Jaak Juske

„Tallinna vanalinna kõhedad kummituslood“

(Pegasus)

Tallinna vanalinnas on üle poolesaja maja, kus pidavat ilmutama end kummitused. Mida neist lugudest arvata?

Olen aastate jooksul näidanud Tallinna vanalinnas kuulsamaid kummitusmaju tuhandetele huvilistele. Rääkinud Lühikese jala väravatornis end ilmutavast mustast mungast, Stenbocki maja verise kleidiga tütarlapsest või Rataskaevu tänava majast, kus saatan pulmi pidanud. Ja mis kõige põnevam, neid lugusid tuleb järjest juurde.

Mitmed lood on aastasadu vanad ja neist on liikvel erinevaid versioone. Iga jutustaja lisab veidi värvi. Üldjoontes on sisu siiski sarnane.

Püüdsin kirja panna enim levinud versioonid. Te leiate siit Eesti pealinna kõige kuulsamad kummitulood ja -majad. Aga ka mõned vähemtuntud lood, mida inimesed on mulle rääkinud.

Nii mõnigi neist pole varem trükis ilmunud. Juurde saab lugeda ka iga maja ja paiga ajaloost.

Ja veel − raamatuga võib teha vanalinnas ka jalutuskäigu ning kõik need põnevad kohad ise üles otsida.

Jaak Juske

Jaak Juske sulest on ka varem ilmunud mitmeid ja mitmeid väga huvitavaid ja paeluvaid raamatuid: „Lood unustatud Tallinnast“ (2012, Pegasus), „Lood unustatud Tallinnast. 2. osa) (2013, Pegasus), „Imelik nõukaaeg“ (2013, Randvelt), „Lood unustatud Tartust“ (2013, Pegasus), „Eesti kuulsad meresõitjad ja piraadid“ (2014, Randvelt), „Lood unustatud Narvast“ (2014, Pegasus), „Tallinna märtsipommitamine“ (2014, Pegasus), „Lood unustatud Pärnust“ (2015, Pegasus), „Tallinna vanalinna kummitusmajad“ (2015, Randvelt), „Pelgulinna aja lood“ (2016, Randvelt), „Härjapea jõe saladus“ (2016, Hea Lugu), „Sada põnevat lugu Tallinnast“ (2016, Pegasus), „Islami põnev lugu“ (2017, Randvelt), „Sada põnevat lugu Eesti Vabariigist“ (2017, Pegasus), „Kalamaja aja lood“ (2017, Randvelt), „Kelmiküla aja lood“ (2018, Randvelt), „Eesti kummituslossid“ (2018, Randvelt), „Kassisaba aja lood“ (2019, Randvelt), „Põnevad lood vanast Tallinnast“ (2019, Randvelt), „800 aastat lugusid Tallinnast“ (2020, Pegasus), „Vana Tallinna põnevad lood“ (2022, Pegasus) jpt.

Uus raamat „Tallinna vanalinna kõhedad kummituslood“ on suunatud nooremale lugejale, kuid see sobib suurepäraselt ka täiskasvanud lugejale, sest on ju need 26 lugu selles raamatus igati põnevad ja kaasahaaravad.

Uue raamatu sissejuhatuse „Tallinn kubiseb kummitusmajadest“ tõdeb Jaak Juske, et Tallinna vanalinnas on üle poolesaja maja, kus pidavat ilmutama end kummitused. Autor on aastate jooksul Tallinna vanalinnas näidanud kuulsamaid kummitusmaja tuhandetele huvilistele.

Kui kõiki neid kümneid lugusid mõistuslikult seletada, siis suur osa kipub olema sarjast „Hirmul on suured silmad“. Vana maja, pime öö, õues on torm, varjud, seletamatud helid. Ja hakkabki meie fantaasiamaailm tööle.

Autor tõdeb, et mitmed kummituslood on juba aastasadu vanad, seetõttu on neist liikvel erinevaid versioone. Iga jutustaja lisab natuke värvi juurde. Üldjoontes on lugude sisu siiski sarnane. Jaak Juske on sellesse raamatusse püüdnud panna kirja enim levinud versioonid.

Sellest raamatust leiab lugeja Eesti pealinna kõige kuulsamad kummituslood ja -majad, aga ka mõned vähemtuntud lood, mida inimesed on raamatu autorile rääkinud.

Raamatuga saab teha vanalinnas ka päris jalutuskäigu ning kõik need põnevad kohad üles otsida.

Jaak Juske lõpetab sissejuhatuse hüüdega: „Kummitamiseni!“

Esimene lugu „Viru tänava pikkade hammastega proua“ viib meid Viru tänavale, kus ühes majas on juba 19. sajandil nähtud päris jubedat kummitust. Rukki Marie oli tulnud juba enne leeri Tallinna sakslasi teenima. Juhtus see 1880. aastate alguses Viru tänava kangi all suures majas, hilisema Heliose kino juures.

Rukki Marie nägi ühel päeval seal imelikkude vanaaegsete riietega, koleda näo ja pikkade hammastega prouat. Vana teener kinnitas Mariele, et kartmiseks polnud põhjust, sest see olevat vanahärra ema, kes trepist alla kukkudes oli oma otsa leidnud.

Teine lugu viib meid pärast Teist maailmasõda Vene ja Viru tänava nurgal olevasse ärkliga majja, mida praegu tuntakse Denimi kaubamajana. 1881 ostis selle maja vene kaupmees, kes avas seal Tallinna esimese kaubamaja, 1930. aastate lõpus muutus kaubamaja restoraniks Kuning, hiljem aga sööklaks Viru. Sööklat kutsuti rahva seas Lakaks, ja 1940. aastate lõpus juhtus seal sünge lugu.

