Teddy Swims

„I´ve Tried Everything

but Therapy (Part 2)“

(Warner Music)

 

USA laulja-laulukirjutaja Teddy Swims avaldas 24. jaanuaril uue stuudioalbumi „I’ve Tried Everything But Therapy (Part 2)“, mis on järgi tema eelmisele ja väga edukale albumile „I’ve Tried Everything But Therapy (Part 1)“, mis ilmus 2023. aastal.

 

Unikaalse ja hingestatud häälega Teddy Swims on viimaste aastate üks edukamaid lauljaid, kes saavutas kuulsust hitlooga „Lose Control“, mis tõusis Billboard Hot 100 edetabelis esikohale ja tõi lauljale 2024. aastal ka kaks Billboard Music auhinda!!! Lisaks sellele loole teatakse lauljat terves maailmas ka tänu hittlugudele „The Door“ ja „Bad Dreams“.

 

Veebruari alguses jagatakse ka Grammy-auhindasid ja Swims kandideerib parima uue artisti kategoorias.

 

Sedasi tutvustatakse Teddy Swimsi uut albumit Warner Music pressiteates.

 

 

Jaten Collin Dimsdale ehk esinejanimega Teddy Swims on USA laulja-laulukirjutaja, kes oskab oma muusikas suurepäraselt segada erinevaid muusikalisi žanre, näiteks R&B´d, souli, kantrit ja poppi.

Teddy Swims alustas populaarsuse kogumist esitustega teiste artistide lugudest YouTube´is (nii on alustanud ju mitmedki tänase muusikamaailma tegijad), jaanuaris 2020 ilmus tema esimene singel suurelt plaadifirmalt, seejärel juba ka neli EP´d ja 2023. aasta septembris debüütalbum „I´ve Tried Everything but Therapy (Part 1)“.

 

Jaten Collin Dimsdale sündis ja kasvas Conyersis, Georgia osariigis. Õige varakult tutvustas isa talle soulmuusikat, näiteks Marvin Gaye´d, Stevie Wonderit ja Al Greeni. Lapsepõlves mängis ta ca 10 aastat ka ameerika jalgpalli, kuid paljud tema sõbrad, õpetajad ja treenerid soovitasid tal tegeleda ikkagi muusikaga, koorilauluga, näitlemisega.

 

Tulevane laulja ja helilooja mängiski kaasa mitmes kooliteatri etenduses, näiteks muusikalis

„Joseph and the Amazing Technicolor Dreamcoat“, kuid ka Shakespeare´i näidendites! Samal ajal hakkas ta mängima ka klaverit ja ukulelet, YouTube´i abil hakkas ta „avastama“ ka oma häält.

 

Swims alustas oma muusikalist karjääri lüües kaasa mitmes ansamblis, mis tegutsesid Atlantas või selle lähiümbruses. Nii lõi ta kaasa alternatiivema rokkmuusika ansamblis WildHeart kuid ka post-hardcore´i bändis Eris.

 

2019. aasta alguses kutsus Dimsdale´i sõber Addy Maxwell teda räppima mõnele tema loodud rütmile. See oli igati õnnestunud ettevõtmine, sest nad pääsesid soojendusartistiks Tyler Carteri (tema saavutas populaasrsust metalcore´i ansamblis Issues) kontsertturneele. Just selle turnee ajal otsustas Dimsdale´i et hakkab kasutama esinejanime Teddy Swims.

 

Juunis 2019 postitas Swims oma esimese cover´i YouTube´i. Selleks oli Michael Jacksoni lugu „Rock With You“. Seejärel uued uusversioonid Lewis Capaldi, Chris Stapletoni, Amy Winehouse´i ja H.E.R.´i lugudest.

Kõige populaarsemks tema jagatud (enim vaadatumaks) videoks oli cover Shania Twaini laulust „You´re Still the One“. 2022. aastaks oli seda vaadatud lausa 86 miljonit korda!!!

2024. aasta alguseks on seda vaadatud 152 miljonit korda!

Kuna Swimsi jagatud lood olid populaarsed, siis oli tal juulis 2019 taskus ka plaadileping Warner Recordsiga.

