Katie Kirby

„Lottie Brooksi pööraselt kaootilised jõulud“

(Eesti Raamat)

Kas jõulud on juba käes? Kas jõulud on juba käes? Kas jõulud on juba käes? Kas jõulud on juba käes?!

Lähenemas on jõulud ja Lottie on hirmus elevil. Ka mamps on rõõmus, sest nad saavad ükskord ometi veeta pühad ainult oma pere keskel. Kogu see rahu ja vaikus! Ent siis otsustavad mõned sugulased siiski külla tulla. Ja siis veel mõned. Võib juhtuda, et Antoine’i ja Lottie vestluses läheb midagi tõlkes kaduma ja oodata on veelgi rahvast … Aga võõrad EI TULEKS ju jõuludeks lihtsalt niisama külla … ega ju? Kohe kuidagi ei teki õiget hetke mampsile võimalikust Prantsuse invasioonist rääkida. 

Sellal, kui Lottie end veenda püüab, et kõik on hästi, beebi Bella piinlik sõnavara mühinal areneb ja Toby on … Toby, kulgevad asjad omasoodu edasi ning perel ei jää muud üle, kui kaosega toime tulla.

Kas oled juba lugenud Lottie eelmisi päevikuid? Ilmunud on „Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“ (2021), „Lottie Brooksi katastroofilised apsakad sõpradega“ (2022), „Lottie Brooksi megakeerulised armumised“ (2023) ja „Lottie Brooksi täiega jube koolireis“ (2024).

Lottie Brooksi lood ja juhtumised on saanud populaarseks ka meie laste seas. No eriti tüdrukute seas, sest on ju Lottie Brooksi lood ka ju tüdruku jutustatud lood, mistõttu saavadki tüdrukud nendest lugudest paremini aru … poisid võivad ka lugeda, aga …

Hiljuti lugesin ajakirjast „Hea Laps“ vahvat intervjuud raamatusarja autori, Katie Kirbyga. Kes tahab teada, mida autor Lottie Brooksist rääkis, otsib üles novembrikuu ajakirja.

Nüüd on ilmunud Lottie Brooksi jõuluraamat ja see on täpselt sama äge ja humoorikas, kui ka kõik teised selle raamatusarja raamatud. Nagu olen ka varem Lottie Brooksi lugude kohta ütelnud, ka täiskasvanu loeb ja itsitab …

6. klassi 12.-13. aastane tüdruk Charlotte Rose Brooks ehk Lottie Brooks kinnitab selle raamatu alguses, et ta armastab jõule täiega! Tema lemmikud pühadega seotud asjad on kingitused, jõulutulukesed, ahjuroad, šokolaad, Ferrero Rocherid, diivanil lösutamine ja jõulufilmide vaatamine jm.

Ta kinnitab, et tipsutavad vanemad ütlevad „jah“ asjadele, millele nad tavaliselt ütleksid „ei“.

Kuna Lottie Brooksi lood on ju kirjutatud päeviku vormis, siis võiks seda raamatut ka omamoodi jõulukalendriks nimetada ja raamatut võib lugeda ka üks päev korraga, nii nagu avad jõulukalendrit seinal. Sellegi loo põhisündmused saavad alguse 1. detsembril.

Mul ei ole plaanis Sulle kõiki sündmusi ümber jutustada, kuid panen lühidalt kirja selle, mida selles loos naljakat juhtub.

Nii, alustan. Lottie annab oma hamstritele üle jõulukalendrid, igas taskus tibatilluke kõrvitsaseeme. Vanemad riputavad köögi lakke heeliumõhupalli külge päkapiku, kes saab nimeks Gavin Särakera.

Lottie näeb unes, kuidas tema sõber Daniel teda suudleb. No see juhtub küll unes, kuid see on piisavalt oluline, et sellest ka parimatele klassiõdedele rääkida. No teate küll, Jess, Amber jt.

Lottie käib koos papsi ja mampsiga jõulukuuske ostmas, ja seegi on ju omamoodi naljakas traditsioon. Loomulikult tuleb kuusk kodus ka ehtida ja ka see ei lõpe sekeldusteta.

Seejärel teatab ema Lottiele, et sel aastal on vanaema ja vanaisa otsustanud veeta jõulud põhja pool Lottie tädide juures, mistõttu on nad esimest korda lihtsalt viiekesti ehk Lottie, ema ja isa, väikevend Toby ja pisike õde Bella. Siinkohal tuleb etteruttavalt mainida, et ega nad ikka viiekesti sel aastal siiski ei ole …

Koolis tõmmatakse loosi, kes kellele jõulukingi teeb. Rahaline piir on ka paika pandud ja Lottie saab loosis endale Jessi nime ehk siis oma parima bestika nime! Vägev ju!

Ja veel. Lottie väikevend Toby valitakse Jeesuse sünniloo näidendisse, mida etendatakse kohalikus kirikus jõulueelsel pühapäeval. Poiss sai endale lammas number kaks osa! Selleks pidi Toby loomulikul kombel määgima ja Lottie kinnitab, et Tobyl kukkus see jube hästi välja, kuid uskuge mind, selles raamatus on seetõttu ka määgimist üsna palju! Ema kinnitas, et tal on andekad lapsed ja põnev oleks teada, millega üllatab teda tulevikus Bella?

Üllatus ei lase end kaua oodata. Üheteistkuune Bella ütleb oma esimese sõna! Ema arvab, et see on „emps“, aga ei ole, on hoopis „peps“!

Eelpool oli juttu Danielist, kuid ei maksa unustada, et Lottiel on üks vahva sõber veel, kellega tüdruk tuttavaks sai, kui nad ekskursioonil käisid. Selleks on prantsuse poiss Antoine, kes inglise keelt väga hästi ei oska, mistõttu on tema ja Lottie sms´ide „kirjavahetus“ vägagi humoorikas. Ühel hetkel saab Antoine aru, et Lottie teda ja tema peret jõuludeks Inglismaale kutsub. See polnud sugugi mitte Lottie plaan, aga see lihtsalt kukkus sedasi välja. Edaspidi püüab Lottie küllakutset „tühistada“, kuid ka see ei taha teps mitte õnnestuda.

Lottie paneb kirja ka oma jõulusoovid. Dyson Airwap (üks igavesti uhke föön, kuid see ei ole mitte lihtsalt föön ja ei maksa mitte vähe raha …), raha ja nõiasõnad, mis aitaksid Lottie väikevennal muutuda vähem tüütuks, haisvaks ja lärmakaks! Siinkohal pean siiski etteruttavalt mainima, et sel aastal ei lähe ka jõulukinkidega nii nagu Lottie lootis … pigem vastupidi …

Järgmisena läheme koos Lottie, tema ema, väikevenna ja väikese Bellaga aianduskeskusesse, et külastada jõuluvana. Kahjuks ei lähe ka seal asjad nii nagu võiks minna, sest Bella otsustab jõuluvana nina hammustada (beebide värk), mistõttu on see külaskäik jõuluvana juurde üsnagi verine.

Lottie käib ka koos sõbrannadega jõulukinke ostma. Mäletad küll, millest rääkisin – see klassi jõulupakkide värk. Pean tunnistama, et Lottie on hea sõbranna, sest ostab Jessile ägedaid asju, mistõttu ka paki rahaline piir läheb veidi lõhki, aga see polegi ju oluline. Tähtis on teha sõbrannale ilusad kingid.

Ootamatusi ja ootamatuid uudiseid on selles loos veel ja veel. Ema annab Lottiele teada, et vanaisa ja vanaema siiski tulevad jõuludeks nende poole, kuna tädi Emily ja tädi Claire on taimetoitlased ja keelduvad jõuludeks kalkunit küpsetamast.

Lottie saadab sms´e ka Antoine´ile, ja üritab selgitada, miks ei tohiks poiss talle jõuludeks külla tulla. Eriti veel terve perega, kuid Antoine arvab, et need on mingid inglaste naljad, sest nemad kindlasti tulevad. Nüüd on Lottiel probleem, kuidas anda emale teada, et jõuludeks tuleb veelgi rohkem külalisi, kui vanaema ja vanaisa? Kõige kindlam on seda varjata ja mitte rääkida, no et alles viimasel hetkel emale ütelda.

Lottie õpetab meid ka õigesti Ferrero Rochere sööma. See on nii peen hõrgutis, et selle söömiseks on seitsmest etapist koosnev protsess, mistõttu on Lottie pisut pahane, kui Jess seda hõrgutist lihtsalt ühes etapis sööb. Jess võtab kommi, paneb suhu ja närib.

Saame osa ka sellest, kui koolis loosipakke hakatakse jagama. Lottiele kingitakse kellegi poolt kalkunimask! Kalkunimask! Uskuge või mitte. Kalkunimask! Lottie üritab halva asja juures head nägu teha, ja see tuleb tal ju üpris hästi välja, kui meenutada ka Lottie varasemaid raamatuid/päevikuid.

Koolis on ka väike jõulupidu. Muusikat teeb õpsidest koosnev bänd.

Ja ongi vaheaja esimene päev. 17. detsember. Toby harjutab jätkuvalt määgimist ja Bella karjub sõna „PEPS!“ Lottie saab kõne Pranstsumaalt, helistajaks Antoine´i ema. See ülimalt naljakas dialoog, sest ka Antoine´i ema ei kõnele õiget inglise keelt ja Lottie ei kõnele ju ka prantsuse keelt, kuid selge on see, et Antoine ja tema pere tulevad Inglismaale! Vot nii!

Järgmisel päeval on Tobyl kirikus Jeesuse sünniloo etendus. Kirikus selgub, et etenduses on vaja ka jeesuslast, selleks sobib ometigi ju Bella. Kas ikka sobib, kui ta keset etendust, hällis olles kisama hakkab, ja ikka seda sama sõna „PEPS!“ Ja mitte üks kord, aga ikka korduvalt ja järjest valjemini. Lottie emal on häbi, suur häbi, kuigi ta kinnitab oma perele, et keegi ju seda ei kuulnud. Kuulsid ikka küll!

20. detsembril helistasid vanaisa ja vanaema. Nad tulevad külla ja jäävad ka ööseks. Ja vanaema oli kaasa kutsunud ka tädi Emily ja tädi Claire´i. Seega neli külalist tuleb juurde. Viis pluss neli on kokku üheksa, kuid uskuge mind, see pole veel mitte kõik.

Kaks päeva hiljem sajab väljas lund. Toby ja Lottie otsustavad teha lumememme. Ka Jess tuleb, kuid sellest lumememmest tuleb üks üsna eriline lumememm, sest Toby otsustab teha sellest üsnagi naiseliku lumememme!

23. detsembril saabuvadki vanaema, vanaisa ja kaks tädi, kuid see pole veel kõik, sest tulevad ka Lottie onu Tim ja tädi Sally ja ka pisike onutütar Frankie. Nemad tulid kohale lausa Uus-Meremaalt! Lottiele tundub esialgu, et väike tüdruk on jube nunnu, kuid tegelikkus on hoopis teine. Sellestki saate veel lugeda, mida „korraldavad“ koos Toby ja Frankie.

Juba esimesel ööl korraldavad Toby ja Frankie suure „peeru“-maratoni, mistõttu otsustab Lottie hoopis vannis magama Seetõttu on tal järgmisel hommikul üsna raske ärgata.

Kui nüüd raamatut edasi loed, siis saabuvad ka 24. ja 25. detsember. Mängu tulevad sätendav kaka, jõulukingid. No nende kinkidega on ka suur jama, sest väike, nunnu tüdruk on otsustanud kõik pakid ise lahti teha, mistõttu ei olegi selge, missugune kink kellelegi kuulub. Igal juhul ei saa imelist fööni teps mitte Lottie, aga see kuulub edaspidi sellele väikesele, nunnule tüdrukule … Lottie saab kingiks … no selle jätan ma Sulle endale kugeda ja avastada, kuid Lottie kinnitab, et need olid tema elu kõige hullemad jõulud, kuid see hullus jätkub veel!

Jätkub veel, sest saabuvad ka Antoine, tema ema, isa ja vend. Seega, kui külalisi oli kokku 12, siis nüüd neid on 16. Üsna selge on see, et Lottie kodu pole selliseks inimhulgaks valmis, rääkimata sellest, et Lottie ema on küll tublisti vaeva näinud ja palju süüa teinud, kuid ka söögiga läheb keeruliseks. Eriti keeruliseks läheb söögiga veel siis, kui Bella oksendab. Ja mis te arvate, mille peale Bella oksendab? Loe, loe, siis saad teada.

„Suhtedraamat“ on loos ka. Antoine kinnitab Lottiele, et just Lottie on Antoine´i number 1 tüdruk, kuid veel samal päeval, 25. detsembril tuleb Lottiele külla ka Daniel! Tõeline puder ja kapsad. Igal juhul on mõlemad poisid üsnagi solvunud ja pahurad.

Mis loo lõpus juhtub? Selle jätan Sulle endale lugeda, sest meil on aastavahetuseni minna veel päris mitu päeva, mille sees jõuavad paljud ära minna, kuid oodata on ka vana-aasta ägedat pidu, kus on Lottie ja tema sõbrannad, kuid on ka Daniel ja tema sõbrad, mis peol juhtub, kes kellega käima hakkab? Kui loed selle humoorika raamatu lõpuni, siis saad vastused kätte.

Viimastel lehekülgedel võtab Lottie selle loo sündmused kokku ja kinnitab, et alati on kõige parem aus olla ja rääkimisega mitte viivitada; uhkusega tuleb kanda imelikku pühademütsi; kuigi juust on nämma, ei saa sellele rajada tervet suhet; jõulud on perega koos olemise aeg ja isegi kui kõik läheb valesti … see ei oma tegelikult tähtsust, peaasi et oled inimestega, keda armastad.

Ja otse loomulikult – häid jõule ja ilusat uut aastat kõigile!

Ah jaa. Eesti keeles oli seni ilmunud neli Lottie Brooksi raamatut: „Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“, „Lottie Brooksi katastroofilised apsakad sõpradega“, „Lottie Brooksi megakeerulised armumised“, „Lottie Brooksi täiega jube koolireis“. Jõuluraamat on viies lugu eesti keeles, kuid ma uurisin ja selgub, et inglise keeles on ilmunud ka kuues raamat – „The Majorly Awkward BFF Dramas of Lottie Brooks“. Seega, on mida oodata!

Tove Appelgren, Salla Savolainen

„Vesta-Linne on murest murtud“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Vesta-Linne mängib hea meelega oma väiksema õe Frejaga. Freja on armas ja pai ega vaidle kunagi vastu, kui Vesta-Linne tahab olla Mängumaja Printsess. Aga siis tükib nende mängu Vendla – ja tahab ka printsess olla! Ema on muidugi Vendla poolel, nagu alati. Sünge Vesta-Linne läheb mere äärde.

Rannaroostikus kivi peal kükitades veeretab ta peas oma kõige mustemaid mõtteid. Talle tundub, et ema armastab õdesid ja venda rohkem kui teda ning et tema jaoks ei ole peres kohta.

Õhus on tunda toidulõhna, kuid ta ei kavatse sööma minna.

Tasapisi läheb tusameel siiski üle ja enam ta ei tunnegi end maailma kõige üksikuma inimesena. Ta mõtleb välja uue mängu, milles saavad kõik kaasa lüüa.

Kaks aastat tagasi oli mul võimalus lugeda Vesta-Linne lugude raamatut „Vesta-Linne ja sõbrad“. Nüüd siis teine raamat Vest-Linne lugudest, kuigi ma tean, et Vesta-Linne raamatuid on eesti keeles ka varem ilmunud (toona ilmus neid kokku neli raamatut).

Uurime lähemalt, miks on Vesta-Linne murest murtud? Nii nagu eespool mainitud, siis Vesta-Linnele meeldib mängida oma väiksema õe Frejaga. Freja on armas ja nunnu ega vaidle kunagi vastu. Vesta-Linne mängib, et ta on printsess ja tema väike õde on printsessi koer.  Nad mängivad mängu „Kõige külmem maa“ – käes on küll südasuvi, aga nemad on endale selga toppinud kõige soojemad riided.

Nüüd tahaks mänguda liituda ka Vendla, kes on ka Vesta-Linne õde, see vahepealne õde, kuid Vesta-Linne on kindel, et Vendla ei saa selles mängus mängida, kuna printsesse saab olla vaid üks! Vesta-Linne soovitab Vendlal mängida hoopis Paul-Aksliga, kes on tüdrukute vanem vend, kuigi siin on üks aga – Paul-Aksel on läinud külasse tantsukursusele.

Seetõttu Vendla nutab. Nutab kohe kõvasti. Ta tahaks ju ka printsess olla! Tüdrukute ema uurib, kas Vendla ei saaks selles mängus olla mõni teine tegelane? Vesta-Linne on kindel, et Vendlaga on ainult üks suur tüli ning tüdruk tunneb, kuidas mängulust hakkab üle minema.

