Jørn Lier Horst,

Hans Jørgen Sandnes

„Operatsioon Laevavrakk.

Detektiivibüroo nr 2“

(Varrak)

Tugev torm on uhtunud Elvestadi randa laevavraki tükke ja prahti. Tiril ja Oliver saavad jälile reostusskandaalile ja tõenditele, et merepõhjas lebab vana laevavrakk, mille pardal on kuldmündid.

Tegemist on Detektiivibüroo nr 2 uue juhtumiga ja seekord on mõistatus peidus vee all!

Jørn Lier Horsti ja Hans Jørgen Sandnesi krimilood lastele on kujunenud noorte lugejate menusarjaks.

Jørn Lier Horst kirjutab põnevalt ja elulähedaselt väikeses Elvestadi linnas toimuvatest kriminaalsetest juhtumustest. Sarja peategelased on Tiril ja Oliver – ja koer Otto –, kes koguvad asitõendeid, otsivad seoseid ja satuvad kurjategijate paljastamisel ohtlikesse seiklustesse.

Hans Jørgen Sandnes täiendab jutustusi värvikate ja detailirohkete illustratsioonidega. Iga raamat lõpeb järelsõnaga, mis kutsub lugejat oma detektiivioskusi proovile panema.

Raamat on sarjast „Detektiivibüroo nr 2”.

Uskumatu lugu! Uskumatu seetõttu, et see on selle vahva lasteraamatusarja 13. raamat eesti keeles! 13 raamatut on ikka päris palju, aga see on ka sedavõrd põnev ja kaasahaarav raamatusari.

Raamatu alguses on kaart Elvestadi väikelinnast. Siin on ka peategelased Tiril, Oliver ja nende koer Otto. Selles loos löövad kaasa ka rannavalve laeva juht, kapten Mogensen, kolm madrust (üks pidevalt pahur ja kaks sukeldujat), rannavalve laeva tüürimees Rita Enger ja tehaseomanikud ja saapatootjad John Rolfsen ja tema poeg.

Rajuilm kestis kolm päeva. Ühel hetkega oli tugev tuul muutunud tõeliseks tormiks. Hiigelsuured lained jõudsid kaugele randa, lõhkusid sadamsildu ja uputasid paate, mis polnud korralikult kinnitatud.

Nüüd oli tuul vaibunud ja tumedad vihmapilved hajunud. Tiril, Oliver ja Otto olid rannas ja uudistasid, mida meri oli kaldale uhtunud.

Peamiselt vedeles rannas mererohtu ja igasugust prahti. Nüüd märkas Oliver umbes kingakarbi suurust puust kasti. Kastis polnud siiki midagi, see oli tühi.

Otto oli märganud pruuni adruhunniku all vedelevat musta prügikotti. Kas selles võis midagi olla? Prügikotis oli veel kaks kilekotti, kuid nendes olid tühjad piimapakid ja konservikarbid.

Ühel hetkel märkas Oliver poolenisti liiva alla mattunud silti. …INDA, paistis suurte tähtedega. Silt oli pooleks murdunud. Tiril oletas, et see võis olla laeva nimi ja merepõhjas võib olla vana vrakk.

Otto oli leidnud veel midagi. Kaldale oli uhutud suur puuplaat ja selle alt ulatus välja üksik kummisaabas. See oli valge tallaga roheline kummisaabas, mille kanna peal oli kaks valget tähte: J ja R. Veidi eemal oli veel üks roheline kummik. Huvitaval kombel olid need mõlemad vasaku jala kummikud. Lapsed otsisid veel ja kummikuid oli veelgi! Lõpuks oli hunnikus 17 eri suuruses kummikut.

Tiril märkas ja kinnitas, et need olid kummalised kummikud, sest need ei pidanud vett!

Nüüd oli Tirilil ja Oliveril kaks juhtumit. Laevasilt …INDA ja hunnik kummikuid. Kummiku siseküljel oli silt: John Rolfsen & poeg. Lapsed kasutasid arvutit ja said teada, et sellenimeline tehas asus Ryllikoddenil. Selgub, et tehase vastu oli mitmeid kaebusi. Nende kummikud ei pidanud vett ja nad pidid 2000 paari tagasi võtma. Pildilt oli näha, et tehas asus otse mere kaldal ja nad olid kummikud ilmselt lihtsalt merre visanud. Oliver pomises, et see peaks olema ju keelatud. Tiril kinnitas, et see ongi keelatud ja äkki hüüatas Oliver: „Belinda!“ Ta oli leidnud pildi laevast, mis oli 1886. aastal põhja läinud.

Lapsed loevad, et see oli kaubalaev, mis jäi tormis kadunuks. Kapten koos meeskonnaga uppus. Laevaga oli veetud vaalarasva, teravilja, kartuleid, vürtse, soola ja tubakat ja! Laeval oli ka 1750 kuldmünti maksuraha, mis pidi jõudma Kristiansandi.

Laevavrakk päris tõelise aardega!

Lapsed alustavad uurimisretke. Esimesena minnakse tehase juurde, kus valmistatakse ebakvaliteetseid kummikuid. Lapsed märkasid tehase direktorit, kes tundub olevat üsna libe sell.

Tiril ja Otto otsustasid minna ka vee alla uurima. Veealune kallak oli kummikuid täis!

Lapsi märkasid ka tehase direktor ja tema poeg, kes ajasid lapsed minema.

Nüüd läksid Tiril ja Oliver rannavalvelaeva juurde. Seal oli ka kapten Mogensen. Lapsed jutustasid, mida nad olid vee all näinud. Tõelist kummikureostust. Kapten lubas lapsed laevale ja otsustati minna asja lähemalt uurima. Õnneks oli laeval ka allveerobot.

Allveerobotit juhtis Rita Enger. Õige varsti oligi kummikuid näha, ja neid oli palju. Lapsed kinnitasid, et kui robotiga veelgi sügavamale minna, siis peaks seal kusagil olema ka laevavrakk.

Laevavrakk leiti, aga selle uurimiseks oli vaja sukelduda, mida sai teha järgmisel päeval.

Kui ma nüüd Sulle seda lugu edasi jutustaksin, siis oleks õige varsti kõik põnevad sündmused ära räägitud. Seetõttu ei saa Sulle pikemalt edasi rääkida, kuid me saame selles põnevas loos kaasa lüüa sukeldumisel laevavrakile, leiame laevrakist kirstu, kus polegi kuldmünte. Saame osa ka koristustalgutest, et kummikud vee alt ära tuua ja ühel hetkel teab Oliver täpselt, kuhu on kadunud kuldmündid. Loed selle põneva loo lõpuni, saad ka Sina seda teada.

Raamatu lõpus on ka sel korral mõned ülesanded. Sul tuleb raamatu lehekülgedelt üles leida ülejäänud osa …LINDA nimesildist, puuduv kuldmünt (leiti 1749 kuldmünti, üks on kadunud), vannipart Anna, kolm haruldast merihobukest, jooksutossud rannaliival ja vares katusel.

Lars Maehle, Lars Rudebjer

„Saurusepere 12.

Õhupallisõit“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Rasmus ja Tom leiavad vanaisa Troodoni juurest vana õhusõidu-õhupalli. Kas see võib veel töötada? Kui nad saavad teada, et hiigelmänni otsas on üksik ja hüljatud muna, teavad nad kohe, mida teha.

„Saurusepere“ sarjaga on Lars Mæhle ja Lars Rudebjer loonud imelise, põnevust ja nalja täis saurusemaailma kõige pisematele lugejatele.

Kui Sa mäletad, siis selle aasta kevadel rääkisin Sulle „Sauruspere“ raamatusarja 11. raamatust, millel oli pealkirjaks „Torm“. Nüüd, sügisel on saurusepoisid Rasmus ja Tom tagasi. Sarja 12. raamat kannab peakirja „Õhupallisõit“.

Nii nagu ikka selle vahva raamatusarja raamatutes, on alguses veidi juttu dinosaurustest ja meenutatakse meile ka tegelasi. Perekond Türannosaurus – Rasmus Rex, Robin Rex, papa Rex, mamma Rex ja vanaema Rex. Ja ka sauruselapsed – eelpool mainitud Rasmus Rex, Tom Troodon, Marie Mikroraptor, Alma Ankülosaurus, Tobias Tritseeratops ja Sondre Shastasaurus.

Selle loo alguses on Rasmus ja Tom külas vanaisa Troodoni koopas. Nad on vanaisa leiutamis-mängutoas ja Tom on märganud üht suurt korvi. Mis see võiks olla?

Vanaisale meenub, et see on tema õhupalli korv. Ta on selle täiesti unustanud. Vanaisa kinnitab, et ta on õhupalliga lennanud. Kas see oli ka ohtlik?

Seda Rasmus ja Tom teada ei saa, sest saabub kiri (selle toojaks on üsna papagoi moodi tegelane – yi), tädi Troodonilt. Tema on binokliga näinud vanemateta muna ühes pesas hiigelsuure käbimänni otsas.

See teeb vanaisa murelikuks. Tom aga teab, et hiigel-käbimänd on kõrge nagu mägi ja see asub keset rabametsa.

Tädi Troodon kirjutab kirjas, et muna on liiga kõrgel ja selle läheduses luurab hirmuäratav lendsaurus.

Tom kargab püsti ja hüüatab, et vanaisa võiks ju ometigi õhupalliga minna! Vanaisa on kindel, et ta on selleks liiga vana.

Mida ütleb Tom? Tom on kindel, et tema ja Rasmus võiksid muna ära päästa, sest nemad on noored ja kerged!

Rasmus ei tea, kas see ikka on hea mõte. Ta peaks üldse koju minema ja hommikust sööma. Rasmus kardab seetõttu, et ta kardab kõrgust. Ja ta ei taha õhupalliga lennata.

Aga muna on vaja päästa! Rasmus jääb nõusse, aga ainult sel juhul, kuid nad on väga ettevaatlikud.

Vanaisa Troodon sikutab korvi ja õhupalli koopast välja. Nüüd on õhupall lendamiseks valmis! Teekond algab. Teekond, et päästa saurusemuna.

Kohe alguses lendab Rasmusele ja Tomile vastu Marie Mikroraptor. Ka tema tahaks teistega kaasa minna. Rasmus ja Tom on sellega nõus.

Hetk hiljem hakkab õhupall langema. Ja nende all! Nende all on krokodillid! Kas tõesti ongi teekond seekord nii lühike? Õnneks siiski mitte, sest Tom sai õhupalli jällegi kõrgemale suunatud.

Õige varsti näevad Rasmus, Tom ja Marie hiigelsuurt käbimändi. Nad laskuvad imeliselt ilusasse orgu. Seal on päike, linnud, taimed, lilled, kosed jpm. Oru lõpus kasvab hiigelsuur puu – hiigel-käbimänd.

Tom juhib õhupalli kõrgemale, et jõuda puu tippu. Seal näevad nad nunnusid anurognaatuseid, ilusaid oregrammasid, pisikest ja häbelikku skapognaatust. Esialgu on kõik ilmatuma ilus ja vahva, kuniks lendab nende kohale maailma suurim lendav olend üleüldse – hiigelsuur ja hirmus õudne quetzalcoatlus! Hiigelsuur lendav olend haarab õhupalli ja korv koos reisijatega endale suhu!

Õnneks oli vanaisa Troodon poistele kaasa pannud aevastustabletid. Neid oligi just nüüd vaja, et hiigelsuur lendsaurus aevastama panna.

Kas Rasmus, Tom ja Marie pääsevad quetzalcoatluse suust? Selle jätan Sulle endale lugeda ja uurida. Kas meie seltskond jõuab ka hiigelsuure männi tippu? Kas leitakse pesa? Kas leitakse pesast muna? Ka selle jätan Sulle endale avastada.

Ah jaa, saame tuttavaks veel ühe põneva saurusega – pteranodoniga. Ja seda ka, kellelegi öeldakse „Emme!“.

Ka sel korral toimub raamatu viimastel lehekülgedel vahva pidu. Grillipidu ehk lendsaurusepidu.

Raamatu lõpus saame tuttavaks ka mitme lendava olendiga – yi, mikroraptor, anurongaatus, oregramma, quetzalcoatlus, pteranodon. Juttu sellestki, et raamatusarja järgmine raamat kannab pealkirja „Krokodillikoletis“.

Vahva lugu ka seekord. Lars Maehle kirjutab lastele mõnusalt, põnevalt, humoorikalt ja vahvalt. Lars Rudebjeri illustratsioonid on suurepärased, värviküllased ja ägedad.

Katie Kirby

„Lottie Brooksi tähtsad elutõed“

(Eesti Raamat)

Lottie Brooks on tulnud geniaalsele ideele: ta tahab oma head sõpra – sind! – paremini tundma õppida. Sest kuidas saab sõprus teie vahel üldse võimalik olla, kui ta ei tea, mis on sinu kõige lemmikum pitsakate?!

Ja et sa teaksid: see, millised snäkid sulle meeldivad, ütleb sinu kohta palju. Lottie tuleb sulle päeviku kirjutamisel appi. Ta on üles tähendanud viimase peal näpunäited ja küsimused kooli, sõpruse, armumiste, tüütute väikevendade ja mõistagi snäkkide kohta! Joonistama õpetab ka. Kas sa muide teadsid, et kui tahad hamstrit joonistada, võiks alustuseks sirgeldada sõõriku? Juhuks, kui õues on kehv ilm või oled ehk välja vihastanud oma isikliku Lõbupolitsei ja saanud ekraanikeelu, pakub Lottie sulle selles raamatus ka meelelahutust!

