Camilla Läckberg, Millis Sarri

„Super-Charlie ja kaisuloomavaras“

(Tänapäev)

Super-Charlie, maailma kõige ebatavalisem beebi, tegutseb jälle!

Keset ööd ärkab kogu pere verdtarretava karjumise peale. Suur õde on endast väljas – tema armas kaisujänes on jäljetult kadunud! Väikevend Charlie otsustab varga kinni nabida, et õde taas rõõmus oleks. Kuid selgub, et see vargus on tõeliselt keeruline mõistatus. Isegi laste politseinikust isa tundub segaduses. Milline vedamine, et Super-Charlie ei ole päris samasugune kui teised lapsed …

Oh jaa, alles see oli, kui ilmus „Super-Charlie“ raamatusarja esimene lugu ja nüüd on eesti keeles olemas ka selle sarja teine raamat.

Lugu algab hiiglama põnevalt. Ühes päris tavalises linnas, ühes päris tavalises majas magas üks üsna ebatavaline perekond. Kõik oli vaikne, kui välja arvata üks vari, mis liikus ringi suure õe toas … Ühel hetkel oli vari kadunud.

Kuidas tundub? Ärge unustage, et see on siiski väga äge lasteraamat, aga raamatu autor on üks kuulsamaid Rootsi krimikirjanikke, kelle sulest on ilmunud väga-väga palju põnevaid lugusid ka täiskasvanutele.

Aga loo alguse juurde tagasi. Super-Charlie ärkas kohutava hääle peale. See oli nii vali, et ta kerkis kabuhirmus voodist üles ja lendas põrandale. Charlie on ju meie peategelane, ta näeb välja nagu tavaline beebi, aga tal on supervõimed, nagu näiteks oskus lennata, kuigi ta ei tohi seda täiskasvanud inimestele näidata, sest nemad ei saaks ju sellistest asjadest aru.

Nüüd selgus, et kisa tuli tema õe toast, sest just õde nuttiski! Keegi oli varastanud tüdruku kaisulooma, millel nimeks Glennis!

Charlie ei suutnud mõista, kas tõesti oli nende majas käinud varas? Ilma, et Charlie seda märganud oleks! Terve perekond hakkas otsima, kuid kaisujänes Glennist polnud kusagil.

Isa kontrollis üle kõik uksed ja aknad. Keldriuks polnud lukus, ilmselt pääses varas sealt sisse.

Charlie ei suutnud uskuda, et on inimesi, kes varastavad väiksetelt lastelt kaisuloomi!

Charlie vanem vend lohutas järgmisel hommikul õde, nende issi on ju politseinik, küllap tema leiab varga üles.

Seejärel arutas Charlie vanaemaga, et nad peavad kaisulooma leidma ja selleks peavad nad hakkama detektiivideks. Charlie uuris puu otsas istuvalt oravalt, kas tema oli midagi kuulnud, näinud, kuid orav ei osanud mitte midagi ütelda. Orav oli pisut pahur ja kinnitas, et tema magab öösel, aga superkangelased peaksid ju ometigi ööd ja päevad üleval olema.

Nüüd alustasid Charlie ja vanaema uurimist majas sees. Charlie leidiski! Kuldnööbi, tükikese punast kilet ja küpsisepuru. Kellele võis see nööp kuuluda? Charlie uuris vanaisalt, sest vanaisal oli ka üks vahva raamat, milles oli juttu vanadest nööpidest.

Charlie viis raamatu koju. Nii uuris ta nööpide kohta koos vanaemaga. Charlie võib ju olla superkangelane, kuid lugemisega on tal pisut raske.

Õige varsti olid kodus ka kõik teised pereliikmed. Saabus ka issi koos uue kaisujänesega (pildilt on näha, et see on suur ja uhke), kuid Charlie õe arvates polnud see ju sama ja hakkas jälle nutma.

Nüüd pidi Charlie tõsiselt mõtlema hakkama, kui täpne olla, siis oli vaja lausa superkuulmist!

Ja Charlie, mis ta tegi? Ta mõtles välja, mis oli juhtunud ja kes oli süüdi! Varast selles loos polegi, kuid on üks teine tegelane, kes midagi tegi … kes ja miks? Selle jätan Sulle endale lugeda. Loo lõpus käime ära prügimäel ja jääme koos kõikide tegelastega ilusasti ka magama.

Selline põnev ja pisut naljakaski lugu on seekordse Super-Charlie raamatu kaante vahel.

Suurepärased pildid on raamatusse joonistanud Millis Sarri.

Tiina Toomet, Sirli Rajas

„Kui koer …“

(Varrak)

Kui koer tuleb oma uude perekonda, siis tavaliselt on elevust ja saginat palju ja seetõttu enamasti ei mõelda, mis saab siis, kui lemmik peaks haigestuma. Selge see, et vaktsineerimas tuleb käia ja ussirohtu anda, aga haigused tunduvad olevat võõras mure kusagil tulevikus.

Enamasti nii ongi ja terviseprobleemidega puututakse kokku alles siis, kui koer on juba kõrgemas eas. Samas võib suuremaid ja väiksemaid hädasid ette tulla igas vanuses ja hea oleks teada, missugused on peamiste haiguste tunnused, millal tuleb loomaarstilt abi otsida ja millal saab oma lemmikut koduste vahenditega abistada.

See raamat annab loomaomanikule juhiseid, et ta oskaks oma koera aidata ja taipaks õigel ajal loomaarsti poole pöörduda. Iga juhtum on muidugi erinev, aga peamine sõnum on „parem varem kui hiljem”. Koerad oskavad oma hädasid osavalt varjata ning sageli lihtsalt kannatavad vaikselt. Tähelepanelik inimene aga märkab ka väikesi muutusi looma käitumises ja loodetavasti leiab siit abi, et neid muutusi õigesti tõlgendada.

Minul on õnnestunud lugeda Tiina Toometi kirjutatud raamatuid ka varem: „Kas kass …?“ (koos Triin Kassiga, 2019, kirjastus Varrak), „Elust kassi ja koeraga“ (2012, Maalehe Raamat), kuid ka Marii Karelli kirjutatud „Tiina Toometi loomalood“ 2008, Fookus Meedia).

Eriti vahva oli kassiraamat „Kas kass …?“, mille kirjutasid Tiina Toomet ja Triin Kass üheskoos, ja ka sellel, koeraraamatul on kaks autorit ehk Tiina Toomet ja Sirli Rajas.

Raamatu avamõte on USA humoristilt, Josh Billingsilt, kes tõdeb, et koer on ainus olend maailmas, kes armastab sind rohkem kui iseennast.

Seejärel sisukord, millest näeme, et raamatus on mitu osa – kui koer on haige, seedesüsteem, suu ja hambad, silmad, kõrvad, hingamisorganid ja süda, kuse-suguteed, nahk, kasvajad, nakkushaigused, parasiidid, koer jääb vanaks ja luud-liigesed-närvid-lihased. Kokku seega 13 osa.

Raamatu saatesõnas tõdevad autorid, et kui koer tuleb oma uude perekonda, siis tavaliselt on elevust ja saginat palju ja seetõttu enamasti ei mõelda, mis saab siis, kui lemmik peaks haigestuma. Selge see, et vaktsineerimas tuleb käia ja ussirohtu anda, aga haigused tunduvad olevat võõras mure kusagil tulevikus. Enamasti nii ongi ja terviseprobleemidega puututakse kokku alles siis, kui koer on juba kõrgemas eas. Samas võib suuremaid ja väiksemaid hädasid ette tulla igas vanuses ja hea oleks teada, missugused on peamiste haiguste tunneb, millal tuleb loomaarstilt abi otsida ja millal saab oma lemmikut koduste vahenditega abistada.

Ja veel saatesõnast: see raamat püüab loomaomanikule juhiseid anda, et ta oskaks oma koera aidata ja taipaks õigel ajal loomaarsti poole pöörduda. Iga juhtum on muidugi erinev, aga peamine sõnum on „parem varem kui hiljem“.

Koerad oskavad oma hädasid osavalt varjata ning sageli lihtsalt kannatavad vaikselt. Tähelepanelik inimene aga märkab ka väikesi muudatusi looma käitumises ja loodetavasti leiab raamatust abi, et neid muutusi õigesti tõlgendada.

Raamatu esimene osa on „Kui koer on haige“, mille sissejuhatus tõdevad autorid, et rahvasuu räägib, kui koer on haige, siis on tal nina soe. Muidu niiske ja külm. Nii lihtne see ongi! Kas ikka tõesti?

Selles osas on kirjas mõned juhtnöörid, kuidas lemmiklooma haigestumist õigel ajal ära tunda. Koera nina ei ole selle juures parim abimees. Ka absoluutselt terve koera nina võib olla soe – näiteks kui ta on just oma soojas pesas ärganud. Samas võib tõsiselt haige looma nina olla täiesti külm ja niiske.

Nüüd saame lugeda, missugused on esimesed märgid, mis ütlevad, et meie lemmik ei tunne end hästi?

Selle osa märgusõnad on koera enesetunne ja tuju, kehahoid, käitumine, isu muutus, muutused joomisharjumustes, urineerimine, roojamine, oksendamine. Lisaks veel ka köha ja hingeldamine, ülemäärane aevastamine, silmade punetus ja rähmasus, nõrevoog suguelunditest, tursed mis tahes kohas, naha ja karvkatte muutused jpm.

Esimeses osas on peatükid sellest, kui koera peab minema arsti juurde, kuidas peab käituma ooteruumis, millised on need põhjused, kui loomakliinikusse peab pöörduma kiiresti.

Juttu on sellestki, kui koera seisund on kriitiline, millised on esmased elustamisvõtted, mis peaks olema kodus, et koerale esmaabi anda. Kuidas käituda, kui koeral on šokk, kui koeral on palavik, kui koeral on haav (verejooks), kui koer saab hammustada, kui koera ründab rästik, kui koera kiusavad putukad.

Saame teada, kes on südameuss, kes põhjustab südameusstõbe ja levib sääskede abil.

Kuidas käituda, kui koer saab kuumarabanduse või hoopiski külma? Juttu on ka põletustest, krampidest, mürgistusest (koer on söönud midagi kahtlast).

Siin on peatükk, mis peatub toiduainetel, mis mõjuvad koerale mürgina: sibul, küüslauk ja teised laugud, šokolaad, ksülitool, rosinad ja viinamarjad, avokaado, pärmitaigen, hallitama läinud toit, sool, makadaamia pähklid, kofeiin. On ka muid mürgiseid aineid: ravimid, inimestele mõeldud valuvaigistid ja palavikualandajad, kemikaalid, tõrjevahendid, väetised, kosmeetika, seened, sinivetikad.

Raamatus on kokkuvõte koerale mürgistest taimedest, nii õue- kui ka toataimedest.

Selle osa viimane peatükk jutustab sellest, kui koer peab saama ravimeid.

Teine osa peatub koera seedesüsteemil, sest normaalne ja terve seedesüsteem on ülioluline, toetamaks koera üldist tervist ja heaolu. Terve ja normaalne seedetrakt suudab toitu tõhusalt lagundada, toitaineid imendada ja jääkaineid väljutada.

See tähendab soolestiku regulaarset liikumist, normaalset söögiisu, oksendamise, iivelduse ja kõhulahtisuse puudumist ning üldist head kehakonditsiooni.

Tasakaalustatud toitumine, regulaarne liikumine ja piisav joomine aitavad koerte seedesüsteemi terve hoida.

Seejärel on juttu sellest, kui koer ei söö, ei saa neelata, oksendab (kirjas on ka mitmeid ja mitmeid osksendamise põhjuseid). Mis on mao-soolepõletik (gastroeneteriit)? Aga kui seedetraktis on võõrkeha? Mida teha, et ennetada maokeeru tekkimist? Kui koer öögib? Kui koeral on kõht lahti? Millised on sagedasemad kõhulahtisuse põhjused?

Raamatus on isegi koera väljaheidete kaart – väljaheite värvus võib anda märku erinevatest probleemidest ja haigustest. Väljaheite kaart on, on ka koera okse värvikaart.

Mida teha, kui koera kõht on kinni või kui koer sõidab pepu peal?

Raamatu kolmas osa on suust ja hammastest. Koera terved igemed on roosad, kuid võivad olla ka pigmenteerunud (mustad või pruunid). Igemed peaks olema niisked ja katsudes pringid. Suuõõnes, igemetel ja keelel ei tohiks olla turset, valu, punetust, haavandeid ega veritsust.

Igemed peaksid olema hammaste küljes tugevalt kinni, hambad ei tohiks liikuda ega hambakaelad olla paljastunud. Hammastel ei tohiks olla kivi, kattu võib veidi olla. Ei tohiks olla üleliigset ilavoogu (osadel tõugudel tekib küll sülge rohkem kui teistel). Söömine ja närimine peab olema mugav ja valutu.

Kui suust tuleb halba lõhna? Kui koer ilastab? Kui suu ümbrus sügeleb? Kui hammas on murdunud või kulunud? Kui piimahambad ei tule ära? Selle osa võtab kokku tabel koera kodusest suuhügieenist.

Neljas osa on silmadest. Koera terve silma sidekestad on roosad ja niisked, sarvkest on samuti niiske ja läbipaistev, silm on puhas ja sealt ei tule mingit eritist. Laud sulguvad täielikult, liibudes tihedalt vastu silmamuna, kui loom silma kinni paneb. Mõlemad silmad vaatavad samasse suunda ja nende pupillid on samasuguse välimusega ja valguse käes tõmbuvad väiksemaks. Silmamuna asetseb kenasti silmakoopas.

Selles osas on ka joonis koera silma anatoomiast.

Seejärel peatükid sellest, kui silm on vesine või rähmab, kui silm punetab ja sügeleb, kui silm on muutunud hallikaks (hägusaks), kui koer ei näe. Juttu on ka pimeda koera elu lihtsustamisest. Lisaks silmale on juttu silmalaust ja selle muutumisest, kuid ka silmatraumadest.

Raamatu autorid tõdevad, et silmaprobleemiga on vaja kiiresti arsti juurde minna!

Jah, siinkohal kinnitan, et nii see on, tean seda omast käest …

Viies osa räägib lugejale kõrvadest. Kõrvad on koertel kuulmis- ja tasakaaluelundid. Väliskõrv hõlmab kõrvalesta ja kuulmekanalit, mis lõpeb trummikilega. Teisel pool trummikilet asub keskkõrv, millel on ühendus neelu ja sisekõrvaga. Sisekõrvas asub kuulmis- ja tasakaaluelund. Koerte kuulmine on parem kui inimesel.

Kui kõrvad on terved, siis koer tavaliselt oma kõrvadest välja ei tee. Koerad ei süga kõrvu ega raputa pead, pea asend on normaalne ehk siis mitte kummalegi poole kaldu.

Siin on joonis koera kõrva anatoomiast ja juttu sellest, kui kõrv sügeleb. Loeme sellestki, kui kõrv punetab ja kõrvas on halb lõhn. Mida teha siis, kui kõrvas on palju nõret, kui kõrv on paistes, kui kõrv on kuum, kui kõrv on valus.

Saame lugeda sellestki, kui koer ei kuule ja antakse head nõu koerte kõrvade eest hoolitsemiseks.

Selle osa lõpus on üks oluline mõte – kuulmekäigus kasvavaid karvu ei pea välja kitkuma, seda lausa ei tohi teha, sest need on seal kuulmekäigu kaitseks väljastpoolt tuleva sodi või vee eest.

Järgmises osas loeme hingamisorganitest ja südamest. Kui nina jookseb, kui koer aevastab, kui nina sügeleb, kui koer ei tunna lõhna, kui koer köhib, kui koer hingeldab, kui koer ei jaksa, väsib kiiresti, kui koer norskab.

Seejärel osa, milles juttu kuse-suguteedest. Märgusõnadeks on vedelikupuudus, neeruhaigused, diabeet, maksahaigused, hormonaalsed haigused, põletikulised protsessid, psühhogeenne liigjoomine. Kui koer pissib tihti, mis võib olla selle põhjus? Kui koer pissib palju, kui koer ei saa pissida, kui koer pissib alla, kui uriin on punane, kui koeral on jooksuaeg, kui koer on tiine, kui koeral on ebatiinus, kui koeral on voolus suguelunditest.

Kaheksas osa selles raamatus räägib nahast. Nahk on looma suurim organ. Naha peamine ülesanne on kaitsta organismi väliskeskkonna mõjude eest, reguleerida kehatemperatuuri ja tagada puutetundlikkus. Olenevalt koera vanusest ja tõust moodustab nahk 12-24% tema kehakaalust.

Nahal on kolm peamist kihti: marrasknahk, pärisnahk ja alusnahk. Pärisnahas asuvad karvanääpsud, rasu- ja higinäärmed. Viimastel pole koera elus erilist rolli, sest ta jahutab end lõõtsutades. Karvad ja küünised on marrasknaha sarvmoodustised ja loetakse naha hulka, samuti loetakse naha hulka nahaalused lihased ja rasv.

Saame lugeda sellest, kui koer ajab karva ja tema kasukas on kole, kui koeral on kõõm, kui koeral on lööve (punnid), kui koeral on „hot spot“ (märg ekseem), kui käpad punetavad, kui kusagilt sügeleb, kui koeral on allergia (koerte puhul räägitakse peamiselt kirbu-, tolmu-, toidu- ja kontaktallergiast), kui küünarnukk on paljas, kui saba on koledaks läinud, kui koer vajab pesu.

Üheksas osa on luudest, liigestest, närvidest ja lihastest. Luud toestavad keha ja kaitsevad siseorganeid, liigesed teevad võimalikuks liikumise, mida teostavad närvide juhendamisel lihased.

Kui koer lonkab, kui koer ei toeta jalga maha, kui koer lohistab jalga, kui koer ei saa püsti, kui koer hoiab end küürus, kui koeral on krambid, kui koeral on valus.

Ja ärge unustage! Inimestele mõeldud ravimeid ei tohi koerale anda!

Raamatu viimastes osades saame lugeda kasvatajatest (suguelundite kasvajad, tupekasvajad, nahakasvajad, suuõõne kasvajad, kasvaja silma piirkonnas ja silmas, luukasvajad, liigestesse tekkinud vähk, seedetraktis esinevad kasvajad, südame ja hingamisteedega seotud kasvajad, närvisüsteemi lasvajad, kasvaja vereloomes), nakkushaigustest (marutaud, koerte katk, paroviirusnakkus, nakkuslik maksapõletik, leptospiroos, kennelköha, kuid ka vaktsineerimine), parasiitidest (puugid, kirbud, sügelised, kõrvasügelised, kõõmalest, täid ja väivid, valgelesttõbi, solkmed jpm.)

Viimane peatükk jutustab lugejale sellest, kui koer jääb vanaks. Lemmikloomad vananevad meist kiiremini, kuid nende eluiga on viimase 20 aastaga kasvanud korraliku vaktisneerimise, parasiiditõrje, parema toidu ja hoolitsuse ning täiustunud veterinaarabi tõttu.

Vananemine ei ole haigus, vaid loomulik füsioloogiline protsess. Vanema ea tervisele aluse loomine algab pärast sündi ja kestab läbi terve elu.

