Camilla Läckberg, Millis Sarri

„Super-Charlie ja

kaisuloomavaras“

(Tänapäev)

Super-Charlie, maailma kõige ebatavalisem beebi, tegutseb jälle!
Keset ööd ärkab kogu pere verdtarretava karjumise peale. Suur õde on endast väljas – tema armas kaisujänes on jäljetult kadunud! Väikevend Charlie otsustab varga kinni nabida, et õde taas rõõmus oleks. Kuid selgub, et see vargus on tõeliselt keeruline mõistatus. Isegi laste politseinikust isa tundub segaduses. Milline vedamine, et Super-Charlie ei ole päris samasugune kui teised lapsed …

Oh jaa, alles see oli, kui ilmus „Super-Charlie“ raamatusarja esimene lugu ja nüüd on eesti keeles olemas ka selle sarja teine raamat.

Lugu algab hiiglama põnevalt. Ühes päris tavalises linnas, ühes päris tavalises majas magas üks üsna ebatavaline perekond. Kõik oli vaikne, kui välja arvata üks vari, mis liikus ringi suure õe toas … Ühel hetkel oli vari kadunud.

Kuidas tundub? Ärge unustage, et see on siiski väga äge lasteraamat, aga raamatu autor on üks kuulsamaid Rootsi krimikirjanikke, kelle sulest on ilmunud väga-väga palju põnevaid lugusid ka täiskasvanutele.

Aga loo alguse juurde tagasi. Super-Charlie ärkas kohutava hääle peale. See oli nii vali, et ta kerkis kabuhirmus voodist üles ja lendas põrandale. Charlie on ju meie peategelane, ta näeb välja nagu tavaline beebi, aga tal on supervõimed, nagu näiteks oskus lennata, kuigi ta ei tohi seda täiskasvanud inimestele näidata, sest nemad ei saaks ju sellistest asjadest aru.

Nüüd selgus, et kisa tuli tema õe toast, sest just õde nuttiski! Keegi oli varastanud tüdruku kaisulooma, millel nimeks Glennis!

Charlie ei suutnud mõista, kas tõesti oli nende majas käinud varas? Ilma, et Charlie seda märganud oleks! Terve perekond hakkas otsima, kuid kaisujänes Glennist polnud kusagil.

Isa kontrollis üle kõik uksed ja aknad. Keldriuks polnud lukus, ilmselt pääses varas sealt sisse.

Charlie ei suutnud uskuda, et on inimesi, kes varastavad väiksetelt lastelt kaisuloomi!

Charlie vanem vend lohutas järgmisel hommikul õde, nende issi on ju politseinik, küllap tema leiab varga üles.

Seejärel arutas Charlie vanaemaga, et nad peavad kaisulooma leidma ja selleks peavad nad hakkama detektiivideks. Charlie uuris puu otsas istuvalt oravalt, kas tema oli midagi kuulnud, näinud, kuid orav ei osanud mitte midagi ütelda. Orav oli pisut pahur ja kinnitas, et tema magab öösel, aga superkangelased peaksid ju ometigi ööd ja päevad üleval olema.

Nüüd alustasid Charlie ja vanaema uurimist majas sees. Charlie leidiski! Kuldnööbi, tükikese punast kilet ja küpsisepuru. Kellele võis see nööp kuuluda? Charlie uuris vanaisalt, sest vanaisal oli ka üks vahva raamat, milles oli juttu vanadest nööpidest.

Charlie viis raamatu koju. Nii uuris ta nööpide kohta koos vanaemaga. Charlie võib ju olla superkangelane, kuid lugemisega on tal pisut raske.

Õige varsti olid kodus ka kõik teised pereliikmed. Saabus ka issi koos uue kaisujänesega (pildilt on näha, et see on suur ja uhke), kuid Charlie õe arvates polnud see ju sama ja hakkas jälle nutma.

