Fredi

„Tranquilo“

25. septembril esitles oma debüüt-EP´d „Tranquilo“ Eesti noor laulja, muusik ja muusikakirjutaja Fredi. Kuuldes tema EP´d pean kinnitama, mul on siiralt hea meel, et Eesti popmuusikas kerkib esile üha uusi ja uusi artiste, kelle muusikat on lust kuulata.

Üks nendest ongi kindlasti Fredi, kellel debüüt-EP „Tranquilo“ on minu kõrva ja hinge jaoks suurepärane kuulamine, sest on ju siin nii lõuna-ameerika rütme („(They Don´t Know) The Half of It“ ja „If U Want Me (Just Say U Want Me)“ (koos Hyrr IV´ga); paar väga ilusat lugu, väga ilusa meloodia ja harmooniaga („Obviously Yours“ ja „My Heart Keeps Telling Me“ (koos INGAga)), hea popilugu „Can´t Call U Stranger“ (koos INGAga, kusjuures on ju ka selles loos ladina-ameerika hingamist, ja mulle meeldib, kui loos kasutatakse puhkpille) ning üks igati äge reggaelugu „God´s Favourites“ – olles ka ise ammustel aegadel reggaemuusikat teinud ja ka raadios reggaesaateid teinud, siis on see igati vägev ja igati hea tunne, et Eesti noor artist ka sellist mussi teeb. Tänud Fredi!

Ah jaa, tegelikult võiks ju õige varsti ka täispikka plaati kuulata …

Võttes abiks ametliku pressiteate, selgub, et Fredi debüüt EP „Tranquilo“ toob kuulajani ringi rahmeldamisest sündinud loomingu.

Ja veel, mitmekülgne muusik, hinnatud laulukirjutaja ning produtsent Fredi sidus oma debüüt EP-l rabedad emotsioonid lõunamaise kõlapildiga ja andis minialbumile kontrastse nime “TRANQUILO” (hispaania keeles “rahulik”).

Seni on albumilt ilmavalgust näinud kolm singlit: “Can’t Call U A Stranger” koos INGAga, ”If U Want Me (Just Say U Want Me)” koos Hyrr IV-ga ja kibemagus “Obviously Yours”.

Siinkohal tuleb mainida, et Fredi ehk Frederik Küüts on tegev alternatiiv-pop ansambli Gram-Of-Fun ridades ning mängib kitarri ka Nublu bändis. Varasemalt on töötanud (ning töötab aeg-ajalt siiani) koos Noepi, Alika, Karl Killingu, Raheli, Eleryn Tiidu, Inga, The Boondocks, Stefani, Jüri Pootsmani ja paljude teistega.

”TRANQUILO” EP alged pärinevad mõne loo puhul isegi mitme aasta tagusest ajast, uusimad valmisid 2024 aasta kevadel. Kuid üheks kogumikuks said need selle aasta (2024) sügiseks.
“Kahtlen, et liiga paljud kuulajad seda märkavad, aga nende lugude sõnadest kumab minu enda jaoks läbi jube rahmeldamine ja rahulolematus. Olen hetkel oma elus jõudmas mingisse huvitavasse punkti - vaatan viimasel ajal enda toimetamistele kuidagi keskmiselt kaalutlevamalt otsa. Emotsionaalse inimesena, näen seda pisikest kogumikku mingi olulise vaheetapina ühest kohast teise liikumisel, kindlasti mitte pärale jõudmisena. Muusikuna näen seda aga tõestusena, kui palju ma suudan ise ära teha ning et võiksin neid “laulukirjutaja” ja “produtsendi” märke enesekindlamalt rinnas kanda,” mõtiskleb Fredi.

“Mul on suur rõõm, et sain nende lugude kallal toimetada oma heade sõpradega, kes täiesti juhuslikult on ka ühed tuusamad muusikud terves Eestis. Inga ja Hyrr, kes mind läbi selle protsessi hoidsid, usaldasid minu visiooni ning olid nõus oma piiritu talendiga aitama. Olin kunagi kaugelt ja olen nüüd lähedalt, teie suur fänn! Ma hindan teid ja teie sõprust rohkem kui oskan sõnadega väljendada!
Ühtlasi, fantastilised muusikud Clifford Goilo, Tobias Tammearu, Artis Boriss, Jason Hunter, Andreas Lend, Gevin Niglas - aitäh, et olite minuga, tehtud ja teeme veel!
Loodan, et neid, kes seda albumit kuulama satuvad, liigutab see kuidagi,” kommenteerib koostööd uuel albumil suurepärane Fredi.

“Frederik Küüts on see kurikuulus püstol teatrilaval. See püstol, millele alguses kõik tähelepanu pööravad ja viimase vaatuse lõpupoole juba unustama kipuvad. Aga siis! Tuleb sealt üks kärakas ja kogu show saab püändi osaliseks ja leiab teise tähenduse. Sedasi saab ka meie ühist muusikalist koostööd kirjeldada. Hakkasime muusikat juba mõnda aega tagasi ühiselt tegema, mina täpsemalt suuremat pilti nägemata. Toimetasime koos stuudioseinte vahel ja siis üks hetk tuleb torust kõmaki! Album valmis ja minugi partiid meisterlikult sinna asetatud. Fredill on arusaam, mida ta tahab ja kes sellest osa võtma peaks. Ja loomulikult osav pillimees-produtsent, kelle nägusust peab igaüks ka kontserdiformaadis imetlema,” rääkis koostööst Hyrr IV.

“EP lugu “God’s Favourites” räägib loo sellest ühest nädalast aastas, mil sa tunned, et kell tiksub sinu takti järgi, päike tõuseb sinu käsu peale ja just sina oled olulisim osa igast ruumist. Kõigil tuleb see maailmanaba tunne esile, mõnel tihemini kui teisel. Ja see tunne on mõõdukas koguses tervislik, soovitame!” 

“Tunneme Frediga üksteist juba väga ammu, seega üheskoos muusika loomine on olnud alati kerge, vaba ja viljakas. Tunnen, et oleme suutnud üksteist ideedega täiustada ja täita täpselt need puuduvad lüngad. Tema muusikale annavad sügavust töökus, siiras melomaania ja puhas armastus selle vastu, mida ta teeb ning nende vastu, kellega ta teeb! 

