Tiina Toomet, Sirli Rajas

„Kui koer …“

(Varrak)

 

Kui koer tuleb oma uude perekonda, siis tavaliselt on elevust ja saginat palju ja seetõttu enamasti ei mõelda, mis saab siis, kui lemmik peaks haigestuma. Selge see, et vaktsineerimas tuleb käia ja ussirohtu anda, aga haigused tunduvad olevat võõras mure kusagil tulevikus.

 

Enamasti nii ongi ja terviseprobleemidega puututakse kokku alles siis, kui koer on juba kõrgemas eas. Samas võib suuremaid ja väiksemaid hädasid ette tulla igas vanuses ja hea oleks teada, missugused on peamiste haiguste tunnused, millal tuleb loomaarstilt abi otsida ja millal saab oma lemmikut koduste vahenditega abistada.

See raamat annab loomaomanikule juhiseid, et ta oskaks oma koera aidata ja taipaks õigel ajal loomaarsti poole pöörduda. Iga juhtum on muidugi erinev, aga peamine sõnum on „parem varem kui hiljem”. Koerad oskavad oma hädasid osavalt varjata ning sageli lihtsalt kannatavad vaikselt. Tähelepanelik inimene aga märkab ka väikesi muutusi looma käitumises ja loodetavasti leiab siit abi, et neid muutusi õigesti tõlgendada.

 

Minul on õnnestunud lugeda Tiina Toometi kirjutatud raamatuid ka varem: „Kas kass …?“ (koos Triin Kassiga, 2019, kirjastus Varrak), „Elust kassi ja koeraga“ (2012, Maalehe Raamat), kuid ka Marii Karelli kirjutatud „Tiina Toometi loomalood“ 2008, Fookus Meedia).

 

Eriti vahva oli kassiraamat „Kas kass …?“, mille kirjutasid Tiina Toomet ja Triin Kass üheskoos, ja ka sellel, koeraraamatul on kaks autorit ehk Tiina Toomet ja Sirli Rajas.

 

Raamatu avamõte on USA humoristilt, Josh Billingsilt, kes tõdeb, et koer on ainus olend maailmas, kes armastab sind rohkem kui iseennast.

 

Seejärel sisukord, millest näeme, et raamatus on mitu osa – kui koer on haige, seedesüsteem, suu ja hambad, silmad, kõrvad, hingamisorganid ja süda, kuse-suguteed, nahk, kasvajad, nakkushaigused, parasiidid, koer jääb vanaks ja luud-liigesed-närvid-lihased. Kokku seega 13 osa.

 

Raamatu saatesõnas tõdevad autorid, et kui koer tuleb oma uude perekonda, siis tavaliselt on elevust ja saginat palju ja seetõttu enamasti ei mõelda, mis saab siis, kui lemmik peaks haigestuma. Selge see, et vaktsineerimas tuleb käia ja ussirohtu anda, aga haigused tunduvad olevat võõras mure kusagil tulevikus. Enamasti nii ongi ja terviseprobleemidega puututakse kokku alles siis, kui koer on juba kõrgemas eas. Samas võib suuremaid ja väiksemaid hädasid ette tulla igas vanuses ja hea oleks teada, missugused on peamiste haiguste tunneb, millal tuleb loomaarstilt abi otsida ja millal saab oma lemmikut koduste vahenditega abistada.

 

Ja veel saatesõnast: see raamat püüab loomaomanikule juhiseid anda, et ta oskaks oma koera aidata ja taipaks õigel ajal loomaarsti poole pöörduda. Iga juhtum on muidugi erinev, aga peamine sõnum on „parem varem kui hiljem“.

Koerad oskavad oma hädasid osavalt varjata ning sageli lihtsalt kannatavad vaikselt. Tähelepanelik inimene aga märkab ka väikesi muudatusi looma käitumises ja loodetavasti leiab raamatust abi, et neid muutusi õigesti tõlgendada.

 

Raamatu esimene osa on „Kui koer on haige“, mille sissejuhatus tõdevad autorid, et rahvasuu räägib, kui koer on haige, siis on tal nina soe. Muidu niiske ja külm. Nii lihtne see ongi! Kas ikka tõesti?

Selles osas on kirjas mõned juhtnöörid, kuidas lemmiklooma haigestumist õigel ajal ära tunda. Koera nina ei ole selle juures parim abimees. Ka absoluutselt terve koera nina võib olla soe – näiteks kui ta on just oma soojas pesas ärganud. Samas võib tõsiselt haige looma nina olla täiesti külm ja niiske.

Nüüd saame lugeda, missugused on esimesed märgid, mis ütlevad, et meie lemmik ei tunne end hästi?

Selle osa märgusõnad on koera enesetunne ja tuju, kehahoid, käitumine, isu muutus, muutused joomisharjumustes, urineerimine, roojamine, oksendamine. Lisaks veel ka köha ja hingeldamine, ülemäärane aevastamine, silmade punetus ja rähmasus, nõrevoog suguelunditest, tursed mis tahes kohas, naha ja karvkatte muutused jpm.

Esimeses osas on peatükid sellest, kui koera peab minema arsti juurde, kuidas peab käituma ooteruumis, millised on need põhjused, kui loomakliinikusse peab pöörduma kiiresti.

Juttu on sellestki, kui koera seisund on kriitiline, millised on esmased elustamisvõtted, mis peaks olema kodus, et koerale esmaabi anda. Kuidas käituda, kui koeral on šokk, kui koeral on palavik, kui koeral on haav (verejooks), kui koer saab hammustada, kui koera ründab rästik, kui koera kiusavad putukad.

Saame teada, kes on südameuss, kes põhjustab südameusstõbe ja levib sääskede abil. Kuidas käituda, kui koer saab kuumarabanduse või hoopiski külma? Juttu on ka põletustest, krampidest, mürgistusest (koer on söönud midagi kahtlast).

Siin on peatükk, mis peatub toiduainetel, mis mõjuvad koerale mürgina: sibul, küüslauk ja teised laugud, šokolaad, ksülitool, rosinad ja viinamarjad, avokaado, pärmitaigen, hallitama läinud toit, sool, makadaamia pähklid, kofeiin. On ka muid mürgiseid aineid: ravimid, inimestele mõeldud valuvaigistid ja palavikualandajad, kemikaalid, tõrjevahendid, väetised, kosmeetika, seened, sinivetikad.

Raamatus on kokkuvõte koerale mürgistest taimedest, nii õue- kui ka toataimedest.

Selle osa viimane peatükk jutustab sellest, kui koer peab saama ravimeid.

 

Teine osa peatub koera seedesüsteemil, sest normaalne ja terve seedesüsteem on ülioluline, toetamaks koera üldist tervist ja heaolu. Terve ja normaalne seedetrakt suudab toitu tõhusalt lagundada, toitaineid imendada ja jääkaineid väljutada.

See tähendab soolestiku regulaarset liikumist, normaalset söögiisu, oksendamise, iivelduse ja kõhulahtisuse puudumist ning üldist head kehakonditsiooni.

Tasakaalustatud toitumine, regulaarne liikumine ja piisav joomine aitavad koerte seedesüsteemi terve hoida.

