Fr. R. Kreutzwald

„Kalevipoeg.

Eesti kangelaseepos“

(Sinisukk)

Nagu Madis Nurmik raamatu eessõnas kirjutab, on meil vähe algupäraseid teoseid, „mida võiks ilma kõhklemata algkoolis käsitamiseks soovitada“, sest suuremalt osalt ei ole nende kunstiline tase küllalt kõrge. „Kalevipoeg“ – „meie rahvuslik piibel, meie Raamatute Raamat, mis „koondab oma traagilisse kangelasse kogu rahva saatuse“” – võiks siiski olla üks soovituslik tekst, ehkki selle nii sisu, keelt, stiili kui ka kompositsiooni, meetrikat ja prosoodiat on põhjendatult kritiseeritud.

Tõsi, „Kalevipoega“ tema algupärasel kujul polnud juba 1930ndatel võimalik õppevahendina kasutada, seepärast mindi üle ümberjutustustele proosas. Ometi sisaldab „Kalevipoeg“ just algupärasel kujul väärtusi, mida ei suuda korvata ükski ümberjutustus, olgu see kui hea tahes.

1930. a välja antud rahvuseepos „Kalevipoja“ lühendatud variant on mõeldud õpperaamatuks, et tutvustada õpilastele rahvalaulu vormi. Paljas teooria ei viiks lapsi veel runokeele ja poeetika tundmisele, seepärast on raamatu lõppu lisatud „Sõna- ja asjaseletusi“, mis muuhulgas sisaldavad ka runokeele ja poeetika reegleid ning vastavaid harjutusi.

Kuna eelmise aasta (2024) lõpus oli võimalus kokku puutuda taaskord meie rahvuseeposega, õpetades seda 6. klassi kirjandustunnis, sai selgeks, et üsna keeruline on lugeda meie täispikka eepost. Isegi mitte lihtsalt keeruline, aga väga keeruline.

Katsetasime Eno Raua kirjutatud ümberjutustusega (see on ilmunud 1961, 1970, 1976, 1981, 1998, 2013) ja kindlasti oli see suureks abiks, et Kalevipojast aimu saada ja mõista, millest rahvuseeposes räägiakse. Endale sattus näppu ka Eduard Laugaste kirjutatud Kalevipoja ümberjutustus aastast 1960.

Seetõttu olen üsna kindel, et just see väljaanne (rahvuseepos „Kalevipoja“ lühendatud variant), mis on algupäraselt pärit 1930. aastast (väljaandjaks K./Ü. „Töökool“, alapealkirjaga parandatud ja illustreeritud väljaanne koolidele), on tänuväärt abimees neile, kes soovivad siiski meie eepost lugeda.

Tekst on oluliselt lühem ja lisatud igasugu põnevaid lisamaterjale, mis jutustavad meie Lauluisast ja Viru laulikust (Fr. R. Kreutzwald), eepose saamisloost ja eeposest endast.

Raamatu saatesõnas räägib meie koolikirjanik ja pedagoog Madis Nurmik (1890-1969) eeposest. Ta tõdeb 1930. aastal, et „Kalevipoega“ pole ametlikult keegi ristinud eesti rahva eeposeks. Kreutzwald andis talle väga tagasihoidliku alapäälkirja „Üks ennemuistne Eesti jutt“. Ja P. Org oma kooliväljaandes nimetab ta lugulauluks Eesti muinasajast.

Nurmik lisab, et „Kalevipoja“ tähtsuse raskuspunkt on kauges minevikus – nois aegades, kus rõhutud rahvas kõige rohkem ootas oma juhtidelt julgustavat sõna. See on teos, mis tõstis jalule meie põrmusurutud rahva ning andis talle uut elujulgust.

Seejärel on juttu sellest, mida on selle väljaande jaoks muudetud, parandatud, mis välja jäetud. Nurmik täpsustab, et vana väljaanne sisaldab 19 033 värssi, uus väljaanne on jäänud umbes 10 000 värsi võrra vähemaks, ainult 9 900 rida. Kõrvaldatud on kompositsiooni puudusi, parandatud on värsivigasid.

Madis Nurmik tõdeb saatesõna lõpus, et esimene, kes „Kalevipoja“ parandamise nõuded kategoorilisel kujul üles säädis ja ka esimesed katsed tegi tõmmata „Kalevipoja“ rahvalaulu poeetika liistule, oli Johannes Aavik. See sündis juba ligi paarkümmend aastat tagasi, siis, kui tolleaegseis kirjanduslikes ringkonnis meie kangelaseepose parandatud ja illustreeritud juubel-väljaannet kaaluti ja kavatseti.