Seegi pole veel kõik, sõna saavad ka mõned – ära trügi, Amber! – Lottie päevikulehtedelt juba tuttavad tegelased.

Lottie peadpööritavast elust saab lugeda tema päevikutest „Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“, „Lottie Brooksi katastroofilised apsakad sõpradega“, „Lottie Brooksi megakeerulised armumised“, „Lottie Brooksi täiega jube koolireis“, „Lottie Brooksi pööraselt kaootilised jõulud“ ja „Lottie Brooksi eriti piinlikud bestikadraamad“.

Jah, nii see on. Uus Lottie Brooksi raamat on ilmunud. Eesti keeles on varem ilmunud kuus Lottie Brooksi raamatut ja need on meie laste (eriti tüdrukute) hulgas vägagi populaarsed. Nii populaarsed, et raamatute autor Katie Kirby on külastanud ka Eestimaad ja kohtunud Lottie Brooksi fännidega, ja seda üsna hiljuti ehk 30. mail 2025 Eesti Lastekirjanduse Keskuses.

Uus raamat ehk „Lottie Brooksi tähtsad elutõed“ on samuti humoorikas juturaamat, kuid mitte ainult, sest tegelikult (nii nagu eelpool mainitud) tahab Lottie Brooks Sinuga tuttavaks saada ja paljub täita seda raamatut kui päevikut! Raamatu esikaanel ongi kirjas, et kirjuta koos Lottiega omaenda päevik! Ja Lottie Brooks annab nõu, kuidas seda teha nii, nagu tema seda teeb.

Esikaanelt loeme, et siin on juttu tüütud õdedest-vendadest, bestikadraamadest, snäkkidest, armumistest, megalõbusatest tegevustest ja on ka Lottie vingeid nõuandeid.

Raamatu alguses tõdeb Lottie, et ta on äsja teada saanud, et lugeja on aastaid tema piinliku elu kohta tema päevikutest lugenud – kuigi need päevikud on olnud privaatsed. Lottie arvates on see üsna ebaviisakas, kuid ta on otsustanud lugejale andeks anda, kui ta Lottiele samaga tasub. Nüüd oleks lugeja kord rääkida Lottiele kõigest, mis tema elus toimub. Lottie lisab, et ei tasu isegi mõtelda, et kõige hullemad hetked välja jätta, sest lugeja ju Lottie omasid teab!

Lottie täpsustab, et ta aitab kirjutada lugejal päeviku, mis on sama hea, kui tema oma. Ta on sellesse raamatusse pannud hulga lõbusaid tegevusi ja nuputamisülesandeid, mis tähendab, et lugejal/päeviku täitjal ei hakka kunagi igav.

Seejärel meenutab Lottie, kes ta on. No ta on kolmeteistkümneaastane ja elab mereäärses Brightonis. Talle meeldib ütelda „ISSAND“, ta juuksed on kõrgel hobusesabas põhimõtteliselt iga päev … kuna ta on laisk. Ta on suur uneleja, ta on natuke kohmakas ja natuke häbelik, aga see ei tähenda, et ta on igav. Ta lisab, et tema elu teeb kõigile ümberringi palju nalja.

Enne alustamist, õpetab Lottie lugejale ka joonistamist, sest seda hakatakse selles raamatus palju tegema. Kuna Lottie joonistab enamasti kriipsujukusid, siis ta õpetabki, kuidas kriipsujukude abil tundeid edasi anda. Valikus on erinevaid tundeid: rõõmus, elevil, kurb, häbenev, segaduses, vihane, väga vihane, vapustatud, väsinud, väga väsinud (või surnud). Siin on kriipsunukude näod, mida lugeja saab hakata joonistama tunneteks.

Seejärel peab lugeja täitma „ankeedi“ – nimi, vanus, hüüdnimed, kus elad, mis koolis käid, parim omadus, halvim harjumus, hobid, lemmivärv, lemmiklauja/-bänd, lemmikum asi jpm.

Lottie on kindel, et tema ja lugeja klapivad väga hästi. Nii nagu sukk ja saabas.

Milline on lugeja kõige lemmikum pitsakate? Kui see on „pepperoni“, siis oleks lugeja ja Lottie pitsakatte-kaksikud!

Järgmises peatükis tutvustab Lottie oma perekonda – paps, mamps, väike vend Toby, pisike õde Bella. Seejärel peab lugeja oma perest rääkima ja ka pildi joonistama. Pikalt on juttu sellest, kuidas jubedate õdede ja vendadega hakkama saada. Ka lugeja peab sellest Lottiele rääkima..

Edasi on juttu lemmikloomadest. Millised on Lottie ja lugeja 10 lemmikut looma? Lottiel on esikohal laiskloom, seejärel kapibaara, kvokka, punane panda, küülik, jaanalind, merisaarmas, kõrberebane, suhkru-liugurpossum ja surikaat. Lottie mõtleb tihti, et talle meeldivad loomad rohkem kui inimesed, ja ta eelistab oma lemmikloomi õele ja vennale.

Saame tuttavaks ka Lottie enda lemmikloomadega – kaks hamstrit, kel nimeks Barnaby Piiksuton ja Karvapall Kolmas. On ka koer! Nuudlike, Lottie pere kokkerspanjeli ja puudli segu kutsikas.

Kuidas hamstreid ja Nuudlikest joonistada. Lottie õpetab meid. Loomulikult saab ka lugeja kätt proovida ja joonistada oma lemmiku või lemmiku looma.

Ja veel. Unistuste ametid! Snäkid! See on Lottie jaoks tähtis teema. Lugeja saab kirja panna oma lemmikud – šokolaadid, krõpsud, muud maiustused, küpsised, kiirtoit, joogid. Raamatus on kirjas ka Lottie lemmikuimad snäkid ja joogid, kusjuures lugeja saab neid ka sõnarägistikust otsida.

Üks peatükk on pühendatud sõbrannadele. Lottie ja tema sõbrannad kutsuvad end Kuuenda G Kuningannadeks või lühemalt KGK-ks. Sõbrannad on: häälekas sõbranna nagu Amber, rahulik sõber nagu Poppy, mõistlik sõber nagu Molly, naljaks sõber nagu Lottie, parim sõps nagu Jess. Kes on lugeja sõbrannad, siin saad nad kirja panna ja ka pildid juurde joonistada.

Seejärel on lugejal võimalik teha test – millne KGK liige oled sina?

Kuna Lottie on julge tüdruk, siis julgeb ta rääkida ka oma suurimatest apsakatest oma sõpradega. See, kes on Lottie Brooksi raamatuid lugenud, siis ta teab, et Lottiel on neid apsakaid juhtunud piisavalt palju. Siin on neist valik.

Millised on lugeja viis apsakat, mida ta on oma sõpradega teinud? Nüüd on Sul võimalus need kirja panna. Kõige hullemast apsakast saad ka pildi joonistada.

Edasi saame lugeda sellest, kuidas Jess õpetab, kuidas olla eriti hea bestikas. Lottie jagab nõuandeid eriti ägeda pidžaamapeo korraldamiseks. Milline oleks lugeja unistuste pidžaamapidu? Selle saad raamatusse kirja panna – külalised, saabumisaeg, teema, õhtusöök, filmid, snäkid, joogid, mängud, jututeemad, öösööma toidud, magamineku aeg. Ja pildi saad samuti joonistada.

Siin on Lottie soovitused põhikooli alustamiseks – harjuta kooli minekut; vaata, mis teistel seljas on; valmistu ette; ära karda teiste inimestega rääkida; ära püüa iga hinna eest teiste sekka sobida; tuleb leida oma inimesed; õpid asja käigus jpm. Nüüd on ka lugejal võimalus rääkida oma koolist ja klassist.

Peatükke ja teemasid on selles raamatus veel ja veel. Kuidas koolireisid üle elada. Lugeja saab kirja panna, kas ka tema on koolireisil käinud, kus jne. Juttu on ka suureks kasvamisest, millega kaasneb igasugu piinlikke hetki.

Kuidas oma silmarõõmuga rääkida? Lottie selgitab. Aga ikkagi, kes meeldib lugejale? Lottie tahab seda jubedalt teada ja ka pilt on vaja joonistada, milline ta välja näeb.

Kuidas planeerida täiuslikku kohtingut? Lottie oskab sellest rääkida. Kellega toimuks lugeja unistuste kohting?

Juttu on ka hädadest hüüdnimedega. Lottiel on neid mitmeid – Kurgitüdruk, Juusturiiv, Koonuspea, Väike Armas Muffin, Kitkat Chunky, Lottiepotti, Kapten Krabisõrg, Kakapea, Riisikrõbuskipea, Tatilottie. Siin on ka täherägastik, kust on võimalik kõik need hüüdnimed ka leida.

Lottie jutustab meile ka oma kõige hullematest moeapsudest – väikese armsa muffini trikoo, „Tõusin just voodist“, juukseõnnetus(ed) (puudlisonks, tiigrisonks koopanaisesonks, okse/metsasodisonks), valede riiete draama. Milline on lugeja kõige hullem moeaps? Lugejal on võimalik see raamatusse joonistada.

Seejärel veel üks test. Kumba eelistad? Kas loobuksid pigem pitsa tellimisest või Mäki toidust? Kas tahaksid, et sul oleks neli jalga või kaks pead? Kas tahaksid, et sul oleks jube higihais või rõve hingeõhk? Kas sa peseksid kord nädalas pigem juukseid või hambaid? Kas võtaksid endale lemmikoomaks pigem laisklooma või kapibaara? Kokku 25 küsimust. Kõik sellised, veidi omamoodi … pehmelt öeldes …

Kuid see pole veel kõik. Juttu on koolivaheagadest ehk elagu vaheajad! Lugeja saab raamatusse kirja panna kümme oma vaheaja lemmiktegevust. Kirja saab panna ka kokkuvõtte oma lemmikust perepuhkusest, joonistada pilt oma lemmikmälestusest ja rääkida ka oma unistusre puhkusereisist.

Lottie jutustab meile ka oma täiuslilust jõulupäevast. Kõik on kirjas kellaajalise täpsusega. Millised on lugeja peretraditsioonid, lugeja saab joonistada ka oma kõige naljakama pühademälestuse. Millised on lugeja unistuste kingitused? Milline on olnud lugeja elu parim kink? Mis on olnud lugeja elu kõige jubedam kink? Lugejal on võimalik joonistada raamatusse oma täiusliku jõulupäeva ajatelg.

Raamatus on ka viktoriin! Kui hästi lugeja tegelikult Lottie Brooksi tunneb? Siin on küsimusi kõikidest Lottie Brooksi raamatutest.

Raamatu lõpus on ka Lottie Brooksi superfänni „karikas“, kuhu saad kirja panna ka oma nime ja vajadusel see raamatust välja lõigata. No seda lõikamist võib ka mitte teha ja karikas on lihtsalt sellest raamatus. Lugeja saab ise otsustada.

Seejärel veel viimased sõnad Lottielt ja küsimused, mis aitavad lugejal päevikuga alustada. Kui lugejal mõtted otsa saavad, siis võib ta alati nende lehekülgede juurde tagasi tulla.

Ja ongi päevik, mida on võimalik täitma hakata. Kui raamatu leheküljed otsa saavad, siis võib neid ilmselt ka paljundada või lihtsalt võta paksem vihik, kaustik, kus seda pidama hakata.

Lottie pakub välja, et päevikus peab olema kuupäev (see on ju igati loogiline), saad joonistada emotikoni, milline on päevikutäitja selle päeva meeleolu, siin on kritselduste koht, kuid on ka koht, kuhu kirja panna päeva mõte.

Raamatu lõpust leiad ka ülesannete lahendused ja küsimuste (viktoriini) vastused, et kontrollida, kui nutikas Sa Lottie Brooksi teemadel oled.

Igal juhul igati vahva lahendus. Usun, et must be raamat kõikidele Lottie Brooksi fännidele, kuid kindlasti ka neile, kes pole veel jõudnud Lottie Brooksi raamatuid lugeda.

Dav Pilkey

„Kapten Aluspüks ja suur

lögane lahing bioonilise TatiKlutiga.

Esimene osa: Jõledate tatitrollide öö“

(Varrak)

George ja Harold viskavad jälle oma vimkasid ja kui nende viimase vembu ohvriks langeb kooli taibu Melvin Sneedly, otsustab ta kätte maksta.

Aga üks silmapilk – ja ninaplärts – hetke pärast pole Melvin enam ninakas, vaid tatine, ja Biooniline TatiKlutt ongi sündinud!

Kas Kapten Aluspüks saab selle jõleduse kraamimisega hakkama?

„Lõbus raamat, täis sõnamänge, sõprust ja sõgedust … nii kaasahaarav, et noored ei märkagi, kuidas nende sõnavara kasvab. Hurraa Kapten Aluspüksile!” – School Libary Journal.

Kui Dav Pilkey oli laps, diagnoositi tal aktiivsus- ja tähelepanuhäire, düsleksia ja käitumisraskused. Ta tekitas tundides nii palju segadust, et tema õpetajad saatsid ta iga päev klassist välja koridori istuma.

Õnneks meeldis Davile väga joonistada ja lugusid välja mõelda. Ta tegeles koridoris olles oma koomiksiraamatute loomisega.