Nüüd pidi Charlie tõsiselt mõtlema hakkama, kui täpne olla, siis oli vaja lausa superkuulmist! Ja Charlie, mis ta tegi? Ta mõtles välja, mis oli juhtunud ja kes oli süüdi! Varast selles loos polegi, kuid on üks teine tegelane, kes midagi tegi … kes ja miks? Selle jätan Sulle endale lugeda. Loo lõpus käime ära prügimäel ja jääme koos kõikide tegelastega ilusasti ka magama.

Selline põnev ja pisut naljakaski lugu on seekordse Super-Charlie raamatu kaante vahel. Suurepärased pildid on raamatusse joonistanud Millis Sarri.

Katie Kirby

„Lottie Brooksi eriti

piinlikud bestikadraamad“

(Eesti Raamat)

Uuel aastal antakse ikka uusaastalubadusi ja ka Lottie Brooks paneb mõned kirja. Nende täitmine aga … oijah. No kes oleks aimanud, et näiteks komplimenti on nii raske teha ja et kulmude naaaaatukene õhemaks kitkumine võib anda sellise tagasilöögi?
Lottie ja Daniel on nüüd ametlikult paar ja tüdruk hõljub ringi õnnemullis. Perre võetakse imearmas kutsikas Nuudlike, kes on pesuehtne Brookside koer (loe: toob endaga kaasa täieliku kaose). Paraku jääb Lottiel aina vähem aega oma bestikate jaoks ja nad pole sellega üldse rahul. Okei-okei, võib-olla räägib Lottie tõesti natuke liiga palju Danielist … ent kas Amberi käitumine ikka on õigustatud? Lottiet justkui üritatakse kambast välja tõrjuda.

Lottie on oma juhtumised üles tähendanud päevikutesse „Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“, „Lottie Brooksi katastroofilised apsakad sõpradega“, „Lottie Brooksi megakeerulised armumised“, „Lottie Brooksi täiega jube koolireis“ ja „Lottie Brooksi pööraselt kaootilised jõulud“.

Lottie Brooksi lood ja raamatud on kindlasti viimaste aastate ühed populaarsemad lasteraamatud, vähemalt Eestis ja vähemalt tüdrukute seas. Aga miks nad ei peaks populaarsed olema, kui lugemine on lõbus ja humoorikas ning Lottie räägib täpselt neist asjadest, mis temavanustele peaks huvi pakkuma.

Seekordne raamat/Lottie päevik algab uusaastaga. Lottie tõdeb – uus aasta, uus päevik, uus pakk KitKat Chunkysid ja uus peika! Ta küsib, kas elu saab veel paremaks minna? Lottie on armunud! Ta lisab, et tema jaoks tuleb uus aasta kindlasti imeline, sest ta tunneb seda oma silmalaugudes.

Nüüd hakkab Lottie kirja panema uusaastalubadusi: vähem KitKat Chunkysitele mõtlemist, teha iga päev kellelegi kompliment, veenda papsi ja mampsi talle poole rohkem taskuraha andma, püüda saada kulmukarvad sümmeetrilisemalt kasvama, ei ütle „ISSAND“ (nii palju), ärgata nädalavahetusel kell seitse ja teha joogat/mediteerida, arendada välja oma isikupärane stiil, taluda oma talumatut õde ja venda paremini, püüda olla mitte nii imelik, kohtuda Taylor Swiftiga.

Kõikidest nendest soovidest ja püüdlustest neid täita me lugeda saamegi. Kuna see on siiski Lottie Brooks, siis on arvata, et juhtub ka igasugu äpardusi ja õnnetusi, saab palju nalja ja palju muud.

Seejärel meenutab ta oma eelmist õhtut ja aastavahetuse pidu. Seal oli ka tema poiss-sõber Daniel, oli suudlus. Lottie arvates oli see tema elu parim suudlus, kuigi jah, Lottie on ju ainult kaks korda suudelnud …

Juba järgmisel hommikul läks eelpool mainitud lubadustega keeruliseks, sest kell 6.30 oli äärmiselt keeruline ärgata. Enne kui Lottie aru sai, oli kell 9 ja tema äratuskell lebas tükkidena toa teises otsas. Lottie üritas teha joogat, mediteerida, kuid see polnud sugugi mitte lihtne.