Seejärel peatükk „Virulaulik“, mille on kirjutanud üks minu lemmikkirjanikest Jüri Parijõgi. Ta meenutab Kreutzwaldi ja tema noorusaega, kui üliõpilane Kreutzwald oli lubanud koguda muinasjutte. Koos temaga oli tulevane pedagoog Johann Nocks, kes lubanud pühendada oma elu eesti noorsoo kasvatamisele, eesti koolile ja Friedrich Robert Fahelmann, kes lubanud kirjutada Kalevipoja loo! Nii nad kolmekesti vandusid truudust Eestile elades ja surres. Faehlmann suri varakult ja tema lubadus jäi täitmata, õigupoolest, Kreutzwald võttis selle enda kanda. Nocks oli koolimees kogu oma eluea.

Parijõgi räägib Kreutzwaldist pikemalt. Ta räägib Kreutzwaldi kodukandist, lapsepõlvest, õpingutest (Tallinn, Peterburi arstiteaduse akadeemia, Tartu ülikool), elust ja tööst arstina Võru linnas.

Järgmises petükis „Kalev ja Kalevipoeg“ saab sõna soome akadeemik, luuletaja, rahvaluule ja mütoloogia uurija dr. Martti Haavio. Ka tema meenutab Kreutzwaldi elu ja tegemisi ja lisab, et Eesti kangelaseepost võib võrrelda nõiasõrmusega, mille sai oma kätte kehv poiss muinasjutus. See oli päältnäha päris tühine sõrmus, aga kui poiss seda sõrmes ringi pööris, siis tõusis järsku nagu maa alt uhke loss ja klaassild.

Dr. Haavio hindab soomlaste „Kalevalat“ kõrgemalt kui meie „Kalevipoega“, kuid ta tõdeb, et kuid nii nagu „Kalevala“ lõi soome rahva, lõi „Kalevipoeg“ eesti rahva. Ilus mõte, kas pole.

Seejärel räägib dr. Haavio ka „Kalevala“ ja „Kalevipoja“ sünniloost, ta toob mängu inglise piiskopi Percy, šoti luuletaja Macphersoni ja saksa luuletaja Herderi, sest just nemad leidsid luule rahva keskelt!

Juttu on Tartus ilmuma hakanud ajakirjast „Inland“, Friedrich Robert Faehlmannist, Õpetatud Eesti Seltsist (eriti aastast 1839), Georg Julius Schultz-Bertramist ja tema reisist Tartust Helsingi. Tagasi tulles oli just viimati mainitud härral reisikotis „Kalevala“. Soomes tuhisesid ärkamise tuuled, sedasama tormasid tegema ka eestlased.

Seejärel juba Kreutzwaldi tööst eeposega, sellest, et Kreutzwaldist sai Eesti ärataja. Äkki oli Kreutwald tõusnud väikese provintsilinna arstist „Kalevipoja“ isaks ja „Kalevipoeg“ lõi rahva.

Selle peatüki lõpus tõdeb dr. Martti Haavio, et Kreutzwald, orja poeg, oli kasvanud hiiglaseks.

Ja pärast neid uhkeid ja sisukaid sissejuhatusi ja peatükke on õige aeg alustada eeposega. Ma ei hakka Sulle siinkohal ju eepost ümber jutustama, kuid kes pole veel lugenud, siis tasub seda teha. Lugeda ja mõelda, mida rahvuseepos meile ütleb? Kas mitte pole siin seda miskit, mille võiks üle tuua ka tänasesse päeva, kus asjad Eestis pole enam päris täpselt nii, nagu meist paljud lootsid ja uskusid …

Raamatu lõpus on sõna- ja asjaseletusi ühes keele- ja värsiõpetusega. Saame lugeda rahvalaulu keelest; -le ja -lle alaleütlevast; rahvalaulu värsiehitusest; silpide arvust värsijalgades; rahvalaulu prosoodiast; alghäälikute kooskõlast; mõtteriimist; rahvalaulukeele vahevokaalist; kahekordsest vokaalist rahvalaulukeeles; -i: mitmusest; -ne: vaheliitest; -i: minevikust jm.

