Liina Roht

„Tähtsate asjade suvi“

(Tänapäev)

Need lood kutsuvad lugejat kaasa elama ühe neljalapselise pere suvistele päevadele, kus leidub nii väikeseid seiklusi, segadust kui ka rõõmu.

"Tähtsate asjade suvi" meenutab, et olulisimad mälestused ja meeldejäävad hetked sünnivad just argipäeva lihtsates hetkedes. Kuivanud pannkoogitaina täpikesed pliidil, rüütlimäng emmega, hilisõhtune ujumine ja peitusemäng pargis – just need ongi need tõeliselt tähtsad asjad, mida sellest suvest kaasa võtta.

„Tähtsate asjade suvi“ on Liina Rohti esimene lasteraamat, inspireeritud tema enda pere igapäevastest tegemistest.

Oma esimesed lasteraamatute lood/tutvustused kirjutasin ca 20 aastat tagasi ja paarikümne aasta jooksul olen üritanud lastekirjandusel silma peal hoida. Aastate jooksul on ilmunud meie autoritelt väga palju väga lahedaid, südamlikke ja armsaid lasteraamatuid. Minu lemmikud on alati olnud sellised lihtsad lood, lood elust enesest, mis annavad edasi seda ehedat tänaste laste elu ja olu, rõõme ja muresid. Jutustavad lastest ja nende peredest jne.

Just selline lahe, armas ja südamlik lasteraamat on ka „Tähtsate asjade suvi“, mille on kirjutanud Liina Roht. Kuna see on tema esimene lasteraamat, siis loodan, et see jää viimaseks, sest Liina Rohti raamat on igati vahva.

Raamatu esimeses peatükis „Mardikad“ saame tuttavaks raamatu peategelastega. Kui pealkirjas on juttu mardikatest, siis siin ei ole teps mitte juttu putukatest, aga ikka lastest ja nende vanematest.

Martin ärkas uniste silmade ja veidi torisevana, kuid ta läks trepist alla. Alumine korrus oli juba paksult pannkoogilõhna täis. Teised Mardikad oli kõik köögis. Kaspar oli alles pidžaamas ja Kaarel aitas tal püüdlikult klotsitorni laduda. Karmen askeldas tähtsalt pliidi ääres.

Martin uuris, kus on emme ja issi? Selgus, et emme ja issi magasid. Karmen oli hakanud varakult toimetama, sest tahtis emmele ja issile üllatust teha. Lapsed olid valmis pannkooke sööma.

Käes oli suvepuhkuse päris esimene päev. Karmen ja Kaarel olid eelmisel päeval koolist tunnistused saanud ning ootasid suviseid seiklusi. Martin oli lehvitanud lasteaia uksel sõpradele ja mõistnud, et ees on ootamas palju pikem puhkus kui lihtsalt nädalavahetusel. Ja Kaspar oli veel nii pisike, et tegi alles oma esimesi samme. Nemad olidki Mardikad. Emme kutsus neid niimoodi, sest laste isa nimi on Mart. Lapsed elasid koos ema ja isaga väikeses Viljandi linnas, üsna linnakese serval vaiksel tänaval.

Lapsed sõid pannkooke. Väiksemad vennad sõid ja tahtsid juurde. Karmen soovis, et väikevennad poleks väga häälekad, et vanemad kauem magada saaksid, mistõttu pidi Karmen poistele kooke juurde tõstma. Ootamatult oli koogikuhi olematuks kahanenud. Karmen ise polnud kooki veel saanudki ja tainakausis oli alles veel vaid paari üksiku pannkoogi jagu tainast.

Hetke pärast astusid kööki emme ja issi, kes uurisid, mis köögis toimub. Karmen kinnitas, et lapsed olid tahtnud teha emmele ja issile üllatuse ja neile pannkooke küpsetada, aga poisid olid olnud hea isuga ja nüüd oli pannkoogid otsas.

Ema arvates oli see väga armas üllatus, vaatamata sellele, et kooke polnudki, kuid alati on võimalik teha ka praemuna, et ka emme ja issi söönuks saaksid.

Järgmises peatükis „Tädi Manda kassid“ kohtume kassidega. Saame teada, et Mardikate kodutänaval elab palju kasse. Mardikate kõrval väikeses helesinises puumajas elab tädi Amanda, kellel on kolm kassi – imeilus vesihall sale kass, kirju ja veel üsna nooruke kiisu ning üks ütlemata ümar ja punane kass.