Samal päeval kohtub Lottie oma sõbrannadega. Amber käib välja idee – Lottie vajab signatuurvälimust. Mismoodi peaks see juhtuma? Hiigelsuured kõrvarõngad? Kirsipunased Dr. Martensi saapad? Juuksed lillaks värvida? Prillid? Ninarõngas? Tätoveering? Valevuntsid? Kindlasti mitte!

Ja siis pakkus Jess välja – kõrvaklapid! Ja mitte tavalised, vaid burksikujulised! Kuna Lottie oli sõbrannadega kaubanduskeskuses, siis olidki ju kõrvaklapid kohe ka võtta.

Lottiele need kõrvaklapid meeldisid, Amber polnud neist vaimustunud, ta ei pidanud silmas sellist signatuurvälimust!

Kodus selgus, et ema oli kõik KitKat Chunkyd ära visanud? Lottie ei mõistnud seda otsust, kuid ema tõdes, et terve nende perekond peab hakkama tervislikumalt toituma. Suhkur on paha, söögu Lottie parem keedumuna.

Järgmisel päeval võttis Lottie ette oma kulmud. Läheb hirmsaks kulmude kitkumiseks, mis lõpeb päris piinlikult, sest ühel Lottiel kulme enam polnudki! Ta oli kõik ära kitkunud! Appi tulid Amber ja Jess. Amberil olid kulmupliiatsid ja ta oskas neid kasutada. Veidi hiljem olid Lottiel kulmud uuesti peas ja need nägid ehedad välja. Lottie arvates olid need isegi ilusamad kui enne ja kindlasti palju ühtlasemad.

Seejärel sööme igasugu „huvitavaid“ toite, mis Lottiel ja teistes pereliikmetes, välja arvatud ema, pisut segadust tekitavad. Kas neid on üldse võimalik süüa? Läätse ja seentega Bologna kaste, pruunid makaronid (no need on ju täisterajahust!). Lottie noorema venna Toby arvates olid läätsed nagu pisikesed põrguseemned! Lottie kinnitas, et talle tervisehull Mamps ei meeldi – loodetavasti tuleb tema normaalne versioon tagasi.

Juttu on ka kodustest ülesannetest. Lottiele need ei meeldi, nii pehmelt öeldes. Ta teeb ära matemaatika ja emakeele tööd, kuid teha on ka geograafia, prantsuse keel, loodusteadus. Seetõttu arvab Lottie, et koduste tööde andmine peaks kuulutatama ebaseaduslikuks, sest lapsed ju näevad koolis piisavalt palju vaeva!

Kuna koduste tööde tegemine venis väga hilisele tunnile, oli Lottiel järgmisel päeval vägagi raske ärgata. Selgus seegi, et Lottie mamps oli kõik Coco Popsi krõbinad minema visanud, mistõttu pakkus mamps hommikul isetehtud müslit maitsestamata jogurtiga, mis Lottie arvates haises nagu varbad.

Sel hommikul peab Lottie endale ise kulmud joonistama. Koolis selgus, et Lottie kulmud sarnanesid kummaliselt McDonald´si legendaarsete kuldsete kaartega ja need uued kõrvaklapid (need burgeri kujulised) oli kirsiks tordil.

5. jaanuaril tuli oma uusaastalubadusega välja Lottie väikevend Toby. Tema lubaduseks oli võtta koer! Ema ja isa polnud sellega nõus. Lottiele idee meeldis. Kui Lottie ja Toby koostööd teeksid, siis äkki see plaan õnnestukski!

No puuksutamisest on ka juttu, väheke. Mamps oli pannud terve pere suuresti ubadest, läätsedest ja köögiviljadest koosneva toidu peale, mistõttu lasid kõik Lottie pereliikmed (Lottie kaasa arvatud) kärtsu ja mürtsu vasakule, paremale ja keskele. Mahetoitude välja tulemise hais oli JÕLE. Ja kui Lottie koos Danieliga kinno läks, siis juhtus puuksuõnnetus ka kinos!