Laka tagatubades tegutses mängupõrgu, kus mängitu suurte summade peale kaarte. Ükskord mängis seal ka nõukogude ohvitser, kes mängis maha suure summa talle usaldatud riigi raha. Seejärel pani ta mängu oma elu, kuid kaotas taaskord …

Ohvitser tõusis kaardilauast püsti, tellis klaasitäie konjakit sidruniga, istus ärklilauda, jõi konjaki ära ja lasi endale kuuli pähe. Sellest ajast peale oli ärklilauake alati tühi, õhtuti võis ärkliaknas näha kuju, mis vaatab alla tänavale …

Järgmised lood viivad meid Raekoja platsi 17 majja katusekorrusele, Raeapteeki (tänased apteekrid on rääkinud, et kui nad on üleval müügisaalis, kostub alt keldrist, justkui kukuks seal ümber terve riiul vanade apteegipudelitega, apteegimuuseumi ruumist on aga kostunud samme ja kolinat, kuigi seal kedagi ei olnud), Rataskaevu 16 vana kaupmehe majja, kus saatan pulmi pidas.

Juttu on ka Rataskaevu Kassikaevust; Tallinna kõige jubedamast kummitustornist ehk Lühikese jala väravatornist, Lühike jalg 9, kus ilmutab enda Musta Munga rahutu vaim; Neitsitorni saladuslikest pidudest ja sammudest.

Tallinna vanim kummituslugu viib meid Neitsitorni ja Lühikese jala väravatorni vahel asuvasse väikesesse Tallitorni, ja aastasse 1626.

Toompea serval aadressil Toom-Kooli asub uhke vana aadlimajas, mille seina sisse on väidetavalt müüritud üks eesti soost tütarlaps.

Ja veel. Valitsuse residents Stenbocki majas Toompea serval, kus kummitab väidetavalt noor ja ilus tumedajuukseline tütarlaps, kelle valge kleit on täis heledaid vereplekke ja keha vermeid.

Kummitama pidi ka Toompea vanas aadlilinnas Soome saatkonna juures asuvas majas aadressil Pikk jalg 14, nagu ka Toompea lossis asuvas riigikoguski. Pika jala tornis pidavat kummitama ilma peata kummitus, keda oli kunagi näinud ka meie kunstnik Heinz Valk.

Eesti kuulsaim kummituskool asub linnamüüri ääres Suur-Kloostri 16. Seal asub Eesti vanim järgemööda haridust andva kooli Gustav Adolfi Gümnaasiumi peamaja. Kool rajati sinna 1631, kuid enne seda asus seal keskaegne Püha Miikaeli ehk Mihkli nunnaklooster koos surnuaiaga, mis kubises kummituslugudest.

Jaak Juske viib meid ka Lai tänav 16 asuvasse Huecki majja, kuid ka Laia ja Pikka tänavat ühendavale Vaimu tänavale, mis kandis juba Rootsi ajal 1696. aastal Vaimu ja Tondi tänava nime.

Kummitusmaju on selles raamatus veel mitmeid: Pikk 43, Pikk 55, Pikk 16, Pikk 26 (Muspeade maja), Pikk 19 (seal asub Vene saatkond), Vene 17 (Tallinna Linnamuuseumi peamaja), Vene 16, Uus 23.

Raamatu viimane peatükk „Kivisse raiutud“  jutustab sellest, et mitme vanalinna maja esiküljelt, fassaadilt võib leida paekivist tahutud ehtsate majavaimude kujud. Näiteks Vene 17, Rüütli 10, Kuninga 1.

Autor lisab, et kõigi nende puhul on tõenäoliselt tegemist ehtsate külalistega teistpoolsusest – majavaimudega, kes peletavad eemale pahad deemonid, aga ka maised pahategijad, vargad ja ebameeldivad inimesed. Kunagisi majahoidjaid leiab aga ka siseruumides olevatelt vanadelt sammastelt, kusjuures meeste kõrval on säilinud ka naissoost majavaimude kujutisi.

Keskaegase Tallinna ehitus- ja raidkivimeistritest oli valdav osa eesti päritolu. Nii on ka minevikust tänapäeva jõudnud paekivist majavaimud suuresti just nende meistritöö. Ja suure tõenäosusega on neid kaitsevaime olnud Tallinna vanalinna majade fassaadidel ja siseruumides omal ajal veelgi rohkem.

Sellised põnevad ja ajaloolised lood selles ägedas raamatus. Kindlasti lugemine, mis sobib nii lastele, kuid ka täiskasvanutele lugeda.

Raamatu on väga ägedate piltidega illustreerinud Andres Varustin.

Jüri Annist

„Koduaia kaunimad okaspuud. Teine osa“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

See raamat on teine osa Eesti kliimas koduaeda sobivatest okaspuudest.
Esimesest osast leiab ülevaate ebaküpressi, elupuu, jugapuu, kadaka ja kuuse sortidest. Siin on luubi all lehised, männid, nulud, tsuugad ning erilisemate liikide, näiteks hõlmikpuu, mikrobioota, ebatsuuga, sirmokka, sekvoia, metasekvoia, sooküpressi, hiibapuu ja krüptomeeria sordid.

Nagu raamatu esimeses osaski, on sortidest kirjeldatud eelkõige neid, kellele Inglise Kuninglik Aiaselts on omistanud väärtusliku aiataime nimetuse (AGM). Lisaks tutvustab autor oma lemmiksorte.

Ülevaate saab sortide kasvatamise nüanssidest, tüüpilisematest vigadest ja nende vältimisest. Samuti tuleb juttu okaspuude talvistest muredest ja hooldusvõtetest kahjude vältimiseks, liikide veevajadusest, seemnest puu kasvatamisest, igihalja moldaia rajamisest ja raugastunud puude kohendamisest. Eraldi peatükk on võrsete, okaste ja käbide kasutusvõimalustest köögis ja mujal.

Jüri Annist on keemikuharidusega aednik, mitme aiaraamatu autor.

Igal kevadel, suve hakul on mul tunne, et tahaks lugeda mõnda aiaraamatut, ja viimastel aastatel olen seda ka teinud. Neist olen Sulle ka selles blogis kirjutanud. Seetõttu on vahva, et Ühinenud Ajakirjad/Vesta sageli ka aiahuvilisi meeles peab ja huvitavaid ning vajalikke raamatuid avaldab.

See oli ju eelmine aasta, kui tutvustasin Sulle Jüri Annisti kirjutatud raamatut „Koduaia kaunimad okaspuud“. See oli üks igati huvitav ja vajalik lugemine neile, kes tahtsid meie okaspuudega paremini tuttavaks saada, eriti veel nende puudega, mis sobivad meie koduaedaesse.

