Ülar Allas

„Eesti looduse kõige-kõigemad.

Esimene osa“

(Pegasus)

 

Hoiad käes raamatut, mis tutvustab Eesti looduse imesid ja meie loodusrekordeid. See on esimene raamat kaheosalisest sarjast.

Esimeses osas võtame vaatluse alla meie imetajad, kalad, seened, rohttaimed, puud ja veekogud.

Millisel taimel on kõige suuremad seemned? Kui palju kaalus kõige raskem Eesti vetest püütud kala? Kus asub Eesti kõige selgema veega järv? Milline on meie kõige haruldasem puuliik?

Neile ja paljudele teistele küsimustele leiad vastused käesoleva teose kaante vahelt.

 

Raamat on mõeldud eelkõige lastele ja noortele, kuid pakub avastamisrõõmu ka täiskasvanutele. Need lood innustavad meid loodust hindama ja ümbritsevat maailma paremini mõistma.

 

Raamatu autoriks on bioloogiadoktor Ülar Allas, kelle sulest on ilmunud kodumaist loodust tutvustavad teosed "Eestimaa imed", "Eesti looduse rekordid", „Eestimaa 50 parimat matkarada“, „Eestimaa 50 parimat matkarada 2. Maakondade pärlid“ ja „Matkates läbi Eesti“. Ta kirjutab ka populaarteaduslikke artikleid, mis on võitnud mitmeid auhindu.

 

Mul on varem õnnestunud lugeda Ülar Allase kirjutatud raamatut „Eesti looduse rekordid“ (kirjastus Pegasus, 2018) ja see oli üks väga huvitav ja kaasahaarav raamat Eestimaa imelisest loodusest.

Täpselt sama saab ütelda ka Ülar Allase uue raamatu „Eesti looduse kõige-kõigemad. Esimene osa“ kohta. Raamatu suurepärased illustratsioonid on Grete Alti sulest, kelle imelised illustratsioonid meenuvad mulle raamatutest „Meie lapse linnuraamat“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta, 2020), „Meie laste loomaraamat“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta, 2021) ja „Tiigielu“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta, 2024).

 

Selle raamatu sissejuhatuses öeldakse, et hoiame käes raamatukest, mis tutvustab Eesti looduse imesid ja meie loodusrekordeid. Loeme, et see on esimene osa kahest raamatust. Selles osas võetakse vaatluse alla meie imetajad, seened, rohttaimed, puud ja veekogud. Teises raamatus tehakse juttu lindudest, putukatest, pinnavormidest ja ilmastikunähtustest.

 

Raamatu esimene osa on imetajatest. Kõige suurem imetaja siinmail on põder, kes on kogu Euroopa suurim metsloom. Täiskasvanud põdrapull võib kaaluda pool tonni ehk sama palju nagu suur kontsertklaver. Loomu poolest on põdrad üpris vagurad loomad. Suurema osa ajast tegelevad nad söömise ja toidu otsimisega. Loomulikult on raamatust põdrast rohkemgi juttu, aga ma ei saa ju Sulle kõike ka ära rääkida.

 

Kõige väiksem imetaja on kääbus-karihiir, kes on nii tilluke, et mahub tikutoosi! Ta kaalub sama palju nagu kümnesendiline münt. Tegemist on ühe väikseima imetajaga terves maailmas.

Kääbus-karihiirt on raske tabada ja seetõttu pole täpselt teada, kui levinud need loomakesed Eestis on. Nende elupaigaks on enamasti niisked ja samblased metsad, näiteks mustikametsad.

 

Eestimaa kõige suurem kiskja on pruunkaru. Täiskasvanud isane pruunkaru võib kaaluda kuni 300 kilogrammi. Need vägevad loomad võiksid olla metsa kartmatud peremehed, kuid inimest haistes nad enamasti põgenevad. Seetõttu kohtab karusid looduses harva.

Kuigi karud on kiskjad, söövad nad kõige rohkem siiski taimi, marju ning tammetõrusid. Karude menüüsse kuuluvad ka sipelgad, teod ja kalad.

 

Meie kõige väiksem kiskja on nirk, kes pole mitte ainult Eesti, vaid kogu maailma kõige pisem kiskja. Täiskasvanud nirk on haruharva pikem kui 25 sentimeetrit.

Nirgi pea ja keha on peaaegu ühesuguse jämedusega. See tähendab, et kui pea mõnest august või praost läbi mahub, tuleb ka keha järele.

 

Kõige suurem näriline on kobras, kusjuures ta on meie ja kogu Euraasia suurim näriline. Täiskasvanud kobras võib kaaluda rohkem kui 30 kilogrammi. Inimese silma alla satuvad need huvitavad loomad harva, sest peamiselt tegutsevad nad videvikus ja öösel.

 

Eestimaa ainsad lendavad imetajad on nahkhiired. Eemalt vaadates võivad kõik nahkhiired näida sarnased, aga tegelikult erinevad nad nii suuruse kui ka eluviisi poolest. Meie kogukaim liik suurvidevlane võib kasvada 30 grammi raskuseks, kuid pisike pügmee-nahkhiir on temast peaaegu kaheksa korda kergem. Kokku on Eestis kohatud 14 liiki nahkhiiri.

 

Kõige haruldasem imetaja on Eestis euroopa naarits. Kunagi oli euroopa naarits täiesti tavaline laialt levinud loomaliik. Praegu kuulub ta maailma kõige haruldasemate imetajate sekka. Kuidas selline asi juhtuda sai? Tuleb välja, et kurja juur on naaritsa sugulane mink.

 

Raamatu teine osa on roomajatest ja limustest.

 

Eestimaa ainus mürkmadu on rästik. Loeme, et meie looduses leidub kaht liiki madusid – ohutu nastik ja mürkmadu rästik. Rästik on üsna ujeda loomuga. Inimese lähedust tajudes siugleb ta enamasti ise minema. Kui põgeneda pole võimalik, üritab ta püsida liikumatuna ja end varjata.

 

Rästikule järgneb ainus jalgadeta sisalik ehk vaskuss. Välimuselt sarnaneb vaskuss maoga, ent tegu on siiski sisalikuga. Erinevalt rästikutest ja nastikutest saavad vaskussid silmi pilgutada, sest neil on silmalaud. Vaskussi keha on kaetud läikivate vasekarva soomustega. Selle järgi on ta ka nime saanud.

 

Kes on meie kõige suurema kojaga tigu? Viinamäetigu, kes on saanud nime selle järgi, et tema lemmikelupaigaks on viinamarjaistandused. Tema algne kodu asub Lõuna-Euroopas. Ilmselt saabusid viinamäeteod Eestisse koos munkadega (keskajal meeldis munkadel tigudega maiustada), aga keegi ei tea, millal see juhtus.

 

Kõige pikema elueaga loom siinmail on ebapärlikarp. Kõige vanem Eestist leitud loom on 134 aasta vanune ebapärlikarp. Ja kes teab, äkki leidub meie looduses ka selliseid ebapärlikarpe, kes on veelgi vanemad. Rootsist leiti kunagi karp, kellel oli vanust koguni 280 aastat!

 

Raamatu kolmas osa jutustab meile kaladest. Kõige väiksem kala Eestimaal on pisimudil, kõige suurem mageveekala on säga (kõige suurem säga peeti 1935. aastal Peipsi järvest, säga oli 2 meetri pikkune ja kaalus 56 kilogrammi!), ainus poegiv kala on emakala ehk rahvakeeli kiviluts, pikima rännuteega kala on angerjas (maduja kehaga angerjas on üks meie vete salapärasemaid elanikke, vangistuses võivad nad elada väga vanaks, ühes Rootsi kaevus olevat angerjas elanud koguni 155-aastaseks).

 

Kõige suurem püütud kala on Atlandi tuur. Ühel 1996. aasta kevadhommikul läksid Muhu kalurid räimepüüniseid kontrollima. Suur oli nende üllatus, kui nad leidsid räimede vahel siplemas suure tuurakala. See hiiglane oli tervelt 2,9 meetrit pikk ja kaalus kogunu 136 kilogrammi. Umbes sama suur nagu väike paat! Kalamehed ristisid rekordkala Mariaks.

 

Kaladega saime tuttavaks. Järgnevad seened. Kõige ohtlikum seen on valge kärbseseen, kõige suurem seen on hiidmuna.

 

Seentele järgnevad rohttaimed. Kõige suurema õiega taim looduses on valge vesiroos, kõige väiksem õistaim on väike lemmel, kõige kõrgem on päevalill (2012. aastal mõõdeti Viljandis ühe päevalille kõrguseks 5,5 meetrit!), kõige kiiremine kasvav taim on humal (humala võsu võib kasvada ööpäevas kuni 10 sentimeetrit, kuu ajaga võib äsja tärganud taim sirguda 3 meetri pikkuseks).

Rohttaimi on selles vahvas raamatus veel. Kõige mürgisem taim looduses on mürkputk, kõige suurem mari on kõrvitsal (2023. aastal kasvatas ameeriklane Travis Gienger kõrvitsa, mis kaalus 1247 kilogrammi!), kõige suurem lehepung on kapsas (2012. aastal kasvas Alaskal kapsas, mis kaalus 63 kilogrammi!), kõige suurema lehega kodumaine taim on takjas, meie ainus päriskodune liik on saaremaa robirohi. Päriskodusteks nimetatakse loomi ja taimi, mis on levinud üksnes kindlal maa-alal.

 

Rohttaimedega saime tuttavaks. Nüüd on puude kord. Kõige kõrgemad puud Eestis on Ootsipalu oru hiiglased (48,6 meetri kõrgune kuusk ja 46,6 meetri kõrgune mänd). Kõige vanem ja kõige jämedam puu on Tamme-Lauri tamm, mis teadlaste arvates hakkas tõrust sirguma 1326. aastal ehk umbes seitse sajandit tagasi.

Kõige suurem seeme on hobukastanil ehk kastanimuna.

Meil on veel üks igati äge puu ehk ainus puu jalgpallistaadionil – Orissaare staadioni tamm.

Eesti kõige levinum metsapuu on mänd, kõige parem mahlapuu on kask, kõige haruldasem puuliik on tuhkpihlakas. Viimati mainitud puid kohtab Saaremaa lääneosas, täpsemalt Viidumäel ja Sõrve poolsaarel. Mõned tuhkpihlakad kasvavad ka Hiiumaal Kõpu poolsaarel. See puu on Eestis looduskaitse all.

 

Kõige suuremate käbidega puu on harilik kuusk, ainus kaitsealune okaspuu on jugapuu.

 

Liigume edasi. Nüüd saame tuttavaks veekogudega. Meie kõige suurem järv on Peipsi järv, kus paikneb ka meie suurim järvesaar ehk Piirissaar. Peipsi järve kaldal asub Eesti pikim liivarand ja järve läänekaldal – Kallaste linnas – kõrgub meie pikim liivakivipaljand.

 

Meie kõige sügavam järv on Rõuge Suurjärv, mille suurim sügavus on 38 meetrit. Kõige selgema veega järv on Äntu Sinijärv, meie kõige kummalisem järv on Porkuni järv, mille vesi pärineb allikatest, ent järve põhi ei ole kuigi vettpidav.

Eestimaa kõige pikem jõgi on Võhandu jõgi. Jõe pikkuseks on 162 kilomeetrit. Jõgi saab alguse Põlvamaalt, voolab mõnda aega Võrumaal ja ühineb lõpuks Lämmijärvega.

Kõige suurema langusega jõgi on Piusa jõgi. Piusa jõgi saab alguse Haanja kõrgustikult ja suubub Pihkva järve. Jõe lähtekoht asub suudmest rohkem kui 200 meetrit kõrgemal.

Meie kõige kõrgem juga on Vallaste juga. See on ühtlasi ka kogu Baltikumi kõige kõrgem juga. See asub Ida-Virumaal ja on enam-vähem 30 meetri kõrgune ehk peaaegu neli korda kõrgem kui Jägala juga.

Kõige laiem juga on Jägala juga. See on Eesti kõige laiem, veerohkem ning ühtlasi kõige kõrgem looduslik juga. Tõsi, meil leidub veel kõrgemaid jugasid, ent need on tekkinud inimese kaasabil.

Kõige sügavam allikas on Sopa allikas, mis asub Järvamaal Norra küla kandis. Geoloogid on mõõtnud Sopa allika sügavuseks 4,8 meetrit.

 

Kõige sügavama allikaga see vahva loodusraamat lõpeb. Nüüd ei jää muud üle, kui oodata, millal jõuab lugejani raamatu teine osa. Igal juhul mina ootan …

Joshua Robinson, Jonathan Clegg

„Vormel 1“

(Tänapäev)

 

Suured rivaalid.

Geniaalsed insenerid.

Globaalne spordiala.

 

„Vormel 1“ on haaravalt kirjutatud ülevaade ühest maailma populaarseimast spordialast. Kuidas on Teise maailmasõja järel sündinud spordialast saanud see, mis ta on praegu? Kes on olnud võtmetegelased ja niiditõmbajad, millised sõitjad on olnud kõige pöörasemad ja kes on nautinud edu ehk rohkem inseneride kui oma võimete tõttu? Millised arengud ja inimesed on olnud selle taga, et üks meeskond või lahendus tõstab kellegi mõneks ajaks teistest kõrgemale, mis on olnud F1 suurimad skandaalid?

 

Jonathan Clegg on Wall Street Journali spordiajakirjanik. Joshua Robinson on Wall Street Journali Euroopa spordikorrespondent. Nad mõlemad on kirjutanud paljudele väljaannetele ning koos avaldanud raamatuid jalgpallist.

 

Vormel 1 on köitnud mind juba lapsepõlvest alates. Ma usun, et see võis olla 1978. või 1979. aasta, kui juhtusin vaatama Soome televisioonist vormel 1 ülekannet ja pärast seda hakkasin neid sõite ja ülekandeid pidevalt jälgima.

Loomulikult olid poisslapsele meelepärased uhked autod, võimsad kiirused, põnevad ringrajad ja julged mehed autoroolis … Minu toonased lemmikud F1 piloodid olid brasiillane Emerson Fittipaldi, austerlane Niki Lauda, ameeriklane Mario Andretti, austraallane Alan Jones, Jody Schekter, kes oli LAV´ist.

Vormel 1 autodest olid lemmikud Ferrari, Lotus, McLaren, Williams jt.

 

1980.-1990. aastatel olid vormelimaailma tipus soomlane Keke Rosberg, prantslane Alain Prost, brasiillased Ayrton Senna, Nelson Piquet. Minu üks lemmikutest oli sel ajal britt Nigel Mansell.

 

Seejärel ilmusid suurele areenile sakslane Michael Schumacher, britt Damon Hill, soomlased Mika Häkkinen ja Kimi Räikkönen, seejärel juba sakslane Sebastian Vettel, britt Lewis Hamilton, hollandlane Max Verstappen.

 

Vastavalt ealistele iseärasustele ehk vananemisele ei saa enam väita, et hoian kellelegi pöialt, nii nagu lapsena sai seda tehtud. Nüüd on lihtsalt põnev vaadata, kuidas uhked autod sõidavad …

 

Kindlasti on vormelimaailmas alati olnud geniaalseid mehi, kes on alale palju juurde andnud, kes on F1-autode arengusse panustanud ja sageli ei mõtlegi just nende peale. On ju sõitjad ikkagi need, kellest räägitakse, keda fännatakse. See raamat on ka nendest meestest, kes sageli ajavad oma asja mujal, kui teleekraanil …

 

Raamatu esimene peatükk viib lugeja aastasse 2022 ja Bahreini. Mercedes on probleemi ees. Aastail 2014 – 2021 võitis vormel 1 konstruktorite karika Mercedes (Lewis Hamilton ja Nico Rosberg aitasid seda teha), kuid nüüd on ilmunud areenile taaskord Red Bull ja hollandlane Max Verstappen, kusjuures ei maksa unustada, et aastail 2010-2013 võitis konstruktorite karika just Red Bull ja neil aastail oli nende tippsõitjaks Sebastian Vettel.

 

Mercedes on olnud tõsise probleemi ees, kuidas saada auto, mis hakkaks jällegi võitma. Kulutatud on palju raha, palju aega ja palju kõike muudki ja nüüd on lootus, et äkki on nad valmis saanud uue ja võitja auto!

Aga ei, esimesed katsetused näitavad, et auto on küll jahmatav ja omanäoline. F1 piloot George Russell mõtles, et uus Mercedes näeb kiire välja. Midagi säärast polnud näinud ka tema tiimikaaslane Lewis Hamilton. Uus auto nägi välja elegantne, voolujooneline, väga teistsugune. Hamilton on õige varsti uue autoga rajal, katsetamas. Ja selgus, et on küll uus auto, aga ikkagi … aeglane … Hamilton kinnitas, et miski ei tundu auto juures õige.

 

Raamatu autorid teavad, milles on probleem! Aerodünaamikas! Seda teab ka Red Bulli jaoks töötav Adrian Newey.

Aerodünaamika on teadus sellest, kuidas õhk liigub tahke eseme – antud juhul 12 miljonit dollarit maksva võidusõiduauto ümber. Vormeli pärjatuim disainer Adrian Newey, kellel loodud autod on võitnud tiitleid kolmel eri kümnendil, nimetab seda spordiala „teguriks, millel on tulemustele suurim mõju“. Mistõttu on Newey enda sõnul veetnud veerandi oma elust tuuletunnelites erinevaid lahendusi katsetades.

Selleks, et ehitada kiireim auto, tuleb kõigepealt saada võitu õhutakistusest. Selle saavutamiseks kulus umbes nelikümmend aastat peamurdmist iga õnaruse, soone ja kumeruse üle auto pinnal, nagu oleks tegemist hävituslennuki kerega.

1980. aastaks oli Newey kindlalt F1 aerodünaamika pioneeride hulgas. Arusaam uuest valdkonnast, mida nimetati „arvutuslikuks vedelike dünaamikaks“, kasvas pidevalt. Newey joonised Williamsi, McLareni ja Red Bulli meeskondadele olid kõik toonud eri aegadel vormelispordis revolutsiooni. Newey oli kujutlenud vormel 1 disainis praktiliselt kõike, mida võimalik, ning enamikku sellest ka kasetanud.

2022 teadsid Newey ja kõik teised boksialal, et 2022. aasta Mercedes oli hädas nähtusega, mille nimi inglise keeles on porposing – rajal hüplemine, mis meenutab delfiinide hüppamist lainetes. Sarnane probleem oli esmakordselt ilmnenud 1970. aastatel ja 1980. aastate algul.

 

Seega, kõige taga võib olla tilluke detail ja see näitab ilmekalt, mis eristab vormel 1 kõigist teistest suurtest spordialadest. See on võistlus, kus hooaja kõige otsustavam sündmus ei pruugi aset leida rajal keset etappi, vaid tuuletunneli simulatsioonis, mida keegi ei näe …

 

Raamatu teine peatükk on „Reeglilüngad“. Vormel 1 on spordiala, mis on saanud sõna otseses mõttes nime reeglite järgi. Veider on see, et ükski teine spordiala ei kuluta reeglite muutmisele rohkem aega kui vormel 1.

Vormel 1 muudetakse reegleid iga paari aasta tagant. Põhjus on selles, et vormel 1 on ühtaegu lahendamist vajav tehnoloogiline probleem kui ka võitmist vajav võistlus.

Vormelispordi ajalugu on algusest peale täis salarelvi, mis võidavad piisaval arvul sõite, enne kui tunnistatakse viimaks reeglitevastaseks.

Seetõttu veedavad Adrian Newey sugused disainerid enne uue auto kallal tööle asumist päevi, kui mitte nädalaid, reeglites tuhnides. Nad teevad endale selgeks, mis on reeglitepärane, ning hakkavad siis mõtlema, mis on võimalik. Nad keskenduvad neile osadele, kus regulatsioonid on piisavalt ebamäärased.

Siinkohal meenutavad raamatu autorid sedagi, et igal etapil panevad kõik meeskonnad välja kaks pilooti, kes saavad punkte vastavalt sellele, mitmendana nad lõpetavad. Punktisumma läheb sõitjate individuaalse maailmameistritiitli arvestusse, millega käib kaasas kogu au ja hiilgus. Võistkonna sõitjate punktide kogusumma läheb aga konstruktorite MM-tiitli arvestusse, mis tähendab raha. Praegu on konstruktorite tiitli võitmine väärt üle 130 miljoni dollari. Nii et lüngad ei tee sind lihtsalt kiiremaks. Need teevad sind ka oluliselt rikkamaks.

 

Seejärel viivad raamatu autorid lugeja 1950. aastatesse, kui kakskümmend kuus autot asus Northamptonshire ringrajal maailma esimese vormel 1 Grand Prix´ starti.

Saame tuttavaks Colin Chapmaniga, kes oli enam kui kahekümne aasta jooksul suurim mõjutaja vormeliautode disainis. Just tema oli see, kes muutis vormel 1 härrasmehaanikute mänguväljakust raketiteaduseks. Tema elu suurim eesmärk oli saada mistahes mootorist, mis talle kätte sattus, kätte maksimaalne jõudlus. Samas taipas ta esimesena, et võidusõiduäris on mängus hoopis enamat kui üksnes hobujõud.

Chapmani mantra oli lihtne. „Võimuses lisamine muudab sind kiiremaks sirgetel,“ ütles ta. „Kaalu vähendamine muudab sind kiiremaks igal pool.“

Chapmani labor oli Lotuse meeskond, mille ta asutas 1952. aastal kallimalt laenatud 25 naelstringiga Põhja-Londoni Hornsey piirkonnas. Tema Lotuse sõiduautode äri saavutas kiiresti suure populaarsuses ja, mis veelgi julgustavam, tema võidusõiduautod tõepoolest võitsid. Chapman värbas insenere lennukifirmast de Havilland, mis oli loonud Briti kuninglikele õhujõududele ikoonilised Mosquito hävitajad, ja lennukidisaini põhimõtted ei olnud võidusõidutallidest kunagi üleliia kaugel.

 

1958. aastal viis ta Lotuse vormel 1, kuid hüppega vormel 1 kaasnesid tõsised kasvuraskused.