Seejärel on juttu sellest, kui koer ei söö, ei saa neelata, oksendab (kirjas on ka mitmeid ja mitmeid osksendamise põhjuseid). Mis on mao-soolepõletik (gastroeneteriit)? Aga kui seedetraktis on võõrkeha? Mida teha, et ennetada maokeeru tekkimist? Kui koer öögib? Kui koeral on kõht lahti? Millised on sagedasemad kõhulahtisuse põhjused?

Raamatus on isegi koera väljaheidete kaart – väljaheite värvus võib anda märku erinevatest probleemidest ja haigustest. Väljaheite kaart on, on ka koera okse värvikaart.

Mida teha, kui koera kõht on kinni või kui koer sõidab pepu peal?

 

Raamatu kolmas osa on suust ja hammastest. Koera terved igemed on roosad, kuid võivad olla ka pigmenteerunud (mustad või pruunid). Igemed peaks olema niisked ja katsudes pringid. Suuõõnes, igemetel ja keelel ei tohiks olla turset, valu, punetust, haavandeid ega veritsust.

Igemed peaksid olema hammaste küljes tugevalt kinni, hambad ei tohiks liikuda ega hambakaelad olla paljastunud. Hammastel ei tohiks olla kivi, kattu võib veidi olla. Ei tohiks olla üleliigset ilavoogu (osadel tõugudel tekib küll sülge rohkem kui teistel). Söömine ja närimine peab olema mugav ja valutu.

Kui suust tuleb halba lõhna? Kui koer ilastab? Kui suu ümbrus sügeleb? Kui hammas on murdunud või kulunud? Kui piimahambad ei tule ära? Selle osa võtab kokku tabel koera kodusest suuhügieenist.

 

Neljas osa on silmadest. Koera terve silma sidekestad on roosad ja niisked, sarvkest on samuti niiske ja läbipaistev, silm on puhas ja sealt ei tule mingit eritist. Laud sulguvad täielikult, liibudes tihedalt vastu silmamuna, kui loom silma kinni paneb. Mõlemad silmad vaatavad samasse suunda ja nende pupillid on samasuguse välimusega ja valguse käes tõmbuvad väiksemaks. Silmamuna asetseb kenasti silmakoopas.

Selles osas on ka joonis koera silma anatoomiast.

Seejärel peatükid sellest, kui silm on vesine või rähmab, kui silm punetab ja sügeleb, kui silm on muutunud hallikaks (hägusaks), kui koer ei näe. Juttu on ka pimeda koera elu lihtsustamisest. Lisaks silmale on juttu silmalaust ja selle muutumisest, kuid ka silmatraumadest.

Raamatu autorid tõdevad, et silmaprobleemiga on vaja kiiresti arsti juurde minna!

Jah, siinkohal kinnitan, et nii see on, tean seda omast käest …

 

Viies osa räägib lugejale kõrvadest. Kõrvad on koertel kuulmis- ja tasakaaluelundid. Väliskõrv hõlmab kõrvalesta ja kuulmekanalit, mis lõpeb trummikilega. Teisel pool trummikilet asub keskkõrv, millel on ühendus neelu ja sisekõrvaga. Sisekõrvas asub kuulmis- ja tasakaaluelund. Koerte kuulmine on parem kui inimesel.

Kui kõrvad on terved, siis koer tavaliselt oma kõrvadest välja ei tee. Koerad ei süga kõrvu ega raputa pead, pea asend on normaalne ehk siis mitte kummalegi poole kaldu.

Siin on joonis koera kõrva anatoomiast ja juttu sellest, kui kõrv sügeleb. Loeme sellestki, kui kõrv punetab ja kõrvas on halb lõhn. Mida teha siis, kui kõrvas on palju nõret, kui kõrv on paistes, kui kõrv on kuum, kui kõrv on valus.

Saame lugeda sellestki, kui koer ei kuule ja antakse head nõu koerte kõrvade eest hoolitsemiseks.

Selle osa lõpus on üks oluline mõte – kuulmekäigus kasvavaid karvu ei pea välja kitkuma, seda lausa ei tohi teha, sest need on seal kuulmekäigu kaitseks väljastpoolt tuleva sodi või vee eest.

 

Järgmises osas loeme hingamisorganitest ja südamest. Kui nina jookseb, kui koer aevastab, kui nina sügeleb, kui koer ei tunna lõhna, kui koer köhib, kui koer hingeldab, kui koer ei jaksa, väsib kiiresti, kui koer norskab.

Seejärel osa, milles juttu kuse-suguteedest. Märgusõnadeks on vedelikupuudus, neeruhaigused, diabeet, maksahaigused, hormonaalsed haigused, põletikulised protsessid, psühhogeenne liigjoomine. Kui koer pissib tihti, mis võib olla selle põhjus? Kui koer pissib palju, kui koer ei saa pissida, kui koer pissib alla, kui uriin on punane, kui koeral on jooksuaeg, kui koer on tiine, kui koeral on ebatiinus, kui koeral on voolus suguelunditest.

 

Kaheksas osa selles raamatus räägib nahast. Nahk on looma suurim organ. Naha peamine ülesanne on kaitsta organismi väliskeskkonna mõjude eest, reguleerida kehatemperatuuri ja tagada puutetundlikkus. Olenevalt koera vanusest ja tõust moodustab nahk 12-24% tema kehakaalust.

Nahal on kolm peamist kihti: marrasknahk, pärisnahk ja alusnahk. Pärisnahas asuvad karvanääpsud, rasu- ja higinäärmed. Viimastel pole koera elus erilist rolli, sest ta jahutab end lõõtsutades. Karvad ja küünised on marrasknaha sarvmoodustised ja loetakse naha hulka, samuti loetakse naha hulka nahaalused lihased ja rasv.

Saame lugeda sellest, kui koer ajab karva ja tema kasukas on kole, kui koeral on kõõm, kui koeral on lööve (punnid), kui koeral on „hot spot“ (märg ekseem), kui käpad punetavad, kui kusagilt sügeleb, kui koeral on allergia (koerte puhul räägitakse peamiselt kirbu-, tolmu-, toidu- ja kontaktallergiast), kui küünarnukk on paljas, kui saba on koledaks läinud, kui koer vajab pesu.

 

Üheksas osa on luudest, liigestest, närvidest ja lihastest. Luud toestavad keha ja kaitsevad siseorganeid, liigesed teevad võimalikuks liikumise, mida teostavad närvide juhendamisel lihased.

Kui koer lonkab, kui koer ei toeta jalga maha, kui koer lohistab jalga, kui koer ei saa püsti, kui koer hoiab end küürus, kui koeral on krambid, kui koeral on valus.

Ja ärge unustage! Inimestele mõeldud ravimeid ei tohi koerale anda!

 

Raamatu viimastes osades saame lugeda kasvatajatest (suguelundite kasvajad, tupekasvajad, nahakasvajad, suuõõne kasvajad, kasvaja silma piirkonnas ja silmas, luukasvajad, liigestesse tekkinud vähk, seedetraktis esinevad kasvajad, südame ja hingamisteedega seotud kasvajad, närvisüsteemi lasvajad, kasvaja vereloomes), nakkushaigustest (marutaud, koerte katk, paroviirusnakkus, nakkuslik maksapõletik, leptospiroos, kennelköha, kuid ka vaktsineerimine), parasiitidest (puugid, kirbud, sügelised, kõrvasügelised, kõõmalest, täid ja väivid, valgelesttõbi, solkmed jpm.)