Ja ikkagi! Kas koer tuli majja? No tuli! Enne seda oli vaja igasugu lubadusi isale ja emale, no ja Lottie ja Toby andsid igasugu lubadusi. Enne kutsu võtmist oli Lottiel vaja teiste koertega jalutamas käia (seegi aktsioon lõppes äpardusega), oli vaja minna kutsule igasugu asju ostma (seegi käik oli üsnagi kulukas ettevõtmine), aga kutsu Lottie endale sai!

Kodus selgus, et koeraga pole lihtne. Unetud ööd, tuppa piisimine ja kakamine, asjade närimine jpm. Ja koeral oli vaja ka nime! Nime ta ka sai – Nuudlike!

Otse loomulikult on Lottie Brooksi raamatutega see oht, et hakkad jutustama ja jutustama, ja lõpuks räägid kõik ära, mistõttu püüan siinkohal rääkida veidi lühemalt ja toon välja mõned olulised märksõnad, millest seekord lugeda veel saab.

Lööme kaasa Lottie väikese beebiõe Bella sünnipäeval, mis lõpeb samuti igasuguste äpardustega ja sekeldustega, siin on kakat, üsnagi „omanäoline“ sünnipäevatort, Lottie hamstrid kaovad ära jpm. Samal ajal on Lottiel külas ka Daniel (Lottie ema ja isa tahtsid poissi näha), kes pisut ehmub, kui neid äpardusi näeb, kuid õnneks on poiss üsnagi mõistev.

Ja veel! Nuudlike kakab Lottie kinga sisse; Amber kutsub kõik sõbrannad ansambli Pahad Pannkoogid kontserdile (mis bänd see õigupoolest ongi?); käime koos Lottie ja Danieliga uisutamas, saame osa suudlusest jääl!; lööme kaasa Amberi korraldatud pidžaamapeol (seal kinnitavad Lottie sõbrannad, eriti Amber, et Lottie on liiga palju koos Danieliga ja et ta on oma sõbrannad hüljanud); saame teada, et Amberi isa ja ema lahutavad (kas see võiks olla põhjus, miks Amber on pidevalt pahas tujus?); loeme, milline on avaldus Amberi peika koha täitmiseks; ja selgub, et Jessile ei meeldigi poisid, mistõttu ta arvab, et äkki ta on võib-olla … gei!!!

Käime koos Lottie ja Danieliga kohvikus, kus on ka Lottie sõbrannad!!! Kas sellest tuleb sekeldusi? Veits ikka! Oluliselt suuremad sekeldused ja mured on tingitud sellest, et Lottie sõbrannadele tundub, et Lottie ei taha nende koos olla, kuna ta veedab nüüd ju väga palju aega koos Danieliga. Täpselt sama tunneb ka Lottie – sõbrannad hoiavad justkui temast eemale ja tegelikult, ega ju Lottiel enam sedavõrd palju aega nende jaoks polegi. Mitmed asjad jäävad üheskoos tegemata, kuna Lottie on koos oma poiss-sõbraga.

Kuna Daniel käis Lottiel külas, siis tuleb nüüd ka Lottiel Danieli juurde minna ja ka tema vanematega tuttavaks saada. See on üks ülimalt „kummaline“ külaskäik. Lottie üritab olla selline nagu ta tavaliselt ei ole, ta kasutab isegi prille, et oma välimust muuta ja külaskäik lõpeb sellega, et Lottie peab hakkama ise koos Danieliga süüa tegema …

Osa saame sellestki, kuidas Amber endale poiss-sõpra valib. See on justkui uhke talendishow. Amber leiabki poiss-sõbra, kuid seda vaid üheks päevaks! Miks, ja kuidas? Selle jätan Sulle endale lugeda. Selles olukorras üritab Amber näida palju tugevamana ja vapramana, kuid tegelikult on ta ikka päris löödud.