Tädi Amanda, keda kutsuti Mandaks, oli väga vana. Hoolimata kehvast kuulmisest oli ta äärmiselt sõbralik ja ta lubas lastel üle plangu ronida, et sinna lennutatud pall ära tuua, oma poolenisti metsistunud aias mängida ning lehvitas alati rõõmsalt, kui Mardikad mööda jooksid.

Tädi Manda kassid tundusid aga palju upsakamad. Ja neile meeldis pissil käia peenras, mis asus Mardikate köögiakna all. Ema oli istutanud peenrale kadakaid ja just nende kadakate peale meeldis kassidel pissida. Kadakatele see ei meeldi, alumised oksad muutuvad sellest pruuniks ja kärbuvad.

Ema on õnnetu, mistõttu otsustavad Karmen ja Kaarel, et nad peavad midagi ette võtma!

Mida lapsed välja mõtlevad, selle jätan Sulle endale lugeda. Esialgu näib laste plaan töötavat, kuid see pole väga jätkusuutlik, mistõttu tuleb mängu ka kasside peletamise süsteem, aga sellega on üks probleem – Karmen ja Kaarel ei oska seda veel ehitada, mistõttu peab ema ootama, kuni lapsed piisavalt targaks kasvavad.

Kolmandas peatükis saame tuttavaks nii Karmeni kui ka tema väikeste vendadega. Karmen on ju pere vanim laps, kuigi ta on Kaarlist ainult veidi noorem. Martin on Karmenist palju noorem. Martin sündis siis, kui tüdruk käis viimast aastat lasteaias. Kaspar on palju noorem, sest tema saab alles üheaastaseks. Loeme, kuidas Karmen on väikeste vendadega hakkama saanud. On olnud igasugu vahvaid sündmusi, saanud palju nalja ja selgub, et küll need väikesed vennad on ikka nunnud!

Neljandas peatükis läheme vanakraamiturule. Seekord tahab oma asju müüa ka Karmen. No riideid ja mänguasju. Kaarel tahab ka kaasa minna, aga temal väga palju asju müüa pole, sest kõik, mis terve, aga Kaarlile väikseks jäänud, jääb Martinit ootama. Ja siis jälle edasi Kasparit ootama.

Kaarel tahaks kaasa minna, aga mida vanakraamiturul teha?

Karmen on kindel, et vend võib temaga kaasa minna, sest tal oleks niikuinii vaja kedagi, kes arvutamisel abiks on. See sobib Kaarelile.

Seejärel saame lugeda, kuidas lastel vanakraamiturul läks. Päris hästi läks! Nad teenisid 10 eurot ja 50 senti. Lisaks selle sai Kaarel ka väga hea idee, mida järgmisel korral vanakraamiturul müüa. Mis idee see oli? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Järgmises peatükis on juttu tulevikuplaanidest. Loeme, kelleks on Karmen plaaninud saada. Päevakorral on olnud aednikuamet, kuid Karmenile meeldivad ka loomad. Äkki loomaaednik? Karmen tahaks pigem oma talu koos lammaste, kitsede, kanade ja jänkudega.

Aga emme? Kelleks tahtis saada lapsena tema? Selgub, et emme tahtis saada emaks, sest talle meeldis mängida nukkudega ja ta kujutas ette, et tal on palju lapsi. Nüüd näib, et tema unistus ongi täitunud.

Karmen täpsustas oma tulevikumõtteid veel. Talle meeldib ju ka joonistada ja maalida, mistõttu võiks tulevikus olla selline talus elav kunstnik, kellel on palju loomi ja oma kunstiateljee. Pole ju üldse mitte paha mõte.

Kuna Kaarel kutsub Karmeni kodusele kaugushüppevõistlusele, siis lisandub Karmenile veel üks mõte – ta võiks nooruses olla ka tubli sportlane, kellel oleks ka palju medaleid.

Kelleks Karmen suurena saab, selleni läheb veel aega, kuid selle peatüki lõpus saab Karmen ühe väga laheda uudise, mis võiks olla seotud sellega, kui ta kunagi tulevikus siiski taluperenaiseks saada tahab.

Seejärel peatükk, mis kannab pealkirja „Vapper rüütel“. Selles mängivad Kaarel ja emme üht vahvat mängu. Mängu, milles Kaarel on vapper rüütel ja emme kaunis printsess. Mängus ka kuri lohe ja väikevend Kaspar.

Seitsmendas peatükis on juttu uneajast ja sellest, kuidas emme Martinile kaissu läheb.