Ja nüüd on valmis selle vajaliku ja sisuka raamatu teine osa!

Hakkame uurima, millised puud on seekordses raamatus.

Jüri Annist tõdeb raamatu saatesõnas, et okaspuuraamatu teises osas on luubi all lehised, männid, nulud ja tsuugad. Üle saavad vaadatud ka erilisemate liikide nagu hõlmikpuu, mikrobioota, ebatsuuga, sirmokka, sekvoia, metsasekvoia, sookrüpessi, hiibapuu ja krüptomeeria sordid ning esile tõstetud neile enim sobivad kasvutingimused.

Autor ütleb sedagi, et kõigil taimehuvilistel pole paraku aeda käepärast. Asenduse pakub rõdu või terrass. Sinna sobitub mold- ehk künaaed, kuhu istutatud okaspuud pakuvad aastaringset rohelust.

Ja veel. Jüri Annist lisab, et ei maksa mõelda, et okaspuud on aias ainult ilulemiseks. Nende osistest saab valmistada suupisteid, põhiroogasid, magustoite ja pruulida napsugi. Vastavad retseptid on koha leidnud raamatu lõpus.

Ja alustame. Esimesena on selle raamatu valikus lehis (Larix), mille perekonnas on 10-12 liiki. Ühed kinnitavad, et nimi tuleneb kreekakeelsest sõnast larika, mis tähendab „meeldiv lõhn“ ja viitab lehise vaigu heale aroomile. Teised väidavad, et lähtekohaks oli keldi keel sõnaga lar, mis tähendab „rasv(ane)“ või „külluslik“, viidates lehise tüve rohkele vaigususele.

Lehised on vähenõudlikud, vastupidavad, kasvavad nobedasti ja taluvad lõikamist, mistõttu saab nendest istutada hekke. Kahjuks kohtab lehishekke Eestis väga harva.

Loomulikult ei hakka ma Sulle kogu raamatut ümber jutustama, sest siis oleks lugemine igav, kuid lehistest on juttu veel ja veel – ameerika lehis (autor toob välja ka erinevaid sorte ja räägib sellestki, kuidas kasvatada), euroopa lehis, mis on pärit Kesk- ja Ida-Euroopa mäestikest, suur, vägev ja kiirekasvuline puu. Jällegi on juttu sortidest ja kasvatamisest, kuid ka sellest, kuidas kasutada euroopa lehist kujunduses, saame teada, et Soomes on ta oma 45 meetriga riigi kõrgeim puu. Seejärel veel ka jaapani lehis.

Raamatu teine okaspuu on mänd. Esimesena on valikus harilik mänd (Pinus sylvestris), mis peaks Eestis olema sedavõrd tavaline puu, et teda peaksid teadma kõik. Harilik mänd on mändidest maailmas arvukaim. Okaspuude seas on ta leviku ulatuselt hariliku kadaka järel teisel kohal.

Autor tutvustab lugejale ka hariliku männi sorte (sammasjad, „siniverelised“ poolkääbused, kollased, pinnakatjad, kerajad kääbused). Juttu on hariliku männi kasvatamisest, hariliku männi keemiarelvast, kuna männiokkad sisaldavad ühendeid, mis pärsivad teiste taimede kasvu, et kindlustada endale soodsamad elutingimused.

Järgmisena loeme jaapani männist (Pinus parviflora), jaapani männist saab teha tõelise bonsai väheldases anumas ja soovi korral kasvatada teda potitaimena. Seejärel Jeffrey mänd (Pinus jeffreyi), mis on pikkade okstega – need võivad ola kuni 25 cm pikad. Käbid on isegi kuni 30 cm pikkused, okkad on kolmekaupa kimbus.

Kaljumänd (Pinus flexilis) on pärit Põhja-Ameerika Kaljumäestikust, kus ta kasvab kuni 3,5 km kõrgusel. Järelikult on ta harjunud karmide oludega. Okkad on viiekaupa kimbus, mistõttu sarnaneb seedermändidega; keerdmänd (Pinus contorta), mis Kanadas ja USA-s kasvab looduslikult väga suurel alal. Põhja-Euroopas on teda puidu saamiseks istutatud kõige enam. Oma nime on ta saanud pisut keerdus okaste järgi, mis on kahekaupa pundis.

Mände on raamatus veel mitmeid. Kollane mänd (Pinus ponderosa) on USA tähtsaim männiliik puidu saamisel. Kasvab suureks ja võimsaks puuks. Sierra Nevadas on kasvamas 83,7 meetri kõrgune kollane mänd, keda loetakse üheks maailma kõrgemaks männiks. Eesti kõrgeim mänd (harilik mänd) jääb kasvult 50 meetri kanti.

Loeme ka konksmännist (Pinus uncinata), mägimännist (Pinus muga), mustast männist (Pinus nigra), ohtelisest männist (Pinus aristata), rumeelia männist (Pinus peuce, mis leiti 1839. aastal Makedooniast), Schwerini männist (Pinus x Schwerini, mis on Berliini lähedal, karhv Fritz von Schwerinile kuulunud Wilmesdorfi palee pargis looduslikult sündinud hübriid valge männi ja pisarmänni vahel), alpi seedermännist (Pinus cembra, mis on Alpide kaunitar), kääbus-seedermännist (P. pumila, mis on Kaug-Ida tuntud okaspuu), korea seedermännist (Pinus koraiensis), soomusmännist (Pinus heldereichii), vaigumännist (Pinus resinosa), valgest männist (Pinus strobus, mis on pärit Kanadast ja USA kirdeosast, ent talle lausa meeldib Eestis kasvada), hallist männist (Pinus banksiana).

Kolmas okaspuu raamatus on nulg (Abies). Nulgude kaunilt äratuntav eripära on valdavalt värvikad käbid, mis kenasti püstipidi okstel kikitavad. Teiseks tuntavaks omapäraks nulgudel on laiad, lamedad ja suhteliselt pehmed okkad.

Raamatus on juttu euroopa nulust, Frasieri nulust, hallist nulust, hispaania nulust, hõbenulust, jaapani nulust, kaukaasia nulust, korea nulust, mäginulust, palsamnulust, värdnulust, siberi nulust.