Teises klassis tegi Dav Pilkey koomiksiraamatu Kapten Aluspüksi nimelisest superkangelasest. Ta õpetaja rebis selle tükkideks ja ütles talle, et ta ei saa jääda elu lõpuni totakaid koomiksiraamatuid joonistama. Õnneks ei olnud Dav kuigi hea kuulaja.

Ma olen üsna kindel, et paljud lapsed on rahul, kuna eesti keeles on ilmunud juba kuues Kapten Aluspüksi raamatusarja raamat. Raamat, mis ühendab endas nii koomiksit kui ka tavalist juturaamatut, mis ühendab huumorit ja ägedaid seiklusi. Siinkohal tuleb mainida, et inglise keeles on ilmunud ju 12 selle sarja raamatut!

Raamatusarja põhjal on valminud ka täispikk multifilm „Captain Underpants: The First Epic Movie“ (2017) ja Netflixis oli aastail 2018-2020 eetris ka joonissari „The Epic Tales of Captain Underpants“.

Tulen selle raamatu juurde. Raamatu alguses on jällegi peategelaste George Beardi (tema on see lipsu ja lühikeste juustega kutt) ja Harold Hutchinsi (tema on see T-särgi ja sassis peaga kutt) joonistatud koomiks „Kohutav tõde Kapten Aluspüksi kohta“, et lugeja saaks varem juhtunust paremini aru. Need, kes on varem selle sarja raamatuid lugenud teavad, et George´il ja Haroldil on probleeme õppimisega, koolis neil väga hästi ei lähe, kuid nad suudavad välja mõtelda igasugu krutskeid!

Selles loos on oluline roll täita ka Melvin Sneedlyl (tema on see kikilipsu ja prillidega kutt), kes on oivaline õpilane ja saab ainult viisi. Siinkohal tõdeb autor, et tegelikult olid George ja Harold sama targad kui Melvin, aga veidi teistmoodi. Sellist moodi, et seda ei saanud testide ja kontrolltöödega mõõta. Olid ju George ja Harold need kutid, kes suutsid alati päästa terve planeedi kurjusejõudude küüsist. Seda oskust on vaja ka selles loos.

Sündmused alagavad sellest, et proua Ribble´i neljanda klassi inglise keele tunnis oli esitluste päev. Näiteks, kuidas pidada kõnet, kui ei ole üldse ette valmistunud, kuidas tavalise rösteriga külmutatud lasanjet valmistada. George ja Harold esitlesid, kuidas teha plärtsutit – selleks oli vaja kokku volditud ketšupipakke, mis pannakse prill-laua alumisele küljele ja kui nüüd vetsupotile istuda, siis purskas prill-laua vahelt välja ketšupit!

Plärtsuti osutus vägagi populaarseks. See meeldis kõikidele õpilastele (v.a. eeskujulik Melvin) ja isegi preili Ribble´ile!

Lapsed kargasid kohtadelt püsti, et joosta sööklasse. Sealt saab ju ometi ketšupit ja igaüks tahtis oma plärtsutit, kuid … Probleemiks oli Melvin Sneedly, kooli taibu, kes ei kavatsenudki kedagi klassist välja lasta enne, kui nad on ka tema esitluse ära kuulanud.

Melvin esitles oma viimast leiutist, Kompunn-O-Tron 2000! Selleks oli Melvinil kaasas hamster ja jäätisetuutu kujuline riistapuu – robot. Melvinil oli kavas näidata, kuidas muuta tavaline hamster isiklikuks biooniliseks küber-orjaks! Soh! Saame osa sellest katsest ja esitlusest! Uhke värk! Säriseb, välgub ja plahvatab. Kuid! Selgub, et katse ei õnnestunud, sest hamster ei muutunud küber-orjaks, temast sai loom, kes tahtis orjastada hoopis Melvini enda!

Melvin oli kindel, et see on üks ilmatuma paha hamster ja ta jooksis nuuksudes klassist välja. George ja Harold otsustasid hamstri (tema nimi on Sulu) endaga kaasa võtta, sest hamster võiks elada ju nende puuonnis.

Veidi hiljem selgub, et plärtsuti on äge küll, kuid see ei meeldi kooli direktorile, härra Kruppile. Mees arvas, et sellise omapärase idee autoriteks on George ja Harold ja kui Melvin Sneedly seda ka kinnitas, siis saadeti George ja Harold sinna, kuhu pärast tunde jäetakse. Siinkohal on vaja lisada, et Melvin oli kooli taibu, ja ta oli ka kooli suurim kitupunn!

Nüüd otsustasid George ja Harold joonistada uue koomiksiraamatu, mis jutustas kõigi lemmikust kõigi kitupunnidest tigedake hulgast – Melvin Sneedlyst. Uus koomiksiraamat meeldis kõigile peale Melvini.

Kitupunn Melvin otsustas samuti koomiksit lugeda ja nüüd sai ta George´i ja Harold peale väga vihaseks! Seda koomiksit saab lugeda ka selle raamatu lugeja, sest see koomiks on selles raamatus olemas.

Melvin Sneedly on väga-väga pahane, tige ja ta lubab George´ile ja Haroldile kätte maksta! Ta lubab anda õppetunni, mis eluks ajaks meelde jääb!

Kodus ehitab Melvin uue ülivõimsa roboti. Siin on robotist pilt ja kirjeldus. Siinkohal peab mainima, et Melvinil on kassiallergia ja kuna tema tuppa oli tulnud kass, siis hakkab Melvin meeletult aevastama. Miks ma seda siinkohal toonitan? No sellepärast, et see mängib väga olulist rolli uue koletise loomisel. Melvinil on plaanis oma keha kombineerida bioonilise robotiga ja nii saaks temast kõige tugevam poiss, kes üldse kunagi elanud!

Järgmisel päeval astus klassi rohekas, limaselt läikiv koletis ja klassis hakkasid kõlama metallikrigin ning märja, limaste mullide lõhkemise helid. See oli Melvin! Koletise silmadest ja ninast tilkus sooja, roheka värvivarjundiga sinepit meenutavad löga. Ta robotkäed olid kaetud tohutute krõmpsude, sätendavate tatiklompidega! Uh, kui jube! Nüüd saame teada, et eelmisel õhtul, kui Melvin üritas end bioonilise robotiga üheks sulatada, hakkas ta aevastama (tänu kassiallergiale) ja nii sulatati kokku Melvin, robot ja tatikollid! No see on ikka eriliselt jube!

Melvin saaks ehitada uue roboti, mis pööraks kokkusulatamise tagasi ja temast saaks uuesti poiss, kuid selle ehitamine võtab tal pool aastat aega.

Nii saab uuest ninakollirobotist tõeline peavalu tervele koolile. Kui kooli tabab külmetushaiguste ja gripi aeg, siis tabas see ka Melvinilt, kes aevastas tuhandeid tilgakesi, rõmp-rohelist, tärkliselaadset tatti! Ühel hetkel oli terve klass ja isegi preili Ribble kaetud rohelise ja veniva tatiga!

Olukord läheb veelgi halvemaks, kui terve klass viiakse ekskursioonile tehasesse, kus puudest taskurätte tehakse. Taskurätid ei meeldi aevastavale robot-Melvinile, kes läheb nüüd ikka päris vihaseks! Ühel hetkel saame osa tõelisest kaosest! Robot-Melvin muutub hiiglama suureks ja hakkab mürgeldama/hävitama …

Nüüd on vaja abi. Mis Sa arvad, keda on appi vaja? Loomulikult Kapten Aluspüksi! Kas Kapten Aluspüks suudab Bioonilise TatiKluti alistada? Või? Juhtub midagi jubedat, kuid selle jätan Sulle endale lugeda.

Appi tuleb ka superhamster Sulu, kuid … kui tundub, et kõik lõpeb õnnelikult, siis tuleb Sul uuesti mõtelda, sest lugu jätkub ja meil tasub oodata selle loo teist osa, et teada saada, kas lugu lõpeb ikkagi õnnelikult?

Rebecca Gugger, Simon Röthlisberger

„Sõnavarandus“

(Pegasus)

Kui Oskar leiab sõnu täis vana kirstu, on ta pettunud. Mis varandus saab olla hulk sõnu?! Ei lähe kaua aega, kui ta mõistab, et uued sõnad võivad olla väga lõbusad. Ent kui kirstust sõnad otsa saavad, soovib Oskar meeleheitlikult uusi sõnu leida ... Aga kus need võiksid peidus olla?

Raamatu väljaandmist on toetanud Swiss Arts Council Pro Helvetia.

Kolmas Eesti raamatu aasta algas 30. jaanuaril 2025 ehk eesti kirjanduse päeval, mis on ühtlasi ka A. H. Tammsaare sünnipäev. Raamatu aasta lõpeb 14. märtsil 2026, mis on emakeelepäev ja Kristjan Jaak Petersoni sünnipäev. Seekord tähistatakse 500 aasta möödumist esimese eesti keelt sisaldanud trükise ilmumisest. Seetõttu on igati lahe leida lasteraamatuid, mis on seotud näiteks keelega, sõnamängudega jne.

„Sõnavarandus“ just selline äge keele- ja sõnaraamat ongi.

Lugu algab ühel mahedal sügishommikul. Oskar kaevas auke, nii nagu iga päev ja ta avastas uhke puukirstu! Mida küll võib see vana kirst endas peita? Aaret? Varandust?

Möödus kaks päeva ja Oskaril on kirst avatud. Pildil on näha, et Oskaril oli vaja igasugu tööriistu, et salapärast kirstu avada.

Oskar ootas kindlasti midagi muud, aga selles kirstus olid üksnes sõnad. Igasugused sõnad. Tõeline tohuvabohu. No vaata seda viimast sõna, „tohuvabohu“ – eesti keel on hämmastav.

Oskar võttis ühe sõna kirstust välja. See sõna oli „kärtskollane“. Oskar tampis, venitas ja kitkus seda sõna. Lõpuks käkerdas selle kokku ja viskas põõsasse. Pildilt on näha kärtskollast siili. Kas siil oli põõsas, kuhu Oskar oli sõna visanud? Tundub nii.

Oskar oli hämmeldunud. Ta võttis veel ühe sõna. Selleks oli „karvane“ ja ta viskas sõna vana tamme peale. Mis Sa arvad, mis juhtus? Vana tamm sai uue ja uhke soengu.

Oskar jätkas sõnamängu. Linnumajast sai toretsev linnumaja, mardikast sai ebardlik mardikas, veidi hiljem sai samast mardikast nunnu mardikas, sest ebardlik mardikas oli üsna hirmuäratav.

Koer muutus kerajaks koeraks, ekskavaator muutus sulgkereks, krokodillist sai läbivagur.

Oskar läks hoogu ja pildus sõnu valimatult üle õla. Üliveniv, tiigrikarva, udupehme, vadistaja, lühijalgne, puupaljas, jõujurakas, nurgeline jne.

Korraga oli kirst tühi! Polnud enam ühtegi sõna.

Oskar jäi sõnatult seisma. Sõnu ei olnud pakkuda ka härra Mittil ja naabritädil. Naabrtädi tõdes, et on tätsamatki teha kui asjatult sõnu kulutada. Jällegi üks imeline väljend – sõnu kulutada.

Ka ehitaja Karlil polnud sõnu pakkuda …

Seejärel kohtas Oskar Luiset, kes kastis oma kirevat lilleaasa. Selgub, et Luisel on sõnu, sest tal said need just värskelt valmis! Soh!

Millised sõnad Luisel olid värskelt valmis saanud? Selle jätan Sulle endale avastada, kuid Luise kinnitas, et sõnade leiutamine on imetore. Siinkohal tasub meenutada maailma keelemehi, kes panustanud sellele, et uusi sõnu keelde tuua. Sõnade leiutamiseks tuleb võtta kokku kõik oma meeled ja tuleb minna sõnu otsima! Sõnu võib leida igal ajal ja kõikjalt.

Milliseid sõnu Oskar ja Luise leiavad ja leiutavad? Sellegi jätan Sulle endale lugeda. Kindel on see, et kord juba välja öeldud sõnadel on maagiline jõud. Ja aeg-ajalt saad ise kelleltki mõne sõna kingituseks.

Seejärel saame lugeda, milliseid sõnu saab Oskar siis, kui ta kuulab, puudutab, nuusutab, märkab, maitseb ja teeb kõike südamega. Kuhu Oskar need sõnad pani? Mis Sa arvad? Raamatu lõpus saame seda teada.

Väga vahva ja sõnamänguline raamat, mille ägedad illustratsioonid on Simon Röthlisbergeri sulest. Siinkohal tasub mainida, et raamatu autor Rebecca Gugger ja kunstnik Simon Röthlisberger elavad koos Šveitsis, Thuni linnas, aga metsa ja mägede lähedal.

Jørn Lier Horst,

Hans Jørgen Sandnes

„Detektiivibüroo nr 2 tegelusraamat.

Jaht viimasele dinosaurusele“

(Varrak)

Vanaisa Franz viib Tirili, Oliveri ja Otto salajasele uurimisretkele peidetud orgu, mille tasandikel miljoneid aastaid tagasi kõndisid ringi dinosaurused. Orust leitud iidsetest luudest ja kontidest meisterdati kunagi kümme vääriskividega kaunistatud dinosauruse kujukest.

Aastatepikkuse uurimise ja otsimise tulemusel on professor Burum suutnud leida neist üheksa, kuid üks väärtuslik kujuke on jäänud kadunuks. Vanaisa Franz ja detektiivibüroo nr 2 jätkavad professor Burumi tööd, et leida viimane dinosaurus.