 

Viimane peatükk jutustab lugejale sellest, kui koer jääb vanaks. Lemmikloomad vananevad meist kiiremini, kuid nende eluiga on viimase 20 aastaga kasvanud korraliku vaktisneerimise, parasiiditõrje, parema toidu ja hoolitsuse ning täiustunud veterinaarabi tõttu.

Vananemine ei ole haigus, vaid loomulik füsioloogiline protsess. Vanema ea tervisele aluse loomine algab pärast sündi ja kestab läbi terve elu.

Oluline on fakt on seegi, et väikesekasvulised koerad elavad kauem kui suuremad. Piltlikult öeldes on alla 10 kilo kaaluv koer vana 10-aastaselt, suurekasvuline aga juba seitsmeselt.

Millised on vana koera sagedasemad mured? Ülekaal, kõhetumine, liigeseprobleemid (osteoartriit), neeru- või maksapuudulikkus, südame- ja/või kopsuhaigused, kasvajad, hammaste probleemid, dementsus.

Pikemalt loeme dementsusest, ülekaalust, kuid ka sellest kui koer peab lahkuma. Ei saa üle ega ümber ka eutanaasiast … kurb, aga nii see on … olen ka ise paar aastat tagasi selle kurva sündmuse üle elanud …

 

Raamatu lõpus saame tuttavaks ka raamatu autorite Tiina Toometi ja Sirli Rajasega.

 

Lisaks oluliseltele teadmistele ja nõuannetele, mis selles raamatus kirjas, on raamatus ka väga palju väga vahvaid ja ilusaid fotosid, mis raamatu veelgi ägedamaks teevad.

 

Olen 100% kindel, et „Kui koer …“ on raamat, mille peaksid kõik hoolivad ja hoolitsevad koeraomanikud läbi lugema ja seejärel panema raamaturiiulis sellise koha peale, et seda vahetevahel jällegi kätte võtta ja vaadata, kas koeral on probleeme tervisega ja millal peaks minema loomaarsti juurde.

 

Elli H. Radinger

„Huntide tarkus“

(Tänapäev)

 

Armasta oma perekonda, hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde usaldatud, ära anna kunagi alla ega loobu eales mängimast – sellised on huntide põhimõtted. Hundid hoolitsevad hellalt oma vanade ja haavatute eest, kasvatavad armastusega järeltulijaid ja suudavad mängides kõik unustada. Nad mõtlevad, unistavad, teevad plaane, suhtlevad üksteisega intelligentselt – ja on meiega sarnasemad kui ükski teine elusolend.

 

Saksa mainekaim hundiuurija Elli H. Radinger jutustab põnevaid lugusid, mis tutvustavad meile huntide väärtusi, nagu perekonnaarmastus, usaldus, kannatlikkus, juhivõimed, tähelepanelikkus, oskus ümber käia lüüasaamiste või surmaga. Ta avaldab jahmatavaid ja seni teadmata fakte huntide elust ning näitab, et hundid oleksid paremad inimesed.

 

Elli H. Radinger, sündinud aastal 1951, loobus kolmkümmend aastat tagasi advokaadiametist, et pühenduda täielikult kirjutamisele ja huntidele. Tänapäeval on ta Saksamaa mainekaim hundiuurija, kes annab oma teadmisi edasi raamatutes, seminaridel ja ettekannetes. Juba veerandsada aastat on ta veetnud enamiku ajast USA-s Wyomingi osariigis Yellowstone’i rahvuspargis metsikuid hunte jälgides. Muul ajal elab Elli H. Radinger koos oma koeraga Hesseni liidumaal Wetzlaris.

Elli H. Radingeri raamat „Vanade koerte tarkus“ on üks minu lemmikraamatutest, mistõttu on selle tutvustus juba pikalt minu blogi esiküljel näha.

 

„Huntide tarkus“ on raamat sarjast „Looduse lood“, mis algupäraselt ilmus 2017, ja esimest korda eesti keeles 2018. Nüüd kordustrükk.

Raamatusarjas „Looduse lood“ on mitmeid ja mitmeid väga huvitavaid ja kaasahaaravaid loodusraamatuid: Jennifer Ackermani „Geniaalsed linnud“ (2018), Amy Stewarti „Kurjad taimed“ (2017) ja „Kurjad putukad“ (2018), Gene Stone´i ja Ingrid Newkirki „Loomkond“ (2020), Karsten Brensingi „Loomade tarkus“ (2018), Rosamund Youngi „Lehmade salajane elu“ (2017), Marju Kõivupuu „Loomad eestlaste elus ja folklooris“ (2017), Aleksei Turovski ja Marcus Turovski „Teekond urust templisse“, mitu raamatut Peter Wohllebeni sulest – „Puude salajane elu“ (2016), „Loomade hingeelu“ (2017), „Metsa kasutusõpetus“ (2017), „Looduse salajane võrgustik“ (2020), „Kannatlikud puud“ (2022) jpt. huvitavad loodusraamatud.

 

Huntidest on eesti keeles ka varem raamatuid ilmunud. Mati Kaalu „Hunt“ (1983, kirjastus Valgus, raamatusari „Pääsuke“), Peep Männili „Susi, kriimsilm, metsatöll“ (2013, kirjastus Menu), „Rahvusloom hunt“ (2018, Näo Kirik), rääkimata igasugu muinasjuttudest ja juturaamatutest, milles hundid toimetavad, kasvõi Jack Londoni „Valgekihv“ ja „Ürgne kutse“, Ernest Steon Thompsoni kirjutatud lugu „Lobo. Curumpaw´ kuningas“ (seda on võimalik lugeda sama autori kogumikust „Lugusid loomadest“) jt.

 

„Huntide tarkus“ algab sissejuhatusega, mille avab Antoine de Saint-Exupery mõttetera: „Sa vastutad kõige eest, mille oled taltsutanud.“

Seejärel algabki sissejuhatus „Kuidas ma suudlesin hunti ja sattusin sõltuvusse.“

Igaks asjaks on kunagi esimene kord. Elli H. Radingeri erilises suhtes huntidega on lausa kolm esimest korda: esimene hundisuudlus, kohtumine esimese metsiku hundiga ja esimese Saksamaa hundiga.

Esimese hundisuudluse sai raamatu autor ühes Ameerika hundikasvanduses kuue aastaselt isaselt hallhundilt Imbolt. Autor oli jätnud seljataha oma vana elu vabakutselise advokaadina ja ta tahtis viimaks täita oma eluunistuse ning ühendada kirjutamine armstusega huntide vastu.

 

Radinger pani ilma bioloogiat õppimata end kirja USA Indiana osariigi hundikaitseala käitumisuuringute praktikale, kasvanduse juhataja professor Erich Klinghammer selgitas talle, et praktikandi sobivuse otsustab ainuüksi põhikarja juhthunt!

 

Aga kuidas end hundile tutvustada? Selgub, et peab jääma täiesti rahulikuks, sest hunt tajub inimese erutust. Radinger üritas endale selgeks teha, et Imbo oli ju lihtsalt suur koer – väga suur. Naine kirjutas alla vastutusest vabastamise avaldusele ja astus kahe talitaja saatel hundikasvandikku, püüdes kindlalt jalul püsida ja hingas sügavalt sisse. Hunt hüppas ja tema alustassisuurused käpad maandusid autori õlgadel ja muljetavaldavad kihvad olid ta näost vaid mõne sentimeetri kaugusel.