 

Kuid 1960. aastate alguseks olid Chapman ja tema meeskond hakanud aru saama, mida on vaja selleks, et olla konkurentsivõimeline. Esiteks mõtles Lotuse meeskond välja disaini, milles mootor toodi oma tavalisest asukohast sõitja ees juhi selja taha. See oli alles algus, sest 1960. aastatel tootis Chapman rea meistriteoseid, millest igal oli uus mängu muutev uuendus.

Chapman tuli välja Lotus 25-ga, mida peetakse monokoki konstruktsiooni pioneeriks.

 

Chapman oli valmis lisama autodele ka sponsorvärve, et teenida lisaraha. Ligi kakskümmend aastat pärast sarja sündi värviti vormeliautod vastavalt riigile. Igal riigil oli tuvastamiseks oma värv – polnud tähtis, et enamik fotosid ja ülekandeid olid endiselt must-valged. Kõigele sellele tuli lõpp 1968. aastal, kui F1 võimud andsid esmakordselt loa panna autodele viiteid sponsoritele. Lotus ei raisanud aega ning loobus Briti võidusõidurohelisest Gold Leaf Tobacco punavalge livree kasuks. See otsus ei täitnud mitte üksnes tiimi kassat, vaid pani aluse ka nelikümmend aastat kestnud katkematule seosele vormel 1 ja tubakatööstuse vahel. John Player, Marlboro, Rothmans ja Camel muutusid samasuguseks vormelispordi osaks nagu siledad rehvid ja tulekindlad kombinesoonid.

 

Selles peatükis on juttu ka vormel 1 ohtlikkusest, vähemalt algusaastatel, sest tollal olid tragöödiad vormel 1-s nii tavalised, et ainuüksi sarja esimese viieteistkümne aastaga hukkus üle kahekümne piloodi. Neist kolm olid olnud Chapmani Lotuste roolis.

1969. aastal oleks Lotuse tiim sellesse süngesse statistikasse lisanud veel kaks nime – Graham Hill ja Jochen Rindt. Seekord läks õnneks, kuid kuusteist kuud hiljem oli Rindt surnud. Ta oli Lotus 72 roolis ja tal oli õnnetuse ajaks piisavalt palju punkte, et võita postuumselt maailmameistrivõistlused. Õnnetus juhtus Itaalia Grand Prix´l Monzas. Vastavalt Itaalia seadusele esitasid võimud Chapmanile tapmissüüdistuse. Kuus aastat hiljem mõisteti ta õigeks.

„Sellel mehel,“ ütles Chapmani kohta Briti rivaal Ken Tyrrell, „peaks olema oma isiklik surnuaed.“

Loeme ka tumedapäisest Itaalia päritolu ameeriklasest Mario Andrettist, kellest sai uus täht Lotuse roolis. Lotus 78 asemele toodeti Lotus 79, mille roolis Andretti ka meistritiitli võitis. Juhtus see Monzas, kuid samal võistlusel hukkus teine Lotuse piloot, rootslane Ronnie Peterson. Seetõttu oli tiitli tähistamine vaoshoitud.

Selles peatükis on juttu ka John DeLoreanist ja tema „koostööst“ Colin Chapmaniga, mis päädis kohtuasjadega ja muude jamadega ning veidi pärast seda, 1982. aastal suri Chapman stressist kurnatuna infarkti. Chapman, keda ähvardas kümme aastat vangistust, oli viiekümne nelja aastane …

 

Chapmani pärand oli mitu põlvkonda insnere, kes tegid oma elueesmärgiks painutada kiiruse nimel viimset kui üht vormel 1 reeglit. Nende usinus, mida halastamatu konkurents veelgi võimendas, viis ala autode loova uuenduse etteotsa. Kui insenerid midagi välja mõtlesid ja see ei olnud otsesõnu keelatud, kasutati seda niikaua, kuni see lõpuks ära keelati. Nii tuli Tyrrelli tiim välja kuuerattalise mudeliga. March arendas niinimetatud surfilaua nina ja Brabham katsetas hiigelsuure auto taha kinnitatud lehvikuga.

 

Järgmises peatükis saame tuttavaks itaallastega ehk garagista´dega, õliste mehaanikutega, kes ehitasid punaseid masinaid ehk Ferrarisid. Peatükil pealkirjaks „Tagajalgadel hobune“.

 

Siinkohal teen oma kokkuvõtvas loos pisikes muudatuse. Ma ei saa pikalt rääkida, sest väga keeruline on valida, mida võtta, mida jätta. Eespool kirjapandu on ju vaid kahe esimese peatüki kokkuvõte, aga peatükke on siin veel ja veel – 14, lisaks veel epiloog „Las Vegas 2023“.

 

Lühidalt. „Tagajalgadel Hobune“ – Enzo Ferrari, Ferrari logo (maailma üks tuntumaid logosid), Niki Lauda, Nürnburgringi võidusõidurada, kus 1976. aasta suveks oli hukkunud 51 võidusõitjat, Niki Laudast oleks peaaegu saanud viiekümne teine, Ferrari edu ja langus, kuid Bernie Ecclestone kinnitab, et vormel 1 on Ferrari ja Ferrari on vormel 1.

 

Peatükk „Supremo“ – Bernie Ecclestone; peatükk „Jumalate ring“ – Ayrton Senna, McLaren ja kõigi aegade hiilgavaim kvalifikatsiooniring Monte Carlos ja Ron Dennis, McLaren ja Marlboro. Samas peatükis tuleb mängu ka Frank Williams.

 

Kui Williamsi FW14B 1992. aasta hooajal stardijoonele veeres, oli see kõige keerukam võidusõiduauto, mida vormel 1-s eales nähtud. Auto ühendas tipptasemel aerodünaamika pöördelise tehnoloogia ja mehaanilise töökindlusega. Kõik selle auto osad olid tehnika viimane sõna! Auto roolis oli Nigel Mansell – ta oli 39. aastane, osalenud kõige rohematel F1 etappidel, võitmata meistritiitlit! Uue McLareniga Mansell selle tiitli võitis, kuid lahkus pärast seda F1-st. Tema asemele tuli Alain Prost, kes võitis, solvus ja lahkus.

Williamsi rooli tuli Ayrton Senna. 1. mail 1994 kaotas Senna San Marino Grand Prix´l Imolas kiirel lõigul Tamburello kurvist välja tulles oma Williamsi üle juhitavause ja paiskus vastu betoontõket. Kiirus oli meeletu. Parem esiratas lendas kokpitti ja tabas Senna kiivrit. Kell 18.40 kohaliku aja järgi, tunnistati Senna ränkade peavigastuste tõttu surnuks …

Lein oma parimas eas hukkunud brasiillase pärast oli ülemaailmne. Brasiilia valitsus kuulutas välja kolmepäevase leina, selle järel korraldatud riiklikel matustel kogunes Sao Paulo tänavatele kolm miljonit inimest. Alain Prost oli üks kirstukandjatest.

Vormelimaailma populaarseima sõitja surm muutis vormel 1 nii ennustatavalt kui ka väga üllatavalt. FIA kehtestas otsemaid rea meetmeid, mille eesmärk oli parandada sõitjate ohutust ning mis nägid muuhulgas ette muudatused paljudel ringradadel, turvapiirete kohustusliku testimise ja kiivridisaini rangemad standardid. Pärast 1994. aasta Imolat ei juhtunud vormel 1 etappidel kakskümmend aastat ainsatki surmaga lõppenud õnnetust, kuni 2014 hukkus Jaapni etapil Jules Bianchi.

 

Järgmise peatüki pealkiri „Schumi“ „reedab“ selle, millest lugeda saame. Mängus on Ferrari, mängus on Michael Schumacher, mängus on Jean Todt, mängus on Ross Brawn.

Michael Schumacher oli esimene, kes mõistis tõeliselt, et vormel 1 piloodi roll tähendab elukustelise sportlase elu. Ta tegi iga päev kaks-kolm tundi trenni, et olla teravam roolis.

Selles peatükis on juttu ka rehvidest ja rehvitootajatest – Goodyearist (nemad otsustasid F1-st lahkuda), Bridgestone´ist (nemad mängisid Ferrari edus tähtsat rolli) ja Michelinist.

 

Michael Schumacher võitis 7 meistritiitlit (2 Benettoni roolis, 5 Ferrari roolis). Vormel 1 oli muutunud „igavaks“ ja enne 2005. aasta hooaega sekkus FIA. Nad teatasid ootamatult, et edaspidi on rehvivahetused keelatud. Ühe hetkega oli Ferrari eelis – kogu töö Bridgestone´iga, kõik kummisegude katsetamise ringid ja mitme peatuse strateegiad – läinud sama teed nagu Williamsi superavutid. FIA nimetas seda turvameetmeks, Ross Brawn teadis, milles asi tegelikult oli – selleks, et Ferrarile „keerata“. KUMMALINE reegel mõjus ja Ferrari oli omadega läbi. 2005 ja 2006 aastal olid tipus Renault ja hispaanlane Fernando Alonso.

 

Järgmises peatükis „Ameerika erand“ loeme sellest, kuidas ikka ja jälle on tahetud F1 viia ka USAsse, kuid ameeriklastel on olnud omad autospordisarjad, mis neile rohkem meeldinud on, mistõttu oli F1 popularsieerimine USAs keeruline ettevõtmine.

Ja samas. On teada, et autosport peab hoidma ringradu valides igavest tasakaalu. On traditsioonid ja on raha sissetoojad. F1 pakuti ka venelastele! Leonid Brežnevile … kuid Bernie Ecclestone oli paljude arvates liiga ahne, ka venelaste jaoks.

 

Läbi aegade on olnud üks vormel 1 etapp, mis on täis sära, glamuuri ja filmitähti ning seda on juhtinud tõeline prints. Monte Carlo Grand Prix. Sõltumatu Monaco vürstiriik. Samas on paljud sõitjad tõdenud, et Monaco on ohtlik. Seda on ütelnud ka Michael Schumacher.

 

Saame lugeda, kuidas F1 Monacosse jõudis.

 

2000. aastate algul oli Ecclestone´il õnnestunud viia vormel 1 Hiinasse, Malaisisasse ja Türgisse, kuid esile kerkis veel üks piirkond – Pärsia lahe piirkond. Sellestki on selles raamatus juttu. Bahrein, ÜAE.

 

Järgmised peatükid „Soodusmüük“, „Spygate“, „Piraajaklubi“ jätan Sulle endale lugeda, kuid kindlasti on siin hetki, kui vormel 1 muutub maailma kõige väiklasemaks, naeruväärsemaks ja õelamaks spordialaks, kus toimub egomaniakkide korraldatud kaks suurt petuskandaali. Samas tuleb mängu ka uusi tegjaid, uusi tipphetki – Lewis Hamilton (temalgi on seitse meistritiitlit (üks McLareniga ja kuus Meredesega, peatükk „Hõbekuul“), Red Bull ja Sebastian Vettel (temal on ette näidata neli meistritiitlit, peatükk „Härjajooks“).

 

Peatükis „Tuled kustuvad“ tõdevad autorid et alati ei saa vormel 1 sama põnev olla. On selge, et kõik hooajad ei saa lõppeda nii, et viimase etapi viimane ring otsustab kõik ja eetris käib kolme osalisega psühhodraama. Vahel on vormel 1 hooaeg ka igav.

 

Juttu on meediast, juttu on F1 autode reklaamimisest, ala populariseerimisest, sh Hollywoodist.

Epiloog viib meid aastasse 2023 ja Las Vegasesse. Ja nagu teada on … raha on vaid number.

 

Põnev lugemine neile, kes tahavad meenutada F1 erinevaid aegu, erinevaid suurnimesid ja piiluda telgitagustesse, et suurest autospordist paremini aru saada.

Toon Tellegen

„Ritsika tervenemine“

(Varrak)

 

Ühel päeval märkab ritsikas, et tal on peas mingi imelik tunne. See on raske, vääramatu tunne, mis ei taha kuidagi ära minna. Loomad ei kutsu teda enam ritsikaks, vaid süngeks ritsikaks. Alles tükk aega hiljem ja pärast suuri ponnistusi kaob see tunne tema peast.

 

Toon Tellegen visandab portree ritsikast, kes vajub maadligi depressiooni koorma all ning sellest viimaks taas vabaneb.

„„Ritsika tervenemine” on üks kõige liigutavamaid raamatuid, mida ma olen lugenud. Võib-olla on tegemist suisa kõige ilusama raamatuga, mis depressiooni kohta eales kirjutatud.” – Letteren.

„Visake kõik eneseabiraamatud ja isiklikud kogemuskirjutised depressioonist prügikasti. Harva leidub ilusamat kirjeldust selle kohta, mis tunne on, kui sinu üle võtab võimust depressioon.” – Psy, ajakiri vaimse tervise hoolekandest.

 

Toon Tellegen (1941) on Hollandi proosakirjanik ja luuletaja. Tema raamatuid on pärjatud mitmete oluliste auhindadega ja müüdud miljoneid eksemplare. Tellegeni looming paistab silma absurdimaigulise sooja huumori poolest, millega ta esitab eksistentsiaalseid küsimusi ning väljendab oma elufilosoofiat.

Sellega köidavad ja kõnetavad Tellegeni jutustused ühtaegu nii täiskasvanud kui ka väikest lugejat.

Suurt edu kodumaal Hollandis ja välismaal on talle toonud loomalood, mis said alguse aastakümneid tagasi, kui ta hakkas Aafrikas arstina töötades oma lastele unejutte välja mõtlema.

Eesti keeles on ilmunud valikkogumik laste loomalugusid pealkirjaga „Kõik on olemas” ja „Orava sünnipäev ning teised lood” ja „Elevandipoeg Tõnis”. Täiskasvanutele mõeldud loomalugudest on varem ilmunud „Siili igatsus”.

 

Mul on varem õnnestunud lugeda Toon Tellegini kirjutatud raamatut „Siili igatsus“ ja see oli eriliselt põnev lugemiselamus. Ka „Ritsika tervenemine“ on eriliselt põnev lugemiselamus, mis jutustab tõepoolest ritsikast, keda vaevab depressioon, kuid see ei ole lihtne lugemine, sest pead olema vägagi tähelepanelik ja süübima sellesse, mida autor lugejale ütelda tahab.

 

Võib öelda, et see on armas lugemine (igasugu vahvad putukad, loomad ja linnud toimetavad selles loos), kuid see on ka tõsine ja raske lugemine. Pean tunnistama, mõnel hetkel läks lugu sedavõrd „sügavaks“ ja „süngeks“, et endalgi hakkas tunduma, äkki on ka mul depressioon???

 

Oli üks varasuvine hommik. Ritsikas istus oma kodu ukse ees rohus ja mõtles, et ta on rahul ja rõõmus.

Ühtäkki tundis ta oma peas midagi kummalist. Midagi, mida ta varem polnud tundnud. Midagi tuhmi. Tema pea oli seda täis.

See oli veider tunne. Pea tundus kaks korda raskem kui tavaliselt. Ritsikas oli kindel, et selle põhjuseks on üksnes see kummaline tunne.

Kuidas see tunne tema pähe sai?

Tunne hakkas pressima vastu lauba sisemust. Meeldiv tunne see küll ei olnud. Ritsikas lasi pea norgu ja vahtis maha.

 

Sipelgas jalutas mööda. Ritsikas kurtis, et tal on peas suur vääramatu tunne, aga tal pole aimugi, mis see on, aga see on väga raske.

Sipelgas oli kindel, et see on üks sünge tunne ja ritsikas on sünge. Ritsikas ise oli kindel, et ta on rõõmus, kuid see polnud sugugi mitte nii. Ritsika veider tunne oli muutunud süngeks tundeks.

 

Samal ajal ritsikaga toimetab selles raamatus ka elevant, kes tahaks ronida puu otsa! Äkki peaks alustama tillukesest puust, kust elevant alla kukkuda ei saa. Uruhiir teadis pisikest puukest, mis oli nii pisike, et elevant teda peaaegu ei näinudki. Puu oli imepisike, kuid elevandil õnnestus selleltki alla kukkuda …

 

Ritsikas oli kodus ja mõtles sünguse üle järele. Ta ei teadnud päris täpselt, mis see on, kuid ta teadis, et see on midagi tõsist. Ta polnud varem süngest tundest kuulnud ega seda näinud. Kust on see pärit? Kõrbest? Kuu pealt?

Mõtted ritsika peas sööstsid üle ja ümber selle tunde, või siis pressisid ennast sellest mööda. Kes nad siis õigupoolest on? Ritsikas arutles, kes on ta ise?

Mõne aja pärast tulid ritsikale pisarad silmi. Ta tundis, et on muutunud väga kurvaks. Ritsikas viskas voodisse pikali, kuid und ei tulnud. Ta pani silmad kinni ja nägi sünget tunnet. Ritsikas avas silmad, kuid sünge tunne jätkas kopsimist.

 

Ritsikale ei maitsenud ka toit, isegi lemmiktoit mitte. Öösel oli külm, kuid ritsikas tekki endale peale ei tõmmanud. Und ei tulnud ikkagi. Ritsikas mõtles süngelt, et kõik on temas endas kinni. Kõik on üksnes temas kinni.

 

Öösel külastas ritsikat sapiuss! Soh! Sapiuss kutsus ritsika tantsule ja teda ei huvitanud, et ritsikas oli sünge. Sapiuss tekitas ritsika juures muudki korralagedust, viskas ritsika voodi alla, sest pisut korralagedust on vähim … Ritsikas oli pärast sapiussi lahkumist kindel, et see oli sünge külaskäik. Kui oled sünge, siis on kõik sünge. Ja samas, ritsikas polnud ennast veel kunagi nii kurvana tundnud.

 

Samal ajal jätkas elevant ronimist. Nüüd oli puuks paju, kes osutas ronimisele vastupanu. Suurt vastupanu! Elevant ronis ja ronis. Paju võttis viimased jõuvarud kokku, lõi oma alumise oksa ümber elevandi ja lennutas ta kaugele eemale, otse jõkke.

 

Ritsikas? No ritsikas kirjutas kirja. ISEENDALE. Ta kinnitas selles kirjas, et temaga on kõik korras, kuid vaatamata sellele hakkas ritsikas nutma. See oli kõige kurvem kiri, mida ta kunagi lugenud oli.

 

Nüüd läks ritsikas sitika juurde. Kahjuks ei oska ka sitikas aidata, sest ka tema on sünge. Ta on olnud terve elu sünge. Ühe korra oli ta rõõmus, aga tagajärjed olid üüratud ja see oli sitika jaoks kohutav. Sitika kodus on seinal „huvitavad“ sildid: „Olen sünge, järelikult olen olemas“, „Süngus on suur“ ja „Midagi muud ei olegi“. Sitikas ütles, et loeb neid silte iga päev.

Ritsikas lahkus sitika juurest. Ta hüppas õhku ja hüüdis: „Oo jee!“ Äkki on ritsika sünge tunne kadunud? Aga ei. Ritsikas oli jätkuvalt sünge. Kas ta peaks ka lootuse kaotama? Ritsikas ei teadnud, kuidas seda teha.

 

Elevant jätkas metsas puu otsimist. Ühel hetkel seisis tema ees jäme kõrge puu, mille ees oli silt, et selle puu otsast pole mitte keegi alla kukkunud. See pidi olema lausa välistatud! Elevandi jaoks oli see võõras puu, kuid ta hakkas ronima. Poole puu peal, kahe oksa vahel, märkas elevant uut silti, millel oli kirjas „Näed nüüd“. Elevant oli nendest sõnadest üllatunud, ta astus oksast mööda ja kukkus maha, hirmsa matsuga. Nüüd ei jäänud elavandil muud üle, kui valmistada uus silt „See ei ole tõsi. Elevant (selle puu otsast allakukkunu)“.

Järgmisena ronis elevant tamme otsa. Ta jõudis latva ja püüdis ühe jala peal seista. Seejärel kukkus elevant kõrvulukustava raginaga otse läbi okste ja lehtede vastu maad. See juhtus ühel suvisel hommikul.

 

Saame tuttavaks ka kilpkonnaga, kelle arvates on tema kilp maailma kõige ilusam asi. See on ilusam kui päike. Ritsikas sattus kilpkonnaga kokku. Ritsikas teatas, et ta on sünge, kuid kilpkonn ei osnud selle peale midagi vastata. Ritsikas uuris, kas kilpkonn on ka midagi? Kilpkonn vastas, et ta on kättesaamatu! Mis see täpselt oli? Seda kilpkonn ei teadnud …

 

Ritsikas läks ka öökullile külla. Öökull näitas ritsikale raamatut, kus oli kirjas kõik sünguse kohta. Seal olid ka sünged mõtted kirjas. Ritsikas taipas, et need ongi tema mõtted. Öökulli arvates oli see hirmus, kuid pidi olema veel üks asi, mis on veel hirmsam. Ritsikas uuris, mis see võiks olla, kuid öökull ei vastanud. Ta osutas ühele suurel raamatule, mis oli kapi otsas. See, mis on veel hullem, pidi seal kirjas olema, kuid raamat pidi olema liiga raske, et seda üles tõsta.

Pärast külaskäiku öökulli juurde mõtles ritsikas, et kui on olemas miski, mis on veel hullem, siis ei ole tema sünge tunne ehk nii väga hull. Hetk hiljem mõtiskles ritsikas, et mitte eriti hull on siiski hull, ikka väga hull.

 

Peaaegu kõik loomad metsas mõtlevad ritsika peale, aga sellest pole abi. Ritsikas on jätkuvalt sünge. Samal ajal kutsus elevant kõik metsaloomad kokku. Tal oli plaan, kuidas puu otsa saada. Selleks peaksid kõik loomad kokku võtma ja elevandi puu otsa lennutama! Elevant oligi puu otsas, kui samal hetkel paindus tamm ja ajas end vibuna püsti. Elevant lendas ja kukkus maha!