Juttu on ka Kalevipoja kinnismuististest (selle osa autoriks on meie rahvaluuleteadlane, vaimulik ja karskusliikumise tegelane Matthias Johann Eisen) – loeme Muna-, Valla ja Emumäe tekkimisest, Kalevipoja sängidest ja kividest, järvedest ja soodest ning künnivagudest.

Raamatu illustratsioonide autoritest/kunstnikest mainin: Johann Köler, Eduard Wiiralt, Kristjan Raud, Oskar Kallis, Eduard Ahas, August Roosileht (tema on ka raamatu kaanepildi autor), Aleksander Uurits, Aleksander Promet, Ants Laikmaa, Eduard Järv jt.

Anna Wilson

„Paddingtoni seiklused

džunglis“

(Pegasus)

Põneva kolmanda Paddingtoni filmi „Paddingtoni seiklused džunglis” ametlik lugu!

Marmelaadisaiad valmis! Paddington läheb hirmus suurele seiklusele, sõites koos Brownidega Peruusse tädi Lucyle külla.

Ent kohale jõudes avastab ta, et tädi on läinud salapärasele retkele džunglisse ja jäänud kadunuks. Võtnud nõuks ta üles otsida, asuvad Paddington ja Brownid närvekõditavale teekonnale mööda Amazonase jõge, läbi vihmametsa ja Peruu kõige kõrgematele mäetippudele!

Suurepärane! Mul on marmelaadisaiad valmis, sest karupoeg Paddington on tagasi! Nii kinolinal kui ka raamatukaante vahel! Ja see on hiiglama vahva, sest meid ootab ees põnev ja kaasahaarav reis Peruusse ja kindlasti ka suur annus head ning mõnusat huumorit ja sekeldusi.

Raamat algab proloogiga, milles meenutatakse aega hulk karuaastaid tagasi kaugel-kaugel Peruus. Lopsaka pilvemetsa kõrges alustaimestikus oli pisike karupoeg, kes oli märganud otse nina all rippuvat kuldset apelsini. Apelsin rippus pika peenikese oksa otsas. Ja oks rippus väga järsu nõlva kohal!

Karupoeg küünitas siiski apelsini järele ja oks murdus! Karupoeg veeres järsust nõlvast alla ja kukkus mägiojasse ja kiire vool kandis ta minema. Mägiojast edasi sattus ta vulkaanilisse tunnelisse, sealt edasi läbi kaljuseina veelgi suuremasse jõkke. Õnneks oli vees ront, mille külge karupoeg klammerdus. Veidi aega oli vool rahulik, kuni ees oli hiiglasuur kosk!

Karupoeg hüüdis „MÖRRRR!“ ja äkki haaras tema käpast üks täiskasvanud karu, kes karupoja veest välja tõmbas. Oh, jah …

Täiskasvanud karu ütles enda tutvustuseks, et ta on tädi Lucy. Ta viis karupoja oma armsasse puumajja vihmametsas ja mähkis karupoja mõnusasti teki sisse. Tädi Lucy andis karupojale söögiks marmelaadisaia ja ütles, et kui karupoeg peaks veel kunagi ära eksima, siis lihtsalt möirga ja tema möirgab vastu. Tädi Lucy lubas karupoega kuulda … olgu ta kui tahes kaugel …

Usun, et said juba aru, see hättasattunud karupoeg oligi Paddington.

Hulk karuaastaid hiljem oli seesama väike karupoeg suureks kasvanud ning elas Londonis Brownide perekonna juures. Raamatu esimeses peatükis oleme koos Paddingtoniga Paddingtoni jaamas, kus sagis palju reisijaid. Keegi oli fotokioskis. See oli Paddington! Ta üritas endast passipilti teha, kuid see ei tahtnud väga hästi õnnestuda. Lõpuks maksis ta neljakümne kaheksa foto eest! Tal oli passipiltide riba peos, kuigi ta paistis fotodel pisut lapik.

Teises peatükis oleme Londoni linnas Windsori Aedade tänava majas number 32. Selle ärklitoas kirjutas Paddington kirja tädi Lucyle. Ta kirjutab, et oli saanud endale Briti passi! Ja lisas, et nüüd oli ta „ametlikult britt“!

Paddington jätkab ja kirjutab, et kõik tema sõbrad olid lahkelt raha kokku pannud ja ostnud talle stiilse musta vihmavarju, sest ükski Briti härrasmees ei tohiks käia ilma vihmavarjuta. Ja see polnud mitte ming suvaline sirm – see oli Windsorman Deluxe, Londoni kõige peenem vihmavari.

