Thomas Canavan

„Kas koopaelanikud pesid hambaid? Küsimusi ja

vastuseid vastikute asjade kohta“

(Eesti Raamat)

Humoorikate illustratsioonidega teatmik, mis pakub huvitavaid, veidraid, üllatavaid, naljakaid, hirmuäratavaid ja vahel lausa vastikuid fakte meid ümbritseva maailma kohta.

Mõnikord kohe tekib igasugu küsimusi ja keegi ei oska vastata. Näiteks tahaks teada, mis on maailma kõige halvema lõhnaga puuvili või kõige kleepuvam toit. Kui palju tekib silmadesse pisaraid või mis juhtub, kui kosmoses pissida … Kas Purjus krevetid on ka tegelikult purjus? Ja kuidas Vana-Egiptuses õigupoolest kirpe püüti?

Neile ja veel paljudele teistele küsimustele annab vastuse siinne humoorikate illustratsioonidega raamatuke, millesse on kogutud põnevaid, veidraid, üllatavaid, naljakaid, ootamatuid ja vahel lausa vastikuid fakte meid ümbritseva maailma kohta.

Avasta maailma mitmekesisus selle koomiksilaadse teatmiku abil!

Raamatuke pakub avastamisrõõmu lugejatele alates 8. eluaastast.

Raamatu ametlikus tutvustuses öeldakse, et see pakub avastamisrõõmu lugejatele alates 8. eluaastast, kuid tegelikult sobib see avastamiseks ja lugemiseks ka vanematele lastele ja miks mitte ka täiskasvanutele.

Raamatus on viis osa: ligased kehad, jälk toit, hirmuäratavad loomad, kohutav ajalugu ja õudne teadus.

Esimene osa jutustab meile ligastest kehadest. Saame lugeda, kui palju meil nahka üldse on, mis saab meie surnud nahast. Huvitava faktina on kirjas, et nahk tuleb maha ja asendub uuega umbes iga 27 päeva tagant, mis teeb terve elu kohta umbes 1000 korda!

Juttu on sellest, miks sinikas lillaks läheb, millest tekib higilööve, miks me hirmu tundes näost valgeks läheme, kui palju verd me süda pumpab, mida sisaldab tilk verd (selgub, et ühesainsas veretilgas on 250 miljonit vererakku).

Hammastest on samuti juttu (sellele vihjab ju ka raamatu pealkiri). Mis juhtub siis, kui me hambaid ei pese, kuidas said inimesed hakkama enne seda, kui hammastesse hakati plomme panema ja kas koopaelnikud pesid hambaid? Viimase küsimuse vastuses saame teada, et hambaharjad olid olemas juba muistsetel egiptlastel.

Edasi saame lugeda rasvaimust, kortsudest, juuksekarvadest. Kas tead, millised karvad kasvavad kõige kiiremini? Selgub, et habemekarvad, ja kui mees üldse habet ei ajaks, kasvaksid habemekarvad elu jooksul 9,1 meetri pikkuseks.

Seejärel on juttu maohappest, korisevast kõhust, röhitsemisest ja puuksu laskmisest, kuid ka parasiitidest (nt kidauss, paelussid), pissimisest, kakamisest, süljest, mädast, kõrvavaigust, tatist, pisaratest, rähmast, higist, aevastamisest, oksendamisest ja selle osa lõpus saad teada sedagi, kui inimesel pea maha lüüakse, kas siis saab veel mõtelda …

Teine osa jutustab lugejale jälgast toidust. No ja siingi on palju ja veel rohkem kummalisi küsimusi. Kui palju me elu jooksul toitu sööme – selgub, et keskmine inimene sööb elu jooksul kokku umbes 22 700 kilogrammi toitu!

Kas inimesed joovad tõepoolest verd, kas lehmasilm võib olla delikatess, mis on hagis, mis on pressitud seapea, kas kala söömisest võib ära surra, missugused mereannid haisevad kõige vastikumalt, kas keegi sööb ka mädanenud kalapäid, mismoodi maitseb haikala uimedest tehtud supp, kas kana jalad on söödavad, kas mõnes munas võib olla ka elus tibu?

Mõned faktid ka. Inglismaast põhja poole jäävatel Fääri saartel armastatakse süüa rabarberiga täidetud merelindu lunni. Ungaris tehakse munaputru äsja tapetud sea verega. Mõned polaaruurijad on Arktikas jääkaru maksa söömisest mürgituse saanud. Jääkarud söövad nii palju kala, et nende maksa koguneb surmav hulk D-vitamiini.

Saame teada, et USA lõunaosas süüakse isegi orava aju, et Euroopa vaesed talupojad pruukisid toiduks isegi siile, Vaikse ookeani läänesosas Belau saareriigs saab nii eel- kui ka põhiroaks tellida tervena praetud nahkhiiri.

Süüakse ka putukaid, näiteks sipelgaid, vihmausse, jahuusse, ämblikke, tigusid jne.

Ja muideks, 1973. aastal sängitati üks Rootsi maiustustekaupmees mulda kirstus, mis oli tehtud šokolaadist.

Kolmas osa räägib meile hirmuäratavatest loomadest! Selle osa esimene küsimus uurib, kui palju elevant kakab? Ja selgub, et elevant kakab 23 kilogrammi päevas!

Järgmised küsimused peatuvad jõehobu nahal, loomade söömisel, lehmade mäletsemisel, kuid saame teada ka seda, et kaelkirjak saab omaenda kõrvu seestpoolt limpsida.

Järgmistel lehekülgedel uuritakse, mis on rotikuningas, kui palju putukaid nahkhiir ühe ööga püüab, kas vampiirnahkhiired imevad verd, kas opossumid tõepoolest mängivad surnut, kas sipelgasiilil on kukkur? Ja kas teadsid, et pisike äsja sündinud punarind sööb neli meetrit vihmausse päevas.

Saame teada, kuidas hai saaki leiab, millisel mereolendil on kõige suuremad silmad, kas mõnel loomal võib olla üksainus silm, kuidas kalad pimedas mere põhjas toitu leiavad, kas kaheksajalg suudab end väikesest august läbi pressida, kas Komodo varaanid on mürgised.

Juttu on ka krokodillidest, madudest, kameeleonidest, konnadest, ämblikest, skorpionidest, sääskedest, prussakatest, kärbestest, sipelgatest, kaanidest, kirpudest (selgub, et kirp võib hüpata oma kehapikkusest 220 korda kõrgemale, peatumata suudab kirp hüpata 30 000 korda järjest) jpt.

Ja kas Sa seda teadsid, et lõunapooluse lähistel elav hiid-tormilind sülitab oma vaenlase pihta õli ja pooleldi läbi seeditud toidu lärakaid.

Raamatu neljas osa on kohutavast ajaloost. Saame teada, kas kuningad ja kuningannad käivad kah vetsus, missugune kuninganna kõige hirmsamini haises, kuidas Ivan Julm oma arhitektidele töö eest tasus, mida Peeter I muuseumis talletada lasi (selgub, et inimeste ja loomade topiseid), mismoodi Charles I oma peast kõigepealt ilma jäi ja siis selle jälle tagasi sai.

Juttu on ka kreeklaste mänguasjadest, kirbutsirkusest, roomlastest ja lõvidest, roomlastest ja kiilaspäisusest, muumiatest, kuid ka sellest, kas Titanic oli äraneetud, kuidas Egiptuses põletust raviti.

Saame teada, et bioloogilist relva kasutati juba aastal 600 eKr, kui Solon piiras Kreeka linna Kirrat. Ta mürgitas seatubaka juurtega sealse vee ja vallutas linna tormijooksuga, sellel kui linlased kõhuhädade käes vaevlesid.

See pole selles osas sugugi mitte veel kõik. Meile räägitakse sellest, mida 18. sajandil peas kanti, kuidas kuningas Charles II villamüüki edendas (selleks oli surnud vaja matta villasesse kangasse mässituna), mispärast 19. sajandi naised nii saledad välja nägid (selleks olid neil korsetid, mis mõnikord nööriti nii kõvasti kinni, et neil murdusid ribid), millist elu elas korstnapühkija, kuidas keskajal kuningate meelt lahutati (üks huvitav ametikoht oli kuningakoja peeretaja!) jne jne.

Raamatu viimane, viies osa peatub õudsal teadusel. Meil on võimalik saada vastuseid paljudele küsimustele. Näiteks, kuidas kiviajal peavalu raviti, mis on malaaria, kuidas kuldakalad esimese maailmasõja ajal elusid päästsid, kuidas rotid maamiine leiavad, kas kartulite söömisest võib surra (saatuslikuks võib saada kahe kilogrammi roheliste kartulite söömine), millal võib mesi mürgine olla, kuidas jaanimardikad teadlasi aitavad, kas sinivaalad elavad maismaal , missuguseid loomi on kasutatud gaasi avastamiseks (näiteks kassid ja viirpapagoid).

Mis Sa arvad, mis on maailma kõige suurem elus asi? Selgub, et selleks on üks seen Washingtoni osariigis. Ta katab 6,5 ruutkilomeetrit ja on seal kasvanud juba sadu aastaid.

Aga, mis on kõige surmavam looduslik mürk? Kõige surmavamat looduses leiduvat mürki ritsiini sisaldavad riitsinuse seemned. Kõigest 70 mikrogrammi võib inimese tappa. See on 12 000 korda mürgisem kui lõgismao mürk.

Juttu on veel ka kõige hirmsama haisuga taimest, kärnade tekkimisest, bakterite paljunemise kiirusest, arseeni ohtlikusest, näo värvimisest ja surmast, deodorandi toimimisest, nafta koostisest, bakterite suurusest.

Raamatu viimane küsimus on – mis tunne on kosmoses pissida? Kosmoses on nii külm, et kosmoselaevast väljuv piss külmub otsekohe kollasteks kristallideks.

Selline äge raamat. Palju küsimusi ja palju vastuseid. Illustreerinud on selle ägeda raamatu Luke Seguin-Magee.

Nick de Semlyen

„Viimased märulikangelased“

(Tänapäev)

Kõik, mida sa oled kunagi tahtnud teada märulititaanide kohta, kes 1980ndatel ja 1990ndatel kinolinal möllasid, ja sellest, mis toimus nende hittide kulisside taga, alates „Rambost“ ja „Visast hingest“ ning lõpetades „Verespordi“, „Terminaatori“ ja „Mölluga Bronxis“!

„Viimased märulikangelased“ algab 1990. aasta mais Cannesi festivalil, kus Arnold Schwarzenegger ja Sylvester Stallone valssi keerutavad, tunnistajaks vaimustunud staaridest peokülaliste mass. Pärast aastakümnete pikkust kibedat vaenu olid kaks suurimat äksistaari lõpuks omavahel rahu sõlminud. Või kas olid? Või millest see üldse algas?

Selles lustlikke lugusid täis raamatus vastab Nick de Semlyen neile ja paljudele teistele küsimustele ning kirjeldab, kuidas sündis 1970ndate lõpu Vietnami sõja järgse masenduse Ameerikas uus ja võitmatu möllufilmide žanr, mis hullutas kogu maailma.

Lisaks kahele esimesele ja suurimale märuligigandile Slyle ja Arniele leiab siit ka nende kiiluvees Hollywoodi purjetanud värvikate staaride seiklused: lennukad võitlusmasinad Chuck Norris ja Jackie Chan, sünged, seksikad kõvatajad Dolph Lundgren ja Steven Seagal ning killupildujatest vembumehed Jean-Claude Van Damme ja Bruce Willis.