 

Neid „kohtumisi“ on selles raamatus veel ja veel. Ritsikas kohtub puukoi, orava, karu, orava, varese, muti ja vihmaussiga, puu sees elava toonesepaga, salamandriga, kes avab äri, kus müüakse süngusid, saab kirja kaersaorjalt, kes tahab sünge ritsikaga tuttavaks saada. Ritsikas peab oma sünnipäeva (sünget), kirjutab kirja oma süngele tundele ja ühel hetkel tunneb ritsikas, et ta rohkem ei jõua. Ta kaevab oma kodu juurde pisikese augu, kuhu istub … sünge tunne möirgab, et ritsikas ei hakkagi kunagi suutma! JA ÄKKI, kirjake. Selles kirjas oli kirjas, et ritsikas peab PARANEMA! Allakirjutanuks keegi, kes ei tahtnud ütelda, kes ta on, sest see pole oluline.

 

Ritsikas kirjutas kirja „MA PEAN PARANEMA“. Ta pani selle seinale ja jäi magama.

 

Loomad üritavad veelkord ritsikat aidata, kui sellest abi ei ole. Ühel hetkel on ritsika juures vaid orav, kes … Mida orav teeb? Selle jätan Sulle endale lugeda. Kuidas ritsikas süngest tundest vabaneb? Sellegi jätan Sulle endale lugeda. Kas ta paraneb? Ja kuidas? Kui loed raamatu lõpuni, siis saad teada.

 

Elevant püüab selles loos kolida tammepuu latva, kirjutab tammepuule kirja, jääb haigeks, käib pöögipuul oraval külas, kutsub ritsika tammepuu otsa ronima ja kohtub kukkumisega! Ta püüab maskeeruda oravaks ja kukkumist vältida, aga ei. Ta saab õpetust varblaselt. Ta ronib korra veel ja kukub võimsalt. Ja äkki! Ka elevant leiab lahenduse, mida ronimise ja kukkumisega teha. Selleks on vaja lihtsalt mõtelda. Mida elevant sellega silma peab, selle jätan Sulle endale lugeda.

Jill Barklem

„Sügiselugu“

(Pegasus)

 

Priimula Metshiirel seisab selles põnevas sügiseloos ees ootamatu seiklus. Enam kui nelikümmend aastat on Murakaheki hiired toonud rõõmu kogu maailma lastele ja ka täiskasvanutele. „Murakaheki“ sarjas on ilmunud ka „Kevadelugu“, „Suvelugu“ ja „Talvelugu“.

 

„Murakaheki“ sarja kaks esimest raamatut „Kevadelugu“ ja „Suvelugu“ olid imelised. Imeline oli lugu, mida Jill Barklem meile jutustas, imelised olid tegelased ja imelised olid ka illustratsioonid. Sama saab ütelda ka sarja kahe uue raamatu kohta ehk „Sügiselugu“ ja „Talvelugu“.

 

„Sügiseloo“ alguses meenutab autor lugejale, et paljude põlvkondade kestel on hiirepered Murakaheki puude juurtesse ja tüvedesse endale kodu rajanud.

Murakaheki hiirtel on palju tegemist. Nad hangivad ise endale süüa ning korjavad ilusa ilmaga hekist ja lähematelt põldudelt taimi, vilju ja pähkleid. Siis valmistavad nad maitsvaid moose, hapukurke ja hoidiseid, mis seisavad Aidakännus isand Õuna ülevaatuse all. Isand Õuna naine emand Õun on imehea kokk …

Kuigi hiired on väga töökad, jätkub neil aega lõbutseda. Nende lemmikpeopaik on Vana Tamme loss. Seal elavad härra ja proua Metshiir oma tütre Priimulaga.

Priimula parim sõber on Wilfred Käokannus, kes elab heki lõpus valgepöögis. Wilfred ja tema vend Ohakas armastavad oma õdedele Urvale ja Ristikule vempe visata.

 

Ja sügisene lugu algab. Loeme, et oli ilus sügis. Murakaheki hiirtel oli palju tegemist. Igal hommikul läksid nad välja põldudele, et koguda seemneid, marju ja juuri, mille nad siis Aidakändu visid ja hoolega talveks tallele panid.

Härra Metshiir oli oma noorima tütre Priimulaga samuti varakult välja tulnud. Nemadki hakkavad põldmarju korjama. Nende juurde tuli vanaproua Särasilm, kes kinnitas, et tema kondid kuulutavad, et ilm läheb kurjaks ja nad peavad saagikoristuse lõpetama.

 

Nüüd saadab härra Metshiir oma tütre, Priimula lossi tagasi.

 

Ühel hetkel märkab proua Metshiir, et Priimula on kadunud! Mitte keegi pole teda näinud. Äkki läks ta vanaema juurde, kuid ka seal ei ole teda?

Härra ja proua Metshiir otsisid lossis, isegi Aidakänd otsiti läbi. Priimula oli kadunud.

 

Tegelikult olid asjalood palju paremad, sest Priimula uitas samal ajal viljapõllu servas edasi. Ta oli terve hommikupooliku põllulilli korjanud, sinitaevast vaadanud, põldmurakaid söönud ja uinaku teinud. Nüüd märkas ta viljakõrte küljes väikest ümmargust majakest. Kes selles võiks elada? Kes seal elasid? Selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Ühe põneva koha leiab Priimula veel. Murakavarte varjus oli väga huvitav auk. Seal oli väga keeruline läburint ja kui Priimula august välja sai, oli selge, ta on eksinud! Vihma hakkas sadama ja keegi krõbistas põõsas! Ilm läks aina pimedamaks. Saabus öö. Kaugelt oli näha tulukesi. Tulukestega kaasas olid kujud. Kes need küll on?

 

Kuidas lugu lõpeb? Sellegi jätan Sulle endale lugeda.

Jill Barklem

„Talvelugu“

(Pegasus)

 

Valmistu koos Murakaheki hiirtega selles imetabases talveloos lumeballiks. Enam kui nelikümmend aastat on Murakaheki hiired toonud rõõmu kogu maailma lastele ja ka täiskasvanutele. „Murakaheki“ sarjas on ilmunud ka „Kevadelugu“, „Suvelugu“ ja „Sügiselugu“.

Ka „Talveloo“ alguses meenutab autor raamatu sündmuskohta ja tegelasi.

 

Oli südatalv. Päike oli äsja loojunud ja ilm oli väga-väga külm. Idast puhus jäine tuul, mis tõotas tuua lund. Hiiredki olid tundnud õhus lumelõhna ja ruttasid kõik koju, et tule ääres kena sooja õhtusööki süüa.

 

Isand Õun, aidamees, oli viimane, kes koju läks. Selleks ajaks, kui ta Metsõunapuusse jõudis, langes juba esimesi helbeid.

Emand Õun oli küpsetanud päev läbi pirukaid, kooke ja pudinguid, et tulevasteks külmadeks päevadeks valmistuda.

Valgepöögis elavate naabrite juurest kostis palju kära. Käokannuse pere lapsed polnud elus varem lund näinud. Vennad-õed Käokannused ehk Wilfred, Ohakas, Ristik ja Urva sõid õhtusööki (maitsvat kastanisuppi) ja valmistusid magama minema. Nad plaanisid, mida järgmisel päeval lumega teha – võiks minna kelgutama, võiks teha lumepannkooke, võiks ehitada lumehiire.

 

Järgmisel hommikul kattiski põlde paks valge lumevaip. Kõik rajad ja taimed olid lume alla kadunud. Hiirtel oli vaja kaevama hakata. Nad kaevasid lumes käike ühe puu juurest teise puu juurde, ühendades need kõik Aidakännuga. Vanaproua Särasilm kinnitas, et ta oli viimati nii suurt lund näinud siis, kui ta noor oli.

Kui tunnelid valmis said, kogunes hiireseltskond Aidakännu saali. Isand Õun ja härra Metshiir olid mõtelnud, et peaks esiisade traditsioone jätkama ja veel samal õhtul pidi toimuma lumeball! Videviku Jääsaalis. Kus võiks see Jääsaal asuda? Seda paljud noored hiired ei teadnud.

 

Jääsaali rajamiseks pidid hiired tööle hakkama. Mida nad tegid, kuidas tegid ja kuhu tegid? Selle jätan jällegi Sulle endale lugeda.

 

Kui selle mõnusa loo lõpuni loed, siis saada teada sedagi, mis juhtus lumeballil, mida seal tehti, millised riided hiirtel olid, mida seal söödi ja joodi.

 

J.K. Rowling

„Tasku-Potterid. Harry Potter.

Väikesed J.K. Rowlingu

Harry Potteri lugude teejuhid“

(Varrak)

Kui vana oli HARRY, kui ta asus õppima Sigatüükas? Kes andis talle KELMIKAARDI ja kui suur on KULDNE KITU? Loe kõike seda ja palju muud Harry Potteri kohta! Potteri taskuraamatud on Harry Potteri juttude miniteejuhtide komplekt, mida lihtsalt peab koguma! Pane vaim valmis kohtumiseks lohedega, lendluudpalli elevuseks, salasõnadeks ja Ollivanderi poest pärinevaks võlukepiks … Siin kaante vahel on võlukunst ja vembud!

See on igati vahva, et eesti keeles on ilmunud kolm raamatut, mis tutvustavad pere väiksematele lugejatele Harry Potteri lugude kolme peategelast ehk Harry Potterit, Hermione Grangerit ja Ron Weasleyt. Harry Potterist jutustava raamatu värviküllased ja vahvad pildid on joonistanud Natalie Smillie.

Raamat, mis tutvustab Harry Potterit algab Privet Drive´i majas number neli, kus Harry Potter on elanud juba väikesest peale, koos oma jubeda tädi, onu ja nõoga. Siin ongi onu Vernon, tädi Petunia, nõbu Dudley ja tädi Marge koos koer Rappijaga.

Harry üheteistkümnendal sünnipäeval tuleb poisi juurde Hagridi-nimeline hiiglane, kes annab üle põnevate uudistega kirja – Harry Potter on võlur!

Järgmistel lehekülgedel läheme Diagoni põiktänavale. Kuna Harry on kutsutud õppima Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti kooli, peab Harry ostma kooliks vajalikke asju. No nii nagu tavalises koolis, aga Harry Potteri lugudes on ka kooliasjad veidi „teistsugused“.

Harry James Potter reisib Sigatüüka ekspressis ja jõuabki kooli. Saame teada, et Harry sünnipäev on 31. juulil, et tal on otsmikul välgunoolekujuline arm, et ta kuulub nüüdsest Gryffindori majja, et ta on kiire jooksja, et tema esimene võluluud on Nimbus Kaks Tuhat jpm. Siin on ka Sigatüüka direktor, professor Albus Dumbledore, kooli asedirektor ja Gryffindori majavanem, professor Minerva McGonagall ja Harry tulevased sõbrad Ron Weasley ja Hermione Granger.

Liigume edasi. Olemegi Gryffindoris. Siin on pilt Harry Potteri toast ja asjadest, mis selles toas on. Saame osa ka sõprade leidmisest. Harry seab end koos Roni ja Hermionega Sigatüükas sisse. Koos kogevad nad suuri ja väiksemaid üleelamisi ning Harryl hakkavad esimest korda tekkima päris sõbrad.

Lugeda saame ka sellest, et igal Sigatüüka majal on oma lendluudpallivõistkond ja igal aastal võisteldakse kooli majadevahelistel karikavõistlustel. Gryffindori püüdjana on Harry ülesanne püüda kinni kuldne kitu, kusjuures Harry on noorim püüdja üle terve sajandi! Loeme, et Gryffindori võistkond kannab punaseid rüüsid, et Harry teine luud on Piksenool, mille ta saab kolmandas klassis jõuludeks. Juttu on sellestki, mis asi see kuldne kitu on.

Ja veel. Kahel lehel saame lugeda pahandustest, mis Harry Potteri ise üles leiavad. Saame tuttavaks ka Harry Potteri öökulli Hedwigiga.

See pole veel kõik. Kahel lehel on juttu võrsuvast võlurist, sest Sigatüükas juhendavad õpetajad teda, kui ta oma võimeid avastab, ning tema teele satuvad paljud maagilised esemed – Erisedi peegel, nähtamatuks tegev mantel, kelmikaart. Kolmandas klassis õpetab professor Lupin Harryle selgeks Patronuse loitsu, mis on üks raskemaid kaitseloitse.

Ajapikku hakkab Harry oma mineviku kohta tõde avastama. Mingil moel õnnestus tal imikuna teha lõpp Esimesele võlurisõjale, saades jagu Lord Voldemortist, kõigi aegade kõige ohtlikumast mustast võlurist. Sigatüükas suureks saades õpib Harry Potter ootama ootamatusi. Harry jaoks on loss alati põnev, võlutud paik, kuid see on ka kodu.

Kahel küljel on pildikesed Harry Potteri seitsmest kooliklassist, iga pildikeses juures ka üks ja kõige olulisem sündmus.

Viimasel paarisküljel öeldakse, et Harryst saab vapper ja kindlameelne võlur ning ta jõuab arusaamisele, et tõeliselt tähtis on see perekond, kelle ta on endale ise valinud.

Raamatu lõpus on Harry Potteri mõte: „Mulle meeldib vaikne elu, te ju tunnete mind.“

J.K. Rowling

„Tasku-Potterid. Hermione Granger.

Väikesed J.K. Rowlingu

Harry Potteri lugude teejuhid“

(Varrak)

Mis on HERMIONE lemmikõppeaine? Kuidas ta sai sõbraks RONi ja HARRYga, ja kuidas lõhnab mägitroll? Loe kõike seda ja palju muud Hermione Grangeri kohta! Potteri taskuraamatud on Harry Potteri juttude miniteejuhtide komplekt, mida lihtsalt peab koguma! Pane vaim valmis vapustavateks loitsudeks, nõiasõnadeks ja nõiajookideks, ja paljudeks Gryffindori majapunktideks … Siin kaante vahel on võlukunst ja vembud!

 

Vaatame ka teist raamatut, mis jutustab meile Hermione Grangerist. Selle raamatu värviküllased ja vahvad pildid on joonistanud Laura Proietti.

 

Lugu algab Sigatüüka ekspressis. Hermione Granger tutvub Harry Potteri ja Ron Weasleyga, kui nad esimest korda Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti Kooli sõidavad.

Hermione kinnitab, et tema peres ei ole keegi võluvõimetega, nii et see oli tema jaoks suur üllatus, kui ta kirja sai, et teda võlukooli oodatakse. Enne kooli minemist on Hermione kõik õpikud pähe õppinud ja loodab, et sellest piisab.

 

Hermione Jean Granger on oma aja kõige targem nõid. Harry ja Ron õpivad teda tõeliselt tundma alles hingedepäeval, kui nad pääsatavad ta tohutu trolli käest. Hermione sünnipäev on 19. septembril, ta on Harryst peaaegu aasta vanem. Hermione armastab lugeda, tema kass on Konkskäpp, ta on mugupäritolu nõid, temagi elab Gryffindori majas, tal on puhmas pruunid juuksed, ta saab uued loitsud ja nõiajoogid kiiresti selgeks.

 

Loeme ka Hermione elust Sigatüükas. Hermione armastab kooli varahommikust hilisõhtuni välja. Ta vastab tunnis küsimustele, ta ergutab Gryffondori lendluudpallivõistkonda, ta leiab uusi asju, mille üle Roniga vaielda, ta peab alati puhketoa parooli meeles, ta kontrollib Harry ja Roni kodutöid (aga ei lase kunagi enda pealt maha kirjutada).

 

Hermione näeb kõigis tundides kõvasti vaeva, isegi ennustamises. Tunnid? Aritmantia, nõiasõnad, nõiajoogid, lendamistunnid, taimeteadus, mustade jõudude vastane kaitse, maagiliste olendite hooldamine, ennustamine. Kas käiksid ka ise sellises koolis, kui õppeained on eelpool mainitud …

 

Ja veel. Käime koos Hermionega raamatukogus, saame tuttavaks tema kassi Konkskäpaga. Juba esimesest Sigatüükas veedetud semestrist paistab Hermione oma võlukunstioskustega silma. Ta teeb sageli keerukaid loitse, mida temavanused veel ei oska – ajakeeraja, eresinised leegid, Patronuse loits, Proteuse loits jpm.

 

Pikemalt on juttu ka levitatsiooniloitsust, mida Harry, Ron ja Hermione hakkavad sageli kasutama, ning Hermione on selle asjatundja. Paariskülgedel on juttu loitsudest igaks elujuhtumiks – „Accio, võlukepp!“, „Juhmista!“, „Aparecium!“, „Alohomora!“, „Impervius!“, „Mobiliarbus!“, „Flagrate!“ ja „Muffliato!“.

 

Loeme ka Hermione ebaõnnestumistest ehk maagilised metsaminekud, sest isegi Hermione Granger ei saa alati geniaalne olla.

 

Siin on paariskülg maagiast ja mälestustest ehk kokkuvõte kõigist seitsmest klassist, igale klassile on juurde kirjutatud ka üks kõige olulisem sündmus.

 

Kõikjal, kuhu Hermone Granger läheb, loodab ta head korda saata, ja ta jätab alati võimsa mulje!

 

Raamatu lõpus on Hermione Grangeri mõte: „Ma loodan, et te olete nüüd endaga rahul. Meid kõiki oleks võidud tappa – või veelgi hullem, välja visata. Kui teil midagi selle vastu ei ole, siis mina lähen nüüd magama.“

 

J.K. Rowling

„Tasku-Potterid. Ron Weasley.

Väikesed J.K. Rowlingu

Harry Potteri lugude teejuhid“

(Varrak)

Kui palju vanemaid vendi on RONil? Kus elab WEASLEYde perekond ja kuidas teha aias gnoomitõrjet? Loe kõike seda ja palju muud Ron Weasley kohta! Potteri taskuraamatud on Harry Potteri juttude miniteejuhtide komplekt, mida lihtsalt peab koguma! Pane vaim valmis Weasleyde vimkadeks, võlurite spordiks, Sigatüüka pidusöökideks ja majatäieks unustamatuteks lemmikloomadeks … Siin kaante vahel on võlukunst ja vembud!

 

Kolmas raamat on Ron Weasleyst ja selle raamatu ägedad pildid on joonistanud Olia Muza.

 

See raamat algab platvormil 9 ¾ ja Sigatüüka ekspressis, kus Ron sõbruneb Harry Potteriga. Ron jagab Harryga maiustusi ja nad õpivad teineteist tundma. Saame meiegi teada, et Ron on pärit suurest ja vanast võluriperekonnast. Ta on oma peres kuues, kes Sigatüükasse läheb. Weasleyde kõige noorema pojana on ta oma vanematel vendadelt Sigatüüka kooli kohta juba palju kuulnud …

 

Siin on Roni ema Molly Weasley, Roni noorem õde Ginny Weasley.

 

Ronald Bilius Weasley. Tema sünnipäev on 1. märtsil, tema kõrvad tõmbuvad sageli punaseks, tal on kärtspunased juuksed, ta armastab lendluudpalli, tema roti nimi on Siblik, talle meeldib mängida plahvatavat turakat, ta mängib võlurimalet jpm.

 

Siin on kokkuvõte Roni toimetamistest Sigatüükas – ta lööb kaheteistkümnejalase mägitrolli tema enda nuiaga oimetuks, et Hermione päästa; ta hakkab vabatahtlikult Harry sekundandiks kahevõitluses Draco Malfoyga; ta vaatab Erisedi peeglisse (see näitab su suurimat salasoovi); ta õpetab sõpradele võlurimalet; ta kohtub hiiglasliku kolmepäise koera Tupsuga; ta vihastab välja poltergeist Peevesi jpm.

 

Saame tuttavaks ka kõikide Weasleydega, Roni toaga, mis asub nn Jäneseurus, kuid ka Roni kurnavate koduloomadega.

 

Ron on olnud võlukunsti keskel juba sünnist saadik. Ta on kiire taibuga võlur, kes avastab tihti, et teab rohkem, kui ta ise arvab. Ron taipab, et Harry teab ussisõnu – oskab madudega rääkida. Ron harjutab jalakammitsa needust, et Harryt professor Snape´i eest kaitsta. Ron õpib oma peletisest jagu saama ja ta oskab ka patronuse esile manada.

 

Samas on raamatus juttu ka sellest, et Ron ei kasuta alati võlukunsti targasti, aga ta on leidlik. Ron üritab maagilisi metsaminekuid vältida, kuid vaatamata sellele leiab ta end mõnikord keerulistest olukordadest.

 

Ron teab võlurielust kõike. Ta on alati olemas, et näidata Harryle, kuidas tema maailmas asjad käivad – nähtamatuks tegev mantel, loheseadused, nuhiskoobid, TVT, Bard Beedle´i lood, ravitsejad jpm.

 

Paariskülgedel on ülevaade ka Roni parimatest sõpradest, sest tema jaoks on sõbrad alati kõige olulisemad. Pole mingit tähtsust, kas nad on võlukunsti alles avastamas, mugupäritolu või majahaldjad – Roni sõbrad teavad, et võivad temaga minna läbi nii tulest kui veest.

 

Siin on ülevaade Roni seitsmest aastast Sigatüükas, iga klassi juures on kirjas ka kõige olulise sündmus.

 

Ron Weasley on vaimukas, sageli näljane, kuid kartmatu, kui tema sõbrad on hädas – on olemas ainult üks Ronald Weasley! Tema lõpetab selle raamatu sellise mõttega: „Ja milles, Merlini kõige rohkem kottis aluspükste nimel, oli nüüd asi?“

 

Laura Ellen Anderson

„Amelia Kihv ja Barbaarne ball“

(Eesti Raamat)

 

Tere tulemast Nokturniasse, kus valitseb pimedus ja kus sädelus tekitab pelgust! Üle maailma populaarsust kogunud sari vampiiritüdruk Amelia Kihvast ja tema lahedatest sõpradest paneb fantaasia tööle!

Kihvade häärberis valmistutakse iga-aastaseks Barbaarseks balliks. Amelia ema, krahvinna Eputrilla, on elevusest lõhkemas, kuid Amelia ise veedaks hoopis meelsamini aega sõprade seltsis. Toredamat kampa kui tema kõrvits-lemmikloom Pontsu ning sõbrad Floora Uurik (ärge öelge tema kohta elukas, ta on haruldast tõugu jeti!) ja Toom Toonela annab otsida!