 

Koostöö suure plaadifirmaga algas singliga „Picky“ (jaanuar 2020). Augustis ilmus järgmine singel „Broke“.

Veebruaris 2021 ilmus Swimsi singel „My Bad“, mida ta esitas ka populaarses telesaates „The Kelly Clarkson Show“. Tänu sellele laulule nimetas ajakiri Rolling Stone Swimsi artistiks, keda peab teadma.

Märtsis 2021 uus singel „Till I Change Your Mind“, aprillis „Bed On Fire“. Viimati nimetatud laulu esitas ta ka telesaates „The Late Show with Stephen Colbert“, veidi hiljem ilmus sellest laulust ka uus versioon, milles lõi kaasa Ingrid Andress.

Singleid ilmus palju, ja mais 2021 ilmus Swimsi debüüt-EP „Unlearning“. Seejärel oli ta soojendusartistiks Zac Brown Bandi suvisel kontsertturneel.

 

2012. aasta augustis jällegi uus singel „Simple Things“, mida ta esitas ka telesaadetes „The Late Show with James Corden“ ja „Today“.

Ilmus veel üks uus singel – „911“ ja jaanuaris 2022 kuue lauluga EP „Tough Love“. Sama aasta jaanuaris esines Swims lauluga „Love for a Minute“ telesaates „Late Night with Seth Meyers“, kuu aega hiljem lauluga „911“ telesaates „The Ellen DeGeneres Show“.

Veebruaris 2022 alustas Swims kontsertturneed Euroopas ja Põhja-Ameerikas.

 

Nüüd võis juba öelda, et Teddy Simsi oli märgatud ja kiidetud.

 

24. juunil 2022 ilmus Meghan Trainori kaunis laul „Bad For Me“, milles lõi kaasa ka Teddy Swims, kusjuures see oli esimene singel Meghan Trainori albumilt „Takin´ It Back“. Veidi hiljem esitasid Traynor ja Swims seda laulu ka telesaadetes „Jimmy Kimmel Live!“ ja „The Late Late Show with James Corden“.

 

Augustis 2022 avaldas Swims uue singli. See oli cover ansambli Journey laulust „Don´t Stop Believin“. Seda laulu esitas ta ka telesaates „America´s Got Talent“ koos selle saate 14. hooaja võitja Kodi Lee ja Journey kitarristi Neal Schoniga.

 

Septembris alustas Swims 7. nädalast USA kontsertturneed.

 

Laulja jätkas singlitega. Ilmusid laulud „Dose“, „2 Moods“, „Someone Who Loved You“ ja „Devil in a Dress“, novembris 2022 uus EP „Sleep Is Exhausting“.

 

Juunis 2023 jõudis Teddy Swims esimest korda ka Billboard Hot 100 edetabelisse lauluga „Lose Control“. See on laul/singel, mida kuuleme ka tema debüütalbumil.

 

Aastal 2023 tegi Swims koostööd mitme teise artistiga, sh Armin van Buuren & Matoma, X Ambassadors, Meghan Trainor ja Elley Duhe. Juulist augustini esines Swims kontsertturneega Suurbritannis, Iirimaal, Austraalias, Saksamaal, Hollandis ja Uus-Meremaal ja 15. septembril 2023 ilmus Teddy Swimsi debüütalbum „I´ve Tried Everythng but Therapy (Part 1)“, mida paljud Swimsi fännid olid kindlasti ka pikisilmi oodanud.

 

Plaat oli ilmudes edukas, sest see jõudis plaadimüügitabelitesse mitmes ja mitmes riigis – USA, Kanada, Holland, Uus-Meremaa jpt. Vahva on see, et albumi laulud on Swimsi enda kirjutatud ja tema enda lemmikuks on plaadi avalöök „Some Things I´ll Never Know“.

Novembris 2023 alustas Teddy Swims debüütalbumiga ka kontsertturneed Põhja-Ameerikas.

 

Teddy Swimsi debüütalbum oli ilus kuulamine. Sellel oli küll vaid 10 laulu ja pikkust veidi üle 30. minuti, kuid see polegi ju sugugi mitte oluline. Oluline on muusika ja esitus ja selle mehe hääl.

