tõusmine, Versailles, türklaste vallutused, Ungari ülestõus, Viini piiramine, Ivan Julm, Peeter Suur, Sankt-Peterburgi rajamine, Rootsi Karl XII.

Raamatu 33. peatükk viib meid tõeliselt uude aega. Valgustusajastu. Kannatus, mõistus ja inimlikkus, valgustuse kriitika, Preisimaa tõus, Friedrich Suur, Maria Theresia, Seitsmeaastane sõda, Joseph II, pärisorjuse kaotamine, Ameerika isesisvussõda, Bnejamin Franklin, inimõigused ja orjad.

Seejärel saabub vägivaldne pööre. Saame tuttavaks paljude ajaloo suurkujudega – Katariina Suur, Louis XV ja Louis XVI, Marie Antoinette´i, Dantoni, Robespierre´iga. Juttu on Bastille´ rünamisest, jakobiinidest, hirmuvalitsusest jpm.

Napoleon, Franz I, Leipzigi lahing, Viini kongress, Napoleoni tagasitulek Elbalt, Waterloo ja Saint Helena.

36. peatükk on „Inimene ja masin“. Väga huvitav lugemine, palju põnevaid teadmisi. Aurumasin, aurulaev, lokomotiiv, telegraaf, ketrusmasin ja mehhaanilised kangasteljed, süsi ja raud.

Ja veel. Loeme ka Hiinast kuni 18. sajandini, oopiumisõjast, Taipingi ülestõusust, Hiina langusest, Jaapanist 19. sajandi keskel, Ameerikast pärast 1776. aastat, orjanduslikust Lõunast, tööstuslikust Põhjast, Abraham Lincolnist ja kodusõjast.

Juttu on Euroopast pärast 1848. aastat. Keiser Franz Joseph ja Austria, Saksa Liit, Venemaa, Hispaania allakäik, Sardiinia kuningriik, Garibaldi, Bismarck, Saksa keisririigi rajamine, Pariisi Kommuun.

Ernst H. Gombrichi kirjutatud viimane selle raamatu peatükk, mis ilmus 1935 ehk kolmekümne üheksas! räägib maailma jagamisest. Tööstus, turud ja tooraineallikad, Inglismaa ja Prantsusmaa, Vene-Jaapani sõda, Itaalia ja Saksamaa, võidurelvastumine, Austria ja idanaabrid, esimese maailmasõja puhkemine, uued relvad, revolutsioon Venemaal, Ameerika sekkumine, pealesurutud rahu, teaduse edusammud.

Ernst H. Gombrich tõdeb, et esimeses maailmasõjas hukkus 11 miljonit inimest ja tohutuid alasid laastati enneolematul moel. Maailmas valitss nüüd kohutav viletsus ja meeleheide.

Autor soovitab noorel lugejal endale ette kujutada seda ajavoogu, mida mööda me just selles raamatus lendasime, kõrgel lennukis. Päris kaugel udus aimame ehk veel mammutiküttide mägikoopaid ja steppe, kus kasvas esimene teravili. Kauged punktid, mis sealt paistavad, on püramiidid ja Paabeli torn …Me ilmume platsi, vaatame ringi ja enne kui arugi saame, oleme juba kadunud.

„Keegi ei näe meid enam ses suures ajavoolus. Aga juurde tuleb üha uusi ja uusi. Ja see, mida me nimetame saatuseks, pole midagi muud kui meie võitlus nende piiskade tunglemises voogude kordumatus kõikumises üles ja alla …“

Kuid siiski ei saa ma selle mõttega kokkuvõtet lõpetada, sest 1985 ilmus teine saksakeelne väljaanne ja selles oli ka 40. peatükk, mis on ka siin ehk „Tükike maailma ajalugu, mida olen ise kogenud – tagasivaade“. Alates 1918. aastast alates on autori arvates maailmas nii palju muutunud, kuid mõned muutused on toimunud nii märkamatult, et tunduvad meile praegu täiesti enesestmõistetavana. Maailma rahvastiku kasv, keskriikide lüüasaamine esimeses maailmasõjas, vaenu õhutamine, sallivuse kadumine Saksamaa, Itaalia, Jaapani ja Nõukogude Venemaa poliitikast, majanduskriis ja teise maailmasõja puhkemine, propaganda ja tegelikkus, juutide hävitamine, aatomipomm, teaduse hüved, kommunistliku süsteemi kokkuvarisemine.

Selline raamat see „Maailma lühiajalugu noorele lugejale“. Üle kolmesaja lehekülje meie ajalugu alates ammustest agedasest ehk sellest, et oli kord … Kindlasti huvitav ja kaasahaarav lugemine noorele lugejale, kuid tegelikult võiks me ju kõik selle läbi lugeda ja sellest midagi ka õppida … mõeldes just selle peale, millises seisus on maailm täna …