Ma pean tõepoolest tõdema, et meie ühised ideed on sündinud üsna kiiresti, kus minul tekivad meloodia sähvatused ning temal sõnade välgatused ja ongi salm olemas! Ja kui muss kõrvale jätta, siis Fredi on inimese ja sõbrana äärmiselt hooliv ja armastav, mis süvenedes kumab läbi ka tema loomest,” selgitas INGA.

Fredi kohta veel:

Möödunud aastal jõudis Fredi koos soulmuusikat esitava lauljatari Anetiga ühise albumini “Read Between The Lines”, mille võtsid soojalt vastu nii rahvas kui ka kriitikud. Eesti Laulul kõlanud lugudega “Write About Me” ja “You Need To Move On” rikastatud kauamängiv pälvis Eesti Muusikaauhindade jagamisel kolm nominatsiooni: Aasta Soul/Funk/R'n'B Artist, Aasta Ansambel ja Aasta Album. Duo tituleeriti tol õhtul Aasta Soul/Funk/R'n'B artistiks.

Frederik oli ka Eesti Muusikaettevõtlus Auhindadel 2024 nomineeritud aasta laulukirjutaja tiitlile.

Kuula ise ka:

Foster the People

„Paradise State Of Mind“

(Warner Music)

„Kolmekordne Grammy-auhinna kandidaat Foster the People on avaldanud uue albumi. See on ansambli neljas stuudioalbum.

Foster the People´i seni kuulsamad laulud on „Pumped Up Kicks“ ja „Sit Next To Me“, nende eelmine album „Sacred Hearts Club“ ilmus 2017. aastal!“

Niimoodi tutvustab ansambli Foster the People uut albumit „Paradise State Of Mind“ Warner Music.

Foster the People on USA indie popi bänd Los Angelesest, mis tuli kokku 2009. aastal. Toona olid ansamblis juhtfiguur Mark Foster ja klahvpillimängija Isom Innis.

Enne seda oli Mark Foster mitu aastat toimetanud Los Angeleses. Ta oli töötanud nii muusikuna kui reklaamiklippide autorina.

Mark Foster lõpetas Nordonia High School´i ja kolis isa julgustusel elama onu juurde Sylmari, Los Angeleses, et alustada tegevust muusikaäris. Foster meenutab, et ta käis igal pool, kaasas tema kitarr ja talle meeldis olla tähelepanu keskpunktis. Kahjuks vaevasid teda ka probleemid narkootikumidega, kuni 19. aastaselt ütles ta endale, et nüüd on kõik.

„Ma nägin, kuidas aeg möödub,“ meenutab Mark Foster, „ja ma polnud piisavalt produktiivne.“

Seejärel lõi Mark Foster kaasa mitmes bändis, kui arendas ka ennast, sõlmis lepinguid jne. Üsna mitu aastat oli tal probleem lugude kirjutamisega, teda tabas nn muusikakirjutamise blokk … õnneks sai ta töö reklaamiklippidele muusika kirjutajana.

Mark Foster meenutab, et toona kirjutas ta ühe laulu, mis oli nagu hiphop, teise laulu, mis oli elektrooniline muusika ja kolmas lugu võis olla peaaegu klassikaline muusika. Kulus kuus aastat, kui Foster suutis hakata einevaid stiile kokku panema ja omavahel siduma. Ja veel, Mark Foster oli kindel, tal peab olema bänd!

Mark Fosteri hea sõber oli trummar Mark Pontius (tema õppis toona filmikoolis), kellega koos otsustati kokku panna bänd. See juhtus sügisel 2009. Mark Foster lootis toona avaldada sooloalbumit, kuid …

Mark Pontius meenutab, et ta nägi ja kuulis, kui palju erinevat muusikat oli Mark Foster kirjutanud, see oli lausa hämmastav!

Oma esimes kontserti andis Foster the People (toona Foster & The People) 7. oktoobril 2009, Dakota Live Music Lounge´is. Nad esitasid mitmeid lugusid, mida Mark Foster oli kirjutanud oma plaanitud sooloalbumile.

Alustati koosseisus Mark Foster, Mark Pontius ja produtsent Zach „Reazon“ Heiligman. Veidi hiljem liitus ka basskitarrist (Foster kauaaegne sõber) Cubbie Fink.

Hittlugu „Pumped Up Kicks“ oli see, mis tegi Foster the People´i kuulsaks. Lugu ilmus singlina, seejärel EP´l „Foster the People“ ja debüütalbumil „Torches“ (2011). Võib öelda, et lugu oli üks populaarsemaid lugusid 2011. aastal. USA singlimüügitabelis oli laul 3. kohal, Austraalias saavutas see lugu esikoha!

Pärast seda kui Fosteri laul „Pumped Up Kicks“ saavutas populaarsust, sõlmis bänd lepingu firmaga Startime International. Foster the People omandas lühikese ajaga üsna korraliku fännklubi, bänd esines nii klubides kui ka muusikafestivalidel.

Bändi debüütalbum „Torches“ ilmus 2011. aasta mais ja sellel oli ka eelpool mainitud hittlugu „Pumped Up Kicks“. 2011. aastal jõudis lugu ka Billboard Hot 100 edetabelisse. Albumil oli ka teisi lugusid, mis singlina ilmusid – „Helena Beat“ ja „Houdini“. Tänu albumile ja hittloole „Pumped Up Kicks“ kandideeris Foster the People kolmele Grammy-auhinnale.

Debüütalbumiga tuuritas Foster the People paar aastat üle maailma, kuni 2014. aastal ilmus uus singel „Coming of Age“ ja ka teine stuudioalbum „Supermodel“.

Kolm aastat hiljem, juulis 2017 ilmus bändi kolmas stuudioalbum „Sacred Hearts Club“, kusjuures sellel albumil lõid kaasa nii Isom Innis kui ka Sean Cimino, kes olid vahepeal bändist juba minema läinud. Sellelgi albumil oli oma hittlugu – „Sit Next To Me“, mis oli edukas Billboard Hot 100 edetabelis.

Aastail 2018-2021 avaldas Foster the People mitmeid ja mitmeid singleid, kaks EP´d, ja jõuamegi sellesse aastasse.

Mais 2024 ilmus uus singel „Lost in Space“ ja augustis (16. august) ilmus neljas stuudioalbum „Paradise State Of Mind“.

„Paradise State of Mind“ on tõepoolest ansambli neljas stuudioalbum. See ilmub Atlantic Recordsi alt, kusjuures see on esimene Foster the People´i album sellelt firmalt.