Oluline on fakt on seegi, et väikesekasvulised koerad elavad kauem kui suuremad. Piltlikult öeldes on alla 10 kilo kaaluv koer vana 10-aastaselt, suurekasvuline aga juba seitsmeselt.

Millised on vana koera sagedasemad mured? Ülekaal, kõhetumine, liigeseprobleemid (osteoartriit), neeru- või maksapuudulikkus, südame- ja/või kopsuhaigused, kasvajad, hammaste probleemid, dementsus.

Pikemalt loeme dementsusest, ülekaalust, kuid ka sellest kui koer peab lahkuma. Ei saa üle ega ümber ka eutanaasiast … kurb, aga nii see on … olen ka ise paar aastat tagasi selle kurva sündmuse üle elanud …

Raamatu lõpus saame tuttavaks ka raamatu autorite Tiina Toometi ja Sirli Rajasega.

Lisaks oluliseltele teadmistele ja nõuannetele, mis selles raamatus kirjas, on raamatus ka väga palju väga vahvaid ja ilusaid fotosid, mis raamatu veelgi ägedamaks teevad.

Olen 100% kindel, et „Kui koer …“ on raamat, mille peaksid kõik hoolivad ja hoolitsevad koeraomanikud läbi lugema ja seejärel panema raamaturiiulis sellise koha peale, et seda vahetevahel jällegi kätte võtta ja vaadata, kas koeral on probleeme tervisega ja millal peaks minema loomaarsti juurde.

Katie Kirby

„Lottie Brooksi eriti

piinlikud bestikadraamad"

(Eesti Raamat)

Uuel aastal antakse ikka uusaastalubadusi ja ka Lottie Brooks paneb mõned kirja. Nende täitmine aga … oijah. No kes oleks aimanud, et näiteks komplimenti on nii raske teha ja et kulmude naaaaatukene õhemaks kitkumine võib anda sellise tagasilöögi?
Lottie ja Daniel on nüüd ametlikult paar ja tüdruk hõljub ringi õnnemullis. Perre võetakse imearmas kutsikas Nuudlike, kes on pesuehtne Brookside koer (loe: toob endaga kaasa täieliku kaose). Paraku jääb Lottiel aina vähem aega oma bestikate jaoks ja nad pole sellega üldse rahul. Okei-okei, võib-olla räägib Lottie tõesti natuke liiga palju Danielist … ent kas Amberi käitumine ikka on õigustatud? Lottiet justkui üritatakse kambast välja tõrjuda.

Lottie on oma juhtumised üles tähendanud päevikutesse „Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“, „Lottie Brooksi katastroofilised apsakad sõpradega“, „Lottie Brooksi megakeerulised armumised“, „Lottie Brooksi täiega jube koolireis“ ja „Lottie Brooksi pööraselt kaootilised jõulud“.

Lottie Brooksi lood ja raamatud on kindlasti viimaste aastate ühed populaarsemad lasteraamatud, vähemalt Eestis ja vähemalt tüdrukute seas. Aga miks nad ei peaks populaarsed olema, kui lugemine on lõbus ja humoorikas ning Lottie räägib täpselt neist asjadest, mis temavanustele peaks huvi pakkuma.

Seekordne raamat/Lottie päevik algab uusaastaga. Lottie tõdeb – uus aasta, uus päevik, uus pakk KitKat Chunkysid ja uus peika! Ta küsib, kas elu saab veel paremaks minna? Lottie on armunud! Ta lisab, et tema jaoks tuleb uus aasta kindlasti imeline, sest ta tunneb seda oma silmalaugudes.

Nüüd hakkab Lottie kirja panema uusaastalubadusi: vähem KitKat Chunkysitele mõtlemist, teha iga päev kellelegi kompliment, veenda papsi ja mampsi talle poole rohkem taskuraha andma, püüda saada kulmukarvad sümmeetrilisemalt kasvama, ei ütle „ISSAND“ (nii palju), ärgata nädalavahetusel kell seitse ja teha joogat/mediteerida, arendada välja oma isikupärane stiil, taluda oma talumatut õde ja venda paremini, püüda olla mitte nii imelik, kohtuda Taylor Swiftiga.

Kõikidest nendest soovidest ja püüdlustest neid täita me lugeda saamegi. Kuna see on siiski Lottie Brooks, siis on arvata, et juhtub ka igasugu äpardusi ja õnnetusi, saab palju nalja ja palju muud.

Seejärel meenutab ta oma eelmist õhtut ja aastavahetuse pidu. Seal oli ka tema poiss-sõber Daniel, oli suudlus. Lottie arvates oli see tema elu parim suudlus, kuigi jah, Lottie on ju ainult kaks korda suudelnud …

Juba järgmisel hommikul läks eelpool mainitud lubadustega keeruliseks, sest kell 6.30 oli äärmiselt keeruline ärgata. Enne kui Lottie aru sai, oli kell 9 ja tema äratuskell lebas tükkidena toa teises otsas. Lottie üritas teha joogat, mediteerida, kuid see polnud sugugi mitte lihtne.

Samal päeval kohtub Lottie oma sõbrannadega. Amber käib välja idee – Lottie vajab signatuurvälimust. Mismoodi peaks see juhtuma? Hiigelsuured kõrvarõngad? Kirsipunased Dr. Martensi saapad? Juuksed lillaks värvida? Prillid? Ninarõngas? Tätoveering? Valevuntsid? Kindlasti mitte!

Ja siis pakkus Jess välja – kõrvaklapid! Ja mitte tavalised, vaid burksikujulised! Kuna Lottie oli sõbrannadega kaubanduskeskuses, siis olidki ju kõrvaklapid kohe ka võtta.

Lottiele need kõrvaklapid meeldisid, Amber polnud neist vaimustunud, ta ei pidanud silmas sellist signatuurvälimust!

Kodus selgus, et ema oli kõik KitKat Chunkyd ära visanud? Lottie ei mõistnud seda otsust, kuid ema tõdes, et terve nende perekond peab hakkama tervislikumalt toituma. Suhkur on paha, söögu Lottie parem keedumuna.

Järgmisel päeval võttis Lottie ette oma kulmud. Läheb hirmsaks kulmude kitkumiseks, mis lõpeb päris piinlikult, sest ühel Lottiel kulme enam polnudki! Ta oli kõik ära kitkunud! Appi tulid Amber ja Jess. Amberil olid kulmupliiatsid ja ta oskas neid kasutada. Veidi hiljem olid Lottiel kulmud uuesti peas ja need nägid ehedad välja. Lottie arvates olid need isegi ilusamad kui enne ja kindlasti palju ühtlasemad.

Seejärel sööme igasugu „huvitavaid“ toite, mis Lottiel ja teistes pereliikmetes, välja arvatud ema, pisut segadust tekitavad. Kas neid on üldse võimalik süüa? Läätse ja seentega Bologna kaste, pruunid makaronid (no need on ju täisterajahust!). Lottie noorema venna Toby arvates olid läätsed nagu pisikesed põrguseemned! Lottie kinnitas, et talle tervisehull Mamps ei meeldi – loodetavasti tuleb tema normaalne versioon tagasi.

Juttu on ka kodustest ülesannetest. Lottiele need ei meeldi, nii pehmelt öeldes. Ta teeb ära matemaatika ja emakeele tööd, kuid teha on ka geograafia, prantsuse keel, loodusteadus. Seetõttu arvab Lottie, et koduste tööde andmine peaks kuulutatama ebaseaduslikuks, sest lapsed ju näevad koolis piisavalt palju vaeva!

Kuna koduste tööde tegemine venis väga hilisele tunnile, oli Lottiel järgmisel päeval vägagi raske ärgata. Selgus seegi, et Lottie mamps oli kõik Coco Popsi krõbinad minema visanud, mistõttu pakkus mamps hommikul isetehtud müslit maitsestamata jogurtiga, mis Lottie arvates haises nagu varbad.

Sel hommikul peab Lottie endale ise kulmud joonistama. Koolis selgus, et Lottie kulmud sarnanesid kummaliselt McDonald´si legendaarsete kuldsete kaartega ja need uued kõrvaklapid (need burgeri kujulised) oli kirsiks tordil.

5. jaanuaril tuli oma uusaastalubadusega välja Lottie väikevend Toby. Tema lubaduseks oli võtta koer! Ema ja isa polnud sellega nõus. Lottiele idee meeldis. Kui Lottie ja Toby koostööd teeksid, siis äkki see plaan õnnestukski!

No puuksutamisest on ka juttu, väheke. Mamps oli pannud terve pere suuresti ubadest, läätsedest ja köögiviljadest koosneva toidu peale, mistõttu lasid kõik Lottie pereliikmed (Lottie kaasa arvatud) kärtsu ja mürtsu vasakule, paremale ja keskele. Mahetoitude välja tulemise hais oli JÕLE. Ja kui Lottie koos Danieliga kinno läks, siis juhtus puuksuõnnetus ka kinos!

Ja ikkagi! Kas koer tuli majja? No tuli! Enne seda oli vaja igasugu lubadusi isale ja emale, no ja Lottie ja Toby andsid igasugu lubadusi. Enne kutsu võtmist oli Lottiel vaja teiste koertega jalutamas käia (seegi aktsioon lõppes äpardusega), oli vaja minna kutsule igasugu asju ostma (seegi käik oli üsnagi kulukas ettevõtmine), aga kutsu Lottie endale sai!

Kodus selgus, et koeraga pole lihtne. Unetud ööd, tuppa piisimine ja kakamine, asjade närimine jpm. Ja koeral oli vaja ka nime! Nime ta ka sai – Nuudlike!

Otse loomulikult on Lottie Brooksi raamatutega see oht, et hakkad jutustama ja jutustama, ja lõpuks räägid kõik ära, mistõttu püüan siinkohal rääkida veidi lühemalt ja toon välja mõned olulised märksõnad, millest seekord lugeda veel saab.

Lööme kaasa Lottie väikese beebiõe Bella sünnipäeval, mis lõpeb samuti igasuguste äpardustega ja sekeldustega, siin on kakat, üsnagi „omanäoline“ sünnipäevatort, Lottie hamstrid kaovad ära jpm. Samal ajal on Lottiel külas ka Daniel (Lottie ema ja isa tahtsid poissi näha), kes pisut ehmub, kui neid äpardusi näeb, kuid õnneks on poiss üsnagi mõistev.

Ja veel! Nuudlike kakab Lottie kinga sisse; Amber kutsub kõik sõbrannad ansambli Pahad Pannkoogid kontserdile (mis bänd see õigupoolest ongi?); käime koos Lottie ja Danieliga uisutamas, saame osa suudlusest jääl!; lööme kaasa Amberi korraldatud pidžaamapeol (seal kinnitavad Lottie sõbrannad, eriti Amber, et Lottie on liiga palju koos Danieliga ja et ta on oma sõbrannad hüljanud); saame teada, et Amberi isa ja ema lahutavad (kas see võiks olla põhjus, miks Amber on pidevalt pahas tujus?); loeme, milline on avaldus Amberi peika koha täitmiseks; ja selgub, et Jessile ei meeldigi poisid, mistõttu ta arvab, et äkki ta on võib-olla … gei!!!

Käime koos Lottie ja Danieliga kohvikus, kus on ka Lottie sõbrannad!!! Kas sellest tuleb sekeldusi? Veits ikka! Oluliselt suuremad sekeldused ja mured on tingitud sellest, et Lottie sõbrannadele tundub, et Lottie ei taha nende koos olla, kuna ta veedab nüüd ju väga palju aega koos Danieliga. Täpselt sama tunneb ka Lottie – sõbrannad hoiavad justkui temast eemale ja tegelikult, ega ju Lottiel enam sedavõrd palju aega nende jaoks polegi. Mitmed asjad jäävad üheskoos tegemata, kuna Lottie on koos oma poiss-sõbraga.

Kuna Daniel käis Lottiel külas, siis tuleb nüüd ka Lottiel Danieli juurde minna ja ka tema vanematega tuttavaks saada. See on üks ülimalt „kummaline“ külaskäik. Lottie üritab olla selline nagu ta tavaliselt ei ole, ta kasutab isegi prille, et oma välimust muuta ja külaskäik lõpeb sellega, et Lottie peab hakkama ise koos Danieliga süüa tegema …

Osa saame sellestki, kuidas Amber endale poiss-sõpra valib. See on justkui uhke talendishow. Amber leiabki poiss-sõbra, kuid seda vaid üheks päevaks! Miks, ja kuidas? Selle jätan Sulle endale lugeda. Selles olukorras üritab Amber näida palju tugevamana ja vapramana, kuid tegelikult on ta ikka päris löödud.

Ah jaa. Saame tuttavaks ka Jessi uue sõbra/sõbratari Cleoga, kes on igati vahva, kuid ta ei ütle enda kohta ei tüdruk ega poiss.

Ja veel, üks halenaljakas asi ka. Lottie sõi õhtust ning võttis mingil teadmata põhjusel ühe maisitera näppude vahele ja pistis endale ninna! Lottie püüdis seda välja nuusata, kätte saada, kuid tera läks veel kaugemale ninna ja siis jäi see kohe korralikult ninna. Seetõttu käime Lottiega koos ka EMO-s!

EMO-s olnud arst kinnitas, et ta oli näinud palju mudilasi, kes olid käinud asjade ninna toppimise pärast EMO-s käinud, aga ta polnud mitte kunagi pidanud aitama teismelist … no jah … aga ega ta ju seekordki teismelist aidanud, sest Lottie aevastas ja maisitera lendas ise ninast välja. Pärast anti see Lottiele ühes ampullis veel ka koju kaasa.

Kui Lottie oma sõbrantsidele rääkis, mis oli juhtunud, mistõttu polnud ta saanud nendega koos olla, siis ei tahtnud mitte keegi seda uskuda. Kas Lottie valetas? Kas Lottie ajas meelega maisitera endale ninna? Lottie selgitas, et nii lihtsalt juhtus, aga ei midagi.

Läheneb ka see päev, kui tuleb minna ansambli Pahad Pannkoogid kontserdile. Lottie on lubanud minna nii tüdrukutega kui ka Danieliga. Nüüd on olukord keeruline. Kellega minna, kellele ära ütelda. Äkki oleks kusagil keegi, kes oleks Lottiega äärmiselt sarnane. Islandil ongi üks tüdruk, aga vaevalt, et ta ühe õhtuga kohale jõuaks …

Nüüd otsustas Lottie, et ütleb Danielile, et ta peab minema koos tüdrukutega. Poiss on mõistev ja ei tee sellest suurt numbrit. Lottie isa on autojuhiks tüdrukutele ja ta läheb ka ise kontserdile. Isale meeldib kontsert. Lottiele ka. Bänd on lahe, kõik sõbrannad on koos, ostetakse bändi fännisärk jne.

Ühel hetkel on näha ka Danieli. Amber kinnitab Lottiele, et Lottie võib minna poisiga tantsima, nemad ei tee sellest suurt numbrit. Las Lottie tantsib, pärast saadakse uuesti kokku, aga oh seda segadust ja jama, kui Amber ütleb teistele tüdrukutele, et näete nüüd, Lottie tahtis ikka oma poisiga koos olla!? Mida? Ise ta ju ütles, et … ka Lottie ei saa enam aru, mis toimub.

Kuidas seekordne lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada. Kas Lottie kaotab oma parimad sõbrannad? Kuidas läheb edasi Danieliga? Sellest kõigest saad teada, kui raamatu lõpuni loed.

Viimases peatükis annab Lottie ka igasugu nõu, head nõu, millest mõned mõtted Sulle siis ka kirja panen.

Hinda oma perekonda. Nad on tüütud, piinlikud, haisvad ja veidrad, aga sina oled samuti üks neist.

Uus peika võib olla väga põnev asi, AGA sõpru ei tohi kunagi unarusse jätta.

Hoia näpud kulmudest eemal.

Koerad on haisvad, rõvedad, väsitavad, hullud ja lõhuvad kõike – aga nad on ka maailma parimad lemmikloomad. Hamstrid loomulikult ka.

Söö KitKate!

Kanna lapsikuid kõrvaklappe!

Kallista oma perekonda!

Ole veider ja naudi seda täiega!

Jennie

„Ruby“

(Columbia Records)

Jennie Kim (s. 16.01.1996) ehk lihtsalt Jennie on Lõuna-Korea lauljatar, räppar ja näitlejatar, kes sündis ja kasvas Lõuna-Koreas aastani 2004, seejärel kolis ta elama Uus-Meremaale ja naases sealt 2010. aastal koduriiki, kuna temast sai YG Entertainmenti artist.

Augustis 2016 oli tema üks neljast, kes moodustasid populaarse Lõuna-Korea türdukutebändi BLACKPINK.

Aastal 2023 debüteeris ta ka näitlejatarina (nimega Jennie Ruby) HBO telekanali telesarjas „The Idol“.

Novembris 2018 ilmus Jennie esimene soolosingel „Solo“, mis oli ülimalt populaarne Lõuna-Koreas, laulu saatis edu ka YouTube´is, kus laulu videot on vaadatud üle 1. miljardi korra!

Viis aastat hiljem, 2023, märgati tema lugusid/singleid „You & Me“ ja „One of the Girls“ ka väljaspool Lõuna-Koread, mistõttu võib arvata, et edu saadab ka lauljatari debüütalbumit.

Jennie sõlmis 2024. aastal plaadistuslepingu firmaga Columbia Records. Seejärel ilmusid järgmised edukad singlid „Spot!“ ja „Mantra“.

Jennie Kim sündis Seouli lähedal ja käis ka Seoulis algkoolis. Pärast seda kolis tema pere elama Uus-Meremaale. Veidi enne seda, Jennie oli siis 8-aastane, oli tüdruku pere käinud reisil Austraalias ja Uus-Meremaal. Pärast reisi küsis ema Jennielt, kas ta tahaks elada Uus-Meremaal? Jennie oli nõus.

Seejärel kooliaeg Aucklandis, palju aega võtsid ka inglise keele õpingud. Just Uus-Meremaal kuulis Jennie esimest korda ka K-poppi ja ta sai teada sellisest ägedast agentuurist nagu seda on YG Entertainment.

Kui Jennie oli 14-aastane plaanis tüdruku ema saata ta õppima USAsse. Jenniest oleks võinud saada jurist, õpetaja, kuid Jenniele see plaan ei meeldinud.

Jennie otsustas kolida tagasi Lõuna-Koreasse ja hakkas õppima Cheingdami Middle School´is. Veidi hiljem osales ta katsetel, et pääseda YG Entertainmenti ja see tal ka õnnestus. Toona arvas YG Entertainment, et Jennie võib olla väga hea lauljatar, kuid temast võiks saada ka väga hea räppar. Inglise keel oli ju Jennie´l selge, lisaks veel korea keel, kuid ka jaapani ja prantsuse keel.

Jaanuaris 2013 ilmuski tema esimene video „Jennie Kim – YG New Artisti“, milles ta esitas räppar Wale´i lugu „Lotus Flower Bomb“. Pärast seda lõi Jennie Kim kaasa mitmes teise artisti loos – Lee Hi laulus „Special“, Seungri loos „GG Be“, G-Dragoni laulus „Black“. Noort lauljatari/räpparit oldi märgatud.