Neljas puu on tsuuga (Tsuga). Ka tsuugasid on mitmeid: kanada tsuuga, eriokkaline tsuuga, läänetsuuga, Mertensi tsuuga.

Raamatus on osa, mis tutvustab meile 10 erilist okaspuud. Siin on harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii), hiibapuu (Thujopsis dolabrata), hõlmikpuu (Gingko biloba, asutasid end Maal kasvama u 300 miljont aastat tagasi), kivijugapuu (Podocarpus, selle puu liike on lõunapoolkera troopikas loendatud kokku 106, raamatus on juttu kahest: lumi-kivijugapuu, Austraalia kivijugapuu), Jaapani krüptomeeria (Cryptomeria japonica, imeilus igihaljas okaspuu), metsasekvoia (Metasequoia glyptostroboides), mikrobioota (Microbiota decussata), sekvoia (Sequoia, raamatus on juttu ranniksekvoiast, hiidsekvoiast ehk mammutipuust), sirmokas (Sciadopitys verticillata, mis on Maa igiammune asukas, teadlaste mõõtmiste põhjal on ta seda asustanud viimased 200-100 miljonit aastat, ulatuslikud sirmokametsad laiusid Maal juba siis, kui elasid ka dinosaurused), harilik sooküpress (Taxodium distichum).

Seejärel on raamatus osa, mis kannab pealkirja „Okaspuu vajab hoolt“.

Autor räägib lugejale talvistest muredest (kaitse külmumise eest, lume all haudumine, talvine ja kevadine päikesepõletus, multšimise vajadus, ja ära unusta tõrjuda hiiri), kuid ka seisvast veest aiast (juttu on uskumatust kasvutempost, ajutisest üleujutusest, sellest, et keegi ei raja aeda sohu).

Saame lugeda seemnest saadavast uuest puust (käbist seemnete kättesaamine, seemnete märgamine, stratifitseerimine, seemne pinna puhastamine, külvamine), moldaiast (igati põnev ettevõtmine! Juttu on anuma tegemisest tehistufist, segust, abivormist, segu vormimisest, kivistumisest, mullast, taimedest, bonsailikust ettevalmistusest, liikidest ja sortidest).

Ja veel. Autor räägib ka vanade puude kohendamisest ning võrsete, okaste ja käbide kasutamisvõimalustest (noored männikasvud – männivõrsete või -okaste tee, siirup; noored kuusekasvud – kuusevõrsesuhkur või -sool, kuusekasvuäädikas, marineeritud kuusevõrsed, vahukoore soust kuusevõrsetega, kuusevõrsed kokteilis; lehise okkad ja käbid; nulgude võrsed ja okkad), kuid ka okaspuu osised kuluvad asjaks ära – okastest ja võrsetest saame teha käte puhastamise vahendit, männivõrsevanni. Käbidest saame teha käbimultši, vaigust vaigumääret.

Selliste põnevate ideedega see vahva ja sisukas raamat lõpeb. Kindlasti sobib see lugemiseks kõikidele loodusesõpradele, kuid kindlasti ka neile, kes tahavad oma koduaeda muuta põnevamaks ja huvitavamaks, kasutades selleks okaspuid.

Igati huvitav lugemine, raamatus on ka rikkalikult fotosid.

Marju Kõivupuu

„Eesti mütoloogia algajale. Jumalatest ja hiidudest tontide, näkkide ja muude õudasjadeni“

(Tänapäev)

„Eesti mütoloogia algajale“ tutvustab kõigile huvilistele populaarses võtmes eesti mütoloogilisi tegelasi, keda kohtab rahvajuttudes, muistendites ja muinasjuttudes, kohalugudes ja ütlustes, kirjanduses ja näitelaval. Mõnest omaaegsest uskumusolendist on aja jooksul saanud lastehirmutis, teise tukuvad arhiivi talletatud pärimuse seas, kust nad aeg-ajalt lühemaks või pikemaks ajaks üles äratatakse.

Müüdid käsitlevad meie maailmapildi olulisemaid osi: maailma loomist, inimese ja ühiskonna tekkimist, ning suhteid maise ja üleloomuliku vahel. Tänapäeva müütide hulka käivad kõikvõimalikud kuulujutud, fiktsioonid, põhjendamata argiarvamused jms. Mütoloogiast ja rahvausundist tuntud motiivid ning tegelased kuuluvad paljude telesarjade ja kirjandusteoste ehitusklotside sekka, mis annab tänases tõejärgses maailmas kõigile huvilistele võimaluse otsida piire tõe ja fiktsiooni vahel.

Loodetavasti pakub see raamat põnevat lugemist ja aitab ühel või teisel moel mõista, kuidas on aegade jooksul välja kujunenud eestlaste populaarsed mütoloogilised tegelased, missugust elu nad elavad tänapäeval ning mida igavikulist või ajalikku on neil meile öelda.

Viimastel aastatel on mul õnnestunud lugeda mitut väga huvitavat Marju Kõivupuu raamatut. Olen neist Sulle ka kirjutanud. Nii meenuvad mulle: „101 Eesti pühapaika“ (Varrak, 2011), „Loomad eestlaste elus ja folklooris“ (Tänapäev, 2017), „Meie pühad ja tähtpäevad“ (Varrak, 2018), „Pärandiaabits lastele ja suurtele“ (Tänapäev, 2019) ja „Eesti põrgute lugu“ (Varrak, 2021).

Marju Kõivupuu on eesti filoloog, kultuuriloolane ja folklorist, kes 2013. aastal valiti aasta kodanikuks, 2014 anti talle Valgetähe V klassi teenetemärk, 2017 võitis ta Oskar Kallase auhinna, 2019 Rukkiräägu kultuuriauhinna, 2019 Eerik Kumari looduskaitsepreemia ja 2021 Muinsuskaitseameti aastapreemia (pärandi tutvustaja). Ja olen kindel, et paljud teavad teda ka populaarsest raadiosaatest „Mnemoturniir“, ja on ju just Marju Kõivupuu esimene naisosaleja selles populaarses raadiomälumängus.