Vesta-Linne loobub mängust ja seab sammud ranna poole. Nüüd hakkab ka väike Freja nutma … Vesta-Linne otsustab siiski koju tagasi minna, kuid mida ta näeb! Nüüd mängivad „Kõige külmemat maad“ hoopis Vendla ja Freja. Ja Vendla ongi printsess! Nooremad õed on võtnud Vesta-Linne välja mõeldud mängu ja teinud sellest oma mängu!

Vesta-Linne on nüüd tige. Ta sekkub mängu, ta tahab, et nooremad õed lõpetaksid selle, kuid omakorda sekkub ema, kes soovib, et tüdrukud ei kakleks omavahel. Ema pakub välja, et ta võiks lugeda muinasjuttu, kuid Vesta-Linne ei taha mingit lollakat tittede muinasjuttu!

Vesta-Linne läheb ranna poole. Tal on rannaroostikus päris oma kivi. Seal haub ta oma kõige mustemaid mõtteid. Ta on kindel, et tema väiksemaid õdesid ja vanemat venda armastatakse palju rohkem kui teda. Nii ta mõtleb, et vaevalt teised temast puudust tunnevad, kui ta ära sureb. Soh, kas tõesti? Vesta-Linne kujutab ette oma matust. Kõik on kohal, aga mitte keegi ei nuta. Nüüd tulevad ka Vesta-Linnele pisarad silma … Aga need on siiski ilmatuma ilusad matused … Aga nüüd on Vesta-Linne nii kurb ja nii üksik!

Vesta-Linnet käivad roostikus otsimas ja vaatamas nii väiksemad õed, ema, vanem vend, kuid Vesta-Linna ei taha roostikust välja minna. Vesta-Linne mõtiskleb. Kas ta on mossis? Vihane? Kurb? Ta arvas, et on vihane või äkki siiski lihtsalt kurb? Ja tal tekib mõte!

Vesta-Linnel tekib mõte! Ta teab, mida kõik koos võiksid mängida! Ma ei hakka siinkohal seda välja lobisema, mis mõte ja mäng need on, kuid esialgu tundub see mäng pisut hirmuski … vist … või kurb? Vist?

Pärast seda omanäolist mängu saabub suveöö. Kõik on läinud vooditesse. Ema tuleb Vesta-Linne juurde ja temalgi on üks mõte. Üks ettepanek, millest Vesta-Linnel on väga raske keelduda. Emal on nii hea mõte ja ettepanek, et Vesta-Linne tunneb end lausa õnnelikuna!

Selline vahva lugu nende kaante vahel. Lugu, milles on väikese tüdruku ägedaid tundeid ja emotsioone, mida tasub ka väikesel lugejal tähele panna ja mõnikord ei peakski olema kurb, õnnetu ega tige, sest oluline on see, et sul on oma õed ja vennad ja ema ja isa.

Vahvad illustratsioonid on raamatusse joonistanud Salla Savolainen.

Jaak Juske

„Eesti salapärased kummituslossid“

(Pegasus)

Eesti on küll väike maa, kuid siia mahub sadu vanu mõisaid ja losse. Mõisate hiilgeajal 20. sajandi alguses oli siin kokku üle 2000 mõisasüdame.

Valdav osa neist on tänaseks hävinud, varemeis või kurvas seisus, samas on märkimisväärne osa ka kenasti korda tehtud. Väga paljudes säilinud lossides väidetavalt kummitab. Tundub lausa, et ühel vanal ja väärikal lossil peab tingimata oma vaimulugu olema.

Nii et on aeg võtta ette üks retk kummituslosside salapärasesse maailma. Päris kõiki lugusid pole siin kirjas, aga kõige kuulsamad ja põnevamad kindlasti. Eesti losside vaimud juba ootavad teid!

Jaak Juske

Jaak Juske sulest on ilmunud mitmeid ja mitmeid ägedaid ajalooraamatuid. Sarnase kujundusega (kujunduste autoriks Andres Varustin) on ilmunud „Tallinna vanalinna kõhedad kummituslood“ (Pegasus, 2023) ja „Tartu saladuste mägi“. („Pegasus“, 2024).

Nüüd kolmas raamat „Eesti salapärased kummituslossid“, mis viib lugeja põnevate lugudeni mõisatest ja lossidest.

Selle raamatu sissejuhatus kannab pealkirja „Sadade kummituslosside maa“, mille alguses Jaak Juske tõdeb, et Eesti on küll väike maa, kuid siia mahub sadu vanu mõisaid ja losse. Ühel korralikul vanal lossil peab kohe kindlasti oma vaimulugu olema, kuid enne, kui nendega lähemalt tuttavaks saada, tuleb teha ajarännak Eesti pikas ja põnevas mõisaajaloos.

Seejärel viibki raamatu autor meid väikesele ajarännakule mõisaajaloos. Ta alustab ristisõdijatega, räägib näiteks lubjapõletamisoksusest, mistõttu hakati ka siinmail ehitama suuri kivhooneid, kirikuid ja linnuseid. Linnuseid oli keskaja lõpuks Eestis 30 ringis.

Juttu on maaisandatest, vasallidest ja esimeste mõisate tekkimisest. Keskaja lõpuks oli Eestis rajatud ligi pool tuhat mõisat!

Mõis tähendaski tervet majandusüksust – põllud, metsad, heinamaad, veekogud, hooned ning mõisniku heaks töötavad talupojad.

16. sajandi teises pooles möllanud laastav Liivi sõda jättis siinsed linnused varemetesse, samas aga hoogustas mõisate teket. Mõisate peatüübiks kujunes rüütlimõis, mille kõrgest aadlissost omanikul oli hulk seisuslikke õigusi, aga ka palju riiklikke kohustusi.

Edasi loeme Vene ja Rootsi vahel toimunud põhjasõjast, mil 1710. aastal alistusid Eesti alad Vene keisrile tingimusel, et säilivad kõik endised aadlike eesõigused ehk privileegid. Juttu on ka ehitusajaloost ja selgub, et esinduslike mõisakomplekside rajamine algas suuremas mahus 1760. aastatel, kestes enam kui poolteist sajandit kuni esimese maailmasõjani.

Esimese tagasilöögi said siinsed mõisad 1905. aastal, mil Venemaal puhkenud revolutsiooni käigus põletasid ülestõusnud maha üle saja mõisa, millest küll suur osa peagi taastati. Mõni aasta hiljem oli Eesti aladel kokku 1245 pea- ehk rüütlimõisa. Sellele lisandus veel 108 pastoraati ehk kirikumõisa ning ligi 600 väiksemat karjamõisa.

1919. aastal läbiviidud maareform lõpetas Eestis mõisaaja, riik võttis seadusega kõik rüütlimõisad nende omanikelt. Senised mõismaad jagati väikesteks asundustaludeks.

Järgnes mõisakomplekside allakäik – vaid osa paremaid ja sobivamaid mõisahooneid võeti kasutusele koolide, lastekodude ja rahvamajadena. Paljud mõisad jäid aga kindla otstarbeta ning hakkasid tasapisi lagunema.

Alles 1960. – 1970. aastatel hakati kohalike entusiastide toel mõisaid taas väärtustama ning mõningaid hooneid korda tegema. See on jätkunud täie hooga ka iseseisvuse taastanud Eestis.

Jaak Juske lisab, et mõisauurija Valdo Prausti andmetel on täna enam-vähem algkujul säilinud umbes 400 mõisahoonet ehk kunagisest üldarvust umbes kolmandik.

Sadakond säilinud mõisa on kaasajal väga heas korras ning leidnud sobiva kasutuse kas kooli, vallamaja, rahvamaja, ürituste korraldamise paiga, muuseumi, eramu või residentsina.

Sissejuhatuse viimases osas tõdeb autor, et eks ühel vanal majal peabki oma kummitus olema, sest seal on elanud või töötanud sajad inimesed ning juhtunud on igasugu asju, ka traagilisi … Mõisad kätkevad endas oma pika ja kireva ajaloo tõttu erilist salapära, müstilist hõngu. Öised hämarad suured ruumid panevad hirmude maailma täistuuridel tööle.

Kallid sõbrad, see on alles sissejuhatus. Nüüd alagavad need põnevad kummituslood!

Esimene osa viib lugeja Harjumaa mõisatesse. Saame lugeda Riisipere mõisahoone kummitavast aadlitüdrukust, Laitse lossi lonkavast naisest, Saku mõisa kummituslikest armastajatest, Anija kummitusmõisast (selle loo kummituslugu on lausa aastast 2024!).

Harjumaalt liigume edasi Lahemaale ja Virumaale. Lahemaa rahvuspargi piiril Ida-Harjumaal asub suur ja uhke, kuid natuke väsinud ilmega Kolga mõis, mille kohta pärinevad esimesed teated juba 13. sajandist. Üks sealne kummituslugu räägib kurjast ja salakavalast leekivate silmadega punapäisest nõiast, kes mehi ei salli. Mees, keda nõid hammustab, sureb aasta pärast. Kuid Kolga mõisa kohta on teisigi lugusid, mis räägivad maa-alustest käikudest, tiiki maetud mõisahärrast ja keelatud toast peahoone kolmandal korrusel.

Seejärel peatükid salapärasest lapsenututust Palmse mõisas (seda mõisa on esimest korda mainitud juba keskajal, kui Taani kuningas Valdemar II kinkis maa-alad Tallinna Mihkli nunnakloostrile), karmist karistusest Rägavere mõisas (Rägavere mõisa kahekorruseline varaklassitsistlik peahoone valmis 1770. aastatel von Kaulbarside ajal) ja Sagadi mõisa Mustast Daamist (Sagadi mõisa ajalugu ulatub rohkem kui 500 aasta taha).

Lahemaal ja Virumaal on veel mõisaid. Vihula mõis ja allalükatud perepoeg, Muuga mõis ja kummitusnaised mõisa köögis, Illuka mõis ja elusalt müüritud neiu, Kulina mõis ja musta keebiga ratsanik, Porkuni mõis ja hõljuv jube seltskond, Kiltsi mõis ja Valge Daam ning tema punane koer, Karkuse mõis ja naised, valge vasikas ja kahe peaga vanamees, Vatku mõis ja kummalised viirastused.

Liigume edasi Kesk-Eestisse. Vanimad teated Raplamaa Vigala mõisa kohta pärinevad 1420. aastast. Oma praegusel kohal asub Vigala mõisasüda alates 1630. aastast. Enne 1905. aasta põlengut oli just selles mõisas uhke kunstikogu, kuid ka 20 000 köitest koosnev raamatukogu ja 5000-ürikust arhiiv! Lisaks sellele on ka mitmeid legende, millest üks räägib ka kummitavast mõisaprouast.

Kirna mõisas Järvamaal Türi vallas ilmutavat end mungad ja neitsi Maarja. Kirnas on munkadega kohtumas käinud Eda-Ines Etti ja Kirna kummitusi on jahtinud ka teine laulja – Kairit Tuhkanen. Jaak Juske tõdeb, et munkadele meeldivat pikkade blondide juustega tüdrukud, nende juuresolekul muutuvad nad väga seltskondlikuks.

Koigi mõisas Järvamaal asub täna väike mõisakool, mida lausa kummituskooliks võib kutsuda. Sealne kummitus on härrasrahva soost, õrn ja noor pikajuukseline preili. Lihtrahvale näitab ta end härrasrahvale kohaselt üsna harva.

Järvamaal Roosna-Alliku mõisa pargis võib kuuvalgel ööl kuulda hirmsat kabjaplaginat.

Kesk-Eestist on õige aeg liikuda Lõuna-Eestisse. Pärsti mõisas Viljandimaal hirmutab elavaid ühe noore neiu vaim, kellest on mõnikord kuulda samme, mõnikord aga nutmist. Valgamaal Tõrva vallas asuvas Taagepera mõisas toimetab samuti lossivaim. Puurmani lossis on kuulda salapäraseid helisid. Põhja-Tartumaal asuvat Alatskivi mõisa lumivalget tornidega häärberit võib tõepoolest kutsuda lossiks, kuid oma seletamatud lood on sealselgi rahval pajatada.

Ja veel. Elva lähedal Lõuna-Tartumaal Hellenurme mõisas ilmutab end omaaegne kuulus parun koos oma prouaga. Võrumaal Rõuge vallas asuv Rogosi ehk Ruusmäe mõis on kuulus oma eriti rohkete kummituslugude poolest. Põlvamaal Mooste mõisas toimetab mõisnikupoja vaim. Võrumaal Viitina mõisas tegutseb kõhedust tekitav kirjanik (Euroopa suurilmadaam ja kirjanik Barbara Juliane von Krüdener).

Lõuna-Eesti liigume edasi Lääne-Eestisse. Läänemaal Koluveres asub võimas kivist loss, mis on säilitanud suuresti keskaegse ilme. Vanadel lossimüüridel on rääkida mitu põnevat lugu kuningannadest ning printsessidest. Ja kummitustest.

Tori vallas Pärnumaal asuva Taali mõisahäärberi kummitus (hullunud mõisapreili) ilmuvat välja lausa kellavärgi täpsusega, iga noore kuu esimesel neljapäeval.

Muhumaa Pädaste mõisa kummitused teevad igasugu trikke. 1875. aastal ehitatud Pädaste mõisa siseruumide uksed lukustuvad mõnikord imelikult. Kuulda on ka naisterahva kaeblikku häält.

Saaremaal Laimjala mõisahoones kummitab legendi kohaselt elusalt maetud tütarlaps Marta ja ihne aidamees.

Hiiumaal Suuremõisa mõisas kummitab tapetud kapten.

Suuremõisa mõisa looga meie raamat lõpeb. Igati põnev ja kaasahaarav lugemine. Nagu raamatu autor soovitab, siis tasuks ette võtta reis Eestimaa mõisatesse ja miks mitte just neisse, millel ka kummituslugu rääkida on.

Nii nagu raamatutes „Tallinna vanalinna kõhedad kummituslood“ ja „Tartu saladuste mägi. Toomemäe põnevad lood“, on ka selle raamatu ägedad illustratsioonid Andres Varustini sulest.

Lars Maehle, Lars Rudebjer

„Saurusepere 9. Halloween“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Rasmus ja Tom käivad halloween’i ajal kommi või pommi tegemas. Aga kes varjab end kõigi nende kummaliste uste taga? Hirmus kole nõid, taimetoitlasest vampiir või lausa luukere? Ja kas on ikka väga hea mõte minna rabametsa vana maja juurde?

Saurusepere sarjas on seni ilmunud kaheksa raamatut: „Muna“, „Ujumisvõistlus“, „Reis“,
„Aardejaht“, „Parim sõber“, „Järvekoletis“, „Saladus“, „Järvekoletis“ ja „Hiidkalmaar“.

Ma ei oskagi seda täpselt seletada, aga „Saurusepere“-raamatusari on saanud ka minu üheks lemmikuks lasteraamatute sarjaks. Asi vist selles, et raamatute tekstid on lühikesed, lõbusad (humoorikad) ja illustratsioonid on suured ja suurepärased.

Raamatusarja 9. raamat on tõepoolest halloween´ist.

Raamatu alguses tutvustatakse meile jällegi selle raamatusarja tegelasi – perekond Türannosaurus ehk Rasmus Rex, Robin Rex, papa Rex, mamma Rex ja vanaema Rex. Ja ka sauruselapsed – Marie Mikroraptor, Alma Ankülosaurus, Tom Troodon, Tobias Tritseeratops ja Sondre Shastasaurus.

Rasmus Rex ärkas ehamatusega. Ta oli magama jäänud! Halloween´i päeval! Ta pidi minema Tomiga kommiringile ja nüüd oli tema parim sõber Tom kohal? Kas see oli ikka Tom? Või oli see hoopis hirmus ja õudne vampiir!

Rasmus hüppas voodist välja, ronis laua alla ja värises. Õnneks oli see siiski Tom, mitte vampiir. Tom küsis, kas nad hakkavad liikuma, et kommi küsima minna? Rasmus kartis seda kommi küsimise asja. Äkki oleks parem ikkagi koju jääda? Võiks ju ka kodus peo korraldada?

Tom polnud sellega nõus ja nii olidki Rasmus ja Tom juba õues. Kostüümid seljas ja esimesena läksid nad Alma Ankülosauruse juurde. Seal avas ukse üks hirmus jube nõid! Õnneks oli see siiski kostümeeritud Alma.

Rasmus ja Tom võtsid Alma kaasa. Üheskoos läksid nad Tobias Tritseeratopsi juurde. Tobiase kodukoobas asus peaaegu suure järve ääres. Nad andsid uksekella. Uks avanes ja seal oli üks ülijube libahunt! Veriste hammastega. Õnneks oli ka see siiski vaid Tobias.

Nüüd kutsuti kaasa ka Tobias. Neljakesti liikusid nad mamma Troodoni juurde. Nad läksid ümber suure järve, päris Troodoni koopa juurde. Uks avanes, aga uksel polnud sugugi mitte Tomi ema, mamma Troodon. See oli üks hirmus koletu ämblik! Õnneks polnud see siiski mitte koletu ämblik, aga ikkagi Tomi ema, kes küpsetas parajasti ka kõrvitsakooki ahjus.

Tom tegi ettepaneku, et nüüd võiksid nad minna uue saurusenaabri juurde. Kellelgi polnud aimu, kes see uus saurusenaaber võiks olla. Ukse avas hiigelsuur muumia! Oh õudust! Kuid ka see polnud päris muumia, see oli hoopis Pernille Patagotitaan. Tema ei tahtnud teistega kaasa minna, kuid Tom arvas, et nad peaksid minema siiski veel …

Kuhu Rasmus, Tom, Alma ja Tobias läksid? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Igal juhul kohtuvad meie peategelased veel mitme tegelasega.

Ja loo lõpus? No ka selle loo lõpus tuleb üks ilmatuma vägev pidu! Nii nagu ka kõikides eelmistes selle sarja raamatutes.

Raamatu lõpus saame lugeda veel ka dinosaurustest. Siin on türannosaurus, troodon, tritseeratops, patagotitaan. Ja viimasel leheküljel saame teada, et järgmine Saurusepere raamatusarja raamat kannab pealkirja „Jõulukink“.

Jaan Rannap

„Nublu“

(Pegasus)

Nublu on väike valkjas pruunide laikudega ploomisilmne koerake. Ta satub tuletõrjemajja, kus sõbruneb tuletõrjujate Mustpea ja Valgemaa ning nende ametivendadega.

Nutikas Nublu, kelle elust ei puudu ka seiklused ja sekeldused, võetakse tuletõrjujatepere täieõiguslikuks liikmeks.

Jaan Rannapi kirjutatud (ja Edgar Valteri illustreeritud) suurepärane lasteraamat „Nublu“ ilmus algupäraselt juba 1972. aastal. See oli kindlasti üks minu lapsepõlve lemmikraamatutest, mida ikka ja jälle kätte võtsin ja lugesin.

Pärast seda on raamat ilmunud samas kujunduses ka 1975 ja 1978, veidi teistsuguses kujunduses ilmus „Nublu“ 2000. aastal.

Seega võib ütelda, et viimati ilmunud „Nublust“ on möödas üsna pikk aeg, ja nüüd saavad sellest loost osa ka meie tänased lapsed.

Vahva on seegi, et kirjastus Pegasus on avaldanud viimastel aastatel päris mitu Jaan Rannapi legendaarset lasteraamatut, nagu „Agu Sihvka annab aru“, „Maari suvi“, „Viimane valgesulg“.

Siinkohal hakkasin mõtlema ka seda, et tegelikult on mul olnud vägagi õnnelik lapsepõlv, sest olen saanud lapsena lugeda Eno Raua, Jaan Rannapi, Ellen Niidu, Iko Marani, Heino Väli, Heljo Männi, Aino Perviku, Harri Jõgisalu, Silvia Truu, Uno Leiese, Holger Puki, Silvia Rannamaa, Robert Vaidlo jpt autorite vahvaid raamatuid, mis ilmusid 1970.-1980. aastatel.

Raamatu alguses saame peategelasega tuttavaks. Selle loo peategelaseks on valkjas, pruunide laikudega koerake, kes võib omaks nimetada saba, millega ulatub maad piitsutama. Seejärel saab koerake tuttavaks tuletõrjujate Mustpea ja Valgemaaga. Kuna koerake ütleb „Auh, auh!“, siis on Mustpea kindel, et koerake küsib süüa.

Meie lugu algab. Ühes elava liiklusega linnaosa, kahe laia tänava vahel, asus tuletõrjemaja. Maja teisel ja kolmandal korrusel olid tuletõrjujate ruumid, aga alumisel korrusel, kõrgete väravate moodi uste taga, seisid tuletõrjeautod. Valmis iga hetk huilates välja sõitma.

Sel päeval olid Mustpea ja Valgemaa toimetamas tuletõrjemaja õues, kui nad märkasid väikest koera! Mehed arutasid omavahel, et oleks nagu taks, aga ei ole ka, oleks nagu hagijas, aga ei ole ka. Neil oli õigus, sest koeral olid taksikoera madalad kõverjalad ja taksikoera tugev sabavehmer. Aga samuti oli tal hagija lühike koon, hagija ümar pea ja hagija lapiline turi.

Mehed lõpetasid oma töö, kui äkki koerake haugatas ja vaatas meestele otsa. Valgemaa ei saanud aru, mida koerake tahtis, kuid Mustpea oli kindel – süüa! Mustpea tõdes, et koerake ütles, et tahab süüa. Nii võttiski Mustpea koerakese sülle ja läks tuletõrjemaja kööki.

Kokk küsis, kas koerake putru sööb ja piima joob? Koer vastas mõlema küsimuse peale haugatusega ja Mustpea tõlkis selle inimkeelde, et sööb küll.  Kokk uuris, mis võiks koera nimi olla? Koer vastas jällegi haugatusega ja Mustpea tõlkis, et nimi on Nublu!

Valgemaa imestas, kuidas Mustpea sedavõrd hästi koerakeelt oskab …

Koeral, Nublul oli kõht täis. Mustpea ütles, et koer võib nüüd koju minna, kuid Nublu ei soovinud lahkuda. Mustpea küsis, kas Nublul pole kodu, jälle haugatus. Ei ole. Kas Nublu on otsustanud tuletõrjujate juurde jääda? Nüüd vastas Nublu juba palju rõõmsamalt: „Kliuh, kläuh!“

Mustpea tõdes, et neil on tuletõrjemajas kõva kord, iga päev on õppused. Nublule näis kõik meelepärane olevat. Nüüd võttis Mustpea Nublu endaga kaasa (tegelikult oli koos nendega ka mitmeid teisi tuletõrjujaid, see oli lausa rongkäik), et tuletõrjemaja tutvustada. Seal pritsimehed töötavad, seal pritsimehed puhkavad, seal pritsimehed pesevad. Nublule meeldis kõik, ta oli rahul.

Ja äkki kellahelin, mis täitis terve tuletõrjemaja. Kellad helisesid koridoris, kellad helisesid tuletõrjujate tubades, isegi õues helises kell. See oli häiresignaal, sest kusagil oli puhkenud tulekahju.

Tuletõrjujaud kiirustasid autodesse. Ka Nublu otsustas kaasa minna, salaja hüppas temagi autosse. Nublu oli meestele abiks. Kui voolikuid laiali veeti, haaras Nublu neist kinni ja aitas sikutada. Kui voolikuid kokku keriti, oli ta valmis neid uuesti laiali puistama. Mustpea jäi Nubluga väga rahule ja kiitis ka ülemusele koera: „Loomupärane anne … tuletõrjujaks sündinud …“.

Mulle tundub, et Nublust on saanud või saamas tuletõrjekoer!

Ja tõepoolest.  Nii saidki tuletõrjujad koera, kellel oli hagija ümar pea ja hagija lapiline turi, kuid taksikoera kõverad jalad ja taksikoera tugev saba. Kust Nublu pärit oli, jäi alatiseks saladusse. Tuletõrjemajas sai Nublu endale päris oma magamiskoha – suure kapi kõrval, kus autojuhid oma viile ja puure hoidsid, oli veel üks kapp, kus nad parajasti midagi ei hoidnud. Nublu keris sinna magama ja tuletõrjujad panid selle kapi põhja vattkuue ja ukse seadsid nii, et see enam päris kinni ei läinudki. Niiviisi võis Nublu, millal aga tahtmist oli, pikutama pugeda.

Kuna „Nublu“ ei ole väga pikk lugemine, siis ei saa ma Sulle kõike ümber jutustada, kuid saame lugeda järgmisest tulekahjust, kuhu ka Nublu kaasa läks. Selles tulekahjus olid mängus kaks last, kes … mida lapsed tegid, selle jätan Sulle endale lugeda, kuid Nublul on selle tulekahju „süütaja“ leidmisel väga tähtis roll, mistõttu sai ta pärast seda tuletõrjujatepere täieõiguslikuks liikmeks. Nublu sai endale tuletõrjeautos oma koha – autojuhi kõrval, raadiotelefonisti süles. Äge!

Ühes peatükis saame lugeda pikemalt ka Mustpeast ja Valgemaast, nende rõõmudest ja muredest, kuid Nublu aitab mõlemaid mehi oma muredest lahti saada. Nii lugeja kui ka Nublu kohtuvad halli kassiga, kes ilmus ühel päeval tuletõrjemaja trepile.

See kass mängib selles loos olulist rolli, kuna just tema tõttu jookseb Nublu tuletõrjemajast välja ja eksib ära. Nii satub Nublu ühe väikese tüdruku kätte, kes ta oma koju viib ja oma koeraks tahab võtta.

Sündmused ei lõpe sellega, sest juba sama päeva õhtul on Nublu jällegi tänaval. Üksinda. Raamatu viimases osas saamegi osa sellest, kuidas Mustpea ja Valgemaa avastavad, et Nublu on kaduma läinud ja hakkavad koera otsima. Nad saavad appi ka Valgemaa sõbra koera (dobermanni) Rexi, kes pärit Saksamaalt ja on suurepärane jäljekoer.

Nüüd otsivad Nublut Mustpea, Valgemaa ja Rex. Ühel hetkel on selge, et Nublu on … kus on Nublu? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Raamatu lõpus tõdeb Jaan Rannap, et ta lõpetaks ka selle loo nagu muinasjutu, kuid kinnitab, et selles pole kõige vähematki head, et punased autod peavad soojast garaažist sireenide huilates välja kihutama. Selles on ainult õnnetust. Aga et säärast õnnetust vähem oleks, siin Nublu kaasa aidata ei saa. Kaasa saad aidata Sina, mina ja meie kõik. Nublu teeb, mida tema suudab.

Tiina Laanem

„Liisu laseb jalga“

(Pegasus)

Liisu usub, et täiskasvanud saavad elada täpselt nii, nagu neile meeldib. Nemad ju otsustavad kõike. Aga tema peab tegema seda, mis neile pähe tuleb. Liisu kardab, et teda ootab ees järjekordne kolimine ja koolivahetus. Ta ei taha seda! Ta tahab mammat!

Mamma kolis mõne aja eest Soome, aga Liisu ei tea, kuhu täpselt. Ta kavatseb selle välja uurida ja mamma juurde sõita. Üksi ta seda teha ei saaks, kuid õnneks leidub tal häid sõpru. Ning seiklus võibki alata!

Tiina Laanem on kirjutanud nii suurtele kui väikestele. Kõige enam meeldib talle kirjutada nooremale koolieale. Tema raamatud „Mina, Meg ja meie klass“, „Kollase kassi komando“ ja „Katariina kaaperdab kooli“ on võitnud noorte lugejate poolehoiu ning saanud mitmeid

tunnustusi.

Tiina Laanemi sulest on ilmunud mitmeid ja mitmeid vahvaid lasteraamatuid, millest olen Sulle ka varem kirjutanud. Näiteks „Mina, Meg ja meie klass“, „Kollase kassi komando“ ja „Katariina kaaperdab kooli“. Igati äge lasteraamat on ka Tiina Laanemi uus lugu „Liisu laseb jalga“.

Uue raamatu peategelaseks on 12-aastane Liisu, kes elab kord ema juures, kord isa juures, sest ema ja isa on lahutatud. Ja ega selline elu lihtne ei ole. Isal on uus naine, kellel ka kaksikutest pojad (Liisu kardab, et nad peavad kolima, kuna isa uus pere on üsna suur ja Liisu kolimist kardab, nagu ka seda, et ta peab äkki uude kooli minema).

Ka Liisu emal on uus mees, hispaanlane Alejandro ja neil on uus laps, väikene Hanna. Nemad elavad Võrus, mistõttu peab Liisu sageli bussiga Tallinnast Võrru ja Võrust Tallinnasse sõitma.

Saame lugeda ja teada, et nii Liisu ema kui ka isa on pidanud palju reisima ja kodust eemal olema, mistõttu Liisu elu ei ole lihtne olnud.

Elu kord ühe vanema juures, kord teise vanema juures ei ole ju tõepoolest lihtne ja mõnus, ja seda tunneb ka Liisu, mistõttu on tal kindel plaan sõita mamma juurde, kes elab Soomes. Tegelikult võiks ju Liisu ikka ja jälle mamma juures olla, kuid selgub, et mamma, kes on Liisu ema ema ja Liisu ema, on omavahel riidu läinud, mistõttu ei taha Liisu ema, et Liisu vanaemaga läbi käiks …

Selleks on vaja plaani. Õigupoolest on Liisul plaan olemas, ta plaanib lihtsalt jalga lasta, et mamma juures Soomes olla. Ja tal on ka kaks abilist – Liisu sõbranna Nette ja tema vanem vend Robin, kes on endale vuntsid kasvatanud, ja ta on juba nii vana, et tal on juhiluba ja autogi. Ja see viimati mainitud fakt on selles loos vägagi oluline.

Loo alguses läheme koos Liisuga tema ema juurde, kes elab Võrus. Seal elab ka ema uus mees Alejandro, kes on tõepoolest hispaanlane, kes räägib ju tegelikult ka eesti keelt, veidi imelikult, kuid ikkagi räägib. Ja Alejandro tundub olevat igati lahe kutt, kes hoolib ka Liisust nagu ka Liisu väikeõest Hannast.

Võrus jääb Liisu lapsehoidjaks, kuna ema ja Alejandro lähevad peole, kus ema peab ansambliga esinema. See on õige aeg selleks, et Liisu jõuaks otsida ema kastidest ja karpidest vanaema aadressi Soomes. Selle ta ka leiab, vanaema elab Turus.

Saades aadressi teada, otsustab Liisu oma põgenemisplaani pühendada ka sõbranna Nette ja tolle vanema venna Robini. Liisul on neid vaja, et üheskoos Soome sõita. Ta lubab sõbrannale ja Robinile  välja teha Linnanmäki tivoli piletid, kui nad on nõus Liisut aitama. Nette on kohe nõus, kuid Robin kahtleb, kas see ikka on hea lahendus. Põgenemine vanemate juurest ei ole ju päris õige ja lisaks loodab Robin, et üks tüdruk teda põgenemispäeval sünnipäevale kutsub.

Vaatamata sellele on õige varsti Liisu, Nette ja Robin laevas ja sõidetakse Soome. Laevas on lõbus, saab hästi süüa, kuid laevaski on väike vahejuhtum, kui Liisule tundub, et üks vanem, habemega mees teda jälgib. Robin otsustab uurida, mida mees tahab. Ja selgub, et tegemist on loomaaias töötava Tarmoga, kes esimest korda Soome sõidab ja tegelikult on ta igati vahva ja sõbralik mees. Tarmol on mure ka, ta elab koos oma väga vana emaga, tal pole mitte ühtegi sõpra, tema sõpradeks on loomad loomaaias.

Kuid meie teekond jätkub. Liisu, Nette ja Robin sõidavad Turu suunas. Enne otsustatakse ühes järves ujumispeatus teha. Metsatee on auklik, ja äkki käib kolakas. Autol rehv katki ja velg kõver. Robinil tuleb minna abi otsima. Varsti ongi ta tagasi kahe mehega. Eestlased! Mehed, kes töötavad Soomes ehitusel. Abivalmis mehed ja varsti ongi auto korras.

Üheskoos sõidetakse meeste juurde ja selgub, et üks neist unistab kokaametist (ta valmistab tüdruktele pannkooke), kuid kahjuks on nii, et paljud unistused ei täitu. Nii ongi ta kuus aastat Soomes ehitajaametit pidanud, sest raha on määrav!

Turu linna jõuame ka. Sinna, kus elab mamma. Aga mammat ei ole kodus! Ja õige varsti heliseb Liisu telefon. See on Alejandro, kes uurib kas Liisu ikka Tallinnasse jõudis. Liisu kinnitab, et jõudis, ja et isa ei ole kodus, aga kõik on igati hästi. Siinkohal peabki mainima, et Liisu on selles loos ka üsna osav luiskaja, ta on ka ise sellest teadlik, kuid ta ei luiska sugugi mitte hea meelega. Mõnikord on seda lihtsalt vaja.

Ja mõnikord võib luiskamisega ka vahele jääda, sest Alejandro ei suuda aru saada, kuidas Liisu Tallinnas koju sisse sai, kui isa kodus pole, sest võtmed on ju ometigi Alejandro käes. Nüüd peab Liisu tunnistama, et tegelikult on ta koos oma sõpradega Soomes, et mamma juurde minna, kuid mammat pole kodus.

Siinkohal ma Sulle rohkem edasi ei räägi, sest oleme jõudnud raamatu lõppu ja lood lähevad üsna segaseks (rahutuks), sest õige varsti teavad Liisu põgenemisest nii tema ema, isa, kui ka mamma, kes on hoopis Rootsis.

Kuidas lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda. Nii palju võin ütelda, et lugu lõpeb üsnagi positiivsetes toonides …

Raamatu viimastel lehekülgedel on palju vahvaid mõtteid, millest mõned siinkohal ka Sulle välja toon. Mamma kinnitab, et elus ei lähe paljud asjad sedasi, nagu sa neid oma peas ette kujutasid, sest see lihtsalt on nii ja sinna pole midagi parata.

Juttu on Tarmost, kes töötab loomaaias, kuid ta pole sõpru, juttu on kahest eestlasest ehitusmehest Soomes, kes on küll sõbrad, kuid nad teevad tööd, mis neile ei meeldi, juttu on mamma sõbrannast Heidist, kes töötab samuti Soomes, kuid tema mees on surnud ja poeg kolis Austraaliasse.

Liisu küsib mammalt, kuidas ja millal saab siis üldse õnnelik olla? Mamma teab vastust. Iga päev! Tuleb lihtsalt otsustada, et oled õnnelik, mitte õnnetu!

Vahvad illustratsioonid raamatusse on joonistanud Sirly Oder.

J.K. Rowling

Illustreerinud Ziyi Gao

„Raamatu „Harry Potter ja tarkade kivi“ põhjal.

Jõulud Sigatüükas“

(Varrak)

“Jõulud jõudsid lähemale. Ühel hommikul detsembri keskel leidis Sigatüüka kool end ärgates mitme jala paksuse lumekihi alt.”

Nii algab kaheteistkümnes peatükk raamatus „Harry Potter ja tarkade kivi” ning südantsoojendav lugu Harry Potteri esimestest jõuludest Sigatüükas.

Uhkete kuusepuudega ehitud Suurest Saalist õdusate õhtuteni Gryffindori puhketoas ja kingitusteni, mis teevad rõõmu esimese jõulupüha hommikul, on need pühad täis soojust, sõprust, maitsvat toitu ja maagilisi üllatusi, mida Harry kunagi ei unusta.

Tekst on võetud J.K. Rowlingu raamatust „Harry Potter ja tarkade kivi”, imelised pildid on teinud Ziyi Gao ning nõnda on see ühe armastatuma raamatu lemmikhetk täielikult illustreeritud, et seda saaks nautida terve pere uue võluva jõulutraditsioonina.

J.K. Rowling on püsivalt populaarsete Harry Potteri raamatute autor, mida on praeguseks müüdud üle 600 miljonit eksemplari 85 keeles, kuulatud audioraamatutena üle miljardi tunni ja millest on tehtud kaheksa hittfilmi. Ta kirjutab ka menukat krimisarja ja on avaldanud kaks eraldiseisvat lasteraamatut, „Ickabog” ja „Jõulupõrsas”. J.K. Rowling on saanud oma teoste eest palju auhindu ja autasusid. Ta toetab Volanti kaudu paljusid humanitaarüritusi ja on rahvusvahelise laste hoolekandereformi organisatsiooni Lumos asutaja. J.K. Rowling elab koos oma perekonnaga Šotimaal. Kui soovid tema kohta rohkem teada saada, külasta lehekülge jkrowlingstories.com.

Ziyi Gao sündis ja kasvas Pekingis. Ta õppis San Diegos California Ülikoolis biokeemiat, kuid leidis siis, et tema tõeline kirg on kunst ja raamatute illustreerimine. Ta jätkas õpinguid New Yorgis visuaalkunstide koolis ja lõpetas selle bakalaureusekraadiga. Praegu elab ta Kanadas Vancouveris. Kui soovite Ziyi Gao kohta rohkem teada, külastage tema kodulehte ziyigao.com.

Pean tunnistama, et Harry Potteri lugudega olen ma sõbraks saanud alles viimastel aastatel, kui ilmuma hakkasid Harry Potteri raamatute nn illustreeritud väljaanded (tänud kirjastusele Varrak) ja Jim Kay illustratsioonid neisse raamatutesse on olnud imelised, mistõttu on ka lugemine väga-väga paeluv ja kaasahaarav. Ja kui juba Harry Potteri lugusid lugema hakkad, siis jäädki lugema …

Seepärast on igati vahva, et nüüd on ilmunud veel üks illustreeritud Harry Potteri raamat, mis jutustab jõuludest Sigatüükas (mulle meenuvad need ka filmist) ja Ziyi Gao pildid on väga-väga imelised. Vaatad ja imestad, kuidas suudavad inimesed joonistada. Hämmastav!

Jõululood raamatutes, filmides ja jõulumuusika on mulle alati meeldinud ja igati ilus on ka jõululugu Sigatüükas.

Kas mäletad, kuidas Sigatüüka jõululugu algas? See algas nii. Jõulud jõudsid lähemale. Ühel hommikul detsembri keskel leidis Sigatüüka kool end ärgates mitme jala paksuse lumekihi alt.

Loeme edasi ja selgub, et kõik ootasid koolivaheaega. Gryffindori koridorid olid muutunud jääkülmaks. Professor McGonagall oli nädal aega tagasi teinud nende õpilaste nimekirja, kes tahtsid jõuluvaheajaks kooli jääda. Harry oli üks nendest, kes seda tahtis.

Harry, Ron ja Hermione märkavad koridoris suurt kuuske. Hagrid oli see, kes kuuske suurde saali tassis. Hagrid kutsus lapsed kaasa, sest Suur Saal pidi olema tõeline rõõm!

Pildilt on näha, et Suur Saal on tõepoolest kaunis. Saalis oli 12 suurt kuuske, kõikjal rippusid puuvõõrikud ja iileksivanikud. Koolivaheajani oli jäänud veel vaid üks päev.

Koolivaheaeg algaski. Ronile ja Harryle meeldis istuda puhketoas, kus olid mõnusad tugitoolid kamina ees. Nad röstisid igasugu asju.

Jõululaupäeva õhtul läks Harry magama, ja ega ta mingeid kingitusi ei oodanud. Ootamatu oli see, et järgmisel hommikul oli ka tema voodijalutsis väike pakikuhi! Hagridi kingitus Harryle oli rohmakalt voolitud puust flööt, onu Vernon ja tädi Petunia olid saatnud viiekümnepennise mündi … jah, ega neilt midagi suuremat polekski oodanud.

Pakke oli veel – ühes oli kampsun, mille oli kudunud Roni ema (see oli nn Weasley kampsun) ja olid ka maiustusi, need olid Hermione poolt.

Viimases pakis! Viimases pakis oli kõige vägevam kingitus! Nähtamatuks tegev mantel. Pakis oli kaasas ka kiri, et see mantel kuulus Harry isale ja nüüd oli õige aeg see Harryle anda. Kes paki saatis? Seda kirjakeses ei mainitud.

Ja see pole sugugi mitte veel kõik. Saame osa ka uhkest jõulusöömaajast Sigatüükas. See on tõeliselt uhke. Harryl polnud kunagi elus olnud sellist jõulusöömaaega. Mida söödi ja pakuti, selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

Pärast söömaega veedab Harry toreda pärastlõuna, pidades õues raevukat lumesõda, sest kõik Weasleyd olid samuti kohal.

Õuest Gryffindori puhketuppa. Joodi teed ja söödi kalkunivõileibu ja muudki.

Ja ongi magamineku aeg. Harry on rahul, sest … miks Harry rahul on? Ka selle jätan Sulle endale lugeda. Harryl on siiski ka üks küsimus, mis teda enne magamajäämist vaevab. Mis küsimus? Ka selle jätan Sulle lugeda.

Selline ilmatuma vahva ja ilus Sigatüüka jõululugu nende kaante vahel. Kaunis ja sõbralik lugu, rääkimata nendest võrratutest illustratsioonidest, mis raamatus on.

Hendrik Relve

„Retked põlisrahvaste omailmadesse. Lugusid

maailma rahvastest, pärimustest, suhtest

loodusega“

(Varrak)

Olen üle poole sajandi maailmas rännanud ja alati on mind paelunud rikkumata loodus ja põlisrahvad. Miks? Rikkumata loodus seepärast, et selle väärtustamine on olnud mu tegevuste ja huvide keskmes kogu elu.

Põlisrahvad seepärast, et paljudel neist on õnnestunud elada pikka aega samal maa-alal nõnda, et nad oma eluümbrust lootusetult nässu pole keeranud. Mismoodi on see neil korda läinud?

Põlisrahvaste juures käies olen seda küsimust alati meeles kandnud ja sellele vastust otsinud. Lihtsat ja ühest seletust pole saanud, küll aga näinud ohtralt eri rahvaste iseäralikke hoiakuid ja arusaamu, mille üle omapead edasi mõlgutada. Kõike seda olen siia raamatusse põiminud.

Kümnete maailma põlisrahvaste seast, kellest kirjutada oleksin tahtnud, valisin välja kaksteist, kes elavad Eestiga võrreldes õige erinevates loodusoludes. Rahvad on raamatus järjestatud alates Arktikast, edasi liigun parasvöötmesse ning lõpuks kirjeldan troopikas asuvaid rahvaid. Eri maailmajagudes põikame rahvaste juurde, kelle koduseks eluümbruseks võivad olla metsad, mäed, rohtlad või meresaared. Igal sellisel rahval on vastavalt eluümbrusele välja kujunenud teatud omailm ehk nende traditsioonid, kombed ja veendumused.

– Hendrik Relve

Viimastel aastatel on mul õnnestunud lugeda looduse- ja rännumehe Hendrik Relve sulest väga ägedaid loodusraamatuid: „Minu elu uhkemad loomad“ (2020, kirjastus Varrak) ja „Kiviaja puudutus“ (2017, Varrak). Varem olen lugenud tema kirjutatud raamatuid „Rändaja“ (2004, Kunst), „Eesti looduse vägi“ (2008, Koolibri), „Põlispuud“ (2008, Koolibri).

Kuna Hendrik Relve on palju rännanud ja palju näinud mees, siis on ka tema raamatutes palju-palju huvitavaid teadmisi, fakte jpm. põnevat.

Raamatu saatesõnas tõdeb Hendrik Relve, et paljud rahvad, kelle algupärane omailm on tänaseni iseäranis terviklikuna säilinud, on elanud kuni hilise ajani muust maailmast eraldatult. Neid on naabritest lahutanud kõrged mäed, raskesti läbitavad metsad, sood või muud looduslikud tõkked. Ränduril, kes tahab nende juurde pääseda, tuleb seepärast meiegi päevil taluda mõningaid vintsutusi ning kohapeal olles leppida harjumuspäraste mugavuste puudumisega …

Autor loodab, et midagi tema läbielatud elevusest ja avastamisrõõmust on õnnestunud tal püüda raamatusse ja jõuab ka lugejani.

Ja veel, saame teada, et raamat on teine osa mitut mandrit haaravast triloogiast, mille esimene osa kandis pealkirja „Minu elu uhkemad loomad“ ja kolmas osa keskendub maailma erakordsetele looduspaikadele.

Meie seekordne rännak raamatukaante vahel võib alata. Esimene osa viib lugeja Gröönimaale ja Aasiasse. Esimene peatükk jutustab meile Gröönimaa inuittidest. Igas peatükis on alguses väikene tabel, milles on kirjas, mis rahvaga on tegemist, millised on loodusolud, mis on traditsiooniline elatusviis, milline on rahvuse nüüdne seisund ja lisaks veel ka mõned huvitavad faktid. Tabelile lisaks on ka väike kaardike, kust on näha, kus konkreetne rahvus elab.

No ja muidugi need suurepärased fotod, mida saame vaadata kõikide peatükkide juures.

Gröönimaa inuittidest saame teada, et inuitte elab Gröönimaal, maailma suurimal saarel, kokku ligi 57 000. Neid leidub ka mujal Arktikas, peamiselt Kanadas. Kanadas on inuitte kokku umbes 70 000.

Nende traditsioonilise eluviisi osad on kalastamine, küttimine.

Autor kinnitab, et poliitiliselt kuulub Gröönimaa omavalitsuslik ala Taani Kuningriigi koosseisus, aga kohalikul omavalitsusel on suur otsustamisõigus. Gröönimaa ametlikuks keeleks on grööni keel (koos taani keelega), mis tugineb lääne-inuiti murdele. Kohalike inuittide elatustase on võrreldes enamiku muude arktiliste rahvaste omaga suhteliselt kõrge.

Huvitava faktina toob Hendrik Relve välja selle, et kuigi ühiskond on organiseeritud tänapäevaselt ja kasutatakse palju moodsat tehnoloogiat, on traditsioonilised oskused ja pärimuskultuur säilinud võrdlemisi hästi.

Mul ei ole plaanis hakata Sulle raamatu sisu ümber jutustama, sest väga keeruline on teha valikut, mida sellest väga-väga sisukast ja põnevast raamatust võtta, mida jätta. Ja keeruline on ka kokkuvõttes hakata kõike ümber jutustama.

Kuid näiteks esimeses peatükis loeme kargest kevadest, tursamaksast, vaalalihast; traditsioonilisest paadist umiakist; Gröönimaa koertest; inuittide skorbuudivastasest nätsust – mattakist; kalastamisest ja küttimisest, mis on väikekülades au sees. Juttu on sellestki, et külaelu muutub kiiresti.

Esimese osa teine peatükk tutvustab meile hante. Hante on kokku ligi 30 000, aga emakeelt oskab neist vähem kui kolmandik. Handi keeles on kolm üksteisest tugevasti erinevat murret. Handid elavad Lääne-Siberis, peamiselt Obi vesikonna kesk- ja põhjaosas.

Hantide traditsioonilise eluviisi juurde kuuluvad kalastamine, küttimine, põhjahantidel vahel ka põhjapõdrakasvatus.

Selles osas saame lugeda Lophati külast ja Siberi pakasest; mehest, kes suudab end karuks muuta; sellest, et Põhjanaelaga tuleb juttu ajada; juttu on ka karukihvast ja hingenukust, kuid ka sellest, et aastavahetusel suheldakse ja pidutsetakse.

Kolmas peatükk tutvustab meile mongoleid. Mongoleid on kokku ligi 10 miljonit. Mongoolias elab neist 3 miljonit, Hiinas (Sise-Mongoolias) 6 miljonit, muudes maades 1 miljon. Nende traditsioonilise eluviisi juurde kuulub karjakasvatus.

Mongoolias suhtutakse oma rahva pärimuskultuuri ja traditsioonidesse enamasti suure lugupidamisega. Hiinale kuuluvas Sise-Mongoolias üritatakse mongoleid assimileerida hiina rahva hulka.

Huvivate faktidena on välja toodud see, et Mongoolia on üks hõredamalt asusatud maid maailmas. Ühtseks rahvaks ühendas mongolid 13. sajandil Tšingis-khaan.

Edasi loeme kariloomadest, mida on lugematul hulgal; olematutest stepiteedest; mongolite igipõlisest elamust – gerist; tavapärasest söökidest-jookidest, mis on valmistatud lihast või piimast; Tšingis-khaanist ja sellest, et tema avalik maine on läbi teinud kannapöörde; maailma suurimast ratsamonumendist.

Raamatu teine osa viib meid Lõuna-Ameerikasse. Selle osa kolmes peatükis saame tuttavaks waraodega Orinoco jõe deltas, ketšuatega Andide mäestikus, Kadunud linna rahvastega Põhja-Colombais (Kadunud linna rahvasteks nimetatakse väikesearvulisi indiaanirahvaid, kes elavad Põhja-Colombia mägedes. Need on vivad, kogid, kankuamod ja arhuakod, igas rahvakillus on ligi 20 000 – 30 000 inimest).

Raamatu kolmas osa viib lugeja Aafrikasse.

Selle osa esimene osa tutvustab meile maasaisid Ida-Aafrika savannis. Maasaisid on kokku ligi miljon. Nende põhilist asuala poolitab piir Keenia Vabariigi ja Tansaania Ühendvabariigi vahel.

Maasaid on traditsiooniliselt olnud nomaadid, kes elatuvad karjakasvatusest. Peamisteks kariloomadeks on olnud veised ja kitsed.

Maasaid äratavad tähelepanu oma erilise välimuse, riietuse ja traditsioonidega. Ka näojoontelt ja kehakujult eristuvad nad selgesti ümberringi elavatest bantu rahvastest.

Loeme, et maasaide küla kalleimaks varaks on pudulojused; juttu on naiste iluideaalidest, meeste verejoomise kombest ja külavanema tähendusrikkast nimest.

Aafrika osa teine peatükk tutvustab sanisid Kalahari poolkõrbes. Sanisid ehk bušmaneid on kokku ligi 100 000. Neist umbes 65 000 asuvad Botswana Vabariigis ja 30 000 Namiibia Vabariigis. Sanisid elab ka Lõuna-Aafrika Vabariigis ja Angola Vabariigis.

Sanid vahetasid alatihti elupaika, kuna otsisid söödavaid taimi ja taimeosi. Lisaks püüti toiduks igasugu väikeloomi, kütiti linde ja ulukeid.

Praeguseks on sanid sunnitud loobuma nomaadlikust eluviisist ja jääma paikseteks.

Huvitavaks faktiks on see, et sanid kuuluvad inimkonna ühte kõige iidsemasse harusse. Geneetilised uuringud viitavad, et see haru eraldus teistest juba ligi 100 000 aastat tagasi. Vähemalt viimased 20 000 aastat on sanid elanud Kalahari ümbruses. Olles seal asunud teistest rahvastest kauem, oskavad nad poolkõrbe karmides oludes ka teistest paremini toime tulla.

Lugeda saame Kalahari poolkõrbest, iidsest Tsodilo pühapaigast ja sanide käekäigust; käime koos autoriga Namiibias Markuri külas vibu proovimas ja sanide jahivõtteid õppimas. Lööme kaasa korilusretkel Omatako küla lähistel ja lõpuõhtul lõkke ääres.

Kolmas peatükk Aafrika-lugudes tutvustab meile bambutisid Kongo vihmametsades. Bambutisid on kokku ligi 40 000. Peaaegu kõik nad elavad Kongo Demokraatliku Vabariigi kirdeosas. Bambutid kuuluvad nn pügmeede ehk kääbusrahvaste hulka.

Kääbusrahvasteks nimetatakse rahvaid, kelle keskmine pikkus ei ületa 1,5 meetrit.

Bambutide traditsiooniline eluviis on seotud küttimise ja korilusega. Kuigi bambutid hangivad suurema osa elatisest loodusest, on neile asendamatult vajalikud ka sidemed naabruses elavate bantudega. Bantud tegelevad põllupidamise ja karjakasvatusega, nende külades on poode, kust saab osta hädavajalikke tarbeesemeid. Bambutid toovad bantudele metsast väärtuslikke saadusi ja saavad vastu jahu leiva küpsetamiseks ning poekaupa.

Selles osas jõuame Kongo keskossa, kus tutvutakse okaapide kaitselaga. Autor viib meid ka matkale metsarahva juurde ja jagab muljeid bambutide laagrist. Meil on võimalik aimu saada bambutide elust ja kommetest, lööme kaasa öölaulupeol. Hendrik Relve võtab meid kaasa ka ühisele jahiretkele.

Raamatu neljas osa – Austraalia ja Okeaania.

Selle osas esimene peatükk tutvustab lugejale Austraalia aborigeene. Aborigeenideks nimetatakse Austraalia algasukaid. Nad jagunevad rohkem kui sajaks erinevad kultuuri ja keelega rahvakilluks. Kokku on algasukaid praegu ligi 800 000 ja nad moodustavad Austraalia elanikkonnast ligi 3%.

Aborigeenid, kes pole linnastunud ega kaotanud oma identiteeti, elavad peamiselt Põhja- ja Kesk-Austraalia ülihõredalt asustatud piirkondades.

Algselt olid aborigeenid kütid ja korilased, kuid pärast Euroopa kolonistide saabumist 18. sajandi lõpus sunniti neid järk-järgult oma eluviise muutma ja jääma paikseteks. Suur osa Austraalia algasukatest elavad valitsuse poolt loodud reservaatides.

Aborigeenide esivanemad saabusid Austraalia madrile juba ligi 50 000 aastat tagasi. Ookeani pind oli siis ligi 100 meetrit nüüdsest madalam ja Austraaliasse sai tulla maismaasildu mööda.

Hiljem, kui merepind taas tõusis, jäid algasukad kümneteks tuhandeteks aastateks muust maailmast äralõigatuks. Seetõttu arenes nende pärimuskultuur väga omanäoliseks. Seda võib pidada üheks kõige vanemaks järjepidevalt kestnud kultuuriks inimkonna ajaloos.

Selles osas meenutavad põlisaustraallased oma juuri, kuid käime külas ka krokodilliklanni liikmetel. Autor viib lugeja püha Uluru mäe juurde, meile tutvustakse muinasundi lugusid ja koopamaalinguid, kuid ka täpimaali kunsti.

Selle osa teine peatükk jutustab meile korovaidest Uus-Guinea saarel. Korovaid elavad Uus-Guinea saare läänepoolses osas, mis kuulub Indoneesia Vabariigi koosseisu. Rahvakillu suuruseks arvati 2023. aasta seisuga umbes 4000 inimest. Kuna nad asuvad saare väga raskesti ligipääsetavas keskosas, siis kuigi täpset ülevaadet neist pole.

Teadlased said selle rahva olemasolust esimest korda teada alles 1974. aastal.

Korovaid on kütid ja korilased. Loomsest toidust on tähtsal kohal putukad ja väikeloomad. Taimse toiduna pruugitakse mitmeid söödavaid taimi ja nende vilju. Kesksel kohal toidutoorainena on saagoplamide säsi.

Mõnede metsaüksinduses elavate korovai perede eluviis sarnaneb kiviaja inimeste omale. Nende relvad, tööriistad ja majapidamisvahendid on valmistatud puust, kivist, ning rauast esemed puuduvad.

Selles osa viib Hendrik Relve meid vaevalisele teekonnale teedeta džunglis, kus kohtutakse esimeste metsainimestega. Saame tuttavaks eriskummalise ladvamajaga ja loeme ka putukaroogadest, mis on oluline loomne toit. Katsetatakse traditsioonilist vibu ja kivikirvest, kuid juttu on ka kannibalismist.

Austraalia ja Okeaania kolmas lugu räägib paapuatest Tanna saarel. Paapuateks nimetatakse Uus-Guinea saare ja paljude Melaneesia saarestike algasukaid. Nimetus pärineb malai keelest ja tähendab kräsupead.

Paapuad saabusid nendele aladele ligi 40 000 aastat tagasi, enam-vähem üheaegselt Austraalia mandri algasukatega. Tanna saare paapuad, keda kokku on ligi 30 000, kõnelevad viit erinevat keelt ja dialekti.

Aastatuhandeid on põhitoidust hangitud metsaaedu viljeldes ja rannikumerest kalu püüdes. Etnoloogid nimetavad Tanna elanike viljelusviisi kõplaviljeluseks, sest peamine tööriist on kõblas, kusjuures kõplaviljelus on üks vanemaid viljelusviise.

Selles osas loeme idüllilistest küladest ja sigade austamisest, juttu on iidsetest metsaaedadest ja meeldivatest toitudest. Kes on John Frumm, keda Lamakara külas kummardatakse?

Sellega see vahva, sisukas ja kaasahaarav raamat lõpeb. Raamatu viimastel lehekülgedel on häid näpunäiteid ja viiteid, mida veel lugeda, vaadata ja kuulata.

Lugesin hiljuti Suure Eesti Raanatuklubi kuukirjast ka Hendrik Relve intervjuud, milles ta kinnitas, et tema arvates sobib see raamat kõigile, kellel on huvi maailma, põlisrahvaste ja rändamise vastu.

Rex Stout

„Nero Wolfe´i juhtumid. Mitte veel piisavalt surnud“

(Tänapäev)

Armee soovib Wolfe´i luureteenistusse värvata, ent too on võtnud pähe, et tahab võidelda lausa rindel.

Nii peab Archie (nüüdseks major Goodwin) tema kohasemate liistude juurde meelitamiseks kõvasti pingutama.

Wolfe´il tuleb tegeleda surnuga, kes ei taha kuidagi rahus puhata ja kahe kurikavala mõrvariga lausa riiklikku julgeolekut ohustavates juhtumites.

„Mitte piisavalt surnud“ („Not Quite Dead Enough“) ilmus esimest korda raamatuna 1944. aastal. Selles oli kogunisti kaks lugu: „Not Quite Dead Enough“ (ilmus esimest korda The American Magazine´is 1942) ja „Booby Trap“ (ilmus esimest korda The American Magazine´is 1944).

Kahes loos on Nero Wolfe´i abiline ja tema lugude jutustaja Archie Goodwin kandmas USA armee vormi.

Archie on üsna hiljuti liitunud armeega ja on nüüd major Goodwin. Vaatamata lühikesele ajale armees on ta saanud üsnagi kõrge auastme, mis näitab seda, et armee tunnustab ja kasutab ära tema tsiviilteadmisi, määrates ta siseriiklikusse (vastu)luuresse, täpsemalt New Yorgis asuvasse üksusesse. On ju Archie elanudki New Yorgis, koos oma bossi Nero Wolfe´iga.

Kuna suurem osa tema tsiviiluurimistest oli tehtud koos Nero Wolfe'iga, soovib armee lasta Wolfe'il teha ka luuretööd, kuid Wolfe arvab, et ta ei tapnud eelmises sõjas piisavalt sakslasi ja seetõttu kavatseb ta liituda armeega kui sõdur, mitte kui luureametnik.

Loo alguse juurde. Archie Goodwin tõdeb, et nad maandusid Potomaci külje all ühel kõledal märtsi alguse esmaspäeval. Ta jutustab, et tal polnud aimugi, kas tal tuleb jääda Washingtoni või hüpata mõnele Detroidi või Aafrika lennukile.

Veidi hiljem selgub, et Archie peab kohtuma Ühendriikide sõjaväeluure kõrge ülemusega. Ülemus on pahane ja uurib Archie käest, mis Nero Wolfe´il viga on? Archie ei saa esialgu küsimusest aru, kuid ta kinnitab, et Wolfe´ist ei saagi päris täpselt aru.

Lugeja saab teada, et Archie on major, kuid ta on seda olnud vaid kolm päeva.

Ülemus jätkab. Ta ütleb, et neil on Nero Wolfe´i tarvis. Mitte tingimata vormirõivais, kuid neil on teda vaja! Ülemus jätkab, nad (sõjavägi) on üritanud Wolfe´i palgata, kuid Wolfe on keeldunud. Miks ta seda teinud on? Archie kinnitab, et Wolfe võib lihtsalt pahur olla, mistõttu ei olegi ta olnud nõus koostööd tegema.

Nüüd saab Archie Goodwin ülesande – ta peab minema New Yorki, ja Nero Wolfe´i ära rääkima, sest sõjaväel on talle juhtum, millega ta peaks kohe tegelema hakkama.

Archie Goodwin lendab New Yorki. Tema kõrval istub Lily Rowan, kellega meie oleme varem kohtunud Rex Stouti Wolfe´ juhtumite raamatus „Nad matsid Ceasari“, mis eesti keeles ilmus paar aastat tagasi.

Lily Rowan flirdib Archie´ga ja tundub, et ka Archiele Lily meeldib, kuid … Lily räägib, et ta on üritanud pääseda Nero Wolfe´i jutule, kuna ta on mures oma sõbranna, Ann Amory pärast. Lily Rowan jutustab, et Ann töötab rahvuslikus linnuühingus, kuid ta oli kellegi kohta midagi kohutavat teada saanud ja Lily Rowan oli üsna kindel, et see puudutas Anni peigmeest.

Archie ei osanud midagi kosta. Tal oli vaja jõuda Nero Wolfe´i juurde. Sinna ta ka jõudis.

Iseäralikul kombel oli Wolfe´i kodu käest ära. Post oli avamata virnas, köögis olid pottide ja pannide read tolmukorraga kaetud, köögikapis polnud midagi muud kui kausitäis apelsine ja kuus karpi kuivatatud ploome. Meenutan siinkohal, et Nero Wolfe´i teatakse ka kui tõelist gurmaani … Archie avas ka külmutuskapi, kus oli neli salatipead, neli tomatit ja õunapüree … kodus polnud ei Wolfe´i ega Wolfe´i kokka Fritzi. Ka neljas orhideede kasvutoas polnud mitte kedagi, kuid istutustoas oli Theodore Horstmann, kes kinnitas, et Wolfe ja Fritz on treenimas!?

Archie ei saanud aru, mida nad treenivad. Theodore kinnitab, et Wolfe ja Fritz kavatsesid minna sõjaväkke, võitlema. Wolfe peab palju higistama, sest tal on vaja kehakaalu vähendada ja ta peab end karastama. Seetõttu käib Wolfe koos Fritziga jõekaldal kiirkõndi tegemas. Ja järgmisel nädalal kavatsevad nad jooksma hakata. Lugeja saab teada, et Wolfe peab dieeti ja on õllejoomise maha jätnud. Ta ei osta enam leiba, koort, võid, suhkrut ega paljusid teisi asju.

Nüüd oli Wolfe saanud võimudelt loa treenida kai peal, sest tänaval hakkasid poisikesed teda mõnitama.

Hetk hiljem jõuabki koju Wolfe. Archie kinnitab, et Wolfe ei tundunud just väiksem, kuid ta näis lihtsalt rasvavabam. Wolfe oli Archie tulekust üllatunud ja ta kinnitas, et on kontoritöö mõneks ajaks kõrvale jätnud ja tal on plaan minna sõjaväkke, et sõdida. Wolfe kinnitab, et 1918. aastal ei tapnud ta piisavalt sakslasi, nüüd on tal plaanis seda muuta. Wolfe tõdeb, et tal on kahju, et Archie tuli, sest tema elus on palju ümberkorraldusi ja Archie sealviibimine teeb elu veelgi raskemaks …

Mida teeb Archie? Archie otsustab minna majja, kus peaks elama eelpool mainitud Ann Amory. Lily Rowani sõbranna, kes pidi olema hädas, kuna ta teab midagi. Majas kohtub Archie mitme elanikuga – ma ei hakka siinkohal kõike Sulle ümber jutustama, kuid selles majas elavad inimesed on kõik pisut kummalised, mängus on tuvid ja kullid ja ka ühe vanaproua kahtlane surm.

Archie kohtub ka Ann Amoryga, kellel näib olevat mure, kuid ta ei taha sellest rääkida. Samal õhtul läheb Archie koos Anniga ööklubisse tantsima, Archie nuusutub neiu juukseid (see on Archie arvates äärmiselt imelik, et ta seda teeb) ja nad lepivad kokku, et Ann tuleb juba järgmisel päeval Wolfe´i juurde, et rääkida.

Samal ööl, kui Archie hakkab Anni koju saatma, kohtuvad nad ööklubi väljapääsu juures Lily Rowaniga, kes tahab Archiele äsada. Archie ja Ann pääsevad taksosse, kusjuures Ann on imestunud, et Lily Rowan oli armukade. Armukade tema peale!

Järgmisel päeval jätkab Archie uurimist, et teada saada, mis oli juhtunud majas, kus elab ka Ann. Ta küsis surnud vanaproua kohta ja sai erinevaid arvamusi – vanaproua tappis teine vanaproua, vanaproua tappis preili, vanaproua suri vanadusse, vanaproua suri viletsusse. Segane värk.

Archie kohtub ka Roy Douglasiga, kes kinnitab, et on Anniga kihlatud. Umbes samal ajal tuleb Wolfe´i majja ka Lily Rowan. Archie saadab Roy minema, kuid Lily kinnitab, et ta tuli just Anni juurest, ja et Ann on surnud!

Archie tõttab kontrollima, kas Ann on tõesti surnud. Archiel on üsna ruttu selge, et Ann on tapetud, kuid mõrvapaigas käitub Archie üsnagi imelikult ja teeb selliseid asju, millest esialgu ei saagi lugeja aru, miks ta seda teeb.

Hiljem, kui politsei Archie arreteerib, kui kuriteo oluline tunnistaja (tegelikult kahtlustab politsei, et just Archie on Anni tapnud), millest kirjutab ka ajaleht Courier om esiküljel – armeemajor mõrvakahtlusega kinni võetud, Nero Wolfe´i endine assistent trellide taga.

Ja Wolfe tulebki. Kas ta tuleb Archie pärast või oma maine pärast? Igaüks otsustab ise, kuid

Wolfe saab kohe aru, et Archie on midagi korraldanud. Korraldanud seepärast, et Wolfe hakkaks jällegi tööle. Ja tööle Wolfe ju tõepoolest hakkabki.

Esimesena helistas Wolfe Fritzile, et too hakkaks kalkunit küpsetama ja ka õlut oleks vaja tuua … Näib, et Wolfe on tõepoolest tagasi. Ta alustab uurimist, kes on tapnud Anni?

Tegelikult ei lähegi üldse mitte kaua aega, kui Nero Wolfe´il on vastus käes. Ta kuulab üle mõned tegelased, uurib Archie käest ja nii lihtne see ongi.

Seejärel algab raamatu teine osa, mil pealkirjaks „Lõks“. See jutustab loo sellest, kuidas laskemoonatööstuses töötab ahneid inimesi ja toimub tööstuspionaaž ning sõjaväeluure peab tegelema mitmete probleemidega.

Nüüd on Archie koos Wolfe´iga abiks USA sõjaväeluurel. Probleemiks on anonüümkirjas saadetud info, et hotelliaknast alla kukkunud sõjaväeluure kapten Cross ei kukkunud teps mitte ise, aga teda sunniti selleks ehk tegemist on mõrvaga.

Anonüümkirjas (allakirjutaja on keegi Kodanik) vihjatakse tööstusspionaažile ja näib, et just selle uurimisega sõjaväeluure  kapten Cross tegeles. Mängus ka uut tüüpi granaat!

Archie Goodwinil on nimetatud granaat selle loo alguses taskus, kuna ta oli hiljuti riigi lõunaosas missioonil olnud ja seal ühe suure pusletüki paika saanud … kuid kapten Cross on vaatamata sellele surnud.

Wolfe ja Goodwin on sõjaväeluure New Yorgi kontoris, kus on kõrgete auastmetega sõjaväelased, kuid ka Kongressi liige Shattuck, sest just tema on saanud eelpool mainitud anonüümkirja. Kuna tööstusspionaaž ohustab ka sõjategevust, siis on see otse loomulikult riikliku julgeoleku küsimus.

Kohtumise ajal teatab üks ohvitseridest, kolonel Ryder, kelle poeg äsja Euroopas sõjategevuse käigus hukkunud, ootamatult, et tahab minna Washingtoni, et pidada nõu üksuse eest vastutava Pentagoni ametniku, kindral Carpenteriga. Ta on kaasa võtnud kohvri ja tema palve rahuldatakse.

Kuid enne seda, kui kolonel Ryder teele saab asuda, plahvatab tema kabinetis granaat! Juhtub see siis, kui Wolfe ja Archie on naasnud sõjaväeluure kontorisse. Kolonel Ryder on surnud! Kas oli see enesetapp, õnnetusjuhtum? Wolfe´il on kahtlus, et kolonel tapeti, nagu ka kapten Cross.

Kahtlusaluseid on mitmeid – kõik, kes sõjaväeluure kontoris New Yorgis kohtusid …

Mängus on ka kena neiu. Seersant Dorothy Bruce, kes töötab kolonel Ryderi alluvuses, kuid tegelikult on seersant Bruce´il palju tähtsamad ülesanded ja need on ta saanud endale Washingtonist! Seersandile on silma peale pannud ka Archie Goodwin …

Kuidas lugu lõpeb? Kes on süüdi? Kes on mõrvar? Selle jätan Sulle endale lugeda, kuid uskuge mind lõpplahendus on taaskord veidi ootamatu, aga heades krimkades just nii peabki ju olema.

Georges Simenon

„Maigret´ puhkus“

(Pegasus)

Maigret sõidab puhkusele Sables-d´Olonne´i, kus tema abikaasa sattub pimesoolepõletikuga haiglasse. Maigret lööb aega surnuks, jalutab linna peal ja külastab kohvikuid, jälgib bridžimängijaid. Pärast abikaasa operatsiooni järgset külastust leiab komissar üllatuslikult oma taskust veidra sõnumi, et ta peaks minema vaatama ühte sama haigla patsienti.

Enne kui Maigret seda teha jõuab, mainitud neiu sureb.

Mida oli surijal öelda? Maigret peab ka puhkusel olles tööle asuma ning kuriteod ei lase ennast kaua oodata.

Algupäraselt ilmus see põnev kugu juba 1947. aastal ja on Maigret´ lugude järjekorras 28. Maigret´ lugu. Paljud Maigret´ lugude fännid/sõbrad peavad just seda lugu üheks parimaks Maigret´ looks.

Seetõttu on sellest loost tehtud ka mitmeid ekraniseeringuid. Prantslased aastatel 1956 (Maigret´d kehastas Henri Norbert), 1971 (Maigret´ rollis Jean Richard) ja 1995 (Maigret´ rollis Bruno Cremer). Britid tegid sellest filmi 1961, peaosas Rupert Davies.

Eesti keeles ilmus „Maigret´ puhkus“ esimest korda 2005. aastal.

„Maigret´ puhkus“ on tõepoolest kriminaalselt põnev lugu Maigret´ lugude sarjast ja sündmused saavad alguse sellest, kui Maigret sõidab puhkusele Sables-d´Olonne´i, kus tema abikaasa satub haiglasse, põhjuseks pimesooleoperatsioon.

Maigret käib naist pärast operatsiooni haiglas (seda haiglat juhivad nunnad) vaatamas (ta ise elab samal ajal hotellis) ja leiab pärast haiglaskäiku oma taskust kirjakese (kas selle võis tema taskusse libistada keegi nunnadest?), milles palutakse tal külastada 15. palatit. Kirjakeses on: halastuse nimel, püüdke tulla vaatama haiget 15. palatist.

Järgmisel päeval on Maigret haiglas tagasi, abikaasa juures, kui saab teada, et samal ööl oli surnud just 15. palati patsient. Noor neiu Helene Godreau.

Ja nüüd veidi täpsemalt selle loo sündmustest.

Äsja koos abikaasaga Les Sables-d'Olonne'i puhkusele saabunud Madame Maigret'l tekkis pimesoolepõletik ja ta pidi läbima erakorralise operatsiooni. Nunnade juhitavas kliinikus, kus komissar aeg-ajalt oma naist külastab, libistab õde (nunn) Inglite Marie Maigreti taskusse kirjakese, millest ma eelpool juba juttu tegin.

Järgmisel päeval sureb 15. toast pärit noor tüdruk, Helene Godreau koljuluumurru tõttu, mille ta oli saanud autost välja hüpates! Oli see õnnetus? Oli see enesetapp? Oli see mõrv? See on esialgu segane …

Helene Godreau õemees on doktor Philippe Bellamy, Sables-d´Olonne´is lugupeetud inimene, kuid seesmiselt külm ja liigagi enesekindel mees. Ta on üks bridžimängijatest, kellega Maigret igal pärastlõunal linna kohvikus kohtub.

Just doktor oli see, kes juhtis autot, millest kaks päeva varem kukkus välja tema kõrval olnud Helene Godreau, kes oli doktori naiseõde.

Autouks oli lahti läinud ja kuna nad sõitsid korraliku kiirusega, siis oli noor neiu autost välja kukkunud ja haiglasse sattunud, kuid kas see surm oli ainult lihtne õnnetus?

Maigret hakkab uurima, mis võis juhtuda. Ta küsitleb mitmeid inimesi. Doktor Bellamy ema, doktori teenrit ja selle naist, ja üsna ruttu saab nii lugeja kui ka Maigret aru, kui armukade oli doktor Bellamy oma noore ja kena naise Odette'i peale.

Maigret külastab doktor Bellamy kodu, kohtub trepil ühe neiuga, kes Bellamyt nähes põgeneb. Kahtlane, ja kes võis see neiu olla?

Juba järgmisel õhtul mõrvatakse (kägistatakse) Lucile Duffieux, kas võiks just tema olla see neiu, keda Maigret oli näinud Bellamy kodumajas? Lucile'i vend Emile oli aga päev varem lahkunud kodust, et minna Pariisi, kuhu ta ei jõudnudki, nagu Maigret' le peagi teatati … segased lood.

Maigret jätkab uurimist, vaatamata sellele, et ta on puhkusel ja ka võõras linnas. Tal on abiks ka kohalik politsei ja õige varsti on teada, et doktor Bellamy naine, Odette ja eelpool mainitud Emile olid armunud ja nad olid plaaninud sõita üheskoos Pariisi!

Ja nüüd! Nüüd on meil kaks noore naise (neiu) laipa – Helene ja Lucile, kadunud on Emile ja ka Odette´i asukoht on teadmata. Kas meil võib olla kogunisti neli laipa? Kes keda armastas, kes mitte? Kes on tapja? Maigret peab vastused leidma.

Igal juhul saame loo lõppedes teada, kes on süüdi ja miks.

Miks hüppas Helene autost välja, miks tapeti Lucile, kuhu olid kadunud Emile ja Odette.

Nii nagu mitmeski teises kriminaalses loos on põhjuseks armukadedus, mis võib olla vägagi suur jõud, et teha asju, mida tavapäraselt inimene ei teeks.

Coldplay

„Moon Music“

(Warner Music)

Briti poproki bänd Coldplay on hetkel kindlasti üks maailma kuulsamaid ja edukamaid bände, kelle uus album „Moon Music“ on suurepärane kuulamine ja väga hea järg nende eelmisele albumile „Music of the Spheres“ ja kinnitab jätkuvalt, et Coldplay on igati põnev ja huvitavat muusikat esitav ansambel.

Coldplay on võitnud mitmeid Grammy ja briti muusikaauhindu, nende albumeid on müüdud maailmas üle 100 miljoni eksemplari ja rohkemgi veel! Nad on võitnud 9 briti muusikaauhinda, 7 MTV Video Music auhinda, 8 MTV Europe Music auhinda, 7 Grammy-auhinda (kusjuures nad on kandideerinud Grammyle 39 korda!).

Coldplay lugu sai alguse 1996 Londonis, liikmeteks laulja-pianist-kitarrist Chris Martin, basskitarrist Guy Berryman, soolokitarrist Jon Buckland ja trummar Will Champion.

Bändi esimene EP ilmus 1998. Seda avaldati 500 eksemplari, kuid tänu sellele sai Coldplay plaadistuslepingu EMI tütarfirma Parlophone’iga.

Esimene album „Parachutes“ ilmus 2000. aastal. 2002 ilmus teine plaat „A Rush of Blood to the Head“, mis oli vägagi edukas. Seejärel albumid „X&Y“ (2005), „Viva la Vida or Death and All His Friends“ (2008), „Mylo Xyloto“ (2011), „Ghost Stories“ (2014) ja „A Head Full of Dreams“ (2015). Pärast viimati mainitud plaati arvati, et see jääb Coldplay viimaseks, kuid võta näpust, sel aastal uus ja suurepärane album „Everyday Life“. Sel aastal andis Coldplay teada, et nad lõpetavad mõneks ajaks kontsertite andmise, kuna kliimamuutused on liiga suured, ja neil on soov välja mõtelda see, kuidas andas „kliimasõbralikke“ kontserte.

Algus

Bändiliikmed kohtusid septembris 1996 University College’is Londonis. Esimesed liikmed olid Chris Martin ja Jonny „Jon“ Buckland. Enamuse ülikooliajast veetsid nad sellega, et plaanisid teha oma bändi, ja lõpuks pandi kokku ansambel nimega Pectoralz. Seejärel liitus duoga nende kursavend Guy Berryman, ja 1997. aastaks oli neil juba ka uus nimi – Starfish. Nüüd hakati andma ka kontserte väikesetes klubides Camdenis.

Chris Martin „palkas“ ka oma kauaaegse koolikaaslase Phil Harvey ansambli mänedžeriks. Harvey õppis antiiki Oxfordi ülikoolis, kusjuures Coldplay peab Harveyd ka täna oma viiendaks liikmeks.

Veidi hiljem liitus ansambliga trummar Will Champion, kusjuures Champion oskas sel hetkel mängida klaverit, kitarri, basskitarri, kuid mitte trumme...

1997. aasta lõpus, 1998. aasta alguses võttis ansambel endale ka uue nime – Coldplay oli sündinud.

1998 avaldati EP „Safety“, mida valmistati vaid 500 eksemplari, et seda jagada plaadifirmadele ja sõpradele, müüki jõudis vaid 50 plaati. Kuid juba sama aasta detsembris sõlmiti leping independent plaadifirma Fierce Panda Records’iga ning ilmus kolme lauluga EP „Brothers and Sisters“.

Coldplay liikmed lõpetasid ülikooli ja kevadel 1999 oli neil taskus ka plaadistusleping plaadifirmaga Parlophone, kusjuures viie albumi plaadistusleping! Esineti suurel Glastonbury muusikafestivalil ja salvestati kolmas EP „The Blue Room“. EP’d ilmus 5000 eksemplari (oktoobris 1999) ja laulu „Bigger Stronger“ mängiti ka BBC Radio One’is.

Kolmanda EP salvestamine kulges üsna segastes tingimustes. Chris Martin viskas ansamblist välja Will Championi, kuid palus veidi hiljem tal tagasi tulla. Tundes endas tõsist süüd hakkas Chris Martin jooma. Õnneks suutsid bändiliikmed omavahel ära leppida ja pandi paika seadused, mida bäńdis tohib teha, mida mitte. See oli nn „kõik ühe eest“-leping. Coldplay on demokraatlik bänd ja kõik sissetulekud jagatakse võrdselt, eeskujuks U2 ja R.E.M. Üks punkt kokkuleppes oli, et bändist visatakse välja see, kes kasutab narkootikume.

„Parachutes“

Märtsis 1999 hakkas Coldplay tegema tööd debüütalbumiga „Parachutes“. Seda lindistati Rockfield-stuudio koos produtsent Ken Nelsoniga. Coldplay esines ka ajakirja NME Carling-turneel, milles tutvustati uus ja huvitavaid ansambleid.

Märtsis 2000 ilmus Coldplay singel „Shiber“, millest sai nende esimene lugu, mis jõudis brittide singlimüügitabelisse TOP 40 sekka.

Juuni 2000 on pöördeline hetk Coldplayle. Bänd oli esimesel kontsertturneel, esineti Glastonbury muusikafestivalil ja ilmus nende läbimurde singel „Yellow“, mis tõusis brittide singlimüügitabelis kohale number 4 ja tegi ansamblist kuulsa. Juulis ilmus debüütalbum „Parachutes“, mis tõusis briti plaadimüügitabelis kohale number 1!

Plaadifirma oli ennustanud, et debüütalbumit müüakse ca 400 000 eksemplari, kuid juba 2000. aasta jõuludeks oli seda müüdud 1,6 miljonit!

Coldplay oli Euroopas edu saavutanud, mistõttu pöörati pilk ka Põhja-Ameerikasse. 2001. aasta alguses käis Coldplay kontsertturneel Põhja-Ameerikas, kuid esineti ka mitmetes populaarsetes telesaadetes: „Saturday Night Live“, „Late Night with Conan O’Brien“ ja „The Late Show with David Lettrman“.

Debüütalbum meeldis nii kuulajatele kui ka muusikakriitikutele ning 2002. aastal võitis „Parachutes“ Grammy-auhinna, kui parim alternatiivmuusika album.

„A Rush of Blood to the Head“

2003. aasta oktoobris naases Coldplay stuudiosse, et alustada tööd teise stuudioalbumiga. Produtsendiks jällegi Ken Nelson. Augustis 2002 ilmuski teine album „A Rush of Blood to the Head“, millel oli ka mitmeid hittlugusid: „Iin My Place“, „Clocks“ ja „The Scientist“.

Plaadiga samanimeline kontsertturnee leidis aset juunist 2002 septembrini 2003. Turnee viis Coldplay viiele mandrile. Kontsertturneel oli äge valgusshow ja võimsad ekraanid, mis meenutasid legendaarse U2 legendaarset „Elevation“-turneed. Coldplay salvestas ka kontsertalbumi „Live 2003“, mis lindistati Sydney Hordern Pavilionis.

Ajakirja „Rolling Stone“ lugejad valisid Coldplay 2003. aasta primaks artistiks ja parimaks bändiks. Samal aastal võitis album ka Grammy-auhinna kui parim alternatiivmuusika album, aasta hiljem võitis laul „Clocks“ parima laulu Grammy.

„X&Y“

2004. aastal võttis Coldplay aja maha, et puhata pärast pikka kontsertturneed, kuid siiski hakati tegutsema ka kolmanda stuudioplaadi kallal. Bänd sai ka palju uusi ideid ja mõjutusi, ja Guy Berryman on ütelnud, et kuulasime mitmeid erinevaid artiste: David Bowie, Brian Eno, Pink Floyd, Depeche Mode, Kate Bush, Kraftwerk ja U2.

Mais 2004 sündis Chris Martinil ja tema abikaasal, näitlejatar Gwyneth Paltrow’l esimene laps, tütar, kes sai nimeks Apple.

Juunis 2005 ilmus album „X&Y“. Plaati müüdi 8,3 miljonit eksemplari, ja see oli ka selle aasta maailma enimmüüdud album. Plaat oli müügitabelite tipus 30 riigis ja sellest sai Suurbritannias kiiremini müüdud album ajaloos. Ilmusid ka hittsinglid „Speed of Sound“, „Fix You“ ja „Talk“ (selle loo meloodia on sama kui 1981. aastal ilmunud saksa süntesaatorigeeniuste ehk Kraftwerki loos „Computer Love“).

„X&Y“ oli edukas album kaubanduslikult (2005. aasta maailma enimmüüdud album), kuid muusikakriitikute arvates oli see kehvem kui Coldplay eelmine plaat. Üks muusikakriitik ühest suurest ajalehest tõdes, et Coldplay on aastakümne kõige vastikum ansambel... no mine võta nüüd kinni... Coldplay võrreldi järjest rohkem U2. Chris Martin on ütelnud, et negatiivsed tähelepanekud tegid temast omakorda palju „vabanenuma“. Vot sedasi. Koerad võivad ju haukuda, karavan liigub ikka edasi.

Juunist 2005 kuni juulini 2006 oli Coldplay taaskord pikal kontsertturneel ehk „Twisted Logic“-turneel.

„Viva la Vida or Death and All His Friends“

Oktoobris 2006 alustas Coldplay tööd uue albumiga. Albumi produtsendiks palgati legendaarne Brian Eno. 2007. aasta alguses tehti töös uue albumiga pisukene paus, sest Coldplay otsustas käia turneel Ladina-Ameerikas: Tšiilis, Argentiinas, Brasiilias ja Mehhikos.  Samal ajal lindistas Coldplay palju head muusikat ka Lõuna-Ameerika ja Hispaania kirikutes, mainiti sedagi, et uus album tuleb ka veidi ladinaameerika hõnguline.

Chris Martin kinnitas, et uus plaat on stiililt täiesti uus Coldplay. Esimesi kolme albumit nimetas ta triloogiaks, ja lisas, et edaspidi kasutab ta laulmisel vähem falsetti ja laulab ka madalamalt.

29. augustil 2008 ilmus uue albumi esimene singel „Violet Hill“, millel ka veidi bluusilikku hingamist. Lugu tõusis nii briti kui ka USA singlimüügitabelis esikohale, kusjuures see oli Coldplay esimene laul, mis tõusis sedavõrd kõrgele.

Juunis 2008 ilmuski uus album, mis tõusis briti plaadimüügitabelis esikohale, olles müügil olnud vaid kolm päeva! BBC kinnitas, et see on muusikaloos üks kiiremini müüdud albumeid Suurbritannias. Juunis lõpuks oli sellest saanud kõigi aegade enim striimitud album. Aastal 2008 oli plaat maailma enimmüüdud album!

„Mylo Xyloto“

oli Coldplay järgmine plaat, mis kiskus vägisi industriaalroki poole ja selle lindistamine lõpetati 2011. aasta keskel. Martin ja Champion kinnitasid selle plaadi teemadeks on armastus, sõltuvus, sundkäitumine, põgenemine ja töötamine kellegi jaoks, kes sulle ei meeldi.

Plaadi esiksingliks oli 3. juunil 2011 ilmunud „Every Teardrop Is a Waterfall“. 2. augustil 2011 ilmus album „Mylo Xyloto“, millele järgnes kuu aega hiljem ka teine singel „Paradise“. 23. septembril 2011 tulid müüki Coldplay Euroopa-turnee piletid, mis müüdi läbi sekunditega.

See album jõudis plaadimüügitabelite tippu 34 riigis, ja Suurbritannias oli see 2011. aasta enimmüüdud rokiplaat.

„Ghost Stories“

Pärast „Mylo Xyloto“-turnee lõppu siirdus Coldplay jällegi stuudiosse, et alustada tööd uue albumiga. Väsimatud mehed need Coldplay mehed. Martin kinnitas, et eesmärgiks oli teha plaat, mis esindab reisi/matka, et õppida tingimusteta armastust.

26. veebruaril 2014 ilmuski uus singel „Midnight“, mis andis aimdust, mida on uuelt plaadilt oodata. See oli üsnagi elektrooniline lugu, mida võrreldi ka Bon Iver’i loominguga. Uue plaadi ametlik esiksingel „Magic“ ilmus 3. märtsil 2014. Veidi hiljem, 3. mail ilmus hittsingel „A Sky Full of Stars“, mille produtsendiks oli varalahkunud Avicii.

Chris Martin kinnitas pärast selle loo ilmumist, et ta oli saanud inspiratsiooni Katy Perry muusikast.

Nüüd ei läinud enam palju aega, kui ilmuski uus album „Ghost Stories“ (sellelt plaadilt ilmusid singlitena veel ka „True Love“ ja „Ink“). Plaadi ilmumisnädalal müüdi seda Suurbritannias 168 000 eksemplari ja veidi hiljem oli seda maailmas müüdud juba 2 miljonit plaati! Aastal 2014 müüdi seda maailmas üle kolme miljoni eksemplari ja see oli selle aasta neljandaks enimmüüdud album.

„A Head Full of Dreams“

ilmus 4. detsembril 2015 ja oli taaskord veidi erinev, kui Coldplay varasemad albumid.

Jonny Buckland ja Guy Berryman kinnitasid, et uus plaat on nagu öö kõrval päev. Chris Martin lisas, et selle plaadiga püüti edasi anda midagi värviküllast ja rõõmsameelest.

Sellel plaadil oli mitmeid põnevaid „koostööpartnereid“: Beyonce, Noel Gallagher, Tove Lo, pianist Khatia Buniatishvili ja Merry Clayton. Albumi produtsendiks olid Rick Simpson ja Norra duo Stargate (ehk Tor Hermansen ja Mikkel Eriksen). Brittide plaadimüügitabelis tõusis see esikohale, USA’s jäi laeks teine koht.

Brittide muusikaauhindade jagamisel 2016 võitis album parima briti albumi tiitli.

Loomulikult kaasnes ka selle albumiga suur maailmaturnee, kusjuures ainuüksi Londonis Wembley staadionil anti neli kontserti!

„A Head Full of Dreams“ sain endale ka omamoodi järje, sest 14. juulil 2017 ilmus EP „Kaleidoscope EP“. Ka sellelt EP’lt ilmus mitu singlit – „Something Just Like This“ (Coldplay ja USA DJ- ja produtsentide duo The Chainsmokersi koostöö), „Miracles“ Coldplay koostöö USA räppari ja laulja Big Sean’iga), „All I Can Think About Is You“ ja „Aliens“.

„Everyday Life“

oli järjekorras kaheksas Coldplay stuudioalbum, mis ilmus 2019. aasta 22. novembril.

Plaat oli jagatud kahte osasse ehk „Sunrise“ ja „Sunset“.

Oktoobris 2019 ilmusid paljudesse linnadesse erineval pool maailmas suured plakatid, millel vanaegne bänd ja kuupäev 22. november 1919  , näiteks Sao Paulos, Berliinis, Hong Kongis, Sydneys jm. Veidi hiljem ilmus ka plaati promov videoklipp. Paljudele Coldplay fännidele saadeti ka meil, milles öeldi, et juba sada aastat on töötatud uue albumi kallal. Sealt siis ka vihje plakatil olnud aastaarvule 1919.

22. novembril andis Coldplay vägagi põneva ja suurepärase konterdi Ammanis, Jordaanias. Mängiti suure lossi katusel. Esimene osa algas kohaliku aja järgi kell neli hommikul ehk siis sunrise/päikesetõus, teine osa algas kell kaks pärast lõunat ehk siis sunset/päikeseloojang. Mõlemad kontserdid kanti üle ka Youtube’is, kusjuures Coldplay polnud varem Jordaanias esinenud. Kahel etteastel publikut ei olnud, kuid veidi hiljem mängiti Ammanis ka suurele publikule, kui esineti kohas nimega Citadel.

25. novembril mängis Coldplay publikule Londoni loodusmuuseumis, kusjuures esinemisega toetati ka keskkonnakaitset.

Uue albumi võtsid suurepäraselt vastu nii Coldplay fännid kui ka muusikakriitikud. Fännide „suhtumisest“ ja heakskiidust andis tunnistust see, et uus album tõusis juba ilmudes briti plaadimüügitabeli esikohale (see oli seega kaheksas Coldplay esikoha-plaat, kusjuures see oli aasta 2019 kolmandaks kiiremini müüdud album, eespool vaid Ed Sheerani „No. 6 Collaborations Project“ ja Lewis Capaldi „Divinely Uninspired to h Hellish Extent“).

Kiideti seda, et Coldplay uus album on orgaaniline, et Coldplay katsetab erinevate muusikastiilidega, et uuel plaadil on palju suurepäraseid meloodiaid, et bänd peatub ka tõsistel sotsiaalsetel teemadel.

Minu arust ongi Coldplay puhul oluline see, et nad julgevad katsetada, proovivad erinevaid stiile ja ei häbene seda, no ja loomulikult see, et Chris Martin on igati karismaatiline artist, kes on suurepärane oma esitustes nii plaatidel kui ka laval, olgu need siis suured või väikesed lavad. Rääkimata suurepärastest teistest Coldplay liikmetest, kes suudavad olla vajadusel esil, kuid vajadusel ka lihtsalt saadavad Chris Martini esitust. Nende mängus on vajadusel jõudu, kuid vajadusel ka oskust olla vaiksed ja vaoshoitud.

Põnev oli seegi, et sellel albumil lõi kaasa mitmeid ja mitmeid suurepäraseid lauljaid, muusikuid Euroopast, Aasiast ja Aafrikast. Palju oli ka igasugu põnevaid sämpleid maailmamuusikast. Nii oli keelpillide seadeid teinud Davide Rossi (mees, kes mänginud kitarre ka briti elektroonilise muusika bändis Goldfrapp) ja briti muusik, helilooja John Metcalfe, lauluga aitasid Norah Shaqur, Belgiast pärit muusik ja laulja Stromae, Nigeeria lauljatar Tiwa Savage, võrratu briti laulja ja multiinstrumentalist Jacob Collier, London Voice Choir, produtseerimisega on abistanud eelpool manitud Stargate, muusikat teeb suurepärane Palestiina muusikat esitav Le Trio Joubran, Nigeeriast pärit suurepärane saksofonist Femi Kuti jpt.

„Music Of The Spheres“

Warner Music tutvustas 2021. aasta pressiteates Coldplay suurepärast albumit nii:

"Coldplay avaldas kauaoodatud üheksanda stuudioalbumi “Music Of The Spheres”, mille fookuses on uus südantsoojendav lugu “Let Somebody Go” koos popstaari Selena Gomez’iga. Loole ilmus ka nn lüürikavideo, milles nähtavad laulusõnad on Coldplay ninamehe Chris Martini ja Selena poolt käsitsi kirjutatud."

Kevadel ilmus uue kauamängiva esimene singel “Higher Power”, mille esmaesitlus toimus rahvusvahelises kosmosejaamas ning millest sai kiirelt ülemaailmne hitt. Hiljuti sai Coldplayst esimene briti ansambel, kes debüteeris Ameerika maineka Billboard Hot 100 edetabeli esikohal ja seda oma viimase singliga “My Universe”, millel tegi kaasa Lõuna-Korea poistebänd BTS.

Mõlemad mainitud singlid saabusid koos värvikate muusikavideotega, mille aitas ellu äratada režissöör Dave Meyers ning millele on tänaseks kogunenud miljoneid vaatamisi. 

Coldplay jätkab igas mõttes piiride ületamist. Huvitava faktina võib välja tuua selle, et albumil olevate lugude nimed ning viis lugu kaheteistkümnest on märgitud hoopis trendikate emotikonide abil. Albumi sünnile on suuresti kaasa aidanud mitmete superhittide taga seisev produtsent Max Martin. 

Päev enne uue stuudioalbumi saabumist kuulutas Coldplay välja oma 2022. aasta kontserttuuri “Music Of The Spheres World Tour”, mille piletite ja kuupäevade kohta leiab rohkem infot ansambli kodulehelt. Koos rõõmusõnumiga edastas Coldplay fännidele ka oma olulised seisukohad seoses keskkonnateadlikkuse ja vastutusega. Ansambel on kaasanud tuuri planeerimise protsessi mitmeid eksperte, andmaks endast parima, et muuta kontserdid jätkusuutlikumaks.  

Nii nagu eelpool mainitud, siis olid tõepoolest mitme loo pealkirjad edasi antud emotikonidega.  Näiteks esimese loo pealkiri on “Music of the Spheres” (Saturni märk), “Alien Choir” (taevatähtede märk), “Human Heart” (südame märk), “Music of the Spheres II” (Maa märk) ja “Infinity Sign” (lõpmatuse märk). Kindlasti on oluline ka see, et mitmes loos löövad kaasa külalisartistid – popmuusika superstar Selena Gomez (“Let Somebody Go”), Lõuna-Korea menukas poistebänd BTS (“My Universe”) ja USA R&B duo We Are King ja briti supertalent, muusik Jacob Collier (“Human Heart”).

Sellel albumil on Coldplay esitamas taaskord igati põnevat muusikat, siin on lausa kosmilisi saunde, ja mõned lood on üsna lühikesed, võiks öelda, et need lausa vahepalad – “Music Of The Spheres” (53 sekundit), “Alien Choir” (53 sekundit) ja “Music Of The Spheres II” (21 sekundit).

”Music of the Spheres” debüteeris brittide plaadimüügitabeli tipus ja sellest sai väga edukas album. USA rokkmuusika plaadimüügitabelis tõusis see ilmudes kohale number 4.

Märtsis 2022 alustas Coldplay maailmaturneed “Music of the Spheres World Tour”, see algas San Joses, Costa Ricas.

Enne seda, detsembris 2021 andis Chris Martin teada, et Coldplay plaanib avaldada enne 2025. aastat veel kolm albumit!

2023. aastal kandideeris Coldplay ka kolmele Grammy-auhinnale.

Jõuame aastasse 2024. Juunis avaldas Coldplay uue singli “Feels Like I´m Falling in Love” ja see on uue albumi “Moon Music” esimene singel.

Kaks nädalat hiljem oli Coldplay Glastonbury muusikafestivali peaesineja ja seda juba viiendat korda! Kaasa lõi ka mitmeid külalisesinejaid – Victoria Canal, Michael J. Fox, Laura Mvula jt.

Uue albumi uut laulu esitleti Roomas ”Music of the Spheres” maailmaturnee raames. Laulul pealkirjaks “Good Feelings” ja Roomas lõi Coldplayga kaasa selles loos ka Nigeeria lauljatar ja laulukirjutaja Ayra Starr.

Augustis 2024 oli teada ka uue albumi lugude nimekiri.

2024, 4. oktoober. Oluline kuupäev Coldplay austajatele. Ilmub bändi kümnes stuudioalbum “Moon Music” ehk “Music of the Spheres Vol. II : Moon Music”. Pealkiri viitab, et see on järg 2021. aastal ilmunud üliedukale albumile.

Plaadil lööb kaasa mitmeid suurepäraseid artiste: briti elektroonilise muusika legend Jon Hopkins, Nigeeriast pärit laulja, laulukirjutaja, muusikaprodutsent Burna Boy, briti räppar Little Simz, Araabia muusikat ja Ladina-Ameerika rütme oskuslikult kokku segav lauljatar Elyanna, Argentiina lauljatar, näitlejatar ja modell TINI, Nigeeria lauljatar, laulukirjutaja Ayra Starr.

Coldplay uue albumi produtsentide nimekiri on samuti esinduslik: Bill Rahko, Dan Green Michael Ilbert, Max Martin.

Albumilt on ilmunud kolm singlit: ”Feels Like I´m Falling in Love”, “We Pray” ja “All My Love” (viimati mainitud laul ilmus singlina samal päeval, kui ilmus ka uus album).

Uue albumi kohta on teada seda, et see lindistati Punta Paloma stuudios Tarifas, Hispaanias. Tööd tehti juulist augustini 2024, samal ajal jõuti esinema ka Rooma, Düssledorfi ja Helsingisse. Uuel albumil on kokku 10 uut laulu.

Albumi kaanel on foto kuuvikerkaarest, mida põhjustab Kuu pinnalt peegeldunud valguse murdumine atmosfääis olevates veepiiskades. Foto autoriks Argentiina fotograaf Matias Alonso Revelli, foto tehtud 2020. aastal. CD plaat ise on nn EcoCD ehk 90% ulatuses tehtud taaskasutatud materjalidest! On ju teada, et Coldplay on alati olnud üks neist bändidest, kes tunneb muret ka meie looduse ja keskkonna pärast.

Ja veel. Räägitakse, et selle albumi eelarve oli 35 miljonit dollarit, mistõttu peaks see olema läbi aegade kõige kallim album! Enne seda oli tipus Michael Jacksoni ”HIStory: Past, Present and Future, Book I” (1995) ja ka teine Michael Jacksoni album ehk “Invincible” (2001). TOP 6 hulgas ka Lady Gaga, Sting ja Garth Brooks.

Uus album algab plaadi nimilooga ”Moon Music”, mis on üsnagi muinasjutuline lugu, peaaegu nagu klassikaline muusika, mis viib kuulaja rännakule kosmosesse. Kuule? Loo keskel alustab kaunis klaver, mis paitab kuulaja kõrva. See on muusika, mis ka mulle meeldib, muusika, milles on kaunis meloodia. Uskumatult ilus. Loo kolmandas osas alustab laulmist Chris Martin, kes selles loos jutustabki lugu.

Teine lugu on singlina ilmunud ”Feels Like Im Falling In Love”. Igati hea ja meeldejääv popmuusika, ja see on ikka see hea Coldplay popmuusika, mida oleme ikka ja jälle kuulnud ehk siis suurepärane näide, kuidas head poppi kirjutada ja esitada. Pärast esimest kuulamist jääb refrään meelde, teisel kuulamisel ümised juba kaasa.

Kolmas lugu on ”We Pray”, lugu, milles võimas meloodia ja kübe ka R&B hingamist, kusjuures Coldplay ja R&B sobivad igati hästi kokku. Selles loos löövad kaasa eelpool mainitud artistid: Little Simz, Burna Boy, Elyanna ja TINI. Hämmastav on see, kuidas suudab Coldplay neid hitte kirjutada! Seegi laul on ju hitt!

Neljas lugu kannab pealkirja ”Jupiter”. Kas jätkame kosmilise hingamisega? Tegelikult on see lugu pigem folgiliku hingamisega. Ja jällegi lugu, mis jääb kergesti meelde, hakkab ”kummitama”, no ja Chris Martin on jätkuvalt Chris Martin … Suurepärane! Rääkimata sellest uhkest taustakoorist selles laulus. Üks selle laulu autoreid on ka Jacob Collier!

Siinkohal tasub mainida, et kui kuulad albumit Spotifys, siis on lugude kõrval näha ka videoid, ja seegi on igati lahe!

Viies lugu ”Good Feelings” on jällegi mõnus popilugu, selline suvine ja positiivse olekuga. Kaasa lööb ka suurepärane Ayra Starr. Võrratult hea häälega lauljatar Nigeeriast.

Kuues lugu on Spotifys vikerkaare ikooniga, kuid lähemalt uurides selgub, et selle pealkirjaks on ”Alien Hits/Alien Radio”. Lugu, mis algabki kosmiliselt ja vägagi põnevate helidega. Selline kosmiline muusika on minu hingele alati meeldinud, juba aastakümneid ja rohkemgi veel. Loo arenedes kuuleme ka unistavat laulu, kitarrimängu ja muudki. Ja jällegi saad aru, et see ongi Coldplay.

Seitsmes lugu on kummalise pealkirjaga ”IAAM”. Selle albumi esimene lugu, milles on ka veidi rokilikumat hingamist, kuid oma olemuselt on seegi ju ikkagi popmuusika lugu. Kui täpsemalt kuulata, siis meenus mulle igasugu ägedaid lauljaid/artiste. Kuula, ja vaata, kes Sulle meenub …

Kaheksas lugu on ”Aeterna”, kosmiline tantsumuusika lugu, ja ai-ai kui hea see lugu on! Loo autorite hulgas on Louis Cole, Max Martin, Jose Velazquez jt. Laul, mis paneb minul küll jala kaasa tatsuma!

Albumi eelviimane laul on ”All My Love”, mis samuti singlina ilmunud. Coldplay ja Chris Martin on alati kirjutanud ka väga-väga ilusaid lugusid, ja seegi on üks nendest lugudest. Kauni meloodia ja harmooniaga lugu, rääkimata esitusest. Kuula ja naudi!

Plaadi viimane (kümnes) laul on ”One World”. Loo alguses on vaikus, seejärel linnulaulu. Seejärel unistav klaver, ja mõtisklev Chris Martin. No on ilus ju! Ka laulu järgmine osa, kosmiline ja klassikaline on ilmatuma kaunis. Hakkasin uurima, kes on Coldplay kõrval selle laulu autor/autorid ja selgus, et üks neist on legendaarne Brian Eno.

Igal juhul on ”One World” suurepärane lõppakord sellele suurepärasele albumile.

Coldplay muusika läbi aastate

Coldplay muusikat saab kõige laiemalt määratleda kui alternatiivset rokkmuusikat. Nende varasemat loomingut on võrreldud Radioheadi, Jeff Buckley, Travise, Oasise ja U2. Coldplay liikmed on ise kinnitanud, et nende muusika on rakse pehmerokk, ja nende muusika annab edasi palju ka bändiliikmete tundeid.

Olen lugenud, mida muusikakriitikud on ütelnud Coldplay albumite kohta, ja leiab igasugu põnevaid mõtteid ja võrdlusi.

Debüütalbum oli meloodiline popmuusika, millele oli lisatud elektrikitarre. Albumil „A Rush of Blood to the Head“ oli mõjutusi Echo and the Bunnymenilt, Kate Bushilt ja George Harrisonilt ja sellel oli mahlakaid meloodiaid ja südamevalu. „X & Y“ albumil oli mõjutusi Johnny Cashilt ja Kraftwerkilt, lisaks veel palju Chris Martini kõhklusi, kartusi, hirme, lootusi ja armastust. Albumit „Viva la Vida“ tehes kuulati palju ka Bluri, Arcade Fire’it ja My Bloody Valentine’i.

Mõned numbrid ka – „Parachutes“ (maailmas müüdud 9,5 miljonit plaati, singlid „Shiver“, „Yellow“, „Trouble“ ja „Don’t Panic“), „A Rush of Blood to the Head“ (14 miljonit, singlid „Got Put a Smile Upon Your Face“, „Clocks“, „The Scientist“, „In My Place“), „X & Y“ (12 miljonit, singlid „Speed of Sound“, „Fix You“, „Talk“, „The Hardest Part“), „Viva la Vida or Death and All His Friends“ (7,7 miljonit, singlid „Violet Hill“, „Lost“, „Viva la Vida“, „Lovers in Japan“), „Mylo Xyloto“ (8 miljonit, singlid „Every Teardrop Is a Waterfall“, „Paradise“, „Charlie Brown“, „Princess of China“ (koostöös Rihanna’ga), „Up with the Birds“, „Hurts Like Heaven“), „A Head Full of Dreams“ (6,5 miljonit, singlid „Adventure of a Lifetime“, „Hymn for the Weekend“, „Up & Up“, „A Head Full of Dreams“, „Everglow“).

Kuula ise ka:

Seppo Zetterberg

„Rändajad Soome sillal“

(Varrak)

„Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade. Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti.

Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised.

Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn.

Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.

Seppo Zetterbergi sulest on eesti keeles ilmunud veel mitmeid väga-väga huvitavaid ja sisukaid raamatuid: „Jüri Vilmsi surm“ (kirjastus Tänapäev, 2004), „Kultuurisillad ja revolustioonituuled“ (Tänapäev, 2013),  „Eesti ajalugu“ (Tänapäev, 2015), „Maailma ajalugu“ (Varrak, 2015), „Konstantin Päts ja Soome“ (Varrak, 2021), „Reisimuljeid vanadest Baltimaadest“ (Varrak, 2023)

„Rändajad Soome sillal“ ilmus eesti keeles 2017. aastal.

Otustasin lugeda läbi just selle Seppo Zetterbergi kirjutatud raamatu, kuna ka minu jaoks olnud Soome üks vägagi oluline riik.

Lapsena sai ammutatud igasugu teadmisi ja fakte, ja tegelikult ka soome keele oskust Soome televisiooni abil, rääkimata nähtud filmidest, telesarjadest, muusikasadetest jm. Palju oli abi ka sõprade abil saadud soomekeelsetest koomikisajakirjadest „Aku Ankka“. Toona ei osanud unistadagi, et kunagi hakkab ka meil ilmuma ajakiri „Miki Hiir“ …

Ülikooliski sai eesti keele ja kirjanduse kõrval õpitud soome keelt, õppejõuks legendaarne keeleteadlane Kalju Pihel. Vahva kogemus oli ka reis ülikooli ajast (90ndate aastate alguses) Tuusulasse, kus sai õpitud soome keelt, kultuuri ja nähtud lähemalt ka seda nn vaba maailma. Aastate jooksul on mul endalgi õnnestunud tõlkida paar raamatut soome keelest eesti keelde, veidi aega ka Soomes elada (see oli tõepoolest veidi …) ja viimasel paaril aastal olen saanud kirjutada lugusid mitmest soome koeratõust.

Soome kirjandus (Aleksis Kivi, Mika Waltari, Eino Leino, Tove Jansson, Aapeli, Kirsi Kunnas, Sinikka Nopola, Arto Paasilinna, Hannu Mäkelä jt) ja muusika (Jean Sibelius, Tapio Rautavaara, Vesa-Matti Loiri, Hector, Fredi, Kirka, J. Karjalainen, Tommi Läntinen, Katri Helena, Marion Rung, Dingo, HIM, Apocalyptica, Hanoi Rocks, Yö, Mamba, Popeda, Eppu Normaali, Boycott jpt) on mind kõnetanud ikka ja jälle. Rääkimata legendaarsetest soome suusatajatest, suusahüppajatest, jäähokimängijatest, vormeli- ja rallisõitjatest jt.

Raamatu alguses ütleb raamatu autor lugejale, et „Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes tegutsesid mõlemal pool Soome lahte ehk Soome sillal ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Raamatus ei ole tegemist ei süstemaatilises ega kõikehõlmava ülevaatega soome-eesti sidemetest, kuigi nende inimeste seas on Soome ja Eesti rahvusliku liikumise juhtivaid tegelasi ja hõimuvaimu edendajaid.

Seppo Zetterberg lisab, et eriti aurulaevade liikumise algusaegadel 1836 ja 1837 oli juba reis ise üle Soome lahe paras elamus. Oli neid, kellele reis oligi eeskätt laevasõit, mille jooksul käidi kas Helsingis või Revalis (Tallinnas), kuid suuremale osale oli laevasõit see vahend, mille abil tuldi teisele maale ja tehti seal pikki retki, näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula, J.V. Jannsen, C. R. Jakobson, K. A. Hermann jpt.

Raamatu esimene peatükk on „Soome sild“, milles Zetterberg tõdeb, et Kai Laitinen on oma essees „Soome sild“ kinnitanud, et „Soome sild“ oli kaua aega Eesti ja Soome kultuurivahetuse keskne termin. Kuigi Soome silda ehitati ja seal liiguti agaralt eesti rahvusliku liikumise tõusuajal 19. sajandi II poolel, on see metafoorina ometi palju vanem.

Esimest korda esineb Soome sild hilisemas sümboolses tähenduses F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojas“. Seal langetab Kalevipoeg suure tamme, mille laudadest tehakse merele sild, mis ühendab Virumaa ja Soome rannad.

Mitmekülgne kultuuritegelane ja Soome tundja pastor M. J. Eisen on märkinud, et Soome sild tähendas talvist jääteed üle Soome lahe.

Soome sillale kui sümbolile andis tiivad luuletaja Lydia Koidula. Temale tähendas palju tutvumine kahes soomlasega – C. G. Swani ja J. R. Aspeliniga, kes olid tulnud esimesele Eesti laulupeole 1869. aastal. Koidulast on raamatu esimese peatükis veel pikemalt juttu.

Ka keelte lähendamine kuulus Soome silla arhitektuuri juurde. Keeleuurija ja luuletaja Arvid Genetz (Arvi Jännes) pidas Soome Kirjanduse Seltsi 50. aastapäeva pidulikul koosolekul 1881. aastal ettekande keelematerjalidest Soome silla ehitamisel ja pani ette radikaalseid muudatusi mõlemas keeles, mis neid sarnasemaks muudaks.

1884. aastal korraldati Jyväskyläs Soome esimene laulupidu, mis selgelt oli saanud eeskuju Eestist, olid külalisena kohal ka kümmekond eestlast. Polnud siis ime, et lauakõnedes nimetati sageli Soome silda kui meie maade ja rahvaste ühendajat.

20. sajandi alguses kasutas Soome silla metafoori suviti Soomes koduõpetajana töötav ja hiljem Helsingi ülikoolis õpinguid alustanud luuletaja ja hilisem kirjandusteadlane Gustav Suits. Ta toimetas kirjanduslikku albumit „Kiired“ ja 1901. aastal väljendas ta soovi arendada sellest ajapikku Eesti-Soome sild.

1906. aasta sügisel hakati Helsingis looma Soome-Eesti Liitu, mille asutamiskoosolekul pidas Gustav Suits pika, ka Helsingin Sanomates ilmunud kõne.

Soomes pagulasena elanud hilisem iseseisva Eesti riigi mitmekordne riigivanem Konstantin Päts kirjutas samal ajal (1909) Karjala kannasel Ollilas viibides kahesosalise visiooni „Soome-Eesti sild“. Seal õhutas ta maade ja rahvaste tihedamat kultuurilist ja majanduslikku läbikäimist. Pätsi visiooni saab vaadelda kui alusteksti järgnevatele plaanidele Soome ja Eesti kaksikriigist, mida ta hiljem arendas juba isesesisvas Eestis.

1917. aasta detsembris, kui Vene impeerium juba lagunemas oli, kirjutas Friedebert Tuglas essee „Soome sild“. Seal on Tuglas muuhulgas öelnud: „Soome sild – see oli meie rahvusiku ärkamisaja kõige hellem unistus, hõbelõimeline pettepilt, kuldkajaline tuleviku muusika.“ Sellega käis kokku kõik, mis selleaegses eesti poliitikas oli ilus ja püha.

Perioodil, kui Soome ja Eesti riigid olid iseseisvumas, liitus sillaehitajatega veel kauaaegne Soome tundja ja palju Soome lehtedes kirjutanud Hindrik Prants. Oma raamatus „Soome sild“ (1919), mis innustas fennomaane Eestis, kuid mida kritiseerisid ajaloolased, uuris ta soome-eesti kontakte „aastatuhandete jooksul“. Selle tulemusena nägi ta nüüd Soome ja Eesti liitu sündimas; seda usku kinnitas soomlaste sõjaline abi parasjagu käimas olevas Eesti Vabadussõjas.

Selliseid huvitavaid märkmeid ja mõtteid raamatu esimesest peatükist.

Loomulikult ei saa ma hakata Sulle tervet raamatut ümber jutustama, sest raamatus on põnevat ja huvitavat lugemist peaaegu 400. leheküljel. Ma üritan välja tuua siinkohal mõned olulised nimed ja märksõnad, millest saad raamatust pikemalt lugeda.

Johan Philip Palmen Tallinna Toomkoolis 1823-1824 ja Johan Jakob Nordström – reisijuht Tallinnas aastal 1834 (Nodrström võrldes toonast Tallinnat lausa Napoliga! ja kinnitas, et Tallinnas oleks justkui kaks maailma – ülalinn ja all-linn).

Juttu on ka Soome lahel avatud laevaühendusest (1836, 1837), supelasutustest Tallinnas ja Helsingis, keskaegsest Tallinnast, mis oli modernse Helsingi vastand, 1837 ilmus ka esimene Tallinna reisiraamat soomlastele, mille kirjutas eelpool mainitud Johan Jakob Nordström.

Edasi on juttu Elias Lönnrotist ja tema jalgsimatkast Eestimaal aastal 1844. Tema arutles selle üle, kas eesti keel on soome keele tütar või õde. Lönnroti üheks õpetajaks oli ka Fr. R. Faehlmann, pole teada, kas Lönnrot kohtus Võrus olles ka Fr. R. Kreutzwaldiga.

Käime koos August Ahlqvistiga Eesti nurmedel, kuid tema kirjutas 1854. aastal soomlastele ka Eesti kaasaegsest kirjandusest.

Loeme ka „Kalevipoja“ retkest Soome. Fr. R. Kreutzwaldi eepose esimese versiooni käsikiri oli valmis saanud 1853. aastal, kuid see ei läinud trükki. 1854. aastal proovis Kreutzwald uuesti, kuid tsensor Carl Mickwitz andis teosele hävitava hoobi. Nüüd andis August Ahlqvist märku, et Soomes oli tsensuur sel ajal ebatavaliselt leebe. Sellepärast oleks täiesti võimalik trükkida „Kalevipoeg“ Helsingis! Seejärel saame juba pikemalt lugeda, kuidas „Kalevipojal“ asjad Soomes läksid.

Juttu on ka Kreutzwaldi muinasjuttudest, mis samuti Soomes kirjastati, kuid ka Keiserliku Aleksandri ülikooli ajaloo professori ja fennomaani Yrjö Koskineni reisist Eestimaa teedel. Koskinen tundis huvi ka liivlaste vastu, ja talle andis olulist info ka Kreutzwald. Ja veel, raamatu autor peatub ka Eesti esimesel üldlaulupeol 1869 ja Soomel, ja ka „Maamme“-laulu teel Eestisse.

Lisaks veel peatükid Eesti esimesest perekonnast Soomes, Carl Robert Jakobsoni Soome-reisidest, Eestis rändavast O. A. F. Lönnbohmist (tema oli aktiivne estofiil ja hea eesti keele oskaja), baltisaksa kosmopoliidi, kirjaniku ja estofiili Georg Julius von Schultzi idüllist Soomes, laulupeo pikast teekonnast Soome, Eesti keele sõprade seltsist ja selle saamisest Soome hõimurahvaste seltsiks.

Sellised lood selle raamatu kaante vahel. Palju tuttavaid inimesi, kes mänginud olulist rolli nii Eesti kui ka Soome kultuuriloos, kuid palju ka neid, kes vajavad tänase lugeja jaoks „avastamist“. Selge on see, et ega see Soome silla loomine ja elus hoidmine pole olnud lihtne, on olnud õnnestumisi ja altminekuid, kuid kindlasti on Soome sild olulisel kohal mõlema riigi lähiajaloos.

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian 10.04.2009 - 27.07.2023

Ja head lugemist :)