Oluline on seegi, et ansambli eelmisest albumist on möödas juba 7. aastat.

Muusikakriitikud on tõdenud, et uuel albumil on mõjutusi 1970. aastatest, siin on elemente diskost, funkist, gospelist ja džässist. Lugude kirjutamist on mõjutanud COVID-pandeemia, kuid Mark Foster on kinnitanud, et talle on alati meeldinud 70ndate aastate muusika, nii nagu ka poliitilised, sotsiaalsed ja kultuurilised muutused sellel kümnendil, mistõttu võib paralleele tuua 70ndate aastate ja 2020. aastate vahel.

Foster the People kasutab uuel albumil rohkem analoogpille kui digitaalseid saunde ja instrumentatsiooni, kui võrrelda muusikat nende varasemate albumitega.

Uue albumi esimene singel, diskolik „Lost in Space“ ilmus 31. mail 2024. Teine singel „Take Me Back“ ilmus 28. juunil, kolmas singel „Chasing Low Vibrations“ ilmus 26. juulil.

Uuel albumil ei löö kaasa trummar Mark Pontius, kes lahkus bändist oktoobris 2021. Ühtlasi on see ka viimane album, millel lööb kaasa kitarrist Sean Cimino, kes lahkus bändist kolm kuud enne uue albumi ilmumist.

Nii nagu muusikakriitikud on uue albumi kohta ütelnud, siis Foster the People esitab taaskord vägagi mitmekesist muusikat, nii nagu alati. Uue albumi avalöögiks on tantsulik ja funkilik „See You In The Afterlife“.

Teiseks looks singlina ilmunud ja igati diskolik (mõnusalt diskolik, ägedate saundidega) „Lost in Space“, mis tuletab meelde ka ansambli Sparks lugusid …

Kolmaski lugu astub funkilikku sammu – „Take Me Back“ on selle albumi teine singel, ja uskuge mind igati põnev kuulamine.

Kõrva paitab albumi neljas lugu „Let Go“, milles vägagi põnev harmoonia ja ka mitmehäälset laulu. Ilus ja põnev kuulamine.

Jala paneb kaasa tatsuma albumi viies laul „Feed Me“. Minu kõrva jaoks on selles loos elemente muusikast, mida on esitanud legendaarne Prince. Lisaks loomulikult ka saunde 70ndate aastate muusikamaailmast.

Veidi ehk psühedeelilist poppi meenutab albumi nimilugu „Paradise State of Mind“, üsnagi kosmiliselt hõljub laul „The Holy Snagri-La“, kas kummardus 70ndate aastate hipikultuurile?

Mulle meeldib Foster the People´i uue albumi eelviimane laul „Chasing Low Vibrations“, igati mõnus ja rahulik kuulamine, meloodia, mis hakkab vaikselt ka „kummitama“ … saundid on samuti nutikalt leitud ja valitud.

Ilusa ja uhke lõppakordi paneb plaadile viimane laul „A Diamond To Be Born“, milles on kasutatud ka vokooderi (või millegi sarnase) abi.

Kokkuvõttes on Foster The People´i uus album igati hea kuulamine, muusika, mida oleme harjunud selle bändi esituses kuulama, kuigi, nii nagu eelpool mainisin, on ueel albumil ka uusi ja põnevaid ideid, lahendusi ja muusikalist puudutust.

Seni ilmunud Foster the People´i albumid:

„Torches“ (2011)

„Supermodel“ (2014)

„Sacred Hearts Club“ (2017)

„Paradise State of Mind“ (2024)

Tänane koosseis:

Mark Foster – laul, kitarr, klaver, klahvpillid, süntesaatorid

Isom Innis – klaver, klahvpillid, süntesaatorid, trummid, löökriistad, basskitarr, taustalaul (ansamblis alates 2017. aastast, kontsertturnedel kaasa löönud alates 2010. aastast).

Endised liikmed:

Sean Cimino – kitarr, klaver, klahvpillid, süntesaatorid, taustalail (2017-2024)

Mark Pontius – trummid, löökriistad, taustalaul (2009-2021

Jacob „Cubbie“ Fink – basskitarr, taustalaul, süntesaatorid (2009-2015)

Muusikud kontsertturneedel:

Gabe Noel – basskitarr, klahvpillid bass (2015, 2021–tänaseni)

Aaron Redfield – trummid, löökristad (2021–tänaseni))

Brad Ripley – kitarr, klahvpillid, taustalaul (2024–tänaseni)

Kuula ise ka:

Tones And I

„Beautifully Ordinary“

(Warner Music)

„Muusikamaailma superstaar, lauljatar ja laulukirjutaja Tones And I avaldas oma teise stuudioalbumi „Beautifully Ordinary“. Album, millel on lugusid ja kogemusi lauljatari enda elust, juttu on üksindusest, murtud südamest ja nostalgiat.

Albumil on ka varem ilmunud hittsinglid „Wonderful“, „I Get High“ ja „Dreaming“.

Tones And I saavutas kuulsust mõned aastad tagasi, kui ilmusid tema edukad EP „The Kids Are Coming“, debüütalbum „Welcome To The Madhouse“ ja hittsingel „Dance Monkey“.

Tones And I on esinenud soojendusartistina P!NK´i kontsertturneel Austraalias ning naiste jalgpalli MM finaalturniiril.“

Niimoodi tutvustab Austraalia lauljatari Tones And I uut stuudioalbumit Warner Music.

Mul on alati hea meel, kui muusikakareenile tulevad uued ja noored artistid, kes teevad head ja meeldejäävat popmuusikat. Muusikat, milles on häid ja ägedaid meloodiaid ja harmooniaid, lugusid, mis jäävad meelde ja suudad seda juba pärast paari-kolme kuulamist kaasa laulda või vähemalt ümiseda või vilistada.

Üks selline noor, äge ja lahe artist on Tones And I, kes avaldas hiljuti teise albumi „Beautifully Ordinary“. Artist, kellel on igati meeldejääv ja äratuntav hääl, kelle esitused panevad kuulaja kuulama, kellel on üsnagi põnev elukäik ja mulle tundub, et tema lugudes on kindlasti põnevat sõnumit …

Tones And I ehk Toni Watson on Austraalia laulja-laulukirjutaja, kelle debüütsingel “Johnny Run Away” ilmus 1.03. 2019. aastal, kuid tema läbimurde hitiks sai lugu “Dance Monkey”, mis ilmus 1.05.2019.