Siis aga saabub häärberisse külla ärahellitatud prints Tangiin, kes võtab Pontsu endale. Murest murtud Amelial ei jää muud üle, kui koos sõpradega asuda kavandama hulljulget päästeoperatsiooni. Kuid kõik ei ole kõik päris nii, nagu nad arvanud on …

„Amelia Kihv ja Barbaarne ball“ on Amelia Kihva lugude esimene raamat. See heldelt illustreeritud, vaimukas ja fantaasiarikas sari sobib keskmisele koolieale.

 

Vampiirilugusid lastele on eesti keeles ju ka varem ilmunud. Näiteks Angela Sommer-Bodenburgi kirjutatud „Väike vampiir“ (kirjastus Pegasus, 2017), „Väike vampiir kolib“ (Pegasus, 2018) ja „Väike vampiir sõidab ära“ (Pegasus, 2018).

Veidi tuletab uus raamat meelde ka Ottfried Preussleri kirjutatud lugusid „Väike kummitus“ (Varrak, 2023), „Väike nõid“ (Tänapäev, 2021) ja Väike vetevaim“ (Varrak, 2022).

Kuna „Amelia Kihv ja Barbaarne ball“ on üsnagi humoorikas lugu vampiiritüdruk Amelia Kihvast, tema perest ja tema lahedatest sõpradest, siis meenus mulle ka üks kunagine populaarne telesari – „The Addams Family“ ja jõudis ju „The Addams Family“ mitmel korral ka suurele linale.

 

Aga nüüd Amelia Kihva juurde. Raamatu alguses on kaart. See on Nokturnia – linn Pimeduse kuningriigis. Siin on Nokturnia palee, Nahkhiireposti ladu, kõrvitsapõld, kummitusmajad, Kärnkonnasild, ükssarviku moodi kivistunud puu, paharetikünkad, Kihvade häärber, Jetide mäekurud, Konnajala kosk, logisevad lobudikud, Katakombiakadeemia jpm.

 

Seejärel tutvustatakse meile raamatu peategelasi – Amelia Kihv (temale meeldib Pontsu (tema ustav kõrvits-lemmikloom) ja keeleväänajavõileivad), Pontsu (temale meeldib põrklemine ja kallistused), Floora Uurik (temale meeldib auke kaevata ja ussikestega röstsai), Toom Toonela (temale meeldib tema vikat ja tema manatelo). Siinkohal pean mainima, et Floora ja Toom on Amelia sõbrad.

Lisaks neile on siin ka Amelia ema, krahvinna Eputrilla (temale meeldib iga-aastane Barbaarne ball ja eau de Kõdu lõhnaõli) ja Amelia isa, krahv Drako (teemale meeldivad ristsõnad ja hauakivimustriga särgid) ja nende teenija Buu (temale meeldib toiduvalmistamine ja kirjade kirjutamine).

 

Ja meie raamat algab. Nokturnias oli pime ja sünge kolmapäeva öö. Kell lõi hommikul nelja. Krahvinna Eputrilla Kihv rüüpas oma karjeteed ja meenutas oma mehele, krahv Drakole, et kolme öö pärast toimub nende iga-aastane Barbaarne ball. Neil oleks vaja veel kutsed välja saata, toitlustus paika panna ja Ulguva Hundi bänd ära tellida. Kindlasti peab krahv Drako sel aastal kandma oma parimat ülikonda.

Õhtulauas istub ka vampiiritüdruk Amelia Kihv, kes ei olnud Barbaarsest ballist vaimustunud, sest see kubises alati mingitest vanadest koletistest, kes kannavad liiga palju sitse-satse ja eau de Kõdu lõhnaõli.

Amelia oli just saanud kümneaastaseks ning oleks parema meelega olnud oma parimate sõprade Floora ja Toomi seltsis.

Amelia ema vaidles vastu – Barbaarne ball oli Kihvade peretraditsioon, see oli võimalus näidata, kui kihv-tid nad on. Kihvade pere oli Barbaarset balli korraldanud mitu põlve ja see oli Nokturnias KÕIGE TÄHTSAM iga-aastane üritus. Kutsutud olid vaid kõige jõletumad ja jäletumad ning ball oli krahvinna au ja uhkus.

Kahjuks ei käinud ballil nooremaid, mistõttu oli Amelial seal alati väga igav. Aga pääsu polnud, sest Amelia pidi õppima, kuidas asi käib, et ta saaks kunagi ise Barbaarse balli traditsiooniga jätkata.

Amelial olid teised plaanid – tema tahtis suureks saades kõrvitsateadust õppida ja haigeid kõrvitsaid aidata, kuid krahvinna oli kindel, et see ei lähe mitte.

 

Ühel hetkel ilmub saali kummitus-ülemteener Buu, kes serveerib fantastilisi falafele, sest selgub, et vampiirid ei ela tegelikult ainult verest, nad söövad siiski ka …

Perekond asus sööma, kui krahvinna mainis, et äkki tuleb ballile seekord ka kuningas, kel nimeks Vladimir. Loeme, et vanasti olid krahv Drako ja kuningas Vladimir olnud väga head sõbrad. Nüüd teadis Drako rääkida, et kuningas ei võta enam kedagi vastu ega räägi kellegagi.

 

Amelia lootis ka, et äkki kuningas ikkagi tuleb. On ju kuningal ka poeg, prints Tangiin, kes oli Amelia-vanune. Äkki kõlas läbi maja tohutu KÕMMMMMMMMMMM! Buu läks vaatama ja naases kuldse ümbrikuga. See oli kiri kuningalt!

 

Teises peatükis oleme koos Amelia ja tema sõprade Floora ja Toomiga. Nüüd saame teada, et selles kirjas oli kuningas Vladimir andnud teada, et tema ja tema poeg tulevad ballile.

 

Aga veidi juttu ka Amelia sõpradest. Floora oli pea kahemeetrine, hiigelsuur ja pealaest jalatallani karvane, iseäralik jeti. Tema juures oli kõik SUUR. Isegi tema hääl. Aga süda ka. Lisaks sellele, et ka see oli väga karvane.

Toom Toonela oli pisikese häälega. Ta oli väike ja armas ning tema keskmine nimi oli Surm. Ta tegeles pisikeste olendite – näiteks laiakslitsutud kärnkonnade – surmadega, aga vanemaks saades pidi ta oma toonepapa töö üle võtma ja teise ilma jäänud suuremate, keerulisemate olendite eest hoolt kandma hakkama.

 

Edasi liiguvad kolm peategelast Katakombiakadeemiasse. Nendega on kaasas ka Pontsu, Amelia lemmik. Ka koolis räägitakse Barbaarsest ballist ja sellest, et ka kuningas tuleb koos oma pojaga. Üks uudis on veel – just sel päeval (õigupoolest ööl) astub prints Tangiin oma kuningaõpingute raames Katakombiakadeemiasse, et Nokturnia noori olendeid tundma õppida! Saame teada, et prints Tangiini ema on üks haldjas nahka pistnud, kuid sellest ei tohi koolis rääkida.

 

Õige varsti on prints Tangiin Esimene kohal. Prints on tilluke, lausa illitilluke. See on vampiiri puhul väga ebatavaline. Tulija on küll väike, aga väga nõudlik ja väga tähtsa olemisega! Tangiin uurib, kes on Ameliaga kaasas olev Pontsu? Amelia kinnitab, et see on tema kõrvits-lemmikloom, kuid printsi arvates on lemmikloomad tobedad.

 

Läheme tundi. Õpetaja, preili Roots uurib, kas kõik tegid oma olendite ja elukate õpetuse koduse töö ära? Õpilaste täiskuueksam on varsti käest ning teema on „Valguse olendid“. Tunnis on juttu haldjatest, kes on võimelised hulludeks asjadeks. Ameliale valguse olendid meeldisid – ükssarvikud, haldjad, ingelkiisud. Kõik teadsid, et samal ajal kui nokturnialased magasid ja päike paistis, luusisid kivistunud metsa läheduses ringi kohutavad olendid Valguse kuningriigist.

Floora rääkis sellest, mida ta oli lugenud. Ta oli teada saanud, et haldjad kasutavad võlukeppe, et vampiiride kihvu ära varastada! Toom karjatas. Tangiin sai vihaseks ja solvas Floorat, öeldes talle, et ärgu elukas üle pingutagu!

Amelial ei jäänud muud üle, kui tõdeda, et prints on väga õel, kuna ta oli Floorat elukaks nimetanud. Floota tõusis püsti ja ütles Tangiini kohal, et ta pole elukas, ta on haruldast tõugu jeti!

 

Veel samal õhtul tuleb krahvinnale ja krahvile külla kuningas Vladimir. Prints on ka kaasas ja Amelia peab kodus ettevalmistusi tegema. Kui kuningas ja prints külla tulid, siis juhtus midagi ootamatut – Pontsu hammustas printsi ninast! Kuid see polnud veel kõik. Prints nägi uhket kuju – lord Jei-Jei Pistaatsio Kaheksanda kuju. Tema oli Nokturnia rajaja ja kuju oli olnud krahvinna peres mitu põlve. Väike prints tahtis seda kuju endale! No ja ta saigi selle … Tangiin virises veel mitmete muud asjade pärast. Ta tahtis veel mitmeid teisigi uhkeid asju. Näiteks krahvinna uhket tooli … ja ta saigi selle. Kui saali tuuakse uhke vaagen toiduga (kummaliselt krõbedad krabid, kärnaassortii ja maha lõigatud sõrmede vardad), siis võttis prints ka selle endale. Ainult endale! Teised istusid ja vaatasid pealt …

 

Seejärel nõudis väike, aga täitmatu prints ka magustoitu! Terve taldrik tuuletaskuid kuulus prints Tangiinile.

 

Lahkudes tahab prints Tangiin veel midagi! Ta tahab Amelia lemmikut Pontsut! Ja ta saab ka selle! Krahvinna ja krahv peavad kuningaga hästi läbi saama, mistõttu peab Pontsu printsiga kaasa minema.

 

Amelia on maruvihane ja lubab, et nii lihtsalt need asjad ei lähe. Amelia tõttab oma sõprade Floora ja Toomi juurde. Pontsu tuleb päästa ja selleks ju sõbrad ongi, et appi tulla. Üheskoos minnakse Nokturnia palee juurde.

 

Meie kolm sõpra näevad palees Pontsut, kuid nad peavad lahkuma, sest öö hakkab lõppema. Teel koju kohtuvad nad veel ka ükssarviku ja ingelkassiga, kes on meie sõprade arvates päris hirmsad olendid! Valguseolendid!

 

Järgmisel päeval koolis, tõdeb prints Tangiin, et tema arvates oli Floora käinud tema lossi valdustes, sest oli leitud peotäis valgeid karvu. Need viitasid Floorale. Koolis ei suuda Tangiin mõista, miks Amelia mõttetut kõrvitsat igatseb. Amelia isa ja ema on rikkad ja võiksid vampiiritürdukule uue kõrvitsa, uue lemmiku osta. Nüüd ei jää Amelial muud üle, kui tõdeda, et prints ei tea asjade TÕELIST väärtust ja ta on ÄRAHELLITATUD JÕMPSIKAS!

 

Ja edasi? Amelia otsustab minna Nokturnia paleesse, et oma kõrvitsat tagasi rääkida, et kuningaga rääkida, kuid ta leiab paleest hoopis kuninga mälestusteraamatu, millest selgub, et kuningas on abiellunud haldjas Helgehingega! Neile on sündinud laps, printsTangiin! Seejärel on aga haldjas kadunud … Ootamatu lugu. Vampiir ja haldjas! Järeltulija!

 

Kui prints Tangiin saab teada, et Amelia on paleesse külla tulnud, siis ta isegi pisut rõõmustab. Äkki tahaks Amelia olla tema sõber? Siinkohal mõtleb ka lugeja, et äkki see pisike prints ei olegi sedavõrd paha ja halb, aga talle oleks vaja head sõpra? Kui Amelia hakkab uurima, kus on Pontsu, mõistab prints, et Amelia on tulnud ju ainult Pontsu pärast …

 

Kui ma nüüd pikemalt edasi jutustaksin, siis olekski raamat läbi. Me saame osa ka Barbaarsest ballist (see on ikka üks jõletum pidu, kus lööb kaasa igasugu „tegelasi“), kuid saame osa ka Pontsu päästmisest ja saame osa ka sellest, kuidas prints Tangiin „muutub“, vähemalt tema iseloom.

 

Selle vahva loo lõpus saame lugeda, et Ameliat, Floorat, Toomi, Tangiini ja Pontsut ootab ees juba järgmine oluline ettevõtmine! Milline, selle jätan Sulle endale lugeda.

Uurisin veebiavarustest ka, et Amelia Kihva ehk Amelia Fangi seiklustest on inglise keeles veel teisigi raamatuid, mistõttu jääme ootama neid ka eesti keeles.

 

Raamatu ägedad illustratsioonid on autori enda sulest. Ja uskuge mind, raamatus on väga-väga palju illustratsioone. Peaaegu nagu koomiks.

„Imeline mikside raamat“

(Pegasus)

 

Miks, miks, miks? Suureks kasvades tekib meil hulk küsimusi, millele meil vastuseid ei ole. Küsimused võivad küll muutuda, kuid meie uudishimu ei vaibu kunagi. Seetõttu ei ole uudishimulik iga tegelikult üldse mingi kindla vanusega piiratud!

Ka see raamat on loodud seda silmas pidades: et vastata küsimustele, mis sinu peas tekivad, ja aidata täiskasvanutel leida igale neist täiuslik seletus.

Sellest raamatust leiad üle 100 küsimuse koos lihtsate ja õpetlike vastustega, nii et miski ei jää arusaamatuks. Kui sinu keele peal on pidevalt mõni „miks?”, siis on „Imeline mikside raamat” just sinule mõeldud!

 

Miks? See on üks imeliselt hea küsimus. Ja sellele tuleks ka vastata, eriti siis, kui laps selle oma vanematele esitab või õpilane õpetajale. Seetõttu hakkasin hoolega lugema, millistele miksidele selles raamatus vastatakse.

Raamatu esikaanel on kirjas, et väikesel ja suurel lugejal on võimalik leida vastused rohkem kui 100 küsimusele!

 

Raamatus on viis osa – meie planeet, loomad, teadus, inimkeha, meie ja teised.

 

Alustame. Meie planeet! Miks on meie planeet ainus, kus on elu (vähemalt meie teada), kas kosmoses elab inimesi, miks tiirleb Maa ümber Päikese, miks kutsutakse meie galaktikat Linnuteeks, miks pöörlevad Veenus ja Uraan teistest päikesesüsteemi planeetidest erinevalt, miks ei ole kõikide planeetide ööpäevas sama palju tunde? Väga palju ägedaid küsimusi, mis saavad raamatus ka vastuse.

 

Keerame lehte. Mis on kosmoseprügi, miks on Kuu auke täis, miks on taevas sinine? Miks on taevas sinine? Päikesevalgus on kõikide vikerkaarevärvide summa, kuid läbi mitme atmosfäärikihi tungides kaotab ta osa oma energiast ja mõni värvus neeldub. Kõige vähem läheb kaotsi sinist ja violetset kiirgust, ühtlasi hajutavad veeaur ja õhus olev tolm neid kõige enam. Just seetõttu näeme taevast sinisena.

 

Järgmised kaks lehekülge. Miks hukkuvad korallrahud, miks on olemas tõusud ja mõõnad, miks me kuuleme teokarbist ookeanimüha, miks on ookeani lähedal kasvavad puud tavaliselt tugevasti kaldus, miks on meri soolane, miks tekivad tsunamid?

Miks on meri soolane? Kaljud koosnevad mitmesugustest sooladest, mida vihma- ja jõevesi on tuhandete aastate jooksul lahustanud. Need soolad, mis sel viisil ookeani satuvad, annavad ookeanidele soolase maitse.

 

Selles osas on küsimusi veel. Miks sajab vihma, kas on võimalik, et taevast sajab konni, miks toimuvad maavärinad, miks on olemas lihasööjad taimed, miks vulkaanid purskavad, kas hiidpuud on olemas, mis on varjutus, miks on olemas mäed, miks on olemas lumi ja selle osa viimane küsimus – kuidas taimed toituvad.

 

Teine osa. Loomad. Selle osa esimene küsimus on igati äge, miks meil enam dinosaurusi ei ole? Vastus sellele küsimusel on üsna pikk, kuid üks oluline teadmine on see, et tänapäeval usutakse, et Juura ajastu hiiglased (saurused) ei surnud välja mitte ühe sündmuse, vaid mitme põhjuse koosmõjul, näiteks vulkaanipursked, äärmuslikud kliimamuutused ning uute taimede ja isegi uute elukeskkondade teke.

 

Pöörame lehekülge, uued küsimused. Miks linnud lendavad, miks pääsuksed talvel lõunamaale lendavad, miks on flamingod roosad, miks on putukatel tundlad, miks sipelgad ühes rivis käivad, kas sajajalgsetel on tõesti sada jalga?

Järgmisel kahel leheküljel on juttu liblikatest ehk miks muutuvad röövikud liblikateks?

 

Loen edasi. Miks magavad saarmad käpast kinni hoides, miks muutub isane klounkala emaseks, miks tekitavad vaalad veejugasid, millise looma hääl võib kanduda kõige pikema vahemaa taha, kuidas saavad kalad vee all hingata?

Millise looma hääl võib kanduda kõige pikema vahemaa taha? See on sinivaal, kes on ühtlasi kõige suurem loom maailmas. Nende vaalade kaunist laulu võib ookeanis kuulda üle 800 kilomeetri kauguselt.

 

Järgmised küsimused. Kas kassidel on tõesti üheksa elu, miks on sebradel triibud, kuidas kaamel kõrbes ellu jääb, miks nahkhiir ei ole lind, kas papagoid oskavad tõesti rääkida, miks on öökulli kummalgi silmal kolm laugu, miks hundid uluvad, miks karud talveund magavad?

 

Loomade osa viimane küsimus on, miks pandad elavad ainult Hiinas? Mõned looma- ja taimeliigid elavad üksnes mõnes piirkonnas. Selliseid liike nimetatakse endeemilisteks või päriskodusteks liikideks. Pandad ongi üks neid liike, kuna nende ellujäämiseks kohaseid olusid ei ole mujal kui ainult Hiina bambusmetsades. Koaalad ja kängurud on samuti endeemilised liigid, sest neid leidub üksnes Austraalias.

 

Raamatu kolmas on teadusest. Miks tekib vikerkaar, miks saavad lennukid lennata, miks me kunagi oma varju kätte ei saa, miks muutub vesi keemisel auruks, kust tuleb sool, mida me toidu sisse paneme, miks oliivõli ei segune veega, miks on seebimullid ümmargused, miks vesi tuld kutsutab?

 

Miks on sinu peegelpilt lusikas tagurpidi? Lusika alumine osa on ümara ja nõgusa kujuga, vastupidi näiteks peeglile, mille pind on tasane ja sile. Just see kuju moonutab meie peegeldust, pöörates pildi tagurpidi. Proovi seda ka auto esitulel: kuna selle pind on samuti ümar ja nõgus, on tulemus samasugune.

 

Järgmised küsimused teaduse kohta. Mis on vaktsiinid, kuidas saab röntgen meie luid pildistada, miks on esimesena Kuu peal käinud astronautide jalajäljed endiselt alles, miks laevad ära ei upu, miks jää sulab, kui me sellele soola viskame, miks jää, kuigi see on külm, meid põletab, kuidas tekib kaja, kuidas on rajatud Egiptuse püramiidid, miks me mõnikord särtsu saame, kui me inimesi või asju puudutame?

 

Selle osa viimane küsimus on, mis põhjustab staatilist elektrit meie juustes? Kas su juuksed on kunagi peas pulksirgelt püsti tõusnud, otsekui oleks sind ehmatatud? Enamasti juhtub see pärast juuste harjamist – juukseharja hõõrdumise tõttu – või kui me neid kuivatame: kuumuse tõttu. Nendes olukordades tekib elekter, mis kandub juuksekarvadesse, mistõttu need üksteisest eemale tõukuvad ja sirgelt püsti tõusevad.

 

Oleme jõudnud raamatu neljanda osani – inimkeha. Miks me nutame, miks me haigeks jääme, miks me luksume, miks me aevastame?

Miks mõni peab prille kandma? Meie silmad on väga tundlikud elundid ja tihti ei taga need täiuslikku nägemist. Mis siis juhtub? Inimestel on raske lähedale või kaugele näha ning tekibki vajadus prillide järele.

 

Ja ikkagi! Miks me haigutame, millest koosneb piss, miks on meie veri punane, miks me peeretame, miks me röhitseme, kust lapsed tulevad, miks on titadel rohkem luid kui täiskasvanutel, miks ühekuused lapsed pisaraid ei vala, miks me kakame, miks meie juuksed vananedes halliks muutuvad, miks meil tulevad kortsud, miks me ei saa vee all hingata?

 

Miks me higistame? Meie naha pindmises kihis, mis katab tervet keha, asuvad higinäärmed, mis hakkavad töötama, kui meie keha temperatuur tõuseb tavalisest kõrgemale. Seetõttu hakkame higistama näiteks trenni tehes. Need näärmed hakkavad tööle, et meie keha üle ei kuumeneks.

 

Miks meie süda ei puhka nagu kõik teised lihased, kuhu läheb see toit, mida me sööme, mis on kaaries, kas maailmas on keegi täpselt minusugune?

 

Raamatu viimane, viies osa – meie ja teised. Miks ma pean koolis käima, miks on perekond tähtis, kuidas ma tean, millist karjääri valida, miks on maailmas nii palju keeli, miks osal inimetsel on teistmoodi nahavärvus, miks me tunneme, et teistsugused inimesed on imelikud, miks me tunneme häbi, kuidas me saame aru, et oleme armunud, miks meil vahel igav hakkab, miks me vihastame?

 

Miks on raske saladust hoida? Saladus on midagi väärtuslikku, ent mõnikord ei saa me sellest aru enne, kui oleme selle välja rääkinud. Teinekord on saladus, olgu see siis midgi head või hoopis halba, aga nii suur, et ei mahu meii sisse ära. Sellepärast ongi nii raske hoida midagi tähtsat enese teada. Seega, enne kui võtad endale selle vastutuse, mõtle hoolikalt järele!