Elu peatus hetkeks. Siis tõmbas hunt kareda keelega mitu korda üle näo. See „suudlus“ oli autori hundisõltuvuse algus. Kui Imbo oli raamatu autori vastu võtnud, algas praktikum kasvanduse huntide juures.

 

Kui Elli H. Radinger pool aastat hiljem Minnesota padrikusse sattus, oli ta juba äärmiselt vilunud ja arvas, et teab huntidest kõike. Siis kohtas ta oma esimest metsikut hunti. Kohtumine oli mõlemale osapoolele ootamatu, kuid noor hallhunt ehmatas rohkem – tema uudishimu muutus hirmuks ja ta sööstis metsa.

1995 toodi Ameerikasse Yellowstone´i rahvusparki esimesed Kanada hallhundid, algas raamatu autori järgmine elujärk koos huntidega. Radinger töötas Yellowstone´i hundiprojekti vabatahtlikuna ning toetas biolooge väliuuringutel.

 

Sellest on möödas 20 aastat. Selle aja jooksul on autor kaasa teinud kõvasti üle kümne tuhande hundivaatluse. Vahel on ta olnud huntidest vaid mõne meetri kaugusel. Ta pole seejuures kunagi tundnud hirmu või tajunud ähvardust.

 

Toona ei elanud Saksamaal ametlikult veel ühtki hunti. Aastal 2000, kui nende pelglike loomade olemasolu ka autori kodumaal kinnitust leidis, ei hellitanud ta lootustki neid kunagi näha. Möödus veel kümme aastat, kuni ta nägi Sakamaal esimest korda vabas looduses hunti. Seda küll kiirrongi aknast välja vaadates ja see oli tema esimene ja siiani ainus kord, mil tal oli õnne näha Saksamaal metsikut hunti.

 

Raamatu autor kinnitab, et tema suur õnn on see, et hundid lasevad tal oma elust osa saada – nii jahist, paaritumisest, kui ka kutsikate kasvatamisest. Radinger on märganud, et huntide käitumine on inimeste omaga väga sarnane: nad on hoolitsevad pereliikmed, tugevad, ent õiglased juhid, kaastundlikud abilised, hullumeelsed teismelised või tobedad naljaninad.

 

Hundikari on muutunud osaks raamatu autorist. Nende keerulise sotsiaalse käitumise uurimine pika aja jooksul on teda muutnud. Sellised mõisted nagu moraal, vastutus ja armastus on saanud autori jaoks uue sisu. Hundid on Radingeri õpetajad ja inspiratsiooniallikad. Nad õpetavad teda iga päev üha uuesti nägema maalma teiste – hundi silmadega.

 

Raamatu esimene peatükk on „Perekonna tähtsus. Miks on oluline hoolitseda nende eest, kes on su hoolde usaldatud.“

Mõned mõtted ka siit.

 

Hundikarjade sotsiaalset süsteemi uurivad väga palju nii bioloogid kui ka psühholoogid. Nad on seisukohal, et inimene saaks hunte jälgides iseenda kohta tublisti õppida. Et mõista paremini huntide sotsiaalset käitumist, on huntide käitumisbioloogia jaganud nad iseloomu põhitüübi järgi kaheks.

Tüüp A on julge, südikas ja ekstravertne. Ta tahab peaga läbi seina joosta ja läheb uutes olukordades, mida ta ei saa oma käitumisega kontrollida, kiiresti pingesse.

Tüüp B on hoiakult tagasihoidlik. Selline introvertse loomusega hunt ootab esmalt ära, mis juhtuma hakkab, ning kohaneb siis sellega.

Hundiperekond on põhimõtteliselt nende isikutüüpide kogum. Juhtloomad, noorloomade vanemad on peaaegu alati üks A- ja teine B-tüüpi ning täiendavad teineteist vastastikku. See ei tähenda aga, et A-tüüp on alati isane ja B-tüüp emasloom.

Loomulikult on ka nende kahe tüübi variatsioone ja segatüüpe.

 

Nii nagu üksikul hundiisendil, on ka hundiperedel omamoodi grupiiseloom. Mõnda karja iseloomustavad autokraatlik valitseja või pahurad loomad. Üksikud karakterid, mis kokku saavad, muudavad hundikarja ka sõbralikumaks, nagu Druidi hundid, või tõsisemaks ja pelglikumaks, nagu Mollie hundid. Need on kaks hundikarja Yellowstone´is, kellest saame ka pikemalt lugeda.

 

Huntidel keerleb kõik perekonna ümber. See on nende elu alus, kindlus, stabiilsus, kogu nende eksistentsi mõte. Pere heaks on nad valmis isegi elu ohverdama. Perekond muudab kõike, sest ka meie oleme pere heaks valmis ohvreid tooma.

 

Hundid vahendavad üksteisele kindlust ja ustavust ühisrituaalidega. Rituaalid on hundielu oluline osa ning aitavad neil omavahelisi sidemeid tugevdada. Näiteks ärkamistseremoonia (sellestki on raamatus juttu), juhtloomade tervitamine, kui nad naasevad jahilt, ühine ulgumine.

 

Ka hundilapsed peavad eluks valmistuma. Nad jälgivad vanemaid ja imiteerivad nende käitumist. Hundid on kõik peaaegu lindpriid, ent väikestele huntidele tuleb vahel siiski piire seada. Noorele hundile ei keelata midagi, ta tohib saada kogemusi ning õpib, et igal teol on tagajärg.

Kasvatamisel hoolitseb järelkasvu eest kogu perekond …

 

Hundiperes on iga üksik liige grupi jaoks oluline ja tal on oma vajalik koht. Kus see koht on, seda ei määra mitte vanemad ega juhthundid. Pigem õpivad noored hundid varakult oma tugevusi tundma ja tulevad oma algatusel appi, kui teisel hundil on häda käes.

 

Hundikarjas juhinduvad kõik liikmed kogenud juhtloomadest, kes vastutavad nende eest ja otsustavad, mis on perele parim.

 

Raamatu teine peatükk algab Ralph Waldo Emersoni mõttega: „Kõige rohkem vajame elus kedagi, kes õpetaks meid tegema asju, milleks oleme võimelised.“

Teise peatüki pealkirjaks on „Juhthundi põhimõte. Sa ei pea alati olema boss.“

 

Hundipere juhtimisel on oluline koht kogemusel. Ja kui hunt langetab oma kogemuse või veendumuse põhjal teatud olukordades otsuse, siis täidavad seda kõik pereliikmed. Juhtimine on niisiis sama individuaalne kui isiksus, kes juhib.

 

Hunt oskab oma loomuliku autoriteediga piire seada, näiteks korraks otsa vaadates, urisedes või teed tõkestades.

 

Samas on üks uurimine näidanud, et grupi juhtidel on kõige suurem stress.

 

Huntidel on peres väga tugev harmooniavajadus. Nende juhtide põhimõte on perekonda kokku liita ja ühendada, mitte lahutada – raamatu autor soovitab seda oskust ka meie poliitilistele juhtidele!!!

 

Otse loomulikult ei saa ma Sulle ju kõike ümber jutustada, mida huvitavat ja põnevat sellest hundiraamatust leiab. Sulle peab ju samuti avastamis- ja lugemisrõõm jääma.

Kolmas peatükk on „Naiste tugevus. Mis seob naisi ja hunte“, seejärel neljas peatükk „Vanaduse tarkus. Miks me ei saa hüljata vanasid“.