Juunis 2016 andis YG Entertainment teada, et just Jennie on esimene liige uues türdukutebändis BLACKPINK, pärast seda liitusid ansambliga Jisoo, Rose ja Lisa. Kuna ma olen varasemates lugudes juba BLACKPINKist rääkinud, siis seekord ei hakka ennast enam kordama, kuid kokkuvõttes sai sellest tüdrukutebändist üks edukamaid K-popi projekte/ansambleid, ja tänu sellele ansamblile on nüüd ka muusikamaailmas neli suurepärast sooloartisti, kes hetkel tervet maailma vallutavad.

Oktoobris 2018 alustas Jennie ka soolokarjääri. Ilmus tema esimene soolosingel „Solo“. See oli hiphopi lugu, milles ka popmuusika elemente ja sellega tutvustati lauljatari kui tagasihoidlikku neiut ja iseseisvat naist.

Laul ja video olid edukad, võiks öelda, et üliedukad.

Seejärel tegi Jennie tööd ansambliga. Oktoobris alustas BLACKPINK maailmaturneed ja Jennie avaldas uue soolosingli „You & Me“. BLACKPINK esines aprillis 2023 maailmakuulsal Coachella muusikafestivalil ning sama aasta juulis esinesid tüdrukud ka koos ansambliga BST Londonis, Hyde Parkis.

Samal, 2023. aastal debüteeris Jennie näitlejana HBO telesarjas „The Idol“, mille kirjutas ja peaosa mängis Kanada laulja the Weeknd. Sarjal erilist menu ei olnud, mistõttu seda toodeti vaid ühe hooaja jagu. Jennie kehastas sarjas taustatantsijat ja popstaari Jocelyni (teda kehastas Lily-Rose Depp) lähedast sõpra.

Sarjas oli ka head muusikat. Nt the Weeknd´i laul „One of the Girls“, milles lõid kaasa nii Jennie kui ka Lily-Rose Depp.

Oktoobris 2023 jõudis Jennie lugu „You & Me“ ka Billboard Global 200 edetabelisse. Lõuna-Korea singlimüügitabelis oli laul kohal nr 4 ja Suurbritannia singlimüügitabelis 39.

Märtsis 2024 lõi Jennie kaasa USA räppari Matt Championi laulus „Slow Motion“, mis omakorda ilmus Chmpioni debüütalbumil „Mika´s Laundry“. Kuu aega hiljem avaldas Lõuna-Korea räppar Zico laulu „Spot!“, milles ka Jennie kaasa tegi. Lugu oli edukas nii Lõuna-Koreas kui ka mujal maailmas.

Septembris 2024 said Jennie fännid teada, et lauljatar sõlmis lepingu firmaga Columbia Records. Kuu aega hiljem ilmus uus singel „Mantra“, mis oli ka uue albumi esimene singel. Laul tõusis kohe ilmudes Billboard Global 200 edetabelis kohale kaks! Lugu jõudis 98. kohale ka US Billboard Hit 100 edetabelis.

Suurbritannia singlimüügitabelis tõusis laul 37. kohale, seni polnud sedavõrd head kohta saavutanud mitte ükski Lõuna-Korea lauljatar.

Märtsis 2025 ilmus Jennie debüütalbum „Ruby“. Lisaks eelpool mainitud laulule „Mantra“ on plaadilt ilmunud ka teine singel – „Love Hangover“ (tänaseks ka laulud „ExtraL“ ja „Like Jennie“, koos Dominic Fike´iga.

Et promoda oma esimest sooloalbumit andis lauljatar kolm kontserti kolmes linnas – Los Angeles, New York ja Seoul.

Veidi juttu ka sellest, kes on olnud Jennie muusikalised eeskujud – Lauryn Hill, TLC, Rihanna, kuid ka Lana Del Rey, Billie Eilish, Harry Hudson ja Kacey Musgraves. Kindlasti on kuulda tema debüütalbumil mõjutusi ka just neilt artistidelt.

Jennie kirjutas ja oli ka kaasprodutsent mitmete muusikamaailma tuntud tegijatega - El Guincho, Diplo ja Mike Will Made It.

Plaadil on 15 laulu, kaasa löövad: Childish Gambino, Doechii, Dominic Fike, FKJ, Dua Lipa ja Kali Uchis.

Albumil on mõnusalt ja osavalt seotud erinevaid muusikalisi stiile, nagu pop, hip-hop ja R&B.

Jennie soolokarjääri debüütalbumi „Ruby“ juhatab sisse imeliselt ilus ja uinutav intro „Jane with FKJ“. Aga uinutamisele järgneb juba oluliselt rütmikam hiphopi hingamisega „like Jennie“. Siin on miskit idamaist, kuid rütmilahendid on vägagi ägedad, rääkimata sellest, kui hästi Jennie räpib.

Kolmas lugu on „Start A War“, võrreldes eelmisega oluliselt rahulikum, kuid ülimalt ägeda meloodiaga, mis kohe ka „kummitama“ hakkab. Jennie laulab ja teeb seda väga hästi, ja kordan veelkord, väga hea meloodiaga ja meeldejääv lugu.

Neljas lugu on popilik ja mõnusalt hõljuv „Handlebars“, milles lööb kaasa popmuusika üks kuumimatest naisartistidest – Dua Lipa.

Suurepärane popipala on viies laul „With the IE (way up)“, milles kübe ka latiino-hingamist.

Kuues laul on hiphopi/räpilugu „ExtraL“, milles lööb Jenniega kaasa ka USA naisräppar ja laulukirjutaja Doechii.

Kaheksas laul on väljakutsuva pealkirjaga „Love Hangover“. Kübe hiphoppi, kübe räppi, kübe poppi, aga taaskord väga hea ja meeldejääv refrään. Laulus lööb kaas ka Dominic Fike – USA laulja, laulukirjutaja, räppar ja näitleja. Kindlasti selle albumi üks „põnevamaid“ ja huvitavamaid lugusid.

Suurepärast R&B´d/souli kuuleme laulus „Damn Right“, albumi 10. laulus löövad kaasa USA näitleja, muusik, näitleja Childish Gambino ja USA lauljatar, laulukirjutaja Kali Uchis. Kuulake, kuidas lauljataride hääled kokku sobivad. Uh, tõeline pärl sellelt albumilt.

Jennie albumi viimane osa muutubki väga rahulikuks, uinutavaks ja mõnusaks. Laulud „F.T.S.“, „Seoul City“, „Starlight“, „twin“.

Kokkuvõttes – no lihtsalt suurepärane album. Olen seda nüüd juba viis-kuus korda kuulanud ja kuulan veel.

Kuula ise ka:

Eduard Bornhöhe

„Tasuja“

(Tänapäev)

1343. aasta jüriööl toimunud talurahva ülestõusust kõnelev ajalooline jutustus, üks eesti ajaloolise ilukirjanduse tuntumaid teoseid, mis annab teada ja tuntud ajaloosündmustele peategelaste kaudu ka inimliku mõõtme.

Eduard Bornhöhe elas aastail 1862-1923 ja tema „Tasuja“ ilmus algupäraselt juba 1880. aastal. See tähendab, et põnev lugu sai valmis kirjanikul juba siis, kui ta oli alles 18-aastane.

Eesti ajaloolise romaani rajaja sulest on pärit veel mitu väga põnevat ja huvitavat lugu ehk „Villu võitlused“ (1880), „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“ (1893, selle põhjal valmis populaarne eesti mängufilm „Viimne reliikvia“ (1969)) ja „Tallinna narrid ja narrikesed“ (1892, selle raamatu esimene osa „Kuulsuse narrid“ on eriti populaarsed, mille põhjal valmis 1982. aastal samanimeline populaarne telelavastus ja 2023. aastal ka samanimeline mängufilm).

„Tasuja“, mille alapealkiri on „Jutustusi Eesti vanast ajast“ tegevus viib lugeja 14. sajandisse ja olulisemad sündmused toimuvad Jüriöö ülestõusu ajal.

Peategelaseks on vaba mees, talupoeg Jaanus, kes on üks ülestõusu juhte, keda tuntakse kui Tasujat.

Raamat algab hoopis vanemast ajast, 14. sajandi algusest. Raamatu autor kinnitab, et eestlastel olid väga keerulised ajad, sest eestlane oli sattunud isevärki naabrite keskele. Tolleaegsed naabrid olid päris hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid Eesti paljaks, nad peksid eestlast, et lasta tal kristlikku armu maitsta, eestlane tehti teoloomaks, et ta keskaja haridust suudaks kanda, eestlane saadeti tööle tema endisele pärispõllule, kus kupjapiits temale uue peremehe õigust, haridust, katoliku usku ja ebajumalate vilude hiite põlgamist üheskoos kätte õpetas.

Niisugused „halastajad“, „õpetavad“ naabrid olid taanlased ja sakslased. Samamoodi käisid eestlaste toidulaual söömas rootslased, venelased, lätlased ja leedulased. Selleks hetkeks oli jäänud Harju ja Viru maakond Taani kuninga kätte, muu eestlaste maa jäi Liivi ordu ja piiskoppide omaks. Saksalsest kroonikakirjutaja Kelch olevat selle aja kohta ütelnud, et Eesti- ja Liivimaal on mõisnikkude taevas, pappide paradiis, võõraste kullaauk, aga talupoegade põrgu.

Harjumaa põhjapoolses otsas, Tallinna lähedal, põlise laane keskel, seisis üksik talu, teedest kaugel. Talu hüüti Metsa taluks, sest ta oli metsa sees. Selle talu omanikuks oli maamees Tambet, kes oli saanud pärisperemeheks, kuigi peaaegu kõik teised eestlased olid pärisorjad.

Lugeja saab teada, et Tambeti isa Vahur oli olnud Tallinna piiskopi ori. Vahur oli pikk ja priske poiss, kelle määratuis liikmeis peitus nii raudset jõudu kui ka tinast laiskust. Ta oli niisama tugev ja niisama laisk kui karu. Ta sai oma laiskuse eest sedavõrd palju peksa, et jooksis metsa pakku. Piiskop tuli talle metsa järele ja leidis Vahuri üles, kuid äkki ilmus metsas välja hiigelsuur karu, kes kavatses mehi rünnata. Vahur lubas piiskoppi karu eest kaitsta, kuid selle eest nõudis endale priiuse ja pärismaa.

Nii saab Vahur pärisomaduseks tüki metsa, mis hilisemates sõdades maapinnalt kadunud Lodijärve lossi maade serval seisis. Veidi hiljem võtab Vahur naise ja nad saavad lapse, kellele pannakse nimeks Tambet. Tambet ei ole tugev nagu isa, kuid tal on terane pea. Kui Vahur sureb, siis õpetab ta oma poega, et too hoiaks sakstest eemale ja hoiaks oma vabadust. Vahuri surivoodil on ka Tambeti 8-aastane poeg Jaanus, kes vanaisa õpetussõnad meelde jätab.

Tambet ehitab metsas oleva maja suuremaks, kuid sakstest eemale ei hoia. Ta hakkas varakult nende keelt õppima, käis sagedasti Tallinnas ja Lodijärve lossis kauplemas ja endale tarvilikku kraami toomas. Oma poja Jaanuse pani ta kohe pärast Vahuri surma Tallinna Mustmunga kloostrisse õppima. Tema nõu oli poega saksaks ja kirjatargaks kasvatada.

Jaanusel on siiski meeles see, mida vanaisa oli ütelnud: „Varja vabadust!“

Seejärel liigub autor ajas paar aastat edasi. Jaanus on saanud 10-aastaseks. Ta ratsutab koos isaga esimest korda Lodijärve lossi, mille toonane lossihärra, rüütel Konrad Raupen oli mõistlik mees ja isand. Lossihoovis kohtub Jaanus lossihärra lastega, kümneaastase poisi Oodoga ja veidi noorema tüdruku Emiiliaga. Jaanusel ja Oodol tekib tüli, sest Oodo plaanib Jaanuse kallala oma koera ässitada, õnneks suudab Emiilia poisid lepitada. Pärast seda kasvab laste vahele suur sõprus.

Ja taaskord. Hüpe ajas edasi. Jaanus on saanud 15-aastaseks. Jaanus, Oodo ja Emiilia võtavad ette ratsaretke ja Oodo tahab kangesti proovida Jaanuse uhket täkku, sest ta ise sõidab rahuliku märaga. Jaanus hoiatab Oodot, et täkk on kiire hobune, kuid noor isand ei võta seda kuulda. Loomulikult juhtubki õnnetus ja Oodo kukub hobuse seljast maha ja on meelemärkuseta. Õnneks on õnnetuspaiga lähedal vana eremiidi, Prohveti-Pärdi elukoht, tema oli pimeda keskaja üks väheseid valgusekujusid. Vana eremiit aitab Oodot, kuid „tänutäheks“ süüdistab Oodo oma õnnetuses hoopis Jaanust. Sel hetkel mõistab Jaanus, et ei kõlba talurahval lossisakstega sõprust pidada. See mõte meeldib vanale eremiidile, kes lubab, et sellest poisist ta teeb veel midagi. Vana mees peab oma sõna ja Jaanus käibki tema juures õppimas.

Möödub jällegi viis aastat. Lodijärve mõisas on koos hulk võõraid mõisnikke, kes olid kokku tulnud jahipeole. Saame tuttavaks ka noore rüütli Kuuno Rainthaliga, kelle vaprusest ja julgusest räägitakse imelugusid. Noo rüütel on tulnud kohtuma Lodijärve lossi vana lossihärraga, et rääkida tema vanahärra tütrest, Emiiliast.

Jahirong liigub lossiväravatest välja. Lossipreili Emilia satub Jaanuse maja juurde, kus näeb ka Jaanust ennast. Nad vestlevad meeldivalt ja tundub, et nende vahel on tõmmet.

Järgmisel päeval läheb Jaanus külasse käima, kus kohtub 15-aastase Maanusega, kes on saanud lossikupjalt kõvasti peksa. Poiss on lausa vaeseomaks pekstud. Põhjus selles, et poiss oli noorhärra Oodo koera „tigedaks hundiks“ nimetanud.

Jaanus käib salaja ka Lodijärve lossi juures, kus saab teada, et vana lossihärra on ootamatult surnud ja uueks lossihärraks on saanud noor Oodo. Arvata võib, et uus lossihärra on hoopis teistsugune kui vana.

Päev edasi. Jaanuse juurde tuleb varjule Maanus, kuid hetk hiljem on Metsa talu juures ka lossikubjas koos kahe mõisasulasega. Nemad on tulnud Maanust otsima. Olukord läheb tõsiseks ja Mõisa talu sulased ajavad lossikupja minema. Lossikubjas kaebab Oodole, et teda olevat pekstud ja uut lossihärrat olevat sõimatud, mis ärritab noort lossihärrat väga – talupojad on teda teotanud! Oodo võtab oma seltskonna kokku ja suundutakse Metsa talu juurde.

Mis saab edasi? Mis juhtub Metsa talu juures? Mis juhtub talu, Tambeti ja Jaanusega?

Igal juhul oleme õige varsti ajas 1343. aasta kevades, jürikuus. Kes on see talupojakuues ja pehmes kaabus ratsanik, kelle käes on põlev tõrvalont? Mis on Eestimaal juhtunud, miks mõisad põlevad? Igal juhul kutsutakse seda ratsanikku Tasujaks, kuid kes ta on?

Raamatu lõpp läheb vägagi põnevaks, kuid ka kurvaks. Talupoegade ülestõus on võimas, Tasuja juhtimisel rünnatakse Lodijärve lossi, kus leiavad aset traagilised sündmused, kuid samal ajal käib vihane lahing Tallinna juures, kuhu on saabunud Liivimaa landmeister oma rüütlitega. Kas talupojad suudavad saada jagu rüütlitest või lõpeb kõik hoopis kaotusega?

Selline põnev lugu on see Tasuja-lugu. Põnev ja kaasahaarav, veidi romantiline, palju on sündmusi, peategelased on huvitavad ja usutavad. Vaatamata sellele, et raamat ilmus juba 1880. aastal on seda igati põnev lugeda ka täna.

Elli H. Radinger

„Huntide tarkus“

(Tänapäev)

Armasta oma perekonda, hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde usaldatud, ära anna kunagi alla ega loobu eales mängimast – sellised on huntide põhimõtted. Hundid hoolitsevad hellalt oma vanade ja haavatute eest, kasvatavad armastusega järeltulijaid ja suudavad mängides kõik unustada. Nad mõtlevad, unistavad, teevad plaane, suhtlevad üksteisega intelligentselt – ja on meiega sarnasemad kui ükski teine elusolend.

Saksa mainekaim hundiuurija Elli H. Radinger jutustab põnevaid lugusid, mis tutvustavad meile huntide väärtusi, nagu perekonnaarmastus, usaldus, kannatlikkus, juhivõimed, tähelepanelikkus, oskus ümber käia lüüasaamiste või surmaga. Ta avaldab jahmatavaid ja seni teadmata fakte huntide elust ning näitab, et hundid oleksid paremad inimesed.

Elli H. Radinger, sündinud aastal 1951, loobus kolmkümmend aastat tagasi advokaadiametist, et pühenduda täielikult kirjutamisele ja huntidele. Tänapäeval on ta Saksamaa mainekaim hundiuurija, kes annab oma teadmisi edasi raamatutes, seminaridel ja ettekannetes. Juba veerandsada aastat on ta veetnud enamiku ajast USA-s Wyomingi osariigis Yellowstone’i rahvuspargis metsikuid hunte jälgides. Muul ajal elab Elli H. Radinger koos oma koeraga Hesseni liidumaal Wetzlaris.

Elli H. Radingeri raamat „Vanade koerte tarkus“ on üks minu lemmikraamatutest, mistõttu on selle tutvustus juba pikalt minu blogi esiküljel näha.

„Huntide tarkus“ on raamat sarjast „Looduse lood“, mis algupäraselt ilmus 2017, ja esimest korda eesti keeles 2018, teist korda 2022 ja nüüd juba kolmas trükk.

Raamatusarjas „Looduse lood“ on mitmeid ja mitmeid väga huvitavaid ja kaasahaaravaid loodusraamatuid: Jennifer Ackermani „Geniaalsed linnud“ (2018), Amy Stewarti „Kurjad taimed“ (2017) ja „Kurjad putukad“ (2018), Gene Stone´i ja Ingrid Newkirki „Loomkond“ (2020), Karsten Brensingi „Loomade tarkus“ (2018), Rosamund Youngi „Lehmade salajane elu“ (2017), Marju Kõivupuu „Loomad eestlaste elus ja folklooris“ (2017), Aleksei Turovski ja Marcus Turovski „Teekond urust templisse“, mitu raamatut Peter Wohllebeni sulest – „Puude salajane elu“ (2016), „Loomade hingeelu“ (2017), „Metsa kasutusõpetus“ (2017), „Looduse salajane võrgustik“ (2020), „Kannatlikud puud“ (2022) jpt. huvitavad loodusraamatud.

Huntidest on eesti keeles ka varem raamatuid ilmunud. Mati Kaalu „Hunt“ (1983, kirjastus Valgus, raamatusari „Pääsuke“), Peep Männili „Susi, kriimsilm, metsatöll“ (2013, kirjastus Menu), „Rahvusloom hunt“ (2018, Näo Kirik), rääkimata igasugu muinasjuttudest ja juturaamatutest, milles hundid toimetavad, kasvõi Jack Londoni „Valgekihv“ ja „Ürgne kutse“, Ernest Steon Thompsoni kirjutatud lugu „Lobo. Curumpaw´ kuningas“ (seda on võimalik lugeda sama autori kogumikust „Lugusid loomadest“) jt.