“Dance Monkey” oli tõeline hitt, mis tõusis esikohale lausa 30 riigi singlimüügitabelites! 2020. aasta jaanuaris oli laul olnud Austraalia singlimüügitabeli esikohal 24 nädalat! Lüües sellega varasema rekordi – 22 nädalat, mis oli aastast 1943 – selleks oli Bing Crosby esitatud legendaarne jõululugu “White Christmas”.

Toni Watson kasvas Mount Marthas Mornington Peninsulas, mis asub Melbourne’i lähedal. On öeldud, et lauljatar on sündinud 1993 või 2000, sest lauljatar ise oma sünniaega ei ole kommenteerinud, sest see ei ole tema arvates oluline, ja internetis niietnaa kõik valesti.

Toni Watson meenutab, et ühel heal päeval istusid nad terve perega pargis Frankstonis. Nad laulsid ja tulevase lauljatari tädi kinnitas, et see tüdruk tunneb nooti ja suudab tõepoolest laulda, ja seda mitte noodi kõrvalt. Tulevane lauljatar oli siis 7-aastane.

Keskkoolis õppis Toni Watson mängima klahvpille ja ka elektroonilised trummid said tuttavaks.

2009 lõi ta oma YouTube’i lehekülje, milles jagas cover-versioone erinevatest lauludest, mida ta oli a cappella laulnud. Seejärel laulis ta kohalikel üritustel, festivalidel.

Lauljatar on meenutanud esinemisi ka koos ühe kitarristiga väikestes pubides Morningtonis.

Kui Toni Watson oli kogunud pisut raha, siis ostis ta endale nn loop stationi RC300, ja hakkas sellega katsetama ja tööd tegema. Seejärel juba ka mõned uued süntesaatorid, mõned esinemised ja tal tekkis juba ka oma fännkond.

2017 septembris läks ta Byron Baysse, kus esines ka tänavatel, kus teda märkas Jackson Walden-Brown, kellest sai lauljatari mänedžer. 2018 elas lauljatar kas mänedžeri kodus või oma kaubikus. Ta kirjutas uusi lugusid, laulis ja esines tänavatel, kuni lõi kaasa ühel tänavalaulikute võistlusel ja võitis selle.

2019 sõlmis Toni Watson lepingu Bad Batch Recordsiga, kuid firmaedega Artists Only ja Lemon Tree Music ning veebruaris 2019 ilmuski tema debüütsingel „Johnny Run Away“. Lugu sai Austraalias vägagi populaarseks ja tõusis Austraalia singlimüügitabelis 12!

Ja seejärel 10. mai 2019 ja lauljatari teine singel „Dance Monkey“. Ta on ise ütelnud, et kirjutas selle laulu pimedas vetsus ja aega kulus ca 30 minutit! Ja samas sai sellest hitt, mis tõusis tabelite tippu lausa 30 riigis! Teiste seas Austraalia, Kanada, Belgia, Taani, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Jaapan, Holland, Uus Meremaa, LAV, Rootsi, Suurbritannia jpt.

2019 esines Tones And I juba mitmetel suurtel muusikafestivalidel. Ilmus ka kolmas singel „Never See the Rain“ ja debüüt-EP (kuus laulu) „The Kids Are Comong“. EP viis teda 2020 ka kontsertturneele Austraalias ja Põhja-Ameerikas, millega ta tõestas, et ta suudab ka laval olla suurepärane artist, kes suudab suurepäraselt publiku võita ja publikut hoida. Kahjuks jäi kontsertturnee pooleli, sest maailma vallutas pandeemia ... kuigi lauljatar jäi lootma, et varsti pääseb ta esinema ka näiteks Euroopasse.

20. mail 2020 täitus „Dance Monkey“-videol YouTube’is miljard vaatamist! Samas kuus oli Tones And I muusikaajakiria Rolling Stone Austraalia-versiooni esikaanel.

Novembris 2020 ilmus uus singel „Fly Away“. Ta esines ka Austraalia muusikaauhindade jagamisel.

Aprillis 2021 alustas lauljatar kontsertturneed Austraalias, esinedes esmalt Melbourne’is.

14. mail 2021 ilmus veel üks singel – „Won’t Sleep“.

16. juulil 2021 ilmus Tones And I debüütalbum „Welcome to the Madhouse“.

Tema esimene täispikk stuudioalbum rääkis ausa ja kireva loo sellest, kuidas lauljanna end Byron Bay tänavatelt ülemaailmse tuntuseni laulis (paljud muusikasõbrad teavad lauljatari hittlugu “Dance Monkey”, mis on tituleeritud aegade kõige otsitumaks looks platvormil Shazam ja enim kuulatud naisartisti looks Spotifys. Muusikavideole on kogunenud üle 1,6 miljardi vaatamise ja rahvusvaheliselt on lugu kuulatud 6 miljardit korda.).

Tones And I liigutaval albumil oli 14 lugu, mille lauljatar ise kirjutas ja produtseeris.

“See album oli minu jaoks väga mitmekülgne ja peegeldas sisimas möllavaid emotsioone. Albumil oli vanemaid lugusid, mille kirjutasin enne singli “Dance Monkey” ilmumist ja edulugu. Mõni lugu rääkis mu sõbra T siit ilmast lahkumisest ja sellest, kui raske mul sel perioodil oli üldse midagi positiivset kirjutada. Elu keerdkäikudest, rõõmust ja raskustest. Üks lugu ajab mind naerma, teine nutma, kuid sellegipoolest on need kõik unikaalsed ja annavad edasi, kuidas ma end sel päeval tundsin,” rääkis Tones And I pärast albumi ilmumist.

Kiirelt kasvava jälgijaskonnaga artist krooniti väljaande Music Business Worldwide poolt 2020. aasta kõige edukamaks laulukirjutajaks digiplatvormidel.

Jaanuaris 2022 andis Tones And I teada, et alustas tööd uue albumiga. Juulis 2022 ilmus singel “Chant”, milles Tones And I tegi koostööd suurepärase USA räppari Macklemore´iga. 12. Augustil avaldas Tones And I singli “Charlie”, mis oli omamoodi ood tema koertele.

Aastal 2023 võitis Tones And I ARIA Music Award´il parima laulu tiitli laulu eest “Cloudy Day”.