Autor tõdeb, et metsikud hundid ei ela üldjuhul kauem kui üheksa kuni üksteist aastat, erinevalt tarandikuhuntidest, kes võivad elada sama kaua nagu kodukoerad, keskmiselt 15 aastat. Ka vanade huntide tervis annab tunda – nägemine jääb töntsiks ja kuulmine kahaneb. Pärast pikemat ringihulkumist jahipiirkonnas või pärast väsitavat jahti vajavad vanemad hundid ka rohke aega taastumiseks.

Paljud hundid saavad elu jooksul aina rohkem vigastusi. Suured sõralised nagu hirved, põdrad ja piisonid oskavad end hundi rünnakute eest kaitsta. Tagajärg on murtud ribid ja luud. Üleelatud haigused nõrgestavad pikapeale ja kahjustavad hambaid …

Kuid sageli erinevalt inimeste maailmas toimuvast naudivad vanad hundid suurt austust, neid toetatakse armastavalt ja nad on äärmiselt lugupeetud pereliikmed.

Vanade huntide väärtus seisneb nende elukogemuses … Nad väldivad konflikti, millest arvavad, et ei suuda seda võita, ja suurendavad sellega oma ellujäämisvõimalusi.

Kuidas aga inimesed oma vanuritega ümber käivad? Kas me oskame hinnata nende olulist panust ellu? Suurperesid, kus enamik inimesi elasid surmani koos, enam õieti polegi. Tänapäeval sunnib elu meid sageli panema vanemaid ja hooldust vajavaid inimesi vanade- ja hooldekodudesse.

Loodusrahvastel on teisiti. Nemad austavad vanainimesi ja kaasavad neid otsuste tegemisse. Nende nõuannet hinnatakse.

 

Viies peatükk on „Suhtlemise kunst. Kuidas ühine laul loob usalduse“. Selles peatükis räägib raamatu autor „hundi keelest“, huntide laulust, kuid ka sellest, et hundid „räägivad“ oma kehaga: silmade, kõrvade, koonu, sabaasendiga, aga ka märgistamise ja ulgumise abil. Saame lugeda ähvardussingaalidest, rahustavatest signaalidest, lepitussignaalidest, kuid ka huntide silmadest (hundid väldivad otsest silmsidet, kuna käituvad üksteisega väga peenetundeliselt). Loeme ka huntidevahelisest armastusest, sest huntide armastusavaldusi võib näha kogu aasta jooksul.

Ja erinevalt mõnedest väidetest oskavad hundid ka haukuda, kui nad tajuvad ohtu ja tahavad selle eest hoiatada.

Selle peatüki lõpus ütleb Elli H. Raidnger, et kõik, kes kuulevad metsikus looduses esimest korda huntide ulgumist, on sügavalt liigutatud. Paljud hakkavad nutma. Tundub, et see hääl puudutab inimeste hinge, midagi inimeste sügaval sisemuses.

 

Järgmistes peatükkides räägib raamatu autor meile koduigastusest (loeme hundipiirkondadest ja sellest, et huntidel on äärmiselt tugevasti välja arenenud vajadus kaitsta oma kodu ja perekonda), äraminekust ja saabumisest (juttu on noorhuntidest, kes seiklema lähevad). Kaheksandas peatükis „Ikkagi parimad sõbrad. Kuidas olla erinevustest hoolimata suurepärane meeskond“ väga põneval teemal – saame teada, kuidas suhtlevad hundid ronkadega! See on põnev „suhe“, millest kasu saavad mõlemad. Huntide edukat jahti saadavad 80 protsendil juhtudest rongad, see tähendab, et nad lendavad röövloomade kohal või ootavad kusagil läheduses, kuni jaht lõpeb ja nad saavad sööma tulla. Huvitav on autori mõte: „Ronkade jaks tähendab huntide ulg, et hakatakse lauda katma.“

Autor meenutab, et tuhandeid aastaid vana muistendi kohaselt olevat Põhja sõjajumalat Odinit saatnud lahinguväljadel kaks ronka: Hugin (Mõte) ja Munin (Mälu) ning hundid Geri (Ahne) ja Freki (Ablas), et süüa ära langenute laibad, kelle hinged viivad valküürid Valhallasse. Kokku moodustasid nad inimese-hundi-rongakarja.

Ja veel. Ronkadel on umbes 250 erinevat häälitsust. Mõned neist paistavad olevat ka huntidele arusaadavad, niisiis on neil ühine keel. Toiduhüüdega juhivad rongad huntide tähelepanu avastamata korjusele või vigastatud saakloomadele. Ohuhüüe hoiatab karude või puumade eest, kes liginevad hundikoopale. Siis on huntidel rohkem aega oma kutsikad kindlasse kohta viia.

 

Rongad pole huntidele mitte ainult hoiatusseadmed, tüütud kaassöödikud või kutsikate mängukaaslased, vaid ka koobaste koristusmeeskond, sest nad söövad huntide väljaheiteid.

 

Järgmistes peatükkides saame teada ja lugeda edu kavandamisest hundimeetodil ehk käime koos huntidega jahil, kuid juttu on ka mängust ehk miks ei tohiks kunagi loobuda mängimast. Hundid mängivad palju, sest mäng on praktiline vahend üksteisega suhelda, keha treenida ja sotsiaalseid sidemeid tugevdada. Mäng on õppe- ja treeninguaeg, mil kõik saavada kogemusi vastase paremaks hindamiseks. Mäng on aga ka viis suhelda kõrgel eetilis-moraalsel tasemel, harjutades või vahetades sotsiaalseid rolle … Kui loomad üksteisega mängivad, tekivad kokkulepped, millest nad peavad kinni hoidma. Ka huntide puhul tundub kehtivat kuldne reegel: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.

Hundikutsikad õpivad mängides ausust ja koostööd ning seda, mis on lubatud ja mis mitte. Nad avastavad, et reegleid eirates on neil võimalik viga saada ja et nende vastane kaotab mänguhuvi, kui nd on liiga järsud ja hooletud. Mängu juures on oluline märksõna enesekontroll.

Iga mängu juurde kuulub tubli annus uudishimu. Huntide jaoks on maailm pidevalt imestamist väärt. Nad ei pea midagi endastmõistetavaks, vaid uurivad parem asjad ise välja. Iga olukord tähendab nende jaoks imet, avastusi ja üllatusi. Selle koha pealt on nad nagu inimlapsed.

 

Raamatu viimased peatükid kannavad pealkirju „Kui hunte tabab ebaõnn. Kaotushirmu võitmine ja toimetulek raskete aegadega“, „Päästame pisut maailma. Laitmatu ökosüsteemi saladus“, „Hundimeditsiin. Kuidas huntide võlukunst meid ravib“, „Inimestest ja huntidest. Keerukad suhted armastusest vihkamiseni“, „Tere tulemast, hunt. Huntidega elu Saksamaal“.

 

Raamatu epiloogis „W.W.W.D“ vihjab Radinger ühele ärinaise Jamie Tinklenbergi avastatud lühendile W.W.J.D. ehk „What would Jesus do?“, mille ta leidis ühest 1886. aastal Charles Sheldoni kohta kirjutatud raamatust. See lause levis Ameerika noorte kristlaste hulgas käepaeltele tikituna kiirelt. Hiljem muutusid need käepaelad moeasjaks. Tinklenbergi sõnul on neid üle maailma müüdud juba üle 52 miljoni.