„Huntide tarkus“ algab sissejuhatusega, mille avab Antoine de Saint-Exupery mõttetera: „Sa vastutad kõige eest, mille oled taltsutanud.“

Seejärel algabki sissejuhatus „Kuidas ma suudlesin hunti ja sattusin sõltuvusse.“

Igaks asjaks on kunagi esimene kord. Elli H. Radingeri erilises suhtes huntidega on lausa kolm esimest korda: esimene hundisuudlus, kohtumine esimese metsiku hundiga ja esimese Saksamaa hundiga.

Esimese hundisuudluse sai raamatu autor ühes Ameerika hundikasvanduses kuue aastaselt isaselt hallhundilt Imbolt. Autor oli jätnud seljataha oma vana elu vabakutselise advokaadina ja ta tahtis viimaks täita oma eluunistuse ning ühendada kirjutamine armstusega huntide vastu.

Radinger pani ilma bioloogiat õppimata end kirja USA Indiana osariigi hundikaitseala käitumisuuringute praktikale, kasvanduse juhataja professor Erich Klinghammer selgitas talle, et praktikandi sobivuse otsustab ainuüksi põhikarja juhthunt!

Aga kuidas end hundile tutvustada? Selgub, et peab jääma täiesti rahulikuks, sest hunt tajub inimese erutust. Radinger üritas endale selgeks teha, et Imbo oli ju lihtsalt suur koer – väga suur. Naine kirjutas alla vastutusest vabastamise avaldusele ja astus kahe talitaja saatel hundikasvandikku, püüdes kindlalt jalul püsida ja hingas sügavalt sisse. Hunt hüppas ja tema alustassisuurused käpad maandusid autori õlgadel ja muljetavaldavad kihvad olid ta näost vaid mõne sentimeetri kaugusel.

Elu peatus hetkeks. Siis tõmbas hunt kareda keelega mitu korda üle näo. See „suudlus“ oli autori hundisõltuvuse algus. Kui Imbo oli raamatu autori vastu võtnud, algas praktikum kasvanduse huntide juures.

Kui Elli H. Radinger pool aastat hiljem Minnesota padrikusse sattus, oli ta juba äärmiselt vilunud ja arvas, et teab huntidest kõike. Siis kohtas ta oma esimest metsikut hunti. Kohtumine oli mõlemale osapoolele ootamatu, kuid noor hallhunt ehmatas rohkem – tema uudishimu muutus hirmuks ja ta sööstis metsa.

1995 toodi Ameerikasse Yellowstone´i rahvusparki esimesed Kanada hallhundid, algas raamatu autori järgmine elujärk koos huntidega. Radinger töötas Yellowstone´i hundiprojekti vabatahtlikuna ning toetas biolooge väliuuringutel.

Sellest on möödas 20 aastat. Selle aja jooksul on autor kaasa teinud kõvasti üle kümne tuhande hundivaatluse. Vahel on ta olnud huntidest vaid mõne meetri kaugusel. Ta pole seejuures kunagi tundnud hirmu või tajunud ähvardust.

Toona ei elanud Saksamaal ametlikult veel ühtki hunti. Aastal 2000, kui nende pelglike loomade olemasolu ka autori kodumaal kinnitust leidis, ei hellitanud ta lootustki neid kunagi näha. Möödus veel kümme aastat, kuni ta nägi Sakamaal esimest korda vabas looduses hunti. Seda küll kiirrongi aknast välja vaadates ja see oli tema esimene ja siiani ainus kord, mil tal oli õnne näha Saksamaal metsikut hunti.

Raamatu autor kinnitab, et tema suur õnn on see, et hundid lasevad tal oma elust osa saada – nii jahist, paaritumisest, kui ka kutsikate kasvatamisest. Radinger on märganud, et huntide käitumine on inimeste omaga väga sarnane: nad on hoolitsevad pereliikmed, tugevad, ent õiglased juhid, kaastundlikud abilised, hullumeelsed teismelised või tobedad naljaninad.

Hundikari on muutunud osaks raamatu autorist. Nende keerulise sotsiaalse käitumise uurimine pika aja jooksul on teda muutnud. Sellised mõisted nagu moraal, vastutus ja armastus on saanud autori jaoks uue sisu. Hundid on Radingeri õpetajad ja inspiratsiooniallikad. Nad õpetavad teda iga päev üha uuesti nägema maalma teiste – hundi silmadega.

Raamatu esimene peatükk on „Perekonna tähtsus. Miks on oluline hoolitseda nende eest, kes on su hoolde usaldatud.“

Mõned mõtted ka siit.

Hundikarjade sotsiaalset süsteemi uurivad väga palju nii bioloogid kui ka psühholoogid. Nad on seisukohal, et inimene saaks hunte jälgides iseenda kohta tublisti õppida. Et mõista paremini huntide sotsiaalset käitumist, on huntide käitumisbioloogia jaganud nad iseloomu põhitüübi järgi kaheks.

Tüüp A on julge, südikas ja ekstravertne. Ta tahab peaga läbi seina joosta ja läheb uutes olukordades, mida ta ei saa oma käitumisega kontrollida, kiiresti pingesse.

Tüüp B on hoiakult tagasihoidlik. Selline introvertse loomusega hunt ootab esmalt ära, mis juhtuma hakkab, ning kohaneb siis sellega.

Hundiperekond on põhimõtteliselt nende isikutüüpide kogum. Juhtloomad, noorloomade vanemad on peaaegu alati üks A- ja teine B-tüüpi ning täiendavad teineteist vastastikku. See ei tähenda aga, et A-tüüp on alati isane ja B-tüüp emasloom.

Loomulikult on ka nende kahe tüübi variatsioone ja segatüüpe.

Nii nagu üksikul hundiisendil, on ka hundiperedel omamoodi grupiiseloom. Mõnda karja iseloomustavad autokraatlik valitseja või pahurad loomad. Üksikud karakterid, mis kokku saavad, muudavad hundikarja ka sõbralikumaks, nagu Druidi hundid, või tõsisemaks ja pelglikumaks, nagu Mollie hundid. Need on kaks hundikarja Yellowstone´is, kellest saame ka pikemalt lugeda.

Huntidel keerleb kõik perekonna ümber. See on nende elu alus, kindlus, stabiilsus, kogu nende eksistentsi mõte. Pere heaks on nad valmis isegi elu ohverdama. Perekond muudab kõike, sest ka meie oleme pere heaks valmis ohvreid tooma.

Hundid vahendavad üksteisele kindlust ja ustavust ühisrituaalidega. Rituaalid on hundielu oluline osa ning aitavad neil omavahelisi sidemeid tugevdada. Näiteks ärkamistseremoonia (sellestki on raamatus juttu), juhtloomade tervitamine, kui nad naasevad jahilt, ühine ulgumine.

Ka hundilapsed peavad eluks valmistuma. Nad jälgivad vanemaid ja imiteerivad nende käitumist. Hundid on kõik peaaegu lindpriid, ent väikestele huntidele tuleb vahel siiski piire seada. Noorele hundile ei keelata midagi, ta tohib saada kogemusi ning õpib, et igal teol on tagajärg.

Kasvatamisel hoolitseb järelkasvu eest kogu perekond …

Hundiperes on iga üksik liige grupi jaoks oluline ja tal on oma vajalik koht. Kus see koht on, seda ei määra mitte vanemad ega juhthundid. Pigem õpivad noored hundid varakult oma tugevusi tundma ja tulevad oma algatusel appi, kui teisel hundil on häda käes.

Hundikarjas juhinduvad kõik liikmed kogenud juhtloomadest, kes vastutavad nende eest ja otsustavad, mis on perele parim.

Raamatu teine peatükk algab Ralph Waldo Emersoni mõttega: „Kõige rohkem vajame elus kedagi, kes õpetaks meid tegema asju, milleks oleme võimelised.“

Teise peatüki pealkirjaks on „Juhthundi põhimõte. Sa ei pea alati olema boss.“

Hundipere juhtimisel on oluline koht kogemusel. Ja kui hunt langetab oma kogemuse või veendumuse põhjal teatud olukordades otsuse, siis täidavad seda kõik pereliikmed. Juhtimine on niisiis sama individuaalne kui isiksus, kes juhib.

Hunt oskab oma loomuliku autoriteediga piire seada, näiteks korraks otsa vaadates, urisedes või teed tõkestades.

Samas on üks uurimine näidanud, et grupi juhtidel on kõige suurem stress.

Huntidel on peres väga tugev harmooniavajadus. Nende juhtide põhimõte on perekonda kokku liita ja ühendada, mitte lahutada – raamatu autor soovitab seda oskust ka meie poliitilistele juhtidele!!!

Otse loomulikult ei saa ma Sulle ju kõike ümber jutustada, mida huvitavat ja põnevat sellest hundiraamatust leiab. Sulle peab ju samuti avastamis- ja lugemisrõõm jääma.

Kolmas peatükk on „Naiste tugevus. Mis seob naisi ja hunte“, seejärel neljas peatükk „Vanaduse tarkus. Miks me ei saa hüljata vanasid“.

Autor tõdeb, et metsikud hundid ei ela üldjuhul kauem kui üheksa kuni üksteist aastat, erinevalt tarandikuhuntidest, kes võivad elada sama kaua nagu kodukoerad, keskmiselt 15 aastat. Ka vanade huntide tervis annab tunda – nägemine jääb töntsiks ja kuulmine kahaneb. Pärast pikemat ringihulkumist jahipiirkonnas või pärast väsitavat jahti vajavad vanemad hundid ka rohke aega taastumiseks.

Paljud hundid saavad elu jooksul aina rohkem vigastusi. Suured sõralised nagu hirved, põdrad ja piisonid oskavad end hundi rünnakute eest kaitsta. Tagajärg on murtud ribid ja luud. Üleelatud haigused nõrgestavad pikapeale ja kahjustavad hambaid …

Kuid sageli erinevalt inimeste maailmas toimuvast naudivad vanad hundid suurt austust, neid toetatakse armastavalt ja nad on äärmiselt lugupeetud pereliikmed.

Vanade huntide väärtus seisneb nende elukogemuses … Nad väldivad konflikti, millest arvavad, et ei suuda seda võita, ja suurendavad sellega oma ellujäämisvõimalusi.

Kuidas aga inimesed oma vanuritega ümber käivad? Kas me oskame hinnata nende olulist panust ellu? Suurperesid, kus enamik inimesi elasid surmani koos, enam õieti polegi. Tänapäeval sunnib elu meid sageli panema vanemaid ja hooldust vajavaid inimesi vanade- ja hooldekodudesse.

Loodusrahvastel on teisiti. Nemad austavad vanainimesi ja kaasavad neid otsuste tegemisse. Nende nõuannet hinnatakse.

Viies peatükk on „Suhtlemise kunst. Kuidas ühine laul loob usalduse“. Selles peatükis räägib raamatu autor „hundi keelest“, huntide laulust, kuid ka sellest, et hundid „räägivad“ oma kehaga: silmade, kõrvade, koonu, sabaasendiga, aga ka märgistamise ja ulgumise abil. Saame lugeda ähvardussingaalidest, rahustavatest signaalidest, lepitussignaalidest, kuid ka huntide silmadest (hundid väldivad otsest silmsidet, kuna käituvad üksteisega väga peenetundeliselt). Loeme ka huntidevahelisest armastusest, sest huntide armastusavaldusi võib näha kogu aasta jooksul.

Ja erinevalt mõnedest väidetest oskavad hundid ka haukuda, kui nad tajuvad ohtu ja tahavad selle eest hoiatada.

Selle peatüki lõpus ütleb Elli H. Raidnger, et kõik, kes kuulevad metsikus looduses esimest korda huntide ulgumist, on sügavalt liigutatud. Paljud hakkavad nutma. Tundub, et see hääl puudutab inimeste hinge, midagi inimeste sügaval sisemuses.

Järgmistes peatükkides räägib raamatu autor meile koduigastusest (loeme hundipiirkondadest ja sellest, et huntidel on äärmiselt tugevasti välja arenenud vajadus kaitsta oma kodu ja perekonda), äraminekust ja saabumisest (juttu on noorhuntidest, kes seiklema lähevad).

Kaheksandas peatükis „Ikkagi parimad sõbrad. Kuidas olla erinevustest hoolimata suurepärane meeskond“ väga põneval teemal – saame teada, kuidas suhtlevad hundid ronkadega! See on põnev „suhe“, millest kasu saavad mõlemad. Huntide edukat jahti saadavad 80 protsendil juhtudest rongad, see tähendab, et nad lendavad röövloomade kohal või ootavad kusagil läheduses, kuni jaht lõpeb ja nad saavad sööma tulla. Huvitav on autori mõte: „Ronkade jaks tähendab huntide ulg, et hakatakse lauda katma.“

Autor meenutab, et tuhandeid aastaid vana muistendi kohaselt olevat Põhja sõjajumalat Odinit saatnud lahinguväljadel kaks ronka: Hugin (Mõte) ja Munin (Mälu) ning hundid Geri (Ahne) ja Freki (Ablas), et süüa ära langenute laibad, kelle hinged viivad valküürid Valhallasse. Kokku moodustasid nad inimese-hundi-rongakarja.

Ja veel. Ronkadel on umbes 250 erinevat häälitsust. Mõned neist paistavad olevat ka huntidele arusaadavad, niisiis on neil ühine keel. Toiduhüüdega juhivad rongad huntide tähelepanu avastamata korjusele või vigastatud saakloomadele. Ohuhüüe hoiatab karude või puumade eest, kes liginevad hundikoopale. Siis on huntidel rohkem aega oma kutsikad kindlasse kohta viia.

Rongad pole huntidele mitte ainult hoiatusseadmed, tüütud kaassöödikud või kutsikate mängukaaslased, vaid ka koobaste koristusmeeskond, sest nad söövad huntide väljaheiteid.

Järgmistes peatükkides saame teada ja lugeda edu kavandamisest hundimeetodil ehk käime koos huntidega jahil, kuid juttu on ka mängust ehk miks ei tohiks kunagi loobuda mängimast. Hundid mängivad palju, sest mäng on praktiline vahend üksteisega suhelda, keha treenida ja sotsiaalseid sidemeid tugevdada. Mäng on õppe- ja treeninguaeg, mil kõik saavada kogemusi vastase paremaks hindamiseks. Mäng on aga ka viis suhelda kõrgel eetilis-moraalsel tasemel, harjutades või vahetades sotsiaalseid rolle … Kui loomad üksteisega mängivad, tekivad kokkulepped, millest nad peavad kinni hoidma. Ka huntide puhul tundub kehtivat kuldne reegel: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.

Hundikutsikad õpivad mängides ausust ja koostööd ning seda, mis on lubatud ja mis mitte. Nad avastavad, et reegleid eirates on neil võimalik viga saada ja et nende vastane kaotab mänguhuvi, kui nd on liiga järsud ja hooletud. Mängu juures on oluline märksõna enesekontroll.

Iga mängu juurde kuulub tubli annus uudishimu. Huntide jaoks on maailm pidevalt imestamist väärt. Nad ei pea midagi endastmõistetavaks, vaid uurivad parem asjad ise välja. Iga olukord tähendab nende jaoks imet, avastusi ja üllatusi. Selle koha pealt on nad nagu inimlapsed.

Raamatu viimased peatükid kannavad pealkirju „Kui hunte tabab ebaõnn. Kaotushirmu võitmine ja toimetulek raskete aegadega“, „Päästame pisut maailma. Laitmatu ökosüsteemi saladus“, „Hundimeditsiin. Kuidas huntide võlukunst meid ravib“, „Inimestest ja huntidest. Keerukad suhted armastusest vihkamiseni“, „Tere tulemast, hunt. Huntidega elu Saksamaal“.

Raamatu epiloogis „W.W.W.D“ vihjab Radinger ühele ärinaise Jamie Tinklenbergi avastatud lühendile W.W.J.D. ehk „What would Jesus do?“, mille ta leidis ühest 1886. aastal Charles Sheldoni kohta kirjutatud raamatust. See lause levis Ameerika noorte kristlaste hulgas käepaeltele tikituna kiirelt. Hiljem muutusid need käepaelad moeasjaks. Tinklenbergi sõnul on neid üle maailma müüdud juba üle 52 miljoni.

Radinger on seda lühendit veidi mugandanud ehk W.W.W.D. – What would wolves do? Mida hundid teeksid … Kui raamatu autor ei oska mõnes olukorras edasi tegutseda, küsib ta endalt, mida teeksid hundid. Nende probleemilahendused on nakkavalt lihtsad.

Ja veel. Hundid on paljus inimestega sarnased. Nemadki on isiksuse, vaimu, mõistuse, hinge ja tunnetega olendid. Ja ometi ei saaks nad olla inimestest kaugemal, nad on nagu olendid teiselt planeedilt.

Hunte pole võimalik mõõta inimese mõõdupuuga. Nad liiguvad täiuslikult maailmas, mis on vanem ja küpsem kui meie oma, neil on meeled, mille inimesed on kaotanud või mis pole inimestel kunagi arenenudki, ja nad võivad usaldada hääli, mida inimesed kunagi ei kuule.

Elli H. Radinger toob välja veel mõned hunditarkused: armasta oma perekonda; hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde usaldatud; ära anna kunagi alla ja ära loobu ealeski mängimast!

Raamatu lisas saame lugeda nõuandeid hundireisideks Yellowstone´is ja Saksamaal. Märgusõnadeks on Yellowstone´i aastaajad, kohalesõit, majutus, mobiiltelefonid, vaatamisväärsused, varustus, kuidas hunti kindlaks teha, mida teha, kui hunt läheneb, distantsi hoidmine, minema peletamine jpm.

Siinkohal tõmban ka mina oma kokkuvõttele joone alla. Elli H. Radingeri „Huntide tarkus“ on imeline raamat, põnev ja kaasahaarav lugemine, mis tutvustab lugejale hunti sellisena nagu hunt on. Sarnane inimesele, kuid samas ka väga erinev. Ja nii nagu raamatu autor vihjab, äkki oleks meil kõigil vaja midagi huntidelt õppida …

Lisa

„Alter Ego“

(RCA Records)

Viimastel kuudel on mul õnnestunud kuulata ja tutvustada populaarse Lõuna-Korea tüdrukutebändi BLACKPINK liikmete sooloalbumeid. Näiteks eelmise aasta detsembris ilmunud Rose album „Rosie“, üsna hiljuti ilmunud Jisoo EP´d „Amortage“, selle aasta märtsikuu alguses peaks ilmuma veel ka Jennie album „Ruby“, veidi enne teda avaldas debüütalbumi Lisa, kes on pärit Taist ja tema on BLAKPINKi räppar.

Lalisa Manobal ehk Lisa saab selle aasta 27. märtsil 28-aastaseks. Ka tema liitus 2016. aastal YG Enetertainmendiga ning debüteeris näitlejana sel aastal (2025) HBO kanali telesarjas The White Lotus.

Septembris 2021 ilmus tema debüütsingel „Lalisa“, mida müüdi esimesel nädalal Lõuna-Koreas 736 000 eksemplari ja toona oli see selles riigis naisartistide rekord!