Veebruaris 2023 ilmus lauljatari uus singel ”I Made It”, mida kasutati ka 2023. aastal filmis ”True Spirit”. Augustis 2023 anti lauljatari fännidele teada, et tema teine album peaks ilmuma siiski alles 2024. aastal.

Veebruaris 2024 ilmuski uus singel ”Dreaming”, Tones And I oli ka P!NK´i kontsertturnee ”Summer Carnival” soojendusartist Austraalias 9. veebruarist 23. märtsini. Märtsis ilmus ka lauljatari uus singel “I Get High”.

Ja lõpuks ometi – 2. augustil 2024 ilmus Tones And I teine stuudioalbum ”Beautifully Ordinary”, mis on üks igati hea ja veel parem popmuusika album, millel on kauneid meloodiaid, üliilusaid lugusid, head ja mõnusat poppi ning suurepärast esitust.

Kõigi 16. uue laulu autoriks on lauljatar ise, abiks on ka mitmeid teisi muusikaprodutsente – Jenna Andrews, Jerome Farah, Sam Nelson Harris, Rick Nowels jpt.

Uus album algab kahe kauni meloodia ja võimsa lauluga. ”To Be Loved” ja ”Lose Someone Like Me” on võimsaks avalöögiks uuele albumile. Laulud, milles on seda midagi, mis paneb kuulaja kuulama. Tones And I on võrratult võimas ja emotsionaalne.

Seejärel kaks tantsulikumat lugu ”I Get High” ja ”We´ll See Stars”, nagu ka albumi viies lugu “Dance With Me” – viimati mainitud lugu on hea näide sellest, kuidas tuleb kirjutada hittlugusid!

Pärast tantsulikumaid lugusid tõmbab Tones And I tempo jällegi maha – “Figure It Out”, “Wonderful” (ai kui võimas see lugu on! mitmehäälne laul, võrratud harmooniad ja esitus!!!), mõnusalt paitab kõrva ka soulilik ”Raise Me Up”.

Edasi jällegi tempot juurde. Suurepäransed popilood ”Dreaming”, ”You Don´t Know Me Like That”. Kübe kantrilikum ehk ka folgilikum on albumi 12. laul “Sorrento”, popilikumalt hingab jällegi igati ägeda meloodiaga “Need You To Love Me” (laul, milles jällegi hiti-ainest).

Albumi eelviimane laul on “Live Without Your Love”, milles jällegi soulilikku hingamist ja pisut ka gospelit kuuleb minu kõrv.

Arvasin, et albumi viimane laul on jällegi rahulik, kõrvapaitav lugu, siis seekord pole see teps mitte nii. Tones And I albumi lõppakord on tempokas popihitt ”Call My Name”, kuid ka nii võib selle suurepärase albumi lõpetada.

Kuula ise ka:

„Twisters: The Album“

(Warner Music)

„Twisters“ („Keeristormid“) on 2024. aasta Ameerika katastroofifilm, mille režissöör on Lee Isaac Chung. Film valmis Mark L. Smithi stsenaariumi põhjal ja põhineb Joseph Kosinski lool. See on eraldiseisev järg 1996. aasta filmile „Twister“ („Keeristorm“).

Filmi peaosades on Daisy Edgar-Jones, Glen Powell, Anthony Ramos, Brandon Perea, Maura Tierney ja Sasha Lane.

Filmi esilinastus Londonis 8. juulil 2024 ning rahvusvaheliselt 10. juulil ja USA-s 19. juulil. Film sai kriitikutelt üldiselt positiivseid hinnanguid ja kogu maailmas on see teeninud juba 43 miljonit dollarit.

„Twisters: The Album“ on heliriba sellele filmile. See ilmus 19. juulil 2024, samal päeval kui film esilinastus Põhja-Ameerika kinolinadel. See on album, millel kogunisti 29 laulu kantrimuusika artistidelt. Albumi produtsendid on Kevin Weaver, Brandon Davis, Ian Chipps ja Joseph Khoury.

Albumile eelnesid arvukad singlid; albumi juhtsingel "Ain't No Love in Oklahoma", mille autoriks on Luke Combs, ilmus 16. mail 2024, millele järgnes iga singli väljaandmine nädalas enne heliriba avaldamist!

Heliriba on üle pika aja album, mis sisaldab täiesti algupärast kantrimuusikat, kusjuures tegemist ju filmiga, mida võib nimetada juba täna ka kassahitiks. Viimati juhtus nii filmiga „Urban Cowboy“ (1980), mis oli samuti kassahitt ja filmialbumil ainult kantrilood.

„Twisters: The Albumi“ koostasid Rachel Levy ja Mike Knobloch, Universal Picturesi muusikaosakonna tegev-asepresident.

Knobloch tegi režissöör Chungiga tihedat koostööd, et luua sellele filmile muusikaline helimaastik, mis oleks "orgaaniline ja autentne selle loo toimumiskohas, mis asub Oklahomas", mille tulemusel teeb ta koostööd kantriartistide ja laulukirjutajatega sellest asukohast, et albumile muusikat kirjutada.

Alates 16. maist avaldati kõik „Twisters: The Albumi“ laulud singlitena, mis viisid albumi väljaandmiseni. Knobloch ja Weaver lõid väljalaskestrateegia, mis avaldaks filmi ilmumiseni sama suurt mõju ja tekitaks pikaks ajaks huvi ja teadlikkust nii filmi kui ka albumi suhtes.

Esimesena ilmus albumilt singlina laul "Ain't No Love in Oklahoma"; selle esitas Ameerika kantrimuusika laulja Luke Combs, kes kirjutas selle koos Jessi Alexanderi ja Jonathan Singletoniga.

Heliribal löövad kaasa tänase kantrimuusika suured ja veel suuremad tähed, näiteks Luke Combs, Thomas Rhett, Bailey Zimmerman, otse loomulikult on tänases kantrimuusikas ka väga palju suurepäraseid naislauljaid, kes ka sellel albumil osalevad – Miranda Lambert, Megan Moroney, Lainey Wilson ja ka Shania Twain.

Albumilt leiab ka mitmeid ja mitmeid kantrimuusika uusi tulijaid – Warren Zeiders, Sam Barber, Wyatt Flores, Tanner Adell.

Kuid ka R&B täht Leon Bridges, popmuusika uus täht Benson Boone löövad albumil kaasa.

Minu jaoks oli igati äge leida albumilt ka üks legendaarsemaid kantrilugusid „(Ghost) Riders in the Sky“ (lugu aastast 1948, mida esitas 1979. aastal ka Johnny Cash), kuid sellel albumil saab esitusega suurepäraselt hakkama Charley Crockett.

Albumilt leiab igasugu kantrit, on kiiremat ja rokilikumat, on rahulikumat ja bluuslikumat muusikat, ja eks ole ju kantrimuusikas ikka ja jälle olnud erinevaid suundi, mida kuuleme ka sellel plaadil. Igal juhul igati põnev ja huvitav kuulamine kõikidele kantrimuusika sõpradele.

Kuula ise ka:

Griff

„Vertigo“

(Warner Music)

Sarah Faith Griffiths (s 21 jaanuar 2001), keda teatakse esinejanimega Griff, on briti lauljatar ja laulukirjutaja, kelle debüütsingli “Mirror Talk” avaldas 2019. aastal Warner Music. Samal aastal ilmus lauljatari debüüt-EP “The Mirror Talk” ning juunis 2021 ilmus lauljatari  mixtape “One Foot in Front of the Other”.

Sarah Faith Griffiths sündis ja kasvas Kings Langely’s, Hertfordshire’is. Tema isa on jamaikalane, ema hiinlanna. Griff on ütelnud, et veidi rohkem tunneb ta end olevat Hiina päritolu.

Griff meenutab, et tema varasem mälestus muusikaga on seotud aastaga 2008, kui ta sai kingituseks iPod Shuffle’i, millel oli Taylor Swifti album “Fearless” (kusjuures siinkohal pean mainima seda, et täna on Taylor Swift see, kelle lemmikute hulka kuulub just Griff). Seejärel hakkas nooruke Griff tegema ja produtseerima muusikat oma venna sülearvutis, kusjuures häid näpunäiteid selleks sai ta YouTube’ist!

Koolis ta teistele oma muusikahuvist ei rääkinud, sest ta ei teadnud, kui heaks ta saab. Griff on ütelnud, et mitte kellelegi ei meeldi inimene, kes koolis ütleb, et oh kuidas ta tahaks laulda.

Pärast kooli lõppu otsustas ta siiski muusika kasuks ning juba 4. juulil 2019 oli tal taskus leping Warner Records’iga. Juba samal päeval ilmus tema debüütsingel “Mirror Talk”. Griff on ütelnud, et lugu sai valmis umbes tunniga! Ja see oli üks tema karjääri tipphetkedest, sest ei maksa unustada, et veidi enne lepingu sõlmimist ja loo ilmumist, oli ta sooritanud koolieksameid!

Muusikaajkiri Billboard kiitis lauljatari debüütsinglit, kiideti ka tema tugevat häält.

Kuu aega hiljem ilmus Griffi teine singel “Didn’t Break It Enough”, nii nagu esiksingliga, ilmus ka selle looga video, milles Griff kandis enda disainitud riideid.

Oktoobris 2019 ilmus kolmas singel “Paradise” ja novembris 2019 EP “The Mirror Talk”. Detsembris 2019 ilmus veel üks laul, selleks oli cover ansambli the Bangles 1989. aasta hitist “Eternal Flame”.

Veebruaris 2020 ilmus uus singel “Good Stuff”. Märtsis 2020 ilmus USA lauljatari Hailee Steinfeldi singel “I Love You’s”, mille üks kaasautoritest oli Griff.

Mais 2020 ilmus jällegi Griffi enda singel “Forgive Myself”, mida kiitis ka muusikaajakiri NME. Juulis 2020 kandideeris Griff Ivor Novelli tõusva tähe auhinnale ja kuu aega hiljem ilmus uus singel “Say It Again”. Samal aastal lõi Griff kaasa briti bändi Honne laulus “1 000 000 X Better” ja saksa DJ Zedd’i loos “Inside Out”.

Jaanuaris 2021 ilmus Griffilt järjekordne uus singel “Black Hole”, mida muusikaajakiri NME kirjeldas kui tumedama popi hümni. Märtsis 2021 võitis Griff briti muusikaauhinna kui tõusev täht.

18. juunil 2021 ilmus Griffi mixtape “One Foot in Front of the Other”.

Mixtape’i lugude hulka kuulusid kauni muusikavideoga albumi nimilugu, esiksingel “Black Hole” ja viis päris uut muusikapala. Plaadi laulud olid Griff’i enda looming, mille lood rääkisid esimesest armastusest ja kaotusest, nagu näiteks R&B-hingamisega singel “Shade Of Yellow” või samuti R&B’lik ”Black Hole”. Mõnusalt rahulik popilugu oli ”Heart of Gold”, milles kuulsime Griffi igati suurepärast häält ja võrratut esitust. Popilikumad olid laulud ”Remembering My Dreams” ja ”Walk”, ilusa harmoonia ja meloodiaga oli kõrva paitav ”Earl Grey Tea”.

Warner Music ütles siis, et Griff on kohe kindlasti teel superstaari staatuse poole, oli ta võitnud ju ka maineka briti muusikaauhinna tõusva tähe auhinna.

Kaks kuud hiljem järgnes Griffi mixtape'ile singel "One Night".

2021. aasta oktoobris alustas ta oma mixtape’i toetuseks ringreisi üle Ühendkuningriigi. Hiljem esines ta Euroopa ja Põhja-Ameerika turneel.

2021. aasta novembris kuulutas Dua Lipa Griffi üheks oma kolmest soojendusartistist „Future Nostalgia Touri“ Euroopa esinemistel 2022. aastal.

2022. aasta septembris esines Griff kaheksal korral soojendusartistina Ed Sheerani kontserttuuril „+–=÷ד.

2023. aastal osales Griff ka Briti bändi Coldplay maailmaturneel „Music of the Spheres“, seda mitmel Coldplay Euroopa kontserdil, näiteks Portugalis, Šveitsis, Taanis, Rootsis ja Hollandis.

2023. aasta augustis, pärast „Future Nostalgia Tour'i“ turneed, andis Griff välja singli "Vertigo". Laulu reklaamis Instagramis ka Taylor Swift, kes ütles, et ta "armastab" seda laulu.

Griff andis välja EP „Vert1go Vol. 1“ oktoobris 2023. Hiljem, samal kuul teatas Griff oma singlist "Astronaut", mis kirjutati koostöös Coldplay Chris Martiniga ja see ilmus detsembris 2023.