Seejärel peatükk, milles saame tuttavaks Martini tähtsate asjade kotiga, kus on katkised õhupallid, mitu peotäit kivisid, üks vana hambahari, mõned oksad, tühjaks kulunud vildikad, papist wc-paberi rullid ja muidugi lugematul hulgal kokkuvolditud joonistusi. Kott lohises poisil järel igal pool, kus ta päeva jooksul käis.

Sel päeval oli vihmane ilm, lapsed veetsid aega toas joonistades ja lauamänge mängides. Martin asus mööda maja oma kotti uusi aardeid otsima. Martin teadis väga hästi, et mõnda asja ei tohi võtta. Mõned asjad on ikka päris asjad, mida teistel pereliikmetel vaja läheb.

Martin tahtis endale ka mingit päris asja. Äkki nägigi ta raamaturiiulil üht vana kella. See oli pisike ja sinine ja mahtus Martinile pihku. Issi oli saanud selle vanavanaisalt, aga Martin ei olnud kunagi näinud, et keegi seda kasutaks, kätte võtaks või isegi ainult vaataks. Järelikult ei olnud teistel seda vaja, mõtles poiss, kui see kell sobis suurepäraselt tema tähtsate asjade kotti.

Mis selle kellaga edasi juhtub? Selle jätan Sulle endale lugeda. Kuid, uskuge mind, selle kellega saab selles loos veel palju nalja.

Millest veel selles armsas ja mõnusas lasteraamatus lugeda saame? Käime koos terve perega Pärstis ujumas. Kuna issil algab suvepuhkus, siis sõidame koos Mardikatega perereisile Saaremaale. Reisist Saaremaale on mitu peatükki – esimene päev on üsna vihmane, mängime peitust ühel vahval mänguväljakul.

Saaremaalt tuleme tagasi ja sündmusi jagub veel ka ülejäänud suveks. Mardikad käivad tädi Amanda aias mustsõstraid korjamas, mängitakse sopahüppeid ja saame tuttavaks uue tüdrukuga, kel nimeks Klaara, kes käib salaja tädi Amanda aias vaatamas, kuidas Mardikad seal mängivad. Klaaral pole ühtegi õde ega venda, on ainult ema, mistõttu on ta ka pisut õnnetu, kuid Karmen on kindel, et nad võivad ju Klaaraga üheskoos mängida.

Raamatu viimastes peatükkides käime koos Mardikatega mööblipoes, sest emme arvates on neil uut nurgadiivanit vaja. Loeme ka emme sünnipäevast ja üllatuspeost.

Viimases peatükis selgub, et suvi ongi läbi. Mardikatel polnud siiski kahju, sest Karmenile ja Kaarlile meeldis väga koolis käia ja Martin ootas, et lasteaias sõpradega mängida.

Ongi käes 1. september! Karmen ja Kaarel lähevad kooli. Teel kooli kohtuvad nad ka Klaaraga, kellega olid suvel tuttavaks saanud. Nüüd selgub, et ka Klaara läheb samasse kooli, esimesse klassi. Ja see on ju igati vahva!

Raamat lõpeb nii: „Kui issi oli just väiksemaid vendasid tuttu panemas, istusid Karmen ja Kaarel koos emmega oma valges majakeses köögilaua taga ning panid värsketele vihikutele ja õpikutele pabereid ümber. Õu ja tänav olid vaikseks jäänud. Ometi oli seekord 1. september kuidagi teistmoodi ja mõlemad lapsed tundsid kerget ärevust. Suvepuhkus oli küll läbi ja juba õige pea tuleb õue minekuks sügisjoped selga tõmmata. Aga lastele tundus, et suuremad seiklused on alles ees.“

Kas see võiks tähendada seda, et saame tulevikus ka nendest seiklustest lugeda? Sellest, kuidas läheb Karmenil ja Kaarlil koolis, kuidas Martinil lasteaias, kuidas sirgub Kaspar? Tegelikult oleks see igati vahva, kui Mardikatest ka tulevikus lugeda saaks …

Raamatu vahvad pildid on joonistanud Marja-Liisa Plats, kelle suurepäraseid illustratsioone olen näinud Mari Teede kirjutatud raamatus „Ingmar ja meri“, Reeli Reinausi kirjutatud raamatus „Kuidas mu isa endale uue naise sai“ ja paljudes Mika Keräneni kirjutatud raamatutes.