Paddington on äärmiselt uhke, et ta on nüüd ametlikult britt.

Seejärel räägib Paddington ka teistest Brownide pere liikmetest. Selgub, et Judy proovib ülikooli sisse saada, Jonathan tegeleb suurema osa ajast „tšillimisega“ ja „leiutamisega“ (kui raamatut loed, siis saad teada, mis asi on „snäkihäkk“).

Proua Brown tegeleb oma kunstiprojektiga – see on kollaaž pisikesest Jonathanist ja Judyst. Härra Brown lahendab ristsõnu.

Tädi Lonni eemaldas majast herilasepesa ja parandas ära igivana elektrikilbi.

Kõige suurem muutus oli Paddingtoni arvates see, et kuigi Brownid elavad kõik koos samas majas, ei ole nad enam kuigi palju aega koos, kuid Londoni elu on endiselt imeline ja Paddington tunneb end seal vägagi koduselt.

Samal ajal, kui Paddington kirja kirjutas, tuli talle endale kiri! Peruust! Selle saatis Peruu karude vanadekodu abtiss, kes kinnitas, et tädi Lucyga oli toimunud suur muutus. Rõõmsameelsest karuprouast oli saanud karu, kes istus tundide kaupa üksi oma majakeses ja igatses Paddingtoni järele!

Abtiss lisab, et tädi Lucyl on midagi viga!

Paddington muutus murelikuks. Ta rääkis tädi Lucyst perekond Brownile. Mida saaksid nad teha? Härra ja proua Brown olid kindlad – nad lähevad kõik koos Perusse!

Paddington lisas oma kirjale postskriptumi. PS! Mul on tegelikult veel väga tähtsaid uudiseid! ME TULEME SULLE KÜLLA. BROWNID TULEVAD PERUUSSE!!!

Ja olemegi Peruus! Oleme Lima karude vanadekodus. Tädi Lucyl oli teistele karudele/nunnadele suurepärane uudis! Tema poisu Paddington tuleb külla. Nagu välk selgest taevast! Nüüd läheb suureks peoks ja lauluks ja tantsuks, sest Paddington tuleb Peruusse!!!

Samal ajal tehti Londonis reisiks Peruusse ettevalmistusi. Brownid ja tädi Lonni pakkisid kohvreid. Ka Paddington pakkis. Tema kohver oli pilgeni marmelaadipurke täis. Nüüd olid nad valmis Peruusse sõitma!

Ja veel. Enne ärasõitu kohtus Paddington ka onu Gruberiga. Nad kohtusid Gruberi vanakraami poes. Paddingtonile meeldis üks väike puidust karukuju, mis seisis keset raamaturiiulit. Äkki lõi sähvatav välk poe valgeks ja Paddingtonile paistis, nagu oleks kuju korraks ellu ärganud ja möiranud! „MÖRRRR!“ Paddingtonile tundus, et ta oli oma kodumaa sügavas paksus vihmametsas.

Paddington oli pisut ehmunud. Ta uuris onu Gruberilt, mis kuju see on. Selgus, et see oli pärit Peruust nagu Paddingtongi.

Asume teele. Paddington ja Brownide perekond lendavad lennukiga Peruusse. Nad maanduvad pealinnas Limas ja alustavad sõitu kolla-valges taksobussis. Sõit viib läbi linna peaväljaku, kus kihab elu. Peagi jõutakse linnast välja ja sõit viib läbi kõrbe. Edasi viib tee kõrgele mägedesse, takso sõitis kitsal mäeserval, mille kõrval haigutas uskumatult järsk kuristik.

Vahepeatuses tehakse pilti ja tee viib mägedest alla. Paddington jäi magama, kuid teda äratas tuttav lõhn – nii lõhnas Amazonase vihmamets. Nad jõudsid kohale. Karude vanadekodu oli õdus madal maja, seal olid nunnad. Paddington ja Brownid olid kohal, kuid kohal ei olnud tädi Lucyt!

Selgub, et tädi Lucy oli läinud vihmametsa, kuid tagasi ta polnud tulnud! Otsimismeeskond oli leidnud tädi Lucy värvilistest nööridest ja karukujulise talismaniga käepaela ning katkised prillid. Nüüd oli Paddington veel rohkem mures, sest ilma prillideta tädi Lucy ei näinud hästi. Paddington oli kindel, et tädi Lucy on vihmametsas vigastatud või hätta sattunud.