Uue raamatu alguses ütleb Marju Kõivupuu lugejale, et „Eesti mütoloogia algajatele“ on jätk „Pärandiaabitsale“, mis oli mõeldud esmajoones noorematele lugejatele teretutvuseks meie rikkaliku ja elava pärandimaailmaga.

Käesolev raamat tutvustab kõigile huvilistele populaarses võtmes eesti mütoloogilisi tegelasi, keda kohtame usundilistes rahvajuttudes, muistendites ja muinasjuttudes, kohalugudes ja ütlustes, kirjanduses ja näitelaval.

Klassikalised müüdid käsitlevad maailmapildi olulisemaid osi: maailma loomist, inimese ja ühiskonna tekkimist, vahendavad maailmakogemuse sakraalset osa … Marju Kõivupuu lisab, et paljude nüüdisaegsete telesarjade ja ulmejuttude ehitusklotsideks on võetud mütoloogiast ja rahvausundist üldtuntud motiivid ning tegelased, mis tänases tõejärgses maailmas loovad võimaluse huvilistel otsida piire tõe ja fiktsiooni vahel.

Autor loodab, et see raamat pakub põnevat lugemist ja aitab ühel või teisel moel mõista, kuidas on aegade jooksul välja kujunenud eestlaste populaarsed mütoloogilised tegelased, missugust elu nad elavad tänapäeval ning mida igavikulist või ajalikku on neil meile öelda.

Seejärel raamatu sissejuhatus. Marju Kõivupuu tõdeb, et mütoloogia on maailmanägemise viis, pärimusliku mõtlemise üks vorme. Müüdid on seotud rituaalidega ning müütide tegelased on enamasti üleloomulikud olendid. Müütidest on lähtunud ja lähtuvad religioonid, sest müüdid kõnelevad ka maailmakogemuse sakraalsest osast. Müüdid seovad ühiskonna tervikuks ning müüte tunnustades või omaks võttes lülitub inimene teatud kindlasse kultuuriruumi.

Meelelahutus- ja filmikunst otsib nüüdisajal inspiratsiooni kogu maailma rahvaste mütoloogilisest maailmast. (Anima)filmid, arvutimängud ja ulmekirjandus tekitavad erinevates põlvkondades huvi rahvausunudi, usundilise pärimuse, mütoloogia, maagia jms vastu laiemalt, olles ühtaegu nii pärimuse vahendajaks kui selle (taas)loojaks, tõlgendajaks, interpreteerijaks.

Ka eesti mütoloogilised tegelased, näiteks libahunt või kratt, on samuti inspireerinud ja inspireerivad tänaseni meie kirjanikke, heliloojaid, kunstnikke jt.

Sissejuhatuse lõpetab Marju Kõivupuu tõdemusega, et tänapäeval pakuvad paljudele meist müüdid ainest nii maailmavaateliseks tõlgenduseks, kuid täidavad ka sotsiaalset ja meelelahutuslikku rolli – väidame, et müüdid on kuulujutud, väljamõeldud lood, fiktsioonid, muinasjutud. Mütoloogia ehk müüditeadus aga tegeleb jätkuvalt pärimuslike ja loodud lugude kogumise, uurimise ja mõtestamisega.

Jõuame raamatu esimese osani „Maailm meie kohal ja all. Maailma loomine, muna, taevas ja taevakehad“.

Maailma loomise ja hävingu müüdid on inimkonna sakraalsed tekstid, millest rääkimine ja laulmine või mille etendamine on taganud usutavasti maailma püsimise … müüdid kõnelevad hingede saatusest, teispoolsuse ruumilistest omadustest ja olemusest, maailma hukust ja selle taassünnist.

Otse loomulikult ei saa ma Sulle ju tervet raamatut ümber jutustada, sest sel juhul oleks lugemine ja igav. Kuid, esimeses osas saame lugeda kosmoloogiast, rahvaastronoomiast, horoskoopidest, maailmamerest, ilmalinnust, päikesest (pärimuslikus maailmapildis on päike valguse ja aja mõõdupuu, vastandiks öö ja pimedus), kaamosest, dualismist, pööripäevadest ja pööriöödest, maagilisest (täis)kuuvalgusest, kesköötunnist (kikka ajast), Valgest Daamist, pilvedest, ilmapuust, piksest/äikesest, Pikkerist, välkmadudest, päevakoerast, pihlakast (pihlakas on olnud üks taluõuede populaarsemaid puid kaskede, pärande, pajude, toomingate, haabade, tammede, vahtrate, jalakate ja saarepuude kõrval).

Kuid see pole veel kõik. Raamatu esimeses osas on veel peatükid, mis räägivad lugejale virmalistest, päikesetuulest, maksamerelistest, Loksbergile sõitjatest, vikerkaarest, tuulispasast, vesipüksist, põrgust, kuradist, inglist.

Raamatu teine osa on „Suured ja tugevad“, mille esimene peatükk peatub hiidudel ja vägilastel.

Meie rahvajuttude tuntuimad hiiud on Kalevipoeg, Vanapagan, Suur Tõll ja tema naine Piret ning Tõllu vend Leiger ehk Hiiumaa vägilane.

Seejärel saame lugeda väest, Ülemiste vanakesest, rändavatest järvedest ja Linda kivist. Pikemalt loeme veel ka Kalevipojast, Vanapaganast, Suurest Tõllust, Piretist ja Leigrist.

Kolmas osa on „Inimene ja kodu“. Juttu on hingest, animismist, peeglist, kuid ka hingedepäevast ja hingedeajast, surmast, Vikatimehest, Manalast, Toonelast, mardusest, majahaldjatest, Viruskundrast, ahjualusest, kratist, puugist, pisuhännast, tulihännast, päärist, tondist, kodukäijast, kummitusest.

Ja veel, kolmandas osas on juttu ka ohverdamisest, looduslikest pühapaikadest, pühast, märkidest ja sümbolitest (rist, ruut, kolmnurk ja sõõr, kodarattad, kaheksakand, kolmnurk, siksak, silmusnelinurk, kolmjalg), peremärkidest, hobuserauast, tarupuudest, magasipuust, rehepapist.