Minu kõrva paitasid kõik kümme laulu. Laulu, milles oli nii soulilikku kui ka kantrilikku puudutust, kusjuures pean nõustuma Teddy Swimsiga, kes kinnitab, et tema enda lemmiklugu oli kauni meloodia ja refrääniga avalugu „Some Things I´ll Never Know“. See OLI ja ON väga ilus kuulamine.

 

Soulilikku hingamist oli lauludes „Lose Control“ (siin on ka uhke kitarrisoolo, Swimsi hääl ja esitus on võrratud), „The Door“; veidi popilikumad on laulud „What More Can I Say“ (jällegi Swimsi hääl! hääleulatus on hämmastav!), „Goodbye´s Been Good to You“, „Suitcase“;  üsnagi folgilikult (mida on vürtsitatud pisut ka gospeliga) kõlab albumi kuues laul „Last Communion“; kaunid kantrilood on „You Still Get to Me“ ja „Evergreen“.

 

Ja 24. jaanuar 2025! Teddy Swims avaldab uue albumi „I´ve Tried Everthing But Therapy (Part 2)“.

Album, millel on 13 super ägedat ja suurepärast laulu, mis peaksid sobima kõikidele Teddy Swimsi fännidele kui ka nendele, kes selle võrratu artistiga alles tutvustust sobitavad.

Teddy Swims on võrratu esitaja, loo jutustaja, tema hääl on omanäoline ja selles on see miskit, mis paneb kuulaja kuulama ja hoiab kuulaja kõrva erksa ning alates esimesest noodist kuni albumi viimase noodini lihtsalt kuulad ja naudid.

 

Avalöök on võimas, soulmuusika hingamisega popilugu „Not Your Man“, mis on tegelikult juba USA ka hitiks mängitud. Loodan, et nii juhtub ka Euroopas, sest selles loos on jällegi seda midagi, mis ühe hea laulu väga heaks teeb.

Täpselt sama saab ütelda ka uue albumi teise loo kohta „Funeral“. Põneva rütmilahendiga lugu, mis mulle vana hea soulmuusika meelde toob. Muusika, mis oli kunagi minu kõige lemmikum kuulamine.

Kõrvu paitavad laulud „Your Kind of Crazy“, „Bad Dreams“, „Northern Lights“, „Guilty“ ja „If You Ever Change Your Mind“ (selle plaadi üks ilusamid lugusid!). On tunda, et Teddy Swims mõnuleb ka ise neid esitades.

R&B-hingamist on laulus „Are You Even Real“ (selles lööb kaasa ka USA suurepärane R&B artist Giveon).

Soulmuusikat kuuleme lugudes „Black & White“ (suurepärane esitus, milles lööb kaasa ka USA lauljatar Muni Long, minu kõrv tabab taustal ka põnevaid puhkpille …), tempokamat souli kuuleme laulus „She Got It“, milles löövad kaasa USA lauljatar/näitlejatar Coco Jones ja USA naisräppar GloRilla – kolm häält, mis sobivad fantastiliselt hästi kokku, super lugu!

Ilusa lõppakordi paneb plaadile albumi viimane laul „She Loves the Rain“.

 

Aasta/muusika-aasta on alles alanud, aga Teddy Swimsi uus album on suurepäraselt võrratu kuulamine! Äkki ongi see album minu jaoks selle aasta parim? Mine tea.

 

Kuula ise ka:

Mac Miller

„Balloonerism“

(Warner Music)

 

„Balloonerism“ on juba teine album, mis ilmub pärast Mac Milleri surma. On teada, et see oli üks väga oluline projekt Mac Milleri jaoks, albumi laulud lindistati aastatel 2013 ja 2014, umbes samal ajal, kui ilmus mixtape „Faces“.

Nüüd on album ilmunud ja seda viis aastat pärast seda, kui ilmus Mac Milleri eelmine album pärast tema surma ehk „Circles“.