Ka sina saad otsingutes kaasa lüüa: avasta vihjeid, murra lahti koodid ja järgi juhtlõngu. Läheb vaja teravat silma. Lahendus on peidus tekstis ja piltides ... ning järgmisel leheküljel.

„Detektiivibüroo nr 2” sarja raamatud on Norra läbi aegade populaarseimad lasteraamatud, nende tiraaž ulatub 3 miljonini. Mitmest on valminud film, lisaks on armastatud tegelaskujud leidnud tee ka lavalaudadele.

Jørn Lier Horst kirjutab põnevaid ja tõepäraseid krimilugusid väikesest Elvestadi linnast. Hans Jørgen Sandnes täiendab jutustusi värvikate ja üksikasjalike illustratsioonidega.

Peategelased Tiril, Oliver ja koer Otto koguvad tõendeid, püüavad leida seoseid ja jahivad kurjategijaid. 2022. aastal nimetati Norra raamatuportaalis Bok 365 need kolm kõigi aegade parimateks lasteraamatute tegelasteks.

Uus Detektiivibüroo nr 2 raamat erineb paljuski eelmistest, sest see on teistsuguses (suuremas) formaadis, see on tegelusraamat (ülesandeid on raamatus mitmeid ja mitmeid) ning varasemates raamatutes on pealkiri seotud sõnaga „operatsioon“, seekord seda viidet pealkirjas pole.

Vaatamata sellele on ka uus raamat igati äge! Põnev ja kaasahaarav ja suurepäraste illustratsioonidega.

Lisan siinkohal ka seda, et varem on eesti keeles ilmunud juba 12 (!) Detektiivibüroo nr 2 raamatut.

Kindlasti on uus lugu ja tegelusraamat igati vahva suviseks tegevuseks.

Raamatu alguses tuletatakse lugejale meelde, mis on Detetiivibüroo nr 2 ja kes sellega seotud on – Tiril Olsen, Oliver Tangstad ja jäljekoer Otto.

Meile tutvustatakse juhtumit nr 209: viimane dinosaurus.

Öeldakse sedagi, et selle loo puhul on oluline silmad lahti hoida. Igal leheküljel on detektiiviülesanne. Jäljed ja vihjed on peidus tekstis ja piltides. Kui läheb keeruliseks, keera lehte ja leiad vastuses järgmiselt leheküljelt. Löö kaasa ja lahenda mõistatus!

Tiril, Oliver ja Otto olid vanaisa Franzuga juba kolm päeva reisinud, aga vanaisa ei olnud tahtnud rääkida, mida nende ülesanne endast tegelikult kujutab. Nad olid kohale jõudnud ja asjad lahti pakkinud toas, mida üürisid ühe vana naise käest.

Vanaisale oli jäetud ümbrik, millel oli kummaline nimi. Vanaisa kinnitas, et see oli anagramm. Lapsed ei saanud aru, mis asi see anagramm on, kuid vanaisa selgitas, et anagramm on sõna või nimi, mis on saadud teise sõna või nime tähtede ümbertõstmisel. Vanaisa lisas, et kõik see on sedavõrd salajane proua Ugeli pärast!

Järgmises peatükis on teada, et meie seltskond peab minema muuseumisse. Kas lugeja leiab kõige lühema tee muuseumisse ja millises riigis me oleme?

Keerame lehekülge. Me oleme dinosauruste muuseumi juures, mis asub Saksamaal. Vanaisa teab rääkida, et miljoneid aastaid tagasi asus Saksamaa koha peal suur džungel, kus leidus kõiksugu dinosauruseid. Saame teada sedagi, et vanaisal on plaan kohtuda muuseumi direktoriga.

Tagaukse kaudu sattusid vanaisa, lapsed ja koer väikesesse näitusesaali, kus oli välja pandud kolm dinosautuse skeletti. Otto muutus pisut pahaseks ja ajas ümber kolm statiivi, millel olid sildid dinosauruste nimeda ja piltidega. Kas lugeja suudab sildid õigetesse kohtadesse tagasi panna?

Muuseumi direktori nimi oli Ida Berner. Nad oli vanaisa Franzuga varasemast tuttavad. Nüüd oli direktor vanaisa appi kutsunud, et jätkata professor Harald Burumi tööd. Professor oli hobuse seljast kukkunud ja murdnud nii käe- kui ka jalaluu, lisaks oli professoril ka mälukaotus.

Siin on pilt muuseumis olevast džunglist ja lugejal tuleb leida kolm asja, mida sada miljonit aastat tagasi olemas ei olnud.

Seejärel oleme juba professori kabineti ukse taga, kuid sinna sisse saamiseks on vaja koodi. Oliver leiab koodi, kas ka lugeja suudab seda märgata?

Kabinetis näevad meie peategelased väikesi dinosaurusekujukesi, mis oli valmistatud kuulsa kunstniku poolt ja need olid üle saja aasta vanad. Kujukesed olid väga hinnalised, sest need olid voolitud ehtsast dinosauruse luust ja kaunistatud vääriskividega! Professor oli need kujukesed kokku kogunud, kümme kujukest ja neid pidi näidatama muuseumis. Ja siiski, midagi ei klapi. Kas lugeja märkab, mis ei klapi?

Selgub, et üks kujuke oli puudu. Üks kümnest oli puudu. Ja muuseumi direktor soovis, et vanaisa viiks professori missiooni lõpule ja otsiks üles viimase kujukese. See ei ole järjekorras kümnes, mistõttu peab lugeja uurima, millise numbriga dinosaurus on kadunud.

Seejärel otsivad meie peategelased professori kabinetis jälgi/esemeid, mis viitaksid sellele, kuhu oli professor viimasel missioonil läinud. Nad leiavad foto ja leiavad ka selle, kus professor Burum oli rongilt maha tulnud.

Nii, saame teada, kus oli professor rongi pealt maha tulnud, kuid saame teada sedagi, kes on proua Ugel, kes samuti dinosaurusekujukesi oli otsinud. Ja nüüd! Mis Sa arvad, kus salakaval proua Ugel on? Vaata pilti ja saad teada.

Nüüd alustavad vanaisa Franz, Tiril, Oliver ja Otto teekonda rongis, et jõuda sihtkohta. Rongis saavad nad uusi vihjeid professori kohta ja leiavad ka ühe olulise asja. Mis asja? Selle jätan Sulle endale avastada.

Oleme linnakeses ja jõuame ühe võõrastemaja juurde. Selle kohal ripub järgmine vihje, millest oli juttu meie loo alguses. Miks oli professor tahtnud selle juurde jõuda ja alla kukkunud? Mistõttu ei mäletanud ta hiljem mitte kui midagi. Olid vaid üks märkmepaber ja pastakas.

Järgmisena oleme võõrastemaja kontoris. Nüüd on vaja leida üles sinine märkmepaber, ja selgitada välja, mida teha sellel paberil olevate numbritega. Kuhu need numbrid sobivad? Kuna aeg on hiline, siis peavad vanaisa, lapsed ja koer ööbima samas võõrastemajas. Nad saavad kasutada sama tuba, kus elas ka professor. Kas sealt võib leida uusi vihjeid?

Juba leitakse uusi vihjeid, kus võiks otsitava leida, kui toimub elektrikatkestus ja kõik oluline on kadunud! Missugused kuus asja viis varas pimeduse varjus kaasa? Kas märkad, et varas on endast midagi maha jätnud?

Mina märkasin, loodan, et Sina ka. Igal juhul on meil nüüd teada, kes on vargil käinud ja mida ta kaasa viis!

Kes on varas? Kuhu ta läks? Tiril ja Oliver teavad!

Kus on kadunud dinosaurusekujuke? Kas see leitakse? Ja kust?

Loo lõpus saame lahendada veel ka jäljekoer Otto ülesandeid. Kus asub politseijaoskond, kuhu professor rahakoti jättis, kus ripub hinnaline maal, kuhu on kirjutatud Rooma numbritega 32, kus on kolm dinosauruse luud, mis skelettide kokku panemisel üle jäid. Ja see pole veel kõik! Kus on piletikontrolöri vile, kus on kadunud kompass, kas märkad kusagil pilidl olevat rongi, kus on must hobune ja kuhu on kadunud Muinasjutupargi päkapiku müts?

Raamatu viimastel lehekülgedel tutvustatakse meile taaskord ka raamatu autoreid.

Selline põnev lugu selles tegelusraamatus. Igas peatükis on üks ülesanne, mida tuleb lahendada, et looga edasi minna ja see teebki raamatu ägedaks ja põnevaks. Huvitav, kas selliseid tegelusraamatuid on selles sarjas veel? Ootame ja näeme, seniks vahvat lugemist ja kaasa löömist ülesannete lahendamisel.

Marina Rachner,

Anne-Kristin zur Brügge

„Kuidas loomalapsed magama

jäävad. Suur ettelugemisraamat“

(Pegasus)

Mida teeb väike lõvi enne magamaminekut? Aga väike hiir? Ja ahvikene? Kõik loomalapsed kogevad väiksemaid ja suuremaid seiklusi, enne kui poevad rahulolevalt ja õnnelikult oma asemele. Imetoredad lood, armsad luuletused ja väikesed rituaalid soodustavad uinumist ja toovad mesimagusaid unenägusid. Muuda magamaheitmise aeg päeva kõige ilusamaks ajaks!

Kuna ma olen nüüd viimased paarkümmend aastat lasteraamatuid lugenud ja neid ka tutvustanud, siis pean tõdema ja kinnitama, et lasteraamatud aitavad ka täiskasvanul veidi oma pingeid ja stressi maandada. Seetõttu on hakanud mulle meeldima muinasjutulised lood, fantaasialood, naljakad lood, loomalood ja kindlasti ka unejutud. Loed õhtul ühe unejutu ja uinudki, mistõttu saan ma väga hästi aru, miks ka lastele meeldivad unejutud ja eriti lahe on see, kui täiskavanu lapsele unejutte ette loeb. Just selline raamat – suur ettelugemisraamat, see loomalaste magama jäämise raamat ongi.

Raamatus tegutsevad loomad, kes aitavad oma pojakestel magama jääda.

Esimeses loos toimetavad lõvid savannis.

Suur lõvi uurib lõvipoeg Jonilt, kas nad lähevad õhtusele jalutuskäigule, nagu tavaliselt. Seekord tahab Joni minna üksinda jalutama. Isalõvi on sellega nõus ja Jonile on see suur seiklus, sest esimest korda on ta teel päris üksi, ilma isata. Joni tunneb end tõeliselt vaprana.

Jalutuskäigul savannis kohtab Joni sebrasid, liblikaid ja ta teeb ka päris uhke möirge – ta soovib savannile head ööd.

Kodus ütleb Joni isale, et ta püüab ka üksi magama jääda, kuid … kas see üksi magama jäämine õnnestub? Selle jätan Sulle endale lugeda. Mida ütleb lõvi pojale? ”Silm kinni, siis jääd tudule!”

Teises loos saame teada, kuidas hiired magama jäävad. Pisike hiirelaps Marta on koos emaga teel uude koju. Marta on pisut väsinud, kuid emme kinnitab, et nende uus kodu on täiuslik!

Marta mõtleb, et tegelikult oli täiuslik ka nende vana kodu, aga emme tahab veel enne pimeduse saabumist jõuda väikesele metsavälule, kus asuvat nende uus kodu.

Emme räägib Martale, et uues kohas neil veel urgu pole, nad peavad seda järgmisel päeval kaevama hakkama. Kas seal on ka hiirelapsi? Emme on kindel, et on.

Teekond on pikk. Marta on väsinud. Emme peatub ja nad puhkavad. Marta ronib emmele sülle ja poeb tihedasti kaissu. Emme kasukas on pehme ja soe – peaaegu nagu pesa nende vanas kodus.

Marta on kindel, et peamine on see, et emme on olemas ja ta ütleb: ”Emme, ma arvan, et tegelikult oled SINA minu kodu.”

Emme on sellega nõus ja Marta on valmis edasi liikuma.

Lõpuks jõuavadki Marta ja emme metsavälule. Milline see välja näeb? Sellegi jätan Sulle endale avastada.

Luuletus on ka:

On hiirel leitud kohake

nii kulla-kalli nääpsule.

Nüüd unelaulu laulab ta

ja väikse kõrva sügab ka.

Lõvid ja hiired, kes on järgmised loomad? Ahvid! Kuidas ahvid magama jäävad?

Selle loo alguses toimetavad väike ahv Pauli ja tema sõber Fredi, kes on aara. Nad mängivad kuulimängu. Nad veeretavad kuule üle kaljupinna ja Pauli kuul veereb jõkke. PLUMPS! Pauli otsustab kuuli ära tuua, kuid ta libiseb ja kukub vette. PLARTSTI!

Vesi on külm, kuid õnneks mitte sügav. Kus on Pauli kuul? Selle on leidnud üks vahva loom, kel nimeks Luise. Mis loom see on, selle jätan Sulle endale lugeda.

Igal juhul aitab Luise Paulil kuuli tagasi saada. Nüüd saab Pauli koju minna ja magama jääma, sest emme oli juba pisut mures, kuhu Pauli nii kauaks jääb.

Veel ühe kirbu napsab sealt

ahv tibatillu pepu pealt.

Saab musumopsu ahvike:

“Sa maga hästi kullake!”

Neljandas loos same teada, kuidas väikesed öökullid magama jäävad, viiendas loos toimetavad vähid.