 

Miks peetakse sõdu, miks me kardame pimedust, miks mõned meist oskavad hästi asju, mida teised ei oska, kas me tohime valetada, miks peavad lapsed varem magama minema kui täiskasvanud, miks vahel on raske magama jääda, miks on naermine meile kasulik, mis on surm?

 

Miks me und näeme? Me näeme und selleks, et saaksime magada. Kõlab justkui vastuolulisena, aga see pole nii! Unenäod aitavad meil lahendada asju, mis valmistavad meile muret, mis meid häirivad või isegi neid, mis meid erutavad. Unenägemine võimaldab meil lahendada sisemisi konflikte ja samal ajal ikkagi puhata. Muidu võib juhtuda, et ärkame koos luupainajaga …

 

Küsimusi on palju, kuid need saavad ka ägedad ja sisukad vastused!

 

Mikside raamatu vahvad kujundused on Margarida Estevesi sulest.

Hugo Vaher

„Nutivaba“

(Tänapäev)

 

Raamatusari „Tänapäeva noorsooromaan“

 

Auhinnatud kirjaniku Hugo Vaheri humoorikas romaan räägib kolmest sõbrast, kes võtavad ette pöörase road tripʼi, et päästa ühe noormehe suhe. Kui kokku saavad bemmivend Remm, temast pisut noorem punkar Päss ja nende ühine sõber furry-curious Pontu, võib kindel olla, et kõik ei lähe plaanipäraselt.

 

Raamat sobib nii vanematele teismelistele kui ka täiskasvanud lugejale.

 

Käsikiri on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2024. aastal korraldatud noorteromaani võistluse esikohatöö.

 

Hugo Vaheri kirjutatud põnevaid lugusid olen ma ka varem lugenud ja neist kirjutanud samuti. Näiteks „Skvotterid“ (Tänapäev, 2013), „Ümera mehed Roosa Villast“ (Tänapäev, 2014), „Jõesaare poisid“ (Tänapäev, 2016), „Vääna jäljekütid. Salapärase soki juhtum“, „Vääna  jajäljekütid. Vana laagri saladus“ (Tänapäev, 2020), „Vääna jäljekütid. Suur pakirööv“ (Tänapäev, 2022).

Kindlasti tasub siinkohal mainida, et Hugo Vaher ei ole kirjutanud mitte ainult lastele ja noortele, kuid ka täiskasvanutele, nt. „Punk ei ole surnud“ (Tänapäev, 2012), „Vallakirjutaja käsiraamat“ (Varrak, 2014), „Ajutine elu“ (Tänapäev, 2015), „Sügise kuldne kooma“ (Tänapäev, 2017), „Neljas versioon. Tragikoomiline krimiromaan“ (Eesti Raamat, 2024).

 

Pean tunnistama, et „Nutivaba“ on igati humoorikas ja kaasahaarav raamat. Noortekas, mis sobib lugemiseks ka suurematele ja vanematele, kui ainult noortele.

 

Hugo Vaheri loodud kolm peategelast on igati „omanäolised“ tüübid, nii pehmelt öeldes. Esialgu tundub, et see pole lihtsalt võimalik, et bemmivend Remm, temast pisut noorem punkar Päss ja nende ühine sõber furry-curious Pontu omavahel üldse läbi saaksid, aga saavad. Ja teevad üheskoos veel sellise reisi (road trip´i), mis jääb meelde nii lugejale kui kindlasti ka tegelastele endile …

 

Raamatu alguses saame peategelastega tuttavaks, nii nagu raamatutes ikka. Esimesena saame tuttavaks Pässiga, kes seisis äärelinna tühermaal asuvad bussipeatuses ja ootas sõpra. Sealsamas lähedal asusid vanad garaažid, kus ta oma bändiga proovi tegi. Päss mängis kitarri.

Oli suvi, puhus mõnus tuuleke.

Saame teada, et Päss oli tegelikult Pärt ja ta oli punkar. Ka tema onu Toomas oli olnud punkar. Onu suutis väsimatult rääkida omaaegsetest seiklustest, kui ka tema oli seitseteist nagu Pässki ja miilits punkareid pealinnas taga ajas ja jaoskonda viis.

Päss seisis inimtühjas kohas, kui eemalt lähenes politsei patrullbuss. Politsei uuris, kas nad saavad noormehe kuhugile ära visata, sest buss pidi seal harva käima. Poiss tõdes, et pole vaja, ta ootab sõpra.

 

Juba kaugelt oli kosta, kuidas Remm peatusele lähenes. Mootoripöördeid mõõtev näidik oli punases, kummid vilisesid ja suitsesid, spidomeeter näitas rohkem kui lubatud. Tümm peksis võimsalt. Auto oli edeva välimusega ja hästi hoitud.

Remm oli Pässi sõber. Nad olid sõbrad olnud juba lapsest saati. Remmi pärisnimi oli Rait ja ta oli autohull. BMW oli saanud Remmi kinnisideeks ja ravimatuks haiguseks. Ta putitas oma masinaid päevad ja ööd – vahepeal käis tööl ka, sest tema oli juba 18 täis ja elu vajas elamist.

 

Remm on tulnud, et Päss peale võtta ja neil on plaanis sõita tüdruku juurde, kes Remmi maha jättis. Remm kinnitab, et keegi pole teda maha jätnud ja neil on lihtsalt vaja rääkida. Tüdruk pidi elama kusagil pärapõrgus …

 

Remm ja Päss pidid sõitma Pässi vanemate juurde. Remm pidi veenma Pässi vanemaid, et see road trip on oluline.

 

Enne tuli peale võtta veel üks tüüp. Karvase loomakostüümiga tüüp. Inimese nägu tal peas ei olnud, sest ta kandis koera peale sarnanevat peakatet. Tüüp nägi välja nagu suur peni. See oli Pontu, kes tegelikult oli Mattias ja tema oli furry või tegelikult furry curious, sest ta tundis selle loomakostüümi kandmise vastu huvi, kuid ta polnud veel päris kindel, kas see ikka on õige asi. Pontu oli halli värvi, tal oli valge rinnaesine ja üle koonu kõrvade vahele jooksis samuti valge triip. Kõrvad olid kikkis, saba aga sorgus.

 

Raamatu autor tõdeb, et Pontu oli Pässi ja Remmi sõber. Kolmekesi moodustasid nad ühe äärmiselt kentsaka ja tavatu koosluse. Päss ja Pontu olid käinud lasteaias ühes rühmas. Remm oli aasta vanemana teises, aga väljas mängides sattusid nad ikka koos tegutsema. Ka koolitee oli neil üks. Pontu oli Pässi klassivend.

 

Nüüd tõdes Pontu, et tal on suur rõõm, et Remm ka tema kaasa kutsus. Pontu uuris, kas sinna pärapõrgusse tasub ikka minna, eriti veel sellise tüdruku juure, kes Remmi maha jättis? Remm on pahane, teda ei ole mitte maha jäetud, aga nad on veidi lahus ja õige varsti … on kõik okei! Tüdruk oli Remmi ähvardanud ka lähenemiskeeluga.

 

Selline äge algus sellele ägedale loole, mis on vägagi filmilik. Siinkohal tasuks mõelda meie filmitegijatel, et sellest loost saaks küll ühe ilmatuma ägeda filmi teha. Oleks kummalisi tegelaskujusid ja põnevaid sündmusi.

 

Edasi käime ära Pässi kodus, tema vanemate juures. Remm pidi selgitama Pässi vanematele, kuhu nad lähevad ja miks. Ta pidi lubama, et hoolitseb nende poja eest. Vanemad on nõus. Sõit võib alata.

 

Ja algabki. Juba järgmisel päeval. Ja uskuge mind, sellest tuleb üks äge ja kaasahaarav sõit, kus kolm sõpra peavad üksteisega hakkama saama, kuid toime tulema ka paljude teistega, kes nende sõidule ette jäävad.

 

Sõidu algus oli muljet avaldav. Remmi bemm võttis tuurid üles ja kilomeetripostid muudkui vihisesid mööda. Kauge maa taga elav autohullu pruut tõotas nende ette ilmuda varem, kui keegi oleks osanud loota.

Õhtul keeras Remm oma auto asfaltteelt kruusateele. Neil oli plaanis kusagil ööbida, kui ühel hetkel seisis nende ees metsavahelisel kruusateel suur pruuni karva põder. Seekord läks kõik õnnelikult, sest Remm sai auto pidama. Sõit sai jätkuda.

 

Ja nüüd saab sõit erilise hoo nagu ka terve see lugu. Ma ei tahaks Sulle kõiki sündmusi ümber jutustada, kuid esimene kokkupuude maaeluga on noortel peategelastel siis, kui selgub, et Remmi autol on kütus (diisel) otsas. Remm otsustab minna kütust varastama, kuid õige varsti on ta jooksuga auto juures tagasi, sest teda ajab taga püssiga maamees! Huvitaval kombel auto käivitub uuesti ja sõit võib jätkuda.

 

Jõutakse tanklani, mille ees seisba veel üks BMW! Tanklas on ka neljane seltskond õliste nägudega talupoegi, kellele Pässi ja Pontu välimus ei meeldi. On oht, et Päss ja Pontu saavad kohe-kohe peksa. Kohale on jõudnud eelpool mainitud maamees, püssiga, kes ka Remmi tanklapoodi juhib … nüüd saavad vist kõik meie kolm peategelast peksa!

Maamehele ei mahu pähe, miks leedukad tema hoovi vargile tulid? Leedukad? Asi selles, et Remmi autol on Leedu numbrimärgid ja seda peamiselt maksude pärast.

Õnneks sisenes tanklasse ka politseinik, kes seltskonda rahustab ja seekord peksuks ei lähegi. Remm vennastub kohaliku bemmivennaga ja sõit saab jätkuda.

 

Aga sõit jätkub konarlikult. Meie peategelased satuvad ise leedukate „kätte“ ja Remm jääb ilma oma nutitelefonist. Kuna Pontul kukkus telefon tanklas vetsupotti ja Pässil polnudki telefoni kaasas (oli üks vana klahvidega telefon, kuid see ei hakanud tööle), siis saame teada, miks selle raamatu pealkiri on „Nutivaba“.

 

Edasi. Liigume edasi. Ööbimine metsas, neljainimesetelgis, lõkke tegemine, kutid räägivad oma kogemustest ja sehkendustest tüdrukutega (need lood on inimlikud ja naljakad). Öö jätkub, telgi taga on vist karu. Kuidas karu eemale peletada? Tulega? Ikka, aga tänu tulele põleb maha nende telk ja päris palju muid asju. Ja jällegi karu. Seekord on ohus Pontu …

 

Probleemid autoga jätkuvad. Kutid kohtuvad veel ühe maamehe ja tema naisega. Vanapaar tahaks poisse kostitada, kuid kutid saavad asjadest valesti aru, mistõttu peavad nad jällegi põgenema. Eriti humoorikas on see, kui vanem maamees tahaks poistele suppi valmistada, kuid ta räägib oma naisele sellest, et kukkedel peaks pead maha võtma … see on viimane piisk karikas, et põgeneda!

 

Meie kolmik käib ka lehmi lüpsmas, sest kõhud on tühjad. Kas need ikkagi on lehmad? Pontu saab kõva jalahoobi, kuid sõit peab jätkuma. Teele jääb ka põllutöömasinate müügikoht, kus ülikonnas mees lubab kutte aidata ja BMW korda teha, seda küll alles järgmisel päeval, sest töömees on sel päeval ära.

 

Nüüd jätkatakse jalgsi, sest Remm on kindel, et nad on tema pruudile, Signele lähedal. Teel selgub, et söömiseks kõlbavad ka koerakrõbinad, et metsas liigub ka salakütte, kes tahavad Pontu maha lasta ja lõpuks jõutakse isegi maasauna, kus elab ka Signe! Kas tõesti on kutid kohale jõudnud? On! Selgub üks tõsiasi Signe kohta – tegelikult ta polegi nii väga just noor neiu ja ilus neiu … mis Signega on? Selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Kuidas kulgeb tagasitee? Sellegi jätan Sulle endale lugeda. Kas Remm saab oma BMW ikka kätte? Saame teada, mis värk oli Pässil Signega? Kas sõbrad jäävad sõpradeks? Lisaks veel see, et ka kodus olles tabab tüüpe üks üsnagi suur üllatus!

 

Selline lugu! Humoorikas, kaasahaarav, põnev. Sündmused on justkui ühest põnevast filmist ja peategelaste valik on lihtsalt suurepärane.

 

Sabine Bohlmann

„Tere tulemast Õõvikute juurde.

Kes meist normaalne on?“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

 

Ottilie rõõmustab. Viimaks ometi kolib naabermajja üks perekond! Kolme lapse, vanaisa ja … pesumopiga. Ei, koer see ei ole – ja tegelikult pole keegi neist selline, nagu Ottilie ette kujutas.

Muu näeb küll esmapilgul päris normaalne poiss olevat, kui tema tillukesed sarved välja arvata.

Vanaisa on metsavaim, kes kummaliste olendite koolis eriti hoolega tähele ei pannud ja nüüd normaalsete inimeste maailmas pidevalt silma torkab. Ta on pinnuks silmas härra Koopasalamandrile, kes iga eksimuse tema nimekirjas halli punktiga ära märgib. Aga kas vanaisa saab siis lihtsalt jälle tagasi anda, kui ta käituda ei oska?

Üks on Ottiliele ja tema äsja leitud sõpradele selge: perekond on perekond. Ükskõik, kui veider see ka poleks.

Sabine Bohlmann on sündinud Münchenis. Lapsena tahtis ta alati printsessiks saada. Sai aga selle asemel (kui ta polnud ühtegi printsi leidnud ja pidi tegelikkusele silma vaatama) näitlejaks, dubleerijaks ja kirjanikuks. Lood lendavad tema juurde nagu liblikad. Igal pool ja mistahes päevasel või öisel ajal (siis pigem ööliblikatena). Sabine Bohlmann ei saa end kuhugi ära peita, lood leiavad ta igalt poolt üles.

Daniel Steudtner sündis 1979. aastal Görlitzis. Aga üles kasvas ta ilusas Oberbergi vallas. Seal elab ta ka praegu koos naise, poja ja koeraga. Juba lapsena mõistis ta pliiatsite ja värvidega vanemate tapeete kaunistada. Nüüd illustreerib ta vabal ajal laste- ja noorteraamatuid.

 

Saksa lastekirjandus on mulle alati meeldinud. On ju neil alati olnud väga vahvaid, naljakaid, põnevaid lasteraamatuid ja kirjanikke, kes lastele on kirjutanud, kasvõi muinasjutte.

Alustagem vendade Grimmide muinasjuttudega, kuid kindlasti ka Heinrich Hoffmann ja tema “Kolumats”,  E.T.A. Hoffmanni raamatud, näiteks “Pähklipureja ja Hiirekuningas”,  Wilhelm Hauffi muinasjutud, eriti “Kääbus Nina” ja “Väike Mukk”, Karl May Metsiku Lääne lood, milledes seikles Winnetou, James Krüssi suurepärased laste- ja noorteraamatud “Timm Thaler ehk Müüdud naer”, “Timm Thaleri nukuteater” ja “Minu vaarisa ja mina”,  Erich Kästneri “Veel üks Lotte”, “Emil ja detektiivid”, “Lendav klasstuba”, Otfried Preussleri “Väiked nõid”, “Krabat”, “Meil Kilplas” ja röövel Hotsenplotzi lood, Janoschi illustreeritud ja kirjutaud lasteraamatud.

Neid on ikka ja jälle ka eesti keeles ilmunud, ja õnneks on avaldatud ka uusi raamatuid. Paljudest neist olen ka oma blogis rääkinud – Irene Zimmermanni ”Miss Edison. Meie geniaalne pöörane õpetaja” (Varrak, 2016),  Jan Weileri ”Max – ühe koolialustaja memuaarid” (Ühinenud Ajakirjad/Vesta, 2023), Nikola Huppertzi ”Kaunis nagu kaheksa” (Ühinenud Ajakirjad/Vesta, 2023) ja ”Elamiseks liiga pikk” (Ühinenud Ajakirjad/Vesta, 2024), Silke Wolfrumi ”Me oleme superkangelased. Peaaegu” (Ühinenud Ajakirjad/Vesta 2022), otse loomulikult Kirsten Boie Sommerby-lood (neid on ilmunud eesti keeles juba 5 raamatut),  ka Sabine Bohlmanni (ta on muideks ka näitlejatar, kes mänginud populaarses telesarjas ”Marienhof” ja andnud oma hääle päris mitmele multifilmile, näiteks saksakeelses Simpsonites on tema häälega Lisa ja Maggie Simpson) sulest on eesti keeles varem kaks raamatut ilmunud – ”Tüdruk nimega Willow” (Rahva Raamat, 2023) ja ”Tüdruk nimega Willow. Metsasosinad” (Rahva Raamat, 2024).

 

Uus raamat on samuti Sabine Bohlmanni kirjutatud ja Daniel Steudtneri illustreeritud ja kannab pealkirja  ”Tere tulemast Õõvikute juurde. Kes meist normaalne on?”

See on jällegi üks igati humoorikas ja väga põnev lugemine, sest toimetavad selles loos ju igati muinasjutulised tegelased.

 

Raamatu alguses on kirjas, et raamat on kõigile, kes on vähe teistsugused. Ja kõigile, kes neid sellegipoolest või just seepärast armastavad.

 

Raamatu esimene peatükk on ”Suveuduöö”, milles saame teada, et nad tulid öösel. Reedel, kolmeteistkümnendal.

Ottilie Schmidt (tema on üks selle raamatu peategelastest) ei saanud und ja seisis akna juures, et veidi udu vaadata. Siis kuulis ta, kuidas üks auto turtsudes tänavasse sisse pööras ja otse maja number 13 ees seisma jäi. Reede ja kolmeteistkümnes, maja number 13! Päris õudne, kas pole.

Autor jutustab, et liiga väikesest autost ronis välja viis kuju. Kolm suurt ja kaks väikest. Lisaks oli veel üks vari, mis samuti maja poole vilksas. Tema järel siksakitades veel midagi väiksemat … koer?

Üks väiksematest jäi äkitselt seisma ja vaatas üles Ottilie poole. Korraks tundus tüdrukule, nagu lööks kapuutsi all helendama kaks tumekollast silma. Aga millisel inimesel on siis ometi tumekollased silmad? Väike kuju tõstis käe ja lehvitas – Ottilie lehvitas vastu.

Üks tulija oli veel – läbi udu lendas must vares, otse 13. maja poole. Vares laskus katuseharjale ja tundus, nagu oleks ta seal alati istunud.

 

Hommikul ärgates polnud Ottilie sugugi mitte kindel, kas ta oli öiseid sündmusi ikka päriselt näinud, sest 13. majas polnud ammu remonti tehtud ja see oli aastaid tühjana seisnud. Lapsed oli selle maja kaua aega tagasi ”tondilossiks” ristinud.

 

Ottilie Schmidt oli sageli selle maja ees seisnud ja mõtelnud, et sinna võiks ju ometigi mõni pere kolida. Pere, kus oleks palju lapsi, kellega sõprust sobitada.

 

Ah jaa. Nüüd saame tuttavaks ka Fritzuga. Tema on Ottilie merisiga.

 

Ottilie isa oli sel hommikul juba köögis. Ta küpsetas baabat, potikooki. Uutele naabritele, nagu isa ütles, tere-tulemast-kingituseks.

Nüüd sai Ottilie kinnitust, et keegi oligi öösel 13. majja sisse kolinud. See ei olnud unenägu. Ottilie piilus aknast välja. 13. maja ees seisis auto, mis nägi väja nagu tõeline romu, katusel istus vares.

 

Isal sai kook valmis. Nüüd pidi see veidi jahtuma, siis aab sellele tuhksuhkru peale raputada ja pärast seda saab Ottilie koogi naabritele viia. Ottilie ei olnud selles päris kindel. Hommikul vara, tuleb uksekella anda ja anda üle potikook? Isa naeris, äkki on uued naabrid vampiirid ja imevad Ottilie verest tühjaks. Siinkohal võib öelda, et isa võiks ikka mõtelda, mida ta räägib, sest kunagi ei tea …

 

Pool tundi seisis Ottilie maja number 13 ees, baabakook taldrikuga kaasas. Ukse kõrval oli silt, millel seisis viltuste tähtedega perekond Õõvik.

Nüüd võttis Ottilie julguse kokku ja helistas uksekella. Hetk hiljem oli kuulda ukse taga hääli. Need olid laste hääled.

Avanes kirjapilu ja kaks silmapaari vilksatasid eredas valguses. Üks hääl kinnitas, et ukse taga on inimene, väike, kes näeb välja nagu naisterahvas. Teine hääl kinnitas, et seda nimetatakse tüdrukuks. Kuna Ottilie kandis prille, siis uuris üks hääl, miks ukse taga seisjal nina peal kaks monoklit on? Teine hääl teadis ütelda, et see on ninajalgratas! Teine hääl sai pahaseks – need olid ju ikkagi prillid, mitte ninajalgratas!

Nüüd oli Ottilie kindel, et teisel pool ust oli kolm last. Üks poiss, üks suurem tüdruk ja üks väiksem tüdruk.

Hääled uurisid, mida tüdruk neist tahab. Ottilie oli ärevuses, mistõttu läksid tal sõnad segamini … tulemuseks oli igati segane tervitus, millest keegi väga hästi aru ei saanud.

Lõpuks said ka hääled ukse taga aru, et jutt on koogist, mis on nendele toodud. Tüdruk ehk Ottilie võiks selle ju ukse alt sisse lükata või kirjapilust?

Hetk hiljem oli majast kosta ka naisterahva häält, kes ütles, et ust ei tohi lahti teha, sest nad pole veel valmis. Lapsed võiksid öelda, et neid pole kodus! Lapsed ütlesidki, et neid pole kodus.

Ottilie ohkas. Kas teda taheti tögada? Ottilie otsustas lahkuda ja jättis baabakoogi jalamatile.

 

Kodus hiilis Ottilie oma toas jalamaid akna juurdes ja sättis end kardina taha, lootes, et teda väljast näha ei ole. Kook seisis ikka veel ukse ees. Ja siis juhtus midagi kummalist. Uks läks lahti. Välja ei tulnud kedagi, kook tõusis maast ja hõljus majja. Uks läks kinni ja Ottilie hoidis hinge kinni. Mis see siis oli?