Esimene vihje selle albumi kohta tuli eelmise aasta novembris, kui toimus Tyler, The Creator´s Camp Flog Gnaw karneval, just seal näidati albumi trailerit, mis oli ekraanil joonisfilmina. Mõned päevad pärast seda kinnitati albumi ilmumist ka sotsiaalmeedias.

 

Tegelikult on see väga hea, et on võimalus siinkohal veelkord rääkida Mac Millerist, kes meie hulgast seitse aastat tagasi lahkus – liigagi vara … Muusikasõbrad ja räppmuusika sõbrad on kinnitanud, et Mac Miller on oma generatsiooni üks parimatest räppartistidest, kes saavutas esimest korda kuulsust 2010. aastal, kui ilmus tema mixtape „K.I.D.S“ ja aasta hiljem debüütalbum „Blue Slide Park“. Debüütalbum tegi ajalugu ja tõusis Billboard 200 edetabelis esikohale!!!

 

Aastaid hiljem esitas Mac Miller veelgi sügavamat räppi, näiteks album „Swimming“ (2018), millega ta kandideeris esimest korda ka Grammy auhinnale parima räppplaadi kategoorias. Aastate jooksul tegi Mac Miller koostööd ka selliste muusikamaailma supertähtedega nagu Kendrick Lamar, Anderson .Paak ja Ariana Grande.

 

Malcolm James McCormick (19.01.1992 – 7.09.2018) ehk artistinimega Mac Miller oli USA räppar ja plaadiprodutsent (paljudele teistele artistidele ja ka iseendale, kasutades nime Larry Fisherman), kes sündis Pittsburghis. Oma sünnilinnas alustas ta ka oma muusikakarjääri 2007. aastal, kui ta oli vaid 15-aastane.

2010 sõlmis ta lepingu Pittsburgis tegutseva independent plaadifirmaga „Rostrum Records“. Nii ilmusid nn mixtape’id „K.I.D.S.“ (2010) ja „Best Day Ever“ (2011).

Esimene stuudioalbum „Blue Slide Park“ (2011) oli esimene nn iseseisvalt toodetud album pärast aastat 1995, mis tõusnud USA plaadimüügitabeli tippu.

2013 lõi Mac Miller ka oma plaadimärgi REMember Music. 2013 ilmus teine stuudioalbum „Watching Movies with the Sound Off“, pärast seda lahkus mees Rostrumist, et sõlmida leping suure plaadifirmaga ehk Warner Bros. Records’iga.

Koostöös Warneriga ilmus neli stuudioalbumit – „GO:OD AM“ (2015), „The Divine Feminine“ (2016), „Swimming“ (2018, selle albumiga kandideeris Mac Miller juba pärast oma surma ka Grammyle) ja postuumselt „Circles“ (2020).

Päris mitmeid aastaid oli Mac Miller kimpus narkootikumidega, mis said lõpuks talle ka saatuslikuks.

 

Andekas juba lapsena

 

Mac Miller hakkas muusikat õppima juba väga varakult. Kuue-aastaselt mängis ta klaverit, kitarri, trummi ja basskitarri. Toona ta laulja/räppari karjäärist veel ei unistanud, kuid juba keskkoolis oli ta kindel, et temast saab räppar.

Mac Miller on ühes intervjuus ütelnud, et 15-aastaselt käis tema peas ära klikk, et ta tahab olla räppar, ta tahab tegeleda muusikaga. Enne seda oli ta olnud ka tubli spordipoiss, kuid hiphopp võitis siiski ta südame.

Esialgu alustas ta räppimist kasutades esinejanime Easy Mac (EZ Mac), ilmus ka mixtape „But My Mackin’ Ain’t Easy“ (aastal 2007). 2009 tutvustas ta end juba kui Mac Miller ja ilmusid kaks mixtape’i „The Jukebox: Prelude to Class Clown“ ja „The High Life“.

 

Rostrum Records ja Wiz Khalifa

 

Nagu alguses mainisin, siis 2010 sõlmis ta lepingu independent plaadifirma Rostrum Records’iga ja ilmus uus mixtape „K.I.D.S.“ Sama plaadifirmaga on koostööd teinud ka legendaarne Wiz Khalifa, ja see oli ka üks põhjus miks Mac Miller soovis just Rostrum Records’iga lepingut.