Kuid see pole veel kõik raamatu kolmandas osas. Saame lugeda mütoloogilistest kehakatetest – õnnesärk, kooljakindad, küüntest kübarast ja seitsmepenikoormasaabastest.

Raamatu neljas osa on „Mütoloogilised tõved“.  Autor räägib lugejale imerohust, eluveest, punasest kärbseseenest, illuminaatidest, ravimtaimede maagilistest omadustest, analoogiamaagiast, kurjast silmast, luupainajast, katkust, halltõvest, maa-alustest, kesköörahvast, lendvast (rabandusest).

Viies osa „Targad ja teadjad“. Selleski osas on palju põnevaid „tegelasi“. Loeme nõiast, ravitsejast, teadjast ja targast, kuid ka pahatahtlikust nõiast, sortsist, mustast ja valgest ehk keelatud ja lubatud maagiast, nõiasõnadest (nõidussõnadest), loitsudest, needustest, nõiavitsast, võluvitsast, pildast, kassist ja mustast kassist, šamanismist (see on ülistav nimetus mitmes kultuuris tuntud usundilistele õpetustele, mille keskmes on vaimudega suhtlemine ekstaatiliste teadvuseseisundite kaudu), Rõugutajast, VII Moosese raamatust.

Jõuame raamatu kuuenda osani „Põllud ja heinamaad“. Maajumalad (Pell, Peko), pühaaiad, ohvriaiad, viljaneitsid, Tõnn ja tõnnivakk, Uku ja ukuvakk.

Seitsmes osa on „Mets, sood ja rabad“, milles ongi juttu metsast, metshaldjast, metsaisast, metsavaimust, eksitajast, Murueidest, Metsikust, palunõiast, ussikuningast, rotikuningast, libahundist, Põhja Konnast, vaenuköiest, rongast ehk kaarnast, kaarnakivist, koerakoonlastest ehk peninukkidest, sootulukestest, Lõuna-Eesti ristipuudest, ristimärgist, kukest kirikutornis, kodukäijast.

Raamatus on kaks osa veel. Kaheksas on „Veekogud“, milles loeme vetevallast, näkkidest, vetevaimudest, näiteks undiinist, kuid ka kotermannist (potermannist), merilehmadest ja -lammastest, müütilisest merihärjast.

Viimane osa kannab pealkirja „Uuema aja tegelased“. Ja seegi on igati huvitav lugemine. Loeme pühadekülalistest – jõuluvana, põhjapõder Rudolf, jõulu- ja näärisokk, päkapikud, kuid ka lihavõttejänes. Raamatu viimases peatükis räägib Marju Kõivupuu meile ka Trükiveakuradist ja Arvutitrükipõrgulisest.

Raamatu lõpus on viited, register ja pildiallikad.

Raamatu suurepärased illustratsioonid on Ed Labetski sulest.

Ernst H. Gombrich

„Maailma lühiajalugu noorele lugejale“

(Varrak)

Paeluv nagu romaan, teabeküllane nagu entsüklopeedia.

20. sajandi üks silmapaistvamaid õpetlasi, Austria päritolu Briti kunstiajaloolane Ernst H. Gombrich suutis 1935. aastal, olles vaid kahekümne viie aastane, jutustada maailma ajaloost kokkusurutud vormis nii, et see kõnetaks eelkõige noort lugejat.

Nüüdseks on tema raamatust saanud klassika. Köitvalt ja värvikalt kirjeldab see inimkonna arengut alates koopaelust kuni Esimese maailmasõjani.

Käesoleva raamatu aluseks on 1985. aastal ilmunud teine, täiendatud väljaanne, millele on lisatud uus lõpupeatükk.

Teadmishimulise lugejaga vesteldes teeb autor pika rännaku läbi aja, lihtsustamata seejuures liigselt olulisi sündmusi. Tänu sellele pakub raamat igas vanuses huvilisele midagi ainulaadset: ta saab elavalt ette kujutada ajaloo suurimaid pöördeid ja hoomata nendevahelisi seoseid.

„Maailma lühiajalugu” rikastavad Franz Katzeri ilmekad pildid.

Ernst H. Gombrich (1909–2001) oli Austria päritolu Briti kunstiajaloolane, kes tegutses Londonis Warburgi instituudis. Ta oli üks maailma tunnustatumaid kunstiajaloolasi. Gombrich mitte ainult ei mõtestanud ümber kunstiteaduse põhiküsimusi, vaid lõi ka sildu kunsti naabervaldkondade juurde alates eksperimentaalpsühholoogiast kuni humanismi uuringute ja retoorika ajalooni.

Lisaks raaatule „Maailma lühiajalugu noorele lugejale“, mis algupäraselt tõepoolest juba 1935. aastal, on tema tuntuimad teosed noorele lugejale suunatud „The Story of Art“, mis ilmus 1950. aastal. See on raamat, mis on tõlgitud 30 keelde, ja öeldakse, et see on üks enimmüüdumaid kunstiraamatuid.

Teine populaarne raamat Gombrichi sulest on „Art and Illusion“, mis ilmus 1960. Populaarseks said ka veidi hiljem ilmunud „The Image and the Eye“ ning kunstiajaloolase Aby Warburgi biograafia.

Ernst H. Gombrich õppis kunstiajalugu oma sünnilinnas Viinis, ja tegi koostööd Ernst Krisiga, kes kuulus ka Sigmund Freudi lähikondsete hulke. 1936 kolis Gombrich Inglismaale. Ta töötas Londoni Warburgi instituudi juhatajana ja ka professorina Londoni ülikoolis.

Gombrich on uurinud renessanssiajastu kunsti, kunstipsühholoogiat ja kunstiajalugu. Teda tunti ka kunstikriitikuna.

1972. aastal löödi Ersnt H. Gombrich rüütliks. Tiitleid ja aumärke oli ta mitmeid ja mitmeid.

Selle raamatu väga huvitava ja sisuka eessõna on kirjutanud autori lapselaps Leonie Gombrich, kes kinnitab, et tema vanaisa ei kirjutanud harilikult lastele. Ta ei olnud ise õppinudki lihtsalt ajalugu, vaid kunstiajalugu. Leoni Gombrich kinnitab, et vanaisa rõõmustas ja pani samas imestama, et tema esimene raamat – „Maailma lühiajalugu noorele lugejale“ – oli leidnud nõnda pikka aega nii palju lugejaid üle kogu maailma.