Radinger on seda lühendit veidi mugandanud ehk W.W.W.D. – What would wolves do? Mida hundid teeksid … Kui raamatu autor ei oska mõnes olukorras edasi tegutseda, küsib ta endalt, mida teeksid hundid. Nende probleemilahendused on nakkavalt lihtsad.

Ja veel. Hundid on paljus inimestega sarnased. Nemadki on isiksuse, vaimu, mõistuse, hinge ja tunnetega olendid. Ja ometi ei saaks nad olla inimestest kaugemal, nad on nagu olendid teiselt planeedilt.

Hunte pole võimalik mõõta inimese mõõdupuuga. Nad liiguvad täiuslikult maailmas, mis on vanem ja küpsem kui meie oma, neil on meeled, mille inimesed on kaotanud või mis pole inimestel kunagi arenenudki, ja nad võivad usaldada hääli, mida inimesed kunagi ei kuule.

 

Elli H. Radinger toob välja veel mõned hunditarkused: armasta oma perekonda; hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde usaldatud; ära anna kunagi alla ja ära loobu ealeski mängimast!

 

Raamatu lisas saame lugeda nõuandeid hundireisideks Yellowstone´is ja Saksamaal. Märgusõnadeks on Yellowstone´i aastaajad, kohalesõit, majutus, mobiiltelefonid, vaatamisväärsused, varustus, kuidas hunti kindlaks teha, mida teha, kui hunt läheneb, distantsi hoidmine, minema peletamine jpm.

 

Siinkohal tõmban ka mina oma kokkuvõttele joone alla. Elli H. Radingeri „Huntide tarkus“ on imeline raamat, põnev ja kaasahaarav lugemine, mis tutvustab lugejale hunti sellisena nagu hunt on. Sarnane inimesele, kuid samas ka väga erinev. Ja nii nagu raamatu autor vihjab, äkki oleks meil kõigil vaja midagi huntidelt õppida …

 

Maris Pruuli

„Meie seiklused Arktikas.

Jääkaru pai/ Meie seiklused

Antarktikas. Pingviini piss“

(Varrak)

 

See raamat on tegelikult kaks raamatut või siis nagu maakera, millel on kaks külma vastaspoolust. Ühest esikaanest astud Antarktikasse ja teisest esikaanest Arktikasse. Kummalgi puhul ei pea lugedes pea alaspidi olema, täpselt nagu pärismaailmas. Ikka kaks jalga maas ükskõik, kus maailma punktis sa parasjagu oled. Raamatu keskel ootab lugejat mootorpurjekas Admiral Bellingshausen ja siis saab täpselt näha, mismoodi ühes kaugesõidulaevas elu käib.

Laps ei saa lõhna järgi aru, kui linna teises servas keegi pannkooke küpsetab, aga jääkaru saaks kindlasti. Tal on lihtsalt nii hea haistmine. Kui jääkaru oleks koduloom, võiks tema kaissu terve perega lahedasti ära mahtuda. Miks pidi aga purjekas Admiral Bellingshauseni laevapere Arktikasse minnes püssi kaasa võtma ja mis tunne oli, kui jääkaru vabas looduses meetri kauguselt otsa vaatas?

Sinimustvalge lipu all seilanud jahtlaev Admiral Bellingshausen seikles kolmel pikal mereretkel koos hiigelsuurte vaalade, merielevantide, pingviinide, jääkarude, polaarrebaste ja paljude teiste jäistes vetes jäämägede vahel elavate loomade ja lindudega. Siia raamatusse on need päriselt juhtunud kohtumislood lõbusalt ja värvikalt kirja pandud. Saab seigelda, vaadata pilte ja joonistusi ning saab tükk maad targemaks ka, sest iga peatüki lõpust leiad põnevad küsimused, millele vastused leiad raamatust.

Maris Pruuli on jahtlaev Admiral Bellingshauseniga tehtud polaarretkedest varem kirjutanud raamatuid täiskasvanutele:
„Jäine igatsus. Armastus Antarktika moodi“ kahasse koos abikaasa Tiit Pruuliga (2020)
„Arktika – kodu Suure Vankri all“ (2021)
„Läbi Loodeväila – kokkupõrkekursil Veenusega“ (2024)
Lastele on Marise sulest varem ilmunud „Maiasmoka atlas“ (2014), mis pälvis Lastekirjanduse Keskuse Aasta Rosina auhinna.

 

Tõepoolest on see vahva loodusraamat igati põneva lahenduse saanud, sest ühelt poolt siseneme Antarktikasse, teiselt poolt Arktikasse. Lisaks peaks sellise lahenduse abil saama teada ka seda, et jääkarud ja pingviinid ei ela koos.

 

Alustame jääkarudest ja Arktikast. Esimene peatükk kannab pealkirja „Teol on koda, meil on laev“. Raamatu autor tõdeb, et nad kolisid ilusasse suurde purjelaeva, millest sai kodu kolmeks pikaks mereretkeks. Saame teada, et meremeestel on oma salakeel, saame teada, mis on laevas koi ja kambüüs.

Seejärel on juttu sellest, et jääkarud ei saa pingviine süüa, sest ühed elavad Arktikas, teised Antarktikas. Loeme sellestki, et laevale pandi nimeks Admiral Bellingshausen, et laeva esimene retk maakera lõunapoolusele kestis kokku kaheksa kuud, teine mereretk kestis viis kuud ja viis maakera vastaspoolele ehk Arktikasse, kolmas mereretk viis läbi Loodeväila – see on üks uhke ja keeruline meretee nii kaugel põhjas, et põhjapoolus on sealt juba kiviga visata.

Seejärel saame teada, kas jääkarule tasub pai teha, kes moodustavad laevapere, kes oli ekspeditsioonijuht ja kes on raamatu autor Maris Pruuli (autor kinnitab, et tema on laeva kroonikakirjutaja ja pootsman).

 

Järgmine peatükk räägibki lugejale jääkarudest. Autor jutustab kohtumistest jääkarudega ja selgub, et jääkarud on väga kiired ja osavad (nagu akrobaadid), nad on palju suuremad kui inimene. Jääkarud söövad kõige parema meelega hülgeid, kuid nad saavad hülgeid kätte ainult jää pealt, sest vees on hüljes liiga kiire ja lipsab karul käest.

Jää, mis on karude toidulaud, on hakanud aga üha kiiremini sulama. Kui ei ole jääd, ajab nälg karud inimeste elukohtadesse toitu otsima ja see on ohtlik nii inimestele kui ka jääkarudele.

Loeme, et Arktikas elab ka natuke inimesi, keda kutsutakse inuittideks. Nemad teavad, kuidas jääkarudega „käituda“.

Peatüki lõpus on igasuguseid küsimusi jääkarude kohta – kas jääkaru magab talveund, kas jääkarusid tohib küttida, mis värvi on karu nahk jt.

 

Kolmas peatükk tutvustab lugejale polaarrebast. Loeme, et polaarrebane elas Arktikas ammu enne inimesi, et polaarrebasel sünnib kevaditi suur pesakond poegi (on teada, et ühel rebaseemmel oli isegi 19 poega ja kõik kasvatati lühikese arktilise suve jooksul suureks), et polaarrebane on väiksem kui meile tuttav punarebane.