Üks luuletus ka siinkohal:

Öökullil poju kaissu poeb,

neil pehmes pesas mõnus, soe.

“Uh-huu, uh-huu! Mul armas sa.”

Ja poju jääbki magama.

Kuuendas loos saame tuttavaks karupoeg Jola ja tema emaga. On aeg heita talveunne! Jola ei suuda seda uskuda, sest ta pole teps mitte väsinud. Ta tahaks veel mängida, kukerpalli teha ja ta ei taha magama jääda. Ja ta peab minema veel Luni juurde ja talle head talve soovima.

Luni on väike jänesepõnn ja Jola parim sõber. Kõige meelsamini mängivad nad kahekesti peitust.

Jola küsib emalt luba minna veelkord Luni juurde. Ema on nõus.

Lunil on Jolale kingitus! Suur pruunide keerdudega teokarp. Jänesepõnn on sellesse ütelnud umbes 374 korda ”Sa oled minu parim sõber”. Luni tõdeb, et Jola võib see enda kõrvale panna, kui ta magama heidab. Ja kui Jola vahepeal korraks ärkab, siis võib karuke panna teokarbi kõrva juurde ja kuulda Luni häält. Niimoodi teab Joni alati, et Luni ootab teda.

Jola on kindel, et see on kõige ilusam kingitus, mille ta iial on saanud.
Kaks sõpra kaisutavad teineteist tugevasti, kuid nüüd peab Jola minema, sest ema juba ootab. Talveuni ootab, aga õnneks saabub varsti ka kevade, siis saavad kaks sõpra uuesti kokku ja mängivad.

Siis karu päntajalale

mett veidi määrib nosule

ja mõmiseb: ”Head und nüüd näe!”

Eks talveuneaeg on käes.

Loeme edasi. Seitsmendas loos on kassid, järgmises loos siilid.

Kas tead, kuidas väikesed koerad magama jäävad? Taluõuele saabub õhtu. Lehmad ja hobused on juba laudas või tallis ning söövad mõnuga omaette.

Koerakutsikas Mo soovib neile head ööd. Mo teeb koos oma emaga õues viimast ringkäiku. Need kaks pruuni-valgekirjut krantsi kontrollivad, et kõik loomad oleksid õhtul oma kohal ja saaksid turvaliselt ööd veeta. Kuid mitte kõik ei ole oma ulualuses.

Näiteks kanad, kes otsivad mullas ussikesi. Ka notsud pole veel magama jäänud ja lambad ka. Kanad saavad õrrele, põrsad saavad lauta, aga kus on lambad? Karjamaal neid ei ole!

Mo ja emme hakkavad lambaid otsima. Kas koerad leiavad lambad üles? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Ja Mol on veel kellelegi head ööd soovimata! Mis Sa arvad kellele?

Koer hellalt limpsab keelega

ja kõdistab teist meelega

ju ninaotsast sabani,

ning kutsa juba uinubki.

Kaks lugu on raamatus veel. Üks neist on väikestest rebastest (rebasepoeg Finn) ja viimane lugu väikestest jõehobudest (jõehobu Nella).

Jahutust jõehobu otsib,

vett ta pojalegi pritsib,

veel sosistab ”Mu kallis sa!”

Nad kõrvuti siis suiguvad.

Nii jäävad loomalapsed magama. Kuid selles raamatus on veel ka emme ja tütreke. Kuidas jääb tütreke magama? Emme teeb kõike seda, mida tegid eelnevalt loomalaste vanemad ja lõpuks antakse veel ka kussu-kalli-unemusi.

Ja ei jää ka mul muud üle, kui öelda – head ööd! Olge tublid ja palju värvilisi unenägusid.

Kotryna Zyle, Inga Dagile

„Parim päev“

(Eesti Raamat)

„Parim päev“ on 4–8-aastastele lastele mõeldud nutikas ja vahva teos, mis räägib sellest, kuidas tulla toime halva päevaga.

Elsa on välja töötanud halbade päevade päästmise plaani. Ta hoiab alal tikutoose, millesse talletab mälestused headest päevadest. Mõned mälestused joonistab tüdruk üles, mõnele viitab lõhn, mõnele väike meene. Halval päeval võtab ta tikutoosi välja, tuletab meelde võrratut päeva ja tema tuju paraneb. Nüüd aga on kehv päev olnud nii temal kui ka ta sõbral – kuidas sellest jagu saada?

„Parim päev“ on soe, läbimõeldud ja mõtlemapanev lugu, mis on kirja pandud lihtsas ja hästi jälgitavas keeles. Raamat julgustab tundma oma negatiivseid tundeid, õpetab nendega toime tulema ja paneb tööle lapse fantaasia. Värvilised illustratsioonid on atraktiivsed ja isikupärased, pakuvad avastamisrõõmu ning moodustavad koos tekstiga suurepärase terviku. Raamatu suur formaat lubab osa saada väiksematestki detailidest. Pisipõnnid saavad teost uudistada koos vanemaga, suuremad lapsed aga iseseisvalt.

Kotryna Zylė on laste- ja noorteraamatute autor, erinevate kirjanduslike initsiatiivide algataja, kes on pälvinud oma loomingu eest mitmeid autasusid. Kirjanik on kahe lapse ema, plüüslambukese ja ekskavaator-transformeri vanaema. Talle meeldivad väga trollid ja rongid, sõidab nendega meeleldi kohtumistele lugejatega. Kotryna ütleb, et tema PARIM PÄEV on see, kui ta pole veel midagi kirja pannud, kuid tal on uue raamatu jaoks olemas värske mõte ja näib, et sellest teosest saab maailma parim!

Inga Dagilė on kõige enam tuntud kui auhindadega pärjatud lasteraamatute kunstnik ja kujundaja. Vähem on ta tuntud kui kahe loomingulise lapse ema. Üldse pole ta tuntud kui sportlane, kes treeningutel mõõgaga vehib. Joob kohvi harva, kuid viib sageli koju uue kohvitassi. Kollektsioneerib laste joonistusi ja huvitava kujuga kive. Inga jaoks on PARIM PÄEV selline, mis jätab endast jälje, ei kao märkamatult.

„Parim päev“ on üks igati vahva ja äge lasteraamat. Nii oma sisu kui ka välimuse poolest. Välimuse poolest seetõttu, et raamat on nagu raamat ikka, aga lugemiseks pead selle keerama pikkupidi. Väga huvitav lahendus.

Aga räägin Sulle sisust ka.

Raamatu alguses saame tuttavaks Elsaga, kes elab trollipargi juures kaheksandal korrusel. Saame tuttavaks ka Tiiduga, kes elab Herne tänavas, neljandal korrusel.

Vaatame edasi. Elsa kinnitab, et tal on rõdu, kus kasvatab tomatitaime ja alles äsja noppis ta esimese küpse tomati. Tiit tegeleb rakettide konstrueerimisega, siin on pilt, kus on ka Tiidu laud, mis pole väga korras, kuid igal juhul on pildil ka igasugu rakette. Mängurakette.

Saame teada sedagi, mis on Elsa välja mõeldud HPPP – Halbade päevade päästmise plaan.

Tiit tutvustab meile ka oma kilpkonna, Albinit, kellega Tiit kavatseb kunagi ka kosmosesse lendama minna. Tiit lisab nüüd sedagi, et Elsa elab tema kohal kaheksandal korrusel ja Elsa on Tiidu sõber.

Lisaks HPPP´le on Elsal ka parimate päevade kogu. Parimaid päevi kogub ta tikutopsidesse, nagu näiteks pildike, mingi lõhn või pisike asjake. Tühjad tikutopsid saab Elsa Tiidult, kellel on rakettide ehitamiseks vaja tikke, mistõttu jääb tal päris palju tikutopse üle.

Elsa on soovitanud ka Tiidul hakata tikutopsidesse koguma elu parimaid seiklusi, kuid Tiit ei saa sellest ettepanekust väga hästi aru. Kuidas koguda seiklusi tikutopsidesse?

Tegelikult on Tiit siiski ka mõned tikutopsid endale jätnud. Kuid millised päevad neisse panna? Tiidul on häid, superhäid, naljakaid, lõbusaid, kohutavalt lõbusaid päevi, mida tikutopsidesse panna …

Järgmistel piltidel on Elsal kehv päev ja Tiit on rahutu. Elsa puder on tükkis, hambapasta on kibe, sokid on koledad, mitte midagi pole teha, ema on tööl ja isa räägib kogu aeg telefoniga! Tiidule tundub, et lähenemas on torm!

Elsa helistab Tiidule ja ütleb, et tal on kehv päev. Lapsed otsustavad kokku saada, et asuda kohe HPPP kallale! Tiit sõidab liftiga kaheksandele korrusele.

Mis kaheksandal korrusel juhtub? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada. Aga mulle tundub, et Elsal ja Tiidul on üks igati äge päev, vaatamata sellele, et nad istuvad toas. Nad on kindlad, et sellise päeva võib tikutopsi pista küll!

Lars Mæhle, Lars Rudebjer

„Saurusepere 11. Torm“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Rasmus ja Tom ööbivad telgis, aga Tom ei taha kuidagi magama jääda. Ta tahab parema meelega seiklema minna. Kui Tom pimedasse öösse kaob, peab Rasmus üksi toime tulema. Asja ei tee sugugi paremaks see, et tulekul on suur torm. Saurusepere sarjas on ilmunud varem raamatud „Muna“, „Ujumisvõistlus“, „Reis“, „Aardejaht“, „Parim sõber“, „Järvekoletis“, „Saladus“, „Järvekoletis“, „Hiidkalmaar“, „Halloween“ ja „Jõulukink“.

Ilmatuma äge – ilmunud on uus osa Saurusepere raamatusarjast, nüüd juba 11. raamat! Ja see on ikka väga uhke saavutus, et üks raamatusari on jõudnud eesti keeles 11. osani. Olen nüüd ka koolis lastele rääkinud Saurusepere raamatutest, ja kinnitan, et see sari on populaarne peaaegu kõikide laste seas.

Lars Mæhle kirjutatud lood on põnevad ja humoorikad, kaasahaaravad ja lastesõbralikud, Lars Rudebjeri illustratsioonid värviküllased, suured ja väga lahedad.

Raamatu alguses saame tuttavaks kõikide tegelastega, näiteks Rasmus Rex, Robin Rex, mamma Rex, papa Rex, vanaema Rex ja Tom Troodon, Marie Mikroraptor, Tobias Tritseeratops, Alma Ankülosaurus ja Sondre Shastasaurus.

Loo alguses pakivad Rasmus, Tom, mamma ja papa Rex asju. Nad lähevad matkama ja plaanivad jääda välja ka ööseks. Selgub, et Rasmus ega Tom ei ole varem väljas ööbinud, mistõttu on nad pisut ärevil.

Mamma Rex tõdeb, et öösel ei tohi Rasmus ja Tom kuhugile minna, sest öösel võib tulla hirmus TORM! Huvitav, kas mamma ütleb seda seetõttu, et saurusepoisid öösel telgist välja ei läheks või ongi tormi oodata? Loeme edasi.

Ja ongi telgid püsti. Kõik on valmis öö tulekuks, kuid enne magama jäämist on saurusepoistele vaja kalli teha. Mamma Rex kallistas Rasmust ja mamma Troodon kallistas Tomi.

Rasmus ja Tomi olid väsinud ja jäid kohe magama.

Ühel hetkel on Tom üleval. Ta kinnitab Rasmusele, et väljas ööbides ei magata ja nad peavad minema ööseiklusele! Ohoh! Kas tõesti?

Rasmus ei tahtnud minna ja ütles Tomile, et tema ei tule kuhugile, las Tom läheb üksinda! Tom oli üllatunud, sest tavaliselt on Rasmus ju igasugu asjadega nõusse jäänud. Seekord mitte. Tom läheb üksinda.

Telgis läks pimedaks, sest Tom oli laterna kaasa võtnud. Rasmus süütas küünla, kuid jäine tuul puhus küünla ära. Rasmus ei tahtnud pimedasse telki jääda ja otsustas Tomi otsima minna.

Tomi polnud kusagil! Olid vaid jalajäljed … Rasmus jätkab otsingut ja jõuab rabametsa viiva teerajani. Rasmusel on hirm, kuid ta jätkab teekonda ja jõuab rabametsa.

Nüüd kohtub Rasmus kummalise loomaga – Eira Eomaia, kes peab jahti öösiti ja sööb putukaid. Eia näitab, kuhu oli Tom Troodon läinud.

Rasmus jätkab, kuigi ilm on läinud päris hulluks. Puhub tugev tuul, lööb välku ja müristab. Rasmus kohtub veel ühe loomaga – Marie Mikroraptoriga, sest ka tema peab jahti öösiti. Marie oli kätte saanud rammusa hiire.

Marie on näinud, et rajal on liikunud keegi sinine, kes ka nuttis! See on kindlasti Tom Troodon! Rasmus jätkab otsinguid ja appi tuleb ka Marie, kes saab õhus lennates vaadata, kas Tomi näha on.

Liigume veelgi sügavamale rabametsa. Hakkab sadama, nagu oavarrest. Äkitselt on jäljed kadunud … Rasmus on üksinda sügavas rabametsas.

Ühel hetkel kukub Rasmus ojja! Kõikjal on vesi ja tuul ja kaos! Appi tuleb Lars Liopleurodon. Üsna hirmuäratava välimusega veeloom, kes tuleb Rasmusele appi, kuid tegelikult on tal hoopis halvemad ja kurjemad mõtted peas!!! Temagi peab öösel jahti ja tegelikult võiks talla maitsta … kes???

Kuidas lugu lõpeb? Kas Rasmus pääseb Lars Liopleurodoni käest? Kes tuleb appi panniga? Kas Rasmus leiab Tomi? Kas nad on sõbrad edasi? Kas ka selles loos peetakse pidu? Telgipidu koos hoomikusöögiga? Seda kõike saad teada, kuid selle vahva Saurusepere loo lõpuni loed.

Raamatu lõpus juttu ka öödinosaurutest – troodon, eomaia, mikroraptor ja liopleurodon.

Viimasel leheküljel on kirjas on Saurusepere 12. raamat on samuti tulekul ja sellel on pealkirjaks „Õhupallisõit“!

Lars Mæhle ja Lars Rudebjer

“Sauruspere. Aardejaht”

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Rasmus ja Tom leiavad põõsast salapärase aardekaardi.
Hinnaline varandus olevat maetud kaugele rabametsa sügavusse. Rasmus ei julge hästi seda otsima minna, sest neid võivad teel varitseda salakavalad saurusepiraadid! Aga Tom suudab ta lõpuks ümber veenda. Teel peavad nad mööduma mitmest ohtlikust takistusest.
Kas nad leiavad aardekirstu üles?
Ja mis veelgi tähtsam: mis seal kirstus on?

Saurusepere raamatusarja neljandas raamatus on mängus aare ja toimub aardejaht. Raamatusarja esimeses raamatus saime sauruseperega tuttavaks, teises raamatus toimus igati äge ujumisvõistlus, kolmandas käisid saurusepoisid Tom ja Rasmus seiklemas.

Ka raamatusarja neljas raamat “Aardejaht” on igati vahva ja lastesõbralik lugemine, milles ka jätkuvalt suured ja värviküllased illustratsioonid, mis peaksid väikesele lugejale meeltmööda olema.

Seekordne lugu saab alguse sellest, et kaks saurusepoissi, sõbrad Rasmus Rex ja Tom Troodon on kiikumas. Õigupoolest kiigub Tom, Rasmus vaatab, mida sõber teeb. Tom kiigub hirmus kiiresti, siis hakkab ta end kõigutama küljelt küljele. Rasmus saab ütelda, et vingerdamine on eluohtlik, kui Tom lendab kõige kõrgemale ja laseb köitest lahti! Tom hüppas ja lendas läbi õhu! Tom maandus ka, otse põõsastikku. Umbes samal ajal läks mööda Rasmuse suur vend Robin Rex, kes naeris ja kinnitas, et see oli kõige halvem hüpe, mida ta kunagi näinud on.

Hetk hiljem tuleb Tom põõsastikust välja ja kutsub Rasmust. Põõsastikus on aardekaart! Robin Rexi arvates on aardekaart titekas, kuid Rasmusele ja Tomile pakub see tõsist huvi. Rasmus kinnitab, et kaardil olevad kohad asuvad kõige sügavamas rabametsas. Kaardi teisel küljel on aardekaardi mõistatus!

Tom teeb ettepaneku rabametsa minna, kuigi Rasmus kinnitab, et neid ei lubata. Lõpuks otsustatakse minna. Kaasa võetakse kaart, labidas, kärbsepiits, sest rabas võib palju putukaid olla ja alustatakse teekonda rabametsa suunas. Õige varsti jõutakse iidvana männipuu juurde, mis asub sooserval. See puu on ka kaardil olemas.

Tom otsustab, et nüüd tuleb neil minna üle soo. Ta jookseb kiirelt, kuid vajub sisse! Rasmus läheb appi, kuid ka tema jääb kinni. Kuidas edasi? Õnneks tuleb nende juurde Alma Ankülosaurus, kes aitab Rasmuse ja Tomi soost välja. Kuidas ta seda teeb, selle jätan Sulle endale avastada. Kui Alma kuuleb, et sõbrad lähevad aardejahile, siis palub ta luba nendega kaasa minna. Rasmus ja Tom on nõus.

Nüüd jõuavad nad ripssillani, mis viib üle soojõe. Äkki kuulevad nad, et keegi kopsib rippsilla juures? See on papa Rex, kes silda parandab. Rasmus, Tom ja Alma kinnitavad, et lähevad aardejahile, millega papa Rex on nõus, peaasi, et nad õhtusöögiks koju tulevad.

Meie kolmik saab rippsillast üle. Nii jõuavad nad teisele kaldale, kus kohtuvad maailma suurima dinosaurusega ehk patagotitaaniga. Rasmus, Tom ja Alma peaksid läbi minema kaljulõhest, mis asub suure dinosauruse selja taga! Kas see õnnestub? Rasmusel tuleb kaval mõte, ta pakub patagotitaanile kingitust. Millist? Selle jätan ma Sulle endale avastada.

Kas meie sõbrad leiavad aarde? Kes on see saurusepiraat, kellega nad kohtuvad? Ja mis ikkagi on aardekirstus peidus? Kas selle jätan Sulle endale avastada.

Ja lõpuks peetakse maha üks ilmatuma äge dinosauruste-aardejahi-pidu! Tom ütleb Rasmusele, et selles raamatus polegi Rasmuse vanaema teda ära söönud … no varasemates raamatutes on seda paaril korral juhtunud.

Raamatu lõpus saad lugeda veel ka selle raamatu dinosaurustest ehk türannosaurus, troodon, ankülosaurus ja patagotitaan.

Jemma Hatt

„Seiklejad ja ohtude džungel“

(Eesti Raamat)

„Seiklejate“ sarja viies raamat kutsub avastama Costa Ricat!

Käpardlik onu Logan püüab päästa oma telekarjääri ja on registreerinud kogu seltskonna osalema tõsielusaates. Seiklejatel tuleb koos teiste võistkondadega jahtida vihmametsades aaret ja võitjat ootab kopsakas auhind. Nutikad lapsed leiavad ootamatuid abilisi, õpivad tundma uut riiki, otsivad vihjeid, teevad koostööd ja lahendavad mõistatusi, ent taipavad peagi, et ka saate võttegrupiga on midagi imelikku lahti.

Keda saab usaldada ja keda mitte? Kes jääb peale selles võidujooksus keset ohtudest kubisevat džunglit?

Sari sobib 9‒12-aastastele lastele.

Eesti keeles on „Seiklejate“ raamatusarjas ilmunud varem neli raamatut: „Seiklejad ja äraneetud loss“, „Seiklejad ja aarete tempel“, „Seiklejad ja saladuste linn“ ja „Seiklejad ja tagaajamine Euroopas“. Kõik lood on olnud äärmiselt põnevad ja seikluslikud ning viinud nii raamatu peategelased, kui ka lugejale maailma erinevatesse paikadesse.

Seekord Costa Ricasse!

Loo alguses tuletame meelde selle raamatusarja peategelased, igati vahvad ja tublid lapsed, ja ka paar täiskasvanut. Eelmistes raamatutes oleme nendega juba tuttavaks saanud, kuid alati tasub meelde tuletada, kes raamatus toimetavad.

Selle raamatu alguses on suvevaheaeg ja üks peategelastest, 13-aastane Daisy, on kodus ja tundub, et tal on igav, sest puudu olid koolieluga kaasnevad „draamad“. Ta otsustas minna külla naabermajja, kus elas Lara, tema sõbranna. Äkki kuulis ta mööda tänavat lähenemas valju mürinat. Pidurite kriginal, tossupilv ümber hõljumas, peatus maja ees vana džiip.

Kes on „Seiklejate“ lugusid varem lugenud, siis on teada, et selles sarjas on tegelane, kes ka varem pisut katkiste autodega liikunud. Vaatame edasi seda lugu, kas tegemist on sama tegelasega?

Nii see oligi, sest autost väljus Lara onu Logan ja tema kallim Dee, kellega nad olid kord koos ja siis jälle lahus.

Daisy otsustas minna asja lähemalt uurima, kuigi tüdruku ema arvas, et pole just päris sünnis just nüüd minna uksele koputama. Uudishimu oli siiski suur ja Daisy läks piiluma, mis toimub.

Õigupoolest ronis Daisy mööda roosade rooside sõrestikku teisele korrusele, et paremini kuulda, mida Logan rääkima tuli. Seal olid ka Lara, Lara tädipoeg Rufus ja bordercollie Barney, ja ka Logan ja Dee, kuid ka Lara ema, proua Jacobs.

Tundub, et teemaks on midagi põnevat ja ohtlikku, sest proua Jacobs on kindel, et Logani räägitud mõtted pole head. Hetk hiljem kukub Daisy koos sõrestikuga alla, õnneks põõsasse.

Daisy põlv on saanud viga, sellele pannaks plaaster peale, kuid Lara ja Rufus ütlevad üheskoos, et nad lähevad Costa Ricasse! Aga enne on vaja nende ema, proua Jacobs nõusse saada!

Nüüd saavad kõik (ka lugeja) teada, et Logani telesaade „Logani džungli kutse“ lükati edasi, sest ülemused leidsid, et televaatajad peavad Loganit enne uut saadet jälle teles nägema. Logani eelmine telesaade oli liiga ammu ja seetõttu ei saa uus olla edukas. Nii oli Logan pakkunud end mitmesse telesarja: tõsielusarjadesse, tantsusaadetesse, aga mitte keegi ei võtnud temaga ühendust. Seejärel nägin Logan teleseiklussarja reklaami, milles otisti kuue- kuni kaheksaliikmelisi meeskondi, keda Cost Ricasse aardejahile saata. Logan pani nimed kirjad ja tema ja tema meeskond valitigi Ühendkuningriiki esindama!

Logan oli kirja pannud enda kui rühmajuhi, Lara Jacobsi, kui rühmajuhi asetäitja, meeskonnas olid ka Rufus Kexley, Tom Burt, Barney Jacobs, Dee Okoye. Kokku viis inimest ja koer! Daisy oli kindel, et tema võiks olla kuues liige. Proua Jacobs oli kindel, et lapsi ei saa džunglisse saata!

Järgmises peatükis toimub proua Jacobsi veenmine, mis ei olnud kerge ülesanne. Teda keelitati ja meelitati, paluti ja anuti tundide viisi, kuid … talle väidetakse, et Costa Rica on maailma kõige õnnelikum paik, teleettevõte kinnitab, et nemad kannavad kõik kulud: lennupiletid, toit ja kõik muu.

Ja äkki! Proua Jacobs on nõus! Kuid, ka tema liitub meie võistkonnaga!

Üks liituja on veel, varasematest raamatutest tuttav Maye, kes kolis hiljuti Egiptusest Londonisse elama.

Nii võib reis alata! Lennuk viis meie seiklejad Costa Ricasse. Lennujaamas ootas neid lühike, mustajuukseline ja pesapallimüsiga mees, kes hoidis käes silti „Seiklejate meeskond“. See oli nende autojuht Alejandro, kes oli hämmelduses, et neil oli kaasas ka koer!

Meie seltskond istub minibussi ja Alejandro seletab, et Costa Ricas on kaks aastaaega -kuiv ja vihmane. Just nüüd pidi olema vihmane hooaeg, mistõttu pidid vihmametsad eriti lopsakad olema. Ta jutustab, et Costa Ricas kasvatatakse palju suhkruroogu, kohvi, banaane ja ananasse.

Minibuss viis meie seltskonna üles mägedesse, kus maju jäi aina vähemaks. Alejandro tutvustas oma koduküla ja pakkus süüa. Värsked mango- ja ananassiviilud ning viinamarjad olid imehead, rääkimata paksudest soojadest maisitortiljadest.

Liigume üha kõrgemale mägedesse. Ühel hetkel on näha vulkaani, mil nimeks Turrialba. Veidi veel ja nad jõuavad džunglisse. Oli kuulda jämedahäälseid möirgeid. Daisy uuris, mis see võiks olla? Alejandro kinnitas, et need on möiraahvid, kes löövad kõige rohkem lärmi just hommikuti.

Õige varsti hakkasid paistma esimesed märgid võttegrupi kohalolekust. Varsti oli minibuss suurel välul, millel seisis treilerite ja telkide vahel kümneid inimesi. Alejandro jätab hüvasti ja meie seiklejad saavad tuttavaks Portiaga, kes lubab neile õige varsti infot jagada.

Rufus märkab, et kohal on inimesi üle terve maailma. Seiklejad saavad tuttavaks ka Bleddyn McCalliga, kes on selle telesaate juht.

Osalejatele jagatakse GPS-iga varustatud telefonid, igale võistkonnale kaks. Kõik ülejäänud (isiklikud) mobiilid korjatakse kokku. Neile antakse ka esimesed juhised Teo aarde otsimiseks. Selgub, et võistkonnad jooksevad kellaga võidu, kes ei suuda selle väljakutse iga faasiga ettemääratud ajaks hakkama saada, eemaldatakse võistlusest. Esimene meeskond, kes leiab väljakutse lõpuks tee Teo aardeni, saab rahalise auhinna: sada tuhat USA dollarit!

Saatejuht täpsustas, et mängu põnevamaks muuta, võivad meeskondi oodata mõningad üllatused … ja ei maksa unustada, et võita saab ainult üks!

Võistlus algab.

Siinkohal püüan teha oma loos veidi lühemalt, sest ei saa ju kõiki põnevaid sündmusi ümber jutustada.