Tiina Laanem

“Seest siiruviiruline”

(Pegasus)

Mamma ei taha sünnipäeva pidada. Ta arvab, et on liiga vana. Papa ütleb jällegi, et näeb mammat samasugusena kui nooruses. Siis, kui ta jooksis nagu jänes ning sõitis mootorrattaga.

Hugo ei suuda seda uskuda! Veelgi vähem suudab ta uskuda, et papa mängis noorena bändis kitarri ja protestis nõmeduse vastu. Papa näitab talle, et meie kõigi sees on palju võimalusi peidus.

Me kõik oleme seest siiruviirulised.

Tiina Laanem on laste-, proosa- ja näitekirjanik, kellelt on varem ilmunud viis lasteraamatut. Tiina lasteraamatud vaatavad maailma läbi väikese inimese silmade ning tema looming on pälvinud mitmeid tunnustusi.

Tiiu Kitsik on lasteraamatute illustraator, kujundaja ja autor. Ta on illustreerinud ja kirjutanud üle kümmekonna lasteraamatu, millest mitmed on võitnud auhindu ja saanud laste lemmikuteks.

Tiina Laanemi kirjutatud varasemad lasteraamatud on olnud igati lahedad ja vahvad. Mul on õnnestunud neid lugeda ja ka tutvustada – ”Katariina kaaperdab kooli” (2022, kirjastus Pegasus), ”Maailma parim liivaloss” (2024, Pegasus), ”Liisu laseb jalga” (2024, Pegasus).

Tiiu Kitsiku sulest olen lugenud sel aastal ilmunud raamatut ”Vennad” (kirjastus Varrak, selle raamatu on Tiiu Kitsik ka illustreerinud) ja tema pilte olen varem näinud eelpool mainitud raamatus ”Maailma parim liivaloss”, kuid ka raamatus ”Me kolime ära” (2024, Tänapäev).

Kuna raamatus ”Seest siiruviiruline” toimetavad Hugo ja tema vanaisa, siis meenub mulle, et raamatus ”Maailma parim liivaloss” toimetasid samad tegelased.

”Seest siiruviiruline” algab suve lõpus. Peategelane Hugo on natuke kurb ja natuke rõõmus. Rõõmus seetõttu, et mammal on suve lõpus sünnipäev. Tulevad külalised ja toovad kingitusi. Mammale ja Hugole ka, kuigi Hugo sünnipäev on talvel.

Loeme, et Hugo on kuuene. Papa arvas, et äkki on ta kaksteist, sest Hugole tuuakse ju kaks korda aastas kingitusi.

Hugo tõdeb, et tema tahabki vanemaks saada, aga mamma ei taha, sest mamma arvab, et on liiga vana. Mamma ei soovi sünnipäeva, pidu ja külalisi. Hugo üritab mammat lohutada ja ta kinnitab, et teab veel sama vanasid inimesi.

Nüüd uurib Hugo papa käest, mis siis saab, kui mamma jätab peo ära? Kas mamma ei saagi vanemaks? Vanaisa oli kindel, et sellest mamma ei pääse ja pidu võiks ju ikkagi pidada, sest mamma oli nooruses suur tantsulõvi! Ta oli mõnikord lausa hommikuni tantsinud! Papa meenutab sedagi, et mamma oli koolis kõige kiirem jooksja ja ta käis alati võistlustel.

Papa otsis kappides ja leidis ühe karbi. Selles olid medalid. Mamma omad, jooksmise eest. Hugo püüdis kujutleda, kuidas mamma jooksis. Kihutas kui jänes! Või lausa gepard!

Papa meenutas veel – mõnikord oli mamma isegi mootorrataga sõitnud. Kui Hugo ema oli väike, siis oli neil külgkorviga tsikkel.

Papa otsis veel. Kapist, kuurist ja keldrist. Konkust, mis asub trepi all. Konkust toob ta välja kulunud nahkjaki, millel on needid küljes. Lisaks veel üks kast, milles on kitarr! Papa oli osanud kunagi ka kitarri mängida!

Papa jutustab Hugole, et kunagi oli ta mänginud bändis. Punkbändis! Hugo ei teadnud, mis asi see punk on. Papa teadis. Punk on raju, nagu äikesevihm, mis raputab kõik läbi. Papa meenutab, et nende bänd protestis nõmeduse vastu. Meenutab sedagi, kuidas ta laval oli, kitarri mängis ja mamma tantsis samal ajal lava ees. Nüüd on vanaisa kindel, mammale tuleb korraldada üllatuspidu!