Ah jaa. Saame tuttavaks ka Jessi uue sõbra/sõbratari Cleoga, kes on igati vahva, kuid ta ei ütle enda kohta ei tüdruk ega poiss.

Ja veel, üks halenaljakas asi ka. Lottie sõi õhtust ning võttis mingil teadmata põhjusel ühe maisitera näppude vahele ja pistis endale ninna! Lottie püüdis seda välja nuusata, kätte saada, kuid tera läks veel kaugemale ninna ja siis jäi see kohe korralikult ninna. Seetõttu käime Lottiega koos ka EMO-s!

EMO-s olnud arst kinnitas, et ta oli näinud palju mudilasi, kes olid käinud asjade ninna toppimise pärast EMO-s käinud, aga ta polnud mitte kunagi pidanud aitama teismelist … no jah … aga ega ta ju seekordki teismelist aidanud, sest Lottie aevastas ja maisitera lendas ise ninast välja. Pärast anti see Lottiele ühes ampullis veel ka koju kaasa.

Kui Lottie oma sõbrantsidele rääkis, mis oli juhtunud, mistõttu polnud ta saanud nendega koos olla, siis ei tahtnud mitte keegi seda uskuda. Kas Lottie valetas? Kas Lottie ajas meelega maisitera endale ninna? Lottie selgitas, et nii lihtsalt juhtus, aga ei midagi.

Läheneb ka see päev, kui tuleb minna ansambli Pahad Pannkoogid kontserdile. Lottie on lubanud minna nii tüdrukutega kui ka Danieliga. Nüüd on olukord keeruline. Kellega minna, kellele ära ütelda. Äkki oleks kusagil keegi, kes oleks Lottiega äärmiselt sarnane. Islandil ongi üks tüdruk, aga vaevalt, et ta ühe õhtuga kohale jõuaks …

Nüüd otsustas Lottie, et ütleb Danielile, et ta peab minema koos tüdrukutega. Poiss on mõistev ja ei tee sellest suurt numbrit. Lottie isa on autojuhiks tüdrukutele ja ta läheb ka ise kontserdile. Isale meeldib kontsert. Lottiele ka. Bänd on lahe, kõik sõbrannad on koos, ostetakse bändi fännisärk jne.

Ühel hetkel on näha ka Danieli. Amber kinnitab Lottiele, et Lottie võib minna poisiga tantsima, nemad ei tee sellest suurt numbrit. Las Lottie tantsib, pärast saadakse uuesti kokku, aga oh seda segadust ja jama, kui Amber ütleb teistele tüdrukutele, et näete nüüd, Lottie tahtis ikka oma poisiga koos olla!? Mida? Ise ta ju ütles, et … ka Lottie ei saa enam aru, mis toimub.

Kuidas seekordne lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada. Kas Lottie kaotab oma parimad sõbrannad? Kuidas läheb edasi Danieliga? Sellest kõigest saad teada, kui raamatu lõpuni loed.

Viimases peatükis annab Lottie ka igasugu nõu, head nõu, millest mõned mõtted Sulle siis ka kirja panen.

Hinda oma perekonda. Nad on tüütud, piinlikud, haisvad ja veidrad, aga sina oled samuti üks neist.

Uus peika võib olla väga põnev asi, AGA sõpru ei tohi kunagi unarusse jätta.

Hoia näpud kulmudest eemal.

Koerad on haisvad, rõvedad, väsitavad, hullud ja lõhuvad kõike – aga nad on ka maailma parimad lemmikloomad. Hamstrid loomulikult ka.

Söö KitKate!

Kanna lapsikuid kõrvaklappe!

Kallista oma perekonda!

Ole veider ja naudi seda täiega!

Lars Mæhle, Lars Rudebjer

„Saurusebeebid 2.

Rasmus ja Tom

püüavad krabisid“

(Ühinenud Ajakirjad/

Vesta)

„Saurusebeebide“ sarja teine raamat!