 

Samal ööl kuulis Ottilie õuest müra. Ta hiilis kardina juurde, et aknast välja vaadata. Üks tume kuju oli just vana logu jalgratta auto kõrvale pannud ja läks pikkade sammudega maja number 13 poole. Kell kaksteist öösel! Uks avanes ja kuju sisenes majja.

 

Kuidas tundub? On ju põnev!

 

Järgmises peatükis loeme aknamängudest, sest Ottilie hakkas nüüd aknast välja vaatama, et jälgida 13. maja ja õige varsti hakkasid teda vaatama sellest majast kaks last – poiss ja tüdruk. Aknamängud olid lõbusad ja Ottilie oli kindel, et poiss ja tüdruk on igati sõbralikud.

 

Ja siis korraga, kui oli vaheaja teine nädal, seisid mõlemad Õõviku-lapsed Ottilie ees, keset kõnniteed. Tänaval.

Ottilie ja ka lugejad saavad teada, et poisi nimi on Muu, tüdruku nimi on Hundu. Nad on kümneaastased. Hetk hiljem haaravad Muu ja Hundu Ottilie kinni, sest neil on türdukule midagi olulist rääkida. See on nii oluline, et Ottilie ei tohi sellest kellelegi rääkida ja ta ei tohi ka karjuda ja on ka paar sõna, mida Ottilie mitte mingil juhul öelda ei tohi!

Muu võtab peast mütsi. Tema peast ulatusid välja kaks sarve (soh, Nukitsamees!!!), need olid sellised metskitse sarvekesed. Ottilie puudutas neid, ta ei saanud mitte midagi aru.

 

Nüüd hakkas Muu rääkima – nad on Udu linnast. Inimesed ei leia seda üles, sest seda ümbritseb nii paks udu, et ükski inimene ei suuda sellest läbi tungida. Seal on üks kool. Fatamorgaana kool. See on osa teistsuguste olendite instituudi algatatud katsete seeriast.

 

Muu jätkab ja kinnitab, et tema on dilldapp, kes kannavad endas osa mõnest loomast. Poiss kinnitab, et asi pole mitte ainult sarvedes, vaid selles, et pool tema südamest tunneb end nagu hirv, teine pool nagu inimene – kusjuures enamik neist ei ole puhtatõulised teistsugused. Nad on kahe maailma vahele kinni jäänud ega kuulu täielikult kummassegi.

 

Hundu jätkab ja kinnitab, et selles koolis õpetatakse neile, kuidas normaalseks saada ja nii palju kui võimalik normaalse maailma kohta teada, et nad saaksid millalgi täiesti normaalses maailmas täiesti normaalsete inimeste seas elada.

Ja veel, kui neid on välja õpetatud, pannakse neist kokku perekonnad ja nad tohivad normaalsete inimeste hulgas elada. Aga ainult senikaua, kuni nende helehall nimekiri saab 77 tumehalli punkti, siis tullakse neile järele ja nad ei saa enam kunagi tagasi. Vares nende maja katusel on teistsuguste olendite instituudi salakuulaja, kes ei tohi mitte kunagi kraaksuma hakata … Mulle meenub, et ka Nukitsamehe-loos oli üks kraaksuja vares ja üks vahva vares oli ju ka Väikesel Nõial. Ja kas see salapärane Fatamorgaana kool ei tuleta meelde Sigatüüka võlurite kooli? Vahva, väga vahva!

 

Kes on sel juhul Hundu? Hundu kinnitas, et tema on libahundikene. Tal olid väikesed teravad silmahambad ja tema silmad sähvisid viivuks erkkollaselt. Ta isegi urises veidi, aga tegi seda sõbralikult.

Hundu osutas enda kõrvale õhku ja teatas rõõmsalt, et tema kõrval seisab nende väike õde Viuh! Tema on vaim ja nähtamatu!

Ottilie oli kindel, et lapsed teda nöögivad … kuid Viuh tegi midagi sellist, mis pani Ottilie püsti tõusma ja karjudes oma maja poole jooksma.

 

Ja see on alles selle raamatu algus!

 

Järgmises peatükis saame tuttavaks ka Õõviku-taadiga, kellel oli pikk valge habe, seljas tumeroheline mantel ja peas silinder, millest võrsus isemoodi taim.

Õõviku-taat oli pahur, sest ta pidi käituma normaalses maailmas nagu normaalne on imene, et ta oli ju lõppude-lõpuks metsavaim ja seda juba viiekümne neljandat põlve. Ja ta oli selle üle uhke.

Uus perekond käis talle kohutavalt närvidele. Ta polnud kunagi lapsi tahtnud ja veel vähem tahtis ta lapselapsi ja kõikse vähem koera. Nüüd olid tal nad kõik.

13. maja keldrisse oli ta sisse seadnud oma maitse järgi õudselt ilusa pimeda koopa. Seal kasvatas ta oma lemmikumbrohtu ja pobises terve päeva nina alla.

Nüüd oli ta saanud teistsuguste olendite instituudilt kirja, et teine faas, aklimatiseeumine oli lõpetatud, nüüd pidi ta pikkamisi üle minema kolmandasse faasi – lõimumisse. Taat pidi minema päikese kätte ja see talle ei meeldinud.

 

Saame tuttavaks ka Õõviku-taadi kaabus oleva taimega. Tema nimi on proua Ampskurk! Proua Ampskurk on kindel, et taat peab minema rääkima, tuttavaks saama! Kellega? Naabrinaisega. Esimene vestlus ja kohtumine naabrinaisega, kel nimeks Dörte Kurgivint-Õlinaeris, on pisut kummaline, isegi naljakas, kuid on tunda, et Õõviku-taadile naabrinaine täitsa meeldib.

 

Ma räägin jällegi päris palju, kuid raamat on ju igati kaasahaarav. Püüan teha lühemalt, et Sul endal ka raamatu vastu huvi säiliks, et seda ise lugeda.

Õde-venda Õõvikud tulevad Ottiliele külla, saame lugeda sõnadest, mida ei tohi välja ütelda, mistõttu öeldakse neid sõnu teistpidi. Saame teada, et kummitused (nagu Viuh) muutuvad nähtavaks ainult siis, kui nad hinge kinni hoiavad. Viuhil on ka mängujänes, kel nimeks söör Lancelot.

Õde-venda kinnitavad Ottiliele, et nad tahaksid ka tavaliste/normaalsete inimeste kooli minna, kuid kas see ikka on võimalik?

 

Tegelasi on raamatus veel. Õõviku-laste ema ja isa kehastavad Holger, kes on haldpikk (tundub, et kokku on pandud haldjas ja päkapikk). Loeme, et haldpikud on ülitundlikud ja neil on liblika hing. Õõviku-emme on Olga, kes on džinn, pudelivaim ja kuigi temal oli ka täitsa normaalne voodi, eelistas ta veeta öid ühes oma pudelikogu pudelitest.

 

Õõviku-perel on ka koer. Tema nimeks on Mopp ja tegelikult ongi ta põrandamopp, kes näeb välja nagu koer ja käitub nagu koer.

 

Saame osa ka sellest, kuidas Olga ja Holger Õõvik jalutama lähevad. See on igati vahva ja naljakas jalutuskäik, kui Olga ja Holger üritavad naabritega tuttavaks saada.

 

Ottilie läheb külla ka Õõvikute juurde ja seegi on lõbus külaskäik. Ottilie saab tuttavaks rääkiva kohvriga, kel nimeks Pannal. Selgub, et Õõvikutel on teisigi rääkivaid asju – kappkell, külmkapp, kirjutuslaua lamp jne. Külaskäik jääb lühikeseks, sest Õõviku-laste vanemad tulevad koju.

 

Ja veel. Saame osa sellest, kuidas Ottilie Viuhile ”näo pähe teeb”, kuid käime ka perekond Õõvikutega suures ostuhallis/kaubanduskeskuses, ja uskuge mind, see külastus on üks hiiglama suur tohuvabohu!

 

Saabub ka salapärane ja müstiline täiskuuöö. Ka Ottilie on tulnud vaatama, mis Õõvikute perega täiskuuööl juhtuma hakkab. Hundust saab väike armas hundikutsikas, Viuh muutub nähtavaks, Holger püüab jaaniussikesi ja tantsib kuupaistetantsu ja laulab kuupaistelaulu, Olga kiigub ja Muu kohtub hiigelsuure hirvega. Ja Ottiliele tundub Õõvikute-pere järjest vähem õõvastav.

 

Kuidas lugu lõpeb? Ei tahaks Sulle kõike ümber jutustada, sest sündmusi on siin veel.

 

Ühel päeval ilmuvad Õõvikute uksele üleminspektor härra Koopasalamander ja härra Põrguvürst. Nad on tulnud metsavaimule ehk vanaisale järele, sest kõik olendid siiski ei suuda inimeste maailmaga kohaneda. Härradel on metsavaimu asemele pakkuda suurjalga, jetit, peata ratsanikku, mäekolli ja merevaimu … kas vanaisa viiakse minema? Või, saab ta äkki veel ühe võimaluse? Selleks on vaja, et Õõviku-pere midagi teeb. Mida nad teevad, selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Mida peab Õõviku-taat tegema, et päriseks jääda? Sellestki on juttu. Raamatu viimasel leheküljel saame teada, kes on pottmüts, kes oskab perekondi ühendada ja parim sõber olla.

 

Kui vaadata raamatu tagakaant, siis on seal kirjas, et see on Õõviku-pere esimene seiklus. Seega, kas kohtume nende vahvate tegelastega veel? Uurisin veebiavarustest, et selle aasta märtsis on ilmunud Saksamaal juba ka teine raamat Õõvikute-perekonna juhtumistest.

Heinrich Böll

„Iiri päevik“

(Varrak)

 

Tuntud saksa kirjanik Heinrich Böll reisis koos perega 1950. aastate keskel Iirimaal ning peatus Achilli saarel. „Iiri päevikus” kirjeldab ta Iirimaa igapäevaelu ja olustikku, kohtumisi pubides, rongides ja mujal, kuhu juhus ta Iirimaal viis. Neist kildudest kujuneb haarav jutustus täis Böllile omaseid teraseid tähelepanekuid ja mõistmisi.

 

Midagi tolleaegsest Iirimaast on alles veel praegugi, kuigi muutused on olnud suured. Iirimaa huumor, rahvamuusika, kultuur ja traagiline ajalugu tõmbavad ligi üha uusi huvilisi ning praegugi võib leida Achilli saarel saksa turiste, kes hoiavad käes just Heinrich Bölli raamatut. Aga nagu Böll ise on öelnud, ei maksa teda süüdistada, kui eest ei leita just tema kirjeldatud maad. Küll aga on tema raamat hea algus iga lugeja oma Iirimaa avastamiseks.

Heinrich Böll (1917–1985) oli üks sõjajärgse Saksamaa kõige olulisemaid kirjanikke. Ta kirjutas sõja mõttetusest ja sõjajärgse elu ja ühiskonna silmakirjalikkusest, kaitstes inimsust ja näidates inimkogemuse poeesiat.

Tema teoseid loeti ja tõlgiti laialdaselt ning ta oli üks tõelisi sõjajärgse maailmakirjanduse suurkujusid.

1972. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia kogu oma loomingu ja selle järjekindla mõju eest globaalsele lugejaskonnale.
„Iiri päevik” ilmus esmakordselt eesti keeles 1987. aastal Loomingu Raamatukogus.

 

 

Heinrich Bölli sulest on eesti keeles ilmunud mitmeid ja mitmeid raamatuid. See on hea, sest Heinrich Böll on tõeline meister, kelle raamatuid tasub lugeda. Uurisin ja uurisin, meenutasin ja meenutasin – eesti keeles on ilmunud:

 

„Jällenägemine puiesteel“ (1958, Loomingu Raamatukogu)

„… ega lausunud ühtegi sõna“ (1963, Loomingu Raamatukogu)

„Klouni silmaga“ (1968, Eesti Raamat, raamatusari „XX sajandi raamat“ ja 2006, Eesti Päevaleht, raamatusari „Eesti Päevalehe raamat“)

„Iiri päevik“ (1987, Perioodika, Loomingu Raamatukogu)

„Kaitsjata kodu“ (1993, Monokkel)

„Grupipilt daamiga“ (1993, Eesti Raamat, raamatusari „Nobeli laureaat“)

„Piljard kell pool kümme“ (1994, Eesti Raamat)

„Katharina Blumi kaotatud au“ (1995, Perioodika, Loomingu Raamatukogu)

„Ametisõidu lõpp“ (2008, Varrak, raamatusari „20. sajandi klassika“)

„Doktor Murke kogutud vaikimine“ (2011, Perioodika, Loomingu Raamatukogu)

„Kus sa olid, Adam?“ (2014, Tänapäev, raamatusari „Punane raamat“)

 

Kokku 12 raamatut, paarist ka kordustrükid.

 

Veidi kirjanikust ka. Heinrich Böll, keda on kutsutud ka sõjajärgse Saksamaa südametunnistuseks, sündis 21. detsembril 1917 Kölnis. 1930. aasatel õnnestus tal pääseda Hitler-Jugendiga liitumisest. Ta töötas raamatukaupluses abitöölisena ja õppis samal ajal koolis saksa keel, kuni 1938 pidi ta siiski sõjaväkke minema. Nii sõdis Böll Prantsusmaal, Rumeenias ja Nõukogude Liidus, kuid läbi terve sõja üritas ta sõjaväest pääseda – teeskles haiget ja esitas võltsitud puhkusetõendeid.

1942 ta abiellus. Sõjas sai ta ka neli korda haavata ja seetõttu pidi ta kuni elu lõpuni veetma palju aega haiglates.

1945 võtsid ameeriklased ta sõjavangiks ja sõja lõppedes pääses ta tagasi Saksamaale ja ülikooli, kuid ülikooli lõpudiplomit tal ette näidata ei ole.

 

30. aastasena hakkas Böll tegutsema kirjanikuna. Ta kirjutas stiililt lihtsaid, realistlikke novelle, milles kirjeldati sõda ja sõjast naasmise probleeme. Lühikesed lood rääkisid väikese inimese vaatevinklist suurtest inimlikest kogemustest ja vaatamata sellele, et lood olid lühikesed, olid need energiat täis.

 

Tema esimene romaan „Der Zug war pünktlich“ ilmus 1949. Seejärel ilmus mitmeid ja mitmeid romaane ja 1972. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia. Enne teda oli sakslastest selle preemia võitnud Thomas Mann (1929. aastal) ja Herman Hesse (1946).

 

Tänaseks on Bölli teoseid tõlgitud üle 30. keelde. Lisaks romaanidele ja novellidele on Böll kirjutanud ka näidendeid, luuletusi, esseesid ja kuuldemänge. 1971-1974 oli ta rahvusvahelise Pen-klubi esimees. Tema kodus leidis varjupaiga ka Nõukogude Liidust välja saadetud kirjanik Aleksandr Solženitsõn.

 

Böll suri 1985. aastal Bonnis.

 

„Iiri päevik“ („Irisches Tagebuch“) ilmus algupäraselt 1957. aastal. Kümme aastat hiljem tõlgiti see raamat ka inglise keelde.

Raamatus on 18 lühikest peatükki, mis ilmusid ajaleheartiklitena juba 1954. aastal ajalehes Frankfurter Allgememien Zeitung. Veidi hiljem otsustas Böll, et paneb nendest lugudest kokku raamatu. Mõned artiklid kirjutas Böll peaaegu täielikult ümber, mõndasid pisut parandas.

Raamatu esimene peatükk paneb aluse terve raamatu toonile. See valmistab lugeja ette üsna teistsuguseks maailmaks, mida toonane Iirimaa pakkus võrreldes muu Euroopaga. Oluliste teemadena on raamatus religioon, vaesus, emigratsioon, juttu on alkoholi tarbimisest, kuid ka iirlaste oskusest hoolida.

Böll peatub raamatus ka Iiri kirjandusel, juttu on Iiri kirjanikest – John Millington Synge, Jonathan Swift ja Sean O´Casey. Räägitud on sellestki, et Bölli „Iiri pärviku“ eeskujuks on James Joyce´i „Ulysses“. Sarnaseid jooni on olemas – „Iiri päevikus“ on kaks alguspeatükki nagu „Ulyssesis“ ja Bölli viimase peatüki monoloogi on võrreldud „Ulyssesi“ viimase peatükiga.

 

„Iiri päevikud“ on omamoodi kultusraamat, mistõttu on seda kasutatud Saksamaa koolides ja see sobib suurepäraselt ka turistidele, kes Iirimaad avastama lähevad. Ainuüksi Saksamaal on seda raamatut müüdud üle 2. miljoni eksemplari ja seda on tõlgitud vähemalt 17. keelde.

 

Raamatul on kaks avapeatükki – saabumine I ja II. Autor on ootab piletisabas, et pääseda aurikuga Inglismaalt Iirimaale. Nüüd on Böllil aega meenutada, et Iirimaal on igasugu „maailmarekordeid“, näiteks see, et iirlased tarvitavad aastas peaaegu kümme naela teed inimese kohta, millega nad veidi edestavad Inglismaad.

„Maailmarekordeid“ on teisigi – rekord preestrite järelkasvus, rekord kinoskäimises ja Iirimaal on kõige vähem enesetapjaid maailmas. Rekordeid viskijoomises ja sigaretisuitsetamises polnud siis veel välja selgitatud, aga Böll kinnitab, et nendelgi aladel on Iirimaa kaugel ees.

Autor jutustab meile aurikusõidust Iirimaale, ta kohtub laeval ka preestriga, kellel on pühakute Iirimaast oma nägemus.

Saabumise teises peatükis astuvad Böll ja tema perekond laevast maha, et sõita edasi rongiga, kuid enne seda hommikueine, arutelu, mida tähendab iiraslik „Sorry“ ja mida tähendab „kalmistud on täis inimesi, ilma kelleta maailm ei saanud elada“?

 

Kolmandas peatükis viib Böll lugeja Püha Patricku katedraali Dublinis, kus asub ka Iiri kirjaniku, „Gulliveri reiside“ autori Jonathan Swifti haud. Katedraali ees kohtas Böll kerjust, mistõttu tõdeb autor, et katedraali ümber slummides konutab viletsus nii mõneski nurgas, nii mõneski majas veel samasugusena, nagu seda võis näha Swift 1743. aasta paiku.

 

Böll peatub ka teiste haudade juures, juurdleb ja arutleb, millist elu võisid maetud inimesed elada. Böll ei tee suuri sõnu, ta kirjutab lühidalt ja täpselt, kuid mõtisklusi on suurepärane lugeda, sest ka lugeja hakkab autoriga kaasa mõtlema.

 

Dublinist edasi Iirimaa keskele, Athlone´i. Kaks ja pool kiirrongitundi sealpool Dublinit, lahutatakse rong pooleks, etem pool, mille külge jääb restoranivagun, läheb edasi Galwaysse, kehvem pool, kuhu jääb autor oma perega, läheb Westporti.

Kuna laeva saabumise ja rongi väljasõidu vahele jäi ainult pool tundi ja Dublini rahavahetuskontrorid avati hiljem, siis oli Böllil ainult nn kasutuid saksa rahatähti, millel pole Kesk-Iirimaal mingit väärtust. Lahtiolevaid pankasid polnud, kuidas maksta rongipiletite eest?

Nii olid Böll, kolm last ja kaks naist tõsise probleemi ees … nad otsustasid Westporti rongil minna lasta, sest Böll ei saanud piletite eest maksta. Õnneks oli lahendus olemas – Dublini jaamaülem pakkus neile sõidu võlgu ehk Böll ja tema pere said raudteeaktsiaseltsi krediiti.

 

Rongisõit sai alata. Böll meenutab jaamu, kus rong peatus. Kõik need olid väikelinnad. Näiteks Westportis vaid kolm tuhat elanikku. Rahvast jäi aina vähemaks, varsti oli vastas suur lomp ja selle taga juba New York!

Böll kinnitab, et jaamad on väikesed, jaamahooned helerohelised, tarad on värvitud lumivalgeks ja perroonil seisab enamasti üks poiss, kes on teinud endale ema kandikust ja nahkrihmast kandeleti: kolm tahvlit šokolaadi, kaks õuna, paar rulli piparmündidražeesid, närimiskummi ja koomiks.

 

Rongisõit jätkus. Böll tõdeb, et hüljatud on see maa, ta tühjeneb rahvast aeglaselt, aga pidevalt.

Ületatakse uue krahvkonna piir, jõutakse County Mayosse. Autor teab, et niipea kui langeb sõnake „Mayo“ lisavad iirlased juurde „God help us!“

 

Jõuti Westporti, kuid ka selles linnakeses ei olnud võimalust raha vahetada. Pangadirektor tõdes, et peab saksa raha Dublinisse saatma ja see protseduur võtab aega neli päeva! Ta oli nõus krediiti andma – kaks naela. Samal õhtul sai Böll ka kaupluseomaniku võlaraamatu.

 

Viies peatükk kannab pealkirja „Inimasula skelett“, milles Böll jutustab küladest, kus enam keegi ei ela. Kui elab, siis paar-kolm inimest. Inimesed olid läinud Inglismaale ja mujale. Külad olid tühjad, kuid neid ei olnud purustanud sõda. Böll tõdebki, et külades ei teinud keegi midagi maatasa ja hüljatud eluasemete pehmemad osad jäeti roaks tuulele, vihmale, päikesele ja ajale, ning kuuekümne, seitsmekümne või saja aasta pärast jäävad siis jällegi järele paljad müürid …vaatepilt on nukker, kurb …

 

Järgmises peatükis peab Böll ühele kohalikule mehele kõrtsis seletama, mis mees oli ikkagi Hitler. Böll nimetab end rändavaks poliitilseks hambaarstiks, kes peab valearusaamade hambad välja tõmbama, kuna kohalik arvab, et Hitler polnud sugugi mitte halb mees, aga ta läks lihtsalt liiga kaugele.

Nüüd peab Böll selgitama, kes Hitler oli, mida Hitler tegi ja ütles …

 

Otse loomulikult ei saa ma Sulle tervet raamatut ümber jutustada, kuid Böll viib lugeja Limericki linna, saame lugeda, milline on see linn päeval, milline õhtul. Käime jumalateenistusel ja kinos, saame osa Iirimaa loodusest.

Siin on Bölli tähelepanekuid Iiri vihma kohta. Vihm om Iirimaal absoluutne, tore ja kohutav. Nii ütleb Böll. Seda vihma võib nimetada halvaks ilmaks, aga ta pole seda. Lisab Böll. See on lihtsalt ilm ja ilm on rajuilm.

Böll lisab vägagi laheda mõtte: hea, kui sul on alati kodus küünlaid, piibel ja veidike viskit, nagu meremeestel, kes tormiks valmis; lisaks veel kaardipakk, tubakat, naistele kudumisvardad ja lõnga, sest tormil on palju võhma, vihmal on palju vett ja öö on pikk.

 

Juttu on Dublinist, sellest, kuidas Seamus tahab klaasikese võtta, kuid pärast 1. septembrit on politseitund äripäeviti kell kümme. Loeme proua D.´st ja tema üheksandast lapsest, joome veelkord teed.

 

Oluline on seegi, et peatükid raamatus ei ole kronoloogilises järjekorras, sest Böll naaseb mitmes hilisemas peatükis tagasi aurikusõidule, mis teda ja tema peret Iirimaale tõi.

 

Saame lugeda sellestki, miks öeldakse „It could be worse“ ja „I shouldn´t worry“. Nii nagu ütleb siinkohal Böll: õige mul asi, mis seal muretseda, ja seda rahva puhul, kellel oleks põhjust nii päeval kui ka öösel lakkamatult mures olla; saja aasta eest, kui tuli suur näljahäda, mitu aastat kartulikatku, suur rahvuslik katastroof, mis ei avaldanud mitte ainult vahetult laastavat toimet, vaid mille šokk on pärandunud läbi sugupõlvede tänase päevani … oli aeg, mil iirlased rändasid kodumaalt välja – Liverpool, London, New York ja Sydney.

 

Viimane peatükk raamatus on „Hüvastijätt“. Böll kinnitab, et hüvastijätt oli raske, just sellepärast, et kõik näis osutavat selle paratamatusele: raha oli otsas, uut oli küll lubatud, aga see polnud veel pärale jõudnud, ilm oli külmaks läinud ja kõige odavamas pansionis olid põrandad nii kaldu, et …

 

Raamatu lõpus on ka tõlkija, Mati Sirkeli järelsõna „Heinrich Böll in memoriam“, milles loeme Heinrich Böllist ja tema armastusest Iirima vastu. Iirimaa, kus on lihtsat inimlikkust, usku, lootust ja armastust.

Mati Sirkel tõdeb, et Böll on kindlasti üks enimtõlgitud autoreid saksa keeleruumis. Nõnda jõudis Böll tõelise esindavuse ja autoriteedini, muutudes kogu maailma austatud ja aktsepteeritud moraalseks instantsiks, nagu enne teda Thomas Mann, nüüd, pärast teda, Günther Grass.

Camilla Läckberg

„Super-Charlie“

(Tänapäev)

 

Siin ta ongi – Super-Charlie, maailma kõige iseäralikum beebi!
Kui kaks tähte taevas kokku põrkavad, pudeneb pisut tähetolmu vastsündinud Charlie peale ja muudab ta uskumatute võimetega superkangelaseks.
Ema ja isa tema saladust ei tea ja Charlie meelest ongi niimoodi parem. Ta vahel ilastab meelega ja räägib pudikeelt, et keegi midagi ei kahtlustaks. Aga kui ta armsat suurt venda vaevab mure, peab Super-Charlie sekkuma …
Camilla Läckberg on üks Rootsi edukamaid krimikirjanikke. „Super-Charlie“ on tema esimene lasteraamat.

 

Kui nägin „Super-Charlie“ kaanepilti ja sellel autori nime, Camilla Läckberg, siis hakkasin mõtlema, kus olen temast varem kuulnud? Ja meenuski – krimikirjandus, põhjamaine krimikirjandus, sest on ju Camilla Läckberg rootslanna. Eesti keeles on tema sulest ilmunud mitmeid ja mitmeid väga häid lugusid – „Murelind“, Sohilaps“, „Majakavaht“, „Kuldne puur“, „Nõid“, „Lõksus“, „Sekt“, „Inglitegija“, „Kiviraidur“, „Jutlustaja“, „Jääprintsess“ jpt.

 

Rootslanna krimilood on nii head ja põnevad, et neid on tõlgitud 40. keelde ja need on ilmunud 60. riigis! Talle on omistatud ka hüüdnimi „Nordic noir´i rock star“ ja teda on kutsutud on Rootsi Agatha Christie´ks.

 

Ja nüüd hoopiski lasteraamat! Piilusin ka kirjastuse kodulehele ja sealt on näha, et varsti on ilmumas eesti keeles ka teine Super-Charlie raamat. No ja sellest uuest raamatust „Super-Charlie ja kaisuloomavaras“ on juttu ka esimese raamatu tagakaanel.

 

Aga nüüd selle sarja esimene lugu/esimene raamat. Loo alguses saame teada, et ühes päris tavalises linnas, ühes päris tavalises haiglas sündis üks päris tavaline beebi. Ema ja isa panid talle nimeks Charlie.

Akna taga oli pilkane pimedus, kuid ühtäkki juhtus kosmoses midagi, mis polnud sugugi nii tavaline. Kaks tähte kaldusid oma rajalt kõrvale ja põrkasid kokku. Tähed plahvatasid ja muutusid peeneks tähetolmuks.

Enamik tolmust haihtus kosmosesse. Õige pisut jäi aga alles ja see liikus maakera poole ning puges haigla akna vahelt sisse.

Tähetolm maandus beebil ja nüüdsest hetkest polnud ta enam sugugi tavaline.

 

Kodus ootasid Charliet tema suur vend ja suur õde, kuid Charliel oli ka pisike probleem – ta oli väike ega saanud aru, mis peaks tavalist beebit ebatavalisest eristama. Ja kui Charlie õige pisut mähkimislaua kohale õhku tõusis, ehmatas see isa ikka päris palju. Samas oli Charlie tahtnud, et isal oleks lihtsalt lihtsam kakat ära pühkida.

 

Tasapisi hakkas Charlie aru saama, et ta oskab asju, mida teised beebid ei oska. No näiteks oskas ta käia poti peal, kuid ta ei tohtinud seda teistele näidata ja pidi ikka ringi käima kakase mähkmega.

Charliele ei meeldinud ka roomamine. See käis liiga aeglaselt ja pärast olid põlved jube valusad. Ta oleks pigem lihtsalt ringi käinud.

Vahel pidi ta ka ilastama ja beebihääli tegema, et suuri inimesi haneks tõmmata.

Charlie ei saanud sellestki aru, miks pidi vanaema lalisema, kui ta Charliega rääkis!

 

Ühel päeval söögilauas kuulis Charlie, kuidas vanem vend rääkis, et nende koolis on üks suur paha poiss, kes narrib väiksemaid poisse. Ta ütleb, et väiksematel poistel on puuksuhais juures ja loobib nende mütse katusele ja lubab neile ka kolki anda …

Charlie kuulis seda juttu ja kees vihast, ta pidi midagi ette võtma, sest mitte keegi ei tohtinud tema venda kiusata ega narrida!

 

Nüüd otsustas Charlie, et hõljumine on hea, aga oleks vaja osata ka lennata. Ta proovis, kuid sel ööl tal see veel ei õnnestunud.

 

Järgmisel hommikul Charlie vend nuttis, ta oli kurb ja ta oli vihane, sest ta ei tahtnud kooli minna, kuna koolis oli see suurem poiss, kes kiusas väiksemaid. Pääsu ju polnud ja kooli tuli minna, kuid Charlie oli kindel, et ta peab lendamise selgeks saama ja vennale appi minema.

 

Veel samal päeval juhtus nii, et Charlie jäi vanaemale „vahele“. Vanaema oli magama jäänud, Charlie oli läinud kööki, et külmkapist toekamat süüa otsida, kui seda oli õunapüree, mida ta pidi iga päev sööma. Nüüd askeldas (hõljus) Charlie köögis, kui vanaema ärkas ja kööki tuli. Nähtu ehmatas vanaema ja veel rohkem ehmus ta siis, kui Charlie temaga rääkima hakkas.

 

Charlie tõdes, et vanaema ei peaks temaga titekalt rääkima ja et ta oskab igasugu asju, tegelikult enamikku, peale lendamise.

 

Vanaema soovitas Charliel harjutada ja tegi talle poisi punasest tekist keebi! See oli nagu Supermani oma! Keep aitas Charliel ka tasakaalu hoida. Nii saigi Charlie lendamise selgeks.

 

Seejärel käib Charlie ka vanaisa juures ja on pärast seda pisut väsinud. Kui loed, siis saad teada miks. Ja õige varsti alustab ta oma esimest päästemissiooni, et aidata oma venda. Selleks on vaja pimedat ööd, haisvat ja kakast mähet ning lendamisoskust.

 

Väga laheda illustratsioonid on Millis Sarri sulest.

 

Nat Amoore

„Dušimaa. Needuse murdmine“

(Eesti Raamat)

 

Ühel kiirel hommikul duši all seistes soovib 10-aastane Felix kõigest väest siit lihtsalt minema pääseda. Ja ta pääsebki … kuid üsna ootamatul viisil.

Ühtäkki seisab Felix keset välja ja on sattunud lahingu keskpunkti! Inimesed kannavad vanaaegseid riideid, ta ise on ihualasti ja tagatipuks uitavad siin ringi veel lohed! Üheski ajalooõpikus pole sellisest paigast küll juttu olnud! Aga mis veel tähtsam – kuidas ta koju tagasi saab? Poissi ootab ees üllatusterohke seiklus, mille käigus tuleb tal lahendada nii enda kui ka oma uute sõprade mured.

See vahvate illustratsioonidega uus muhe sari sobib lastele alates 7. eluaastast. Loe ka teisi Nat Amoore’i raamatuid: „Koolihoovi miljonäri saladused“, „Heade vempude jõud“ ja „Just nii tuleb rokkida!“.

 

Nat Amoore on olnud üks minu lemmik lastekirjanikest juba üsna mitu aastat, sest on ju tema sulest ilmunud eesti keeles sellised ägedad raamatud nagu „Koolihoovi miljonär“ (2020), „Heade vempude jõud“ (2022) ja „Just nii tuleb rokkida!“ (2023). Kõikide tema raamatute väljaandjaks on olnud kirjastus Eesti Raamat.

 

Kuna Nat Amoore on austraallanna, siis meenutasin 2022. aastal, et Austraalia lastekirjandusest on eesti keeles ka varem ilmunud mitmeid väga häid raamatuid: Alan Marshalli “Ma suudan hüpata üle lompide” (eesti keeles 1963, 1990) ja “See on rohi …” (1969, 1990), Caleb Krispi kolm raamatut Ivy Pocketi sarjast (2017 ja 2018), Jessica Tonwsendi “Nevermoor” (2018) ja “Vundersepp” (2019), Andy Griffithsi “13-korruseline puuonn” (2018) ja “26-korruseline puuonn” (2018).

Astrid Lindgreni auhinna on võitnud Austraalia lastekirjanikud Sonya Hartnett (2008) ja Shaun Tan (2011), Hans Christian Anderseni auhinna võitis 1986. aastal Patricia Wrightson, kuid huvitaval kombel nende raamatuid eesti keeles ilmunud ei ole. Austraallaste endi üks suurimaid lemmikuid ja pärjatumaid lastekirjanduse autoreid on Jackie French, kuid ka tema raamatud pole seni eesti keelde jõudnud. Küll on eesti keeles ilmunud Austraalia põlisasukate müüte tutvustav “Unenägude aegadest” (1990 ja 2007).

 

Nat Amoore on sündinud Sydneys ja “Koolihoovi miljonär” (algupäraselt 2019) oli tema debüüt, mis saavutas üsna kiiresti populaarsust, olles 2019. aastal Austraalias kõige populaarsem lasteraamat!

Seejärel edukad ”Heade vempude jõud” (2020) ja “Just nii tuleb rokkida” (2021), mis moodustasid kokku triloogia, mille tegevus toimus Wattersoni algkoolis.

 

”Dušimaa”-raamatusari on samuti triloogia ja need kolm raamatut ilmusid Austraalias eelmisel (2024) aastal. ”Needuse murdmine” on selle sarja esimene lugu ja see on taaskord igati äge lugemine. Kolme raamatu pildid on joonistanud James Hart.

 

Piilusin veidi ka interneti avarustesse ja sain teada, et sel aastal peaks ilmuma Nat Amoore´i kirjutatud raamat ”I Don´t Need a Little Brother”, mis pidi olema ülimalt naljakas!

 

Aga ”Dušimaa. Needuse murdmine”. Loo alguses same tuttavaks peategelase Felix Anthony McKillopiga, kellel on raskusi ärkamisega (eriti esmaspäeviti), rääkimata sellest, et ta peab minema duši alla! Poisi isa on juba pahane, et Felix pole ärganud.

 

Seejärel same tuttavaks ka Felixi noorema venna Ollyga, kes on kaheksa-aastane ja Felixist kaks aastat noorem. Mulle tundub, et Olly on hommikuti oluliselt energilisem kui Felix, kusjuures ka Felix kinnitab, et tema noorem vend oleks justkui pärit mingilt teiselt planeedilt.

 

Olly viskab Felixile igasugu nalju, kuigi Felixi arvates on need pisut lapsikud (kas ikka on?).

 

Lõpuks on Felix duši all. Vesi jõudis tema peani ja … kriiks! Ruumi täitis metroorongi roostes pidurite häält meenutav heli, silmipimestav valge sähvatus ja kõrbenud juuste vänge hais.

 

Järgmise peatüki pealkiri on ”Alasti ja meeleheitel”. Felix tundis muru taldu torkimas. Ta oli alasti ja seisis keset suurt välja ja tal polnud aimugi, kus ta oli või kuidas ta sinna sattus. Hetk hiljem saab lugeja aru, et Felix oli sattunud mingisugusele lahinguväljale, sest üle mäeharja ja nõlvast alla Felixi poole jooksid sõdurid! Mõned olid jalgsi, viibutasid mõõku ja kandsid kilpe, teistel olid vibud vinna tõmmatud ning kolmandad olid hobustel, pikad piigid kaenlas.

Teiselt poolt tormas nende poole salk külaelanikke.

Ja Felix oli nende vahel! Alasti.

 

Vaadates James Harti illustratsioone, on selge, et Felix on sattunud üsnagi ammusesse aega.

 

Felix märkas maas sinist ja kollast värvi kilpi. Poiss haaras selle kätte ja hoidis seda oma tähtsamate kehaosade ees ja pani jooksu. Eespool, suure välja servas, asus väike talumaja. Felix jooksis selle poole. Maja ees oli pesunöör täis puhtaid riideid. Tavaliselt poleks Felix midagi võõrast endale võtnud, kuid nüüd oli tegu meeleheitliku olukorraga. Majast oli kuulda ilusaid viiulihelisid, Felix oleks peaaegu tahtnud tantsima hakata.

 

Felix sai riided, kuigi üks kana vaatas teda laitvalt. Poiss pani jalad kiiresti püksisäärtesse, haaras särgi ja tardus paigale. Ta oli vahele jäänud!

 

Maja kõrval seisis umbes Felixi vanune punaste lokkis juustega poiss, kes pani käed rinnale vaheliti ja kergitas Felixile kulmu. Poisi pilk ütles rohkem kui tuhat sõna. Kas tõesti varastas Felix pesunöörilt riideid?

Kas poiss tahtis riideid tagasi? Felixile tundus, et vist siiski mitte. Poiss kadus majja, viiulimäng katkes ja poiss tuli tagasi koos tüdrukuga, kes oli poisiga üheealine, ka tüdrukul olid tulipunased juuksed.

Saame teada, et poisi nimi on Noah.

Tüdruk märkas maas lebavat kilpi, seda, millega Felix oli end väljal katnud. Tüdruk oli kindel, et see on Devonfieldi sõduri kilp, päris ehtne! Tüdruk pakkus välja, et nad võiksid teha vahetust. Kilp jääks temale, Felix saaks endale riided. Lisaks saaks Felix ka ühed vanad saapad.

Felix oli selle kaubaga nõus.

Nüüd saame teada, et tüdruku nimi on Elsie ja poiss nimega Noah on tema kaksikvend.

 

Hetk hiljem saab nii Felix kui ka lugeja teada, et Noah ei räägi … Elsie selgitab, et üks nõid pani poisile needuse peale, kui Noah oli imik, ja varastas ta hääle! See ajas Felixit naerma, sest sellist asja nagu nõiad ja needused ei ole olemas.

Aga lugejale tundub, et ju vist ikkagi on, kui Noah ei räägi. Igaks juhuks uuris Felix, kas seda needust saab kuidagi murda?

Elsie vastas, et ainuke viis, kuidas needust murda, on Noah´ naerma ajada. Felix tegi nüüd lolli nägu, et Noah naerma ajada, kuid sellest polnud abi. Elsie lisas, et venna jaoks polnud mitte miski naljakas.

 

Saame teada sedagi, et Elsie ja Noah elasid selles majas üksinda, vanemaid neil ei olnud. Elsie kinnitas, et nad on kümneaastased ja ega nad enam lapsed ole. Noah pidi järgmise lõikuse ajal esimest korda põllul tööle hakkama, sest neil oli raha vaja, et maja neile jääks. Nad ei taha mamma-papa maja kaotada. Elsie kinnitab, et ta läheks samuti põllule tööle, kuid tüdrukuid sinna tööle ei võeta.

 

Elsie tegi Felixile ettepaneku, et nad võiksid üheskoos linna laadale minna, kuid Felix tahaks leida koduteed, kuigi ega ta ju ei tea, kus see kodu üldse olla võib. Elsie kinnitas, et nad aitavad Felixil koduteed leida, kuigi ta polnud kuulnud mitte midagi Cork Bayst, kus oli Felixi kodu.

 

Elsie tegi ettepaneku, et nad võiksid minna Müstilise Mago juurde, sest ennustajad oskavad head nõu anda. Just Müstiline Mago oli teada andnud, et Noah´le on needus peale pandud.

 

Nüüd asuvad Felix, Elsie ja Noah teele linna poole. Teel näeb Felix päris ehtsat lohet!!! See on küll selline sea suurune ja on taimetoiduline (parajasti sõi lohe maisi, tehe sellest suust tuleva leegiga plaksumaisi), mistõttu ei suuda Felix aru saada, kuhu ta ikkagi on sattunud? Millisesse ajastusse, millisesse maailma?

 

Linna meie kolmik jõuabki. Seal on käimas laat, kus müüakse ja ostetakse igasugu asju, laadal on näha igasugu loomi ja laadal on ka ennustaja Müstiline Mago telk. Sinna lapsed lähevadki.

Mago küsib ennustamise eest kaks hõbemünti ja Felixile tundub, et Mago on lihtsalt soolopuhuja, kuid ennustaja tõdeb, et igale probleemile on lahendus ja lahendus, mida otsid, ei pruugi olla lahendus probleemile, mille pead lahendama. Ta soovitab Felixil üles otsida probleem ja see lahendada, nii leiab ta otsitud lahenduse.

 

Segane värk. Felix ei saa aru, mida ennustaja ütles, kuid Elsie on kindel, et just Noah on Felixile täiuslik probleem, mida lahendada. Felix peab Noah´ naerma ajama, sellega muurab ta needuse, Noah hakkab rääkima ja Felix saab koju minna. Tundub üsna loogiline? Vist?

 

Nüüd üritab Felix Noah´d naerma ajada, selleks on vaja arvatavasti tünga teha, vempusid visata. Selleks hüppab ta hobuesõnnikusse, viskab Elsie õlale suure ämbliku (see on küll tehtud kastanikestast), kuid ei midagi. Noah ei naera, Elsie ei ehmu, sest tüdruk kinnitab, et ämblikud on igati armsad olendid, kui neid võrrelda tuld purskavate ja luid lutsivate lohedega, tigedate sookollide ja jõetrollidega, rääkimata näljahädast, sõduritest, kes külasid terroriseerivad ja need maani maha põletavad.

 

Äkki on abiks Felixi väikevenna Olly naljad? Felix kasutab neid ja Noah hakkabki naerma, kuid … rääkima ei hakka ta ikkagi, sest mingit needust lihtsalt polegi. Noah kutsub Felixi endaga kaasa ühte vanasse hoonesse, kus on palju raamatuid ja rulli keeratud käsikirju.

 

Noah kirjutab Felixile paberile, et ta lihtsalt ei oska rääkida, mingit needust ei ole. Ta lisab, et Elsie ei oska kirjutada.

 

Tagasi laadale. Nüüd on sinna kogunenud talunikud, kes nõuavad sõdurite abi. Nende maisisaak on hädaohus, sest maisimugijad (lohed) hävitavad selle. Laadale oli toodud puur, milles oli üsna hirmunud maisimugija. Felixil oli loomast kahju, äkki oli lohe päästmine Felixi missioon? Ta päästab lohe ja pääseb koju?

 

Felix läks puuri, milles oli lohe. Nüüd näitas poiss rahvale, kuidas teha plaksumaisi, kasutades selleks lohet. Ta kõditas maisitõlviku kattelehtedega lohe nina. Lohe aevastas ja tema suust väljusid leegid! Leekide abil sai mais sooja ja hakkas plaksudes paisuma. Lõhn oli võrratu, Elsiel oli ka võid. Felix lisas soojale maisile seda … see oli imeline roog. Külarahvas nautis seda, ja keegi ei teadnud täpselt, mis see tegelikult on.

 

Selleks, et plaksumaisi teha (elanikud nimetasid selle võiga kaetud maisitupsudeks) oli vaja, et lohed oleksid vabad.

 

Rahvas oli Felixi ettepanekuga nõus, kuid ka sellest polnud abi, et Felix oleks koju pääsenud.