Seejärel saame lugeda ka selle raamatu sünniloost. Ernst H. Gombrichile oli pakutud võimalus tõlkida üks ingliskeelne lastele mõeldud ajalooraamt saksa keelde, kuid see ei avaldanud mehele erilist muljet. Vanaisa oli kindel, et ta kirjutab sellise raamatu hoopis ise! Kuidas, selle jätan Sulle endale lugeda.

Alustame. Raamatus on 40 peatükki, mis on raamatu alguses olevas sisukorras ilusasti kirjas, kusjuures kõikide peatükkide juures on kirjas mitmeid ja mitmeid märksõnu, millest konkreetses peatükis juttu on.

Esimene peatükk on „Oli kord …“, mille alguses autot tõdeb, et kõik lood algavad sõnadega „Oli kord …“. Selle raamatu lugu hakkab jutustama sellest, mis ükskord oli. Autor räägib meile minevikust ja mälestusest, ajast enne, kui inimene tuli, hiigelsisalikest, Maast ilma eluta, Päikesest ilma Maata ja sellestki, mis on ajalugu.

Teises peatükis „Suurimad leiutajad, kes kunagi elanud“ viib Gombrich meid ammustesse aegadesse, juttu on Heidelbergi lõualuust, Neandertali inimesest, eelajaloost, tulest, esimestest tööriistadest, koopainimestest, rääkimisest, maalimisest ja nõidumisest. Kuid see pole selles peatükis veel kõik, sest saame lugeda ka jääajast ja vanemast kiviajast, nooremast kiviajast, pronksiajast jpm.

Seejärel käime ära Niiluse ääres Egiptuses, saame tuttavaks vaaraode, püramiidide, sfinksiga, hieroglüüfide, papüürusega ja jõuame Mesopotoomiasse, kus tutvume väljakaevamistega Uris, savitahvlite ja kiilkirjaga, Hammurapi seadustega, nädalapäevade nimetustega ja Babüloonia võimsa kuninga Nebukadnetsariga. Edasi juba Palestiina, Paabeli torn, juttu on Moosesest, Saulist, Taavetist ja Saalomonist, kuid ka Iisraeli hävingust, prohvetlusest, Vanast Testamendist ja usust messiasse.

Raamatu kuuendas peatükis jõuame tähtkirjani ning foiniiklaste ja nende kaubakeskusteni.

Raamatu seitsmes peatükk „Kangelased ja nende relvad“ räägib noorele lugejale Homerose lauludest, Schliemanni väljakaevamistest, Kreetast ja labürindist, doorlaste rändest, kangelaslauludest jpm.

Järgmistes peatkükkides saame tuttavaks pärslaste ja nende usuga, Dareiose riigi, Xerxese sõjakäigu, kuid ka olümpiamängude, Delfi oraakli, Sparta ja spartaliku kasvatuse, Ateena, rahvakogu ja türannia, filosoofia, skulptuuri, maalikunsti, arhitektuuri ning teatriga vanas Kreekas.

Järgmised peatükid, ja liigume ajas ikka edasi ja edasi. India, kastisüsteem, Brahma ja hingede rändamine, kuningapoeg Gautama, valgustus, nirvaana, Buddha järgijad. Indiast Hiinasse, juttu on Hiinast enne Kristuse sündi, Hiina keisrist ja vürstidest, kirjakunstist, Kong Fuzist. Seejärel juba Peloponnesose sõda, Delfi sõda, Pärsia riigi langus, Aleksander Suur, Teeba hävitamine, Aristoteles ja tema tarkus, Diogenes, Issose lahing, Aleksandria, sõjaretk Indiasse, hellenism, Aleksandria raamatukogu. Tuttavaks saame ka Rooma ja selle rajamisega, juttu on roomlaste karakterist, Itaalia hõivamisest, Kartaagost, Hannibalist.

See on esimene kolmandik sellest põnevast raamatust.

Edasi on meie ees keiser Qin Shi Huangdi, raamatute põletamine, Suur Hiina müür, Hani dünastia, läänemaailma valitsejad – Rooma provintsid, leegionid, leib ja vaatemängud, Sulla, orjade ülestõus, Julius Caesar, Kleopatra, Augustus ja kesririik. Seejärel juba Jeesus Kristus, mäejutluse õpetussõnad, Nero, Rooma põletamine, Titus, kes hävitas Jeruusalemma, ja see pole ju sugugi mitte kõik. Järhnevad peatükid räägivad noorele lugejale Marcus Aureliuse lahingutest Vindobona (Viini) all, Itaalia langusest, kristluse levimisest, Constantinusest, Konstantinoopoli asutamisest, hunnidest, läänegootidest, Attilast, Leo Suurest, idagootidest ja Theoderichist, Ravennast, gootide lõpust ja langobardidest.

Raamatu 19. peatükk on „Algab tähine öö", milles on juttu keskajast, benediktiinidest, Chlodovechi ristmisest, vaimulikkonnast Merovingide riigis, Bonifatiusest.

Järgmised peatükid peatuvad kõrbemaal Araabial, Mekal ja Kaabal, saame tuttavaks Muhamedi päritolu ja tema elukäiguga, kuid ka Mediinast saame lugeda, nagu ka Aleksandria raamatukogu põletamisest, Konstantinoopoli piiramisest, araablaste kultuurist ja numbritest.

Karl Suur oli vallutaja, kes oskas valitseda. Milline oli Frangi riik? Loeme avaaridest, sõjast saksidega, kangelaslauludest, Karolingide riigi langusest, viikingitest ja normannide riikidest.

Siin on peatükid, mis jutustavad rüütelikest rüütlitest, kes oli paaž, kannupoiss, milline oli rüütlikslöömine. Kas tead, millised olid rüütli kohustused? Aga rüütlite turniirid? Isegi rüütlilaulud olid olemas, rääkimata „Nibelungide laulust“. Saame osa ka esimesest ristisõjast ja loeme ristisõdade tähtsusest.