2024. aasta mais teatas Taylor Swift sotsiaalmeedias, et Griff on üks kolmest artistist, kes avavad „Eras Touri“ Londoni show.

Ja nüüd! Griffi debüütalbum „Vertigo“, mida paljud muusikasõbrad on pikisilmi oodanud! Ilus, kaunis ja kõrvapaitav kuulamine, rahulik ja hõljuv, võrratute esitustega album. Griff on suurepärane.

„Vertigo“ on Briti laulja-laulukirjutaja Griffi debüütalbum, mis ilmus 12. juulil 2024 (algupäraselt pidi plaat ilmuma nädal aega hiljem).

See on kokku pandud lauljatari kahest mixtape´ist: „Vert1go vol. 1“ (2023) ja „Ver2igo vol. 2“ (2024), lisaks viis uut laulu.

Albumi esiksingel ja nimilugu "Vertigo" ilmus 31. augustil 2023. Sellele singlile järgnes veel kaks singlit: "Miss Me Too" ja "Anything".

Albumi produtsentide hulgast leiame briti laulukirjutajad ja produtsendid Lostboy ja Mura Masa, Kanada laulukirjutaja ja produtsendi Cirkuti jt. Kõikide laulude autoriks on Griff.

Griffi debüütalbumi muusikaliseks stiiliks on elektropop, süntesaatoripop, nn chamber pop.

Siin on (suurem enamus) rahulikumaid mõtisklusi ja hõljumisi – albumi nimilugu „Vertigo“, suurepäraselt ilus „Astronaut“ (laul, mida on kirjutanud ka Coldplay Chris Martin), kauni harmooniaga „Pillow In My Arms“, „Everlasting“, albumi viimane laul „Where Did You Go“ (imeline meloodia), kuid on ka tempokamaid lugusid – ilusa meloodiaga „Miss Me Too“, „Into The Walls“, imeline „19th Hour“, „Anything“, „Tears For Fun“, mõnus popilugu „Hiding Alone“, kitarripopilik „So Fast“

Kuula ise ka:

Zach Bryan

„The Great American Bar Scene“

(Warner Music)

„Zach Bryan andis välja uue albumi „The Great American Bar Scene“, millel on 18 uut lugu ja luuletus. See on teema viies stuudioalbum!

Album sisaldab mõningaid tema varem ilmunud singleid, sealhulgas „Purple Gas“ ja „Pink Skies'i“ pikem versioon.

Uuel albumil löövad kaasa ka muusikamaailma superstaarid Bruce Springsteen ja John Mayer

Zach Bryanit tuntakse enim lugude „Something in the Orange“ ja „I Remember Everything“ tõttu.“

Niimoodi tutvustab USA kantrimuusika tähe Zach Bryani viiendat stuudioalbumit Warner Music.

„The Great American Bar Scene“ on USA laulja ja laulukirjutaja Zach Bryani viies stuudioalbum, mis ilmus 4. juulil 2024. Album ilmub veidi üle 10 kuu pärast tema 2023. aastal ilmunud edukat albumit, millele eelnes singel "Pink Skies".

Uuel albumil löövad kaasa Noeline Hofmann, John Moreland, John Mayer ja legendaarne Bruce Springsteen!

Zachary Lane Bryan (sündinud 2. aprillil 1996) on USA kantrimuusika laulja ja laulukirjutaja Oologahist, Oklahomast.

Pärast kahte omatoodetud stuudioalbumit „DeAnn“ (2019) ja „Elisabeth“ (2020) sõlmis ta lepingu Warner Music Groupiga, avaldas USA Billboard 200 edetabeli viie parima albumi hulka tõusnud plaadi „American Heartbreak“.

2023. aastal debüteeris tema endanimeline, neljas album USA Billboard 200 edetabeli esikohal, kusjuures lugu "I Remember Everything" (koos Kacey Musgraves´iga) debüteeris USA edetabelite Hot 100, Hot Country Songs ja Hot Rock & Alternative Songs esikohal!

Oma karjääri jooksul on teda tunnustatud kantrimuusika akadeemia auhinnaga aasta uue meesartisti kategoorias ja nelja Billboardi muusikaauhinnaga.

Bryani albumeid ja singelid on müüdud üle 30 miljoni koopia!

Zach Bryan sündis Yokosukas, Jaapanis, kuid kasvas üles Oologahis, Oklahomas. Ta on Dewayne Bryani ja Annette DeAnn (neiuna Mullen) Bryani poeg ning tal on õde Mackenzie.

Perekonnatraditsiooni jätkates oli Bryan Ameerika Ühendriikide mereväe tegevliige kaheksa aastat, kusjuures ta astus teenistusse 17-aastaselt.

Ta alustas laulude kirjutamist juba 14-aastaselt ja kasutas mereväes olles vaba aega oma lõbuks muusika kirjutamiseks. Ta lõpetas ajateenistuse mereväes 2021. aastal 25-aastaselt.

Bryan hakkas oma muusikat YouTube'i üles laadima 2017. aastal, kui sõbrad salvestasid ta esinemas oma iPhone'iga.

Bryani esimene laul, mille ta YouTube'i üles laadis, oli singel "God Speed", millest sai lõpuks lugu tema debüütalbumil. Paljud laulud, mille Bryan YouTube'i üles laadis, kirjutas ja salvestas ta mereväes teenides!

Bryan laadis YouTube'i üles lausa 16 erineva populaarsusega laulu, enne kui "Heading South" levima hakkas.

Tema debüütalbum „DeAnn“ oli pühendatud tema varalahkunud emale ja ilmus 24. augustil 2019. See kirjutati kahe kuuga ja salvestati koos tema sõpradega Floridas. Album koosnes 12 loost, millest paljud olid varem YouTube'i üles laaditud.

Zach Bryani esimene avalik kontsert oli 2019. aasta oktoobris Oregonis Medfordis.

Teine album „Elisabeth“ ilmus 8. mail 2020. Albumi salvestas ta Washingtonis oma kodu taga asuvas ümberehitatud laudas. Album on oma nime saanud Bryani endise naise Rose 'Elisabeth' Maddeni järgi. Album sisaldab 19 lugu, sealhulgas palad "Heading South" ja "Revival".

EP „Quiet, Heavy Dreams“ ilmus 27. novembril 2020. Veidi hiljem sõlmis ta oma muusika väljaandmiseks lepingu Warner Recordsiga.