Koos singliga „Lalisa“ ilmus ka teine singel ehk „Money“ ja need tõusid Billboard Global edetabelis TOP10´sse. Oluline on seegi, et nii „Lalisa“ kui ka „Money“ olid sedavõrd populaarsed laulud, et Spotifys on neid striimitud üle 1. miljardi korra!!! Uskumatud numbrid!!!

Aastate jooksul on Lisal ette näidata mitu muusikaauhinda, nt kolm MTV Europe Music Award´i ja kaks MTV Video Music Award´i. Tai kultuurimister on tunnustanud Lisat, kuna ta on panustanud Tai kultuuri tutvustamisele terves maailmas.

Lisa sündis Burirami provintsis, Tais, ja tema nimi on tegelikult Pranpriya Maonbal. Tema ema on tailanna, kasuisa on pärit Šveitsist. Lisa oskab mitut keelt – tai, korea, inglise, jaapani ja hiina keelt.

Juba lapsena alustas ta tantsutundidega, lõi kaasa mitmel tantsuvõistlusel. 2009. aastal lõi ta kaasa ka oma elu esimesel lauluvõistlusel.

Aastal 2011 kolis Lisa Lõuna-Koreasse, et üritada läbilööki muusikamaailmas. Augustis 2016 sai temast ülipopulaarse tüdrukutebändi BLACKPINK liige. Seejärel lõi ta kaasa näitlejana mitmes telesarjas, kuid saavutas kuulsust ka tantsijana.

Aastal 2019 andis YG Entertainment teada, et Lisast saab kolmas BLACKPINKI liige, kellest saab ka sooloartist.

Seejärel ilmusidki eelpool mainitud üliedukad singlid.

Lisa lõi 2021. aastal kaasa populaarse prantsuse plaadiprodutsendi DJ Snake´i hittloos „SG“, milles osalesid ka Puerto Rico laulja Ozuna ja USA räppar Megan Thee Stallion.

Augustis 2022 võitis Lisa lauluga „Lalisa“ MTV Video Music Award´i kui parim K-Popi lugu. Ühtlasi sai temast esimene K-Popi artist, kes selle auhinna võitnud. Veidi hiljem võitis ta sama lauluga ka MTV Europe Music Award´i.

Septembris 2023 esines Lisa kuulsas Pariisi kabarees Crazy Horse.

2024 tegi Lisa oma firma Lloud ja sõlmis plaadilepingu firmaga RCA Records. Hittlugu „Rockstar“ ilmus juunis 2024, augustis jällegi uus singel „New Woman“, milles lõi kaasa ka Hispaania lauljatar Rosalia. Samal aastal sai Lisast esimene K-Popi sooloartist, kes esinenud MTV Video Music Award´i auhinnatseremoonial! Laul „Rockstar“ tõi Lisale auhinna kui parim K-Popi lugu.

Oktoobris 2024 ilmus uus hittlugu „Moonlif Floor (Kiss Me)“. Seejärel käis ta ka väikesel Aasia-kontsertturneel ja just selle turnee ajal kinnitas ta fännidele, et õige varsti on oodata tema sooloalbumit „Alter Ego“.

Veebruaris 2025 ilmus singel „Born Again“, millel löövad kaasa USA naisräppar Doja Cat ja briti lauljatar Raye.

Ja see pole veel kõik, sest veebruaris 2025 andis Lisa teada, et ta on loonud oma koomiksite firma Lalisa Comics! Koostöös Zero Zero Entertainment´iga. 24. märtsil 2025 on oodata ka esimest graafilist romaani „Alter-Ego; The Official Comic“, selle autoriks on Lisa ja illustreerinud on selle Minomiyabi.

Lisaks sellele on Lisa olnud tegev ka moemaailmas, ta on olnud paljude brändide reklaamnäoks – Adidas, Supercell, Vivo, Chivas Regal, Bulgari, Celine, Penshoppe, Louis Vutton, MAC Cosmetics jpt.

„Alter Ego“ on Lisa debüütalbum sooloartistina. Sellelt on ilmunud neli singlit: „Rockstar“, „New Woman“, „Moonlit Floor (Kiss Me)“ ja „Born Again“. Plaadil löövad kaasa eelpool mainitud Doja Cat, Raye, Rosalia, Megan Thee Stallion, kuid ka USA räppar Future ja LAV  lauljatar Tyla.

Albumil kasutab Lisa viite oma sisemist mina ehk Roxi, Kiki, Vixi, Sunni ja Speedi, kuna ta tahtis albumil esitada võimalikult palju erinevat muusikat, katsetada erinevate muusikaliste stiilidega.

Erinevate minade kohta on teada, et Roxi on seotud lauluga „Rockstar“ ja ta ongi rokitäht. Sunni on seotud lauluga „Moonlit Floor (Kiss Me)“ ja tema on vaba hing, kes räägib ka prantsuse keelt ja kellele meeldivad päike ja mereõhk. Kiki on seotud lauluga „New Woman“  ja tema on tõeline interneti fänn, kellele meeldib CD´sid põletada ja tal on roosad juuksed ja roosad riided.

Speedi on seotud lauluga „Lifestyle“, tema on rallisõitja, kellel on oranžid juuksed, talle meeldib kiirus ja ta tahab alati võita!

Vixi on seotud lauluga „Fxck Up the World“ ja tema on mässumeelne pahalane.

Plaadil elavad viis tegelaskuju (alter ego) sõpradena küberpunk-linnas ja üritavad päästa Vixit, et too ei jääks vangi virtuaalsesse reaalsusesse.

Albumi lugude autoritena leiame lisaks Lisale endale, mitmeid ja mitmeid muusikamaailma kuulsaid tegijaid: Ryan Tedder, Max Martin, Matt Slocum, Jessie Reyez, Mark Williams jt.

Kui senised BLACKPINKi liikmete sooloprojektid on olnud popilikuma hingamisega, siis Lisa album on samuti popmuusika album, kui siiski ka R&B hingamisega ja räppmuusika olekuga plaat.

Nii nagu BLACKPINKis on Lisa ka sooloalbumil räppar, kuid eks ta oskab ju ka laulda (kuulake albumi viimast ja väga ilusat laulu, rahulikku muusikat, suurepärast esitust ja laulu „Dream“).

Osades lugudes on räppi rohkem kui teistes, osad lood on kiiremad, osad lood aeglasemad, ja osades on ka popilikku hingamist üsna palju.

Kuula ise ka:

Heinrich Böll

„Iiri päevik“

(Varrak)

Tuntud saksa kirjanik Heinrich Böll reisis koos perega 1950. aastate keskel Iirimaal ning peatus Achilli saarel. „Iiri päevikus” kirjeldab ta Iirimaa igapäevaelu ja olustikku, kohtumisi pubides, rongides ja mujal, kuhu juhus ta Iirimaal viis. Neist kildudest kujuneb haarav jutustus täis Böllile omaseid teraseid tähelepanekuid ja mõistmisi.

Midagi tolleaegsest Iirimaast on alles veel praegugi, kuigi muutused on olnud suured. Iirimaa huumor, rahvamuusika, kultuur ja traagiline ajalugu tõmbavad ligi üha uusi huvilisi ning praegugi võib leida Achilli saarel saksa turiste, kes hoiavad käes just Heinrich Bölli raamatut. Aga nagu Böll ise on öelnud, ei maksa teda süüdistada, kui eest ei leita just tema kirjeldatud maad. Küll aga on tema raamat hea algus iga lugeja oma Iirimaa avastamiseks.

Heinrich Böll (1917–1985) oli üks sõjajärgse Saksamaa kõige olulisemaid kirjanikke. Ta kirjutas sõja mõttetusest ja sõjajärgse elu ja ühiskonna silmakirjalikkusest, kaitstes inimsust ja näidates inimkogemuse poeesiat.

Tema teoseid loeti ja tõlgiti laialdaselt ning ta oli üks tõelisi sõjajärgse maailmakirjanduse suurkujusid.

1972. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia kogu oma loomingu ja selle järjekindla mõju eest globaalsele lugejaskonnale.
„Iiri päevik” ilmus esmakordselt eesti keeles 1987. aastal Loomingu Raamatukogus.

Heinrich Bölli sulest on eesti keeles ilmunud mitmeid ja mitmeid raamatuid. See on hea, sest Heinrich Böll on tõeline meister, kelle raamatuid tasub lugeda. Uurisin ja uurisin, meenutasin ja meenutasin – eesti keeles on ilmunud:

„Jällenägemine puiesteel“ (1958, Loomingu Raamatukogu)

„… ega lausunud ühtegi sõna“ (1963, Loomingu Raamatukogu)

„Klouni silmaga“ (1968, Eesti Raamat, raamatusari „XX sajandi raamat“ ja 2006, Eesti Päevaleht, raamatusari „Eesti Päevalehe raamat“)

„Iiri päevik“ (1987, Perioodika, Loomingu Raamatukogu)

„Kaitsjata kodu“ (1993, Monokkel)

„Grupipilt daamiga“ (1993, Eesti Raamat, raamatusari „Nobeli laureaat“)

„Piljard kell pool kümme“ (1994, Eesti Raamat)

„Katharina Blumi kaotatud au“ (1995, Perioodika, Loomingu Raamatukogu)

„Ametisõidu lõpp“ (2008, Varrak, raamatusari „20. sajandi klassika“)

„Doktor Murke kogutud vaikimine“ (2011, Perioodika, Loomingu Raamatukogu)

„Kus sa olid, Adam?“ (2014, Tänapäev, raamatusari „Punane raamat“)

Kokku 12 raamatut, paarist ka kordustrükid.

Veidi kirjanikust ka. Heinrich Böll, keda on kutsutud ka sõjajärgse Saksamaa südametunnistuseks, sündis 21. detsembril 1917 Kölnis. 1930. aasatel õnnestus tal pääseda Hitler-Jugendiga liitumisest. Ta töötas raamatukaupluses abitöölisena ja õppis samal ajal ülikoolis saksa keelt, kuni 1938 pidi ta siiski sõjaväkke minema. Nii sõdis Böll Prantsusmaal, Rumeenias ja Nõukogude Liidus, kuid läbi terve sõja üritas ta sõjaväest pääseda – teeskles haiget ja esitas võltsitud puhkusetõendeid.

1942 ta abiellus.

Sõjas sai ta ka neli korda haavata ja seetõttu pidi ta kuni elu lõpuni veetma palju aega haiglates.

1945 võtsid ameeriklased ta sõjavangiks ja sõja lõppedes pääses ta tagasi Saksamaale ja ülikooli, kuid ülikooli lõpudiplomit tal ette näidata ei ole.

30. aastasena hakkas Böll tegutsema kirjanikuna. Ta kirjutas stiililt lihtsaid, realistlikke novelle, milles kirjeldati sõda ja sõjast naasmise probleeme. Lühikesed lood rääkisid väikese inimese vaatevinklist suurtest inimlikest kogemustest ja vaatamata sellele, et lood olid lühikesed, olid need energiat täis.

Tema esimene romaan „Der Zug war pünktlich“ ilmus 1949. Seejärel ilmus mitmeid ja mitmeid romaane ja 1972. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia. Enne teda oli sakslastest selle preemia võitnud Thomas Mann (1929. aastal) ja Herman Hesse (1946).

Tänaseks on Bölli teoseid tõlgitud üle 30. keelde. Lisaks romaanidele ja novellidele on Böll kirjutanud ka näidendeid, luuletusi, esseesid ja kuuldemänge. 1971-1974 oli ta rahvusvahelise Pen-klubi esimees. Tema kodus leidis varjupaiga ka Nõukogude Liidust välja saadetud kirjanik Aleksandr Solženitsõn.

Böll suri 1985. aastal Bonnis.

„Iiri päevik“ („Irisches Tagebuch“) ilmus algupäraselt 1957. aastal. Kümme aastat hiljem tõlgiti see raamat ka inglise keelde.

Raamatus on 18 lühikest peatükki, mis ilmusid ajaleheartiklitena juba 1954. aastal ajalehes Frankfurter Allgememien Zeitung. Veidi hiljem otsustas Böll, et paneb nendest lugudest kokku raamatu. Mõned artiklid kirjutas Böll peaaegu täielikult ümber, mõndasid pisut parandas.

Raamatu esimene peatükk paneb aluse terve raamatu toonile. See valmistab lugeja ette üsna teistsuguseks maailmaks, mida toonane Iirimaa pakkus võrreldes muu Euroopaga. Oluliste teemadena on raamatus religioon, vaesus, emigratsioon, juttu on alkoholi tarbimisest, kuid ka iirlaste oskusest hoolida.

Böll peatub raamatus ka Iiri kirjandusel, juttu on Iiri kirjanikest – John Millington Synge, Jonathan Swift ja Sean O´Casey. Räägitud on sellestki, et Bölli „Iiri pärviku“ eeskujuks on James Joyce´i „Ulysses“. Sarnaseid jooni on olemas – „Iiri päevikus“ on kaks alguspeatükki nagu „Ulyssesis“ ja Bölli viimase peatüki monoloogi on võrreldud „Ulyssesi“ viimase peatükiga.

„Iiri päevikud“ on omamoodi kultusraamat, mistõttu on seda kasutatud Saksamaa koolides ja see sobib suurepäraselt ka turistidele, kes Iirimaad avastama lähevad. Ainuüksi Saksamaal on seda raamatut müüdud üle 2. miljoni eksemplari ja seda on tõlgitud vähemalt 17. keelde.

Raamatul on kaks avapeatükki – saabumine I ja II. Autor on ootab piletisabas, et pääseda aurikuga Inglismaalt Iirimaale. Nüüd on Böllil aega meenutada, et Iirimaal on igasugu „maailmarekordeid“, näiteks see, et iirlased tarvitavad aastas peaaegu kümme naela teed inimese kohta, millega nad veidi edestavad Inglismaad.

„Maailmarekordeid“ on teisigi – rekord preestrite järelkasvus, rekord kinoskäimises ja Iirimaal on kõige vähem enesetapjaid maailmas. Rekordeid viskijoomises ja sigaretisuitsetamises polnud siis veel välja selgitatud, aga Böll kinnitab, et nendelgi aladel on Iirimaa kaugel ees.

Autor jutustab meile aurikusõidust Iirimaale, ta kohtub laeval ka preestriga, kellel on pühakute Iirimaast oma nägemus.

Saabumise teises peatükis astuvad Böll ja tema perekond laevast maha, et sõita edasi rongiga, kuid enne seda hommikueine, arutelu, mida tähendab iiraslik „Sorry“ ja mida tähendab „kalmistud on täis inimesi, ilma kelleta maailm ei saanud elada“?

Kolmandas peatükis viib Böll lugeja Püha Patricku katedraali Dublinis, kus asub ka Iiri kirjaniku, „Gulliveri reiside“ autori Jonathan Swifti haud. Katedraali ees kohtas Böll kerjust, mistõttu tõdeb autor, et katedraali ümber slummides konutab viletsus nii mõneski nurgas, nii mõneski majas veel samasugusena, nagu seda võis näha Swift 1743. aasta paiku.

Böll peatub ka teiste haudade juures, juurdleb ja arutleb, millist elu võisid maetud inimesed elada. Böll ei tee suuri sõnu, ta kirjutab lühidalt ja täpselt, kuid mõtisklusi on suurepärane lugeda, sest ka lugeja hakkab autoriga kaasa mõtlema.

Dublinist edasi Iirimaa keskele, Athlone´i. Kaks ja pool kiirrongitundi sealpool Dublinit, lahutatakse rong pooleks, etem pool, mille külge jääb restoranivagun, läheb edasi Galwaysse, kehvem pool, kuhu jääb autor oma perega, läheb Westporti.

Kuna laeva saabumise ja rongi väljasõidu vahele jäi ainult pool tundi ja Dublini rahavahetuskontrorid avati hiljem, siis oli Böllil ainult nn kasutuid saksa rahatähti, millel pole Kesk-Iirimaal mingit väärtust. Lahtiolevaid pankasid polnud, kuidas maksta rongipiletite eest?

Nii olid Böll, kolm last ja kaks naist tõsise probleemi ees … nad otsustasid Westporti rongil minna lasta, sest Böll ei saanud piletite eest maksta. Õnneks oli lahendus olemas – Dublini jaamaülem pakkus neile sõidu võlgu ehk Böll ja tema pere said raudteeaktsiaseltsi krediiti.

Rongisõit sai alata. Böll meenutab jaamu, kus rong peatus. Kõik need olid väikelinnad. Näiteks Westportis vaid kolm tuhat elanikku. Rahvast jäi aina vähemaks, varsti oli vastas suur lomp ja selle taga juba New York!

Böll kinnitab, et jaamad on väikesed, jaamahooned helerohelised, tarad on värvitud lumivalgeks ja perroonil seisab enamasti üks poiss, kes on teinud endale ema kandikust ja nahkrihmast kandeleti: kolm tahvlit šokolaadi, kaks õuna, paar rulli piparmündidražeesid, närimiskummi ja koomiks.

Rongisõit jätkus. Böll tõdeb, et hüljatud on see maa, ta tühjeneb rahvast aeglaselt, aga pidevalt.

Ületatakse uue krahvkonna piir, jõutakse County Mayosse. Autor teab, et niipea kui langeb sõnake „Mayo“ lisavad iirlased juurde „God help us!“

Jõuti Westporti, kuid ka selles linnakeses ei olnud võimalust raha vahetada. Pangadirektor tõdes, et peab saksa raha Dublinisse saatma ja see protseduur võtab aega neli päeva! Ta oli nõus krediiti andma – kaks naela. Samal õhtul sai Böll ka kaupluseomaniku võlaraamatu.

Viies peatükk kannab pealkirja „Inimasula skelett“, milles Böll jutustab küladest, kus enam keegi ei ela. Kui elab, siis paar-kolm inimest. Inimesed olid läinud Inglismaale ja mujale. Külad olid tühjad, kuid neid ei olnud purustanud sõda. Böll tõdebki, et külades ei teinud keegi midagi maatasa ja hüljatud eluasemete pehmemad osad jäeti roaks tuulele, vihmale, päikesele ja ajale, ning kuuekümne, seitsmekümne või saja aasta pärast jäävad siis jällegi järele paljad müürid …vaatepilt on nukker, kurb …

Järgmises peatükis peab Böll ühele kohalikule mehele kõrtsis seletama, mis mees oli ikkagi Hitler. Böll nimetab end rändavaks poliitilseks hambaarstiks, kes peab valearusaamade hambad välja tõmbama, kuna kohalik arvab, et Hitler polnud sugugi mitte halb mees, aga ta läks lihtsalt liiga kaugele.

Nüüd peab Böll selgitama, kes Hitler oli, mida Hitler tegi ja ütles …

Otse loomulikult ei saa ma Sulle tervet raamatut ümber jutustada, kuid Böll viib lugeja Limericki linna, saame lugeda, milline on see linn päeval, milline õhtul. Käime jumalateenistusel ja kinos, saame osa Iirimaa loodusest.

Siin on Bölli tähelepanekuid Iiri vihma kohta. Vihm om Iirimaal absoluutne, tore ja kohutav. Nii ütleb Böll. Seda vihma võib nimetada halvaks ilmaks, aga ta pole seda. Lisab Böll. See on lihtsalt ilm ja ilm on rajuilm.