Peatüki lõpus vastatakse küsimustele, miks ei ole polaarebase kõrvad teravate otstega nagu kodukiisudel, kui palju peab külmakraade olema, et polaarrebasel külmavärinad tuleksid?

 

Polaarrebasele järgneb polaarhunt ehk valge hunt ehk arktika hunt, seejärel põhjapõder.

 

Mida räägitakse meile põhjapõdrast? Selgub, et Teravmägedel on maailma kõige väiksemad põhjapõdrad (sada aastat tagasi võeti Teravmägede põhjapõdrad looduskaitse alla), et neil on paks karvakasukas ja ninas karvane radiaator. Autor kinnitab, et põhjapõder on sõbralik loom ja neid ei tohi ehmatada!

Peatüki lõpus saame vastused küsimustele, kas põhjapõdrad söövad ainult taimi, kas emastel põhjapõtradel on sarved ja kes on ikkagi kõige kuulsam põhjapõder?

 

Põhjapõder on meile kindlasti oluliselt tuttavam loom, kui seda on muskusveis. Saame lugeda, kuidas muskusveise pehmet aluskarva kätte saada. Juttu on ka muskusveise iseloomust, kas see on ikkagi halb? No ja muskusveised võivad olla kiired nagu rakett.

Peatüki lõpus jällegi küsimused – miks inuitid muskusveise pehmet aluskarva nii väga armastavad ja kuidas muskusveise aju ometi viga ei saa, kui nad sageli omavahel poksides otsmikud kokku löövad?

 

Muskusveisele järgneb morsk. Isane morsk on suur nagu sõiduauto ja ta on ainuke loom, keda isegi jääkaru kardab. Arktika põlisrahval on palju legende ehk muinasjutte selle kohta, kuidas morsad tekkisid. Ja veel – morsad on laulurahvas ja kiired loomad, morsad on hellad ja head emad, suured kihvad on nii emastel kui ka isastel morskadel.

Peatüki lõpus jällegi küsimused – kas morsad elavad maal või merejääl, kumb liigub maa peal kiiremine, kas morsk või inimene, mida morsad söövad? Mida nad siis söövad? Merekarpe, molluskeid, krabisid, krevette, tigusid ja merikurke.

 

Mõned loomad on selles raamatuosas veel – lunn, habehüljes, põishüljes, valgevaal ehk beluuga ja kummalise välimusega narval, kellest kaua aega ei teatud midagi.

 

On aeg raamatut pöörata. „Meie seiklused Antarktikas/Pingviini piss“.

See algab peatükiga, mis jutustabki Antarktikast. Selgub, et Antarktikas nii nagu ka Arktikas ei sõida laevad sadamasse, vaid jäävad ankrusse. See tähendab, et neis kaugetes külmades vetes on väga vähe sadamaid. Suurem osa maast on täiesti inimtühi ja sadamaid pole tarvis ei pingviinidel ega jääkarudel. Kui nendes vetes purjetad ja tahad maale minna, siis tuleb sõita kaldale võimalikult lähedale ja ankrusse jääda. Selles peatükis tõdeb raamatu autor, et merel on mere aeg, et meresõit on alati ilus ja meresõit on natuke nagu nakkushaigus, sellega tuleb ette vaadata!

 

Selle osa teine peatükk on pingviinidest. Antarktika ja pingviinid asuvad Eestist jube kaugel ja pingviinid on Antarktikas looduskaitse all. Hull lugu on see, et kaitsmisest hoolimata jääb enamikku liiki pingviine ikka aina vähemaks. Teadlased ütlevad, et pingviinid on nagu mere tervise valvurid. Kui nendega on asjad halvasti, siis võib arvata, et maailmamere tervisega pole kõik korras. Siinkohal peatub autor ka kliima soojenemisel, mis mõjutab nii maailmamerd kui ka pingviine.

Praegu elab maailma umbes 40 miljonit pingviini. Neid on peaaegu 20 erinevat liiki. Kõige väiksemad ulatuvad suurele inimesele vaevalt põlvini, nad pole isegi meetri pikkused. Maailma suurimad pingviinid ehk keiserpingviinid kasvavad aga nii pikaks, et 10-aastased lapsed saaksid neile otse silma vaadata.

 

Järgmistes peatükkides on pikemalt juttu erinevat liiki pingviinidest – eeselpingviin, kuningpingviin. Neile järgnevad mitmed teised loomad-linnud: albatross, kelle ühe tiiva pikkus on keskmiselt poolteist meetrit! Loeme, et albatrossidel on üks eriline nõks, kuidas pikast lendamisest ei väsi ja kui nad tahavad, siis suudavad nad pooleteise kuuga ümber maakera lennata!

Ja muideks 19. juunil on rahvusvaheline albatrosside päev, 25. aprillil tähistatakse pingviinide päeva ja 27. veebruar on jääkarupäev.

 

Albatrossile järgnevad merileopard ehk leopardhüljes, lonthülged ehk merielevandid, krill ehk harilik hiilgevähk, merikaru ja suursugused vaalad: küürvaal (küürvaala on kahel korral ka Eestis nähtud), mõõkvaal ehk orka (mõõkvaalad on ühed ookeani kiireimad loomad ja ujuvad kuni 56 kilomeetrit tunnis), sinivaal (sinivaal on kõige suurem imetaja, kes maamunal kunagi elanud).

 

Selline vahva loodusraamat on see raamat. Raamat, mis sobib lugemiseks nii lastele, noortele kui ka suurtele inimestele, sest huvitavaid fakte ja sisukaid teadmisi on selles raamatus väga-väga palju. Tekstid on lihtsad ja kergesti loetavad ja arusaadavad.

Lisaks väga vahvad fotod loomadest ja ka Eike Ülesoo suurepärased illustratsioonid.

Huw Lewis Jones,

Sam Caldwell

„Kas karu kakab metsa all?“

(Argo kirjastus)

 

Kas tahad teada, kuidas tundub olla karu?
Tahaksid sa osata karusid kaitsta?
Oled sa kunagi mõelnud, miks karud ometi nii palju kakavad?!

Asjatundlik teejuht Huw Lewis Jones vastab kõigile neile ja teistele küsimustele, talle tuleb selles appi kunstnik ja karufänn Sam Caldwell. Tõmba matkasaapad jalga, haara binokkel ja ära unusta märkmikku – asume teele!
Teekond viib meid sügavale metsa, aga ronime ka mägedes ja käime ära jäises Arktikas, et saada tuttavaks kaheksat liiki karudega.
Sellelt retkelt saad palju uusi ja põnevaid teadmisi, õpid tundma karude elu ning kohtud nii praegu elavate karude kui nende välja surnud sugulastega.

Huw Lewis Jones on ekspeditsioonijuht, looduseuurija ja auhinnatud kirjanik. Ta õpetab Falmouthi ülikoolis looduslugu ja tal on olnud õnne näha looduses palju karusid.

Sam Caldwell on illustraator, kes elab Glasgow’s Šotimaal. Ta õppis Edinburghi kunstikolledžis maali erialal ja on illustreerinud mitu lasteraamatut.

 

See raamat ilmus eesti keeles paar aastat tagasi ehk 2023. aastal. Mina avastasin selle ägeda raamatu ca kuu aega tagasi, kui nägin vahvat pakkumist raamatu soodushinnale ja otsustasin, et tuleb tellida ja lugeda.