Mac Milleri viies mixtape „Best Day Ever“ ilmus märtsis 2011, sellel oli ka singel „Donald Trump“, millest sai mehe esimene lugu, mis tõusis USA singlimüügitabelisse, tõustes kohale 75.

2011 ilmus veel ka kuue looga EP „On and On and Beyond“. Seegi plaat oli edukas, sest tõusis USA plaadimüügitabelisse, jõudes kohale 55. Ja ei maksa unustada, et Mac Miller oli toona vaid 19-aastane!

 

„Blue Slide Park“

 

Novembris ilmus Mac Milleri esimene täispikk stuudioalbum „Blue Slide Park“, mida esimesel nädalal müüdi USA’s peaaegu 150 000 eksemplari ja sellest piisas, et tõusta USA plaadimüügitabeli tippu! Albumil oli ka kolm lugu, mis tõusid USA singlimüügitabelisse ehk „Smile Back“, „Frick Park Market“ ja „Party on Fifth Ave.“

Märtsis 2012 ilmus Milleri seitsmes mixtape „Macadelic“, millel ka hittlugu „Loud“, mis samuti edukas USA singlimüügitabelis.

2012 ilmus veel ka EP „You“, seda küll nime all Larry Lovestein & The Velvet Revival, kuid see plaat oli pigem katsetus teha džässmuusikat, kui oli räpialbum.

 

2013 tegi Miller oma plaadimärgi REMember Music. See firma oli fokuseeritud uutele Pittsburgh’ist pärit artistidele, kuid ka Miller alter-egodele. 2013 ilmus järjekordne mixtape „Run-On Sentences Vol. 1“, millel Miller mängis ka mitmeid erinevaid instrumente, ja produtsendiks oli Mac Miller üks alter-egodest ehk Larry Fisherman.

 

Samal aastal osales Mac Miller ka Ariana Grande (selle suurepärase lauljatariga on Mac Miller ka aastail 2016-2018 kurameerinud) laulus „The Way“, mis ilmus ka lauljatari debüütalbumil „Yours Truly“. See laul on tänaseni Mac Milleri kõrgeim koht USA singlimüügitabelis ehk 9 koht!

 

„Watching Movies with the Sound Off“ ja Warner Bros. Records

 

2013 ilmus Mac Miller stuudioalbum „Watching Movies with the Sound Off“. Muusikakriitikud kiitsid Mac Milleri uut psühedeelilist saundi. Album tõusis ilmudes USA plaadimüügitabelis kohale number 3! Esimesel nädalal müüdi uut albumit veidi üle 100 000 eksemplari. Plaadil lõi kaasa ka palju teisi artiste nagu Schoolboy Q, Ab-Soul, Earl Sweatshirt, Tyler, the Creators, Jay Electronica jt.

Jaanuaris 2014 sai läbi Milleri leping Rostrum Records’iga. Seetõttu avaldas Miller iseseisvalt oma kümnenda mixtape’i „Faces“. Paljud muusikakriitikud pidasid seda Milleri parimaks tööks, sest see oli aus. Miller vaatas iseendasse, rääkis probleemidest narkootikumide, kuulsuse ja minevikuga.

Oktoobris 2014 oli Milleril taskus leping plaadifirmaga Warner Bros. Records. Miller kinnitas, et ta valis Warneri seetõttu, et Warner on suurtest firmadest kõige iseseisvama mõtlemisega plaadifirma.

 

2015 ilmuski esimene album Warneri leival olles ehk „GO:OD AM“, mis tõusis USA plaadimüügitabelis neljandale kohale ja seda müüdi esimesel nädalal peaaegu 90 000 plaati. Albumil ka hittlugu „Weekend“, millel laulab ka Miguel.

Miller alustas peale selle albumi ilmumist koheselt tööd ka uue plaadiga. Ta kinnitas, et soovis uurida armastuse tundeid. Septembris 2016 ilmuski album „The Divine Feminine“. Sellel plaadil Miller laulis pea sama palju kui räppis, kusjuures juba sellel abumil katsetas ta R&B’d, džässi ja funki. Ka see album kõnetas muusikakriitikuid positiivselt, ja ka fänne, sest album tõusis USA plaadimüügitabelis teisele kohale!