Nüüd on vaja hakata pidu ette valmistama. Kes teeb koogid ja muud söögid? Kas onu Valdo on nõus uuesti laulma hakkama? Kuidas pidu läheb? Kas kingitusi jagatakse? Kas ka Hugo kingitusi saab? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

Peo lõpus jäi Hugo-poiss magama. Ta nägi kummalist und. Unenäos olid noored papa ja mamma. Nüüd saame teada, miks on raamatul pealkirjas sõna ”siiruviiruline” ja milline võiks olla Hugo tulevik.

Väga lahe lugemine. Hugo ja tema vanavanemad on igati vahvad ja mõnusad. Ja ka Tiiu Kitsiku illustratsioonid on jätkuvalt suurepärased.

Tiiu Kitsik

„Vennad“

(Varrak)

Juhan ja Lars on vennad.

Ühel kaua oodatud päeval sõidavad nad koos vanematega mere äärde telkima.

Vennad kipuvad omavahel võistlema, kord on Juhan mõnes asjas osavam kui Lars ja siis jälle vastupidi.

Hoolimata võistlemisest teavad vennad, et nad on ikka teineteise parimad sõbrad.

Tiiu Kitsiku sulest on ka varem mitmeid vahvaid lasteraamatuid ilmunud. Minul on õnnestunud neist lugeda raamatut „Me kolime ära“ (2024, kirjastus Tänapäev), kuid ka Tiina Laanemi raamatut „Maailma parim liivaloss“ (2024, Pegasus), mille pildid on Tiiu Kitsiku joonistatud.

Eelmisel aastal saingi teada, et Tiiu Kitsik on raamatuid kirjutanud ja veel rohkem illustreerinud nii suurtele kui ka väikestele. Oma igapäevast tööelu vabakutselise illustraatori ja kirjanikuna jagab ta Saksamaa ja Eesti vahel.

Selle vahva raamatu alguses alustavad Lars ja Juhan koos ema ja isaga teekonda mere äärde, et seal ka telkida.

Esialgu on vaja asjad kokku pakkida. Isa pakkis telgi, madratsid ja magamiskotid, ema pakkis toidu ja riided. Lars pakkis kõige vajalikumad asjad! Kaisuka, koomiksi ja liivakasti mänguasjad. Lars lisab, et Juhan pakkis ka midagi.

Autosõit mere äärde võis nüüd alata. Peagi pöörati maja eest suurele maanteele. Tee oli pikk ja igav. Sõita tuli kaua aega.

Ühel hetkel jäi Juhan autos magama. Larsil hakkas igav ja ta püüdis Juhanit müksata, et vend üles ärkaks. Sellest tuleb pisuke pahandus, kuid ema püüab vendasid rahustada. Poisid peavad omavahel ikka läbi saama.

Suurelt maanteelt keerati väikesele käänulisele kruusateele. Nüüd läks sõit põnevamaks. Tee ääres karjamaal kappasid hobused ja põllul kündis traktor. Poisid lugesid kokku üksteist kurge ja kaks ratturit. Juhan ütles, et ta nägi ka kitse, Lars kitse ei näinud, mistõttu ta arvas, et see nähtud kits võis vabalt ka känd olla.

Lõpuks sai tee otsa ja jõutigi mere äärde. Lars ja Juhan jooksid võidu mere äärde. Vennad viskasid ka kive. Nad võistlesid, kes kaugemale viskab. Näib, et Lars oli kiviviskes parem, kuigi Juhan oli jällegi vist jooksus kiirem.

Ühel hetkel leidis Juhan südamekujulise kivi. Nad läksid seda isale näitama. Juhan kinnitas, et tema leidis, mistõttu Lars arvab, et see polegi nii oluline, kes selle leidis. Isal olid muidki muresid – telgi kokkupanek oli keeruline.

Poisid otsustasid isa aidata ja enne pimedat oligi telk üleval.

Seejärel korjasid Lars ja Juhan oksi, et lõket teha. Ema valmistas maitsvat läätsesuppi, lõkkes sai sussitada ka vahukomme. Kahjuks kukkus Juhani komm lõkkesse ja põles ära. Isa viskas nalja, et poisid põletasid kaloreid, kuid Juhani ja Larsi arvates polnud see üldse mitte naljakas.

Lõpuks olid vahukommid küpsetatud, need pandi küpsiste vahele ja magustoit oli igati mõnus.

Enne magamist, mis toimus ju telgis, kuulis Lars imelikku häält. „Pzzz!“ Kas see on karu? Ühel hetkel käis mats „Lataki!“ ja kõik jäi vaikseks.

Hommikul sai Lars teada, mis oli telgis juhtunud. Kes tegi seda imelikku häält ja kes käega matsu pani. Juhan on leidnud ka ägeda sinise mardika, mida ta ka vennale näitab.

Hommikul pakitakse asjad kokku ja alustatakse koduteed. Vennad on autos ja …. . Mida vennad autos koduteel teevad, selle jätan Sulle endale lugeda.

Kodus juhtub ka asju, kuid ka need jätan Sulle endale lugeda.

Lõpuks saame teada veel üht väga olulist asja! Lars kinnitab, et Juhan maailma parim vend ja Juhan? Tema teab ka, et Lars on samuti maailma parim vend!

Raamatu vahvad, värviküllased ja lastesõbralikud illustratsioonid on raamatu autori enda sulest.

Meelike Saarna

„12 sünnipäeva“

(Varrak)

Sünnipäev on üks väga tore päev. Selles raamatus on tervelt kaksteist sünnipäeva ja raamatu peategelane Rasmus saab loomulikult osa kõigist neist.

Igal peol soovitakse sünnipäevalapsele õnne ja lauldakse sünnipäevalaulu, kuid kõik muu ei pruugi üldse sarnane olla. Sünnipäevast saab teha karnevali või mängutoamöllu, sünnipäeva võib kasvõi loomaaias pidada ja miks mitte ka issi-emme suures voodis, kui terve pere on parajasti haigeks jäänud.

Meelike Saarna on ajakirjanik, kirjanik ja pereterapeut, kelle sulest on ka varem igati vahvaid lasteraamatuid ilmunud – „Kuldsed põrnikad“ (2006, Varrak), „Kahe südamega tüdruk“ (2006, Varrak), „Mattias ja mamma“ (2008, Tänapäev), „Roosi Saaremaa suvi“ (2009, Tammerraamat), „Kolmepoisisuvi“ (2018, Tänapäev), „Mis me täna teeme?“ (2021, Tammerraamat). Lisaks sellele on ta kirjutanud ka mitu romaani täiskasvanutele – „Jää mu juurde“ (2012, Tammerraamat), „Itaalia suvi“ (2016, Tammerraamat) ja „Terapeudi surm“ (2021, Tammerraamat) ja ka nõuanderaamatu beebi vanematele „Uhiuus siin maailmas“ (2024, Varrak).

„12 sünnipäeva“ on väga vahva lasteraamat, sest jutustab loo 12. sünnipäevast, mis toimuvad 12. kuul. On ju ikka nii, et sünnipäevad on toredad, juhtugu mis tahes ja oma sünnipäeva ootame me kõik, nii väikesed kui ka suured.

Selle raamatu peategelasteks on Rasmus (tema saab selles raamatus 6. aastaseks) ja tema ema ja isa. Teisi tegelasi on loomulikult ka, sest 12 sünnipäeva on ikkagi 12 sünnipäeva.

Esimene sünnipäev on Rasmuse kõige parema sõbra Magnuse sünnipäev ja see toimus jaanuaris. Seda sünnipäeva peeti suures mängukeskuses ja mulle tundub, et see oli väga-väga lahe sünnipäev. Rasmus ja Magnus mängisid ronimistorni võrkseinal, liumägedel, batuutidel, söödi torti ja kui käes oli kojumineku aeg ning Magnus istus koos emaga autos … meenus talle üks oluline asi! Mis Rasmusele meenus, selle jätan Sulle endale lugeda.

Teine sünnipäev on veebruaris ja see on Rasmuse issi sünnipäev. Sünnipäevahommikul tegid emme ja Rasmus ettevalmistusi, kuid selgus, et issi oli hoopis haigeks jäänud.

Issil oli päris kõrge palavik – 38,5! Rasmus muretses, kas issi saab pärastpoole ikkagi terveks, sest õhtuks olid ju külalised kutsutud. Mamma ja papa pidid tulema ning issi õde tädi Helen koos oma kaksikute Pille ja Paulaga. Rasmus ootas külla ka onupoeg Franzu, kes oli küll alles neljane, aga kellega oli alati tore mängida.

Issi lootis, et ta saab terveks, kuid emme oli kindel, et õhtusest koosviibimisest midagi välja ei tule ja helistas kõikidele, et öelda, et pidu jääb ära.

Emme viis Rasmuse lasteaeda ja kui ta pojale õhtupoole järele tuli, oli selge, et haigeks on jäänud nii emme kui ka Rasmus.

Kas õhtul siiski ka sünnipäeva peeti? Peeti ikka, kuid veidi teisiti. Näiteks söödi sünnipäevasöögiks kuuma suppi, mängiti lauamänge. Selgub, et mänge saab mängida ka voodis pikali olles ning sõnamängu saab mängida ka sinepivanni tehes.

Selle sünnipäeva lõpuks saad teada sedagi, mis on gondaasia keel, mida vist ainult Magnus oskab.

Kolmas sünnipäev toimus mätsis ja Rasmus läks koos mamma-papaga tädi Marju sünnipäevale. Tädi Marju oli kunstnik ja tema kodu oli ühtlasi ka tema ateljee. Papa teadis Rasmusele rääkida, et ateljee on selline koht, kus kunstnikud pilte maalivad ja vahel sealsamas ka elavad.

Tädi Marju ateljee oli lahe. Seal oli palju pintsleid ja värvituube ja väga-väga palju pilte. Pildid olid nii seintel kui ka seinte najal. Rasmus polnud mitte kunagi nii suurt hulka pilte korraga näinud.

Isegi põrand oli värviline. Rasmus uuris, kas tädi Marju joonistab ka põrandale, kuid tädi vastas, et kui kogu aeg joonistada, siis tilgub iga päev natuke värvi ka maha.

Rasmusele selline põrand meeldis, ka nende kodus võiks selline olla.

Üks äpardus juhtus ka. Nimelt, papa istus toolile ja ei märganud, et sellel oli tädi Marju joonistatud hommikune pilt. Nüüd oli pilt pisut rikutud ja papa püksid määritud. No ikka juhtub.

Tädi Marju näitas Rasmusele ka vahvat pilti Matsi talu kukkedest, kuid ka köögis on pilte ja on ka üks uhke pilt uhkest paabulinnust.

Selle loo lõpus saame teada, et tädi Marjul on isegi liiga palju pilte, ta nimetab seda ületootmiseks, kuid ka Rasmusel on kodus midagi sarnast …

Neljas lugu on sünnipäevast, mis toimus aprillis ja see on Rasmuse sünnipäev!

Sünnipäev algas ilusasti – issi ja emme laulsid Rasmusele ja andsid pojale kingitused. Süüakse kooki ja juuakse morssi. Rasmus avas kingitused – suuremas pakis oli lego, uhke mitmekordne tuletõrjemaja.

Rasmus tahtis seda kohe ehitama hakata, kuid samal päeval oli ju ikkagi lasteaiapäev ja issi ja emme pidid samuti tööle minema.

Rasmus pahandas, tema ei tahagi lasteaeda minna! Ja tegelikult on see kõige nõmedam sünnipäev! Rasmus ütles emmele, et emme ei tohi tema tuppa tulla, mitte kunagi!

Emme rahustas poega ja see tuli tal hästi välja. Issi läks tööle, kuid emme jäi Rasmusega vähekeseks ajaks veel koju, et üheskoos tuletõrjemaja ehitama hakata.

Rasmus ja emme saidki tuletõrjemaja valmis ja selgus, et väiksemas kingipakis oli väike transformer. Seejärel läks Rasmus lasteaeda. Mis seal juhtus? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Viies lugu on maikuu sünnipäevast. Maikuus oli sünnipäev Rasmuse vanaemal ehk mammal. Mamma sünnipäeval oli kõike palju. Süüa oli palju, külalisi oli palju ja lõbu oli ka alati laialt.

Ka nüüd istuti lauda, kuid Rasmus märkas, et ei olnud Mukit! Muki istus söömise ajal tavaliselt Rasmuse tooli all, kui poiss mammal-papal külas oli.

Selgus, et mamma oli Muki ketti pannud! Muki oli pandud pika rihma otsa tagaaia posti külge, sest aias oli uus loom! Roniroosipõõsas oli varesepoeg. Nüüd otsustasid kõik sünnipäevalised seda varesepoega vaatama minna ja tuppa tagasi tulles otsustati ka Muki kaasa võtta. Toas võis ju Muki ometigi olla.

Sünnipäev sai hoo sisse. Söödi salatit ja kiideti mamma tehtud morssi. Äkki kostus aknas vareste kraaksumist. Muki otsustas asja kontrollima minna ja jooksis uksest välja. Muki oskas lingile hüpates uksi avada ja tegi seda nüüdki.

Muki jooksis kiirelt vareste poole, kuni … mis aias edasi juhtus, sellegi jätan Sulle endale lugeda.

Kuues sünnipäev toimus juunis, mis ongi ju ka aasta kuues kuu. Seekord tähistatakse Paula ja Pille sünnipäeva. Loeme, et tädi Helen koos oma kaksikute Paula ja Pillega elasid kolmekesi mamma-papa naabermajas. Nende issi elas Soomes ja käis harva neid vaatamas.

Kaksikud said neljasteks ja see oli selline sünnipäev, et igaüks pidi olema keegi teine! Tädi Helen oli selleks valmistunud ja tal oli valmis pandud igasugu asjad, et iga sünnipäevaline endale kostüümi saaks.

Tagatoas oli igasugu naljakaid riideid ja maske ja kombesid ja printsessikleite ja võlukeppe ja … Rasmus oli pisut pettunud, sest tuletõrjuja ega politseiniku riideid valikus ei olnud. Issi tegi Rasmusest ninja! Ja see oli äge. Rasmusel olid seljas mustavärvi trenniriided ja mustast rätikust mask ees.

Varsti oli sünnipäev täies hoos. Aias jalutasid ringid suuremad ja väiksemad haldjatüdrukud ja printsessid, oli ka üks Pikachu ja traksipükstega Super Mario. Mammal olid seljas meremehesärk ja peas kaptenimüts, papal oli ees hiiremask. Franzu issil oli peas uhke kauboikaabu, Franzu emme oli karukostüümis ja pakkus kõigile soovijatele karumett ja karukallistusi. Franzul oli seljas mamma õmmeldud töömehekostüüm. Rasmuse issi oli võlur – tal oli peas must kaabu ja sellest kaabust tõmbas ta välja jänese! See oli küll Paula kaisujänes, aga trikk tundus nagu päris.

Sünnipäev läks ilusasti käima, kõik mängisid ja Rasmusele see meeldis, kuni ühel hetkel … juhtus õnnetus. Rasmusega! Mis Rasmusega juhtus? Selle jätan Sulle endale lugeda, kuid Rasmuse issi tõdes, et nende ninjast sai hoopis Haavatud Sõjamees.

Pooled sünnipäevadest on peetud, pooled on veel ees. Ma ei saa Sulle ju kõiki lugusid ümber jutustada, kuid ütlen veidi veel.

Juulis peeti maal Rasmuse memme sünnipäeva. Sellel sünnipäeval otsiti ka rebaseurgu ning saadi tuttavaks lehmakookidega.

Augustis oli Rasmuse emme sünnipäev, mis pidi toimuma vabas õhus teatrietendust vaadates, kuid emmel olid kuupäevad segamini läinud, mistõttu pidid sünnipäevalised ise teatrit tegema.

Septembris peeti Rasmuse papa sünnipäeva. Papa viis sünnipäevalised loomaaeda. Rasmus sai kaasa võtta ka oma sõbrad Karli, Mihkli ja Magnuse. Loomad olid loomaaias lahedad ja papa korraldas ka vahva viktoriini.

Oktoobris oli Rasmuse taadu sünnipäev. Taadu oli Rasmuse issi vanaisa ja ta oli juba ammu surnud. Issi tegi ettepaneku tähistada taadu sünnipäeva ja üheskoos mindi surnuaeda, et hauaplatsi koristada, lilled vaasi ja küünlad põlema panna. Rasmusele tundis see esialgu pisut imelik, pisut hirmuski, sest surnuaial võivad olla ju luukered ja zombid.

Novembris toimus Franzu sünnipäev mängulinnakus, kus juhtus ka igasugu asju.

Raamatu viimases loos detsembris tähistame Rasmuse äsjasündinud õe, Ingi sünnipäeva. Issi ja emme olid Rasmusele juba mitu kuud tagasi rääkinud, et varsti sünnib talle väike õde. Rasmus rõõmustas selle üle, kuid ega see tal iga päev ka meeles olnud.

Nüüd Ingi sündiski ja esialgu oli see Rasmusele pisut ootamatu, sest emmel ja issil oli Rasmuse jaoks vähem aega. Rasmus oli pisut õnnetu ja kurb, kuid loo lõpus saab Rasmus aru, et tema ongi nüüd suur poiss ja oma vahvale õele suur vend.

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Tuulike Kivestu-Rotella.