Nick de Semlyeni kirjutatud raamat on üks hiiglama huvitav lugemine. See on ju tegelikult raamat kõikidele filmisõpradele, ja eriti neile, kellele on meeldinud või meeldivad action-filmid. See on ka vahva elulugude raamat, sest paralleelselt filmidega jutustab autor meile ka koguni kaheksa staari elust ja tegemistest, milles on nii põnevust, huumorit, argielu jpm.

Sylvester Stallone, Arnold Schwarzenegger, Chuck Norris, Jackie Chan, Dolph Lundgren, Steven Seagal, Jean-Claude Van Damme ja Bruce Willis on nimed, mis pikka tutvustamist ei vaja. Seetõttu ei ole mul plaanis hakata tervet raamatut ümber jutustama, sest millest rääkida, millest mitte? Püüan tuua välja olulised märksõnad, millest selles väga ägedas raamatus lugeda saab.

Loo alguses sissejuhatus, autor viib meid 1990. aasta 12. maisse, Cannes´i filmifestivalile, kuhu maandus luksuslik 747, tellimuslend Los Angelesest. Filmirežissöör James Cameron menutab, et selles lennukis oli kogu 1990. aasta Hollywood. Lennukis olid Renny Harlin, Steven de Souza, Michael Douglas, Arnold Schwarzenegger, Sylvester Stallone. Du Cap-Eden-Roci hotellis olid juba ka Mick Jagger, Jean-Claude Van Damme, Dolph Lundgren, Jerry Hall, Sharon Stone, Clint Eastwood jt. Seltskond oli vägev, seejärel tõdeb autor, et 1970ndate Ameerika kisendas kangelase järele.

Kangelasi polnud kusagilt võtta, isegi mitte suurel ekraanil. Clint Eastwood, Gene Hackman, korraks ilmus põgusa, pimestava valgussähvatusena Hongkongi võitluskunstide ikoon Bruce Lee, kes suri traagiliselt oma Ameerika eduloo künnisel.

Autor tõdeb, et iga märulifilmide fänn teab, et kui asi on kõige hullem, kui kogu lootus on kadunud, kurikaelad irvitavad ja süütud kodanikud on põlvili maas, kostavad kõlavad sammud, mis kuulutavad kangelase saabumist. Või – siinsel juhul – kaheksa kangelase.

Esimesena tulid titaanid. See, keda kutsuti Itaalia Täkuks: Stallone, hellahingeline endine löömamees, kellel oli vägivalla peale eriline anne. Ja siis see, keda kutsuti Austria Tammeks: Schwarzenegger, endine kulturist, kellel oli poisikeselik naeratus ja erakordne keha. Nende järel saabusid nõtkemad, aga mitte vähem surmavad tegelinskid: Rootsi must vöö Dolph Lundgren, Hiina dünamo Jackie Chan, Belgia tapamasin Jean-Claude Van Damme ning põrnitseva pilgu ja patsiga Steven Seagal, kelle päritolu ei suutnud keegi päriselt paika panna. Seltskonnaga ühines ka kaks läbi ja lõhki Ameerika kutti: karatemeister Chuck Norris ning muigvel, äraootav Bruce Willis.

Kõik need staarid esitasid surmavat kunsti väga erinevalt. Aga kõik üheskoos andsid nad Ameerikale ja kogu maailmale, värske sihi …

Ja veel. Tänapäeval on neil märulifilmidel keerukas pärand. Paljud neist tunduvad primitiivsed, jäänukid mingist ammu kadunud maailmast … Aga nad on siiani üks kuramuse vägev kamp, seda ei saa eitada. Tervikuna vaadates on nad unikaalse ajalooperioodi toode – see kuldne, kordumatu ajastu, mil kobarkinod kajasid kuulipildujatulest, kui killud lendasid vilkalt nagu paremhaagid ja kromanjooni sõdalased seisid vankumatult kui pilvelõhkujad.

Raamatu autor lõpetab sissejuhatuse mõttega, et kõik sai alguse kaheksast näljasest mehest, kes otsisid kismat.

Esimene peatükk on „Täkk“. See jutustab meile Sylvester Stallone´ist. Aasta oli 1970, Stallone oli 24. aastane. Ta töötas New Yorgis Central Parki loomaaias. Ta oli loomatalitaja, kes töötas lõvidega. Andis loomadele süüa, kühveldas sitta, koristas harja ja voolikuga lõvide väljaheiteid.

Enne seda oli Stallone mänginud teatrilaval Pablo Picasso kirjutatud tükis „Sabast püütud iha“, ta oli Miami ülikoolis puurinud intellektuaalset kirjandust.

Stallone´ile tegi muret tema nägu. Tol päeval kui ta sündis oli midagi viltu läinud – valvearst oli pigistanud ta pea tangide vahele, kui ta emakast väljus, ja tõmmanud, aga liiga kõvasti, nii et näonärv lõua kohal katkes. Vigastus mõjutas ka Stallone´i rääkimist. Koolis narrisid teised lapsed teda Kõversuuks, Sylviaks ja Härra Kartulipeaks.

Veidi hiljem oli Stallone koolis tülitekitaja ja huligaan, kuid ta hakkas ka värsse kirjutama ja maalima. Veidi hilinenult sai temast raamatutark, kuid ta oli ka tänavanutikas.

1969. aastal saabus Stallone New Yorki, esimene ülesastumine kaamerate ees oli soft-core pornofilmis „Kitty ja Studi pidu“, mille ülesvõtmiseks kulus kaks päeva, kuid selles oli ka Stallone´i esimene äksistseen, kus ta hüppab lumises Central Parkis üle aia.

Ja veel. 1973 mängis ta kontrakultuuridraamas „Peita pole kuhugi“, aasta hiljem filmis „Flatbushi isandad“, milles mängis ka Richard Gere, kellega Stallone´il tüli tekkis.

Stallone´i potentsiaali tundis B-filmide produtsent Roger Corman. Nii mängis Stallone 1975. aastal filmis „Capone“ ja „Surmaralli 2006“. Ta mängis ka filmis „Närvipundar“, olles Jack Lemmoni vastane.

Raamatu autor meenutab, et Stallone´il oli New Yorki saabudes kaasas ka „Muretu rännumehe“ stsenaarium, kuid sellest suurt abi ei olnud. Seetõttu töötas Stallone teatri uksehoidja, kõrtsi väljaviskaja ja kalapeatustajana, kuid ta jätkas ka stsenaariumite kirjutamist, kuid mitte ühtegi ei ostetud ära. Ja siis sai tal valmis stsenaarium ühest võitlejast, kel nimeks Rocky Balboa!

Ja õnneks oli olemas ka Hollywoodi produtsent Irwin Winkler, kes esialgu Stallone´i ei uskunud, kuid filmivõtted algasid, peaosas Stallone, ja nii see algas: uus märulifilmide laine, milles üksildane mees võitleb maailmaga, mees, kes on kogukas ja pisut lihvimata. Kui Stallone esitati aasta parima näitleja Oscarile ja lisaks sellele ka parima originaalstsenaariumi Oscarile, näis see nii mõnegi jaoks uskumatu. Stallone ei võitnud kumbagi auhinda, aga „Rocky“ võitis parima filmi Oscari! See oli film, mis tegi Sylvester Stallone´ist 1976. aasta kuumima staari. Nüüd suhtles Stallone filmitööstuse koorekihiga, aga ka mõnede omasuguste tõusvate tähtedega, nende hulgas ka üks austerlane, kes oli veel suurem kui Stallone ise. 1977. aastal Kuldgloobustel istus Stallone sama laua taga Arnold Schwarzeneggeriga, kes sai sel aastal parima uue tulija auhinna!

Raamatu teine peatükk on „Tank“. Saame tuttavaks Arnold Schwarzeneggeriga.

Nagu Stallone´il, olid ka Schwarzeneggeril kujunemisaastate jooksul mõned lähikontaktid lõvidega. Mitte et ta oleks lausa puuri astunud, ta seisis hoopis teisel pool metallvarvaid ning jälgis pingsalt, kuidas loomad ringutasid ja lõrisesid, et nende liigutusi hiljem jõusaalis korrata.

Mehe päikesemärk oli Lõvi ja ta kinnitas inimestele, et ennast tuleb alati sirutada magu suured kassid.

15. aastaselt avastas ta enda jaoks jõutreeningu. Treeningud, treeningud, pullimunad, liha – Schwarzenegger aina kasvas ja kasvas. Ta käis kohustuslikus aastases ajateenistuses Austria armees, kus ta määrati tankiüksusesse. Paar korda oli tal sõjaväes jama ka, just tankiga, mistõttu pidi ta olema lausa „üksikkongis“, kuid seda aega kasutas ka kätekõverduste tegemiseks.

20. aastaselt sai temast noorim inimene, kes võitnud Mister Universumi tiitli, seejärel, 1968. aastal läks ta esimest korda California rannikule. 1969 mängis Schwarzenegger filmis „Herakles New Yorgis“, kuid see jäi sama hästi kui märkamatuks.

1970 võitis Schwarzenegger Mister Olümpia, Mister Universumi ja profiliiga Mister Worldi tiitli – seda polnud varem suutnud mitte keegi. 1977 ilmus tema raamat „Arnold: kulturisti haridus“.

Kulus veel mitmeid aastaid, kuni 1982 linastus menufilm“Barbar Conan“. 20 miljoniga tehtud film teenis üle 70 miljoni dollari! Schwarzenegger oli saamas Hollywoodi staariks.

Kolmas peatükk on „Relvad vööle“. Naaseme Stallone´i juurde. „Rocky“ eest teenitud rahaga ostis ta luksusliku maja Malibu erarannal. Stallone märkis, et ta oli olnud põhjas ja ta olnud tipus, ja ta kinnitas, et tipus on parem.

Järgnesid filmid „F.I.S.T.“, „Paradiisiallee“, ja 1979 „Rocky II“, seejärel „Öised pistrikud“, „Võidukas põgenemine“ ja 1982 ka „Rocky III“. Viimati mainitud film oli järjekordne megahitt, mis esilinastus üheaegselt üheksasajas kinos üle kogu Ameerika ja tõi lõpuks sisse 270 miljonit! Filmi teemalaul „Eye of the Tiger“, mille Stallone oli tellinud bändilt Survivor pärast seda, kui Queen ei andnud talle luba kasutada nende lugu „Another One Bites the Dust“, tõusis 1982. aastal muusikaedetabelite tippu.

Tagasi Schwarzeneggeri juurde. Ta hakkas käima kohtamas Maria Shriveriga, ja hakkas filmima järge „Barbar Conanile“, uueks pealkirjaks „Hävitaja Conan“, mis oli suur pettumus, kuigi see tõi Schwarzeneggerile taskusse muheda miljoni, kõige suurema summa, mille ta oli siiani teeninud, kuigi mees kaebas Mariale, et Stallone teenib kolm korda nii palju …

Aasta 1984. Film „Terminaator“ (sci-fi film, mis 1985. aasta videolevis oli selle aasta teiseks kõige renditum video), režissöör James Cameron. Legend räägib, et seda rolli oli pakutud Stallone´ile, kuid Stallone´il oli toona käsil juba uus kangelane – Rambo ja film „Rambo: esimene veri“.

Autor kinnitab, et „Rambo“ oli väga ebatõenäoline rahva lemmik: masendav lugu tegelasest, kes vaevu räägib. Aga see tabas närvi ja teenis Ameerikas 1982. aastal 47 miljonit, rohkem kui ükski teine film sel sügisel.