Friedrich Barbarosse, kolmas ristisõda, Friedrich II, Innocentius III, Magna Charta, Tšingis-khaan ja mongolite kallaletung, Rudolf von Habsburg, turud ja linnad, kaupmehed ja rüütlid, tsunftielu, katedraalide ehitamine, saja-aastane sõda, Jeanne d´Arc, Karl IV ja Rudolf Rajaja.

Jõuame edasi uusaega. Humanism, antiigi taassünd, kunsti õitseng, Leonardo da Vinci, Medicid, trükikunst, püssirohi, viimane rüütel Maximilian. Ka Uuest Maailmast on juttu – kompass, Hispaania ja Granada vallutamine, Kolumbus, Ameerika avastamine, konkistadoorid, Hernan Cortesi Mehhiko, portugallased Indias. Lisaks saame tuttavaks uue usuga – Peetri kiriku ehitamine, Lutheri teesid, Karl V ja tema riik, Luther Wartburgis, piiblitõlge, Henry VIII.

Seejärel juba Ignatius Loyola, Inglismaa Elisabeth, Mary Stuart, inglise kaubakolooniad Ameerikas, India kaubakompaniid, Briti impeeriumi sünd. Teadusliku maailmapildi kujunemine, loodusseadused, Galilei ja tema kohtuprotsess, Charles I Stuart, Louis XIV, Päikesekuninga tõusmine, Versailles, türklaste vallutused, Ungari ülestõus, Viini piiramine, Ivan Julm, Peeter Suur, Sankt-Peterburgi rajamine, Rootsi Karl XII.

Raamatu 33. peatükk viib meid tõeliselt uude aega. Valgustusajastu. Kannatus, mõistus ja inimlikkus, valgustuse kriitika, Preisimaa tõus, Friedrich Suur, Maria Theresia, Seitsmeaastane sõda, Joseph II, pärisorjuse kaotamine, Ameerika isesisvussõda, Bnejamin Franklin, inimõigused ja orjad.

Seejärel saabub vägivaldne pööre. Saame tuttavaks paljude ajaloo suurkujudega – Katariina Suur, Louis XV ja Louis XVI, Marie Antoinette´i, Dantoni, Robespierre´iga. Juttu on Bastille´ rünamisest, jakobiinidest, hirmuvalitsusest jpm.

Napoleon, Franz I, Leipzigi lahing, Viini kongress, Napoleoni tagasitulek Elbalt, Waterloo ja Saint Helena.

36. peatükk on „Inimene ja masin“. Väga huvitav lugemine, palju põnevaid teadmisi. Aurumasin, aurulaev, lokomotiiv, telegraaf, ketrusmasin ja mehhaanilised kangasteljed, süsi ja raud.

Ja veel. Loeme ka Hiinast kuni 18. sajandini, oopiumisõjast, Taipingi ülestõusust, Hiina langusest, Jaapanist 19. sajandi keskel, Ameerikast pärast 1776. aastat, orjanduslikust Lõunast, tööstuslikust Põhjast, Abraham Lincolnist ja kodusõjast.

Juttu on Euroopast pärast 1848. aastat. Keiser Franz Joseph ja Austria, Saksa Liit, Venemaa, Hispaania allakäik, Sardiinia kuningriik, Garibaldi, Bismarck, Saksa keisririigi rajamine, Pariisi Kommuun.

Ernst H. Gombrichi kirjutatud viimane selle raamatu peatükk, mis ilmus 1935 ehk kolmekümne üheksas! räägib maailma jagamisest. Tööstus, turud ja tooraineallikad, Inglismaa ja Prantsusmaa, Vene-Jaapani sõda, Itaalia ja Saksamaa, võidurelvastumine, Austria ja idanaabrid, esimese maailmasõja puhkemine, uued relvad, revolutsioon Venemaal, Ameerika sekkumine, pealesurutud rahu, teaduse edusammud.

Ernst H. Gombrich tõdeb, et esimeses maailmasõjas hukkus 11 miljonit inimest ja tohutuid alasid laastati enneolematul moel. Maailmas valitss nüüd kohutav viletsus ja meeleheide.

Autor soovitab noorel lugejal endale ette kujutada seda ajavoogu, mida mööda me just selles raamatus lendasime, kõrgel lennukis. Päris kaugel udus aimame ehk veel mammutiküttide mägikoopaid ja steppe, kus kasvas esimene teravili. Kauged punktid, mis sealt paistavad, on püramiidid ja Paabeli torn …Me ilmume platsi, vaatame ringi ja enne kui arugi saame, oleme juba kadunud.

„Keegi ei näe meid enam ses suures ajavoolus. Aga juurde tuleb üha uusi ja uusi. Ja see, mida me nimetame saatuseks, pole midagi muud kui meie võitlus nende piiskade tunglemises voogude kordumatus kõikumises üles ja alla …“

Kuid siiski ei saa ma selle mõttega kokkuvõtet lõpetada, sest 1985 ilmus teine saksakeelne väljaanne ja selles oli ka 40. peatükk, mis on ka siin ehk „Tükike maailma ajalugu, mida olen ise kogenud – tagasivaade“. Alates 1918. aastast alates on autori arvates maailmas nii palju muutunud, kuid mõned muutused on toimunud nii märkamatult, et tunduvad meile praegu täiesti enesestmõistetavana. Maailma rahvastiku kasv, keskriikide lüüasaamine esimeses maailmasõjas, vaenu õhutamine, sallivuse kadumine Saksamaa, Itaalia, Jaapani ja Nõukogude Venemaa poliitikast, majanduskriis ja teise maailmasõja puhkemine, propaganda ja tegelikkus, juutide hävitamine, aatomipomm, teaduse hüved, kommunistliku süsteemi kokkuvarisemine.

Selline raamat see „Maailma lühiajalugu noorele lugejale“. Üle kolmesaja lehekülje meie ajalugu alates ammustest agedasest ehk sellest, et oli kord … Kindlasti huvitav ja kaasahaarav lugemine noorele lugejale, kuid tegelikult võiks me ju kõik selle läbi lugeda ja sellest midagi ka õppida … mõeldes just selle peale, millises seisus on maailm täna …