 

Karudega on mul seis selline, et karud mulle hirmsasti meeldivad.

No mõtelge ise – lapsepõlves, kes oli kaisus? Kaisukaru! Kusjuures mäletan ägedat Soome TV´s nähtud lastesaadete sarja "Pikku Kakkonen", milles oli alati ka õhtujutt-nukufilm (see oli vist äkki toonase Tsehhoslovakkia toodang), kus toimetus samuti karu!

Kelle lood meeldisid nii raamatus kui ka multifilmis? Karupoeg Puhhi, veidi hiljem ka karupoeg Paddingtoni.

 

Missuguse raamatu abil õppisin lugema? „Karu-aabitsa“!

 

Hiljem, koolis olles, kirjutasin ühe oma esimese kirjandi. Ja millest/kellest? Otse loomulikult karust! Õpetaja oli leidnud ka ühe vea, kuna karud olid mu lemmikud, siis pidi neid ka palju sündima, mistõttu olin kindel, et karul sünnib korraga vähemalt 5 (!) poega … aga tegelikult …

 

Rääkimata sellest, et mul on kodus ja mitu-mitu karuraamatut (üks lemmikutest on 1975. aastal eesti keeles ilmunud James Oliver Curwoodi kirjutatud „Põhja hulkurid“, ja ka Mati Kaalu 1980. aastal kirjutatud „Pruunkaru“, mis ilmus raamatusarjas „Pääsuke“, väga huvitav on Bernd Brunneri raamat „Karud“, eesti keeles 2008).

Ühed lemmikutest olid Vassili Germani kirjutatud „Lõbusad tutvused“ (1967), Leelo Tungla kirjutatud „Karune raamat“ (1975) ja Helju Rammo „Imekaru“ (1977), Rudo Morici „Kuidas ma karule nime panin“ (1983).

 

Üks karuraamatutest on lausa poola keeles (aru ei saa, aga ilusad pildid on sees …) ja üks neist karukatest on tšehhi keeles (taaskord, aru ei saa, ja jälle need ilusad pildid …).

 

Seega, kui leiate ägedaid karuraamatuid, siis andke mulle teada.

 

„Kas karu kakab metsa all?“ on samuti väga äge karuraamat, mis kirjutatud lastele ja noortele, kuid sobib suurepäraselt ka suurtele inimestele.

 

„Kas karu kakab metsa all?“ alguses tutvustavad end raamatu autor ja illustraator, seejärel sisukord ja meid kutsutakse karuretkele. Kindlasti tasuks kaasa võtta tugevad saapad, vihmajope, binokkel ja putukatõrje. Ei maksa unustada pakkida kotti märkmikku, kuhu joonistada pilte ja kirjutada üles oma tähelepanekuid.

 

Järgmisel paarisküljel oleme karude otsingul. Kas sa oskad karusid märgata (karu võib paista küll väga nunnu, aga teda tuleb jälgida ohutust kaugusest), kus kõik karud on (karud on elanud meie planeedil tuhandeid aastaid, kuid kui metsad hakkasid asenduma külade ja linnadega, pidid karud sügavamale metsa peitu pugema ja nüüd tuleb karu nägemiseks teda juba väga hoolikatlt otsida). Saame teada sedagi, et karusid ei tasuks häirida ja mõnikord ei piisa karude eest pääsemiseks isegi puu otsa ronimisest!

 

Seejärel saame teada, kus karud elavad. Karude kodu on Põhja-Ameerikas, Lõuna-Ameerikas, Aasias ja Euroopas. Nad võivad elada metsas, mägedes, tundras ja kõrbes. Ameerika mustkarusid ehk baribale on rohkem kui kõiki teisi karusid kokku. Nemad elavad Kanada ja USA metsades.

Jääkarud elavad ainult Arktikas. Austraalias pole karusid ja ka koaala pole karu.

Kunagi oli olemas Atlase karu – pruunkaru, kes elas ainult Aafrikas.

 

Järgmistel lehekülgedel saame teada, et karusid on maailmas kaheksa liiki. Kõik karuliigid kuuluvad karulaste sugukonda. Seega, huulkaru, jääkaru, baribal ehk Ameerika huulkaru, prillkaru, kaeluskaru, päikesekaru, pruunkaru ja hiidpanda.

 

Liigume ajas tagasi. Koopaajastu! Milline oli kõige vanem karu? Selgub, et ta sarnases väikese koeraga ja oli umbes foksterjerisuurune. Euroopa suurim karu oli koopakaru, kõige suurem karu oli eelajalooline Lõuna-Ameerika lühikoon-karu.

 

Edasi loeme karudest ja nende kakast, juttu on sellestki, mida karud söövad ja et neil on supermeeled. Kas tead, milline on karukeel (titeea pudikeel, stressis karude hääl, hirmuhääled ja mängimise helid)?

 

Siin on juttu selja sügamisest, kuid ka jääkaru lahedatest oskustest - jääkaru tohutud käpad toimivad nagu lumeräätsad, jääkaru paksu kasuka all on musta värvi nahk, mis aitab teda talvel soojas hoida, jääkaru silmadel on lisalaug, mis kaitseb neid suvel ereda päikesevalguse eest ja lubab neil ka vee all silmi lahti hoida, mõnes Arktika osas võib jääkaru koduterritoorium olla kuni 260 000 ruutkilomeetrit!

 

Saame tuttavaks ka karudega, kes elavad puude otsas – prillkarud ja päikesekarud. Loeme karude värvidest ja nendega on üks suur häda. Kuidas karud magavad? Tuduaeg! Kliimamuutuse tõttu on mõnel karul soojemate talvede ajal raske uinuda ja need karud ärkavad ka liiga vara üles. Saame teada, kas karud liiguvad öösel ringi?

 

Meile tutvustatakse ka põnevaid karujutte – taevased karud, karukultus, suured karud, karujumalanna jpm.

 

Keda võiks nimetada karumaailma superstaarideks? Need on kindlasti pandad, sest paljud inimesed armastavad pandasid ja nad on ka väga haruldased ja ainulaadse eluviisiga. Juttu on pandaärist, pandade akrobaatilisest pissimisoksusest ja nende värvusest.

 

Juttu on ka karumaailma nukrast poolest. Paljud karud on looduskaitse all ja väljasuremisohus, paljud karud on juba ka välja surnud – Mehhiko grisli (viimati nähtud 1976), Atlase karu (viimati nähtud 1870), California grisli (viimati nähtud 1922) ja pruunkaru alamliik Gobi karu, kes elab Mongoolias Gobi kõrbes ja arvatakse, et teda on alles jäänud vähem kui 40 isendit …

 

Raamatu viimases loos on juttu sellest, et karud vajavad ellujäämiseks suuri puutumatu looduse alasid. Hulk inimesi on kogu maailmas ametis karude päästmisega. Et karude kaitsmine oleks edukas, peame õppima teiste loomadega kõrvuti elama ja nende elupaiku kaitsma.

Tublit tööd on tehtud Yellowstone´i rahvuspargis – 1970. aastatel oli seal alles vaid 150 karu, aga nüüd elab seal rohkem kui 700 karu.

 

Vahva karuraamat see „Kas karu kakab metsa all?“. Igati huvitav ja põnev lugemine, palju fakte ja teadmisi. Ja ka raamatu illustratsioonid on super suurepärased.