Raamatu neljas peatükk „Kauboi ja kahurikuul“ toob mängu Chuck Norrise, kuid veidi on juttu ka Bruce Leest ja Jackie Chanist.

Seejärel tagasi Stallone´i juurde. 1983 oli ta filmi „Ellujääja“ režissöör, kuid ta töötas ka kuude kaupa filmi peaosalise John Travoltaga, et vormida tolle keha täiuseni, täpselt nagu Stallone oli ennast „Rambo“ tarvis ümber kujundanud. Travolta jumaldas Stallone´i ja nägi vaeva, et oma keha filmi jaoks arendada.

Nii nagu tutvustuse alguses mainisin, siis on selle raamatuga see oht, et hakkad lobisema ja lobisema, ja jäädki rääkima, sest see on sedavõrd huvitav ja faktirohke. Mängu tulevad Dolph Lundgren, kes astub üles 1985. aastal filmis „Rocky IV“. Stallone´i ellu saabub Brigitte Nielsen.

Schwarzenegger mängib filmides „Punane Sonja“, „Komando“, „Kiskja“.

Raamatu seitsmes peatükk on „Kiskja“, meie ette tuuakse uus märulikangelane – Jean-Claude Van Damme, kes sai maailmakuulsaks filmiga „Veresport“ (1988). Raamatu autor kinnitab, et Van Damme´il olid tema jalad. Paar meisterlikult kujundatud torpeedosid, lihvitud karate ja balleti koostöös, mis sähvisid häirivaks tegeva kiirusega. Tema signatuurliigutus lisaks spagaadile: välkkiire käärlöök.

Üheksas peatükk toob lugejani Steven Seagali, kes oli salapärane, temaga käisid kaasas müütilised lood. Seagal oli surmav ja salapärane otsekui Räpase-Harry ja dalai-laama ristsugutis. Seetõttu tekitas ta huvi inimestes, kellega tema teed ristusid, nagu näiteks näitleja ka modell Kelly LeBrock. Just LeBrockiga alustas Seagal ühist elu Los Angeleses, ja hakkas esialgu Hollywoodi inimestele võitluskunste õpetama ja ka stsenaariume kirjutama!

1988 mängis ta peaosa filmis „Seadusest üle“. Seejärel hittfilmid „Raske tappa“ ja „Surmale määratud“.

Kümnes peatükk on „Tere tulemast peole, semu!“ Kes ei ole veel lugejate ette jõudnud? Loomulikult on see Bruce Willis. Siinkohal pean mainima, et üks minu suurimatest lemmikutest.

Bruce Willise elus oli igasugu jamasid, kuid Hollywoodis susises idee filmist „Visa hing“. Clint Eastwood loobus rollist, Richard Gere ütles ära, Burt Reynolds ütles ära. Pakkumised olid tehtud isegi Frank Sinatrale, kuid ka Arnold Schwarzeneggerile, Charles Bronsonile, Harrison Fordile, Al Pacinole ja James Caanile. Kõik loobusid.

Produtsentidel Lawrence Gordonil ja Joel Silverile oli hea stsenaarium, kuid nad ei suutnud leida inimest, kes mängiks John McClane´i.

Nüüd pöörduti Bruce Willise poole, kes mängis ABC kanali menusarjas „Partnerid“. Sarja teine peaosaline Cybill Shepherd teatas, et ootab last, ja sarja võtted pandi üheteistkümneks nädalaks pausile. Bruce Willis oli ootamatult vaba!

Willisel polnud varem suure rolle kinolinal olnud. Vaatamata sellele teenis ta „Visa hinge“ lepinguga 5 miljonit dollarit! Mitmedki arvasid, et see polnud õige film Willise jaoks, see pidi olema Schwazeneggeri film, aga …Enne „Visa hinge“ polnud Willis just trennilemb. Tema lemmikkoht oli ööklubi, mitte jõusaal. Ta oli olnud Seagram´s Golden Wine Cooleri reklaamnägu, kuid 1987. aasta oktoobris, kuu enne „Visa hinge“ võtete algust pühendus Willis rangelt treeningrežiimile, ja jättis maha ka joomise.

Film jõudis ekraanidele. Kriitikud ei arvanud sellest midagi head … publik? Publik jumaldas seda! Ja vaatamata sellele, et Schwazenegger arvas, et Willisest ei saa mitte kunagi märulistaari, kuna Willise käed olevat nagu hambaorgid, läks kõik hoopis teisiti.

Kuid see pole veel kõik selles raamatus. Edasi loeme Jackie Chanist ja tema „Politseiloost“, Dolph Lundgrenist ja tema filmist „Maksimaalne potentsiaal“, Arnold Schwarzenegger lööb kaasa komöödias „Kaksikud“, kuid ka Stallone ja „Tango ja Cash“ ning komöödiafilm „Oscar“, Jean-Claude Van Damme tuleb ekraanidele filmiga „Topeltjõud“ jne jne.

Filme on raamatus veel mitmeid ja mitmeid, nii nagu ka sündmusi, millega raamatu peategelased kokku puutuvad.

1993. aastal linastub kinodes film „Viimane märulikangelane“, peaosas Arnold Schwarzenegger. Kas tõeliste märulikangelaste aeg hakkabki otsa saama? Või tulevad peale uued näitlejad, uued märulikangelased, uued tegelased (näiteks Batman jne jne).

Raamatu epiloog viib meid 2014. aasta 18. maikuu päeva ja Cannes´i filmifestivalile. Seal oli kaks Nõukogue aegset tanki. Ühel istusid Sylvester Stallone, Dolph Lundgren, Wesley Snipes, Jason Statham, Mel Gibson ja Harrison Ford, teise otsas olid Arnold Schwarzenegger, Antonio Banderas ja ka „Frasieri“ staar Kelsey Grammer. Vintsked mehed reklaamisid uut filmi „Palgasõdurid 3“, mille režissööriks Sylvester Stallone … Schwarzenegger ja Stallone olid ka enne seda filmi koostööd teinud, kuid ükski neist koostöödest ei saavutanud nende varasemate individuaalsete tööde edu.

Autor kinnitab, et sellest ajast, kui raamatus olevad kaheksa kutti maailma valitsesid, on peavoolumärul muutunud rikkalikumaks ja mitmekesisemaks … ja ometi pöördume me nende juurde ikka ja jälle tagasi. Sest kõigist oma puudustest hoolimata rabasid need filmid siiski – harvade eranditega – oimetuks, nende häving oli kunst.

Viimastel lehekülgedel kirjutab Nick De Semlyen meile veel ka sellest, kuidas nendel kaheksal märulikangelasel viimastel aastatel läinud on, mida nad on ette võtnud, millistes filmides mänginud. Kellelgi on läinud paremini, kellelgi on läinud halvemini, kellelgi on hädasid tervisega jne.

Tegelikult on vahva lõpetada Sylvester Stallone´i mõttega.

„Tead, võib-olla oleks minust pidanud kunstnik saama“, mõtiskles Stallone 2021. aasta detsembris Saksamaal oma kunstikollektsiooni Sylvester Stallone: olemise maagia“ avamisel. „Kindlasti oleks see olnud vähem stressirohke.“

Raamatu lõpus on veel tänusõnad, märkused ja ka register.

Tristan Gooley

„Ilma salamaailm“

(Tänapäev)

Tuntud inglise looduseuurija Tristan Gooley heidab selles raamatus pilgu üles taevasse, et tutvustada ilma saladusi. Pärast selle raamatu läbi lugemist oskad ennustada torme ja päikselisi päevi ilma, et peaksid oma nutitelefonist abi otsima!

Aga „Ilma salamaailm“ ei aita mitte ainult ilma ennustada, vaid annab meile sellest täiesti uue ettekujutuse – ilm tähendab väikesi mikrokliimasid, mis muutuvad meie ümber igal sammul, olgu metsas või linnatänaval. Ilm puu ühel ja teisel pool pole kunagi sama! Näiteks kirjeldab Gooley, miks tuul puhub puude varjus kiiremini, mis on ka põhjus, miks inimesed kuumal päeval puu alla lähevad – seal on küll vari, aga ka jahedam tuuleõhk.

Kui õpime vaatlema tuule, pilvede, udu, temperatuuri, vihma ja paljude muude ilmastikunähtuste keerukat koosmõju, hakkame ilmamustreid paremini mõistma ning avastame saladusi kõikjalt enda ümbert. Ilm vormib meie maastikku ja maastik omakorda ilma. Kõik, mida taevas näeme, peegeldab seda, kes me ise oleme. Ilm on kui salajane kaart, mis jutustab, kuidas just ilma tõttu on meie linnad, metsad ja mäed just niisugused nagu need on.

Maailm ja ilm ei tundu enam kunagi endised.

Siinkohal pean meenutama, et minu lapsepõlve lemmikraamatute hulgas oli ka kaks raamatut, mis rääkisid ilmast, ilmastikunähtustest ja muust põnevast, mis ilmaga seotud. Need olid Nigel Calderi “Ilmaköök” (eesti keeles 1983, kirjastus Valgus) ja Aleksandr Muranovi “Ebatavaline ja ähvardav loodus” (1981, kirjastus Eesti Raamat), põnev lugemine oli ka raamatusarjas ”Mosaiik” 1989. aastal ilmunud Kim Lossevi ”Kliima eile, täna ja homme” (kirjastus Valgus).

Ja seetõttu on igati vahva leida ka täna uusi ja huvitavaid raamatuid, mis ilmast ja ilmastikunähtustest räägivad, meenutan hea sõnaga näiteks 2020. aastal ilmunud Marcus Rosenlundi kirjutatud ”Ilm, mis muutis maailma” (Ühinenud Ajakirjad/Vesta).

Täpselt sama huvitav ja kaasahaarav on ka Tristan Gooley kirjutatud raamat ”Ilma salamaailm”.

Selle raamatu sissejuhatuses tõdeb autor, et see on ebatavaline ilmaraamat.

Autor jätab oma uurimistöös kõrvale ekraanidel olevad tabelid ning keskendub hoopis vihjetele, mille leiame ümber puu või mööda tänavat uidates, ning autor vaatab, mida need meile praeguse, möödunud ja tulevase ilma kohta pajatavad.

Autor lisab, et meie teekond viib meid süvitsi vähe uuritud, ent imeliselt põnevasse valdkonda – mikrokliimade juurde. On aeg tunda rõõmu väikestest kohalikest ilmavaatlustest ja pühitseda ilmamärke, mida vähesed tähele panevad. Ometi on need taevas ja maastikel olemas, ootamas, et neid avastaksime ...

Selles huvitavas ja sisukas raamatus on lugemist ja teadmisi peaaegu 400 leheküljel, mistõttu ei hakka ma Sulle kõike ümber jutustama, kuid vaatame raamatut peatükkide kaupa, millest me lugeda saame.

Esimeses peatükis peatub autor kahel maailmal – teadaoleval ja salajasel maailmal. Autor tõdeb, et meie maastik kujundab meie ilma. Loeme, et me elame linnades, mägedes, orgudes, rannikul, metsas ja saartel. Me elame maastikul, mida ilm kujundab ning mis kujundab omakorda ilma vastu.

Saame teada, mis on blokeeriv antistüklon, mis on tuulelehvik.