Kuid võistkonnad saavad kätte esimesed mõistukõnelised vihjed, mida tuleb teha, kuhu tuleb minna. Võistkonnad saavad liikumiseks ATV-d, ja uskuge või mitte neid rendib välja eelpool mainitud Alejandro! Just temast on meie seiklejatele palju abi, sest ta oskab ütelda neile lühema tee sihtpunktini ja ka seda, mida nad peaksid kohale jõudes tegema. Mida täpselt, selle jätan Sulle endale lugeda.

Nii palju võin lisada, et esimene ülesanne viib seiklejad Guayabo asulapaiga juurde, mis on Costa Rica kõige tähtsam arheoloogiliste leidude paik.

Ja veel, meie seiklejad saavad tuttavaks kaputsiinahviga, kuid nad saavad teada ka seda, et põneva seiklsussaate korraldajad (isegi saatejuht) ei mängi päris ausat mängu! Kas tegemist võib olla lausa sabotaažiga?

Teine vihje viitab kaleidsokoopliblikatele ja tee viib liblikakasvatusse. Meie seiklejad puutuvad kokku ka afrikaniseerunud maamesilastega ehk tapjamesilastega ja seegi on äärmiselt ohtlik.

Seiklejad leiavad üles ka kolmanda vihje, mis viitab erilise veetaime otsingule või hoopis hüdroelektrijaamale, sest üle 65% Costa Rica elektrienergiast toodetakse hüdroelektrijaamades ja Angostura hüdroekeltrijaam on neist umbes 30. kilomeetri kaugusel.

Selleks hetkeks on võistlusse jäänud vaid neli meeskonda – üks Indiast, üks Uus-Meremaalt, üks Päikesepaiste Osariigist ja meie Seiklejad!!! Kuid kahtlus, et see võistlus pole päris aus, on jätkuv. Lapsed üritavad asju uurida, salaja, kuid hetkel lahendust ei paista.

Ja võistlus? Jätkub! Liigutakse San Josest edasi, läänerannikule. Uus vihje viib võistkonnad San Lucase saarele ja seal asunud kunagisse vanglasse! Seiklejad on kohal, kuid seal on ka jaaguar, kes on puuris, möiraahvid ja nahkhiired. Ühel hetkel on selge, et Seiklejad on saarele lõksu jäänud, kas see oligi üks salakaval plaan, mille taga saate võttemeeskond?

Eriti keeruliseks läheb seiklejatel olukord saarel siis, kui selgub, et jaaguar ei olegi enam puuris!!! Ja ühel hetkel on jaaguar Barneyga vastamisi … Seiklejad saavad helistada Alejandrole, kes lubab neile vastu tulla.

Kas seiklejad pääsevad? Saarelt nad pääsevad, kuid põnevust jätkub ka edaspidiseks, raamatu lõpuni välja.

Kadunud on proua Jacobs ja Dee, arvatavasti on nad röövitud, nagu ka üks ameeriklastest paar, Hendersonid. Võib oletada, et neid hoitakse Cocose saarel. Kuidas saarele saada? Ja võimalikult ruttu.

Selleks on vaja Alejandro vana sõpra, kellel on vesilennuk. See on küll väga vana, aga …

Raamatu viimastes peatükkides peetakse maha üks üsnagi võimas kähmlus, tagaajamine ja võitlus, kus osalevad kõik tegelased, kes selles loos on toimetanud. Lugeja saab teada, kus olid kadunud ja röövitud inimesed, kas aare on ikkagi olemas või ei ole, ja kes selles võistluse võidab, kui üldse on selles loos võitjat. Ja pidi ju ka auhinnaraha olema – 100 000 USA dollarit! No tegelikult, tegelikult pole ju sedagi. Kui raamatu lõpuni loed, siis saad teada, kuidas see põnev ja pingeline lugu lõpeb.

Camilla Läckberg, Millis Sarri

„Super-Charlie ja

kaisuloomavaras“

(Tänapäev)

Super-Charlie, maailma kõige ebatavalisem beebi, tegutseb jälle!
Keset ööd ärkab kogu pere verdtarretava karjumise peale. Suur õde on endast väljas – tema armas kaisujänes on jäljetult kadunud! Väikevend Charlie otsustab varga kinni nabida, et õde taas rõõmus oleks. Kuid selgub, et see vargus on tõeliselt keeruline mõistatus. Isegi laste politseinikust isa tundub segaduses. Milline vedamine, et Super-Charlie ei ole päris samasugune kui teised lapsed …

Oh jaa, alles see oli, kui ilmus „Super-Charlie“ raamatusarja esimene lugu ja nüüd on eesti keeles olemas ka selle sarja teine raamat.

Lugu algab hiiglama põnevalt. Ühes päris tavalises linnas, ühes päris tavalises majas magas üks üsna ebatavaline perekond. Kõik oli vaikne, kui välja arvata üks vari, mis liikus ringi suure õe toas … Ühel hetkel oli vari kadunud.

Kuidas tundub? Ärge unustage, et see on siiski väga äge lasteraamat, aga raamatu autor on üks kuulsamaid Rootsi krimikirjanikke, kelle sulest on ilmunud väga-väga palju põnevaid lugusid ka täiskasvanutele.

Aga loo alguse juurde tagasi. Super-Charlie ärkas kohutava hääle peale. See oli nii vali, et ta kerkis kabuhirmus voodist üles ja lendas põrandale. Charlie on ju meie peategelane, ta näeb välja nagu tavaline beebi, aga tal on supervõimed, nagu näiteks oskus lennata, kuigi ta ei tohi seda täiskasvanud inimestele näidata, sest nemad ei saaks ju sellistest asjadest aru.

Nüüd selgus, et kisa tuli tema õe toast, sest just õde nuttiski! Keegi oli varastanud tüdruku kaisulooma, millel nimeks Glennis!

Charlie ei suutnud mõista, kas tõesti oli nende majas käinud varas? Ilma, et Charlie seda märganud oleks! Terve perekond hakkas otsima, kuid kaisujänes Glennist polnud kusagil.

Isa kontrollis üle kõik uksed ja aknad. Keldriuks polnud lukus, ilmselt pääses varas sealt sisse.

Charlie ei suutnud uskuda, et on inimesi, kes varastavad väiksetelt lastelt kaisuloomi!

Charlie vanem vend lohutas järgmisel hommikul õde, nende issi on ju politseinik, küllap tema leiab varga üles.

Seejärel arutas Charlie vanaemaga, et nad peavad kaisulooma leidma ja selleks peavad nad hakkama detektiivideks. Charlie uuris puu otsas istuvalt oravalt, kas tema oli midagi kuulnud, näinud, kuid orav ei osanud mitte midagi ütelda. Orav oli pisut pahur ja kinnitas, et tema magab öösel, aga superkangelased peaksid ju ometigi ööd ja päevad üleval olema.

Nüüd alustasid Charlie ja vanaema uurimist majas sees. Charlie leidiski! Kuldnööbi, tükikese punast kilet ja küpsisepuru. Kellele võis see nööp kuuluda? Charlie uuris vanaisalt, sest vanaisal oli ka üks vahva raamat, milles oli juttu vanadest nööpidest.

Charlie viis raamatu koju. Nii uuris ta nööpide kohta koos vanaemaga. Charlie võib ju olla superkangelane, kuid lugemisega on tal pisut raske.

Õige varsti olid kodus ka kõik teised pereliikmed. Saabus ka issi koos uue kaisujänesega (pildilt on näha, et see on suur ja uhke), kuid Charlie õe arvates polnud see ju sama ja hakkas jälle nutma.

Nüüd pidi Charlie tõsiselt mõtlema hakkama, kui täpne olla, siis oli vaja lausa superkuulmist! Ja Charlie, mis ta tegi? Ta mõtles välja, mis oli juhtunud ja kes oli süüdi! Varast selles loos polegi, kuid on üks teine tegelane, kes midagi tegi … kes ja miks? Selle jätan Sulle endale lugeda. Loo lõpus käime ära prügimäel ja jääme koos kõikide tegelastega ilusasti ka magama.

Selline põnev ja pisut naljakaski lugu on seekordse Super-Charlie raamatu kaante vahel. Suurepärased pildid on raamatusse joonistanud Millis Sarri.

Katie Kirby

„Lottie Brooksi eriti

piinlikud bestikadraamad“

(Eesti Raamat)

Uuel aastal antakse ikka uusaastalubadusi ja ka Lottie Brooks paneb mõned kirja. Nende täitmine aga … oijah. No kes oleks aimanud, et näiteks komplimenti on nii raske teha ja et kulmude naaaaatukene õhemaks kitkumine võib anda sellise tagasilöögi?
Lottie ja Daniel on nüüd ametlikult paar ja tüdruk hõljub ringi õnnemullis. Perre võetakse imearmas kutsikas Nuudlike, kes on pesuehtne Brookside koer (loe: toob endaga kaasa täieliku kaose). Paraku jääb Lottiel aina vähem aega oma bestikate jaoks ja nad pole sellega üldse rahul. Okei-okei, võib-olla räägib Lottie tõesti natuke liiga palju Danielist … ent kas Amberi käitumine ikka on õigustatud? Lottiet justkui üritatakse kambast välja tõrjuda.

Lottie on oma juhtumised üles tähendanud päevikutesse „Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“, „Lottie Brooksi katastroofilised apsakad sõpradega“, „Lottie Brooksi megakeerulised armumised“, „Lottie Brooksi täiega jube koolireis“ ja „Lottie Brooksi pööraselt kaootilised jõulud“.

Lottie Brooksi lood ja raamatud on kindlasti viimaste aastate ühed populaarsemad lasteraamatud, vähemalt Eestis ja vähemalt tüdrukute seas. Aga miks nad ei peaks populaarsed olema, kui lugemine on lõbus ja humoorikas ning Lottie räägib täpselt neist asjadest, mis temavanustele peaks huvi pakkuma.

Seekordne raamat/Lottie päevik algab uusaastaga. Lottie tõdeb – uus aasta, uus päevik, uus pakk KitKat Chunkysid ja uus peika! Ta küsib, kas elu saab veel paremaks minna? Lottie on armunud! Ta lisab, et tema jaoks tuleb uus aasta kindlasti imeline, sest ta tunneb seda oma silmalaugudes.

Nüüd hakkab Lottie kirja panema uusaastalubadusi: vähem KitKat Chunkysitele mõtlemist, teha iga päev kellelegi kompliment, veenda papsi ja mampsi talle poole rohkem taskuraha andma, püüda saada kulmukarvad sümmeetrilisemalt kasvama, ei ütle „ISSAND“ (nii palju), ärgata nädalavahetusel kell seitse ja teha joogat/mediteerida, arendada välja oma isikupärane stiil, taluda oma talumatut õde ja venda paremini, püüda olla mitte nii imelik, kohtuda Taylor Swiftiga.

Kõikidest nendest soovidest ja püüdlustest neid täita me lugeda saamegi. Kuna see on siiski Lottie Brooks, siis on arvata, et juhtub ka igasugu äpardusi ja õnnetusi, saab palju nalja ja palju muud.

Seejärel meenutab ta oma eelmist õhtut ja aastavahetuse pidu. Seal oli ka tema poiss-sõber Daniel, oli suudlus. Lottie arvates oli see tema elu parim suudlus, kuigi jah, Lottie on ju ainult kaks korda suudelnud …

Juba järgmisel hommikul läks eelpool mainitud lubadustega keeruliseks, sest kell 6.30 oli äärmiselt keeruline ärgata. Enne kui Lottie aru sai, oli kell 9 ja tema äratuskell lebas tükkidena toa teises otsas. Lottie üritas teha joogat, mediteerida, kuid see polnud sugugi mitte lihtne.

Samal päeval kohtub Lottie oma sõbrannadega. Amber käib välja idee – Lottie vajab signatuurvälimust. Mismoodi peaks see juhtuma? Hiigelsuured kõrvarõngad? Kirsipunased Dr. Martensi saapad? Juuksed lillaks värvida? Prillid? Ninarõngas? Tätoveering? Valevuntsid? Kindlasti mitte!

Ja siis pakkus Jess välja – kõrvaklapid! Ja mitte tavalised, vaid burksikujulised! Kuna Lottie oli sõbrannadega kaubanduskeskuses, siis olidki ju kõrvaklapid kohe ka võtta.

Lottiele need kõrvaklapid meeldisid, Amber polnud neist vaimustunud, ta ei pidanud silmas sellist signatuurvälimust!

Kodus selgus, et ema oli kõik KitKat Chunkyd ära visanud? Lottie ei mõistnud seda otsust, kuid ema tõdes, et terve nende perekond peab hakkama tervislikumalt toituma. Suhkur on paha, söögu Lottie parem keedumuna.

Järgmisel päeval võttis Lottie ette oma kulmud. Läheb hirmsaks kulmude kitkumiseks, mis lõpeb päris piinlikult, sest ühel Lottiel kulme enam polnudki! Ta oli kõik ära kitkunud! Appi tulid Amber ja Jess. Amberil olid kulmupliiatsid ja ta oskas neid kasutada. Veidi hiljem olid Lottiel kulmud uuesti peas ja need nägid ehedad välja. Lottie arvates olid need isegi ilusamad kui enne ja kindlasti palju ühtlasemad.

Seejärel sööme igasugu „huvitavaid“ toite, mis Lottiel ja teistes pereliikmetes, välja arvatud ema, pisut segadust tekitavad. Kas neid on üldse võimalik süüa? Läätse ja seentega Bologna kaste, pruunid makaronid (no need on ju täisterajahust!). Lottie noorema venna Toby arvates olid läätsed nagu pisikesed põrguseemned! Lottie kinnitas, et talle tervisehull Mamps ei meeldi – loodetavasti tuleb tema normaalne versioon tagasi.