 

„Swimming“

 

Augustis 2018 juba uus album ehk „Swimming“, mis pälvis jällegi kiitvaid hinnanguid. Kriitikute arvates oli sellel plaadil väga head souli ja sooja funkyt. Lauludes oli tunda ka Milleri südamevalu ja probleeme vaimse tervisega. See album debüteeris USA plaadimüügitabelis kolmandal kohal ja sellest sai Milleri viies album järjepanu, mis tõusnud USA plaadimüügitabelis vähemalt TOP 5 sekka. Tegelikult ikka väga kõva saavutus.

Kurb on see, et „Swimming“ jäigi Mac Milleri viimaseks albumiks tema eluajal, sest ta lahkus meie hulgast septebris 2018. Pärast seda ilmus singel „Self Care“, mis tõusis USA singlimüügitabelis kohale number 33 ja see on Mac Milleri parim saavutus selles tabelis sooloartistina. „Swimming“ kandideeris ka Grammy-auhinnale.

 

Muusika elab ka pärast artisti lahkumist

 

Milleri muusika elas edasi ka pärast tema surma. 2019 ilmusid singlid „Time“ (koostöös Free Nationals’i ja Kali Uchis’iga) ja „That’s Life“ (koostöös 88-Keys’i ja Sia’ga).

Jaanuaris 2020 ilmus album „Circles“. Selle albumiga oli Miller teinud tööd enne oma surma, ja sellest pidi saama albumi „Swimming“ järg/kaaslane. Töö albumiga lõpetas Jon Brion, kes töötas ka albumiga „Swimming“.

Uue albumi laul „Good News“ tõusis USA singlimüügitabelis 17. kohale, mis jällegi Mac Milleri karjääris rekord.

 

Muusikast ja muust

 

Mac Miller on aastate jooksul kinnitanud, et tema eeskujudeks on olnud Big L, Lauryn Hill, Beastie Boys, Outkast ja A Tribe Called Quest. Milleril oli väga hea side Pittsburgh’ist pärit räppari Wiz Khalifa’ga, kes Miller on nimetanud ka oma vanemaks vennaks.

 

Miller rääkis pikki aastaid ka oma probleemidest narkootikumide ja depressiooniga. Üritades ravida oma depressiooni tekkis tal sõltuvus ravimitest, ja kui nendele lisada narkootikumid ja alkohol, siis ei ole lõpp sugugi kaugel, kahjuks nii see ju on.

Miller on öelnud, et talle tundus juba 2014. aastal, et mixtape’il „Faces“ kõlanud laul „Grand Finale“ jääbki tema viimaseks.

Augustis 2015 andis Miller teada, et tema tervis on juba palju parem, kuid päris vaba ta ravimitest ja muust siiski veel ei ole. Pärast seda tuli Milleri tervise ja ravimite ja narkootikumide tarbimise kohta erinevaid teateid, oli ka periood 2016. aastal, kui Miller oli täiesti „puhas poiss“. Ja eks oli Milleril probleeme teisigi – nii on teda kinni peetud narkootikumide omamise eest, teda on süüdistatud teiste artistide lugudest loata sämplimises, teda on peetud kinni autojuhtimiselt narkootikumide mõju all, ta on teinud ka autoavarii ja seejärel põgenenud. Viimased karistused jäidki täide viimata, kuna mees lahkus meie hulgast. Surm saabus 7 septembril 2018, põhjuseks fentanüüli, kokaiini ja alkoholi „kokteil“. Nii jäigi filmimata viimane muusikavideo ja pidamata „Swimming Tour“-nimeline kontsertturnee.