Teises peatükis loeme salajastest seadustest, nagu näiteks päikesetaskus istumise kunstist (ilm on soojusest, õhust ja veest koosnev supp, mida segavad pidevalt päike ja meie planeedi pöörlemine; ilm ei ole kunagi ühtlaselt soe ega täielikult segunenud, mistõttu ei ole kaks päeva kunagi ühesugused; iga ilmastikunähtuse võib võtta lahti kolmeks koostisosaks: soojus, õhk ja vesi); teises peatükis on mitmeid saladusi veel – kümad noad ja soojad lusikad; seemned, siid ja tiivad; küllastumise auravad teerajad; niiskustekk – latentne soojus.

Kolmas peatükk kannab pealkirja ”Taeva jutud”. Selles peatükis peatub autor pilvedel. Saame teada, et pilvedel on seitse muutuste mustrit: kui pilved on madalamal, on halb ilm tõenäolisem; mida rohkem eri liiki pilvi on näha, seda hullem on ilmaprognoos; kui väikesed pilved suuremaks kasvavad, on ilmaprognoos hullem; pilved, mis on kõrgusesse suuremad kui laiusesse, ennustavad halba ilma; pilved, mille ülemine serv on sakiline, hoiatavad rahutu ilma eest; mida ebaühtlasem on pilve alumine osa, seda tõenäolisemalt hakkab sadama; mida madalamal asuvat pilve me vaatame, seda lühema aja kohta saame selle põhjal ilma ennustada.

Saame tuttavaks ka pilveperekondadega: kiudpilved, kihtpilved, rünkpilved, kuid ka nende ”nõbud”: kiudkihtpilved, kõrgkihtpilved, kihtsajupilved ja rünksajupilved.

Neljas peatükk peatub õhul ja sellel, kes õhku muutis. Loeme niiskusereguleerijast, frontidest, soojast frondist, soojast sektorist, külmast frondist, punasest öötaevast ja punasest hommikutaevast.

Viies peatükk peatub tuultel ja sellel, kuidas tuult tunda. Tuulel on kolm tasandit: kõrge tuul, põhituul ja maapinnatuul. Juttu on sosistavast ilmaennustusest (autor tõdeb, et on veider, et me kuuleme tuult, sest õhk ise ju häält ei tee), tuuletantsust, jahedast tuulekesest, nõelast ja mõõdikust.

Järgmistes peatükkides peatub Tristan Gooley kastel ja härmatisel, kuid ka vihmal. Vihma-peatükis on palju väga huvitavaid teemasid: vihmatunnetus, vihmalinnud (rähnid, vareslased, väikesed laululinnud), vihmahoogude tähendus, kahe mäe vihm, varjud ja föönid, maismaa ja meri, aastaajad, vihmapiisa anatoomia (selgub, et vahet pole, kus maakera nurgas me ka elaks, on vihmapiiskadel alati maksimaalne suurus – teadlased on uskumatult keeruka valemi abil tõestanud, et kui vihmapiisa raadius paisub suuremaks kui 6,2 millimeetrit, läheb see katki), sooja sektori vihmahood, linna, metsa ja kaljude vihmad.

Ja veel. Näiteks üheksandas peatükis saame lugeda rahest ja lumest. Siingi on mitmeid ja mitmeid huvitavaid teemasid: üürike rahe, lumi selgest taevast, lumehelbed (lumi nagu vihmgi sajab ühtlaselt kihtpilvedest või hooti rünkpilvest; lumehelveste suurus annab märku nende temperatuurist, mida suurem lumehelves, seda soojem õhk, kui lumehelbed muutuvad väiksemaks, on see märk temperatuuri langusest), soojamärk (kõige külmem ilm ja lumesadu esinevad harva koos), kuhu jääb lumi pidama, lumevaalud, lumepiirid jm.

Edasi peatükid udust ja pilvede saladustest, kohalikest tuultest (vahetuul, kanalituul, lahku löödud tuul, mäetiputuul, mäelainetuul, merebriis, maabriis, mäe-, oru ka järvebriisid, nimedega tuuled (Hawaiil puhub Kapalilua, Tšiilis aga Virazon, Gibraltari kohal Datoo; paljud nime välja teeninud tuuled on metsikud ja hirmuäratavad, nagu näiteks Bora tuul), ristituule reegel jm.

See pole sugugi mitte veel kõik, sest 14. peatükk jutustab meile puudest – puutekk; puud kui meie vihmavari, sest on ju paljud meist tugeva vihmavoo ajal puu varju tormanud – vähesed saavad siiski aru, mis liiki puu alla minna, kuid tegelikult pakuvad puud vihma eest erisugust kaitset; tuulepais – tuul puhub puude vahel palju aeglasemalt kui lagedal või puuvõrade kohal, tuulepais tekib tõenäoliselt seetõttu, et puuvõtas ja maapinna lähedal on okste tihedus erinev, mistõttu saab tuul lehtede vahelt läbi puhuda. Juttu on ka tuulesuunast puude põhjal; puude sosinatest ja tundlikkusest – igal puul on ainulaadsed lehed ja oksad, ning helid, mis tekivad, kui õhk nendest eri kuju ja suurusega lehtedest ja osktest mööda puhub, on erinevad.

Järgmises peatükis loeme aga taimedest, seentest ja samblikest. Autor kinnitab, et kõige parem on taimede abil ilmamuutusi tõlgendada siis, kui oskame lugeda aja- ja kohakaarte, mille need joonistavad. Alustuseks tuleb arvesse võtta kliimat ja aastaaega, seejärel tuleb keskenduda mikrokliimale ja mikroaastaajale.

Kas teadsid, et mõned taimed ei talu vihma ja panevad oma õied kinni: nartsiss, kassitapp, tulikas, tulp, krookus, karikakar, peiulill, emajuur jt. Jäneskapsas ja ristikhein voldivad oma lehed enne vihma kokku, võsaülane paneb õie kinni ja selle vars vajub norgu.

Kui õhuniiskus suureneb, on lõhnad teravamad – just sellepärast öeldakse, et enne vihma lõhnavad lilled tugevamalt.

Juttu on ka kõrremärkidest, sest ka kõrrelistel on meile samuti mõned lihtsad sõnumid; sõnajalgadest, üheaastastest taimedest ja püsikutest; lehevihjetest (lehed on välismõjude vastu haavatavad ja peegeldavad alati nii üldist kliimat kui kohalikku mikrokliimat); seentest (seened jutustavad meile pinnasest, lähedal kasvavatest taimedest ja mikrokliimast); samblikutest (samblikutes peitub võrratuid ilmavihjeid, kuid enne nende juurde asumist peaksime esmalt tundma õppima samblike endi kombeid – eriti nende organismide suhet veega, sest samblikud võtavad vett otse õhust, mis tähendab, et nad on paremad mikrokliima mõõdikud kui taimed ja seened).

Peatükk 17 viib lugeja linna. Linn kujundab tuuli, kuid tuuled kujundavad ka linna, olulisel kohal on ka hooned. On teada, et tuulistes paikades mängivad arhitektid nurkadega, sest mida rohkem külgi majal on, seda paremini on see tugevate tuulte eest kaitstud: kuus- või kaheksanurksed majad peavad karmidele tormidele paremini vastu.

Edasi on juttu rannikust. Autor räägib meile meredest ja aastaaegadest, saarepilvedest, pilvealustest värvidest, rannikutuultest, ranniku mikrokliimast jm.

Ka linnud, loomad, putukad aitavad ilma ennustad, sellest jutustab meile 19. peatükk. Samamoodi nagu taimed reageerivad ka loomad keskkonnale mitmel eri moel, mis aitab meil mõista nii olnud, praegust kui ka tulevast ilma. Musträstad, varesed, sipelgad, konnad, ämblikud, hobused, kariloomad, nälkjad, eeslid, vihmaussid, puna-harksabad, faasanid, öökullid, liblikad, sääsed – kõikidest neist jutustab meile Tristan Gooley.

Viimases kolmes peatükis loeme tormidest; taevastest nähtustest (kuu- ja tähevalgus, langevad tähed, aastaajad ja tähed, halod) ja meie ilmast.

Autor võtab selle põneva ja kaasahaarava raamatu kokku nii: ilm ja kliima ehitavad sajandite jooksul impeeriume, kuid mikrokliima loob praeguse imelise hetke. Miks on selles orus nii palju veiniistandusi? Selge, päike peegeldub jõepinnalt ja seega saavad viinapuud topeltkoguse päikesevalgust. Kes ei tunneks sellise avastuse üle suurt rõõmu? Kui paljud peidetud rõõmuhetki on peidus meie nina all? Kas märkame kunagi, et vikerkaared on rannikul veidi väiksemad, sest õhus on soola? Vastus ei olegi niivõrd tähtis kui küsimus ise. Just vaatamine ise loobki ime.

Selline äge, huvitav ja põnev ilmaraamat on see, kindlasti lugemine, mis sobib meile kõigile, nii suurtele kui ka väikestele loodushuvilistele ja ”ilmaennustajatele”.

Raamatu lõpus veel ka kokkuvõte selles raamatus kasutatud allikatest ja autori tänusõnad.

Jaak Juske

„Tallinna vanalinna kõhedad kummituslood“

(Pegasus)

Tallinna vanalinnas on üle poolesaja maja, kus pidavat ilmutama end kummitused. Mida neist lugudest arvata?

Olen aastate jooksul näidanud Tallinna vanalinnas kuulsamaid kummitusmaju tuhandetele huvilistele. Rääkinud Lühikese jala väravatornis end ilmutavast mustast mungast, Stenbocki maja verise kleidiga tütarlapsest või Rataskaevu tänava majast, kus saatan pulmi pidanud. Ja mis kõige põnevam, neid lugusid tuleb järjest juurde.

Mitmed lood on aastasadu vanad ja neist on liikvel erinevaid versioone. Iga jutustaja lisab veidi värvi. Üldjoontes on sisu siiski sarnane.

Püüdsin kirja panna enim levinud versioonid. Te leiate siit Eesti pealinna kõige kuulsamad kummitulood ja -majad. Aga ka mõned vähemtuntud lood, mida inimesed on mulle rääkinud.

Nii mõnigi neist pole varem trükis ilmunud. Juurde saab lugeda ka iga maja ja paiga ajaloost.

Ja veel − raamatuga võib teha vanalinnas ka jalutuskäigu ning kõik need põnevad kohad ise üles otsida.

Jaak Juske

Jaak Juske sulest on ka varem ilmunud mitmeid ja mitmeid väga huvitavaid ja paeluvaid raamatuid: „Lood unustatud Tallinnast“ (2012, Pegasus), „Lood unustatud Tallinnast. 2. osa) (2013, Pegasus), „Imelik nõukaaeg“ (2013, Randvelt), „Lood unustatud Tartust“ (2013, Pegasus), „Eesti kuulsad meresõitjad ja piraadid“ (2014, Randvelt), „Lood unustatud Narvast“ (2014, Pegasus), „Tallinna märtsipommitamine“ (2014, Pegasus), „Lood unustatud Pärnust“ (2015, Pegasus), „Tallinna vanalinna kummitusmajad“ (2015, Randvelt), „Pelgulinna aja lood“ (2016, Randvelt), „Härjapea jõe saladus“ (2016, Hea Lugu), „Sada põnevat lugu Tallinnast“ (2016, Pegasus), „Islami põnev lugu“ (2017, Randvelt), „Sada põnevat lugu Eesti Vabariigist“ (2017, Pegasus), „Kalamaja aja lood“ (2017, Randvelt), „Kelmiküla aja lood“ (2018, Randvelt), „Eesti kummituslossid“ (2018, Randvelt), „Kassisaba aja lood“ (2019, Randvelt), „Põnevad lood vanast Tallinnast“ (2019, Randvelt), „800 aastat lugusid Tallinnast“ (2020, Pegasus), „Vana Tallinna põnevad lood“ (2022, Pegasus) jpt.

Uus raamat „Tallinna vanalinna kõhedad kummituslood“ on suunatud nooremale lugejale, kuid see sobib suurepäraselt ka täiskasvanud lugejale, sest on ju need 26 lugu selles raamatus igati põnevad ja kaasahaaravad.

Uue raamatu sissejuhatuse „Tallinn kubiseb kummitusmajadest“ tõdeb Jaak Juske, et Tallinna vanalinnas on üle poolesaja maja, kus pidavat ilmutama end kummitused. Autor on aastate jooksul Tallinna vanalinnas näidanud kuulsamaid kummitusmaja tuhandetele huvilistele.

Kui kõiki neid kümneid lugusid mõistuslikult seletada, siis suur osa kipub olema sarjast „Hirmul on suured silmad“. Vana maja, pime öö, õues on torm, varjud, seletamatud helid. Ja hakkabki meie fantaasiamaailm tööle.

Autor tõdeb, et mitmed kummituslood on juba aastasadu vanad, seetõttu on neist liikvel erinevaid versioone. Iga jutustaja lisab natuke värvi juurde. Üldjoontes on lugude sisu siiski sarnane. Jaak Juske on sellesse raamatusse püüdnud panna kirja enim levinud versioonid.

Sellest raamatust leiab lugeja Eesti pealinna kõige kuulsamad kummituslood ja -majad, aga ka mõned vähemtuntud lood, mida inimesed on raamatu autorile rääkinud.

Raamatuga saab teha vanalinnas ka päris jalutuskäigu ning kõik need põnevad kohad üles otsida.

Jaak Juske lõpetab sissejuhatuse hüüdega: „Kummitamiseni!“

Esimene lugu „Viru tänava pikkade hammastega proua“ viib meid Viru tänavale, kus ühes majas on juba 19. sajandil nähtud päris jubedat kummitust. Rukki Marie oli tulnud juba enne leeri Tallinna sakslasi teenima. Juhtus see 1880. aastate alguses Viru tänava kangi all suures majas, hilisema Heliose kino juures.

Rukki Marie nägi ühel päeval seal imelikkude vanaaegsete riietega, koleda näo ja pikkade hammastega prouat. Vana teener kinnitas Mariele, et kartmiseks polnud põhjust, sest see olevat vanahärra ema, kes trepist alla kukkudes oli oma otsa leidnud.

Teine lugu viib meid pärast Teist maailmasõda Vene ja Viru tänava nurgal olevasse ärkliga majja, mida praegu tuntakse Denimi kaubamajana. 1881 ostis selle maja vene kaupmees, kes avas seal Tallinna esimese kaubamaja, 1930. aastate lõpus muutus kaubamaja restoraniks Kuning, hiljem aga sööklaks Viru. Sööklat kutsuti rahva seas Lakaks, ja 1940. aastate lõpus juhtus seal sünge lugu.

Laka tagatubades tegutses mängupõrgu, kus mängitu suurte summade peale kaarte. Ükskord mängis seal ka nõukogude ohvitser, kes mängis maha suure summa talle usaldatud riigi raha. Seejärel pani ta mängu oma elu, kuid kaotas taaskord …

Ohvitser tõusis kaardilauast püsti, tellis klaasitäie konjakit sidruniga, istus ärklilauda, jõi konjaki ära ja lasi endale kuuli pähe. Sellest ajast peale oli ärklilauake alati tühi, õhtuti võis ärkliaknas näha kuju, mis vaatab alla tänavale …

Järgmised lood viivad meid Raekoja platsi 17 majja katusekorrusele, Raeapteeki (tänased apteekrid on rääkinud, et kui nad on üleval müügisaalis, kostub alt keldrist, justkui kukuks seal ümber terve riiul vanade apteegipudelitega, apteegimuuseumi ruumist on aga kostunud samme ja kolinat, kuigi seal kedagi ei olnud), Rataskaevu 16 vana kaupmehe majja, kus saatan pulmi pidas.

Juttu on ka Rataskaevu Kassikaevust; Tallinna kõige jubedamast kummitustornist ehk Lühikese jala väravatornist, Lühike jalg 9, kus ilmutab enda Musta Munga rahutu vaim; Neitsitorni saladuslikest pidudest ja sammudest.

Tallinna vanim kummituslugu viib meid Neitsitorni ja Lühikese jala väravatorni vahel asuvasse väikesesse Tallitorni, ja aastasse 1626.

Toompea serval aadressil Toom-Kooli asub uhke vana aadlimajas, mille seina sisse on väidetavalt müüritud üks eesti soost tütarlaps.

Ja veel. Valitsuse residents Stenbocki majas Toompea serval, kus kummitab väidetavalt noor ja ilus tumedajuukseline tütarlaps, kelle valge kleit on täis heledaid vereplekke ja keha vermeid.

Kummitama pidi ka Toompea vanas aadlilinnas Soome saatkonna juures asuvas majas aadressil Pikk jalg 14, nagu ka Toompea lossis asuvas riigikoguski. Pika jala tornis pidavat kummitama ilma peata kummitus, keda oli kunagi näinud ka meie kunstnik Heinz Valk.

Eesti kuulsaim kummituskool asub linnamüüri ääres Suur-Kloostri 16. Seal asub Eesti vanim järgemööda haridust andva kooli Gustav Adolfi Gümnaasiumi peamaja. Kool rajati sinna 1631, kuid enne seda asus seal keskaegne Püha Miikaeli ehk Mihkli nunnaklooster koos surnuaiaga, mis kubises kummituslugudest.

Jaak Juske viib meid ka Lai tänav 16 asuvasse Huecki majja, kuid ka Laia ja Pikka tänavat ühendavale Vaimu tänavale, mis kandis juba Rootsi ajal 1696. aastal Vaimu ja Tondi tänava nime.

Kummitusmaju on selles raamatus veel mitmeid: Pikk 43, Pikk 55, Pikk 16, Pikk 26 (Muspeade maja), Pikk 19 (seal asub Vene saatkond), Vene 17 (Tallinna Linnamuuseumi peamaja), Vene 16, Uus 23.

Raamatu viimane peatükk „Kivisse raiutud“  jutustab sellest, et mitme vanalinna maja esiküljelt, fassaadilt võib leida paekivist tahutud ehtsate majavaimude kujud. Näiteks Vene 17, Rüütli 10, Kuninga 1.

Autor lisab, et kõigi nende puhul on tõenäoliselt tegemist ehtsate külalistega teistpoolsusest – majavaimudega, kes peletavad eemale pahad deemonid, aga ka maised pahategijad, vargad ja ebameeldivad inimesed. Kunagisi majahoidjaid leiab aga ka siseruumides olevatelt vanadelt sammastelt, kusjuures meeste kõrval on säilinud ka naissoost majavaimude kujutisi.

Keskaegase Tallinna ehitus- ja raidkivimeistritest oli valdav osa eesti päritolu. Nii on ka minevikust tänapäeva jõudnud paekivist majavaimud suuresti just nende meistritöö. Ja suure tõenäosusega on neid kaitsevaime olnud Tallinna vanalinna majade fassaadidel ja siseruumides omal ajal veelgi rohkem.

Sellised põnevad ja ajaloolised lood selles ägedas raamatus. Kindlasti lugemine, mis sobib nii lastele, kuid ka täiskasvanutele lugeda.

Raamatu on väga ägedate piltidega illustreerinud Andres Varustin.

Jüri Annist

„Koduaia kaunimad okaspuud. Teine osa“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

See raamat on teine osa Eesti kliimas koduaeda sobivatest okaspuudest.
Esimesest osast leiab ülevaate ebaküpressi, elupuu, jugapuu, kadaka ja kuuse sortidest. Siin on luubi all lehised, männid, nulud, tsuugad ning erilisemate liikide, näiteks hõlmikpuu, mikrobioota, ebatsuuga, sirmokka, sekvoia, metasekvoia, sooküpressi, hiibapuu ja krüptomeeria sordid.

Nagu raamatu esimeses osaski, on sortidest kirjeldatud eelkõige neid, kellele Inglise Kuninglik Aiaselts on omistanud väärtusliku aiataime nimetuse (AGM). Lisaks tutvustab autor oma lemmiksorte.

Ülevaate saab sortide kasvatamise nüanssidest, tüüpilisematest vigadest ja nende vältimisest. Samuti tuleb juttu okaspuude talvistest muredest ja hooldusvõtetest kahjude vältimiseks, liikide veevajadusest, seemnest puu kasvatamisest, igihalja moldaia rajamisest ja raugastunud puude kohendamisest. Eraldi peatükk on võrsete, okaste ja käbide kasutusvõimalustest köögis ja mujal.

Jüri Annist on keemikuharidusega aednik, mitme aiaraamatu autor.

Igal kevadel, suve hakul on mul tunne, et tahaks lugeda mõnda aiaraamatut, ja viimastel aastatel olen seda ka teinud. Neist olen Sulle ka selles blogis kirjutanud. Seetõttu on vahva, et Ühinenud Ajakirjad/Vesta sageli ka aiahuvilisi meeles peab ja huvitavaid ning vajalikke raamatuid avaldab.

See oli ju eelmine aasta, kui tutvustasin Sulle Jüri Annisti kirjutatud raamatut „Koduaia kaunimad okaspuud“. See oli üks igati huvitav ja vajalik lugemine neile, kes tahtsid meie okaspuudega paremini tuttavaks saada, eriti veel nende puudega, mis sobivad meie koduaedaesse.

Ja nüüd on valmis selle vajaliku ja sisuka raamatu teine osa!

Hakkame uurima, millised puud on seekordses raamatus.

Jüri Annist tõdeb raamatu saatesõnas, et okaspuuraamatu teises osas on luubi all lehised, männid, nulud ja tsuugad. Üle saavad vaadatud ka erilisemate liikide nagu hõlmikpuu, mikrobioota, ebatsuuga, sirmokka, sekvoia, metsasekvoia, sookrüpessi, hiibapuu ja krüptomeeria sordid ning esile tõstetud neile enim sobivad kasvutingimused.

Autor ütleb sedagi, et kõigil taimehuvilistel pole paraku aeda käepärast. Asenduse pakub rõdu või terrass. Sinna sobitub mold- ehk künaaed, kuhu istutatud okaspuud pakuvad aastaringset rohelust.

Ja veel. Jüri Annist lisab, et ei maksa mõelda, et okaspuud on aias ainult ilulemiseks. Nende osistest saab valmistada suupisteid, põhiroogasid, magustoite ja pruulida napsugi. Vastavad retseptid on koha leidnud raamatu lõpus.

Ja alustame. Esimesena on selle raamatu valikus lehis (Larix), mille perekonnas on 10-12 liiki. Ühed kinnitavad, et nimi tuleneb kreekakeelsest sõnast larika, mis tähendab „meeldiv lõhn“ ja viitab lehise vaigu heale aroomile. Teised väidavad, et lähtekohaks oli keldi keel sõnaga lar, mis tähendab „rasv(ane)“ või „külluslik“, viidates lehise tüve rohkele vaigususele.

Lehised on vähenõudlikud, vastupidavad, kasvavad nobedasti ja taluvad lõikamist, mistõttu saab nendest istutada hekke. Kahjuks kohtab lehishekke Eestis väga harva.

Loomulikult ei hakka ma Sulle kogu raamatut ümber jutustama, sest siis oleks lugemine igav, kuid lehistest on juttu veel ja veel – ameerika lehis (autor toob välja ka erinevaid sorte ja räägib sellestki, kuidas kasvatada), euroopa lehis, mis on pärit Kesk- ja Ida-Euroopa mäestikest, suur, vägev ja kiirekasvuline puu. Jällegi on juttu sortidest ja kasvatamisest, kuid ka sellest, kuidas kasutada euroopa lehist kujunduses, saame teada, et Soomes on ta oma 45 meetriga riigi kõrgeim puu. Seejärel veel ka jaapani lehis.

Raamatu teine okaspuu on mänd. Esimesena on valikus harilik mänd (Pinus sylvestris), mis peaks Eestis olema sedavõrd tavaline puu, et teda peaksid teadma kõik. Harilik mänd on mändidest maailmas arvukaim. Okaspuude seas on ta leviku ulatuselt hariliku kadaka järel teisel kohal.

Autor tutvustab lugejale ka hariliku männi sorte (sammasjad, „siniverelised“ poolkääbused, kollased, pinnakatjad, kerajad kääbused). Juttu on hariliku männi kasvatamisest, hariliku männi keemiarelvast, kuna männiokkad sisaldavad ühendeid, mis pärsivad teiste taimede kasvu, et kindlustada endale soodsamad elutingimused.

Järgmisena loeme jaapani männist (Pinus parviflora), jaapani männist saab teha tõelise bonsai väheldases anumas ja soovi korral kasvatada teda potitaimena. Seejärel Jeffrey mänd (Pinus jeffreyi), mis on pikkade okstega – need võivad ola kuni 25 cm pikad. Käbid on isegi kuni 30 cm pikkused, okkad on kolmekaupa kimbus.

Kaljumänd (Pinus flexilis) on pärit Põhja-Ameerika Kaljumäestikust, kus ta kasvab kuni 3,5 km kõrgusel. Järelikult on ta harjunud karmide oludega. Okkad on viiekaupa kimbus, mistõttu sarnaneb seedermändidega; keerdmänd (Pinus contorta), mis Kanadas ja USA-s kasvab looduslikult väga suurel alal. Põhja-Euroopas on teda puidu saamiseks istutatud kõige enam. Oma nime on ta saanud pisut keerdus okaste järgi, mis on kahekaupa pundis.

Mände on raamatus veel mitmeid. Kollane mänd (Pinus ponderosa) on USA tähtsaim männiliik puidu saamisel. Kasvab suureks ja võimsaks puuks. Sierra Nevadas on kasvamas 83,7 meetri kõrgune kollane mänd, keda loetakse üheks maailma kõrgemaks männiks. Eesti kõrgeim mänd (harilik mänd) jääb kasvult 50 meetri kanti.

Loeme ka konksmännist (Pinus uncinata), mägimännist (Pinus muga), mustast männist (Pinus nigra), ohtelisest männist (Pinus aristata), rumeelia männist (Pinus peuce, mis leiti 1839. aastal Makedooniast), Schwerini männist (Pinus x Schwerini, mis on Berliini lähedal, karhv Fritz von Schwerinile kuulunud Wilmesdorfi palee pargis looduslikult sündinud hübriid valge männi ja pisarmänni vahel), alpi seedermännist (Pinus cembra, mis on Alpide kaunitar), kääbus-seedermännist (P. pumila, mis on Kaug-Ida tuntud okaspuu), korea seedermännist (Pinus koraiensis), soomusmännist (Pinus heldereichii), vaigumännist (Pinus resinosa), valgest männist (Pinus strobus, mis on pärit Kanadast ja USA kirdeosast, ent talle lausa meeldib Eestis kasvada), hallist männist (Pinus banksiana).

Kolmas okaspuu raamatus on nulg (Abies). Nulgude kaunilt äratuntav eripära on valdavalt värvikad käbid, mis kenasti püstipidi okstel kikitavad. Teiseks tuntavaks omapäraks nulgudel on laiad, lamedad ja suhteliselt pehmed okkad.

Raamatus on juttu euroopa nulust, Frasieri nulust, hallist nulust, hispaania nulust, hõbenulust, jaapani nulust, kaukaasia nulust, korea nulust, mäginulust, palsamnulust, värdnulust, siberi nulust.

Neljas puu on tsuuga (Tsuga). Ka tsuugasid on mitmeid: kanada tsuuga, eriokkaline tsuuga, läänetsuuga, Mertensi tsuuga.

Raamatus on osa, mis tutvustab meile 10 erilist okaspuud. Siin on harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii), hiibapuu (Thujopsis dolabrata), hõlmikpuu (Gingko biloba, asutasid end Maal kasvama u 300 miljont aastat tagasi), kivijugapuu (Podocarpus, selle puu liike on lõunapoolkera troopikas loendatud kokku 106, raamatus on juttu kahest: lumi-kivijugapuu, Austraalia kivijugapuu), Jaapani krüptomeeria (Cryptomeria japonica, imeilus igihaljas okaspuu), metsasekvoia (Metasequoia glyptostroboides), mikrobioota (Microbiota decussata), sekvoia (Sequoia, raamatus on juttu ranniksekvoiast, hiidsekvoiast ehk mammutipuust), sirmokas (Sciadopitys verticillata, mis on Maa igiammune asukas, teadlaste mõõtmiste põhjal on ta seda asustanud viimased 200-100 miljonit aastat, ulatuslikud sirmokametsad laiusid Maal juba siis, kui elasid ka dinosaurused), harilik sooküpress (Taxodium distichum).

Seejärel on raamatus osa, mis kannab pealkirja „Okaspuu vajab hoolt“.

Autor räägib lugejale talvistest muredest (kaitse külmumise eest, lume all haudumine, talvine ja kevadine päikesepõletus, multšimise vajadus, ja ära unusta tõrjuda hiiri), kuid ka seisvast veest aiast (juttu on uskumatust kasvutempost, ajutisest üleujutusest, sellest, et keegi ei raja aeda sohu).

Saame lugeda seemnest saadavast uuest puust (käbist seemnete kättesaamine, seemnete märgamine, stratifitseerimine, seemne pinna puhastamine, külvamine), moldaiast (igati põnev ettevõtmine! Juttu on anuma tegemisest tehistufist, segust, abivormist, segu vormimisest, kivistumisest, mullast, taimedest, bonsailikust ettevalmistusest, liikidest ja sortidest).

Ja veel. Autor räägib ka vanade puude kohendamisest ning võrsete, okaste ja käbide kasutamisvõimalustest (noored männikasvud – männivõrsete või -okaste tee, siirup; noored kuusekasvud – kuusevõrsesuhkur või -sool, kuusekasvuäädikas, marineeritud kuusevõrsed, vahukoore soust kuusevõrsetega, kuusevõrsed kokteilis; lehise okkad ja käbid; nulgude võrsed ja okkad), kuid ka okaspuu osised kuluvad asjaks ära – okastest ja võrsetest saame teha käte puhastamise vahendit, männivõrsevanni. Käbidest saame teha käbimultši, vaigust vaigumääret.

Selliste põnevate ideedega see vahva ja sisukas raamat lõpeb. Kindlasti sobib see lugemiseks kõikidele loodusesõpradele, kuid kindlasti ka neile, kes tahavad oma koduaeda muuta põnevamaks ja huvitavamaks, kasutades selleks okaspuid.

Igati huvitav lugemine, raamatus on ka rikkalikult fotosid.

Marju Kõivupuu

„Eesti mütoloogia algajale. Jumalatest ja hiidudest tontide, näkkide ja muude õudasjadeni“

(Tänapäev)

„Eesti mütoloogia algajale“ tutvustab kõigile huvilistele populaarses võtmes eesti mütoloogilisi tegelasi, keda kohtab rahvajuttudes, muistendites ja muinasjuttudes, kohalugudes ja ütlustes, kirjanduses ja näitelaval. Mõnest omaaegsest uskumusolendist on aja jooksul saanud lastehirmutis, teise tukuvad arhiivi talletatud pärimuse seas, kust nad aeg-ajalt lühemaks või pikemaks ajaks üles äratatakse.

Müüdid käsitlevad meie maailmapildi olulisemaid osi: maailma loomist, inimese ja ühiskonna tekkimist, ning suhteid maise ja üleloomuliku vahel. Tänapäeva müütide hulka käivad kõikvõimalikud kuulujutud, fiktsioonid, põhjendamata argiarvamused jms. Mütoloogiast ja rahvausundist tuntud motiivid ning tegelased kuuluvad paljude telesarjade ja kirjandusteoste ehitusklotside sekka, mis annab tänases tõejärgses maailmas kõigile huvilistele võimaluse otsida piire tõe ja fiktsiooni vahel.

Loodetavasti pakub see raamat põnevat lugemist ja aitab ühel või teisel moel mõista, kuidas on aegade jooksul välja kujunenud eestlaste populaarsed mütoloogilised tegelased, missugust elu nad elavad tänapäeval ning mida igavikulist või ajalikku on neil meile öelda.

Viimastel aastatel on mul õnnestunud lugeda mitut väga huvitavat Marju Kõivupuu raamatut. Olen neist Sulle ka kirjutanud. Nii meenuvad mulle: „101 Eesti pühapaika“ (Varrak, 2011), „Loomad eestlaste elus ja folklooris“ (Tänapäev, 2017), „Meie pühad ja tähtpäevad“ (Varrak, 2018), „Pärandiaabits lastele ja suurtele“ (Tänapäev, 2019) ja „Eesti põrgute lugu“ (Varrak, 2021).

Marju Kõivupuu on eesti filoloog, kultuuriloolane ja folklorist, kes 2013. aastal valiti aasta kodanikuks, 2014 anti talle Valgetähe V klassi teenetemärk, 2017 võitis ta Oskar Kallase auhinna, 2019 Rukkiräägu kultuuriauhinna, 2019 Eerik Kumari looduskaitsepreemia ja 2021 Muinsuskaitseameti aastapreemia (pärandi tutvustaja). Ja olen kindel, et paljud teavad teda ka populaarsest raadiosaatest „Mnemoturniir“, ja on ju just Marju Kõivupuu esimene naisosaleja selles populaarses raadiomälumängus.

Uue raamatu alguses ütleb Marju Kõivupuu lugejale, et „Eesti mütoloogia algajatele“ on jätk „Pärandiaabitsale“, mis oli mõeldud esmajoones noorematele lugejatele teretutvuseks meie rikkaliku ja elava pärandimaailmaga.

Käesolev raamat tutvustab kõigile huvilistele populaarses võtmes eesti mütoloogilisi tegelasi, keda kohtame usundilistes rahvajuttudes, muistendites ja muinasjuttudes, kohalugudes ja ütlustes, kirjanduses ja näitelaval.

Klassikalised müüdid käsitlevad maailmapildi olulisemaid osi: maailma loomist, inimese ja ühiskonna tekkimist, vahendavad maailmakogemuse sakraalset osa … Marju Kõivupuu lisab, et paljude nüüdisaegsete telesarjade ja ulmejuttude ehitusklotsideks on võetud mütoloogiast ja rahvausundist üldtuntud motiivid ning tegelased, mis tänases tõejärgses maailmas loovad võimaluse huvilistel otsida piire tõe ja fiktsiooni vahel.

Autor loodab, et see raamat pakub põnevat lugemist ja aitab ühel või teisel moel mõista, kuidas on aegade jooksul välja kujunenud eestlaste populaarsed mütoloogilised tegelased, missugust elu nad elavad tänapäeval ning mida igavikulist või ajalikku on neil meile öelda.

Seejärel raamatu sissejuhatus. Marju Kõivupuu tõdeb, et mütoloogia on maailmanägemise viis, pärimusliku mõtlemise üks vorme. Müüdid on seotud rituaalidega ning müütide tegelased on enamasti üleloomulikud olendid. Müütidest on lähtunud ja lähtuvad religioonid, sest müüdid kõnelevad ka maailmakogemuse sakraalsest osast. Müüdid seovad ühiskonna tervikuks ning müüte tunnustades või omaks võttes lülitub inimene teatud kindlasse kultuuriruumi.

Meelelahutus- ja filmikunst otsib nüüdisajal inspiratsiooni kogu maailma rahvaste mütoloogilisest maailmast. (Anima)filmid, arvutimängud ja ulmekirjandus tekitavad erinevates põlvkondades huvi rahvausunudi, usundilise pärimuse, mütoloogia, maagia jms vastu laiemalt, olles ühtaegu nii pärimuse vahendajaks kui selle (taas)loojaks, tõlgendajaks, interpreteerijaks.

Ka eesti mütoloogilised tegelased, näiteks libahunt või kratt, on samuti inspireerinud ja inspireerivad tänaseni meie kirjanikke, heliloojaid, kunstnikke jt.

Sissejuhatuse lõpetab Marju Kõivupuu tõdemusega, et tänapäeval pakuvad paljudele meist müüdid ainest nii maailmavaateliseks tõlgenduseks, kuid täidavad ka sotsiaalset ja meelelahutuslikku rolli – väidame, et müüdid on kuulujutud, väljamõeldud lood, fiktsioonid, muinasjutud. Mütoloogia ehk müüditeadus aga tegeleb jätkuvalt pärimuslike ja loodud lugude kogumise, uurimise ja mõtestamisega.

Jõuame raamatu esimese osani „Maailm meie kohal ja all. Maailma loomine, muna, taevas ja taevakehad“.

Maailma loomise ja hävingu müüdid on inimkonna sakraalsed tekstid, millest rääkimine ja laulmine või mille etendamine on taganud usutavasti maailma püsimise … müüdid kõnelevad hingede saatusest, teispoolsuse ruumilistest omadustest ja olemusest, maailma hukust ja selle taassünnist.

Otse loomulikult ei saa ma Sulle ju tervet raamatut ümber jutustada, sest sel juhul oleks lugemine ja igav. Kuid, esimeses osas saame lugeda kosmoloogiast, rahvaastronoomiast, horoskoopidest, maailmamerest, ilmalinnust, päikesest (pärimuslikus maailmapildis on päike valguse ja aja mõõdupuu, vastandiks öö ja pimedus), kaamosest, dualismist, pööripäevadest ja pööriöödest, maagilisest (täis)kuuvalgusest, kesköötunnist (kikka ajast), Valgest Daamist, pilvedest, ilmapuust, piksest/äikesest, Pikkerist, välkmadudest, päevakoerast, pihlakast (pihlakas on olnud üks taluõuede populaarsemaid puid kaskede, pärande, pajude, toomingate, haabade, tammede, vahtrate, jalakate ja saarepuude kõrval).

Kuid see pole veel kõik. Raamatu esimeses osas on veel peatükid, mis räägivad lugejale virmalistest, päikesetuulest, maksamerelistest, Loksbergile sõitjatest, vikerkaarest, tuulispasast, vesipüksist, põrgust, kuradist, inglist.

Raamatu teine osa on „Suured ja tugevad“, mille esimene peatükk peatub hiidudel ja vägilastel.

Meie rahvajuttude tuntuimad hiiud on Kalevipoeg, Vanapagan, Suur Tõll ja tema naine Piret ning Tõllu vend Leiger ehk Hiiumaa vägilane.

Seejärel saame lugeda väest, Ülemiste vanakesest, rändavatest järvedest ja Linda kivist. Pikemalt loeme veel ka Kalevipojast, Vanapaganast, Suurest Tõllust, Piretist ja Leigrist.

Kolmas osa on „Inimene ja kodu“. Juttu on hingest, animismist, peeglist, kuid ka hingedepäevast ja hingedeajast, surmast, Vikatimehest, Manalast, Toonelast, mardusest, majahaldjatest, Viruskundrast, ahjualusest, kratist, puugist, pisuhännast, tulihännast, päärist, tondist, kodukäijast, kummitusest.

Ja veel, kolmandas osas on juttu ka ohverdamisest, looduslikest pühapaikadest, pühast, märkidest ja sümbolitest (rist, ruut, kolmnurk ja sõõr, kodarattad, kaheksakand, kolmnurk, siksak, silmusnelinurk, kolmjalg), peremärkidest, hobuserauast, tarupuudest, magasipuust, rehepapist.

Kuid see pole veel kõik raamatu kolmandas osas. Saame lugeda mütoloogilistest kehakatetest – õnnesärk, kooljakindad, küüntest kübarast ja seitsmepenikoormasaabastest.

Raamatu neljas osa on „Mütoloogilised tõved“.  Autor räägib lugejale imerohust, eluveest, punasest kärbseseenest, illuminaatidest, ravimtaimede maagilistest omadustest, analoogiamaagiast, kurjast silmast, luupainajast, katkust, halltõvest, maa-alustest, kesköörahvast, lendvast (rabandusest).

Viies osa „Targad ja teadjad“. Selleski osas on palju põnevaid „tegelasi“. Loeme nõiast, ravitsejast, teadjast ja targast, kuid ka pahatahtlikust nõiast, sortsist, mustast ja valgest ehk keelatud ja lubatud maagiast, nõiasõnadest (nõidussõnadest), loitsudest, needustest, nõiavitsast, võluvitsast, pildast, kassist ja mustast kassist, šamanismist (see on ülistav nimetus mitmes kultuuris tuntud usundilistele õpetustele, mille keskmes on vaimudega suhtlemine ekstaatiliste teadvuseseisundite kaudu), Rõugutajast, VII Moosese raamatust.

Jõuame raamatu kuuenda osani „Põllud ja heinamaad“. Maajumalad (Pell, Peko), pühaaiad, ohvriaiad, viljaneitsid, Tõnn ja tõnnivakk, Uku ja ukuvakk.

Seitsmes osa on „Mets, sood ja rabad“, milles ongi juttu metsast, metshaldjast, metsaisast, metsavaimust, eksitajast, Murueidest, Metsikust, palunõiast, ussikuningast, rotikuningast, libahundist, Põhja Konnast, vaenuköiest, rongast ehk kaarnast, kaarnakivist, koerakoonlastest ehk peninukkidest, sootulukestest, Lõuna-Eesti ristipuudest, ristimärgist, kukest kirikutornis, kodukäijast.

Raamatus on kaks osa veel. Kaheksas on „Veekogud“, milles loeme vetevallast, näkkidest, vetevaimudest, näiteks undiinist, kuid ka kotermannist (potermannist), merilehmadest ja -lammastest, müütilisest merihärjast.

Viimane osa kannab pealkirja „Uuema aja tegelased“. Ja seegi on igati huvitav lugemine. Loeme pühadekülalistest – jõuluvana, põhjapõder Rudolf, jõulu- ja näärisokk, päkapikud, kuid ka lihavõttejänes. Raamatu viimases peatükis räägib Marju Kõivupuu meile ka Trükiveakuradist ja Arvutitrükipõrgulisest.

Raamatu lõpus on viited, register ja pildiallikad.

Raamatu suurepärased illustratsioonid on Ed Labetski sulest.

Ernst H. Gombrich

„Maailma lühiajalugu noorele lugejale“

(Varrak)

Paeluv nagu romaan, teabeküllane nagu entsüklopeedia.

20. sajandi üks silmapaistvamaid õpetlasi, Austria päritolu Briti kunstiajaloolane Ernst H. Gombrich suutis 1935. aastal, olles vaid kahekümne viie aastane, jutustada maailma ajaloost kokkusurutud vormis nii, et see kõnetaks eelkõige noort lugejat.

Nüüdseks on tema raamatust saanud klassika. Köitvalt ja värvikalt kirjeldab see inimkonna arengut alates koopaelust kuni Esimese maailmasõjani.

Käesoleva raamatu aluseks on 1985. aastal ilmunud teine, täiendatud väljaanne, millele on lisatud uus lõpupeatükk.

Teadmishimulise lugejaga vesteldes teeb autor pika rännaku läbi aja, lihtsustamata seejuures liigselt olulisi sündmusi. Tänu sellele pakub raamat igas vanuses huvilisele midagi ainulaadset: ta saab elavalt ette kujutada ajaloo suurimaid pöördeid ja hoomata nendevahelisi seoseid.

„Maailma lühiajalugu” rikastavad Franz Katzeri ilmekad pildid.

Ernst H. Gombrich (1909–2001) oli Austria päritolu Briti kunstiajaloolane, kes tegutses Londonis Warburgi instituudis. Ta oli üks maailma tunnustatumaid kunstiajaloolasi. Gombrich mitte ainult ei mõtestanud ümber kunstiteaduse põhiküsimusi, vaid lõi ka sildu kunsti naabervaldkondade juurde alates eksperimentaalpsühholoogiast kuni humanismi uuringute ja retoorika ajalooni.

Lisaks raaatule „Maailma lühiajalugu noorele lugejale“, mis algupäraselt tõepoolest juba 1935. aastal, on tema tuntuimad teosed noorele lugejale suunatud „The Story of Art“, mis ilmus 1950. aastal. See on raamat, mis on tõlgitud 30 keelde, ja öeldakse, et see on üks enimmüüdumaid kunstiraamatuid.

Teine populaarne raamat Gombrichi sulest on „Art and Illusion“, mis ilmus 1960. Populaarseks said ka veidi hiljem ilmunud „The Image and the Eye“ ning kunstiajaloolase Aby Warburgi biograafia.

Ernst H. Gombrich õppis kunstiajalugu oma sünnilinnas Viinis, ja tegi koostööd Ernst Krisiga, kes kuulus ka Sigmund Freudi lähikondsete hulke. 1936 kolis Gombrich Inglismaale. Ta töötas Londoni Warburgi instituudi juhatajana ja ka professorina Londoni ülikoolis.

Gombrich on uurinud renessanssiajastu kunsti, kunstipsühholoogiat ja kunstiajalugu. Teda tunti ka kunstikriitikuna.

1972. aastal löödi Ersnt H. Gombrich rüütliks. Tiitleid ja aumärke oli ta mitmeid ja mitmeid.

Selle raamatu väga huvitava ja sisuka eessõna on kirjutanud autori lapselaps Leonie Gombrich, kes kinnitab, et tema vanaisa ei kirjutanud harilikult lastele. Ta ei olnud ise õppinudki lihtsalt ajalugu, vaid kunstiajalugu. Leoni Gombrich kinnitab, et vanaisa rõõmustas ja pani samas imestama, et tema esimene raamat – „Maailma lühiajalugu noorele lugejale“ – oli leidnud nõnda pikka aega nii palju lugejaid üle kogu maailma.

Seejärel saame lugeda ka selle raamatu sünniloost. Ernst H. Gombrichile oli pakutud võimalus tõlkida üks ingliskeelne lastele mõeldud ajalooraamt saksa keelde, kuid see ei avaldanud mehele erilist muljet. Vanaisa oli kindel, et ta kirjutab sellise raamatu hoopis ise! Kuidas, selle jätan Sulle endale lugeda.