Juttu on ka kodustest ülesannetest. Lottiele need ei meeldi, nii pehmelt öeldes. Ta teeb ära matemaatika ja emakeele tööd, kuid teha on ka geograafia, prantsuse keel, loodusteadus. Seetõttu arvab Lottie, et koduste tööde andmine peaks kuulutatama ebaseaduslikuks, sest lapsed ju näevad koolis piisavalt palju vaeva!

Kuna koduste tööde tegemine venis väga hilisele tunnile, oli Lottiel järgmisel päeval vägagi raske ärgata. Selgus seegi, et Lottie mamps oli kõik Coco Popsi krõbinad minema visanud, mistõttu pakkus mamps hommikul isetehtud müslit maitsestamata jogurtiga, mis Lottie arvates haises nagu varbad.

Sel hommikul peab Lottie endale ise kulmud joonistama. Koolis selgus, et Lottie kulmud sarnanesid kummaliselt McDonald´si legendaarsete kuldsete kaartega ja need uued kõrvaklapid (need burgeri kujulised) oli kirsiks tordil.

5. jaanuaril tuli oma uusaastalubadusega välja Lottie väikevend Toby. Tema lubaduseks oli võtta koer! Ema ja isa polnud sellega nõus. Lottiele idee meeldis. Kui Lottie ja Toby koostööd teeksid, siis äkki see plaan õnnestukski!

No puuksutamisest on ka juttu, väheke. Mamps oli pannud terve pere suuresti ubadest, läätsedest ja köögiviljadest koosneva toidu peale, mistõttu lasid kõik Lottie pereliikmed (Lottie kaasa arvatud) kärtsu ja mürtsu vasakule, paremale ja keskele. Mahetoitude välja tulemise hais oli JÕLE. Ja kui Lottie koos Danieliga kinno läks, siis juhtus puuksuõnnetus ka kinos!

Ja ikkagi! Kas koer tuli majja? No tuli! Enne seda oli vaja igasugu lubadusi isale ja emale, no ja Lottie ja Toby andsid igasugu lubadusi. Enne kutsu võtmist oli Lottiel vaja teiste koertega jalutamas käia (seegi aktsioon lõppes äpardusega), oli vaja minna kutsule igasugu asju ostma (seegi käik oli üsnagi kulukas ettevõtmine), aga kutsu Lottie endale sai!

Kodus selgus, et koeraga pole lihtne. Unetud ööd, tuppa piisimine ja kakamine, asjade närimine jpm. Ja koeral oli vaja ka nime! Nime ta ka sai – Nuudlike!

Otse loomulikult on Lottie Brooksi raamatutega see oht, et hakkad jutustama ja jutustama, ja lõpuks räägid kõik ära, mistõttu püüan siinkohal rääkida veidi lühemalt ja toon välja mõned olulised märksõnad, millest seekord lugeda veel saab.

Lööme kaasa Lottie väikese beebiõe Bella sünnipäeval, mis lõpeb samuti igasuguste äpardustega ja sekeldustega, siin on kakat, üsnagi „omanäoline“ sünnipäevatort, Lottie hamstrid kaovad ära jpm. Samal ajal on Lottiel külas ka Daniel (Lottie ema ja isa tahtsid poissi näha), kes pisut ehmub, kui neid äpardusi näeb, kuid õnneks on poiss üsnagi mõistev.

Ja veel! Nuudlike kakab Lottie kinga sisse; Amber kutsub kõik sõbrannad ansambli Pahad Pannkoogid kontserdile (mis bänd see õigupoolest ongi?); käime koos Lottie ja Danieliga uisutamas, saame osa suudlusest jääl!; lööme kaasa Amberi korraldatud pidžaamapeol (seal kinnitavad Lottie sõbrannad, eriti Amber, et Lottie on liiga palju koos Danieliga ja et ta on oma sõbrannad hüljanud); saame teada, et Amberi isa ja ema lahutavad (kas see võiks olla põhjus, miks Amber on pidevalt pahas tujus?); loeme, milline on avaldus Amberi peika koha täitmiseks; ja selgub, et Jessile ei meeldigi poisid, mistõttu ta arvab, et äkki ta on võib-olla … gei!!!

Käime koos Lottie ja Danieliga kohvikus, kus on ka Lottie sõbrannad!!! Kas sellest tuleb sekeldusi? Veits ikka! Oluliselt suuremad sekeldused ja mured on tingitud sellest, et Lottie sõbrannadele tundub, et Lottie ei taha nende koos olla, kuna ta veedab nüüd ju väga palju aega koos Danieliga. Täpselt sama tunneb ka Lottie – sõbrannad hoiavad justkui temast eemale ja tegelikult, ega ju Lottiel enam sedavõrd palju aega nende jaoks polegi. Mitmed asjad jäävad üheskoos tegemata, kuna Lottie on koos oma poiss-sõbraga.

Kuna Daniel käis Lottiel külas, siis tuleb nüüd ka Lottiel Danieli juurde minna ja ka tema vanematega tuttavaks saada. See on üks ülimalt „kummaline“ külaskäik. Lottie üritab olla selline nagu ta tavaliselt ei ole, ta kasutab isegi prille, et oma välimust muuta ja külaskäik lõpeb sellega, et Lottie peab hakkama ise koos Danieliga süüa tegema …

Osa saame sellestki, kuidas Amber endale poiss-sõpra valib. See on justkui uhke talendishow. Amber leiabki poiss-sõbra, kuid seda vaid üheks päevaks! Miks, ja kuidas? Selle jätan Sulle endale lugeda. Selles olukorras üritab Amber näida palju tugevamana ja vapramana, kuid tegelikult on ta ikka päris löödud.

Ah jaa. Saame tuttavaks ka Jessi uue sõbra/sõbratari Cleoga, kes on igati vahva, kuid ta ei ütle enda kohta ei tüdruk ega poiss.

Ja veel, üks halenaljakas asi ka. Lottie sõi õhtust ning võttis mingil teadmata põhjusel ühe maisitera näppude vahele ja pistis endale ninna! Lottie püüdis seda välja nuusata, kätte saada, kuid tera läks veel kaugemale ninna ja siis jäi see kohe korralikult ninna. Seetõttu käime Lottiega koos ka EMO-s!

EMO-s olnud arst kinnitas, et ta oli näinud palju mudilasi, kes olid käinud asjade ninna toppimise pärast EMO-s käinud, aga ta polnud mitte kunagi pidanud aitama teismelist … no jah … aga ega ta ju seekordki teismelist aidanud, sest Lottie aevastas ja maisitera lendas ise ninast välja. Pärast anti see Lottiele ühes ampullis veel ka koju kaasa.

Kui Lottie oma sõbrantsidele rääkis, mis oli juhtunud, mistõttu polnud ta saanud nendega koos olla, siis ei tahtnud mitte keegi seda uskuda. Kas Lottie valetas? Kas Lottie ajas meelega maisitera endale ninna? Lottie selgitas, et nii lihtsalt juhtus, aga ei midagi.

Läheneb ka see päev, kui tuleb minna ansambli Pahad Pannkoogid kontserdile. Lottie on lubanud minna nii tüdrukutega kui ka Danieliga. Nüüd on olukord keeruline. Kellega minna, kellele ära ütelda. Äkki oleks kusagil keegi, kes oleks Lottiega äärmiselt sarnane. Islandil ongi üks tüdruk, aga vaevalt, et ta ühe õhtuga kohale jõuaks …

Nüüd otsustas Lottie, et ütleb Danielile, et ta peab minema koos tüdrukutega. Poiss on mõistev ja ei tee sellest suurt numbrit. Lottie isa on autojuhiks tüdrukutele ja ta läheb ka ise kontserdile. Isale meeldib kontsert. Lottiele ka. Bänd on lahe, kõik sõbrannad on koos, ostetakse bändi fännisärk jne.

Ühel hetkel on näha ka Danieli. Amber kinnitab Lottiele, et Lottie võib minna poisiga tantsima, nemad ei tee sellest suurt numbrit. Las Lottie tantsib, pärast saadakse uuesti kokku, aga oh seda segadust ja jama, kui Amber ütleb teistele tüdrukutele, et näete nüüd, Lottie tahtis ikka oma poisiga koos olla!? Mida? Ise ta ju ütles, et … ka Lottie ei saa enam aru, mis toimub.

Kuidas seekordne lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada. Kas Lottie kaotab oma parimad sõbrannad? Kuidas läheb edasi Danieliga? Sellest kõigest saad teada, kui raamatu lõpuni loed.

Viimases peatükis annab Lottie ka igasugu nõu, head nõu, millest mõned mõtted Sulle siis ka kirja panen.

Hinda oma perekonda. Nad on tüütud, piinlikud, haisvad ja veidrad, aga sina oled samuti üks neist.

Uus peika võib olla väga põnev asi, AGA sõpru ei tohi kunagi unarusse jätta.

Hoia näpud kulmudest eemal.

Koerad on haisvad, rõvedad, väsitavad, hullud ja lõhuvad kõike – aga nad on ka maailma parimad lemmikloomad. Hamstrid loomulikult ka.

Söö KitKate!

Kanna lapsikuid kõrvaklappe!

Kallista oma perekonda!

Ole veider ja naudi seda täiega!

Lars Mæhle, Lars Rudebjer

„Saurusebeebid 2.

Rasmus ja Tom

püüavad krabisid“

(Ühinenud Ajakirjad/

Vesta)

„Saurusebeebide“ sarja teine raamat!

Rasmus ja Tom lähevad krabisid püüdma. See aga pole sugugi lihtne. Ja mis siis, kui konksu otsa hakkab tõeline koletiskrabi?

„Saurusepere“ raamatusarja tegelased Rasmus ja Tom on „Saurusebeebide“ lugudes veel päris väikesed. Need jutud on ettelugemiseks pere kõige pisematele.

Lars Mæhle kirjutatud ja Lars Rudebjeri illustreeritud „Saurusepere“ raamatusari on populaarne ka meie laste/lugejate seas, sest eesti keeles on ilmunud juba kümme selle sarja raamatut ja nüüd avaldatakse juba ka kordustrükke.

„Saurusebeebid“ on samade meeste tehtud uus raamatusari, mis mõeldud pere väiksematele raamatusõpradele, isegi neile, kes ise veel lugeda ei oska ja kellele loevad ette emme-issi, vanaema-vanaisa.

„Saurusebeebide“ peategelased on samad, kes toimetavad ka „Saurusepere“ raamatutes ehk Rasmus Rex ja Tom Troodon. Kuna uus raamatusari on mõeldud väiksematele lugejatele, siis on ka Rasmus ja Tom väiksemad, peaaegu beebid.

Rasmuse ja Tomi krabide püüdmise raamat ilmus algupäraselt eelmisel aastal ehk tegemist vägagi uue materjaliga.

Selle loo/raamatu alguses on Rasmus ja Tom rannas. Tomile meeldib suplemine ja veega pritsimine, Rasmusele see ei meeldi, sest ta saab ju märjaks.

Tom kinnitab, et see on lõbus ja soovitab Rasmusel samuti proovida.

Just sel hetkel tuleb Rasmusele pähe üks mõte. Nad võiksid minna üheskoos paadisillale! Seal on võimalik krabisid püüda!

Tomile see mõte meeldib, sest äkki saavad nad kätte koletiskrabi!? Rasmus on kindel, et seal on pigem väikesed krabid.

Tom uurib, mida neil krabide püüdmiseks vaja on? Rasmus teab – veeämber, krabiõng ja rannakarbid. Rannakarpe on vaja seepärast, et krabid armastavad neid.

Rasmus ja Tom ongi paadisillal. See tundub olevat üsna kõrge, mistõttu teeb Rasmus ettepaneku, et Tom võiks esimesena õngitseda.

Tom viskab õnge vette. Järsku miski kisub Tomi õnge! Krabi? Ei, see on hoopiski sokk!!!

Tom viskab õnge uuesti vette ja järsku miski kisub õnge jälle. Krabi? Ei, nüüd oli see hoopis banaanikoor!!!

Järgmisena tõmbab Tom veest välja lilleparuka, mis kuulub Rasmuse vanaemale.

Paadisillale tuleb ka Rasmuse vanem vend Robin. Temale teeb väiksemate sauruste krabipüük nalja. Robini arvates on Rasmus ja Tom lausa viletsad krabipüüdjad.

Nüüd võtab õnge oma kätte Rasmus, sest nüüd on tema kord. Rasmus viskab õnge vette ja õige varsti tirib keegi jällegi õnge! Seekord! Seekord!

Kes on seekordne tirija? Selle jätan Sulle endale lugeda, sest me oleme jõudnud selle vahva lasteraamatu lõppu.

Igal juhul on paadisillal päris palju sagimist ja keegi saab kellegi käest varbast näpistada. Päris valusalt.

Lõpuks jõuab paadisillale veel üks oluline tegelane, kes arvab, et Rasmus ja Tom peaksid krabipüügi lõpetama, sest varsti on öö käes ja kõik väikesed dinosaurused peavad magama minema.

Ja päris viimasel leheküljel tehakse ka üks maailma parim headöödkalli!

Selline vahva ja armas lugu nende kaante vahel, ja taaskord kiidan Lars Rudebjeri illustratsioone, need on lihtsalt super ägedad.