14. oktoobril 2021 teatas Zach Bryan, et USA merevägi vabastas ta pärast kaheksa-aastast teenistust auväärselt ametist, et jätkata muusikakarjääri, vahetult enne üleriigilist, 2021. aasta sügisest kontsertturneed "Ain't For Tamin' Tour".

Zach Bryan ütles toona: "Kui see oleks minu otsus, ei pääseks ma kunagi maailma suurimast mereväest, kuid siin ma olen ja nad vabastasid mind austusega muusikat mängima."

25. jaanuaril 2022 teatas Bryan, et annab 20. mail 2022 välja oma suure plaadifirma debüüdi, kolmikalbumi „American Heartbreak.“

22. aprillil 2022 avaldas Bryan hittsingli "Something in the Orange", millest sai peavooluhitt ja mida peetakse üheks Bryani kõige äratuntavamaks lauluks. Laulust sai Bryani läbimurre Billboard Hot 100 edetabelis, laul debüteeris 7. mail 2022 positsioonil 55 ja saavutas tipu 10. kohal.

„American Heartbreak“ debüteeris (sellel plaadil on kokku lausa 34 laulu) USA Billboard 200 edetabelis viiendal kohal, kusjuures ainuüksi esimesel nädalal müüdi seda enam kui 70 000 eksemplari!

15. juulil 2022 andis Zach Bryan välja oma teise EP „Summertime Blues“, millel lõi kaasa ka Charles Wesley Goodwin. EP sisaldas üheksat lugu, sealhulgas edetabelilugu "Oklahoma Smokeshow", mis saavutas 75. koha.

8. septembril 2022 avaldas Bryan singli "Burn, Burn, Burn", millele järgnes singel "Starved" 10. oktoobril. Nendele järgnesid kaks singlit "Fifth of May" ja "The Greatest Day of My Life", 11. novembril 2022.

25. detsembril 2022 andis ta välja live-albumi „All My Homies Hate Ticketmaster“ , mis salvestati Red Rocks Amphitheatre'is.

Edu jätkus! Zach Bryani singel "Something In The Orange" kandideeris 65. Grammy auhindade jagamisel parima kantriesituse kategoorias, see oli ühtlasi ka tema karjääri esimene Grammy auhindade nominatsioon!

27. jaanuaril 2023 tegi Bryan koostööd Maggie Rogersiga ja avaldas singli "Dawns". Singel saavutas Billboard Hot 100 edetabelis 42. koha.

Ja siis see tuli! Esimene suur tunnustus! 2023. aasta mais pälvis Zach Bryan kantrimuusika akadeemia auhinna aasta uue meesartisti kategoorias.

25. augustil 2023 avaldas Zach Bryan neljanda stuudioalbumi „Zach Bryan“. See debüteeris Billboard 200 edetabelis esikohal. Album sisaldas ka Bryani esimest USA singlimüügitabeli esinumbrit, singlit "I Remember Everything", milles lõi kaasa ka võrratu Kacey Musgraves.

Albumi kõik kuusteist lugu jõudsid Billboard Hot 100 edetabelisse! Laulud "I Remember Everything", "Hey Driver", "Spotless" (koos The Lumineersiga), "East Side of Sorrow" ja "Tourniquet" jõudsid aga 20 laulu parima hulka.

22. septembril 2023 andis ta välja oma kolmanda EP „Boys of Faith“, millel lõid kaasa ka Noah Kahan ja Bon Iver. Kõik EP viis lugu jõudsid Billboard Hot 100 edetabelisse!

"Sarah's Place" (koos Noah Kahaniga) saavutas 14. koha!

Zach Bryan valiti Billboardi 2023. aasta parimaks uueks artistiks!

66. Grammy auhindade jagamisel kandideeris Bryan kolmes kategoorias! Nii kandideeris Zach Bryan parimaks kantrimuusika sooloartistiks, tema neljas album nomineeriti parima kantrialbumi kategoorias, laul "I Remember Everything" kandideeris parima kantrilaulu kategoorias. Sama laul nimetati ka parima kantriduo/grupi esituse kandidaadiks ja just selles kategoorias võitiski Zach Bryan ka oma esimese Grammy-auhinna!!! Tubli töö!!!

Ja nüüd. Viies album. „The Great American Bar Scene“. 18 laulu ja 1 luuletus! Enamus lauludest on Zach Bryani enda kirjutatud, v.a. „Memphis; The Blues“, mille autoriks on USA laulja-laulukirjutaja John Moreland, kes ise selles laulus ka kaasa lööb. Laulu „The Way Back“ autoriteks on Kanada laulukirjutaja Jim Vallance ja legendaarne Bryan Adams!

Albumi avabki luuletus „Lucky Enough“. Zach Bryan jutustab, saatjateks kitarr ja viiul. Seejärel viibki Zach Bryan kuulaja ameerika pubidesse, baaridesse ja pakub kantrimuusikat parimal moel. Mulle endale on alati meeldinud selline jutustav kantrimuusika, milles on head laulu, jutustamisoskust, head naturaalkitarri, suupilli jm. Seda kõike pakub ka Zach Bryan ja usun, et just seetõttu on mees ka lühikese ajaga tõusnud USA kantrimuusika kirkamasse eliiti.

Kuulake ise plaadi avalugusid „Mechanical Bull“, „The Great American Bar Scene“ (selles laulus on seda kantrimuusika folgilikku võlu, mida mina olen varem kuulnud näiteks ka Bruce Springsteeni ja John Cougar Mellencampi lauludes).

Mõtiskledes jätkab Zach Bryan ka lauludes „28“, „American Nights“, „Purple Gas“ (selles laulus laulab ka suurepärane Noeline Hofmann), „The Way Back“, „Bass Boat“, „Better Days“ (koos John Mayeriga, kindlasti selle albumi üks mõnusamaid ja ilusamaid lugusid), veidi rütmikamat kantrit kuuleme lauludes „Oak Island“, „Sandpaper“ (no siin on seda Bruce Springsteeni puudutust, kuna The Boss lööb ise ka laulus kaasa!), „Pink Skies“ (ai-ai, selles loos on suupilli, ja see on hiiglama äge), üsna bluusilikult kõlab lugu „Family Man“.

Kõik see kokku on hiiglama äge kuulamine. Tõeline kantrimuusika pärl, mis mind küll kuulama pani. Rahutus ja närvilises ajas, mil me elame, on mõnikord vaja just sellist kõrva paitavat kantrit kuulata.

Kuula ise ka: