Maris Pruuli

„Meie seiklused Arktikas.

Jääkaru pai/ Meie seiklused

Antarktikas. Pingviini piss“

(Varrak)

See raamat on tegelikult kaks raamatut või siis nagu maakera, millel on kaks külma vastaspoolust. Ühest esikaanest astud Antarktikasse ja teisest esikaanest Arktikasse. Kummalgi puhul ei pea lugedes pea alaspidi olema, täpselt nagu pärismaailmas. Ikka kaks jalga maas ükskõik, kus maailma punktis sa parasjagu oled. Raamatu keskel ootab lugejat mootorpurjekas Admiral Bellingshausen ja siis saab täpselt näha, mismoodi ühes kaugesõidulaevas elu käib.

Laps ei saa lõhna järgi aru, kui linna teises servas keegi pannkooke küpsetab, aga jääkaru saaks kindlasti. Tal on lihtsalt nii hea haistmine. Kui jääkaru oleks koduloom, võiks tema kaissu terve perega lahedasti ära mahtuda. Miks pidi aga purjekas Admiral Bellingshauseni laevapere Arktikasse minnes püssi kaasa võtma ja mis tunne oli, kui jääkaru vabas looduses meetri kauguselt otsa vaatas?

Sinimustvalge lipu all seilanud jahtlaev Admiral Bellingshausen seikles kolmel pikal mereretkel koos hiigelsuurte vaalade, merielevantide, pingviinide, jääkarude, polaarrebaste ja paljude teiste jäistes vetes jäämägede vahel elavate loomade ja lindudega. Siia raamatusse on need päriselt juhtunud kohtumislood lõbusalt ja värvikalt kirja pandud. Saab seigelda, vaadata pilte ja joonistusi ning saab tükk maad targemaks ka, sest iga peatüki lõpust leiad põnevad küsimused, millele vastused leiad raamatust.

Maris Pruuli on jahtlaev Admiral Bellingshauseniga tehtud polaarretkedest varem kirjutanud raamatuid täiskasvanutele:
„Jäine igatsus. Armastus Antarktika moodi“ kahasse koos abikaasa Tiit Pruuliga (2020)
„Arktika – kodu Suure Vankri all“ (2021)
„Läbi Loodeväila – kokkupõrkekursil Veenusega“ (2024)
Lastele on Marise sulest varem ilmunud „Maiasmoka atlas“ (2014), mis pälvis Lastekirjanduse Keskuse Aasta Rosina auhinna.

Tõepoolest on see vahva loodusraamat igati põneva lahenduse saanud, sest ühelt poolt siseneme Antarktikasse, teiselt poolt Arktikasse. Lisaks peaks sellise lahenduse abil saama teada ka seda, et jääkarud ja pingviinid ei ela koos.

Alustame jääkarudest ja Arktikast. Esimene peatükk kannab pealkirja „Teol on koda, meil on laev“. Raamatu autor tõdeb, et nad kolisid ilusasse suurde purjelaeva, millest sai kodu kolmeks pikaks mereretkeks. Saame teada, et meremeestel on oma salakeel, saame teada, mis on laevas koi ja kambüüs.

Seejärel on juttu sellest, et jääkarud ei saa pingviine süüa, sest ühed elavad Arktikas, teised Antarktikas. Loeme sellestki, et laevale pandi nimeks Admiral Bellingshausen, et laeva esimene retk maakera lõunapoolusele kestis kokku kaheksa kuud, teine mereretk kestis viis kuud ja viis maakera vastaspoolele ehk Arktikasse, kolmas mereretk viis läbi Loodeväila – see on üks uhke ja keeruline meretee nii kaugel põhjas, et põhjapoolus on sealt juba kiviga visata.

Seejärel saame teada, kas jääkarule tasub pai teha, kes moodustavad laevapere, kes oli ekspeditsioonijuht ja kes on raamatu autor Maris Pruuli (autor kinnitab, et tema on laeva kroonikakirjutaja ja pootsman).

Järgmine peatükk räägibki lugejale jääkarudest. Autor jutustab kohtumistest jääkarudega ja selgub, et jääkarud on väga kiired ja osavad (nagu akrobaadid), nad on palju suuremad kui inimene. Jääkarud söövad kõige parema meelega hülgeid, kuid nad saavad hülgeid kätte ainult jää pealt, sest vees on hüljes liiga kiire ja lipsab karul käest.

Jää, mis on karude toidulaud, on hakanud aga üha kiiremini sulama. Kui ei ole jääd, ajab nälg karud inimeste elukohtadesse toitu otsima ja see on ohtlik nii inimestele kui ka jääkarudele.

Loeme, et Arktikas elab ka natuke inimesi, keda kutsutakse inuittideks. Nemad teavad, kuidas jääkarudega „käituda“.

Peatüki lõpus on igasuguseid küsimusi jääkarude kohta – kas jääkaru magab talveund, kas jääkarusid tohib küttida, mis värvi on karu nahk jt.

Kolmas peatükk tutvustab lugejale polaarrebast. Loeme, et polaarrebane elas Arktikas ammu enne inimesi, et polaarrebasel sünnib kevaditi suur pesakond poegi (on teada, et ühel rebaseemmel oli isegi 19 poega ja kõik kasvatati lühikese arktilise suve jooksul suureks), et polaarrebane on väiksem kui meile tuttav punarebane.

Peatüki lõpus vastatakse küsimustele, miks ei ole polaarebase kõrvad teravate otstega nagu kodukiisudel, kui palju peab külmakraade olema, et polaarrebasel külmavärinad tuleksid?

Polaarrebasele järgneb polaarhunt ehk valge hunt ehk arktika hunt, seejärel põhjapõder.

Mida räägitakse meile põhjapõdrast? Selgub, et Teravmägedel on maailma kõige väiksemad põhjapõdrad (sada aastat tagasi võeti Teravmägede põhjapõdrad looduskaitse alla), et neil on paks karvakasukas ja ninas karvane radiaator. Autor kinnitab, et põhjapõder on sõbralik loom ja neid ei tohi ehmatada!

Peatüki lõpus saame vastused küsimustele, kas põhjapõdrad söövad ainult taimi, kas emastel põhjapõtradel on sarved ja kes on ikkagi kõige kuulsam põhjapõder?

Põhjapõder on meile kindlasti oluliselt tuttavam loom, kui seda on muskusveis. Saame lugeda, kuidas muskusveise pehmet aluskarva kätte saada. Juttu on ka muskusveise iseloomust, kas see on ikkagi halb? No ja muskusveised võivad olla kiired nagu rakett.

Peatüki lõpus jällegi küsimused – miks inuitid muskusveise pehmet aluskarva nii väga armastavad ja kuidas muskusveise aju ometi viga ei saa, kui nad sageli omavahel poksides otsmikud kokku löövad?

Muskusveisele järgneb morsk. Isane morsk on suur nagu sõiduauto ja ta on ainuke loom, keda isegi jääkaru kardab. Arktika põlisrahval on palju legende ehk muinasjutte selle kohta, kuidas morsad tekkisid. Ja veel – morsad on laulurahvas ja kiired loomad, morsad on hellad ja head emad, suured kihvad on nii emastel kui ka isastel morskadel.

Peatüki lõpus jällegi küsimused – kas morsad elavad maal või merejääl, kumb liigub maa peal kiiremine, kas morsk või inimene, mida morsad söövad? Mida nad siis söövad? Merekarpe, molluskeid, krabisid, krevette, tigusid ja merikurke.

Mõned loomad on selles raamatuosas veel – lunn, habehüljes, põishüljes, valgevaal ehk beluuga ja kummalise välimusega narval, kellest kaua aega ei teatud midagi.

On aeg raamatut pöörata. „Meie seiklused Antarktikas/Pingviini piss“.

See algab peatükiga, mis jutustabki Antarktikast. Selgub, et Antarktikas nii nagu ka Arktikas ei sõida laevad sadamasse, vaid jäävad ankrusse. See tähendab, et neis kaugetes külmades vetes on väga vähe sadamaid. Suurem osa maast on täiesti inimtühi ja sadamaid pole tarvis ei pingviinidel ega jääkarudel. Kui nendes vetes purjetad ja tahad maale minna, siis tuleb sõita kaldale võimalikult lähedale ja ankrusse jääda. Selles peatükis tõdeb raamatu autor, et merel on mere aeg, et meresõit on alati ilus ja meresõit on natuke nagu nakkushaigus, sellega tuleb ette vaadata!

Selle osa teine peatükk on pingviinidest. Antarktika ja pingviinid asuvad Eestist jube kaugel ja pingviinid on Antarktikas looduskaitse all. Hull lugu on see, et kaitsmisest hoolimata jääb enamikku liiki pingviine ikka aina vähemaks. Teadlased ütlevad, et pingviinid on nagu mere tervise valvurid. Kui nendega on asjad halvasti, siis võib arvata, et maailmamere tervisega pole kõik korras. Siinkohal peatub autor ka kliima soojenemisel, mis mõjutab nii maailmamerd kui ka pingviine.

Praegu elab maailma umbes 40 miljonit pingviini. Neid on peaaegu 20 erinevat liiki. Kõige väiksemad ulatuvad suurele inimesele vaevalt põlvini, nad pole isegi meetri pikkused. Maailma suurimad pingviinid ehk keiserpingviinid kasvavad aga nii pikaks, et 10-aastased lapsed saaksid neile otse silma vaadata.

Järgmistes peatükkides on pikemalt juttu erinevat liiki pingviinidest – eeselpingviin, kuningpingviin. Neile järgnevad mitmed teised loomad-linnud: albatross, kelle ühe tiiva pikkus on keskmiselt poolteist meetrit! Loeme, et albatrossidel on üks eriline nõks, kuidas pikast lendamisest ei väsi ja kui nad tahavad, siis suudavad nad pooleteise kuuga ümber maakera lennata!

Ja muideks 19. juunil on rahvusvaheline albatrosside päev, 25. aprillil tähistatakse pingviinide päeva ja 27. veebruar on jääkarupäev.

Albatrossile järgnevad merileopard ehk leopardhüljes, lonthülged ehk merielevandid, krill ehk harilik hiilgevähk, merikaru ja suursugused vaalad: küürvaal (küürvaala on kahel korral ka Eestis nähtud), mõõkvaal ehk orka (mõõkvaalad on ühed ookeani kiireimad loomad ja ujuvad kuni 56 kilomeetrit tunnis), sinivaal (sinivaal on kõige suurem imetaja, kes maamunal kunagi elanud).

Selline vahva loodusraamat on see raamat. Raamat, mis sobib lugemiseks nii lastele, noortele kui ka suurtele inimestele, sest huvitavaid fakte ja sisukaid teadmisi on selles raamatus väga-väga palju. Tekstid on lihtsad ja kergesti loetavad ja arusaadavad.

Lisaks väga vahvad fotod loomadest ja ka Eike Ülesoo suurepärased illustratsioonid.

Huw Lewis Jones,

Sam Caldwell

„Kas karu kakab metsa all?“

(Argo kirjastus)

Kas tahad teada, kuidas tundub olla karu?
Tahaksid sa osata karusid kaitsta?
Oled sa kunagi mõelnud, miks karud ometi nii palju kakavad?!

Asjatundlik teejuht Huw Lewis Jones vastab kõigile neile ja teistele küsimustele, talle tuleb selles appi kunstnik ja karufänn Sam Caldwell. Tõmba matkasaapad jalga, haara binokkel ja ära unusta märkmikku – asume teele!
Teekond viib meid sügavale metsa, aga ronime ka mägedes ja käime ära jäises Arktikas, et saada tuttavaks kaheksat liiki karudega.
Sellelt retkelt saad palju uusi ja põnevaid teadmisi, õpid tundma karude elu ning kohtud nii praegu elavate karude kui nende välja surnud sugulastega.

Huw Lewis Jones on ekspeditsioonijuht, looduseuurija ja auhinnatud kirjanik. Ta õpetab Falmouthi ülikoolis looduslugu ja tal on olnud õnne näha looduses palju karusid.

Sam Caldwell on illustraator, kes elab Glasgow’s Šotimaal. Ta õppis Edinburghi kunstikolledžis maali erialal ja on illustreerinud mitu lasteraamatut.

See raamat ilmus eesti keeles paar aastat tagasi ehk 2023. aastal. Mina avastasin selle ägeda raamatu ca kuu aega tagasi, kui nägin vahvat pakkumist raamatu soodushinnale ja otsustasin, et tuleb tellida ja lugeda.

Karudega on mul seis selline, et karud mulle hirmsasti meeldivad.

No mõtelge ise – lapsepõlves, kes oli kaisus? Kaisukaru! Kusjuures mäletan ägedat Soome TV´s nähtud lastesaadete sarja "Pikku Kakkonen", milles oli alati ka õhtujutt-nukufilm (see oli vist äkki toonase Tsehhoslovakkia toodang), kus toimetus samuti karu!

Kelle lood meeldisid nii raamatus kui ka multifilmis? Karupoeg Puhhi, veidi hiljem ka karupoeg Paddingtoni.

Missuguse raamatu abil õppisin lugema? „Karu-aabitsa“!

Hiljem, koolis olles, kirjutasin ühe oma esimese kirjandi. Ja millest/kellest? Otse loomulikult karust! Õpetaja oli leidnud ka ühe vea, kuna karud olid mu lemmikud, siis pidi neid ka palju sündima, mistõttu olin kindel, et karul sünnib korraga vähemalt 5 (!) poega … aga tegelikult …

Rääkimata sellest, et mul on kodus ja mitu-mitu karuraamatut (üks lemmikutest on 1975. aastal eesti keeles ilmunud James Oliver Curwoodi kirjutatud „Põhja hulkurid“, ja ka Mati Kaalu 1980. aastal kirjutatud „Pruunkaru“, mis ilmus raamatusarjas „Pääsuke“, väga huvitav on Bernd Brunneri raamat „Karud“, eesti keeles 2008).

Ühed lemmikutest olid Vassili Germani kirjutatud „Lõbusad tutvused“ (1967), Leelo Tungla kirjutatud „Karune raamat“ (1975) ja Helju Rammo „Imekaru“ (1977), Rudo Morici „Kuidas ma karule nime panin“ (1983).

Üks karuraamatutest on lausa poola keeles (aru ei saa, aga ilusad pildid on sees …) ja üks neist karukatest on tšehhi keeles (taaskord, aru ei saa, ja jälle need ilusad pildid …).

Seega, kui leiate ägedaid karuraamatuid, siis andke mulle teada.

„Kas karu kakab metsa all?“ on samuti väga äge karuraamat, mis kirjutatud lastele ja noortele, kuid sobib suurepäraselt ka suurtele inimestele.

„Kas karu kakab metsa all?“ alguses tutvustavad end raamatu autor ja illustraator, seejärel sisukord ja meid kutsutakse karuretkele. Kindlasti tasuks kaasa võtta tugevad saapad, vihmajope, binokkel ja putukatõrje. Ei maksa unustada pakkida kotti märkmikku, kuhu joonistada pilte ja kirjutada üles oma tähelepanekuid.

Järgmisel paarisküljel oleme karude otsingul. Kas sa oskad karusid märgata (karu võib paista küll väga nunnu, aga teda tuleb jälgida ohutust kaugusest), kus kõik karud on (karud on elanud meie planeedil tuhandeid aastaid, kuid kui metsad hakkasid asenduma külade ja linnadega, pidid karud sügavamale metsa peitu pugema ja nüüd tuleb karu nägemiseks teda juba väga hoolikatlt otsida). Saame teada sedagi, et karusid ei tasuks häirida ja mõnikord ei piisa karude eest pääsemiseks isegi puu otsa ronimisest!

Seejärel saame teada, kus karud elavad. Karude kodu on Põhja-Ameerikas, Lõuna-Ameerikas, Aasias ja Euroopas. Nad võivad elada metsas, mägedes, tundras ja kõrbes. Ameerika mustkarusid ehk baribale on rohkem kui kõiki teisi karusid kokku. Nemad elavad Kanada ja USA metsades.

Jääkarud elavad ainult Arktikas. Austraalias pole karusid ja ka koaala pole karu.

Kunagi oli olemas Atlase karu – pruunkaru, kes elas ainult Aafrikas.

Järgmistel lehekülgedel saame teada, et karusid on maailmas kaheksa liiki. Kõik karuliigid kuuluvad karulaste sugukonda. Seega, huulkaru, jääkaru, baribal ehk Ameerika huulkaru, prillkaru, kaeluskaru, päikesekaru, pruunkaru ja hiidpanda.

Liigume ajas tagasi. Koopaajastu! Milline oli kõige vanem karu? Selgub, et ta sarnases väikese koeraga ja oli umbes foksterjerisuurune. Euroopa suurim karu oli koopakaru, kõige suurem karu oli eelajalooline Lõuna-Ameerika lühikoon-karu.

Edasi loeme karudest ja nende kakast, juttu on sellestki, mida karud söövad ja et neil on supermeeled. Kas tead, milline on karukeel (titeea pudikeel, stressis karude hääl, hirmuhääled ja mängimise helid)?

Siin on juttu selja sügamisest, kuid ka jääkaru lahedatest oskustest - jääkaru tohutud käpad toimivad nagu lumeräätsad, jääkaru paksu kasuka all on musta värvi nahk, mis aitab teda talvel soojas hoida, jääkaru silmadel on lisalaug, mis kaitseb neid suvel ereda päikesevalguse eest ja lubab neil ka vee all silmi lahti hoida, mõnes Arktika osas võib jääkaru koduterritoorium olla kuni 260 000 ruutkilomeetrit!

Saame tuttavaks ka karudega, kes elavad puude otsas – prillkarud ja päikesekarud. Loeme karude värvidest ja nendega on üks suur häda. Kuidas karud magavad? Tuduaeg! Kliimamuutuse tõttu on mõnel karul soojemate talvede ajal raske uinuda ja need karud ärkavad ka liiga vara üles. Saame teada, kas karud liiguvad öösel ringi?

Meile tutvustatakse ka põnevaid karujutte – taevased karud, karukultus, suured karud, karujumalanna jpm.

Keda võiks nimetada karumaailma superstaarideks? Need on kindlasti pandad, sest paljud inimesed armastavad pandasid ja nad on ka väga haruldased ja ainulaadse eluviisiga. Juttu on pandaärist, pandade akrobaatilisest pissimisoksusest ja nende värvusest.

Juttu on ka karumaailma nukrast poolest. Paljud karud on looduskaitse all ja väljasuremisohus, paljud karud on juba ka välja surnud – Mehhiko grisli (viimati nähtud 1976), Atlase karu (viimati nähtud 1870), California grisli (viimati nähtud 1922) ja pruunkaru alamliik Gobi karu, kes elab Mongoolias Gobi kõrbes ja arvatakse, et teda on alles jäänud vähem kui 40 isendit …

Raamatu viimases loos on juttu sellest, et karud vajavad ellujäämiseks suuri puutumatu looduse alasid. Hulk inimesi on kogu maailmas ametis karude päästmisega. Et karude kaitsmine oleks edukas, peame õppima teiste loomadega kõrvuti elama ja nende elupaiku kaitsma.

Tublit tööd on tehtud Yellowstone´i rahvuspargis – 1970. aastatel oli seal alles vaid 150 karu, aga nüüd elab seal rohkem kui 700 karu.

Vahva karuraamat see „Kas karu kakab metsa all?“. Igati huvitav ja põnev lugemine, palju fakte ja teadmisi. Ja ka raamatu illustratsioonid on super suurepärased.