Böll lisab vägagi laheda mõtte: hea, kui sul on alati kodus küünlaid, piibel ja veidike viskit, nagu meremeestel, kes tormiks valmis; lisaks veel kaardipakk, tubakat, naistele kudumisvardad ja lõnga, sest tormil on palju võhma, vihmal on palju vett ja öö on pikk.

Juttu on Dublinist, sellest, kuidas Seamus tahab klaasikese võtta, kuid pärast 1. septembrit on politseitund äripäeviti kell kümme. Loeme proua D.´st ja tema üheksandast lapsest, joome veelkord teed.

Oluline on seegi, et peatükid raamatus ei ole kronoloogilises järjekorras, sest Böll naaseb mitmes hilisemas peatükis tagasi aurikusõidule, mis teda ja tema peret Iirimaale tõi.

Saame lugeda sellestki, miks öeldakse „It could be worse“ ja „I shouldn´t worry“. Nii nagu ütleb siinkohal Böll: õige mul asi, mis seal muretseda, ja seda rahva puhul, kellel oleks põhjust nii päeval kui ka öösel lakkamatult mures olla; saja aasta eest, kui tuli suur näljahäda, mitu aastat kartulikatku, suur rahvuslik katastroof, mis ei avaldanud mitte ainult vahetult laastavat toimet, vaid mille šokk on pärandunud läbi sugupõlvede tänase päevani … oli aeg, mil iirlased rändasid kodumaalt välja – Liverpool, London, New York ja Sydney.

Viimane peatükk raamatus on „Hüvastijätt“. Böll kinnitab, et hüvastijätt oli raske, just sellepärast, et kõik näis osutavat selle paratamatusele: raha oli otsas, uut oli küll lubatud, aga see polnud veel pärale jõudnud, ilm oli külmaks läinud ja kõige odavamas pansionis olid põrandad nii kaldu, et …

Raamatu lõpus on ka tõlkija, Mati Sirkeli järelsõna „Heinrich Böll in memoriam“, milles loeme Heinrich Böllist ja tema armastusest Iirima vastu. Iirimaa, kus on lihtsat inimlikkust, usku, lootust ja armastust.

Mati Sirkel tõdeb, et Böll on kindlasti üks enimtõlgitud autoreid saksa keeleruumis. Nõnda jõudis Böll tõelise esindavuse ja autoriteedini, muutudes kogu maailma austatud ja aktsepteeritud moraalseks instantsiks, nagu enne teda Thomas Mann, nüüd, pärast teda, Günther Grass.

Camilla Läckberg

„Super-Charlie“

(Tänapäev)

Siin ta ongi – Super-Charlie, maailma kõige iseäralikum beebi!

Kui kaks tähte taevas kokku põrkavad, pudeneb pisut tähetolmu vastsündinud Charlie peale ja muudab ta uskumatute võimetega superkangelaseks.

Ema ja isa tema saladust ei tea ja Charlie meelest ongi niimoodi parem. Ta vahel ilastab meelega ja räägib pudikeelt, et keegi midagi ei kahtlustaks. Aga kui ta armsat suurt venda vaevab mure, peab Super-Charlie sekkuma …

Camilla Läckberg on üks Rootsi edukamaid krimikirjanikke. „Super-Charlie“ on tema esimene lasteraamat.

Kui nägin „Super-Charlie“ kaanepilti ja sellel autori nime, Camilla Läckberg, siis hakkasin mõtlema, kus olen temast varem kuulnud? Ja meenuski – krimikirjandus, põhjamaine krimikirjandus, sest on ju Camilla Läckberg rootslanna. Eesti keeles on tema sulest ilmunud mitmeid ja mitmeid väga häid lugusid – „Murelind“, Sohilaps“, „Majakavaht“, „Kuldne puur“, „Nõid“, „Lõksus“, „Sekt“, „Inglitegija“, „Kiviraidur“, „Jutlustaja“, „Jääprintsess“ jpt.

Rrootslanna krimilood on nii head ja põnevad, et neid on tõlgitud 40. keelde ja need on ilmunud 60. riigis! Talle on omistatud ka hüüdnimi „Nordic noir´i rock star“ ja teda on kutsutud on Rootsi Agatha Christie´ks.

Ja nüüd hoopiski lasteraamat! Piilusin ka kirjastuse kodulehele ja sealt on näha, et varsti on ilmumas eesti keeles ka teine Super-Charlie raamat. No ja sellest uuest raamatust „Super-Charlie ja kaisuloomavaras“ on juttu ka esimese raamatu tagakaanel.

Aga nüüd selle sarja esimene lugu/esimene raamat. Loo alguses saame teada, et ühes päris tavalises linnas, ühes päris tavalises haiglas sündis üks päris tavaline beebi. Ema ja isa panid talle nimeks Charlie.

Akna taga oli pilkane pimedus, kuid ühtäkki juhtus kosmoses midagi, mis polnud sugugi nii tavaline. Kaks tähte kaldusid oma rajalt kõrvale ja põrkasid kokku. Tähed plahvatasid ja muutusid peeneks tähetolmuks.

Enamik tolmust haihtus kosmosesse. Õige pisut jäi aga alles ja see liikus maakera poole ning puges haigla akna vahelt sisse.

Tähetolm maandus beebil ja nüüdsest hetkest polnud ta enam sugugi tavaline.

Kodus ootasid Charliet tema suur vend ja suur õde, kuid Charliel oli ka pisike probleem – ta oli väike ega saanud aru, mis peaks tavalist beebit ebatavalisest eristama. Ja kui Charlie õige pisut mähkimislaua kohale õhku tõusis, ehmatas see isa ikka päris palju. Samas oli Charlie tahtnud, et isal oleks lihtsalt lihtsam kakat ära pühkida.

Tasapisi hakkas Charlie aru saama, et ta oskab asju, mida teised beebid ei oska. No näiteks oskas ta käia poti peal, kuid ta ei tohtinud seda teistele näidata ja pidi ikka ringi käima kakase mähkmega.

Charliele ei meeldinud ka roomamine. See käis liiga aeglaselt ja pärast olid põlved jube valusad. Ta oleks pigem lihtsalt ringi käinud.

Vahel pidi ta ka ilastama ja beebihääli tegema, et suuri inimesi haneks tõmmata.

Charlie ei saanud sellestki aru, miks pidi vanaema lalisema, kui ta Charliega rääkis!

Ühel päeval söögilauas kuulis Charlie, kuidas vanem vend rääkis, et nende koolis on üks suur paha poiss, kes narrib väiksemaid poisse. Ta ütleb, et väiksematel poistel on puuksuhais juures ja loobib nende mütse katusele ja lubab neile ka kolki anda …

Charlie kuulis seda juttu ja kees vihast, ta pidi midagi ette võtma, sest mitte keegi ei tohtinud tema venda kiusata ega narrida!

Nüüd otsustas Charlie, et hõljumine on hea, aga oleks vaja osata ka lennata. Ta proovis, kuid sel ööl tal see veel ei õnnestunud.

Järgmisel hommikul Charlie vend nuttis, ta oli kurb ja ta oli vihane, sest ta ei tahtnud kooli minna, kuna koolis oli see suurem poiss, kes kiusas väiksemaid. Pääsu ju polnud ja kooli tuli minna, kuid Charlie oli kindel, et ta peab lendamise selgeks saama ja vennale appi minema.

Veel samal päeval juhtus nii, et Charlie jäi vanaemale „vahele“. Vanaema oli magama jäänud, Charlie oli läinud kööki, et külmkapist toekamat süüa otsida, kui seda oli õunapüree, mida ta pidi iga päev sööma. Nüüd askeldas (hõljus) Charlie köögis, kui vanaema ärkas ja kööki tuli. Nähtu ehmatas vanaema ja veel rohkem ehmus ta siis, kui Charlie temaga rääkima hakkas.

Charlie tõdes, et vanaema ei peaks temaga titekalt rääkima ja et ta oskab igasugu asju, tegelikult enamikku, peale lendamise.

Vanaema soovitas Charliel harjutada ja tegi talle poisi punasest tekist keebi! See oli nagu Supermani oma! Keep aitas Charliel ka tasakaalu hoida. Nii saigi Charlie lendamise selgeks.

Seejärel käib Charlie ka vanaisa juures ja on pärast seda pisut väsinud. Kui loed, siis saad teada miks. Ja õige varsti alustab ta oma esimest päästemissiooni, et aidata oma venda. Selleks on vaja pimedat ööd, haisvat ja kakast mähet ning lendamisoskust.

Väga laheda illustratsioonid on Millis Sarri sulest.

Maris Pruuli

„Meie seiklused Arktikas.

Jääkaru pai/

Meie seiklused Antarktikas.

Pingviini piss“

(Varrak)

See raamat on tegelikult kaks raamatut või siis nagu maakera, millel on kaks külma vastaspoolust. Ühest esikaanest astud Antarktikasse ja teisest esikaanest Arktikasse. Kummalgi puhul ei pea lugedes pea alaspidi olema, täpselt nagu pärismaailmas. Ikka kaks jalga maas ükskõik, kus maailma punktis sa parasjagu oled. Raamatu keskel ootab lugejat mootorpurjekas Admiral Bellingshausen ja siis saab täpselt näha, mismoodi ühes kaugesõidulaevas elu käib.

Laps ei saa lõhna järgi aru, kui linna teises servas keegi pannkooke küpsetab, aga jääkaru saaks kindlasti. Tal on lihtsalt nii hea haistmine. Kui jääkaru oleks koduloom, võiks tema kaissu terve perega lahedasti ära mahtuda. Miks pidi aga purjekas Admiral Bellingshauseni laevapere Arktikasse minnes püssi kaasa võtma ja mis tunne oli, kui jääkaru vabas looduses meetri kauguselt otsa vaatas?

Sinimustvalge lipu all seilanud jahtlaev Admiral Bellingshausen seikles kolmel pikal mereretkel koos hiigelsuurte vaalade, merielevantide, pingviinide, jääkarude, polaarrebaste ja paljude teiste jäistes vetes jäämägede vahel elavate loomade ja lindudega. Siia raamatusse on need päriselt juhtunud kohtumislood lõbusalt ja värvikalt kirja pandud. Saab seigelda, vaadata pilte ja joonistusi ning saab tükk maad targemaks ka, sest iga peatüki lõpust leiad põnevad küsimused, millele vastused leiad raamatust.

Maris Pruuli on jahtlaev Admiral Bellingshauseniga tehtud polaarretkedest varem kirjutanud raamatuid täiskasvanutele:
„Jäine igatsus. Armastus Antarktika moodi“ kahasse koos abikaasa Tiit Pruuliga (2020)
„Arktika – kodu Suure Vankri all“ (2021)
„Läbi Loodeväila – kokkupõrkekursil Veenusega“ (2024)
Lastele on Marise sulest varem ilmunud „Maiasmoka atlas“ (2014), mis pälvis Lastekirjanduse Keskuse Aasta Rosina auhinna.

Tõepoolest on see vahva loodusraamat igati põneva lahenduse saanud, sest ühelt poolt siseneme Antarktikasse, teiselt poolt Arktikasse. Lisaks peaks sellise lahenduse abil saama teada ka seda, et jääkarud ja pingviinid ei ela koos.

Alustame jääkarudest ja Arktikast.

Esimene peatükk kannab pealkirja „Teol on koda, meil on laev“. Raamatu autor tõdeb, et nad kolisid ilusasse suurde purjelaeva, millest sai kodu kolmeks pikaks mereretkeks. Saame teada, et meremeestel on oma salakeel, saame teada, mis on laevas koi ja kambüüs.

Seejärel on juttu sellest, et jääkarud ei saa pingviine süüa, sest ühed elavad Arktikas, teised Antarktikas.

Loeme sellestki, et laevale pandi nimeks Admiral Bellingshausen, et laeva esimene retk maakera lõunapoolusele kestis kokku kaheksa kuud, teine mereretk kestis viis kuud ja viis maakera vastaspoolele ehk Arktikasse, kolmas mereretk viis läbi Loodeväila – see on üks uhke ja keeruline meretee nii kaugel põhjas, et põhjapoolus on sealt juba kiviga visata.

Seejärel saame teada, kas jääkarule tasub pai teha, kes moodustavad laevapere, kes oli ekspeditsioonijuht ja kes on raamatu autor Maris Pruuli (autor kinnitab, et tema on laeva kroonikakirjutaja ja pootsman).

Järgmine peatükk räägibki lugejale jääkarudest. Autor jutustab kohtumistest jääkarudega ja selgub, et jääkarud on väga kiired ja osavad (nagu akrobaadid), nad on palju suuremad kui inimene. Jääkarud söövad kõige parema meelega hülgeid, kuid nad saavad hülgeid kätte ainult jää pealt, sest vees on hüljes liiga kiire ja lipsab karul käest.

Jää, mis on karude toidulaud, on hakanud aga üha kiiremini sulama. Kui ei ole jääd, ajab nälg karud inimeste elukohtadesse toitu otsima ja see on ohtlik nii inimestele kui ka jääkarudele.

Loeme, et Arktikas elab ka natuke inimesi, keda kutsutakse inuittideks. Nemad teavad, kuidas jääkarudega „käituda“.

Peatüki lõpus on igasuguseid küsimusi jääkarude kohta – kas jääkaru magab talveund, kas jääkarusid tohib küttida, mis värvi on karu nahk jt.

Kolmas peatükk tutvustab lugejale polaarrebast. Loeme, et polaarrebane elas Arktikas ammu enne inimesi, et polaarrebasel sünnib kevaditi suur pesakond poegi (on teada, et ühel rebaseemmel oli isegi 19 poega ja kõik kasvatati lühikese arktilise suve jooksul suureks), et polaarrebane on väiksem kui meile tuttav punarebane.

Peatüki lõpus vastatakse küsimustele, miks ei ole polaarebase kõrvad teravate otstega nagu kodukiisudel, kui palju peab külmakraade olema, et polaarrebasel külmavärinad tuleksid?

Polaarrebasele järgneb polaarhunt ehk valge hunt ehk arktika hunt, seejärel põhjapõder.

Mida räägitakse meile põhjapõdrast? Selgub, et Teravmägedel on maailma kõige väiksemad põhjapõdrad (sada aastat tagasi võeti Teravmägede põhjapõdrad looduskaitse alla), et neil on paks karvakasukas ja ninas karvane radiaator. Autor kinnitab, et põhjapõder on sõbralik loom ja neid ei tohi ehmatada!

Peatüki lõpus saame vastused küsimustele, kas põhjapõdrad söövad ainult taimi, kas emastel põhjapõtradel on sarved ja kes on ikkagi kõige kuulsam põhjapõder?

Põhjapõder on meile kindlasti oluliselt tuttavam loom, kui seda on muskusveis. Saame lugeda, kuidas muskusveise pehmet aluskarva kätte saada. Juttu on ka muskusveise iseloomust, kas see on ikkagi halb? No ja muskusveised võivad olla kiired nagu rakett.

Peatüki lõpus jällegi küsimused – miks inuitid muskusveise pehmet aluskarva nii väga armastavad ja kuidas muskusveise aju ometi viga ei saa, kui nad sageli omavahel poksides otsmikud kokku löövad?

Muskusveisele järgneb morsk. Isane morsk on suur nagu sõiduauto ja ta on ainuke loom, keda isegi jääkaru kardab. Arktika põlisrahval on palju legende ehk muinasjutte selle kohta, kuidas morsad tekkisid. Ja veel – morsad on laulurahvas ja kiired loomad, morsad on hellad ja head emad, suured kihvad on nii emastel kui ka isastel morskadel.

Peatüki lõpus jällegi küsimused – kas morsad elavad maal või merejääl, kumb liigub maa peal kiiremine, kas morsk või inimene, mida morsad söövad? Mida nad siis söövad? Merekarpe, molluskeid, krabisid, krevette, tigusid ja merikurke.

Mõned loomad on selles raamatuosas veel – lunn, habehüljes, põishüljes, valgevaal ehk beluuga ja kummalise välimusega narval, kellest kaua aega ei teatud midagi.

On aeg raamatut pöörata. „Meie seiklused Antarktikas/Pingviini piss“.

See algab peatükiga, mis jutustabki Antarktikast. Selgub, et Antarktikas nii nagu ka Arktikas ei sõida laevad sadamasse, vaid jäävad ankrusse. See tähendab, et neis kaugetes külmades vetes on väga vähe sadamaid. Suurem osa maast on täiesti inimtühi ja sadamaid pole tarvis ei pingviinidel ega jääkarudel. Kui nendes vetes purjetad ja tahad maale minna, siis tuleb sõita kaldale võimalikult lähedale ja ankrusse jääda. Selles peatükis tõdeb raamatu autor, et merel on mere aeg, et meresõit on alati ilus ja meresõit on natuke nagu nakkushaigus, sellega tuleb ette vaadata!

Selle osa teine peatükk on pingviinidest. Antarktika ja pingviinid asuvad Eestist jube kaugel ja pingviinid on Antarktikas looduskaitse all. Hull lugu on see, et kaitsmisest hoolimata jääb enamikku liiki pingviine ikka aina vähemaks. Teadlased ütlevad, et pingviinid on nagu mere tervise valvurid. Kui nendega on asjad halvasti, siis võib arvata, et maailmamere tervisega pole kõik korras. Siinkohal peatub autor ka kliima soojenemisel, mis mõjutab nii maailmamerd kui ka pingviine.

Praegu elab maailma umbes 40 miljonit pingviini. Neid on peaaegu 20 erinevat liiki. Kõige väiksemad ulatuvad suurele inimesele vaevalt põlvini, nad pole isegi meetri pikkused. Maailma suurimad pingviinid ehk keiserpingviinid kasvavad aga nii pikaks, et 10-aastased lapsed saaksid neile otse silma vaadata.

Järgmistes peatükkides on pikemalt juttu erinevat liiki pingviinidest – eeselpingviin, kuningpingviin. Neile järgnevad mitmed teised loomad-linnud: albatross, kelle ühe tiiva pikkus on keskmiselt poolteist meetrit! Loeme, et albatrossidel on üks eriline nõks, kuidas pikast lendamisest ei väsi ja kui nad tahavad, siis suudavad nad pooleteise kuuga ümber maakera lennata!

Ja muideks 19. juunil on rahvusvaheline albatrosside päev, 25. aprillil tähistatakse pingviinide päeva ja 27. veebruar on jääkarupäev.

Albatrossile järgnevad merileopard ehk leopardhüljes, lonthülged ehk merielevandid, krill ehk harilik hiilgevähk, merikaru ja suursugused vaalad: küürvaal (küürvaala on kahel korral ka Eestis nähtud), mõõkvaal ehk orka (mõõkvaalad on ühed ookeani kiireimad loomad ja ujuvad kuni 56 kilomeetrit tunnis), sinivaal (sinivaal on kõige suurem imetaja, kes maamunal kunagi elanud).

Selline vahva loodusraamat on see raamat. Raamat, mis sobib lugemiseks nii lastele, noortele kui ka suurtele inimestele, sest huvitavaid fakte ja sisukaid teadmisi on selles raamatus väga-väga palju. Tekstid on lihtsad ja kergesti loetavad ja arusaadavad.

Lisaks väga vahvad fotod loomadest ja ka Eike Ülesoo suurepärased illustratsioonid.

Jisoo

„Amortage“

(Warner Music)

Kim Ji-soo sai selle aasta 3. jaanuaril 30. aastaseks. Ta on tuntud artistinimega Jisoo ja ta on Lõuna-Korea lauljatar ja näitlejatar.

Jisoo on ka Lõuna-Korea türdukutebändi BLACKPINK (see bänd alustas tegutsemist juba 2016. aastal) liige, kusjuures on ju selle bändi kõik liikmed (Lisa esimene soololabum peaks ilmuma selle aasta veebruarikuu lõpus, Jennie esimene sooloalbum „Ruby“ peaks ilmuma selle aasta märtsis, Rose´ sooloalbum „Rosie“ ilmus 2024. aasta detsembris) alustanud ka üsna edukat soolokarjääri.

Märtsis 2023 avaldas Jisoo oma debüütsingli „Me“ (sellel on kaks lugu, mistõttu on seda nimetatud ka singlialbumiks …), millest sai üks edukamaid Lõuna-Korea naisartisti singleid. Jisood märgati ja tunnustati nii USAs, Inglismaal kui ka Kanadas.

Pärast seda otsustas Jisoo teha oma kaubamärgi Blissoo ja 2025 sõlmis ta plaadilepingu Warner Recordsiga.

Kim Ji-soo mängis lapsepõlves korvpalli ja tegeles taekwondoga. Ta unistas saada kunstnikuks ja kirjanikuks ning fännas Lõuna-Korea poistebändi TVXQ. Ta on õppinud ka hiina ja jaapani keelt.

Jisoo õppis esinemiskunstide koolis Seoulis ja 11. klassis liitus ta kooli draamaklubiga ja hakkas tegelema näitlemisega. Ta käis mitmetel katsetel ja pääseski mitmesse pisirolli telesarjades.

2011. aastal sai ta YG Entertainmenti artistiks ja pärast seda sai ta jätkuvalt mitmeid pisirolle nii muusikavideotes kui ka telesarjades.

2016. aastal sai temast menuka ja edukas tüdrukutebändi BLACKPINK liige. Bändi, kus tegutsevad ka Jennie, Rose ja Lisa. Vaatamata sellele, et bänd sai edukaks vägagi ruttu, jõudis Jisoo kaasa lüüa ka erinevates telesaadetes ja telesarjades.

Veidi hiljem ehk 2020. aastal ilmus BLACKPINKi debüütalbum „The Album“, aasta hiljem sai Jisoo peaosa Lõuna-Korea populaarses telesarjas „Snowdrop“.

Kaks aastat pärast debüütalbumit ehk 2022 ilmus BLACKPINKi teine album „Born Pink“.

Järgmisel aastal ehk 2023 andis YG Entertainment teada, et Jisoo püüab alustada karjääri ka sooloartistina. Nii ilmuski sama aasta märtsis kahe lauluga singlialbum „Me“, millel laulud „Flower“ ja „All Eyes on Me“.

Lõuna-Korea singimüügitabelis debüteeris „Me“ esikohal! Esimesel nädalal müüdi seda üle 1 miljoni koopia! Sellega sai temast ka läbi aegade edukaim Lõuna-Korea naisartist.

Seejärel jällegi mitmed rollid teledarjades ja on teada, et õige varsti peaks lauljatari nägema ka juba täispikas mängufilmis.

Viimaste aastatega on Jisoost saanud kindlasti üks populaarsemaid artiste ja näitlejatare Lõuna-Koreas, keda teatakase ka mujal. Seda näitab kindlasti ka tema leping Warner Musicuga ja ilmunud EP „Amortage“.

Aastate jooksul on saanud Jisoost ka ihaldatud  „reklaamnägu“ paljudele maailmakuulsatele brändidele nagu Dior, Cartier, Tommy Hilfiger jpt.

Uus EP. „Amortage“ – vaid neli laulu, kuid need on igati head popmuusika laulud, mistõttu mitmedki muusikasõbrad ja muusikakriitikud ennustavad, et just selle EP´ga võib alguse saada Jisoo tähelend popmuusika kirkamasse tippu.

EP pealkiri viitab sõnale „amor“ ja sõnale „montage“ ehk armastusele ja suhetele ning armastuse erinevatele emotsionaalsetele tasanditele.

Laulude üheks autoriks on Jordan Roman, kuid ka lauljatar ise.

EP´d on maailmas märgatud ja brittide NME on andnud sellele viiest võimalikust punktist neli, mis on igati tubli saavutus. NME on kinnitanud, et muusikaliselt on see EP aegumatu popmuusika ning kiidetakse ka Jisoo häält ja esitust.

Pean ka mina siinkohal kinnitama, et Jisoo EP on igati hea ja isegi väga hea kuulamine. Siin on mõnusaid ja edevaid saunde ja põnevaid muusikalisi lahendusi – näiteks avalugu „Earthquake“, mille refrään hakkab üsna kiiresti „kummitama“.

Meloodilist poppi kuuleme ka lauludes „Your Love“ ja „TEARS“, ja EP viimases laulus „Hugs & Kisses“.

Kõik need neli laulu on igati vägev algus soolokarjäärile ja paneb mõtlema sellele, et millal võiks ilmuda Jisoo esimene sooloalbum?

Kuula ise ka:

Huw Lewis Jones,

Sam Caldwell

„Kas karu kakab

metsa all?“

(Argo kirjastus)

Kas tahad teada, kuidas tundub olla karu?
Tahaksid sa osata karusid kaitsta?
Oled sa kunagi mõelnud, miks karud ometi nii palju kakavad?!

Asjatundlik teejuht Huw Lewis Jones vastab kõigile neile ja teistele küsimustele, talle tuleb selles appi kunstnik ja karufänn Sam Caldwell. Tõmba matkasaapad jalga, haara binokkel ja ära unusta märkmikku – asume teele!
Teekond viib meid sügavale metsa, aga ronime ka mägedes ja käime ära jäises Arktikas, et saada tuttavaks kaheksat liiki karudega.
Sellelt retkelt saad palju uusi ja põnevaid teadmisi, õpid tundma karude elu ning kohtud nii praegu elavate karude kui nende välja surnud sugulastega.

Huw Lewis Jones on ekspeditsioonijuht, looduseuurija ja auhinnatud kirjanik. Ta õpetab Falmouthi ülikoolis looduslugu ja tal on olnud õnne näha looduses palju karusid.

Sam Caldwell on illustraator, kes elab Glasgow’s Šotimaal. Ta õppis Edinburghi kunstikolledžis maali erialal ja on illustreerinud mitu lasteraamatut.

See raamat ilmus eesti keeles paar aastat tagasi ehk 2023. aastal. Mina avastasin selle ägeda raamatu ca kuu aega tagasi, kui nägin vahvat pakkumist raamatu soodushinnale ja otsustasin, et tuleb tellida ja lugeda.

Karudega on mul seis selline, et karud mulle hirmsasti meeldivad.

No mõtelge ise – lapsepõlves, kes oli kaisus? Kaisukaru!

Kelle lood meeldisid nii raamatus kui ka multifilmis? Karupoeg Puhhi, veidi hiljem ka karupoeg Paddingtoni.

Missuguse raamatu abil õppisin lugema? „Karu-aabitsa“!

Hiljem, koolis olles, kirjutasin ühe oma esimese kirjandi. Ja millest/kellest? Otse loomulikult karust! Õpetaja oli leidnud ka ühe vea, kuna karud olid mu lemmikud, siis pidi neid ka palju sündima, mistõttu olin kindel, et karul sünnib korraga vähemalt 5 (!) poega … aga tegelikult …

Rääkimata sellest, et mul on kodus ja mitu-mitu karuraamatut (üks lemmikutest on 1975. aastal eesti keeles ilmunud James Oliver Curwoodi kirjutatud „Põhja hulkurid“, ja ka Mati Kaalu 1980. aastal kirjutatud „Pruunkaru“, mis ilmus raamatusarjas „Pääsuke“, väga huvitav on Bernd Brunneri raamat „Karud“, eesti keeles 2008).

Ühed lemmikutest olid Vassili Germani kirjutatud „Lõbusad tutvused“ (1967), Leelo Tungla kirjutatud „Karune raamat“ (1975) ja Helju Rammo „Imekaru“ (1977), Rudo Morici „Kuidas ma karule nime panin“ (1983).

Üks karuraamatutest on lausa poola keeles (aru ei saa, aga ilusad pildid on sees …) ja üks neist karukatest on tšehhi keeles (taaskord, aru ei saa, ja jälle need ilusad pildid …).

Seega, kui leiate ägedaid karuraamatuid, siis andke mulle teada.

„Kas karu kakab metsa all?“ on samuti väga äge karuraamat, mis kirjutatud lastele ja noortele, kuid sobib suurepäraselt ka suurtele inimestele.

„Kas karu kakab metsa all?“ alguses tutvustavad end raamatu autor ja illustraator, seejärel sisukord ja meid kutsutakse karuretkele. Kindlasti tasuks kaasa võtta tugevad saapad, vihmajope, binokkel ja putukatõrje. Ei maksa unustada pakkida kotti märkmikku, kuhu joonistada pilte ja kirjutada üles oma tähelepanekuid.

Järgmisel paarisküljel oleme karude otsingul. Kas sa oskad karusid märgata (karu võib paista küll väga nunnu, aga teda tuleb jälgida ohutust kaugusest), kus kõik karud on (karud on elanud meie planeedil tuhandeid aastaid, kuid kui metsad hakkasid asenduma külade ja linnadega, pidid karud sügavamale metsa peitu pugema ja nüüd tuleb karu nägemiseks teda juba väga hoolikatlt otsida). Saame teada sedagi, et karusid ei tasuks häirida ja mõnikord ei piisa karude eest pääsemiseks isegi puu otsa ronimisest!

Seejärel saame teada, kus karud elavad. Karude kodu on Põhja-Ameerikas, Lõuna-Ameerikas, Aasias ja Euroopas. Nad võivad elada metsas, mägedes, tundras ja kõrbes. Ameerika mustkarusid ehk baribale on rohkem kui kõiki teisi karusid kokku. Nemad elavad Kanada ja USA metsades.

Jääkarud elavad ainult Arktikas. Austraalias pole karusid ja ka koaala pole karu.

Kunagi oli olemas Atlase karu – pruunkaru, kes elas ainult Aafrikas.

Järgmistel lehekülgedel saame teada, et karusid on maailmas kaheksa liiki. Kõik karuliigid kuuluvad karulaste sugukonda. Seega, huulkaru, jääkaru, baribal ehk Ameerika huulkaru, prillkaru, kaeluskaru, päikesekaru, pruunkaru ja hiidpanda.

Liigume ajas tagasi. Koopaajastu! Milline oli kõige vanem karu? Selgub, et ta sarnases väikese koeraga ja oli umbes foksterjerisuurune. Euroopa suurim karu oli koopakaru, kõige suurem karu oli eelajalooline Lõuna-Ameerika lühikoon-karu.

Edasi loeme karudest ja nende kakast, juttu ons sellestki, mida karud söövad ja et neil on supermeeled. Kas tead, milline on karukeel (titeea pudikeel, stressis karude hääl, hirmuhääled ja mängimise helid)?

Siin on juttu selja sügamisest, kuid ka jääkaru lahedatest oskustest - jääkaru tohutud käpad toimivad nagu lumeräätsad, jääkaru paksu kasuka all on musta värvi nahk, mis aitab teda talvel soojas hoida, jääkaru silmadel on lisalaug, mis kaitseb neid suvel ereda päikesevalguse eest ja lubab neil ka vee all silmi lahti hoida, mõnes Arktika osas võib jääkaru koduterritoorium olla kuni 260 000 ruutkilomeetrit!

Saame tuttavaks ka karudega, kes elavad puude otsas – prillkarud ja päikesekarud. Loeme karude värvidest ja nendega on üks suur häda. Kuidas karud magavad? Tuduaeg! Kliimamuutuse tõttu on mõnel karul soojemate talvede ajal raske uinuda ja need karud ärkavad ka liiga vara üles. Saame teada, kas karud liiguvad öösel ringi?

Meile tutvustatakse ka põnevaid karujutte – taevased karud, karukultus, suured karud, karujumalanna jpm.

Keda võiks nimetada karumaailma superstaarideks? Need on kindlasti pandad, sest paljud inimesed armastavad pandasid ja nad on ka väga haruldased ja ainulaadse eluviisiga. Juttu on pandaärist, pandade akrobaatilisest pissimisoksusest ja nende värvusest.

Juttu on ka karumaailma nukrast poolest. Paljud karud on looduskaitse all ja väljasuremisohus, paljud karud on juba ka välja surnud – Mehhiko grisli (viimati nähtud 1976), Atlase karu (viimati nähtud 1870), California grisli (viimati nähtud 1922) ja pruunkaru alamliik Gobi karu, kes elab Mongoolias Gobi kõrbes ja arvatakse, et teda on alles jäänud vähem kui 40 isendit …

Raamatu viimases loos on juttu sellest, et karud vajavad ellujäämiseks suuri puutumatu looduse alasid. Hulk inimesi on kogu maailmas ametis karude päästmisega. Et karude kaitsmine oleks edukas, peame õppima teiste loomadega kõrvuti elama ja nende elupaiku kaitsma.

Tublit tööd on tehtud Yellowstone´i rahvuspargis – 1970. aastatel oli seal alles vaid 150 karu, aga nüüd elab seal rohkem kui 700 karu.

Vahva karuraamat see „Kas karu kakab metsa all?“. Igati huvitav ja põnev lugemine, palju fakte ja teadmisi. Ja ka raamatu illustratsioonid on super suurepärased.

Nat Amoore

„Dušimaa.

Needuse murdmine“

(Eesti Raamat)

Ühel kiirel hommikul duši all seistes soovib 10-aastane Felix kõigest väest siit lihtsalt minema pääseda. Ja ta pääsebki … kuid üsna ootamatul viisil.

Ühtäkki seisab Felix keset välja ja on sattunud lahingu keskpunkti! Inimesed kannavad vanaaegseid riideid, ta ise on ihualasti ja tagatipuks uitavad siin ringi veel lohed! Üheski ajalooõpikus pole sellisest paigast küll juttu olnud! Aga mis veel tähtsam – kuidas ta koju tagasi saab? Poissi ootab ees üllatusterohke seiklus, mille käigus tuleb tal lahendada nii enda kui ka oma uute sõprade mured.

See vahvate illustratsioonidega uus muhe sari sobib lastele alates 7. eluaastast. Loe ka teisi Nat Amoore’i raamatuid: „Koolihoovi miljonäri saladused“, „Heade vempude jõud“ ja „Just nii tuleb rokkida!“.

Nat Amoore on olnud üks minu lemmik lastekirjanikest juba üsna mitu aastat, sest on ju tema sulest ilmunud eesti keeles sellised ägedad raamatud nagu „Koolihoovi miljonär“ (2020), „Heade vempude jõud“ (2022) ja „Just nii tuleb rokkida!“ (2023). Kõikide tema raamatute väljaandjaks on olnud kirjastus Eesti Raamat.

Kuna Nat Amoore on austraallanna, siis meenutasin 2022. aastal, et Austraalia lastekirjandusest on eesti keeles ka varem ilmunud mitmeid väga häid raamatuid: Alan Marshalli “Ma suudan hüpata üle lompide” (eesti keeles 1963, 1990) ja “See on rohi …” (1969, 1990), Caleb Krispi kolm raamatut Ivy Pocketi sarjast (2017 ja 2018), Jessica Tonwsendi “Nevermoor” (2018) ja “Vundersepp” (2019), Andy Griffithsi “13-korruseline puuonn” (2018) ja “26-korruseline puuonn” (2018).

Astrid Lindgreni auhinna on võitnud Austraalia lastekirjanikud Sonya Hartnett (2008) ja Shaun Tan (2011), Hans Christian Anderseni auhinna võitis 1986. aastal Patricia Wrightson, kuid huvitaval kombel nende raamatuid eesti keeles ilmunud ei ole. Austraallaste endi üks suurimaid lemmikuid ja pärjatumaid lastekirjanduse autoreid on Jackie French, kuid ka tema raamatud pole seni eesti keelde jõudnud. Küll on eesti keeles ilmunud Austraalia põlisasukate müüte tutvustav “Unenägude aegadest” (1990 ja 2007).

Nat Amoore on sündinud Sydneys ja “Koolihoovi miljonär” (algupäraselt 2019) oli tema debüüt, mis saavutas üsna kiiresti populaarsust, olles 2019. aastal Austraalias kõige populaarsem lasteraamat!

Seejärel edukad ”Heade vempude jõud” (2020) ja “Just nii tuleb rokkida” (2021), mis moodustasid kokku triloogia, mille tegevus toimus Wattersoni algkoolis.

”Dušimaa”-raamatusari on samuti triloogia ja need kolm raamatut ilmusid Austraalias eelmisel (2024) aastal. ”Needuse murdmine” on selle sarja esimene lugu ja see on taaskord igati äge lugemine. Kolme raamatu pildid on joonistanud James Hart.

Piilusin veidi ka interneti avarustesse ja sain teada, et sel aastal peaks ilmuma Nat Amoore´i kirjutatud raamat ”I Don´t Need a Little Brother”, mis pidi olema ülimalt naljakas!

Aga ”Dušimaa. Needuse murdmine”. Loo alguses same tuttavaks peategelase Felix Anthony McKillopiga, kellel on raskusi ärkamisega (eriti esmaspäeviti), rääkimata sellest, et ta peab minema duši alla! Poisi isa on juba pahane, et Felix pole ärganud.

Seejärel same tuttavaks ka Felixi noorema venna Ollyga, kes on kaheksa-aastane ja Felixist kaks aastat noorem. Mulle tundub, et Olly on hommikuti oluliselt energilisem kui Felix, kusjuures ka Felix kinnitab, et tema noorem vend oleks justkui pärit mingilt teiselt planeedilt.

Olly viskab Felixile igasugu nalju, kuigi Felixi arvates on need pisut lapsikud (kas ikka on?).

Lõpuks on Felix duši all. Vesi jõudis tema peani ja … kriiks! Ruumi täitis metroorongi roostes pidurite häält meenutav heli, silmipimestav valge sähvatus ja kõrbenud juuste vänge hais.

Järgmise peatüki pealkiri on ”Alasti ja meeleheitel”. Felix tundis muru taldu torkimas. Ta oli alasti ja seisis keset suurt välja ja tal polnud aimugi, kus ta oli või kuidas ta sinna sattus. Hetk hiljem saab lugeja aru, et Felix oli sattunud mingisugusele lahinguväljale, sest üle mäeharja ja nõlvast alla Felixi poole jooksid sõdurid! Mõned olid jalgsi, viibutasid mõõku ja kandsid kilpe, teistel olid vibud vinna tõmmatud ning kolmandad olid hobustel, pikad piigid kaenlas.

Teiselt poolt tormas nende poole salk külaelanikke.

Ja Felix oli nende vahel! Alasti.

Vaadates James Harti illustratsioone, on selge, et Felix on sattunud üsnagi ammusesse aega.