 

Selleks, et koju saada oli vaja veel miskit. Mida? Selle jätan Sulle endale lugeda, sest taaskord oleme jõudnud selle vahva raamatu lõppu. Koju pääsemiseks on vaja veel Felixi häid mõtteid. Selleks on vaja muusikat ja tantsu, selleks on vaja seda, et õde ja vend jääksid kokku, et nad saaksid üheskoos rännata.

 

Kas Felix pääseb koju? Kui raamatu läbi loed, siis saad teada.

 

Omalt poolt lisan seda, et kuna ”Dušimaa” esimene raamat oli hiiglama vahva ja lahe lugemine, siis oleks tore, kui saaskime lugeda ka selle sarja teist ja kolmandat osa …

 

Fr. R. Kreutzwald

„Kalevipoeg.

Eesti kangelaseepos“

(Sinisukk)

 

Nagu Madis Nurmik raamatu eessõnas kirjutab, on meil vähe algupäraseid teoseid, „mida võiks ilma kõhklemata algkoolis käsitamiseks soovitada“, sest suuremalt osalt ei ole nende kunstiline tase küllalt kõrge. „Kalevipoeg“ – „meie rahvuslik piibel, meie Raamatute Raamat, mis „koondab oma traagilisse kangelasse kogu rahva saatuse“” – võiks siiski olla üks soovituslik tekst, ehkki selle nii sisu, keelt, stiili kui ka kompositsiooni, meetrikat ja prosoodiat on põhjendatult kritiseeritud.

 

Tõsi, „Kalevipoega“ tema algupärasel kujul polnud juba 1930ndatel võimalik õppevahendina kasutada, seepärast mindi üle ümberjutustustele proosas. Ometi sisaldab „Kalevipoeg“ just algupärasel kujul väärtusi, mida ei suuda korvata ükski ümberjutustus, olgu see kui hea tahes.

1930. a välja antud rahvuseepos „Kalevipoja“ lühendatud variant on mõeldud õpperaamatuks, et tutvustada õpilastele rahvalaulu vormi. Paljas teooria ei viiks lapsi veel runokeele ja poeetika tundmisele, seepärast on raamatu lõppu lisatud „Sõna- ja asjaseletusi“, mis muuhulgas sisaldavad ka runokeele ja poeetika reegleid ning vastavaid harjutusi.

 

Kuna eelmise aasta (2024) lõpus oli võimalus kokku puutuda taaskord meie rahvuseeposega, õpetades seda 6. klassi kirjandustunnis, sai selgeks, et üsna keeruline on lugeda meie täispikka eepost. Isegi mitte lihtsalt keeruline, aga väga keeruline.

 

Katsetasime Eno Raua kirjutatud ümberjutustusega (see on ilmunud 1961, 1970, 1976, 1981, 1998, 2013) ja kindlasti oli see suureks abiks, et Kalevipojast aimu saada ja mõista, millest rahvuseeposes räägiakse. Endale sattus näppu ka Eduard Laugaste kirjutatud Kalevipoja ümberjutustus aastast 1960.

 

Seetõttu olen üsna kindel, et just see väljaanne (rahvuseepos „Kalevipoja“ lühendatud variant), mis on algupäraselt pärit 1930. aastast (väljaandjaks K./Ü. „Töökool“, alapealkirjaga parandatud ja illustreeritud väljaanne koolidele), on tänuväärt abimees neile, kes soovivad siiski meie eepost lugeda.

Tekst on oluliselt lühem ja lisatud igasugu põnevaid lisamaterjale, mis jutustavad meie Lauluisast ja Viru laulikust (Fr. R. Kreutzwald), eepose saamisloost ja eeposest endast.

 

Raamatu saatesõnas räägib meie koolikirjanik ja pedagoog Madis Nurmik (1890-1969) eeposest. Ta tõdeb 1930. aastal, et „Kalevipoega“ pole ametlikult keegi ristinud eesti rahva eeposeks. Kreutzwald andis talle väga tagasihoidliku alapäälkirja „Üks ennemuistne Eesti jutt“. Ja P. Org oma kooliväljaandes nimetab ta lugulauluks Eesti muinasajast.

Nurmik lisab, et „Kalevipoja“ tähtsuse raskuspunkt on kauges minevikus – nois aegades, kus rõhutud rahvas kõige rohkem ootas oma juhtidelt julgustavat sõna. See on teos, mis tõstis jalule meie põrmusurutud rahva ning andis talle uut elujulgust.

Seejärel on juttu sellest, mida on selle väljaande jaoks muudetud, parandatud, mis välja jäetud. Nurmik täpsustab, et vana väljaanne sisaldab 19 033 värssi, uus väljaanne on jäänud umbes 10 000 värsi võrra vähemaks, ainult 9 900 rida. Kõrvaldatud on kompositsiooni puudusi, parandatud on värsivigasid.

Madis Nurmik tõdeb saatesõna lõpus, et esimene, kes „Kalevipoja“ parandamise nõuded kategoorilisel kujul üles säädis ja ka esimesed katsed tegi tõmmata „Kalevipoja“ rahvalaulu poeetika liistule, oli Johannes Aavik. See sündis juba ligi paarkümmend aastat tagasi, siis, kui tolleaegseis kirjanduslikes ringkonnis meie kangelaseepose parandatud ja illustreeritud juubel-väljaannet kaaluti ja kavatseti.

 

Seejärel peatükk „Virulaulik“, mille on kirjutanud üks minu lemmikkirjanikest Jüri Parijõgi. Ta meenutab Kreutzwaldi ja tema noorusaega, kui üliõpilane Kreutzwald oli lubanud koguda muinasjutte. Koos temaga oli tulevane pedagoog Johann Nocks, kes lubanud pühendada oma elu eesti noorsoo kasvatamisele, eesti koolile ja Friedrich Robert Fahelmann, kes lubanud kirjutada Kalevipoja loo! Nii nad kolmekesti vandusid truudust Eestile elades ja surres. Faehlmann suri varakult ja tema lubadus jäi täitmata, õigupoolest, Kreutzwald võttis selle enda kanda. Nocks oli koolimees kogu oma eluea.

Parijõgi räägib Kreutzwaldist pikemalt. Ta räägib Kreutzwaldi kodukandist, lapsepõlvest, õpingutest (Tallinn, Peterburi arstiteaduse akadeemia, Tartu ülikool), elust ja tööst arstina Võru linnas.

 

Järgmises petükis „Kalev ja Kalevipoeg“ saab sõna soome akadeemik, luuletaja, rahvaluule ja mütoloogia uurija dr. Martti Haavio. Ka tema meenutab Kreutzwaldi elu ja tegemisi ja lisab, et Eesti kangelaseepost võib võrrelda nõiasõrmusega, mille sai oma kätte kehv poiss muinasjutus. See oli päältnäha päris tühine sõrmus, aga kui poiss seda sõrmes ringi pööris, siis tõusis järsku nagu maa alt uhke loss ja klaassild.

Dr. Haavio hindab soomlaste „Kalevalat“ kõrgemalt kui meie „Kalevipoega“, kuid ta tõdeb, et kuid nii nagu „Kalevala“ lõi soome rahva, lõi „Kalevipoeg“ eesti rahva. Ilus mõte, kas pole.

Seejärel räägib dr. Haavio ka „Kalevala“ ja „Kalevipoja“ sünniloost, ta toob mängu inglise piiskopi Percy, šoti luuletaja Macphersoni ja saksa luuletaja Herderi, sest just nemad leidsid luule rahva keskelt!

Juttu on Tartus ilmuma hakanud ajakirjast „Inland“, Friedrich Robert Faehlmannist, Õpetatud Eesti Seltsist (eriti aastast 1839), Georg Julius Schultz-Bertramist ja tema reisist Tartust Helsingi. Tagasi tulles oli just viimati mainitud härral reisikotis „Kalevala“. Soomes tuhisesid ärkamise tuuled, sedasama tormasid tegema ka eestlased.

Seejärel juba Kreutzwaldi tööst eeposega, sellest, et Kreutzwaldist sai Eesti ärataja. Äkki oli Kreutwald tõusnud väikese provintsilinna arstist „Kalevipoja“ isaks ja „Kalevipoeg“ lõi rahva.

Selle peatüki lõpus tõdeb dr. Martti Haavio, et Kreutzwald, orja poeg, oli kasvanud hiiglaseks.

 

Ja pärast neid uhkeid ja sisukaid sissejuhatusi ja peatükke on õige aeg alustada eeposega. Ma ei hakka Sulle siinkohal ju eepost ümber jutustama, kuid kes pole veel lugenud, siis tasub seda teha. Lugeda ja mõelda, mida rahvuseepos meile ütleb? Kas mitte pole siin seda miskit, mille võiks üle tuua ka tänasesse päeva, kus asjad Eestis pole enam päris täpselt nii, nagu meist paljud lootsid ja uskusid …

 

Raamatu lõpus on sõna- ja asjaseletusi ühes keele- ja värsiõpetusega. Saame lugeda rahvalaulu keelest; -le ja -lle alaleütlevast; rahvalaulu värsiehitusest; silpide arvust värsijalgades; rahvalaulu prosoodiast; alghäälikute kooskõlast; mõtteriimist; rahvalaulukeele vahevokaalist; kahekordsest vokaalist rahvalaulukeeles; -i: mitmusest; -ne: vaheliitest; -i: minevikust jm.

Juttu on ka Kalevipoja kinnismuististest (selle osa autoriks on meie rahvaluuleteadlane, vaimulik ja karskusliikumise tegelane Matthias Johann Eisen) – loeme Muna-, Valla ja Emumäe tekkimisest, Kalevipoja sängidest ja kividest, järvedest ja soodest ning künnivagudest.

 

Raamatu illustratsioonide autoritest/kunstnikest mainin: Johann Köler, Eduard Wiiralt, Kristjan Raud, Oskar Kallis, Eduard Ahas, August Roosileht (tema on ka raamatu kaanepildi autor), Aleksander Uurits, Aleksander Promet, Ants Laikmaa, Eduard Järv jt.

Anna Wilson

„Paddingtoni seiklused

džunglis“

(Pegasus)

 

Põneva kolmanda Paddingtoni filmi „Paddingtoni seiklused džunglis” ametlik lugu!

 

Marmelaadisaiad valmis! Paddington läheb hirmus suurele seiklusele, sõites koos Brownidega Peruusse tädi Lucyle külla.

 

Ent kohale jõudes avastab ta, et tädi on läinud salapärasele retkele džunglisse ja jäänud kadunuks. Võtnud nõuks ta üles otsida, asuvad Paddington ja Brownid närvekõditavale teekonnale mööda Amazonase jõge, läbi vihmametsa ja Peruu kõige kõrgematele mäetippudele!

 

Suurepärane! Mul on marmelaadisaiad valmis, sest karupoeg Paddington on tagasi! Nii kinolinal kui ka raamatukaante vahel! Ja see on hiiglama vahva, sest meid ootab ees põnev ja kaasahaarav reis Peruusse ja kindlasti ka suur annus head ning mõnusat huumorit ja sekeldusi.

 

Raamat algab proloogiga, milles meenutatakse aega hulk karuaastaid tagasi kaugel-kaugel Peruus. Lopsaka pilvemetsa kõrges alustaimestikus oli pisike karupoeg, kes oli märganud otse nina all rippuvat kuldset apelsini. Apelsin rippus pika peenikese oksa otsas. Ja oks rippus väga järsu nõlva kohal!

Karupoeg küünitas siiski apelsini järele ja oks murdus! Karupoeg veeres järsust nõlvast alla ja kukkus mägiojasse ja kiire vool kandis ta minema. Mägiojast edasi sattus ta vulkaanilisse tunnelisse, sealt edasi läbi kaljuseina veelgi suuremasse jõkke. Õnneks oli vees ront, mille külge karupoeg klammerdus. Veidi aega oli vool rahulik, kuni ees oli hiiglasuur kosk!

Karupoeg hüüdis „MÖRRRR!“ ja äkki haaras tema käpast üks täiskasvanud karu, kes karupoja veest välja tõmbas. Oh, jah …

 

Täiskasvanud karu ütles enda tutvustuseks, et ta on tädi Lucy. Ta viis karupoja oma armsasse puumajja vihmametsas ja mähkis karupoja mõnusasti teki sisse. Tädi Lucy andis karupojale söögiks marmelaadisaia ja ütles, et kui karupoeg peaks veel kunagi ära eksima, siis lihtsalt möirga ja tema möirgab vastu. Tädi Lucy lubas karupoega kuulda … olgu ta kui tahes kaugel …

 

Usun, et said juba aru, see hättasattunud karupoeg oligi Paddington.

 

Hulk karuaastaid hiljem oli seesama väike karupoeg suureks kasvanud ning elas Londonis Brownide perekonna juures. Raamatu esimeses peatükis oleme koos Paddingtoniga Paddingtoni jaamas, kus sagis palju reisijaid. Keegi oli fotokioskis. See oli Paddington! Ta üritas endast passipilti teha, kuid see ei tahtnud väga hästi õnnestuda. Lõpuks maksis ta neljakümne kaheksa foto eest! Tal oli passipiltide riba peos, kuigi ta paistis fotodel pisut lapik.

 

Teises peatükis oleme Londoni linnas Windsori Aedade tänava majas number 32. Selle ärklitoas kirjutas Paddington kirja tädi Lucyle. Ta kirjutab, et oli saanud endale Briti passi! Ja lisas, et nüüd oli ta „ametlikult britt“!

Paddington jätkab ja kirjutab, et kõik tema sõbrad olid lahkelt raha kokku pannud ja ostnud talle stiilse musta vihmavarju, sest ükski Briti härrasmees ei tohiks käia ilma vihmavarjuta. Ja see polnud mitte ming suvaline sirm – see oli Windsorman Deluxe, Londoni kõige peenem vihmavari.

Paddington on äärmiselt uhke, et ta on nüüd ametlikult britt.

 

Seejärel räägib Paddington ka teistest Brownide pere liikmetest. Selgub, et Judy proovib ülikooli sisse saada, Jonathan tegeleb suurema osa ajast „tšillimisega“ ja „leiutamisega“ (kui raamatut loed, siis saad teada, mis asi on „snäkihäkk“).

Proua Brown tegeleb oma kunstiprojektiga – see on kollaaž pisikesest Jonathanist ja Judyst. Härra Brown lahendab ristsõnu.

Tädi Lonni eemaldas majast herilasepesa ja parandas ära igivana elektrikilbi.

Kõige suurem muutus oli Paddingtoni arvates see, et kuigi Brownid elavad kõik koos samas majas, ei ole nad enam kuigi palju aega koos, kuid Londoni elu on endiselt imeline ja Paddington tunneb end seal vägagi koduselt.

 

Samal ajal, kui Paddington kirja kirjutas, tuli talle endale kiri! Peruust! Selle saatis Peruu karude vanadekodu abtiss, kes kinnitas, et tädi Lucyga oli toimunud suur muutus. Rõõmsameelsest karuprouast oli saanud karu, kes istus tundide kaupa üksi oma majakeses ja igatses Paddingtoni järele!

Abtiss lisab, et tädi Lucyl on midagi viga!

 

Paddington muutus murelikuks. Ta rääkis tädi Lucyst perekond Brownile. Mida saaksid nad teha? Härra ja proua Brown olid kindlad – nad lähevad kõik koos Perusse!

 

Paddington lisas oma kirjale postskriptumi. PS! Mul on tegelikult veel väga tähtsaid uudiseid! ME TULEME SULLE KÜLLA. BROWNID TULEVAD PERUUSSE!!!

 

Ja olemegi Peruus! Oleme Lima karude vanadekodus. Tädi Lucyl oli teistele karudele/nunnadele suurepärane uudis! Tema poisu Paddington tuleb külla. Nagu välk selgest taevast! Nüüd läheb suureks peoks ja lauluks ja tantsuks, sest Paddington tuleb Peruusse!!!

 

Samal ajal tehti Londonis reisiks Peruusse ettevalmistusi. Brownid ja tädi Lonni pakkisid kohvreid. Ka Paddington pakkis. Tema kohver oli pilgeni marmelaadipurke täis. Nüüd olid nad valmis Peruusse sõitma!

 

Ja veel. Enne ärasõitu kohtus Paddington ka onu Gruberiga. Nad kohtusid Gruberi vanakraami poes. Paddingtonile meeldis üks väike puidust karukuju, mis seisis keset raamaturiiulit. Äkki lõi sähvatav välk poe valgeks ja Paddingtonile paistis, nagu oleks kuju korraks ellu ärganud ja möiranud! „MÖRRRR!“ Paddingtonile tundus, et ta oli oma kodumaa sügavas paksus vihmametsas.

Paddington oli pisut ehmunud. Ta uuris onu Gruberilt, mis kuju see on. Selgus, et see oli pärit Peruust nagu Paddingtongi.

 

Asume teele. Paddington ja Brownide perekond lendavad lennukiga Peruusse. Nad maanduvad pealinnas Limas ja alustavad sõitu kolla-valges taksobussis. Sõit viib läbi linna peaväljaku, kus kihab elu. Peagi jõutakse linnast välja ja sõit viib läbi kõrbe. Edasi viib tee kõrgele mägedesse, takso sõitis kitsal mäeserval, mille kõrval haigutas uskumatult järsk kuristik.

 

Vahepeatuses tehakse pilti ja tee viib mägedest alla. Paddington jäi magama, kuid teda äratas tuttav lõhn – nii lõhnas Amazonase vihmamets. Nad jõudsid kohale. Karude vanadekodu oli õdus madal maja, seal olid nunnad. Paddington ja Brownid olid kohal, kuid kohal ei olnud tädi Lucyt!

 

Selgub, et tädi Lucy oli läinud vihmametsa, kuid tagasi ta polnud tulnud! Otsimismeeskond oli leidnud tädi Lucy värvilistest nööridest ja karukujulise talismaniga käepaela ning katkised prillid. Nüüd oli Paddington veel rohkem mures, sest ilma prillideta tädi Lucy ei näinud hästi. Paddington oli kindel, et tädi Lucy on vihmametsas vigastatud või hätta sattunud.

 

Tädi Lucyle oli vaja appi minna, kuid Amasoonia on suur ja lai. Õhtu oli pime, mistõttu tuli teekonda alustada hommikul.

 

Paddington leidis tädi Lucy toast ühe vanaaegse kirja, millel oli kaart. Ta teadis, kust otsimist alustada – Rumi rüngast, sest nii oli kaardil kirjas. Rumi rünk on inkade püha kiviring sügaval džunglis …

 

Nüüd võis teekond džungli sügavusse alata! Teekond, mis ei ole lihtne, teekond, mis on põnev ja täis hädaohte, teekond, mis pakub pinget algusest lõpuni, no ja nalja saab ka.

 

Paddingtoni ja Brownide seiklus algab jõesadamas, sest neil oli vaja leida paat/laev, mis neid ülesjõge viiks. Leitigi – purjekas, millel oli ka elegantne kapten, kel nimeks Hunter Cabot. Laevas oli ka kapteni tütar Gina, kes oskas igasugu töid ja oli isale suureks abiks.

 

Sõit võis alata! Ja kui esialgu tundub, et sõit laabub hästi, siis on üsna ruttu selge, et kaptenit painavad vaimud (kapteni esivanemad), kes kõik on huvitatud ainult kullast ja kadunud linnast El Doradost, aga just seal peaks olema ka tädi Lucy. Lisaks on Paddingtonil nööridest käepael, mis samuti peaks juhtama El Dorado juurde! Kapteni ja tema esivanemate ahnus on sedavõrd suur, et kapten hülgab laeva, jätab kaldale oma tütre, mistõttu satuvad ohtu ka Brownid ja Paddington. Nad peavad hülgama laeva, mis liigub kärestiku suunas ja satuvad džunglisse, mis on äärmiselt ohtlik.

 

Paddington on ka džunglis esialgu üsna kindel, et teab, kus nad on, et ta oskab juhtada neid õigele teele ja õige varsti on tädi Lucy leitud, kuid võta näpust. Üsna ruttu saab selgeks, et Paddington ja Brownid on eksinud – õigupoolest ringiga tagasi seal, kus nad alustasid.

 

Pimedal ööl üritavad meie seiklejad und saada ja rahulikult magada, kuid Paddingtoni uhke sirm läheb lendu. Paddingtoni oli ju sirmi endaga reisile kaasa võtnud. Nüüd läheb ta sirmile järele, satub jõkke (ta ise on sirmis) ja vesi kannab teda Brownidest eemale. Lõpuks jõuab Paddington eelpool mainitud Rumi rünga juurde, kus on teda ootamas kapten Cabot, kes teab, et Paddington peaks suutma näidata teed ja sissepääsu El Doradosse ja kulla juurde!

 

Mida lehekülg edasi, seda põnevamaks sündmused lähevad. Paddington on hädas kapteniga, Brownid kohtuvad uuesti kapteni tütrega ja lõpuks tuleb appi ka tädi Lonni, kes tuleb vesilennukiga, mida juhib abtiss! Veidi hiljem selgub abtissiga veel üks kummaline tõsiasi – põnevates lugudes on ju sageli nii, et ühel hetkel selgub, et mõni tegelane pole üldse mitte see, kes ta esialgu näib olevat … nii on ka abtissiga … ma ei hakka siinkohal välja ütlema, mis täpselt, kui loed, siis saad teada.

 

Mängus on ka laamad ja metsavaimud, õnneks kaovad ka kaptenit kiusavad vaimud, kuid selleks on vaja üht sündmust, mille jätan jällegi Sulle endale lugeda.

 

Lõpuks jõutakse ka El Doradosse, kas seal on tädi Lucy? Kas seal on kulda? Või on seal miskit muud? Sellegi pead ise välja selgitama, ma ei saa Sulle ju loo lõpplahendust ära rääkida.

 

Igal juhul saame tuttavaks ka Paddingtoni džunglisugulastega, sööme maitsvat apelsinimarmelaadi ning Paddington läheb tagasi koju … mis Sa arvad, kas see kodu on Londonis, Peruus või lausa El Dorados?

 

Raamatu lõpus loeme veel ka Paddingtoni kirja tädi Lucyle, milles karupoeg kinnitab, et ta ongi üks paras segu – osalt londonlane, osalt peruulane, näpuotsaga eldoraadolane … aga ennekõike – kuhjaga Brown! Ehk MÖÖÖRRRRR Brown.