Alustame. Raamatus on 40 peatükki, mis on raamatu alguses olevas sisukorras ilusasti kirjas, kusjuures kõikide peatükkide juures on kirjas mitmeid ja mitmeid märksõnu, millest konkreetses peatükis juttu on.

Esimene peatükk on „Oli kord …“, mille alguses autot tõdeb, et kõik lood algavad sõnadega „Oli kord …“. Selle raamatu lugu hakkab jutustama sellest, mis ükskord oli. Autor räägib meile minevikust ja mälestusest, ajast enne, kui inimene tuli, hiigelsisalikest, Maast ilma eluta, Päikesest ilma Maata ja sellestki, mis on ajalugu.

Teises peatükis „Suurimad leiutajad, kes kunagi elanud“ viib Gombrich meid ammustesse aegadesse, juttu on Heidelbergi lõualuust, Neandertali inimesest, eelajaloost, tulest, esimestest tööriistadest, koopainimestest, rääkimisest, maalimisest ja nõidumisest. Kuid see pole selles peatükis veel kõik, sest saame lugeda ka jääajast ja vanemast kiviajast, nooremast kiviajast, pronksiajast jpm.

Seejärel käime ära Niiluse ääres Egiptuses, saame tuttavaks vaaraode, püramiidide, sfinksiga, hieroglüüfide, papüürusega ja jõuame Mesopotoomiasse, kus tutvume väljakaevamistega Uris, savitahvlite ja kiilkirjaga, Hammurapi seadustega, nädalapäevade nimetustega ja Babüloonia võimsa kuninga Nebukadnetsariga. Edasi juba Palestiina, Paabeli torn, juttu on Moosesest, Saulist, Taavetist ja Saalomonist, kuid ka Iisraeli hävingust, prohvetlusest, Vanast Testamendist ja usust messiasse.

Raamatu kuuendas peatükis jõuame tähtkirjani ning foiniiklaste ja nende kaubakeskusteni.

Raamatu seitsmes peatükk „Kangelased ja nende relvad“ räägib noorele lugejale Homerose lauludest, Schliemanni väljakaevamistest, Kreetast ja labürindist, doorlaste rändest, kangelaslauludest jpm.

Järgmistes peatkükkides saame tuttavaks pärslaste ja nende usuga, Dareiose riigi, Xerxese sõjakäigu, kuid ka olümpiamängude, Delfi oraakli, Sparta ja spartaliku kasvatuse, Ateena, rahvakogu ja türannia, filosoofia, skulptuuri, maalikunsti, arhitektuuri ning teatriga vanas Kreekas.

Järgmised peatükid, ja liigume ajas ikka edasi ja edasi. India, kastisüsteem, Brahma ja hingede rändamine, kuningapoeg Gautama, valgustus, nirvaana, Buddha järgijad. Indiast Hiinasse, juttu on Hiinast enne Kristuse sündi, Hiina keisrist ja vürstidest, kirjakunstist, Kong Fuzist. Seejärel juba Peloponnesose sõda, Delfi sõda, Pärsia riigi langus, Aleksander Suur, Teeba hävitamine, Aristoteles ja tema tarkus, Diogenes, Issose lahing, Aleksandria, sõjaretk Indiasse, hellenism, Aleksandria raamatukogu. Tuttavaks saame ka Rooma ja selle rajamisega, juttu on roomlaste karakterist, Itaalia hõivamisest, Kartaagost, Hannibalist.

See on esimene kolmandik sellest põnevast raamatust.

Edasi on meie ees keiser Qin Shi Huangdi, raamatute põletamine, Suur Hiina müür, Hani dünastia, läänemaailma valitsejad – Rooma provintsid, leegionid, leib ja vaatemängud, Sulla, orjade ülestõus, Julius Caesar, Kleopatra, Augustus ja kesririik. Seejärel juba Jeesus Kristus, mäejutluse õpetussõnad, Nero, Rooma põletamine, Titus, kes hävitas Jeruusalemma, ja see pole ju sugugi mitte kõik. Järhnevad peatükid räägivad noorele lugejale Marcus Aureliuse lahingutest Vindobona (Viini) all, Itaalia langusest, kristluse levimisest, Constantinusest, Konstantinoopoli asutamisest, hunnidest, läänegootidest, Attilast, Leo Suurest, idagootidest ja Theoderichist, Ravennast, gootide lõpust ja langobardidest.

Raamatu 19. peatükk on „Algab tähine öö", milles on juttu keskajast, benediktiinidest, Chlodovechi ristmisest, vaimulikkonnast Merovingide riigis, Bonifatiusest.

Järgmised peatükid peatuvad kõrbemaal Araabial, Mekal ja Kaabal, saame tuttavaks Muhamedi päritolu ja tema elukäiguga, kuid ka Mediinast saame lugeda, nagu ka Aleksandria raamatukogu põletamisest, Konstantinoopoli piiramisest, araablaste kultuurist ja numbritest.

Karl Suur oli vallutaja, kes oskas valitseda. Milline oli Frangi riik? Loeme avaaridest, sõjast saksidega, kangelaslauludest, Karolingide riigi langusest, viikingitest ja normannide riikidest.

Siin on peatükid, mis jutustavad rüütelikest rüütlitest, kes oli paaž, kannupoiss, milline oli rüütlikslöömine. Kas tead, millised olid rüütli kohustused? Aga rüütlite turniirid? Isegi rüütlilaulud olid olemas, rääkimata „Nibelungide laulust“. Saame osa ka esimesest ristisõjast ja loeme ristisõdade tähtsusest.

Friedrich Barbarosse, kolmas ristisõda, Friedrich II, Innocentius III, Magna Charta, Tšingis-khaan ja mongolite kallaletung, Rudolf von Habsburg, turud ja linnad, kaupmehed ja rüütlid, tsunftielu, katedraalide ehitamine, saja-aastane sõda, Jeanne d´Arc, Karl IV ja Rudolf Rajaja.

Jõuame edasi uusaega. Humanism, antiigi taassünd, kunsti õitseng, Leonardo da Vinci, Medicid, trükikunst, püssirohi, viimane rüütel Maximilian. Ka Uuest Maailmast on juttu – kompass, Hispaania ja Granada vallutamine, Kolumbus, Ameerika avastamine, konkistadoorid, Hernan Cortesi Mehhiko, portugallased Indias. Lisaks saame tuttavaks uue usuga – Peetri kiriku ehitamine, Lutheri teesid, Karl V ja tema riik, Luther Wartburgis, piiblitõlge, Henry VIII.

Seejärel juba Ignatius Loyola, Inglismaa Elisabeth, Mary Stuart, inglise kaubakolooniad Ameerikas, India kaubakompaniid, Briti impeeriumi sünd. Teadusliku maailmapildi kujunemine, loodusseadused, Galilei ja tema kohtuprotsess, Charles I Stuart, Louis XIV, Päikesekuninga tõusmine, Versailles, türklaste vallutused, Ungari ülestõus, Viini piiramine, Ivan Julm, Peeter Suur, Sankt-Peterburgi rajamine, Rootsi Karl XII.

Raamatu 33. peatükk viib meid tõeliselt uude aega. Valgustusajastu. Kannatus, mõistus ja inimlikkus, valgustuse kriitika, Preisimaa tõus, Friedrich Suur, Maria Theresia, Seitsmeaastane sõda, Joseph II, pärisorjuse kaotamine, Ameerika isesisvussõda, Bnejamin Franklin, inimõigused ja orjad.

Seejärel saabub vägivaldne pööre. Saame tuttavaks paljude ajaloo suurkujudega – Katariina Suur, Louis XV ja Louis XVI, Marie Antoinette´i, Dantoni, Robespierre´iga. Juttu on Bastille´ rünamisest, jakobiinidest, hirmuvalitsusest jpm.

Napoleon, Franz I, Leipzigi lahing, Viini kongress, Napoleoni tagasitulek Elbalt, Waterloo ja Saint Helena.

36. peatükk on „Inimene ja masin“. Väga huvitav lugemine, palju põnevaid teadmisi. Aurumasin, aurulaev, lokomotiiv, telegraaf, ketrusmasin ja mehhaanilised kangasteljed, süsi ja raud.

Ja veel. Loeme ka Hiinast kuni 18. sajandini, oopiumisõjast, Taipingi ülestõusust, Hiina langusest, Jaapanist 19. sajandi keskel, Ameerikast pärast 1776. aastat, orjanduslikust Lõunast, tööstuslikust Põhjast, Abraham Lincolnist ja kodusõjast.

Juttu on Euroopast pärast 1848. aastat. Keiser Franz Joseph ja Austria, Saksa Liit, Venemaa, Hispaania allakäik, Sardiinia kuningriik, Garibaldi, Bismarck, Saksa keisririigi rajamine, Pariisi Kommuun.

Ernst H. Gombrichi kirjutatud viimane selle raamatu peatükk, mis ilmus 1935 ehk kolmekümne üheksas! räägib maailma jagamisest. Tööstus, turud ja tooraineallikad, Inglismaa ja Prantsusmaa, Vene-Jaapani sõda, Itaalia ja Saksamaa, võidurelvastumine, Austria ja idanaabrid, esimese maailmasõja puhkemine, uued relvad, revolutsioon Venemaal, Ameerika sekkumine, pealesurutud rahu, teaduse edusammud.

Ernst H. Gombrich tõdeb, et esimeses maailmasõjas hukkus 11 miljonit inimest ja tohutuid alasid laastati enneolematul moel. Maailmas valitss nüüd kohutav viletsus ja meeleheide.

Autor soovitab noorel lugejal endale ette kujutada seda ajavoogu, mida mööda me just selles raamatus lendasime, kõrgel lennukis. Päris kaugel udus aimame ehk veel mammutiküttide mägikoopaid ja steppe, kus kasvas esimene teravili. Kauged punktid, mis sealt paistavad, on püramiidid ja Paabeli torn …Me ilmume platsi, vaatame ringi ja enne kui arugi saame, oleme juba kadunud.

„Keegi ei näe meid enam ses suures ajavoolus. Aga juurde tuleb üha uusi ja uusi. Ja see, mida me nimetame saatuseks, pole midagi muud kui meie võitlus nende piiskade tunglemises voogude kordumatus kõikumises üles ja alla …“

Kuid siiski ei saa ma selle mõttega kokkuvõtet lõpetada, sest 1985 ilmus teine saksakeelne väljaanne ja selles oli ka 40. peatükk, mis on ka siin ehk „Tükike maailma ajalugu, mida olen ise kogenud – tagasivaade“. Alates 1918. aastast alates on autori arvates maailmas nii palju muutunud, kuid mõned muutused on toimunud nii märkamatult, et tunduvad meile praegu täiesti enesestmõistetavana. Maailma rahvastiku kasv, keskriikide lüüasaamine esimeses maailmasõjas, vaenu õhutamine, sallivuse kadumine Saksamaa, Itaalia, Jaapani ja Nõukogude Venemaa poliitikast, majanduskriis ja teise maailmasõja puhkemine, propaganda ja tegelikkus, juutide hävitamine, aatomipomm, teaduse hüved, kommunistliku süsteemi kokkuvarisemine.

Selline raamat see „Maailma lühiajalugu noorele lugejale“. Üle kolmesaja lehekülje meie ajalugu alates ammustest agedasest ehk sellest, et oli kord … Kindlasti huvitav ja kaasahaarav lugemine noorele lugejale, kuid tegelikult võiks me ju kõik selle läbi lugeda ja sellest midagi ka õppida … mõeldes just selle peale, millises seisus on maailm täna …