 

„Circles“

 

Jah, nii kummaline kui see ka pole, siis saab ju muusika elada edasi ka pärast artisti surma. Kummalise all pean silmas seda, et saab kuulata ka päris uut muusikat (hittide kogumikke ilmub ju ikka ja alati pea kõikidelt meie hulgast lahkunud artistidelt). Ja Mac Milleri album „Circles“ (2020) oli tõepoolest üks hiiglama hea plaat – plaat, milles Mac Miller oli suutnud jällegi siduda erinevaid muusikastiile – plaadil oli kübe džässi, kübe funkit, kübe souli ja kõik see kokku kõlas igati lahedalt/mõnusalt.

 

Nii nagu ka albumil „Swimming“ laulis Miller sellel üsna palju või pigem isegi jutustas lugusid, ja neid (üsnagi nukrameelseid) lugusid tasub kuulata ka praegu.

 

Kui ma aastaid tagasi seda albumit kuulasin ja tutvusin, siis tõdesin, et see oli võrratult hea plaat. Muusika suure algustähega …

 

Ja nüüd järgmine plaat pärast Mac Milleri surma! „Balloonerism“.

 

Album algab lühikese sissejuhatusega „Tambourine Dream“, milles kuulemegi 30 sekundi jooksul tamburiinimängu. Huvitav sissejuhatus.

 

Seejärel „DJ´s Chord Organ“ – jälle pisut „imelik“ lugu, milles kuuleme vanaaegsest orelit ja sellega mängitud akorde. Seejärel jällegi üsna kosmilist helide virvarri. Kaasa lööb ka USA lauljatar/räppar SZA.

 

Kolmas lugu kannab pealkirja „Do You Have a Destination“. Kuulda on taaskord elektriorelit, kuid ka Mac Miller alustab. Seekord ta jutustab meile oma lugu.

 

Üsnagi džässilikult kõlab järgmine lugu „5 Dollar Pony Rides“, helimaastik on üsnagi kirju, põnev, veidi on ka jamaikalikku hingamist.

 

Kummalised rännakud helimaastikul jätkuvad ka laulus „Friendly Hallucinations“. Kuulates loo seadet, siis leian siit jällegi vägagi põnevat džässilikku olemist ja hingamist, kuid mitte ainult, sest osad saundid viivad kuulaja hoopis teistsugusesse maailma – kummituslikku ja hallutsinatsioonide maailma, millele vihjab ju ka laulu pealkiri. Lugu, mis hakkab „kummitama“ ja teistkordsel kuulamisel avastad uusi nüansse …

 

Helimaastike katsetusi ja puudutusi kuulema ka lugudes „Mrs. Deborah Downer“, „Stoned“, „Sangri-La“ (see on fantastiliste saundidega ja muusikaliste lahenditega lugu, kuula, siis saad aru, millest räägin, kuigi ka siin on üsnagi otsekohest juttu narkootikumidest jms).

 

Kõrvu paitavad järgmise laulu „Funny Papers“ klahvpillid, mis meenutavad mulle 80.ndate aastate lõpu, 90.ndate aastate R&B´d.

 

Albumi üks kummalisemaid lugusid on kindlasti „Transformations“ – uinutav klaver, kellegi jutt, kusjuures Mac Milleri kõrval lööb kaasa Delusional Thomas, kes on väljamõeldud „tegelane“ ehk tegelikult Mac Milleri alias, keda sai kuulda Mac Milleri 2013. aastal ilmunud mixtape´il „Delusional Thomas“.

 

Vägagi painavalt mõjub lugu „Manakins“, nagu ka albumi eelviimane lugu „Rick´s Piano“. Viimati mainitud loos ongi põhiline rõhk klaveril, näib olevat taotuslik, et klaver on ka pisut häälest ära. Tänu sellele saame kuulata üsnagi huvitavaid akorde …

 

Albumi viimane lugu viib kuulaja jällegi sügavasse ja põnevasse helide maailma, kus kuulda nii loodushääli, kui ka palju muud, inimeste ja laste kisa jne jne. 11 minuti ja 53 sekundit kannab pealkirja „Tomorrow Will Never Know“. Kui kuulad loo algusest lõpuni, siis jah, homse osas ei saa mitte kunagi väga kindel olla …

 

Kokkuvõttes. Uskumatult põnev, pisut ehk „segane“, aga ülimalt hea kuulamine.

 

 

Kuula ise ka: