Tiideka blogi

Raamatud, muusika ja koerad

Alec Benjamin


„12 Notes“


(Warner Music)


 

“Viimaks ometi on ilmunud USA laulja-laulukirjutaja Alec Benjamini uus, 12. lauluga album ”12 Notes”.

Laulja kirjeldab oma albumit nii: ”Iga lugu on viimase pooleteise aasta terav peegeldus, mis pakub ainulaadset pilguheitu minu maailma. Südamevaludest triumfideni kannab iga laul osa mu südamest, kajastades nii minu elu elevust kui haavatavust.”

Aastate jooksul on Benjamini lugusid striimitud üle 10. miljardi korra, tal on sotsiaalmeedias üle 12,5 miljoni jälgija ning YouTube´is vaatamisi üle 1,6. miljardi!”

 

Niimoodi tutvustab Alec Benjamini uut albumit Warner Music.

 

Alec Shane Benjamin (s. 28. mai 1994) on USA laulja-laulukirjutaja, kes on pärit Phoenix’ist, Arizonas.


Alec Benjamin on saavutanud kuulsust lauludega, mis räägivad tema isiklikest kogemustest, juba tema esimesed demolindid äratasid tähelepanu. On öeldud, et tema läbimurde looks oli 2014. aastal kõlanud laul “Paper Crown”.

Kuid on ta kirjutanud laule ka teistele artistidele, näiteks Jon Bellioni lugu “New York Soul (Part II)”, mis ilmus Bellioni albumil “The Human Condition”. 2017. aastal sai kuulda Alec Benjamini kirjutatud laulu “I Built a Friend” telesaates “America’s Got Talent”, kui tutvustati ühte osalejat (Merrick Hanna’t). Alec Benjamin on kirjutanud lugusid ka koos Sacha Skarbek’iga, kes on kirjutanud laule Miley Cyrus’ele, Jason Mraz’ile ja Lana Del Rey’le.

 

Alec Benjamin on ütelnud, et tema loomingut on mõjutanud Eminem, Dr. Dre, John Mayer (Mayer on ütelnud, et Alec Benjamin on nagu noor jedi), Paul Simon ja Ben Gibbard. 2019 lindistas Benjamin New Yorgis Spotify stuudios kaks laulu, üks neist oli Eminemi “Stan”.

 

Mõned head aastad tagasi (2014) sõlmis Benjamin lepingu plaadifirmaga Columbia Records, kuid kahjuks asjaks ei läinudki, sest plaadifirma tühistas lepingu … kes täpselt teab, mis ja kuidas. Nii hakkas Benjamin ennast ise reklaamima, esinedes tuntud artistide (Shawn Mendes) kontsertite parklates ja jagades visiitkaarte, et oma loomingut tutvustada.

Siinkohal peab mainima sedagi, et ka kitarrimängu õppis Alec Benjamin omal käel, vaadates vastavaid videoed YouTube’is. Ja abiks oli isale kuulunud kitarr (Alec Benjamini isa on samuti olnud huvitatud muusika tegemisest, kuid seda eelkõige hobina).


“Ma pidin kitarrimängu õppima,” kinnitab Benjamin, “sest see oli abiks laulmisel.”

 

2019 ilmus Benjamini mixtape “Narrated For You” (sellel oli 12 lugu, ja neis räägib Benjamin armastusest, sõprusest ja täiskasvanuks saamisest, kusjuures Alec Benjamin on ütelnud, et ta ongi nagu lugude jutustaja), mis tõusis Billboard 200 edetabelis kohale 127. Sellel olid ka laulud “Water Fountain”, “The Boy in the Bubble” ja loomulikult ka hittlugu “Let Me Down Slowly” (see ilmus singlina koos suurepärase lauljatari Alessia Cara’ga). Viimati mainitud lugu striimiti esimesel nädalal 2 miljonit korda ja 2020. aasta mai seisuga oli seda striimitud 590 miljonit korda!

Sama lugu esitas Alec Benjamin 8. jaanuaril 2019 telesaates “The Late Late Show with James Corden”, mis oli Benjamini esimene esinemine USA televisioonis.

 

Debüütalbum “These Two Windows” ilmus 2020, ja see oli igati ilus ja rahulik kuulamine, kaunite lugudega popiplaat. Vahva oli see, kuidas Alec Benjamin oma lugusid jutustas, kuigi tal on ka igati mõnus ja pehme lauluhääl, mis laulab puhtalt ka kõrgeid noote. Sarnaseid jooni võis otsida James Blunt’i häälega, kes samuti kõrgete nootide meister on. Benjamini debüütalbumist olen Sulle oma blogis ka kirjutanud, ja see oli noorelt mehel igati ilus ja kuulama panev album, mis paitas ka kuulaja kõrva. Ja nagu toona ütlesin, siis tänapäevases melurohkes maailmas oi selline album nagu tõeline tuuleiil puhast õhku …

 

USA Billboardi TOP 200 plaadimüügitabelis tõusis Benjamini debüütalbum igati korralikule 75. kohale. Singlina ilmus laul “Oh My God”, mis tõusis USA singlimüügitabelis 32!

 

Möödus rohkem kui kaks aastat ja Alec Benjamin avaldas 2022. aastal uue albumi “(Un)Commentary”, mis jätkab sealt, kus tema debüütalbum lõppes ehk tegemist oli taaskord igati ilusa ja meeldiva ning meloodilise popmuusika albumiga, mis kinnitas, et Benjaminil on suurepärane hääl ning tema laulude meloodiad paitasid jätkuvalt kuulaja kõrva.

 

Ja kui vaadata, kes aitasid Benjaminil seda albumit valmis teha - Ryan Tedder, Charlie Puth ja Sir Nolan (kõik igati suurepärased laulukirjutajad ja produtsendid, Tedder ja Puth ju ka ise suurepärased lauljad), siis oli üsna selge, et Alec Benjamini abum oli muusikaliselt väga tugev.

Singlitena ilmusid laulja teiselt stuudioplaadilt: “The Way You Felt”, “Change My Clothes” (koos Dream´iga), “Older”, “Shadow of Mine” ja “Speakers”.

 

2023. aastal oli Alec Benjamin soojendusartitstiks osadel kontsertitel John Mayeri kontsertturneel Põhja-Ameerikas. Lisaks sellele hakkasid ilmuma mitmed uued laulud/singlid, mis tutvustasid sel aastal ilmunud uut ehk kolmandat stuuioplaati. Nii ilmusid singlitena laulud: “Different Kind of Beautiful”, “I Sent My Therapist to Therapy”, and "Pick Me".

 

Üks põnev fakt veel. Alec Benjamin oskab ka mandariini keelt, mistõttu on ilmunud mitmed tema laulud ka selles keeles. Ta on teinud koostööd ka populaarse Hiina näitlejatari Zhao Lusi´ga, nende esituses on kõlanud Benjamini laul ”Water Fountain” just mandariini keeles.

 

”12 Notes” ilmus 10. mail 2024. Sellel on kokku 12 uut laulu, millele võiks vihjata ka albumi pealkiri, kuid Alec Benjamin on ütelnud, et “12 Notes” on tegelikult justkui kogumik 12 sissekandest päevikusse, millest igaüks esindab tema elu erinevat peatükki.


”See on nagu oma päeviku avamine ja nende sügavalt isiklike lugude jagamine oma kuulajatega,” tõdeb Benjamin. ”Albumi inspiratsioon pärineb minu enda kogemustest, võitlustest ja selguse hetkedest.”


Laulja lisab, et ta on pannud uude albumisse oma südame, kuna eelmisel aastal juhtus palju ja ta oli silmitsi paljude ees ootavate muudatustega, millega ta pidi hakkama saama ja toime tulema.

Teada on sedagi, et Alec Benjamin läheb alates 6. septembrist Põhja-Ameerika kontsertturneele. Ta alustab San Diegos, kuid esineb ka Houstonis, New Yorgis, Chicagos ja lõpetab 25. oktoobril Los Angelese Hollywood Palladiumis.

 

Uuel plaadil kuuleme Alec Benjamini esituses mõnusat ja rahulikku poppi, milles sugemeid folgist/kantrist (”Pick Me”) jm. Igati meeldejääva meloodiaga laulus ”Ways To Go” lööb kaasa ka suurepärane USA laulja ja laulukirjutaja Khalid.

Plaadi avalöök on albumi nimilugu ”12 Notes”, imeliselt ilusa meloodiaga ja õrna esitusega lugu. Mulle on alati meeldinud, kui laulus ”saab sõna” ka klaver, selles loos me seda kuuleme.

Kuulaja kõrva paitavad ka laulud ”In A Little” (selles loos on ägedaid süntesaatori saunde), ”Different Kind Of Beautiful” (kaunis lugu, põnevate rütmilahenditega), ”Lead Me To Water” (minu jaoks selle albumi üks kõnetavamaid ja ilusamaid lugusid, nagu ka albumi viimane laul ”Love The Ones Who Leave”); kübe tempokamad on laulud ”Sacrifice Tomorrow” (selles loos on suurepärane refrään! Ühe korra kuulad ja juba ümised kaasa), ”I Sent My Therapist To Therapy” (lugu, milles on ka hiphopi ja R&B sugemeid), ”King Size Bed” (tõeline hittlugu!)

 

Kokkuvõttes on albumil 12 suurepärast laulu, mis kõik kõnetavad kuulajat ja panevad tõepoolest ka kaasa mõtlema. On ilusaid meloodiaid, meeldejäävaid refrääne, nii nagu popmuusikas peabki olema. Esitustes on õrnust ja tugevust ja Alec Benjaminil on igati omanäoline ja äratuntav hääl, pluss oskus kuulajat kuulama panna.

 

Kuula ise ka:

Sia


„Reasonable Woman“


(Warner Music)


 

„Sia esimene popalbum 8 aasta jooksul on nüüd väljas! Uue albumi singleid „Gimme Love“ ja „Dance Alone“ on enne albumi ilmumist on üle 250 miljoni korra voogesitatud!

Sia on kõige paremini tuntud täna oma superhittidele nagu „Unstoppable“, „Chandelier“ ja „Dusk Till Dawn“.“

 

Niimoodi tutvustatakse Sia uut stuudioalbumit Warner Musicu poolt.

 

Sia Kate Isobelle Furler ehk esinejanimega Sia on Austraalia laulja-laulukirjutaja, kes sai eelmise aasta 18. detsembril 48-aastaseks. Ta alustas oma muusikukarjääri juba 1990. aastate keskpaigas, kui laulis Adelaide’i acid dzässi bändis Crisp.

 

1997 läks Crisp laiali ja Sia avaldas veidi hiljem oma esimese sooloalbumi „OnlySee“. Pärast seda kolis lauljatar Londonisse ja lõi kaasa briti duos Zero 7.


2000. aastal sõlmis Sia lepingu sub-label´iga Dance Pool ja ilmus tema teine album „Healing Is Difficult“.

2001 sõlmis ta lepingu plaadifirmaga Go!Beat ja ilmus tema kolmas album „Colour the Small One“ (2004). Kuna plaate ei saatnud kaubanduslik edu, oli Sia veidi pettunud ja otsustas kolida New Yorki.


Seejärel hakkas ta tuuritama mööda USAd ja avaldas oma 4. ja 5. plaadi – „Some People Have Real Problems“ (2008) ja „We Are Born“ (2010).


2014 ilmus tema kuues album „1000 Forms of Fear“, millel ka tõeline superhitt „Chandelier”, mis on elektropopi lugu, milles on sugemeid electronicast, R&B’st, reggae’st. Tekstid on ülimalt melanhoolsed ja lugu räägib ju nn „party girli“ alkoprobleemist.


Muusikakriitikud ülistasid Siat, kiitsid tema häält ja oskust muusikat kirjutada. Lugu jõudis TOP5 hulka lausa 20 riigis, USAs tõusis see kohale number 8. Lugu müüdi maailmas üle 2 miljoni eksemplari! Grammy auhindade jagamisel kandideeris see aasta parima laulu, parima lindistuse ja parima soolo esituse kategooriates ning võitis parima muusikavideo tiitli. Kindlasti aitas videole palju kaasa ka lapstähe Maddie Ziegleri võrratu tants ja esinemine selles videos! YouTube’is on seda vaadatud üle 1 miljardi korra! Ja see on YouTube’i üks suurima vaatajaskonnaga videosid üldse!

 

2016 ilmus lauljatari seitsmes album „This Is Acting“. Kui Sia muusikat oli seni lahterdatud popi, elektropopi, indie popi, trip hopi, acid džässi, hip hopi, funki, souli alla, siis oli ka see album just selline elektropopi ja souli plaat, kuid oli ka palju popilikum, kui tema varasem muusika.

Sia ise ütleb, et sellel plaadil olid laulud, mis ta kirjutas teistele esitajatele, mistõttu ta nagu mängib nende lugude esitamist, siit ka plaadi nimi. Plaadil oli lugusid, mis kirjutatud Rihannale, Adelele jt, kuid kahjuks siiski ei ilmunud nende artistide esituses. Plaadil oli vaid üks lugu, mis pole kirjutatud kellegile teisele, see oli „One Million Bullets“.

 

2017. aastal vahetas lauljatar plaadifirmat. Ta liikus RCA´st Atlantic Records´isse ja juba sama aasta novembris ilmuski uus ja suurepärane jõulualbum „Everyday Is Christmas“.

'Lauljatari jõuluplaadi produtsendiks oli legendaarne Greg Kurstin, kes teinud koostööd paljude muusikamaailma supertähtedega: Adele, Beck, Kelly Clarkson, Ellie Goulding, Pink, Lilly Allen, The Foo Fighters jpt.

Sageli mängib ta ise ka kitarri, basskitarri, klahvpille ja löökriistu. Vahva oli seegi, et Sia jõuluplaat ei läinud klassikalist rada pidi, et võetakse legendaarsed jõululood ja tehakse neist omad versioonid ehk kaverid. Sia ja Greg Kurstin nägid oluliselt rohkem vaeva ja kirjutasid valmis kümme uut jõululugu (nt ”Santa´s Coming For Us” ja ”Snowman”) ning need olid tegelikult igati vahvad ja mõnusad.

 

Novembris 2018 ilmus jõuluplaadist ka nn deluxe versioon, millel oli ka uusi lugusid.

 

2018 pani Sia kokku koos inglise muusiku Labrinth´i ja USA DJ/plaadiprodutsent Diplo´ga kokku tõelise supergrupi LSD. Nad avaldasid viis singlit ”Genius”, ”Audio”, ”Thunderclouds”, ”Mountains” ja ”No New Friends”. Aprillis 2019 ilmus ka nende album “Labrinth, Sia & Diplo Present … LSD”.

 

2021. aasta veebruaris ilmus Sia üheksas album “Music - Songs From And Inspired By The Motion Picture”, millel ka singlitena ilmunud laulud: “Together”, “Courage to Change”, “Saved My Life”, “Hey Boy” ja “Floating Through Space”.

Neljateistkümne looga album oli inspireeritud samanimelisest muusikalisest filmist, mis oli ühtlasi Sia enda kirjutatud ja lavastatud. Albumi lugude hulka kuulusid koostööprojektid mitmete andekate artistidega nagu David Guetta, Labrinth, Burna Boy ning lugude autorite seast võis leida isegi Dua Lipa. Produtsentidest tegid kaasa Jack Antonoff, Greg Kurstin, Jesse Shatkin ja paljud teised. 

 

Sia tegi ka oma režissööridebüüdi linateosega “Music”, mis pälvis kaks Kuldgloobuse nominatsiooni, sealhulgas nominatsioon kategoorias “Best Motion Picture Musical or Comedy”.

Filmis tegi kaasa armastatud näitlejanna Kate Hudson, kellele sai osaks nominatsioon kategoorias “Best Performance by an Actress in a Motion Picture - Musical or Comedy”. Lisaks Kuldgloobusega ja Oscariga auhinnatud näitlejale Kate Hudsonile tegid filmis kaasa Tony ja Grammy auhinnaga pärjatud näitleja ja laulja Leslie Odom Jr. ning Sia muusikavideotest ja etteastetest tuntud tantsijanna Maddie Ziegler.

 

2020/2021 aastal kinnitas Sia, et tema uut stuudioalbumit tuleb veidi oodata, kuid juba toona oli teada, et uue albumi nimi saab olema „Reasonable Woman“.

 

2023. aastal ilmus uut albumit tutvustav singel „Gimme Love“ ja 2024. aasta alguses (7. veebruar) ilmus teine singel „Dance Alone“, millel lööb kaasa ka Kylie Minogue. 5. aprillil ilmus veel ka kolmas singel „Incredible“, milles lööb kaasa Labrinth.


3. mai 2024 – Sia uus album „Reasonable Woman“ ongi ilmunud!

 

Mark Kennedy kirjutas Associated Pressile: "Sia ei ole kaotanud sammugi [oma] võimes muutuda haiget saanud ja murtud ("I Forgive You") ekstaatilisest armastajast ("Towards the Sun") kättemaksuhimuliseks, põrgust vabanenud ingliks, nagu seda ta on laulus "I Had a Heart" …“

 

Muusikasõbrad, Sia fännid ja ka kriitikud tõdevad, et uuel albumil on (kokku 16 uut laulu) parimad lood duett koos Chaka Khan´iga ehk „Immortal Queen“, kuid ka "Dance Alone" koos Kylie'ga Minogue´i , "Incredible" koos Labrinth´iga ja "Fame Won't Love You" koos Paris Hiltoniga.

 

Plaadi avalöögiks on uhke ja võimas „Little Wing“, Sia hääl ja esitus on võimsad!

Jala panevad kaasa tatsuma popmuusika hitid „Immortal Queen“ koos Chaka Khan´iga, „Dance Alone“ koos Kylie Minogue´iga, „One Night“.


Oma esituse ja hääle võimsust näitab Sia lauludes „I Had A Heart“, „Gimme Love“, „Nowhere To Be“ (see on selle albumi üks minu lemmikutest), ilmatuma ilus „I Forgive You“ (Sia hääl on uskumatult suurepärane!), nagu ka „Fame Won´t Love You“ (suurepärane ja meeldejääv refrään!) koos Paris Hiltoniga ja „Go On“.

 

Ägedaid saunde kuuleb laulus „Incredible“ koos Labrinth´iga, R&B-hingamisega on laul „Champion“, milles löövad kaasa ka USA naisräpparid Tierra Whack ja Kalii.

 

Albumi ilus lõppakord on „Rock and Balloon“ - rahulik, meeldejääv ja kuulaja kõrva paitav lugu. Põnevad saundid, Sia esitus, hääl ja tämber … super!

 

Kui hiljuti kirjutasin Sulle Dua Lipa uuest stuudioalbumist, mis oli suurepärane popmuusika album, siis täpselt sama saan ütelda ka Sia uue stuudioalbumi kohta. See on võrratu kuulamine, tõeline pärl popmuusika sõpradele.

 

 

Kuula ise ka:

Dua Lipa


„Radical Optimism“


(Warner Music)


 

„Dua Lipa enda eneseleidmisest inspireeritud „Radical Optimism“ on album, mis puudutab puhast rõõmu ja õnne, mida pakub selgus olukordades, millega kunagi näis võimatu silmitsi seista.

Rasked hüvastijätud ja haavatavad algused, mis varem ähvardasid teie hinge purustada, muutuvad verstapostideks, kui valite optimismi ja hakkate armastusega läbi kaose liikuma.

Lauljatari uuel albumil on 11 laulu.

Dua Lipa on võitnud kolm Grammyt ja seitse briti muusikauhinda, kes on hetkel muusikamaailma üks suurimaid superstaare. Sel aastal on ta ka Glastonbury muusikafestivali üks peaesinejatest.“

 

Niimoodi tutvustab Dua Lipa uut stuudioalbumit Warner Music.

 

Dua Lipa on hetkel kindlasti üks kuumemaid lauljatare muusikamaailmas. Ta saab selle aasta 22. augustil 29-aastaseks. Lisaks laulmisele, kirjutab ta ise ka laule ning tegeleb modellitööga.

Tema muusikaline karjäär algas siis, kui ta oli 14-aastane ja ta esitas YouTube’is Christina Aguilera ja Nelly Furtado laule. Aasta hiljem sõlmis temaga plaadistuslepingu Warner Music.

 

Dua Lipa on sündinud Londonis, tema vanemad on albaanlased, kes lahkusid Serbiast 1990ndatel aastatel. Ka tema isa on muusik – rokklaulja Dukagjin Lipa.

2008. aastal kolis tema pere tagasi Pristinasse, kui Kosovo sai iseseisvaks riigiks.

16-aastaselt koli Dua Lipa Londonisse, sooviga saada lauljaks ning umbes samal ajal alustas ta ka tööd modellina.

 

Eelpool mainisin, et 2015 sõlmis ta lepingu Warner Musicuga ning sama aasta augustis ilmus ka tema esimene singel “New Love”, mille produtsentideks olid Emile Haynie (USA muusikaprodutsent, kes teinud koosööd Eminemi, Kid Cudi, Lana Del Rey, Lady Gaga jt.) ja Andrew Wyatt (USA muusikaprodutsent, kes teinud koostööd Charli XCX’I, Miike Snow, Bruno Marsi, Flume’i jt.). Lauljatari teine singel “Be the One” ilmus 2015. aasta oktoobris ja selle leiab ka tema debütalbumilt “Dua Lipa”, mis samal aastal ilmavalgust nägi. Lugu sai kiiresti väga populaarseks terves Euroopas, Austraalias, Uus Meremaal jm. Lauljatar ise kinnitab, et see oli selline “tumeda popi” lugu.

 

2016. aasta jaanuaris alustas Dua Lipa kontsertturneed Suurbritannias ja mujal Euroopas.

Samal aastal ilmusid singlid “Last Dance”, “Hotter Than Hell” (ka selle loo leiab debüütalbumilt). Just viimati mainitud looga saavutas lauljatar edu nii Suurbritannias kui ka mujal Euroopas.

Dua Lipa viies singel kandis pealkirja “Blow Your Mind (Mwah)” (ka see oli debüütalbumilt), ja sellest sai esimene lauljatari lugu, mis jõudis ka USA singlimüügitabelisse.

Lisaks sellele, et lauljatar avaldas omasid lugusid, oli tal aega kaasa lüüa ka teiste artistide lugudes – Sean Pauli “No Lie”, Martin Garrixi “Scared to Be Lonely”.

 

Lauljatari debüütalbum “Dua Lipa” ilmus 2017. aasta juunis. Tegemist oli suurepärase popiplaadiga, millel lisaks eelpool mainitud singlitele oli veel paar singlitena ilmunud lugu – “Lost in Your Light” (koos USA laulja Miguel’iga) ja “New Rules”.

Plaadi ilmudes tõusis see kohe briti plaadimüügitabeli 5. kohale, mis on väga suurepäarne saavutus.

 

Plaadi võtsid hästi vastu nii Dua Lipa fännid kui ka paljud muusikakriitikud, kes kiitsid laualjatari suurepärast ja võimast häält, vahvaid ja kaasakiskuvaid popilugusid ning oskust laulda ka võrratut ja mitmehäälset taustalaulu.

 

Mida muusikaajakirjades ja mujal öeldi?

Ajakiri Q: “Popmuusika järgmine suur hääl paneb südamevalu oma hittidesse.”

ST Culture: “Noor londonlane peaks olema 2017. aasta üks suurimaid uusi tähti.”

NME: “Dua Lipa on ohtlikult erutav pop-täht.”

Elle: “Suur pop-täht oma karjääri alguses.”

The Guardian Guide: “Suurbritannia kõige suurem noor pop-lootus.”

 

Plaadifirma Warner Music kinnitas toona: “Peale aastat suuri rahvusvahelisi esinemisi, võidukaid kodulinna kontserte, miljonite singlite müüki ja üheaegselt mitme singliga  briti singlimüügi edetabelis olemist, märgib Dua Lipa debüütalbumi ilmumine üht suurt verstaposti noore Londoni artisti uskumatul teekonnal. Olles kogunud juba kiitvaid arvustusi kriitikutelt ja fännidelt, sisaldab album hittsingleid “Hotter Than Hell”, “Be The One” ja “Blow Your Mind (Mwah)” koos uue materjali ja väljapaistavate koostöödega - Migueli ning Chris Martiniga.”

 

2018. aasta jaanuaris kandideeris lauljatar viiele briti muusikaauhinnale, kusjuures ühelgi teisel artistil ei olnud sel aastal nii palju nominatsioone. Lauljatar võitis sel aastal ka kaks briti muusikaauhinda – parim briti uustulnuk ja parim briti naisartist. Ja aasta hiljem ehk 2019 võitis ta veel ühe sama auhinna, seda laulu “One Kiss” (koos Calvin Harrisega) eest ehk parim briti singel.

 

2018 jõudis lauljatar esineda ka UEFA Champions League’i finaalmängul Kiievis, Ukrainas. Dua Lipa tegi koostööd Mark Ronsoni ja Diplo’ga, kes olid kokku pannud uue duo nimega Silk City, ja Dua Lipa laulis nende singlil “Electricity”. Lisaks sellele laulis ta ka koos legendaarse Andrea Bocelliga laulus “If Only”, mis ilmus Bocelli albumil “Si”.

2018 esines Dua Lipa ka F1 etapil Singapuris, temast sai Jaguari uue elektriauto I-PACE reklaamnägu ning oktoobris 2018 ilmus album “Dua Lipa: The Complete Edition” ehk siis debüütalbumi uuem versioon, millel oli ka kolm uut laulu (sh koostöö Lõuna-Korea türdukutebändiga Blackpink, laul “Kiss and Make Up”).

 

2019. aasta alguses anti teada, et Dua Lipa alustas tööd uue albumiga. Ilmus uus laul “Swan Song”, mis jõudis ka filmi “Alita: Battle Angel” heliribale ning Dua Lipast sai ka Yves Saint Laurent’i uue lõhna “Libre” reklaaminägu.

Detsembris 2019 ilmus uus singel “Don’t Start Now”, mis tõusis briti singlimüügitabelis teisele kohale, USA singlimüügitabelis saavutas laul lausa esikoha.

 

2019. aasta lõpus oli Dua Lipa fännidel võimalus nautida laulu “Don’t Start Now” stiilset esitust MTV EMA, ARIA ja AMA galadel. 2017. aastal ilmunud debüütalbumit “Dua Lipa” on tänaseks müüdud üle 4 miljoni plaadi, lisaks 60 miljonit müüdud singlit. Laulu “Don’t Start Now” on striimitud üle 500 miljoni korra! Tema debüütalbum on ametlikult enim striimitud naissooloartisti album Spotify ajaloos ning ühtlasi on ta ka noorim naisartist, kes on saanud You Tube’is miljard vaatamist. Uskumatud numbrid, kas pole!

 

27. märtsil 2020 ilmus lauljatari teine album “Future Nostalgia”, ja paar päeva enne seda ilmus ka uus singel “Break My Heart”. Kahjuks lükkusid edasi “Future Nostalgia” kontserdid Suurbritannias ja mujal Euroopas, põhjuseks ikka see salakaval koronaviirus …

 

Lisaks singlile “Break My Heart”, olid albumil ka eelpool mainitud hitt “Don’t Start Now” ja veel üks superhitt ehk “Physical”.

Dua Lipa ”Future Nostalgia” oli igati suurepärane kuulamine kõikidele popmuusika sõpradele, kes otsivad kaaseagses muusikas ka seda igati vajalikku nostalgiat. Sellel plaadil on kõik see olemas. Seetõttu võitis album nii Grammy kui ka briti muusikaauhinna parima albumi kategoorias.


2022. aastal sai lauljatar lõpuks ka suurele kontsertturneele, mis viis teda Ameerikasse, Euroopasse, Okeaaniasse, kokku 91 kontserti.

 

2023. aastal kinnitas lauljatar, et tema kolmas stuudioalbum peaks ilmuma 2024. aastal ja tal oli plaan liikuda nn diskostiilist muudele muusikalistele radadele, vihjati isegi 1970ndate aastate psühhedeeliale!


Uue albumi esimene singel ”Houdini” ilmus 9. novembril 2023. Laulu tõusis brittide singlimüügitabelis teisele kohale, USA´s kohale 11. Billboardi Dance/Electronic Songs kategoorias tõusis uus laul esikohale ja oli sellel kohal 17 nädalat!

Uue albumi teist singlit ”Training Season” esitles Dua Lipa 4. veebruaril 2024, esitades laulu 66. Grammy auhindade galal, singlina ilmus see 15. veebruaril.

 

Veebruaris 2024 kinnitas Dua Lipa ajakirjas ”Rolling Stone”, et tema uus album saabki olema psühhedeeliline-popmuusika, omamoodi kummardus Suurbritannia reivi-kultuurile.

 

Märtsis 2024 oli selge, et uue albumi nimi on ”Radical Optimism”.

 

Kolmanda singlina ilmus 11. aprillil ”Illusion”.

 

Ja 3. mail ilmuski lauljatari kolmas stuudioalbum ”Radical Optimism”!!!


Eelmisest stuudioalbumist on möödas neli aastat, mistõttu võib öelda, et Dua Lipa fännidel tuli üsna pikalt oodata. Uue albumi produtsendite seast leiab mitmeid ja mitmeid tuntuid tegjaid: Kevin Parker, Ian Kirkpatrick, Danny L Harle, Andrew Wyatt.

 

Album on inspireeritud Londoni energiast ning 90ndate aastate britpopi toorusest, aususest, enesekindlusest ja vabadusest.

Pressiteates väljendas Dua Lipa soovi "jäädvustada plaadiga nooruse ja vabaduse olemus ning lõbutsemine".

Mõistet "radikaalne optimism", mille algselt võttis kasutusele antropoloogiakollektiiv Allegra Lab, tutvustas lauljatarile mõni aasta varem tema sõber. See tundus lauljatarile huvitav ja sellest terminist inspireerituna leidis Lipa end uurimas "psühhedeelia, trip hopi ja britpopi" ajalugu. See oli lauljatarile „kindlalt optimistlik“ tunne, mida ta kaasas ka uue albumi salvestustele.

 

Uue plaadi avalöögiks on igati tantsulik (house´muusika sugemetega) „End Of An Era“ ehk siis ühe ajastu lõpp. Vaatame, mida toovad järgmised laulud ja kas tõesti laulab lauljatar ühe ajastu lõpust.

Ja samas, teine laul, hittlugu „Houdini“. Jätkuvalt tantsulik, kuid midagi on tõepoolest muutunud, sest see ei ole enam selline tantsumuusika, mida Dua Lipa varem esitanud on, kuigi ka see laul on tõeline tantsumuusika hitt. Minu kõrva jaoks mitmeid põnevaid saunde ja ka väga huvitavaid rütmilahendusi.

Kolmaski lugu „Training Season“ on üks Dua Lipa uutest hittidest. Taaskord väga häid saunde, veidi nostalgiat ja igati kaasajaarav lugu. Hitt mis hitt!

Tantsuhitte on albumil veel mitmeid – „Illusion“ (taaskord veidi house´ilikku hingamist), „These Walls“ (kuulake refrääni!), „Falling Forever“ (veel üks hittlugu!), „Maria“, veidi rahulikumad laulud on – „Whatcha Doing“ (jälle need suurepärased ja meeldejäävad refräänid, lisaks uskumatult ägedaid klahvpille), „French Exit“, „Anything For Love“, uhke ja ilus lõppakord albumile „Happy For You“.

 

Taaskord tuleb tõdeda, et Dua Lipa on suurepärane lauljatar ja artist, kes suudab kuulaja kuulama panna. Lauljatar, kes suudab kirjutada väga head tantsulikku muusikat/Popmuusikat suure algustähega, ja see on ilmatuma äge, et popmuusikas on ka täna artiste, kelle muusikat kuulatakse kindlasti ka kümne, kahekümne aasta pärast.

 

 

Kuula ise ka:

Liis Sein

„Mona erakordne ema“

(Pegasus)

 

Ühe täiesti tavalise pere ema otsustab, et tähtpäevade kalender tuleb korralikult ette võtta. Mona ema eestvedamisel algab tõeline pühade ralli, kus austatakse traditsioone ja lastakse loovusel lennata. Nii saavad tähistatud kauaoodatud emadepäev ja suur sünnipäevapidu kui ka jaanipäev, mil tehakse tiir peale tervele Eestile.


Ja kuigi halloween on popp ja noortepärane, ei unustata ka mardi- ja kadripäeva. Samuti oodatakse sõbrapäevakirju kogu maailmast ja avastatakse veidi eriskummalisi tähtpäevi, nagu näiteks mittemidagitegemise päev ja lindude joonistamise päev.


Ema erakordne vajadus tähtpäevi tähistada tekitab tõelise pühade maratoni ja paneb proovile pere liikmete kannatuse.

 

Paar aastat tagasi oli meil võimalik lugeda Liis Seina kirjutatud ägedat lasteraamatut „Mona isepäine isa“, ja mulle tundub, et „Mona erakordne ema“ võiks olla ju sellele raamatule ägedaks järjeks, teiseks osaks.

 

Uue raamatu esimeses peatükis „Tähtpäevade võlu“ otsustas Mona ema, et tähtpäevade kalender tuleb korralikult ette võtta ja iga olulist püha põhjalikult tähistada. Ema otsustas, et sel aastal on kalender nende pere parim sõber ja otsis ajaraamatust kõik tähtpäevad üles. Ema kinnitas sedagi, et see aasta saab neil olema nii põnev, et nad ei sõidagi välismaale puhkama.

 

Mona uuris, kas sellega kaasneb ka see, et nad söövad iga päev kooki? Ema arvas, et mõistlikus koguses võivad nad süüa nii küpsetisi ja juua ka parimaid limonaade.

 

Möödusid mõned päevad, kui ema rivistas terve pere üles ja pühade maraton võis alata! Esimeseks pühaks oli emadepäev! Punkrokk emadepäev.

 

Emadepäev oli pidupäev, mida Mona ema ootas. Loomulikult ootas ta ka kingitusi. Ta uuris läbi kõik kapipõhjad ja sahtlisügavused, kuid ühtegi kinki ta ei leidnud … ema uuris ja küsis, kuid Mona ja isa ei andnud talle ühtegi vihjet. Nii asendus ema ootuseärevus pettumuse ja kurbusega … ja otsustas viia oma mõtted hoopis jaanipäevale.

Emadepäeva hommikul magas ema kaua ja ärkas siis, kui terve maja hakkas korraga värisema. Monal ja isal oli suur-suur üllatus, muusikaline üllatus! Milline? Selle jätan Sulle endale avastada, no ja eks neid kinke oli teisigi – endatehtud kaelakee ja elamusreis ooperisse.

 

Teises peatükis loeme jaanipäevast. Ema oleks tahtnud osaleda igal ettevõtmisel, tulesüütamisel, tantsuõhtul ja murumängul. Ema oleks tahtnud teha tiiru tervele Eestimaale ja seetõttu tuli kaasa võtta kõik: vihmariided, soojad riided, õhukesed riided, vahepealsed riided, ööriided, metsas käimise riided, lõkke tegemise riided, trenniriided, ujumisriided, tantsuõhturiided, mugavad autosõiduriided ja terve hulk jalanõusid!


Ja siis veel ka: sääsetõrjevahend, puugipeleti, putukavõrk, voodipesu, tekid, padjad, toidunõud, kokkupandav aiamööbel ja muidugi toit!

Mona isal oli küll linnamaastur, kuid asjad ei mahtunud ära. Nii laenas isa (õigupoolest küll ema) naaber Juhanilt järelkäru.

Asjad olid pakitud autosse ning järelkärusse, kuid meenusid veel mõned asjad! Kummipaat, telk, helitehnika ja kostüümid.


Sõit viis terve pere Pärnumaale, Võrumaale, Tartumaale, Ida-Virumaale, Läänemaale, Hiiumaale ja Saaremaale. Reisi teisel päeval uuris Mona pärast karastavat suplust, kas nüüd võiksid nad ka magama minna? Ema arvas, et jaanipäeva hommikul ei tohiks küll magama minna, aga, mis Sa arvad, mis juhtus? Ja kas telki oli ikka vaja kaasa võtta?

 

Kolmandas loos tähistame Mona, isa ja ema sünnipäeva. Selgub, et nende sünnipäevad olid lähestikku, mistõttu peeti üks suur pidu ja seda tavaliselt Mona sünnipäeval. Külalistel oli tavaliselt probleeme sellega, kellele tuleks esimesena kingitus üle anda, no ja mõnikord läksid kingitused vahetusse.


Sel aastal pakkus ema välja, et nad võiksid minna lihtsalt spaasse. Isa täiendas spaad ka muuseumiga. Otsustasti, et see on hea plaan ja Mona sünnipäeva hommikul hakati spaasse minema, kuid … uksel tulid neile vastu vanavanemad.


Nemad tulid sünnipäevapeole. Nii tegi pere raske otsuse, tuleb jääda koju ja sünnipäeva tähistada.

Ema ja isa hakkasid toimetama, õige varsti saabus veel teisigi külalisi ja pidu sai alguse, lauldi isegi karaoket. Toit sai küll ruttu otsa ja tuli kulleriga juurde tellida.

Pidu oli väsitav, seetõttu oli emal järgmiseks aastaks üks ettepanek … mis ettepanek? Selle jätan jällegi Sulle endale lugeda.

 

Millised tähtpäevad selles raamatus veel plaanis on? Kooliaasta algus (selles peatükis toimetab Mona ema juba üsna pikalt ette 1. septembriga ja vaatamata sellele ei jõua Mona õigeks ajaks isegi aktusele), isadepäev, halloween (sh ka mardi- ja kadripäev); juttu on ka kadunud jõulutundest, sõbrapäevast, Eesti Vabariigi aastapäevast (kiluleivad, kostüümid, presidendi vastuvõtt jpm), liikuvast vastlapäevast (ema ei saa aru miks see vastlapäev küll liikuma peab ja meie ei saa aru, miks küll neil sedavõrd palju vastlakukleid on).

 

Viimases peatükis saame osa mittemidagitgemise päevast ning loeme ka pikemat kalendrit, mida Mona ema plaanis perega veel ette võtta: mobiilivaba päev, hambavalupäev, jutuvestmise päev, laste ja noorte teatripäev, koduvarblaste päev, lihavaba päev, padjasõjapäev, tantsupäev, uitamise päev jpm pidupäevi. Üks uhkem kui teine.

 

Selline vahva ja humoorikas lugu nende kaante vahel. Pidupäevad vajavad küll tähistamist, aga, kui sageli ja kas sellises mahus nagu Mona ema seda teeb? Või ongi meie terve elu üks suur pidupäev.

 

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Ulla Saar.

Sara Shepard

„Penny joonistab parimat sõpra“

(Pegasus)

 

Miks on varustusekapis alati peeruhais? Miks käitub ema järsku, nagu oleks tal mingi saladus? Ja miks mu parim sõbranna Violet mu järsku kooli kõige populaarsema – ja õelama – tüdruku pärast hülgas?

Need on vaid mõned asjad, mille üle viiendik ja lootustandev kunstnik Penny Lowry juurdleb – ja no olgu, muretseb – ning mille ta kõik oma koerale Cosmole pühendatud päevikusse üles tähendab. Sest olgem ausad, viiendas klassis on palju asju, mille pärast muret tunda – ja veelgi rohkem neid, mille üle naerda!

Sara Shepard on New York Timesi menusarja „Valelikud võrgutajad“ („Pretty Little Liars“) autor ning kirjutanud veel palju romaane noortele ja täiskasvanutele. „Penny joonistab“ sari on tema esimene teos lastele.

 

„Penny joonsitab parimat sõpra“ on üks imeliselt äge lasteraamat, milles on siiraid tundeid, väikese türduku „suuri“ mõtteid, muresid ja rõõme, ausaid ülestunnistusi ja lugusid sõpradest, nii uutest kui ka vanadest.

Raamatu teeb vahvaks ka see, et siin on veidi ka koomiksilaadseid pilte, mille on autor ehk Sara Shepard ise joonistanud.

Sarnaseid jooni võib otsida Lottie Brooksi-raamatusarja lugudest, kuid Penny Lowry on ikkagi Penny Lowry, ja on lootus, et temast ja tema elust saame ka edaspidi lugeda.

 

Selle loo alguses hakkab Penny päevikut pidama. Ta räägib oma parimast sõbrannast Violetist, kuid ka Rileyst, kes ei ole hea tüdruk.

Penny tunnete õpetaja proua Hines oli soovitanud Pennyl päevikut pidada, kui päris täpne olla, Penny võiks justkui kellelegi kirjutada. Penny on segaduses, kellele kirjutada – emale? Violetile? Väikesele vennale Mahlapakile? Nii otsustab Penny kirjutada oma koerale, kel nimeks Cosmo. Penny arvates on Cosmo ustav ja tore ning ei paneks teda ühegi Penny kirjutise pärast imelikult tundma. Penny kinnitab, et neil on Cosmoga ka mitmeid ühiseid hirme – tormid, ilutulestik, õhupallid ja klounid. Tegelikult on ju neid hirme teisigi, kuid Penny on kindel, et Cosmo mõistab teda.

 

Esimene koolipäev. Penny on jõudnud viiendasse klassi. See tähendab, et ta on algkooli lõpusirgel. Seejärel räägib Penny klassijuhatajatest, kuid ka oma parimast sõbrannast Violetist. Penny on Violetist puudust tundnud, sest Violet oli terve suve võimlemislaagris. Nüüd tahab Penny teada, kuidas Violetil laagris läks ja selgub, et samas laagris oli ka Riley!

Ja veel. Penny oli joonistanud Violetist uhke portree, milla ta nüüd sõbrannale üle annab, kuid Violet näib olevat unustanud Penny portreed joonistada!!! Mis võiks olla selle põhjus? Penny arvab, et Violetil oli laagris kindlasti väga kiire ja tal polnud aega uut joonistada. Ja samas on Penny kindel, et uus kooliaasta tuleb suurepärane. Kuid, kas ikka tuleb?

 

Seejärel saame lugeda ka Penny väikevennast Mahlapakist. Mahlapakk on neljane ja tema pärisnimi on Noah. Kahjuks kimbutab Mahlapakki paha hingamisteede haigus krupp, mistõttu peab Mahlapakk sageli haiglas/EMOs olema. Ainus, mis väikest Mahlapakki haiglas rahustas oli see, kui õed talle mahla tõid. Nii saigi ta hüüdnimeks Mahlapakk. Lisaks mahlale armastab Mahlapakk ka monsterautosid ja kindel on see, et Penny armastab ka oma väikevenda.

 

Järgmises peatükis saame tuttavaks ka Penny tunnete õpetaja proua Hinesiga. Saame teada, millest Penny ja proua Hines omavahel räägivad, kuid saame teada sedagi, et proua Hinesi juures käib veel ka teisi lapsi. Kui raamatut edasi loed, siis saad teada, et tegelikult käib proua Hinesi juures üsna palju lapsi …

 

Saame tuttavaks ka kunstiklubiga, kus Penny käima hakkab. Sealgi on mitmeid lapsi, omanäolisi lapsi. Näiteks üks poiss, kellel nimeks Jesse, temal meeldib soolikaid joonistada. Üks tüdruk, kellel nimeks Petra, temal meeldib joonistada Pokemoni tegelasi. Ja veel, Petrale meeldib ka piiksuva häälega rääkida. Kunstiklubisse pidi tulema ka Violet, kuid tema ei tulnudki, sest tema arvates oli see titekas ja talle meeldis nüüd hoopis Rileyga aega veeta … Pennyle tundus, et tal ei olegi enam parimat sõpra!

 

Otse loomulikult ei saa ma Sulle kõike asju ju ära rääkida, sest see muudaks lugemise igavaks. Igal juhul saame teada, mis juhtub Pennyga siis, kui ta suures ostukeskuses ema ära kaotab, saame aru, et Pennyl on probleeme, millest tal tuleb proua Hinesiga rääkida. Saame teada, kuidas Penny endale mobiiltelefoni saab, kuid saame tuttavaks ka Kristianigia, kes samuti proua Hinesi juures käib. Ta on sõbralik kutt, kellele meeldivad ülekõige Ameerika mäed.

Pennyt üllatab ka see, kui ta näeb proua Hinesi kabinetist väljumas Maria Mendest, kes on üks imeline tüdruk. Mariale meeldib Penny koer Cosmo ning ta on suurepärane peastarvutaja, kes ka võistlustel käib.

Veidi hiljem üllatab Pennyt veel üks tegelaskuju, kes proua Hinesi kabinetist väljub – Rocco Roman, kooli üks suuremaid kaake, keda kõik kardavad.

 

Põnevaid tegelasi on selles loos veel. Näiteks Penny klassivend Oliver Bracca, kellele meeldib hümni või patriootlikke laule ümiseda!

 

Loeme ka matemaatikaülesannete võistlusest, milles satuvad ühte rühma Penny, Violet ja Riley, kuid samal ajal saabub kooli kohale torm, mis põhjustab elektrikatkestuse. Elektrikatkestus ei päästa Pennyt siiski sellest, et ta peab olema samas tiimis Violeti ja Rileyga ka Teaduspäeva projektis. Tüdrukud valivad üleandeks konna lahkamise, no õnneks küll mitte päris konna, aga ikkagi …

 

Üks oluline teema on selles loos veel – näib, et Penny emal on saladus, mida ta üritab Penny eest varjata. See on veel üks suur mure Penny jaoks. Kas vanemad plaanivad lahutada? Kas emal on mingi raske haigus? Penny üritab ema järgi luurata, kuid alles raamatu lõpus saame teada, mis emaga „lahti“ on.

 

Kui Penny üritab Violetilt uurida, miks ei taha Violet enam tema kõige parem sõber olla, siis kinnitab Violet, et Penny muretseb liiga palju. Seetõttu lubab Penny vähem muretseda ja üritab mängida, et kõik on igati hästi, aga ikkagi – kui Sinu parim sõbranna ei taha olla enam Sinu sõbranna, kui väikevennal on probleeme tervisega, kui isegi Cosmoga juhtub väga tõsine õnnetus ja emal näib olevat suur saladus, siis kuidas mitte muretseda ja lihtsalt õnnelik olla?

 

Seda on ju ühe viienda klassi tüdruku jaoks hiiglama palju. Ja kui Penny püüab ikkagi sõbrustada nii Violeti kui ka Jennyga (ta läheb isegi pidžaamapeole, kus peab lubama, et … selle jätan Sulle endale lugeda, mida Penny lubama peab), siis selgub, et tema sõpradeks on saanud hoopis teised lapsed. Kõik need lapsed, keda Penny oma sõpradeks ei pidanud või suisa ei tahtnud …

 

Kuidas lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda, kuid igal juhul jõuab Penny sõitma ka Ameerika mägedele koos oma viie sõbraga!

 

Selline vahva lugu nende kaante vahel. Lugu, mis sobib lugemiseks tüdrukutele, kuid miks mitte ka poistele. Kindel on see, et sõbrad on olulised, kuid kuidas ikkagi aru saada, kes on sõber, kes mitte. Ei maksa unustada sedagi, et oma sõpru ei tohi reeta ega alt vedada, sest kõik võib välja tulla, ja siis on pahandusi rohkem, kui oodata oskadki.

 

Seega, hoidke oma sõpru ja hoidke kokku!

Karel Čapek


„Aedniku aasta“


(Pegasus)


 

Ma räägin teile, kuidas te võite tõelise aedniku ära tunda.


“Te peate tulema minu juurde vaatama,” ütleb ta, “ma pean teile näitama oma aeda.”

Kui te siis lähete, et talle head meelt valmistada, leiate kusagil püsikute keskel uppimas tema istmiku.


“Silmapilk,” heidab ta üle õla, “pistan ainult selle siin mulda.”


Möödunud sajandi ühe silmapaistvaima Tšehhi kirjaniku, Karel Čapeki (1890-1938), lõbus ja hoogne jutustust aedniku argipäevast pakub humoorikat äratundmist kõigile, kes võtnud nõuks oma aia eest kirglikult hoolitseda. Pühendunud aedniku läbielamisi, tema õnnestumisi ja luhtumisi kirjeldab Čapek nii suure empaatia kui ka lustliku irooniaga. Liikudes kuude kaupa mööda aedniku aastat võite kindel olla, et loetu paneb teid muhelema ja tekitab rohkelt äratundmist.

 

Karel Čapek elas 9. jaanuar 1890 – 25 detsember1938. Ta oli  Tšehhi kirjanik, näitekirjanik, kriitik ja ajakirjanik, keda tuntakse ka omanäolise ulmekirjanikuna, näiteks on tema kirjutatud „RUR. Rossum´s Universal Robots“ (algupäraselt ilmus see juba 1920. aastal, ja just selles raamatus võeti esmakordselt kasutusele ka sõna robot).


Čapek kirjutas ka mitmeid poliitilisi teoseid, mis kajastasid oma aja sotsiaalseid pingeid ja segadusi. Kirjanik võitles sõnavabaduse eest, ja ta oli vastu nii fašismile kui ka kommunismile.

Kogunisti seitsmel korral kandideeris Čapek Nobeli kirjanduspreemiale, kuid kahjuks jäi see tal siiski võitmata …

 

„Aedniku aasta“ („Zahradníkův rok“) ilmus algupäraselt juba 1929. aastal. Eesti keeles sai seda suurepärast teost lugeda esimest korda 1964. aastal, kui raamat ilmus raamatusarjas „Loomingu raamatukogu“ (Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus).

 

Pärast seda on raamat ilmunud eesti keeles veel kahel korral - 1996 (kirjastus Aed), siis tutvustati seda raamatut nii: "Humoristlik jutustus aedniku argipäevast. Hüdrandi ja vooliku abil võib kasta muide kiiremini ja nii-öelda hulgi: võrdlemisi lühikese ajaga kastame lisaks peenardele üle ka muru, õhtueinet võtva naabri perekonna, tänaval kõndijad, maja sisemuse, kõik kodakondsed ja kõige põhjalikumalt iseenda. Hüdrandist tuleval veejoal on hämmastav jõud, peaaegu nagu kuulipildujal. Te võite temaga silmapilgu jooksul maa sisse augu puurida, mitmeaastased taimed maha niita ja puudelt krooni ära rebida. Kui te pöörate vooliku vastu tuult, satute suurepärase värskendava duši alla. Ta teeb teid läbimärjaks nagu tõelises vesiravilas. Erilise mõnuga tekitab voolik endas auke, kuskil keskkohas, kus te seda kõige vähem ootate. Ja te seisate siis nagu vetejumal ülespurskavate veejugade keskel, pikk veemadu teie jalgade ümber keerdus - see on ülivõimas vaatepilt. Kui te olete siis märg nagu räägupoeg, kuulutate rahuldustundega, et aiale jätkub, ja lähete end kuivatama. See aeg ütles teie aed «Oh-eh!», neelas veejoad silma pilgutamata alla ja on jälle kuiv ning janune nagu ennegi."

 

2008. aastal avaldas raamatu kirjastus Maalehe Raamat, siis öeldi raamatu kohta nii:

„Möödunud sajandi esimese poole silmapaistvaima tšehhi kirjaniku humoorikas aedniku portree kirjeldatuna kuude kaupa läbi aasta. Čapeki sõnul «aedniku tõugu inimene on tekkinud kindlasti kultuuri mõjul», sest kui ta oleks tekkinud looduslikul teel, «siis jalad oleksid tal nagu põrnikal, nii et ta ei tarvitseks kükki laskuda, ja tiivad oleksid tal esiteks ilu pärast ja teiseks sellepärast, et ta võiks lennelda oma peenarde kohal». Pühendunud aedniku hingeelu ja katsumusi on kirjeldatud haaravalt ning nauditavalt, need pakuvad muhedat äratundmisrõõmu, viivad suu naerule ja annavad kinnitust inimkonna imetlusväärsest optimismist.
Lembit Remmelga eestikeelses tõlkes on teos varem avaldatud 1964. ja 1996. aastal. 1929 ilmunud originaali ilmestasid autori vanema venna Josef Čapeki joonistused.“

 

Eesti keeles on ilmunud ka mitmeid teisi Karel Čapeki kirjutatud suurepäraseid raamatuid: „Valitud teosed“ (1956, Eesti Riiklik Kirjastus), „Jutud ühest taskust. Jutud teisest taskust“ (1957, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, „Loomingu Raamatukogu“ ja 1983, Eesti Raamat), „Üheksa muinasjuttu“ (1975, Eesti Raamat), „Retk Hispaaniasse“ (1976, Perioodika, „Loomingu Raamatukogu“), „Hordubal. Meteoor. Tavaline elu. Esimene päästesalk“ (1979, Eesti Raamat „Varamu“), „Kuidas sünnib näitemäng. Kuidas tehakse filmi“ (1981, Perioodika, „Loomingu Raamatukogu“), „RUR. Rossum´s Universal Robots“ (1985, Perioodika, „Loomingu Raamatukogu“), „Apokriivade raamat“ (1990, Eesti Raamat).

 

Vahetevahel (sageli) peab lugema ka selliseid raamatuid, mis kuuluvad maailmakirjanduse klassikasse, sest see hoiab vaimu virgena. Kindlasti kuulub Čapeki „Aedniku aasta“ maailmakirjanduse klassikute hulka, kugi seda võib võtta ka igati muheda aiaraamatuna. See trükk ongi illustreeritud kaunite aia- ja looduspiltidega, mis annavad raamatule just aiaraamatu hingamist juurde.

 

Autor alustab raamatut peatükiga, kuidas rajatakse aedu. Selle alguses tõdeb ta, et aedu võib rajada mitmel viisil – kõige parem on, kui selle töö võtab enda peale pärisaednik. Ootamatu algus, kas pole.

Seejärel tõdeb autor, et võidakse arvata, et aia kastmine on hoopis lihtne asi, iseäranis siis, kui on olemas voolik. Peagi selgub, et voolik on harukordselt salakaval ja ohtlik olend, kuni ta pole taltsaks tehtud: ta väänleb, viskleb ja kargleb … Kui kasta aeda iga päev, siis hakkab kahe nädala pärast umbrohi muru asemel pead välja pistma. Autori arvates on see üks looduse saladusi, miks kasvab kõige paremast muruseemnest kõige metsikum ja torkivam räisk.

 

Teises peatükis loeme sellest, kuidas tekib aednik. Aednik tekib keskkonna ja looduslike tingimuste mõjul kogemustest. Et inimesest saaks asjaarmastaja aednik, on tarvis eelkõige tõelist küpsust. Peale selle on tarvis, et inimesel oleks oma aed. Ja kui harilikult jäetakse aia harimine kutselise aedniku hooleks, siis ühel ilusal päeval aga juhtub, et inimene istutab omaenda käega ühe lillekese; Čapekil juhtus see olema mägisibul. Seejuures tungib inimese ihusse mõne kriimustuse kaudu või mingil muul viisil terake mulda ja see tekitab mürgituse või nakkuse; lühidalt – inimesest saab parandamatu aednik. Nii nagu Čapek ütleb – ainult küüs jäi kinni, aga terve lind langes lõksu.

 

Nüüd toob Čapek mängu ka aedniku aasta, kuude kaupa.

 

Jaanuar – aedniku käsiraamatus on öeldud, et isegi jaanuar ei lase aednikul käed rüpes istuda. Selles kuus on aedniku peamiseks tegevuseks ilma eest hoolitsemine. Autor räägib meile ilmast, sademetest, paljaskülmast, jäälilledest, ja sellestki, kui aednik paneb soojad riided selga, läheb sulale … Sula saabudes tormab aednik aeda, et pinnast töödelda, kuid veidi hiljem selgub, et ainult pinnase pealmine kiht on üles sulanud … Talvisel ajal soovitatakse pergola, lehtla või aiamajakese remontimist, jaanuaris tuleb ka mätas maha laotada, oleks ainult kuhu …

 

Järgmistes peatükkides jutustab Čapek meile seemnetest; aedniku veebruarist (aednik peab veebruaris varitsema esimesi kevadetunnuseid – krookused, aiaajakirjad, lumikellukesed, naabrid, kes tormavad oma aialapile); aedniku kunstist; aedniku märtsist (pinnas on ikka veel või siis jälle külmunud, ja oodatakse kevadet, aga millal see ükskord saabub …); pungadest ja nende puhkemisest.

 

Seejärel juba aprill. Čapeki arvates on see õige ja kõige õnnistusrikkam aednikukuu. Aprillikuus puud ja lilled puhkevad. Tärkamine ja võrsumine, tõusmed, pungad ja võsumine on Čapeki arvates suurim looduse ime. Aprill on peale tärkamise ka istutamise kuu. Aednik on tellinud endale aianditest istikuid, kuid nüüd selgub, et neid polegi aias kuhugile panna!

 

Peatükis aedniku mai jõuab Čapek ka kiviktaimla ehk alpiinumi juurde. Saame lugeda, milline on see kiviktaimla alpinism, kusjuures see pole sugugi mitte lihtne. Autor teab, et see, kellel on kiviktaimla, pole ainuüksi aednik, vaid ka kollektsionäär, ja vastav asjaolu asetab ta ühte ritte kõige pöörasemate maniakkidega.

Selles peatükis peatub autor ka lillede hankimisel, millega on üks igavene rist. Märtsis aiaäri omanik aedniku tellimusi harilikult ei täida, sest on veel külm ja kultuurid pole veel välja istutatud; aprillis ei täida ta samuti aedniku tellimusi, sest tal on liiga palju tellimusi; maikuus ei täida ta neid sellepärast, et tal on kõik suuremalt jaolt maha müüdud.

Čapek teab öelda sedagi, et kõik aedniku käsiraamatud räägivad, et „kõige parem on kasvatada taimi seemnest“. Kuid nad ei ütle aednikule, et seemnete suhtes on loodusel omad tavad. On olemas loodusseadus, et külvatud seemneist ei lähe kasvama mitte ükski või siis tõusevad nad kõik korraga.

 

Loeme veel ka õnnistusrikkast vihmast; aedniku juunist (heinaaeg ja muru niitmine, lehetäid); aedviljakasvatajatest; aedniku juulist (selles peatükis on üks igati põnev Čapeki mõte – aedniku sügis algab juba märtsis: esimesena õitsevad ära lumikellukesed); botaanikast (floorast – vaksali-, raudtee-, lihuniku- ja võõrastemajafloora, kuid Čapek teab rääkida ka surnudaedade, juubelite ja akende floorast).

 

Järgmine peatükk jutustab aedniku augustist. Čapek teab, et august on harilikult aeg, millal asjaarmastaja aednik jätab oma imede aia maha ja sõidab puhkusele. Ta on küll lubanud, et suvel ei sõida, ja kui sõidab, siis teeb seda raske südamega, täis kartust ja muret oma aia pärast; ja sõidab alles siis, kui leiab sõbra või sugulase, kellele ta võib selleks ajaks oma aia usaldada.

Asjaarmastaja aednik, kinnitab oma sõbrale ja sugulasele, et aiaga pole mingit muret, kõik sujub lihtsalt ja ladusalt, kuid juba järgmisel päeval hakkab abiline saame kirju, milles palutakse teha seda, toda ja kolmandat, teha nii ja naa ...

 

Järgmistes peatükkides loeme kaktusekasvatajaist; pinnasest; sügisesest ilust; ettevalmistumisest talve tulekuks, kuid lõpule jõuab ka aedniku aasta – september, oktoober, november, detsember. Aednikul on kogu aeg midagi teha.

 

Viimane peatükk on aedniku elust. Čapek tõdeb, et igaüks aednikest tahaks katsetada ja tegelikult peabki katsetama kõigi roosisortidega pungade ja õite, okste ja lehtede, kuju ja muude eriomaduste mõttes; samuti kõigi tulpide ja liiliate, iiriste, kukekannuste, flokside, krüsanteemide, jorjenite, gladioolide, pojengide, astrite, priimulate, anemoonide, kurekellade, kivirikkude, emajuurte, päevalillede, magunate, kuldvitste, kullekuppude ja mailaste sortidega, millest igaühel on vähemalt tosin kõige paremat ja täiesti möödapääsematut vormi, varianti ja hübriidi; sellele tuleb veel lisada paar-kolmsada liiki ja sorti, millel on ainult kolm kuni kaksteist erivormi; edasi on vaja pöörata erilist tähelepanu mägitaimedele, veetaimedele, kanarbikulistele, sibultaimedele, sõnajalalistele ja varjulembestele, igihaljastele ja puulistele vormidele; kui kõik aeg, mis iga nina peale kulub, kokku võtta, saame ülimalt tagasihoidlike arvestuste juures üksteistkümmend sajandit! Aednikul kuluks üksteist sajandit, et kõike seda katsetada, tundma õppida ja praktikas hinnata, mis talle kuulub. Inimene peab alustatu lõpule viima – see on inimese kohustus oma aia vastu. Čapek selleks retsepti ei anna, inimene peab seda ise kogema ja selle ise välja töötama…

 

Ja samas, äkki on see „Aedniku aasta“ just selline lugemine, mis ongi üks ja ühtlane retsept, mida tähele panna ja jälgida … ma usun, et just nii see on, ja seepärast suured tänud Čapekile, et ta sellise muheda ja asjaliku raamatu kirjutas. 95 aastat tagasi, kuid see on vajalik lugemine ka tänasele aednikule, ja miks mitte ka tulevasele aednikule.

Jana Maasik


„Neetud aare. Suveseiklus“


(Eesti Raamat)


 

12-aastane Robin Mereröövel on viieline, kuid peab sageli koolikaaslastega kaklema. Robini perekonnanimi ja välimus ei sobi lihtsalt kuigi hästi kokku.

Poisi laevakokast ema saadab ta suveks vanaisa juurde Saaremaale. Seal saab Robin sõbraks Säde Särava ja Kirsika Kullaga. Koos püüavad nad teada saada, kas kuhugi on tõepoolest peidetud palju räägitud ja kaua otsitud mereröövlite aare. On täiesti võimalik, et nad teevad oma oletuste põhjal põrutava avastuse, ent on ka võimalik, et nad lihtsalt põruvad.

 

Kui randa ilmuvad metallidetektoriga mehed, muutub olukord ohtlikuks.

 

Selles raamatus räägivad Robini vanaisa, Säde vanaema, Kirsika ja mõned teised tegelased Sõrve murdes, või nagu sõrulased ütlevad – sõrve keeles. Ehkki tekstis kasutatud murdesõnadest saab hõlpsasti aru, on raamat varustatud sõnastikuga, mis pakub avastamisrõõmu ja annab teosele lisaväärtuse.

 

Jana Maasiku sulest on ilmunud mitmeid lasteraamatuid, nende hulgas „Hopspelleri amulett. I. Kõrvetav puudutus“ (2018, Tänapäev), „Õnnekaare õed ja Vimkavennad“ (2020, Tänapäev)) ja „Kummituste peatänav. Võtme mõistatus“ (2023, Varrak).

 

 

Jana Maasik on kindlasti üks minu lemmikutest tänase lastekirjanduse maailmas. Lisaks eelpool mainitud ägedatele ja põnevatele raamatutele on tema sulest ilmunud ka „Hopspelleri amulett II. Üksik skelett“ (2019, Tänapäev) ja „Frida ja Lonni üksinda kodus“ (2016, Tänapäev).

 

Neetud aarde ja suveseikluse lugu algab millalgi mais, kui kaks kahtlast meest, üks pikk ja kiitsakas ning teine lühike ja jämeda kaelaga, istusid kiirsöögikohas ja kugistasid burgerit. Nad rääkisid aardest! Suurest kastist, milles kuldmündid, kalliskividega kaunistatud pistodad, pärlid, vääriskivid, hõbenõud, vanad ehted. Kiitsakas sell oli kindel, et selline aare on olemas, turske sell kahtles …

Kiitsakas sell teadis rääkida, et selle aarde leidmiseks on vaja metallidetektorit, et see asub eramaal, et see on mereröövlite aare, ja et see on neetud aare!

 

Seejärel saame tuttavaks Säde Säravaga. Tüdruk oli just klassist välja jooksnud ja ta nuttis. Koolipsühholoog Mari uuris, mis oli Sädega juhtunud. Selgus, et ta oli saanud kirjandi eest kaks hinnet – kolme ja nelja. Õpetaja Rohukõrs oli talle viimasel veerandil pannud veel neli kolme, kuid ega tüdruk sellest koolipsühholoogile rääkida ei tahtnud.


Koolipsühholoog soovitas tüdrukul hakata päevikut pidama. Päevikukaante vahel võiks olla kujuteldav kaaslane, kellel saaks Säde kõik ära rääkida.

Säde klassiõde Johanna oli kirjandi eest saanud kaks viite! See tegi Säde veelgi kurvemaks ja ta tundis, et tal oleks vaja tõepoolest kujuteldavat kaaslast!

 

Edasi loemegi juba Säde päevikut. Ta kirjutab 7. juunil Kristiinale, oma kujuteldavale kaaslasele. Säde kirjutab tekstiloomest, iseendast ja oma perest. Mida täpselt, selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Nüüd on õige aeg tuttavaks saada ka Robin Mereröövliga, kes on autori kinnitusel riiakas tarkpea. 12-aastane, sitke ja kõhn poiss. Peaaegu kõik, kes teda teadsid, pidasid teda tarkpeaks või ka riiakaks kuivikuks ja õpetajate lemmikuks. Robin oli küll viieline, aga ei õppinud rohkem kui teised. Kuuldu jäi talle lihtsalt meelde ja tundide ajal eelistas ta õpetajat kuulata. Talle valmistasid raskusi sportmängud, aga ta oli hea ujuja.


Paljud narrisid Robinit tema perekonnanime pärast, mistõttu pidi ta seepärast ka kaklema. Mark oli kindel, et nime pärast narrimine on nõme, ja sageli oli Mark Robinile ka appi tulnud.

Robini ema oli samuti Mereröövel. Isa oli poisi sündides Kreekamaale põgenenud ja seda, mis oli isa perekonnanimi, seda ema ei ütelnud.

 

Nüüd rääkis Robin Markile, et plaanib suveks Saaremaale minna. Seal on ta vanaisa. Kuna ema läheb terveks suveks Vahemerele, siis peab Robin vanaisa juurde minema. Suvevaheaeg oli alanud ja Robin kutsus ka Marki Saaremaale, kuid …


Robin ei tea, mida Saaremaale kaasa võtta. Kindel on see, et tuleb võtta e-luger ja mõned raamatud, sest raamatud peavad suve päästma.

 

Ja jälle Säde päevik. Ka tema sõidab Saaremaale. Võõra mehe juurde. Kohta, kus ta on vaid korra käinud. Ka Säde loodab, et saab päevad otsa lugeda ja kohast, kuhu ta läheb on 15. kilomeetri kaugusel ka raamatukogu.

 

13. juuni hommik. Robin läks Tallinnas bussijaamas bussi peale ja asus Saaremaa poole teele. Täpselt neli tundi hiljem oli Robin Kuressaares. Talle oli vastu tulnud vanaisa, kes Volvo roolis nüüd kõva törtsu signaali laskis. Volvo oli vana ja väsinud, kuid ikkagi liikus.

 

Vanaisa Leigar arvas, et neil tasuks poest läbi käia. Vanaisa oli üllatunud, kui Robin tõdes, et ta magusat ei söö, kuid keeduvorst, pakijuust, vormileib, piim jm sai ostetud ikka.

Lõpuks jõuti vanaisa koju. Luigu talu elumaja, mille lähedal oli ka meri, see meeldis Robinile.

 

Juba esimesel päeval uuris Robin vanaisa käest oma perekonnanime kohta ja nii saame ka meie kuulda lugusid Mereröövli perekonninimest, sellest suguvõsast, kuid ka randröövlitest ja mereröövlitest. Saame teada, et Gustav Mereröövli järeltulijatele oli seitsmeks põlveks needus peale pandud, õnneks oli Robin kaheksas põlvkond Mereröövleid! Vanaisal oli ka põnevaid pabereid ja dokumente, mida Robin hakkas uurima, ja otse loomulikult on juttu ka aardest – Gustav Mereröövel oli Saaremaale toonud aarde, sellest poole ära peitnud ja seniajani oli see leidmata.

 

Samal ajal jõudis Saaremaale ka Säde, koos õe Laura, ema ja isaga. Vanaema juba ootas. Kohe alguses märkas Säde, et Leigari õuel (Robini vanaisa ja Säde vanaema elasid lähestikku) oli kiikunud võõras poiss. Kindlasti mitte polnud see Kirsika, aga poiss, ja Säde oli kindel, et ta uurib välja, kes see on.

 

Järgmisel hommikul läksid Robin ja vanaisa kalale. Paadiga ja hommikul hästi vara. Vanaisa rääkis kaladest ja ka randröövlitest.

Samal ajal toimetasid rannas eelpool mainitud kaks meest. Aardeotsijad. Vanaisa teadis, et need on aardeotsijad, sest oli ju ka varem nende kandis neid käinud, kuid neetud aare oli senini leidmata. Vanaisa oli kindel, et seda ei leitagi.

 

Õige varsti kohtuvad ka Robin ja Säde, Säde ja Robin. Säde on see aktiivsem pool, kes tahab poisiga tuttavaks saada, Robin on tagasihoidlikum, kuid nad lepivad kokku, et hakavad seda aarde asja üheskoos uurima ja selleks on vaja veelkord vanaisa paberid üle vaadata ja kontrollida.

 

Üks oluline tegelane liitub Robini ja Sädega veel – kohalik tüdruk Kirsika, kes on varem koos Leigariga merel kala käinud püüdmas. Üleüldse on Kirsika üks tragi ja asine tüdruk, kes ka Robiniga sõbraks saab. Nii ongi meie kolm peategelast koos ja üheskoos hakatakse uurima, kus võiks aare peidetud olla. Lastel on ka oma „peakorter“, see asub võrguaidas, mis ehitatud 1812. aastal.

 

Kuid mitte ainult lapsed ei otsi aaret, vaid ka üks kahest mehest ehk Erni jätkab uurimist, abiks metallidetektor. Erni on üsnagi ülbe tüüp, kes julgeb sisse tungida ka laste „peakorterisse“ (seal saab ta lugeda Säde päevikut) ja ka Leigari majja, Robini tuppa, kus on omakorda Robini päevik. Kuid ühel õhtul näeb Erni ka kummitust, salapärast naist, kuid kas see ikka on kummitus? Vaim?

Kuna lapsed teadsid, et just Erni nende asjadel kallal käis, otsustasid nad ka Ernile ja tolle kaaslasele, Alkale korraliku vingerpussi mängida. Mida lapsed tegid, selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Paralleelselt aarde otsimise ja muude argiste sündmustega, saame lugeda ka neid lugusid, mis seotud Robini esivanematega, mereröövlitega ja nende järeltulijatega, kuid saame osa ka Saaremaa loodusest, lindudest jm. Lapsed korraldavad „ekspeditsiooni“ Sääremaale, kas äkki seal võiks kadunud aare olla?

 

Lastel on ka üks vihje, see on Gustavi kirja koopias: kui tarist, las Lisa leheb meite Kuha. Mida see võiks küll tähendada? Kas aare võiks olla peidus hoopis võrguaidas, kus asub laste „peakorter“?

 

Nii, siinkohal ei saa ma Sulle rohkem edasi jutustada, sest hakkame jõudma loo lõpplahenduseni. Lapsed ja mehed (neile tuleb appi veel üks jultunud tüüp) otsivad aaret edasi, kuni lastel läheb olukord üsnagi keeruliseks ja raskeks, ohtlikuks! Miks? Sellegi jätan Sulle endale lugeda.

 

Ja ikkagi, kas aare on olemas, ja ka see ka leitakse? Loed selle põneva ja kaasahaarava loo läbi ja saadki teada.

 

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Katrin Kaev.

Jemma Hatt


„Seiklejad ja tagaajamine Euroopas“


(Eesti Raamat)


 

Inimrööv Pariisis … tagaajamine läbi mitme riigi … üks meeletu teekond!

Seiklejad on just sõitmas puhkust veetma, kui Maye annab neile teada kahtlasest tegevusest Pariisis. Sündmused võtavad ootamatu pöörde ja peagi polegi seiklejatel muud valikut, kui asja omal käel uurima hakata.


Kuritegeliku jõugu kannul jõuavad nad nii Prantsuse Alpidesse, Rooma iidsete varemete juurde kui ka paljudesse teistesse põnevatesse paikadesse.


Miks ometi on nende kätte kogemata sattunud paberileht nii tähtis?


Loe ka sarja eelmisi raamatuid „Seiklejad ja äraneetud loss“ (2021), „Seiklejad ja aarete tempel“ (2022) ning „Seiklejad ja saladuste linn“ (2023).

 

Nii nagu ka eelmised Jemma Hatti kirjutatud „Seiklejate“-sarja raamatud, on ka uus raamat igati põnev, kaasahaarav ja seikluslik lugemine. Lugeja ees on jällegi kõik ägedad ja tegusad lapsed Daisy, Lara, Rufus, Tom, koer Barney ja nende vanemad sõbrad, telestaar Logan ja tema partner Dee.

 

Seekordse loo alguses on lastel lihavõttevaheaeg, ja tegelikult on neil üsnagi igav. Kes mängivad mobiiliga, kes viskab koerale palli, aga igav on kindlasti.

 

Ja ühel hetkel selgub, et onu Herb on võitnud televisiooni hommikuprogrammis reisi Portugali! Kaheks nädalaks! Majutus on tohutu suures majas – kaheksa magamistuba ja bassein, tõeline villa. Ainult et võiduga kaasnes kaks lennupiletit. Kaks inimest (Lara ema ja Tomi ema) saaks Portugali lennukiga, aga lapsed? Loganil on lahendus – ta rendib minibussi ja nad sõidavad Portugali. Teekond on küll üle 22 tunni pikk, aga … tuleb minna.

 

Logan sai sõbralt rendiks Volkswagen Samba, sinise- ja valgekirju minibussi, mis näis olevat 1960-ndate aastate mudel. Minibuss polnud mist just väga heas korras, kuid Logan oli kindel, et see on maanteekõlbulik kindlasti. Elame, näeme …

 

Esiteks peab meie reisiseltskond jõudma Suurbritanniast mandrile, selleks tuleb ületada kanal. Seetõttu pidid nad kasutama praami. Hetk hiljem helistas Larale meilegi varasematest lugudest tuttav Maye, tüdruk, kes elas Kairos, kuid just nüüd oli ta oma vanema venna Karimiga Pariisis. Karimil oli Pariisis ülikooliloengute värk Vana-Egiptuse teemal, akadeemiline konverents, kuid Maye oli kindel, et konverentsil toimus midagi kahtlast. Seal olid mingid inimesed, kes sehkendasid mingite paberitega, mis olid diplomaadikohvris. Maye jaoks oli diplomaadikohver kahtlane ja ta oli neid inimesi juba mitu päeva jälginud.

 

Rufus, Tom, Daisy ja Lara on kindlad, et nad peavad Mayele Pariisi appi minema, aga selleks on vaja nõusse saada ka Logan ja Dee. Kas ja kuidas lapsed Logani ja Dee nõusse saavad, selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Ja olemegi Pariisis. Lapsed kohtuvad Mayega, kes osutab ka mehele, keda ta on paar päeva jälginud. Mees on üsnagi vihane, kui märkab, et taaskord on Maye teda jälgimas. Mees pöördub laste poole, et välja selgitada, miks teda jägitakse, kuid lapsed jooksevad

Umbes samal ajal surus üks võõras mees Loganile ümbriku pihku ja jooksis minema!!!

 

Samas on Maye kindel, et selle ümbriku pidi saama see mees, keda tema jälginud on … nüüd otsustavad lapsed naasta hotellituppa ja seal ümbrikku lähemalt uurida.

 

Ümbrikus on paber, millel on kaks numbririda … komakohtadega. Tom on kindel, et need on koordinaadid. Tom tippis numbrid kaardirakendusse sisse. See on koht kusagil Alpides!

Lapsed on kindlad, nad peavad sinna minema, sest asi tundub olevat kahtlane.

 

Asjalood lähevad veelgi kahtlasemaks, kui samal õhtul röövitakse Karim! Maye vend, kes on konverentsil esinemas! Konverentsil, milles käsitleti egüptoloogiat ja Vana-Egiptust! Kas mängus võivad olla ka vanad aarded?

 

Karim on röövitud. Lapsed otsustavad tegutseda. Kahjuks nad prantsuse politseilt abi ei saa, seetõttu suunduvad nad Alpidesse ise.

 

Nii saabki alguse seekordne seiklus, mis esimesena viib meie peategelased Alpidesse. Seal asub üks vana ja mahajäetud vabrikuhoone, kuhu lapsed peavad liikuma mootorsaanidega. Kuidas see neil see õnnestub? Pole nad ju varem mootorsaanidega sõitnud, kuid nad saavad hakkama.

Mahajäetud vabrikuhoones on näha, et seal on keegi olnud. Ja seal on ka Karimi kinni hoitud, sest lapsed leiavad põrandasse kraabitud teate, mille on sinna jätnud Karim. See viitab sellele, et tema ja ta röövijad suunduvad Rooma ja mängus ongi vana aare, mis peab asuma maa all, basiilikas.

 

Alpidest edasi liikudes on lastel vaja kurjamite eest põgeneda, abiks ikka mootorsaanid, kuid nagu varasematest lugudest teame, on neil kõigil oskusi ja nutikust, et kurjamite elu „raskeks“ teha. Nii ka sel korral.

 

Meie seltskond jõuab Rooma, Vatikani. Nad otsustavad minna Püha Peetruse basiilikasse, kuna Karimi sõnum sellele vihjas. Kirik on varahommikul kinni, kuid nad ootavad ja põrkavad kokku eespool mainitud kahtlase tüübiga, keda Maye oli Pariisis jälginud ja jälitanud. Nüüd selgub üks kummaline, aga väga oluline seik. Mees, keda peeti kurjamiks ja kaabakaks, ei olegi seda. Ta on hoopis … siinkohal ma seda Sulle ära ei räägi, kes see kahtlane mees on, pead ise lugema.

 

Püha Peetruse kirikus satuvad Rufus ja Daisy hädaohtu, kuna kolm kurjamit on samuti seal. Nad nõuavad lastelt ümbrikku koordinaatidega, kuid Rufus suudab neid eksitada!

 

Seejärel suunduvad lapsed ja eelpool mainitud kahtlane mees üheskoos Rooma foorumi suunas, nad lähevad Colosseumi. Ja ka seal on kurjamid nende kannul.

 

Loomulikult saavad nii lugeja kui ka lapsed ühel hetkel teada, mis varandused ja aarded mängus on, kes on need kurjamid, kes ümbrikke koordinaatidega taga ajavad ja miks nad seda teevad. Saame teada sedagi, kuidas on seotud kurjamitega loo alguses meile tuttavaks saanud kahtlane mees ja millist mängu mängib tema – kas ausat või siiski mitte?

 

Ja kui Sa arvad, et loo sündmused saavad lõpplahenduse Colosseumis, siis eksid … sündmused viivad meie peategelased ka Portugali (no sinna pididki nad ju ka puhkama minema). Lõpplahendus ja viimased põnevad sündmused leiavad aset Sintra-nimelises linnas.

 

Kas Rufus, Tom, Daisy, Lara, Logan, Dee ja bordercollie Barney suudavad ka sel korral kurjamid alistada? Varanduse üles leida ja kätte saada? Kui lood selle põneva loo läbi, siis saad vastused kõikidele küsimustele.

 

Ja mul on tunne, et „Seiklejate“-lugusid saame me veel lugeda!

 

Laura Ingalls Wilder


„Talupoiss“


(Eesti Raamat)


 

„Talupoiss“ on lugu Laura tulevase abikaasa Almanzo Wilderi (1857–1949) lapsepõlvest 1860. aastatel tema isatalus New Yorgi osariigis Malone’i linna lähedal.

Saame kaasa elada ühele aastaringile Wilderite elus, kuhu kuulub palju tööd, aga ka lihtsaid rõõme.

Almanzo, tema vend Royal ja õed Eliza Jane ning Alice aitavad vanemaid nii külvi- kui ka saagikoristuse ajal, puude tegemisel ja loomade talitamisel. Üheksa-aastane Almanzo tõuseb iga päev enne kella viit hommikul, et lehmi lüpsta. Ta soovib vaid üht – oma hobust –, aga peab isale tõestama, et on valmis nii suureks vastutuseks.

 

Almanzo Wilderi lugu näitab talupere elu 19. sajandi Ameerikas. Lugeja saab muu hulgas võrrelda Laura ja Almanzo lapsepõlve ja kasvatust, kus on palju erinevusi soorollides ja -kohustustes, hariduses ja mugavustes, kuid samas ka sarnasusi. Mõlemat kasvatavad tugeva moraalitunde ja kindlate väärtushoiakutega vanemad. Tänapäeva lastel on kindlasti põnev lugeda elust ajal, mil polnud ei elektrit ega telefoni, rääkimata pesumasinast jms.

 

„Talupoiss“ on raamatusarja „Väike maja preerias“ teine raamat, ja kaheksas, mis Eesti Raamatu poolt eesti keeles ja ühesuguse kujundusega välja antud. Jäänud on veel vaid üks raamat, siis on kõik sarja raamatud ka eesti keeles olemas.

 

Jätkuvalt kordan, et „Väike maja preerias“ oli aastaid tagasi üks minu lemmiksarjadest, mida Soome TV vahendusel oli võimalik juba 1970. aastatel näha.

 

Laura Ingalls sündis 7. veebruaril 1867 Wisconsini lähedal Pepini külas. Tal oli neli õde-venda: vanem õde Mary, nooremad õed Carrie ja Grace ning imikuna surnud vend Charles. Kaks aastat pärast Laura sündi kolis perekond Kansasisse, kus toimuvad ka raamatusarja „Väike maja preerias“ sündmused.

Laura perekond kolis mitu korda linnast linna, kuni 1874 peatuti Wisconsini Minnesotas Walnut Grove´is (seal asub täna ka Laura Ingalls Wilderi muuseum). Seal elati siiski vaid kaks aastat, kuna viljasaak läks aia taha, edasi koliti Burr Oak´i Iowas. 1878 kolis perekond tagasi Walnut Grove´i, kuid aasta hiljem liiguti Dakota territooriumile, kus elati De Smetis Lõuna-Dakotas.

 

Kuna perekond kolis tihti, siis pidid lapsed sageli iseseisvalt kodus õppima. 1882. aastal sooritas 15-aastane Laura õpetajeksami ja temast sai maakooli õpetaja. Kooli, mis asus Laura kodust 20 kilomeetrit eemal! Eks me ole saanud Laura esimestest saamudest õpetajana ka sarja raamatutest lugeda.

 

Laura õpetas koolis ja üsna tihti palusid tema vanemad, et nende peretuttav Almanzo Wilder sõidaks Laurat nädalavahetustel koju tooma. Ei möödunud palju aega, kui Laura ja Almanzo armusid ning 1885. aastal ka abiellusid. Laura loobus tööst koolis, ta pühendus laste kasvatamisele (1886 sündis tütar Rose ja 1889 poeg, kes kahjuks varakult suri …) ja Almanzo aitamisele nende talus.

Veidi pärast poja sündi haigestus Almanzo ning jäi selle tagajärjel osaliselt halvatuks. 1890 põles nende maja maha, mistõttu pidid nad mitu korda kolima, kuni 1894 koliti Mansfieldi Missouris. Nad nimetasid sealse talu Rocky Ridge´iks, ehitasid sinna ka maja ja hakkasid tegelema karjakasvatusega.

 

Samal ajal hakkas Laura kirjutama ka ajakirjadesse lugusid. Näiteks McCall´s Magazine, Country Gentleman, kuid ka ajalehte St. Lous Star. 12. aasta jooksul oli ta ka Missouri Ruralisti toimetaja.

 

1910. aastal soovitas Laura tütar Rose Wilder Lane (tema töötas San Francisco Bulletini toimetajana) emale, et ta võiks hakata kirjutama lugusid oma lapsepõlvest. Nii valmis raamat „Pioneer Girl“, kuid kirjastajatele see raamat ei meeldinud. Sellest raamatust tegi Laura lasteraamatu „When Grandma Was a Little Girl“, ja sellest omakorda „Väike maja suures metsas“ („Little House in the Big Woods“, ilmus 1932), mis alustas mitmeosalist raamatusarja „Väike maja preerias“.

Raamatusari valmis aastail 1932 – 1943, ja Laurale oli suureks abiks tema tütar Rose.

 

1949. aastal suri Almanzo Wilder, Laura Wilder elas oma elu viimased aastad Rocky Ridge´is ja suri 10. veebruaril 1957. Tütar Rose jätkas ema pooleli jäänud töid. Nii ilmus Laura Wilderi päevaraamat, kui ka „Pioneer Girl“ ilmus 2014. aastal. 2016 avaldati ka Laura Wilderi kirjavahetus aastaist 1894 – 1956.

 

Aastail 1974 – 1982 linastus populaarne telesari „Väike maja preerias“, milles Laura Ingalls Wilderit kehastas Melissa Gilbert. Tänu telesarjale tuli juurde ka uusi lugejaid, kes „avastasid“ ka samanimelise raamatusarja.

 

„Talupoiss“ („Farmer Boy“) ilmus algupäraselt 1933. aastal. Nagu eelpool mainisin, siis on see raamatusarja teine raamat, kuid see ei ole seotud sarja esimese raamatuga. 


„Talupoiss“ jutustab meile Almanzo Wilderi lapsepõlvest, kes kasvas 1860. aastatel Malone´i-nimelise linna lähedal New Yorgi osariigis. Raamat jutustab meile ühest aastast Almanzo lapsepõlves ja lugu algab veidi enne seda, kui Almanzo saab 9-aastaseks.

 

Raamatus on juttu ka Almanzo vanemast vennast Royalist ja vanematest õdedest Eliza Jane´ist ja Alice´ist. Saame lugeda, kuidas Almanzo koolis käis (toonane kool ei ole lust ja lillepidu, sest isegi õpetaja peab enda kaitsmiseks vanemate õpilaste eest kasutama härjapiitsa!), kuid peamiselt on juttu sellest, millist tööd noor talupoiss tegema pidi – ja toonased tööd ja tegemised olid ikka üsna keerulised, eriti siis, kui väljas oli miinus 40 kraadi külma …


Almanzo ärkas igal hommikul enne kella viit, ta aitas lehmi lüpsta ja andis teistele loomadele (härjad, hobused, lehmad jne) süüa. Kasvuperioodil Almanzo istutab ja hooldab saaki; talvel veab ta koos isa ja vanea vennaga palke, aitab täita suveks vajalikku jäämaja, treenib noori härgasid ja mõnikord – kui isa lubab ja kodused tööd on tehtud – käib Almanzo ka koolis.


Loo alguses on jaanuarikuu New Yorgi osariigi põhjaosas. Kõikjal laiub sügav lumi, kuid mööda pikka teed läbi metsa rühkisid kooli poole väike poiss (Almanzo) koos oma suure venna Royali ja kahe õe Eliza Jane´i ning Alice´iga. Almanzo jaoks oli see esimene kooliminek, sest ta polnud veel üheksatki täis. Almanzo pidi ka lõunasöögimannergut tassima, kuigi Almanzo arvates võiks seda ju Royal teha, sest tema on suurem kui Almanzo.

Autor jutustab lugejale väga täpselt, millised olid laste riided, ja tundub uskumatu, et nendega olid lapsed soojas ja hoitud.

 

Kooli juures nägid lapsed viit suurt poissi, kes olid pärit Hardscarabble´i asundusest. Nood suured poisid olid kuusteist või seitseteist aastat vanad ja tulid kooli talvise semestri keskel. Nad tulid selleks, et õpetajale peksa anda ja kogu kool segamini lüüa! Poisid hooplesid, et ükski õpetaja ei suuda selles koolis talvesemestrit lõpuni vastu pidada, ja ükski õpetaja polnud seda suutnud. Veidi hiljem saame lugeda, et eelmine õpetaja oli sedavõrd pahasti peksa saanud, et ta oli hiljem vigastustesse surnud … uskumatu aeg …

 

Sel aastal oli õpetajaks kleenuke ja kahvatu noor mees. Tema nimi oli härra Corse. Ta oli lahke ja kannatlik ning talvise semestri alguses pidi ta elama just Wilderite juures, sest iga pere maakonnas andis õpetajale kaks nädalat ulualust. Õpetaja liikus talust tallu, kuni oli igal pool kaks nädalat veetnud. Siis lõpetas ta semestri.

 

Juba esimesel päeval näitavad suured poisid oma jõudu ja üleolekut ning ülbeid käitumismaneere. Karta on, et ka õpetaja Corse saab peksa. Kuid, kas ikka saab!

 

Pärast kooli veedame talvise õhtu Wilderite juures kodus. Nelinurkse taluõue kolmes küljes oli kolm pikka tohutu suurt lauta. Üheskoos olid need kogu selle kandi kõige uhkemad laudad. Seal olid hobusetall, heinahoidla, Suurlaudas olid lehmad ja härjad, seal olid ka masinakuur ja tööriistakuur, kuid ka söödahoidla, seasulud, vasikate ja noorkarja aedikud, lambalaut ja rehealune. Rehealune oli ka rehepeksu koht ja seal oli ka tuulamismasin.

 

Loeme, et Almanzo armastas kõige rohkem hobuseid. Almanzo isal olid nii tööhobused kui ka kolmeaastased sälud. Almanzo armastas hobuseid, kuid isa ei lasknud tal noorte hobuste ega sälgudega tegelda, sest sälge ja noori koolitamata hobuseid on väga kerge ära rikkuda.

Almanzol oli endal kaks väikest härjavärssi. Ühel nimeks Tähik, teisel Ere. Nad olid noored värsid, veel mitte aastatki vanad.

Sel õhtul koristab Almanzo loomade latreid, lüpsab lehma. Seejärel minnakse juba siseruumidesse, kus saame tuttavaks ka Almanzo isa ja emaga. Ema ja vanemad õed tegid ettevalmistusi õhtusöögiks. Söögilauas oli ka õpetaja Corse, kusjuures lapsed söögilauas rääkida ei tohtinud! Õhtusöök oli uhke, ja see on igati vahva, kuidas kirjanik sööke ja söömist läbi Almanzo silmade kirjeldab.

 

Et ma Sulle kõike ära ei räägiks, siis püüan teha veidi lühemalt. Samal õhtul sööme ja joome veel – magus siider, kastrulitäis õuna, plaksumais sulavõi ja soolaga. Ema koob, isa valmistab uut kirvevart. Öö oli külm, miinus 40 kraadi kui mitte rohkem veel … magamistuba oli külm, magada oli külm. Isa käis öösel noori veiseid jalule ajamas, sest noored veised võivad ära külmuda, kui nad ringi ei liigu.

 

Ja ongi hommik! Kell viis! Almanzo lüpsis lehmad, seejärel tubli ja toekas hommikusöök (maitsvad pannkoogid, pruunid hakklihapätsikesed, kaerahelbepuder paksu koore ja vahtrasiirupiga, kompott, moos, tarretis, sõõrikud). Ja jällegi kooli.

Sel hommikul ei tahtnud Almanzo minna, sest kartis, et just sel päeval antakse õpetaja Corse´ile peksa … kuid asjad lähevad sootuks teisiti … õpetaja Corse on saanud Almanzo isalt viie meetri pikkuse härjaajamise piitsa, ja sellest piisab, et ohjeldada (loe: nüpeldada) noori kaabakaid!

 

Loeme ka Almanzo sünnipäevast – ta saab kingiks väikese härjaikke (nüüd hakkab Almanzo oma väikestele härjavärssidele õpetama käsklusi „Nõõ!“ ja „Tpruu!“) ja isa tehtud imekauni kelgu, mis oli pikk, kitsas ja tehtud hikkoripuust.

 

Saame osa ka suurte jäätükkide lõhkumisest ja nende ladustamisest jäähoidlasse (Almanzo oleks peaaegu külma tiiki kukkunud ja jää alla vajunud). Loeme veel ka sellest, kuidas toona laupäeva õhtul sõõrikuid küpsetati, kuidas Almanzo vannis käis, juttu on ka pühapäevast ja kirikus käimisest. Almanzo jätkab härjavärsside koolitamist ja käib ka vahtramahla kogumas.

 

Külmast talvest saab üsnagi jahe kevad. Nüüd algavad kevadised põllutööd, milles ka Almanzo hoolega kaasa lööb – põllu äestamine, põllu puhastamine, kartulite mahapanek, kuid ka nisu, rukki, kaera ja maisi külvamine. Almanzo töötas koidust ehani, ehast koiduni ta magas ja oli siis jälle jalul ja töö kallal.

 

Wilderite peret külastab ka rändkaupmees Nick Brown. Üks igati vahva ja lõbus tegelane, keda Wilderid kostitavad, et ema saaks hommikul kaupmehega kaupa teha. Ema saab uhkeid ja vajalikke plekknõusid, kaupmees saab vastu talle vajalikke puhtaid villaseid ja linaseid kaltse. Ka Almanzo saab endale ägeda kingituse – punaseks värvitud pasuna.

 

Almanzo isa teeb äri ka hobustega. Teda külastab üks võõras hobukaupmees, kellega saadakse hinnas kaubale. Isa saab soovitud summa, ostja andis raha ühe hobuse eest ja palus järgmisel päeval kahe hobusega linna tulla, siis saab isa ülejäänud raha … kuid, samal öösel külastavad Wildereid vargad! Õnneks on enne neid Wilderite juurde tulnud üks võõras ja nälginud koer. Koerale antakse süüa, kes omakorda on samal öösel Wilderitele abiks. Kuidas koer abiks on, selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Ja veel, juttu on ka lammastest ja lammaste pügamisest. Lööme kaasa iseseisvuspäeva (4. juuli) pidustustel ja saame teada, mida toona tehti suveajal – ikka tööd. Almanzo sai endale ka pisikese seapõrsa. Ema ja isa otsustava nädalaks puhkuse võtta, nii jääb suur majapidamine laste hooleks. Sekeldusi on majapidamisega mitmeid, kuid lapsed saavad hakkama. On ka üks seik/vahejuhtum, mispärast on Almanzo murelik, et kui vanemad sellest teada saavad! Mis seik/vahejuhtum see on, sellegi jätan Sulle endale avastada.

 

Kätte jõuab heinaaeg, lõikusaja algus. Uued tööd ja tegemised. Almanzole meeldis heinaaeg, ta oli iga päev koidust sügav pimedani ametis, tehes kogu aeg mitmesuguseid asju. Kodus olid kiired ajad, meeletult kiired, sest saak oli vaja kätte saada, kuid lisaks oli vaja talveks ka igasugu hoidiseid ja muud vajalikku varuda ja teha.

 

Kui lõikusaeg hakkab läbi saama, siis sõidavad Wilderid ka maakonnalaadale. See oli tõeline suursündmus, mis toimus kolmel päeval. Laadal tehti äri, kaubeldi, võisteldi, mängiti, söödi ja joodi. Almanzole meeldis see melu (esimesed kaks päeva, kolmas päev oli juba liiast), kusjuures Almanzo oli kodus kasvatanud (piima abiga) hiigelsuure kõrvitsa, mis osales laadal toimunud võistlusel ja uskuge või mitte, Almanzo kõrvits võitis sinise lindi! Suurus oli võimas, kuid kohtunikele maitses ka kõrvits ise!

 

Sügisel külastas Wildereid ka kingsepp. Kuna talv oli lähedal, siis otsustas isa hakata hobuste jaoks rege tegema, ka Almanzo lõi kaasa. Saame osa ka viljapeksust, saabuvad ka jõulud. Sugulased tulevad külla ja süüa jagub kõigile.

 

Saabus jaanuar. Almanzo kooli ei läinud, sest nüüd hakati metsast puid vedama. Almanzo oli nüüd kümneaastane ja ta juhtis omaenda härgasid omaenda reel ja vedas metsast puid. Kümneaastane! Almanzoga juhtus metsas ka õnnetus, seekord siiski õnnelik õnnetus. Ja isa kinnitas Almanzole – ikka pea püsti ja edasi!


Almanzost sai lühikese ajaga hea härjaajaja ja puudevedaja, kuid ka sel talvel pidi ta siiski kooli minema. Ta oskas küll lugeda ja kirjutada, kuid arvutada ei osanud.

 

Loo lõpus tehakse Almanzole ja tema isale huvitav pakkumine. Pakkumine tulla õpipoisiks, kuid kas talupoiss Almanzo tahaks minna linna tööle? Õpipoisiks? Tegelikult on Almanzol hoopis teine unistus ja soov (sellest oleme raamatut lugedes juba aru saanud), loo lõpus julgeb ta sellest isale räkkida. Ja isa?

Kuidas lugu lõpeb, kas Almanzo unistus täitub? Selle saad ise teada, kui selle imelise raamatu läbi loed.

 

Ja taaskord, nii nagu „Väike maja preerias“-raamatusarja raamatutega ikka, on tegemist igati ajastutruu lugemisega, mis annab väga vahva ülevaate sellest, kuidas toona elati, kuidas sirgusid lapsed. Loomulikult ei olnud elu lihtne, kuid elu on äge ja vahva, eriti siis, kui sinu ümber on armastavad isa ja ema, õed ja vennad. Perekond on oluline, töö on oluline, kuid on ka aega mängudeks, headeks toitudeks ja koosolemiseks.

Tiina Laanem, Tiiu Kitsik


„Maailma parim liivaloss“


(Pegasus)


 

Hugol on vanaisa, kes kogu aeg ehitab midagi. Hugo tahaks ka naelu seina lüüa või saagida, aga tal ei lubata.

Papa soovitab hoopis liivalossi ehitada! Üheskoos nad seda teevadki.

Hommikuks on see aga lõhutud. Jälle ja jälle.

Miks keegi seda teeb?

Miks tuleb paha inimese sisse ja sunnib teda lõhkuma?

Mis selle vastu aitab?

Kas kallistus ja hea sõna?

 

Tiina Laanem on laste-, proosa- ja näitekirjanik, kellelt on varem ilmunud kolm lasteraamatut. Tiina lasteraamatud vaatavad maailma läbi väikese inimese silmade ning tema looming on pälvinud mitmeid tunnustusi.


Tiiu Kitsik on lasteraamatute illustraator, kujundaja ja autor. Ta on illustreerinud ja kirjutanud kümmekond lasteraamatut, millest mitmed on võitnud auhindu ja saanud laste lemmikuteks.

 

Olen ka mina varem lugenud kolme Tiina Laanemi kirjutatud lasteraamatut: „Mina, Meg ja meie klass“ (2019, Pegasus), „Kollase Kassi Komando“ (2020, Pegasus) ja „Katariina kaaperdab kooli“ (2022, Pegasus). Kõik need kolm olid ka hiiglama vahvad ja huvitavad lugeda.

 

Seekordne lugu saab alguse ühel hommikul. Peategelane Hugo nuusutab õhku – pannkoogid moosi ja kakaoga! Hugo Mamma ütleb selle maitsva roa kohta ehitajate eine. Üks ehitaja on Hugo, teine on papa. Hugo on kindel, et tal on lahe papa, kuid ta ei tea, kuidas just tema sellise laheda papa sai.

 

Saame teada, et Hugo papa elab maal. Tal on vuntsid, krussis juuksed ja hambad on tal päris. Osadel vanaisadel on ju sellised hambad, mis tuleb ööseks ära võtta ja veeklaasi panna. Hugo papal nii ei ole.

Hugo papa kätega on imelik asi. Need ei püsi paigal ja ta tahab kogu aeg kätega midagi teha. Papa peab kätele tegevust leidma. Kui ta ei söö ega maga, siis ta ehitab ja parandab. Lööb kuskile naelu või tõmbab välja. Sedasi sai papa valmis maja, kuuri ja garaaži.

Hugo tahaks samuti ehitada, aga temal ei lubata seda teha. Vanemad inimesed arvavad, et ta saeb endal sõrme otsast või lööb haamriga pähe. Hugo on kindel, et midagi sellist ei juhtuks, aga teda ei usuta. Hugo võib papale ainult naelu kätte anda, kuigi Hugo on juba kuueaastane.

 

Eelmisel päeval oli papa teinud Hugole ettepaneku – poiss võiks ehitada hoopiski liivalossi! Maailma parima liivalossi! See tundus Hugole hea mõte.

 

Nüüd oligi hommik. Hugo sõi turbokiirusel pannkooke, sest Hugol oli kindel plaan randa mina ja liivalossi ehitada. Rand oli neile lähedal. Hugo võttis kaasa labida ja ämbri, sest neid läheb liivalossi ehitamisel vaja.

Hugo ja papa alustasid liivalossi ehitamist. Nad valisid koha kahe suure kivi vahel, need kaitsevad lossi. Loss pidi olema ka veest kaugemal, et lained teda kätte ei saaks.

 

Papa läks puu alla istuma ja puhkama. Hugo ehitas ja ehitas. Liivalossil olid kõrged tornid, pikad tornid, kaitsekraav, kiviaed. Maailma parim liivaloss pidi tulema suur ja pirakas. Ühel hetkel arvas papa, et nad võivad järgmisel päeval edasi ehitada, sest kõhud olid sellel päeval juba tühjaks läinud. Hugo oli nõus, aga järgmisel päeval tuleb neil kindlasti tagasi tulla.

 

Järgmise päeva hommik. Hugo sööb putru ja teeb seda ruttu, sest ta tahab ju ometigi randa minna. Rannas selgus, et liivaloss oli lõhutud. Keegi oli sellele peale hüpanud ja liiva jalaga laiali peksnud … Hugo on õnnetu, pisarad tulevad silma ja ta tahaks nutta …

 

Papa lohutab Hugot. Tuleb ehitada uus liivaloss. Hugo ja papa ehitavad ja ehitavad, liivaloss kerkib, kuid ka sel päeval tuleb koju minna, et järgmisel päeval tagasi tulla.

 

Järgmisel hommikul sööb Hugo putru. Seekord ta ei jookse randa, ta longib randa ja süda teeb tukk-tukk-tukk. Ja taaskord on liivaloss lõhtud … Hugo hakkab nutma. Miks tegi keegi nende liivalossi katki!

Papa arvas, et ju neil tuli kuri sisse. Mõnikord ronib kuri pea sisse! Sellise pea, mida keegi ei silita. Sellepärast peabki lastele pai tegema ja neid ka kõvasti kallistama.

 

Mis Sa arvad, kas Hugo ja papa ehitavad uuesti liivalossi? Kas nad peavad seda mitmel päeval tegema? Kuni ühel päeval? Mis ühel päeval juhtub?

 

Nendele küsimustele saad vastuse kui selle laheda raamatu läbi loed. Ja olge siis ikka head lapsed, et kuri ei saaks kurja teha …

The Black Keys


„Ohio Players“


(Warner Music)


 

„Legendaarne rokkmuusika duo The Black Keys avaldas 5. aprillil uue ja pikisilmi oodatud albumi, mis on ansambli 12. stuudioplaat.

Uuel albumil „Ohio Players“ on laul „On The Game“, mille video ilmus samuti 5. aprillil. Laulu üheks autoriks on Noel Gallagher ja see on esimene kord, kui Noel Gallagher on kirjutanud muusikat kellgile teisele.

The Black Keysi muusikat kuulab Spotifys iga kuu 13 miljonit inimest, ja paljud muusikasõbrad tunnevad nende lugusid „Lonely Boy“, „Howlin´ For You“, „Wild Child“, „Tighten up & Gold on the Ceiling“.“

 

Niimoodi tutvustab The Black Keys uut albumit Warner Music.

 

The Black Keys on USA rokiduo, mis alustas tegutsemist 2001. aastal Akronis, Ohio osariigis. Duo muusikas on alati olnud esikohal rokk (graažirokk) ja bluus, ja duo moodustavad laulja-kitarrist, helilooja, muusikaprodutsent Dan Auerbach ja trummar, muusikaprodutsent Patrick Carney.

Duo alustas nn independent-ansamblina, muusikat lindistati keldris ja kõik oma lood produtseeriti ise. Nende esimene plaat “The Big Come Up” ilmus 2002. aastal (selle avaldas indie-plaadifirma “Alive”), ja juba 2003. aastal saavutati tuntust lauluga “Set You Free”, mis kõlas filmis “School of Rock”.

 

Olen Sulle ka varem The Black Keysist rääkinud, kuid mõned faktid ka siinkohal.


Dan Auerbach ja Patrick Carney kohtusid siis, kui nad oli 8-9-aastased. Nad elasid samas naabruses Akronis, Ohio osatiigis. Nende suguvõdes on ka teisi üsna tuntud muusikuid – Auerbachi lähedane sugulane on tuntud kitarrist Robert Quine, Carney sugulane on saksofonist Ralph Carney.

1996 hakkas Auerbach õppima kitarrimängu, Carney’l oli kodus neljarealine lindistussüsteem ja trummikomplekt. Kutid käisid veidi aega ka Akroni ülikoolis, kust neid mõlemaid välja visati.

Auerbach plaanis hakata esinema linna väikestes baarides ja pubides, kuid ta sai aru, et selleks oleks vaja demo-lindistust, mida tal polnud. Auerbach palus Carney’t appi, ja too lubaski talle kasutada oma keldrit, neljarealist lindistussüsteemi ja trummikomplekti. Kohale pidi tulema veel mitmeid pillimehi, kuid lindistuspäeval selgus, et kohal on ainult Auerbach ja Carney! Nii hakati hoopis kahekesti jämmima ja üsna varsti oli neil valmis demolindistus lausa kuue lauluga, mis saadeti mitmetele plaadifirmadele. 2002 oli nendega nõus käed lööma vöikene Los Angelese plaadifirma “Alive”, kusjuures tegemist oli ainsa plaadifirmaga, kes oli nõus seda tegema, ilma et oleks kutte näinudki.


2002 mai ilmus nende debüütalbum “The Big Come Up”, mis lindistati samuti Carney keldris ja seekord oli neil juba kaheksarealine lindistussüsteem. Plaadil oli kaheksa algupärast lugu ja viis kaverit, kusjuures kaverid olid bluusiklaasikute lood ehk Muddy Waters, Junior Kimbrough ja E.L. Burnside. Juba esimese plaadiga näitas duo seda, et nende muusika on rokk ja bluus.

Kahjuks oli debüütalbum vägagi nigela müügiga, rääkimata kriitikute negatiivsetest arvustustest, kuid vaatamata sellele hakkas duo vastu huvi tundma plaadifirma “Fat Possum Records”.


Uus plaadileping taskus, hakati lindistama teist albumit, mil nimeks “Thickfreakness”, mis valmis samuti Carney keldris, kusjuures 14-tunnise sessiooni käigus! Plaat ilmus aprillis 2003 ja seekord olid kriitikud palju leebemad. Plaadil läks sedavõrd hästi, et USA ajakiri “Time” valis selle 2003. aasta oma parimate plaatide valikus kohale number 3!

2004 alustati tööd ka uue albumiga “Rubber Factory”. Enne seda oli band jäänud ilma Carney keldrist, kus lugusid lindistati, kuna majaomanik müüs maja ära. Nüüd tehti uus stuudio endisesse rehvitehasse Akronis (sellele viitab vist ka kolmanda albumi pealkiri). Ja seekord lindistati albumit juba palju pikemalt – viis kuud. Plaat ilmus 2004 septembris ja sellest sai duo esimene album, mis jõudis ka USA plaadimüügi edetabelisse, kohale number 143.


2006 sõlmis duo uue lepingu plaadifirmaga “Nonesuch Records”.


Vaatamata lepingule suurema plaadifirmaga lindistas duo ka järgmise albumi Carney isiklikus stuudios. Album “Magic Potion” ilmus 2006, ja see oli duo esimene plaat, millel ainult algupärased (uued) lood.

Seejärel hakati tegema tööd uue plaadiga, ja esimest korda n-ö suures ja korralikus stuudios, kusjuures appi võeti (palgati) ka maailmakuulus produtsent ehk Danger Mouse. Nii ilmuski album “Attack & Release” (2008).


2010 mindi Nashville’i, et alustada tööd uue albumiga “Brothers”, mis ilmuski 18. mail 2010.

Tänaseks on albumit “Brothers” müüdud üle 1,5 miljoni eksemplari.  Ajakiri “Rolling Stone” valis selle plaadi 2010. aasta parimate albumite seas kohale number 2, lugu “Everlasting Light” maabus kohale number 11. Ajakiri “Spin” valis The Black Keysi aasta 2010 aasta artistiks. Plaat ja sellel olnud laulud (singlid) tõid duole jällegi kolm Grammy-auhinda!

The Black Keysi edu oli hämmastav, ja samas ka väsitav, sest mehed jätsid 2011. aastal ära päris mitu kontserti, kuid hakati toimetama uue albumiga. Albumi „El Camino“ 11 laulu produtsendiks ja kaasautoriks oli Danger Mouse, ja seekord otsustati teha kübe rahulikum plaat, kui seda eelmine album oli.


Album “El Camino” võitis Grammy-auhinna kui parim rokkmuusika plaat, “Lonely Boy” võitis kaks Grammyt – parim rokkmuusika esitus ja parim rokkmuusika lugu.


2013 alustas duo tööd albumiga “Turn Blue” ja taaskord võeti kampa ka produtsent Danger Mouse. Uus album “Turn Blue” ilmus mais 2014, ja sellel oli nüüd juba psühedeelilist rokki ja souli, ja oli üsnagi melanhoolne album. Vaatamata melanhoolsele alatoonile debüteeris album USA ja Austraalia plaadimüügitabeli esikohal! Esimesel müüginädalal müüdi seda USA’s 164 000 eksemplari.

2014 läks duo ka maailmaturneele, kui kontsertturnee läbi sai, andis duo teada, et teevad väikese pausi. Carney on ütelnud, et selle otsuse taga oli Auerbach, kuid nad mõlemad olid omadega üsna läbi, ja põhjuseks just pidev kontsertturneedel olemine, mistõttu jäi tahaplaanile ka uute lugude kirjutamine, mis on mõlema mehe arvates just see parim osa muusikuks olemise juures.


2019 avaldas The Black Keys märtsis uue singli “Lo/Hi”, mis oli meeste ühine muusika peaaegu viieaastase pausi järel (eelmine plaat “Turn Blue” ilmus ju 2014). Nädal hiljem teavitati Põhja-Ameerika kontsertturneest, kaasa löömas ka Modest Mouse.

Samal aastal ilmus ka duo uus album „Let´s Rock“, muusikakriitikud kiitsid uut plaati kiitnud ja neile meeldis selle plaadi lihtne helikeel, mitte midagi ei ole tehtud liiast ega üle, kõik on igati rock and roll.

Tundub, et The Black Keysi mehed said albumiga “Let’s Rock” muusikategemise maitse suhu, sest juba 14. mail 2021 avaldas duo oma kümnenda stuudioalbumi “Delta Kream”. Selle igati põneva bluusialbumiga austas ansambel oma juuri, kaasates kauamängivale üksteist Mississippi kantri ja bluusi tunnetusega lugu, mis on neile juba nooruspõlvest südamelähedased olnud.

Ja albumist „Delta Kream“ möödus vaid aasta, kui The Black Keys oli tagasi uue bluusialbumiga „Dropout Boogie“. Sellel albumil esitas duo teiste artistide kirjutatud ja esitatud bluusilugusid.

 

5. aprill 2024. The Black Keys on tagasi uute lugudega ja uue albumiga „Ohio Players“!

Ka uuel albumil mängib The Black Keys meile tuttavas koosseisus ehk Dan Auerbach – laul, basskitarr, kitarr, süntesaatorid, Hammondi orel, produktsioon ja Patrick Carney – löökriistad, basskitarr, kitarr, süntesaatorid, produktsioon.

 

Rääkimata sellest, et 13 uue albumi 14 laulust on meeste enda kirjutatud. Vaid „I Forgot to Be Your Lover“ on soul- ja bluusmuusika klassikasse kuuluv lugu, autoriteks William Bell ja Booker T. Jones.

 

Uuel albumil lööb ka teisi muusikuid – legendaarne Beck, taustalaul (ta laulab kaasa viies laulus), celeste; ja sama legendaarne Noel Gallagher, taustalaul (tema laulab kaasa kolmes laulus), kitarr; kuid ka Andy Gabbard – taustalaul, kitarr; Sam Bacco – löökriistad; Tom Bukovac, kitarr; Ray Jacildo – Hammondi orel, suupill, klaver; Mike Rojas, klaver ja muud klahvpillid; Jake Botts, saksofonid; Ray Mason, tromboon, trompet; Leon Michels, kitarr, saksofonid, elektriline orel jpt.

 

The Black Keysi uus album on väga hästi vastu võetud, albumit on kiitnud niid muusikakriitikud kui ka ansambli fännid. Singlitena on ilmunud „Beautiful People (Stay High)“ ja „I Forgot to Be Your Lover“.

 

Uuel albumil kuuleb The Black Keysi just täpselt nii nagu oleme harjunud seda duot kuulma. Siin on rokki, garaažirokki, kuid ka bluusilikumat muusikat, kübe poppi ja muudki. Mitmedki muusikakriitikud on ütelnud, et on ülimalt äge, et sellel albumil löövad kaasa ka Beck ja Noel Gallagher, mistõttu on öeldud, et see on üks parimaid The Black Keysi albumeid.

 

Saan minagi siinkohal ainult kaasa noogutada, sest uuel albumil on mitmeid ja mitmeid hiiglama häid laule – „This Is Nowhere“, „Don´t Let Me Go“, „Beautiful People (Stay High)“, „On The Game“, „Only Love Matters“, „Please Me (Till I´m Satisfied)“, „Paper Crown“, „Fever Tree“ (minu üks lemmikutest sellel albumil).

 

Tegelikult on nii, et kuuled need 14 laulu läbi, ja siis tahad neid kohe uuesti kuulata, sest minu arust ei ole sellel albumil midagi üleliigset ehk mitte ühtegi laulu, mida ei tahaks jälle ja jälle kuulata.

 

Kuula ise ka:

Seppo Zetterberg


„Rändajad Soome sillal“


(Varrak)


 

„Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade. Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti.


Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised.

Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn.

Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.

 

Seppo Zetterbergi sulest on eesti keeles ilmunud veel mitmeid väga-väga huvitavaid ja sisukaid raamatuid: „Jüri Vilmsi surm“ (kirjastus Tänapäev, 2004), „Kultuurisillad ja revolustioonituuled“ (Tänapäev, 2013),  „Eesti ajalugu“ (Tänapäev, 2015), „Maailma ajalugu“ (Varrak, 2015), „Konstantin Päts ja Soome“ (Varrak, 2021), „Reisimuljeid vanadest Baltimaadest“ (Varrak, 2023)

„Rändajad Soome sillal“ ilmus eesti keeles 2017. aastal.

 

Otustasin lugeda läbi just selle Seppo Zetterbergi kirjutatud raamatu, kuna ka minu jaoks olnud Soome üks vägagi oluline riik.

 

Lapsena sai ammutatud igasugu teadmisi ja fakte, ja tegelikult ka soome keele oskust Soome televisiooni abil, rääkimata nähtud filmidest, telesarjadest, muusikasadetest jm. Palju oli abi ka sõprade abil saadud soomekeelsetest koomikisajakirjadest „Aku Ankka“. Toona ei osanud unistadagi, et kunagi hakkab ka meil ilmuma ajakiri „Miki Hiir“ …

 

Ülikooliski sai eesti keele ja kirjanduse kõrval õpitud soome keelt, õppejõuks legendaarne keeleteadlane Kalju Pihel. Vahva kogemus oli ka reis ülikooli ajast (90ndate aastate alguses) Tuusulasse, kus sai õpitud soome keelt, kultuuri ja nähtud lähemalt ka seda nn vaba maailma. Aastate jooksul on mul endalgi õnnestunud tõlkida paar raamatut soome keelest eesti keelde, veidi aega ka Soomes elada (see oli tõepoolest veidi …) ja viimasel paaril aastal olen saanud kirjutada lugusid mitmest soome koeratõust.

 

Soome kirjandus (Aleksis Kivi, Mika Waltari, Eino Leino, Tove Jansson, Aapeli, Kirsi Kunnas, Sinikka Nopola, Arto Paasilinna, Hannu Mäkelä jt) ja muusika (Jean Sibelius, Tapio Rautavaara, Vesa-Matti Loiri, Hector, Fredi, Kirka, J. Karjalainen, Tommi Läntinen, Katri Helena, Marion Rung, Dingo, HIM, Apocalyptica, Hanoi Rocks, Yö, Mamba, Popeda, Eppu Normaali, Boycott jpt) on mind kõnetanud ikka ja jälle. Rääkimata legendaarsetest soome suusatajatest, suusahüppajatest, jäähokimängijatest, vormeli- ja rallisõitjatest jt.

 

Raamatu alguses ütleb raamatu autor lugejale, et „Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes tegutsesid mõlemal pool Soome lahte ehk Soome sillal ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Raamatus ei ole tegemist ei süstemaatilises ega kõikehõlmava ülevaatega soome-eesti sidemetest, kuigi nende inimeste seas on Soome ja Eesti rahvusliku liikumise juhtivaid tegelasi ja hõimuvaimu edendajaid.

Seppo Zetterberg lisab, et eriti aurulaevade liikumise algusaegadel 1836 ja 1837 oli juba reis ise üle Soome lahe paras elamus. Oli neid, kellele reis oligi eeskätt laevasõit, mille jooksul käidi kas Helsingis või Revalis (Tallinnas), kuid suuremale osale oli laevasõit see vahend, mille abil tuldi teisele maale ja tehti seal pikki retki, näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula, J.V. Jannsen, C. R. Jakobson, K. A. Hermann jpt.

 

Raamatu esimene peatükk on „Soome sild“, milles Zetterberg tõdeb, et Kai Laitinen on oma essees „Soome sild“ kinnitanud, et „Soome sild“ oli kaua aega Eesti ja Soome kultuurivahetuse keskne termin. Kuigi Soome silda ehitati ja seal liiguti agaralt eesti rahvusliku liikumise tõusuajal 19. sajandi II poolel, on see metafoorina ometi palju vanem.

 

Esimest korda esineb Soome sild hilisemas sümboolses tähenduses F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojas“. Seal langetab Kalevipoeg suure tamme, mille laudadest tehakse merele sild, mis ühendab Virumaa ja Soome rannad.

 

Mitmekülgne kultuuritegelane ja Soome tundja pastor M. J. Eisen on märkinud, et Soome sild tähendas talvist jääteed üle Soome lahe.

 

Soome sillale kui sümbolile andis tiivad luuletaja Lydia Koidula. Temale tähendas palju tutvumine kahes soomlasega – C. G. Swani ja J. R. Aspeliniga, kes olid tulnud esimesele Eesti laulupeole 1869. aastal. Koidulast on raamatu esimese peatükis veel pikemalt juttu.

 

Ka keelte lähendamine kuulus Soome silla arhitektuuri juurde. Keeleuurija ja luuletaja Arvid Genetz (Arvi Jännes) pidas Soome Kirjanduse Seltsi 50. aastapäeva pidulikul koosolekul 1881. aastal ettekande keelematerjalidest Soome silla ehitamisel ja pani ette radikaalseid muudatusi mõlemas keeles, mis neid sarnasemaks muudaks.

 

1884. aastal korraldati Jyväskyläs Soome esimene laulupidu, mis selgelt oli saanud eeskuju Eestist, olid külalisena kohal ka kümmekond eestlast. Polnud siis ime, et lauakõnedes nimetati sageli Soome silda kui meie maade ja rahvaste ühendajat.

 

20. sajandi alguses kasutas Soome silla metafoori suviti Soomes koduõpetajana töötav ja hiljem Helsingi ülikoolis õpinguid alustanud luuletaja ja hilisem kirjandusteadlane Gustav Suits. Ta toimetas kirjanduslikku albumit „Kiired“ ja 1901. aastal väljendas ta soovi arendada sellest ajapikku Eesti-Soome sild.

 

1906. aasta sügisel hakati Helsingis looma Soome-Eesti Liitu, mille asutamiskoosolekul pidas Gustav Suits pika, ka Helsingin Sanomates ilmunud kõne.

 

Soomes pagulasena elanud hilisem iseseisva Eesti riigi mitmekordne riigivanem Konstantin Päts kirjutas samal ajal (1909) Karjala kannasel Ollilas viibides kahesosalise visiooni „Soome-Eesti sild“. Seal õhutas ta maade ja rahvaste tihedamat kultuurilist ja majanduslikku läbikäimist. Pätsi visiooni saab vaadelda kui alusteksti järgnevatele plaanidele Soome ja Eesti kaksikriigist, mida ta hiljem arendas juba isesesisvas Eestis.

 

1917. aasta detsembris, kui Vene impeerium juba lagunemas oli, kirjutas Friedebert Tuglas essee „Soome sild“. Seal on Tuglas muuhulgas öelnud: „Soome sild – see oli meie rahvusiku ärkamisaja kõige hellem unistus, hõbelõimeline pettepilt, kuldkajaline tuleviku muusika.“ Sellega käis kokku kõik, mis selleaegses eesti poliitikas oli ilus ja püha.

 

Perioodil, kui Soome ja Eesti riigid olid iseseisvumas, liitus sillaehitajatega veel kauaaegne Soome tundja ja palju Soome lehtedes kirjutanud Hindrik Prants. Oma raamatus „Soome sild“ (1919), mis innustas fennomaane Eestis, kuid mida kritiseerisid ajaloolased, uuris ta soome-eesti kontakte „aastatuhandete jooksul“. Selle tulemusena nägi ta nüüd Soome ja Eesti liitu sündimas; seda usku kinnitas soomlaste sõjaline abi parasjagu käimas olevas Eesti Vabadussõjas.

 

Selliseid huvitavaid märkmeid ja mõtteid raamatu esimesest peatükist.

 

Loomulikult ei saa ma hakata Sulle tervet raamatut ümber jutustama, sest raamatus on põnevat ja huvitavat lugemist peaaegu 400. leheküljel. Ma üritan välja tuua siinkohal mõned olulised nimed ja märksõnad, millest saad raamatust pikemalt lugeda.

 

Johan Philip Palmen Tallinna Toomkoolis 1823-1824 ja Johan Jakob Nordström – reisijuht Tallinnas aastal 1834 (Nodrström võrldes toonast Tallinnat lausa Napoliga! ja kinnitas, et Tallinnas oleks justkui kaks maailma – ülalinn ja all-linn).

Juttu on ka Soome lahel avatud laevaühendusest (1836, 1837), supelasutustest Tallinnas ja Helsingis, keskaegsest Tallinnast, mis oli modernse Helsingi vastand, 1837 ilmus ka esimene Tallinna reisiraamat soomlastele, mille kirjutas eelpool mainitud Johan Jakob Nordström.

 

Edasi on juttu Elias Lönnrotist ja tema jalgsimatkast Eestimaal aastal 1844. Tema arutles selle üle, kas eesti keel on soome keele tütar või õde. Lönnroti üheks õpetajaks oli ka Fr. R. Faehlmann, pole teada, kas Lönnrot kohtus Võrus olles ka Fr. R. Kreutzwaldiga.

 

Käime koos August Ahlqvistiga Eesti nurmedel, kuid tema kirjutas 1854. aastal soomlastele ka Eesti kaasaegsest kirjandusest.

 

Loeme ka „Kalevipoja“ retkest Soome. Fr. R. Kreutzwaldi eepose esimese versiooni käsikiri oli valmis saanud 1853. aastal, kuid see ei läinud trükki. 1854. aastal proovis Kreutzwald uuesti, kuid tsensor Carl Mickwitz andis teosele hävitava hoobi. Nüüd andis August Ahlqvist märku, et Soomes oli tsensuur sel ajal ebatavaliselt leebe. Sellepärast oleks täiesti võimalik trükkida „Kalevipoeg“ Helsingis! Seejärel saame juba pikemalt lugeda, kuidas „Kalevipojal“ asjad Soomes läksid.

 

Juttu on ka Kreutzwaldi muinasjuttudest, mis samuti Soomes kirjastati, kuid ka Keiserliku Aleksandri ülikooli ajaloo professori ja fennomaani Yrjö Koskineni reisist Eestimaa teedel. Koskinen tundis huvi ka liivlaste vastu, ja talle andis olulist info ka Kreutzwald. Ja veel, raamatu autor peatub ka Eesti esimesel üldlaulupeol 1869 ja Soomel, ja ka „Maamme“-laulu teel Eestisse.

Lisaks veel peatükid Eesti esimesest perekonnast Soomes, Carl Robert Jakobsoni Soome-reisidest, Eestis rändavast O. A. F. Lönnbohmist (tema oli aktiivne estofiil ja hea eesti keele oskaja), baltisaksa kosmopoliidi, kirjaniku ja estofiili Georg Julius von Schultzi idüllist Soomes, laulupeo pikast teekonnast Soome, Eesti keele sõprade seltsist ja selle saamisest Soome hõimurahvaste seltsiks.

 

Sellised lood selle raamatu kaante vahel. Palju tuttavaid inimesi, kes mänginud olulist rolli nii Eesti kui ka Soome kultuuriloos, kuid palju ka neid, kes vajavad tänase lugeja jaoks „avastamist“. Selge on see, et ega see Soome silla loomine ja elus hoidmine pole olnud lihtne, on olnud õnnestumisi ja altminekuid, kuid kindlasti on Soome sild olulisel kohal mõlema riigi lähiajaloos.

 

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian 10.04.2009 - 27.07.2023

Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)

web counter