Rasmus ja Tom lähevad krabisid püüdma. See aga pole sugugi lihtne. Ja mis siis, kui konksu otsa hakkab tõeline koletiskrabi?

„Saurusepere“ raamatusarja tegelased Rasmus ja Tom on „Saurusebeebide“ lugudes veel päris väikesed. Need jutud on ettelugemiseks pere kõige pisematele.

Lars Mæhle kirjutatud ja Lars Rudebjeri illustreeritud „Saurusepere“ raamatusari on populaarne ka meie laste/lugejate seas, sest eesti keeles on ilmunud juba kümme selle sarja raamatut ja nüüd avaldatakse juba ka kordustrükke.

„Saurusebeebid“ on samade meeste tehtud uus raamatusari, mis mõeldud pere väiksematele raamatusõpradele, isegi neile, kes ise veel lugeda ei oska ja kellele loevad ette emme-issi, vanaema-vanaisa.

„Saurusebeebide“ peategelased on samad, kes toimetavad ka „Saurusepere“ raamatutes ehk Rasmus Rex ja Tom Troodon. Kuna uus raamatusari on mõeldud väiksematele lugejatele, siis on ka Rasmus ja Tom väiksemad, peaaegu beebid.

Rasmuse ja Tomi krabide püüdmise raamat ilmus algupäraselt eelmisel aastal ehk tegemist vägagi uue materjaliga.

Selle loo/raamatu alguses on Rasmus ja Tom rannas. Tomile meeldib suplemine ja veega pritsimine, Rasmusele see ei meeldi, sest ta saab ju märjaks.

Tom kinnitab, et see on lõbus ja soovitab Rasmusel samuti proovida.

Just sel hetkel tuleb Rasmusele pähe üks mõte. Nad võiksid minna üheskoos paadisillale! Seal on võimalik krabisid püüda!

Tomile see mõte meeldib, sest äkki saavad nad kätte koletiskrabi!? Rasmus on kindel, et seal on pigem väikesed krabid.

Tom uurib, mida neil krabide püüdmiseks vaja on? Rasmus teab – veeämber, krabiõng ja rannakarbid. Rannakarpe on vaja seepärast, et krabid armastavad neid.

Rasmus ja Tom ongi paadisillal. See tundub olevat üsna kõrge, mistõttu teeb Rasmus ettepaneku, et Tom võiks esimesena õngitseda.

Tom viskab õnge vette. Järsku miski kisub Tomi õnge! Krabi? Ei, see on hoopiski sokk!!!

Tom viskab õnge uuesti vette ja järsku miski kisub õnge jälle. Krabi? Ei, nüüd oli see hoopis banaanikoor!!!

Järgmisena tõmbab Tom veest välja lilleparuka, mis kuulub Rasmuse vanaemale.

Paadisillale tuleb ka Rasmuse vanem vend Robin. Temale teeb väiksemate sauruste krabipüük nalja. Robini arvates on Rasmus ja Tom lausa viletsad krabipüüdjad.

Nüüd võtab õnge oma kätte Rasmus, sest nüüd on tema kord. Rasmus viskab õnge vette ja õige varsti tirib keegi jällegi õnge! Seekord! Seekord!

Kes on seekordne tirija? Selle jätan Sulle endale lugeda, sest me oleme jõudnud selle vahva lasteraamatu lõppu.

Igal juhul on paadisillal päris palju sagimist ja keegi saab kellegi käest varbast näpistada. Päris valusalt.

Lõpuks jõuab paadisillale veel üks oluline tegelane, kes arvab, et Rasmus ja Tom peaksid krabipüügi lõpetama, sest varsti on öö käes ja kõik väikesed dinosaurused peavad magama minema.

Ja päris viimasel leheküljel tehakse ka üks maailma parim headöödkalli!

Selline vahva ja armas lugu nende kaante vahel, ja taaskord kiidan Lars Rudebjeri illustratsioone, need on lihtsalt super ägedad.