Felix märkas maas sinist ja kollast värvi kilpi. Poiss haaras selle kätte ja hoidis seda oma tähtsamate kehaosade ees ja pani jooksu. Eespool, suure välja servas, asus väike talumaja. Felix jooksis selle poole. Maja ees oli pesunöör täis puhtaid riideid. Tavaliselt poleks Felix midagi võõrast endale võtnud, kuid nüüd oli tegu meeleheitliku olukorraga. Majast oli kuulda ilusaid viiulihelisid, Felix oleks peaaegu tahtnud tantsima hakata.

Felix sai riided, kuigi üks kana vaatas teda laitvalt. Poiss pani jalad kiiresti püksisäärtesse, haaras särgi ja tardus paigale. Ta oli vahele jäänud!

Maja kõrval seisis umbes Felixi vanune punaste lokkis juustega poiss, kes pani käed rinnale vaheliti ja kergitas Felixile kulmu. Poisi pilk ütles rohkem kui tuhat sõna. Kas tõesti varastas Felix pesunöörilt riideid?

Kas poiss tahtis riideid tagasi? Felixile tundus, et vist siiski mitte. Poiss kadus majja, viiulimäng katkes ja poiss tuli tagasi koos tüdrukuga, kes oli poisiga üheealine, ka tüdrukul olid tulipunased juuksed.

Saame teada, et poisi nimi on Noah.

Tüdruk märkas maas lebavat kilpi, seda, millega Felix oli end väljal katnud. Tüdruk oli kindel, et see on Devonfieldi sõduri kilp, päris ehtne! Tüdruk pakkus välja, et nad võiksid teha vahetust. Kilp jääks temale, Felix saaks endale riided. Lisaks saaks Felix ka ühed vanad saapad.

Felix oli selle kaubaga nõus.

Nüüd saame teada, et tüdruku nimi on Elsie ja poiss nimega Noah on tema kaksikvend.

Hetk hiljem saab nii Felix kui ka lugeja teada, et Noah ei räägi … Elsie selgitab, et üks nõid pani poisile needuse peale, kui Noah oli imik, ja varastas ta hääle! See ajas Felixit naerma, sest sellist asja nagu nõiad ja needused ei ole olemas.

Aga lugejale tundub, et ju vist ikkagi on, kui Noah ei räägi. Igaks juhuks uuris Felix, kas seda needust saab kuidagi murda?

Elsie vastas, et ainuke viis, kuidas needust murda, on Noah´ naerma ajada. Felix tegi nüüd lolli nägu, et Noah naerma ajada, kuid sellest polnud abi. Elsie lisas, et venna jaoks polnud mitte miski naljakas.

Saame teada sedagi, et Elsie ja Noah elasid selles majas üksinda, vanemaid neil ei olnud. Elsie kinnitas, et nad on kümneaastased ja ega nad enam lapsed ole. Noah pidi järgmise lõikuse ajal esimest korda põllul tööle hakkama, sest neil oli raha vaja, et maja neile jääks. Nad ei taha mamma-papa maja kaotada. Elsie kinnitab, et ta läheks samuti põllule tööle, kuid tüdrukuid sinna tööle ei võeta.

Elsie tegi Felixile ettepaneku, et nad võiksid üheskoos linna laadale minna, kuid Felix tahaks leida koduteed, kuigi ega ta ju ei tea, kus see kodu üldse olla võib. Elsie kinnitas, et nad aitavad Felixil koduteed leida, kuigi ta polnud kuulnud mitte midagi Cork Bayst, kus oli Felixi kodu.

Elsie tegi ettepaneku, et nad võiksid minna Müstilise Mago juurde, sest ennustajad oskavad head nõu anda. Just Müstiline Mago oli teada andnud, et Noah´le on needus peale pandud.

Nüüd asuvad Felix, Elsie ja Noah teele linna poole. Teel näeb Felix päris ehtsat lohet!!! See on küll selline sea suurune ja on taimetoiduline (parajasti sõi lohe maisi, tehe sellest suust tuleva leegiga plaksumaisi), mistõttu ei suuda Felix aru saada, kuhu ta ikkagi on sattunud? Millisesse ajastusse, millisesse maailma?

Linna meie kolmik jõuabki. Seal on käimas laat, kus müüakse ja ostetakse igasugu asju, laadal on näha igasugu loomi ja laadal on ka ennustaja Müstiline Mago telk. Sinna lapsed lähevadki.

Mago küsib ennustamise eest kaks hõbemünti ja Felixile tundub, et Mago on lihtsalt soolopuhuja, kuid ennustaja tõdeb, et igale probleemile on lahendus ja lahendus, mida otsid, ei pruugi olla lahendus probleemile, mille pead lahendama. Ta soovitab Felixil üles otsida probleem ja see lahendada, nii leiab ta otsitud lahenduse.

Segane värk. Felix ei saa aru, mida ennustaja ütles, kuid Elsie on kindel, et just Noah on Felixile täiuslik probleem, mida lahendada. Felix peab Noah´ naerma ajama, sellega muurab ta needuse, Noah hakkab rääkima ja Felix saab koju minna. Tundub üsna loogiline? Vist?

Nüüd üritab Felix Noah´d naerma ajada, selleks on vaja arvatavasti tünga teha, vempusid visata. Selleks hüppab ta hobuesõnnikusse, viskab Elsie õlale suure ämbliku (see on küll tehtud kastanikestast), kuid ei midagi. Noah ei naera, Elsie ei ehmu, sest tüdruk kinnitab, et ämblikud on igati armsad olendid, kui neid võrrelda tuld purskavate ja luid lutsivate lohedega, tigedate sookollide ja jõetrollidega, rääkimata näljahädast, sõduritest, kes külasid terroriseerivad ja need maani maha põletavad.

Äkki on abiks Felixi väikevenna Olly naljad? Felix kasutab neid ja Noah hakkabki naerma, kuid … rääkima ei hakka ta ikkagi, sest mingit needust lihtsalt polegi. Noah kutsub Felixi endaga kaasa ühte vanasse hoonesse, kus on palju raamatuid ja rulli keeratud käsikirju.

Noah kirjutab Felixile paberile, et ta lihtsalt ei oska rääkida, mingit needust ei ole. Ta lisab, et Elsie ei oska kirjutada.

Tagasi laadale. Nüüd on sinna kogunenud talunikud, kes nõuavad sõdurite abi. Nende maisisaak on hädaohus, sest maisimugijad (lohed) hävitavad selle. Laadale oli toodud puur, milles oli üsna hirmunud maisimugija. Felixil oli loomast kahju, äkki oli lohe päästmine Felixi missioon? Ta päästab lohe ja pääseb koju?

Felix läks puuri, milles oli lohe. Nüüd näitas poiss rahvale, kuidas teha plaksumaisi, kasutades selleks lohet. Ta kõditas maisitõlviku kattelehtedega lohe nina. Lohe aevastas ja tema suust väljusid leegid! Leekide abil sai mais sooja ja hakkas plaksudes paisuma. Lõhn oli võrratu, Elsiel oli ka võid. Felix lisas soojale maisile seda … see oli imeline roog. Külarahvas nautis seda, ja keegi ei teadnud täpselt, mis see tegelikult on.

Selleks, et plaksumaisi teha (elanikud nimetasid selle võiga kaetud maisitupsudeks) oli vaja, et lohed oleksid vabad.

Rahvas oli Felixi ettepanekuga nõus, kuid ka sellest polnud abi, et Felix oleks koju pääsenud.

Selleks, et koju saada oli vaja veel miskit. Mida? Selle jätan Sulle endale lugeda, sest taaskord oleme jõudnud selle vahva raamatu lõppu. Koju pääsemiseks on vaja veel Felixi häid mõtteid. Selleks on vaja muusikat ja tantsu, selleks on vaja seda, et õde ja vend jääksid kokku, et nad saaksid üheskoos rännata.

Kas Felix pääseb koju? Kui raamatu läbi loed, siis saad teada.

Omalt poolt lisan seda, et kuna ”Dušimaa” esimene raamat oli hiiglama vahva ja lahe lugemine, siis oleks tore, kui saaskime lugeda ka selle sarja teist ja kolmandat osa …

Seppo Zetterberg

„Rändajad Soome sillal“

(Varrak)

„Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade. Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti.

Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised.

Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn.

Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.

Seppo Zetterbergi sulest on eesti keeles ilmunud veel mitmeid väga-väga huvitavaid ja sisukaid raamatuid: „Jüri Vilmsi surm“ (kirjastus Tänapäev, 2004), „Kultuurisillad ja revolustioonituuled“ (Tänapäev, 2013),  „Eesti ajalugu“ (Tänapäev, 2015), „Maailma ajalugu“ (Varrak, 2015), „Konstantin Päts ja Soome“ (Varrak, 2021), „Reisimuljeid vanadest Baltimaadest“ (Varrak, 2023)

„Rändajad Soome sillal“ ilmus eesti keeles 2017. aastal.

Otustasin lugeda läbi just selle Seppo Zetterbergi kirjutatud raamatu, kuna ka minu jaoks olnud Soome üks vägagi oluline riik.

Lapsena sai ammutatud igasugu teadmisi ja fakte, ja tegelikult ka soome keele oskust Soome televisiooni abil, rääkimata nähtud filmidest, telesarjadest, muusikasadetest jm. Palju oli abi ka sõprade abil saadud soomekeelsetest koomikisajakirjadest „Aku Ankka“. Toona ei osanud unistadagi, et kunagi hakkab ka meil ilmuma ajakiri „Miki Hiir“ …

Ülikooliski sai eesti keele ja kirjanduse kõrval õpitud soome keelt, õppejõuks legendaarne keeleteadlane Kalju Pihel. Vahva kogemus oli ka reis ülikooli ajast (90ndate aastate alguses) Tuusulasse, kus sai õpitud soome keelt, kultuuri ja nähtud lähemalt ka seda nn vaba maailma. Aastate jooksul on mul endalgi õnnestunud tõlkida paar raamatut soome keelest eesti keelde, veidi aega ka Soomes elada (see oli tõepoolest veidi …) ja viimasel paaril aastal olen saanud kirjutada lugusid mitmest soome koeratõust.

Soome kirjandus (Aleksis Kivi, Mika Waltari, Eino Leino, Tove Jansson, Aapeli, Kirsi Kunnas, Sinikka Nopola, Arto Paasilinna, Hannu Mäkelä jt) ja muusika (Jean Sibelius, Tapio Rautavaara, Vesa-Matti Loiri, Hector, Fredi, Kirka, J. Karjalainen, Tommi Läntinen, Katri Helena, Marion Rung, Dingo, HIM, Apocalyptica, Hanoi Rocks, Yö, Mamba, Popeda, Eppu Normaali, Boycott jpt) on mind kõnetanud ikka ja jälle. Rääkimata legendaarsetest soome suusatajatest, suusahüppajatest, jäähokimängijatest, vormeli- ja rallisõitjatest jt.

Raamatu alguses ütleb raamatu autor lugejale, et „Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes tegutsesid mõlemal pool Soome lahte ehk Soome sillal ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Raamatus ei ole tegemist ei süstemaatilises ega kõikehõlmava ülevaatega soome-eesti sidemetest, kuigi nende inimeste seas on Soome ja Eesti rahvusliku liikumise juhtivaid tegelasi ja hõimuvaimu edendajaid.

Seppo Zetterberg lisab, et eriti aurulaevade liikumise algusaegadel 1836 ja 1837 oli juba reis ise üle Soome lahe paras elamus. Oli neid, kellele reis oligi eeskätt laevasõit, mille jooksul käidi kas Helsingis või Revalis (Tallinnas), kuid suuremale osale oli laevasõit see vahend, mille abil tuldi teisele maale ja tehti seal pikki retki, näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula, J.V. Jannsen, C. R. Jakobson, K. A. Hermann jpt.

Raamatu esimene peatükk on „Soome sild“, milles Zetterberg tõdeb, et Kai Laitinen on oma essees „Soome sild“ kinnitanud, et „Soome sild“ oli kaua aega Eesti ja Soome kultuurivahetuse keskne termin. Kuigi Soome silda ehitati ja seal liiguti agaralt eesti rahvusliku liikumise tõusuajal 19. sajandi II poolel, on see metafoorina ometi palju vanem.

Esimest korda esineb Soome sild hilisemas sümboolses tähenduses F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojas“. Seal langetab Kalevipoeg suure tamme, mille laudadest tehakse merele sild, mis ühendab Virumaa ja Soome rannad.

Mitmekülgne kultuuritegelane ja Soome tundja pastor M. J. Eisen on märkinud, et Soome sild tähendas talvist jääteed üle Soome lahe.

Soome sillale kui sümbolile andis tiivad luuletaja Lydia Koidula. Temale tähendas palju tutvumine kahes soomlasega – C. G. Swani ja J. R. Aspeliniga, kes olid tulnud esimesele Eesti laulupeole 1869. aastal. Koidulast on raamatu esimese peatükis veel pikemalt juttu.

Ka keelte lähendamine kuulus Soome silla arhitektuuri juurde. Keeleuurija ja luuletaja Arvid Genetz (Arvi Jännes) pidas Soome Kirjanduse Seltsi 50. aastapäeva pidulikul koosolekul 1881. aastal ettekande keelematerjalidest Soome silla ehitamisel ja pani ette radikaalseid muudatusi mõlemas keeles, mis neid sarnasemaks muudaks.

1884. aastal korraldati Jyväskyläs Soome esimene laulupidu, mis selgelt oli saanud eeskuju Eestist, olid külalisena kohal ka kümmekond eestlast. Polnud siis ime, et lauakõnedes nimetati sageli Soome silda kui meie maade ja rahvaste ühendajat.

20. sajandi alguses kasutas Soome silla metafoori suviti Soomes koduõpetajana töötav ja hiljem Helsingi ülikoolis õpinguid alustanud luuletaja ja hilisem kirjandusteadlane Gustav Suits. Ta toimetas kirjanduslikku albumit „Kiired“ ja 1901. aastal väljendas ta soovi arendada sellest ajapikku Eesti-Soome sild.

1906. aasta sügisel hakati Helsingis looma Soome-Eesti Liitu, mille asutamiskoosolekul pidas Gustav Suits pika, ka Helsingin Sanomates ilmunud kõne.

Soomes pagulasena elanud hilisem iseseisva Eesti riigi mitmekordne riigivanem Konstantin Päts kirjutas samal ajal (1909) Karjala kannasel Ollilas viibides kahesosalise visiooni „Soome-Eesti sild“. Seal õhutas ta maade ja rahvaste tihedamat kultuurilist ja majanduslikku läbikäimist. Pätsi visiooni saab vaadelda kui alusteksti järgnevatele plaanidele Soome ja Eesti kaksikriigist, mida ta hiljem arendas juba isesesisvas Eestis.

1917. aasta detsembris, kui Vene impeerium juba lagunemas oli, kirjutas Friedebert Tuglas essee „Soome sild“. Seal on Tuglas muuhulgas öelnud: „Soome sild – see oli meie rahvusiku ärkamisaja kõige hellem unistus, hõbelõimeline pettepilt, kuldkajaline tuleviku muusika.“ Sellega käis kokku kõik, mis selleaegses eesti poliitikas oli ilus ja püha.

Perioodil, kui Soome ja Eesti riigid olid iseseisvumas, liitus sillaehitajatega veel kauaaegne Soome tundja ja palju Soome lehtedes kirjutanud Hindrik Prants. Oma raamatus „Soome sild“ (1919), mis innustas fennomaane Eestis, kuid mida kritiseerisid ajaloolased, uuris ta soome-eesti kontakte „aastatuhandete jooksul“. Selle tulemusena nägi ta nüüd Soome ja Eesti liitu sündimas; seda usku kinnitas soomlaste sõjaline abi parasjagu käimas olevas Eesti Vabadussõjas.

Selliseid huvitavaid märkmeid ja mõtteid raamatu esimesest peatükist.

Loomulikult ei saa ma hakata Sulle tervet raamatut ümber jutustama, sest raamatus on põnevat ja huvitavat lugemist peaaegu 400. leheküljel. Ma üritan välja tuua siinkohal mõned olulised nimed ja märksõnad, millest saad raamatust pikemalt lugeda.

Johan Philip Palmen Tallinna Toomkoolis 1823-1824 ja Johan Jakob Nordström – reisijuht Tallinnas aastal 1834 (Nodrström võrldes toonast Tallinnat lausa Napoliga! ja kinnitas, et Tallinnas oleks justkui kaks maailma – ülalinn ja all-linn).

Juttu on ka Soome lahel avatud laevaühendusest (1836, 1837), supelasutustest Tallinnas ja Helsingis, keskaegsest Tallinnast, mis oli modernse Helsingi vastand, 1837 ilmus ka esimene Tallinna reisiraamat soomlastele, mille kirjutas eelpool mainitud Johan Jakob Nordström.

Edasi on juttu Elias Lönnrotist ja tema jalgsimatkast Eestimaal aastal 1844. Tema arutles selle üle, kas eesti keel on soome keele tütar või õde. Lönnroti üheks õpetajaks oli ka Fr. R. Faehlmann, pole teada, kas Lönnrot kohtus Võrus olles ka Fr. R. Kreutzwaldiga.

Käime koos August Ahlqvistiga Eesti nurmedel, kuid tema kirjutas 1854. aastal soomlastele ka Eesti kaasaegsest kirjandusest.

Loeme ka „Kalevipoja“ retkest Soome. Fr. R. Kreutzwaldi eepose esimese versiooni käsikiri oli valmis saanud 1853. aastal, kuid see ei läinud trükki. 1854. aastal proovis Kreutzwald uuesti, kuid tsensor Carl Mickwitz andis teosele hävitava hoobi. Nüüd andis August Ahlqvist märku, et Soomes oli tsensuur sel ajal ebatavaliselt leebe. Sellepärast oleks täiesti võimalik trükkida „Kalevipoeg“ Helsingis! Seejärel saame juba pikemalt lugeda, kuidas „Kalevipojal“ asjad Soomes läksid.

Juttu on ka Kreutzwaldi muinasjuttudest, mis samuti Soomes kirjastati, kuid ka Keiserliku Aleksandri ülikooli ajaloo professori ja fennomaani Yrjö Koskineni reisist Eestimaa teedel. Koskinen tundis huvi ka liivlaste vastu, ja talle andis olulist info ka Kreutzwald. Ja veel, raamatu autor peatub ka Eesti esimesel üldlaulupeol 1869 ja Soomel, ja ka „Maamme“-laulu teel Eestisse.

Lisaks veel peatükid Eesti esimesest perekonnast Soomes, Carl Robert Jakobsoni Soome-reisidest, Eestis rändavast O. A. F. Lönnbohmist (tema oli aktiivne estofiil ja hea eesti keele oskaja), baltisaksa kosmopoliidi, kirjaniku ja estofiili Georg Julius von Schultzi idüllist Soomes, laulupeo pikast teekonnast Soome, Eesti keele sõprade seltsist ja selle saamisest Soome hõimurahvaste seltsiks.

Sellised lood selle raamatu kaante vahel. Palju tuttavaid inimesi, kes mänginud olulist rolli nii Eesti kui ka Soome kultuuriloos, kuid palju ka neid, kes vajavad tänase lugeja jaoks „avastamist“. Selge on see, et ega see Soome silla loomine ja elus hoidmine pole olnud lihtne, on olnud õnnestumisi ja altminekuid, kuid kindlasti on Soome sild olulisel kohal mõlema riigi lähiajaloos.

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian 10.04.2009 - 27.07.2023

Ja head lugemist :)