Tädi Lucyle oli vaja appi minna, kuid Amasoonia on suur ja lai. Õhtu oli pime, mistõttu tuli teekonda alustada hommikul.

Paddington leidis tädi Lucy toast ühe vanaaegse kirja, millel oli kaart. Ta teadis, kust otsimist alustada – Rumi rüngast, sest nii oli kaardil kirjas. Rumi rünk on inkade püha kiviring sügaval džunglis …

Nüüd võis teekond džungli sügavusse alata! Teekond, mis ei ole lihtne, teekond, mis on põnev ja täis hädaohte, teekond, mis pakub pinget algusest lõpuni, no ja nalja saab ka.

Paddingtoni ja Brownide seiklus algab jõesadamas, sest neil oli vaja leida paat/laev, mis neid ülesjõge viiks. Leitigi – purjekas, millel oli ka elegantne kapten, kel nimeks Hunter Cabot. Laevas oli ka kapteni tütar Gina, kes oskas igasugu töid ja oli isale suureks abiks.

Sõit võis alata! Ja kui esialgu tundub, et sõit laabub hästi, siis on üsna ruttu selge, et kaptenit painavad vaimud (kapteni esivanemad), kes kõik on huvitatud ainult kullast ja kadunud linnast El Doradost, aga just seal peaks olema ka tädi Lucy. Lisaks on Paddingtonil nööridest käepael, mis samuti peaks juhtama El Dorado juurde! Kapteni ja tema esivanemate ahnus on sedavõrd suur, et kapten hülgab laeva, jätab kaldale oma tütre, mistõttu satuvad ohtu ka Brownid ja Paddington. Nad peavad hülgama laeva, mis liigub kärestiku suunas ja satuvad džunglisse, mis on äärmiselt ohtlik.

Paddington on ka džunglis esialgu üsna kindel, et teab, kus nad on, et ta oskab juhtada neid õigele teele ja õige varsti on tädi Lucy leitud, kuid võta näpust. Üsna ruttu saab selgeks, et Paddington ja Brownid on eksinud – õigupoolest ringiga tagasi seal, kus nad alustasid.

Pimedal ööl üritavad meie seiklejad und saada ja rahulikult magada, kuid Paddingtoni uhke sirm läheb lendu. Paddingtoni oli ju sirmi endaga reisile kaasa võtnud. Nüüd läheb ta sirmile järele, satub jõkke (ta ise on sirmis) ja vesi kannab teda Brownidest eemale. Lõpuks jõuab Paddington eelpool mainitud Rumi rünga juurde, kus on teda ootamas kapten Cabot, kes teab, et Paddington peaks suutma näidata teed ja sissepääsu El Doradosse ja kulla juurde!

Mida lehekülg edasi, seda põnevamaks sündmused lähevad. Paddington on hädas kapteniga, Brownid kohtuvad uuesti kapteni tütrega ja lõpuks tuleb appi ka tädi Lonni, kes tuleb vesilennukiga, mida juhib abtiss! Veidi hiljem selgub abtissiga veel üks kummaline tõsiasi – põnevates lugudes on ju sageli nii, et ühel hetkel selgub, et mõni tegelane pole üldse mitte see, kes ta esialgu näib olevat … nii on ka abtissiga … ma ei hakka siinkohal välja ütlema, mis täpselt, kui loed, siis saad teada.

Mängus on ka laamad ja metsavaimud, õnneks kaovad ka kaptenit kiusavad vaimud, kuid selleks on vaja üht sündmust, mille jätan jällegi Sulle endale lugeda.

Lõpuks jõutakse ka El Doradosse, kas seal on tädi Lucy? Kas seal on kulda? Või on seal miskit muud? Sellegi pead ise välja selgitama, ma ei saa Sulle ju loo lõpplahendust ära rääkida.

Igal juhul saame tuttavaks ka Paddingtoni džunglisugulastega, sööme maitsvat apelsinimarmelaadi ning Paddington läheb tagasi koju … mis Sa arvad, kas see kodu on Londonis, Peruus või lausa El Dorados?

Raamatu lõpus loeme veel ka Paddingtoni kirja tädi Lucyle, milles karupoeg kinnitab, et ta ongi üks paras segu – osalt londonlane, osalt peruulane, näpuotsaga eldoraadolane … aga ennekõike – kuhjaga Brown! Ehk MÖÖÖRRRRR Brown.